Ausalt, ajaratas veereb ikka kuidagi rängalt kiiresti, või kuidas? Kardetavasti muidugi kulgeb aeg minu jaoks kõige hoogsamalt, kuna enamik sellest päädib praegusel momendil varieeruva teadusmaterjali läbi töötamisega ning ega tõtt-öelda muuks nõnda palju mõtteid varusse ei jäägi (kuigi ma ütlen, TV ning filminduse seisukohalt ei saanud kõik see halvemale ajale kukkuda, päriselt kohe). Kuid - pidades silmas, et ma nagunii postitan midagi substantset järjest harvemini - mõtlesin, et võiks ju lihtsalt mingisugune vähemal või rohkemal määral informatiivne postitus vahepeal üles täheldada. Nii et pärast hüpet leiavad nõksu mainimist nii LOST, CAPRICA kui ka FIREFLY.
On küllaltki adumatu, et käesoleva momendi perspektiivist 6 päeva 10 tunni ning käputäie minuti pärast läheb käima "LOST"-i igavesti kõige viimane hooaeg. Ei tea, kuidas teiega on, kuid mind valdab küll selline koletuslikult tühi tunne. Ratsionaalselt võttes on küllap sellelaadseiks tundmusiks veel varavõitu, kuid ma ei saa mitte lahti mõttest, et iga seekordne episood saab olema samm lõpetatuse suunas. Igatahes... Chicago Tribune'i Mo Ryan'il on pakkuda kolmeosaline intervjuu "Lost"-i loojate Damon Lindelof'i ning Carlton Cuse'iga. Absoluutselt spoilerivaba ning ülimalt paeluv lugemine (mõistagi, teatavaisse faktidesse - nagu cast-i tagasipöörduvad näitlejad - polegi antud kontekstis suhtutud kui spoilereisse, kuna sedasorti informatsioon on juba piisavalt kaua nähtaval olnud). Vägagi mahuka intervjuu kolmas osa on usutavasti saadaval käesoleva nädala jooksul, kuid seniks on võimalik triloogia algatust kaeda siit, jätku aga siit. Soovitatav lugemine kõigile huvilistele, kahtlemata.
BSG ajutrustilt pärinev "Caprica", mille eostumist teleekraanil siinkirjutaja juba mitmeid kuid pingsalt ootas (mäletatavasti anti Ronald D. Moore'it/Jane Espenson'ilt & Remi Aubuchon'ilt pärineva sarja pilootepisood lõikamata kujul DVD-l välja juba suhteliselt "ammu", nimelt möödunud aasta esimesel poolel), jõudis nüüd lõppeks samuti järjele, ehk siis läinud reedel jõudis viimaks eetrivihku loetud minutite võrra kahandatud ning "TV-kombekaks" kohandatud avapauk. Pean käsi südamel ütlema, et teistkordselt pilootosa kaedes, meeldis see mulle veel enamgi, kui viimati aprillis, kui nähtut esimest korda tekstualiseerida püüdsin. Kuna tõtt-öelda kihelen ma võimaluse järele ühe alles-alustava telesarja vaatamisega nö kaasa-kirjutada, on kahetsusväärne, et mu praegune pühendumuskese mujal paikneb. Ent samas tuli mul seekordselt "Caprica" avalugu seirates kaval idee, et vahest võiks nihuke kirjutamine tõeks saada suvel, kuna teatavasti on sarja avahooaeg jagatud kahte ossa - esimesed kümme jagu nüüd, ülejäänud, kui ma ei eksi, sügisel. Ja vahepealne paus olekski sobilik mõningateks lähemateks mõttearendusteks, et siis asja naastes juba "ajaga kaasas käia". Loomulikult, mitme-setme kuu pärast juhtuvast on praegult veel vara kõneleda. Aga ideel kui sellisel oleks ju jumet, või mis?
Aga kui juba kirjutamise peale jutulõng läks, siis tuleb ära märkida, et igaski suhtes, ennekõike aga ses’ vallas, mis puutub sügavamasse süvenemisse ja vahest ka täpsemaisse ülestähenduisse, on eriti kehv “diil”, et “Lost”-i finaalhooaeg minu jaoks säherdusse ajaperioodi takerdus. Aga mis parata. Julgen oletada, et “LOST” leiab mu soovide kiuste BSG-ga analoogset kohtlemist, ehkki alati jääb võimalus, et pöördun üksikasjalikumate kirjutistega asja juurde tagasi siis, kui luigelaul oma kohaloluga ka eesti telekanaleid ilustab.
Ja viimaks, Joss Whedon'i "Firefly". Jep, mu viimane sissekanne "Firefly"-ist on juba vaat et üle kuu vana. Arvestades, et ühena oma kõigi aegade lemmiksarjadest ei taha ma nimetet' teleteose lõppjagudesse möödaminevlikult suhtuda, mõtlesin ma siin isekeskis, et võib-olla oleks kõige mõistlikum igale kalendrikuule (v.a jaanuar, mis, sunnik, nüüd juba paraku lõpule kisub) oma annus "Firefly"-d jätta. Sel' moel tuleks järgepidi juttu ühest episoodist per kuu - veebruar, märts, aprill - ja pikemast filmist ning seeläbi ka kogutervikust oleks tõenäoliselt otstarbekam süvitsi peatuda juba suvel, kui siinkirjutajal muud mured selja taga on. Kuidas tundub?
1/19/10
Kuldgloobused, 2009
Aeg jälle nõnnakaugel, et üleeile õhtul jagati kätte ka 2009. aasta kullast pallid, mistõttu minagi nüüd - olles kogu selle show eile lõppeks ära kaenud - leidsin nüüd, et väikestviisi sissekujunenud traditsiooni austades (sai ju aastagi eest Gloobustest kirjetud), peaksin ehk ka üht-teist ütlema. Pärast hüpet juba siis mõningad mõtteavaldused sest' vallast...
Kogu krempli vaieldamatu staar oli mõistagi õhtujuht Ricky Gervais. Praktiliselt kõik, mis tal keelel, oli huumorikuld. Isegi siis, kui ta püsis täiesti tasa.
Ma tõtt-öelda olen piisavalt jõuetu pikalt-laialt vingumaks, et "Avatar" parima draamafilmi Kuldgloobuse võitis. Eeskätt ei viitsi ma seetõttu, et aasta eest sai analoogne idiootsus läbi elatud "Slumdog"-iga. Kui säärane tendents jätkub, ei maksagi varsti enam Gloobuste filmiossa süveneda (ja võib, ilmselt, Oscar'ite kaemisest sootuks loobuda), kuna filmikunsti autasustamine saab olema asendatud sisemise tühjuse, kuid ilusa pealispinna ning hirmsuure publikumenu taevani ülistamisega.
Ühes oma kahest kõnest (Cameron võitis ka parima režissööri Kuldgloobuse) mees põhimõtteliselt rääkiski vaid oma filmi tehnoloogiliselt maadmurdvast küljest, pistes vist vaid korraks - tea, kas alateadlikult häbelikult - vahele, et "Avatar"-il oli ka "fantastiline šüžee". Ma ei tea. Julgen väita, et "South Park"-i mehed said sisukamalt hakkama, kui "Dances with Smurfs" tegid. (Kes praeguseks veel taibanud pole, olen mina siis see uhke ainus maamunal, kes veel "Avatar"-i näinud pole, vähemasti kui James Cameron'i sõnu uskuda. Ja ega ma kurda. Ega kahetse. Ja mulle täielikult piisab kõigest sellest, mis ma senini temast kuulnud/lugenud olen.)
Minu jaoks isiklikult olid aga ülimalt naljakad kaks seika Kuldgloobuste tseremoonialt, mis küljetsi ka "Avatar"-iga seondusid. Esmalt kutsuti üht auhinda (ei meenu enam, millist täpsemalt) välja hõikama vististi filmi peaosalised. Issandjumal, ma pole puisemaid ning tuimemaid kujusid iialgi varem näinud. Kui nad ka "Avatar"-is säherdused olid, olen ma õnnega koos, et senini aega raisanud pole. Ja kui need kaks mind tõesõna ehmatasid, ajas mind vägisi muigele, et lühiklippi "Avatar"-ist juhatas sisse sehuke "talent" nagu Arnold. Ma saan aru küll, et valikuna oli see sobilik, on ju praegusel kuberneril ning Cameron'il ühine minevik, kuid siiski süvendas see veelgi teatavat mõru maiku suus, et "tühje kaloreid" (nagu Ameerikas öelda tavatsetakse) esitatakse kunsti pähe. Ei aidanud siinkohal sugugi kaasa ka James Cameron'i tänukõne parima draamafilmi Gloobuse saamise järel, kus ta muutkui rõhutas, et nii tema kui kõigi saalisistujate tööks on pakkuda meelelahutust. Ma ei tea, on siis viga tõesti minus, kui ma loodan "suure ekraani" loost siiski midagi sügavamat leida kui visualiseeritud pildiraamatut, samaaegselt popkorni mugides?
Hea küll, liigume edasi.
Kuna üldiselt "Avatar"-i võitu ma juba tugevalt aimasin, vajusid minu jaoks suurimad negatiivsed üllatused siiski TV-poolele.
Julianna Margulies võitis parima naisnäitleja Gloobuse draamasarjas. Ehkki ma ei oska tema headust/halbust objektiivselt kommenteerida (vaatasin ta uusimast telesarjast "The Good Wife" vaid pilooti ning senini pole rohkem viitsinud), ei mõista ma, kuidas põhimõtteliselt "protseduurali-sarja" peategelase kehastaja üleüldse saaks ära teha sellistele nagu January Jones ("Mad Men") ning Glenn Close ("Damages").
