Firefly, “Our Mrs. Reynolds”: Mis juhtub siis, kui Serenity pardal on võõras (ja salakaval) naine?!

Joss Whedon’i lühiealisele telesarjale FIREFLY olen ma läinud nädalate jooksul pidev-vältusliku venitamise teel tahtmatult haiget teinud. Seeläbi pole ka imekspandav, et viimane sarjateemaline bloogatus leidis aset ümmarguselt kolm nädalat tagasi, 6. septembril. Mispärast asjalood sel kombel allamäge veerema hakkasin, puudutan ma külgepidi siin, kuid nüüd, pärast hüpet, oleks juba tagumine aeg võtta koht sisse, jutlemaks hetke telemaastiku ühe ainulaadsema visionääri kõnealuse loomingu ühtekokku kuuendast episoodist, pealkirjastatud “Our Mrs. Reynolds”…

“I just don’t… I’m not one who talks about what’s past, and here you got me…”

- kapten Malcolm “Mal” Reynolds

____

“Your blushing bride was a plant.”

- Zoë Washburne

___

“One day you’re gonna tell us all how a preacher knows so much about crime.”

- Jayne Cobb

Viimasel paaril korral FIREFLY-d jälgides pole ma suutnud jagu saada teatavast alateadlikust närivusest, et kuidas täpselt ma omal ajal, millest on nüüdseks möödunud vähemalt viis aastat, sarja kaesin. Eriti kui silmas pidada, et tollal polnud ma veel ka kulissidetaguste detailidega sedavõrd kursis kui praegu (v.a see, et sarja katkestamisest olin ma kindlasti kuulnud). Seega pole ilmselt vale eeldada – ehkki siinkohal on mu osaks ainuüksi oletused, kuna ma tõepoolest ei mäleta enam –, et minupoolne esmasukeldumine FIREFLY maailma kulges kunagise eetrijärjekorra alusel. Eriti kaldun ma taolise oletuse najale seetõttu, et teatavad detailid/šüžeeliinid viimati vaadatud osadest mõjuvad kahtlemata, vähemalt alateadlikul tasandil, teistkordsetena. Konks on siin aga selles, et justkui mäletaks nähtava toimumist teisese järjekorra alusel. Hirmutav mõeldagi, missugused loogikaaugud mul taolist “stiili” pruukides tekkida võisid (ja mis vähemasti nüüd, pärast kõiki neid aastaid, ometi kinni õmmeldud saavad). Näiteks “Our Mrs. Reynolds”, FIREFLY DVD kuues episood, nägi ju ekraanivalgust hoopiski kolmandana, 2002. aasta oktoobrikuu alul. Talle eelnes “Bushwhacked” (mille puhul pöördvõrdeliselt oli tegelikult tegemist sarja kolmanda episoodiga) ning “The Train Job”, milles tollased FOX-i juhtivisikud näisid mäletavasti nägevat suuremat “piloodipotensiaali”, kui algupärasel “Serenity”-l.

Kuid mis puudutab “Our Mrs. Reynolds”-it, ei maksaks tegelikult eriti kurjalt paukuda, re: mis puutub kunagisse näitamisjärjekorda. Täiesti võimalik, et “Our”-i “eetrissemineku numbrit” tajusid tollased FOX-i eksekjuutivid isegi õigesti, sest tõsi on, et “Our” vaat et sobibki paremini “Job”-i ning “Bushwhacked”-i mõttelise “järjena”, sest, samavõrdselt vastavalt teise ning kolmanda episoodiga, voogab “Our”-gi täierinnaliselt sarja fundamentaalsest mütoloogiast distantseerituna. Pean siis siinkohal silmas River’iga seonduvat, mis – ehkki figureerinuna minimaalsel kombel siiski ka eelnimetet’ jagude juures (ühel puhul läbi intrigeeriva “paarikaupa, sinised käed” lausungi ning teisalt läbi River’i pealtnäha võime “surnuid kuulda”) - “Our”-i kontekstist puudub sootuks. Kindlasti ei saa väita, et “Safe”-i järgses, lustliku tonaalsusega “Our”-is artikuleeritav hingamisruum endas midagi suisa halba või negatiivset kannaks. Kuid oma olemuselt näib episood, kus Serenity kapten Malcolm “Mal” Reynolds rabeleb kaelamääritud naisukesega, kes lõpuks ilmneb olevat omamoodi “topeltagent”, oma narratiivilt pigemini lähenevat noile jagudele, kus Mal’i ning tema lähimate kaaskondlaste valskus lõppeks läbinähtavaks osutub või kus Serenity meeskonnal tuleb rinda pista oma kaasaegse, koletusliku linna(kosmose?)legendiga.

“Our”, FIREFLY kuues episood, sulesepaks ja režissööriks vastavalt Joss Whedon ning Vondie Curtis-Hall, omab familiaarset avalööki näiteks kasvõi paarijao taguse “Shindig”-iga, pakkudes esmasel juhul vesternlikus vaimus püssidetäristamist, tagumisel puhul aga mäletatavasti muhedat kõrtsikaklust. Tagasihoidlikuks abielupaariks maskeerituna ületavad Mal ning Jayne nimelt hoburakendvankriga veekogu, püüdes eneste kallale meelitada kohalikku asunikeküla juba pikaaegselt hirmu all hoidvat röövlijõuku. Whedon’i loomingu üks vaieldamatuid lipulaevu, lihvitult teravmeelne tekst asetab siinkohal “Our”-i, üheskoos kordumatu võimalusega näha Nathan Fillioni vähemasti loetud hetkede vältel kandmas tanu (või nautida hetke, mil Adam Baldwini Jayne, olgugi, et mängult, kehastab “abikaasat” Fillioni Mal’ile), kergemate ning lõbu nautivate episoodide kilda.

Asjaolu, mis muudab “Our”-i nauditavaks  kolmveerandtunniks, peitub ennekõike Saffron’i nimelise nooriku (keda kehastab muuseas suurepärane Christina Hendricks, kelle võrratu näitlejaande kasuks räägib kasvõi see, et vähemasti minul läks naks aega mõistmaks, et tegemist on Joan Holloway rollis oleva näitlejannaga MAD MEN’ist, mida ma viimasel ajal suhteliselt paralleelselt FIREFLY’ga vaatama olen juhtunud. Ilmne põhjus, miks ma seda aga kähku ei taibanud, ei seisne sugugi asjaolus, et nende kahe rolli vahele jääb varsti terve dekaad, vaid hoopiski faktis, et FIREFLY Saffron’is, ehk segaduses noores naises, kes pealtnäha ainuüksi oma kohalikke kombeid järgis, oli võimatu näha kedagi teist peale konkreetse karakteri. Heade näitlejaoskuste märk, see.) süütu-eksitavas epiloogis ning sellele peatselt järgneva elutarga, eeldatavalt “kompanjoni”-alase koolituse saanud naise proloogi terviksulamis, mis ühest küljest pakub kena hulga materjali seoses nii mitmegi laeva liikmega, teisalt aga maalib jutustatava loo tuttavliku “röövel-röövib-röövleid” pintslitõmbega.

Tänutäheks abi eest seoses häriva teeröövlitemurega, korraldavad kohalikud, kelle vaimseks isaks on asjakohaselt vanema tiitlit kandev Gommen’i nimeline valgehabemeline- ja juukseline papi, Serenity meeskonna jaoks ühe lustliku, õhtuse, vabaõhupeo. Jayne saab külavanema käest nähtud vaeva eest tänuks turske kepi, mis väidetavalt pidavat ette ennustama vihma, millega inimesed sealmail tihti kitsikuses on, Mal seevastu avastab aga juba Serenity’ga õhus olles, et tema tasuks jäi sõna otseses mõttes… naine (kuna nähtub, et vanem smuugeldas “abikaasa” eeldatavalt salamisi laevale, kuna ta sooritet’ abi eest raha või kariloomadega tasuma polnud suuteline). Nimelt ilmneb, et läinud õhtul olla Serenity kapten abiellu astunud, sest nagu entsüklopeediast lisatarkust ammutav hingekarjane Book muigega nendib, juba seljataha jäänud planeedi kohalike kommete hulka kuulub tõepoolest ihaldatud peiu lillepärjaga ehitimine (mis pidi märkima mehe suveräännsust), viimasele seejärel veini pakkumine ja lõppeks “ühendatud kätega” tants; ehk konkreetsed kombeelemendid, mis kõik kokku sümboliseerivad püha abielutseremooniat kohalike ehk Triumph’i asunike jaoks ja milles kõigis tol ajahetkel põhimõtteliselt õndsalt purjus olev kapten teadmatult osaline oli olnud. Pole vaja öeldagi, et kapten Mal, kelle kehas ei näi kohta olevat ainsalegi mitte-otsekohesele kondile, vaatab sihuksele pealesurut’ abielule muidugi vägagi altkulmu ning oma sisemisi kahtlusi sellega seonduva tuleviku osas on ta teadagi ääretult kiire ka sõnadesse vormima, kasvõi selgi juhul kui verbaliseeritu hulgas figureerib sõna “lahutus”, mis niigi segaduses pruudi ilmselgelt endast välja viib. (Ja kui jutt hetkeks juba lahutust puudutas, siis peatselt selgub, et Book’i sõnutsi on tegemist millegi väga harvaga ning tavaliselt nõuab see kohaliku pastori dispenseerimist.)(*)

(*)Seoses lahutuse läbiviimise võimalikkusega pakub hingekarjus kaptenile, et saadab nimetet’ pastorile “laine”, püüdes sügavamaid järelpärimisi teha. “Laine”, nagu ma vist jutu sees “Safe”-i juures moka otsast mainisin, näib olevat FIREFLY maailma futuristlik derivaat tänapäevasele SMS-ile. Ühesõnaga, kena näha ka taolist – k.a “Safe”-is Book’iga seonduv, mida märgin alljärgnevalt – mini-kontinuteeti seoses läinud episoodis nähtuga.

