PÖFFikaemus 2009, “Cold Souls” (“Külmad hinged”): Tsirkuseelevant

Alljärgnevalt spoilerdavad mõttearendused minu 2009. aasta esimesest PÖFFikaemusest, Sophie Barthes’i režiil/stsenaariumil põhinevast linaloost “Cold Souls” (Ahjaa, head esimest adventi kõigile ka!)…

Kelle kõrvus poleks elu jooksul kõlanud taolised depressiivsed fraasid nagu "hing on raske", või, "hing valutab". Kes teab, vahest leidub neidki, kes isekeskis sarnaseid mõttelõngu heietanud on. Noore, prantsuse päritolu režissööri, Sophie Barthes'i debüüt-täispikas absurdisugemetega futuristlikus draamas on just taolisele problemaatikale pealtnäha innovatiivne lahendus leitud. Mis siis, kui sa äkitselt enam ei taluks omaenda "sina", s.t kui sinu hing mõjuks sulle järsku vaid lämmatavana? Pole probleemi, dr. Flintstein (kelle rollis võib näha David Strathairn'i, keda siinkirjutaja tunneb kõige rohkem Edward R. Murrow rollist George Clooney meeleolukast, must-valgest, ajaloolisest linaloost "Good Night, and Good Luck.") "Hingehoius" -- ühes oma assistendi Stephanie'ga, keda kehastab suurepärasest telesarjast "Six Feet Under" peretütrena tuttav, ehkki vähemasti siinkirjutaja arust praeguseks tundmatuseni muutunud, Lauren Ambrose --  eemaldab selle sinust valutult, spetsiifilise protsessiga, mida kutsutakse "[hinge] välja tõmbamiseks". Mis siis, kui sa sooviksid proovida elamist kellegi teise olemuse, võõra inimese hinge, varalt? Ka seda annab korraldada ning hetki hiljem jalutad juba koju, "vene poeedi" keevaline hing sees pulbitsemas. Ehkki "Souls"-i hoidub erinevaid allegoorilisi lähenemisnurki rõhutamast, ega pea narratiivi primaarseks osiseks ka õpetlikku jutustust per se, võib kahtlemata väita, et Barthes'i leidlik, isevärki visioon -- mille mõtlemapanev loomus siinkirjutajat juba eilsest saadik jätkuvalt kummitab -- esitab läbimõeldult rafineeritud huumoriprisma näol vaatajani allegooria tänapäevasest ühiskonnast, kus on "kõik müügiks", sest oleks ju äriline perspektiiv saavutet' oma tõelise loomutäiuseni, kui juba inimhingedega äritsemiseni välja on jõutud.

Paul Giamatti, kes käesoleva rolli eest pälvis kahtlemata teenitult Karlovy Vary filmifestivalil parima näitleja preemia, kehastab "Souls"-ides näitleja Paul Giamatti't, kes rabeleb parasjagu Tšehhov'i "Onu Vanja" lavaproovides, kus mehe õlul on nimiroll. Russkaja dusha reflektsioon mõjub Paul'ile aga silmnähtavalt rusuvalt ning isegi tüki lavastaja Frank (Michael Tucker) heidab talle ette, et viimasel on küllap huumorimeelest üht-teist vajaka, kui ta kõike sedavõrd tõsiselt võtab. Hiljem, kodus, saab näitleja kõne oma agendilt, kes soovitab tal tutvuda viimase New Yorker'i numbriga, viidates sealjuures, et Paul võib sealsete veergude vahelt midagi abistavat leida.

Ei lähe kaua, kuniks Paul lehe haarab, avastades sealt peatselt artikli jm informatsiooni, mis puudutab "hingehoiu" teenust. Kord pärale jõudnud, selgitab "teenusepakkuja", dr. Flintstein, Giamatti'le avameelse lahkusega, et nad pakuvad võimalust "keha ära-hingestamiseks" (de-soul), või, sõltuvalt perspektiivist, hinge "vabastamist" kehast. Sealjuures pakub "arst" ka kõneka analoogi, ulatades Paul'ile pildi tsirkuseelevandist ning teda kinni hoidvast köiest, mis on seotud madala ning peenikese maa sisse löödud vaia külge. Flintstein selgitab, et inimese hing olla nagu seesama igerik vai - see on inimese igiolemuslik piiritleja, millesse iga indiviid on ad infinitum kätketud, sarnaselt vaia ning köie abil paigale kinnistet' tsirkuseelevandiga. Miks täiskasvanud elevant selle peale ei tule, et vai lihtsalt jõuga maast tõmmata? Sest noorena, jõud veel napivõitu, veendus ta, et säherdune teguviis ei kanna teps mitte soovitud vilja.

Kuid soov jätkata elu ainumalt hedonistliku nautlemise kütkeis, vabana varieeruvate piirmete multipleksusest, mis inimest tavapäraselt kontrolli all hoiavad, pole karakter Paul Giamatti eesmärk. Mulle pole rõõmu vaja, ütleb häiritud näitleja dr. Flintstein'ile, kuid ma sooviksin vabaneda sellest kannatusest. Kannatus, mis tänu "onu Vanja" rolli sisse elamisele Paul'i "sisemust klopib" ning "rinnus valus põhjustab". Ent kannatus on ju osa inimeseks olemisest, märgib teenusepakkujast "arst" arusaamatuses. Ja nemad, teadupärast, pakuvad ju harukordselt ainulaadset võimalust - väljavaadet jätta kokku lepitud perioodiks selja taha (s.t hoidla ühe -- kõigi ülejäänutega identse -- numereeritud ukse taha) oma hinge veskikivi, lubades inimesel sukelduda kesk ignorantse õndsuse laineharja, enam hetkekski millegi pärast muretsemata.

Paul Giamatti seevastu hakkab end tundma aga veel kehveminigi, kui varemalt. Äkitselt on tema "onu Vanja" proovides igasuguse tunde ning usutavuse minetanud, sest, oma internaalse kannatusega hüvasti jätnud, võrdsustub lavaline traagika tema silmis vaid kerglase naeruga (muidugi, kujukas iroonianoot oleks siinkohal "onu Vanja" lavastaja suhtumine, kuna õigupoolest viimane ju alul soovis, et Giamatti asja "kergemini võtaks"). Ka oskuse oma naise Claire'iga (Emily Watson) armatseda on Paul kaotanud, samuti nagu taktitunde -- närides süvenenult sellerijuppi, samas kui perekonnatuttav söögilauas oma aparaadi all olevast abikaasast kõneleb -- soovitades heitunud naisterahval viimaks lihtsalt "juhe seinast välja tõmmata", mõistmata sealjuures veel hiljemgi, kuulates oma naise ilmseid etteheiteid, oma sõnade raskust. Ootamatult näib mees Claire'ile võõrana. Paul lõhnavat teisiti ning tema nahk tundub käe all otsekui soomuseline olevat.

Asjata ei krooni "Souls"-i algust Descartes'i tsitaat hinge printsipiaalsest tähtsusest inimese teadvuses. Oma materiaalsel kujul kikerherneks kahanenud Paul'i hing oli ju senini olnud mehe identiteedi määratlejaks, tema Minaks. Sans hingeta polnud Giamatti muud kui vaid tühipaljas kest, mida ta esmase hooga isegi tundis justkui seest "õõnsa" olevat (olgugi, et Flintstein teda rahustas, mööndes, et tegemist on täiesti loomuliku protsessijärgse "kõrvalnähuga"). Ehkki hinge "hoiustamisest" saadik pole Paul'i enam vaevanud "tumedad mõtted" (mille olemasolu kohta dr. Flintstein ühel momendil küsib), on kunagine kannatus nüüdseks asendunud kaotusvaluga, mis mehele asu ei anna. Nähtavasti üks tähenduslikemaid stseene "Souls"-ist leiab näiteks antud seoses aset Paul'i ning Claire'i magamistoas, kus mees voodis lesides oma jalgu silmitseb ning valjult arutleb: "Ma näen oma jalgu, ma näen oma jalgu. Kuid kuidas ma tean, et need minu omad on?" Tõepoolest, kellele üleüldse kuulub see elav keha, millest hing ühel hetkel väljutatud on?

Ehkki Giamatti sooritas "väljutamisediili", püüdmaks vabaneda inimese olemuslikust kannatamisest, heiastub talle pikkamisi, et alternatiiv (elu sootuks ilma oma hingeta) on hulka maad lootusetum. Muidugi ei tunnista aga "teenusepakkuja" end veel lööduks, määrides Paul'ile kaela "vene poeedi" hinge.

Siinkohal ristub Giamatti tee "Souls"-i teise keskse tegelase, venelanna Nina'ga (Dina Korzun), kelle tööks on anonüümsete hingede transport Venemaalt Ameerika Ühendriikidesse (omamoodi futuristlik prostitutsioon, kui allegoorilist tasandit taga ajada). Kindlasti filmi traagiliseima karakterina pole Nina's õigupoolest jälgegi temast enesest. Igakordselt USA'sse saabudes kasutab ta parukat ning eemaldatavat näpujälge ning, nagu aegamisi selgub, on pikaaegne "hingemuula" amet jätnud naise hingeruumi akumuleerunud fragmendid erinevaist hingeist -- tõik, mis muudab võimatuks oma hinge tagasi saamise, kuna aja jooksul ladestunud hingejääkide "kvoot" on liialt kõrge, et tema enese hing enam ära mahuks.

"Anonüümsed hinged" Venemaalt pole aga sugugi "kuulsad poeedid", nagu see, mis Giamatti'le peale suruti. Tõsi küll, otsesõnu russkaja dusha paneb Paul'i äkitselt kehastama loomuldasa ideaalset onu Vanjat, ent samas häirivad Giamatti't nägemused tema sees oleva "võõrhinge" kurblikult hallist argipäevast, mis, -- ühes ühe varasema, peenekoelise, stseeniga, kus pealtnäha vaene, mingisuguses tehases töötav naine püüab Nina'lt oma hinge tagasi nõutada, mille ta eeldatavalt varem lepingu alusel raha eest maha müüs -- annab tunnistust asjaolust, et Flintstein'i poolt maha hõigat' "poeet" polnud midagi rohkemat reklaamimaigulisest suitsukattest, eksootilisest "pealkirjast" kõigile "hingeturismi" huvilistele. Kogetu tekitab Paul'is soovi "hingedoonor" üles otsida, ent siinkohal selgub, et "anonüümse hinge" omanikuni jõudmine on võimatu. Küll aga oleks tal võimalik kohtuda "muulaga", kes vastutas hinge maale toomise eest. Nii satubki "Souls"-i karakter Paul Giamatti kokku Nina'ga, kes oli eelnevalt "Hingehoidlast" Giamatti hinge ära varastanud ning Venemaale viinud ja seal seda "testimise" eesmärgil ka järele proovinud, kuna naise sealse ülemuse abikaasa soovis saada enda käsutusse "kuulsa Ameerika näitleja" hinge (ja sans Al Pacino, Johnny Depp'i jt oli Giamatti nimi ainus, mis "Hingehoidla" andmebaasis näitlejate all ette tuli).

Nii siirduvad mõlemad leidma esmalt "doonorit" (kes, nagu peatselt selgub, olla -- eeldatavalt toimunu tõttu -- sooritanud enesetapu), et seejärel suunduda juba Giamatti hinge tagasi nõudma. See aga eriti libedalt ei lähe, kuna boss Oleg'i (Boris Kievsky) naine Sveta (Katheryn Winnick) kasutavat "näitleja hinge" juba kohalikus teleseebis lainete löömiseks. Leidmata abi Oleg'ilt, asuvad Paul/Nina jälitama Sveta't, mis viib lõppeks viimase uimastamiseni, et Giamatti hing sel moel tagasi saada.

Ilmneb aga, et Sveta on oma tormilise tegevusega hinge sootuks ära kurnanud, kuna isegi armetu kikerherne kujuline manifestatsioon on vahepeal veelgi kahanenud. Ka hinge "tagastamine" Paul Giamatti'sse ei näi esimese hooga õnnestuvat, s.t hing tõrgub ning Nina ainukeseks nõuandeks on sellega "ühendumine" ehk oma hinge nägemine (miski, millest Giamatti Flintstein'i juures keeldunud oli). Nüüd ei jää Paul'il aga üle muud, kui nõustuda ja nii seisab ta äkiselt keset justkui "valget lehte" või "ruumi" (on tänuväärt, et Barthes'i skript ning režii jätavad siinkohal lahtiseks, kas tegemist oli tõepoolest Sveta süül aset leidnud tabula rasa'ga, või oli karakter Paul Giamatti hinge "ülakorrus" alati säherdune välja näinud), kust vaid nutta tihkuv paari aastane laps järsku üle kõnnib ning mille põrandas(?) asub luuk "keldrisse". Kuid ka oma "hingekelder" ei too Paul'ile loodetud selgust. Pildikesed sündinud ning sündmata, emaüsas olevast, lapsest (kas mehe Mina kunagine sünd või vahest hoopis tema hinge taassünd, nüüd, kas ta sellega "ühendunud" oli?) vahelduvad kohtumistega identseist, otsekui grimmi kandvaist, meestest [keda filmi lõputiitrid, muuseas, määratlesid kui "androgrüünseid indiviide"], kes oma sarnasuses mõjuvad otsekui näotutena.

"Souls"-i lõpustseenis otsib Paul Nina't, et naisele nähtavasti öelda, et viimase jaoks on "oma hinge" tagasi saamine puht' bürokraatilistel, külmalt kalkuleerivail põhjusil võimatu. Ta märkab naist kaugemal, ookeanikaldal, liivaranna äärt pidi jalutamas, siirdudes seejärel mõõdetud ning vaiksel sammul isegi sinna. Ja siis, läbi Andrij Parekh'i ülimalt kauni kineomatograafia, oleme vaatajaina tunnistajaks kahe karakteri, kahe kaugusest mustava "kuju" (varju?) tasahilju udustumisele, viimaks ookeaniga sootuks üheks sulades -- vasakul näitleja, kes mängis iseend näitlejana, vaadates silma oma hingele (nägemata seal iseend?) ning vasakul naine, kelle igaveseks saatuseks näib olevat määratud ainuüksi teiste hingedest ilu otsimine, kuna hingefragmentide "sade" ning "oma hinge" puudumine muudavad ta "külmaks", isegi selleks, et võltsi sõrmejälge jätta.

