Psychoville, Episood 5: Ring on tasahilju sulgumas…

Nüüd, kus olen BBC seitsmeosalisest absurditrillerist ära näinud ka kuuenda jao, võin täie kindlusega nentida, et sarja viiendast ning kuuendast ehk eelviimasest episoodist tuleks siiski juttu teha eraldi. Kuna aga IRL tegemised kulutavad siiski veel liialt palju aega, ei oskagi ma praegusel hetkel öelda, kuna täpselt jõuan ma avaldamisvalmis pisukese aruteluga kuuendast episoodist, aga sellest lähemalt juba käesoleva postituse lõpp-paragrahvis. Igatahes alljärgnevalt on lähema luubi alla võetud PSYCHOVILLE’i viies osa (millest sügavamalt kirjutamist on segavate faktorite tõttu juba piisavalt kaua vaka all hoitud), kus selgub nii mõndagi…

Kui Steve Pemberton’i ning Reece Shearsmith’i värskeima telesarja neljas episood pakkus omalaadset pagemist tavapärasteist šüžeeliinidest, esitades siiski hitchcockliku miljöö foonil ka küllaltki olulist (ja omal moel ka üldšüžee seisukohalt tähtsat) taustinformatsiooni David’i ning tema Maureen’i mineviku kohta, siis viies episood seevastu, nagu öeldakse, tulistab kõigilt silindritelt. Vähemasti, mis puutub üleüldise “story arc”-i edasiviimisele. Ning jällekordselt on ääretult meeldiv olla tunnistajaks kolmekümneminutilise episoodi vägagi tihedale narratiivsele ülesehitusele. Ühtlasi mõjus VILLE’i – kuigi lootus jääb, et tegemist siiski sarja avahooajaga, mitte tervikliku sarjaga, olgugi et omad plussid ja miinused oleksid kummagil resultaadil – eel-eelviimane jagu võrratu, ütleme siis, meeldetuletusena sellest, mis õieti muudab sõna otseses mõttes niššiliku BBC “komöödia-trilleri” niivõrd huviäratavaks, et asja enneaegne katki jätmine ei mahuks pähegi.
Kuigi üheti tuleneb VILLE’i kummastav mõju loomulikult arvukatest vihjetest varieeruvate krimi ning -õudussarjade/filmide “ideepõldude” aadressil – ja ka autorite tõeliselt ülimuslikkusest, mis väljendub mõlema näol nii kaksik –ja kolmikrollide mängimisel, lisaks veel kõigi stsenaariumite kirjutamisele ning üleüldise visiooni välja töötamisele - mõistsin sarja viienda episoodi taustal, et minu jaoks isiklikult seisneb kaasahaarav mõju milleski hoopis muus, nimelt ainulaadses  viisis,  mida aluseks võttes sarja üleüldine teostus raamistatakse. Ilmselgelt ning süvarõhutatult fiktsionaalsed karakterid taas-loovad “meie-ilma”-laadse, tänapäevase, maailma, otsekui oma veidrakoelist pilku arvesse võttes. Ja kuigi nad tõepoolest ka on nimelt ja tagamõttega ülepaisutatud, tekib teatud hetkel, tegelaste erinevate ja samaväärselt sarnaste maailmade tegudeisse-toimetuisse kaasa elades, tunne justkui vastupidisest. Tunne, et mitte niivõrd karikatuuridest kui tavasilmale varjul olevast maailmast välja astunud tegelaskujud on vaadatavas kontekstis sobilikud. Seetõttu luuakse erakordselt ainulaadne jutustuslik universum, samaväärne sellisele, mida kasvõi mu enese hing viimasel ajal taga igatsenud on. Ja veel enamgi: olles “sobilikud”, ei näi sugugi mitte ebatavalisena kohatine “tavareeglite” ümber kirjutamine - nagu näiteks kasvõi unustamatu stseen David’ist vahakujudest sarimõrtsukate muuseumis, millest teen ühes vastava videomaterjaliga juttu edaspidi - või mistahes osised mahlakas-värvikast dialoogist, mida nii mõningal juhul võib tsiteerima jäädagi. 
Aga nüüd lähemalt PSYCHOVILLE’i viienda episoodi sisust. Hiljuti sai tuvastatud, et ühekäeline, elust kibestunud kloun Mr. Jelly võib õieti lahtirulluvas loos olla hoopiski kõrvaline kannataja, kuna senini tema postikasti tee leidnud “Ma tean, mida sa tegid”-kiri, aga ka järgnev kraam nagu lint – mida vaatas kolmanda jao lõpuks Joy ning millest aimdus tagapõhi, misjaoks justament need tegelased teravama pilgu alla on võetud – kui ka värskeim saadetis – vanaaegse väljanägemisega võti, olid õigupoolest mõeldud Mr. Jelly “archnemesis”-e Mr. Jolly silmadele, kelle iseäralikku geneesi peakirurgist klouniks sai lähemalt avatud VILLE’i kolmanda/neljanda episoodi keskse arutelu juures.
Olles sunnitud oma iseäraliku sõidukiga – mille sisemus, nagu hiljem ilmneb, tundub koosnevat ainuüksi värvilistest riideribadest ning õhupallidest, mille autost välja tõmbamine näib esile kutsuvat veidraid häälitsusi (closed captioned viitab neile häälitsusele kui “komöödiasarvale” ja “komöödiasireenile”, olgu nii, ma pole klouniameti žargooniga eriti hästi kursis) - teepervele parandus-autot ootama jääma, jutustab Jolly oma “ametikaaslasele”, Mr. Jelly’le, ajast, kus ta oma peamise töö kõrvalt – St. Dunstan’i haigla peakirurgina – omas ka sekundaarset teenistust, ja seda nimelt konstultandina Ravenhill’i psühhiaatriahaiglas. Kahetsustundega südames, et temal vajalikul hetkel piisavalt julgust ei jätkunud, räägib Jolly, et haiglat valitsevaks jõuks oli erakordselt tige ja julm õde Kenchington, kelle ravimismeetodid polnud mitte ainult “eetiliselt küsitavad”, vaid “üdini sadistlikud”.  Ja nii hakkabki metafooriline ring tasapisi sulguma, kuna vargsi aimduvad tagamaad, miks just nimelt need tegelased räägitava loo foonil tähelepanuväärsed on.
Kõhedust tekitava haigla seinte vahel kääbus Robert’it näiteks näljutati, s.t “toideti” vaid juustuga ning kutsuti väikeseks hiirekeseks, Joy Freddy-illusiooni kihutati tagant, lastes luulude käes vaevleval naisel vahetada näiteks ühe kohaliku patsiendi mähet ning pimedat Lomax’it “rõõmustati” klaverimängimisloaga, olles eelnevalt klahvide vahele asetanud žilettiterad või pandi David’it hammastega õuna haarama, mis oli mingisugust kaadervärki pidi viimase nina alla kinnitatud.  Lühidalt: Jolly oli tunnistajaks tõsiselt koletutele tegudele, misläbi justkui aimduks, vähemasti kuulavale mr. Jelly’le, et see “tema”, kes tapeti, oligi julmusi nautiv õde. Tõsi küll, praegusel momendil ei lükka Jolly taolist mõttearendust veel ümber, ega kiida ka heaks, aga selline lõpptulemus tundukse’ nagu reaalne, või mis?
Aga kuigi lugu, millesse meie tegelased omatahtsi paisatud on, näib iga korraga vormuvat üha loogilisemaks, astuvad nii David kui tema ema Maureen järjest tumedamat teed pidi, kus “terve mõistus” mängib üha minimaalsemat rolli.  VILLE’i viiendas episoodis on neil käsil järjekordse, vististi eelviimase, David’i “paha mõrva”  “tunnistaja” elimineerimine, mille toimumiskohaks on “emast ja pojast sarimõrvarite” paar valinud kohaliku vahakujude muuseumi, kus on eksponeeritud kuulsaimad sarimõrvarid läbi aegade(*).
(*)Muide, kindlasti pole vahakujude muuseumi idee midagi piisavalt ainulaadset, et seda ühel või teisel moel, kas briti oma sarjades/filmides või ehk ka mujal kasutatud poleks, aga päris imelik oli peatselt pärast VILLE’i viienda jao nägemist sattuda peale Hercule Poirot’ episoodile “Tragöödia Marsden’i mõisas”, kus, kuigi äärmiselt lühidalt, sai samuti samalaadse vahakujunäitusega tutvust teha.
Ja siitsamast situatsioonist tuleneb õigupoolest ka VILLE’i viienda episoodi, ja vabalt ehk kogu senise seriaali, tõeline tipphetk, kus David, suutmata otsustada, millist tapmisviisi oma uusima mõrva puhul realiseerida, saab abi erinevailt ajaloolistelt sarimõrtsukatelt, kelle vahakujuimitatsioonid parasjagu välinäitusel seisavad. Ning kuna neiltki pärinev informatsioonitulv mõjub David’ile pigem häirivalt kui abistavalt, soovitavad elunäinud retsid viimaks mehel küsida abi sellelt, “keda kunagi kätte ei saadud”.
Ja siis ta tulebki, ilmudes otsekui pimedusest. Jack the Ripper. Glenn Carter’i vaimustavas muusikal-tantsulises esituses. Järgneb detailideni terviklik ning unustamatu stseen(**), mis ausalt öeldes võtab rabava täpsusega kokku kogu PSYCHOVILLE’i olemusliku esteetika: Muusika, mis, kindlasti sihilikult, meenutab mingisugust esitust Webber’i muusikalist; Koordineeritud tantsusammud; unes-või-ilmisi raamistik David’i perspektiivilt ja viimaks, musta huumoriga vürtsitet’ laulusõnad, mis evivad sarja alusvundamendilist stiili(***). Teisisõnu, vähemasti minu jaoks kehastas nähtu kõike seda, mis pani mind lõppeks mõistma sarja tõelist võlu -puhtisiklikul tasandil - millest jutlesin veidike juba ka eelpool.
(**)Jah, ma tean, et laususin sama neljanda episoodi David’i ja Maureeni hirmnaljaka tantsunumbri puhul. Aga on ääretult meeldiv näha, kuidas eelmises jaos nähtud kõrgpunkti kohe järgmise korraga võimalik ületada on. Tavaliselt saab taoline jaks kiirelt otsa, ega tule niipea – kui üldse – tagasi.
(***)Ning kui tuua veel esile sarja autorite geniaalsust, siis näib, et peale kõige muu oskab Reece Shearsmith veel ka väga hästi laulda.Keda huvitab, siis kõnealuses muusikalises stseenis on tema "see prillidega tüüp"
Ja ilma pikema jututa, siin on kõnealusest situatsioonist ka videomaterjal. (Kuna nähtava mitmetasandilikkus maalib niivõrd küllaldase pildi seriaalist tervikuna, on ehk ka mõistetav, miks käesolevas postituses pole tavapärast “fototõmmist”, ega ka tsitaate, sest kõige targem on lasta alljärgneval videol endal kõnelda).
Üht-teist veel:
<*> Kuna lihtsalt on üldiselt võimatu, ega õigupoolest ka mitte eriti vajalik, absoluutselt kõigest juttu teha, jäi mitmeid episoode tagasi mainimata vahejuhtum Joy ning ühe teise ämmaemandana töötava naise, Nicola, vahel. Viimane julges nimelt osutada, et Freddy on juba päevinäinud nukk ning täiesti prügikastikõlbulik, mispeale Joy naisele päris võimsa paremsirge andis. Nüüd, viiendas episoodis, tuleb ilmsiks, et Nicola – kelle rollis võib näha Elizabeth Berrington’i – on arvatavasti olnud Joy abikaasa armuke, kuna üheskoos mängivad nad luulu küüsis vaevlevale naisele kokku paraja tsirkuse, pannes viimase arvama justkui Freddy olekski imetabasel kombel ellu ärganud. Joy’le lõpeb kõik see trepist alla veeremisega ning kuigi kavalpeade paar arvab, et “hull naine” on siitilmast lahkunud, ilmneb episoodi lõppedes vaataja jaoks, et Joy on siiski vintskemate killast, kui esmalt arvati. Ja loomulikult, kogu stseenidekogum sellest, kuidas “elav” nukk naist majapidi taga ajab ning “mamma” karjub, loob kindlasti teemakohaseid allusioone õudusfilmidega, olgugi et praegusel hetkel ei löö mul ühtegi pähe (hakka või rumalaid B-kategooria õudukaid vaatama, mille puhul on kindlasti tegemist ühe võimaliku materjaliallikana Pemberton’i&Shearsmith’i jaoks).
<*> Pime miljonär Lomax ning tema noor protežee Michael jätkavad samuti omas mullis, olles sunnitud tõtt vahtima nii siiami kaksikutest “eBay nõidadega” kui ka abielupaariga, kelle poeg, Ian, viimaks Michael’ile usaldab, et pakkumisel osales veel keegi, misjärel poiss saatis kurikuulsa Krokodill Snappy lõpuks hoopiski tollele inimesele. Seepeale tuleb Michael mõttele hoopis õdedepaariga ühte heita ning üheskoos (ja viimaste autoga) “kaubale” järele minna. Ilmselgelt vihastab see Lomax’it, kuna viimane arvab, et tema uusim kaaslane tõmbas tal lihtsalt naha üle kõrvade. Ja veel: episood viie viimases kaadriga selgub, et Snappy uueks omanikuks pole keegi muu, kui salapärane, maskitatud näoga “must mees”.
<*> Ja viimaks Robert, kelle ülekeev viha talle mängitud karmide naljade pärast kulmineerus viimati  telepaatiliste oskuste järjekordsel kasutamisel, mille resultaadina Lumivalgukest mängiv Debbie lõpetas koomas.  Deb’i haiglas külastades Robert aga suudleb teda, mille tagajärjel, otsekui muinasjutulisel kombel (samaaegselt suudlusega löövad akna taga tänaval põlema ka kõiksugustes värvides tuled), naine ärkab, ent osalise mälukaotusega. Ja Robert on viimaks piisavalt kaval, et olukorda omakasuks pöörata, eriti veel siis kui naist vaatama tulev õde osutab mehele kui Deb’i poissõbrale. Siit koorubki välja viimase idee veel segaduses naisele teatada, et ta on tõepoolest tema “boyfriend” ning et nad on koos juba kaks aastat.
Aga see olekski praeguseks kõik. Praegusel momendil ei oska ma täpsemalt öelda, kuna PSYCHOVILLE’i kahest viimasest episoodist lähemalt juttu tuleb. Kindel on vaid see, et - nagu ka käesoleva näite varal näha võib – ette tuleks nad võtta ühekaupa, kuna oleme omadega juba nõndakaugel, et narratiivi tihedus lihtsalt ei lubagi muud moodi asjale läheneda. Võimalik, et ühest küljest oleks paslik ära oodata ka DVD reliis, sest sellisel juhul oleks rohkem materjali, millega töötada, kuigi sellisel juhul saaks arutelu sarja eelviimasest osast teoks alles järgmise nädala jooksul (mis samaegselt tähendab seda, et sarja (või loodetavasti siiski veel hooaja) finaalosast tuleks jutelda kas 1) tuleva nädala lõpupoole või 2) ülejärgmisel nädalal. Kuidagi imelik kummagil juhul, eriti seetõttu, et plaanides kuuenda episoodi teemalist postitust juba sellesse nädalavahetusse tekitab samasuguse ühes-hunnikus tunde. Lühidalt, eks aeg annab arutlust.

