12/31/08

Head vana aasta l6ppu ja uut aastat!

Sedapsi siis, umbkaudu 5 1/2 tundi aastat 2008 veel j2rel. Head sedasamustki siis k6igile lugijaile.

Aga tegelikult ma tahtsin k6igile sydamele panna hoopis seda, et uue aasta esimese asjana v6iksite SLUMDOG MILLIONAIREi 2ra vaadata. P2riselt ka! Selle aasta Junoks tituleeritud linateos on ikka 22retult palju promotti saanud ja ma vist yhtegi halba kommentaari/revjuud polegi veel lugemiseks leidnud. Nii et v6tsin siis k2tte ning vaatasin eile 6htul asja isegi 2ra. Ja pean t2iesti ausalt ytlema, et ma olen veel rohkemgi yllatunud, kui ma arvasin, et kord 2ra vaadanuna, olla v6iksin. T6eliselt ainulaadse, multiplekse ylesehitusega yhe indiviidi puhtalt armastusest kannustatud "eluodysseia" m6jub hingele v6luvalt nii mitmestki aspektist l2htuvalt. Esmalt on tegemist realistlikes, v6ib-olla et isegi naturalistlikes toonides kaasaegse tuhkatriinulooga. Ainult, et "tuhkatriinu" on sel korral tavap2ratust soost. Teisalt ei saa mainimata j2tta asjaolu, et tegemist on (oletatavasti) India kohaliku kirjaniku (Vikas Swarup) romaaniga "Q&A", millel linalugu ka p6hineb. Danny Boyle on siinjuures vaid yks kahest reshiss88rist, teine on India poolt (Loveleen Tandan). K6ik see loob mingisuguse omalaadse India filmidele omase maagia, kus yhilduvad tervikuks muusika, shyzhee ning 6rnatundeline balanss traagika ning melodraama vahel. SLUMDOG on 22retult detailitruu kuni l6puni v2lja, s6na otseses m6ttes. Ja kolmandaks, struktuur. Pean t6dema, et esimese hooga ei osanud ma ideest kui sellisest suurt midagi arvata - film, mis baseerub peaasjalikult game-show'l? Wtf eksole? (mitte, et WWTBAM ei oleks k6igist neist 6igupoolest k6ige "arukam" kui nii 8elda v6ib). Aga tegelikult just nimelt see idee oligi omalaadseks ilmutuseks, mist6ttu SLUMDOG niiv6rd ainulaadsena m6jus. Ma pean silmas seda, et film t88tas simultaanselt kolmel erineval tasandil, nii ajalises kui ka ruumilises m6ttes. Yheks tasandiks oli game-show ise, kus filmi peategelane, Jamal, pealtn2ha seletamatuil p6hjuseil j2rjest k6igile kysimustele 6ieti vastas (sealjuures tihti ausalt tunnistades, et tal pole 6igest vastusest aimugi). Teise tasandi moodustab Jamali ylekuulamine kohaliku politsei poolt (eel6htul j2rgmisele saatele, kus ta peab vastama *viimasele* kysimusele - 20 000 000 ruupiat), kes ei suuda m6ista, mil moel taoline "slummikoer" k6iki kysimusi siiani teadnud on. Sellele kyynilisele politseiinspektorile jutustabki Jamal oma senise eluloo, mistõttu joonistubki v2lja filmi kolmas tasand - Yhe noore inimese elulugu, mis on samaaegselt jube, troostitu, traagiline, samas aga ka naljakas ning optimistlik ja yle k6ige, kannustatud kustumatust armastusest kellegi vastu, kellesse Jamal armus juba v2iksena. Ja mis k6ige olulisem, tegemist on elulooga, mis seletamatuil p6hjuseil pakub vastuseid peaaegu et k6igile kysimustele, mida Jamali k2est kysitakse. M6nele kysimusele ta paraku muidugi vastust ei tea (isegi kui v6is sellele omal ajal v2ga l2hedal olla), aga noormees ei tee sellest v2ljagi. 6igupoolest pole rahagi talle oluline, kuna l2ks ta ju saatesse vaid ainuyksi selleks, et oma armsamale endast teada anda. Ta laseb end juhtida Saatusest, mis n2eb ning m6istab, kuhu ning kellega ta j6udma peab. Ja ta j6uabki, sest "nii on kirjutatud". Loomulikult ei puudu SLUMDOGi l6pust ka kyllaltki valus traagikanoot, aga see polnud traagika traagika p2rast, vaid pigemini justkui "eesm2rk, mis pyhitseb abin6u". L6ppu see ei varjuta, sest see pole lihtsalt v6imalik. SLUMDOGi l6pus pyhitsed Sa oma olemasolust tulenevat r66mu. Sa kuuled oma hinge yle pika aja vaevukuuldavalt Sinuga kaasa helisemas ning hakkad tundma yyratut soovi SLUMDOGi l6pumeloodiast lummatuna kaasa tantsida. Ja v6ib-olla peaksidki, sest taolist sisemist kergust ei koge tihti, kui yldse.

Kindlasti saaks SLUMDOGist kirjutada veel rohkemgi ning sygavamalt, aga hetkel s6nadesse valatu n2ol oleks tegemist vast eelk6ige esmaste m6tete ning muljetega. Nagu tavaliselt. Ja ega enam pikemalt arvuti taga kirjutada ei malda ka. Taaskirjutamisteni juba uuel, 2009. aastal!

12/24/08

Låt den rätte komma in - film üksikutele

"Eli... want to go steady?"
"What do you mean?"
"Well... do you want to be my girlfriend?"
"Oskar... I'm not a girl."
"Oh... but do you want to go steady or not?"