Jah, Sophie Barthes'i esimese täispika linaloo rõhk pole tõesti draamal, vaid soojalt mustal huumoril absurdse futuristliku maailma pihta, kuid momendil, mil film leiab oma lõpu ning vaataja pühib ehk silmast tänuväärt naerupisara, pole sugugi mitte komöödiapõhine essents see, mis "Souls"-i sedavõrd meeldejäävaks teeb. Ei. Siinkirjutaja arvates peitub leidliku noore režissööri debüütfilmi (mille fundamentaalne idee, muide, olla naisele siginenud läbi unenäo) olemuslik kese pigem selle mõtlema panevas loomuses. Ja loomulikult ei jookse mööda külgi maha ka tahtmatu või tahtlik Paul Giamatti eneseiroonia (nt stseenis, kus Nina ülemus Oleg kurdab, et Sveta omistas endale Giamatti hinge ainuüksi seetõttu, et Al Pacino oma polnud saadaval).

Minu hinnang: 5 tärni.

____
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: David Strathairn (dr. Flintstein) & Paul Giamatti ("Paul Giamatti"), 2) Paul Giamatti ("Paul Giamatti"), 3) vasakult-paremale: Emily Watson (Claire) & Paul Giamatti ("Paul Giamatti"), 4) Dina Korzun (Nina) & 5) Katheryn Winnick (Sveta).
Allikad: http://files.list.co.uk/images/2009/10/29/cold-souls-2-LST067637.jpg; http://www.imdb.com/title/tt1127877/mediaindex; http://cbfilms.ca/wp-content/uploads/2009/photos/coldsouls.jpg; http://www.imdb.com/title/tt1127877/mediaindex; http://images.allmoviephoto.com/2009_Cold_Souls/2009_cold_souls_006.jpg

Firefly, “War Stories”: Militaristlik varjudemäng

Alljärgnevalt hilinenud, ehkki tuttavlikult pikk ja põhjalik, revjüü FIREFLY kümnendast episoodist, "War Stories"...

"No, what this marriage needs is one less husband. Right now, it's kind of crowded."

___

"Because no matter how ugly it gets, you two always come back with the stories."

- Hoban "Wash" Washburne

FIREFLY ühtekokku juba kümnendat episoodi, sarja skriptidetoimetaja Cheryl Cain'i sulest pärinevat "War Stories"-ist ei karakteriseeri mitte niivõrd ilmne, s.o "lood" sellest, mil moel üks või teine tegelaskuju sõja kui sellisega suhestub, vaid õigemini saaks ühendavaks jõuks lugeda sõjalisuse aspekti per se. Cain'i tihe skript -- olles juba eos küllastunud üheksajaolisest ajaloost, mida me, vaatajaina, ühes karakteritega senini kogenud oleme -- mõjub olemuslikult ühtlasena, kattes esitatava šüžee nurgast-nurgani viimistletud mõttevaibaga. Militarismi sügavuttiminev pilguheidulõõm krabab oma haardesse kõikide meie karakterite olemuslikud küljed, sealjuures igatüht neist isemoodi mõjustades. Seal, kus Wash põeb ühise ajaloo vajakajäämist oma naisega, samaaegselt kadestades viimase läbilõikamatut sõjakaaslaslikku sidet Mal'iga, sünteesib Mal justament nimetet' ühisminevikuliselt aluselt lähtuvalt piisavalt närviajavat teksti, et keset elektrišokkidega piinamist Wash'i võimalikult vee peal hoida, et meest minestamisest hoida. Jumalasulase Book'i minevikusalapära annab aga jätkuva intrigeerivusega tunda nüüdki, kus hingekarjane näib olevat võrdselt hästi kodus nii relvade ära tundmises kui ka inimeste tapmises, samas kui liigutav visuaal väikest revolvrit häbelikult ning vastumeelset käes hoidvast Kaylee'st on oma sõnatuses samavõrd kõnekas kui Simon'i verbaliseeritud ehmatus ses' suhtes, et ilmselt võis tema, kui peenete kätega noortohter, esimest korda elus kellegi tappa. Kahtlemata ei tasu siinkohal unustada ka Jayne'i kiirekujulist meelemuutust, mis mehe viimaks ühes personifitseeritud relva, Vera'ga, ülejäänud laevakaaslastega sama sammu astuma lükkab. Ja kõige lõpuks ei maksaks loomulikult mööda vaadata ka River'ist, kellel näib veatu relvakäsitlusega täpislaskmine õnnestuvat sama iseenesestmõistetavalt kui ka võime aimata tulevikku. Kuid nähtavasti oleks targem härjal sarvist haarata ning kõike järjepanu ning lähemalt puudutada.

Sõda kui selline on tegelasil huulil juba "War"-i avadialoogi juures, kus hingekarjane Book vestab samaaegselt oma õe ajuskänni uurivale Simon'ile Hiina legendaarsest kindralist, kuid ka sõdalaspoeedist Xiang Yu'st (kusjuures, ütlen ausalt, käsi südamel, et mulle tuli tõsiselt meelirabavana arusaam, et õieti on tegemist reaalse isikuga)(*) ning viimase tsitaadist, mis - läbi sadistliku alatooniga allegooria - osundab seigale, et inimese "tõeline Mina" ilmneb üksnes läbi piinamise. Muidugi pole jumalasulase arutluskäik laest võetud, kuna üle Simon'i õla River'i ajupildi silmitsemine leiab mehe lõppeks mõttelt, et vahest said need, kes kord noore neiu ajul kallal käisid, justament innustust Yu arusaamadest, misläbi nende tegevuse peamine eesmärk olekski olnud otsekui vastupidavuse proovikivi, ehk püüe "kaevuda" totaalse piina alusel küündivalt sügavale, et viimaks seista vis-a-vis River'i "tõelise Mina'ga". Noor tohter on siiski aga teist meelt, olles üha enam veendunud, et Alliance'i-põhiste arstide teadvuses tiksus mingisugune spetsiifiline eesmärk, mis, tõsi küll, praegu veel end tema terava pilgu eest varjul hoiab.

(*)Muuseas, kommentaaritrack'ist selgub, et esialgses mustandis polnud Xiang Yu'd sees olnudki. Joss Whedon (kes siis veel?!) tõi selle mõneski mõttes üldistava narratiivielemendina sisse hiljem.

Juba hulka praktilisema lahenduse raamis mõlguvad Xiang Yu mõtteterad meelel ka Adelei Niska'l, kes on parasjagu ametis ühe vaese hinge, kes näib olevat halastamatu bossi tagant krabisevat varastanud, piinamisega, ja seda kõike skyplex kosmosejaamas, mis asub juhtumisi sama planeedi vastasküljel, mille varjus Serenity meeskond parasjagu omi asju ajab. Niska muutub aga silmnähtavalt rahulolevaks, kuules keset käimasolevat piinasessiooni oma käsilaselt, et kaugmaaskännerid olla äsja märganud lugemit planeedi teiselt küljelt, mille puhul võib tegemist olla Malcolm Reynolds'i laeva Serenity'ga -- on ju Niska'l, keda šarmantse ning karismaatilise vanahärra võtmes kehastab hiilgav Michael Fairman (Fillion räägib kommentaaritrack'il antud seoses, et temale sümpatiseeris alati Fairman'i oskus mängida sehukest õrna, Disneylikku, väikeste prillide ning aktsendiga vanahärrat, kes aga sisimas oli sedavõrd väärdunud ning õel), mäletavasti kapteniga kitkuda juba ammune kana, mis antud juhul väljendub kauaoodat', magusas kättemaksus selle eest, et Mal -- täpsemini "The Train Job"-is -- kurikaelte bossi eelmise "parema käe mehe" ju loojakarja manu saatis.

Tahtmatult leidsin end "War"-i jälgides mitmelgi korral mõttelt, kuivõrd hunnitult kontinuteeditruu sarjaga õieti tegemist on. Liiatigi simplitsistlik oleks läbiva natuuriga šüžeeliini olemasolu sünonüümina silmas pidada ainumalt FIREFLY üldnarratiivi katkematu "punase niidikesena" läbivat River'i lugu. Ehkki, tõsi küll, siinkirjutajal on juba väikestviisi tavaks kujunenud Glau-keskseid episoode rohkem hinge võtta, on see siiski vaid tervikmündi üks külg. Kõigutamatult läbimõeldud järgnevus on paljuski ääretult võluv ka karakterite puhul, kuna iga uus narratiiv ehitub, kujundlikult väljendudes, juba eelnevalt konstrueeritud kondistikule. Asjakohaseid näiteid ses' vallas pole vaja kaugelt otsida, piisavalt mõikab kasvõi Jayne'i materiaalne ohvrimeelsus "War"-i alul, kui Wash'i ning Zoë' vestlusest selgub, et futuristlikku delikatessi -- nimelt paraja õunahunniku(**) -- muretsemise taga olla peitunud just rahamaia Jayne'i ülim heldus, pruukides selletarbeks oma osa "Ariel"-is kokku pätsatud ravimeist saadud tulust. (Ja andes hiljem isegi oma osa Mal'i väljalunastamise ühiskassasse). Nähtavasti, vähemasti mingilgi tasemel, registreerus Jayne'ile viimaks ometi, et õe-venna reetmisega (olgugi, et selle täielikke tagamaid teab vaid Mal) seoses sai piir isegi tema jaoks liialt ületatud. Ja Jayne kulutamas oma raha teiste heaolu ning hüvangu nimel? Juba üksi see mõjub ootamatult liigutavalt. Mõistagi võib säherdusi näiteid leida veel, kasvõi "War"-i avastseenis, kus Mal ning Inara -- viimane püüdes suhteliselt asjatult kaptenile selgitada, et tema peagi saabuv klient hindab ennekõike privaatsust -- vestlevad, nagu tähendavad Fillion&Tudyk, täpipealt samal positsioonil Serenity laadungiruumi trepil, kus sarja õiges piloodis leidis aset nende esimene koos mängitud stseen üldse.

(**)Ja kui õunade peale jutt läks... "War"-i kommentaaritrack'is räägivad Fillion&Tudyk, et taolistsorti värskeil saadusil sooviti nimelt veidike pikemalt peatuda, kuna teadupärast toituti kosmoses ju vaid töödeldud proteiinist, mille puhul polnud tegemist millegi naturaalsega. Nii peetigi õuna tõeliseks harulduseks, väärtkaubaks, mis, võib eeldada, ka parajalt kopsakalt maksis.

Kuid "War"-i konkurentsituks keskmeks on kahtlemata Hoban "Wash" Washburne ning võrratu Alan Tudyk. Serenity oskusliku piloodi(***) loomuldasa sobimatule abieluliidule Zoë'ga on senimaani vaid möödaminnes ja paljuski naljatlevalt viidatud. Vahest ehk kõige tõsisemaks sarnaste möödavlike osunduste hulgast võibki pidada Zoë' mõne aasta tagust nelja silma all mainit' tõdemust kaptenile -- mäletatavasti "Out of Gas"-is --, et Wash'is on see sõnulseletamatu "miski", mis, pigem teaduvustamata tasandil, naisele kohe üldse ei sümpatiseeri. Ja nii ongi "War"-is keskseima vaatluse all justament see "miski", mis viimaks eskaleerub ning tagasihoidmatu läbematusega paisu tagant ligemale murrab.

(***)Fillion'i ning Tudyk'i vestlusest selgub muuhulgas seegi, et viimasel on ka reaalselt seljataga piloodikoolitus.

Pole ju ekslik möönda, et Wash ei jaga oma abikaasaga sarnast maailmatunnetust, omades ju hoopiski teistsugust minevikku kui vabadussõja koleduste keskel ellu jäänud raudne leedi. Kommentaarireal nendib Tudyk, muuseas, et perioodil, mil FIREFLY oli veel puhtalt skripti-staadiumis, tavatses ta huviga värskeid skripte oodata, mõningases lootuses, et vahest kukub temalegi terakesi sõjamälestusi. Ent Whedon'il olid siiski teised plaanid ning, nagu Tudyk nendibki, tema "ilmselgelt sõjas ei osalenud". Kummatigi aga meenutab mees samas, et tõenäoliselt veetis tema tegelaskuju kogu sõjaaja sõjavangilaagris, kus ta olla lahutanud kaas-kamraadide meeli Bali varjunukkudega (element, mille sisse toomise suunas ta, muide, oma sõnutsi, pidevat lobbitööd olla teinud), millele sarja vältel võib isegi paaril korral kuulda referentse (ja mida isegi ühes episoodis -- pistab Fillion vahele -- "Heart of Gold", ka otseselt kasutatakse). Kuid aitab kommentaaritrack'i realismist.

Arvata, et Wash oleks Mal'i ning Zoë' ühise mineviku peale kade, oleks aga kindlasti eksitav. Pigem on siinkohal tegemist omalaadse ähmis vimmaga, mis tuleb ülimalt täiuslikult esile mehe "sissesõidus" Zoë' poolt parasjagu jutustatavale "sõjavestele" (vastuseks Kaylee järelpärimisele, et miks Zoë õuna alati noa abil sööb, mitte hammustades), mille lõppjao Wash kibekähku ning sardooniliselt roosamannaliseks häppiendiks muundab. Lühidalt, ta on lihtsalt kontideni tüdinud, tülpinud sellest, et oma abikaasaga koosveedetud ajast pole temal mitte midagi tormilist ette näidata. Veel enamgi, kahtlemata mees tajub, et võrdluses kapteniga jääks teda paratamatult kroonima argpükslik oreool. Ehkki mõistetavalt närib Wash'i raudne, sõjaajast kinnistunud, side tema abikaasa ning Mal'i vahel, on "War"-is siiski viimseks tilgaks mehe nördimuskarikas ilmekas seik sellest, et Zoë' usaldab pigem kapteni, kui oma abikaasa otsustusvõimet (kes oli muide välja käinud idee, et ravimimüügist saadava tulu suurendamise huvides võiks kohalikud vahendajad kõrvale jätta - retrospektiivis kindlasti parem plaan, kui planeedil otse lõksu jalutada, olgugi, et neil polnud sellest aimugi), minnes isegi nõnda kaugele, et mehe tunnete "säästmiseks" talle valetada.