Dexter, “Shrink Wrap”: Võltskus mikroskoobi all

Nagu märgitud sai, olen taaskord nautlemas kodust miljööd, mistõttu on paras aeg härjal sarvist haarata ning jätkata sealt, kust lahkudes tegemised parasjagu pooleli jäid. Ehk siis teisisõnu: Siinkohal tuleb, tõepoolest, lausa tuleb, juttu teha sellenädalasest DEXTER’i – esmahooaja juba kaheksandast – episoodist “Shrink Wrap”, mille saab ühtlasi haarata ühteainsasse sõnasse, või õigupoolest, nimesse – RUDY! Mõttemõlgutused DEXTER’i avahooaja ühest (piisavalt kaua keenud)  tipp-ilmutusest (millega seonduvast saan ometigi vabalt rääkida) niisiis alljärgnevalt…

“Dear Ken, I’m in pieces. Why the cold shoulder? Barbie.” – Dexter (kirjutades kuulutust)
"Barbie, be patient. One day we’ll share a cold one.” – Rudy (kuulutusele vastates)
___
“Lose control, become powerless, and it’s over.” – Harry
___
“This is about survival, Dex. Nothing else.” - Harry
Rudy Cooper’i (Christian Camargo) möödaminevlik tutvustamine meeldiva ning tagasihoidlikult võluva proteesitohtrina nii mõnigi episood tagasi oli esitet’ sedavõrd süütu-loomulikuna, et karakterist vormus teataval kombel tuttavlik Agatha Christie stiilis väiketegelane, kellest esmapilgul - olgu sa kuitahes paranoiline -  keegi ilmaski midagi negatiivset oodata poleks osanud. Rudy mõjuski seetõttu rohkem tulevase taust-stoorina Deb’ile, mis eelkõige ilmnes läbi viimase tänulike, aga peenekoeliste pilkude mehe aadressil - kui see aitas sandistatud jäähallivahi Tony Tucci sõna otses mõttes taas jalule - kuni viimase haiglast lahkumise peoni, mille foonil nii Rudy kui ka Deb avaldasid teineteisele nii üht kui teist oma mineviku-elust. Nii oligi oodatud progressiks nendevaheliste suhete süvenemine ning esialgse tõmbe kulmineerumine “teises pesas”(*). Ei andnud ju mitte miski tunnistust mõeldamatust, sellest, et just nimelt Rudy puhul võiks simultaanselt heatohterliku “tervikuks tegija” imagoga eksisteerida ka Dexter’i poolt pingsalt taga igatsetud “mängukaaslase” identiteet ehk siis ITK – Miami ajaloo halastamatuim sarimõrtsukas, kes tapab “öönaisi” kõige jubedamal võimalikul moel. Ja nüüd kui vaataja on muudetud kiivaks hoidjaks saladusele, mille dešifreerimiseks fiktsionaalsetel tegelaskujudel veel omajagu aega kulub, näib selline lõpp-resultaat siiski niivõrd põrgulikult lihtsana. Ja ometigi oli see oma esmases eos kõike muud kui.
(*)Ja silmas pidades eelnenud osi, oli kena näha Jennifer Carpenter’i Debra’t natuke rohkem ekraaniaega saavat. Olgugi, et süveneval suhtel Rudy’ga – kellest vaataja vähemasti praegusel momendil teab piisavalt koletusi – saab olla vaid üks ning sugugi mitte meeldiv kulminatsioon.
Aga justament see ongi perfektselt täide viidud “Tšehhovi püssi” tagamõte (tehnika, millele vihjamisi olen püüdnud osutada juba eelnevaltki ning mille kasutamine, võib spoilerivabalt nentida, ei ole käesoleva hooaja puhul sugugi mitte viimaseks korraks jäänud) – mis antud juhul seisnedes siis kogemata ning muust, kesksest, situatsioonilisest tegevusest varjutet’ pilguheidus karakterinäole - olgugi et järgnevaiks episoodideks justkui nimelt unustuslikule - kellega seonduvale on üles ehitatud kogu DEXTER’i esimese hooaja “story arc”. Ja selle tulemusena ongi meil kui vaatajail, kolm jagu enne sarja avang-finaali vähemasti osaline eelis, nagu öeldakse, “upper hand”, võrreldes karakteritega, kes praegu veel kobavad pilkases pimeduses.
Ja sarnane eelteadmine võimaldab meil küsida tagamaade järele. Mis siis õieti on need (sunduslikud?) faktorid, näiteks kasvõi minevikust, mis on vorminud Rudy selliseks, nagu ta on? On siin ehk mingisugune seos sellega, et tema ema kaotas mõlemad jalad kui mees veel noor oli? Või ehk oli selle peretraagika tegelikuks põhjustajaks hoopiski Rudy ise, umbes sarnasel kombel kui Neil Perry (kuigi viimane vaid morbiidselt unistuslikul tasandil), kelle kohta Miami politsei eesotsas Laguerta’ga arvas esiti, et mees tappis oma ema, lõikudes teda analoogsel moel ITK mõrvadele(**) (***)?
(**)Olles relvastatud usalduslikkusega, mis on tingitud sellest, et  tema lemmikverepritsmeanalüüsija ametialane vaist pole naist veel kordagi alt vedanud, Laguerta lõpuks siiski murrab Perry personaalse illusiooni enesest kui mõrvarist - olemata sealjuures ei midagi enamat kui argpükslik “viieteistminutilise kuulsuse” otsija - raamistades seeläbi ka ülejäänud osaliste jaoks selle, milleni Dexter jõudis juba eelmises, “Circle of Friends”, episoodis. Omaette tasandil peegeldab Laguerta torkiv lähenemine aga ka (vististi) eelmises jaos esmakordselt ilmnenud jaoskondlikke võimumänge – Selle järgselt kui naise ülemus, Tom Matthews (Geoffrey Pierson), Perry tabamise sära täielikult endale haaras, soovis Laguerta sisimas kõige rohkem mehele kätte maksta. Võlts-mõrvarilt loori tõmbamine oli seetõttu tema perspektiivist pigem teatraalne trikk, mille alusel ülemust higistama panna. Vaatamata sellele, et Dexter’i POV-id naine usaldab, ei näi Miami hulleima tapja tabamine talle siiski veel sama tähendavat, mis tema alluvatele.
(***)Ja kui jutt juba Perry peale läks – kuigi on ilmne, et viimast karakteriseerib sihilikult nn meisterkurjategijale omistatud “ajumängude” oskus – on nauditav jälgida Sam Witwer’i nüansirikast tegelaskuju-lahendust, mis lõppeks politsei andmebaasi häkkimisega kogutud eelteadmiste läbi Laguerta vingerdama pani, nentides, et samaväärselt mehe endaga on võlts ka Laguerta, kelle kunagine edutamine oli tänu vastavate saavutuste madalusele hoopiski teenimatu ja sugugi mitte väärtuslik politseitöö.
Seoses DEXTER’iga on nii siin blogis kui ka mujal eestimaistes internetiavarustes juttu olnud tõlkekvaliteedist. Ja kuigi laias laastus iga episood toob endaga kaasa vähemalt mõne lohaka ning kõrva silma riivava tõlke, tuleks ausalt öeldes au anda kõnealuse episoodi pealkirja eestikeelsele variandile. Raske oleks “Klantspakendist” arvata puhtjuhuslikku tõlget, sest tegemist on piisavalt loomingulise lähenemisega, mis justkui eeldaks ka sarja endaga kursis olemist. Aga tont teab, ehk on lihtsalt minu käeulatuses olevad sõnaraamatud ebapiisavad. Olgu, kuidas on, “klants” ehk siis eksternaalne illusioon - antud juhul siis lihvitud konstruktsioon tavapärasusest - sobib perfektselt karakteriseerima “Shrink Wrap”-is aset leidvat.
Nagu juba esmahooaja eelnenud episoodid kujukalt näidanud on, haldab Dexter’i elu süvendatud kontrollitunne, mida söötvaks allikaks on Harry Koodi kaudu kätte õpitud ellujäämisinstinkt. Kasuisa tõsimeelne elukool, rahulik ning tasakaalukas detailitunnetus – kõik see moodustab omaette faktorite kogumi, mis on meest veel senini vanglamüüride taha sattumisest hoidnud. Olles aga üles ehitanud oma ühe-mehe-maailma, isoleeris Dexter end õigupoolest aga kõigest sellest, mis inimest tegelikult igapäevaselt puudutab. Väline normaliteet on küll piisav saamaks enese lähedale inimesi, kes arvavad end olevat tema sõbrad (Angel) või loomaks suhet, mis on kui taeva õnnistus naispoole jaoks (Rita), aga tõde on - nagu psühhiaatrisessiooni-keskne “Wrap” osutab - et Dexter hoiab emotsionaalset lähedust endast kontrollitud distantsil – kuna, kontrollimatul kujul, võib see mehele tekitada tagasipöördumatut kahju. Ja ega sedavõrd vale see ju polegi. Tunded võivadki ju muuta inimese intensioonid läbinähtavaks ja tema olemuse kaitsetuks ning  tõelise Dexter’i väljutamiseks polekski rohkemat vaja. Aga kuivõrd ta üleüldse sooviks enese päris-olemust maailmale kuulutada? Juba noorest peast lõi Dexter enese ümber, kuigi tol perioodil oma kasuisa abiga, pettusest ning teesklusest läbi heelgeldatud kookoni, mis on nüüdseks, aastaid-aastaid hiljem, muutunud juba osakeseks temast. Morbiidne kaksikelu pakub talle soovitud tasakaalu, kontroll ning distants hoolitsevad aga selle eest, et balanss jääks igavesti purunemata(****).
(****)Siinjuures on iseäranis huvitav Dexter’i verbaalne meta-kriitika iseenese aadressil, arutledes teistkordsel Dr. Emmett Meridian’i (Tony Goldwyn) teraapiasessioonil “võltsidest”, inimestest, kes on kui “hundid lambanahas”. Ja siinkohal: olen ma ainus, kes vähemasti “Wrap”-i näitel tundis, et hea “surmatohter” õiglase ning teenitud palga sai?
Kuid kas olukorra kontrollimine per se on ainus faktor, mistõttu Dexter langetab valiku pigemini distantsi kui läheduslikkuse kasuks, osutab Meridian, nentides, DEXTER’i ajaloos esmakordselt, et absoluutse läheduse – täielikku “näost näkku minna-laskmise” - saavutamiseks on meie peategelasel esmalt vaja teha rahu omaenese varjuolemusega, “võtta vastu” oma tõeline Mina. Siit lähtubki küsimus, millises suunas Dexter’i sunduslikkus õigupoolest lookleb. Elab ta eelnevalt kätte õpitud mustrit pidi vaid pelgast vajadusest (kuigi luues enese jaoks sealjuures ettekujutuse, nagu tema “öötöö” oleks tõepoolest midagi ainulist, mida sellist, mida ta “oskab”), või ta hoopiski naudib oma olemuse “varju-Mina”? Kuigi DEXTER heidab hulganisti vihjeid mõlemas suunas, on intrigeeriv siinkohal nentida, et Dexter’i isiklikku ettekujutusse iseendast sai “Wrap”-is, kasvõi hetkegi ajel, löödud täiesti tõsiselt võetav mõra, mille saatuseks, ajapikku, ei ole muud, kui vaid laieneda. Ja olgugi, et Dexter oma “tõelise Mina” lõppeks tohtrile väljutas – verbaliseerides esmakordselt kellegile teisele kui iseendale oma varjukülge kui sellist – on tegemist vaid ühe üksiku tükiga terviklikust puslest.
Aga vaatamata kontinuaalsele väitele vastupidisest, on Dexter siiski pelgalt inimene. Ja olgugi, et mitte konventsionaalseid radu pidi (“Wrap”-i näitel lükkab ta esmalt külmalt kõrvale Rita otsese tagamõttega lähenemiskatsed, olgugi, et viimaks riskeerib siiski, saades seejärel ootamatu üllatuse osaliseks), igatseb temagi sarnast lähedust, mis oleks vaba saladuste kütkeist. Sarnaselt lähedust, mis oleks samaväärne omaaegse suhtega oma kasuisaga, aga samas edasiarenenum (nagu jutlen pikemalt oma “Circle of Friends”-teemalises mõtiskluses). Ja nii, olles Laguerta'ga dialoogi järel tõsimeeli hirmul oma “mängukaaslase” igaveseks kaotamise pärast, paneb ta viimases hädas üles online kuulutuse, lootuses, et ehk ITK siiski halastab talle, ega haihtu veel nelja tuule poole. Ja soov, mille realisatsioon seisab nüüdsest Dexter’ile hirmutavalt lähedal, ei lase end pikalt paluda.
Üht-teist veel:
<*> Rahunemistehnika, millega Dr. Meridian soovis Dexter’il avastada teatud “võimetus(i)” minevikust, pakub ilmutuse pisikesest Dexter’ist suures vereloigus, mis on muide narratiivseks jätkuks sellele, kui Deb jutustas Rudy’le, kuidas Harry omal ajal Dexter’i kuriteopaigalt üles korjas ning seejärel lapsendas.
<*> Angel’i mahlakas viide “Wrap”-i alguses Rorschach’i testile ja sellest lähtuvalt Dexter’i võimetusele teisega suhestuda ladus meeldiva, olgugi et otsesekohese, alusvundamendi kogu järeltulevale episoodile.
<*> Kuigi Mark Pellegrino poolt kehastatud Rita eks-mees Paul näib vähemasti hetkel “reeglite järgi” käituvat, suudab Pellegrino vägagi tabavalt edastada omalaadset vilajat kahtlust, et Paul’i iga sõna, kasvõi vabandus viimatise käitumise pärast Dexter’ile, paistab kommunikeerivat ebasiirust.
<*> Aga reeglid reegleiks, ärritav omapäi tegutsemine ning paraja hetke hea-mehelikkus pole Paul’ile endiselt võõras. Esmalt on ta lastega väljas, kuigi kohtu järelvaatajal polnud võimalik tulla (mistõttu põhimõtteliselt rikutab ta seadust), moosides seejärel ära ka Rita, et viimane Dexter’i asemel hoopiski tema ning lastega aega veedaks.
<*> Ja kui Paul’i moosimistehnika juures juba oleme… Oli meeldiv näha, et Rita vanadesse lõksudesse taaskordselt vajumata jäi. Eelmistes postitustes on juba tsipake juttu tehtud Rita järk-järgulisest, ütleme siis, emantsipeerumisest, mis nüüd, “Wrap”-is, leidis otsese väljundi – vana elu selja taha jätmine uue elu kasuks ning tunnistamine, et Kontroll on tõepoolest tema käes (olgugi, et väljavaade oma eluga rahu sõlminud Rita’st on risti vastupidine Dexter’i ettekujutusele, kuidas nende suhe välja võiks näha).
<*> Ja veel: kas pole mitte “armas”, et Dexter, juhul kui keegi talle ebasobival momendil helistama juhtub, markeerib käimasolevaid tapatöid kui “pooleli olevaid projekte”, samas kui ITK vihjab neile kui “kodutöödele”?
Aga see olekski praeguseks kõik. Järgmisel nädalal on luubi all DEXTER’i üheksas episood kaheteistkümnejaolisest avahooajast, täpsemini “Father knows best” (“Isa teab paremini”).

