"No, what this marriage needs is one less husband. Right now, it's kind of crowded."___"Because no matter how ugly it gets, you two always come back with the stories."- Hoban "Wash" Washburne
FIREFLY ühtekokku juba kümnendat episoodi, sarja skriptidetoimetaja Cheryl Cain'i sulest pärinevat "War Stories"-ist ei karakteriseeri mitte niivõrd ilmne, s.o "lood" sellest, mil moel üks või teine tegelaskuju sõja kui sellisega suhestub, vaid õigemini saaks ühendavaks jõuks lugeda sõjalisuse aspekti per se. Cain'i tihe skript -- olles juba eos küllastunud üheksajaolisest ajaloost, mida me, vaatajaina, ühes karakteritega senini kogenud oleme -- mõjub olemuslikult ühtlasena, kattes esitatava šüžee nurgast-nurgani viimistletud mõttevaibaga. Militarismi sügavuttiminev pilguheidulõõm krabab oma haardesse kõikide meie karakterite olemuslikud küljed, sealjuures igatüht neist isemoodi mõjustades. Seal, kus Wash põeb ühise ajaloo vajakajäämist oma naisega, samaaegselt kadestades viimase läbilõikamatut sõjakaaslaslikku sidet Mal'iga, sünteesib Mal justament nimetet' ühisminevikuliselt aluselt lähtuvalt piisavalt närviajavat teksti, et keset elektrišokkidega piinamist Wash'i võimalikult vee peal hoida, et meest minestamisest hoida. Jumalasulase Book'i minevikusalapära annab aga jätkuva intrigeerivusega tunda nüüdki, kus hingekarjane näib olevat võrdselt hästi kodus nii relvade ära tundmises kui ka inimeste tapmises, samas kui liigutav visuaal väikest revolvrit häbelikult ning vastumeelset käes hoidvast Kaylee'st on oma sõnatuses samavõrd kõnekas kui Simon'i verbaliseeritud ehmatus ses' suhtes, et ilmselt võis tema, kui peenete kätega noortohter, esimest korda elus kellegi tappa. Kahtlemata ei tasu siinkohal unustada ka Jayne'i kiirekujulist meelemuutust, mis mehe viimaks ühes personifitseeritud relva, Vera'ga, ülejäänud laevakaaslastega sama sammu astuma lükkab. Ja kõige lõpuks ei maksaks loomulikult mööda vaadata ka River'ist, kellel näib veatu relvakäsitlusega täpislaskmine õnnestuvat sama iseenesestmõistetavalt kui ka võime aimata tulevikku. Kuid nähtavasti oleks targem härjal sarvist haarata ning kõike järjepanu ning lähemalt puudutada.
Sõda kui selline on tegelasil huulil juba "War"-i avadialoogi juures, kus hingekarjane Book vestab samaaegselt oma õe ajuskänni uurivale Simon'ile Hiina legendaarsest kindralist, kuid ka sõdalaspoeedist Xiang Yu'st (kusjuures, ütlen ausalt, käsi südamel, et mulle tuli tõsiselt meelirabavana arusaam, et õieti on tegemist reaalse isikuga)(*) ning viimase tsitaadist, mis - läbi sadistliku alatooniga allegooria - osundab seigale, et inimese "tõeline Mina" ilmneb üksnes läbi piinamise. Muidugi pole jumalasulase arutluskäik laest võetud, kuna üle Simon'i õla River'i ajupildi silmitsemine leiab mehe lõppeks mõttelt, et vahest said need, kes kord noore neiu ajul kallal käisid, justament innustust Yu arusaamadest, misläbi nende tegevuse peamine eesmärk olekski olnud otsekui vastupidavuse proovikivi, ehk püüe "kaevuda" totaalse piina alusel küündivalt sügavale, et viimaks seista vis-a-vis River'i "tõelise Mina'ga". Noor tohter on siiski aga teist meelt, olles üha enam veendunud, et Alliance'i-põhiste arstide teadvuses tiksus mingisugune spetsiifiline eesmärk, mis, tõsi küll, praegu veel end tema terava pilgu eest varjul hoiab.
(*)Muuseas, kommentaaritrack'ist selgub, et esialgses mustandis polnud Xiang Yu'd sees olnudki. Joss Whedon (kes siis veel?!) tõi selle mõneski mõttes üldistava narratiivielemendina sisse hiljem.