Nii korraldabki Wash oma senini allaneelat' mõtete valgusest tingitud meelekindluses asjad nii, et nii Mal kui ka Zoë on viimaks sunnitud möönma patiseisu -- esimene neist, nähes, et tegemist on ühega neist situatsioonidest, kus tema kaptenikrediit vaid sekundaarset rolli täidab, ning teine, mõistes samavõrd vastukarva, et vahest ehk tõepoolest on Washburne'ide majakonnas "üks mees liiga palju" --, lõppeks järele andes ja olukorraga leppides, tulles vastu Wash'i ultimaatumile, et seekordsel sündmustevaesel "piimatretil" ei saa kapteni kõrval olema mitte Zoë', vaid hoopiski tema, kuna mees ei suudaks seedida veel üht seiklusjuttu, ainutegelasteks Zoë' ja Mal (ja muidugi ei soovi Wash ka, et tema kalli naisukesega midagi juhtuks - pagana ülitäpne, ehkki antud kontekstis sugugi mitte primaarne, mõtlemine, arvestades eelseisvat).

Oh, Wash. Sa kohe oskad leida sobivat momenti taoliseks ülekeemiseks... not.

Mis siis õigupoolest juhtub? Tänu Niska meeste varitsusele läheb ravimiäri kohalikega (kellegi Bosh'iga) paratamatult lörri ning Mal ning Wash leiavad end peatselt kinniseotud silmadega Niska skyplex'i piinakambrist, mida "War" lasi vilksamisi silmitseda juba episoodi alul. Muuseas, mainit' kambriga seoses tuleb lühidalt peatuda kergekujulisel "šokinäitlemise" eksemplaril, kuna Fillion'i ning Tudyk'i küllaltki informatiivsest vestlusest kommentaaritrack'il ilmneb, et "War"-i režissöör, James A. Contner -- järjekordne nimi pikast reast, kes Whedon'iga töötas ka BtVS'i ning ANGEL'i juures -- ei olevat tahtnud, et kumbki näitlejaist piinamisruumi sisemusest silmasidemele eelnevalt suurt midagi teaksid (Fillion siiski tõdeb, et tal korraks õnnestus sisse piiluda). Nii "pillutati" mõlemad mehed sinna põhimõtteliselt pimesi, siis kui aeg küps oli ning mõne proovi järgselt hakati juba filmima. Fillion&Tudyk räägivadki, et iga stseeni lõpus tavatsesid nad silmsideme ära võtta, kaemaks, et kuhu nad siis kõnealuses ruumis parasjagu välja on jõudnud. Olgu, kuidas oli, kindlasti pole vale väita, et sihukene füüsilise tasakaalutuse ning ebamugavuse tekitamine mõjus antud stseenidele positiivselt, luues filmitule omaette realistliku tasandi. Arusaadavalt polnud aga sarnane lähenemine täielikult ohutu, näituseks alul rippusid piinakambriks kujundatud ruumi laest alla konksud, ent kuna mehed pimesi neile pidevalt otsa koperdasid, ei jäänud need sinna kauaks.

Kuid saades ootamatut turgutust sündmuste äkilisest pöördest, asub oma hetkeolukorrast teadmatuses ning ka otsesõnu pime Wash ette heitma, et kaptenil on kombeks tema abikaasat pidevalt ohtlikesse situatsioonidesse kaasa tarida (kusjuures, nagu Fillion&Tudyk kommentaaritrack'il sobivalt märgivad, tegemist siinkohal õieti esimese tõelise Wash'i ning Mal'i vahelise "konfliktimomendiga"), kuna ta ju teab, et naine talle allub, kasvõi nagu käesolevalgi juhul, kui Wash'i asemel hoopis Zoë kaasa oleks tulnud, nagu tavaliselt. Mal seevastu ei nõustu väitega, et Wash'i abikaasa talle pimesi alluks, kuna lõppude lõpuks olla mees ju tal käskinud Wash'iga mitte abielluda. Omamoodi irooniliselt on aga nimelt kaptem Mal'i ning Zoë' ühine minevik Wash'i päästvaks katalüsaatoriks. Kord aheldatuina Niska piinapukile, hakkavad viimase käsul mõlemad mehed elektrišoke saama, simultaanselt jätkates pooleliolevat Zoë'-teemat. Mal adub peagi, et Wash'i sees keev viha aitab mehel füüsilisest piinast hetkel veel mööda vaadata ning asub taibukalt seda olukorra leevenduseks ära kasutama. (Sest, nagu stseene hiljem selgub, ei vannuks kapten ilmselt mitmeid päevi järjepanu alla, kuid vaesele Wash'ile oli sarnane läbielamine esmakordne). "War"-i kommentaaritrack'il räägivad Fillion&Tudyk antud seoses, et piinamisstseeni filmimine olla väldanud kaks päeva, mistõttu pidev lihaste kokku surumine ning siis jälle lõdvaks laskimine oli lõppkokkuvõttes ikka hellaks võtnud küll. Muuseas, märgitud stseenis võib Wash'il näha siniseks löödud silma, mis olla saavutatud kaameravälise kaklusega, mis tõi kaasa ka ühe "õnneliku õnnetuse" - nimelt olla veri Tudyk'i kontaktläätse ära määrinud, mistõttu filmituna näib segi löödud silm hulka hullemas seisus, kui see seda tegelikkuses oli. Ja kui juba jutt kulisside taha läks, "War"-is nähtav Mal'i ning Wash'i piinamisstseen polnud üldsegi esialgselt sellisena mõeldud. Suurepärase infotulvaga kommentaaritrack'ist selgub seegi, et alul olevat plaanitud kõnealust stseeni esitada sootuks kergemalt, kuid lõppeks vastutas tonaalse muutuse eest ei keegi muu kui põhivisionäär isiklikult, ehk kui siinkohal tsiteerida Alan Tudyk'i parajalt prohvetlikke sõnu antud seoses: "Jäta millegi 'tumedamaks' tegemine Joss Whedon'i teha".

Samal ajal mõistab aga Zoë' Serenity pardal, et lihtlabane "piimatrett" ei tohiks nõnda kaua väldata ning suundub Jayne'i ning hingekarjase Book'i seltsis sündmuspaigale, kus kolmik peagi avastab mingisuguse sõiduki kiirendamisjäljed -- samas kui enneaegselt katkenud äridiil ilmnes laokile jäänud ravimeist ning ära tapet' kohalikest vahendajatest --, mida järjest enam intrigeerivama minevikuga jumalasulane teadis kuuluda võivat ainuüksi distinktiivsed kosmosejaama reaktiivsüstikud. Seepeale ei läinud aga Zoë'l enam pikemalt aega, et mõista, kes siis õieti seisab tema kapteni ning abikaasa röövi taga. Tagasi Serenity'l, kogunevad kõik meeskonnaliikmed järgepidi kööki, andes igaüks oma panuse röövitute väljaostmiseks. Samavõrd nagu ka hetki hiljem, siirdudes ühtse toorjõuna Mal'i Niska ikka alt päästma, lööb ka just-mainit' köögistseenis välja loomuldasa kamraadlus, mis kõiki neid fundamentaalselt eriilmelisemaid karaktereid üheks tervikuks seob. Nathan Fillion nendib kommentaaritrack'il siinkohal, et "köögistseenid" olid kindlasti ühed temad lemmikuist, kuna köök sümboliseeris "kogunemiskohta" laeval - see tõi kõik meeskonnaliikmed kokku.

Raha kiirkorras kokku korjatud, seadis Zoë' tee Niska skyplex'ile, kuigi relvituna, ent see-eest sõjaväelaslikult teravsilmsena, hinnates oma teel piinatavate juurde "vaenlase territooriumit". Kord päral, ei soovinud aga salakaval Niska sugugi mitte õiglast mängu mängida, osutades, et naisel kaasasolevat rahast piisaks ainumalt ühe piinatava vabastamisest (kuigi tõsi, sadistlik vanamees andis lisaks oma abikaasale Zoë'le kaasa ka Mal'i kõrva, väites, et raha oli just piisavalt "üle"). Üldiselt aga jättis Niska Zoë' õlule valiku, mis -- olgem nüüd ausad -- polnudki ju mingisugune valik. Ja kui naljatlemisi või tõsiselt Wash ka varemalt oma naise motiivides kahelnud oli, mõjusid hetkesündmused talle piisavalt külma duššina, et halvavad mõtted endalt kõrvale heita, selg sirgu lüüa ning oma kapteni päästmist planeerima asuda. Asjata ei märgi Alan Tudyk"War"-i kommentaaritrack'il vaimuka tabavusega, et kõnealune FIREFLY episood on kõige "relvalahingulisem". Kui siinkohal kasutada pokkerist tuttavat terminit all-in, siis seda Mal'i päästeaktsioon kahtlemata oligi. Plahvatusliku avanguga (nagu mehed kommentaaris jutlevad, mina paraku ei viinudki üht ja üht kokku) kasutatakse üllaks otstarbeks ära isegi Wash'i "muul", ehk mäletatavasti see auto ning ratta segu meenutav sõiduvahend, millega "Serenity"-is mees Simon'i pagasit, s.o River'it, laevale sõidutas (ja mille "pommistamisel" on, muuseas, samuti käsi mängus heal jumalakarjusel). Simultaanselt piinakambri-välise mölluga peksab aga tolmu üles ka kapten isiklikult -- vahepeal piinamise resultaadina juba surnud ning taas-elustatud --, kasutades ära Niska hetkelist muret toimuva pärast ning nii gängsteribossi ning tema käsilase ärapööratud selgu, pruugib ära sobiva momendi oma piinaja juurde tee rajamiseks ning vähemasti paari hetke ajel (kuni päralejõudev bossi järgmine alluv Mal'iga madistama kukub), pakub ta äkilisest pöördest kohkunud Niska'le seda, mida too ju õieti ihkas - oma "tõelist Mina", kellel -- pärast kõiki läbielatud kannatusi -- mõlgub meelel vaid üksainus põletav mõte. Kuid see selleks, enam ei lähe kaua, kuniks Tarantinoliku relvatärina saatel vabastavad Wash, Zoë' ning Jayne Mal'i ka ülal-mainit' Niska käsilase haardest. Jällegikord, ehkki tavapärasest kordi suurema laibahulgaga, suudeti Saatuse poolt laotud kehv käsi enese kasuks pöörata (ja mis värk see mul pokkerimetafooridega täna on, ah?!).

Erinevaist detailidest (näiteks Inara salalikust kliendist ning Jayne'iga seonduvast "jooksvast naljast" sel teemal, või kasvõi ülimalt liigutavast lõpustseenist, kus Zoë' oma abikaasale "naise suppi" serveerib -- situatsioon, mis toimib ju ääretult tabava järelkajana mäletatavasti Wash'i unelevale õhkamisele seoses Saffron'i poolse toiduvalmistamisega "Our Mrs. Reynolds"-is; või ka Mal'i tõdemus Inara'le, et ta on oma "mõõgavõitluste faasist" üle saanud) saaks iseenesestmõistetavalt jutelda veelgi, ent lõpetuseks oleks siinkohal ehk paslik siirduda River'iga seonduva juurde, kes, sarnaselt Wash'i/Mal'iga, sai "War"-i jooksul kogeda ka oma tõuse ja mõõnu (ja viimase mõttelist teist külge ei taju ta pigemini mitte niivõrd ise, kui et see on esil reflektsioonina Kaylee edasises suhtumises).

Episoodi alul näib noor neiu olevat selge mõistuse juures, Kaylee'ga laeva pidi ringi joostes ning õelikult õuna pärast kiuseldes. Mõnda aega hiljem vaevleb ta aga juba Akadeemia-poolsete torkimiste tagajärgede küüsis, näides oma jutus vaid kaduvaiks momentideks koherentsena. Alan Tudyk ei eksigi suurt, võrreldes kommentaaritrack'il analoogseil hetkeil River'i suust kõlavaid, absurdseid ning arusaamatuid fraase, Beckett'i näiteloominguga(****). Kuid värskeim ilmutus seoses River'iga on õigupoolest tihedalt seotud Mal'i päästeoperatsiooniga, kus ta Kaylee maha visatud relva äkitselt enda kätte haarab, seejärel kibekähku justkui vaenlaste hulga registreerib ning lõppeks, endal selg pööratud (millele eelneb kõnekas fraas "can't look, can't look"), tõsise täpislaskurina kõigi kolme eluküünla kustutab. Ent "War"-i eos Kaylee poolt kasutatav lausung "No force in the 'verse can stop me" (mida viimane õndsa näoga kasutas, olles just "oma" õuna River'i haardest kätte võidelnud), mida nüüd River omalt poolt kordab, täidab Kaylee ainuüksi seguga ehmatusest ning hirmust, mistõttu muidu seltsiv ning elurõõmus mehhaanikuneiu -- kasvõi "War"-i lõpuhetkeilgi -- ei oska enam ette võtta muud kui paratamatut -- asuda oma senist, ja pealtnäha sama vanagi, mängukaaslast vältima. Veel enamgi, Alan Tudyk'i sõnutsi kerkib River'iga seonduv kohutav element prominentsemalt esile hiljemgi, täpsemalt episoodis "Objects in Space".

(****)Ehkki see pole praeguseks hetkeks enam midagi uut, jääb ka Fillion'il&Tudyk'il Glau kiitmisel sõnadest vajaka. Kuigi, kui mu mälu mind alt ei vea, midagi analoogset rääkis "Serenity" kommentaaritrack'il ka Joss Whedon ise, leiavad ka "War"-i peakangelased, et Sean Maher ning Summer Glau võiksid vabalt ka päriselus vend ja õde olla. Nad lihtsalt on sedavõrd loomulikud koos.