Usutavasti õhtu suurim taoline üllatus oli minu jaoks aga Michael C. Hall'i võit parima meesnäitlejana draamasarjas. Kus Hollywood Foreign Press siis oli, kui Hall säärase auhinna oma mitmevarjundliku karakterilahendusega tõeliselt ära teeninud oli (hooajad 1-2)? "Dexter"-i neljas hooaeg oli OK. Mitte lihtsalt marginaalselt parem kolmandast, vaid päris mitu astet. Kuid paljuski andis läinud hooajale oma tooni ning ilme John Lithgow "Trinity Tapjana". Võrrelda Hall'i tööd viimasel hooajal sellega, mida Jon Hamm (kes jäeti, muuseas, tühjade kätega juba teist aastat järjest) seekordselt järjepanu lauale tõi... see jättis mu suu tükiks ajaks ammuli.
Ahjaa, ja kui tulemuste osas seoses linalugudega veel iriseda, siis jääb mõistagi hinge kriipima, et Tarantino ise tühjade pihkudega jäi (ei saanud ei režissööri ega stsenaariumit) ning loomulikult ei saa ma päris hästi aru, kuidas Robert Downey Jr. saaks Sherlock'ina olla parem kui Stuhlbarg Larry Gopnik’ina "A Serious Man"-is. Kuid pole ma "Holmes"-i veel ka näinud, nii et täiesti võimalik, et teen asjata ülekohut. Kes teab.
Aga noh, oli natukenegi positiivset ka.
Kui järg parima draamasarja välja kuulutamiseni jõudis, olin õigupoolest juba - selle hetkeni nähtud tulemusi arvestades - päris hirmul, kuid õnneks laabus kõik loodetult ning valitsev maailmakord ei jään'd murdmata. "Mad Men" taaskord parim draamasari.
Oli vägagi meeldiv - ehkki seda teati ette ennustada -, et "Glee" võitis parima komöödia/muusikalisarja Gloobuse. Jooksvast telehooajast on Ryan Murphy värskeim looming minu jaoks ümberlükkamatult võimsaim positiivne üllataja. Antud seoses on ka äärmiselt huvitav spekuleerida, et kas "Glee" ning Tina Fey "30 Rock" ka Emmy'de puhul aasta teisel poolel karvupidi kokku lähevad. Oleks juba aeg, kui keegi Fey "ajulapsele" kanna peale astuks.
Ja lõpetuseks tagasi suurele linale.
Kuigi vastasel juhul oleks kehtiv maailmakord tõenäoliselt tõepoolest paigast nihutatud, tegi sellegi poolest südame alt soojaks, et "Basterds"-i Christoph Waltz parima kõrvalosa eest filmis Gloobuse teenis. Samuti saab kaheldamatult öelda, et Waltz'i kõne andis oma intelligentsuses kõigile ülejäänutele silmad ette.
Ja viimaks, rõõm näha, et Michael Haneke' "Das weisse Band" parima võõrfilmi Gloobuse võitis. Teadagi võidavad säärastel auhinnatseremooniatel vägagi harva filmid kusagilt mujalt kui saksa kultuuriruumist, kuid vähemasti sel korral oli see võit kõige enam välja teenitud.
Nõndapaljukest siis minu seekordseist muljeist seoses 2009. aasta Kuldgloobuste tulemustega.
_____
Foto: Christoph Waltz lõpetamas oma liigutavat tänukõnet. VLC snapshot. Erakogu.
Kogu krempli vaieldamatu staar oli mõistagi õhtujuht Ricky Gervais. Praktiliselt kõik, mis tal keelel, oli huumorikuld. Isegi siis, kui ta püsis täiesti tasa.
Ma tõtt-öelda olen piisavalt jõuetu pikalt-laialt vingumaks, et "Avatar" parima draamafilmi Kuldgloobuse võitis. Eeskätt ei viitsi ma seetõttu, et aasta eest sai analoogne idiootsus läbi elatud "Slumdog"-iga. Kui säärane tendents jätkub, ei maksagi varsti enam Gloobuste filmiossa süveneda (ja võib, ilmselt, Oscar'ite kaemisest sootuks loobuda), kuna filmikunsti autasustamine saab olema asendatud sisemise tühjuse, kuid ilusa pealispinna ning hirmsuure publikumenu taevani ülistamisega.
Ühes oma kahest kõnest (Cameron võitis ka parima režissööri Kuldgloobuse) mees põhimõtteliselt rääkiski vaid oma filmi tehnoloogiliselt maadmurdvast küljest, pistes vist vaid korraks - tea, kas alateadlikult häbelikult - vahele, et "Avatar"-il oli ka "fantastiline šüžee". Ma ei tea. Julgen väita, et "South Park"-i mehed said sisukamalt hakkama, kui "Dances with Smurfs" tegid. (Kes praeguseks veel taibanud pole, olen mina siis see uhke ainus maamunal, kes veel "Avatar"-i näinud pole, vähemasti kui James Cameron'i sõnu uskuda. Ja ega ma kurda. Ega kahetse. Ja mulle täielikult piisab kõigest sellest, mis ma senini temast kuulnud/lugenud olen.)
Minu jaoks isiklikult olid aga ülimalt naljakad kaks seika Kuldgloobuste tseremoonialt, mis küljetsi ka "Avatar"-iga seondusid. Esmalt kutsuti üht auhinda (ei meenu enam, millist täpsemalt) välja hõikama vististi filmi peaosalised. Issandjumal, ma pole puisemaid ning tuimemaid kujusid iialgi varem näinud. Kui nad ka "Avatar"-is säherdused olid, olen ma õnnega koos, et senini aega raisanud pole. Ja kui need kaks mind tõesõna ehmatasid, ajas mind vägisi muigele, et lühiklippi "Avatar"-ist juhatas sisse sehuke "talent" nagu Arnold. Ma saan aru küll, et valikuna oli see sobilik, on ju praegusel kuberneril ning Cameron'il ühine minevik, kuid siiski süvendas see veelgi teatavat mõru maiku suus, et "tühje kaloreid" (nagu Ameerikas öelda tavatsetakse) esitatakse kunsti pähe. Ei aidanud siinkohal sugugi kaasa ka James Cameron'i tänukõne parima draamafilmi Gloobuse saamise järel, kus ta muutkui rõhutas, et nii tema kui kõigi saalisistujate tööks on pakkuda meelelahutust. Ma ei tea, on siis viga tõesti minus, kui ma loodan "suure ekraani" loost siiski midagi sügavamat leida kui visualiseeritud pildiraamatut, samaaegselt popkorni mugides?
Hea küll, liigume edasi.
Kuna üldiselt "Avatar"-i võitu ma juba tugevalt aimasin, vajusid minu jaoks suurimad negatiivsed üllatused siiski TV-poolele.
Julianna Margulies võitis parima naisnäitleja Gloobuse draamasarjas. Ehkki ma ei oska tema headust/halbust objektiivselt kommenteerida (vaatasin ta uusimast telesarjast "The Good Wife" vaid pilooti ning senini pole rohkem viitsinud), ei mõista ma, kuidas põhimõtteliselt "protseduurali-sarja" peategelase kehastaja üleüldse saaks ära teha sellistele nagu January Jones ("Mad Men") ning Glenn Close ("Damages").
Usutavasti õhtu suurim taoline üllatus oli minu jaoks aga Michael C. Hall'i võit parima meesnäitlejana draamasarjas. Kus Hollywood Foreign Press siis oli, kui Hall säärase auhinna oma mitmevarjundliku karakterilahendusega tõeliselt ära teeninud oli (hooajad 1-2)? "Dexter"-i neljas hooaeg oli OK. Mitte lihtsalt marginaalselt parem kolmandast, vaid päris mitu astet. Kuid paljuski andis läinud hooajale oma tooni ning ilme John Lithgow "Trinity Tapjana". Võrrelda Hall'i tööd viimasel hooajal sellega, mida Jon Hamm (kes jäeti, muuseas, tühjade kätega juba teist aastat järjest) seekordselt järjepanu lauale tõi... see jättis mu suu tükiks ajaks ammuli.
Ahjaa, ja kui tulemuste osas seoses linalugudega veel iriseda, siis jääb mõistagi hinge kriipima, et Tarantino ise tühjade pihkudega jäi (ei saanud ei režissööri ega stsenaariumit) ning loomulikult ei saa ma päris hästi aru, kuidas Robert Downey Jr. saaks Sherlock'ina olla parem kui Stuhlbarg Larry Gopnik’ina "A Serious Man"-is. Kuid pole ma "Holmes"-i veel ka näinud, nii et täiesti võimalik, et teen asjata ülekohut. Kes teab.
Aga noh, oli natukenegi positiivset ka.
Kui järg parima draamasarja välja kuulutamiseni jõudis, olin õigupoolest juba - selle hetkeni nähtud tulemusi arvestades - päris hirmul, kuid õnneks laabus kõik loodetult ning valitsev maailmakord ei jään'd murdmata. "Mad Men" taaskord parim draamasari.
Oli vägagi meeldiv - ehkki seda teati ette ennustada -, et "Glee" võitis parima komöödia/muusikalisarja Gloobuse. Jooksvast telehooajast on Ryan Murphy värskeim looming minu jaoks ümberlükkamatult võimsaim positiivne üllataja. Antud seoses on ka äärmiselt huvitav spekuleerida, et kas "Glee" ning Tina Fey "30 Rock" ka Emmy'de puhul aasta teisel poolel karvupidi kokku lähevad. Oleks juba aeg, kui keegi Fey "ajulapsele" kanna peale astuks.
Ja lõpetuseks tagasi suurele linale.
Kuigi vastasel juhul oleks kehtiv maailmakord tõenäoliselt tõepoolest paigast nihutatud, tegi sellegi poolest südame alt soojaks, et "Basterds"-i Christoph Waltz parima kõrvalosa eest filmis Gloobuse teenis. Samuti saab kaheldamatult öelda, et Waltz'i kõne andis oma intelligentsuses kõigile ülejäänutele silmad ette.
Ja viimaks, rõõm näha, et Michael Haneke' "Das weisse Band" parima võõrfilmi Gloobuse võitis. Teadagi võidavad säärastel auhinnatseremooniatel vägagi harva filmid kusagilt mujalt kui saksa kultuuriruumist, kuid vähemasti sel korral oli see võit kõige enam välja teenitud.
Nõndapaljukest siis minu seekordseist muljeist seoses 2009. aasta Kuldgloobuste tulemustega.
