10/4/09

…aga mis siis edasi?, päris ta äreval häälel, taustaks vaid õhtuvaikuse malbed sahinad

Okei. Eelnenud nädalal (s.t sel “pisukesel” ajaperioodil läinud laupäevast saati, mil viimane FIREFLY käsitlus avaldamisvalmiks moondus) on läinud korda mulle kaks konkreetset järeldust pähe suruda. Ja ehkki aeg oleks kahtlemata paremini teenitud akadeemilistele püüdlustele keskendununa, on mul, tavapärasel kombel, võimatu oma oimusagaras möllavaist kinnisideist vabaks rabelda, mistõttu mõtlesingi, et võin neist samahästi ka siinsamas juttu teha. Pärast hüpet juba lähemalt…


Esmalt: nagu juba selle postituse kommentaariumis, uhkustundega rinnus, maha sai hõigatud, jälgin regulaarselt vägagi mitut (pehmelt öeldes) sarja. Konks peitub siinkohal aga asjaolus, et läinud nädala jooksul kirgastus mulle viimaks arusaam, et mis puutub hetkel-vaadatava kraami valimisse, noh, et ühest või teisest ehk ka midagi regulaarsemalt kirjama asuda, olen ma absoluutselt otsustusvõimetu. Mitte et kõik see, mida ma kaen, mingit laadi tekstualiseeritud käsitlust ei soosiks. Välja arvatud vast mõned erandid, saaks ilmselt ülesmärkeid teha enamikust. Miks ma siis ei tee? Põhjuseks kasvõi see, et valdava osaga olen ma paraku juba nõndakaugel, et peaksin otsast algama ning vähemasti praegusel momendil napib mul selleks aega. Ja muidugi pole ma kunagi valimises kui protessis erilist tugevust üles näidanud.

Teiseks: ma ei tea, kuidas teistega on, aga muarust on puhtalt imelik, et blogi terve nädalajagu aega lihtsalt vaikivalt tolmu kogub. “Liiklus” võiks nagu väheke tihedam olla, või kuidas? Ja põhimõtteliselt ongi praegusel hetkel ainsaks pidev-blogituslikuks “projektiks” FIREFLY. Jah, jah. Idee poolest on ju filmid ka. Ent kuna mu enda nn vaatamis-aeg kulub üldiselt TV-saadustele ning harvemini filmidele (harjumust on pagana raske murda, isegi kui ma seda vahelduva eduga vastuvoolu püüan), on mõnetised filmikäsitlused (mis, nagu kergelt juba välja kujunenud on, avalduvad siin küllaltki kaootilisel kombel) pigemini täiendavas rollis, ega oma erilist pidevlikkust (kuigi sageli tuleb ette ka erandeid, mis, teadupärast ju, kinnitavad reeglit).

Ja siinkohal jõuamegi käesoleva mõtiskluse kolmanda osa kallale. Senini on jäänud hüüdja hääleks kõrbes minu paarikordsed vihjavlikud soovid, et ehk oskaks keegi lugejaist midagi lähemalt välja pakkuda. Kuid reaktsioon üleeelmisele postitusele, millest isegi ilmnes, et “Heietustel” on tervenisti kaks pärislugejat(!), annab mulle piisavalt julgust eelmainit’ soov veelkordselt blogiavaruste poole teele saata, ilma, et ma sealjuures liialt katkise plaadina kõlaks.

Niisiis… kõigi asjaosaliste silmatervise huvides ei hakka ma siinkohal ette laduma nimekirju siinkirjutaja poolt kunagi vaadat’ sarjadest/minisarjadest, ega ka käesolevatest. Pigemini panen paika mõned ähmasemat sorti reeglid, millel soovitused võimalusel tugineda võiksid. Ilma pikema jututa…

  • Tegemist võib vabalt olla nii sarja kui ka minisarjaga.

  • Rangeid piire ei sea ma ka žanrite osas, mistõttu soovitused komöödiamailt on samavõrd teretulnud kui ka skaala teisest otsast pärinevast draamast.

