Head vana aasta l6ppu ja uut aastat!

Sedapsi siis, umbkaudu 5 1/2 tundi aastat 2008 veel j2rel. Head sedasamustki siis k6igile lugijaile.

Aga tegelikult ma tahtsin k6igile sydamele panna hoopis seda, et uue aasta esimese asjana v6iksite SLUMDOG MILLIONAIREi 2ra vaadata. P2riselt ka! Selle aasta Junoks tituleeritud linateos on ikka 22retult palju promotti saanud ja ma vist yhtegi halba kommentaari/revjuud polegi veel lugemiseks leidnud. Nii et v6tsin siis k2tte ning vaatasin eile 6htul asja isegi 2ra. Ja pean t2iesti ausalt ytlema, et ma olen veel rohkemgi yllatunud, kui ma arvasin, et kord 2ra vaadanuna, olla v6iksin. T6eliselt ainulaadse, multiplekse ylesehitusega yhe indiviidi puhtalt armastusest kannustatud "eluodysseia" m6jub hingele v6luvalt nii mitmestki aspektist l2htuvalt. Esmalt on tegemist realistlikes, v6ib-olla et isegi naturalistlikes toonides kaasaegse tuhkatriinulooga. Ainult, et "tuhkatriinu" on sel korral tavap2ratust soost. Teisalt ei saa mainimata j2tta asjaolu, et tegemist on (oletatavasti) India kohaliku kirjaniku (Vikas Swarup) romaaniga "Q&A", millel linalugu ka p6hineb. Danny Boyle on siinjuures vaid yks kahest reshiss88rist, teine on India poolt (Loveleen Tandan). K6ik see loob mingisuguse omalaadse India filmidele omase maagia, kus yhilduvad tervikuks muusika, shyzhee ning 6rnatundeline balanss traagika ning melodraama vahel. SLUMDOG on 22retult detailitruu kuni l6puni v2lja, s6na otseses m6ttes. Ja kolmandaks, struktuur. Pean t6dema, et esimese hooga ei osanud ma ideest kui sellisest suurt midagi arvata - film, mis baseerub peaasjalikult game-show'l? Wtf eksole? (mitte, et WWTBAM ei oleks k6igist neist 6igupoolest k6ige "arukam" kui nii 8elda v6ib). Aga tegelikult just nimelt see idee oligi omalaadseks ilmutuseks, mist6ttu SLUMDOG niiv6rd ainulaadsena m6jus. Ma pean silmas seda, et film t88tas simultaanselt kolmel erineval tasandil, nii ajalises kui ka ruumilises m6ttes. Yheks tasandiks oli game-show ise, kus filmi peategelane, Jamal, pealtn2ha seletamatuil p6hjuseil j2rjest k6igile kysimustele 6ieti vastas (sealjuures tihti ausalt tunnistades, et tal pole 6igest vastusest aimugi). Teise tasandi moodustab Jamali ylekuulamine kohaliku politsei poolt (eel6htul j2rgmisele saatele, kus ta peab vastama *viimasele* kysimusele - 20 000 000 ruupiat), kes ei suuda m6ista, mil moel taoline "slummikoer" k6iki kysimusi siiani teadnud on. Sellele kyynilisele politseiinspektorile jutustabki Jamal oma senise eluloo, mistõttu joonistubki v2lja filmi kolmas tasand - Yhe noore inimese elulugu, mis on samaaegselt jube, troostitu, traagiline, samas aga ka naljakas ning optimistlik ja yle k6ige, kannustatud kustumatust armastusest kellegi vastu, kellesse Jamal armus juba v2iksena. Ja mis k6ige olulisem, tegemist on elulooga, mis seletamatuil p6hjuseil pakub vastuseid peaaegu et k6igile kysimustele, mida Jamali k2est kysitakse. M6nele kysimusele ta paraku muidugi vastust ei tea (isegi kui v6is sellele omal ajal v2ga l2hedal olla), aga noormees ei tee sellest v2ljagi. 6igupoolest pole rahagi talle oluline, kuna l2ks ta ju saatesse vaid ainuyksi selleks, et oma armsamale endast teada anda. Ta laseb end juhtida Saatusest, mis n2eb ning m6istab, kuhu ning kellega ta j6udma peab. Ja ta j6uabki, sest "nii on kirjutatud". Loomulikult ei puudu SLUMDOGi l6pust ka kyllaltki valus traagikanoot, aga see polnud traagika traagika p2rast, vaid pigemini justkui "eesm2rk, mis pyhitseb abin6u". L6ppu see ei varjuta, sest see pole lihtsalt v6imalik. SLUMDOGi l6pus pyhitsed Sa oma olemasolust tulenevat r66mu. Sa kuuled oma hinge yle pika aja vaevukuuldavalt Sinuga kaasa helisemas ning hakkad tundma yyratut soovi SLUMDOGi l6pumeloodiast lummatuna kaasa tantsida. Ja v6ib-olla peaksidki, sest taolist sisemist kergust ei koge tihti, kui yldse.

Kindlasti saaks SLUMDOGist kirjutada veel rohkemgi ning sygavamalt, aga hetkel s6nadesse valatu n2ol oleks tegemist vast eelk6ige esmaste m6tete ning muljetega. Nagu tavaliselt. Ja ega enam pikemalt arvuti taga kirjutada ei malda ka. Taaskirjutamisteni juba uuel, 2009. aastal!

Låt den rätte komma in - film üksikutele

"Eli... want to go steady?"
"What do you mean?"
"Well... do you want to be my girlfriend?"
"Oskar... I'm not a girl."
"Oh... but do you want to go steady or not?"

LDRKI suhestub minu jaoks isiklikult puhtinimliku, südamesügavustest pärit sooviga kaaslase järele. Ma ei kasutaks meelega sõna "iha", kuna taoline siiras soov on olemuslikult puhas ning süütu, vähemalt veel mingigi perioodi maailmast rikkumata. Asjata ei valinud Linqvist oma romaani (millel käesolev linalugu põhineb) peategelaseks 12 aastast Oskarit. Ilmselt ei vaidle keegi vastu, kui väidan, et sellises vanuses laste maailmanägemine on "lihtne ja loogiline". Momendil, kus täiskasvanu kulgeks neutraalse, tavaliselt ka naeruväärse, kompromissi jälgedes, näeb sellises vanuses inimene kõike must-valgetes toonides. Tema jaoks on loomulik vastu lüüa, kui teda terroriseeritakse (eriti veel juhul, kui ta varemalt kahelnud on ning siis saabub tema ellu keegi, kes just nimelt seda soovitab). Tema jaoks on loomulik kaaslasele appi tõttamine, kasvõi vere hinnaga. Moraal ja eetika, olgem ausad, panevad inimese ju õigupoolest kahtlema heas ja halvas. Sest alati tunduks midagi vahepealset justkui "õigem". Aga laps on kahtlustest prii. Veelgi enam, selline laps valib endale "kaaslase" ilmlihtsatest alustest lähtudes. Ta võtab oma "kaaslase" kompromissitult omaks, olenemata soost, vanusest või isegi pelgast faktist, kas tegu on üldse "päris inimesega". Ta teeb seda puhtalt seetõttu, et seesama "kaaslane" on ta jaoks (alati?) olemas. Samavõrd kompromissitult. Ja see aspekt on tema jaoks ainus, mis loeb. Võiks küsida, kas ainuüksi see fakt ei peegeldagi mitte seda "tõelist armastust"? Mina olen jaataval seisukohal. Samas aga ka paratamatult kallutatud kogu "armastusega" seonduvast kui sellisest, nii et arvatavasti pole mu perspektiiv eriti tõsiselt võetav. Tõdeksin siiski, et "armastus" pole kõnealusest filmist rääkides kõige korrektsem sõna, mida kasutada. Ma ise juhinduksin pigem mõistest "kaaslus", mis minu silmis on määratletav rajatuna universaalsele teineteisemõistmisele kahe indiviidi vahel. Samas viitavad aga nii Linqvist kui ka Alfredson traagilisele inimkogemuslikule veale, mis taolise kogemuse võimalikkuse viimaks kõigele vaatamata neutraliseerib. Ja siin tulebki mängu "süütuse aeg". Laps on justkui peegelpilt täiuslikust täiskasvanust. Kütkeita ning ennastunustavalt andunud oma "lemmikule". Samas ei küsi ta palju. Talle piisab ainult TEMAST. Ümbritsev maailm omandab sekundaarse rolli ning aja jooksul võib-olla et ununeb sootuks. On see hea? Õige? LDRKI'ga seonduvalt on tihti esitatud küsimust "Kui palju saab Armastus andestada?" Tõeline armastus andestab kõik. Kompromissitult. Ja siinkirjutajat muutis südamepõhjani õnnelikuks, et selline ütlus ei ole pelk sõnakõlks. Et see on siiski võimalik. Mis siis, et ainult filmis.
LDRKI räägib lapse (/laste) silmi läbi allegooriliselt otsekohese loo üksinduse igavikulisusest. Ühest küljest kohtume 12 aastase Oskariga, kelle jaoks igapäevane koolielu seisneb peksus ning pidevas sõimus ("Piggy"). Vaba aega veedab poiss "koolikaaslaste" (sõimu)fraase tühjusse hõigates, samaaegselt väikest taskunuga välgutades. Olulist rolli tema vaba aja juures mängib ka mahukas mapp ajaleheväljalõigetega erinevatest vägivaldsetest ja/või surmaga lõppenud juhtumitest. Võiks öelda, et teatud moel on see tema isiklik Piibel. Teiselt poolt näeme me Eli't - 12 aastast tüdrukut, kes on "juba kaua aega 12 aastane olnud". Talle ei meeldi kommi süüa, aga veel tol hetkel vaevuaimatavast austusest Oskari vastu ta siiski proovib. Ja oksendab. Külma ei paista ta ka kartvat. Oskari teadvuses on tüdruk algselt määratletav kui huvitav mõistatus, kes ühtäkki tema vaba aega sisustama on asunud. Kuigi palju on segast, ei esita poiss iialgi liigseid küsimusi. Ta võtab tüdruku hoopis omaks, kuna midagi vastupidist ei mahu talle lihtsalt pähegi. Ka hiljem, saades justkui jaatava vastuse oma otsekohesele küsimusele "Kas Sa oled vampiir?" ei kohku Oskar tagasi. Miks ta peakski? Sel pole ju tegelikult tähtsust, sest tüdruk on silmnähtavalt samavõrd haaratud üksilduse võrku nagu ta isegi. Mis sellest, et õigupoolest hoopis teistsugustel põhjustel. LDRKI on lugu kahe üksiku hinge ühinemisest. Kaasluse moodustumisest. Sellise kaasluse, mis on vaba maailma rakmeist. Kaaslus, mis on "lihtsalt Sina ja Mina." LDRKI lõpus enam kedagi teist polegi. On vaid lumesadu, rong, Oskar ja tema punane reisikott ning väike kirstukene, milles Eli päevast und magab. Pole teada, kuhu nad suunduvad ja võimalik, et nad ei tea seda täielikult veel isegi. Aga nad on koos. Senikaua, kuni see võimalik on (sest sirgub ju Oskarist lõpuks siiski täiskasvanud mees). Tomas Alfredson, filmi reshissöör, on intervjuudes öelnud, et LDRKI lõppu võib igaüks tõlgendada omal viisil. Mina tõlgendaksin seda siinkohal lõppakordina "sina ja mina" loole. Loole, mis räägib südantlõhestavalt masendava jutustuse "sinust ja minust", kellele eksistensiks sellessinatses maailmas piisab ainuüksi teineteisest. Maailm pole nende jaoks fikseeritud kui midagi vajalikku. Ja võib-olla taoline "eneste (maailmast) väljalõikamine" ongi õigupoolest kõige õigem samm, sest ega ju maailm neidki ei tahtnud.

[EDITED].Filmidest rääkides... kuigi on veel liialt vara midagi kindlalt väita, saaksin praegusel momendil küllaltki suure kindlusega tõdeda, et minu isiklikuks selle aasta lemmikfilmiks kujunes ootamatult Nikita Mikhalkovi nägemus igihaljast "Kaheteistkümnest vihasest mehest", pealkirjaga "12", mida ma eile puhtjuhuslikult, soovituse peale, vaatamas käisin.

Püüdsin ma juba eilegi õhtul muljeid/tundeid mingil määral tekstualiseerida, aga ega see eriti hästi välja ei kukkunud ning lõpuks jäigi katki. Ja ega ma ei teagi, kas ma nüüd paremini oskaks. Ega viimseni igast asjast ei saagi kirjutada. Kasvõi seetõttugi, et alateadlikult tunned end justkui loodule haiget tegemast, või kui mitte seda, siis on üks keskmise kirjatüki pikune arutlus siiski mingisugune raam ning igat asja sellesse vägistada on vägivaldne. Võtame näiteks Aronofsky FOUNTAINi. "12"-ga pole see küll üldse sobilik allusioon, aga effekt, vähemasti minu jaoks, oli mõneti sarnane.
'Remake'-id on tõtt-öelda ühed kahtlased asjad ning tavaliselt lähevad kolmel korral neljast kategooriliselt viltu. "12"-ne puhul aga oli effekt täielikult vastupidine - tegu oli filmiga, mis oli kordi parem algupärandist.
Oma roll oli sellel kindlasti Mikhalkovi loodud omalaadsel filmikeelel, mis balanseeris osavalt mineviku ja oleviku vahetel, näidates paiguti nii vandemeeste arutelu kooli võimlas kui ka nooruki kunagist elu kodus ning hiljem, sõjakoleduste keskel. Samaaegselt aga oli temagi olevikus, külmetades pakase tõttu oma kitsukeses kongis. Omamoodi flashbackid olid head, aga loomulikult oli see vaid asja väline külg. Nagu oli seda ka võrratu kaheteiskümnendiku mäng, kus üüratult silmapaistvad osatäitmised olid kõik (ja Mikhalkov kunstik/eruohvitseri rollis sugugi mitte vähem kui teised). Aga ainulaadne näitlejatemäng -ja ansambel omas kandvat osa ka algupärandis ning hilisemal ajal, kasvõi Vanemuise kunagises lavastuses. Nii et see külgki oli pigem loomulik ning oodatav. Kustumatut muljet, mida "12" isiklikult mulle jättis on aga suhteliselt keeruline sõnadesse panna.
Ühest küljest on tegemist aukartusega oskuse ees, mis suudab originaalist üle võtta küll paratamatult vajaliku ning seda ka kasutada, aga tehes seda kuidagi möödaminnes ja juhtumisi, luues sealjuures midagi sellist, mis tõtt-öelda polegi kaasaegne nägu Venemaast (ja/või Vene-Tsetsheeni suhetest), vaid õigupoolest universaalselt kordumatu mõistulugu kaasajast üldse.
"12" rääkis omas toonis, seguna eripärasest stoilisest rahust ning peenest tundemeelest, loo ühiskondlike institutsioonide suhtelisusest. Ja inimeste paradoksaalsest hoolivast hoolimatusest selle taustal. Võib-olla et tõelisim, rõhutatult venelikult naturalistlik, troostitusetunne, seisnes laguneva ning rõveda väljanägemisega gaasitoru(?) metafooris, mille Mikhalkov läbi enese sõnade kokku võttis:

"Kõik on nõnda. Kõik.
Me tuleme. Me vaatame. Me mõistame kohut.
Me joome ja arutame lõputult.
See on kõik, mida me teeme.
Ja kõik on nõnda."