_____
Foto: Christoph Waltz lõpetamas oma liigutavat tänukõnet. VLC snapshot. Erakogu.
“A Serious Man”: Ruutjuur Jumalast
Kusagil 2008. aasta septembrikuu keskpaiku, aknast nähtavasti paistmas sombune sügisilm, istusin ma äkitselt maha ning otsustasin kirjutada oma esmakordse mõtiskluse ühest äsjanähtud linaloost. Viimaks loodus sellest, ütleme, vabas vormis lühemat sorti kirjatöö, mis sündis pigem hetkeimpulsist kui käsimurdvast plaanitsemisest. Küllap on nii mõnegi blogosfääri sulesepa arengutee sel' moel alanud ning midagi uut ma ses' suhtes ei lisa. Ega kavatsegi. Mulle lihtsalt meenus see tõik, kuna isevärki pentsikul kombel oli tollal käsitatud filmiks vendade Coen'ite eelmine, "Burn After Reading". Sestap mõtlesingi, et võib-olla olekski paslik Heietuste käesoleva aasta filmimõtisklusi alustada Coen'ite värskest teosest. Mitte et paneksin punkti mingisugusele metafoorsele "ringkäigule", ei. Vähemalt ei pea ma end kindlasti piisavalt pikaajaliseks kirjutajaks, et midagi sarnast mõelda. (Pluss ma olen siiski endiselt pigem "pühapäevablogija" kui midagi tõsisemat) Kuid mõeldu näis olevat sobilik liigutus, ja õigupoolest, miks ka mitte, eksole.
Isiklike lemmikrežissööridega on mul üldiselt suhteliselt ebakonventsionaalsed lood. Paljuski lähtub nimetet' järeldus asjaolust, et mõne erandiga jääb kõigi nende looming - minu poolt otseselt teadvustatuna - sellesse perioodi, mil ma filmimaailmaga veel sedavõrd sinasõber polnud. Kuigi see poleks ka eriti ligilähedane väljend. Loomulikult olid mul, ütleme, aastad neli-viis tagasi omad personaalsed lemmikud, ent ilmselt ei tavatsenud ma lihtsalt kõige selle peale sedavõrd palju mõelda. Mis seal salata, vendade Coen'ite distinktiivse tooniga looming on kahtlemata ses' suhtes kõige rohkemalt kannatusi kandnud.
Ma mäletan selgesti oma kunagist "Fargo"-armastust, mis laienes hiljem ka "O Brother, Where Art Thou"-le, "Man Who Wasn't There"-ile ning veidike aega edasi ka "Big Lebowski"-ile (jah, mu järjekord polnud eriti korrektne ning tõtt-öelda on seniajani nägemata vennakeste looming 80ndatest ning 90ndate esimesest poolest). Hell, ma ei vihanud isegi sehukest möödalasku nagu "Ladykillers" (Ja "Intolerable Cruelty"-it polegi ma vist veel näinud, kui mälu alt ei vea). Kuid fakt on, et kõik eelnimetatu lihtsalt voolas minust läbi, jättes mälestuseks ainuüksi piisavalt kirkalt helkiva maitsepaleti, mille ma lihtsalt kusagile ajusopi sügavuisse paremaid aegu ootama delegeerisin.
Kahtlemata peitub omajagu irooniat seigas, et velled naasesid mu juba teadvustatud filmihuvisse/armastusse teosega, mille vundament ei pärinenudki õieti neilt endilt (olgugi et nad rakendasid seda sedavõrd hunnitult neileomaselt, säilitades samaegselt ka romaanipõhist essentsi - nõnda leidis vähemalt mu kunagine kirjandusõppejõud). Ent unun'd säde oli lõkkele puhutud ning nõnda polnudki niiväga kummaline, et ka siitsinase blogi filmijutud leidsid algatuse just Coen'i loomingust.
Vendade uus linalugu, ühiselt paberile pandud, produtseeritud ning režiitatud, on - julgeksin ma öelda - Coen'itele omaselt konstantselt rabava, äratuntava maitsemeelega. Läinud aastal, kui kahekordse vaatamise järel sai end kokku võetud ning valmis kirjutatud pikem essee Quentin Tarantino "Inglorious Basterds"-ist, puudutasin järgemööda kõiki neid külgi ning detaile, mis - vähemalt minu silmis - tegid sellest 2009. aasta ühe vaieldamatult parima linateose ja, ilma ühegi kahtluseussiga südames, kindlasti ka Tarantino võrratuima filmi üldse. Kuid miks ma "Tõpreid" mainisin? Põhjuseid selleks on kaks. Esmalt on minu jaoks Coen'ite värskeima teose järgselt selge, et Tarantino uusim linalugu on sunnitud oma magusat poodiumikohta jagama ning teiseks, ka "A Serious Man" - sarnaselt Tarantino ning "Tõpretega" - on kaheldamatult vendade Coen'ite senini perfektsem töö.
Alljärgnevas pikemas essees jutlengi siis lähemalt vendade Coen'ite viimasest, põhjatult hiilgavast, üllitisest "A Serious Man", mis mulle isiklikult mõistetamatuil põhjusil puudub originaalstsenaariumi nominentide hulgast Gloobuste '09 juures, ent õnneks - ehkki küllaltki loogilise seosena - eksisteerib Stsenaristide Kildi auhinnalistis parima stsenaariumi kategoorias (kummatigi aga ühes Avatar'iga, nii et can't win. just. can't; Ja pange tähele, viimatimainitu viib võidu nagunii koju ka), mille võitjad selguvad alles veebruaris. (Ning jah, ma tean väga hästi, et Stuhlbarg'il on parima näitleja - komöödia/muusikal - nominatsioon, kuid on see ju ainus osutus filmile gloobuste poolt üldse, või mis?)(*) Igatahes, keda spoilerdamine ei kohuta ning huvi vahest olemas, klikake aga julgelt edasi...
(*)Ääremärkusena olgu siinkohal märgitud, et lõviosa alljärgnevast kirjatööst sai üles täheldatud *enne* kui minagi viimaks 2009. aasta Kuldgloobused ära kaeda jõudsin. Nüüd sai see tehtud ja otse loomulikult Stuhlbarg ei võitnud. Miks ma üleüldse lootsin. Ja "Avatar" võitis parima draamafilmi Gloobuse, ptüi.
"A Serious Man"-i algus paljuski eirab tavapärast määratlemist, olgugi et vaikimisi paigale sätit' ülesehituslikud konventsioonid justkui eeldaks, et esmasele tiitrisekventsile eelnev võiks olla mõistetav kui prologos. Isiklikult määratleksin ma seda julge, parabooli meenutava, vinjetina, mis - kantuna kogu kõnealust filmi narratiivi tervikuna raamivast Shlomo Yitzhaki ehk Rashi tsitaadist "Võta lihtsusega kõike, mis sinuga juhtub" - esitab meile kummastava, ning tagantjärele jätkuvalt mõtteid justkui ära võluva, loo ühest miniatuursest Poola külast, kus parajasti linnast hanesid müütamast naasev Velvel (Allen Lewis Rickman), hoburakendit taga vedades, kodu poole, naise Dora (Yelena Shmulentson) juurde, sammub. "Milline imelugu", õhkab punapõskil habemik jiditsch'is enese ette. Selgub nimelt, et Velvel'il olla koduteel vankriga omajagu muret olnud (ratas tuli alt ära), kuid äkitselt oli üks hea hing talle appi tõtanud ning üheskoos olid nad vankri taaskordselt töökorda saanud. Peagi nähtub, et tegemist oli Reb Groshkover'iga (Fyvush Finkel), keda Dora väga hästi tundma peaks. Parasjagu oma meest kuulates panges jääd litsunud Dora käed vakatavad ning - konstateerides esmalt, et Jumal olla neid ära neednud - tõdeb naine mehele, et ilmselgelt vestles ta dybbuk'iga (Juudi folklooris pahatahtlik, seestunud, vaim, keda usutakse olevat "surnud inimese nihestatud hing"), kuna Groshkover suri juba aastaid tagasi ühe Dora tuttava juures tüüfusse. Velvel vastab naise sõnadele muidugi laia, uskmatu, naeruga, mõistamata, kuidas keegi, kellega ta sedavõrd soojalt kõnelenud oli, saaks olla "mitte-inimene".
Seejärel kõmavad ukselt vastu aga rasked koputused ning ilmneb, et ligimeseaitamisest liigutatud Velvel oli väidetava dybbuk'i oma kodukolde äärde, soojale supile kutsunud. Ent eeldatav "Evil One"-i käsilane - või alternatiivina lihtsalt täie elu ning tervise juures Groshkover - ei soovi suppi, valades seeläbi veelgi õli tulle Dora üha enam süvenevale arusaamale vana mehe tõelise natuuri osas. Velvel seevastu sõnab veendunult, et ta tavatseb end pidada "ratsionaalseks inimeseks", ega usu säherdusi asju. See ei peata aga mehe abikaasat ning ei lähe üldsegi kaua, kuniks naine kostitab külalist hoopiski noaga rindu - on Dora ju ikkagi oma arusaama kõigutamatus õigsuses veendunud. Terariist rinnus, ja vähemasti esialgu veretult, käituvad nii Dora kui Velvel neile avanema vaatepildi taustal omal, isetabasel, moel. Seal, kus Dora näeb kinnitust oma sõnadele, haliseb Velvel oma naise teo üle, maad võtmas üha süvenev hirm selle ees, et mis siis nüüd saab. Tasahilju veritsema hakkav Groshkover'i seestunud manifestatsioon, või siis tõeline mees ise, mõne hetke pärast tõuseb ning hakkab minekut tegema, jättes ennemalt Velvel'i osaks veel retoorilist laadi küsimuse, vihjates viimase abikaasale: "Las ma küsin sult, Velvel, kui ratsionaalselt mehelt, kumb meist siis on kurjast vaimust vaevatud?" Viimaks, nuga rinnus, tuigub Groshkover uksest välja, läbi paksu lumesaju, hangede poole, taustaks Velvel'i pead kaotav muretsemine, et nad on ruineeritud ning kõik on kadunud kui järgmisel päeval hangede vahelt surnukeha avastatakse, samas kui Dora, minnes tuisu eest vaid ust sulgema, mehe muret endalt vaid üdini veendununa maha raputab ja sõnab: "Kiidetud olgu Jumal, head teed kurjal minna."