  • NB! Ainus määrava tähtsusega märge komöödia suhtes siiski on. “Laugh-track”-iga isendid paluks koheselt unustada. Tahaks nagu ise otsustada, kuna naerda. Aitäh.

  • Ja lõppeks kõige olulisem: kui vähegi võimalik, võiksid ettepanekud eelkõige vaatluse alla võtta “serialiseeritud” kraami kui sellist. Kuldse keskteena tuleks ilmselt kõne alla ka midagi vahepealset (a la FIREFLY), kuid puhtakujulisi “60 minuti stoorisid” ning minimaalset karakteriarengut artikuleerivaid sarju soovitamast paluksin ma tungivalt hoiduda (kuna aga juba nt situatsioonikomöödia nimigi annab suuresti tunnistust episoodist-episoodi järgnevuse sekundaarsusest, saab arvatavasti ses’ osas – kui neid ehk pakutama peaks - selle žanri juures mööndusi teha.)(*)

(*)Pole vaja öeldagi, et soovituste hulgas (juhuks, kui neid tulema peaks) saab kindlasti olema kattuvusi siinkirjutaja poolt kord-nähtud või kasvõi hetkel kaetavate sarjadega. See on ainult loomulik ning põhimõtteliselt teeb eelpoolkirjeldet’ problemaatika minu jaoks isegi lihtsamaks (valimine per se jääb ju sellisel juhul kellegi teise kanda). 

Ilmselgelt, soovituste hulk piiratud pole. Küll aga on seda järgnev valik. Arvestades, et FIREFLY-teemaliste aruteludega olen parajasti juba keskteele jõudnud, võiks lõppude lõpuks kõne alla tulla kaks, või äärmisel juhul kolm üllitist, mida mõne aja pärast lähemalt käsitlema asuda. Ülejäänud võivad sellisel juhul kenasti juba tulevikku ootama jääda.

Niisiis, mu häälekad ning vaikivad (kelle olemasolu eitamast ma ei näi väsivat) lugejad, nüüd on kord Teie käes.
_____
Foto allikas: http://www.anu.edu.au/anugreen/files/403_question%20mark.jpg

6 comments:

Unknown said...

Hetkel oskaks soovitada näiteks vägagi kobedat ulmeseriaali "4400".
Sarju on muidugi mitmeid ja enamus, mda ise jälgin on kas alles lõppemud, lõppemas või alustamas.
Varsti hakkan jälgima näiteks Sons of Anarchy nimelist motogängi tegemistest pajatavat seriaali.
Siira huviga ootan ja vaatan ka Flasforwardi ja sinu poolt juba pakutud Dollhouse`i. Et äkki need oleksidki kõlblikud soovitused?
Ei tule pähe hetkel mitte tuhkagi.
Aga mis filme sa ise jälgid? Uut, vanemat või kardinaalselt erinevat kraami?
Sinu sarjade kirjutisi loen meelsasti. Eriti just vanu lemmikuid ja ka uusi, mis pole veel end täies mõõdus tõestanud.

Siim said...

Live:
Sarju on muidugi mitmeid ja enamus, mda ise jälgin on kas alles lõppemud, lõppemas või alustamas.

Suured tänud soovitamast! Jah, mul on endal täpipealt sama olukord sarjade suhtes, ehkki lahterdamine on väheke erinev. Kõige rohkem leidub mul sehukest kraami, millega hetkel kusagil keskpaigas olen.

Nagu Sinagi, üritan isegi verivärskeimat TV-loomingut jälgida, aga paraku pole siiani nähtu veel niiväga häid muljeid jätnud. "FlashForward" näiteks on küll ehitatud tõeliselt ainulaadsele ideele (ja "sügisprogrammist" ootasin ma seda vist võib-olla, et kõige pingsamalt), ent teostus on senini veel ebatasane. Eriti häirivad mind meenutuslikud "flashid" hiljutinähtu põhjal, justkui vaatajate intelligentsi (=tähelepanuvõimet/mälumahtu?) ei juleta usaldada (mistõttu on ka veider, et inimesed näivad FF'ist rääkivat kui "uuest LOSTist"). Karakteriloome on hetkel veel kõhnavõitu, aga kui sihukest rumalat "käehoidmist" poleks, elaksin selle külje vast üle. Ära saa valesti aru, ma vaatan FF'i küll. Kuid süvendatud, lahkavad analüüsid? ...Ei tea.