LDRKI suhestub minu jaoks isiklikult puhtinimliku, südamesügavustest pärit sooviga kaaslase järele. Ma ei kasutaks meelega sõna "iha", kuna taoline siiras soov on olemuslikult puhas ning süütu, vähemalt veel mingigi perioodi maailmast rikkumata. Asjata ei valinud Linqvist oma romaani (millel käesolev linalugu põhineb) peategelaseks 12 aastast Oskarit. Ilmselt ei vaidle keegi vastu, kui väidan, et sellises vanuses laste maailmanägemine on "lihtne ja loogiline". Momendil, kus täiskasvanu kulgeks neutraalse, tavaliselt ka naeruväärse, kompromissi jälgedes, näeb sellises vanuses inimene kõike must-valgetes toonides. Tema jaoks on loomulik vastu lüüa, kui teda terroriseeritakse (eriti veel juhul, kui ta varemalt kahelnud on ning siis saabub tema ellu keegi, kes just nimelt seda soovitab). Tema jaoks on loomulik kaaslasele appi tõttamine, kasvõi vere hinnaga. Moraal ja eetika, olgem ausad, panevad inimese ju õigupoolest kahtlema heas ja halvas. Sest alati tunduks midagi vahepealset justkui "õigem". Aga laps on kahtlustest prii. Veelgi enam, selline laps valib endale "kaaslase" ilmlihtsatest alustest lähtudes. Ta võtab oma "kaaslase" kompromissitult omaks, olenemata soost, vanusest või isegi pelgast faktist, kas tegu on üldse "päris inimesega". Ta teeb seda puhtalt seetõttu, et seesama "kaaslane" on ta jaoks (alati?) olemas. Samavõrd kompromissitult. Ja see aspekt on tema jaoks ainus, mis loeb. Võiks küsida, kas ainuüksi see fakt ei peegeldagi mitte seda "tõelist armastust"? Mina olen jaataval seisukohal. Samas aga ka paratamatult kallutatud kogu "armastusega" seonduvast kui sellisest, nii et arvatavasti pole mu perspektiiv eriti tõsiselt võetav. Tõdeksin siiski, et "armastus" pole kõnealusest filmist rääkides kõige korrektsem sõna, mida kasutada. Ma ise juhinduksin pigem mõistest "kaaslus", mis minu silmis on määratletav rajatuna universaalsele teineteisemõistmisele kahe indiviidi vahel. Samas viitavad aga nii Linqvist kui ka Alfredson traagilisele inimkogemuslikule veale, mis taolise kogemuse võimalikkuse viimaks kõigele vaatamata neutraliseerib. Ja siin tulebki mängu "süütuse aeg". Laps on justkui peegelpilt täiuslikust täiskasvanust. Kütkeita ning ennastunustavalt andunud oma "lemmikule". Samas ei küsi ta palju. Talle piisab ainult TEMAST. Ümbritsev maailm omandab sekundaarse rolli ning aja jooksul võib-olla et ununeb sootuks. On see hea? Õige? LDRKI'ga seonduvalt on tihti esitatud küsimust "Kui palju saab Armastus andestada?" Tõeline armastus andestab kõik. Kompromissitult. Ja siinkirjutajat muutis südamepõhjani õnnelikuks, et selline ütlus ei ole pelk sõnakõlks. Et see on siiski võimalik. Mis siis, et ainult filmis.
LDRKI räägib lapse (/laste) silmi läbi allegooriliselt otsekohese loo üksinduse igavikulisusest. Ühest küljest kohtume 12 aastase Oskariga, kelle jaoks igapäevane koolielu seisneb peksus ning pidevas sõimus ("Piggy"). Vaba aega veedab poiss "koolikaaslaste" (sõimu)fraase tühjusse hõigates, samaaegselt väikest taskunuga välgutades. Olulist rolli tema vaba aja juures mängib ka mahukas mapp ajaleheväljalõigetega erinevatest vägivaldsetest ja/või surmaga lõppenud juhtumitest. Võiks öelda, et teatud moel on see tema isiklik Piibel. Teiselt poolt näeme me Eli't - 12 aastast tüdrukut, kes on "juba kaua aega 12 aastane olnud". Talle ei meeldi kommi süüa, aga veel tol hetkel vaevuaimatavast austusest Oskari vastu ta siiski proovib. Ja oksendab. Külma ei paista ta ka kartvat. Oskari teadvuses on tüdruk algselt määratletav kui huvitav mõistatus, kes ühtäkki tema vaba aega sisustama on asunud. Kuigi palju on segast, ei esita poiss iialgi liigseid küsimusi. Ta võtab tüdruku hoopis omaks, kuna midagi vastupidist ei mahu talle lihtsalt pähegi. Ka hiljem, saades justkui jaatava vastuse oma otsekohesele küsimusele "Kas Sa oled vampiir?" ei kohku Oskar tagasi. Miks ta peakski? Sel pole ju tegelikult tähtsust, sest tüdruk on silmnähtavalt samavõrd haaratud üksilduse võrku nagu ta isegi. Mis sellest, et õigupoolest hoopis teistsugustel põhjustel. LDRKI on lugu kahe üksiku hinge ühinemisest. Kaasluse moodustumisest. Sellise kaasluse, mis on vaba maailma rakmeist. Kaaslus, mis on "lihtsalt Sina ja Mina." LDRKI lõpus enam kedagi teist polegi. On vaid lumesadu, rong, Oskar ja tema punane reisikott ning väike kirstukene, milles Eli päevast und magab. Pole teada, kuhu nad suunduvad ja võimalik, et nad ei tea seda täielikult veel isegi. Aga nad on koos. Senikaua, kuni see võimalik on (sest sirgub ju Oskarist lõpuks siiski täiskasvanud mees). Tomas Alfredson, filmi reshissöör, on intervjuudes öelnud, et LDRKI lõppu võib igaüks tõlgendada omal viisil. Mina tõlgendaksin seda siinkohal lõppakordina "sina ja mina" loole. Loole, mis räägib südantlõhestavalt masendava jutustuse "sinust ja minust", kellele eksistensiks sellessinatses maailmas piisab ainuüksi teineteisest. Maailm pole nende jaoks fikseeritud kui midagi vajalikku. Ja võib-olla taoline "eneste (maailmast) väljalõikamine" ongi õigupoolest kõige õigem samm, sest ega ju maailm neidki ei tahtnud.
[EDITED].Filmidest rääkides... kuigi on veel liialt vara midagi kindlalt väita, saaksin praegusel momendil küllaltki suure kindlusega tõdeda, et minu isiklikuks selle aasta lemmikfilmiks kujunes ootamatult Nikita Mikhalkovi nägemus igihaljast "Kaheteistkümnest vihasest mehest", pealkirjaga "12", mida ma eile puhtjuhuslikult, soovituse peale, vaatamas käisin.