Teatud tõlgenduslikul tasandil võikski ehk muuhulgas väita, et Mikhalkovi "12" osutab elamise (elu?) suhtelisusele. Elu paradoks, mis seisneb selle olemuslikus suhtelisuses läbi ükskõikset laadi muutumatuse, mis elajaid ümbritseb. Mikhalkov ei leia elu argipäevasele traagikale rohtu (ja sealjuures pole ta vist ka esimene venemaine visionäär, kes ses suhtes läbi kukub) ja ega õigupoolest see polegi ta eesmärk. "12" pole ka lugu, mis oleks esitatud moraliseerivas võtmes. Pigemini püüab Mikhalkov muuhulgas vaatajani medieerida üksikisiku ja isegi väikese inimrühma võimetust maailmas midagi muuta. Olgugi, et seegi tõdemus pole midagi uut, ei vähenda see alateadlikku valu, mis "12" paratamatult hinge jättis. Vähemalt minule.
Kuigi "12" välistas "võitja," olemasolu, jättis ta vast ainukese, üksildase "valguskiirena" õhku rippuma lootuse üksikindiviidi subjektiivse otsustuse olemuslikust väärtusest. Otsus, mis õigupoolest on küll mõttetu, aga sellegipoolest vaeva väärt. Justkui don Quijote võitlus tuuleveskitega.

"12"-st on raske mõelda, veelgi enam sellest kirjutada. Eelpooltoodu on seetõttu vaid üks tõlgendusliin paljudest võimalikest. Ja võib-olla lihtsalt midagi, mille ma enese jaoks mingil moel lõpuks justkui selgeks mõelda oskasin. Samavõrd peidab filmgi endas veel teisigi aspekte, aga kõikidest kirjutada või neid isegi enam-vähem selgeks mõelda pole lihtsalt ühe hoobiga võimalik. Kuna "12" on mul lõpuks ka nüüd arvutis olemas, on täiesti võimalik, et arutlusi sel teemal sünnib veel tulevikuski.

Täna jõuan lõpuks ometi aga nii kaugele, et vaatan ära Tomas Alfredsoni Låt den rätte komma in. Jällekirjutamiseni, virtuaalsed lugijad!

Nii, ometi väike puhkus!

Mm, mõtlesin siis, et kirjutan siia ka midagi. Ikkagi kauaoodat' aeg käes ning võimalik jällegi lõõgastuda tulevate pühade jooksul. Kuigi jõuan ilmselt internetiavarustesse pühadetervitusi veel õigel ajalgi saata, ei tee ilmselt paha juba praegugi midagi öelda. Teisisõnu - HÄID PÜHI!

Muide, kavatsen omajagu filme tuleval perioodil ära vaadata, neid on mul juba mingisugune metsik hulk kogunenud. Eelisjärjekorras on aga ilmselt siiski värsked Golden Globes'i nominendid, sest pidulik üleandmisshow on ju juba 11. jaanuaril. Üks neist, FROST/NIXON, on juba isegi ära tõmmatud. Ülejäänusid tuleb vist lihtsalt pikkisilmi oodata:

THE CURIOUS CASE OF BENJAMIN BUTTON, David Fincheri uus film
THE READER, Stephen Daldry uus film (reshissöör, kes seisab THE HOURS(!) taga), ekraniseering Bernhard Schlinki romaanile Vorleser
REVOLUTIONARY ROAD, uus film Sam Mendes'ilt (kes oli reshissöör filmile AMERICAN BEAUTY!)
ning ilmselt aasta üllataja, SLUMDOG MILLIONAIRE, reshissöör Danny Boyle (mees, kes seisis nt filmi TRAINSPOTTING taga). Lugu ise räägib vaesest India noorukist, kes läheb osalema India versiooni game-show'st "Who wants to be a millionaire?", püüdes sel moel tõestada armastust oma südamedaamile, kes on show andunud fänn. Küsimuste vastused, muide, võtvat ta elust enesest ning armastusest, mida ta tunneb. Arvatavasti taoline film, mille peaks ära vaatama juba puhtast huvist, et WTF. Imdb.com'is on asjal juba metsik skoor - 8.5

Muuhulgas on plaanis ka vanemate ja/või juba lõppenud sarjade edasi vaatamine, mis käesoleva hooaja alguse uue kraami valguses unarusse jäi. Ausalt öeldes jumal tänatud, et ometi "vana ja head" vaatama saan hakata, sest 2008. aasta sügishooaeg ei toonud ikka, andke andeks, mitte sittagi head. Üht-teist leidus vaid USA kaablikanalite peal ning irooniliselt väljendus see ka gloobuste nominentide hulgas - praktiliselt kõik peale HOUSE, MD kuulub kaabli valda. Aga iseenesest näiteks TRUE BLOOD (Alan Balli, SIX FEET UNDER autori, uus sari), peaosas Anna Paquin, mulle meeldis suhteliselt hästi. Selline omapärane, millest võib kujuneda midagi väga head, kui asjal kasvada lasta (ja vähemalt mingi aeg lastakse ka - HBO juba teise hooaja tellis).
Loodetavasti tavakanalite kvaliteet paraneb uue aasta alguses ka - ma isiklikult ootan pikkisilmi Joss Wheadoni uut sarja DOLLHOUSE. Muidugi seda hakkab näitama FOX, mistõttu kehvade reitingutega tal pikka pidu poleks. Ja karta on, et ega metsikuid reitinguid ei tule ka. Teine variant on see, et Wheadongi on läinud vb kommertslikumat teed ning püüdnud massidele meeldida. Sellisel juhul võivad reitingud olla head, aga vana ja hea BUFFY ning FIREFLY vaib oleks kadunud. Mnjah, eks ole näha, mis saab.
Aga kui üdini positiivsetest asjadest rääkida, siis jaanuaris tuleb tagasi DAMAGES ja BATTLESTAR GALACTICA. Kuigi viimane, paraku, viimase 11 osaga üleüldse. Vähemalt praegusel hetkel ütleksin, et jooksvatest sarjadest oleks tegemist ühega neljast, mille täielik lõpp tõesti vaimselt päris rusuv oleks. Taolist kraami lihtsalt *enam* ei tehta. Muide, suured lootused on kusagil ilmselt 2010. aastal algava CAPRICAga, mis on mõeldud BG'le enam-vähem järjena. Nii et eks aeg annab arutlust. Ja jaanuar toob veel omajagu tavalistest reeglitest kõrvale kaldumist. Nimelt kavatsen ma sel korral algatuseks arvuti kaudu LOSTi 5ndat hooaega kaeda. Ja siis hiljem, sügisel, telekast uuesti! Ma ütleksin, et mõttel on jumet. Paraku pole aga LOSTki igavene, sest on juba ametlikult paigas, et viies hooaeg on eelviimane. Ma ausalt öeldes tõesti ei tea, mis saab, kui ühel hetkel, lähemas tulevikus, nii ühe-kahe aasta pärast, kõik tõeliselt võrratu kraam otsa lõpeb. Vähemalt hetkel on tentents küll selline, et midagi sarnast asemele annab otsida. Ja isegi siis, ilmselt ei leia. Antud hetkel on mul näiteks südamest hea meel, et kuid tagasi ma *alles* hakkasin BOSTON LEGALit vaatama, vastasel juhul oleksin oma kaks nädalat tagasi samuti masenduses olnud, sest lõppes seegi otsa. Taolist metsikult head näitlejateansamblit annab samuti otsida. Denny Crane!

Aga ega ma ei oskagi enam midagi rohkemat hetkel kirjutada. Võib-olla sai juba isegi liiga palju juttu.

"...I'm just an old, broken down, piece of meat..."

[rant]
Pean vajalikuks esmalt väheke paukuda, kui mitte mingil muul põhjusel, siis lootuses, et võib-olla mõjub see mulle endale hästi.

Ma ei saa ausalt öeldes aru, kes seisavad PÖFFi organisatoorsete küsimuste taga (vähemasti Tartus, kuigi vabalt võib samu probleeme esineda ka originaallinnas). Filmide ära jäämisi võib kindlasti ette tulla ning tavaliselt polegi vastutavatel isikutel sealjuures miskit teha, aga kvaliteediküsimused on juba omaette teema. Isegi heledamat sorti subtiitrid filmi pildi taustal arvatavasti ajavad sõja ajal asja ära. Aga kui kahte filmi järgemööda (minu personaalsete vaatamiste seisukohast) näidatakse pidevate pildihäiretega (nt mitu minutit on ekraan pooleks ning kummagis osas jookseb põhimõtteliselt sama pilt) pole asjad kohe sugugi okei. Kõige tipuks juhtus veel täna taoline lugu, et lint (või mistahes asi, mida nad kasutavad) jäi üleüldse seisma ning oma viie minuti jagu pidid inimesed vahtima tühja ekraani. Ma ei saa aru, milles probleem on. Kas tehnika osakonnas askeldavad samasugused keskkooliplikad, kes pileteid rebivad? Selline mulje jääb küll. Võib-olla muidugi soovib see ärikas, kes TASKU ehitas lihtsalt raha pealt kokku hoida selliseid tööle võttes. Aga no andke andeks, vähemalt üks vastutav täiskasvanu võiks olla ju! Tõtt-öelda samasugune, tollal küll "vabatahtlike" BS käis eelmine aasta Ateenas ka (ega ma ei tea, võib-olla on TASKUS ka vabatahtlikud tööl), aga seal vähemalt oli veaprotsent kusagil sama hulga filmide puhul, mida ma nägin, tunduvalt väiksem kui seekord. Mulle käib see lihtsalt ajudele. Huvitav, kas kui piletihind oleks kordi kallim, kas siis oleks ka teenindus tipp-topp?
[/rant]


Aga nüüd siis minu selle aasta viimasest filmist PÖFFil - MAADLEJA ("The Wrestler", directed: Darren Aronofsky, written: Robert D. Siegel).
Kõigepealt tõdeksin siira rõõmuga otse südamest, et Aronofsky ei valmistanud pettumust. Mitte, et ma seda nii väga kartnud oleksin, aga teemapõhiselt ei osanud ma tõtt-öelda suurt midagi arvata. Nii et küllap alateadlikult mingi väike hirmuke siiski eksisteeris. Ja ses suhtes tunneb mu alateadvus ennast suhteliselt ketserlikult antud momendil, aga loodetavasti kui laabub varem või hiljem.
Ütleksin, et Aronofsky on jällekord loonud midagi sellist, mida on äärmiselt keeruline sõnadesse panna. Samaaegselt on aga kõik hoopis vastupidi. Sellistel hetkedel arvan tavaliselt kõige õigema olevat kasutada määratlust "raske lihtsus," mis oma olemuslikkuse läbi annab kõige täpsemini edasi just seda paradoksaalsust, millega ma silmitsi seisan.
MAADLEJA jutustab vaatajale eelkõige tundeküllaselt vaoshoitud loo kellegi sobimatusest kaasaega. "Sobimatus," on samaaegselt aga hapumaiguline iroonia, kuna selle kellegi õige koht, tema tõeline kodu ja "perekond," on tegelikult illusioon, tühipaljas võlts (rolli)mäng. Randy "The Ram (Jäär)" Robinson (tõeliselt võrratu Mickey Rourke, kes paljuski mängiks justkui iseend) on vananev ning südameprobleemide käes vaevlev endine profimaadluse legend. Vere ja tsirkusega "redneckide," lõbustamine on tema elu. Aga samas pole tema, ega ka ta "kaasvõitlejatest" "vennad," lihtsalt kloundid, ega "meelelahutajad," vaid pigem mõistetavad justkui füüsilised "ikoonid," millestki mitte niivõrd kaduvast, kui "unustatavast" (äärmiselt kõnekas on stseen "fanfestist", kus kamp vananevaid vanu maadlejaid - paljud kas ratastoolis või jalatugedega - jagavad välja endateemalisi T-särke, nukke jmt).
Aronofsky filmipoeesia on alati mõjunud kõrgetasemelise iroonianoodina. Paljuski on tegemist olnud ühiskonna kui sellise eneseirooniaga, mis leiab oma väljundi läbi tegelaste (REEKVIEM UNISTUSELE). Teatud mõttes heliseb sarnane noot ka MAADLEJAs, olemata samaegselt aga midagi määravat või rõhuvat. MAADLEJAst on keeruline kirjutada, kuna tema erinevad tähendused oskavad end lahti rullida veel selsamal hetkelgi, mistõttu tekib pidevalt uusi ideid ning tasandeid. Üks võimalikest oleks näiteks omalaadne mõistulugu unistusest. Ühelt poolt on tegemist ühe lihtsa mehe ihaga kuuluda. See "kuulumine," ei pruugi olla igavene, isegi mitte reaalne. Piisab ainult ainsamast hetkest, mil inimesed Sulle kaasa elavad, lärmavad ning plaksutavad. Tõdeb Randy lõppude lõpuks ju isegi, et just nimelt sel hetkel tunneb ta, et on koju jõudnud. Ja kas polegi "kuuluvus," ei midagi rohkemat kui südamest tulev tundmus, et Sa oled oodatud, et Sind ei aeta ära, ega naeruvääristata. Tundmus, mis tõuseb kõrgemale mõttelisest piirist reaalsuse ning rollimängu vahel, kuna sellisel hetkel Sa lihtsalt ei hooli sellest enam. Võltsist saab unustatud ning mahamaetud mõiste just sel samal hetkel kui Sa oled jõudnud "omade," hulka. Teiselt poolt on tegemist üksiku naise, strippari Pam/Cassidy (Marisa Tomei), rangelt võttes materiaalsest unistusest soetada korralik elamine korralikku rajooni, kus ta oma 9 aastase poja korralikku kooli saaks saata. Need "unistused," oleks justkui teineteise vastandid, samaegselt aga sedavõrd lummavalt paradoksaalselt ühesugused. Mõlemad on küll mõistetavad läbi "kuulumistunde," aga ühe puhul on võtmeks "tavamaailmaga hüvastijätt", samas kui teine määratleks end otsekui läbi unistusliku rännaku sellesse samasse "tavamaailma," kust teine põgenema on sunnitud. Samaaegselt oleks teatud tasemel need "unistust," taga ajavad inimesed isegi iroonilises plaanis sarnased - mängivad ju mõlemad oma rolli, võttes endale "võltsidentiteedi". Mõlema poolt käidavad teed on küll erinevad, aga ometi nad ristuvad, sest on ju unistuski oma olemuselt universaalne. Teatud tõlgenduslikul tasandil võiks Randy't isegi võib-olla võrrelda Hesse "Stepihundiga", sest temagi "tarkus," ei pärine "siit maailmast." See maailm muudab ta hoopis kohmetuks, aga ometi püüab ta ennasttrotsivalt anda parima, et selles toime tulla. Paraku pole see aga võimalik, sest tundmata sellesinatse maailma reegleid, võib-olla isegi neid täielikult adumata, pole ta kõigele vaatamata midagi enamat kui tühipaljas "võõras."
Teiselt poolt võiks justkui nentida, et tegelikult ei jää MAADLEJA puhul nägemus "unistusest," püsivaks, sest olemata küll oma natuurilt "muutlik," on ta siiski "tinglik," kuna "omade," omaksvõtt on ju õigupoolest heitlik. Seetõttu pole aga ka "unistuses elaja," igavene, sest kaotades oma "majaka," (s.o publik ehk "omad,") haihtub mingil hetkel ka tema enese eksistents. Ehk Randy enese sõnadega: (parafraseeritult) "Kui teid poleks, poleks ka mind olemas."
MAADLEJA lõppakordiks jääb "ohvrijäära," viimase matsh - võitlus vana vastasega, millest Randy algselt keeldus, kui uskus, et rahulik "pensionipõli," teda mitte-tahtvas maailmas veel võimalik on. Seda tehes ei andnud ta alla, tegelikult ta isegi ei valinud juba käidud teed, s.t sellist rada, mida ta "tundis." Ta valis raja, millesse ta "uskus." Ja mis samaaegselt uskus temasse, kasvõi üürikesekski ajaks.
MAADLEJA lõpeb "Jäära" hüppega maadlusringi muust maailmast eraldatavate nööride otsast tagasi ringi keskmesse, et oma vastasele "ots peale teha." Tema hingestatud hüpe "tõelisse maailma," külmutatakse filmikaadrisse, mistõttu moodustubki filmi "tõeline," coda mõned sekundid enne lõputiitreid. Tagantjärele mõeldes võiksin tuua otsese paralleeli Briti sarjaga "Life on Mars", kus peategelase Sami ennastohverdav hüpe märgib sarnaselt MAADLEJAga mitte niivõrd piiriületust reaalsest imaginaarsesse, vaid pigem seda "tunnetust," mis laseb neist kahest valida see "õige,".

