Läinud kolmapäev kujunes minu seekordse PÖFFikogemuse suhtes esmakordseks "
double-feature" päevaks, kuna sai nimelt järgemisi ära kaetud kaks linalugu, Duncan Jones'i täispikkuses debüütüllitis "Moon" ning
indie kino vaieldamatuks liidriks peetava Jim Jarmusch'i värskeim suurele ekraanile mõeldud teos "Limits of Control". Tõsi küll, esialgu mõtlesin oma kirjutiste avaldamisel lähtuda otsesest vaatamisjärjekorrast, kuid Jarmusch'i "Limits" painab mind märkimisväärselt jagusa meelekindlusega, et seks' üheks korraks võiks reegleid siiski veidike murda ning, nagu mainit' režissöör oma filmiga isegi soovitab, lasta kanda end kanda kujutlusvõimelisest hoovusest...
Kui ma päris puhast tõtt ütleksin, ei oska ma "Limits"-ist isegi veel nüüd midagi konkreetset ning "kivisse raiutut" arvata – tõsi, käesoleva mõtterägastiku lõppfaasis pakun küll välja ühe võimaliku tõlgendusmudeli, ent “Limits” oskab neid tagantjärele genereerida veel teisigi. Paar esialgset tõika Jarmusch’i värskeima linaloo suhtes ilmnes muidugi küllaltki kähku. Esiteks, need vaesed paganad, kes tavatsevad üldjuhul David Lynch'i loominguliste veidruskõverate kallal iriseda, peaks ilma ühegi kahtluseta Jarmusch'i uusima linaloo suunas juhendama. Ja teiseks, oh mind vaest ignoranti, kes ma täiesti ausameelselt leidsin veel nädala alguses, et ega ilmselt Park'i "Bakwji" olemuslikku veidrust miski ega keegi üle ei trumpa. Kuid just see ongi ju tegelikult säherduste filmifestivalide puhul tänuväärne, isegi kui sa lubad endale sarnases stiilis märkusi, leidub alati midagi, mis seninähtul põhineva arvamuse põhimõtteliselt minema pühib. Ja oma essentsilt Jarmusch'i "Limits" kahtlemata midagi taolist saavutas.
"Parimad filmid on justkui unenäod, mille nägemises sa kunagi kindel pole", lausub pooleldi unistavalt üks "Limits"-i tegelaskujusid, "Blond", Tilda Swinton'i kehastuses. Teatud tasandil sõnastab ta -- kas siis vargse sihilikkusega või vahest ka kogemata -- filmi loomingulise coda kui sellise. Sest Jarmusch'i "Limits" triivib pidevalt eemaldudes üha kaugemale konventsionaalsest "filmi" mõistest, sarnanedes pigemini iseäralikult hüpnootilise, metafüüsilise mõtisklusega, mis kandub linaloo vältel edasi läbi ülimalt minimalistlikku dialoogi, ja, vaatamata oma rõhuv-iroonilisele lakoonilisusele ning absurdismile jääb nii mitmelgi juhul ka aja vaikiva mööduvlikkusega kõrvu kumisema (muuseas, "Limits"-i stsenaarium -- pärinedes Jarmusch'i enese sulest -- sisalduvat ainuüksi kahekümneviiel leheküljel). Jim Jarmusch on teatavasti ise tõdenud, et ta olla soovinud luua "actionfilmi ilma action'ita" -- ja kui oma tuumalt staatilise liikumatuse läbi määratlevad karakterid on mingikski indikaatoriks, Jarmusch enesele seatud eesmärgi ka saavutas. Tõepoolest unenäoliku natuuriga, otseselt inimomast haistinguteadvust mõjutav "Limits" ei paku oma šüžeelt midagi loogiliselt ning koherentselt mõistetavat, vaid õieti hoopis vastupidi.