Püüdsin ma juba eilegi õhtul muljeid/tundeid mingil määral tekstualiseerida, aga ega see eriti hästi välja ei kukkunud ning lõpuks jäigi katki. Ja ega ma ei teagi, kas ma nüüd paremini oskaks. Ega viimseni igast asjast ei saagi kirjutada. Kasvõi seetõttugi, et alateadlikult tunned end justkui loodule haiget tegemast, või kui mitte seda, siis on üks keskmise kirjatüki pikune arutlus siiski mingisugune raam ning igat asja sellesse vägistada on vägivaldne. Võtame näiteks Aronofsky FOUNTAINi. "12"-ga pole see küll üldse sobilik allusioon, aga effekt, vähemasti minu jaoks, oli mõneti sarnane.
'Remake'-id on tõtt-öelda ühed kahtlased asjad ning tavaliselt lähevad kolmel korral neljast kategooriliselt viltu. "12"-ne puhul aga oli effekt täielikult vastupidine - tegu oli filmiga, mis oli kordi parem algupärandist.
Oma roll oli sellel kindlasti Mikhalkovi loodud omalaadsel filmikeelel, mis balanseeris osavalt mineviku ja oleviku vahetel, näidates paiguti nii vandemeeste arutelu kooli võimlas kui ka nooruki kunagist elu kodus ning hiljem, sõjakoleduste keskel. Samaaegselt aga oli temagi olevikus, külmetades pakase tõttu oma kitsukeses kongis. Omamoodi flashbackid olid head, aga loomulikult oli see vaid asja väline külg. Nagu oli seda ka võrratu kaheteiskümnendiku mäng, kus üüratult silmapaistvad osatäitmised olid kõik (ja Mikhalkov kunstik/eruohvitseri rollis sugugi mitte vähem kui teised). Aga ainulaadne näitlejatemäng -ja ansambel omas kandvat osa ka algupärandis ning hilisemal ajal, kasvõi Vanemuise kunagises lavastuses. Nii et see külgki oli pigem loomulik ning oodatav. Kustumatut muljet, mida "12" isiklikult mulle jättis on aga suhteliselt keeruline sõnadesse panna.
Ühest küljest on tegemist aukartusega oskuse ees, mis suudab originaalist üle võtta küll paratamatult vajaliku ning seda ka kasutada, aga tehes seda kuidagi möödaminnes ja juhtumisi, luues sealjuures midagi sellist, mis tõtt-öelda polegi kaasaegne nägu Venemaast (ja/või Vene-Tsetsheeni suhetest), vaid õigupoolest universaalselt kordumatu mõistulugu kaasajast üldse.
"12" rääkis omas toonis, seguna eripärasest stoilisest rahust ning peenest tundemeelest, loo ühiskondlike institutsioonide suhtelisusest. Ja inimeste paradoksaalsest hoolivast hoolimatusest selle taustal. Võib-olla et tõelisim, rõhutatult venelikult naturalistlik, troostitusetunne, seisnes laguneva ning rõveda väljanägemisega gaasitoru(?) metafooris, mille Mikhalkov läbi enese sõnade kokku võttis:

"Kõik on nõnda. Kõik.
Me tuleme. Me vaatame. Me mõistame kohut.
Me joome ja arutame lõputult.
See on kõik, mida me teeme.
Ja kõik on nõnda."

Teatud tõlgenduslikul tasandil võikski ehk muuhulgas väita, et Mikhalkovi "12" osutab elamise (elu?) suhtelisusele. Elu paradoks, mis seisneb selle olemuslikus suhtelisuses läbi ükskõikset laadi muutumatuse, mis elajaid ümbritseb. Mikhalkov ei leia elu argipäevasele traagikale rohtu (ja sealjuures pole ta vist ka esimene venemaine visionäär, kes ses suhtes läbi kukub) ja ega õigupoolest see polegi ta eesmärk. "12" pole ka lugu, mis oleks esitatud moraliseerivas võtmes. Pigemini püüab Mikhalkov muuhulgas vaatajani medieerida üksikisiku ja isegi väikese inimrühma võimetust maailmas midagi muuta. Olgugi, et seegi tõdemus pole midagi uut, ei vähenda see alateadlikku valu, mis "12" paratamatult hinge jättis. Vähemalt minule.
Kuigi "12" välistas "võitja," olemasolu, jättis ta vast ainukese, üksildase "valguskiirena" õhku rippuma lootuse üksikindiviidi subjektiivse otsustuse olemuslikust väärtusest. Otsus, mis õigupoolest on küll mõttetu, aga sellegipoolest vaeva väärt. Justkui don Quijote võitlus tuuleveskitega.