Kahe pealtnäha seosetu ning esitusviisi arvesse võttes, ajatu, karakteri - Velvel'i ning Dora - olemuslik dihhotoomia sobib aga vapustava tabavuslikkusega ning otsekui valatult nn põhifilmi konteksti, kus konkurentsitult üht parimat ning vaimustavamat 2009. aasta näitlejatööd pakkuv Michael Stuhlbarg peategelase Larry Gopnik'ina saab järk-järgult olema silmitsi loomult sarnaste küsimustega.
Larry Gopnik on nimelt asjalik ning töökas juudi pereisa, kelle ainsaks sissetulekuks on füüsikatunnid kohalikus koolis ning kes elab üheskoos abikaasa ning teismelistest poja-tütrega ühes 60ndate teise poole Ameerika äärelinnas. Kuid, nagu kibekähku ilmneb, käies sarnast jalga vendade senise loominguga, keeldub Coen'ite peakangelaste pea kohal järsult kokku lööv lainemassiiv vahele jätmast Larry'tki.
Esmalt tuleb mehel tegemist teha häiritud Lõuna-Korea stipendiaadi Clive Park'iga, kes on silmnähtavalt rahulolematu läbikukutava tulemusega füüsika vahearvestusel. Ühes esimestest algusest-lõpuni brilljantseist filmi jooksul nähtavaist-kuuldavaist dialoogidest - markeerides simultaanselt loomuldasa ka vestlust, mis Larry maailmavaate kui sellise rangelt piiritletud raamidesse paigutab (ja juhatab samaaegselt sisse ka kõnealuse filmi surmtõsise väljundiga musta huumori, mida Coen'id oskavad luua sedavõrd ideaalselt) - tõdeb noormees, et hinne on "mitte õiglane", kuna ta ei teadnud, et ka matemaatika eksamil vajalik oli. Kuid sa ei saa ju lahendada füüsikat ilma matemaatikata, ei jäta Larry jonni. Aga ma saan füüsikast aru, ma mõistan surnud kassi(**), väidab Clive seepeale. Aga sul on võimatu füüsikat mõista, taipamata sealjuures matemaatikat, jääb Larry endale kindlaks, matemaatika ütleb, kuidas asi tegelikult töötab, see on midagi tõelist, lood, mida ma tunnis välja pakun, nendib Larry, need on lihtsalt illustratsiooniks.
(**)Schrödinger'i paradoks, mida Larry't veidike aega varem just klassi ees õpetamas näidati, pärineb teatavasti siis Austria teoreetilise füüsiku Erwin Schrödinger'i 1935. aasta mõtteeksperimendist, laiemalt tuntud nimetuse all "Schrödinger'i kass". Hüpoteetiline eksperiment ise toimus järgnevalt. Igatpidi suletud tinakarpi asetati kass, mürgikolb, Geiger'i loendi, üliväike radioaktiivne osake ning teatav mehhanism. See radioaktiivne aine pidi olema sedavõrd väiksemahuline, et ühe teatava perioodi (x) jooksul võib üks tema aatomeist tõenäoliselt laguneda, ent võrdselt tõenäoline on seegi, et kõik püsib rahulik ja midagi ei juhtu. Kui aga aine lagunema hakkab, vallandab see protsess mehhanismi, mis purustab mürgipudeli ning seeläbi tapab kassi. Asja tõeline tuum - ja nõnda ka paradoks - seisneb siinkohal tõigas, et teadmata, mis tegelikult suletud karbis sünnib, on võimatu põhjapanevalt järeldada, kas kass on elus või surnud. Nii pakubki kvantmehhaanika välja, et hüpoteetiline kass saab olla samaaegselt nii elus kui ka surnud (50% tõenäosus mõlemat pidi). Tõenäosus, niisiis, on senikaua pooleks, kuniks me kastilt kaane üles tõstaks ning veenduks ise, milline lõppresultaat siis ikkagi on.
Tunnis esitatu on kui näitlikustav "jutustus", mis aitab sul teatavat pilti silmi ette manada, sõnab Larry Clive'ile. Isegi mina, tõdeb mees viimaks, ei saa surnud kassist aru, kuid matemaatika näitab, mil moel see kõik tegelikult toimib. Kurvakujulise illustratsioonina kõlbab siinkohal osundada Larry Gopnik'i enese elule. Ta on kahtlemata usklik mees. Mees, kes on kogu oma senise elu veetnud vaikivas järgnevuses, esitamata sealjuures ainsamatki liigset küsimust. Larry on järginud elureegleid, kuni, nagu öeldakse, täpini "i" peal, omades nii korraliku töökohta (ning lootust saada ka ametipikendust), meeldivat elamist kui ka korralikku perekonda. Kogu oma plekitu elukäigu jooksul on Larry Gopnik hoidnud pilku kinnistatuna "elamise valemitele", mis pakuvad omakorda sedavõrd imetabaselt peenekoelist ning sügavat reflektsiooni nendesamade matemaatilis-füüsikaliste valemitega, mida ta oma õpilastega entusiastlikult jagab. Larry on mõneti kui käsitletavat linateost sissejuhatava vinjeti Velvel - võimetu nägemaks täit metsa elu-puude varjust.
Ja nõnda see juhtubki. Larry kujutluspilt, tema elu "jutustus", pöördub äkitselt pea peale, sihikindel ning kätteõpitud järgnevus asendub ebakindlusega ja järsku tunneb ta end nii, nagu, kui kasutada tema enese sõnu, oleks keegi tal vaiba jalgu alt tõmmanud. Töölt koju jõudnuna esitab abikaasa Judith (Sari Lennick) talle - mehe jaoks nagu välk selgest taevast - ultimaatumi, väites, et pikaajaliste probleemide tõttu nende abielus on ta muutunud vägagi lähedaseks Sy Ableman'iga (Fred Melamed) - pikaaegse perekonnatuttavaga - ning soovib seetõttu rituaalset lahutust, gett'i (et oleks võimalik taas nö usus abielluda). Samuti on Larry üha raskemalt kitsikuses oma venna Arthur'iga (Richard Kind), kes - häiriva tervisehäda tõttu - veedab enamiku ajast vannitoas (tekitades nõnda järjepidevat peavalu Larry tütrele Sarah'le [Jessica McManus]) või kritseldades oma väiksesse märkmikusse tohutuid arvutusi ning massiivseid valemeid, lootuses sel' moel konstrueerida universumi "tõenäosuskaart" ehk Metaculus. Poeg Danny (Aaron Wolff) - kahe nädala kaugusel suurejoonelisest bar mitzvah'st (rituaalsest talitusest, kus poisist saab mees) - ei näi seevastu aga suurt muust hoolivat kui sellest, et isa parandaks ometi kord katuseantenni, kuna kanal, mis parasjagu "F Troop"-i näitab, on "udune" (poiss läheb nõndagi kaugele, et nõuab isa telefonile hetkel, mil viimane parasjagu advokaadile asju selgitab, pannes mehe esialgu mõtlema, nagu midagi halba oleks juhtunud; tõik, mis omakorda töötab ääretult tabava puändina veidike hiljem kui sarnase kõne sisu seisneb tõepoolest milleski tõsisemas, kuid Larry eeldab, et poja nõuded on ikka needsamad). Kõige tipuks avastab Larry vestluse järel Clive'ga ka ümbrikutäie ilmselget pistiseraha ning ühisel istumisel kolmekesi Sy ning Judith'iga saab viimseks piisaks karikasse olema see, kui Ableman oma nakatavas zen'likuses Larry'le tõdeb, et antud situatsioonis oleks targem, kui tema majast välja koliks, kuna on "nii oluline", et laste elu protsessi käigus häiritud ei saaks.
Eelpool sai mäletavasti osutatud, et Larry elu toimis senini "eluliku võrdkujuna matemaatilisele valemile, oli kui selle materiaalne käepikendus. Sarnane peegeldus pole aga kaugeltki kõik. Nii nagu selgitustööst Clive'ile matemaatika võimest arusaamatuid asju perspektiivi asetada joonistub kujukalt välja Larry Gopnik'i arusaam maailmast kui sellisest, reflekteerub tema järgepidi kuhjuvate probleemide taustal ka "Schrödinger'i kassi" paradoks, see tavasilmale mõistetamatu miski, mis matemaatilis-füüsikalise lahenduse abil peaks olema kergesti ligipääsetav, konstantne ühesus. Peaks.