Juba hulka praktilisema lahenduse raamis mõlguvad Xiang Yu mõtteterad meelel ka Adelei Niska'l, kes on parasjagu ametis ühe vaese hinge, kes näib olevat halastamatu bossi tagant krabisevat varastanud, piinamisega, ja seda kõike skyplex kosmosejaamas, mis asub juhtumisi sama planeedi vastasküljel, mille varjus Serenity meeskond parasjagu omi asju ajab. Niska muutub aga silmnähtavalt rahulolevaks, kuules keset käimasolevat piinasessiooni oma käsilaselt, et kaugmaaskännerid olla äsja märganud lugemit planeedi teiselt küljelt, mille puhul võib tegemist olla Malcolm Reynolds'i laeva Serenity'ga -- on ju Niska'l, keda šarmantse ning karismaatilise vanahärra võtmes kehastab hiilgav Michael Fairman (Fillion räägib kommentaaritrack'il antud seoses, et temale sümpatiseeris alati Fairman'i oskus mängida sehukest õrna, Disneylikku, väikeste prillide ning aktsendiga vanahärrat, kes aga sisimas oli sedavõrd väärdunud ning õel), mäletavasti kapteniga kitkuda juba ammune kana, mis antud juhul väljendub kauaoodat', magusas kättemaksus selle eest, et Mal -- täpsemini "The Train Job"-is -- kurikaelte bossi eelmise "parema käe mehe" ju loojakarja manu saatis.
Tahtmatult leidsin end "War"-i jälgides mitmelgi korral mõttelt, kuivõrd hunnitult kontinuteeditruu sarjaga õieti tegemist on. Liiatigi simplitsistlik oleks läbiva natuuriga šüžeeliini olemasolu sünonüümina silmas pidada ainumalt FIREFLY üldnarratiivi katkematu "punase niidikesena" läbivat River'i lugu. Ehkki, tõsi küll, siinkirjutajal on juba väikestviisi tavaks kujunenud Glau-keskseid episoode rohkem hinge võtta, on see siiski vaid tervikmündi üks külg. Kõigutamatult läbimõeldud järgnevus on paljuski ääretult võluv ka karakterite puhul, kuna iga uus narratiiv ehitub, kujundlikult väljendudes, juba eelnevalt konstrueeritud kondistikule. Asjakohaseid näiteid ses' vallas pole vaja kaugelt otsida, piisavalt mõikab kasvõi Jayne'i materiaalne ohvrimeelsus "War"-i alul, kui Wash'i ning Zoë' vestlusest selgub, et futuristlikku delikatessi -- nimelt paraja õunahunniku(**) -- muretsemise taga olla peitunud just rahamaia Jayne'i ülim heldus, pruukides selletarbeks oma osa "Ariel"-is kokku pätsatud ravimeist saadud tulust. (Ja andes hiljem isegi oma osa Mal'i väljalunastamise ühiskassasse). Nähtavasti, vähemasti mingilgi tasemel, registreerus Jayne'ile viimaks ometi, et õe-venna reetmisega (olgugi, et selle täielikke tagamaid teab vaid Mal) seoses sai piir isegi tema jaoks liialt ületatud. Ja Jayne kulutamas oma raha teiste heaolu ning hüvangu nimel? Juba üksi see mõjub ootamatult liigutavalt. Mõistagi võib säherdusi näiteid leida veel, kasvõi "War"-i avastseenis, kus Mal ning Inara -- viimane püüdes suhteliselt asjatult kaptenile selgitada, et tema peagi saabuv klient hindab ennekõike privaatsust -- vestlevad, nagu tähendavad Fillion&Tudyk, täpipealt samal positsioonil Serenity laadungiruumi trepil, kus sarja õiges piloodis leidis aset nende esimene koos mängitud stseen üldse.
(**)Ja kui õunade peale jutt läks... "War"-i kommentaaritrack'is räägivad Fillion&Tudyk, et taolistsorti värskeil saadusil sooviti nimelt veidike pikemalt peatuda, kuna teadupärast toituti kosmoses ju vaid töödeldud proteiinist, mille puhul polnud tegemist millegi naturaalsega. Nii peetigi õuna tõeliseks harulduseks, väärtkaubaks, mis, võib eeldada, ka parajalt kopsakalt maksis.