"12"-st on raske mõelda, veelgi enam sellest kirjutada. Eelpooltoodu on seetõttu vaid üks tõlgendusliin paljudest võimalikest. Ja võib-olla lihtsalt midagi, mille ma enese jaoks mingil moel lõpuks justkui selgeks mõelda oskasin. Samavõrd peidab filmgi endas veel teisigi aspekte, aga kõikidest kirjutada või neid isegi enam-vähem selgeks mõelda pole lihtsalt ühe hoobiga võimalik. Kuna "12" on mul lõpuks ka nüüd arvutis olemas, on täiesti võimalik, et arutlusi sel teemal sünnib veel tulevikuski.

Täna jõuan lõpuks ometi aga nii kaugele, et vaatan ära Tomas Alfredsoni Låt den rätte komma in. Jällekirjutamiseni, virtuaalsed lugijad!

12/18/08

Nii, ometi väike puhkus!

Mm, mõtlesin siis, et kirjutan siia ka midagi. Ikkagi kauaoodat' aeg käes ning võimalik jällegi lõõgastuda tulevate pühade jooksul. Kuigi jõuan ilmselt internetiavarustesse pühadetervitusi veel õigel ajalgi saata, ei tee ilmselt paha juba praegugi midagi öelda. Teisisõnu - HÄID PÜHI!

Muide, kavatsen omajagu filme tuleval perioodil ära vaadata, neid on mul juba mingisugune metsik hulk kogunenud. Eelisjärjekorras on aga ilmselt siiski värsked Golden Globes'i nominendid, sest pidulik üleandmisshow on ju juba 11. jaanuaril. Üks neist, FROST/NIXON, on juba isegi ära tõmmatud. Ülejäänusid tuleb vist lihtsalt pikkisilmi oodata:

THE CURIOUS CASE OF BENJAMIN BUTTON, David Fincheri uus film
THE READER, Stephen Daldry uus film (reshissöör, kes seisab THE HOURS(!) taga), ekraniseering Bernhard Schlinki romaanile Vorleser
REVOLUTIONARY ROAD, uus film Sam Mendes'ilt (kes oli reshissöör filmile AMERICAN BEAUTY!)
ning ilmselt aasta üllataja, SLUMDOG MILLIONAIRE, reshissöör Danny Boyle (mees, kes seisis nt filmi TRAINSPOTTING taga). Lugu ise räägib vaesest India noorukist, kes läheb osalema India versiooni game-show'st "Who wants to be a millionaire?", püüdes sel moel tõestada armastust oma südamedaamile, kes on show andunud fänn. Küsimuste vastused, muide, võtvat ta elust enesest ning armastusest, mida ta tunneb. Arvatavasti taoline film, mille peaks ära vaatama juba puhtast huvist, et WTF. Imdb.com'is on asjal juba metsik skoor - 8.5

Muuhulgas on plaanis ka vanemate ja/või juba lõppenud sarjade edasi vaatamine, mis käesoleva hooaja alguse uue kraami valguses unarusse jäi. Ausalt öeldes jumal tänatud, et ometi "vana ja head" vaatama saan hakata, sest 2008. aasta sügishooaeg ei toonud ikka, andke andeks, mitte sittagi head. Üht-teist leidus vaid USA kaablikanalite peal ning irooniliselt väljendus see ka gloobuste nominentide hulgas - praktiliselt kõik peale HOUSE, MD kuulub kaabli valda. Aga iseenesest näiteks TRUE BLOOD (Alan Balli, SIX FEET UNDER autori, uus sari), peaosas Anna Paquin, mulle meeldis suhteliselt hästi. Selline omapärane, millest võib kujuneda midagi väga head, kui asjal kasvada lasta (ja vähemalt mingi aeg lastakse ka - HBO juba teise hooaja tellis).
Loodetavasti tavakanalite kvaliteet paraneb uue aasta alguses ka - ma isiklikult ootan pikkisilmi Joss Wheadoni uut sarja DOLLHOUSE. Muidugi seda hakkab näitama FOX, mistõttu kehvade reitingutega tal pikka pidu poleks. Ja karta on, et ega metsikuid reitinguid ei tule ka. Teine variant on see, et Wheadongi on läinud vb kommertslikumat teed ning püüdnud massidele meeldida. Sellisel juhul võivad reitingud olla head, aga vana ja hea BUFFY ning FIREFLY vaib oleks kadunud. Mnjah, eks ole näha, mis saab.
Aga kui üdini positiivsetest asjadest rääkida, siis jaanuaris tuleb tagasi DAMAGES ja BATTLESTAR GALACTICA. Kuigi viimane, paraku, viimase 11 osaga üleüldse. Vähemalt praegusel hetkel ütleksin, et jooksvatest sarjadest oleks tegemist ühega neljast, mille täielik lõpp tõesti vaimselt päris rusuv oleks. Taolist kraami lihtsalt *enam* ei tehta. Muide, suured lootused on kusagil ilmselt 2010. aastal algava CAPRICAga, mis on mõeldud BG'le enam-vähem järjena. Nii et eks aeg annab arutlust. Ja jaanuar toob veel omajagu tavalistest reeglitest kõrvale kaldumist. Nimelt kavatsen ma sel korral algatuseks arvuti kaudu LOSTi 5ndat hooaega kaeda. Ja siis hiljem, sügisel, telekast uuesti! Ma ütleksin, et mõttel on jumet. Paraku pole aga LOSTki igavene, sest on juba ametlikult paigas, et viies hooaeg on eelviimane. Ma ausalt öeldes tõesti ei tea, mis saab, kui ühel hetkel, lähemas tulevikus, nii ühe-kahe aasta pärast, kõik tõeliselt võrratu kraam otsa lõpeb. Vähemalt hetkel on tentents küll selline, et midagi sarnast asemele annab otsida. Ja isegi siis, ilmselt ei leia. Antud hetkel on mul näiteks südamest hea meel, et kuid tagasi ma *alles* hakkasin BOSTON LEGALit vaatama, vastasel juhul oleksin oma kaks nädalat tagasi samuti masenduses olnud, sest lõppes seegi otsa. Taolist metsikult head näitlejateansamblit annab samuti otsida. Denny Crane!