A+

"The only thing more terrifying than blindness is being the only one who can see. "

PIMEDUS ("Blindness", director Fernando Meirelles, Jose Saramago romaani alusel; screenplay - Don McKellar) on nii mõneski mõttes otsekui jubedusvärinaid tekitav rongiõnnetus, mille haardest püüad küll pageda või vähemasti sellest mööda vaadata, aga ei suuda.

Kusagilt jäi mulle hiljuti silma osake kommentaarist, milles keegi tõdes, et PIMEDUSes on niivõrd palju moraali, et sina kui vaataja lahkud lõpuks saalist "omades asjadest teistsugust perspektiivi,". Kuigi moraali aspekti mõttes ei saa öeldule vastu vaielda, siis julgeksin küll väita, et olemuslikult pole tegemist filmiga, mis mõjuks kui "vaatenurga muutja,". Tõsi, võib-olla ainult sellisel juhul, kui mingisugune suvaline inimene publikust siiani tõepoolest omas "roosamannalist" visiooni inimesest. Sellisel juhul võis nähtu päris karm olla. Mina aga seevastu olen ses suhtes realist ning järjekordne nägemus "tsiviliseeritud loomast," polnud minu jaoks personaalselt eriline ilmutus. Muidugi ega "sotsiaalne eksperiment" kui selline polnudki ju tegelikult asja tuum, sest nagu juba piisavalt kirjutatud ning kommenteeritud on, oli tegemist oma olemuselt millegi sügavalt sümbolistlikuga. Sellele vaatamata tundsin aga sageli, nagu oleks, metafoorselt öeldes, instrument paradoksaalselt justkui vaigistanud heli. Siiski, minu jaoks väljendus PIMEDUSes välja pakutud "sümbol" nägemise eituses.
"Nägemise eitust" võiks tõlgendada mitmeti, aga ühe võimaliku mõistmisviisina tuleks kindlasti kõne alla inimese kui sellise (või, ka "inimsoo,") sisekaemus - põhimõtteline kontrast mitte niivõrd "välise," ja "sisemise," vahel, kuivõrd iga inimese poolt projitseeritud täiuslikkuse illusiooni suhe tema ürgminaga. Ehk teisisõnu: paratamatu küsimus selle järele, mis õigupoolest teeb inimesest inimese; tõelise ja "puhta" inimese - sellise, kes olenemata olukorrast julgeks iseendaga silmitsi seista? Selline inimene, kes oma teekonna lõpuks oleks vaba oma kaasasündinud "pärispatust".
PIMEDUS pigem küsib, kui vastab, mistõttu lõplikku lunastavat nooti võiks samuti mõista mitmeti. Ma ise seostaksin PIMEDUSe lõppakordi mõned stseenid varem näidatud vihmasajuga, mil füüsiline puhastumine võrdsustus kas teadlikult või alateadlikult olemusliku puhastumisega. Tegemist pole siin aga mitte ideega "taassünnist," "uuest algusest," või "iseenda minatervikuga rahu tegemisest,". PIMEDUS ei viita veale inimeses, samuti ei tee ta katset seda parandada ja/või parendada. Kuigi oma ülimas kineomatograafilises teravuses, mis väljendub visuaalselt lummavas segus tuhmidest, aga väljapeetud värvivarjunditest ning piiritust naturalismist, maaliks PIMEDUS vaatajale otsekui mahavaikitud ning sisemiselt eitatud portree inimesest, ei ole tegemist siiski filmiga, mis mõistaks kohut või õpetaks. Jah, tõepoolest, PIMEDUS räägib moraalist, aga ta ei moraliseeri, mistõttu tema tõeline, võib-olla et aga varjus võlu seisneb omalaadses vastuolulises peenetundelisuses. PIMEDUS räägib allegoorilise loo kellestki, kelle nimi oli Moraal ja keda justkui tunti. Aga kes siiski suri üksi.

B

"We are not just helpless children!", Walter Vale ("The Visitor")

Tegelikult mõtlesin ma algselt, et peaksin veidikene mõtteid koguma ning kasvõi magama, kirjutades KÜLALISEst näiteks homme. Aga tõtt-öelda peaks otseselt esmased muljed õigel ajal ära kasutama, vastasel juhul on kusagil (lähi)tulevikus selleks lihtsalt liialt hilja. Nii ma otsustasingi sõna võtta just praegu ning sel samal hetkel. Kahtlemata aga ei vormu järgnev tekst filmikriitliseks "revjuuks", pigem püüan ma tekstualiseerida vahetuid tundeid ning mõtteid.

Walter Vale (Richard Jenkins, "Six Feet Under") on põhimõtteliselt elust väsinud ülikooliprofessor, kes veedab peaasjalikult aega lihtsalt "tühjust täites,". Oma töökaaslastele on mees loonud aga illusiooni endast kui agarast tööinimesest, kes annab loenguid ning kirjutab juba neljandat raamatut ning kellel pole kunagi piisavalt (vaba) aega. Kõik see on aga vaid väline fassaad, elav teesklus, mille ta enese ümber ehitanud on. Tegelikkuses annab ta juba kahekümnendat aastat ühte ja sama loengukursust ega pole tegelikult veel sõnagi (raamatuks) kirjutanud. Mingis mõttes võiks ehk väita, et tema elu möödub minevikus, peegeldades mehe kunagist elu, ajal kui tema naine veel elus oli. Omal iseäralikult moel üritab Walter mälestust oma naisest otsekui mitte käest lasta, võttes juba viienda klaveriõpetajaga tunde, mis paraku just hiilgavalt ei õnnestu (tema naine oli olnud äärmiselt hea klaveriõpetaja). Ühel päeval, jõudes järjekordse sihitu oleskeluga oma vanasse korterisse teises osariigis, avastab ta eest kaks illegaalist noort, kes vahepeal tema korterisse elama on asunud. Aastatepikkuselt sissekujunenud rütmi "teelt hälbimisega" ei oska Walter alguses midagi pealegi hakata, mistõttu esimese hooga saadabki ta noored minema, minnes küll hiljem neile järgi, et neid mõneks päevaks tagasi kutsuda (kuni nad uue elamise leiavad). Noormees, Tarek (Haaz Sleiman), kes pärineb Süüriast, teenib elatist arvatavasti kodumaist päritolu trummilaadse instrumendi mängimisega. Selles osas (aga ka oma ääretult sõbraliku ning muretu natuuri poolest) on ta omalaadne virtuoos, keda Walter ajapikku üha enam sisemiselt imetlema hakkab. Õigupoolest võikski justkui öelda, et Tarek kehastab Walteri jaoks tema enese mina täielikku vastandit - vaba hinge, kelle elufilosoofia on ütlematagi lihtne: elada rahus (koos oma armastatu Zainabiga (Danai Jekesai Gurira) [kes on muide pärit Senegalist] ning teha muusikat. Walter seevastu on vähemasti algselt võimetu lahti laskma oma "olevikulisest minast", saades kasvõi pidevalt telefonikõnesid ülikoolist, et seejärel "nõuetele" vaikselt alluda. Walteri elu teeb aga läbi kardinaalse pöörde, kui äkitselt neid Tarekiga metroos kinni peetakse, misjärel Tarek arreteeritakse ning immigratsiooniameti kinnipidamiskohta viiakse. Walter püüab teha küll kõik, mis on tema võimuses, aga ühel teatud hetkel jääb temagi jaksust süsteemi alistamisel vajaka. Mõnes mõttes emotsionaalseks toeks kujuneb Walterile loo edenedes Tareki ema, Mouna (Hiam Abbass), kellega tal kujuneb unikaalne mõistmissuhe, mis niivõrd ei pruugi olla armastus kui selline, vaid rohkem midagi universaalse usaldamise laadset. On ju Mouna see üks ning ainus inimene, kellele Walter oma teeskluses elatud elust kõneleb. Kuigi KÜLALISE lõpp on vast mõneski mõttes etteaimatavalt negatiivse alatooniga, ei saaks sugugi öelda nagu poleks tegemist olnud positiivse filmiga. Võib-olla oleks kõige õigem tõdeda, et KÜLALINE paigutub kuhugile sinna mõlema määratluse ristteele, jäädes pigem meelde kui oma ideelt otsekui lihtne lugu mehest, kes tänu puhtjuhuslikele "füüsilistele katalüsaatoritele" taas-avastab oma hinge, mis senimaani varjus püsinud oli. Walter küll lõpuks mõistab elu väärtust läbi selles peituva, eelkõige valitud, lihtsuse, esmalt teeb ta aga läbi omalaadsed tuleristsed sellesama elu raskuse vallas. Ta taas-kogeb kaotust, aga ka süsteemi ükskõikset ebaõiglust indiviidi vastu. Raskuste läbimise tasuks on aga tõeline südamlikkus, selline, mida iga inimene sisimas ihaldab. KÜLALINE pole lugu süsteemi kui sellisega opositsioonis olemisest. Samuti pole see niivõrd lugu, mis nõuaks nietzscheliku "viimase inimese," välise kesta ära heitmist ning uuestisündi, vaid pigemini mõistetav peenetahulise oodina "tõelise inimese," sünnile. KÜLALISE lõppstseen, mida oma füüsilise hingestatuse järgi võiks isegi sarnastada Maueri tantsuga SÜGISBALLIS, seisneb Walteri jaluskäigus (trummikott õlal) alla metroosse, kus ta ühe suvalise pingi peale maha istub ning mängima hakkab. Kiirrongid mööduvad, inimesed tulevad ja lähevad, heites talle vaid hetkelisi huvitühje pilke, aga tema ikka mängib. Mängib unustuseni ning tagasi, pannes saavutatavasse rütmi omaenese hinge, omaenese mina, luues seda samaaegselt läbi rütmi uuesti tervikuks. KÜLALINE on inimeseks saamise lugu. Selliseks inimeseks, milline igaüks meist olla sooviks. Aga paraku on see võimatu. Samavõrd paratamatu, nagu on trööstitu asjaolu, et inimkonda valvavate reeglite taga seisavad alati need, kes ei hooli.

Rääkimata ei saa jätta ka näitlejatest. Filme, kus on võimatu leida kedagi, kes *poleks* hiilgavalt mänginud, on äärmiselt vähe. KÜLALINE oli vaieldamatult üks neist. Kuigi Jenkins oli kahtlemata filmi peamine "staar," (kusjuures ka üks võimalikke Oscar'i nominente, kui kuulujutte uskuda), ei jäänud toetav seltskond temast sammugi maha. Iga viimanegi roll jäi silma kindlakäeliselt lihvitud fikseeritud tervikuna, kust oli võimatu leida väiksematki viga. Olgu öeldud, et Jenkinsile järgnevalt tuleb eelkõige kindlasti esile tõsta Hiam Abbassi Mouna't ning Haaz Sleimani Tarek'it - keeruline oleks leida samavõrd võimsaid puhtakujulise südamlikkuse väljamängimisi. Nii Abbass kui Sleiman tulid sellega aga toime otsekui olemusliku tõetruudusega, mis oma komplekses lihtsuses oli sedavõrd lummav. Jenkinsi roll oli olemuslikult progresseeruv, eelkõige julgeksin väita, et kliimaksikeskne. Sarnaselt eelnimetatutega lahendas temagi oma rolli justkui loomutruu kergusega - ta suutis seljataha jätta näitleja ning vormuda lihast ja luust inimeseks suure ekraani taustal.

A+

Esmamuljed selle aastasest PÖFFist: "Vabandust, aga see film vahetati välja!"

Arvatavasti ütlus "ükskord on ikka esimene kord" sobib antud olukorras kõige etemini. Mu individuaalse Pöffiajaloo jooksul on erinevaid äpardusi ikka juhtunud. Näiteks pole subtiitreid all olnud, kuigi lubati. Või hakkas lint jooksma vale koha pealt. Väikesed asjad ühesõnaga, sellised, mida kiiresti parandada saab. Aga nüüd siis midagi taolist.

Nagu ma ütlesin, alati on esimene kord. Igatahes anti mulle siis valida, et kas kasutan HUMBOLDTI MAA piletit, et millegi muu vastu ümber vahetada või otsustan vaadata nö vahetusefilmi. Laisk nagu ma olen, otsustasin viimase variandi kasuks. Ja ega ma selles valikus üksi polnudki. Suhteliselt väike saal (Cinamon, Saal 5) tuli relatiivselt palju rahvast täis. Muidugi inimeste nägudest ei maksa rääkidagi. Aga ega ära ei läinud keegi, peale vist kahe inimese suhteliselt "vahetusfilmi" algusfaasis. Aga mida ma siin ikka keerutan. Vahetusfilmiks pakuti välja SUUDLUSTEST, STRINGIDEST JA SÕPRUSEST ("Angus, thongs and perfect snogging") - directed: Gurinder Chadha, screenplay: Gurinder Chadha/Paul Mayeda Berges. Tunnistan, et ilmsel põhjusel oli mul selle filmi osas eelarvamus sellest ajast peale kui see mulle nimekirjas ette juhtus. Aga tõtt-öelda pole ma tagant järele enam eriti kindel, kuivõrd põhjendatud mu "eest ja takka" kohtumõistmine oligi. Kuigi ametlikult oli tegemist USA filmiga, toimus selle tegevus Inglismaal ning ka kõik näitlejad (eelkõige siis kusagil 14+ aastased teismelised) olid samuti inglased (ahjaa, mis meenutabki mulle. Subtiitreid polnud. Kõige tipuks. Õnneks oli õrnalt murdehõnguline *inglise* inglise keel sellegipoolest piisavalt arusaadav.). Sisu ma ümber seletada eriti ei viitsiks ja ega selles midagi uut tegelikult polnudki. Silma jäi pigem äärmiselt armsalt välja mängitud siiras noore inimese kujunemislugu, mille fundamentaalne struktuur seisnes samavõrd "igapäevaseses" -noorusea angst, mis läbi oma substruktuuride (meeldimine, mitte-meeldimine, oma soovide nimel tegutsemine jmt) figureerib ilmselt igavesti "laia ekraani" noorsoo meeltes (aga kindlasti ka reaalses elus, lihtsalt mitte siinkirjutaja minevikus - mis ei välista sellegi poolest võimalikkust kui sellist). Meeldejääv seega polnudki mitte filmi shüzhee kui selle "välja mängimine". Üldiselt küllaltki seletamatult põhjusel briti näitlejad lummavad mind - nad lihtsalt lävivad sellist "loomulikkussära", mis kas näitlejas olemuslikult eksisteerib või mitte, niivõrd rahulikult ning enesestmõistetavalt, et neid on lihtsalt "lust vaadata" (k.a briti filmid/TV, aga, nagu eelöeldud, antud juhul that's not the case). Ka antud linaloo puhul ehitus ekraanile ülim siirus, loomutruudus ning vabadus. Julgen väita, et sama film, aga ameerika noortega oleks omanud siiski mingisugust selgitamatut kunstilisusemaiku. Aga antud juhul oli asi niisiis vastupidine, misläbi mingil hetkel said inimesed teine teisel pool ekraani justkui üheks. Saalist kostuvad kohatised ning sageli pikemad naerupahvakud mõjusid siirastena ning kõlasid nagu oleksid tulnud inimeste südamest. Ja kas mingil tasandil polegi mitte see kõige olulisem: asjaolu, et laialt ekraanilt Sinuni läviv siirus oleks reaalne, kandudes seeläbi edasi vaatajani. Sellest tingituna on illusoorsus möödanik, justkui paha unenägu, ning Sa lahkud kinost selle hinnalise "heaolutundega", tundmata vajadust sügavama analüüsi järele. Jah, võib-olla "nägin ma lõpuks valgust", sest hakkan vaikselt ehk mõistmagi, miks "feel-good" filmid niivõrd populaarsed on. Ehk siis: kuigi ma oleksin loomulikult oma esmast valikut palju, palju parema meelega näha tahtnud (ja ma veel hoian kinni vähekesest lootusest, et võib-olla on see siiski veel lähiajal võimalik), ei saa ma sellegi poolest käsi südamel väita, et ma pettunud oleksin. Ja usutavasti polnud ma kinosaalist väljudes ainus, kes nii mõtles.