Oled "Dollhouse"-iga veel algstaadiumis (s.t esmahooaja I pool)? Ehk oled sel juhul kursis, et Whedon'il läks DH'i alustamine küllaltki vaevarikkalt. Esimesed 5(?) episoodi nõuti FOXi poolt "sõltumatutena" ning minimaalse temaatilise mütoloogiaga. Aga otseselt sellistena kukkusid nad suhteliselt läbi (pluss Eliza Dushku pole paljude arust piisavalt laiahaardeline näitlejanna, et sedavõrd massiivset isiksustemustrit välja mängida - ma isiklikult kord vaidlen sellele vastu, kord olen jällegi nõus). Seejärel taipas FOX järele anda ning leidis, et Whedon'il tuleks pigemini lasta vaikselt oma asja ajada, siis on tulemusedki kõige etemad. Olid ka. Minu isiklik lemmik siiski on rumalal kombel USA eetrisse mitte-jõudnud (aga DVD'l välja antud) "kadunud" 13. episood, mis artikuleeris suurepäraselt seda va vanema Whedon'i kraami tundmust. Teine hooaeg on kahtlemata hulka parem kui, julgeks öelda, avahooaegki tervikuna (rääkimata selle esimesest poolest). Aga ma ei oska öelda, kuivõrd tugevalt seotud ma DH'iga olla sooviks, kuna karta on, et oma käesoleva hooaja kolmeteistkümnest jaost ta kaugemale ei ela (ja kas suudab ka sinnani, reitinguid arvestades). See, ning teise hooaja avalöögi järgselt ilmnes, et pole teadagi, kuna Whedon avahooaja "kadunud osas" näidatud šüžeearenduse maile tagasi pöördub (teise hooaja esimesest osast olla vastav kraam ajapuudusel välja lõigatud). Ja vot see oli tõeliselt intrigeeriv osa, millest tahaks rohkem näha. Ehkki senised kaks eetrisse läinud DH'i teise hooaja episoodi on meeldivalt süvendatult kinnistet' teatavate "nukumängude" eetilis-moraalseile puutepunktidele (kindlasti rohkem kui avahooajal), on siiski *veel* tegemist pigemini "case of the week-stiilis üllististega. Teisisõnu, mõneti on mul raske täies mastis vaimustuda, vaadates ju paralleelselt ka "Firefly"-d (apples and oranges, jajah - aga "Firefly" jätab sedavõrd lihvitud mulje).

Ha! "Sons of Anarchy". Hea valik, muide. Kui õieti mäletan, hakkasin sarja ilmudes seda ka koheselt kaema, ent asi jäi kiirelt soiku. Ilmselt ei osanud piisavalt süveneda ning nähtu üle lähemalt mõtiskleda. Mõni nädal tagasi (praktiliselt vist kusagil samal hetkel kui USAs startis sarja teine hooaeg) sai uuesti - ja värskema pilguga - vaatama asutud. Hetkel olen kolmanda episoodi juures ning senini on mulje igakordselt tõusnud. Soovitaksin kindlasti.
Ehk oleks siis see pikemat jutlemist väärt?

Siim said...

Live:
Hetkel oskaks soovitada näiteks vägagi kobedat ulmeseriaali "4400".

NB! Mis järgneb, on minu puhtakujuline subjektivism.

"The 4400" avahooaeg, jah, see tilluke viieosaline, oli õigupoolest kogutervikust kõige parem - ta näis uudne ja tekitas huvi. Kui mu mälu mind ei peta, oli ka teine hooaeg samal tasemel. Ent edaspidi kukkus ta mu jaoks küllaltki ära; ja seda tundmust ei aidanud üldsegi ka viimase hooaja "sõnapealt katkemine" (kuna asi oli siiski mõeldud edasi minema, kuid siis kaablikanal USA katkestas sarja sootuks). Muidugi oli mu jaoks kusagil "4400" kolmanda hooaja kandis problemaatiliseks mõjuks ka "Heroes"-i avahooaeg, mis oli (veel tollal) hoopis teine aaria, võrreldes parasjagu "4400"-s nähtuga.
Ideel on jumet, kuna ma pidevalt mõtlen, et hakkaks midagi vanemat taaskordselt vaatama (et sellest ka kribada), kuid ma ei oska öelda, kuivõrd järjepidev ma "4400" suhtes lõppeks olla suudan. Ja see poleks aus, ega ju?