Kuid "War"-i konkurentsituks keskmeks on kahtlemata Hoban "Wash" Washburne ning võrratu Alan Tudyk. Serenity oskusliku piloodi(***) loomuldasa sobimatule abieluliidule Zoë'ga on senimaani vaid möödaminnes ja paljuski naljatlevalt viidatud. Vahest ehk kõige tõsisemaks sarnaste möödavlike osunduste hulgast võibki pidada Zoë' mõne aasta tagust nelja silma all mainit' tõdemust kaptenile -- mäletatavasti "Out of Gas"-is --, et Wash'is on see sõnulseletamatu "miski", mis, pigem teaduvustamata tasandil, naisele kohe üldse ei sümpatiseeri. Ja nii ongi "War"-is keskseima vaatluse all justament see "miski", mis viimaks eskaleerub ning tagasihoidmatu läbematusega paisu tagant ligemale murrab.
(***)Fillion'i ning Tudyk'i vestlusest selgub muuhulgas seegi, et viimasel on ka reaalselt seljataga piloodikoolitus.
Pole ju ekslik möönda, et Wash ei jaga oma abikaasaga sarnast maailmatunnetust, omades ju hoopiski teistsugust minevikku kui vabadussõja koleduste keskel ellu jäänud raudne leedi. Kommentaarireal nendib Tudyk, muuseas, et perioodil, mil FIREFLY oli veel puhtalt skripti-staadiumis, tavatses ta huviga värskeid skripte oodata, mõningases lootuses, et vahest kukub temalegi terakesi sõjamälestusi. Ent Whedon'il olid siiski teised plaanid ning, nagu Tudyk nendibki, tema "ilmselgelt sõjas ei osalenud". Kummatigi aga meenutab mees samas, et tõenäoliselt veetis tema tegelaskuju kogu sõjaaja sõjavangilaagris, kus ta olla lahutanud kaas-kamraadide meeli Bali varjunukkudega (element, mille sisse toomise suunas ta, muide, oma sõnutsi, pidevat lobbitööd olla teinud), millele sarja vältel võib isegi paaril korral kuulda referentse (ja mida isegi ühes episoodis -- pistab Fillion vahele -- "Heart of Gold", ka otseselt kasutatakse). Kuid aitab kommentaaritrack'i realismist.
Arvata, et Wash oleks Mal'i ning Zoë' ühise mineviku peale kade, oleks aga kindlasti eksitav. Pigem on siinkohal tegemist omalaadse ähmis vimmaga, mis tuleb ülimalt täiuslikult esile mehe "sissesõidus" Zoë' poolt parasjagu jutustatavale "sõjavestele" (vastuseks Kaylee järelpärimisele, et miks Zoë õuna alati noa abil sööb, mitte hammustades), mille lõppjao Wash kibekähku ning sardooniliselt roosamannaliseks häppiendiks muundab. Lühidalt, ta on lihtsalt kontideni tüdinud, tülpinud sellest, et oma abikaasaga koosveedetud ajast pole temal mitte midagi tormilist ette näidata. Veel enamgi, kahtlemata mees tajub, et võrdluses kapteniga jääks teda paratamatult kroonima argpükslik oreool. Ehkki mõistetavalt närib Wash'i raudne, sõjaajast kinnistunud, side tema abikaasa ning Mal'i vahel, on "War"-is siiski viimseks tilgaks mehe nördimuskarikas ilmekas seik sellest, et Zoë' usaldab pigem kapteni, kui oma abikaasa otsustusvõimet (kes oli muide välja käinud idee, et ravimimüügist saadava tulu suurendamise huvides võiks kohalikud vahendajad kõrvale jätta - retrospektiivis kindlasti parem plaan, kui planeedil otse lõksu jalutada, olgugi, et neil polnud sellest aimugi), minnes isegi nõnda kaugele, et mehe tunnete "säästmiseks" talle valetada.
Nii korraldabki Wash oma senini allaneelat' mõtete valgusest tingitud meelekindluses asjad nii, et nii Mal kui ka Zoë on viimaks sunnitud möönma patiseisu -- esimene neist, nähes, et tegemist on ühega neist situatsioonidest, kus tema kaptenikrediit vaid sekundaarset rolli täidab, ning teine, mõistes samavõrd vastukarva, et vahest ehk tõepoolest on Washburne'ide majakonnas "üks mees liiga palju" --, lõppeks järele andes ja olukorraga leppides, tulles vastu Wash'i ultimaatumile, et seekordsel sündmustevaesel "piimatretil" ei saa kapteni kõrval olema mitte Zoë', vaid hoopiski tema, kuna mees ei suudaks seedida veel üht seiklusjuttu, ainutegelasteks Zoë' ja Mal (ja muidugi ei soovi Wash ka, et tema kalli naisukesega midagi juhtuks - pagana ülitäpne, ehkki antud kontekstis sugugi mitte primaarne, mõtlemine, arvestades eelseisvat).