Ükskõikne sõbralikkus: hea, halb või..?

Pealkiri sai küll pandud, aga ega tõtt-öelda ei oskagi sellele midagi järgnevat öelda. Laias laastus on lihtsalt antud hetkel tegemist ühega võimalikest viisidest, kuidas ma oma olemust, ja sellest lähtuvalt ka käitumist, määratleksin. Võimalik, et hoopis korrektsem termin oleks reserveeritud. Piiritunnetus. Olla sõbralik, hooliv või tähelepanelik vaid see üks rangelt kindlaks määratud annus ja ei grammigi rohkem. On see hoopis hoolimatu ükskõiksus? Või pigem tühipaljas illusioon, mille olen loonud millegi reaalsema, nt kartuse, varjutamiseks? Aga mida ma sellisel juhul kardaksin? Erinevaid suhteid? Nende algust, keskpaika ja lõppu? Ei saa ju aga karta seda, mida õigupoolest polegi. Ilmselt kardan ma siis juhtumise võimalikkust. Selline varjukuju ehitab su ümber seina, mis on tõenäoliselt küllatki püsiv ning raskesti ligipääsetav. Elu sisseraamituses on oma kujult enesesse-surutud, aga see-eest kindel, võib-olla näilist rahu pakkuv. Samas aga sellegi poolest alateadlikult närviline, tihti määratlematult ootlik. Nelinurkne piirjoon aga justkui süvendaks enesekindlust ning kergitaks eneseusku. Mis sellest, et muutes sind samaaegselt enam-vähem ükskõikseks, mis sünnib ruutjoonest väljaspool, teistega. Aga on see siis õigupoolest midagi niivõrd meeletult negatiivset? Inimeste endi ükskõiksus eksisteerib olenemata kinnisest tunnelist, mille enese jaoks ehitanud oled. Kas poleks mitte valusam avatud olemasolu konseptsioon, mis on määratud varem või hiljem nurjuma, kuna haiget on alati võimalik saada. Võiks ju olla asjakohasem tõdeda, et esmasel juhul oleks olemas vähemasti alateadlik peidupaik, kuhu häda korral põgeneda saaksid. Ma ei tea. Võib-olla polegi mingisugust vaimukoobast olemaski. Ja ma olen lihtsalt muutunud põhimõtteliselt tundetuks. Või tundeid kartvaks. Kes teab.

Aga üldiselt tahtsin ma öelda, et homsest algab minugi jaoks PÖFFi AEG. Loodan võimaluse korral üht-teist ka siia kirja panna.

Senikauaks aga minu selleaastane repertuaar.

HUMBOLDTI MAA ("Humboldt County")
written/directed: Darren Grodsky/Danny Jacobs

KÜLALINE ("The Visitor")
written/directed: Thomas McCarthy

HILJEM ("Afterwards")
directed: Gilles Bourdos, screenplay: Michel Spinosa/Gilles Bourdos

PIMEDUS ("Blindness")
directed: Fernando Meirelles, screenplay: Don McKellar, novel: Jose Saramago

MAADLEJA ("The Wrestler")
directed: Darren Aronofsky, screenplay: Robert D. Siegel

Aga t2nud ;) V2hemalt on olemas keegi, kellega kollektiivset privatismi jagada saab, kui just eelnevalt m6iste "kollektiiv" kallal n2rima ei hakka!

"Mad Meni" soovitaksin ma kindlasti 22rmise enesekindlusega 2ra vaadata. V6i v2hemasti proovida. Ja ega ma tegelikult polegi eriline soovitaja tyyp, kuigi kergesti v6ib vastupidine mulje j22da, sest ma olen igasuguste asjadega tavaliselt rohkem kursis kui keskmine normaalne inimene. Aga hingep6hjast soovitada on tegelikult 22rmiselt raske, v6ib-olla et isegi v6imatu. Ja n2iteks mu enese 22rmiselt ambivalentsest lemmikutereast oskaksin ka vast soovitada k2put2it nimesid (NOTE: mis ei t2henda, et ylej22nud oleksid halvemad, shh!).

"Mad Men" muidugi kindlasti ei sobi igayhele. Aga samas, t6si on asjaolu, et parimatel asjadel ongi alati tulihingelised vihkajad ning tulihingelised pooldajad. Kyllap inimene on lihtsalt sedasi "ehitatud" (no pun intended, based on past blogs).

Kusjuures ma leidsin selle Sinu r22gitud filmi isegi yles. Ei, mitte t6mbamismootoritest (niikaugele ma ei j6udnud), aga imdb.com teadis r22kida, et 6.0/10 ning "unique experience". Go figure! Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Loomulikult usaldan ma Sinu v2lkkriitikat antud juhul t2ielikult, aga samas ma olen kindel ka selles, et kui antud filmi telekas n2idatakse, oleks see n2iteks mu vanaema uus lemmik.

Aga kategooria "halb" on iseenesest 22rmiselt intrigeeriv. Ma pean ennast kyllaltki tolerantseks inimeseks ja tavaliselt kandub see yle ka mu vaatamisharjumustele. P2ris mitmed mu "k6igi aegade" lemmikfilmidest on olnud taolised, mida mu "majakonnas" keegi save myself vaadata pole suutnud. V2rskeim n2ide oleks v6ib-olla Garden State (mida 6rnalt vist mingis mineviku blogis ka mainisin...). Yldiselt on taolised situatsioonid alati l6ppenud nii, et filmist/sarjast on mu enese lemmik saanud.

Ega inimestele ei saagi yhesugused asjad meeldida. Siis poleks enam yldse huvitav ju! Lihtsalt teatud tasemest alates pole see enam lihtne arvamuste lahknevus, vaid puhas lauslollus (loomulikult mitte see, mida sina vaatad, vaid see, mida vaatab see, keda sa kritiseerid!). N2iteks ei saa mina ilmselt elu jooksul iialgi aru, miks vaatavad inimesed tantsusid t2htetega (kes p6him6tteliselt polegi t2hed, vaid lihtsalt mingid suvalised C-kategooria "kuulsused", kelle ilmselt ainus kuulsushetk ongi seal saates), laulusid t2htetega, Idolit vmt. Nagu yhes foorumis keegi kirjutas, huvitavam on vaadata sedagi, kuidas v2rv seinal kuivab. Ometi vaatavad seda k6ike Eestis sajad tuhanded ning USAs kusagil paarkymmend miljonit. Meenuvad tötsk22bused ning kysimus: "Miks need inimesed kyll niimoodi teevad?"...

Aga kui m6iste "halb" juurde tagasi tulla, siis minu jaoks isiklikult v6rdub see suhteliselt ekstreemse k2itumisega. Ma lihtsalt panen asja julmalt kinni ja kustutan ta oma m2lust ja/v6i k6vaketastelt. Seda on isegi m6ned korrad juhtunud. Aga mitte rohkem. Ma suutsin vaadata umbes tunni Kristuse Kannatusi, misj2rel mul hakkas fyysiliselt halb ning ma enam lihtsalt ei suutnud. See pole kyll eriti kandev fakt selgitamaks, kas t6epoolest oli halb film. Aga mu organism ilmselt vaidlustaks selle. V6rdluseks suutsin ma l6puni vaadata Reekviem Unistusele, mis n2iteks mu kunagise tuttava isa kinost v2ljudes oksendama ajas. See asjaolu annaks vaidluses mulle justkui eelise, aga see selleks. V2hem kui tunni, pigem kusagil poole tunni ringis, suutsin ma vaadata uh, mis selle nimi nyyd oligi. Seda vampiirifilmi, kus Hugh Jackman ning Kate Beckensale m2ngisid. Ma vajutasin stop, kui ma n2gin Beckensale'i vibuga vampiire laskmas, endal 20 cm kontsad all.

Kuid see k6ik on lihtsalt jutt, kuna kasv6i "Mad Men"-gi pakuks kindlasti elemente ning pisidetaile, mis laiemale enamusele v6ib-olla, et vastuv6etamatud oleksid (sealjuures jumalale t2nu, et asi jookseb USAs kaabli peal, muidu oleks ilmselt ammu "canceled" olnud!). Mis seal ikka, ega kellegile ei saa ju tegelikult ettekirjutusi teha, mis sellest, et kritiseerida ning "oma asja" paremaks pidada saab alati.

Minul l2heb ilmselt aega, kuni MM m6neks ajaks justkui unustusse vajuks. Ja hetkel on yleyldse withdrawal syndrome, kuna on t2pselt n2dal finaalist möödas. Arvatavasti l2heb omajagu aega, enne kui Frank O'Hara luuletus ning Peggy lausutud read mul enam t2ielikult meeles ei pysi. Aga nagu paljude asjadega, mida k2esolev jutuke v2hemal v6i rohkemal m22ral puudutas, pole ilmtingimata tegemist millegi halvaga. Pigem vastupidi.

Ma tegelikult kaalusin sisemiselt suhteliselt kaua, kas ma peaksin antud hetke ajel kirjutama v6i mitte, aga tavaliselt m6jub mingil p6hjusel "enese tühjaks kirjutamine" mulle h2sti ning ilmselt peaasjalikult seetõttu m6tlesingi, et miks mitte - after all, ma kahtlen, kas keegi üleüldse sügavuti mu kirjutatusse süveneda viitsibki. Aga lõppude lõpuks on see ikkagi minu "päevik", paljugi, et tegemist pole privaatsuse kui sellise, vaid, nagu viimati 6ppisin, konstrueeritud kollektiivse privaatsusega.


Aga nüüd asjast.