Siim said...

Live:
Aga mis filme sa ise jälgid? Uut, vanemat või kardinaalselt erinevat kraami?

Kardinaalselt erinevat? :) Kindlasti nii uuemat kui vanemat. Omal ajal piirnesid mu filmi/TV huvid ainuüksi peaasjalikult ulmelise kraamiga, aga nüüd üritan ka filmide mõistes oma "horisonte" laiendada. Aga nagu ma juba kusagil ka vist märkisin - kuigi tõsiselt võetav huvi filmide vastu pole kusagile kadunud - lõpetavad nad tihtilugu kõigele vaatamata kusagil kaustas; ja siis ühel hetkel on neid juba tihtilugu nõnda palju, et ei oska valikut teha. Loomulikult, eks ikka parasjagu ilmuval kraamil tähelepanelikumalt silma peal hoitud. Vanemat rohkem siis kui uuemast midagi otse silma ei jää (nt tagasihoidliku ootlikkusega ihkavad hetkel kettal oma aega originaalne "kinoversioon" "Blade Runner"-ist ning "Magnolia").

Siim said...

Pärast mõningast mõtlemisaega leidsin, et "Dollhouse"-i osas peaksin veel üht-teist selgitama.

Esiteks ei tohiks valesti mõista minu võrdlust "Firefly"-ga. Oma kvaliteedilt ning eelkõige ideevärskuselt on DH vägagi hea. Kui lähemalt mõtlema hakata, on inimese kui sellise identiteediga ja sellest tulenevate moraali ning eetikaküsimuste esitamine vast ehk isegi teenitum ning päevakajalisem kui FF-i piiritlev fundamentaalne idee. Tahtmatult suhestud Sa küsimustega, mida Whedon oskuslikult oma loomustrisse "sisse õmbleb".

Ent paljuski pole DH puhul tegemist millegagi, millele ehk üksikepisoodiline lahkamine hästi mõjuks või ehk isegi piisavalt adekvaatne oleks. Varieeruvad "kliendid", kes on osaks nii Echo kui teiste majakondlaste töömaastikust, kujutavad pigemini erinevaid abinõusid, mis, nagu öeldakse, pühitsevad eesmärgi. Ja eesmärgiks, ilma kahtlusteta, on panna vaataja mõtisklema sellesinatsest, whedoneque'likust maailmast, kus identiteet ei ole enam kaugel olemast vaid tasamisi käibelt kaduv sõnakõlks.

Kas eelöeldu siiski teeks võimalikuks üksikud analüüsid, ilma, et öeldav sealjuures paratamatult ennast korduvaks ei muutuks? Ei oska öelda. Vahest alates käesolevast, teisest hooajast, mil on olemas juba teatav suhete- ning mütoloogiavundament, millele kõik järgnev üles ehitada.

Aga alates päris null-punktist?

Unknown said...

Olen Dollhouse`iga täpselt järje peal. Varsti hakkan kolmandat osa vaatama.
Võib olla 2. hooaeg tõesti väärib pikemat arutlemist, kuid praegu on veel raske öelda. Ei ole küll mingi ütleja, aga proovida võiks. Pärast tuleb välja, et iga uue osaga hakkab 13. osas näidatud tulevikuennustus efektiivselt täide minema? Kes seda teab? Nullist ei ole vast jah mõtet alustada.
Anarhia poegade kohta ei oska veel midagi öelda. Olen hetkel ametis Supernaturaliga. See seriaal kohe kutsub vaatama.
FF mulle meeldib, kuid pikem analüüs on kaheldav.
Mis iganes otsustad teha, aga loen ikkagi:)