Üht-teist veel:

• "War"-i kommentaaritrack'ist nähtub, et episoodile jagus paras käputäis uuesti või teises järjekorras filmitud stseene ning muuhulgas ka üks välja lõigatud jupp. Nimelt teab Fillion rääkida, et käsitletava jao avastseen olla ümber kirjutatud, mistõttu selle juurde naaseti hiljem tagasi (mis, osundab Fillion, võib lähemal vaatlusel ka arusaadav olla - nt tema teistsugune soeng). Stseenist aga, kus Wash ning Mal süstikuga planeedile maanduma hakkavad, olevat aga välja jäänud jupike sellest, kus kumbki mees mõlemast naisest räägib (Inara/Zoë). Samuti, stseen, kus Zoë'i päästetud Wash'iga uuesti oma süstikus on, filmiti õigupoolest teises järjekorras, mistõttu Tudyk pole selle stseeniga kunagi rahul olnud, kuna ta pole veel märg jmt, s.t teda pole veel "piinatud". Ka River'i tulistamisstseen olla alles teistkordselt üles võetud, kuna laske sooviti raskemaks muuta (esmalt neiu ohvrid rohkem "ühel joonel", kuid lõppkokkuvõttes mitte, nagu igaüks ise veenduda võib). Ja viimaks, stseenis, kus Mal näeb lõppeks, et röövija puhul on tegemist Niskaga ning Wash'i võib näha tagaplaanil ütlemas poole poole häälega "what?" - seda konkreetset kohta olla "maha loetud" kokku kahel korral, muideks (millest esimene olevat rohkem meenutanud segase häälitsusega suu liigutamist). 

• Ron Glass'il olla ka pärisinimesena võtteplatsil võime mõjuda rahustavalt. Täpipealt samamoodi, nagu voogab suure tähega rahu ka tema poolt kehastatavast tegelaskujust.

• Alan Tudyk väidab "War"-i kommentaaritrack'il, et tihtilugu ei püsinud tal dialoog meeles, mistõttu mees leidis end sageli töötavat rohkem keskse teema põhiselt, või, nagu ta ise väljendub, "üldise essentsi" piireis.

• "War"-i esimese kahekümneviie minuti kommenteerimise jooksul viitab Tudyk võimalusel Torres'ile pidevalt kui "minu musile". Viimaks leiab ta, et peaks vist selliselt kutsumise lõpetama, kuna Torres on ju abielus! Fillion lisab omalt poolt veel juurde, et jah, mehega, kes sulle täiesti vabalt kere peale annaks, lisades juurde, et pole veel "Matrix 2"-te näinud, aga kindlasti vaatab, kui see kord linastub (paras nostalgiatripp praegusel ajahetkel või mis, see tõdemus?).

• pärast "War"-i ühe viimase stseeni filmimist (seal, kus Simon käseb Mal'il mitte oma taastatud kõrvaga mängida), räägib Fillion, et ta mäletab, kuidas hakati filmima veebilehe promot "Out of Gas"-ile. S.t paar päeva pärast "War Stories"-iga ühele poole saamist läks "Out of Gas" eetrisse. Tudyk nendib seepeale, et Fillion olla promos jumala läbipekstud moega olnud (arvestades, et lõpetati just "War"-i üles võtmine). Fillion nendib seepeale, et lõpptulemusena siiski mitte, peksukohad olla uduseks tehtud või midagi).

• Kui ekraanile ilmub nn "fade to black" pärast pealtnäha Mal'i surma, küsib Fillion Tudyk'il, et too olla öelnud, et Fox ei olevat seda lubanud. Tudyk retordib vastu, et nii talle just öeldigi: Fox ei lubavat musta oma kanali eetrisse. Fillion ühmab seepeale, et huvitav küll, kuna "fade to black" on ju standard. Tudyk sõnab seepeale, et küllap nad ei soovi, et keegi nende kanalile keeraks ning näeks "musta", mitte sel juhul, kui saaksid selle täita "reality-based mängu-show'ga"!

• Seoses lõpustseeniga, kus Zoë' Wash'ile "naise suppi" ette kannab, räägib Tudyk, kuidas tema arvas alati, et Torres ongi halb kokk, kuna sarjas ta ju teatavasti kunagi süüa teha ei soovinud. Ent tuli välja, et -- kui Tudyk naisel külas oli ja too talle süüa valmistas -- et tegemist on hoopiski võrratu kokaga. Fillion lisab omalt pooltki juurde, et kord peetud brantš naise juures olla olnud fantastiline. 

• Mal'i/Zoë'i pealesunnitud musitamine, "War"-i viimases stseenis, olla samuti uuesti üles võetud, kuna esimeses variandis tegid nad Fillion'i ettepanekul rõõmsalt keelekat. Veel sealtsamast: Wash'ilt laks Zoë'i tagumikule (taustalugu: juba esimese episoodi paiku olla Tudyk Torres'ilt küsinud, et ega naine pahaks ei pane, kui ta vahetevahel talle sedasi laksu annaks, kuna on naine ju nende kahe omavahelises suhtes "jõupositsioonil" ning selline moment annaks mõista, et on olemas ka vaikseid momente, kus nad on kui teineteisele võrdsed (ning kus Tudyk on Torres'ist ka pikem -- viimati mainitu puhul tegemist "War"-i kommentaaritrack'i mõneti läbiva nöökamisega Fillion'i poolt, kuna filmituna näib Tudyk tõepoolest Torres'ist lühem olevat; ise väidab mees muidugi vastupidist).

• Ei saa vaka all hoida ka taaskordseid kiidusõnu FIREFLY kineomatograafile David Boyd'ile, kellele omane käekiri hakkas mitmelgi juhul silma ka kõnealuse episoodi juures, eriti, mis puutub valguse kasutamisse.

• Ja viimaseks: Nathan Fillion'i ning Alan Tudyk'i kommentaarid "War"-ile, nagu jao lõpuks ilmneb, leidsid aset esimese koduses elamises.

Nonii. Ja olemegi selle suurepärase, kultusliku, teleüllitisega välja jõudnud nõnda kaugele, et kümme olemuslikult rikast episoodi on selja taha jäetud ning veel vaid neli on ees (nojah, plus film). Kuna paari päeva pärast keeran mina end selleks aastaks taaskord PÖFFi lainele, mis vältab laias laastus kuni detsembri esimese nädala lõpuni, ei oska ma veel täie kindlusega öelda, kas teise nädala lõpuks (ehk kui kinni pidada sellest va kahenädalasest intervallist) ma värske FIREFLY-teemalise postitusega otsa peale saan või mitte. Ennast teades näib loogilisem, et otsustan kas a) mõneaegse kirjutamisest puhkamise kasuks või b) sunnin end süvenema magistritöö asjusse, enne kui pühad/aasta lõpp uksest sisse sajavad. Niisiis, öeldust lähtudes paistab võimalikum, et käesolevasse aastanumbrisse jääks veel üks FIREFLY postitus ning ülejäänud kolm (+film) jääksid juba aastasse 2010 (ehkki ilmselt niivõrd-kuivõrd kaootiliselt, kuna uuest aastast peaksin ma tõesti tubliks hakkama!). Igatahes... kunagi ikka kirjutab, ja siis saab luubi all olema üheteistkümnes episood, pealkirjastatud "Trash".

_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Nathan Fillion (Malcolm "Mal" Reynolds) & Alan Tudyk (Hoban "Wash" Washburne), 2) sama, 3) Michael Fairman (Adelei Niska), 4) vasakult-paremale: Morena Baccarin (Inara Serra), Jewel Staite (Kaylee Frye), Gina Torres (Zoë Washburne), Ron Glass (hingekarjus Book) & Sean Maher (Simon Tam), 5) Summer Glau (River Tam). VLC snapshots, erakogu.

PSYCHOVILLE: teine hooaeg, PÖFF 2009, FIREFLY

Pärast hüpet jagan teiega küllaltki värsket rõõmusõnumit brittide sünkmusta absurdihuumorisarja PSYCHOVILLE jätkuvusest, teen - siiski veel mõneti esialgse - ülevaate filmidest, mida selleaastasel PÖFF'il külastada kavatsen ning viimaks osundan lühidalt ka sellele, kuna värskeim FIREFLY revjüü valmis võiks saada...


Aeg tantsida! PSYCHOVILLE'i teine hooaeg siiski tuleb!

Reece Shearsmith'i ning Steve Pemberton'i fantaasiamaiguliselt mustast absurditrillerist on möödunud ümmarguselt juba kolm kuud, ent teadupärast jahvatavad brittide sarjauuendamisveskid peamiselt oma loogika alusel, mistõttu uudiseid "komissioneerimisest" ehk sarja tellimisest järgmiseks hooajaks tuleb tavaliselt tükk aega oodata. PSYCHOVILLE'i puhul aga on igatahes küüntenärimine läbi, kuna BBC annab teada, et tuleval aastal jõuab eetrisse sarja ühekordne special, millele hiljem järgneb juba värske, kuueosaline hooaeg.

PÖFF 2009

Esmalt mainiksin ära, et süvenenud valiku tegemine sel' aastal kuidagi eriti keeruline oli. Kuid, nagu aasta eestki, ei hiilinud ma mingisuguse nimekirja koostamisest eemale nüüdki. Mäletatavasti oli läinud aasta üleüldse väheke veider. Ehkki valik sai lõppeks langetatud viie filmi kasuks, jäi üks neist PÖFFi korralduslike probleemide tõttu sootuks nägemata ja sai asendet' miski muuga, mida ilmselt vastupidisel juhul vaatamagi poleks läinud. Aga see selleks, võib-olla taolist sorti viperusi nüüd enam ilmsiks ei tule, kuna hulka globaalsemaks (Eesti-siseselt perspektiivilt) muutunud festival tundub vähemasti pealtnäha ka paremini organiseeritud olevat (filmid jaotatud erinevaisse programmidesse, konkreetne ja üle-Eestiline kava, subtiitreid puudutavad märkmed jmt - muidugi kes seda teab, kuivõrd viimati mainitut puudutav informatsioon ka tõele vastab, kui juba sündmuskohal oled, aga pöialt tasub hoida). Muidugi lõi esmalt kogu see "hunnik" silmieest päris kirjuks, mitte et see takistanud oleks vähemalt kindlalt nelja üllitist välja sorteerimast. Päevade möödudes lisandus valituile aga veel üks ning praeguseks hetkeks loen end olevat suutmatu otsustamaks, missugust pakutuist valida kuuendaks külastuseks (Tõepoolest, arvestades seekordset filminimekirja, otsustasin ära kaeda ühe linaloo rohkem, kui seda aasta eest tehtud sai - muuseas, kuigi Tartus linastub hea hulk filme, leidsin end tihti silma heitmast ühele ja teisele linateosele, mille pärusmaa - nagu seejärel ilmnes - näis olevat ainumalt Tallinn. Seda tuli ette küll harvem kui möödunud aastal, ent parajalt häiriv oli see siiski.), kuna umbes tosinast ühtainust valida pole just meelakkumine. Kuid seda va viimse valiku tegemiseks on mul veel veidikene aega, seniks nimekiri filmidest, mille ära nägemine praeguseks momendiks kindlakäeliselt "lukus" peaks olema(*)...

(*)Filminimekirja esmakordsel ülevaatel jäi vägisi mulje, et erinevalt läinud aastast kui sai külastatud jäägitult vaid inglise keelset kino, läheb nüüd risti vastupidi ning valdav enamus kraamist saab olema tõsiselt võõrkeelne. Kuid, nagu alljärgnevast nimekirjast aimdub, kandus kaalukeel lõppeks siiski pigem tuttavlikus suunas.

(linalood üles loetletud Tartu linastumisjärjekorras)

“Cold Souls" ("Külmad hinged"); USA, 2009
režii/stsenaarium: Barthes, Sophie

"Bakjwi" ("Janu"); Lõuna-Korea, 2009
režii: Park Chan-wook(**)
stsenaarium: Jeong Seo-Gyeong, Park Chan-wook
 (**)Sama mees, muide, kes seisab ka "Oldboy" režii ning stsenaarumi taga, tõik, mis määras valiku juures kindlasti omajagu.

"Moon" ("Kuu"); Suurbritannia, 2009režii: Duncan Jones
stsenaarium: Duncan Jones (originaalne lugu), Nathan Parker

"The Limits of Control" ("Võimu piirid"); USA, Hispaania, Austraalia, 2009
režii/stsenaarium: Jim Jarmusch

"Postia pappi Jaakobille" ("Kirjad isa Jaakobile"); Soome, 2009
režii: Klaus Härö
stsenaarium: Klaus Härö, Jaana Makkonen (originaalidee)

Nii palju siis senistest valikuist praeguseks. Ilmselt tuleva nädala algfaasis üritan viimaks otsuse langetada ka seekordse kuuenda kaemise kasuks.

FIREFLY

Hetke kaootilisus on oma jälje jätnud ka Joss Whedon'i FIREFLY episoode puudutavaisse aruteludesse. Kümnendat jagu, "War Stories", puudutav pikem kirjatöö taeva ei jää, kuid nähtavasti ei jõua see kindlasti avaldamisküpseks tänaseks ööks (s.t öö vastu esmaspäeva nagu viimasel ajal tavaks on kujunenud), kuna hakkan selle kallal lähemalt töötama alates tänasest õhtust.

______

Fotode allikad, ülevalt-alla: 1) https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzdMWJQovbzjFyAzoA6go2S_znR8R7VrpTwQ_LBuOVkjQmLoeiXEmAMNmTjdoIk2ebI-v6UiiMWIxwrWGFW6hvQyDdDo4zzA11wibj8tGpbrIUA3jv4y6st3EM_mtiB83s2zkkkcE1/s320/psychoville_e4_hulltants.png, 2) http://2009.poff.ee/images/logo.png

LOST naaseb, 2/2/2010

Aeg jagada võimalike lugijatega oodatud uudiseid, millest hetki tagasi just isegi lugesin. LOST'i viim... (brrrpmh, köh-köh, ma ei TAHA seda välja öelda!) hooaja avapauk, nagu kuulukse, sätiti justament ülal-nimetet' kuupäevale, mitte siis jaanuari keskpaika nagu alul spekuleeriti. Ja algatuseks siis, nagu juba tavaks on kujunenud, jõuavad jällegi eetrisse kaks episoodi järgemööda.