Minu jaoks isiklikult jäi kõige meeldejäävamaks see, mil moel Saffron’i tegelaskuju – või “värskelt värvatu” nagu episoodi eos hingekarjus Book tollal veel teadmatult, aga siiski naljatleva tabavuslikkusega, nendib - kandis endas igi-varieeruvat tõmmet pea iga Serenity seltskonna meessoost liikme osas (v.a Simon, keda “Our”-i jooksul visitisti ehk vaid paaril korral näha sai – kasvõi näiteks siis, kui  “rabavat abieluuudist” maha hõigata kihelev Zoe kapteni täpset käsku eirates kõiki kaubaruumi kamandas). Mal, kes viimaks “kaasaga” kokku lepib, et ta noore neiu järgmises peatuses maha paneb – Serenity olla parasjagu nädalapikusel reisil Beaumond’i poole, kust muuhulgas ka Inara tööotsa leida üritab (Triumph oli tema masti klientuuri jaoks ilmselgelt liigagi “alamklass”) -, et too piisavalt sobilikku tööd (kas kusagil tehases või rantšos) leiaks, usaldab Saffron’ile üht-teist oma kariloomarantšos veedetud lapsepõlvest, millest, nagu selgub, pole lähemalt kuulnud isegi ükski meeskonnaliige, kes oma kapteni kinnise loomuga juba ammu sinapeal on. Wash jällegi on kõrvuni liigutatud võimalusest, et leidub ka sarnaseid õrnu naisukesi - kelle ainumaks sooviks on oma mehe jäägitu teenimine ja kes isegi avaldavad soovi oma kaasa jalgu pesta(**) - pidades värsket reisiseltsilist  ihkava silmavaate taustal siiski “vanamoeliseks”, kui ainult seetõttu, et oma mehelikule naisele meelejärele olla(***)  (on ju hoopiski Zoë see, kes “Our”-i avastseenis end tavariideis vankripäras varjab, samas kui Mal’i osaks jääb naise feikimine – mistõttu on seda mõjuvam Saffron’i Zoë’ile suunat’ fraas toiduainete jmt “valmis olekust”, juhuks, kui naine “oma abikaasale süüa valmistada sooviks”(****)).

(**)Pisidetail, mis muuseas toimib õieti ka äärmiselt perfektse n.ö aimata-laskimistehnikana, kuna stseene hiljem selgub, et Inara töö üks spetsialiteete olevat klientidel jalgade pesemine. 

(***)Stseen, mis on seda kõnekam, kui juurde arvestada Gina Torres’i Zoë’ ning Alan  Tudyk’i Wash’i hiilgav pilkudevahetus, mida on kujutatud ka juuresoleval pildil. Siinkohal pole ka vale paralleel paarijao taguse “Bushwhacked"-iga, millest lähemalt kirjutades sai Tudyk’i geniaalne näoilme ning poos ka teksti algusse jäädvustatud. Mees on tõsine miimikameister, ausõna.

(***)Mitte, et ta Zoë’t jäägitult ei armastaks. Mitmeid stseene hiljem, kui Saffron’i tegelik eesmärk vaataja jaoks juba päevavalgele on tulnud, ei lähe Wash sugugi mitte õnge naise võrgutuskatsetele – konstateerides armastust oma abikaasa vastu, mis siiski mingilgi tasemel väljendub ka kergekujulises hirmus, või nagu Wash nii tabavalt märgib, kujutelmas, et naine võib ta vabalt “väikese sõrmega” looja karja saata - mistõttu vaene truu abikaasa lõppude lõpuks hoopis uimaseks lüüakse.

Ja kuigi Jayne’i huviareaal jääb puhtakujuliselt lihalikku valda, ähmastuvad temagi prioriteedid Saffron’i süütus alandlikkuses sedavõrd, et mees on isegi nõus oma armastatud ja hoitud relva, nimega Vera, Mal’iga viimase verivärske pruudi vastu ümber vahetama. Ning vahest ehk ainsa mütoloogiakilluna seondub Saffron’iga “Our”-i lähema arengu ning lahtirullumise juures ka Book, kes näib röövellikest “elektrimagnetvõrkudest” avakosmoses (mille suunas Serenity’t saboteerinud Saffron lõppeks laeval lennata laseb) – mis laevu teovõimetuks muudavad ning sealjuures pardal olijaid tapavad, et seejärel laev ise osadeks kakkuda – teadvat nii mõndagi. Sobilik jätk “Safe”-is pakutud šüžeeliinile, milles aset leidnu andis justkui tunnistust sellest, et muhesõbralik jumalasulane pole päris see, kes ta esmavaatlusel paistab.

Kuna tegemist on ainuisikuliselt Whedon’i sulest esile kerkiva episoodiga, on vaid loomulik, et taoliste dialoogiridade avastamine, mida poleks äratuntavalt vürtsitatud Joss’ile omase huumorisoonega, on lihtsalt väljendudes keeruline. Üks parimaid sealjuures on jooksev teema “erilisest põrgust”, kuhu Booki sõnutsi kuulub Mal - juhul kui see oma vastse pruudi osas lihalikke mõtteid ilmutama peaks –,sarnaselt lapsepilastajatega ning “inimestega, kes räägivad teatris”.

Kuid pole kahtlustki, et väljaõpetatud kameelonnaise tiitli haarab “Our”-is enda kätte Saffron, kellel õnnestub ära petta kõik, ka kapten Malcolm, kes lõppeks pealetungiva pakkumise raskuse all enam vastu ei pea ning Saffron’it suudleb, ainult et seejärel uimastist tingitud unne suikuda. Ainsaks erandiks kavala neidise teel saab Inara, kes, ehkki mõnda aega mängu kaasa mängides, viimaks tuttavliku tehnika ära tabab.

Ehkki oma tonaalsuselt “Our” isegi vast sobiks esialgse eetrijärjekorra kolmandaks episoodiks, võib Inara ning Mal’i suhte seisukohalt käsitluse all oleva jao juba varakult nägemine vägagi pead kratsivuslik olla. Nende kahe vaevuhoomatav intiimsus on õhus olnud juba alates “Serenity”-ist, võttes sealjuures tugevama käigu sisse “Shindig”-is, kus Mal Inara au nimel isegi valmis mõõklema oli. Kuid vähemasti praeguse hetke tõlgenduslikul tasandil (kuna ma ei tea, ega mäleta, mis ses’ suhtes hilisemates episoodides ette tuli) asetub Inara ning Mal’i ilmselgelt komplitseeritud suhe juba aimatavamasse valgusse. Eelkõige pean ma siinkohal silmas maas lamavast Mal’ist ehmatunud Inara’t, kes – tundudes episoodi kestel Mal’i “naisest” nähtavalt häiritud olevat -,märgates seejärel meest siiski vaid pooleldi meelemärkuseta olevat, suudleb teda tormilise tänulikkusega, ainult et seejärel isegi unne suikuda ning hiljem mõista, et Serenity’i kaptenile ei tuleks iialgi pähe, et naine tõepoolest teda suudelnud oleks. Malcolm Reynolds’i siiski sõbralikud solvangud (mitte naise, vaid esirinnas tema töö aadressil, nagu “Shindig”-is välja hõigati) näivad olevat küll läheduse märgid, kuid mitte sellise, mida ehk naine sügaval sisimas ette kujutab.

Lõpuks, tänu mitmekülgselt haritud Saffron’i tegutsemisele Serenity juhtmestikus – kõiki ninapidi vedanud neidis, nüüdseks juba sündmuspaigalt Inara süstikus varvast on visanud -, on Serenity ühes oma meeskonnaga pöördumatul trajektooril elektromagneetilise võrgu kombitsate vahele. Ainsa väljapääsuideena, mis õigeaegselt toimiks, tuleb Mal mõttele kasutada Jayne’i armastatud relva, et ühte elektrilaine “murdjat” tulistades kogu krempel lühisesse ajada, nii et nemad, ehkki veel võimetuna suunda muutma, saaksid ilma kahjudeta kogu pahatahtlikust jaamast lihtsalt läbi põrutada. Plaanil on sealjuures aga ka kerge huumorikonks, kuna Jayne’i “Vera” suudab ilmselgelt tulistada vaid hapnikulises keskkonnas, mida parim käepärane tulistusasend olukorda arvestades loomulikult ei pakuks. Nii “riietatakse” Vera sarnaselt Mal’i ning Jayne’iga samuti skafandritesse, mida muuhulgas saadab Jayne’i suurepärane personifitseeritud tekst oma lemmikrelva aadressil: “You see, Vera? Dress yourself up, you get taken out somewhere fun.”

Näedsasiis. FIREFLY on liigagi mahlakalt rikkakujuline looming, et sellele tühipalja, jultunud lühidusega ülekohut teha. Kohe peab pikemalt kribama. Ent seks’ korraks panen minagi punkti, liikudes edasi mõne üksiku detaili juurde, millele veel tähelepanu juhtida sooviksin, seega…

Üht-teist veel:

• Ehkki ülal sai mitmel korral märgitud, et River’i (ja ka viimase vennaga seonduv) oli kõnealuses episoodis marginaliseeritud, pole see rangelt võttes täielik tõde. “Our”-i puhul tuleb kahtlemata juttu teha ka kustutatud stseenist, mis kujutab River’it järjekordselt Serenity meeskonda segi ajavat. Sel korral nõuab ta nimelt – saades oma veidraks ideeks loomuldasa inspiratsiooni Mal’i “abielust” - et Book teda ning Simon’it laulataks. Armastav vend püüab neiule seejärel selgitada, et neil pole võimalik abielluda, kuna nad on omavahel sugulased. River’i viib see endast välja ning paneb ühtlasi kahtlema, kas Simon teda üldse armastab.

• Ülalmainitu jätkuna satuvad asetleidvale peale Mal ning Saffron, misjärel River süüdistab tol hetkel veel alandliku naise rollis olevat kavalpead varastamises, olgugi, et River ise millelegi tunnistajaks polnud. See asjaolu aga annab ühtlasi tunnistust sellest, et Simon’i õeke teadis Saffron’i tõelisi plaane juba eos. Ja ühtlasi sobib ideaalselt seninähtud "Riveri-veidruste" rongkäiku.

• Joss Whedon on ise öelnud, et eelkirjeldet’ stseen on nii tema, kui ka kogu ülejäänud cast’i lemmik, ent ajanappusel polnud võimalik seda sisse jätta. Seetõttu pole “Our”-is River’il ka rida, ega sõnagi, teksti.

• Surmatoovat “elektromagnetvõrku” juhtiva jaama nimetut ülemust (keda imdb.com’i listing markeerib vaid kui “Boss”-i) kehastab Benito Martinez, keda teravasilmsem TV-huviline peaks tundma David Aceveda rollist sarjast “The Shield”.

• Nagu eelpool vihjatud, “Our”-ist võib leida lausa robinal hiilgavaid tsitaate, mis on Whedon’ile sedavõrd loomupärased. Kuna käesoleva kirjatöö algusse ei maksa neid liialt palju kuhjata, osundan siinkohal veel mõnele omaenese lemmikule, mida senimaani veel maininud pole:

- “You been bird-dogging this township a while now. They wouldn’t mind a  corpse of you. Now, you can luxuriate in a nice jail cell… but if your hand touches metal… I swear by my pretty floral bonnet, I will end you.” (Mal)

- “Had some mulled wine, a pretty girl gave me a hat made out of a tree. Nobody said I was signing up to have and to hold.” (Mal)

- “Don’t stand for that. If someone tries to kill you… you try to kill them right back.” (Mal)

- “My days of not taking you seriously are certainly coming to a middle.” (Mal)

-  Saffron: “But we’ve been wed. Aren’t we to become one flesh?”, Mal: “Well, no. We’re still two fleshes here… and I think that your flesh ought to sleep somewhere else.”