Oh, Wash. Sa kohe oskad leida sobivat momenti taoliseks ülekeemiseks... not.
Raha kiirkorras kokku korjatud, seadis Zoë' tee Niska skyplex'ile, kuigi relvituna, ent see-eest sõjaväelaslikult teravsilmsena, hinnates oma teel piinatavate juurde "vaenlase territooriumit". Kord päral, ei soovinud aga salakaval Niska sugugi mitte õiglast mängu mängida, osutades, et naisel kaasasolevat rahast piisaks ainumalt ühe piinatava vabastamisest (kuigi tõsi, sadistlik vanamees andis lisaks oma abikaasale Zoë'le kaasa ka Mal'i kõrva, väites, et raha oli just piisavalt "üle"). Üldiselt aga jättis Niska Zoë' õlule valiku, mis -- olgem nüüd ausad -- polnudki ju mingisugune valik. Ja kui naljatlemisi või tõsiselt Wash ka varemalt oma naise motiivides kahelnud oli, mõjusid hetkesündmused talle piisavalt külma duššina, et halvavad mõtted endalt kõrvale heita, selg sirgu lüüa ning oma kapteni päästmist planeerima asuda. Asjata ei märgi Alan Tudyk"War"-i kommentaaritrack'il vaimuka tabavusega, et kõnealune FIREFLY episood on kõige "relvalahingulisem". Kui siinkohal kasutada pokkerist tuttavat terminit all-in, siis seda Mal'i päästeaktsioon kahtlemata oligi. Plahvatusliku avanguga (nagu mehed kommentaaris jutlevad, mina paraku ei viinudki üht ja üht kokku) kasutatakse üllaks otstarbeks ära isegi Wash'i "muul", ehk mäletatavasti see auto ning ratta segu meenutav sõiduvahend, millega "Serenity"-is mees Simon'i pagasit, s.o River'it, laevale sõidutas (ja mille "pommistamisel" on, muuseas, samuti käsi mängus heal jumalakarjusel). Simultaanselt piinakambri-välise mölluga peksab aga tolmu üles ka kapten isiklikult -- vahepeal piinamise resultaadina juba surnud ning taas-elustatud --, kasutades ära Niska hetkelist muret toimuva pärast ning nii gängsteribossi ning tema käsilase ärapööratud selgu, pruugib ära sobiva momendi oma piinaja juurde tee rajamiseks ning vähemasti paari hetke ajel (kuni päralejõudev bossi järgmine alluv Mal'iga madistama kukub), pakub ta äkilisest pöördest kohkunud Niska'le seda, mida too ju õieti ihkas - oma "tõelist Mina", kellel -- pärast kõiki läbielatud kannatusi -- mõlgub meelel vaid üksainus põletav mõte. Kuid see selleks, enam ei lähe kaua, kuniks Tarantinoliku relvatärina saatel vabastavad Wash, Zoë' ning Jayne Mal'i ka ülal-mainit' Niska käsilase haardest. Jällegikord, ehkki tavapärasest kordi suurema laibahulgaga, suudeti Saatuse poolt laotud kehv käsi enese kasuks pöörata (ja mis värk see mul pokkerimetafooridega täna on, ah?!).
Erinevaist detailidest (näiteks Inara salalikust kliendist ning Jayne'iga seonduvast "jooksvast naljast" sel teemal, või kasvõi ülimalt liigutavast lõpustseenist, kus Zoë' oma abikaasale "naise suppi" serveerib -- situatsioon, mis toimib ju ääretult tabava järelkajana mäletatavasti Wash'i unelevale õhkamisele seoses Saffron'i poolse toiduvalmistamisega "Our Mrs. Reynolds"-is; või ka Mal'i tõdemus Inara'le, et ta on oma "mõõgavõitluste faasist" üle saanud) saaks iseenesestmõistetavalt jutelda veelgi, ent lõpetuseks oleks siinkohal ehk paslik siirduda River'iga seonduva juurde, kes, sarnaselt Wash'i/Mal'iga, sai "War"-i jooksul kogeda ka oma tõuse ja mõõnu (ja viimase mõttelist teist külge ei taju ta pigemini mitte niivõrd ise, kui et see on esil reflektsioonina Kaylee edasises suhtumises).