________
Foto: Dexter Morgan (Michael C. Hall), vasakul ja Rita Bennett (Julie Benz), paremal. VLC snapshot, erakogu

“Puhkuselt” tagasi

 

Et siis jah, taastervitused blogosfäärile. Kuna ilm keeras hapuks, sai täna ette võetud Võrust tagasi pöördumine. Tegelikult olen ma tagasi kodumail juba loetud arv tunnikesi, ent nagu nendib paari päeva taguses Postimehe artiklis Mihkel Muttki, siis erinevate virtuaalsete väljaannete ning mõtteavalduste lugemisele peab ju olema üksjagu aega eraldatud, sest lõppude lõpuks on ju vaja end toimuvaga kursis hoida (olgugi, et nii mõningagi kirjutise puhul lased sest silmad üle käia, olles pigem kantud harjumusest, kui millestki enamast). Igatahes, keda võiksid juhtumisi intrigeerida minu hajusad mõttelennud nii läbi elatud kohalikust ööbimisvõimalusest, kui ka “puhkamisest” kui sellisest üldse, siis teate ilmselt praeguseks kõik, kuhu järgmisena klikata…

Isiklikul tasandil pole ma iialgi täielikult mõistnud, mispärast tõmbavad inimesed otsekui siililegi selge allusiooni reisimise ning puhkamise vahele. Teadagi, ma mõistan vastava iha ideelist aluspõhja, juhul kui 24/7 365 päeva aastas elataks korteris (mida, tõele au andeks, ka ju ääretu hulk inimesi tõepoolest teeb), aga milles väljendub see sunduslik faktor sellisel juhul, kui kodu materialiseerub eramajana, mis on ümbritsetud piisavalt laiaulatuslikust aiast, et vajadusel end selle roheluspiiridesse jäägitult ära kaotada saaks?

Ma ei tea, tunduks justkui, et eeldataks nagu mitte-reisimine teeb sinust/muudab sind alaväärtuslikumaks ning vähemaks tavapärasemast ja vastandab sind lõppeks  inimkondliku normaliteedi põhituumale. Antud seoses on üheks tänuväärseimaks reisimälestiseks kohalikust raamatupoest ostetud Milan Kundera romaan “Identiteet”, mis anti prantsuse keeles välja 1997. aastal aga eesti keelse tõlke leidis teos alles kahe aasta eest. Sugugi mitte mahukas raamat - kui silmas pidada autori tähtteost – vaid alla 150 lehekülge. Ja väga hea raamat. Päriselt ka. Aga kindlasti mitte igaühe jaoks, vähemasti mitte sel juhul, kui pole tavaks kahelda asjus, millest ma käesoleva ning eelmise lõigu piirides ääri-veeri juttu olen teinud.

Igatahes. Ühe oma romaani kahest tegelaskujust, nimelt Jean-Marc’i, mõttelendude kaudu arutleb Kundera ühes peatükis tänapäevasele inimesele olemuslikult kinnistatud igavuslikkuse üle. Igavus on otsekui inimese määr, mis, vastavalt olukorrale või eesmärkidele, võib väljenduda kas passiivselt, aktiivselt või lausa mässajalikult. Aktiivne igavus väljendub seeläbi tihtilugu millegi tegemises, näiteks kasvõi puhkamasõidus, kuna kuigi paljud võiksid vaielda, et midagi taolist lõhub rutiini, siis paljuski tehakse seda lihtsalt tegemise pärast, sest paremini ei teata, ei osata ja mis kõige määravam, teatav, ümberpööramatu käitumismuster on juba paljude aastate (ja aastakümnete jooksul) välja kujunenud. Kusagile pole pääsu, ots jõuab alati ka sinuni ning selle eest lihtsalt pole pääsu. Ja kui sa ka teeksid ühe meheliku katse üritada, oleksid sa, nagu Kundera niivõrd tabava kokkuvõtlikkusega oma öeldut raamistab, vaid tühipaljas, allumatu ja sõnakuulmatu “desertöör organiseeritud puhkuseveetmisele”.

Kui aga puhtakujuline filosofeerimine kõrvale jätta, oli läinud “puhkuse” mittepuhkuselisel küljel ka tagasipöördumatult praktiline väljund. Nimelt tundus läinud päevade jooksul, et aegade jooksul väljakujunenud idee hotellist kui asutisest, mis pakub külastajaile võimalust puhkamiseks (ja see ei tähenda mitte vaid seda, et viska oma träni nurka ning kao ülejäänud ajaks numbritoast sootuks välja – eeldatavalt kuni öö hakuni), läks  kusagil mõtteliste teepervede ristumiskohal tõlkes kaduma, sest kõiki tõsimeelseid standarde arvesse võttes pole sugugi normaalne, kui sinu teise korruse akna all käib hommiku hakust kuni päikeseloojanguni pidev kärin ja mörin, mille kutsuvad esile lai valik sillutist tasandavaid masinaid, liiva tõstvaid koppe ning valmivale sillutisele kive kopsivaid töömehi ja nende alatist jutuvada. Arusaadav, et raske masuaeg surub peale vahendeid valimata ning otse loomulikult on ehitustööde tühermaal (sest ega rannast midagi randa-meenutavat suuresti järel polnud) vaja “teenindada” ka kliente, sest raha juurdevool peab ju olema garanteeritud. Aga nii oligi siseruumis viibimine kindlustatud ehitusplatsi järk-järgulisse crecendosse laskuva kõriproovi pidevusliku tunnistamisega. Parajalt eneseirooniline oli muidugi koju jõudes nentida, et senine, olgugi et tasane, lauaarvuti jahutite töö, tundus puhkama heites otsekui kauaoodet’ muusika päevinäinud kõrvadele, kuigi enne reisi võisid ka need helid tihtilugu häirida. Aga niipalju siis sellest.

Ja veel: Ühte kohalikku suuremasse kauplusse sisse astudes jäid kogemata silma DVD-d ALLO’ALLO’ ning HERCULE POIROT’ hooaegadega. Peaaegu oleks ehk isegi huvi tekkinud, aga kahjuks olid nad riiulile paigutatud sedavõrd pilla-palla, et mina ei mõistnud küll leida, kus sarja algus olla võiks. Ja kusagilt poole pealt ju ikka vaatama ei hakka, paljugi veel, et ostma. Mitte et ma ETV kaudu paljunähtud kullavara POIROT’ enne näinud ei oleks. Aga lihtsalt oli lahe näha sellist asja sellises kohas müügis. Olgugi, et kõrvuti FOOTBALLER’s WIVES’i või millega iganes. Ning kui ostmismõtete  – ja eespool juba tõepoolest ka ostmise – peale jutt läks, sai muretsetud ka P. F. Thomése romaan “Varjulaps”. Tundub olevat huvitav, aga pole veel otseselt lugeda jõudnud. Ehk teab keegi lähemalt. Hollandi kirjanik.

Aga olgu. Parim asi varasema tagasi jõudmise juures on see, et nüüd ei saa ma oma edasiste kirjutistega olema sedavõrd ajahädas kui ma seda algselt kartsin. Kaks õhtut varem tundub muutvat nii mõndagi. Ehk siis…

Nüüd paari sõnaga asjalikest asjust. Nädalavahetuse jooksul, olenevalt sellest kuivõrd kiirelt ma end koguda suudan, üritan postitada mõttearendusi üleeilsest DEXTER’i episoodist “Shrink Wrap”, mis on kahtlusteta üks sarja avahooaja tippudest, mistõttu kukkus küllaltki rumalasti välja, et see jagu just mu reisi peale sattus. Aga saan siin osalt süüdistada ka iseend, sest niivõrd täpselt, tundub, ma avahooaja laialirullumist siiski ei mäleta.

Vahetult enne ärasõitu nähtud PSYCHOVILLE’i viies episood oli samuti ilma kahtlusteta senistest parim, mistõttu üritan ma viimasest lähiajal (eeldatavalt uue nädala alguses) kirjutada kaks erinevat postitust – üks viiendast ning teine veel praegu nägemata kuuendast episoodist. Muidugi võib kergesti juhtuda sedagi, et toon mõlemad episoodid sama postituse alla (nagu juhtus viimasel korral kui VILLE’ist kirjet’ sai), aga sarja praeguses staadiumis, kus kuuenda jao puhul on tegemist (loodetavasti vaid hooaja, mitte sarja enda) eelviimase osaga, näiks see olevat suhteliselt kahtlane. Aga nagu öeldud, on  kuues osa veel nägemata, nii et midagi põhjapanevat ei oska ma veel järeldada. Ja sarnaselt jääksid järgmisse nädalasse – eeldatavalt ehk kolmapäev-neljapäev perioodi – ka mõttelõngad FIREFLY kolmandast episoodist “Bushwhacked”.

Ja see olekski praeguseks kõik. On tore tagasi olla.

___________

Foto: http://ass-pictures.abum.com/62043/Vacation-sucks-leave-me-home.html

Soovitusi tulevikuks?

Nagu eelnevaist postitustest viimase nädala jooksul juba aimdunud on, olen ma järgmisel nädal liiatigi ametis muude tegevustega, – millest, ütleme, et põhimõtteliselt 2/3’ikku võiks seostada kooliga ning 1/3’ikku “puhkusega” (kuna mingisugusel minu jaoks ähmasel põhjusel tavatsevad  inimesed harjumuspärasemast rohkemat vabas õhus viibimist nii nimetada) – et televisiooniteemalisi blogitusi enne ülejärgmise nädala algust minu virtuaalsulest ilmselt ei laeku. Küll aga on tulev ajaperiood kindlasti teretulnud kasvulavaks nendeteemalistele mõtisklustele, nii minu enese seisukohast - mis puudutab juba nähtud, aga blogosfääri hilinemisega jõudvaid mõtisklusi FIREFLY ning PSYCHOVILLE’i episoodidest, nagu ka värskeimast DEXTER’i osast, juhul kui mul ära olles siiski on võimalus “Shrink Wrap”-ile pilk peale visata) – kui ka seniste lugejate perspektiivist.

EDIT (25.07): Paistab, et soovitusi siiski mistahes põhjustel ei laekunud, nii et olen oma valikutes jällekord üksi, nagu tavaliselt. Mitte, et see halb oleks. Ja lõppude lõpuks ei saa keegi mind süüdistada, nagu ma poleks püüdnud.

Nimelt pakub tulevanädalane mõõnaperiood ausalt öeldes ideaalse võimaluse  küsida telesarjade teemalisi soovitusi. Mingisuguseid žanri –või ajastupõhiseid piire ma siinkohal seadma ei hakka, ent viimasel juhul tuleb muidugi silmas pidada seda, et vanema – a la paarikümne aasta taguse – kraami leidmine võib osutuda suhteliselt keeruliseks. Sarnases seoses pole arvatavasti olulised ka riigipiirid, kuigi siin tuleb jällegi silm peal hoida sellel, kas asjal ka teatavas vormingus subtiitrid pakkuda on. Ahjaa, vabalt võib arvesse võtta ka mini-sarju, ehk midagi taolist, mille tavapärane episood on pooleteisetunnine ning kogu lugu pole tavaliselt ühtekokku pikem kui kümme jagu. Printsiibis võiksid soovitused jaguneda n.ö “lihtsalt vaatamise” omadeks ning “vaatamise & blogimise” omadeks. Kuigi jah, täiesti võimalik, et lõpeks ei välista üks sugugi mitte teist.

Kuna lõppeva nädala jooksul sai ära kaetud päris mitmegi sarja parajasti pooleli olev hooaeg, on mul kahtlemata piisavalt ruumi värskete soovituste jaoks, kuigi tagasi tulles hakkan ilmselt millegi veel seninägematu sügavama otsimisega isegi pihta. Aga seniks oleksingi huvitatud erinevaist soovitusest, mis parajasti pähe võivad tulla. Juhuks, et ei ilmneks “kordusi”, s.t minu perspektiivist juba nähtud sarju, võib igaüks täpsemalt tutvust teha ka mu kõigi aegade lemmiksarjade nimistuga Orksis.