- Saffron, tsiteerimas Piiblit: “[…]On the night of their betrothal, the wife shall open to the man… as the furrow to the plow[…]”, Mal: “[…]it’s been a while… a long damn while since anybody but me took ahold of my plow…[…]” 


Järgmisena – eeldatavalt hiljemalt kahe nädala pärast – saab pingsama luubi all olema sarja juba seitsmes episood (pagan, olemegi juba poole peal…), pealkirjastatud “Jaynestown”. Tekitab juba mõtted? Jah, tõepoolest.
_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) Nathan Fillion (kapten Malcolm "Mal" Reynolds) vasakul, Adam Baldwin (Jayne Cobb), paremal. 2) Christina Hendricks. 3) Gina Torres (Zoë Washburne), vasakul, Alan Tudyk (Hoban "Wash" Washburne). 4) Adam Baldwin (Jayne Cobb). VLC snapshots, erakogu.

Küsimus kitsale ringile

Paistab, et käes on päramine moment tibakeseks organisatoorseks mõtiskluseks, vähemasti, mis puudutab minu enda hingerahu. Seega, pärast hüpet juba pikemalt…


On siililegi selge, et lähimineviku näitel olen ma küllaltki harvaks postitajaks jäänud. Ilmselt on selleks kenake hulk põhjuseid, aga hiljuti hakkasin tahtmatult üht neist ajendeist esiplaanile sikutama. Mainisin spontaansust seetõttu, et senimaani otsisin ma toimuvale bloogamisikaldusele põhjendust pigem omaenese õlmitseva laiskusrüü voltide vahelt. Kuid ei. See, mis mind õigupoolest alateadlikult distantseerib ning muusugust tegevust otsima kannustab, on tegelikult huvi. Ja arusaadavalt ei osunda ma siinkohal üldsegi mitte iseendale. Tavapilgu eest varjul püsivad ninjaskillzid on mulle juba mõnda aega luureinformatsiooni kuhjanud ning põhimõtteline järeldus, mille ma lõpuks tegema olen pidanud, on see, et ega siinkirjutaja mõttearenduste loetavus eriti mägesid kõigutav just pole. Ja seda asjaolu ei tohiks siinkohal võtta eriliselt negatiivses võtmes. Ehkki igat inimhinge susib vähemalt mingilgi tasandil tagant sihuke egoistlik tahe, mis lausa nõuab maavärinjalikku huvi enda isiku ja selle tegemiste vastu, olen ma tegelikult suisa rahul, et, ütleme, regulaarsem lugejaskond on relatiivselt haleväike. Või okei, võib-olla pole ka päris rahul, aga mul pole kindlasti mingit soovi lisalugejaid päevakajaliste või muude sarnaste teemadega enesele hoorata, et saadav statistline pilt suu avali ning kõrvad lukku ajaks. Tõtt-öelda oli see üks lihtsamini artikuleeritavaid põhjuseid, miks ma paar päeva tagasi blog.tr.ee-st jalga lasin (inimesed tavatsevad kiruda “kollast ajakirjandust”, aga näivad ise olevat sedavõrd hullemad, et lausa hirm hakkab).

Igatahes… nende paari lugija käest, kes justkui tunduvad oma virtuaalset näolappi siinmailregulaarsemal pinnal näitavat, sooviksingi ma küsida, et mis edasi? Ja paluks, vähemasti ühekordse ime(loo) raamides, omi seisukohti ka lähemalt vokaliseerida. Arusaadav, et ühe eestlase jaoks nõuab kommenteerimine tõsimeelselt sügavat eneseületust (ja uskuge mind, isegi mina pole ses’ suhtes mingisugune reeglit kinnitav erand), aga kasvõi ainsamal korral võiks ju neil metafoorsetel seintel puruneda lasta. Ahjaa. Küsimust “mis edasi?” mõtlen ma antud kontekstis sellisena, et kuivõrd keegi üldse teatud TV-üllitiste episoodipõhistest ülevaatlikest artlustest/tõlgendustest huvitet’ on? Praegusel hetkel on teadupärast käsitluse all Joss Whedon’i FIREFLY, mille järjekordse episoodi “revjüüga” olen juba jubepikalt viivitanud, kuid selge see, et Whedon’i looming pole just igaühe jaoks. Aga ei taha ju kord alustatut katki ka jätta, või mis? Aga see selleks. Endiselt olen ma avatud ka ettepanekutele ses’ suhtes, mis puutub näiteks konkreetsete telesarjade/minisarjade vaatamist&käsitamist. Kindlasti peaks leiduma midagi, mida keegi soovitada oskaks ning mis, kui siinkohal  lootusrikkalt ohata, kulmineeruks ehk kahepoolseima diskussiooniga, mitte ainüksi minu targutustega. Muidugi, kui silmas pidada, et jälgin küllaltki koletut hulka TV-maastikult pärinevat, on mul endalgi teatav hulk materjali välja pakkuda, aga vaid isekeskis käsitööd, millest keegi vabalt huvitet’ki ei pruugi olla, ei soovi ma ka päris teha. Aga võib-olla ma lihtsalt unistan. Filmidega on muidugi omaette teema. Nende puhul on tegemist tervikutega ning tahtmise/võimaluse korral saab ikka-jälle midagi lähemalt puudutatud. Aga rohkem sooviksin ma mingisugust perioodilist väljakutset. Ja nimelt sellist, mida ka kellegiga jagada saaks. Ent nagu juba viidatud, täiesti võimalik, et ma olen lihtsalt liialt sinisilmselt lootusrikas. 

Lõpetuseks: kui reaktsioon käesolevale postitusele on sarnane kõigi eelnenutega, tasub silmas pidada, et, nagu öeldakse, vaikus tavatseb kõnelda tuhat sõna. Ning neist sõnust pole mul raske tõmmata omi järeldusi.

Emmys, 2009

Sain siis ka tosinajagu minuti võrra üle kahe tunni kestnud Emmy’de jagamise šõu ära kaetud, nii et pärast hüpet mõningased selleteemalised mõtted…

Ega selliseid silmi halvas mõttes pärani ajavaid üllatusi polnudki. Enamik asjast edenes küllaltki loogilises, ning võiks vahest ehk isegi öelda, sissekujunenud jäljes. Parim osa kogu selle etenduse juures oli muidugi õhtujuht Neil Patrick Harris, kes, nagu nii mõnigi auhinnasaaja tabavalt märkis, õigupoolest ka mõistis olla, vastupidiselt läinudaastasele reality show juhtide reale, kes tollal näisid silmnähtavalt suurema suutäie hammustanud olevat, kui nende tavapärane taip ette nägi. Kuid rääkides reality’st, ei saa jätta mainimata, et justament selle koletusliku “žanri” pealetung Emmy’de juures näib kogu asja ennast järk-järgult ning aasta-aastalt jõudsalt õõnestavat.

Muidugi on teatav areaal reality auhindu Emmy’de juures olnud juba küllaltki pika perioodi vältel – nt parim reality võistlusprogramm vmt (vastandudes seega Gloobustele, mis vähemasti veel praegu väärtustavad kunsti), kuid alates eelmisest aastast tundus algavat sehuke häbelik nina-ees esiletungimine, mis esiti ilmnes läinud korra õhtujuhtide tagasihoidlikust lausungist a la “me oleme nõnda kaua olnud televisioonimaailma võõraslapsed, aga nüüd oleme meiegi siin koos teiega” (ja eelkõige tulenes sellest, et alates möödunud aastast on lisadunud ka eraldi auhind, nimelt reality show juht) , kuni selle-aastase Emmy etenduseni, kus oli tegelikult terve sektsioon reality’le pühendet’.
Muidugi auhindu oli seal vaid kaks, aga oma “oskusi” suudeti ikkagi demostreerida kasvõi mingisuguse tantsunumbrigagi. Et ikka näidata, ja sealjuures mõjuvamalt kui aasta eest, et me eksisteerime endiselt ning murrame peale. Loomulikult on mõistetav, mispärast CBS – kelle kanda sel korral live ülekanne oli – just taolise tee valis. Esmalt komöödia, mis ausalt öeldes tundus küll neelavat lõviosa tervest üritusest, aga siis vaatasin ma kella… Seejärel reality ning variabiilsus ehk hilisõhtused talk-show’d ning komöödiasaated ning siis viimaks, kõige lõpuks, perioodiks, mis tundus küll vältavat ehk ainult 15-20 minutit, draama. Kõigepealt minisarjad ning TV-filmid ning seejärel, õhtu lõpetuseks, draamasarjadega seonduv (pluss parim komöödiasari, mida samuti viimaseks hoiti). Idee sehukse teostuse taga leian mina isiklikult olevat kahetise. On selge, et nn parimad palad jäetakse alati lõppu ning kasvõi Gloobustegi puhul on nii ka talitatud. Kuid kogu seda eelnevalt läbimõeldud ning paikasätitud etendust lõpuni jälgides ei suutnud ma endalt maha raputada tunnet, et mõneti suudeti kõigele vaatamata auhinnašõu olulisemat osa häbitult trivialiseerida. Ja miks? Selleks, et “keskmisel” USA pööblil huvitavam jälgida oleks, sest on ju palju räägitud sellest, et auhinnad näivad minevat “niššišõudele”, millest tavapärane ameeriklane halligi ei tea. (Ja vähemasti esmapilgul näibki selline lähenemine “boonuspunkte” toovat, kuna kolmetunnine ülekanne suutis lõpuni püsida 10 kuni 14M vaatajate ning keskelt läbi 4.0 18-34 demo juures. Oh jah.)

Autasud iseenesest väga ülevoolavaid üllatusmomente ei tekitanud. Oli rõõm näha, et MAD MEN järjekordseltki parima draamasarja tunnustuse koju viis, samas kui MAD MEN’i Jon Hamm’i seekordne meespeaosast ilmajäämine polnud eriti rusuv, kuna võitjaks osutus teine ülejäänud nominentidest ilmselgelt peajagu kõrgemal seisev Bryan Cranston (BREAKING BAD). Justnimetet’ sarja meeskõrvalosa Aaron Paul’ile oleks tegelikult Emmy’t soovinud, ent absoluutselt ei saa vastu vaielda Michael Emerson’i võidule, kes teadupärast mängib LOST’is Ben Linus’t ja polegi tegelikult veel siiani oma suurepärase rolli eest Emmy’t koju viinud. Ühes kogu ürituse südamlikuimas vastuvõtukõnes sõnas Emerson, et antud hetkel elaks ta justkui läbi karakterinäitleja unistust. Ta nentis, et ühel päeval lendas ta Hawaiile, et sooritada lihtsalt üht tühipaljast külalisnäitleja rolli ja nüüd, neli aastat hiljem, on sellest kujunenud tema eluroll. Kuldsed sõnad, need.