(****)Ehkki see pole praeguseks hetkeks enam midagi uut, jääb ka Fillion'il&Tudyk'il Glau kiitmisel sõnadest vajaka. Kuigi, kui mu mälu mind alt ei vea, midagi analoogset rääkis "Serenity" kommentaaritrack'il ka Joss Whedon ise, leiavad ka "War"-i peakangelased, et Sean Maher ning Summer Glau võiksid vabalt ka päriselus vend ja õde olla. Nad lihtsalt on sedavõrd loomulikud koos.
Üht-teist veel:
- "War"-i kommentaaritrack'ist nähtub, et episoodile jagus paras käputäis uuesti või teises järjekorras filmitud stseene ning muuhulgas ka üks välja lõigatud jupp. Nimelt teab Fillion rääkida, et käsitletava jao avastseen olla ümber kirjutatud, mistõttu selle juurde naaseti hiljem tagasi (mis, osundab Fillion, võib lähemal vaatlusel ka arusaadav olla - nt tema teistsugune soeng). Stseenist aga, kus Wash ning Mal süstikuga planeedile maanduma hakkavad, olevat aga välja jäänud jupike sellest, kus kumbki mees mõlemast naisest räägib (Inara/Zoë). Samuti, stseen, kus Zoë'i päästetud Wash'iga uuesti oma süstikus on, filmiti õigupoolest teises järjekorras, mistõttu Tudyk pole selle stseeniga kunagi rahul olnud, kuna ta pole veel märg jmt, s.t teda pole veel "piinatud". Ka River'i tulistamisstseen olla alles teistkordselt üles võetud, kuna laske sooviti raskemaks muuta (esmalt neiu ohvrid rohkem "ühel joonel", kuid lõppkokkuvõttes mitte, nagu igaüks ise veenduda võib). Ja viimaks, stseenis, kus Mal näeb lõppeks, et röövija puhul on tegemist Niskaga ning Wash'i võib näha tagaplaanil ütlemas poole poole häälega "what?" - seda konkreetset kohta olla "maha loetud" kokku kahel korral, muideks (millest esimene olevat rohkem meenutanud segase häälitsusega suu liigutamist).
- Ron Glass'il olla ka pärisinimesena võtteplatsil võime mõjuda rahustavalt. Täpipealt samamoodi, nagu voogab suure tähega rahu ka tema poolt kehastatavast tegelaskujust.
- Alan Tudyk väidab "War"-i kommentaaritrack'il, et tihtilugu ei püsinud tal dialoog meeles, mistõttu mees leidis end sageli töötavat rohkem keskse teema põhiselt, või, nagu ta ise väljendub, "üldise essentsi" piireis.
- "War"-i esimese kahekümneviie minuti kommenteerimise jooksul viitab Tudyk võimalusel Torres'ile pidevalt kui "minu musile". Viimaks leiab ta, et peaks vist selliselt kutsumise lõpetama, kuna Torres on ju abielus! Fillion lisab omalt poolt veel juurde, et jah, mehega, kes sulle täiesti vabalt kere peale annaks, lisades juurde, et pole veel "Matrix 2"-te näinud, aga kindlasti vaatab, kui see kord linastub (paras nostalgiatripp praegusel ajahetkel või mis, see tõdemus?).
- pärast "War"-i ühe viimase stseeni filmimist (seal, kus Simon käseb Mal'il mitte oma taastatud kõrvaga mängida), räägib Fillion, et ta mäletab, kuidas hakati filmima veebilehe promot "Out of Gas"-ile. S.t paar päeva pärast "War Stories"-iga ühele poole saamist läks "Out of Gas" eetrisse. Tudyk nendib seepeale, et Fillion olla promos jumala läbipekstud moega olnud (arvestades, et lõpetati just "War"-i üles võtmine). Fillion nendib seepeale, et lõpptulemusena siiski mitte, peksukohad olla uduseks tehtud või midagi).