Igatahes, kui kedagi vahest köidab ootlikult käsi mudides ka väikestviisi numbripilti silmitseda, avaneb kõigile soovijaile selleks võimalus siinsamas, alates tänasest ööst. (Absoluutselt täpne see, all-nähtav, kalkulatsioon muidugi ilmselt aga pole, sest peaasjalikult mõtlesin kellaaja sättimisel sellele, kuna mina tavaliselt USA's üheksapaiku eetrisse läinud üllitisele näpud taha saan. Eks see erineb igaühel!)

V, “There is no normal anymore”: Tavapärasus, galore.

Tõtt-öelda avastasin end teatavast kahelvahelolekust “V”-st lähemalt kirjemise suhtes. Ilmselgelt leidis mu senine kitsikus väljundi seeläbigi, et siiamaani pole asja kätte viitsinud võtta. Kuid võiks ju, vähemasti seekordselt veel? Alljärgnevalt seega paari sõnaga taas-kujutet’ “V” värskeimaist episoodist…

Sarja nelja avang-jao (teatavasti paisatakse arvatav lisa eetrisse 2010. aasta märtsist) ekspositsioon meenutab, ilmselt meelega, omaaegset originaali, kuna ka 1980. aastate keskel näidati esmalt “telesündmuse” tähe all minisari, millele hiljem lisandus juba hooaeg sarja kui sellist. Mis seal salata, idee pole ju päris jubedate killast. Ent seal, kus kunagisel algupärandil õnnestus valmis konstruida haarav, ehkki pealtnäha suhteliselt rumal (tõik, millele paraku sekundeerisid ka tollased näitlejatööd), alusvundament, mõjub “kaasaegne” “V” veidralt kahepalgelisena, avaldades ühelt küljelt liiatigi kahtlemata suurepärast ilmutuslikku šüžeeinformatsiooni ning viidates teiselt küljelt, paratamatult, sisulistele “aukudele”, mida sarnane kiirustamine endaga kaasa toob.
Avastasin end juhtumisi mõttelt, et Scott Peters’i viimane sci-fi üllitis - “The 4400” –, kaablikanali (USA), olgugi et vaid põhikaabli (vs HBO/Showtime), sarjana omas endas hulgim olemuslik-loomingulist julgust, kui Peters’i senikirjutet’ skriptid (kõnealune episood sai muuhulgas kahasse sulestatud Sam Egan’iga, kelle seotus sarjaga “Sanctuary” talle siinkohal üldsegi kasuks ei tule) “taas-kujutet’” “V”-le. Mälusopist kerkib esile üks ütlus, “Julkse, aga ikka pelksi kah”. Tõepoolest. Kahetsusväärne on leida end märkamast, kuidas Peters’i visioon näib ette nägevat sügavaimaile probleemiasetustele ainuüksi silma heitmist, samas kui šüžeelik kese näib üha jõulisemalt sõudvat tüütusse neutralismisadamasse, vormides sealjuures kätte antud materjalist igaks juhuks vaid tavapärase dekoratiivskulptuuri, mis, osates küll liigutada, elutseb üksnes mitte-hingestatud, olemuslikus pimeduses.

Ja kummatigi on õiged vastused käeulatuses, lihtsalt julgusest jääb puudu. Tõsi, “V” ei jõua eetrisse kaablis, kus mängureeglid – rohkemalt ja vähemal määral – märksa lahtisemad oleksid, samuti nagu kuulub sari teadupärast prime time’’i esiotsa, s.o kella 8’ks õhtul, samas kui ehk materjali peenekoelisem ning sügavam käsitus näeks ehk ette hilisemat eetriaega. Aga jätame jama, eks? Ka LOST alustas kord oma teed samal viisil. Kuid ajad, mil elatakse, pole enam õieti sarnastatavad LOST’i stardiaastatega. Mul pole hinges kahtluseraasugi, et juhul kui LOST alustaks praegu, jääks ta eluiga küllaltki napiks. Paratamatult teenindatakse tänapäeval ühepäevaliblikliku tähelepanuvõimega indiviide, kelle “konksu haaramiseks” võib väärtuslikku narratiivi käsitleva playbook’i parem heaga nurka heita.

Samas ei saa ma lahti mõttest, et kui kord säherdune teerada juba valitud on, miks mitte sellest, lahti laskmata, kinni krabada? Piinliku kiirmärkusena - mis vaat et vaatajailgi, rääkimata karakterite näoilmeist, võib-olla isegi tabamata jäi – saadi maha “külaliste” tavavälimuse avaldamisega, ent mispärast pakkuda pea simultaanselt Morena Baccarin’i mõjuvalt kõhedusttekitavat silmade sähvatamast, mis – vahest ainukese tõsiselt kiiduväärt detailina kogu seninähtust – oli ilmselt mõeldud sümboliseerima naise tõelist natuuri. Kas poleks mitte olnud parem, äärmisel juhul, kui mainit’ silmatrikid oleksid esinenud kliimaksina pilootjaole, just hetki hiljem situatsioonile, kus õigupoolest kedagi ka oleks kottinud, kelle vastu parasjagu asuda plaanitakse. Ja ehkki see on vaid soovunelm, kas poleks mitte võinud sellist kergelt halvavat pinget kuni praeguseni üleval hoida (näidates ikka-jälle Baccarin’i Anna silmasähvatusi), tõmmates saladuseloori alles nüüd, hetkel, mil oleme “esinelja” keskpaigas?

Interneti avarusis leiab piisavalt mainimist seik, et – arvatavasti irooniliselt aja kokkuhoiu mõttes – pilootjao algfaasis laiutab ehmatav, vististi kolme nädala pikkune, ajaauk, mida “V” uus-käsitluse autorid näikse kasutavat põhišüžeed edasiviiva jõuna. Ja nii on kaamerasilma varju jäänud aja jooksul toimunud küll ülemaailmseid rahutusi, ent vaataja ei saa sellest tegelikult erilist aimu. Seevastu paistavad kõik olevat sündivaga rahul, alates USA valitsustest (kes “No Normal”-is andis “külalistele” lõppeks seadusliku õiguse riigi piireis ringi liikuda) ja paavstist (kes, ma võin nüüd eksida, aga võrdsustas pilootepisoodis “külalised” kuuldavasti “taeva õnnistusega). OK, üks kord siiski on rahutusi lähemalt näidatud ka, ja seda läinud jaos, kui Erica poeg Tyler, “külaliste” värske “rahusaadik”, ühele “v-vastasele” paraja paremsirge virutab. Kuid sisuliselt on “V” jaoks loodud universumis ainuüksi kaks indiviidi, kes aimavad, et midagi on ikka väga viltu. Mispärast? Kaks jagu sees ja ega siinkirjutaja seda päriselt ära jaganud polegi. Kurb, et stereotüüpselt oma usus kahtleva preester Jack’i skepsis kõige sündiva üle on õigupoolest isegi šüžeelisest perspektiivist “söödavam” kui mistahes jõud, mis FBI agent Erica’t tagant kihutavad. Pilootjaos, mäletatavasti, komistas ta teatava terroristiraku nihverduste tõusule, justament simultaanselt “külaliste” saabumisega. Ja seda uurima asudes, muuseas ka kuuldes, kellega “külaliste” puhul päriselt tegemist on (detail, mis paistis retrospektiivis olema sedavõrd väheoluline, et käesoleval jaol polnud sellele mahti isegi mitte viidata), registreerus naisele, lühidalt öeldes, ainult nõndapalju, et “külaliste” puhul on tegemist kaasaegse derivaadiga “pahadest terroristidest”.

Ja nii jõuamegi välja järgmise punkti manu. Ehkki tänapäevase “pärismaailma” taustal omab kunagise fašismiteema asendamine terrorismiga kahtlemata omi plusse (olgugi, et nõustun siinkohal täielikult vististi ühe kommentaatoriga imdb.com’ist, kelle arust algupärase “V” intellektuaalne vundament on piisavalt veekindel ka praeguses eluilmas), pole “taas-kujutet’” “V”, oma käesoleval kujul, midagi enamat pealiskaudsest protseduuridraamast, millel jäävad vajaka nii abinõud, kui ka eesmärgid, rääkimata senisest, raudkindlalt must-valgest, “hea” versus “halb” dihhotoomiast. Ja see pole midagi sellist, mida me varem juba kordi näinud poleks, lihtsalt nüüd hüplevad leierkasti ära käiat’ muusikapala saatel, vähemasti pealtnäha, teisesed, “eksootilisemad”, etturid.

Ma parem ei alustagi Elizabeth Mitchell’i teemal, kuna esiteks on kurb, kus täpselt tema karjäär LOST-i järgselt jätkub(*) (lugesin hiljuti kusagilt, et nimetet’ sarja finaalhooajas figureerib ta vaid näputäies osades, at best), ja teiseks, kuna ABC paistab kästingut baseerivat, lähtudes sealjuures ühest oma kvaliteedi-lipulaevast, samas kui millegi sarnase loomiseks… napib julksi.

(*)Sama olgu öeldud ka “saatusekaaslase” Sonya Walger’i kohta, kelle talent “FlashForward”-i juures veelgi enam raisus on. Kasvõi seepärast, et näivas “võta üks ja viska teist”-situatsioonis on “V”-l vähemasti potensiaali.

Vahest Scott Rosenbaum, “V” värske showrunner, tuleb, kuigi ilmselt juba tuleval aastal, toime 360-kraadise pöördega. Ent seegi, paljuski nagu mitmedki ülal esitet’ osundused, on pigem täitumatu soovunelm, sest lõppude lõpuks on ju vundament juba laotud ning kinnigi mätsitud, mismoodi sa seda ikka enam lõhud.

Kaks killukest veel:

• Mitte, et ohumärke senisest “V”-st tikutulega otsida tuleks, kuid üks hirmutavamaid on kindlasti fakt, kui Alan Tudyk’i kehastet’ “külalise” ellu ärkamine ei tekita mitte põlevat huvi tuleva osas, vaid põhjustab pigem omalaadse “oh, näeb õnneks veel Tudyk’it”-reaktsiooni.

•  “V” teise episoodi reiting, üldise numbri osas, kahanes ca 4M jagu võrreldes piloodiga 18-34. aastaste demo kukkus nädalataguselt rekordilt (5.2), peaaegu 1.5 punkti, 3.8 peale. Referentsina, FF on vahest ehk kõigi seniste jagude peale kokku sedavõrd palju alla-tee spiraali nautinud. Täiesti võimalik seega, et – eeldates “V”-i suundumusi samaks jäävat – avahooaeg ka ainukeseks jääb, juhul siis, kui kukkumine (ehkki vaevalt enam sedavõrd võimas) jätkub.

Kui ei juhtu just midagi uskumatut, jääb käesolev nähtavasti viimaseks korraks, kui siinkirjutaja “V” uus-versiooni lähemalt puudutab. Usutavasti vaatan ma asja siiski edasi, kasvõi masohhistlikust huvist, et tagant järele endale kriitikat nina alla pomiseda, kuid ma ei leia – vähemalt hetkel ning kaheldavasti ka mitte novembrikuu kahe järgmise osa ajel – märkimisväärset põhjust, miks ma peaksin Peters’i värskeimat, kas loomingulise otsusena või peale surut’ nõudena, kohitsetud üllitist puudutama blogis, mille eesmärgiks on siiski filmide/sarjade koorekiht.

Firefly, “Ariel”: Jayne vs. Mal

Nõndaviisi, siis. Aeg järjekordselt sealmail, et asjakohane vaagida, nagu juba tavaks on kujunenud, küllaltki süvitsiminevalt, üht senikäsitlematuist FIREFLY osadest. Joss Whedon’i kriminaalselt lühida elueaga sarja kaemisega sai keskpaikne künnis ületatud juba põhimõtteliselt kaks episoodi tagasi, mistõttu nüüdsest saab vaatluse all paraku olema juba selle võrratu teleüllitise ümmarguselt teine pool, ehk siis viimased kuus jagu, millest eespoolt esimesest -- “Ariel”-ist – alljärgnevalt ka lähemalt mõtiskleme…

“What are you taking this so personal for? It ain’t like I ratted you out to the Feds.”

- Jayne Cobb

“But you did. You turn on any of my crew, you turn on me. Since that’s a concept you can’t wrap your head around … then you got no place here. You did it to me, Jayne, and that’s a fact.”

- kapten Malcolm “Mal” Reynolds

Oh, Jayne.

Oh sind küll, Jayne.

Midagi analoogset ülalesitet’ lakooniliste lausejuppidega kandus mu peast läbi koheselt nii hetkel, mil “Ariel”-i lõputiitrid ekraanile ilmusid kui ka, loomulikult, kogu episoodi teise poolega seonduvaile sündmusili kaasa elades.

Võiks sõnada, et Adam Baldwin valdab omalaadset annet mängimaks sugugi mitte konkreetselt must-valget kurikaela, per se, vaid sellist vilavat, igi-nihelevat, ent sagedaste ootamatusevarjunditega karakterit (mõneski mõttes oleks siinkohal paslikuks, kõrvutavaks, näidismaterjaliks kasvõi tema Chad Shelten’i tegelaskuju – irooniliselt samuti lühiajalisest sarjast - “Day Break”). Sellist, kes olemuslikult justkui ennetaks igasugust võimalust üksikasjalikumaks analüüsiks. Ma leian, et poleks üldsegi ebaõige järeldada, et Jayne Cobb’i saaks ehk kõige ilmekamalt piiritleda läbi “paradoksi” mõiste. Üritame mainit’ mõtteteral veidike ulatuslikumalt peatuda.

Ehkki senimaani on hingekarjase Book’i minevik-elu kaetud saladuselooriga, saaks ülejäänud Serenity karaktereid arvesse võttes siiski kahtlemata tõdeda, et Baldwin’i poolt kehastet’ Jayne oleleb ennekõike kusagil omaette elutasemel, sealjuures juba eos oma pealesunnit’ kaaslastega kokku sobimata. Ütlen justnimelt “peale sunnitud”, kuna juba varakult, sarja avangul, kirgastub vaatajale, et, nagu metafoorselt öelda tavatsetakse, Jayne Cobb on sellesinatse maailma elu-olusse  “lõigatud” teisesest “kangast” kui kõik ülejäänud Serenity liikmed.