Selles, et DAMAGES’i staar Glenn Close naispeaosa Emmy’i võidab, polnud kasvõi hetkeks kahtlusekübetki. Ja kuigi Emerson’i võit meeskõrvalosa puhul Paul’i ees oli, vaatamata Paul’i poolt kehastatud Jesse võrratule osatäitmisele BREAKING BAD’i teise hooaja kestel, vägagi rahuldav, jäi naispeaosa puhul siiski üht-teist sisemiselt nõglitsema, kuna Elisabeth Moss’i Peggy MAD MEN’is – eriti, mis puutub episoodi, mille näitlejatar Emmy hääletajatele esitas (teise hooaja finaaljagu) – oli sedavõrd ennastkoguvalt brilljantne, et oleks ju võinud siiski võita. Aga nagu Paul’ki, oli ka Moss noorem tegija vanemate ning väidetavalt kogenenumate palliplatsil.

Mis puutub komöödiasse, olen mina ses’ suhtes veel suhteliselt roheline (pluss tee, mis tahad, aga minu maitsemeel ei kannataks iialgi laugh-track’iga komöödiaid jälgida, kõigil loogilistel põhjustel…), aga siiski oli rõõm näha, et praeguseks katkestatud Bryan Fuller’i pärli PUSHING DAISIES Kristin Chenoweth komöödiasarja naiskõrvalosa Emmy võitis. Ja ehkki Tina Fey’l jäi seekordselt, kergelt harjumatul kombel, komöödia naispeaosa Emmy saamata, võitis 30 ROCK siiski nii parima stsenaariumi kategoorias kui saavutades lõpuks taaskordselt ka parima komöödiasarja tiitli.

Stsenaariumi osa oli muidugi mõlema žanri, nii draama kui ka komöödia puhul, raudne haare vastavalt MAD MEN’i ning 30 ROCK’i käes, kuna kumbki lubas endaga võistlema vaid ainumalt ühe teise sarja stsenaarumi (ühel juhul LOST’i viienda hooaja finaal ning teisel juhul episood FLIGHT OF THE CONCHORDS’i teise hooaja tagumisest poolest).

Nagu tavaliselt, oli muidugi ka vihastama ajavaid momente. Värvikaim neist see, et järjekordselt osati THE WIRE’i visionäär David Simon kogu täielikkuses eemale lükata. Režii ja stsenaarium minisarja eest, samavõrd ka autasu minisarja eest üleüldse, mehelt absoluutselt rööviti. Samavõrd nagu ka Michael Rymer’i režii suurepärase BATTLESTAR GALACTICA kolmeosalise finaali eest. Viimatimainitud draamasarja režii auhind anti hoopis ER’i kulminatsiooni taga seisnud tüübile. Aga see on iseenesest juba omaette jutt, kuna on ammust ajast selge, et Ameerika mistahes “akadeemiad”, olgu nendeks siis Emmy’de või kasvõi ka Oscar’ite oma, ei malda sci-fi’d eriti seedida, mistõttu tavajuhul arvatakse parim olevat ses’ suhtes lihtsalt pea liiva alla peita ning kõike seonduvat pedantse hoolsusega ignoreerida. Mis teha, lolle ei künta, ega külvata, need…

Aga kuna salamisi on ligihiilinud juba minu mõistes öö ning valdava osa ülejäänud elanikkonna meelest ilmselt varajane hommik, panengi ma siinkohal oma jutuvadale punkti. Kõige lõpuks võib öelda, et oli meeldiv kaasa elada nii mitmegi näitleja siirale rõõmule, mille tõi kaasa värvikate oskuste näitamisest tingitud auhindade saavutamine.
______
Fotol: Matthew Weiner ja MAD MEN’i cast. VLC snapshot, erakogu.

“Inglourious Basterds”: Tarantino’s Tarantella

Nüüd peaks ehk mõistetav olema, miks ma paraja portsu nädalapäevade kiuste täiesti eetritumm olen püsinud. Selle kurjakuulutava vaikioleku vältel sai nimelt jalg kahel korral kinoukse vahelt sisse lükatud, samas kui külastuste vahele jääva intervalli veetsin sagedaste mõtiskelude keskmes, mille alatisteks saatjaiks olid varieeruvad muusikapalad kohe-käsitletava filmi soundtrack’ilt, mis mu kõrvaklappidesse kaikuma ronisid (ja mis on end õieti sinnasamasse kõlama sättinud praeguselgi momendil). Kuid aeg, vana sindrinahk, kükitab nõudliku näoga mu paremal õlal ning ihaleb arutluse järele. Ja kes olen mina, hädine ning hale surelik, et sõjakal toonil vastu vaidlema hakata. Alljärgnev kirjatöö seisneb peaasjalikult Quentin Tarantino värskeima linaloo “Inglourious Basterds” minupoolsel interpretatsioonil, mistõttu nähtavat osunduslinki oleks targim pruukida ehk kõigil neil, keda tõepoolest ka hinges huvitab, mida minul öelda on (ja mitte niivõrd neil, kes ootavad ehk lihtsalt tavapärast paarilisandilist sisuülevaadet)…

“You know somethin', Utivich? I think this might just be my masterpiece.”

- Leitnant Aldo “Apatš” Raine

____

“Die Figur ist die Figur.”

- Bridget von Hammersmark

Seoses “Tõpretega”(*) tuleb esmalt peatuda paaril üksikul killul, mida Tarantino ise oma uusima loomingu osas laiemalt avaldada on suvatsenud. Esiteks ei näe režissöör filmi muinasjutuna, olgugi mõistes, miks taoline tõlgendus täiel määral aktsepteeritav on. Isikliku vaimusilma ajel määratleb Tarantino oma karaktereid pigemini ajaloo tavapärase kulgemise muutjatena. Kuid umbrohust läbikasvanud, kääksuvat ajaratast ei saanud antud juhul oma igipõliselt rajalt maha tõmmata, kuna õieti polnud tegemist ju reaalsete tegelaskujudega, vaid ainuüksi fiktsioonidega. Ja siinkohal tõdebki Tarantino, et ehkki reaalsel tasandil jäi muutus tulemata, kes ütleb, et see poleks aset leidnud juhul, kui filmilinal kujutet’ karakterid tõepoolest ka päriselt eksisteerinud oleksid. Kui laenata siinkohal väljend mehelt endalt, see näib “usutavana”.

(*)Ülalnähtavat tõlkevigurit võib vabalt pidada siinkirjutaja “homaažiks” Tarantino viimasele üllitisele. Mõneti on veider märgata kõriauguni idiootseid otsetõlkeid ja/või vaid tõlkijaile mõistetavaid tõlkearendusi nii mitmegi filmi puhul, kuid jätkata originaalkeelest pärinevat tava ning meisterdada valmis tabavam tõlge omas emakeeles näib asjasse puutuvatel inimestel selgelt üle jõu käivat. Ehk leiti, et sellised kelmid keelemängud peletaksid pööblit eemale? Kes teab. Mina vähemasti üritasin. 

Ei oskagi paugult öelda, kuidas ma autori enese mõttearenduisse suhtun. Avapeatükki sissejuhatava muinasjutupõhise vormeli “ükskord ammu” asetasin ma õieti juba esmakordsel vaatamisel mõttelisse “petuvihjete kartoteeki”, kuna “Tõpretes” ainuüksi muinasjutu silmamine näis olevat justkui otsitult lihtsakoelise kvaliteediga. Samas oleks raske ilmseist kirjandusliku tagapõhjaga vihjeist sootuks mööda kaeda. Kuid tegemist pole mitte muinasjutuga, mille olemuslikuks fooniks on konstrueeritud Kolmanda Reichi kulliküünise all ägav Prantsusmaa, mille põrandalaudade all värisevad rotid. Siinkirjutaja silmis, esmavaatamise järgselt ning veel-süvendatuna teistkordse kaasaelamise kulminatsioonihetkeil, oli eelkõige tegemist müütilise lugulauluga, mille eepilistest proportsioonidest ei puudu ka galantne lüürika, kuigi, tõsi küll, ajatud, õhuvoolu rabavad värsid on siinkohal asendunud tarantinolikult teravsilmse visualismiga, mis tihtilugu kulmineerub vägivallas ja/või hävituses.

Võtame kasvõi “Tõprete” avapeatüki, mille tähelepanelikku ülevaatamist soovitaksin ma, hambad ristis, igaühele, kelle esmaseks reaktsiooniks kinost lahkudes oli konstateerida nähtu “koletust”. Tehke, mis tahate, ent kasvõi juba esmakordsel vaatamisel ei suutnud ma isegi teeselda, et skalpeerimis- ning ajutampimisstseenid minus füüsilist tülgastust oleksid tekitanud (pluss õigupoolest teine peatükk oli ka ainus osa kogutervikust, kus üleüldse graafilisel tasandil vägivalda kujutati). Täiesti võimalik muidugi, et praeguseks hetkeks olen ma Quentin Tarantino veripunase käekirjaga juba sedavõrd sinasõber, et oskan end nähtust piisaval määral distantseerida ning seda mitte niivõrd massiivsel määral hinge võtta. Kuid kõige enam näib siinkirjutaja silmis “Tõpretes” eksponeeritavat vägivalda neutraliseerivat lausa poeetilis-lüüriline, ülimalt graatsiline avapeatükk. Üksildane piimatalu, kusagil Prantsusmaa kõrvalises maakohas, ehitatuna kühmliku, mäge-meenutava kõrgendiku otsa. Pereisa, Perrier LaPadite (Denis Menochet) lõhub parasjagu puid ning üks tema kolmest, imekenast tütrest, on ametis pesu kuivama riputamisega. Ja siis, auhinnatud Itaalia helilooja Ennio Morricone 1966. aastast pärineva muusikapala “The Verdict (“Dopa La Condanna”)” saatel (pala – pärinedes muuseas sama-aastasest Sergio Sollima “spageti vesternist” “La resa dei conti” [“The Big Gundown”] -  mille üks korduv motiiv näib üha tugevamalt samastuvat analoogse muusikalise käiguga Ludwig von Beethoven’i igihaljast “Elisele”, eriti veel nüüd, kui ma viimast kindluse mõttes tosinajagu kordi üle olen kuulanud) veerevad mööda silmapiirini ulatuvat, maiselt looklevat liivateed lähemale natsiautod. Aasta on 1941, rahumeelne idüll taganeb kiirendatud sammul, andes teed kõikevaldavale hirmule.