Eile oli mul viimaks mahti "Mad Men"-i teise hooaja finaal 2ra vaadata. Tagaj2rjeks on, et ma olen suhteliselt v6imetu l6petamaks selle yle m6tlemist. Kuna tegemist on minu arvates ühe viimase aja parima draamasarjaga, peitub kindlasti üks paljudest p6hjustest asjaolus, et tegemist on mu lemmikuga. Aga siiski on see midagi rohkemat, mida ei oskagi t2pselt s6nadesse vormida. J2rjest harvemaks j22b kordi, kus televisioon kui selline sind mitte üksnes ei intrigeeri (pannes sind arutlema shüzeelike küsimuste tagap6hjade teemadel), vaid ka südamep6hjani liigutab. T6si kyll, ma olen sama v2itnud siin ka varem, seoses kasv6i filmidega, aga sarjade kvaliteedi osas tuleb seda 22retult v2he ette. Kuuekümendate/seitsmekümendate ameerikalikust Manhattani kultuurimudelist pajatav "Mad Men" on üks v2hestest, kui mitte ainus, reeglit kinnitav erand. Sarja keskmes on reklaamiagentuuri "Sterling&Cooper" töötajad, eelk6ige saladuslik Don Draper, agentuuri loomingulise osakonna juhtfiguur. Tema eluk2igust sai paljutki selgeks esmahooaja jooksul, kui selgus, et tema 6ige nimi on hoopis midagi muud ning, et tegemist on tegelikult desertööriga (kelle tegelik ema oli prostituut ja ta v2iksena 2ra andis), kes pommiplahvatusest p22semise j2rel elluj22misinstinki toel oma ohvitseriga identiteedid vahetada otsustas. Elu, mida Don Draperit ümbritsevad inimesed teda elamas n2gid, selgus tegelikult olema illusioon, v6ltselu, mille taustana kulmineerus see, mida Don elukogemuse toel k6ige paremini pakkuda suutis - oskus müüa t2iuslikke unistusi neile, kes seda n6uavad; "produkte", mis oma olemuselt on määratletavad kui tühi kitsh, samav6rd kui ta uskus oma elugi selle olevat.
V2line t2iuslikkus, aga sisemine vajakaj22mine on t6tt-8elda "Mad Meni" fundamentaalne p6histruktuur. Omalaadselt varjatult-n2htavaina on esitatud mitmeid viitavaid metafoore, neist vast m6jukaimana k2esoleva hooaja episood pealkirjaga "The Golden Violin", mis muuhulgas teeb juttu yhe agentuuri t88taja lyhijutust, mis r22gib vormilt ning kujult t2iuslikuna ehitatud viiulist, mis on sellegipoolest aga v6imetu looma muusikat. Esimesest hooajast p2rit episood "Babylon" l6peb seevastu aga lauluga: "By the waters, the waters of Babylon, we layed down and wept, and wept, for the Zion. We remember thee, remember thee, remember thee, Zion. By the waters, the waters of Babylon, we layed down and wept, and wept, for thee, Zion", mis k6lab taustaks stseenidele üksindusest, lubamatust suhtest (mille "lohutusauhind" on puuris olev laululind) ning v2lise ilu poole püüdlemises. Babyloni v6ib siinjuures m6ista kaheti, kuigi kummagil juhul p2rineb viide Piiblist: ühest küljest määratleb see inimeste vahelist m6istmatust, laulus6nade j2rgi viitab aga kaotustele, mis redefineerivad individuaalsust.
"Mad Meni" on meeleliselt raske vaadata, aga p6hjuseks pole mitte asjaolu, et see k2sitleb teatud osa ameerikalikust kultuurist 22rmise detailitruudusega ja isegi mitte fakt, et k6igist neist kenadest inimestest on v6imatu leida kedagi, kes oleks siiralt 6nnelik. "Mad Men" määratleb "raske vaatamise" l2bi valusa t6demuse, et tegemist polegi millegi r6hutatult ajaloolisega, vaid looduga, mis l6hkudes m6ttelisi ajapiire, r22gib vaatajaga t2nap2evas, olles seal ka ise, ainult v2limusega, mis p2rineb minevikust. Taolise loo tegelased liigutavad sind niiv6rd sügavalt eelk6ige seet6ttu, et sina oledki nemad. Mitte otseselt, isegi mitte tervenisti, v6ib-olla ainult osaliselt ja v2hemgi veel - aga sa saad nendeks, kuna kasv6i alateadlikultki seisad sa p2evast-p2eva sarnaste valikute, ideaalide ning eesm2rkide, aga ka samasuguste ütlemata j2tmiste, vaoshoituste, sisemiste plahvatuste kiiluvees. Loomulikult on trööstitu n2ha liikuvas pildis sinu enese ootuste horisondi k6verpeegeldust, aga kas polegi mitte seesama "omatunne" loovaks j6uks tõelise kunsti sünnile?
Raske on "Mad Meni" puhul r22kida yldiste piiride taustal, sest kuigi need kujuteldavad j6ujooned on t6epoolest n2htaval, on peaaegu igal tegelaskujul ka oma, isiklik lugu. Püüdes k2esolevat mitte liiga pikaks ajada, teen siinkohal juttu vaid ühest loost, tegelikult vast ka peamisest Doni loo k6rval - nimelt Peggy.
Avahooajal tuli Peggy lihtsa sekret2rina "Sterling&Cooperisse" tööle (Mitte, et oleks *veel* olnud v6imalustki muuks - olid ju taolised ajad). Tema eesm2rgiks oli aga j6uda sinna, kuhu veel ykski teine justkui "samal alal" töötav naine pole j6udnud - nimelt hakata ka ise reklaame kirjutama ja l6petada oma isikliku kontoriga. Tema j22gitu eesm2rgitahe pühitses kasutatavad abin6ud, mist6ttu tegi ta loo edasi rulludes isiklikke ohverdusi, mis oleksid tal muidu takistanud saavutamaks seda, mida ta ihkas. Peggy tegelaskujust on keeruline r22kida, ilma, et sarja kellegi jaoks, kes seda veel yldse n2inud pole, 2ra ei rikuks. Aga ma siiski riskin. Peggy ning ühe tema töökaaslase, Pete'i, dialoog, mis ühtlasi on ka hooaja finaali üks viimaseid stseene, on kahtlemata sarja siiani v6imsaim ning emotsionaalselt rusuvaim kliimaks. Pete, olemuslikult v6imalik, et loo vastuoluliseim karakter, avaldas Peggy'le sarja jooksul suhteliselt suvalistel hetkedel armastust nii mitmelgi korral (teatud moel pidas mees Peggy't justkui oma füüsiliselt manifesteerunud majakaks - tulukeseks pimeduses, kuhu h2da korral alati kobamisi pöörduda v6ib). Ühel korral l6ppes see ka üheöösuhtega, misj2rel Peggy rasestus. Eelmainitud Peggy ning Pete'i dialoog, mida v6iks osaliselt m6ista kui senist lugu l6petavat, leiab oma tipu seej2rel, kui Pete otseselt v2lja ütleb, et ta armastab Peggy't ning peab teda t2iuslikuks. Naine t6deb talle aga seepeale, et "ma oleksin v6inud su endale saada, kui ma seda tahtnud oleksin. Ma oleksin v6inud su h2biga enese kylge köita, aga ma ei tahtnud seda. Sa tegid mu rasedaks, Pete. Ma sain sinult lapse ning andsin ta 2ra. Ma tahtsin midagi muud." Emotsioone, mis taolise dialoogi ajal "6hus on", on v6imatu s6nadesse panna, mist6ttu saab antud juhul kirjutada vaid lausutud s6nadest. Ja Peggy j2tkas: "Ühel päeval oled sa olemas, ja siis, 2kitselt, on sind v2hem. Ja sa m6tled, kuhu see osake kadus, kas see elab kusagil, sinust väljaspool. Aga ikkagi sa mõtled, et võib-olla saad sa selle tagasi. Ja siis sa m6istad, et see on lihtsalt kadunud." See tsitaat on olemuselt terve loo ambivalentne coda, sest Peggy peab siin silmas nii oma isiklikku ohverdust (arvatavat lapse lapsendada andmist) kui ka püüdu m22ratleda nii enese kui ka oma kaastöötajate mina, mis on r6hutatult m22ratletav l2bi t2iuslikkuse, olles samaaegselt paradoksaalselt siiski vaid osake "t6elisest inimesest" - perfektne "osainimene", kes alateadlikult nutab taga oma hinge, mille ta eesm2rkide saavutamise eest maha müüs.
V6imatu on "Mad Meni" üle arutleda, püüdes kirjutatule justkui l6petatuse pitserit lisada. Sarnaselt sarja rikastavate sümbolite, metafooride, alltähenduste ning detailit2psusega, on ka eelkirjutatu vaid imetilluke osake tervikust - m6neti ehk isegi uitm6tete m6tteline kroonika, mis just antud hetkel südamel2hedane ning oluline n2is olevat. R22kides aga rikastavatest metafooridest, v6iks l6petada Frank O'Hara luuletuse viimase salmiga, mida l6ppenud hooaja alguses tsiteeris ka peategelane, Don Draper, ise:

"Now I am quietly waiting for
the catastrophie of my personality
to seem beautiful again,
and interesting and modern.

The country is gray and...
brown and white in trees.
Snows and skies of laughter
are always diminishing.
Less funny, not just darker.
Not just gray.

It may be the coldest day of the year.
What does he think of that?
I mean...
What do I?
And if I do....
Perhaps I am myself again."

"It was lying there... on the floor, there." ("Burn after reading" - review)

Nädalaid enne, kui ma ise kõnealust filmi vaatama jõudsin (mis juhtus siis t2na, esikap2eval), jäi silma erinevaid hoiakuid, hüüdlauseid jmt, nt nagu "bright american farce" ning "smart movie about stupid people". Film ise "reklaamib" end läbi lause "Intelligence is relative".

Ega ühelegi neist variantidest vastu vaielda polegi võimalik, kui päris aus olla. Kui pärast "No country"-t keegi vast isegi kahtles vendade Coenite hingesügavusest tuleneva suunitluse paikapidavuses, ei tohiks nüüd selles enam mingisugust küsimustki olla. Ja antud juhul ei maksa kindlasti mitte valesti aru saada - No country oli fantastiline film, üks neist viimas(t)e aasta(te) "koorest", mis vast ühe käe sõrmedel üles saab lugeda. Ja ega sealtki coenesque huumor puudu ei olnud, mis sest, et ilmselt ei tulnud see nende sulest. Aga "Põlemist" vaadates mõistsin ma (lõpuks?), mida tähendab kutsumus. Kutsumus kui selline tähendab eelkõige seda, et midagi kirjutades ning seejärel lavastades paned sa sellesse tükike iseend, see "miski", mis koorub lõpuks liikuvaks pildiks, pärinedes sinu enese hingest. Ja just täpselt see leidis aset antud juhul. Film otsekui kumaks läbi vendade Coenite "mina". "Mina", mille raskuskese asetseb eelkõige targas komöödias.
Aga see selleks. Coenitel on äärmiselt elegantne oskus luua karaktereid, kes oma erinevate lolluste ja/või tegemiste/tegemajätmiste summana satuvad hämmastavatesse olukordadesse (Fargo, Big Lebowski). Samal ajal pole sellised shüzheed kunagi keerulised per se, ega ilmselt tohikski olla, taolise suunitluse puhul. Sümbolistlikus mõttes võiks tõdeda, et dimensionaalse keerulikkuse loovad tegelased enese ümber ise, stsenaristi/lavastaja ülesandeks jääb ainult vastava olukorra välja mõtlemine.
Antud juhul on olukorraks endise luureanalüütiku memuaaridega CD, mille kogemata avastab üks treeningsaali "Hardbodies" töötajatest kusagil riietusruumis maas vedelemas. Seejärel asuvad kaks sealset töötajat, Chad ning Linda, memuaaride autorilt raha välja pressima. Lindal, muide, on raha vaja umbes nelja erineva iluoperatsiooni jaoks, kuna "tugevates kehades" tööl olles ei taha temagi "lõtv" olla. McDormand on selles rollis fantastiline, tuues unu'nd mälestused seoses Fargo'ga uuesti eessagarasse. Chadi kehastab Pitt, kes on tõepoolest kogu filmi konkurentsitu staar, nagu paljud juba enne mindki tõdenud on. Kuigi tema etteaste jääb omamoodi üürikeseks, on tema portree ajudeta kehakulturnikust, kes kraanivee peale suud krimpsutab, vapustav. Isiklikult ma ei uskunud, et Bradil on annet mängida geniaalset komöödiarolli. Anna andeks, Brad, teine kord ma ei kahtle! Muide, kuigi see käib kõigi filmide kohta, paistab olevat justkui kirjutamata reegel, et komöödiale annab võrratu cast sedavõrd palju juurde. Iga väiksemgi episoodiline tegelaskuju, mis ülimalt hästi välja mängitud on, mõjub võrratult. Parimad näited oleksid võib-olla tüüp, kes CD memuaaridega leidis; ja kelle ainukeseks etteasteks jäi ühe lause mõnikordne kordamine erinevates variatsioonides - "it was lying there. on the floor", "it was lying there., "it was lying there... on the floor. There" jne, samavõrd nagu ka CIA ülemus, kelle osaks jäi mängida äärmiselt häiritud inimese rolli, kes juhtumisi isegi ei tea, mispärast ta häiritud on. Nagu öeldud, oli kogu cast äärmiselt hea ning kõigist lihtsalt pole mõtet pikemalt rääkida (kuigi justkui võiks: Clooney, Swinton), aga Pitti kõrval oli teiseks särajaks kindlasti Malkovich. Oma rolliga suutis ta kinolinale tuua samaaegselt koomilise kui ka traagilise toore raevu, mis tabab korraga töötuks jäänud inimest, kellel ei lasta pealt näha ilma põhjuseta rahulikult eluga edasi minna.
Coenite kliimaks ei suuda loomulikult läbi ajada laipadeta, aga antud juhul ei mõjunud surmad justkui surmadena per se, vaid kui teema lõpetus, kogu selle "clusterfucki" lahutamatu kaaslane, olnu "coda". Ja kuigi hetkeks, mil ekraani täitsid lõputiitrid, võis vaatajat isegi vallata tunne, et midagi tarka justkui ei toimunudki, on see siiski pigem üks eksitav uitmõte.
Coenid suutsid jällekord, satiirilise allegooria kõrgessentsis püsides, näidata, kuivõrd hirmutav on maailm, kus lisaks rumalatele inimestele eksisteerib ka pime ning rumal sihikindlus, mis nende tegusid tagant kihutab.

Heh, ma avastasin just, et viimati postitasin siia t2pselt kuu aega tagasi. H2mmastav. Ma tegelikult p2ris tihti olen vahepeal m6elnud, et v6ib-olla peaksin millestki veel r22kima, aga tavaliselt on kas tahtmisest puudu tulnud v6i viitsimisest, v6i, suhteliselt tihti ka m6lemast. Aga ilmselt leidsin ma siis antud hetkel p6hjuse, et asi k2sile v6tta. Ausalt 8eldes ega ma suurt millestki kirjutada ei oskagi, pigemini pyyan antud hetkel kellegi Posneri kirjutatud artikli lugemisest salamisi k6rvale hiilida. Semiootika on tore asi, ausalt, aga mitte past midnight. Kui semiootikast r22kida, siis oli kunagi hallidel aegadel isegi plaan seda 6ppima minna, nagu ka filosoofiat, for that matter. Aga noh, siis olin ma suht laisk oma otsuste 6igesti tegemisel ja nyyd kannatan. Loll saab kirikus ka peksa. Aga Posneri p6hipostulaat, v2hemalt eelk6ige ainus, mis mulle meelde j2i ning oma olemuse t6ttu mind ka ilmselt unes kummitama v6ib j22da, on t6demus, et elu kui selline on yks yleyldine m2rgisysteem ning sellest l2htuvalt v6ibki j2reldada, et ka elu ise on yks m2rk. Superm2rk siis. Huvitav idee iseenesest. Ja eks ta ole omajagu 6ige ka. Elu ongi yks omalaadne m2rgiline n2item2ng, kus inimene on vaid tyhipaljas nukuke teda ymbritsevate rituaalide meelevallas (Kirjutatud lause on saanud tugevaid m6jutusi C. Geertzi artiklitest, mida pidin lugema t2naseks, v6i, st juba eilselt - palun mitte t2hele panna). Aga 6igupoolest toob see k6ik esile kysimuse selle j2rele, kellel, pagana pihta, k6ike seda vaja on?! Kuigi ma olen avatud m6ttele intelligentsest elust, mis teatud määral justkui kohati toimuks planeedil Maa (ei kasutanud siinkohal nimelt v2ljendit "intelligentne elu v2ljastpool planeeti Maa" - kes m6istab, see saab aru ja itsitab p6ske), nagu respekteerin ka v6imalust sellest, et on olemas mingisugune k6rgem j6ud (Saatus, Jeesus Kristus, Pyha Vaim, Taara jmt), pole ma eriti kindel, et, kesiganes see tyyp ka poleks, teda eriti huvitaks inimestega m2ngimine. Aga kes seda teab tegelikult. Ilgelt lahe oleks ju l6ppude l6puks m6elda, et kusagil eksisteerib yks ruum, kus "jumalad" miniatuurinimestega elum2ngu m2ngivad. Ja, kui tugineda siinkohal Pratchettile, tehakse pea alati sealjuures sohki. Samuti on kindlasti 6ige seisukoht, et millegi k6rgema olemasolusse lihtsalt peab uskuma. Kui see ei tee midagi enamat, annab see vast v2hemalt j6udu toime tulla kogu selle jamaga, millega yks suvaline inimene p2ev-p2evalt toime peab tulema. Ja arvatavasti justament see vaatepunkt annabki igale inimesele 6iguse uskuda kas raha v6imu, eneseohverdusse, seenemehikestesse v6i Kristusesse. Ning seesama vaatepunkt muudab need uskumused universaalseks tervikuks, misl2bi ykski neist pole v2hem vale kui teine. Mis sest, et alati leidub robinal neid, kes vastupidist t6estada pyyavad. Eks k6ik seegi ole omamoodi t2henduste genereerimine ning m2rkides yha uute m2rkide n2gemine. Ja seda ka, et taolistel teemadel on alati huvitav omaette diskuteerida (v6i noh, kui omaette just antud juhul, aga siiski). Tunduks justkui, et sellistel juhtudel ei saakski teema kui selline iialgi otsa, vaid kuhjab enda otsa ning kylge ja seljataha yha uusi tasandeid, mis sa l2bima pead, selleks, et asja tuumani j6uda. Aga tuumani ei j6ua kunagi, kuna idee libiseb iga sammuga yha rohkem eemale. Yhes6naga, filosofeerida on alati tore kui midagi muud teha ei viitsi. Oleks tore kui selline arutelu p2evi eredamaks ning elu paremaks muudaks, aga paraku nii kerge see k6ik ka pole. Nii prevalveerib endiselt igavus, yksindus ning nende kahe vahetel ka kohatine koolit88, mis kiiresti tydimust tekitab. Pole midagi uut siin p2ikese all. Yldiselt peakski vist antud hetkel otsad kokku t6mbama, tegemaks veel yhe h2disev6itu katse Posner l6puni lugeda. Muide, v2ikese uitm6ttena hakkas mind viimase pooltunni jooksul yks Dexteri fraas painama. V6imalik, et v2heke parafraseerituna sobiks see ka praeguse, olgem ausad, paraja muhvluse, l6ppu: "My devil danced with Your demon, but the fiddler's tune is far from over".

