11/29/08

Esmamuljed selle aastasest PÖFFist: "Vabandust, aga see film vahetati välja!"

Arvatavasti ütlus "ükskord on ikka esimene kord" sobib antud olukorras kõige etemini. Mu individuaalse Pöffiajaloo jooksul on erinevaid äpardusi ikka juhtunud. Näiteks pole subtiitreid all olnud, kuigi lubati. Või hakkas lint jooksma vale koha pealt. Väikesed asjad ühesõnaga, sellised, mida kiiresti parandada saab. Aga nüüd siis midagi taolist.

Nagu ma ütlesin, alati on esimene kord. Igatahes anti mulle siis valida, et kas kasutan HUMBOLDTI MAA piletit, et millegi muu vastu ümber vahetada või otsustan vaadata nö vahetusefilmi. Laisk nagu ma olen, otsustasin viimase variandi kasuks. Ja ega ma selles valikus üksi polnudki. Suhteliselt väike saal (Cinamon, Saal 5) tuli relatiivselt palju rahvast täis. Muidugi inimeste nägudest ei maksa rääkidagi. Aga ega ära ei läinud keegi, peale vist kahe inimese suhteliselt "vahetusfilmi" algusfaasis. Aga mida ma siin ikka keerutan. Vahetusfilmiks pakuti välja SUUDLUSTEST, STRINGIDEST JA SÕPRUSEST ("Angus, thongs and perfect snogging") - directed: Gurinder Chadha, screenplay: Gurinder Chadha/Paul Mayeda Berges. Tunnistan, et ilmsel põhjusel oli mul selle filmi osas eelarvamus sellest ajast peale kui see mulle nimekirjas ette juhtus. Aga tõtt-öelda pole ma tagant järele enam eriti kindel, kuivõrd põhjendatud mu "eest ja takka" kohtumõistmine oligi. Kuigi ametlikult oli tegemist USA filmiga, toimus selle tegevus Inglismaal ning ka kõik näitlejad (eelkõige siis kusagil 14+ aastased teismelised) olid samuti inglased (ahjaa, mis meenutabki mulle. Subtiitreid polnud. Kõige tipuks. Õnneks oli õrnalt murdehõnguline *inglise* inglise keel sellegipoolest piisavalt arusaadav.). Sisu ma ümber seletada eriti ei viitsiks ja ega selles midagi uut tegelikult polnudki. Silma jäi pigem äärmiselt armsalt välja mängitud siiras noore inimese kujunemislugu, mille fundamentaalne struktuur seisnes samavõrd "igapäevaseses" -noorusea angst, mis läbi oma substruktuuride (meeldimine, mitte-meeldimine, oma soovide nimel tegutsemine jmt) figureerib ilmselt igavesti "laia ekraani" noorsoo meeltes (aga kindlasti ka reaalses elus, lihtsalt mitte siinkirjutaja minevikus - mis ei välista sellegi poolest võimalikkust kui sellist). Meeldejääv seega polnudki mitte filmi shüzhee kui selle "välja mängimine". Üldiselt küllaltki seletamatult põhjusel briti näitlejad lummavad mind - nad lihtsalt lävivad sellist "loomulikkussära", mis kas näitlejas olemuslikult eksisteerib või mitte, niivõrd rahulikult ning enesestmõistetavalt, et neid on lihtsalt "lust vaadata" (k.a briti filmid/TV, aga, nagu eelöeldud, antud juhul that's not the case). Ka antud linaloo puhul ehitus ekraanile ülim siirus, loomutruudus ning vabadus. Julgen väita, et sama film, aga ameerika noortega oleks omanud siiski mingisugust selgitamatut kunstilisusemaiku. Aga antud juhul oli asi niisiis vastupidine, misläbi mingil hetkel said inimesed teine teisel pool ekraani justkui üheks. Saalist kostuvad kohatised ning sageli pikemad naerupahvakud mõjusid siirastena ning kõlasid nagu oleksid tulnud inimeste südamest. Ja kas mingil tasandil polegi mitte see kõige olulisem: asjaolu, et laialt ekraanilt Sinuni läviv siirus oleks reaalne, kandudes seeläbi edasi vaatajani. Sellest tingituna on illusoorsus möödanik, justkui paha unenägu, ning Sa lahkud kinost selle hinnalise "heaolutundega", tundmata vajadust sügavama analüüsi järele. Jah, võib-olla "nägin ma lõpuks valgust", sest hakkan vaikselt ehk mõistmagi, miks "feel-good" filmid niivõrd populaarsed on. Ehk siis: kuigi ma oleksin loomulikult oma esmast valikut palju, palju parema meelega näha tahtnud (ja ma veel hoian kinni vähekesest lootusest, et võib-olla on see siiski veel lähiajal võimalik), ei saa ma sellegi poolest käsi südamel väita, et ma pettunud oleksin. Ja usutavasti polnud ma kinosaalist väljudes ainus, kes nii mõtles.