Ja isegi siis, istudes pimedas kinosaalis ning lausa tajudes ekraanilt immitsevat, õhku paksuks sundivat, pinget, hoiab Tarantino end ikka veel tagasi, jättes eelseisvaid valikuid juba eos aimava pereisa ning Juudiküti, kolonel Hans Landa (vapustav saksamaine näitleja Christoph Waltz, kellelt rolli eest Oscar’i nominatsiooni röövimine puhtakujuline kuritegu oleks) rahus vestlema ning lõppeks ka piipu pahvima, lastes sealjuures näiteks ühe kaadri ajel kaameral sujuva veerevlikkusega laua ühest küljest teise liikuda, sealjuures alustades ning lõpetades mõlema mehe näoprofiile fookusse haarates. Taolistsorti vaoshoitud, aga samas justkui pillikeelena pingule tõmmat’ motiiv – otsekui pikk ning eelnevalt väljamõõdetud tantsusamm -  kerkib “Tõpretes” esile kordi hiljemgi, esinedes kasvõi läbi õhkujääva kulminatsiooni, mis leiab aset Shosanna ning kolonel Landa aastaid hiljem aset leidval taaskohtumisel (kuna võiks õieti väita, et Landa tundis vanemas neius kergesti ära vana põgeniku, tellis ju mees talle ometigi piima, millega neiu isa tedagi kord kostitanud oli) või läbi briti leitnandi Archie Hicox’i (Michael Fassbender) ning Gestapo majori, Dieter Hellstrom’i (August Diehl) vis-a-vis’i. Viimane mainituist, tõsi küll, kulmineerus sarnaselt avapeatüki lõppmänguga, pakkudes esmalt omalaadset proloogi tarantinolikult verisele spektaaklile. Põhjuseid sellistele, sügavalt eelmängu-keskseile, lahendustele võiks pakkuda mitmeid. Mõneti jäi mulje, et Tarantino suutis virtuooslikult adapteerida 20. sajandi esimese poole filmikunstile omase tasahiljulise rütmivormi, kohandades seda seejuures vastavaks oma nägemusega ja lisades juba olemasolevasse segusse oma personaalseid võtmeelemente, nagu eelmainit’ iga peatüki lõpus end-koguv coda, või erinevad graafilised elemendid, millest tuleb lähemalt juttu nõks hiljem.

Mõni lõik tagasi sai möödavlikult mainitud, et “Tõpretest” aimdub teatavat eepilist essentsi, mis muundab nähtava olemuslikult mitmemõõtmeliseks. Eriti on öeldu kõnekalt esil läbi müütilise struktuuri, mis eluneb juudivihkajaliku Kolmanda Reichi poolt okupeeritud Prantsusmaa foonil. Quentin Tarantino’ga tavatsetakse sageli seostada väljendit "pastišš”. Käesoleval juhul võiks väita, et tegemist on märkimisväärse pastiššiga eeposele kui sellisele. “Tõpred” on kadun’d aegade mõõtmeis lugulaul, milles tõstavad pead müütiliselt mõjuvad karakterid – kui müütilised “koletised”, kes jätavad oma teel alles vaid “igavesti märgistatud”, need, kes lugu ajas edasi kannaksid – ,külvates oma teel hirmu, ja muidugi eelkõige, surma, luues enestest otsekui teatava versiooni pimedail öil lõkke ääres räägitavaist hirmulugudest. Jah, kahtlemata saab “Tõpreid” mõista realistlike sõdurpoistena, kelle Ameerika sõjaväe tollane kõrgeim võimuladvik Prantsusmaa tagalasse istutas, kuid nende koletuist tegudest pajatav sakslaste peatu hirm - mis ühel hetkel isegi Suure Juhi enesevalitsuse kaotamiseni viib - osutab jõuliselt sellele, et filmi “tavadimensioon” ei tohiks  olla  määratletav ainuüksi esimese viiulina. “Tõprete” esiknimed – Apatš Aldo ning Juudikaru – mõjuvad kui modernistlikud hirmulood stiilis Keyser Söze või Anton Chigurh. Ja kuigi nende verised lustimängud leiavad ekraanile, nagu eelpool korraks ka mainitud sai, laias plaanis tee vaid ühekordselt, on Tarantino filigraane maitsemeel osanud luua karakterid, kelle kurikuulus reputatsioon sprindib kaugel nende ees (ja saab filmis sageli ka vürtsitatud küsimustega stiilis “Mida sa Juudikarust tead?” või näiteks Juudikütt Landa ilmne “suplemine” tuntuses, kui LaPadite’il oma hüüdnime tagamaade kohta küsida käseb). Sealjuures tasub silmas pidada, et kõnealused karakterid pole jubedusttekitavad mitte vaataja jaoks, per se. Vaid eelkõige natsi sõdurite jaoks, kelle sõnulseletamatu hirm tuleva ees on sedavõrd käegakatsutav, nagu oleksid sa ekraanilt vastu värisevate sõduritega kohad vahetanud. Parim näide eelöeldust olekski siinkohal ehk stseen ühe vanema natsi seersandiga, kes keeldub Aldo’le näitamast, kus täpselt teine natside kolonn parajasti asub. Ja siis hõikab leitnant Aldo Raine (Brad Pitt) kohale seersant Donny Donowitz’i (Eli Roth) ehk Juudikaru, misjärel circa paari minuti jagu lasub fookus kolmel eritabasel detailil: kindlale surmale vastu astuva natsi ohvitseri näoilmel; pimedal käigul, kustkaudu Juudikaru päevavalgusse manifesteerub; ning viimaks, kurjakuulutavalt nõudlikel pesapallikurika perioodilistel kolksatustel, mis pimedusest järk-järgult lähemale liipavad – ja seda kõike järjekordse Ennio Morricone muusikapala “La resa” [“The Surrender”] taustal (mis pärineb samast filmist, mida eelpool juba mainitud sai). Aegamisi ning mõõdetult kerkib Juudikaru pimedusest nähtavale, otsekui näljane ürgelajas, keda viimaks ometi saagi kallale lastakse. Ses’ osas asetuvad kohalikke natse permanentse hirmu all hoidvad hüüdnimed justkui kõrgemale lihast-luust inimestest, kellele nad määrat’ on.  (Hüüd)nimed asuvad elama elu väljaspool inimesi endit, saavutades nii iseseisvuse ning inim-ülesuse. Paljuski seisneb siinkohal “Tõprete” rabav lumm aga selles, et Tarantino’l õnnestub ühemõttelisusest meisterlikult mööda laveerida. Ehkki vihjamisi –- või, kui see kellegile paremini meelt mööda on – andes vaba maa tõlgendusteks -- annab Tarantino küll mõista Donny alias Juudikaru mitmeplaanilisusest, tasakaalustab autor siiski õigluse mõttes kaalud sel hetkel, kui natside hirmolend esmakordselt visualiseeritakse. Ja tol momendil ei meenuta ta üldsegi mitte kedagi üleloomulikku, suisa vastupidi. Kord filmilindil kuju saanuna, käes pesapallikurikas ning seljas valge maika, evib ta pigemini “Pulp Fictionist” ning “Kill Billi” saagast pärinevaid mahvia-identiteete.

Eriline roll “Tõpreid” määratlevas mütoloogias on kahtlemata mängida ka Shosanna Dreyfus’il (Mélanie Laurent), kelle eneseohverduslik kättemaksuplaan omandab väärika lisadimensiooni hetkel, mil veripunasesse kleiti (sümbolistlik värvimotiiv, mis kordub ka lõputiitrites kasutatava veinipunase tausta juures) riietunud neidu näeme enese näole kandvat metafoorset sõjamaalingut, mis, tõsi küll, teatud liigutuse ajel, omandab ka vägagi otsese vihje (vt pilti kõrvalt). Pakkudes end täielikult kättemaksu kibemagusasse rüppe, saab temast teataval hetkel, läbi film-filmis fenomeni otsekui kinolinale manatud kättemaksuingel, kellele jääb viimane naer. Muidugi on Shosanna’t siinkohal lihtsam “kujuks” vormida ning inimsusest sootuks isoleerida, kuna “Operatsioon ‘Kino’” kulminatsioonis on ta tegelaskujuna juba oma otsa leidnud. Eksistentsist filmilindil saab naise pärand, tema viimne manifest. Ehkki tehnika tulemöllus järk-järgult hävib ning “hiigelnägu” pole peatselt midagi rohkemat suitsuvinelisest näokontuuriaimdusest, näib kinoruumi seintelt ad infinitum vastu kaikuvat naise kõhedusttekitav, sütitava võidurõõmuga naer, personifitseerides justkui kõigeviimsest osist tema psyche’st, mis lahvatavaid tulekeeli trotsides hetkekski ei vakata.

Ja kui jutt juba “kujude” peale läks… Karakter on karakter, laseb Tarantino äraarvamismängu vältel, muu jutu sees, ühel oma tegelaskujul – Bridget von Hammersmark’il – huulilt libiseda (originaalkeeles tsitaat on esitatud ka käesoleva kirjatöö alul). “Tõprete” teistkordse vaatamise järgselt kirgastus mulle, et õieti on öeldu ambivalentse iseloomuga. Saksakeelset sõna “Figur” võib tõepoolest tõlkida “karakterina”, ent märkamata ei saa jätta ka otsest tähendust, mis on kehtiv nii eesti (ja arvatavasti ka saksakeelses) keeleruumis - “figuur”. “Põhi-tõpred”, nagu Apatš Aldo, Juudikaru, Stiglitz, mõttelise skaala teine ots ehk Landa Juudikütt, hetkelist mainimist leidev Poola Timukas ning loomulikult ka Shosanna elukulminatsioon “kinolinal-kinolina-sees” hirmuäratava naeruga “Hiigelnäona” – nende kõigi puhul on tegemist “figuuridega”, maitsekalt ülevõimendatud kujudega, mis aitavad loodud karakteritel justkui ületada piiri - kas lihtsakoelistest, tsiviiilisikuteks maskeerunud partisaniüksusest; kas nakatavalt entusiastlikust polüglotist “töömesilasest”, kellel on õieti suva, mis võimu all ta oma tegusid korda saadab, peaasi, et tunnustus taeva ei jääks; või natside automaaditule läbi vanemad kaotanud, kibestunud noorest neiust, kes on kättemaksu nimel valmis ka elu jätma -  millekski laiahaardelisemaks ning mitmetähenduslikumaks. Tarantino võib küll näha “päris-ajas”, nn meie-kui-vaataja-ajas, eksisteerimatuid “Tõpraid” ennastohverdavate ajaloorüütlitena, kuid siinkohal ei saa silma kinni pigistada ses’ osas, et autori poolt loodud karakterid elunevaid ainuüksi tema universumis, tema ainulaadses visioonis ajaloost kui sellisest. Loomulikult ei tohiks siinkohal eksida ning luua enesele ettekujutus mingisugusest “alternatiivsest reaalsusest”. Pigemini tasuks oma kujutlusis silmi ette manada malenditega kaetud malelaud. Figuurid pärinevad Tarantino visionäärlikust sulest, laud on ülekantud tähenduses aga ajalooline argipäev. Ja taoline distantseerumine tegelikkusest võimaldab luua rea karaktereid, mis oma olemuselt tõepoolest sisaldavad iseendit. Mõttelise piiri selja taha jätmine võimaldab Tarantino’l pruukida ülevõimendatud lähenemist, mis juba varakult hakkab looma müütilisi seoseid, luues samaaegselt koloriitseid versioone nii filmilinalt vaenlaste tappu irvitades jälgivast Hitlerist kui ka neegrite ning Ameerika seoste üle arutlevast Göbbelsist. Ent, ehkki kraade võimendatuna, ei jäta Tarantino karakterid “Tõpretes” hetkekski muljeraasugi ülepakutusest. Kuidas nad saakski olla, kuuludes ainuüksi temale ning mitte ajaloole.