Ja kui jutt juba “korduste” peale läks… Keda ehk huvitab lähem tutvus mu lemmiksarjadega, võib samahästi kasutada materjalina ka neid, et välja käia ideid sobilike kandidaatide osas tulevaseks blogitsirkulatsiooniks. Vanemate ja juba-lõppenud (aga miks mitte ka uuemate, s.t veel-jooksvate) sarjade taas-vaatamise vastu ei saaks mul midagi olla, eriti juhul kui tegemist mu lemmikutega.

Aga mis muud, kui jään huviga ootama! Ja vähemasti televisiooniteemaliste blogituste osas jällekirjutamiseni juba ülejärgmise nädala alul.

Dexter, "Circle of Friends": Teesklus & Tõde

Järgnevas postituses kirjutan lähemalt viimasest Kanal 2's eetrisse läinud DEXTER'i episoodist, täpsemalt ühtekokku seitsmendast jaost "Sõpruskond". Etteruttavalt pean aga ka DEXTER'ist blogimise seisukohalt mainima mõnetist hilinemist, mistõttu mõtted tulevanädalasest kaheksandast episoodist - "Shrink Wrap" - jõuavad blogitsirkulatsiooni arvatavasti vahetult enne üheksanda episoodi eetrisse jõudmist. Eeldatavalt on mul Võrus olles võimalik küll võimalik DEXTER'i järgmine osa ära kaeda, aga ses suhtes, kas ma midagi adekvaatset ka kirja suudan panna, ei hakka lubadusi andma. Aga loomulikult ei või kunagi teada. Nüüd aga konkreetsemalt DEXTER'i avahooaja seitsmendast episoodist "Circle of Friends", kus muuhulgas tabatakse väidetav ITK ning näeme esmakordselt Rita eks-meest Paul'i...

"Don't kill anyone who doesn't deserve to die. Why did you do it?" - Dexter
"To feel something different." - Jeremy Downs
"Different than what? What do you normally feel?" - Dexter
"Nothing. Fucking nothing at all!" - Jeremy Downs

"Pretend. You pretend the feelings are there for the world, for the people around you. Who knows? Maybe one day they will be." - Dexter

"Hi." - Dexter
"Who the fuck are you?" - Neil Perry

Olgugi, et tuntava iroonianoodiga, konstateerib Dexter'i "Circle"-i alul ühes oma sisemistest mõtisklustest, et "sarimõrtsukate gild" on tõtt-öelda üks ligipääsmatu institutsioon, mille liikmeskond on ad infinitum kinni omaenese personaalses maailmas - ametikaaslased ei kohtu ju omavahel ülemaailmsetel konventsioonidel, ei saada jõulukaarte ega vaheta ärisaladusi. Igaüks neist eksisteerib vaid üksi, saatjaiks vaid oma südamelöögid.

"Circle" on õieti, vähemasti minu mäletamist mööda, paljuski esimene episood kus Dexter'i varjuilm on kaadrisse haaratud hoopiski teisest perspektiivist kui senini nähtu. Jah, püüdes oma nokturnset alter ego't kiivalt ühiskonna uuriva silma eest varjul hoida, vormib Dexter oma eksterniaalse identiteedi sellest va normaalsuse printsiibist lähtuvalt. Aga samavõrd olemuslikult "kaotsis" on mees ka selle ilma keerises, mille elu tema jaoks juba noorest peast eelnevalt välja valinud on. Tõsi, Dexter pole küll "kaotsis" konkreetselt oma personaalses eluilmas, mille ta Harry Koodi õpetussõnadega oskuslikult ääristanud on, kuid väljaspool kogu seda reeglimassiivi - mis peavad piinliku täpsusega silmas niihästi tapmist õigustavat uurimustööd nagu ka rituaalset tapaprotsessi ennast - on Dexter samavõrd kohmetu kui mistahes normaalelu hulka kuuluvate intiimsuste osas, olgu nendeks siis kasvõi armatsemine või sõprus. Võiks öelda, et tava-ilma kontekstis on - vähemasti osaliselt ja ehk paljuski alateadlikult - Dexter'i suurimaks sooviks leida keegi, kellega ometi vis-a-vis "suu tühjaks rääkida", nautida selle seltskonda, kes tõepoolest aduks tema varjulist olemust, ega mõistaks seda hukka.

Teisalt kannustab Dexter'it aga ambivalentne iha leida maailma rüpest keegi omasugune. Ambivalentne seetõttu, et teataval tasandil sooviks Dexter Harry õpetusi omal käel edasi suunata, leida endale justkui iseäraliku "õpipoisi", kellele pakkuda vaimset ning mõistvat seltsi, ilma et viimane peaks vajuma omaenese tumedate mõtete sügavike poole. Aga samavõrra kui Dexter igatseb olemaks õpetaja, himustab ta ka taas õpilaseks olemist, ainult et nüüd võiks koolmeistri rollis olla juba keegi, kes tõepoolest elab temaga sarnast elu, jagades temaga ka muud kui vaid suusõnalisi õpetusi, nagu seda kord Harry tegi.

Istudes silmitsi teismelise Jeremy Downs'iga, kirgastub Dexter'ile kõverdunud peegelpilt temast enesest - noorest poisist, "kes elab vaid omaenese peas" - juhul kui tal poleks vedanud Harry oskuslike juhenditega ümbritsevas maailmas toimetulekuks. Sarnaselt Dexter'iga haigutab Jeremy'gi hinges läbinägematu tühimik mittemiskit, mille täitmisiha on sellesinatse eluilma jaoks liiast. See on soov, mis lämmatab lõpeks isegi elu enda. Ja kuigi Dexter püüab noormeest põhjatusse sügavikku vaatamisest hoida, tõdedes, et "I found a way to make it feel less bottomless. Pretend" - ehk teisisõnu, Harry filigraanne pärand - pole see piisav, et alles kujunemisjärgus noormeest kardinaalsest teekäänakust loobuma sundida. On siin tõesti vajaka Harrylik õpetus, mille puudumine oleks ehk Dexter'igi kord noorena sarnaselt tumedasse kohta juhatanud? Või valis Jeremy tee - olgugi et igavese - mis võimaldas tal jääda truuks iseendale, salgamata sealjuures kasvõi hetkekski omaenese Mina? Ja kuhu, selles seoses, asetab see Dexter'i?

Ennesti, DEXTER'i kuuendasse episoodi "Return to Sender" süvenedes, sai põhjalikumalt peatutud Dexter'i ellujäämisinstinkti visuaalsel representatsioonil, kuna nurka aetuna oli Dexter võimetu aduma mistahes piire, tema silmis terendas vaid ainumas eesmärk. Harry käe all omandatud ellujäämiskursuse põhitõed püsisidki aga kätteõpitava teeskluse portselanjalgadel. Jääks mulje, nagu Jeremy valik - vähemasti osaliselt (kuna teisest küljest kulmineerus noormehe elu tõepoolest Dexter'i öötöödega sarnastuva rituaalse tapuga) - viskaks esimase kivi Dexter'i aastate jooksul ilus-ordinaalseks pöetud valede-aeda. (Ja sarja arenedes, tõepoolest, ei jää see sugugi mitte viimaseks).

Teisest küljest valdas Dexter'it - olgugi et vaid teatava perioodi ajel - tunne nagu kaotaks ta enneaegselt seaduse masinavärgile ka selle ainsa inimese, kes ainulisena on tundma õppinud "tõelist teda". Tõsi, tal on endiselt küll Rita ning lapsed - kuigi Paul ei pidanud küll suurt pingutama, et seda idülli kasvõi pindmiselt verele kraapida - aga nemad on siiski vaid otsekui esemestatud elemendid normaalsuse näitelavast, kus Dexter päevast-päeva peaosa etendama on sunnitud. Sest nagu tõdeb mees isegi, nemad ei saa iialgi tundma tõelist teda. See pole lihtsalt võimalik. Ja olgugi, et läbi rõhutatult minimalistliku, aga samas ääretult efektiivse dialoogi aimdub Dexter'ini lõpeks teadmine, et tema "mängukaaslane" on siiski veel vabaduses, ei tee see steps mitte lihtsamaks Debra ning Angel'i tööd, kellest viimane juhatabki nüüdsest ITK'ga seonduvat töörühma. Kuigi Neil Perry looga seonduv puäntlik äss jääb seniks veel vaid Dexter'i taskupõhja, on kinni võetud mehe verine praktika piisavalt groteskne, olgugi et ääretult tähelepanupüüdev, et esmapilgul sarnaneda ITK omaga, eriti veel juhul kui Perry isegi elab illusiooni kütkes, et tema puhul on tõepoolest tegemist Miami lähimineviku koletuma sarimõrtsukaga(*).

(*) Ma küll peast ei mäleta, aga Perry ainukeseks mõrvaks oligi vist aastaid-aastaid tagasi haagise ette maha maetud ema. Teisisõnu, kui Dexter näeb ITK's kaaslast ja vast isegi "tõelist" õpetajat, siis Perry jaoks on viimase puhul tegemist puhtakujulise inspiratsiooniallikaga, kuna, nagu tõdeb Laguerta'gi, sarimõrtukatelummus on olemuslik osa Ameerika vabaajaveetmisest ja tema on üks (ilmselt paljudest), kes taolisest hiilgusest tükki hammustada soovib.

Viimati, kui süüvisin pikemalt episoodi "Return to Sender", sai osutatud initsiatiivi ja/või julguse arengukäikudele nii Dexter'i kasuõe Debra, kui ka tema "girlfriend"-i Rita puhul. Ka nüüd haarab Deb juba varakult ohjad enda kätte, olles õigupoolest kandavaks jõuks oletatava ITK ehk Neil Perry tabamise juures. Ka Rita - olles üle saanud esialgsest šokist, et tema eks-mees Paul on taas, olgugi et vastumeelseks, osaks nende elust - paistab jällekordselt silma julgusega, selgitades Paul'ile bravuurselt ning silmast-silma, milline täpselt on nüüdsest viimase positsioon nii naise enese kui ka nende ühiste laste elus. Loomulikult ei hakka kõik öeldu Paul'i sugugi niivõrd palju lõa otsas hoidma, kui Rita seda sooviks, aga sellele vaatamata on rõõm, vahelduseks Dexter'ile, jälgida ka teiste tegelaste karakteripõhist kasvu - olgugi et mitte eriti laialdast - ja seda nii Rita kui ka Deb'i näol (teised on siiski veel liialtki tagaplaanil, olgugi et ülemuste võimumängude taustal aimdus kergelt üht-teist ka Laguerta'st).

Üht-teist veel:

<*> Kui veel Deb'ist rääkida, võib möödaminnes mainida ka seda, et nüüdseks kunstikäte ning ühe jalaproteesiga kunagise ITK ohvrist jääpargivahi Tony Tucci haiglast lahkumise peol satub Deb lähemalt jutule viimase oskusliku proteesimeistri Rudy'ga.

<*> Neil Perry tegelaskujuga, keda karakteriseeriv tähelepanuvajadus liigub "The Innocence Mission"-i loo "Now The Day Is Over" ettelaulmisest kuni peenekoelise pseudofilosoofiani "tegija" ning "teo" teemadel (mis, vähemasti teataval tasemel ja minu jaoks, ütleb läbi peenekoelise prisma üht-teist ka sarja kohta üleüldse) mõjub sihilikult metafoorina tavapärasele tüüp-kurikaelale, kelle sõnad on mõistetavad vaid temale enesele ning kellele tihtilugu omistatakse "kõrge IQ". Seda meeldivam oli esmakordselt "Circle"-it nähes olla tunnistajaks ordinaarsete arhetüüpide lõhkumisele, mida antud seoses andis edasi - osalt ka analüüsitavast aspektist retoorilise küsimusena mõeldud Perry "Who the fuck are you?", mille viimane esitas teda vanglasse vaatama tulnud Dexter'ile.

<*> Doakes'i olemuslik viha Dexter'i aadressil paistab aegamisi ületavat tavapärast piirjoont stereotüüpse "laborinohikuga" seonduva sallimatuse osas. Mingil põhjusel tundub tema olevat see ainus, kes, kasvõi alateadlikul tasandilgi, tundub aimavat, et Dexter pole päris see, kes ta paistab olevat. Kuna see näib - pidades silmas, et DEXTER'i avahooaega on nüüdseks järel veel viis episoodi - vaid loomulik olevat, et Doakes'igi karakterile antakse järgnevalt väheke tihedamat tegevust (nagu seekordnegi mõrv, mille taga oli Jeremy) selle järgselt kui ta oli rohkem sündmuste keskmes mõne episoodi jagu vaid sarja alul, ei pea ma antud seisukohast erilisest spoileriks nentida, et Doakes'i kurjakuulutav "I'm watching you!" ei jää sugugi mitte viimaseks korraks, kui me seda fraasi kuuleme.

<*> Ja veel, osalt off-topic infot: keda huvitab, siis kogus DEXTER nii draamasarja kui ka meespeaosa nominantsioonid nüüdki, (sarnaselt vististki paari läinud aastaga) 2008. aasta Emmy'de juures. Olgugi, et - kuigi seda on kahju öelda - sarja kolmas hooaeg seda õieti ühestki küljest väärt polnud.