Duh, loomulikult kirjutan ma Kuuenda Meele j2rgselt. Kas keegi t6esti arvas, et ma ei kirjuta?! Oijaa, mis ma oskangi 8elda. On vapustavalt ylev tundmus, kui mingisugune linalugu isegi veel mitmendal vaatamiskorral sind sedav6rd liigutada suudab, et sa end otsekui l2biraputatuna tunned. Nii vaimsel kui fyysilisel pinnal. L2bi raputatud. Oma hetkeolekut olen ma v6imetu muul moel seletama. V2ga v2hesed asjad m6juvad sel moel, eriti veel t2nap2eval. Kunsti kannustav pidav tundeimperatiiv on asendunud millegi maisega. See ei pruugigi olla niiv2ga miski, mida selgepiiriliselt m22ratleda v6iks, nagu kuulsus v6i raha. Pigem oleks see nagu mingi alateadlik hoolimatu igatsus k2ia radasid pidi, mis keskmisele inimesele rahulolu pakuks. Seda v6iks v6rrelda sisse s88vitatud mustrina, mille kasutamine oleks justkui kindel, kuna minevikus t6i esile edu. Aga tegelikult on see edu n2iline ning v6lts, selle poole pyrgijad aga otsekui viimsep2eva ratsanikud, tehes kaloppi kunsti kui sellise loojangu suunal. Mina olen muidugi paadunud minevikukummardaja. T6epoolest olen ma arvamusel, et kunagi ammu oli rohi rohelisem ning taevas sinisem. Loomulikult on see k6ik suhteline ning kindlasti viriseksin ma samamoodi kui oleksin syndinud kusagil 20 aastat v6i rohkem tagasi. Rahulolematus kerkib ju alati esile eelk6ige inimesest endast, v6i kuidas? Aga see selleks. Minu jaoks lihtsalt on 90ndad kino ning kasv6i televisioonigi kaasaegseks kuldajaks. Mul ei ole ses osas mingeid kahtlusi. Kuigi kino puhul ei saa nii v2ga midagi ette heita ka Y2K'le, j22b l6puks ikka kummitama tunne, et 90ndad oleksid pakkunud otsekui alustalad, vundamendi, millele t2nap2ev yles ehitatud on. Muidugi originaalsus on myyt ning v6ib-olla see ongi eba6ige vaatenurk, mida yldse k2sitleda. Ytleme siis parem, et 10-15 aasta tagusest ajast 6hkuks hingega v6tmist, kasv6i k6rgema taseme syvenemistki. Siinjuures pole mingi ime, et enamik mu lemmikfilmidest v6i sarjadestki p2rinevad paljuski sajandivahetuse eelsest ajast. Vahest silmitsen neid nimekirju ning olen siis sunnitud h2mmeldunud ehmatusega m88nma, et paljud neist ylest2hendatud nimedest on ainulaadsed. Jah. Isegi kui nad pole originaalsed, on tegemist v2hemalt originaali originaalidega. Selliseid m6tteid haududes meenub mulle alati Shyamalani m6netine eneseiroonia Lady in the Wateris, kus symboolne filmikriitikukuju nendib, et maailmas pole enam originaalsust j2rel. Irooniline on see t6demus seet6ttu, et Shyamalan t6epoolest ei l2henegi ainulaadselt. Kasutades, parima v2ljendi puudusel, 2ra k2iatud elemente, oskab ta aga sellegi poolest vaatajani tuua midagi omamoodi, midagi kordumatut. Ja loomulikult nii ka Kuuenda Meele puhul. Oli see ju ikkagi tema debyyt. Inimvihkajalikust aspektist l2htudes olen ma alati arvanud, et tema filmide tugisambaks ning j6uallikaks on sotsiaalne allegooria. Ja ega sellest polegi ykski tema film t2ielikult vaba. Ning see ei ole midagi negatiivset. Inimestele ongi vaja n2idata, et neil on silmi vaatamaks vaid enese ette, nii et nad n2evad vaid oma versiooni maailmast nende ymber. Ja sel puhul olekski ju paslik m6ista neid kui surnuid. Maailm t2is selliseid inimesi tekitab hirmu, eelk6ige iseenese p2rast, sest on ju asjakohane kasv6i alateadlikult karta ka iseenese muutumist sarnaseks. Kuitahes romantilise alatooniga selline hirmuv2ljund ka poleks, peaks ju olema hirmutav m6elda, et konseptuaalne maailm koosneb vaid tyhipaljastest iseenesest pimestatud olevaist inimestest. Loomulikult on Kuuendal Meelel ka positiivne s6num, mis negatiivset poolt justkui kujundlikult eitaks, luues seel2bi tasakaalu, kuitahes hapra. See k6lab kyll lapsikult lihtsalt, aga sugugi mitte sedav6rd v2hem olulisemana - suhtlemine. Otsekui range imperatiiv, et maailm pysib inimkonna m6testatud suhtlusel, teineteise 2ra kuulamisel ning m6istmisel, on tegelikult Shyamalanile yks sydamel2hedasi teemasid. Julgen arvata, et ta on samav6rd valesse aega l6ksu pyytud romantikuhing, kui ma isegi. Pyydis ta ju sama teemat yles ehitada ka Happening'is, aga keegi meist pole t2iuslik ning temale v6ib selle ka andeks anda: 5 suurep2rast filmi on palju, palju rohkem kui parimadki ette n2idata suudaks. Selline kunst v6ib sind hingep6hjani liigutada kuni sul valus hakkab. Aga see on m6nus valu. See on valu, mida tundes m6tled, et k6ik pole veel kadunud ning maailmas, mille liige sa oled, eksisteerib veel mingisugunegi siirus, kestku see kasv6i 2 tundigi. Aga tema olemasolu ei saa eitada. Selle m6istmine aitab sind ylesse sealt pimedast ning yksikust kohast, kuhu sa oma hinges kukkunud oled ning lennutab sind yles, t2htede poole, valgustades su jaoks korrakski elu kogu oma t2iuses. Ja kuigi seej2rel kukud sa taas, pole sa enam yksi. Sinu k6rval istub Lootus ning pilgutab sulle vandeseltslaslikult silma. Ja just sel momendil, just siis, m6istad sa, et olgu, mis on ning misiganes ka tuleb, sinu eksistents maailmas pole mitte m2rkamata j22nud.

Brr, et siis. Apparently mul on j2lle igav. V6i polegi igav(us) see p2ris 6ige ning asjakohane s6na. Mul on viimasel ajal pidevalt taoline tunne nagu teeksin ma oma alateadvuses igavesi jooksusamme. Kuigi igasuguseid asju oleks teha, leian ma pidevalt, et syvenemine ei tule k6ne allagi. Ja mitte, et ma ei tahaks. V2ga tahan. Aga jooksimine j22b mu tahtele jalgu ning keelab sel edasi liikumast. Otsekui mingisugune ennasteitav kirjutamata reegel. V6imalik muidugi, et ma hakkan lihtsalt hulluks minema. Peab t6dema, et taoline selgepiiriline v2ljavaade oleks kindlasti lihtsam. Aga elu, vastupidiselt levinud arusaamale, pole lihtne. Ja minu oma veel k6ige v2hem. Kuigi nagunii keegi ei usu. Viimaste p2evade jooksul olen ma yleyldse sygavamini j2rele m6elnud, mida ma siia yldse kirjutada tahaksingi. See va ploog on yks 22rmiselt vastur22kiv kaasaegne moodustis, kui aus olla. Eelk6ige tundub see toimivat mingisugusel omalaadsel "nokk kinni, saba lahti" p6him6ttel: kirjutad, et "2kki keegi loeb", samas aga "ei taha, et keegi loeks", aga p2riselt nii ka ei taha, et "kirjutaksid kyll, isegi kui keegi ei loe". Kurat seda teab, mis see on. 2kki edevus, see oleks ju ka lihtne seletus k6igele. Yldiselt aga eesm2rk pyhitseb abin6u, v6i vastupidi. Nii et v6ib-olla keegi saab sellest k6igest 6ieti aru, s.t nagu mina. Ehk siis: yldse mitte. Kindlasti oleks see k6ige elutervem suhtumine, v6i v2hemalt midagi, mille kohta saaks kasutada m6istet "no strings attached". Sest ega p2ris sisimas tegelikult ei huvita ju kedagi, mida ma siin r22gin. Ma ei ole isegi kindel, kas mind ennastki huvitab. V6ib-olla ma teen seda lihtsalt selleks, et aega kiiremini m88da saata. Aga eks ole eesm2rk seegi. Aga ma j22n siiski selle juurde, et ega kedagi teist ka ei huvita. Me oleme k6ik lihtsalt yks igavene avarusi yhendav igavuste ringk2ik; igayks oma ekraanikumeruse taga tyhja pilguga kuvarisse j6llitamas. Muidugi alati v6ib ka vastuargumendi tuua - et igayhel on ka enese mured, mida lahendada. Aga no, lahendage siis! Mida te passite, idikad. Teise m6tetest vaevalt abi leiab. Ma kyll ei leiaks. Vahest ma m6tlen, et v6ib-olla on see siiski halb, et ma sedav6rd omaette eksisteeriv inimeseloom olen. Elu oleks kindlasti palju lihtsam ning selgemini m6istetav, kui mu vaba aeg koosneks peaasjalikult "ringi h2ngmisest" ning viinaviskamisest. Sest enamiku (v6i oli see enamus?) t2nap2eva noorte privaataeg sellisel moel m88dub. Ja isegi minuvanuste ning vanemate, mind you. P6hikoolist alates olen aru saanud, et oleksin justkui valesse aega eksisteerima asunud. Kuigi aegapikku see tunne oleks nagu tuhmunud ja oma minevikuk6la minetanud, tunnen vahest selle v6nkeid veel praegugi. Ja kasv6i hetkekski, tekitab see siiski mingisuguse mikromasenduse. Aga siis ma muidugi lohutan end m6ttega, et kyll kord kunagi muutub ka minu eksistens tavalisemaks, igap2evasemaks, inimlikumaks(?). Muidugi on ka r66m sellest t6demusest vaid kvaliteedilt hetkeline, sest siis hakkan ma m6tlema, et kuna siis l6ppude l6puks too aeg tuleb. Inimlikul ootusel on ju ka omad piirid, isegi kui need on h2gusad ning ebakindlad. Nad on siiski olemas ning yhel hetkel, v6ib-olla mitte kohe, mitte nyyd, vaid kunagi kaugemas tulevikus, mida veel ette n2ha ei oska, omandavad nad kindlakujulised piirid, muutudes myyrideks, mille vastu sa oma pea 2ra l88d, olgu see t2is kuitahes palju tarkust. Vastsyndinud piiri see ei huvita, tema myyr marsib edasi, h2vitades k6ik oma teel. K6igele vaatamata ei pea ma end aga syndinud pessimistiks, kes nii inimsugu kui ka iseennast kogu hingest vihkab ning j2lestab. T6si ta on, et kyllap pole ma n6nda ehitatud. Aga see ei takista mind siiski vastuoluline olemast. N2iteks olen ma vahest m6elnud, et maailm oleks sedav6rd palju parem, kui seal elaksid ainult minad. Sest, l6ppude l6puks, kuigi m6ningad yritused yhildavad inimesi l2hedaseimateks, olgu nad millised tahes, peab siiski n6ustuma Kuuenda Meele tahtmatu allegooriaga, et n2eb vaid surnud inimesi. Inimesi, kes eksisteerivad minutist minutisse ning p2evast p2eva igap2evaaskeldustes, adumata, et nad on tegelikult juba surnud. Aga mitte mina, eksole. Mina *olen*. Ja selle t6demusega asetan ma end k6rgemale teistest, loon endale v6ltsoreooli, mis unetutel 88del mind magama 2iutab. Ja 2rgates siunan ma suvalisi inimesi, et nad minust ei hooli. Ma lykkan end 2ra inimkonnast ning nean seda, ometi tahan, et inimkond oleks oma ebat2iuslikkuses osake minust kui ebatervest tervikust. Ja just selline silmakirjalik ning ylbe t6bras ma olengi. P2ris irooniline.

L6pu algus? (22.08.2008)

Ma ei oskagi midagi 8elda ausalt 8eldes. Peale selle on mul veel l2pakale uuesti XP pealepanek pooleli, nii et m6tted on suhteliselt harali ning igas suunas laiali. Kui p2riselt siiras olla, siis hakkas mul tegelikult just huvitav. Nagu Sa isegi oled korduvalt maininud, on tohutult h2mmastav, kuidas kaks t2iesti teistsuguse "ehitusega" inimest t2iesti suvalisel hetkel jutusoonele satuvad. Ega asjaolu, et see soon oma olemuselt reaalne pole, ei omagi asjade arenedes mingisugust t2htsust. Muidugi poleks minust reaalajas ning -pildist ka suuremat asja inimhinge pseudospetsialisti m2ngimaks. Kui kasutada j2llekord seda juba v2heke kulunud t6de - arvatavasti pole ma lihtsalt selliseks ehitatud. Aga see selleks. Mida ma 8elda tahtsin, oli see, et see soon oli v2gagi teretulnud. Muidugi v2ga tore, et Sa enda jaoks v2hemalt mingi osa aja jooksul kogunenust selgeks m6elda oskasid, oled seet6ttu minust eelistatumas seisus. Noh, v2hemalt tulnukloojate palge ees, kui mitte kusagil mujal. Minu sees seevastu pakitseb paljut, mille v2ljund olenevalt asjaolust vast polegi p2riselt v6imalik. Seda enam, et ega ma eriti palju neist asjust m6elda ka ei taha. Eriti veel pealtn2ha isiklikus kirjatykis, mis sellegipoolest on avatud k6igi m2rkustele. Irooniline, v6i mis? Aga eks seda kaasaegne elu ju ongi. "K6ik myygiks!" nagu kunagi laulis Kuldne Trio. Vist. Olgem ausad. Tegelikult ma ei uskunudki, et keegi huvi tunneb. Seda meeldivam oli, et keegi tundis, kuitahes egoistlikel kaalutlustel. Muidugi alati on lihtsam midagi hukka m6ista, kui tegelikult m6ista. Oijah, l2hen vist liiga irooniliseks ning s6nam2nguliseks k2tte. Ega vahet vist tegelikult pole, tegelikult. P6him6tteliselt ei tea ma, miks ma yleyldse seda nyydseks kaaperdatuks tituleeritud ploogi kirjutama hakkasin. Siiamaani ei tea. Igavus on usutavasti pigem hoopis justkui kattevari, mille varjus midagi hoopis muud toimub. V6i noh, toimus. Kuidas v6tta. Aga see selleks, kaua ma ikka kuritahtlikult iroonilist retoorikat ajan.
Ma olen n6us, et igasugused juhtumised ning protsessid aitavad isiksuse arengule kaasa. Mina tean t2ie kindlusega, mis tegi minust selle, kes ma t2na olen. Ja kuigi selle protsessi l2bi elamine polnud kaugeltki meelakkumine, ei oska ma tegelikult 8elda, kas ma oleksingi tahtnud, et asjad teistmoodi l2inud oleksid, kui nad l2ksid. Ytleme nii: kui paralleelreaalsustel t6epoolest on mingisugune t6ep6hi all (ma ise kaldun arvama, et on), elaks seal ilmselt minust kardinaalselt erinev versioon. Noh, selline, kellel polnud seda protsessi. Paralleelreaalsuse minad on aga l6pmatud, nii et ylej22nusid ei maksa aja kokkuhoiu m6ttes puudutada. Ilmselt ma tahtsin 8elda seda, et ma olen rahul sellisena, nagu ma olen. V6i milleks ma kujunesin. Nimeta seda, kuidas tahad. Jah, ainulaadsed me t6epoolest ei ole. Teisik v6ib-olla pole antud kontekstis k6ige 6igem s6na, mida kasutada. Pigem v6iks seda fenomeni Hessele toetudes peegelhingeks nimetada. Ja v6ib-olla iga inimese ylim pyye siin maailmas ongi tallata rohtukasvanud rada taolise kaas-hinge leidmise teel. V2hemalt alateadlikult. Ja seda ei tohiks segi ajada "6ige" otsimisega. "6ige" on hoopis teisest puust ning tihti vaid tyhipaljas peegeldus inimese enese eksimusest. Aga pole minu koht r22kida asjadest, mida ma kogenud pole. See paneb mind veel enam vaid tyhja retoorikuna tundma. Bachi lisan ma siis asjade nimekirja, mida lugeda, aga milleni ma nagunii kunagi ei j6ua. Laisk nagu ma olen. Aga nagu 8eldakse, julge pealehakkamine on pool v6itu. Ja v2hemalt on mul soov. Paljud ei saa kiidelda sellegagi. Tegelikult ma ei oskagi antud hetkel enam midagi muud 8elda, ilma et k6ik see juba v2ga nutuseks ei kisuks. L6ppude l6puks olen ma vaid alandlik yhiskonnateener, kes l6bustab oma kujuteldava publiku meeli. Ytleksin kyll seda, et t6tt-8elda peaksin mina Sind t2nama. Mingis m6ttes v2hemalt. Teise perspektiivi tajumine ning 22riti-veeriti m6istmine v6imaldab mingil paradoksaalsel kombel ka enda sisemised perspektiivid paika seada, v2hemalt osaliselt ning kasv6i ajutiseltki. Kuigi see k6ik ilmselgelt algas kaaperdamise, l6ppes see omalaadse yhtimusega, mille s6nadesse panek on suisa keeruline. Usutavasti j2ime meie aga ainsaks, kes seda m6istis.
Ja l6puks, eks ma siis hoian silmad lahti. L6ppude l6puks ei v6i ju iial teada, mis raja elu su ette asetab. Ja v6imalik, et yhel teatud hetkel paistab tunneli l6pus ka valgus.