Kui Larry järgmine päev Clive'i (David Kang, kellel, olgu mainitud, on see vähemasti imdb.com-i andmeil üleüldse esimene filmiroll. Muljetavaldav, see) taas oma tööruumi kutsub, soovib ta teada, kas Clive'il juhtumisi viimase vestluse järgselt midagi maha ei jäänud. Ei, kindlasti mitte, rõhutab Lõuna-Korea noormees justkui kerkiva kardinaalsusega. Aga ma oskan piisavalt hästi interpreteerida, teadmaks, et sina olid see, kes raha jättis, pareerib Larry. Kuid lõppude lõpuks on see vaid "paljas oletus", ei midagi rohkemat, toonitab Clive lõpuks, jätmata isegi vastust võlgu. Hiljem külastab Larry't kodus Clive'i isa (karakter, keda muudab haruldaselt naljakaks Steve Park'i suurepärane näitlejasooritus; Muuseas, Park'i võis näha ka "Fargo"-s), ähvardades õpetajat kohtuasjaga, kui see tema poja laimamist ei jäta, jättes samaaegselt kinnitamata, kas Clive jättis raha või mitte. Mõistmata, kuidas saab tegemist olla laimamisega, kui ta juhtunust kellelegi sõnakest lausunudki pole, pakub Larry välja, et ta lihtsalt teeb näo nagu poleks raha olnudki. Jah, ja positiivne hinne, lisab mr. Park. Vastasel juhul te kaebate mu kohtusse, pärib Larry. Jah, raha võtmise eest, kõlab vastus. Nii et Clive siis ikkagi jättis raha, küsib Larry taas. See on laimamine, kostub vaid seepeale. Nõnda ei saagi Larry enam täit sotti, kuidas siis õigupoolest asjalood on. "See pole ju loogiline. Ta kas võttis raha või ei võtnud", "Palun. Leppige müsteeriumiga", sõnab Clive isa vaid lakooniliselt. Ja nii polegi äkitselt reeglid Larry Gopnik'i elus enam "kahte masti" ning olemuslikult konkreetsed, vaid samavõrd "udused" kui telekapilt, mille kallal Danny pidevalt iriseb - need juhised elusündmuste tõlgendamiseks on nüüd kantud vaid tõenäolisusest täidetud teadmisest, ebakindlusest, mida on võimalik selja taha jätta vaid juhul kui tõsta seda hüpoteetilist kaant Schrödinger'i kassi eksperimendilt. Kuid sellisel juhul ei jääks paljale (ja kinnitamata) arvamusele enam ruumi, teadmine kui selline oleks vaid kas üks või teine, ja kes ütleb, et hüpoteetilisse kasti suletud vastus ühtib sellega, mida me enese hinges selle olema arvame?
Praeguseks pole enam mingiks saladuseks, et Joel ning Ethan Coen modelleerisid Larry Gopnik'i karakteri Piibli Iiob'i järgi (ja selliste allusioonide puhul olen ma alati endamisi vihane, et siiamaani eriline Piibli-tundja pole). Sarnaselt Iiob'iga, on Larry'gi hea mees, kellega ühest momendist alates hakkab sündima põhjendamatult - ning ilma ühegi selgituseta - halbu asju. "Ma pole midagi teinud!", karjatab Stuhlbarg'i Gopnik "A Serious Man"-i vältel nii mitmelgi korral, ja ega ta eksigi.
Üdini maitsekas, peenekoelises ning Coen'itele ääretult loomupärases mustas komöödias on protagonistiks mees, kes vahelduseks ei kanna õlul kannatusi omaenese lollusest ega kannata ümbritsevate inimeste puudujääkide tõttu, vaid kelle senini-mõistetavale elule hakkab järsult peale vajuma masiivne laviin, toomata sealjuures ühtainsamatki põhjust, mispärast justament tema, Larry, see "õnnelik väljavalitu" on.
Mitte, et äkilises segaduses ning arusaamatuses Larry Gopnik ei püüaks seda va olemuslikku põhjust välja (j)uurida, enne kui on hilja. Stseenis, kus Larry on parasjagu vennaga rannas ning pikniku pidamas, vestleb ta ühe tuttava naisterahvaga (Katherine Borowitz), kes möönab talle, et alati pole kerge dešifreerida, mida Jumal öelda tahab, kuid millegi taolise üle ei tarvitse ju üksi pead murda. On ju nende kui juutide valduses õige sügav "traditsioonikaev", lõpmatu hulk lugusid, mis on "põlvest põlve pärandatud" kõigilt neilt, kelle elus tuli kahtlemata ette ka kõike seda, mis teataval hetkel sindki pikali võivad lüüa. Nõnda soovitab naine Larry'l rabi jutule minna, sest tavainimesest tükk maad targemana oskavad nemad kindlasti väärtuslikke nõuandeid jagada. Esialgu on Larry küll suhteliselt skeptiline, kuid võtab viimaks siiski jalge alla tee alul ühe, kuid hiljem veel kahe teisegi rabi manu.
"Esimeseks rabiks" - nagu filmi alapealkiri teadustab - oleks pidanud olema rabi Nachtner, ent viimase hetkelisel puudumisel satub Larry noorem-rabi Scott'i (Simon Helberg) jutule, kelle arvates on Larry kaotanud sideme Hashem'i ehk "Tema Nimega" (kuna juudi usutraditsioonis ei kutsuta Jumalat teadupärast nimepidi), minetanud oskuse Teda maailmas näha ("Kui ma ei näe teda, pole teda olemas, ta on läinud") - tuleb lihtsalt seda harukordset annet taaskordselt meenutada, mäletada, kuidas Teda maailmas hoomata, nendib rabi Scott. Kasutades mõjuva metafoorina aknatagust parkimisplatsi, osutab rabi Larry'le, et mehel oleks vaja taastada see uudne, "imet nägev" perspektiiv elule, kuna vastasel juhul seirab ta oma (abi)elu ainuüksi läbi "väsinud silmade". Mõistagi võtab noorem-rabil sõnad suust Larry lõpptõdemus, et ta abikaasa soovib lihtsalt uuesti, kellegi teisega, abielluda. Meile ei peagi see meeldima, kuid on see ju Jumala tahe - see on ainus ja Larry perspektiivilt kahtlemata kasutu järeldus, mida Scott viimaks vaid toonitada oskab.
Ehkki "A Serious Man" on oma DNA-t ümberlükkamatult defineeritav "musta komöödiana" - ning enamike situatsioonide juures, mille keskses fookuses seisab Stuhlbarg'i kehastatud Larry, lihtsalt ei saa naermast hoiduda (mis iseenesest on kiitus nii näitlejameisterlikkusele kui ka brilljantsele stsenaariumile), omab esitatav narratiiv ootamatult sügavat kvaliteeti, ja mitte vaid seetõttu, et vendade Coen'ite jaoks on see seniväljutatud loomingust ilmselgelt isiklikum teos (ennekõike kui film nende endi personaalsest kultuuriruumist ning kasvõi ääremärkusena olgu öeldud seegi, et koolibussi stseenis Danny Gopnik'iga sõitvatel lastel olla samad nimed, kui neil, kellega Coen'id kord koos üles kasvasid). Ülimalt distinktiivne huumoriprisma (mis kaheldamatult ei ole suutäis igaühele, eriti kui vastav žanr sümpatiseerima ei juhtu) on vaid vahend, näitamaks sündmuste sügavamat poolust. Võimalik, et parimaks sääraseks näiteks oleks Larry ärritav telefonivestlus Columbia Plaadiklubiga, kust proovimisperioodi järgselt hakatakse sissemakset nõutama, samaaegselt igakuiseid plaadivalikuid kaela määrides (mida tellija lihtsalt saab, selleks "mitte midagi" tehes). (Mõistagi selgub peagi, et plaadiproblemaatika initsiaatoriks oli Larry poeg Danny.) Pealtnäha on see järjekordne äkiline kaelavajumine Larry aadressil - justkui tasahilju hingitsev, ent tagaplaanile jääv probleem, mida, hiilgava peenekoelisusega juba filmi alul aimata lastakse (helistanute teatepaberid sekretärilt) -, mõjudes seetõttu ennekõike ülimalt ränga huumorina Larry suunas. Kuid, ei. Kõnealune stseen, kus Stuhlbarg'i Gopnik ei soovi mitmel erineval moel tegemistki teha pakutava "Santana Abraxas"-i plaadiga, peidab pealispinna all veel üht-teist. Nimelt on mõiste Abraxas puhul tegemist gnostilise terminiga, millega mõistetakse Jumalat, tähendades täpsemini õieti "Suurt Isandat" ehk tegelikult kõikehõlmavat olemust, mis ühtaegu võib olla nii "hea" kui "kuri", Jumal või Kurat. Säherdune teisene, tõlgenduslik, dimensioon on oma peidetuses äärmiselt tähelepanuväärne, kuna Larry Gopnik lükkaks lausutud sõnadega Jumala kui sellise otsekui kõrvale, soovimata temaga mingisugustki tegemist teha. Ei leia ju kirjeldet' stseen asjata aset vaid veidike hiljem pärast Larry vestlust noorem-rabi Scott'iga.
Kui ühtäkki selgub, et Sy Ableman autoavariis hukkus (mille eelmänguna, võib mainimisi viidata, on kasutatud taibukat montaaži, näidates vaheldumisi nii Larry autosõitu - mis lõpeb kergema õnnetusega, kus keegi viga ei saanud - kui ka Sy ootamist maanteekäänult edasi saada, mis, nähtavasti, lõppeski mehele saatuslikult), siirdub Larry viimaks ometi rabi Nachtner'i (George Wyner) jutule. "Mida see kõik tähendab, mida Hashem mulle öelda püüab?", palub mees rabilt juhatust, rääkides nii Sy surmast, omaenda võib-olla, et samaaegsest õnnetusest ning matuse korraldamisest, mille abikaasa tema õlule on pannud. "Kuidas Jumal meiega räägib? See on hea küsimus", lausub Nachtner vaid, asudes Larry'le jutustama lugu kohalikust juudi hambaarstist, kes ravib ka goy'de ehk mitte-juutide hambaid. See arst - Leo Sussman (Michael Tezla) - avastab kord ühe goy lõikehammastelt suupoolseilt külgedelt heebrea-keelsed graveeringud, mis andsid kokku lause "Aita mind. Päästa mind". Pärast mõnetist otsirännakut tähenduse järele lõpetab hambatohter viimaks teiselpool lauda rabi Nachtner'ist, pärides, mida säherdune "märk" küll tähendada võiks. Ja mida sa talle ütlesid, usutleb Larry rabit närviliselt. On see tõesti oluline, küsib Nachtner vastu, kuid olgu. Ma ütlesin talle: "Hambad? Me ei tea. Märk Hashem'ilt? Ei tea. Teiste inimeste aitamine? Ega see kurja tee." Ja kõik?, erutub Larry, aga kuidas see kiri hammastesse jõudis, kes selle sinna pani, kelle jaoks? Me ei saa kõike teada, jääb rabi Nachtner lausa stoiliselt rahulikuks. Kõlab nagu sa ei teaks üldse midagi!, on Larry aga nördinud. Need küsimused, mis sind niiväga häirivad, Larry, sõnab Nachtner, vahest on need nagu hambavalu? Tunned seda mõnda aega ja see kaob. Aga ma ei TAHA, et see lihtsalt kaoks, ma tahan VASTUST. Muidugi, me kõik tahaksime vastust, möönab Nachtner, kuid Hashem pole meile mingeid vastuseid võlgu, kohustus langeb meile, mitte temale.