Aga ega ma ei oskagi enam midagi rohkemat hetkel kirjutada. Võib-olla sai juba isegi liiga palju juttu.

12/7/08

"...I'm just an old, broken down, piece of meat..."

[rant]
Pean vajalikuks esmalt väheke paukuda, kui mitte mingil muul põhjusel, siis lootuses, et võib-olla mõjub see mulle endale hästi.

Ma ei saa ausalt öeldes aru, kes seisavad PÖFFi organisatoorsete küsimuste taga (vähemasti Tartus, kuigi vabalt võib samu probleeme esineda ka originaallinnas). Filmide ära jäämisi võib kindlasti ette tulla ning tavaliselt polegi vastutavatel isikutel sealjuures miskit teha, aga kvaliteediküsimused on juba omaette teema. Isegi heledamat sorti subtiitrid filmi pildi taustal arvatavasti ajavad sõja ajal asja ära. Aga kui kahte filmi järgemööda (minu personaalsete vaatamiste seisukohast) näidatakse pidevate pildihäiretega (nt mitu minutit on ekraan pooleks ning kummagis osas jookseb põhimõtteliselt sama pilt) pole asjad kohe sugugi okei. Kõige tipuks juhtus veel täna taoline lugu, et lint (või mistahes asi, mida nad kasutavad) jäi üleüldse seisma ning oma viie minuti jagu pidid inimesed vahtima tühja ekraani. Ma ei saa aru, milles probleem on. Kas tehnika osakonnas askeldavad samasugused keskkooliplikad, kes pileteid rebivad? Selline mulje jääb küll. Võib-olla muidugi soovib see ärikas, kes TASKU ehitas lihtsalt raha pealt kokku hoida selliseid tööle võttes. Aga no andke andeks, vähemalt üks vastutav täiskasvanu võiks olla ju! Tõtt-öelda samasugune, tollal küll "vabatahtlike" BS käis eelmine aasta Ateenas ka (ega ma ei tea, võib-olla on TASKUS ka vabatahtlikud tööl), aga seal vähemalt oli veaprotsent kusagil sama hulga filmide puhul, mida ma nägin, tunduvalt väiksem kui seekord. Mulle käib see lihtsalt ajudele. Huvitav, kas kui piletihind oleks kordi kallim, kas siis oleks ka teenindus tipp-topp?
[/rant]