Aga olekski praeguseks hetkeks kõik. Nagu käesoleva postituse alul juba mainitud sai, lükkuvad minupoolsed kommentaarid järgmisenädalase DEXTER'i kaheksanda episoodi - "Shrink Wrap" - mõned päevad edasi, mistõttu eeldatavalt ilmub vastav postitus ülejärgmise nädala alguse kanti, vahetult enne järjekordset DEXTER'i episoodi. Ehk siis, jällekirjutamiseni!
____________
Foto: Jeremy Downs (Mark L. Young), vasakul ja Dexter Morgan (Michael C. Hall), paremal. VLC snapshot, erakogu

Psychoville: Episoodid 3-4

Nüüd on aeg jälle üht-teist kirjutada brittide sünkmusta huumoriga vürtsitet' absurditrillerist PSYCHOVILLE, millest olen lähiajal ära kaenud kaks episoodi, aga pole miskipärast jõudnud nõnna kaugele, et neist ka üksikul tasandil lähemalt juttu teha. Aga kuna juba homme jõuab BBC's eetrisse viies episood, mille kavatsen ära vaadata nädalavahetuse jooksul, leidsin, et oleks päramine aeg kahest siiani nähtust midagi pikemalt kirja panna. Olgu veel öeldud, et vähemasti mõneks ajaks tundubki kahest jaost ühekorraga juttu tegemine olevat normiks, kuna õigeaegselt ei jõua ma kirjeta ka viienda episoodi kohta - ning sarja eelviimane ehk kuues episood jõuab Inglismaal eetrisse juba niigi sel ajal, kui mind ennastki veel Tartus pole - nii et tulevane postitus PSYCHOVILLE'i kohta sisaldab kõiki märke silmas pidades endas samuti korraga kahte episoodi. Niipalju siis hetkel "majapidamislikku" juttu, nüüd aga...

"Can we not do six?" - David
"Why?" - Maureen
"Six makes us proper serial killers. Five's just mass murder." - David

(rääkides oma surnud abikaasast)
"He used to beat me, you see inspector, is what people did before they had teles." - Maureen

'VILLE on üks isemoodi komplitseeritud isend, eeskätt blogimise seisukohalt. Senimaani, ehk siis viimase nelja osa vältel, on olnud võimatu nende tõsimeelselt friiklike karakterite toimetuste foonil end kasvõi hetkeks igavusel vallata lasta. Ja isegi kui nähtava tegevuse fookus ei ole päriselt suunatud loo vundament-mütoloogiale salapärasest "mustast mehest", kes jagab kõigi tegelaskujudega mingisugust kiivalt hoitud saladust, pole taoline šüžeelik looklemine põrmugi häiriv, kuna olgu konkreetse episoodi keskmeks mistahes, kuuldav dialoog on nii hurmav-võluvalt haige-absurdliku tonaalsusega, et pahatihti unustad isegi selle, et teatava koha peal oleksid võinud ju muiata või ehk isegi kõvemini naerma pahvatada.

Steve Pemberton ning Reece Shearsmith on sepistanud isepärase maailma, mille sõnadesse paigutamine ei teeks loodule küll otseselt liiga, aga poleks kummatigi midagi enamat tühipaljast kirjeldusest. Teisest küljest, ehkki 'VILLE pakub rea varieeruvaid elemente, mis viitavad mitmekesisele inspiratsioonile õudusfilmide jmt pärusmailt, kasutavad autorid teatavate võrdlustele esile toomiseks ka peenekoelisemaid vahendeid, millest tingituna võib juhtuda, et ettekavatsetud puänt võib vaatajal vastavate eelteadmiste puudumisel sootuks saamata jääda. Näiteks viimatinähtud, s.o viiendas episoodis, mängib 'VILLE'i autoriduo väidetavalt "tribuuti" Alfred Hitchcock'i 1948. aasta filmile "Köis" ("The Rope").

Omaaegse "Köie" eripära - kui tugineda siinkohal vastavale informatsioonile laiast internetist, kuna siinkirjutajagi pole vanameistri loominguga sedavõrd sügavalt tuttav - seisnes "pikkade võtete" kasutamisel, mis kujutasid endast katkestamatuid kaadreid, mis tavaliselt vältasid mitmeid minuteid, "Köie" puhul oli taoliseks piirarvuks kümmekond, kuna selleks hetkeks lõppes filmirull lihtsalt otsa. Sageli kasutati kõigeks selleks "käruvõtet" ehk kaamera ühendati ratastega platvormiga, mida filmimise perioodil rööbastel lükati. Wikipedia teab rääkida, et taolise tehnilise lahendusega kulmineerusid võtted näiteks ebaolulistel pindadel, näiteks karakteri jaki seljal. Uus võte alustas seejärel sealtsamast, aga "zuumis välja". Kogu "Köis" sisaldabki nii endas vaid kümmet (!) võtet. Ja nii ongi PSYCHOVILLE'i viienda episoodi puhul tegemist Pemberton'i/Shearsmith'i visiooniga Hitchcock'i aastakümnetetagusest "Köiest" (kuigi palja pilguga on seda keeruline tabada, kasutati juttude järgi ka siin "Köiele" omast tehnilist lahendust, mistõttu ca kolmekümneminutilise episoodi sisse mahtus äärmisel juhul vaid sarnast kaks võtet ehk põhimõtteliselt oli enam-vähem tegemist ühe tervikliku kontinuaalse võttega), tooduna neileomasesesse loomingulisse maailma ning kasutades tegelastena David'it ning tema ema Maureen'i, kes, olles äsja kõrvaldanud järjekordse "David'i poolt läbi viidud mõrva" "tunnistaja"(*) - ja tema surnukeha vanasse puukirstu toppinud (nagu tegid peategelased ka Hitchcock'i "Köies" - saavad ootamatu külalise osaliseks (osalt samuti allusioon vanameistri filmiga, kuigi Wikipedia't aluseks võttes oli seal mõrvarliku peategelaspaari motiivid vähe teistsugusemad ning ka kutsutud külalised saabusid peategelaste kutsel), kes, väitab end alul olevat politseiinspektori, kes uurib viimasel ajal piirkonnas toimunud mõrvu, kuigi episood nelja sündmuste arenedes selgub, et mees on hoopis harrastusnäitleja, kes oli juba-mõrvat' mehe juurde tulnud rolli kanditeerimise osas. Mäletatavasti kuulus mõrvatu ju amatöördetektiivide seltskonda, kus viidi läbi teatavat rollimängu. Muide, tööihara näitleja rollis võis näha Mark Gatiss'i, kelle 'VILLE'is esinemise ootuses, nii palju kui ma vastaval teemal lugenud olen, olid kõik need (eelkõige ilmselt britid), kes teadsid mehe eelnevat tööd Pemberton'i/Shearsmith'i eelnevas üllitises THE LEAGUE OF GENTLEMEN.

(*) Kuigi arvatavasti meelega jätsid esimesel kolm 'VILLE'i episoodi lahtiseks võimaluse, et ehk sooritas David mõrva ka reaalselt, osutavad episood viie alul näidatavad "eelnevalt PSYCHOVILLE'is" fragmendid sellele, et olles mõrva sooritanud küll näitlikult, viis ilmselt seetõttu töölt lahti laskmine David'i nõnnakaugele, et viimane arvas enda ka tegelikult mõrvanud olevat. Ka ema Maureen jäi poega uskuma ning nii alustasid nad neljandas episoodis nüüd juba tõepoolest mõrvarlikku teekonda, kõrvaldamaks kõik need õnnetud hinged, kes David'i "mõrva" nägema juhtusid. Mees, kelle David püksirihmaga kägistas ning seejärel ema abiga kirstu toppis oli muide "tunnistajatest" eelviimane.

Ülaltoodut silmas pidades võib juba järeldada, et 'VILLE'i neljas episood oli igast kandist David'i ja Maureen'i keskne ning ei sisaldanud sõnagi sarja vundamentaalsest šüžeest - pakkudes küll piisavalt karakteripõhist taustinformatsiooni, näiteks kasvõi seda, et David'i viibimine vaimuhaiglas oli tingitud sellest, et ta arvas end olevat oma isa unerohu üledoosi abil mõrvanud. Nagu aga nüüd lõpuks selgus, oli isa surma taga hoopiski Maureen'i pikaaegne käsi, mis oli nädalaid tegelenud tema abikaasa poolt kasutatava soola mürgitamisega. Teisisõnu, David ehk mees, kes fantaseerib pidevalt varieeruvate sarimõrtsukate üle, polnudki õigupoolest senimaani kedagi tegelikult tapnud.

Kolmanda episoodi keskmes võib aga näha eelkõige igipahurat ning tülpinud-kibestunud ühekäelist klouni Mr. Jelly't, kelle meenutuste ajel selgub viimaks, et tema vihavaenlaseks Mr. Jolly'ks on tegelikult tema kunagine arst, kes omal ajal tegeles mehe viga saanud käe ravimisega. Ravi lõppes aga amputatsiooniga, misjärel Jelly pidi erinevate proteeside toel kätt taas kasutama õppima. Kõige selle juures oli arst tal pidevalt toeks ning ajapikku nad sõbrunesid, misjärel Jelly mehele erisuguseid klounitrikke õpetama asus. Ja nii saigi vaene ühekäene kloun hiljem reedetud, olles tunnistajaks sellele, kuivõrd sujuvalt võttis tema kunagine arst ja isegi sõber üle elu, mis kord kuulus veel ainuüksi temale endale. Muidugi metafoorne kelk ei jää isehakanud klounile tare pealt alla tulemata, sest Jolly ja Jelly kolmanda episoodi vis-a-vis viib viimaks arusaamani, et salapärane kiri, mille Jelly oma postkastist avastas, kuulub tegelikult Jolly'le - Jelly nimelt, oma pimedas vihas, et kirja taga ei saa olla keegi muu kui tema vihavaenlane, ei uurinud kirja tähelepanelikumalt, sest muidu oleks ta märganud, nagu nüüd märkas Mr. Jolly, et adressaadiks pole sugugi mitte tema, vaid hoopiski tema igavene archnemesis.

Viimase seos ülejäänud karakteritega seoses loo alusvundamendiga (v.a Jolly) leiab aga veel lähemat kinnitust videolintidest, mida saladuslik "must mees" 'VILLE'i kolmandas episoodis asjaosaliste uksepakkudele poetama asub. Ühe sellise saab ka Joy ning kuigi alul, vaatamata oma mehe palvetele, keeldub ta seda vaatamast, lõpeb PSYCHOVILLE'i kolmas episood sellest hoolimata fookusega videole, millelt selgub, et teatud ajahetkel minevikus olid ühes vaimuhaiglas nii ektsentriline miljonär Lomax, Joy ning tema "võltsimik"(**), David, kääbus Robert JA - nagu näitavad kolmanda episoodi lõpukaadrid, mis libisevad üle vaimuhaigla kollektiivist - ka Mr. Jelly arst-muutunud-klouniks Mr. Jolly, kelle puhul näib olevat tegemist kas asutuse tollase juhtiva arsti või ühega töötajaist.

(**) Joy ning tema abikaasa dialoogist jääb kõlama vihje kellegile Paul'ile. Kuigi ses suhtes jutlen arvatavasti (kuigi mine sa tea) ilmselgest, jääb vähemasti hetkel mulje, et Joy vaimsed hädad - ja ravil viibimine - võisid alata kunagisest lapsekaotusest. Aga olgu minevikusündmused seoses Joy'ga millised tahes, "võltsimik" ehmatas naise abikaasat igatahes jäägitult, sest kolmandas episoodis tundus, ehkki küll peaaegu et haaramatu hetke ajel, nagu igasuguse loogika kiuste omaks nukk siiski mingisugust teadvust.

Üht-teist veel:

<*> Pärast teises episoodis nähtud võidu-pakkumist krokodill Snappy'le saavad nii Lomax ning tema uus protežee, kui ka "eBay nõiad" - kes muideks on siiami kaksikud - kokku pere juures, kelle valduses Snappy väidetavalt on. Kuigi kumbki osapool on pakkumise suhtes piisavalt kirglik, et mõlemal grupil konteinerid rahaga ühes on, saavad nad vastu vahtimist paraja vassimisega, mis kulmineerub isegi ühe suvalise asjapulga - nimelt nööpidega soki(!) - ulatamisega Lomax'ile, lootuses, et pime ei saa vast pettusest enne aru, kui on liiga hilja. Teisisõnu, abielupaar, kelle pojale algselt Snappy väidetavalt kuuluma pidi, pole tõepoolest eriti teraste killast. Muidugi jääb kõigile asjaosalistele märkamata see, et perepoeg teadis Snappy asukohta ilmselt algusest peale ning, olles kindlasti tüdinud oma pere vassivast rumalusest, siirdub lõpuks kooli, Snappy koolikotist välja uudistamas.

<*> Kui neljandas episoodis kõrvaldavad David ja Maureen juba kolmanda "tunnistaja", siis sarja kolmandas jaos on nad ametis veel teisega, mille sujuvamaks läbi minekuks Maureen David'i naiseks maskeerib, misjärel nad mõlemad oma uusimale ohvrile väidavad, et nad tulevad "Õrna Puudutuse Ilusalongist"! Muidugi ei sobi David'ile iroonilisel kombel (pidades silmas, et "mõrva" pani mees toime just rollmängu keskkonnas) naise mängimine kohe mitte ja muuhulgas on ta hädas nii rinnahoidja püsimatuse kui ka alateadliku sooviga Maureen'i pidevalt emaks hüüda.

<*> Teise episoodi järgselt, kus kääbus Robert'iga tehti küllaltki alandavaid nalju, viskab viimasel lõpuks ometi üle ning vähemalt esmapilgul ta ka tõepoolest teeb nii, et kirstus olev Lumivalgeke ka tegelikult surnud on.

<*> Ja veel: Maureeni ning David'i hirmnaljakas tants "Supermani" laulu järgi (millest ka krabatud snap käesoleva postituse alguses)- et lõdvendada järjekordse mõrva järgset pinget ning taas-saavutada rahulikkus - on kindlasti üks haigem-absurdsem-naljakamaid stseene ever, mida ma näinud olen. Vähemasti väikeselt ekraanilt.