Ükskõikne sõbralikkus: hea, halb või..?

Pealkiri sai küll pandud, aga ega tõtt-öelda ei oskagi sellele midagi järgnevat öelda. Laias laastus on lihtsalt antud hetkel tegemist ühega võimalikest viisidest, kuidas ma oma olemust, ja sellest lähtuvalt ka käitumist, määratleksin. Võimalik, et hoopis korrektsem termin oleks reserveeritud. Piiritunnetus. Olla sõbralik, hooliv või tähelepanelik vaid see üks rangelt kindlaks määratud annus ja ei grammigi rohkem. On see hoopis hoolimatu ükskõiksus? Või pigem tühipaljas illusioon, mille olen loonud millegi reaalsema, nt kartuse, varjutamiseks? Aga mida ma sellisel juhul kardaksin? Erinevaid suhteid? Nende algust, keskpaika ja lõppu? Ei saa ju aga karta seda, mida õigupoolest polegi. Ilmselt kardan ma siis juhtumise võimalikkust. Selline varjukuju ehitab su ümber seina, mis on tõenäoliselt küllatki püsiv ning raskesti ligipääsetav. Elu sisseraamituses on oma kujult enesesse-surutud, aga see-eest kindel, võib-olla näilist rahu pakkuv. Samas aga sellegi poolest alateadlikult närviline, tihti määratlematult ootlik. Nelinurkne piirjoon aga justkui süvendaks enesekindlust ning kergitaks eneseusku. Mis sellest, et muutes sind samaaegselt enam-vähem ükskõikseks, mis sünnib ruutjoonest väljaspool, teistega. Aga on see siis õigupoolest midagi niivõrd meeletult negatiivset? Inimeste endi ükskõiksus eksisteerib olenemata kinnisest tunnelist, mille enese jaoks ehitanud oled. Kas poleks mitte valusam avatud olemasolu konseptsioon, mis on määratud varem või hiljem nurjuma, kuna haiget on alati võimalik saada. Võiks ju olla asjakohasem tõdeda, et esmasel juhul oleks olemas vähemasti alateadlik peidupaik, kuhu häda korral põgeneda saaksid. Ma ei tea. Võib-olla polegi mingisugust vaimukoobast olemaski. Ja ma olen lihtsalt muutunud põhimõtteliselt tundetuks. Või tundeid kartvaks. Kes teab.

Aga üldiselt tahtsin ma öelda, et homsest algab minugi jaoks PÖFFi AEG. Loodan võimaluse korral üht-teist ka siia kirja panna.

Senikauaks aga minu selleaastane repertuaar.

HUMBOLDTI MAA ("Humboldt County")
written/directed: Darren Grodsky/Danny Jacobs

KÜLALINE ("The Visitor")
written/directed: Thomas McCarthy

HILJEM ("Afterwards")
directed: Gilles Bourdos, screenplay: Michel Spinosa/Gilles Bourdos

PIMEDUS ("Blindness")
directed: Fernando Meirelles, screenplay: Don McKellar, novel: Jose Saramago

MAADLEJA ("The Wrestler")
directed: Darren Aronofsky, screenplay: Robert D. Siegel

11/3/08

Aga t2nud ;) V2hemalt on olemas keegi, kellega kollektiivset privatismi jagada saab, kui just eelnevalt m6iste "kollektiiv" kallal n2rima ei hakka!

"Mad Meni" soovitaksin ma kindlasti 22rmise enesekindlusega 2ra vaadata. V6i v2hemasti proovida. Ja ega ma tegelikult polegi eriline soovitaja tyyp, kuigi kergesti v6ib vastupidine mulje j22da, sest ma olen igasuguste asjadega tavaliselt rohkem kursis kui keskmine normaalne inimene. Aga hingep6hjast soovitada on tegelikult 22rmiselt raske, v6ib-olla et isegi v6imatu. Ja n2iteks mu enese 22rmiselt ambivalentsest lemmikutereast oskaksin ka vast soovitada k2put2it nimesid (NOTE: mis ei t2henda, et ylej22nud oleksid halvemad, shh!).

"Mad Men" muidugi kindlasti ei sobi igayhele. Aga samas, t6si on asjaolu, et parimatel asjadel ongi alati tulihingelised vihkajad ning tulihingelised pooldajad. Kyllap inimene on lihtsalt sedasi "ehitatud" (no pun intended, based on past blogs).