Visuaalsed karakteristikud on seniste Quentin Tarantino filmide puhul igati värskendavad ning sobilikud tundunud. Ses’ suhtes ei ole mingisuguseks erandiks ka kõnealune “Tõpred”. Kui jätta kõrvale ilmne (ehk loo struktuur, mis sarnaselt paari eelneva filmiga on esitatud nähtaval tasandil ära märgitud peatükkide näol), kuulub “Tõprete” juurde nii mõndagi, mille puhul on ära tuntavalt tegemist autori kindlameelse käekirjaga. Kui “Kill Billis” esitati Gogo Yubari elutee jaapanliku animena, siis “Tõpretes” pakub Tarantino vahepala Hugo Stiglitz’ist (Til Schweiger), rüütades selle teatavasse mini-filmilikku kesta, mille juhatab sisse ekraani laiuses esitet’ Stiglitz’i nimi ning mida raamistab isegi omaette jutustaja (ja kes ehk häält alul ära ei tundnud, tegemist on Samuel L. Jackson’iga, kes eksisteerib nimetu jutustajana ka teises analoogses “lõigus”, selgitades nitraatfilmi kiireid põlemisomadusi – vahepala, mis, muuseas, näis kasutavat ka reaalset, must-valget, arhiivimaterjali). Käesoleval juhul kasutab Tarantino muiettekitavalt eduliselt ka interaktiivseid elemente, nimelt käsitsi kribatud nimesid ning nendega seonduvaid noolekesi, mis osundavad kinosaalis parasjagu istet võtvaile kõrgetele Kolmanda Reichi võimuladviku liikmetele. Ent seniöeldu on õieti vaid nipet-näpet. Sarnaselt “Kill Billi” kõnekale võitlussekventsile, kus must-valge lahenduse läbi artikuleeriti ääretult kunstiliselt verevoolu ning Crazy 88’i jäsemete kaotust, tuleb ka “Tõpretes” Tarantino tõeline visuaalne ekstraklass ilmsiks neil hetkeil, kus oleme tunnistajaiks kas Shosanna surmalaskudest aegamisi kerkivale vereudule, nitraadilintide hunnikusse aegluubis teel oleva sigareti lennule või põlevale ning ikka-naervale “hiigelnäole”, mis, leegid ümberringi, kangekaelselt edasi püsib, otsekui vaevatud vaim, suutmatu lahkuda enne kui on olnud tunnistajaks oma soovi täitumisele. Ei tee paha märgata sedagi, et nimetet’ stseenid mõjuvad samavõrd teadlikult pikendatudena nagu ka mitmeid lõike eelpool kirjeldatud kulminatsiooni-ootlikud “proloogid”.

Ei ole juhuslik, et idee käesoleva kirjatöö pealkirjaks olen laenanud filmi soundtrack’i viimaselt palalt, mis teadupärast kõlab taustaks linaloo lõpusteenile ja –tiitritele. Jällekord on tegemist Ennio Morricone teosega, milleks sedapuhku on 1974. aastast, Paolo ja Vittorio Taviani filmist  “Allonsanfàn", pärinev “Rabbia E Tarantella”. Tarantella puhul on tegemist üldnimetusega mitmele Lõuna-Itaalia rahvatantsule, mida tavapäraselt saadab tamburiin ning millele omistatakse graatsilisust ning elegantsust. Analoogset essentsi õhkub pea igal sammul ka “Tõpretest”, mis, võnkudes küll metafoorsel tasapinnal lüürika, müüdi ning poeetilise vägivalla vahel, ei jäta hetkekski tähelepanuta sammu pikkust, mis tal oma motiivide esildamiseks kulub. Oma ülesehituslikult laadilt meenutab “Tõpred” tõepoolest justkui klassikalist tantsu, mis oma loomutäiuses on väärt lisandus ajastu kullafondi. Isegi noil momentidel, mil suurelt ekraanilt nähtuv sõnatu “pilkude pinge” omandab oma lae, on alati tegemist mõttelise tervikuga, mis, vaimustava täpsusega mõõdetuna, ei jäta iialgi kasvõi poolt toonigi vahele.

Muusikalisel kujundusel, millel juba osaliselt käesoleva kirjatöö vältel peatunud olen, on Tarantino filmiloomingus alati tähelepanuväärne roll olnud. Nii on kasutatav muusika kahtlemata käsitatav intertekstuaalse instrumendina. Näiteks “Kill Billi” avafilmis on sarnaseks muusikaliseks elemendiks Meiko Kaji lauldud pala “Flower of Carnage”, mis pärineb 1978. aasta Toshiya Fujita filmist “Shurayukihime” - mis, sarnaselt “Kill Billi” saagaga, kujutab noore naise kättemaksuteed – ja mis mängib taustaks Uma Thurmani karakteri The Bride’i ning Lucy Liu poolt kehastatud O-Ren Ishii võitlusstseenile. Käesoleval juhul pärineb valitud muusika osalt 1960. ja 1970. aastate erinevaist “spageti vesterneist” ja krimifilmidest nagu näiteks kahest ülalmainitust, aga ka 1965. aasta Giorgio Ferroni linaloost “Un dollaro bucato”, 1960. aasta John Wayne’i “The Alamo”-st (millest pärinev Dimitri Tiomkini ja Paul Francis Websteri poolt komponeeritud “The Green Leaves of Summer” kõlab muideks saateks “Tõprete” avatiitritele), 1973. aasta Joseph Sargent’i “White Lightning”-st, 1972. aasta Jack Starrett’i filmist “Slaughter” (samanimeline lugu esitatuna Billy Prestoni poolt), 1968. aasta Jack Cardiffi filmist “Dark of the Sun” ja mujalt. Samuti on kasutatud muusikat  1930. ja 1940. aastate saksa linateostest, nagu näiteks 1936. aasta Paul Martini filmist “Glückskinder”, mille peaosalised – Lilian Harvey ja Willy Fritsch – esitavad pala “Ich Wollt Ich Waer Ein Huhn”, mida ühes Zarah Leander’i 1942. aasta filmist - mille režissööriks on Rolf Hansen - “Die Grosse Liebe” pärineva looga “Davon Geht Die Welt Nicht Unter” võib taustamuusikana kuulda “Tõprete” kõrtsistseenis. Detailitruult on seejuures püütud valida sarnast filmimuusikat, mis annaks edasi kas ajastuomast nägu või temaatilist ühtsust (sõda, vaenlase tagala, kättemaks).

Kuid sügav intertekstuaalne seos minevikukinoga pole “Tõpretes” sugugi puhtjuhuslik. Ka nö filmisiseselt pööratakse sagedast tähelepanu filmikunstile, väljendugu see siis läbi briti leitnandi Hicox’i (kes, nagu selgub, omas sõjaeelselt filmikriitiku elukutset ning kirjutas raamatu näiteks saksa režissöör Georg Wilhelm  Pabstist) ning Rod Taylori poolt kehastatava Winston Churchilli dialoogi saksa filmi hetkeseisust Kolmanda Reichi ikke all (Hicox selgitab, et Göbbelsi sooviks on luua nn uue ajastu, “juudivaba”, saksa kino – vastandina juutide poolt kontrollitud Hollywoodi dogmale - mispeale ülikonnas sigarit pahviv Churchill pärib, et kuidas Göbbelsil siis ka “juutide nende endi mängus üle trumpamine”  kulgeb, võrreldes näiteks Louis B. Mayer’iga. Hicox nendib seepeale, et Göbbels näeb end pigemini David O. Selznickuna. Filmiajaloovõõrastele inimestele nõndapalju selgituseks, et Louis B. Mayeri puhul on tegemist Hollywoodi filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer kaasasutajaga, Selznick on aga tuntuim 1939. aasta filmi “Tuulest viidud” produtsendina, ja on, irooniliselt kombel, rahvuselt juut); või läbi selle, et major Hellstorm peab “tuntud tegelaskujuna” ära mõistatama King Kongi, mis olla väidetavalt olnud Hitleri lemmikfilm; või ka läbi selle, et sagedast äramainimist leiab lisaks Pabstile ka Leni Riefenstahl. Siinjuures pole aga vähimatki kahtlust, et otseseseimat paralleeli filmikunstiga per se pakub esitatava narratiivi coda – nitraatfilmilintide hunnikult alguse saav, hävitava jõuga, tulekahi, mis justkui tuhastaks praeguseks kõigile mällu sööbinud ajaloo. Või vähemasti tuleks sellega toime Tarantino-ilmas. Kui silmas pidada alul öeldut – mis nüüdseks on põhjendatult lõikudemetsa horisondi taha kadunud – siis Tarantino pakub vaatajale tõepoolest imetabast alternatiivi, looduna väärama ajaratta igavikulist kulgu. Ent ehkki “uus ajalugu” tõuseb fööniksina maha põletatu veel-hõõgvel olevast tuhast, on hingematvalt kõnekas, aja loo ümberkirjutajaks, tema taas-sünnitajaks näib Tarantino nägemuses olevat justkui tühine, irooniliselt aegade unustusse jäänud filmilint, mille põlemispotensiaal on võrreldes palja paberiga mitmekordne.

Tarantino käest on küsitud, mis põhjusel kasutab ta pealkirjas tavapärase “bastards” asemel “basterds”. Igakordselt on režissöör vastuse vajaka jätnud, tõdedes vaid, et taolise “artistliku vinjeti” selgitamine muudaks justkui kehtetuks kogu esialgse “pintslitõmbe” kui sellise. Käesoleva kirjatöö puhul otsi kokku tõmmates ning naasedes veel korraks eelnevas lõigus kirjutatu juurde, oleks ehk paslik lõpetuseks nentida, et võib-olla polekski tark tegu Quentin Tarantino meistriteosest linaloo lõpp-peatüki kulminatsiooni lahti mõtestama asuda. Lõppude lõpuks, idee ajalugu tuhastavast filmilintide tulest on sedavõrd kirkalt tähendusrikas, et mällusööbivale kujundile nime andmine kustutaks ta sootuks. Ja keegi ju ei sooviks, et salakaval tulekeel ka Tarantino loomingule hammast ihuma asuks. Evides ainulaadset neo-klassikalist filmikunsti, peaks ta olema tulekindel. Justnagu bulgakovlikud käsikirjadki.