Aga jah. Olekski PSYCHOVILLE'i maailmast praeguseks kõik. Võimalik, et asi läks tavapärasest pikemaks, aga kuna käsitluse all oli ka justkui "topeltepisood", ei saa seda eriti pahaks panna. Samavõrd ülejäänud kraamiga, millest ma viimasel ajal agaramalt bloginud olen, tuleb nüüd ka 'VILLE'iga seonduvasse väikene vaheaeg. Ilmselt jõuan taas otsa peale - ning sel juhul jällekordselt kahe järjestikkuse episoodi lähema puudutamisega - peatselt pärast mu tulevat Võru-reisi ehk siis alates 27. juulist. Seniks aga, jällekirjutamiseni!
___________
Foto: Steve Pemberton (David), vasakul; Reece Shearsmith (Maureen), paremal. VLC snapshot, erakogu

Firefly,"The Train Job": Südametunnistusega vargad kitsastes oludes

Järgnevalt kirjutan lähemalt Joss Whedon'i lühikese elueaga 2002-2003. aasta telesarja FIREFLY teisest episoodist "The Train Job", mis, muide, jõudis omal ajal eetrisse hoopiski sissejuhatava avanguna, kuna tollane telekanali FOX'i juhtkond oli arvamusel, et väheke lustlikum ning rohkem actionlikuks kallutatud lugu oleks vaatajaile alustuseks kergem alla neelata. Alljärgnevalt peatun üksikasjalikumalt nii konkreetsel lool endal, haarates sealjuures kaasa ka meenutusi ning retrospektiivseid reflektsioone Joss Whedon'ilt, Nathan Fillion'ilt ning Tim Minnear'lt, kes pakuvad audiokommentaare kahele esmasele episoodile (korrektse järjekorra mõttes, s.t nagu juba nädala eest mainitud sai, oleks hoopiski "Serenity" pidanud olema sarja "tutvustavaks" episoodiks) FIREFLY DVD'l kui ka üritan selgeks kirjutada, milline siis õigupoolest oli see segadus seoses FIREFLY näitamisega televisioonis. Niisiis...

"You were truthful back in town. These are tough times. A man can get a job. He might not look too close at what that job is. But a man learns all the details of a situation like ours... well... then he has a choice." - Sherif Bourne

"I don't believe he does." - Captain Malcolm "Mal" Reynolds

_____

"Two by two. Hands of blue." - River

Esmalt siis mõni sõna täpsustuseks läinud korral räägitule. Nagu läinud korral mainitud sai, jõudsid FIREFLY episoodid omal ajal eetrisse segaminiaetuna ning ilma korrektse ja algupärase järjekorrata. Sai ka mainitud ka seda, et "Serenity" - esialgu sarja pilootepisoodiks mõeldud jagu - jõudis väikesele ekraanile alles päramiste osade hulgas. Põhimõtteliselt on see küll õige, aga siinkohal olin ma miskipärast isegi suutmatu üht ja üht kokku panema, nimelt, ja nagu "Job"-i audiokommentaaris räägivad ka Whedon ning Minear, FOX lasi "Serenity" ehk siis õige piloodi eetrisse hoopiski viimase episoodina üldse! (Ja edasised osad jõudsid juba vaid DVD'le). Aga nagu juba sissejuhatavalt öeldud sai, soovis FOX'i tollane juhtkond värsket pilootosa "Serenity" asemele. Joss Whedon muljetabki audiokommentaaris, kuidas ühel reede pärastlõunal said nad Minear'iga telefonikõne läbi käsu nädalavahetuse jooksul ning esmaspäeva varahommikuks valmis kirjutada uus pilootskript. "Job" meenutabki paljuski "Serenity"-it. Joss Whedon'i režii ning Whedon'i/Minear'i skript raamistavad ka siin, samavõrdselt "Serenity"-iga, tihevoolavliku minimalistlikusega sarja üheksa peategelast, kuigi käesoleva loo tempo on õieti hulka kiirem kui vast algupärases piloodis. Whedon/Minear tähendavad, et printsiibis lõid nad "Job"-is rida ekspositsioone, mis võimalikult lühidalt ning nobedalt pidid pakkuma fundamentaalset kujutluspilti FIREFLY põhikarakteristest (k.a ka laevast endast!). Ja nii saadavadki "Job"-i šüžeelist fooni - klassikalist rongiröövi ideed, mis on pakitud kosmovesternlikku sisusse - teataval moel teistsuguselt perspektiivilt pärinevad sissevaated, mis aitavad selgitada karakterite kohta sündmuste toimumise momendis. Kui "Serenity" avanes Mal'i ning Zoey't viimse vabadusvõitlusega Alliance'i vägede vastu kuus aastat tagasi Serenity orus, siis "Job"-i avastseenide hulka kuulub vesternlik baarikaklus, mille kutsub esile ühe juua täis Alliance'i poolehoidja ülevoolav sõim Mal'i ja teiste n.n "pruunkuubede" aadressil. Kui "Serenity"-s saame ruttavlikku aimu Inara(*) ametist - kes, nagu selgub, reisib ühes Serenity meeskonnaga juba kaheksandat kuud -, kuigi samaaegselt ka vihje selle kõrgest rollist FIREFLY universumi ühiskonnas, siis "Job" pakub ses suhtes veelgi enam "liha luudele", kuna jutu sees selgub, et tegemist on eelnevalt paika pandud reeglitel põhineva "kildiga" ning "kompanjon" valib kaaslase vastavalt "spirituaalsele sobivusele" (kuigi ilmselgelt, nagu Mal toonitab, ei mängi sugugi sekundaarset rolli sealjuures ka rahakoti paksus). Samuti näeme "Job"-is ka praktilist lahendust Inara kõrgele rollile ühiskondlikus hierarhias, nimelt kui viimane aitab rongiröövi järel ühte linna ummikusse jäänud Mal'i ning Zoey taas Serenity pardale. Ja kuigi hingekarjase Book'i karakterirakendus pakub "Job"-is vaid tavalisele usumehele harjumatut püsimatust, on olulisemgi mehe seoses laeva kapteni, Mal'iga. Kui "Serenity"-s võis aduda Mal'i vastumeelsust usu suhtes, esmalt kuuldes, et Book on jumalasulane ning teisalt söögilauas, kus ta ainsana palvelugemises kaasa ei löönud, siis "Job"-is on Mal'i suhtumine jumalasse seda rangem, väljendudes Book'ile selgesõnaliselt, et kuigi tema on laeval teretulnud, ei saa mitte sama öelda Jumala kohta. Kuigi näiteks mehhaanikuime Kaylee tutvustamine on "Job"-is paratamatult ääretult pealiskaudne (Whedon/Minear audiokommentaaris ka naljatlevad, et kuidas muidu sa ikka mehhaanikut esimest korda tutvustad, kui läbi selle, et lased tal mingi tehnilise asjapulga alt välja rulluda), siis Simon'i ja River'i tutvustus seevastu tundub löövat kõiki õigeid noote, raamistades vaid mõne üksiku skripti -ning sündmusereaga River'i läbielamised minevikust; tema venna, Simon'i tõelise hoole ja armastuse oma õe vastu; nagu ka mõistaandmise, et vend-õdegi, sarnaselt Serenity meeskonnaga, on tõtt-öelda igaveses redus valitseva võimu eest.

(*) "Serenity" audiokommentaarist, muide, kus on jutlemas Nathan Fillion ning Joss Whedon, selgub, et Morena Baccarin polnud sugugi esimene näitlejanna, kes Inara rolli auditsioneeris. Aga, nagu Whedon meenutab, Morena eelkäijas lihtsalt polnud sarnast sädet ning klappi ülejäänud cast'iga, nagu seda oli Morena'l. Ei vaidle siinkohal üldsegi mitte vastu, Baccarin'i mahe ning südamlik sära on selliseks rolliks otsekui loodud.

Muidugi pole kahtlustki, et kui püüda "Job"-i tõepoolest vaadata kõige esmase tutvustusliku loona - nagu aastaid tagasi väikese ekraani kaudu inimesed paratamatult ka tegema pidid - on raske eneselt maha raputada tundmust justkui oleks midagi puudu või ütlemata jäänud. "Job" pakub maheda jätku "Serenity"-s alustet' tegelas-sissevaadetesse ning ilmselt ongi see üks põhjustest, miks, kui kasutada siinkohal Whedoni/Minear'i sõnu audiokommentaarist, vaatajad "Job"-i kaedes sedavõrd segaduses olid - tsipake üle neljakümne minuti pikas episoodis lihtsalt pole võimalik anda terviklikku ning "rahumeelset" pilti kujutatavaist tegelaskujudest, maailmast, milles nad elavad ning samaaegselt püüda žongleerida ka käesoleva episoodi primaarset šüžeed.

Aga milles siis seisneb "Job"-i šüžee? Nimelt saab Mal ning ta meeskond tööotsa otsekui vanemast maffiafilmist välja karanud gängsterilt Adelai Niskalt, austusväärses vanuses pealtnäha viisakalt härralt - kelle rollis võib näha hämmastavalt karismaatilist Michael Fairman'i -, kes on kuulnud kapten Malcolm'i edust varieeruvate illegaalsete tööde läbiviimisel. Tehes Mal'ile, Zoey'le ning Jayne'le vägagi visuaalselt selgeks, mis saatus neid töö läbi kukkumisel ees ootab, ei jäägi meie tegelastel muud üle kui ots vastu võtta. Kuigi läbiviidav rööv on kavandatud ääretu filigraansusega, ilmneb peatselt, et kõik pole niisama lihtne kui paistab ja tõtt-öelda üldse mitte nii, nagu esmapilgul tundus. Esmalt komistavad Mal ning Zoey terve kamba Alliance'i sõdurite otsa, kes sõidavad justament ühes vaguneist enne kraamivagunit, kust Mal et al röövi teostama peavad. Lõppude lõpuks küll rööv õnnestub, sisaldades muuhulgas vägagi naljakat Serenity'lt rongile hüppavat Jayne'i (ülaltoodud pildilt võib saada vaid mõningast aimu), ja kraam jõuab seeläbi Serenity pardale, aga Mal ning Zoey jäävad siiski rongile lõksu, "maandudes" lõpuks rongi sihtkohas Paradiso linnas (mis, muide, nagu Whedon ja Minear audiokommentaaris räägivad, sai loodud absoluutselt digitaalsena, v.a üks auto ning loomulikult stseenides kasutatud ekstrad). Peagi selgub aga, et Serenity kamba poolt varastatud Alliance'i märgistusega kauba puhul oli tegemist linnale eluliselt vajaliku meditsiiniga teatava lihastekärbumise tõve, Bowden'i häire, vastu(**).

(**) Planeet nimelt, kus väike kaevanduslinn Paradiso asub, "terraformiti" ehk muudeti Maa-sarnaseks nagu veel paljudki teised - võimaldamaks inimasustust - ja sellega kaasnevad, sarnaselt muude planeetidegagi, nii mitmedki veidrused, nagu tõdeb linna šheriff Bourne - kelle rollis võib näha võrdselt Niskaga võrratult karismaatilist külalisnäitlejat Gregg Henry't. Bourne selgitabki, et Paradiso ühiskonda vaikimisi hävitavaks "konksuks" on maa-aluse õhu segumine kaevanduses kasutatavate malmi protsessoritega, mis loovad justkui "täiusliku retsepti" Bowden'i tõveks.

Ja nii teebki Mal'i ning Zoey tööots kiireloomulise kannapöörde, sest mõlemad, vaatamata hetkel elatavale elule, mis sageli (rohkem kui mitte) on siiski kannustatud kriminaalsest tonaalsusest, oskavad veel sisimas eristada õiget valest. Nii seisavadki nad hiljem, päästetuna särava Inara oskuslikust hurmast, mida tema nägemine kohalikes tekitas, dilemma ees, mida siis õigupoolest röövitud kraamiga ette võtta. Mal'il ei lähe aga otsustamisega kaua, mistõttu eelnevalt röövitu tagastamisele (mida, muide, Paradiso šheriff algusest peale ette nägi - Henry mängib peaaegu et adumatult peenelt inimesi läbi nägevat linna tugisammast vaat et täiuseni), tuleb Serenity meeskonnal läbi elada veel ka suhteliselt karm kaklus Niska kõrilõikajatega, - (Ja kui tuua siinkohal allusioon "Serenity"-ga, polnud ka "Job"-i lõpuks eriti palju neid, kes ühel või kolmandal moel vigastada poleks saanud) - mille järjena ka Niska peamisele kõrilõikajale, Crow'le, Niska antud poolt raha tagasi pakutakse, kuna, kui kasutada siinkohal Mal'i sõnu: "We are thieves. But we're not thieves. The point is, we're not taking what's his". Ja nii saabki lõppude lõpuks Paradiso oma meditsiini tagasi, kuna, nagu šheriff toonitab, nähes taolise linna nagu Paradiso raskusteist külvatud aega, on inimesel alati võimalik valida, milline otsus langetada, kuidas käituda. Võib-olla aga et olemuslikult kapten Mal'i et al (OK, arvatavasti praegusel hetkel v.a Jayne) karakteriseerivaks alusjooneks on aga Mal'i viimased sõnad, vastuseks šheriffi eelnevale jutule: "I don't believe he does."
Teisisõnu, kapten Mal ning tema meeskond pole tühipaljas vargabande lihtsalt huvist ning hoolimatust lõbutsemislustist. Nad on segatud sagedastesse kriminaalsetesse "tehingutesse" olude sunnil, sest nagu ka Inara hingekarjasele Book'ile tõdeb, teeb meeskond tihti ka legaalseid tööotsi, ainult et mida lähemale jõutakse n.n piiriplaneetidele, seda harvem tuleb sellist tüüpi diile ette.

Ja veel: kuigi River'i saladuslik, silmnähtavalt vaevatud, karakter leidis "Job"-is paratamatult vaid minimaalselt mänguruumi, jääb temaga seonduv siiski kõnealust episoodi lõpetavaks koodaks, ühtlasi alustades ka tasahilju süvenevat mütoloogiat, mille sissejuhatuslikeks vormeliteks on sel korral "kahe kaupa" meestepaar ehk siis kaks ülikondades ning siniste kummikinnastega meest - kellest River ka mõistukõneliselt terve episoodi jooksul laliseb -, kes Alliance'i laev-jaama külastades räägivad sealsele ülemusele vargusest, nentides sealjuures, et nad otsivad üht tüdrukut, näidates samaaegselt fotot River'ist.

Üht-teist veel:

<*> Kui veel Jayne'ist rääkida, siis "Serenity"-s sai mäletatavasti nähtud tema mitmekesist enesekesksust, mis õigupoolest "Job"-s veelgi süvenes (või ilmnes esmakordselt - kui mõista "Job"-i kui reaalselt esimesena eetrisse lastud episoodi), väljendudes eelkõige läbi soovi meeskonnakaaslased kasvõi abita jätta, peaasi, et tööotsa eest makstud saaks. Poleks asi kihlvedu väita sedagi, et arvatavasti poleks talle meele järele olnud ka varastet' kraami hoopiski tagastamine, aga kas kahjuks või õnneks oli ta selleks ajaks juba Simon'i poolt piisavalt kõvasti tuimestatud, et asjust suurt midagi mõista.