Nimetu karakteri, kellele filmi cast'i nimekiri viitab vaid kui "Üksikule Mehele" -- igapäev koosneb maneerlikult konstruitud rutiinseist tegevusist nagu Tai-chi ning ilmtingimata kahest erinevast kruusist kohvi joomine (ning sellega seonduvat numbrimütoloogiat, millele hiljem lisandub ka korduv nr.3, ärme hakka parem üldse torkima); ka ülikondi näib ta vahetavat regulaarsete intervallide tagant -- kohtub lennujaama ootesaalis kahe härraga, kellest esimene -- väidetavalt "boss", karakterinimega "Kreool" -- kõnetab meest ainuüksi varieeruvate võõrkeelte segus, mille kõrvalistuja seejärel inglise keelde ümber tõlgib. Päring "Sa ei oska hispaania keelt, eksole?", millega eostub ka kõnealune konversatsioon, saab õigupoolest korduvlausungiks kogu ülejäänud filmi vältel, hoolimata, kas edasine vestlus ka hispaania keeles jätkub. Vaid hispaania, kreooli ning prantsuse keeles jutlev mees, kes veeretab samaaegselt pihupesas inimsilma meenutavat juppi, jätab oma tegumoelt ning ennekõike juhtnööridelt vägisi mulje otsekui mingisugusest šamanistlikust arbujast -- ning eks, kui juhinduda "Limits"-i puhul filmi haistingteadvusele suunat' mentaliteedist, ole vahest selleski tõlgendusmudelis omajagu tõtt. Mees nõuab meie peategelaselt tema edasisis tegevusis nii kujutlusvõime kui ka praktiliste oskuste pruukimist, lisades juurde sedagi, et "kõik on subjektiivne". Edasi jätkab mees kreooli keeles, öeldes, et "See, kes mõtleb, et ta on suurem kui ülejäänud, peab minema surnuaiale. Seal näeb ta, milline elu tõeliselt on --[vaid] kämblatäis tuhka" -- kaks dialoogirida, mis leiavad hiljem tundeküllase korduse flamenkotantsu saatva laulja suu läbi.
Muidugi pole see aga veel kõik, mistõttu Üksik Mees (kelle rollis võib näha Isaach De Bankolé't, keda Jarmusch'i filmograafiaga lähemalt tuttav inimene peaks mäletama nii filmidest "Coffee and Cigarettes" kui ka "Ghost Dog: The Way of the Samurai"; Siinkirjutaja oligi, häbi tunnistada, senini Jarmusch'i loomingust näinudki vaid viimati mainit' linalugu. Bankolé't tean ma juhtumisi aga von Tier'i suurepärasest "Manderlay"-ist.) kuulab tõsisel ilmel sedagi, kuidas tal kästakse minna "tornidesse" ning "kohvikusse", "paar päeva oodata" ning seejärel "viiulit otsida". Senini transkribeeritud ridade lõppu jäi aga veel kaks -- mille tõlget oleksin õigupoolest igatsenud ka "Limits"-i live's ehk siis Ateenas jälgides (ja kivi siinkohal PÖFFi korralduskomitee kapsaaeda, kelle järgi, vähemasti küll festivali netilehel, oleks "Limits"-il pidanud olema inglise keelsed subtiitrid, kuid need paraku puudusid sootuks. Ja kui kõik see juba jutuks tuli... üleüldse oli kohati raske öeldavat mõista, isegi kui tegemist oli inglise keelega. Võimalik muidugi, et ma olin ses' suhtes ainus kehva kõrvaga indiviid -- oli, kuidas oli, vähemasti sai koju jõudes suur ja lai Internet abiks võetud ning nüüd on mugavalt käepärast nii täpne tekst kui ka film ise.) -- nimelt: "Universumil pole ei keset, ega servi" ning et "reaalsus on meeldevaldne". Aga tsitaadid tsitaatideks, edaspidi üritan neist otsesõnu kõrvale hoida, ehkki "Limits"-i on üks vähestest taolistest filmidest, kus näpud lausa kihelevad dialoogiridu, antud juhul siis virtuaalsele, paberile panema.