Kestev kamraadlustundmus, mis paljuski teisi karaktereid -- kas rohkemal või vähemal moel, määratleb --, kellega Jayne päevast-päeva laeva-elu jagab, mõjub mehele enesele meeletult võõristavalt. Mitte, et tema pertseptsioon midagi taolist, lähemalt süvenemata, lihtsalt kahe silma vahele jätaks. Jayne’i elukäsitlus on lihtsalt sedavõrd vastupidisem, et ta ei näe taolisel lähenemisnurgalt mitte mingisugust kujukat mõtet. Omaenese Mina mõistab ta piisava selgepiirilisusega, andes endale seeläbi aru, et tema personaalne maailmatunnetus eristub teravalt ülejäänute omast. Lihtsalt öeldes, Jayne ei loo mõttetuid illusioone iseoma olemusest. Ta on selline, nagu ta on, oma iseloomulikul “toorel” ning ilustamata kujul, visates üle söögilaua kohatu alltooniga märkuse Kaylee aadressil (“Serenity”) või jättes silma pilgutamatagi sinnapaika oma kunagised “partnerid” (sealjuures üht ka sundmatult jalga tulistades) (“Jaynestown”), kui sarnane teguviis vaid kogukama rahapauna ning parema magamiskohaga kulmineeruks. Jayne on ennekõike hetk-impulsside ajel võimalikku kasu kalkuleeriv opurtunist. Kui minna ehk veelgi kaugemale, poleks võib-olla et vale väita sedagi, et Jayne juhindub oma eluilma konstrueerimisel simplistlikust haistingteadvusest, mille ainuoskuseks on vaid tasuva teenistuse tajumine. Seeläbi meenutab tema emotsionaalne muster teatavat ebatervikut, poolikut kui sellist, hulpides vaid konstantses mõistmatuses ümbritseva suhtes, nagu tol korral  -- “Jaynestown”-is – kui mehele valmistas üüratut segadust adumine, et ilmas leidub ka selliseid inimesi, kes temasuguse petise pärast nõus on oma elu jätma. Ohverduslik ning ennekõike truu külg Inimeses jookseb paljuski mööda Jayne’ külgi maha, jättes alles vaid häiriva sügeluse, millele mees võimetu on nime andma.

FIREFLY pilootosa “Serenity” kulminatsioonis, kui Mal Jayne’ile oma kahtlusist “seadusemehe” köidikutest vabanemise osas teada annab, küsib ta viimaks Cobb’ilt otsesõnu, et miks too siiski oma kapteni vastu pöörata ei soovinud, kuna seadusesilm ju kindlasti omajagu selleväärset tasu pakkus. Jayne vastab õlakehitusega, osundades, et küllap polnud siis raha “piisavalt hea”. Kui aga kapten edasistki huvi tunneb, pärides aru, et mis siis juhtuda võib, kui “raha on piisavalt hea”, retordib Jayne, et sellisel juhul tuleb “üks huvitav päev”. Suurepärase kontinuteedina sarja avaosas nähtule, leiabki kirjeldatu järje “Ariel”-is – ühtekokku  üheksandas episoodis, kirjutatud Joe Molina poolt (kes, muuhulgas, on stsenaristiks ka ülejärgmise, üheteistkümnenda jao -- “Trash” – juures), režii aga Allan Kroeker’ilt – kus Jayne’i sõnad kõige otsesemas mõttes ka teoks saavad, kuna viimane leidis raha viimaks ometi “piisavalt hea” olema (mis muidugi ei tähendanud sugugi, et ettevõtmine nii mitmelgi rindel täielik läbikukkumine poleks olnud – on ju Jayne’ eelnevalt mainitud impulsid oma natuurilt eeskätt lühinägelikud).

Niisiis, “Ariel”-i algatuseks on Serenity teel tiitelplaneedi suunas, mille puhul on tegemist keskse maailmaga Liitlasplaneetide Liidus. Täielikult Alliance’st küllastunud “uhkel kivil” – nagu oma mõtteid Ariel-i kohta väljendab kapten Mal – pole aga esmapilgul oodatagi tavapärast äri ajamist, mis Serenity meeskonnale ka igatsetud sissetulekut tooks, kuna taolises kohas enese ilmsiks tegemine tooks endaga kaasa ainuüksi soovimatut peavalu.  Alliance’i-põhisele planeedile siirdutakse hoopiski seetõttu, et kompanjonide gildi seadused nõuavad Inaralt igaaastast kliinilist ülevaatust ning tegevuslitsensi uuendamist. Kui Inara saab aga maale lastud omi asju ajama, on kõik ülejäänud paratamatult sunnitud aega parajaks lööma, näiteks laadungiruumis hobuseraudadega täpsust visates.

Eelnevalt aga, enne kui Inara Serenity’t veel lahkuda polnud jõudnud, leidis aset üks äkiline intsident, mis oma tõsise kaalukusega heidab varju nii edaspidi aset leidvaile sündmusile (kui ka, tõepoolest, ilmselt ka minu enese poolseile tõlgendusile). Nimelt, näivalt ilma igasuguse provokatsioonita, libiseb River tasahilju kööki, naasedes sealt lihanoaga, millega Jayne’ile risti üle rinna virutab, mispeale viimane, ilmselgelt püha viha täis, ta tagantkätt pikali virutab. Pealtnäha ehmatav situatsioon lahenes siiski aga õnnelikult, kuna Simon’il polnud probleemi Jayne’i vigastuse kinni õmblemisega.

Nähtavasti osalt seetõttu, et oli tahtmatuks tunnistajaks oma õe ootamatule ebastabiilsusilmingule, osalt aga kantuna süvenevast murest selle üle, et mis siis täpselt River’it painata võib, tuleb Simon järsku välja detailselt läbimõeldud plaaniga, mis aitaks temal oma õde kohalikku linnahaiglasse ajuskännimisele toimetada, samas kui teistel oleks tänu kohapealseile rohuvarudele kena võimalus oma rahamured pikemaks ajaks lahendada.

Lähem plaan seisnes Mal’i, Zoë’ ning Jayne’i (jah, ka tema näis toimuvaga täiesti päri olevat, jättes hiljem isegi kergelt mulje, nagu, ehkki läbi vimma, imetleks ta “tohtri” ettevõtlikust sellise, korraliku, plaani väljatöötamisel) maskeerimises esmaabitöölisteks, kes vastava sõiduvahendi ning ID-kaartidega haigla juurde saabuvad, kaasas uimastatud Simon ning River kui “surnud patsiendid”, suletuna, mis näikse meenutavat omalaadset futuristlikku, surnukirstu. Öelduga seondub ka “Ariel”-i vahest ainukene humoristlik aspekt, mis seisnes Simon’i lõppematutel katsetel õpetada kolmikule faux kiirabitöölisist rida arstilingost pakatavaid lausungeid, juhuks kui keegi alul nuhkima peaks asuma, et mis ja kes. Ehkki entusiastitriaadi ponnistuste tunnistamine iseenesest tõi naeratuse näole (kas või seetõttugi, et, kannustatuna sügavast soovist laevalt uttu tõmmata ning midagi korda saata, tegutsesid nad tõepoolest analoogselt kinkeootavate lastega, kes, mõistes oma “tasu”, on selle nimel vaat et kõigeks valmis), võtab seekordse “naljakrooni” moment, mil Mal, pidanuks kordama lauset “The pupils were fixed and dilated” (“pupillid olid fikseeritud ning laienenud”), vormib sellest meenutuslikus ähmis hoopiski “The pupils were fixed and dilapidated” (“pupillid olid fikseeritud ning hooletusse jäetud”). “Ariel”-i kõnealuse külje puändiks oli loomuldasa stseen kolmiku haiglasse jõudmisest, kus, arvatavasti valveõde, nendega sõnagi vahetada ei viitsinud, viidates nad vaid morgi poole. Arusaadavalt ei lükanud muutlikud tuuled pähe õpit’ teerajalt kõrvale aga Jayne’, kes, vaatamata tõigale, et keegi teda kuulata ei soovinud, sõna otseses mõttes eelnevalt ajju-tuubitu ühe hingetõmbega välja pahvatas.

Edasi toimetati plaanipäraselt, suundudes morgi poole, kus veel-magavad Simon&River ühes Jayne’ga esimeste üles ärkamist ootama jäeti, et seejärel “kirste” ravimite ohutuks transpordiks pruukida. Siinkohal lõppes “plaanipärasus” aga ka otsa, kuna kahetsusväärselt peitus Jayne Cobb’i entusiastlikus “vimma-unustuses” siiski tagamõte, ja sel korral juba midagi hulka rabavamat kui eelnevalt korda saadetu. Nimelt lipsab mees Tam’ide magades korraks morgiruumeist välja ning võtab ühendust ühe Alliance’i ohvitseriga, kellega näib kehitavat juba eelnevalt sõlmit’ kokkulepe põgenikke puudutava tasu osas, kuna Jayne annab vaid mõista, et asub nö positsioonil. Morgi tagasi pöördudes hakkavad õde-venda juba vaikselt ärkama ning märkimisväärse detailina, ehmatades sealjuures naasnud Jayne’i, hõikab äsja virgunud River, “Copper for a kiss”(*).

(*)Arvesse võttes just-tsiteeritut, episoodi alul nähtud äkkrünnakut Jayne’i suunal ning “Ariel”-i kulminatsioonis justkui teadva, ent samas keelt hammaste taga hoidvat pilku, näis River jällekordselt artikuleerivat seda omalaadset etteaimavat oskust, mida neiu on mööduvlikult esitanud näiteks nii “Bushwhacked”-is (surnute tajumine) kui ka eelnenud, “Out of Gas”-is, kus Simon’i sünnipäevaküünalde leekides kirgastub tüdrukule lähenev mootoriplahvatusest tingitud tulekeel.

Kui ka Simon ärkab, asutakse teele (Simon riietet’ kui arst, River kui patsient) skännimisruumi poole, kus noormees teab asuvat 3-D formaadilist kujutist loovat neuro-imidžer’i. Jõudes viimaks nõnda kaugele, et silmitseda kolmedimensionaalset kujutist oma õe ajust, adub Simon, et River’i koljut on nii mitmelgi korral avatud ning ühel või teisel moel aju lõigutud, sealjuures eemaldades ka tüdruku amygdala, mida ta kirjeldab kui panipaika inimlikule võimele oma emotsioone alla suruda. Teisisõnu, kontrastina Jayne’ile – kelle “emotsionaalsest mustrist” on paljutki vajaka – tunneb, nagu nähtud kohutatud Simon väljendub, River “tunneb kõike, ta ei saa muud moodi.”

Kuid ei lähe otseselt plaani kohaselt ka kõik see, mis Jayne ehk omaette juba vaimusilmas ettekujutanud oli. Esmalt, olles teel morgist 3-D formaadilist neuro-kujutist loova apparatuse juurde, hoomab ta läbi ääretult peenekoelise näoilme esmakordselt korda saadetud viga, olles tunnistajaks sellele, kui Simon, River’i ehutusel (lastes ka siinjuures aimata eelmainit’ tajuvuslikkust, kuna hetki öeldu järel patsiendi süda tõepoolest seiskub), päästab ühe Ariel’i St. Lucy nimelise linnahaigla patsiendi, kes vastasel juhul kohaliku arsti ebakompetentsuse tõttu loojakarja oleks suundunud. Simon kui Pealinna tippkirurg omas elemendis, esitamas kirjeldet’ stseeni ajel hunnitut kujutist oma “kaotatud maailmast”, mida eluvalikud talle enam iialgi tagasi ei kingi. Samalaadselt “Jaynestown”-i sündmuste kulminatsiooniga on selgi hetkel Jayne’i silmis sündimas midagi, mis otseselt tema jaoks on mõistetamatu, mida Baldwin’i miimika ka suurepäraselt artikuleerib, lisades sinnasamasse segadikku ka terakese arusaamist, eneseleteadvustamist, et sel korral ei reeda ta üldsegi mitte üht suvalist röövlinägu parema elamise eest, vaid hoopiski “head inimest”, kes pole tema enesekeskset initsiatiivi ära teeninud. Ja rääkides initsiatiivist, kullahimu transformeerib Jayne’i õnnetult naiivseks, hetkekski kaalumata, et Alliance’iga diili sõlmimine ei pruugi olla just eriliselt kosher. Ja nii võetaksegi, kui Jayne ning Tam’id tagumise ukseni jõuavad -- kuhu Jayne õde-venda, valetades kokkulepit’ randevuu koha muutumisest, juhatab – kõik kolm kinni, sealhulgas ka Jayne, ja seda sealjuures omamoodi irooniliselt, põgenike aitamise eest. Petetud ning rahast ilma jäetud Jayne teeb veel viimses hädas vastuhakukatseid, ent peab lõppude lõpuks siiski alla vanduma, lõpetades ahelates sarnaselt nendega, kelle pealt ta teenida lootis. Simon, muidugi, luges Jayne’i asjatut võitlust loomuldasa püüdena aidata, külvates ta üle tänuga, mis tahumatus mehes veel enamgi silmnähtavat ebamugavust tekitab kui tohtri omas elemendis nägemine.

Aga ka Alliance’i sõdurikaader, eesotsas agent McGuinness’iga (Blake Robbins), jääb lõppeks pika ninaga, kuna peatselt ilmneb, et ehkki justament nemad hoolitsesid tagaotsitute kinni püüdmise eest, saabuvad nabituile järele hoopiski teised. Ja siinjuures leiab ära kasutamist ka teine vägagi voolavliku loomulikkusega narratiivi lisatud “tagasiheide” sarja algusaega, täpsemalt teisele episoodile –- pealkirjastatud “The Train Job” –, mida mäletatavasti ilmestas  River’i lalin “two by two, hands of blue” jao eelviimases stseenis, samas kui kulminatsioonis ka kahte sinistes kummikinnastes ning ülikondades meest näidati, küsitlemas Alliance’ i ohvitseri kahe põgeniku osas.