Kuid erinevalt Leo Sussman'ist pole Larry sedavõrd allaheitlik, jätkates oma - üha rohkem tarbetuna näivat - otsirännakut. Järele jäänud oli veel rabi Marshak (Alan Mandell), ülimalt vana "elutark", nagu nii mitmelgi puhul filmi vältel rõhutatult viidatakse. Rabina ei praktiseeri, kui nõnda öelda võiks, vägagi vana mees juba ammu, omades ainsat rolli vaid bar/bat mitzvah'lt saabuvatele noortele iganädalaselt elutarkust jagades. Larry't ei võta Marshak üleüldse jutule. Ta on hõivatud, kõlab sekretäri lakooniline vastus Larry'le. Ta ei näi hõivatud olevat, heidab Larry kaugemal oma tööruumis laua ääres istuva Marshak'i suunas uuriva pilgu. Ta mõtleb, kostab sekretäri tuim vastus, mis Larry jällekordselt kuivale jätab.
Ja nii polegi jumalasulastest Larry jaoks lõpuks mingitki asjalikku tolku. Seal, kus noorem-rabi jutlustab algul veel Hashem'i "märkamisest" maailmas, vakatab lõppeks temagi, surudes Larry'le peale ainuüksi nirut laadi tüüpvastuse. Keskmine rabi seevastu eksisteeriks Jumalast justkui lahus, saamata viimaselt selgitusi ning oskamata isegi neid formuleerida. Rabid on lugematute põlvkondade "traditsioonikaevu" hoidjad, märgib piknikukaaslasest naistuttav teadupärast varemalt Larry'le. Kuid lõpuks pole see muud kui vaid mugav illusioon, kuna rabid, sarnaselt inimestega, kes, tulvil küsimusi, nende jutule saabuvad, pakatavad samavõrd vastuseta päringuist, vahe on vaid selles, et nemad on õppinud sageli painavaid küsimusi "Jumala tahte" egiidi taha matma.
Teravaimalt on öeldu esil ühes "A Serious Man"-i viimastest stseenidest, kus äsja meheks pühitsetud Danny Marshak'i külastama saadetakse. Poiss läheneb igivana rabi lauale ettevaatlikult ning rahulikult, viimaks toolile istudes ning kuulekalt ootama jäädes. Ent Marshak'il pole mitte plaanis jagada värske mehehakatisega, järeltuleva põlvega, eelkäijate püha testamenti. Selle asemel asub oma elutarkuselt sedavõrd hinnas olev rabi tsiteerima 60ndate ansambli Jefferson Airplane laulusõnu (loost, mis muuseas kõlab kõnekalt taustaks ka linaloo nn Larry narratiivi algusele) - hiljem ka bändiliikmete nimesid - jättes sealjuures vastuseta õhku rippuma ka muusikapalas esitet' küsimuse. Ole hea poiss, on lõppeks ainus soovitus, mille ülimalt vanaldane jumalakarjane Danny'le algava elutee jaoks täiskasvanuna kaasa annab, tagastades mehehakatisele ka pleieri, mille kohaliku heebrea kooli õpetaja poisilt filmi alul konfiskeerinud oli.
Marshak'i stseeni vaadates kerkib vägisi pinnale tundmus, et teadmist kui sellist pole iial eksisteerinudki, mistõttu esitatavad küsimused jäävad juba loomupäraselt, ipso facto, vastuseta. Antud situatsioonis on inimesel üksnes valida, kas seada end donkihotliku otsiskelu suunas või võtta kaheldamatult omaks, et parasjagu asetleidva mõistmiseks napib meil kui inimestel tarvilikke vahendeid. Ehkki säärasele järeldusele on nähtavasti äsjaöeldu valguses lihtne jõuda, ei nõustuks ma väitega, nagu see kõik tähendaks lihtsalt tühipaljast "pimedat usku". Keegi ei takista inimest küsimast juhtunu tagamaade järele, ent päeva lõpuks poleks säherdune vastus ju midagi enamat tõenäosusest, pelgast oletusest, mis võib, aga ei pruugi, tõene olla. Ja kas sellisel juhul ei peitu mitte õnnistus uskumuses, et kusagil oleleb keegi, kes, mõistes küll vastust esitet' küsimusele, on liialtki eemalolev, et selgitusi jagada? Keegi vähemalt teab ja sina ei pea enam kauemalt pead vaevama.
Larry Gopnik, nagu ta isegi Marshak'i sekretärile löödult möönab, püüdis olla "tõsine mees", kuid äkitselt sai tema osaks rida probleeme, senine sissekujunenud (elu)reglementatsioon asendus ebakindlusprintsiibiga ning ühel hetkel oli võimatu "päriselt teada, mis sünnib".
Ent Larry on "mõistuseinimene", ammutades oma arusaama ümbritseva maailma kohta matemaatikast ning füüsikast. Sarnaselt Velvel'iga on ta ratsionalist, olemuslikult suutmatu mõistmaks, et püsitatud küsimus (probleem) võib ka vastuseta (lahenduseta) jääda. Nii otsustabki Larry, silmnähtavate siseheitluste järel, talitada ometigi kord oma äranägemisest lähtuvalt, lahendades järjest rängemalt peale suruvad rahamured (viimseks piisaks kriminaaladvokaadi lepinguline tasu seoses tema vennaga) Clive'i kogukat pistist vastu võttes. Ta ei väärdu eemale ratsionalismist, kuid võtab omaks vinjetis nähtud Dora meelekindluse, asendades arvestuslehel Clive'i "F"-i "C"-ga, mille ta seejärel kähku miinusega täiendab. Ja ehkki Larry leiab endas lõppeks selle pisku kindlameelsust, ta ühtlasi ka vastandub Dora'le - oli ju Velvel'i abikaasa oma uskumuses samavõrd järjepidev, kui kõik need rabid, kes omavad jäägitut usku Jumala tahtesse. Kuid just selsamal momendil, kui miinus eksamilehele, parandet' hinde taha, sai veetud, heliseb telefon, toru teises otsas perearst dr. Shapiro (Raye Birk), kes "A Serious Man"-i avastseenis Larry't parasjagu läbi vaatab. Saaksime äkki kokku? Ma tahaksin vestelda sinu röntgenitulemustest. Karbikaas on igaveseks kergitatud, pelk tõenäolisus on - vähemasti Larry jaoks - asendunud teadmisega. Coen'id jätavad otsa meelega lahtiseks. Viis Larry tegu Jumala vihani? Või täitis see äkiline telefonikõne lihtsalt järjekordse kannatus-hoobi aset?
Simultaanselt Larry telefonikõnega aetakse aga heebrea koolis lapsi parasjagu keldrisse, kuna äsja anti tornaadohoiatus.
Vendade Coen'ite ülihea "A Serious Man" viimaseks stseeniks jääb moment, kus kõik lapsed, k.a Danny Gopnik, kooliõuel seisavad, oodates kuniks õpetaja kohmitsemine viimaks sissepääsu keldrisse avab. Danny, pleieriklapp kõrvas, jääb üksisilmi üha jõulisemalt lähevat tornaadot silmitsema. Fookus liigub hetkeks poisilt eemale, kuniks vaatajagi on vastamisi mustava loodusjõu edasipüüetega. Ja otsekui sügavikulisest kaugusest, vaevukuuldavana, immitsedes justkui tornaado südamikust, kõlavad järsku Jefferson Airplane'i krabisevad laulusõnad. Muidugi sa tead, et järjest süvenevas tuules kostuvad need helid Danny kõrvaklapist, justkui seisaksid sa poisil kõrval. Kuid ettekujutus tornaadost kui helide algallikast on fantastiliselt vägev. Piiblis rääkis Jumal Iiob'iga läbi tuulispasa, pakumata otsest selgitust meest painavale küsimusele, et miks ta kannatab. See-eest rõhutas Jumal, et ta on suveräänne maailma kuningas, tal on vaba voli oma alamate üle ning need ei tohi iialgi kahelda tema vääramatus õigluses. Coen'ite Jumal, Hashem, "Tema Nimi" püsib kusagil kaugustes vaiki - temast räägitakse, temasse usutakse, ent ta näikse justkui kõigest "lahti lülitunud" olevat, samalaadselt Marshak'iga, kellesse kõik küll ülima austusväärsusega suhtuvad, kuid, kes on ammu minetanud oskuse olla uskliku jaoks tõeliselt kasulik. On 50% võimalik, et säärane Jumal asub "kuuldekaugusel", 50% on jällegi aga võimalik, et mitte (ja olemas on ta nähtavasti vaid juhul, kui inimene ise "karbikaant" kergitab, et veenduda). Seniks laseb ta aga kõlada vaid ilmalikul muusikal - asendades selle oma häälega - ning jumalameeste poolt tsiteeritud laulusõnadel. Kes teab, vahest ainumalt sel' põhjusel, et need on "käegakatsutavamad".
Ethan ja Joel Coen'i sügavalt intrigeeriva "A Serious Man"-i üle saaks kaheldamatult arutleda enamgi veel (ning süvitsi humoristlike stseene ilmselt jääkski loetlema). Samuti ei tohiks mainimata jätta, et pea kahe tunnisesse linateosesse mahtus veel šüžeeliine, millel käesoleval juhul lihtsalt eriti tarvilik peatuda polnud. Kahe sarnase näite puhul (poja Danny tegemised ning vennaga seonduv) olid säherdused alaliinid ka peamise toestajaks - nt Danny Marshak'i "tarkuse" tunnistaja ning Larry venna äkiline ning arusaamatu väidetav kuritegu, mille tagajärjed (krõbe tasu kriminaaladvokaadile) viisidki Larry viimaks õigupoolest nõndakaugele, et ta pistise vastu võtmise, ning, ergo, hindemuutmise kasuks otsustas.