<*> Ja kui jutt juba Simon'i peale läks, siis parafraseerides "Serenity"-s Mal'i poolt öeldut, tundub, et noormehel on oma "top kolme protsendi" kohta piisavalt kiireloomulist nutti, mõistmaks - olgugi, et verivärske reisijana -, et Mal'i ning Zoey' äraolekul Jayne'l juhtimine üle võtta poleks just kõige targem tegu. Omal moel kiidab teda pärast isegi Mal!

Ja olekski vist praeguseks kõik. Tulevaks jututeemaks saab olema episood kolm, Bushwhacked", mille ma ise kaen eeldatavalt ära järgneva nädala jooksul, aga pole ausalt öeldes antud hetkel sugugi kindel, kuna täpselt ma sellest blogimiseni jõuan, sest järgmise nädala jooksul olen mitmel erineval ebahuvitaval põhjusel Võrus ja on küllaltki kahtlane, et ma seal viibides analoogseid TV-teemalisi postitusi läbi viin. Ehkki lõpptulemusena kukub selline lõhe vaatamise/kirjutamise vahel välja päris nõmedalt, siis võib-olla, et pikem ajaperiood nii ühe kui teise nähtu järele mõtlemiseks on vast isegi teretulnud.

Teisisõnu, jällekirjutamiseni!
______________
Foto: Adam Baldwin (Jayne Cobb). VLC snapshot, erakogu

Dexter, "Return to Sender": Something's going bump in Jesu... Dexter's life

Järgnevalt kirjutan lähemalt DEXTER'i avahooaja kuuendast episoodist, "Tagastada saatjale", mille puhul oleme ühtlasi jõudnud ka sarja esmahooaja keskpaika. Teisisõnu, veel kuus episoodi lahutab meid esimese hooaja finaalist ning kuigi osalt on mul isiklikult raske keelt hammaste taga hoida, pakub DEXTER'i teistkordne vaatamine õigupoolest hulganisti väiksemaid ning suuremaid detaile, mida võib-olla et esmakordsel tutvumisel märgatagi ei taibanud. Ja kasvõi võrdluses avahooaja esmaste osadega, pakub nii käesolev (nagu ka nädal tagasi analüüsitu) ning, minu mäletamist mööda, ka ülejäänud episoodid piisavalt materjali üksikuteks aruteludeks, olgugi, et tegemist on osistega kogutervikust. Muidugi on see ka iseenesestmõistetav, kuna vastasel juhul oleks DEXTER'i kvaliteet vaid illusioon. Niisiis...

"Better get inside, son. Storm's on its way."
- Harry

"No. I'm on to something here. I feel it."
- Deb

Üks külgedest, mis mind isiklikult alati sügavalt "serialiseeritud" sarjade puhul võlub, on nende olemuslik võime jätkata sündmusi sealtsamast šüžeepunktist, kuhu nädala eest vaatajad ootlike nägudega maha ununesid. Kuigi kõnealust tehnikat ei kasutada pealtnäha just väga rikkalikult (ja ma otsustan siinkohal omaenese mahuka vaatamisnimekirja alusel), oli seda suurem rõõm taolist otsesemat järgnevust näha DEXTER'i puhul, olgugi, et viimase aset leidmine, arvestades sündmusi "Love"-is, oli ju suhteliselt ilmne.

Nädalataguses episoodis "Love American Style" nähtud järjkordse kutsumuse lohakas lahendus - kus ajahätta sattununa polnud Dexter'il võimalik oma vilunumaid oskusi lõplikul kujul Koiotti naise peal rakendada - saab nüüd, vähemasti esmapilgul, meie peategelasele saatuslikuks. Nimelt haaras koheselt oma võimalusest kinni ITK, kes ühel või teisel moel ainuüksi läbi lõigatud kõriga naise laiba vetesügavusest välja õngitses ning seejärel samasse kohta transportis, kus Dexter algupärast tapatööd läbi viis. Siiski oli aga nii Jeff Lindsey' kui ka James Manos Jr'i (kes kirjutas enamiku DEXTER'i avahooaja skriptidest Lindsey romaani põhjal) jaoks liialtki lihtne ning ühedimensionaalne omistada uuriv silm autopagaasnikus ITK'le. Tegemist oli hoopiski väikese, Kuuba immigrandist, poisikesega, kes ei osanud sõnakestki inglise keelt, aga, nagu aegamisi selgub, oli kummastava selgusega tunnistajaks sellele heale hingele, kes vabastas nii tema saatusekaaslased vangistusest kui andis ka teenitud karistuse Koiotti naisele, kes, nagu nädala eest hetke ajel nähtud sai, kohtles immigrante kui kõntsa.

Ja kõik see on sütitavaks fooniks Dexter'ile, kelle tegevus "Return"-is on senini ehk halastamatuim. Ta on mees, keda ärgitab tagant ellujäämisinstinkt, mis ületab oma võimsuselt isegi tavapärase rahulikkuse ning ettevaatlikkuse, millega tegelaskuju senini justkui seostada sai. Kuigi Dexter õigustab oma tegusid loosungiga Harry Koodi õpetuste varasalvest (tee, mida tarvis, et mitte vahele jääda), näeme samaaegselt kurblikku peegeldust "tõelisest" Dexter'ist, kes senise viie avaepisoodi sagedasi sõnavõtte oma olemuslikust erinevusest muust maailmast ning kaasasündinud tundetusest, mis sellega kaasneb, tõepoolest lõppude lõpuks ka reaalselt rakendab. Nurka aetuna ei näe ta lihtsalt muud väljapääsu, kui täielikku tagasikohkumatust, mis viib paratamatult nii asitõendite võltsimise ning kolleegi meili häkkimiseni kui ka üleoleva suhtumiseni oma õe aadressil, kelle värsked teooriad ning terane taip muutuvad Dexter'i jaoks lausa üleöö ehmatavalt akuraatseks.

"Return to Sender" on ühtlasi, ja ma ei pea järgnevalt mainitut siinkohal eriliseks spoileriks, esimene episood, mis pakub vaatajale hunnitu võimaluse näha oma peategelast kuristikuservale niivõrd hirmutavalt lähedal olevat. Ja kuigi käesoleva osa epiloog pakub puäntliku maiguga ja liialtki "näkku" allusiooni Dexter'i ning Jeesus Kristuse ehk Päästja vahel(*), on "Return"-i tugevuseks toimida eelkõige kurb-traagilise sissevaatena sellise inimese maailma, kellest, vähemasti hetkel, on järel vaid külmalt kalkuleeriv essents, mis mistahes muu olemasolu juba eos välistab.

(*)Samavõrdselt esmakordse vaatamisega aastaid tagasi, ei tekitanud kasutatud paralleel minus häid tundeid nüüdki. Isegi kui sisulist väärtust saaks omistada ideele Dexter'ist kui millestki "jumalikust", sai käesolev pingekruvimine lahendatud - DEXTER'i universumit silmas pidades - kohatult ühedimensionaalselt: Väike kuuba poiss näeb pagasiruumist, kuidas valge mees päästab tema saatusekaaslased ning kõrvaldab "paha naise", luues seejärel peas ettekujutuse ainsast "valgest kangelasest" keda ta arvatavasti tundma on õppinud. Kas ma juba mainisin, et see kõik oli liialtki "näkku"?

Aga jah. Nagu tõdeb jutustades Dexter isegi, tema pädevalt klanitud valede-ilm ähvardab hetkega tükkideks paiskuda. Ja isegi kui suusõnaliselt vihjab Angel'gi - olgugi et irooniliselt teadmatult ja kogemata - poolehoiule, mõistab Dexter sellegipoolest, et lõppeks on ta siiski ihuüksi. Ainulise elanikuna oma saladuste kaardimajas, mis - aastate jooksul küll üha "professionaalsemaks" muutununa - on siiski vaid ainuma tugevama tuuleiili meelevallas. Sest tõepoolest, metafoorne torm vahest polegi nii kaugel kui Dexter senini selle arvas olevat ning ei lähe kaua, kuniks tilgake tema enese olemust on osaks kellegi teise erakogust.

Huvitava analoogi Dexter'i poolt läbielatavaga moodustasid "Return"-is aga mitmedki kõrvaltegelased, kes läksid vis-a-vis oma sisemiste julguste ning tõekspidamisega. Masuka, kes nädala eest pakus vaid kergelt muigamapanevat huumorit, usaldab - muidugi Dexter'i jaoks kõige ebasobivamal momendil - pigem oma vaistu kui töökaaslase oletust, Debra töötab eneselegi teadmatult välja peaaaegu et filigraanse profiili oma kasuvennast ning senini pigem naiselikult õrna olemisega kui karmi ning resoluutse ütlemisega Rita leiab endas piisavalt julgust, et oma peatsele eks-mehele vastu astuda(**). Olgugi, et vaid telefonitsi. Võikski öelda, et omal moel on "Return" lugu sellest, kuidas omavahel ääretult erinevad tegelaskujud astuvad kõik isiklikke samme, kindlustamaks üleolekut vastavaist situatsioonidest, millega parasjagu pusima juhtutakse.

(**) Kelle rollis, muide, võib näha Mark Pellegrino't, kes alates viienda hooaja lõpust mängib LOST'is Jacob'it. Kuigi mina isiklikult nägin esimesena Pellegrino't Rita eks-abikaasa rollis ning seejärel alles paar aastat hiljem LOST'is, oli mul selleks ajaks juba suuresti ununenud tema roll DEXTER'is. Kardetavasti saab nüüd tema edasine nägemine oma tonaalsuselt olema, parema sõna puudumisel, imelik.

Aga vaatamata sellele, et oskus oma kolleegide ning ka perekonna, olgugi et kasu-, arvelt kalgilt kalkuleerida oleks Dexter'il võimaldanud end vajadusel süüpingist välja keerutada - sest, nagu nendib ta ka ise, tühipaljas näoportree ei oleks muude asitõendite puudumisel suurt midagi tähendanud (ja kõige muu eest hoolitses ta ju ennastunustavalt) - leiab mees siiski piisava hulga inimlikkust, nägemaks vaimusilmas Rita ning laste kannatusi juhul kui naise teine kallim ehk tema tõepoolest sarimõrtsukana süüdi mõistetakse. Nii adubki Dexter, et ajapikku lapsed ilmselt kas unustaksid ta olemasolu sootuks või meenutaksid teda kui meest, kes murdis ema südame. Teisisõnu, taibates kuivõrd mõjuv võib õieti olla üks parajal hetkel sihitud tuuleiil, mõistab Dexter, et ka tema enese eksistens sellesinatses maailmas on tegelikult vaid kaduv, kuna "lõppude lõpuks saadakse ju kõik sarimõrtsukad kätte". Võimalik, et ses osas küündiski "Return" paljuski ambivalentsusesse, kuna ühest käest saime näha Dexter'i jõuetust (ehk võimetust määrama lõpptulemust per se, isegi kui kõik ettevalmistused positiivseks lahendiks olid otsekui tehtud), teisest käest aga - olgugi et puändilikus võtmes - võrdsustati ta kristliku päästjakujutelmaga. Ehk peitubki varjatud vihje siinkohal selles, et sarnaselt Jeesusega pole ka Dexter läbinisti vaba eksternaalsetest mõjust, nimetagem seda siis Saatuseks või millekski muuks.

Üht-teist veel:

<*> Episood 6 pealkirja "Tagastada saatjale" mõtestasin ma enda jaoks lahti ummikuna, milles Deb, Doakes jt end Koiotti naise situatsioonis lõpuks leidsid. "Kirja" kohalejõudmine nurjus, kuna Dexter'i poolt oskuslikult jäetud "leivapurust" sööt ehk valejäljed justkui võltsisid tõeluse, ehk siis teisisõnu, kustutasid adressaadi kui sellise sootuks. Antud seoses vilkas mul ajus ringi justkui veel midagi, aga praegusel hetkel ei suuda ma enam meenutada.

<*> Deb'ist rääkides. Kaldun arvama, et mul endal on ajutine mälunõrkus, aga elutses Dexter'i nooruse flashback'ides alati kaks paari, s.o noorem Dexter ning Deb, keda mängisid teised näitlejad ning veidikene vanemad versioonid, kellena esinesid juba Hall ning Carpenter? Ma saan aru, et Dexter kasutab suvalisi flashback'e (s.t suvalisi aja mõttes) vastavalt olukorrale olevikus, aga olles teist näitlejapaari näinud viimati ehk 3-4 episoodi tagasi, tundus midagi väga off olema. Ja kui mu mälu mind ei peta, valdas mind sama tundmus ka DEXTER'it esmakordselt kaedes.

<*> Olgugi, kuidas episood lõppes, politseikunstniku poolt joonistatud silmad sarnanesid tõepoolest Dexter'i omadele ning tekitasid ilmselgelt viimases tol hetkel veelgi rohkem meelehärmi.

<*> Kuigi etteruttavalt võin öelda, et "veretilgakogu" Dexter siiski ühes muude instrumentidega üle parda ei visanud, oli vaheldusrikas näha lühikest läbilõiget aja jooksul Dexter'i käest "läbi käinud" rahvast. Tore allusioon, muide, tekib siinkohal ka eelneva episoodiga "Love", kus oma laevaga veel olles mõtiskleb Dexter samuti nagu selgi korral "headest mälestusest". Igaühele oma, eksole!

<*> Võrreldes arvatavasti paljude wanna-be tõlkimisgeeniustega, keda ma internetiavarustes kohanud olen (nt kasvõi Kanal2'e kodulehekülje kommentaarideski) pole mina ses suhtes teab mis anaalne. Aga teatavad, tõsiselt arusaamatud, detailid hakkavad loomulikult silma. Kasvõi teadlik võime tõlkida "...when he was using..." "...kui ta vihane oli...". Ja andke andeks noh, mul on transkript praegu ees. Kaldun arvama, et tõlkijal küll polnud.