Kuna vahi all oleva kolmiku edasine saatus (nagu ka transport) pole enam Alliance’i sõdurite teha, viiakse nad seniks ühte ruumi hoiule, kuni “ülemused” pärale jõuavad. Sealt suudavad Jayne ning Simon, sattudes üks-ühele kummagi valvuriga, aga põgeneda, samaaegselt kui haiglasse saabub juba “The Train Job”-ist tuttav “sinikäte paar”, kes põgenikele järele tulid (kutsudes sealjuures samuti esile River’i telepaatilise külje, kui too järsku nendib, et “nad on kohal”).

Siinkohal võib aga öelda, et lisaks ninanipsule sai Alliance’i ohvitseri ning tema sõdurite saatuseks ka “toki lühem ots”, kuna, sellejärgselt kui “sinikäte” jaoks ilmneb, et nii ohvitser kui arvatavasti ka sõdurid püütudega rääkisid, võtab üks kinnastatud meestest välja veidra, otsekui kahe otsaga pliiatsit meenutava, instrumendi, mille järgselt kogu paigal viibib Alliance’i rahvas igatpidi veritsema kukub, kuniks kõik neist järgemisi siitilmast lahkuvad(**).

(**)Ja siinkohal ainuüksi spekulatsioon – kuna nagu juba eelnevalt tõdetuna, ehkki vaatan FIREFLY’d teistkordselt, ei mäleta, ega õieti kavatsegi, kõiki šüžeelisi pidepunkte – selle kohta, missugust lähemat sidet Akadeemia Alliance’i valitsusaparaadiga üleüldse omab? Ülalmainit’ veristamistseenist jäi pigemini mulje kui “jäljekoristamisest”, ent mitte oletatavate liitlaste sõdurite korrale kutsumisest. Eks see võib muidugi olla nii üht kui teist, kuid vägisi jäi kummitama mõte, et Akadeemia funktsioneerib Alliance’ist sõltumatult.
 
Kõrvaldades teelt Alliance’i kaadrit, jõuavad “sinikäed” põgenikele, River eesotsas, järjest lähemale, kuid küllaltki viimasel hetkel, kantuna neiu oskusest leida õige väljapääs ning teisalt Mal’ist ning Zoë’st, kes väljastpoolt ukse puruks lasevad (olles varemalt eeldatavalt majaplaanide abil sinnasamasse kohta välja jõudnud), suudetakse halvimast hoiduda. Piisavalt napp pääsemine, see.

Taas laeval, ei väsi Simon endiselt Jayne’i kiitmast, vihjates isegi mehe kangelaslikkusele, kuid nii River’i kui ka Mal’i poolt on võimalik tajuda võnkeid “tõelisest” arusaamisest ning läbinägemisvõimest. Ehkki seltskonnas mängib Mal kaasa, on Jayne’iga kahekesi jäädes aeg mask maha pühkida, mistõttu virutab kapten viimasele järsku ootamatu obaduse mutrivõtmega, lüües Jayne’i oimetuks (teravmeelne “etteaimamine” selleks muuseas läbi kapteni fraasi, kes Jayne’i ootab hea töö eest “suur palgapäev”), paigutades ta seejärel laadungiruumi õhulüüsi, kaaslaseks vaid väike raadiosaatja, mille teel – hetki hiljem, kui Jayne juba meelemärkusele on tulnud – pidada maha üks, vahest isegi liialt kaua soolas olnud, vestlus (mida olen osaliselt tsiteerinud ka käesoleva kirjatöö päises), pannes mehe simultaanselt silmitsi ka surma enesega, ja seda avatud ukse näol, mis iga hetk võib saavutada kontakti atmosfääriga ning Jayne’i lihtsalt välja pillutada.

Asjata pole ma käsitletava episoodi alapealkirjaks otsustanud valida Jayne Cobb’i ning Mal Reynolds’i omavahelist vastandust. Samavõrdselt kui River’i emotsionaalne tasand vastandub Jayne’i omale, oponeerib Mal’i sissejuurdunud moraalikoodeks (sealjuures kahtlemata paljuski fundamentaalset kannustust saanud mehe sõjaväeperioodist) Jayne’i loomuldasa argpükslikule juuretusele ses’ vallas (“money was too good”). Lõppude lõpuks, kuuldes viimaks arvatavasti parimat vabandust, mis Jayne suust tulla võib (pikemalt sellest järgmises paragrahvis), ületab kapteni sisemuses siiski halastus karistuse. Veelgi, olen ju ikka ja jälle, kuitahes möödavlikult, juttu teinud sellest, kuivõrd sügavat tähendust, tegelikult, omab Mal’i jaoks laeva meeskondlik ühtsus ning seeläbi ka kamraadlus tervikuna. Teatava kliimaksi saavutas kõnealune idee ennekõike eelkäiva osa -- “Out of Gas” – puhul, mille eelviimases stseenis leiame rohtudest uimase Mal’i pärimas selle järele, kas kõik ikka endiselt ka siis alles on, kui ta kord üles ärkab. Käesolevat juhtu, mil Mal määratleb Serenity meeskonda (ja omal moel ka laeva ennast, eriti kui meenutada läinud osa) kui üht terviklikku organismi, võib ses’ osas kindlasti määratleda kõnealuse šüžeeliini kulminatsioonina.

Kuid, nagu juba käesoleva kirjutise alul ka osutasin, leian jätkuvalt, et Jayne’i osas pole tegemist pahatahtliku “kurikaelaga”, per se. Tõsi, mehe enesekesksed ihad on olnud esiplaanil hetkest, mil ta Serenity’ga liitus ning materialistlikud soovid muudavad ta hoolimatuks ümbritseva suhtes, ent kõike arvestades ei varjuta see mehe internaalset pilku, mis vähemasti sisimaski, suudab eristada “head” “halvast”. Ehkki ta on võimetu järgimaks oma sisimasi “fooritulesid”, ei tähenda see nende sootuks puudumist. Väljendusid ju Jayne’i segased tunded millestki sellisest nagu “truudus” --- kui purupaljas mudavalmistaja ennastohverdavalt Jayne’le mõeldud kuuli ette hüppas – arusaamas oma olemusest, samas kui Mal’i otsustav käitumine, jättes mehe Serenity õhulüüsi surema, tingis Jayne’is omamoodi harukordse minnalaskmistunde ja ootamatult sügava palve, mis jättis kaptenile surma selgitamiseks vabad käed, ainuüksi juhul kui see ei maini tegelikku põhjust. Ehk olekski targem nõustuda Jayne’i enda sõnadega selle kohta, et tal napib taipu. Veelgi enam, tahumatu opurtunistina puudub tal inimestele loomupärane “filter”, mis vähemasti printsiibis, tagab “õige” käitumise. On sellest aga küllalt, et omistada Jayne’ile sildistus “halb”?

Veel mõningasi mõtteid:

• Kuna juba algusest peale oleks Jayne soovinud pahandusi kaela tõmbavaist põgenikest vabaneda, jääb käesoleval juhul kaks võimalust. Kas mees tõepoolest hoidis oma ihasid sordiini all, kalkuleerides konkreetset momenti, mil võimalus enim pead tõstaks, või -- ja mis, arvestades Jayne’i loomust näib olevat hulka loogilisem – ajas tal lõplikult kopsu üle maksa River’i järsk rünnak, pannes ta, hetke ära kasutades, toimuvaga kaasa minema, salaja aga omapäi tegutsema.

• Kiirabisüstik, mille Kaylee ning Wash vanarauaõuest ära toovad ning kiirkorras restaureerivad, on õieti ehitatud 2/3 skaalas nõukogude Mil Mi-24 Hind D helikopterimudeli alusel. Wikipedia teab rääkida, et grupp fänne olla nimetet’ süstiku Mojave vanarauaõuest Californiast ära ostnud ning tegelevad nüüd selle taastamisega.

• Ja veel samast allikast: Pärast seda kui Mal jt mitmeti edukalt reidilt (jah, nii Mal kui Zoë’ ajasid “kirstudesse” suuremal hulgal Simon’i poolt ette kirjutet’ ravimeid – nimetuste spikker asus Mal’il muuseas käevarre peal), haarab Mal järsku Kaylee’l tagant kinni ning tõmbab ta kallistuseks lähemale. Väidetavalt olevat tegemist olnud Nathan Fillion’i enda improga, kuid kaadrisse jäeti see siiski, kuna Joss Whedon leidis, et arvestades Mal’i karakterit, oli see tema poolt vägagi loomulik liigutus.

• Kolmedimensionaalne neuro-kujutist loov masinavärk, mis võimaldab Simon’il pilti River’i ajust füüsiliselt sinna-tänna liigutada, on üks järjekordseid futuristlike elemente tehnoloogia vallast. Mäletatavasti oli üheks omanäoliseks futuristlikuks lahenduseks ka relvaskännimismehhanism “Shindig”-is. Muidugi, kumbki neist pole oma olemuselt enam teab mis “out there”. Taoline inimorganismi visuaalsel täispinnal kujutav aparaat võib juba kümnekonna aasta pärast reaalsuseks saada.

• Huvitav oleks teada, mispärast täpselt Ron Glass’i “Ariel”-is ei figureerinud. Kokkulangenud filmimisajad, vahest? Taolise ensemble-sarja puhul tuli lihtsalt kerge ootamatusega, kui mainiti, et hingekarjane kusagil Bathgate’i kloostri juures maha pandi.

• Ehkki “Ariel”-i puhul on tegemist üle pika aja episoodiga, kus ka Summer Glau River rambivalgust kogeb, asub jao narratiivne kese paljuski siiski mujal. Mitte, et see halb oleks, sest Glau võrratut kehastust River’ina ongi vahest ehk targem kogeda mõõdukalt, kui pidevlikult. Olgu sellega, kuidas on, Glau valdusse jäävad siiski ühed parimaist “Ariel”-i tsitaatidest, nagu näiteks “ta näeb punases parem välja”, sellejärgselt kui ta Jayne’ile noaga risti üle rinna on löönud, või stseen hetkest – kui õde-venda ning Jayne juba kinni on võetud – kus leiame River’i rääkimas omal iseäralikul moel jõuludest ning kingitustest, öeldes muuhulgas järgmist: “Ära kappi ka vaata. See on kitsi.”

• Ahjaa. Originaalselt läks “Ariel” eetrisse kaheksanda osana, ehk siis järgnedes “Safe”-le, mis mäletatavasti oli ka, ehkki hulka kesksemalt, River’it ning tema venda puudutav episood. Vaid Whedon teab öelda, miks “korrektne” järjekord neid kaht jagu koos ei seedi, kuid samas tuleb nentida, et pidades silmas kõnealuse episoodi põhiliine, on kahtlemata tegemist ideaalse kaaslasega läinudkordsele “Out of Gas”-ile.

Nõnda palju siis sel’ korral. Viis episoodi Joss Whedon’i FIREFLY’d veel järel. Oijah! Kuid mis teha. Järgmisel korral saab luubi all olema juba kümnes episood -- “War Stories” – mis teatavasti sisaldab, juba ette ülilahedat, audio kommentaari Whedon’lt ning Alan Tudyk’ilt. Niisiis.. tulevase kirjutamiseni!
_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Nathan Fillion (kapten Malcolm “Mal” Reynolds), Adam Baldwin (Jayne Cobb). 2) vasakult-paremale: Summer Glau (River Tam), Adam Baldwin (Jayne Cobb) & Sean Maher (Simon Tam). 3) vasakult-paremale: Dennis Cockrum & Jeff Ricketts (“sinikäed”). 4) Sean Maher (Simon Tam). VLC snapshots, erakogu.

V (2009), “Pilot”: Julge taaskujutlus, jah/ei?

Ha! Ja siin ma olin, veel paar päeva tagasi, jõudmas isekeskis järeldusele, et ilmselt lõiikab ajaratas oma ning et va “r.l” ei soosiks ilmselt blogosfääriga aktiivset mestimist. Ent võta näpust, siiski tuleb teha erand. Niisiis, ilma pikema jututa…

ABC, üks neljast suurimast USA “edastusvõrgust”, on juba käimasoleva telehooaja algusest saati usinalt ametis LOSTile “järeltulija” otsimisega. Ehkki kurb jälgida, on eesmärk äriliselt perspektiivilt vaadatuna arvatavasti igati kiiduväärt. Ja kuna teadupärast rahatäht kvaliteedist ei huvitu, püütakse meeleheitlikult täita seda “nišši”, mille LOSTi tulevaastane finiš paratamatult telemaastikule jätaks. Läinud kuu alul proovis ABC esmalt kätt FLASHFORWARD’iga, mis pärines alul Goyer’ilt ning Braga’lt (kinohiti DARK KNIGHT stsenaristidelt), kuid vahetas kiirelt showrunner’it, kelleks vähemasti kuni kolmeteistkümnenda episoodini (ja ma siinkohal vaid oletan) sai olema Marc Guggenheim, kes väidetavalt võeti pardale selleks, et ta sarjale sügavamat karakteripõhist mentaliteeti lisaks. Mõne nädalaga oli aga selge, et “esmaloojad” peaksid siiski tagasi pöörduma ning hoopiski Guggenheim’i perifeeriasse jätma. Ja eeldatavalt back-9’i ehk hooaja juurde tellitud viimase üheksa episoodi jaoks on uuesti showrunner’ina pukis juba Braga. Pean silmas siinkohal fakti, et nende jagude juures, see, et Braga vanale positsioonile naaseb, on juba fakt. ABC muidugi, on FF’iga absoluutselt rahul. Tänapäeval pole 8-9M vaadatajaid ning konstantne 3.0 18-34. aastate demo just midagi, mille peale hoolimatult aevastada. On aga teada-tuntud tõsiasi, et kvantiteet ei tähenda kvaliteeti. Vähemasti käesoleval hetkel pole FF isegi “vaese mehe LOST”, eriti kui ma siinkohal meenutaksin mitmeid kuid tagasi internetiavarusist silma jäänud tabavat lausungit, et isegi kehv LOSTi episood on parem kui 80% TV poolt pakutavast. Üheülbaliste ja staatiliste karakterirakendustega, samalaadse näitlejatemänguga ning järk-järgult tekivate šüžeeaukudega (rääkimata juba kordi nähtud flashforward’ite igakordsest taasleieramisest, mis vähemasti mind kõva häälega karjuma paneb – a la riski ehk vähekenegi, kõik vaatajad siiski pole tähelepanuvõimetud idioodid?) hakkab FF salamisi sarnanema juba HEROESega. Ehk polegi see võrdlus sedavõrd laest võetud. Näivad mõlemad end liialt tõsiselt võtvat, samas kui loominguline pool ilmselgelt vajaka jääb. Aga mitte FF’ist ei soovinud ma rääkida…