Otseloomulikult saaks “Tõpretest” kindlasti  kirjutada veel palju muudki. Ei ole ka siinkirjutaja ülalpakut’ mõttearendused midagi jäika ning kivisse raiutut ning ilmselt nii mõndagi interpretatsiooniniiti saaks tahtmise korral veel kaugemalegi harutada. Antud juhul üritan aga mõttelist “punni” ette suruda iseoma käsitlusile, liikudes lõpetuseks veel mõne huvipakkuva nipet-näpet detaili manu…

Üht-teist:

<*> Kusagilt jäi silma, et Tarantino töötas “Tõprete” kallal põhimõtteliselt terve dekaadi, ladudes vaikselt vundamenti juba enne “Kill Billi” juurde asumist. Öeldut arvesse võttes pole ka imekspandav, kuivõrd viimistletuna režissööri vaimusünnitise lõplik vorm näib.

<*> Eelmist punkti silmas pidades on ka vaid loomulik, et Tarantino on ääretu pädevusega suutnud oma narratiivi suhestada erinevate ajalooliste markeritega. Kolmanda Reichi propagandaarhitekt Joseph Göbbels tõepoolest hoidis silma peal kohalikul filmitööstusel ning kindlustas muuhulgas selle, et Babelsbergis Berliini lähedal asuv UFA filmistuudio produtseeriks “hoovuse komöödiaid ning kergeid romansse”, mis inimesi kinno tõmbaks, kus viimaseks näeksid siis ka varieeruvat natsipropagandat. Ka Hicoxiga vestlusse astuv Winston Churchill oli ajalooliselt Teise Maailmasõja ajal üks keskseid figuure ning teda tuntakse peamiselt Suurbritannia juhina sõjaperioodi vältel. Ja kuigi Adolf Hitleri ning Joseph Göbbelsi surma asjaolud on ajaloolisel tasandil ebatäpsed, kumbki mees tõepoolest ka suri, olgugi et suitsiidi tagajärjel, 1945. aastal ning sõda leidis oma lõppakordi peatselt pärast seda.

<*> Ehkki oma värskeima linaloo lingvistilist-õigekirjavealist eripära on Tarantino selgitamast kategooriliselt keeldunud ning tõdenud vaid nõndapalju, et tegemist on “tarantinoliku kirjutusviisiga”, näib valdavaks olevat arvamus, et “basterd” on derivaat sõnast “baster”, mis omakorda on tuletatud hollandikeelsest “bastaardist”. Algupärased basterid olevat olnud Hollandi Cape’i Koloonia ning pärismaalastest naiste segaverelised järeltulijad, kes kunagi valgesse kogukonda imendusid. “Tõpretes” voolab teadupärast ameerika ning juudi veri ning nende plaangi oli sarnane algupäraste “basteritega” – olla Prantsusmaal natside sekka “imendunud tsiviilisikud”.

<*> “Tõprete” algupärases lõpus oli Shosanna film natsidele mõeldud olema prantsuse keeles. Kuid Mélanie Laurent soovitas seevastu, et inglise keelne versioon oleks hulka jõulisem ning mõjuvam.

<*> Loomulikult on võimatu mööda vaadata lausa kõrvuhellitavast keeltekogumist, mida filmi osatäitjad mängleva lihtsuse ning oskuslikkusega valdavad (paljude jaoks ehk tähtsusetu kõrvaldetail, mille täievormiliselt korrektsest täitmisest suured linalood üha enam kõrvale näivad hoidvat), ja mõni neist isegi mitut korraga. Brad Pittki, nagu lõputiitreist ilmneb, sai dialekti-koolitust oma Tennessee murraku tarvis.

<*> Hans Landa ka leiab ning hävitab (v.a Shosanna) Dreyfus’ide perekonna, aga filmis mängib Göbbelsi tõlki, Francesca Mondinot, näitlejanna Julie Dreyfus. Omapärane inside joke, ehk?

<*> Ehkki Samm Levine sattus ühena “Tõpreist”, nimega Gerold Hirschberg, ekraanile vaid vist vähem arv kordi kui ühe käe sõrmedel kokku lugeda saaks, ei ole ma kindel, kuivõrd samasuguse pilguga saan ma nüüdsest vaadata tema Neal Schweiberi karakterit sarjas “Freaks&Geeks”. Vahe on küll kümme aastat ning kunagine poisike on meheks kasvanud, aga siiski!

<*> Kahel korral kasutatakse filmis ka "Wilhelmi karjet”, mis, võttes arvesse 1950. aastate algust, mil seda effekti kasutama hakati, sobib küllaltki hästi “Tõprete” ülejäänud atmosfääriga.

<*>  Filmi pealkiri “Inglourious Basterds” sai inspiratsiooni 1978. aasta Enzo G. Castellari linaloost “Quel maledetto treno blindato”, mis jutustas samuti ameerika sõdurite tegudest vaenlase tagalas. Nimetatud filmi inglise keelne pealkiri: “Inglourious Bastards”.

<*> Kui Shosanna mainib Göbbelsi kuuldes tolleks ajaks endise UFA näitlejatari Lilian Harvey nime, läheb propagandaminister närvi, karjatades, et tema kuuldes ei tohi seda nime enam iialgi pruukida. 1939. aastal pidi Harvey nimelt natsi-Saksamaalt põgenema, kuna aitas juudi koreograafil Jens Keithil Šveitsi põgeneda.
_________
Fotod, ülevalt-alla: 1) Kolonel Hans Landa (Christoph Waltz), vasakul ning Perrier LaPadite (Denis Menochet) paremal. 2) Mélanie Laurent (Shoanna Dreyfus). 3) Eli Roth (Seersant Donny Donowitz ehk Juudikaru), vasakul ning Brad Pitt (Leitnant Aldo "Apatš" Raine), paremal. 4) Mélanie Laurent. 5) Rod Taylor (Winston Churchill). Allikad: imdb.com & siit

Firefly, “Safe”: River’s tale

Nõndaks. Aeg jällegi sealmail, et Joss Whedon’i FIREFLY’st üht-teist blogosfääri paisata. Alljärgnevalt teen lähemalt juttu sarja viiendast episoodist, pealkirjastatud “Safe”…

“Life would look to be simpler with us not carrying ‘fugees.”

- Jayne Cobb

"He is right, you know.”

- Zoë Washburne

“Yeah. Simpler.”

- Kapten Malcolm ‘Mal’ Reynolds

____

“But I understand. You gave up everything you had to find me. You found me broken. It’s hard for you.”