- Kui ekraanile ilmub nn "fade to black" pärast pealtnäha Mal'i surma, küsib Fillion Tudyk'il, et too olla öelnud, et Fox ei olevat seda lubanud. Tudyk retordib vastu, et nii talle just öeldigi: Fox ei lubavat musta oma kanali eetrisse. Fillion ühmab seepeale, et huvitav küll, kuna "fade to black" on ju standard. Tudyk sõnab seepeale, et küllap nad ei soovi, et keegi nende kanalile keeraks ning näeks "musta", mitte sel juhul, kui saaksid selle täita "reality-based mängu-show'ga"!
- Seoses lõpustseeniga, kus Zoë' Wash'ile "naise suppi" ette kannab, räägib Tudyk, kuidas tema arvas alati, et Torres ongi halb kokk, kuna sarjas ta ju teatavasti kunagi süüa teha ei soovinud. Ent tuli välja, et -- kui Tudyk naisel külas oli ja too talle süüa valmistas -- et tegemist on hoopiski võrratu kokaga. Fillion lisab omalt pooltki juurde, et kord peetud brantš naise juures olla olnud fantastiline.
- Mal'i/Zoë'i pealesunnitud musitamine, "War"-i viimases stseenis, olla samuti uuesti üles võetud, kuna esimeses variandis tegid nad Fillion'i ettepanekul rõõmsalt keelekat. Veel sealtsamast: Wash'ilt laks Zoë'i tagumikule (taustalugu: juba esimese episoodi paiku olla Tudyk Torres'ilt küsinud, et ega naine pahaks ei pane, kui ta vahetevahel talle sedasi laksu annaks, kuna on naine ju nende kahe omavahelises suhtes "jõupositsioonil" ning selline moment annaks mõista, et on olemas ka vaikseid momente, kus nad on kui teineteisele võrdsed (ning kus Tudyk on Torres'ist ka pikem -- viimati mainitu puhul tegemist "War"-i kommentaaritrack'i mõneti läbiva nöökamisega Fillion'i poolt, kuna filmituna näib Tudyk tõepoolest Torres'ist lühem olevat; ise väidab mees muidugi vastupidist).
- Ei saa vaka all hoida ka taaskordseid kiidusõnu FIREFLY kineomatograafile David Boyd'ile, kellele omane käekiri hakkas mitmelgi juhul silma ka kõnealuse episoodi juures, eriti, mis puutub valguse kasutamisse.
- Ja viimaseks: Nathan Fillion'i ning Alan Tudyk'i kommentaarid "War"-ile, nagu jao lõpuks ilmneb, leidsid aset esimese koduses elamises.
Nonii. Ja olemegi selle suurepärase, kultusliku, teleüllitisega välja jõudnud nõnda kaugele, et kümme olemuslikult rikast episoodi on selja taha jäetud ning veel vaid neli on ees (nojah, plus film). Kuna paari päeva pärast keeran mina end selleks aastaks taaskord PÖFFi lainele, mis vältab laias laastus kuni detsembri esimese nädala lõpuni, ei oska ma veel täie kindlusega öelda, kas teise nädala lõpuks (ehk kui kinni pidada sellest va kahenädalasest intervallist) ma värske FIREFLY-teemalise postitusega otsa peale saan või mitte. Ennast teades näib loogilisem, et otsustan kas a) mõneaegse kirjutamisest puhkamise kasuks või b) sunnin end süvenema magistritöö asjusse, enne kui pühad/aasta lõpp uksest sisse sajavad. Niisiis, öeldust lähtudes paistab võimalikum, et käesolevasse aastanumbrisse jääks veel üks FIREFLY postitus ning ülejäänud kolm (+film) jääksid juba aastasse 2010 (ehkki ilmselt niivõrd-kuivõrd kaootiliselt, kuna uuest aastast peaksin ma tõesti tubliks hakkama!). Igatahes... kunagi ikka kirjutab, ja siis saab luubi all olema üheteistkümnes episood, pealkirjastatud "Trash".
_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Nathan Fillion (Malcolm "Mal" Reynolds) & Alan Tudyk (Hoban "Wash" Washburne), 2) sama, 3) Michael Fairman (Adelei Niska), 4) vasakult-paremale: Morena Baccarin (Inara Serra), Jewel Staite (Kaylee Frye), Gina Torres (Zoë Washburne), Ron Glass (hingekarjus Book) & Sean Maher (Simon Tam), 5) Summer Glau (River Tam). VLC snapshots, erakogu.
No comments:
Post a Comment