Aga nüüd siis minu selle aasta viimasest filmist PÖFFil - MAADLEJA ("The Wrestler", directed: Darren Aronofsky, written: Robert D. Siegel).
Kõigepealt tõdeksin siira rõõmuga otse südamest, et Aronofsky ei valmistanud pettumust. Mitte, et ma seda nii väga kartnud oleksin, aga teemapõhiselt ei osanud ma tõtt-öelda suurt midagi arvata. Nii et küllap alateadlikult mingi väike hirmuke siiski eksisteeris. Ja ses suhtes tunneb mu alateadvus ennast suhteliselt ketserlikult antud momendil, aga loodetavasti kui laabub varem või hiljem.
Ütleksin, et Aronofsky on jällekord loonud midagi sellist, mida on äärmiselt keeruline sõnadesse panna. Samaaegselt on aga kõik hoopis vastupidi. Sellistel hetkedel arvan tavaliselt kõige õigema olevat kasutada määratlust "raske lihtsus," mis oma olemuslikkuse läbi annab kõige täpsemini edasi just seda paradoksaalsust, millega ma silmitsi seisan.
MAADLEJA jutustab vaatajale eelkõige tundeküllaselt vaoshoitud loo kellegi sobimatusest kaasaega. "Sobimatus," on samaaegselt aga hapumaiguline iroonia, kuna selle kellegi õige koht, tema tõeline kodu ja "perekond," on tegelikult illusioon, tühipaljas võlts (rolli)mäng. Randy "The Ram (Jäär)" Robinson (tõeliselt võrratu Mickey Rourke, kes paljuski mängiks justkui iseend) on vananev ning südameprobleemide käes vaevlev endine profimaadluse legend. Vere ja tsirkusega "redneckide," lõbustamine on tema elu. Aga samas pole tema, ega ka ta "kaasvõitlejatest" "vennad," lihtsalt kloundid, ega "meelelahutajad," vaid pigem mõistetavad justkui füüsilised "ikoonid," millestki mitte niivõrd kaduvast, kui "unustatavast" (äärmiselt kõnekas on stseen "fanfestist", kus kamp vananevaid vanu maadlejaid - paljud kas ratastoolis või jalatugedega - jagavad välja endateemalisi T-särke, nukke jmt).
Aronofsky filmipoeesia on alati mõjunud kõrgetasemelise iroonianoodina. Paljuski on tegemist olnud ühiskonna kui sellise eneseirooniaga, mis leiab oma väljundi läbi tegelaste (REEKVIEM UNISTUSELE). Teatud mõttes heliseb sarnane noot ka MAADLEJAs, olemata samaegselt aga midagi määravat või rõhuvat. MAADLEJAst on keeruline kirjutada, kuna tema erinevad tähendused oskavad end lahti rullida veel selsamal hetkelgi, mistõttu tekib pidevalt uusi ideid ning tasandeid. Üks võimalikest oleks näiteks omalaadne mõistulugu unistusest. Ühelt poolt on tegemist ühe lihtsa mehe ihaga kuuluda. See "kuulumine," ei pruugi olla igavene, isegi mitte reaalne. Piisab ainult ainsamast hetkest, mil inimesed Sulle kaasa elavad, lärmavad ning plaksutavad. Tõdeb Randy lõppude lõpuks ju isegi, et just nimelt sel hetkel tunneb ta, et on koju jõudnud. Ja kas polegi "kuuluvus," ei midagi rohkemat kui südamest tulev tundmus, et Sa oled oodatud, et Sind ei aeta ära, ega naeruvääristata. Tundmus, mis tõuseb kõrgemale mõttelisest piirist reaalsuse ning rollimängu vahel, kuna sellisel hetkel Sa lihtsalt ei hooli sellest enam. Võltsist saab unustatud ning mahamaetud mõiste just sel samal hetkel kui Sa oled jõudnud "omade," hulka. Teiselt poolt on tegemist üksiku naise, strippari Pam/Cassidy (Marisa Tomei), rangelt võttes materiaalsest unistusest soetada korralik elamine korralikku rajooni, kus ta oma 9 aastase poja korralikku kooli saaks saata. Need "unistused," oleks justkui teineteise vastandid, samaegselt aga sedavõrd lummavalt paradoksaalselt ühesugused. Mõlemad on küll mõistetavad läbi "kuulumistunde," aga ühe puhul on võtmeks "tavamaailmaga hüvastijätt", samas kui teine määratleks end otsekui läbi unistusliku rännaku sellesse samasse "tavamaailma," kust teine põgenema on sunnitud. Samaaegselt oleks teatud tasemel need "unistust," taga ajavad inimesed isegi iroonilises plaanis sarnased - mängivad ju mõlemad oma rolli, võttes endale "võltsidentiteedi". Mõlema poolt käidavad teed on küll erinevad, aga ometi nad ristuvad, sest on ju unistuski oma olemuselt universaalne. Teatud tõlgenduslikul tasandil võiks Randy't isegi võib-olla võrrelda Hesse "Stepihundiga", sest temagi "tarkus," ei pärine "siit maailmast." See maailm muudab ta hoopis kohmetuks, aga ometi püüab ta ennasttrotsivalt anda parima, et selles toime tulla. Paraku pole see aga võimalik, sest tundmata sellesinatse maailma reegleid, võib-olla isegi neid täielikult adumata, pole ta kõigele vaatamata midagi enamat kui tühipaljas "võõras."
Teiselt poolt võiks justkui nentida, et tegelikult ei jää MAADLEJA puhul nägemus "unistusest," püsivaks, sest olemata küll oma natuurilt "muutlik," on ta siiski "tinglik," kuna "omade," omaksvõtt on ju õigupoolest heitlik. Seetõttu pole aga ka "unistuses elaja," igavene, sest kaotades oma "majaka," (s.o publik ehk "omad,") haihtub mingil hetkel ka tema enese eksistents. Ehk Randy enese sõnadega: (parafraseeritult) "Kui teid poleks, poleks ka mind olemas."
MAADLEJA lõppakordiks jääb "ohvrijäära," viimase matsh - võitlus vana vastasega, millest Randy algselt keeldus, kui uskus, et rahulik "pensionipõli," teda mitte-tahtvas maailmas veel võimalik on. Seda tehes ei andnud ta alla, tegelikult ta isegi ei valinud juba käidud teed, s.t sellist rada, mida ta "tundis." Ta valis raja, millesse ta "uskus." Ja mis samaaegselt uskus temasse, kasvõi üürikesekski ajaks.
MAADLEJA lõpeb "Jäära" hüppega maadlusringi muust maailmast eraldatavate nööride otsast tagasi ringi keskmesse, et oma vastasele "ots peale teha." Tema hingestatud hüpe "tõelisse maailma," külmutatakse filmikaadrisse, mistõttu moodustubki filmi "tõeline," coda mõned sekundid enne lõputiitreid. Tagantjärele mõeldes võiksin tuua otsese paralleeli Briti sarjaga "Life on Mars", kus peategelase Sami ennastohverdav hüpe märgib sarnaselt MAADLEJAga mitte niivõrd piiriületust reaalsest imaginaarsesse, vaid pigem seda "tunnetust," mis laseb neist kahest valida see "õige,".

A+

12/6/08

"The only thing more terrifying than blindness is being the only one who can see. "

PIMEDUS ("Blindness", director Fernando Meirelles, Jose Saramago romaani alusel; screenplay - Don McKellar) on nii mõneski mõttes otsekui jubedusvärinaid tekitav rongiõnnetus, mille haardest püüad küll pageda või vähemasti sellest mööda vaadata, aga ei suuda.