Kahek6neline monoloog (21.08.2008)

Muidugi usun tulnukatesse. Sinagi peaksid. M6tle kui lahe oleks, kui mingisugune ylimalt arenenud maailm ykskord m6tleks, et teate, h2vitame selle Maa 2ra. Ja saakski ka sinu soov teoks. Aga tegelikult ajas mind fooliummytsikeste referents vaikselt itsitama; 2ra ytle, et Sulle meeldis Signs?! Mul on muide absoluutselt selline tunne antud hetkel, nagu meil oleks kirjavahetus v6i midagi. Kui ka muu on veel suhteliselt ebaselge, on kindel igatahes see, et ploog see enam pole!
Kusjuures naljakas. Ma olen alati m6elnud selle yle, kas kusagil on seda va naissoost mind, noh, osaliselt kasv6i. Olen alati arvanud, et sellisel juhul oleks tegemist inimesega, kellega k6ige parem l2bi saada oleks, v2hemalt ideaalis. Ja nyyd Sina r22gidki osalisest naisminast. Maailm on ikka v2ike ja yyratult kummaline paik, kas pole? Aga m6neti ma arvan, et Sa panid siiski oma beebiprojektiga natukene m88da. Kontideni optimist, kui nii nekrofiilset metafoori kasutada, ma siiski ka pole. Ytleme lihtsalt nii, et mingil teatud ajahetkel minevikus ootasin ma inimestelt liiga palju (nimeta seda kuidas tahad: m6istmiseks, s6pruseks v6i isegi armastuseks). Yhes6naga: Ma ei oota, et inimesed teeksid midagi siirast ning head v6i et vastasel juhul oleks neid v6imalik kuidagi ymber r22kida. Pigemini olen ma end lihtsalt nende eest sulgenud, hoolides neist t2pselt sama palju kui nemad minust. Ehk siis yldse mitte. Aga samas ei tunne ma ennast pessimistina ka. Imelik. Ma ei teagi t2pselt, mis ma olen. Ma loodan, et Sinu ehitatud illusoorne pilt minust nyyd t2ielikult maha ei varisenud. Aga ma olengi raske juhus m6istmiseks, ma nendin seda p2ev p2eva j2rel ka paratamatult ise. Irooniliselt v6iks t6deda, et v6ib-olla Sinu t2ielik vastandlikkus minule v6imaldabki olla Sul vast kellekski, kes mind m6istab. Aga v6ib-olla ka mitte. Ja ma ei ole Bachi lugenud. Pudelite kohta ma ei teagi. K2isid ka minul paar tuttavat kohapeal ning nemad vist kyll midagi ei tarbinud. V6ib-olla on meil lihtsalt v2heke erinevad tutvusringkonnad. Ja arvatavasti olid Sinu tuttavad 22rmiselt osavad politseile mitte vahele j22misega. Myts maha!

Volume IV (20.08.2008)

Nojah, ega see k6ik tundubki juba rohkem nagu yks omalaadne kahek6ne, kui t6sine "ploog". Aga mis ma ikka pahandan, las olla.
Su kriitika oli p2ris huvitav, eriti selle taustal, et Savisaar arvas laias laastus sama. Alkoholipruukimist kusjuures ei olevat yleyldse olnud, niiet kui ka k6ik muu n2htu v6iski olla looritatud Su enda pessimismist, siis seda alkoholipudeleid kujutasid sa kindlasti ette :) Aga mida ma ikka n2rin. Minu misantroopliku ellusuhtumise k6rghetk j2i 6igupoolest keskkooliaega, ylikooli algupoolel sain ma miskip2rast sellest yle. Arvatavasti oli p6hiroll m6istmisel, et l6petasin eksisteerimise kesk v2iklasi ning eelarvamuslikke neandertaale. Loomulikult ei ole nende eest ka ylikoolis p22su, aga v6ib-olla sattusin siis lihtsalt 6ppima midagi taolist, kus naljalt kedagi taolist ei
kohta. Kes seda teab. V6ib-olla sain ma lihtsalt suureks ning l6petasin hoolimise, v2hemalt samal tasandil kui kunagi aastaid tagasi. Omaette kysimus on, et kas vihkamise vahetamine yksk6iksuse vastu yleyldse on v22rt diil, v6i pigemini oma olemuselt ennasth2vitav ning sattumine vihma k2est r22sta alla. Aga seda kysimust vastada ma ei oska. See on midagi, mille inimene enese jaoks alateadlikult lahti peab m6tlema - ilma s6nadeta, vallandugu nad eksistensi mistahes kujul. Bottom line: P6him6tteliselt pole vihkamisel lihtsalt mingisugust m6tet ning see tekitab eelk6ige vihkajas endas varem v6i hiljem kontinuaalset masendust (minu puhul juhtus see varem). Parim on leida mingisugune v2ljund enese jaoks, millesse syvenedes ununeb ajapikku k6ik see (v6i k6ik need), keda/mida kunagi vihanud oled. Ma ei v2ida, et ma tegelikult midagi taolist 6igupoolest leidnud oleks, aga sellegipoolest m6tlen ma j2rjest enam sellele, kui sitasti k6ik on, kui n6medad on inimesed minu ymber ning mis k6ige olulisem, kuiv6rd ylimuslikum olen selle v6rra mina ise. Sest keegi meist pole tegelikult teisest parem, v6i ehk Gaius Balthari s6nadega Battlestar'ist: jumal armastab seda, mis on t2iuslik ning ta armastab sind, ta armastab sind, sest sa oled t2iuslik just sellisena nagu sa oled. See t6epoolest k6lab kui omalaadne kommunistlik vennasrahvaste slogan, aga mina, oma muserdatud romantikuvaimus pean siiski vajalikuks seda uskuda, v2hemalt mingi tasemenigi. Pean sinuga siiski yhes asjas n6ustuma - koorilaulu jmt ei seedi minagi, kyll aga j2ttis mulle k6ik ylej22nu hea mulje. P6him6te on tegelikult 22retult lihtne ning iroonilisel kombel ytles selle v2lja Savisaar: iga selline yritus on unikaalne. Ja t6epoolest ongi. Selge see, et "toonast repertuaari" korrata on v6imatu nagu ka pole pjedestaali, kuhu vana aja kangelased seisma panna, et neid t2nulillide saju alla matta. Aga kangelased olid sellegipoolest olemas, kandes endas olnut, tuues selle aga t2nap2eva. Inimesed olid teised, olid nooremad ning teatud dimensionaalsel tasandil kindlasti m6istmatud toimuva suhtes, v6ib-olla, et kuni l6puni v2lja. Aga sellele k6igele vaatamata olid nad juuresolevaks, vahest isegi m22ravaks j6uks millegi uue, aga samav6rd unikaalse synnile. Kas see k6ik t6esti oli eklektiline ning postmodernistlikult pateetiline? V6ib-olla oli see selline 6igusega, sest seda n6uab aeg. Ja ajas eksisteerivad agendid s.o inimesed. Kas midagi sellist, midagi l2rmakas-iroonilist, aga samav6rd yhendavat, on ainus repertuaar, mida t2nap2evane 20+ m6istab? Kindlasti mitte. Aga ometi vormub sellest omaette m22ratlus maailmale kui sellisele. Kas selline maailm on v22rt vihkamist ning maha tegemist? Kindlasti on, teatud ringkondades. Aga samav6rd on tegemist maailma, kus t2hendused looduvad tekkides ning omandavad vormi alles seej2rel, kui end m6nev6rra kogunud on. Aga olgu, antud hetkel olen ma juba meediumiks omaenese sisemisele postmodernistlikule minale ning seel2bi pole v2lja tulev verbaalsus enam v6ib-olla niiv6rd objektiivne, kui ma tahaksin seda olevat. Aga ytleme ausalt, ma ei peagi siin objektiivne olema, isegi mitte kena. V6i pean?
Patriotismist on mul omaette arusaam, mida on suhteliselt raske lahti r22kida, kuna ma pole teadlikult selle yle eriti palju m6elnud. Aga teeme sellegi poolest proovi. S6japidamisest, s6jav2est ning relvadest ei tea ma midagi ja ega eriti ei taha ka. Aga sellest teadmine polegi tegelikult primaarne. Automaat vinnas lahingukeerisesse tormav "patrioot" on mul alati n2o muigele kiskunud. Ega asjata pole ma elu jooksul vast ainult kaht, kolme s6jafilmi n2inud ning v2lja arvatud yks ajasid nad k6ik mind magama. Ilmselt olen ma alati sisimas arvanud selle
mingil tasemel v6lts olema. Kindlasti pole see v6lts nende jaoks, kes sinna tormavad, v6i nagu Sa nii tabavalt ytlesid, see on neil "verekutsumus". Mina kui hingelt patsifist julgen selles siiski kahelda. Kutsumuseks v6ib seda kutsuda kyll, aga p2eva l6puks on tegemist ikkagi kahurilihaga.
Kui kellegil on sygav soov m6ttetult surma saada, v6ib s6da olla kyll v2ga "yllas" moodus selle saavutamiseks, aga see ei muuda ei s6da, ega seda inimesest mitte yllamaks kui ta varasemalt oli v6i ei olnud. Seda yhest kyljest. Teisest kyljest pole ma kunagi aru saanud inimestest, kes on valmis end k6igi nimel ohverdama, veelgi enam siis, kui nad kogu maailmas pettunud on ning mingil eriti ylekeeratud moel usuvad, et just nimelt nendel on 6igus ning vajadus selle va v22rastunud maailma eest surma minna. Olgem nyyd ausad, seda k6ike lahti m6eldes ei k6la see just eriti loogiliselt. Aga samas v6ib-olla sellisel juhul loogika enam ei kehtigi. Aga siiski. Mina lihtsalt ei m6ista seda. Loomulikult j22b alati v6imalus, et v6ib-olla polegi ma piisavalt isamaaline, et seda m6ista.
Muide, mina pole elu sees poliitiline olnud. Ma pole seda lihtsalt absoluutselt vajalikuks pidanud. Ma pole isegi valmimas k2inud. Aastatetagusest ajast m2letan, et tavatsesin inimesi valimiste ajal yles keerata, kui teatasin, et mina toetan Keskerakonda. Mitte, et ma oleksin. Mul oli t2iesti pohhui. Aga inimeste reaktsioone oli kohutavalt l6bus j2lgida. Kusagilt ylikooli esimeselt aastalt m2letan aga n2iteks tyli Ireenega, kellega meil oli p6him6tteline lahkarvamus tollase Res Publica asjus. Nojah, paar aastat l2ks m88da ning ta nentis, et mul oli 6igus, aga see selleks :)
Mida ma 8elda tahtsin oli tegelikult see, et poliitika, rahvuslik v6i nimeta seda kuidas tahad, kerkis minu m2lu esiplaanile seoses Aprillisyndmustega. V6in kihla vedada, et sama juhtus paljude inimeste ajusygavustes. Midagi justkui vabandes sordiini alt ning sai endale n2o, hiljem ka keele. Sa ytlesid, et meie poliitikud on suutmatud ning v6imetud ning, et Eesti Riik on korrupeerunud. Viimane on mingil tasemel ka kindlasti 6igus, aga esimesed v2ited? Ma ei hakka pikemat arutlust vormistama, aga toome lihtsalt v6rdluse. Kui rohkem kui aasta tagasi oleks v6imu all olnud yks teatud erakond ning president yks teatud liimitud naeratusega muumia, kus me siis praegusel hetkel seisaks? Ma isiklikult ei taha teadagi. Kusjuures ma ei arvanud, et ma seda kunagi ytlen, aga antud momendil on mul sygav respekt mitte ainult presidendi, vaid ka paljude juhtivministrite vastu. Riigi juhtimine t2hendab eelk6ige v22ramatut otsustusv6imet ning -kindlust, raudset seisukohav6ttu ning enese kui riigi asetamist teatud kindlale positsioonile. Kui nyyd kysida, kas sellist Eestit me tahtsimegi, on vastus minu jaoks selge. Kui midagi yldse, ollakse teatud sisemiselt s88va kontingendi vastu isegi liialt leebed. Aga ilmselt 6igusega, sest s6da meil kyll vaja ei ole ning Emake Venemaa oleks ilmselt alati valmis. Isegi juba ytles uudistes, et Peterburgis v6eti mingi v2idetav eesti spioon kinni. Ytle nyyd. V6ib-olla natuke urgitsemist ning olekski p6hjus invasiooniks k2es.
Rahu on kindlasti parem kui s6da. Kahtlusteta. Iga v2hegi terve m6istusega inimene peaks nii arvama. S6ja kasutamine varjatud tasakaalustamismeetodina m6jub mulle hirmutava v2ljavaatena. Ma loodan siiralt, et need m6tted j22vad tulevikku silmas pidades vaid Sinu p2he.
T6tt 8elda ma lihtsalt ei viici enam Gruusiast r22kida. Ma arvan, et see on eelk6ige mingisugune p6him6tteline kysimus, mis eksisteerib kusagil k6rgemas dimensioonis kui tyhi retoorika stiilis "miks nad tagasi ei v6idelnud" v6i midagi, mida yks mu tuttav ytles "ei ole need grusiinid nii syytud midagi, Goris kummardatakse Stalini pilte". Who gives a fuck? Kindlasti ei saa meie kunagi teada, mis seal kohapeal siis tegelikult juhtus, et k6ik nii l2ks nagu ta l2ks. Aga p6him6tte nimel polegi see oluline. Oluline on hoopis kysida selle j2rele, kas polnud see mitte tyrannia inimvabaduse vastu. Arvatavasti lihtsalt mina ei m6ista s6du ning nende m6tet. Ei pea ju ma ka Iraagi s6da senimaani 6igeks.
Aga aitab sellest. Ma ei oleks arvanud, et ma kunagi niiv6rd palju poliitilistel teemadel jahuma hakkan. Olgu see mulle 6petuseks. J2rgmine post tuleb *loodetavasti* midagi kardinaalselt erinevat.