Lõpetuseks veel üht-teist, mis põhiteksti sees otsest kohta ei leidnud:
Fotod, ülevalt-alla: 1) Michael Stuhlbarg (Larry Gopnik), 2) vasakult-paremale: Yelena Shmulentson & Allen Lewis Rickman (shtetl'i Dora & Velvel), 3) Fyvush Finkel (dybbuk?), 4) Michael Stuhlbarg (Larry Gopnik), 5) Simon Helberg (rabi Scott), 6) "goy hambad", 7) "tornaado". VLC snapshots. Erakogu.
Isiklike lemmikrežissööridega on mul üldiselt suhteliselt ebakonventsionaalsed lood. Paljuski lähtub nimetet' järeldus asjaolust, et mõne erandiga jääb kõigi nende looming - minu poolt otseselt teadvustatuna - sellesse perioodi, mil ma filmimaailmaga veel sedavõrd sinasõber polnud. Kuigi see poleks ka eriti ligilähedane väljend. Loomulikult olid mul, ütleme, aastad neli-viis tagasi omad personaalsed lemmikud, ent ilmselt ei tavatsenud ma lihtsalt kõige selle peale sedavõrd palju mõelda. Mis seal salata, vendade Coen'ite distinktiivse tooniga looming on kahtlemata ses' suhtes kõige rohkemalt kannatusi kandnud.
Ma mäletan selgesti oma kunagist "Fargo"-armastust, mis laienes hiljem ka "O Brother, Where Art Thou"-le, "Man Who Wasn't There"-ile ning veidike aega edasi ka "Big Lebowski"-ile (jah, mu järjekord polnud eriti korrektne ning tõtt-öelda on seniajani nägemata vennakeste looming 80ndatest ning 90ndate esimesest poolest). Hell, ma ei vihanud isegi sehukest möödalasku nagu "Ladykillers" (Ja "Intolerable Cruelty"-it polegi ma vist veel näinud, kui mälu alt ei vea). Kuid fakt on, et kõik eelnimetatu lihtsalt voolas minust läbi, jättes mälestuseks ainuüksi piisavalt kirkalt helkiva maitsepaleti, mille ma lihtsalt kusagile ajusopi sügavuisse paremaid aegu ootama delegeerisin.
Kahtlemata peitub omajagu irooniat seigas, et velled naasesid mu juba teadvustatud filmihuvisse/armastusse teosega, mille vundament ei pärinenudki õieti neilt endilt (olgugi et nad rakendasid seda sedavõrd hunnitult neileomaselt, säilitades samaegselt ka romaanipõhist essentsi - nõnda leidis vähemalt mu kunagine kirjandusõppejõud). Ent unun'd säde oli lõkkele puhutud ning nõnda polnudki niiväga kummaline, et ka siitsinase blogi filmijutud leidsid algatuse just Coen'i loomingust.
Vendade uus linalugu, ühiselt paberile pandud, produtseeritud ning režiitatud, on - julgeksin ma öelda - Coen'itele omaselt konstantselt rabava, äratuntava maitsemeelega. Läinud aastal, kui kahekordse vaatamise järel sai end kokku võetud ning valmis kirjutatud pikem essee Quentin Tarantino "Inglorious Basterds"-ist, puudutasin järgemööda kõiki neid külgi ning detaile, mis - vähemalt minu silmis - tegid sellest 2009. aasta ühe vaieldamatult parima linateose ja, ilma ühegi kahtluseussiga südames, kindlasti ka Tarantino võrratuima filmi üldse. Kuid miks ma "Tõpreid" mainisin? Põhjuseid selleks on kaks. Esmalt on minu jaoks Coen'ite värskeima teose järgselt selge, et Tarantino uusim linalugu on sunnitud oma magusat poodiumikohta jagama ning teiseks, ka "A Serious Man" - sarnaselt Tarantino ning "Tõpretega" - on kaheldamatult vendade Coen'ite senini perfektsem töö.
Alljärgnevas pikemas essees jutlengi siis lähemalt vendade Coen'ite viimasest, põhjatult hiilgavast, üllitisest "A Serious Man", mis mulle isiklikult mõistetamatuil põhjusil puudub originaalstsenaariumi nominentide hulgast Gloobuste '09 juures, ent õnneks - ehkki küllaltki loogilise seosena - eksisteerib Stsenaristide Kildi auhinnalistis parima stsenaariumi kategoorias (kummatigi aga ühes Avatar'iga, nii et can't win. just. can't; Ja pange tähele, viimatimainitu viib võidu nagunii koju ka), mille võitjad selguvad alles veebruaris. (Ning jah, ma tean väga hästi, et Stuhlbarg'il on parima näitleja - komöödia/muusikal - nominatsioon, kuid on see ju ainus osutus filmile gloobuste poolt üldse, või mis?)(*) Igatahes, keda spoilerdamine ei kohuta ning huvi vahest olemas, klikake aga julgelt edasi...
(*)Ääremärkusena olgu siinkohal märgitud, et lõviosa alljärgnevast kirjatööst sai üles täheldatud *enne* kui minagi viimaks 2009. aasta Kuldgloobused ära kaeda jõudsin. Nüüd sai see tehtud ja otse loomulikult Stuhlbarg ei võitnud. Miks ma üleüldse lootsin. Ja "Avatar" võitis parima draamafilmi Gloobuse, ptüi.
"Everything that I thought was one way turns out to be another."- Larry Gopnik_____"Look at the parking lot, Larry. Just look at that parking lot."- rabi Scott___"Why does he makes us feel the questions, if he's not going to give us any answers?"- Larry Gopnik"He hasn't told me."- rabi Nachtner
Kahe pealtnäha seosetu ning esitusviisi arvesse võttes, ajatu, karakteri - Velvel'i ning Dora - olemuslik dihhotoomia sobib aga vapustava tabavuslikkusega ning otsekui valatult nn põhifilmi konteksti, kus konkurentsitult üht parimat ning vaimustavamat 2009. aasta näitlejatööd pakkuv Michael Stuhlbarg peategelase Larry Gopnik'ina saab järk-järgult olema silmitsi loomult sarnaste küsimustega.
Larry Gopnik on nimelt asjalik ning töökas juudi pereisa, kelle ainsaks sissetulekuks on füüsikatunnid kohalikus koolis ning kes elab üheskoos abikaasa ning teismelistest poja-tütrega ühes 60ndate teise poole Ameerika äärelinnas. Kuid, nagu kibekähku ilmneb, käies sarnast jalga vendade senise loominguga, keeldub Coen'ite peakangelaste pea kohal järsult kokku lööv lainemassiiv vahele jätmast Larry'tki.
Esmalt tuleb mehel tegemist teha häiritud Lõuna-Korea stipendiaadi Clive Park'iga, kes on silmnähtavalt rahulolematu läbikukutava tulemusega füüsika vahearvestusel. Ühes esimestest algusest-lõpuni brilljantseist filmi jooksul nähtavaist-kuuldavaist dialoogidest - markeerides simultaanselt loomuldasa ka vestlust, mis Larry maailmavaate kui sellise rangelt piiritletud raamidesse paigutab (ja juhatab samaaegselt sisse ka kõnealuse filmi surmtõsise väljundiga musta huumori, mida Coen'id oskavad luua sedavõrd ideaalselt) - tõdeb noormees, et hinne on "mitte õiglane", kuna ta ei teadnud, et ka matemaatika eksamil vajalik oli. Kuid sa ei saa ju lahendada füüsikat ilma matemaatikata, ei jäta Larry jonni. Aga ma saan füüsikast aru, ma mõistan surnud kassi(**), väidab Clive seepeale. Aga sul on võimatu füüsikat mõista, taipamata sealjuures matemaatikat, jääb Larry endale kindlaks, matemaatika ütleb, kuidas asi tegelikult töötab, see on midagi tõelist, lood, mida ma tunnis välja pakun, nendib Larry, need on lihtsalt illustratsiooniks.
(**)Schrödinger'i paradoks, mida Larry't veidike aega varem just klassi ees õpetamas näidati, pärineb teatavasti siis Austria teoreetilise füüsiku Erwin Schrödinger'i 1935. aasta mõtteeksperimendist, laiemalt tuntud nimetuse all "Schrödinger'i kass". Hüpoteetiline eksperiment ise toimus järgnevalt. Igatpidi suletud tinakarpi asetati kass, mürgikolb, Geiger'i loendi, üliväike radioaktiivne osake ning teatav mehhanism. See radioaktiivne aine pidi olema sedavõrd väiksemahuline, et ühe teatava perioodi (x) jooksul võib üks tema aatomeist tõenäoliselt laguneda, ent võrdselt tõenäoline on seegi, et kõik püsib rahulik ja midagi ei juhtu. Kui aga aine lagunema hakkab, vallandab see protsess mehhanismi, mis purustab mürgipudeli ning seeläbi tapab kassi. Asja tõeline tuum - ja nõnda ka paradoks - seisneb siinkohal tõigas, et teadmata, mis tegelikult suletud karbis sünnib, on võimatu põhjapanevalt järeldada, kas kass on elus või surnud. Nii pakubki kvantmehhaanika välja, et hüpoteetiline kass saab olla samaaegselt nii elus kui ka surnud (50% tõenäosus mõlemat pidi). Tõenäosus, niisiis, on senikaua pooleks, kuniks me kastilt kaane üles tõstaks ning veenduks ise, milline lõppresultaat siis ikkagi on.
Tunnis esitatu on kui näitlikustav "jutustus", mis aitab sul teatavat pilti silmi ette manada, sõnab Larry Clive'ile. Isegi mina, tõdeb mees viimaks, ei saa surnud kassist aru, kuid matemaatika näitab, mil moel see kõik tegelikult toimib. Kurvakujulise illustratsioonina kõlbab siinkohal osundada Larry Gopnik'i enese elule. Ta on kahtlemata usklik mees. Mees, kes on kogu oma senise elu veetnud vaikivas järgnevuses, esitamata sealjuures ainsamatki liigset küsimust. Larry on järginud elureegleid, kuni, nagu öeldakse, täpini "i" peal, omades nii korraliku töökohta (ning lootust saada ka ametipikendust), meeldivat elamist kui ka korralikku perekonda. Kogu oma plekitu elukäigu jooksul on Larry Gopnik hoidnud pilku kinnistatuna "elamise valemitele", mis pakuvad omakorda sedavõrd imetabaselt peenekoelist ning sügavat reflektsiooni nendesamade matemaatilis-füüsikaliste valemitega, mida ta oma õpilastega entusiastlikult jagab. Larry on mõneti kui käsitletavat linateost sissejuhatava vinjeti Velvel - võimetu nägemaks täit metsa elu-puude varjust.