Kusagilt jäi mulle hiljuti silma osake kommentaarist, milles keegi tõdes, et PIMEDUSes on niivõrd palju moraali, et sina kui vaataja lahkud lõpuks saalist "omades asjadest teistsugust perspektiivi,". Kuigi moraali aspekti mõttes ei saa öeldule vastu vaielda, siis julgeksin küll väita, et olemuslikult pole tegemist filmiga, mis mõjuks kui "vaatenurga muutja,". Tõsi, võib-olla ainult sellisel juhul, kui mingisugune suvaline inimene publikust siiani tõepoolest omas "roosamannalist" visiooni inimesest. Sellisel juhul võis nähtu päris karm olla. Mina aga seevastu olen ses suhtes realist ning järjekordne nägemus "tsiviliseeritud loomast," polnud minu jaoks personaalselt eriline ilmutus. Muidugi ega "sotsiaalne eksperiment" kui selline polnudki ju tegelikult asja tuum, sest nagu juba piisavalt kirjutatud ning kommenteeritud on, oli tegemist oma olemuselt millegi sügavalt sümbolistlikuga. Sellele vaatamata tundsin aga sageli, nagu oleks, metafoorselt öeldes, instrument paradoksaalselt justkui vaigistanud heli. Siiski, minu jaoks väljendus PIMEDUSes välja pakutud "sümbol" nägemise eituses.
"Nägemise eitust" võiks tõlgendada mitmeti, aga ühe võimaliku mõistmisviisina tuleks kindlasti kõne alla inimese kui sellise (või, ka "inimsoo,") sisekaemus - põhimõtteline kontrast mitte niivõrd "välise," ja "sisemise," vahel, kuivõrd iga inimese poolt projitseeritud täiuslikkuse illusiooni suhe tema ürgminaga. Ehk teisisõnu: paratamatu küsimus selle järele, mis õigupoolest teeb inimesest inimese; tõelise ja "puhta" inimese - sellise, kes olenemata olukorrast julgeks iseendaga silmitsi seista? Selline inimene, kes oma teekonna lõpuks oleks vaba oma kaasasündinud "pärispatust".
PIMEDUS pigem küsib, kui vastab, mistõttu lõplikku lunastavat nooti võiks samuti mõista mitmeti. Ma ise seostaksin PIMEDUSe lõppakordi mõned stseenid varem näidatud vihmasajuga, mil füüsiline puhastumine võrdsustus kas teadlikult või alateadlikult olemusliku puhastumisega. Tegemist pole siin aga mitte ideega "taassünnist," "uuest algusest," või "iseenda minatervikuga rahu tegemisest,". PIMEDUS ei viita veale inimeses, samuti ei tee ta katset seda parandada ja/või parendada. Kuigi oma ülimas kineomatograafilises teravuses, mis väljendub visuaalselt lummavas segus tuhmidest, aga väljapeetud värvivarjunditest ning piiritust naturalismist, maaliks PIMEDUS vaatajale otsekui mahavaikitud ning sisemiselt eitatud portree inimesest, ei ole tegemist siiski filmiga, mis mõistaks kohut või õpetaks. Jah, tõepoolest, PIMEDUS räägib moraalist, aga ta ei moraliseeri, mistõttu tema tõeline, võib-olla et aga varjus võlu seisneb omalaadses vastuolulises peenetundelisuses. PIMEDUS räägib allegoorilise loo kellestki, kelle nimi oli Moraal ja keda justkui tunti. Aga kes siiski suri üksi.

B

12/1/08

"We are not just helpless children!", Walter Vale ("The Visitor")

Tegelikult mõtlesin ma algselt, et peaksin veidikene mõtteid koguma ning kasvõi magama, kirjutades KÜLALISEst näiteks homme. Aga tõtt-öelda peaks otseselt esmased muljed õigel ajal ära kasutama, vastasel juhul on kusagil (lähi)tulevikus selleks lihtsalt liialt hilja. Nii ma otsustasingi sõna võtta just praegu ning sel samal hetkel. Kahtlemata aga ei vormu järgnev tekst filmikriitliseks "revjuuks", pigem püüan ma tekstualiseerida vahetuid tundeid ning mõtteid.