Ja kui juba "Limits"-i avang mõjus absurdismi ning sürrealismi keskteel žongleerimisega, on ka filmi edasine kulg piiritletud määratluste formuleerimise osas visa natuuriga. Üksiku Mehe "teekond" viib ta kokku mitme karakteriga, kellest igaühega vahetab mees ümber tikutoosi (toosi taustvärv vaheldub punase ning sinise vahel, kuid esiplaanil püsib alati mustanahaline, kollases kostüümis, poksija), mille ta eelmiselt kohtumiselt põuetaskusse oma aega ootama oli asetanud. Keset tikke, asub toosis alati aga ka numbrite ning tähtede segu meenutav "salakood", mille Üksik Mees pärast mõnehetkelist pilguheitu lihtsalt kokku nätsutab, suhu pistab ning seejärel espressot peale rüüpab. Kuid see käputäis karaktereid, kellega Üksik Mees kas kohvikus või mujal ühel momendil kohtub, ei toimi sugugi vaid tühipaljate vaikivate kulleritena. Fraasiga "Sa ei oska hispaania keelt, ega?" alustab igaüks neist paljuski monoloogilisi mõtisklusi (kuna Üksik Mees üldjuhul vaid vaikib, ehkki pealtnäha huvitatud moega), tihti pruukides seks' otstarbeks inglise, vahest aga ka muud, nagu nt hispaania keelt (olgugi, et Üksik Mees seda teadaolevalt ei mõista). Oma tuumalt korduvaid fraase pakub "Limits"-i aga antud kontekstis veelgi. Sarnaselt vahelduvate karakterite ühise huviga Üksiku Mehe keeleoskuse aadressil, pärivad nad sedagi, kas Mees ei huvitu "juhtumisi" muusikast, filmidest, teadusest või kasvõi hallotsinogeenidestki. Nii vestab näiteks viiulit kandev mees (Luis Tosar) hispaania keeles Üksikule, et tema arvates on iseäranis puust muusikainstrumentidele omane muusikaline resonants, ka juhul, kui neid ei mängita –- sarnased instrumendid omavat tema silmis “mälu”. Youki Kudoh'i poolt kehastatav karakter aga -- pärides mehe teadusehuvi järele -- täheldab, et talle pakuvad eriliselt suurt huvi molekulid ning et sufidelt pärineb ütlus "igaüks meist on ekstaasis pöörlev planeet", mida tema isiklikult küll ei jaga, arvates seevastu, et inimese näol tegemist "nihkuvate molekulide komplektiga", mis "[oma] ekstaasis pöörleb".
Üksikule Mehele "Limits"-i vältel lausutavaid tähendusvarjundirikkaid fraase, mis sammuvad loomuldasa õhkpeent piiri kesk mõistukõnet, absurdi ning sürrealismi, võikski nähtavasti ilma tõsiste süümepiinadeta tsiteerima jäädagi. Kuid tõsisemalt mõtlema asudes oleks samavõrd asjakohane pakkuda aset leidvaile tõdemusile ka mõneti piiritlevamat interpretatsioonitasandit. Juba "Limits"-it live'is jälgides paelus mind filmi keeleline aspekt. Miks just hispaania, ning vähemal määral ka prantsuse, keel? Ehk seetõttu, et pärineb ju kumbki keel iidseist kultuurmaadest, mistõttu tundub ju ka paslik, et justament hispaania keele kütkeis juhatatakse sisse metafüüsilised etüüdid nii kauneist kunsteist, kui ka maailma teaduslikust progressioonist. Kuid sealsamas, kus Üksiku Mehega konversatsiooni laskutakse, näeme tihtilugu ka kõrvalisi silmapaare. Näiteks mustades päikeseprillides ning ülikondades mehi -- kes ilmuvad fookusesse nii filmi alul kui korraks ka mõnevõrra hiljem -- või kasvõi ikka-jälle Üksiku Mehe pea kohale tiirutama ilmuvat helikopterit.
"Limits"-i lõpuminuteil näeme, kuidas peategelane silmitseb õhtupimeduses relvastatud turvameestest ümbritsetud majakompleksi, mille seest peaks ta nähtavasti leidma oma sihtmärgi. Stseen hiljem näeme aga Üksikut Meest juba majas sees, sofal istumas, ootamas kannatlikult oma peatset ohvrit, karakterit nimega "Ameeriklane" (kelle rollis võib näha Bill Murray't). Kui, kord oma ruumidesse kohale saabununa, viimane närviliselt ning kontinuaalse ropendamise saatel pärib, mil moel mees sisse pääses, ei viivita Üksik hetkegi vastusega, öeldes vaid piisava tabavusega, et ta "kasutas kujutlusvõimet". "Teie, inimesed, ei tea kuraditki sellest, kuidas maailm tegelikult toimib", nendib Ameeriklane varsti iseteadlikult. "Ma mõistan küll. Kuid ma mõistan subjektiivselt", vastab Üksik Mees seepeale.