Volume III (20.08.2008)

Ma tegelikult ei oleks vist muidu viicinud siia midagi kirjutada, aga ma avastasin h2mmastusega, et keegi isegi loeb, ytleme siis, et mu kirjas6nalisi m6tteid, mitte p2evikut, ega ka mitte kolumni. Viimane neist on muide 22rmiselt hirmutav v2ljavaade. Yhes6naga, sygavam6tteline peoplesperson nagu ma olen, teen siis v2heke headmeelt. Ausalt 8eldes ma olen suhteliselt v2sinud ning v2ikese peavaluga ca 5 tundi teleka ees olemisest ning teate-kyll-mille vaatamisest, aga v2heke argumenteerivat retoorikat hilis6htusse ei tee ka loodevasti kurja. Ehk siis.
Ma keeldun uskumast, et s6dades pole midagi lihtsat. Minu jaoks on s6da kui selline puhtfüüsilise ratsionalismi kvintessents. Lahti seletatuna t2hendaks see asjaolu, et tegevusplaan asjaosaliste jaoks on alati oma kvaliteedilt lineaarse sisuga, isegi kui asjasse puutumatud isikud silm j6llis pealt vaatavad ning m6tlevad, et no on ikka idioodid eksole. Ehk siis: kedagi tahetakse n6rgestada, h2vitada, okupeerida, alandada, vangistada -sisesta omapoolne synonyym siia-. Kindlasti m6jub l2hem kontakt asjaosalistega (kes puslest vast mingisugust pikukest tykki ka teavad/tunnevad) omamoodi m6juva teguriga, misl2bi t6epoolest v6ib hakata m6tlema, et eks ta yks keeruline lugu ole. Ja kindlasti mingis m6ttes ongi. Aga mitte asjaosaliste, vaid nende jaoks, keda, parima v2ljendi puudumisel, lihtsalt ei koti mingi taoline jama. Omalaadne Murphy seadus: alati saavad need sita kaela, kes lihtsalt rahumeelselt p2eva m88da saatsid. Ma isiklikult arvan, et k6ik on seotud nafta ning gaasiga. V2hemalt esimesega neist on vaat et enamus maailma asju t2nap2eval seotud, niiet Gruusiagi poleks mingi ime. L2heksin isegi veidi kaugemale ning ytleksin, et L22nemaailma igakylgne yles2rganud toetus p6hineb ka omakasul, aga see t2hendaks omakorda, et ma oleks ilge pessimist ning ei usuks yleyldse inimeste sisemisse headusse ning v6imele 6igel ning valel vahet teha. Be that as it may, v2hemalt Bush lunastas end minu silmis m6nev6rra. Aus6na, kui mees tahab s6da, siis pangu Venemaad (no pun intended!). Aga ma ei taha tegelikult enam s6jast r22kida. Loodetavasti l2hevad v2ed varsti Gruusiast v2lja ning Vene Karu rahuneb vast ka maha.
Tahaks hoopis r22kida yhtsustundest. Haruldaselt h2mmastav oli s6na otseses m6ttes fyysiliselt paisuvat yhtsustunnet laulupeo taustal n2ha. See sisendas mingisuguse kindlustunde, et kui midagi t6epoolest juhtuma peaks, on olemas kontingent inimesi, kes t6epoolest oma uskumuste ning ideaalide eest barrikaadidele l2heks. Ilmselt ma lihtsalt arvasin siiani, et enamikku inimesi j2tavad sellised asjad kyllatki kylmaks. Samas, eelmisel aastal kui Vanemuise kontserdisaalis kontsert oli, tekitas selle s6num umbes sarnase tunde. T2na sai see lihtsalt inimeste fyysilise presentsi najal kinnitust. Kindlustunne ongi hea asi, aga nagu Ilves ytles,
valvust ei tohi me siiski kaotada. Ja kui n2htust l2htuvalt otsustada, siis ma arvan, et ei kaota ka.
Generatsioonid on aga tegelikult siiski yks naljakas asi. Enamikus sai laulupeol noori inimesi n2ha; minuvanuseid, nooremaid, natuke vanemaid. Neist vanemad olid suht v2hemuses. Ema mul oli n2iteks sellest t2ielikus h2mmastuses, nentides iga natukese aja tagant, et neid polnud ju
k6ige selle ajal vee olemaski. Aga tegelikult polegi ju taoline olemasolu asja m6te. Hoopis see, et yhtsustunnet loov ning seda eviv yritus 6igupoolest yhendab generatsioonid ning muudab nad yheks tervikuks, kaotades mistahes l6hed. Ta teeb seda kyll vaid yheks m6tteliseks hetkeks, mis teatud momendil puruneb, aga sellegi poolest seisab taoline siduvustunne k6rgemal m2lestustest ning ajalooraamatutest. Olles yhtsuses m6istad sa instinktiivselt, v6ib-olla k6ike m6istes, v6ib-olla mitte, aga see ongi pigem sekundaarne. Yhes6naga: t2na 6htul olin ma Eesti Rahva yle uhke. See oli ylev ning yllas tundmus. Ja ma loodan siiralt, et aja m88dudes j22b see tunne
pysima ning et selle kvantitatiivne resultaat ei v6rdu l6puks pettumusega.

Volume II (17.08.2008)

Today's fortune: You are sociable and entertaining

-----

Vot sulle nalja siis, ma ei teanudki, et ma seltskondlik ning meeltlahutav olen. Aga k6ikv6imsale internetile vastu vaidlema hakata ilmselt ei tasu. Yhel v2ikesel inimesel on ju ometi vaja mingisugust k6rgemat j6udu, mida raskel hetkel uskuda ning millelt j6udu ammutada. Internet ongi modernistlik jumal-prohvet. Aga tegelikult mul polegi vist t2na erilist teemat. Ma pyydsin muide eile emale seletada, et mis see va blogi siis tegelikult on. Hakkasin ytlema, et nagu p2evik, aga internetis, aga siis keel takerdus. P2evik on ju tegelikult ajast aega inimese intiimseim saladus olnud. Mitte, et mina kunagi p2evikut pidanud oleksin, aga lihtsalt. On ju nii. Mulle v2idetakse aga, et blogi v6ivad k6ik n2ha ja isegi lugeda(?!). Kusjuures pidi v6imalik olema asja ka privaatseks teha, aga olgem nyyd ausad: Kui sa tahad midagi iseendale kirjutada, teed sa seda ikka pigem kuhugile sahtlinurka n2gurip2evi n2gema (v6i noh, alternatiiv oleks vast arvuti taga valmis kirjutamine ning siis parooli alla panemine...). Seevastu blogi kirjutades sa justkui sooviksid, et keegi seda loeb. Mulle v2hemalt tundub nii. Mitte, et ma seda otse sooviks ning selle m6ttega kirjutaksingi. Nii see vast ikka p2ris ei ole. Ja ega keegi mu jama nagunii lugeda ei viicigi, ma arvan. Kellegi teksti lugemisega on usutavasti umbes sarnaselt nagu suhetega yleyldse. Neid kas on v6i ei ole. Ma isiklikult pole eriti "halli areaali" f2nn. Kindlasti v6ib keegi 8elda, et ma n2engi maailma must-valgetes toonides ja v6ib-olla see polegi t6est eriti kaugele h2lbinud. Aga palju etem on elada, kui mingite asjade v6i inimeste suhtes kindel perspektiiv olemas on. Kellelgi pole mitte mingisugust kasu sellest, kui keegi yhel hetkel ytleb v6i teeb yht, teisel j2lle midagi teist. Seisku paigal, kurat! Yldiselt muidugi olen ma n6us JMKE'ga: Kui just keegi pole mingisugune tyytu kaagataja, polegi oluline, kas teda armastada v6i vihata. Sa lihtsalt eksisteerid temaga yhes olemises v6i temast s6ltumatult - m6lemal juhul sa ultratolereerid teda. See jutt nyyd ei omanud erilist m6tet, aga las ta olla. Nagu ma juba ytlesin, ei oska t2na nagu h2sti millestki kirjutada, aga kuna eile juba ots lahti sai tehtud, tunneksin v2ikeseid syymekaid, kui nyyd katki j2taksin. Vot nii on lood.

Volume I (16.08.2008)

Teate mis, ma avastasin ka l6puks Orkutist blogimise v2rgi. Aega l2ks aga ma olengi aeglaseloomulise olemusega (mitte pikam6istuslik idioot, lihtsalt noh, saate aru kyll). Aga tegelikult m6tlesin ma, et tahan ka popp ja p2evakajaline olla. Kamoon, isegi riigikogu liikmetel on ju blogid, ega mina ei saa viletsam mees olla. Ja ei ole aga, osalt seet6ttu, et mul on *ka* nyyd blog(sic!) ja teisalt muidugi seet6ttu, et ma olengi nendest parem. Aga see selleks. Tegelikult ma ei oskagi suurt millestki r22kida ning m6tlesin midagi kirjutada eelk6ige seet6ttu, et mul on igav. Mida juhtub viimasel ajal suhteliselt tihti. Enivei - ma ei saa endal peast v2lja, et midagi on juhtumas, aga praegusel ajahetkel on see "miski" midagi taolist, millele on keeruline, vahest isegi v6imatu nime anda. Teisest kyljest, v-b ma lihtsalt tahan, et midagi kardinaalselt juhtuks, toimuks mingisugune häppening (kindlasti mitte vihje Shyamalani viimasele filmile), mis k6ike tundmatuseni muudaks. Hull nagu ma olen, paneksin isegi lisaklauslina juurde, et see "miski" ei pruugi ilmtingimata ollla midagi positiivset. Aga minu arvates on lihtsalt 6hus mingisugune yrglik staatilisus, mis v2ljatungimise ootuses aastaid ja p2evi, vahest isegi minuteid ning tunde loeb. Lihtsalt igasuguseid veidraid asju juhtub maailmas. Emake Venemaa teeb n2iteks ainsat asja, mida ta oskab - nimelt s6dib; kusjuures polegi niiv6rd oluline, kellega ning kus, peaasi, et j6ud yle k2ib ning l6bus on, sest keegi ei sega ju. Noh, ma r2medalt yldistan onju, aga "in the grand scheme of things" see ju tegelikult nii on. Yhendriike poleks tal pooltki nii l6bus rabada. Point missugune. Aga n2iteks samal ajal kui vene s6durid Gruusia kylasid ryystavad ning syytuid inimesi tapavad, saab keegi talupoja naine maailma teises otsas, Indias, seitsmikud. Eksole. Ärge tulge ytlema, et maailm pole irooniliselt veider oma tegemistes. Samas, alati v6ib muidugi m6elda seda nimetatud asjaolu p2evakajaliste syndmuste kontekstis ning 8elda, et kui kusagil inimesi sureb, siis kusagil mujal synnib roppu moodi juurde. Paraku poleks ka selline asjade n2gemine vale, v6i kuidas? Aga igasuguseid rahutuid m2rke on veel. Kasv6i n2iteks see Poola-USA pyydurrakettide kilp v6i midaiganes. Kusagil n2dalap2evad tagasi ytlesin jutu sees t2dile, et ma isegi s6da p2ris tahaksin. Ta j6llitas mind kusagil minuti jagu nagu idiooti ja siis ytles, et 2rgu r22kigu ma lollusi. Eks see omajagu lollus olegi ja pole ma ka tahtmises kindel. Pigem on asi selles, et minu generatsiooni 20somethingud on peaasjalikult yles kasvanud oma mineviku varjus, st mitte otseselt oma, vaid selle mineviku, mis v2hemasti siinkirjutaja n2itel j22b kusagile 22rmise pisip6nni ajastusse, muutes k6ik olnu seel2bi vaid minevikuheiastusteks l6kketule v6i teelaua taga. Midagi kardinaalset ning suurt, mis juhtus ca 20 aastat tagasi pole lihtsalt v6imalik oma isiklike m2lestustega meenutada. Ergo pole ka need m2lestused omad, vaid pigem justkui ajju istutatud. Mitte sunniviisiliselt, aga lihtsalt. Elu ja olu katkematuse k2igus. Aga tegelikult ma kaldun nyyd teemast k6rvale. Mida ma 8elda tahan, on see, et minu generatsioonil lihtsalt ei ole mingisugust oma ajalugu kui sellist. Seda lihtsalt ei eksisteeri veel. Ja seega oleleme me kusagil kuristiku serval tunnetusliku tuleva ning olnu vahel, mida meil on v6imatu m2letada. P2ris troostitu tunne. Pole siis ime, et alateadlikult millegi toimumist ootad(n), olgu see "miski" milline tahes. Ma arvan, et film Garden State on siinjuures ideaalne n2ide. H2mmastav film, t6siselt. Yks paljudest kommentaaridest selle kohta s6nastas filmi kvintessentsi k6ige t2iuslikumalt: Best days of our lives on film, mis r22gib meie vanavanematest(vanavanematega), The Graduate r22gib meie vanematest(vanematega), Fight Club r22gib meie vanemast vennast(meie vanema vennaga), Garden State on aga film konkreetselt 20something generatsioonist, v6i siis "Gen-Y", nagu selgus eile, kui vaatasin yht Wonderfallsi episoodi. Igatahes see film kergitas kusagilt sygavusest nii mitmeidki m6tteid, mille 2ratundmisr66m oli ekraanilt v2gagi ainulaadne kogemus. Ning muuseas oli jutuks justnimelt see veider tyhjuse fenomen, justkui oleksime me millegi omalaadselt meietundmatu j2relsynd. Teistest kyljest tuli jutuks ka originaalsus kui selline, mis m6nes m6ttes meie jaoks pyydmatu on, kuna me syndisime aega, mil ainulaadsus pole enam mitte niiv6rd rariteet kui teet6ke. Muide, suhteliselt tihti on mingi situatsioon/asjaolu mingisugusest filmist samaaegselt filmi kui sellist entiteedina m22ratlev. Garden State'i puhul oli selleks peategelaste seismine kusagil prygim2e keskel, lagunenud autoromu otsas ning karjumine kuhugi sygavale kraav-kuristikku, mis keset platsi laiutama juhtus. Karjel sygavikku oli samaaegselt aga nii purustav kui ka ylesehitav j6ud - endast karjuti v2lja kyll alateadlik meeleheide, aga samas loodi teadmatult midagi kordumatut ning ergo, originaalset. Yks 22rmiselt hea ainulaadsusel p6hinev situatsioon oli filmis veel, aga pole m6tet sellest nii palju ka heietada. L6ppude l6puks v6ib igayks seda ise vaadata, kui tahab. Asjakohane oleks aga 8elda, et omaette karjatusena on m6istetavad ka siinkirjutaja blogiread. Piirid purustuslikkuse ning ehituslikkuse vahel pole aga antud juhul niisama selged, vaid pigem
udused ja m22ratlemata.