Walter Vale (Richard Jenkins, "Six Feet Under") on põhimõtteliselt elust väsinud ülikooliprofessor, kes veedab peaasjalikult aega lihtsalt "tühjust täites,". Oma töökaaslastele on mees loonud aga illusiooni endast kui agarast tööinimesest, kes annab loenguid ning kirjutab juba neljandat raamatut ning kellel pole kunagi piisavalt (vaba) aega. Kõik see on aga vaid väline fassaad, elav teesklus, mille ta enese ümber ehitanud on. Tegelikkuses annab ta juba kahekümnendat aastat ühte ja sama loengukursust ega pole tegelikult veel sõnagi (raamatuks) kirjutanud. Mingis mõttes võiks ehk väita, et tema elu möödub minevikus, peegeldades mehe kunagist elu, ajal kui tema naine veel elus oli. Omal iseäralikult moel üritab Walter mälestust oma naisest otsekui mitte käest lasta, võttes juba viienda klaveriõpetajaga tunde, mis paraku just hiilgavalt ei õnnestu (tema naine oli olnud äärmiselt hea klaveriõpetaja). Ühel päeval, jõudes järjekordse sihitu oleskeluga oma vanasse korterisse teises osariigis, avastab ta eest kaks illegaalist noort, kes vahepeal tema korterisse elama on asunud. Aastatepikkuselt sissekujunenud rütmi "teelt hälbimisega" ei oska Walter alguses midagi pealegi hakata, mistõttu esimese hooga saadabki ta noored minema, minnes küll hiljem neile järgi, et neid mõneks päevaks tagasi kutsuda (kuni nad uue elamise leiavad). Noormees, Tarek (Haaz Sleiman), kes pärineb Süüriast, teenib elatist arvatavasti kodumaist päritolu trummilaadse instrumendi mängimisega. Selles osas (aga ka oma ääretult sõbraliku ning muretu natuuri poolest) on ta omalaadne virtuoos, keda Walter ajapikku üha enam sisemiselt imetlema hakkab. Õigupoolest võikski justkui öelda, et Tarek kehastab Walteri jaoks tema enese mina täielikku vastandit - vaba hinge, kelle elufilosoofia on ütlematagi lihtne: elada rahus (koos oma armastatu Zainabiga (Danai Jekesai Gurira) [kes on muide pärit Senegalist] ning teha muusikat. Walter seevastu on vähemasti algselt võimetu lahti laskma oma "olevikulisest minast", saades kasvõi pidevalt telefonikõnesid ülikoolist, et seejärel "nõuetele" vaikselt alluda. Walteri elu teeb aga läbi kardinaalse pöörde, kui äkitselt neid Tarekiga metroos kinni peetakse, misjärel Tarek arreteeritakse ning immigratsiooniameti kinnipidamiskohta viiakse. Walter püüab teha küll kõik, mis on tema võimuses, aga ühel teatud hetkel jääb temagi jaksust süsteemi alistamisel vajaka. Mõnes mõttes emotsionaalseks toeks kujuneb Walterile loo edenedes Tareki ema, Mouna (Hiam Abbass), kellega tal kujuneb unikaalne mõistmissuhe, mis niivõrd ei pruugi olla armastus kui selline, vaid rohkem midagi universaalse usaldamise laadset. On ju Mouna see üks ning ainus inimene, kellele Walter oma teeskluses elatud elust kõneleb. Kuigi KÜLALISE lõpp on vast mõneski mõttes etteaimatavalt negatiivse alatooniga, ei saaks sugugi öelda nagu poleks tegemist olnud positiivse filmiga. Võib-olla oleks kõige õigem tõdeda, et KÜLALINE paigutub kuhugile sinna mõlema määratluse ristteele, jäädes pigem meelde kui oma ideelt otsekui lihtne lugu mehest, kes tänu puhtjuhuslikele "füüsilistele katalüsaatoritele" taas-avastab oma hinge, mis senimaani varjus püsinud oli. Walter küll lõpuks mõistab elu väärtust läbi selles peituva, eelkõige valitud, lihtsuse, esmalt teeb ta aga läbi omalaadsed tuleristsed sellesama elu raskuse vallas. Ta taas-kogeb kaotust, aga ka süsteemi ükskõikset ebaõiglust indiviidi vastu. Raskuste läbimise tasuks on aga tõeline südamlikkus, selline, mida iga inimene sisimas ihaldab. KÜLALINE pole lugu süsteemi kui sellisega opositsioonis olemisest. Samuti pole see niivõrd lugu, mis nõuaks nietzscheliku "viimase inimese," välise kesta ära heitmist ning uuestisündi, vaid pigemini mõistetav peenetahulise oodina "tõelise inimese," sünnile. KÜLALISE lõppstseen, mida oma füüsilise hingestatuse järgi võiks isegi sarnastada Maueri tantsuga SÜGISBALLIS, seisneb Walteri jaluskäigus (trummikott õlal) alla metroosse, kus ta ühe suvalise pingi peale maha istub ning mängima hakkab. Kiirrongid mööduvad, inimesed tulevad ja lähevad, heites talle vaid hetkelisi huvitühje pilke, aga tema ikka mängib. Mängib unustuseni ning tagasi, pannes saavutatavasse rütmi omaenese hinge, omaenese mina, luues seda samaaegselt läbi rütmi uuesti tervikuks. KÜLALINE on inimeseks saamise lugu. Selliseks inimeseks, milline igaüks meist olla sooviks. Aga paraku on see võimatu. Samavõrd paratamatu, nagu on trööstitu asjaolu, et inimkonda valvavate reeglite taga seisavad alati need, kes ei hooli.

Rääkimata ei saa jätta ka näitlejatest. Filme, kus on võimatu leida kedagi, kes *poleks* hiilgavalt mänginud, on äärmiselt vähe. KÜLALINE oli vaieldamatult üks neist. Kuigi Jenkins oli kahtlemata filmi peamine "staar," (kusjuures ka üks võimalikke Oscar'i nominente, kui kuulujutte uskuda), ei jäänud toetav seltskond temast sammugi maha. Iga viimanegi roll jäi silma kindlakäeliselt lihvitud fikseeritud tervikuna, kust oli võimatu leida väiksematki viga. Olgu öeldud, et Jenkinsile järgnevalt tuleb eelkõige kindlasti esile tõsta Hiam Abbassi Mouna't ning Haaz Sleimani Tarek'it - keeruline oleks leida samavõrd võimsaid puhtakujulise südamlikkuse väljamängimisi. Nii Abbass kui Sleiman tulid sellega aga toime otsekui olemusliku tõetruudusega, mis oma komplekses lihtsuses oli sedavõrd lummav. Jenkinsi roll oli olemuslikult progresseeruv, eelkõige julgeksin väita, et kliimaksikeskne. Sarnaselt eelnimetatutega lahendas temagi oma rolli justkui loomutruu kergusega - ta suutis seljataha jätta näitleja ning vormuda lihast ja luust inimeseks suure ekraani taustal.

A+