<*> Lähimineviku episoodid on produtseerinud juba nii mitmeidki "Tšehhovi püsse", mille märkamine mind loomulikult teistkordsel vaatamisel mõnust itsitama paneb. Eriti kuna esmakordselt tõepoolest ei osanud tähele panna. Aga see ju ongi asja point, või mis?

Aga see olekski praeguseks kõik. Nädalapärast Episood 7: "Circle of Friends".
___________
Foto: VLC snapshot, erakogu.

Kulla Eesti televisioonikanalite programmijuhid

Pidasin siin isekeskis aru, et väikeseks intermeediumiks keset tavapärast sobiks vahelduse mõttes ka üks ontlik rant. Harjumuspärane analüüsipilk, mis viimasel ajal on pikemalt peatunud kolmel sarjal, ei jää muidugi ka ukse taha. Kuigi selle nädala jooksul kirjutan ilmselt üht-teist kõiki kolme kohta, olen veel äraootaval seisukohal LOST'ist blogimise suhtes (ning jah, ma tean, et nädalad tagasi sai vastupidist lubatud), kuna spoilerivabalt on LOST'i algusele isegi keerulisem läheneda, kui DEXTER'ile, mille adekvaatne episood-episoodist analüüsimine läheb, nagu viimases postituses juba ka mainisin, iga korraga järjest keerulisemaks, pidades silmas kõike informatsiooni, mis minu teadmesalve viimase kolme hooaja jooksul kogunenud on.
Sellele vaatamata on aga võimalik anda endast parim, et libastumisest hoiduda. Olles aga ära näinud kolm esimest LOST'i avahooaja episoodi, pole ma sugugi mitte kindel, kuivõrd "spoilerivaba" ülesande kõrgusel ma olla suudaksin. Ja kuna on siiski suvi ning enda millekski sundimine on viimane asi, mida ma teha tahaksin, siis... Aga see selleks.

Järgnevalt kirjutan lähemalt mitmestki mõttemõlgutusest, mis viimaste nädalate jooksul mind teatud moel painanud on ja mllele ma viimaks otsustasin anda kirjaliku kuju.

Ütlen kohe, et mind valdas päris siiras rõõmutunne, kui ca kuu (või veidi rohkem) tagasi hakkasin juhtumisi märkama Kanal2'e reklaame, mis promosid "uusi suvesarju" nagu DEXTER, PUSHING DAISIES ning ka jätkuvat THE SHIELD (OK, seal oli veel mõni, aga neid ei tasu mainida [khm9102whaevakhm]). Paistis, et - vähemalt mulle isiklikult - Kanal2'el oli veelkordselt silma kvaliteedile. Ja sellest seisukohast vaadelduna ilmselt on ka. Aga aegapidi selgus, et kes iganes uute sarjade sisse ostmise eest ka ei vastutaks, kindlasti pole tegemist samade inimestega, kes kanali jaoks igapäevast programmi koostavad. (S.t ma tean väga hästi, et teoreetiliselt peaksid ju olema samad, aga pidades silmas alljärgnevat, võtab siiski piisavalt tummaks, et ka minusugust inimest kahtlema panna).

Pahatähenduslikud märgid ilmnesid esmalt DEXTER'i algusega. Sai avastatud, et Kanal2 oli oma uue ning suhteliselt suurt promotti kogunud sarja toppinud poole üheteistkümneks hilisõhtul. Iseenesest pole vigagi, sest jookseb ju DEXTER USA'ski ShowTime'i peal 10pm. Vahe peitub aga selles, et jänkide premium kaablikanali jaoks on tegemist õhtu naelaga ning kuigi heal juhul mahub samasse õhtusse sageli ka veel midagi muud, siis ülejäänud päeva moodustavad kordused.
Eestis seevastu pannakse näiteks selgelt vaadatumate kellatundidele sellised asjad nagu "Suvereporter" ja "Suur lotokolmapäev". Alates poole kümnest algab aga, mida võib ilmselt täie õigusega kutsuda, "võõrkeelne" programm, sest ilmselt eriti ei eeldatagi, et üks keskmine eesti kraanajuht sellisel kellaajal enam midagi kaema juhtub.

Aga olgu, kuidas on, selge on see, et DEXTER tõmbas tegelikult nö pikemagi kõrre, kui aegade sättimiseks läks. PUSHING DAISIES ning Kanal2'e näitamisjärjekorra järgi värskeim THE SHIELD'i hooaeg paisati täielikku ikaldusse. Sest olgem ausad, mina ise olen põhimõtteline ööloom, aga mingit isu ei ole isegi väga head sarja (mida eelnimetatud kindlasti on) vaadata kas pool tundi enne või täpselt südaööl. Kas tõesti pean ma süüdistama kodumaist televaatajat, et sellised, andke andeks, rõvedused nagu "Võsareporter" ning "Ameerika Supermodell" on täiesti okei aegadel, aga PD on pistetud kuhugi sinna, kuhu arvatavasti ei vaata keegi, keda see just huvitama ei juhtu. Asjale ei aita muidugi sugugi kaasa ka see, et surnult-sündinud 902whateva uus-versioon (kas aastate-tagusest polnud veel küll?!) omab magusamatki (kuigi mitte eriti oluliselt) ajapositsiooni, kui PD.

Ma tõesti vihastasin, kui mingil põhjusel nädal-kaks tagasi Kanal2'e internetilehekülge külastades sattusin peale reklaamile, mis promos rõõmsalt, et "uus sari" PD esmaspäeviti 23.20 (või midagi sinnakanti). No palju õnne, eksole. Ja ma tõepoolest olin täidetud ootlikkusega, kui esmakordselt PD promot nägin. Olen sarja küll eelnevalt näinud, aga äraütlemata hea meel oleks olnud seda kaeda ka Eesti telekanalilt (nagu hetkel toimib minu jaoks omamoodi recap'ina DEXTER) . Ja isegi kui mitte millegi muu pärast, siis kasvõi haiglasest huvist selle järele, kuivõrd tasemel on PD tõlkeline pool, kuna lähimineviku sarjadest on tegemist kindlasti kõige kirjuma, mahlakama ning keerulisema keelepruugiga. Aga võta näpuks, ei saa vaadata.

Ja nii võikski keegi mulle rumalale ära seletada, missugune point on kulutada millegi ostmiseks raha, et "kaup" seejärel lihtsalt suvalisse (aja)sahtlisse lükata, ikka vaid ainupõhjusel, et Võsapetsil ning Reporteril oleks (veel) rohkem ruumi oma rullnoklikku ila üllitada. Ja ma parem ei mainigi imehead ajapositsiooni neljapäeval, kus hetkel laiutab - jumala eest, millega iganes - Jõekalda. See mees on mingisugusel mulle mõistetamatul põhjusel Kanal2'e juhtkonna täielikult ära tinistanud, sest vastasel juhul on mulle lihtsalt arusaamatu, kuidas selline labane idioot üleüldse televisiooni lasti. Aga jällegi, küllap "eesti rahvale" läheb ta peale. Olgugi, et siinkohal tuleb jällekord meelde analoogne situatsioon jänkidega, kus näiteks keegi inimene täiesti veendunult reality show'sid ei vaata. Sama käib ka tema pere, sõprade, isegi sõprade sõprade kohta. Aga ometigi on taolised pasaleelised sealmail alati laiahaardeliste reitingutega. (Ka meil, kui uskuda periooditi ilmuvat TOP 10't Ajakirjas Nädal või kus iganes).

Mitte et ma midagi ära sõnada tahaksin, aga eelöeldut silmas pidades paneb mind tõesti imestama, miks osa välismaist kraami Eesti telekanalitel siiski ka konstantselt inimlikul ajal eetrisse läheb. Kasvõi näiteks LOST ning HOUSE, MD. Kui põhjus on selles, et - kui kasutada näidetena PD'd ning THE SHIELD'i - näidatav võib ehk olla liialt raskesti "seeditav", siis mis põhjusel midagi taolist üleüldse eetrisse lasta - ja samas seoses, miks seda ülepea sisse osta? Kas poleks mitte lihtsam see tunnike aega (kuna seesugune algusaeg - nt PD kui UUE SARJA puhul - tõesti tundub ei midagi muud kui lihtlabane ajatäide) sisustada millegi hoopis muuga? Ma ei tea, näiteks korrata seda whatever the fuck Jõekaldal parasjagu käsil on.

Täiesti võimalik muidugi, et Kanal2 juhtkonnale lihtsalt meeldib ajada närvi inimesi, kes vaatavad nende kanalit ka vahest mõnel muul põhjusel kui lihtsalt taustamürana mistahes kodustele toimetustele, mis parasjagu kellelgi käsil on. Või ehk see ongi varjatud tagamõte: Mõtlev osa elanikkonnast teeb telepurgi lahti vastu ööd, samas kui skaala teine alternatiiv noriseb mõnuga sohval, kuna after all on homme ju uus ja värske päev, mille saab jällegi veeta päevaseepide, Jõekalda, Võsapetsi, C-kategooria komöödiafilmide ja muu taolise seltsis.

Aidaku meid kõigevägevam, kui televisioon võiks olla ka midagi etemat ning risti vastupidist tavapärasele vaimutühjale meelelahutusele.

Dexter, "Love American Style": Illusioonide vangid

Järgnevalt mõne sõnaga DEXTER'i viimasest Eestimaal eetrisse läinud osast, vaatamata sellele, et mul on järjest keerulisem midagi kirjutada, teades kõike seda, mida ma tean...

"Dad? Do you think that maybe one day I'll... you know, feel it... for real?"
- Dexter

"But this I can figure out. This I do well."
- Dexter

"Armastus Ameerika moodi" põhialuseks võiks ennekõike pidada arutlevat allegooriat "normaalsusest" ning millist rolli, kui üldse, ühes või teises sellega seonduvas olukorras etendab Dexter'i tegelaskuju.

Pooltest jäsemetest ilma jäänud jääpargivaht Tucci on põhimõtteliselt meelitatud Debbie kergekujulisest flirdist, - teades, et sellise alatooniga situatsioon on kardetavasti tema ülejäänud elu viimane sellelaadne - et on lõpuks isegi nõus oma verist vangistust kaetud silmade näol taas läbi-elama. Loomulikult toob taas-esitlus ka soovitud tulemuse, alates ITK väidetavast harjumusest süüa pidevalt köhakomme ning lõpetades osalise (sõrme?)jäljega köhakommipaberilt, mille tabamisel tulid appi rotid, kellega kaasnev oletatav histoplasmoosioht andis lõpuks verbaalseid palukesi ka Masuka'le, olgugi, et antud kontekstis oleks taoline huumor võinud samahästi ka olemata olla.

Angel seevastu tähistab ühes Dexter'iga agaralt oma palgatõusu, mille tipphetkeks kujuneb Dexter'i kogemata tehtud avastus, et tema jaoks mõistetamatuil põhjusil tema sõber olla tahtev töökaaslane elab tegelikult ka omaenese illusiooni-majakeses - nüüdseks juba sisutühjas la pasión'is - teeseldes väliselt, samuti nagu meie peategelanegi, normaalsust. Sest, nagu Harry noort Dexter'it targalt õpetab, on suhe vastassugupoolega samuti üks alustalasid olemaks "normaalne inimene".

Ja kuigi Dexter'i jaoks jääb olemuslikult mõistetamatuks, milles siis õigupoolest ikkagi seisneb vahe ihal arvutimängu järele ning soovil oma abikaasat taaskord elusana näha, ilmneb "Love"-i lõpunootide taustal siiski, et, kuigi erinevatelt perspektiividelt lähtuvalt, on nii Dexter kui ka Rita eesmärgiks "normaalne elu", mis sellest, et sügaval sisimas tunneb Dexter siiski pigemini sugulust vereraha eest enesele "hea elu" soetanud abielupaariga. Pole muidugi vaja öeldagi nagu kadestaks Dexter neid (kasvõi ainukese hetkegi ajel) nende verejanulise natuuri poolest. Pigem libiseb ta pilguga üle nende partnerlusest, omavahelisest mõistmisest ning saladuste puudumisest. Ja justament seda sooviks Dexter enesegi ellu. Sellisel juhul oleks vastaspoolel ehk isegi lootust jõuda suhtes "järgmisesse pessa".

Ja olgugi, et sotsiaalne interaktsioon mõjub Dexter'i tõelisele minale rusutavalt, jääb alati avatuks võimalus pöörata silmad sisimas pesitseva loomuse poole, kandes endaga kaasas mõtet, et Harry koodist juhindumine on midagi ainukindlat muidu mõistetamatus maailmas. Nädala eest sai kommentaarides välja pakutud dressuuri idee.
Ja tõepoolest, omal iseäralikul moel Dexter ongi otsekui vaigistatud, aga intelligentne kiskja, kes murdetöö läbi viimisel järgib eelnevalt paika pandud reeglistikku. Vahe loomaga seisneb aga asjaolus, - kuigi võimalik, et paradoksaalselt mõistetamatus - et Dexter'it ei togi tagant sugugi mitte sunduslik soov mõrvata, vaid järk-järguline mõistmine, et tapmine määratlebki tema tõelise mina, et tegemist on just nimelt selle hetkega ajas, kuhu tema olemuslikult kuuluma on loodud.

Veel tükke ja tükikesi:

<*> Julgeksin öelda, et senini Eestis eetrisse lastud episoodidest esitab "Love" kõige teravamalt kontrasti Dexter'i ning viimast igapäevaselt ümbritseva maailma vahel (kuna kontrast Dexter'i enese ning ITK vahel on siiski omaette teema). Sest, kui hetkeks unustada eetilis-moraalikoodeks ning kuulata oma südant, kes ikkagi on hullem: immigrantide vererahast priiskavalt elav abielupaar või mõrtsukas, kes nad maailmast igaveseks kustutab?

<*> Nädala eest sai vihjatud, et Slice of Life hakkab Dexter'i morbiidses öötöös oma rolli mängima. So there!

<*> Ilma midagi spoilimata võib siinkohal lihtsalt küsida arvamusi, kellele siis kuulus uuriv silm pagasiruumis, kes pimedal autoväljal ilmselt nii mõndagi nägema juhtus?

Ja see olekski praegu kõik. Nädalapärast Episood 6 - "Return to Sender".
_____________
Foto: VLC snapshot, erakogu :)