“V” aluseks on samanimeline kaheksakümendate ulmesari, mis tollal tulenes Kenneth Johnson’i käe alt ning sisaldas endas ‘83. aasta minisarja ning seejärel, järgmise kahe aasta vältel jooksnud üheksateistkümne osalist telesarja. Kui mu mälu mind ei peta, siis Eesti ekraanile jõudis kõnealune üllitis kusagil 90ndate keskel. Lihtne matemaatika annab oletada, et olin tollal ca. 10-13. aastane. Taolisest lapsepõlveajast ei mäleta ma just palju televisiooniga seonduvat. Ent ma mäletan “V”-d. Õigemini, julgen arvata, et “V” oli minu esimene tõsisem kokkupuude ulmežanri kui sellisega üldse. Originaalsari ei meenu mulle loomuldasa detailselt, kuid nii mõnigi stseen (niivõrd-kuivõrd “võtmestseen”) on senini kusagile mälusoppide sügavustesse pesa teinud. Nii kerkib pähe näiteks stseen, kus tollane peategelane satub “külalistele” peale hetkel, mil viimaste šarmantne naisliider parajasti valget hiirekest alla kugistab, nii et inimsuu järsku sisalikukoonuga asendub. Või näiteks moment mitmeid jagusid hiljem (ilmselt siis juba telesarja paiku), kus kena “külalisneiu” ning inim-noormehe suhtest sünnib laps, kes on algselt üleni sisalikusoomustega kaetud, mida seejärel ettevaatlikult eemaldama asutakse (mäletan, et ei saanud nimetet’ kujutluspilti tagant järele veel kaua aega peast), et lõppeks avastada, et “koore all” peitub tegelikult päris tavaline vastsündinu (OK, tegelikult ainult küll mõningaseks ajaks, sest sehuksed “hübriidid” vist kasvasid kiiresti ning kui mu mälu mind alt ei vea, omandasid nad oma sisalikupoolsest “liinist” ka kollased silmad ning kaheharulise otsaga vägapika keele). Törtsuke rohkem kui aastakümme hiljem (kui Eesti mastaabis võtta), näib originaalne “V” loomulikult naljakas ning paljuski tobe. Ent midagi pidi ju siiski, nagu öeldakse, pinna all peidus olema, et teatav kogum mälestusi veel praeguselgi hetkel sedavõrd erk on, või mis?

Ent Scott Peters’i (“The 4400”) taaskujutlus kunagisest originaalist pole vähemasti pilootosa järel midagi taolist, millest tingituna kaasaegne 13. aastane põnn unenatukest kaotama peaks. Ja kohe kindlasti pole tegemist väärilise tulevapõlvega LOSTile, olgugi, et tühipaljalt vaatajanumbreid arvestades ta seda juba on (üle 14M vaatajaid, 5.2 18-34 demo).

Kui ma eile öösel, vaatamise järgselt, imdb’ssi, “V”-ga seonduvaid postitusi lugema kolisin, jäi muuhulgas silma tõdemus, et need vaesed õnnetud, kes “veel” originaalsarja mäletavad, õigupoolest polegi sarja ihaldatud vaatajaskond. Muidugi Ameerika puhul peab see paika, kuna nt hetkel kahekümneviie aastane ameeriklane oli tõepoolest heal juhul alles sündinud kui originaal 80ndate keskel eetris oli. Ja siinkohal tuleb vähemasti kordki takka kiita Eesti televisioonikanalite asjatamisrataste aeglust, kuna siia jõudis Johnson’i loodu täiesti õigel hetkel (vähemasti käesoleva kirjutise temaatilisest seisukohast võetuna).

Olles algupärandit näinud, on muidugi keeruline võrdlusmomendist kõrvale hiilida. See surub end vägisi ise peale. 2009. aasta “V” peamised karakterid on põhimõtteliselt kaasajastatud versioonid oma kunagistest suguvendadest. Nõnda on 80ndate meespeaosa vaheldunud naispeaosa vastu (LOSTi “Juliet”, Elizabeth Mitchell), samas kui endine sõjaväelane (vist?) on uuendet’ FBI agendi vastu. Soliidses eas, oma usus kahtlev preester on asendet’ aga noorema, ning rõhutatult nägusama vastu (Peters’i “4400”-st ära tuntav Joel Gretsch). Sedavõrd detailselt meenutada ma ei suuda, ent kas mitte algupärandi meespeaosa (Mike Donovan) polnud mitte naisest lahku läinud ning kasvatamas teismelist poega? Igatahes kui see tõele vastab, peegeldab Mitchwell’i Erica kord-nähtut, ainuke erinevus on ära vahetatud soorollides.

Ehkki arvamused ses’ osas varieeruvad (ning ma olen ise piisavalt laisk, et originaalset “V”-d mitte uuesti vaadata, et selles lähemalt veenduda), tundub, et juba eos on ära mökerdatud “V” alltähendus. Algupärases minisarjas hakkas see tasahilju tähendama nimelt võidu sümbolit, millega vastupanuliikumine “külaliste” tallalakkujate plakateid üle värvima asus. Muidugi võib asja edasi arenedes midagi analoogset välja koorduda ka “taaskujutatust”, ent miskipärast ma kahtlen selles. Hoopiski hakatakse siin tähte “v” kordama tüütu pidevuslikkusega, moodustades sel moel hirmlühikese üldnimetuse “külalistele” tervikuna (ehkki ilmselt miski ei saa ligilähedale koondarvule kordadest, kus paari esimese episoodi kestel korrati FF’is fraasi “flash-forward”, siis “V” teeb ses’ osas vähemasti “julgelt” proovi).

Aga aitab sellest. Ma ju mõistan, et “taaskujutlust” ei tohiks tegelikult algupärandiga võrrelda, veel vähem samastada. Ärme siis samasse metafoorsesse lõksu rohkem astu ning vaatame käesoleva aasta versiooni “V”-st kui “asja iseeneses”, kantuna oma narratiivsest maailmast.

Mida edasi FF läks, seda enam leidsin end ootlikult “V” järele silmi kissitamast. Kui internetti imbus video pilootepisoodi esimesest üheksast minutist, võtsin kätte ning kaesin neist esimesed viis ka ära. Ütlen ausalt, käsi südamel, et need loetud kellaseierijooksud sümpatiseerisid mulle tol hetkel hulka enam kui FF’i algus (mis, tõsi küll, võis vabalt olla “võimas” ning “filmilik”). Leidsin, et küllaltki meeldiva voolavlikkusega suudeti luua järjest pingestuv olukord, mida varjutas eelkõige teadmatus tuleva ees.  Ka siis olin ma veel “pardal”, kui Morena Baccarin’i poolt kehastatav Anna, “külaliste” šarmantne liidrinna (muide, algupärandis oli sama karakteri nimeks Diana. Keegi märkab teatavat mustrit?), kõigi maailma suurlinnade kohal seisvate kosmoselaevade peegelekraanile ilmus ning rahu, mõistmist ning armastust lubas, mispeale oma eeldatavat hirmu ülihästi vaos hoida oskav rahvamassiiv rõõmsalt plaksutama kukkus.

Oleksin ilmselt “pardal” ka paratamatu “terroismiliiniga”, mis kaasaegsele variandile külge on poogitud. Ja ehkki algupärandist ma ideed juba aastakümneid maal varjus passinud “halbadest” ning “headest” “külalistest” ei mäleta (umbes midagi analoogset varjuunes viibinud masinavärkidega filmist “War of the Worlds”), on ideel jumet, kui seda ära kasutada osata.

Mis mind aga lausa füüsilisel tasandil vihastama (näpp plõksti pausinupule) ning ropendama pani, oli sõna otseses mõttes muuhulgas välja hõigatud fakt, et “külalised” näevad välja justkui inimesed ainuüksi väliselt, ning et tegelikult on tegemist sisalikega. Veelgi enam, tegelaskuju nimega Georgie Sutton (David Richmond-Peck), pidades kihutuskõnet tulevasele vastupanuliikumisele (kes siiski hetki hiljem enamikus “külaliste” poolt maha notitakse) isegi ütleb midagi sarnast nagu “kas keegi polegi kursis? ma arvasin, et see on juba teadaolev informatsioon”. OK. Isegi kui on tegemist kerge metavihjega originaali aadressil, mis justkui võtab arvesse, et “kõik nagunii juba teavad, mis on mis” (vähemalt nii näib imdb’is mõni välja pakkuvat), on tegemist kehva kirjutamisega. Juba eos kaardid lauale panna pole ilmselt paha mõte, ent selle toimumisviis jätab äärmiselt soovida. Retrospektiivis oleks aga paslikum ning hulka mõjuvam olnud näiteks kõnealune ilmutav stseen hoopiski lõppu jätta, seda enam, et Georgie kõnesse lõigati samaaegselt sisse ka Anna ning sündmuste tõttu järsult kuulsussärasse tõusnud uudisteankru one-on-one intervjuu, mille eel naine mehelt nõudis, et see talt midagi taolist ei küsiks, mis neid negatiivses valguses näitaks. Ja pilootepisood olekski seejärel lõppeda võinud kaasaegse versiooniga kunagisest ilmutusest, et tegelikult pole tegemist üldsegi inimestega, mispeale kõik oodatult kohkunud oleksid. Ent ei, tänapäevane lühikese tähelepanuvõimega publikumile pakuti selle asemel hoopiski “külaliste” ning inimeste vahelist kismat, kus esimesed näisid valdavat nii üht-koma-teist ninjasammude arsenalist(*).

(*)Ahjaa, ning sealjuures selgub, küllaltki oodatult – ehkki kommentaare/muljeid lugedes avastasin, et mõnele tuli see ka üllatusena – et Erica FBI-partner, keda mängis muideks Alan Tudyk, oli samuti üks neist “variunes” olevaist “külaliste” agentidest. Tudyk’it on alati rõõm ekraanil kohata, kahju ainult, et sel korral sedavõrd lühidalt.

Ja lõppeks, et jutuluste jooksul preestri poolt välja käidud ettevaatusnõuet ning kaasaminekutahte kärpimist veel enamgi vaataja arusaamas “paigale suruda”, leiab 2009. aasta ettekujutus “V”-ist Gretsch’i preester Jack’i ning Mitchell’i agent Erica üheskoos istumas ning justkui tavapärase töökeissina arutlemas, mida ning kuidas edasi teha. Nii otsustataksegi, et tuleb luua vastupanuliikumine (samas kui Erica poega Tyler’it [Logan Huffman] näidatakse juba ühes võltsitud ema allkirjaga “külaliste” organisatsiooniga ühinevat) ning asuda võitlema. Ent Erica mõistab, et ees on vaevarikas tee, kuna "v”-ide poolel on “võimsaim relv kõigist” - “pühendumus”.

Kaheksakümnendate “V” kaldus kiirelt fašistliku ühiskonna allegooria poole, alates “külaliste” armastusest pimestet’ noorteorganisatsioonide ülemvõimuga linnades, mis seisnesid kasvõi läbiotsimistes või liikumiskeeldude kehtestamises ja lõpetades “külaliste” lipuga, mis lähemal vaatlusel omas nii mõndagi ühist swastikaga. Ma tahaks veel loota – päris ausalt – kaasaegne “taastus” kunagisest algupärandist suudab tõusta kõrgemale sedavõrd tavapärasest meie vs nemad dihhotoomiast ning suurepärase allikmaterjali valguses puudutada ka tänapäevase eluilma poleemseid sotsio-poliitilisi valupunkte. Kui mitte kogu nende täiuses (mida vist ei tohiks mitte-kaabli võrgult praeguses kontekstis lootagi), siis vähemasti nõksa rohkem kui in-your-face elemendid nagu piloodi alul nähtavad küsimused (“Kus sa olid, kui JFK tapeti?”, “Kus sa olid 9/11 ajal?” ja… “Kus sa olid täna? – s.t kui "v”-d saabusid) või liiatigi otsene vihje Obama administratsioonile läbi taoliste vihjete nagu “šarmantne liider”, “me toome endaga kaasa muutuse” või “universaalne tervishoid”.

Ehk läheb õnneks. Praegusel hetkel võiks öelda, et Scott Peters’i “The 4400”-i avang oli kordi parem “V”-i omast. Ent Peters on ametlik showrunner vaid nende nelja esmase osa jooksul, mis käesoleval kuul ekraanile jõuavad. Juba tuleva aasta märtsist võtab vastavad kohustused üle Scott Rosenbaum (“The Shield”, “Chuck”).

Kuna järgmise kolme episoodi järel liigub “V” kolmeks kuuks tagasi riiulisse, püüan tulevaid osi kaedes säilitada ka sarnast pilku, mis midagi lähemalt kirjutada võimaldaks. Ikkagi vaid kolm jagu, miks mitte. Ent kui seninähtu endas süvenemis/paranemisnähte ei avalda, olen ma suhteliselt kindel kahes tõsiasjas. Esiteks, järgneval kolmel nädal saab siitsinane jutuvada olema kordi lühem ning teiseks, – kui just neljanda episoodiga midagi ülimalt kardinaalset ei muutu – vaevalt, et ma tuleval märtsil iganädalaselt sõnu raiskama asun.
______
Fotod, ülevalt-alla: Anna (Morena Baccarin); vasakult-paremale: Elizabeth Mitchell (Erica Evans), Joel Gretsch (isa Jack Landry). VLC snapshots, erakogu.