Kusjuures ma leidsin selle Sinu r22gitud filmi isegi yles. Ei, mitte t6mbamismootoritest (niikaugele ma ei j6udnud), aga imdb.com teadis r22kida, et 6.0/10 ning "unique experience". Go figure! Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Loomulikult usaldan ma Sinu v2lkkriitikat antud juhul t2ielikult, aga samas ma olen kindel ka selles, et kui antud filmi telekas n2idatakse, oleks see n2iteks mu vanaema uus lemmik.

Aga kategooria "halb" on iseenesest 22rmiselt intrigeeriv. Ma pean ennast kyllaltki tolerantseks inimeseks ja tavaliselt kandub see yle ka mu vaatamisharjumustele. P2ris mitmed mu "k6igi aegade" lemmikfilmidest on olnud taolised, mida mu "majakonnas" keegi save myself vaadata pole suutnud. V2rskeim n2ide oleks v6ib-olla Garden State (mida 6rnalt vist mingis mineviku blogis ka mainisin...). Yldiselt on taolised situatsioonid alati l6ppenud nii, et filmist/sarjast on mu enese lemmik saanud.

Ega inimestele ei saagi yhesugused asjad meeldida. Siis poleks enam yldse huvitav ju! Lihtsalt teatud tasemest alates pole see enam lihtne arvamuste lahknevus, vaid puhas lauslollus (loomulikult mitte see, mida sina vaatad, vaid see, mida vaatab see, keda sa kritiseerid!). N2iteks ei saa mina ilmselt elu jooksul iialgi aru, miks vaatavad inimesed tantsusid t2htetega (kes p6him6tteliselt polegi t2hed, vaid lihtsalt mingid suvalised C-kategooria "kuulsused", kelle ilmselt ainus kuulsushetk ongi seal saates), laulusid t2htetega, Idolit vmt. Nagu yhes foorumis keegi kirjutas, huvitavam on vaadata sedagi, kuidas v2rv seinal kuivab. Ometi vaatavad seda k6ike Eestis sajad tuhanded ning USAs kusagil paarkymmend miljonit. Meenuvad tötsk22bused ning kysimus: "Miks need inimesed kyll niimoodi teevad?"...

Aga kui m6iste "halb" juurde tagasi tulla, siis minu jaoks isiklikult v6rdub see suhteliselt ekstreemse k2itumisega. Ma lihtsalt panen asja julmalt kinni ja kustutan ta oma m2lust ja/v6i k6vaketastelt. Seda on isegi m6ned korrad juhtunud. Aga mitte rohkem. Ma suutsin vaadata umbes tunni Kristuse Kannatusi, misj2rel mul hakkas fyysiliselt halb ning ma enam lihtsalt ei suutnud. See pole kyll eriti kandev fakt selgitamaks, kas t6epoolest oli halb film. Aga mu organism ilmselt vaidlustaks selle. V6rdluseks suutsin ma l6puni vaadata Reekviem Unistusele, mis n2iteks mu kunagise tuttava isa kinost v2ljudes oksendama ajas. See asjaolu annaks vaidluses mulle justkui eelise, aga see selleks. V2hem kui tunni, pigem kusagil poole tunni ringis, suutsin ma vaadata uh, mis selle nimi nyyd oligi. Seda vampiirifilmi, kus Hugh Jackman ning Kate Beckensale m2ngisid. Ma vajutasin stop, kui ma n2gin Beckensale'i vibuga vampiire laskmas, endal 20 cm kontsad all.

Kuid see k6ik on lihtsalt jutt, kuna kasv6i "Mad Men"-gi pakuks kindlasti elemente ning pisidetaile, mis laiemale enamusele v6ib-olla, et vastuv6etamatud oleksid (sealjuures jumalale t2nu, et asi jookseb USAs kaabli peal, muidu oleks ilmselt ammu "canceled" olnud!). Mis seal ikka, ega kellegile ei saa ju tegelikult ettekirjutusi teha, mis sellest, et kritiseerida ning "oma asja" paremaks pidada saab alati.

Minul l2heb ilmselt aega, kuni MM m6neks ajaks justkui unustusse vajuks. Ja hetkel on yleyldse withdrawal syndrome, kuna on t2pselt n2dal finaalist möödas. Arvatavasti l2heb omajagu aega, enne kui Frank O'Hara luuletus ning Peggy lausutud read mul enam t2ielikult meeles ei pysi. Aga nagu paljude asjadega, mida k2esolev jutuke v2hemal v6i rohkemal m22ral puudutas, pole ilmtingimata tegemist millegi halvaga. Pigem vastupidi.