- River Tam

“Does seem like everyone’s gotta tale to tell”, tõdeb Serenity kapten Malcolm ‘Mal’ Reynolds “Safe”-i viimase kolmandiku hakul. Silmas pidades episoodi tervikuna, on tegemist äärmiselt tabava tsitaadiga, kuna “Safe”-i narratiivne kese lähtub eelkõige pagulastest õe-venna, Simon’i ning River’i, juhtumistest nii mineviku kui oleviku perspektiivilt, ent osutab ka hingekarjase Book’i puhtjuhuslikult ilmnenud salapärasele minevikule.
Ehkki  Simon’i ning tema õe minevik sai mehe poolt juba pilootepisoodis “Serenity” lahti jutustatud, annab Drew Z. Greenberg’i kirjutet’ skript ning Michael Grossman’i režii võimaluse avada õe-venna minevik ka visuaalsel tasandil. Ühtekokku kolme “olnupildi” foonil saame aimu esmalt kooliõpikutes peituvaid vigu parandavast geniaalsest tüdrukust, et seejärel kahe järgneva jooksul näha tema venna piinu, selgitamaks oma vanemaile, et õega on kindla peale midagi kehvasti (siinkohal tuleb mängu “Serenity”-is mainitud arusaamatus koodis kiri, milles Simon’i arvates River justkui salamisi abi paluks), millest viimased midagi kuulda ei taha (kuna liigne torkimine ohustaks nende positsiooni ühiskonnas) ja viimaks juba seadustrikkununa (et saada abi õe kahtlasest akadeemiast minema toimetamiseks), olles viimast korda vis-a-vis oma isaga, kes on valmis noorest mehest kasvõi lahti ütlema, kui see mõistusele ei tule ning keeldub oma suurepärast karjääri Pealinnas primaarseks pidamast.
“Safe” aga jätkab õieti sealt, kus “Shindig” pooleli jäi. Mal’i seekordseks sihiks on üks kõrvaline planeet, nimega Jiangyin, kuhu – kokkuleppel Badger’iga – pidi ta transportima mitmepealise lehmakarja, mille Mal’i duellist saadud rabava mulje järel kõrgest soost Warrick Harrow viimaks mehe kätte usaldas. Ja ehkki kohalikega – Marcus ja Nathaniel Grange’iga - sooritatav tehing, kus Mal ning Jayne vastuvõetava hinna eest lehmakarja maha oleks parseldanud, oli vägagi lähedal viimsele kätelöömisele, lendasid soovid asja probleemitust käigust jällekord kiirelt vastu taevast, sest ilmnes, et tehingu teine osapool olla Alliance’i poolt tagaotsitavad kellegi Rance Derwin’i tapmise eest. Ja nii leidisid Mal ja Jayne, aga ka Book end kiirelt kriminaalide ning valitsuse sõdurite risttule alt, mille tulemusena hingekarjane ka juhusliku kuuli läbi haavata sai.
Seejärel vajati kiirelt arsti ning kuna Simon’t polnud parasjagu kusagilt leida (just mitmeid hetki varem oli Mal nii temale kui ta õele jalutuskäiku “kusagil kaugemal” soovitanud), otsustati minna abi küsima lähimalt Alliance’i ristlejalt, mistõttu õde-venda jäeti saatuse kiuste omapäi planeedile. Kirjeldades endit kui “vabakutselist” varustuslaeva – seks’ tarbeks olid olemas isegi omaette dokumendid, kus Mal’i nimeks oli näiteks märgitud Harbatkin – paluti valitsusjõududelt esmaabi viga saanud meeskonnaliikme raviks. Ja ehkki esmalt ei näi ristleja ülemus soovivat igatsetud abikätt ulatada, tuleb siinkohal appi hetkeks teadvusel olev Book, kes palub enda taskust ID-kaardi võtta.  Seejärel ilmneb kiirelt, et tasase ning sõbraliku hingekarjase elust on ülejäänud Serenity meeskonna jaoks veel nii mõndagi tormilist varjul, kuna märgates Book’i kaardil sisalduvat informatsiooni, nõuab Alliance’i ristleja ülemus mehele kiiremas korras arstiabi. Ja lõppeks, ka Serenity’l lastakse viimaks ilma täiendavate küsimusteta lahkuda ning seda kõike arvatavasti tänu Book’i salapärasele olulisusele Alliance’i jaoks, millest vähemasti praeguseks hetkeks – vaatamata Mal’i hilisematele järelpärimistele – midagi täpsemat ei selgu.
Kuid “Safe”-i sisuliseks tuumaks on jäägitult River, kelle tasahiljuline “arenguprotsess” järk-järgult üha kõnekamaid toone lõuendile kannab. Juba eos, ning tagasivaatlike minevikupildikeste näol ka kõnealuses osas, osutati asjaolule, et eelnevalt “akadeemiasse õppima asumist” artikuleeris tollal veel väike tüdruk äärmisi intelligentsustunnuseid, mis varjutasid paljuski isegi tema venna tarkuse kui sellise. Serenity’le saabumisest saati on River aga ilmutanud juba märke “uuendatud” intelligentsusest, ehk teisisõnu märgatavaid “produkte” katsetest, mida “paarikaupa sinikäed” tema kallal läbi viisid. Näiteks oskas tüdruk peast üles lugeda, nagu öeldakse, kuni täpini i peal, absoluutselt kogu Firefly-tüüpi laeva tehnilised detailid. Veel eelmises episoodis - “Shindig” - “korjas” ta piltlikult millisekundilise ajaperioodi vältel ülesse aktsendi, millesse seejärel täielikult sulanduda. Ja nüüd, käesoleva episoodi lõikes, õpib ta paari pilguhetke järel ära kohaliku, lustliku rahvatantsu (täpsemini iiri/šoti rahvatantsu jig’i – tants, mis muide, vähemasti kui tarka internetti uskuda, pärineb 17. sajandist, seostudes seeläbi kenasti kujutatud traditsioonide ning kommetega nii hetkel-käsitletavast episoodist kui ka läinudkordsest “Shindig”-ist) ning hiljem, kasutab arvatavasti telepaatilisi võimeid ema ja õe kaotusest kurdiks jäänud väikese tüdruku mõistmiseks. Samuti näib ta ka keset oma tantsu tajuvat hingekarjase Book’iga toiminud õnnetust. Sellistel River’i-keskseil hetkedeil valdab mind vägisi tunne, et järk-järguline progressioon mistahes suunal, mida “akadeemia” neiule ette oli näinud, saavutab ühel hetkel – pigemini varem kui hiljem – oma kvintessentsi.
Ehkki piineldes endiselt hirmsatest läbielamistest pikitud unenägude küüsis – mis omakorda ka ärkvel olles neiu närve pingul hoiavad - tundub River siiski saavutavat vähemasti kohatistki võimu selle üle, et oma meel koherentsena hoida. Ühes “Safe”’ võrratult välja mängitud stseenis avastab Simon järsku – kes eelnevalt põhimõtteliselt ühes õega Jiangyin’i kohalikust linnast rööviti ning ühte keskaegselt ontlikku mägikülla viidi, kuna seal vajati parajasti arsti – et õde pole enam temaga ühes ruumis. Teda otsima tormates satub ta uksel River’iga aga vastakuti, kes oli juhtumisi väljast avastanud marjad, mis meenutasid neiule nende kummagi, tollal veel süütut, lapsepõlve. Ja kleidisaba korvikeseks improviseerituna toob ta nüüd neidsamu marju ka oma vennale proovida, nentides peatselt täieliku meelelise selgusega, et ta mõistab küll, et vend tema pärast oma kunagise elu selja taha jätma pidi. Suurema jao sellest ääretult meeleolulisest stseenist – mis on osaliselt ka ülal tsiteeritud – on River viimaks ometi täielikult iseenda peremees. Olgugi, et oma kulminatsioonis on tegemist ainuüksi kaduvliku püsivusega – kuna justkui enesestmõistetava loomulikkusega teeb River viimaks juttu sellest, et “küll isa neile järele tuleb” – läheb “Safe”-il korda nii mitmegi sügavutimineva pintslitõmbe kaudu täiustada seda igati komplektset portreed, mis on River. Ja loomulikult, nagu ka eelmise episoodi juures, ei saa ka nüüd jätta südamest aplodeerimata Summer Glau meisterlikule talendile – River ongi tema, ja tema on River.
Keskaegse külaidülliga resoneeruv Jiangyin’i mägiküla atmossfäär keeb aga õe-venna jaoks kiirelt üle, kuna peatselt hakatakse arvama, et River’i puhul on tegemist nõiaga, kelle loomupõhiseks karistuseks on surm tuleriidal. Just täpselt! Viimati, “Shindig”-is, sai mäletatavasti kaasa elatud duellitraditsioonile, mis elab oma erilist elu FIREFLY 2500. aastais asuvas maailmas. Aga nüüd on karakterid vastakuti juba järgmise vanaaegse elemendi kui sellisega, nimelt usklike inimeste massipsühhoosist tuleneva ettekujutusega, et kõik pealtnäha seletamatu on kindlasti Kuradist.
Muidugi nõndakaugele asjad ei arenenud ning, ehkki eelnevalt Book’i tõttu kibekähku lahkununa, tõttavad Mal, Zoë’ ja ka Jayne, kellele meeldib alati inimesi sihikule võtta – sõna otseses mõttes ühes Serenity’ga – lõppeks ka Simon’it/River’it raevus külaelanike põleva viha alt päästma, sest, kuigi on tegemist ohtlike pagulastega, kes kõigile meeskonnaliikmetele, s.h ka laevale endale, häda kaela võivad tõmmata, on samavõrd, nagu Mal episoodi lõpp-stseenis niivõrd tabavalt märgib, siiski kõigele vaatamata ka nende puhul tegemist “meeskonnaliikmetega”. Ehk kui osutada teisele osale ülal tsiteeritust, vast oleks tõepoolest lihtsam õde-venda külmalt maha jätta või nelja tuule poole saata, ent Mal pole ju oma hinges selline, või kuidas?
Üht-teist veel:
<*> Pidevalt olen maininud ning ka pikemalt peatunud FIREFLY ainutabasel maailmal, mis mängleva kergusega seob tervikuks kord-olnud kultuurielemente ning futuristlike detaile (käsitus, mis, muuseas, on täieõiguslikult esil ka kõnealuse episoodi puhul, kus meeldivat kontrasti pakub mägiküla elanike keskaegse essentsiga ebausklikkus ning Simon’i minevikupiltides figureeriv fraas “laine”, mille puhul on eeldatavalt tegemist 2500. aastate SMS’iga), ent piisavalt enesehurjutuslik on siinkohal fakt, et ainuomaselt whedonesqlikku dialoogi-nööki olen seni maininud ehk vaid korra ja sedagi möödavlikult. Joss’i suurepärane võime luua iga oma sarja juurde ainuüksi sellele omane universaalne tekstiline tasand on midagi ääretult võimast. Väheste stiil ning rütm kohaneb sedavõrd loomulikult jutustatava loo kui sellisega.
<*> Võimalik, et Drew Z. Greenberg’i nimi on tuttav kõigile neile, kes siinset blogi tihemini lugema on juhtunud. Viimati kerkis kõnealuse stenaristi nimi esile ühes DEXTER’iga, mille esmahooaja jooksul oli Greenberg töökas nii produtsendi kui ka stenaristi rollis (ühtekokku kaks stsenaariumit sahisesid välja tema sule alt). Greenberg’i TV-tiitlite alla kuulub veel kunagine koostöö Whedon’iga BtVS-i juures (stsenarist, toimetaja) ning kena rida muudki (nt juhtivtoimetaja roll SMALLVILLE’i algusaegadest, mõneaegne kaasprodutsent OC-s ning juhendava produtsendi roll värskes WAREHOUSE 13-s ning tulevas CAPRICA-s). Ühtlasi on mõneti naljakas, et sarnaselt “Shindig”-i stsenaristi Jane Espenson’iga, on ka “Safe” Greenberg’i jaoks FIREFLY juures ainsaks suleprooviks.
<*> Endiselt peab aulise äramainingu osaliseks saama Adam Baldwin’i kehastatud Jayne, kes seekordselt pidas vajalikuks Simon’i (ja arvatavasti ka River’i) pagasis tuhnima hakata, kohe kui selgus, et õde-venda on arvatavasti röövitud. Kõik see viis omakorda lõpuks ääretult humoorse situatsiooni, kus oma värskemaid seatempe viimases hädas ja kohmakalt varjata püüdev Jayne Simon’i eluruumist kiiruga väljub, just kui Simon nurgatagant pöördudes just sinnasamasse tõttab. Võib arvata, et esimene “häirekell” läks Simon’i peas lahti just tol hetkel, kui koridoris vastu koperdav Jayne järsku ääretult mesiselt semulik näis olevat. Baldwin’i mahlaka rollilahendusega Jayne on kindlasti üks mu lemmik egotsentrislike jobusid, ever.
<*> Vaene, armas Kaylee sattus Jiangyin’is Inara’ga poode külastades paraku valel ajal Simon’i otsa (kes senini temas üha suuremat “tundelist” huvi äratanud oli), kuna viimane oli just Mal’i ära ajavast suhtumisest piisavalt muserdatud, et Serenity kohta üht-teist inetusti öelda. Üldsegi mitte hea idee, solvata meister-mehhaaniku kätetööd!
<*> Ja veel: meeldivalt lahendatud toimetamisküsimus, kus rahvaliku tantsumuusika saatel vahelduvad mõjukad stseenid nii River’i tantsimisest kui Mal’i/Jayne’i pealesunnitud keskpositsioonist tulistamise käigus.
Nõndapalju siis Joss Whedon’i suurepärase FIREFLY viiendast episoodist “Safe”.  Kuna vaatamata mu häälekatele vastuväidetele on siiski kohale saabunud September, ei tea ma õieti lubada, mis hetkel järjekordne FIREFLY-teemaline üllitis avaldamisvalmis jõuab. Ei tahaks kohe hoobilt tulevale nädalale panustada, kuna kasvõi käesoleval juhul näib läinudkordne lubadus “nädala jooksul” asenduvat “nädala lõpuga”. (Muidugi mõnegi jaoks on see ilmselt lihtsalt üks semantiline lahkheli.) Mingihetk ergastusin ma muuhulgas ka sellisest ideest, et mõeldav oleks murdmatu/venitamatu graafik a la iga kahe nädala tagant. Kuid eks näis, mis sest’ kõigest lõppude lõpuks välja tuleb.
____
Fotodel: ülevalt-alla, 1) vasakult-paremale: Sean Maher (Simon Tam), Summer Glau (River Tam), 2) & 3) Summer Glau (River Tam). VLC snapshots, erakogu.