"Limits"-i pakub hulgim ootamatult ainulaadset ning võrratut materjali erinevate tõlgenduste ning käsitluste konstrueerimiseks -- mistõttu mõneti on isegi ehk kurjastki, et seekordseid individuaalseid PÖFFikaemusi mõtlesin ma lühemad hoida kui mu tavapärased kirjutised (nii aja kokkuhoiu kui mõneti ka kokkuvõtlikuse vaimus) -- kuid kui siinkohal piirduda vaid ühe terviklikuma interpretatsiooniga, võiks selleks olla motiiv peale surutud ning universaalselt kehtivast/ülistatud perspektiivist elule -- või ka õõnsa ning kalgina toimiv "kontroll", kui pidada silmas kõnealuse linaloo pealkirja. Üksiku Mehe vestluskaaslased pakuvad viimasele välja erinevaid "viise" maailma "tajumiseks", justkui värvilisi kristallklaase (kui kasutada siinkohal "Mehhiklase" [Gael Garcia Bernal] ülikaunist lugu, mida viimane Üksikule jutustab), mille reflektsioonid on alati "olemasolevamad" kui asi iseeneses. Perspektiivide adumine, võimaliku värvigamma omaksvõtt -- kõik see lisab elatavale elule värskust ning vürtsi, annab sellele heli. Vastasel juhul võib samahästi, et kehtida filmi jooksul mitmelgi korral mainitav hispaania keelne fraas "la vida no vale nada" ("life is worth nothing" -- lause, mis omakorda pärineb laulupalast "Camino de Guanajuato", olles samuti ka samanimeliseks pealkirjaks 1955. aasta Rogelio A. González'i filmile; kuid filmiajaloolise aspekti jätaks ma käesolevast kirjutisest siiski välja).
Tõsi, vaevalt, et printsiibis see kõik Üksikut Meest suurt köidaks, on ta ju ainuüksi rutiinsel tööotsal, mis keelab talle isegi maised, lihalikud lõbud. Pigem on ta "vaatleja", see, kes maailma ilu kõrva taha pannes lõpuks adub, et "tõeline kontroll" peitub iga silmapaari olemuslikus subjektiivsuses (Ja kuidas sobituks siiasamasse "Limits"-i alguse inimsilma meenutav vidin? Või, kui võib-olla et sümbolismis kergelt liialegi minna, kas oleks palju öeldud, kui osundada, et Üksiku Mehe espressopaar sümboliseeriks samuti inimsilmi) isegi juhul, kui ta ise, nagu ta "Molekulidele" tõdeb, ei "ole kellegi seas". Ja vahest ongi just temal vedanud, kui ta, töö läbi viidud (tükike "salakoodi"-paberit sealjuures nüüdseks ainuüksi täitmata, tabula rasa, sarnaselt kinnikaetud maaliga, mida ta oma viimasel käigul kunstimuuseumisse silmitsema jääb), taaskord ilmselt koduselt riietub (Kameruni värvidega pusa, kuid võin riigilipu suhtes ka eksida) ning lennujaama uksest laia maailma siirdub. Lõppude lõpuks, "Molekulide" hirmutav tõdemus, et "meie hulgas on neid, kes pole meie hulgas" ehk ei puudutagi teda. Ja vahest ongi nõnda parem.
Minu hinnang: 5 tärni
____
Fotod, ülevalt-alla: 2) vasakult-paremale: Alex Descas (“Kreool”) & Jean-François Stévenin (“Prantslane”); 5) vasakult-paremale: Isaach De Bankolé (“Üksik Mees”) & Bill Murray (“Ameeriklane”). VLC snapshots. Erakogu.
No comments:
Post a Comment