Eelpool sai mäletavasti osutatud, et Larry elu toimis senini "eluliku võrdkujuna matemaatilisele valemile, oli kui selle materiaalne käepikendus. Sarnane peegeldus pole aga kaugeltki kõik. Nii nagu selgitustööst Clive'ile matemaatika võimest arusaamatuid asju perspektiivi asetada joonistub kujukalt välja Larry Gopnik'i arusaam maailmast kui sellisest, reflekteerub tema järgepidi kuhjuvate probleemide taustal ka "Schrödinger'i kassi" paradoks, see tavasilmale mõistetamatu miski, mis matemaatilis-füüsikalise lahenduse abil peaks olema kergesti ligipääsetav, konstantne ühesus. Peaks.
Kui Larry järgmine päev Clive'i (David Kang, kellel, olgu mainitud, on see vähemasti imdb.com-i andmeil üleüldse esimene filmiroll. Muljetavaldav, see) taas oma tööruumi kutsub, soovib ta teada, kas Clive'il juhtumisi viimase vestluse järgselt midagi maha ei jäänud. Ei, kindlasti mitte, rõhutab Lõuna-Korea noormees justkui kerkiva kardinaalsusega. Aga ma oskan piisavalt hästi interpreteerida, teadmaks, et sina olid see, kes raha jättis, pareerib Larry. Kuid lõppude lõpuks on see vaid "paljas oletus", ei midagi rohkemat, toonitab Clive lõpuks, jätmata isegi vastust võlgu. Hiljem külastab Larry't kodus Clive'i isa (karakter, keda muudab haruldaselt naljakaks Steve Park'i suurepärane näitlejasooritus; Muuseas, Park'i võis näha ka "Fargo"-s), ähvardades õpetajat kohtuasjaga, kui see tema poja laimamist ei jäta, jättes samaaegselt kinnitamata, kas Clive jättis raha või mitte. Mõistmata, kuidas saab tegemist olla laimamisega, kui ta juhtunust kellelegi sõnakest lausunudki pole, pakub Larry välja, et ta lihtsalt teeb näo nagu poleks raha olnudki. Jah, ja positiivne hinne, lisab mr. Park. Vastasel juhul te kaebate mu kohtusse, pärib Larry. Jah, raha võtmise eest, kõlab vastus. Nii et Clive siis ikkagi jättis raha, küsib Larry taas. See on laimamine, kostub vaid seepeale. Nõnda ei saagi Larry enam täit sotti, kuidas siis õigupoolest asjalood on. "See pole ju loogiline. Ta kas võttis raha või ei võtnud", "Palun. Leppige müsteeriumiga", sõnab Clive isa vaid lakooniliselt. Ja nii polegi äkitselt reeglid Larry Gopnik'i elus enam "kahte masti" ning olemuslikult konkreetsed, vaid samavõrd "udused" kui telekapilt, mille kallal Danny pidevalt iriseb - need juhised elusündmuste tõlgendamiseks on nüüd kantud vaid tõenäolisusest täidetud teadmisest, ebakindlusest, mida on võimalik selja taha jätta vaid juhul kui tõsta seda hüpoteetilist kaant Schrödinger'i kassi eksperimendilt. Kuid sellisel juhul ei jääks paljale (ja kinnitamata) arvamusele enam ruumi, teadmine kui selline oleks vaid kas üks või teine, ja kes ütleb, et hüpoteetilisse kasti suletud vastus ühtib sellega, mida me enese hinges selle olema arvame?
Praeguseks pole enam mingiks saladuseks, et Joel ning Ethan Coen modelleerisid Larry Gopnik'i karakteri Piibli Iiob'i järgi (ja selliste allusioonide puhul olen ma alati endamisi vihane, et siiamaani eriline Piibli-tundja pole). Sarnaselt Iiob'iga, on Larry'gi hea mees, kellega ühest momendist alates hakkab sündima põhjendamatult - ning ilma ühegi selgituseta - halbu asju. "Ma pole midagi teinud!", karjatab Stuhlbarg'i Gopnik "A Serious Man"-i vältel nii mitmelgi korral, ja ega ta eksigi.
Üdini maitsekas, peenekoelises ning Coen'itele ääretult loomupärases mustas komöödias on protagonistiks mees, kes vahelduseks ei kanna õlul kannatusi omaenese lollusest ega kannata ümbritsevate inimeste puudujääkide tõttu, vaid kelle senini-mõistetavale elule hakkab järsult peale vajuma masiivne laviin, toomata sealjuures ühtainsamatki põhjust, mispärast justament tema, Larry, see "õnnelik väljavalitu" on.
Mitte, et äkilises segaduses ning arusaamatuses Larry Gopnik ei püüaks seda va olemuslikku põhjust välja (j)uurida, enne kui on hilja. Stseenis, kus Larry on parasjagu vennaga rannas ning pikniku pidamas, vestleb ta ühe tuttava naisterahvaga (Katherine Borowitz), kes möönab talle, et alati pole kerge dešifreerida, mida Jumal öelda tahab, kuid millegi taolise üle ei tarvitse ju üksi pead murda. On ju nende kui juutide valduses õige sügav "traditsioonikaev", lõpmatu hulk lugusid, mis on "põlvest põlve pärandatud" kõigilt neilt, kelle elus tuli kahtlemata ette ka kõike seda, mis teataval hetkel sindki pikali võivad lüüa. Nõnda soovitab naine Larry'l rabi jutule minna, sest tavainimesest tükk maad targemana oskavad nemad kindlasti väärtuslikke nõuandeid jagada. Esialgu on Larry küll suhteliselt skeptiline, kuid võtab viimaks siiski jalge alla tee alul ühe, kuid hiljem veel kahe teisegi rabi manu.
Ehkki "A Serious Man" on oma DNA-t ümberlükkamatult defineeritav "musta komöödiana" - ning enamike situatsioonide juures, mille keskses fookuses seisab Stuhlbarg'i kehastatud Larry, lihtsalt ei saa naermast hoiduda (mis iseenesest on kiitus nii näitlejameisterlikkusele kui ka brilljantsele stsenaariumile), omab esitatav narratiiv ootamatult sügavat kvaliteeti, ja mitte vaid seetõttu, et vendade Coen'ite jaoks on see seniväljutatud loomingust ilmselgelt isiklikum teos (ennekõike kui film nende endi personaalsest kultuuriruumist ning kasvõi ääremärkusena olgu öeldud seegi, et koolibussi stseenis Danny Gopnik'iga sõitvatel lastel olla samad nimed, kui neil, kellega Coen'id kord koos üles kasvasid). Ülimalt distinktiivne huumoriprisma (mis kaheldamatult ei ole suutäis igaühele, eriti kui vastav žanr sümpatiseerima ei juhtu) on vaid vahend, näitamaks sündmuste sügavamat poolust. Võimalik, et parimaks sääraseks näiteks oleks Larry ärritav telefonivestlus Columbia Plaadiklubiga, kust proovimisperioodi järgselt hakatakse sissemakset nõutama, samaaegselt igakuiseid plaadivalikuid kaela määrides (mida tellija lihtsalt saab, selleks "mitte midagi" tehes). (Mõistagi selgub peagi, et plaadiproblemaatika initsiaatoriks oli Larry poeg Danny.) Pealtnäha on see järjekordne äkiline kaelavajumine Larry aadressil - justkui tasahilju hingitsev, ent tagaplaanile jääv probleem, mida, hiilgava peenekoelisusega juba filmi alul aimata lastakse (helistanute teatepaberid sekretärilt) -, mõjudes seetõttu ennekõike ülimalt ränga huumorina Larry suunas. Kuid, ei. Kõnealune stseen, kus Stuhlbarg'i Gopnik ei soovi mitmel erineval moel tegemistki teha pakutava "Santana Abraxas"-i plaadiga, peidab pealispinna all veel üht-teist. Nimelt on mõiste Abraxas puhul tegemist gnostilise terminiga, millega mõistetakse Jumalat, tähendades täpsemini õieti "Suurt Isandat" ehk tegelikult kõikehõlmavat olemust, mis ühtaegu võib olla nii "hea" kui "kuri", Jumal või Kurat. Säherdune teisene, tõlgenduslik, dimensioon on oma peidetuses äärmiselt tähelepanuväärne, kuna Larry Gopnik lükkaks lausutud sõnadega Jumala kui sellise otsekui kõrvale, soovimata temaga mingisugustki tegemist teha. Ei leia ju kirjeldet' stseen asjata aset vaid veidike hiljem pärast Larry vestlust noorem-rabi Scott'iga.
Kuid erinevalt Leo Sussman'ist pole Larry sedavõrd allaheitlik, jätkates oma - üha rohkem tarbetuna näivat - otsirännakut. Järele jäänud oli veel rabi Marshak (Alan Mandell), ülimalt vana "elutark", nagu nii mitmelgi puhul filmi vältel rõhutatult viidatakse. Rabina ei praktiseeri, kui nõnda öelda võiks, vägagi vana mees juba ammu, omades ainsat rolli vaid bar/bat mitzvah'lt saabuvatele noortele iganädalaselt elutarkust jagades. Larry't ei võta Marshak üleüldse jutule. Ta on hõivatud, kõlab sekretäri lakooniline vastus Larry'le. Ta ei näi hõivatud olevat, heidab Larry kaugemal oma tööruumis laua ääres istuva Marshak'i suunas uuriva pilgu. Ta mõtleb, kostab sekretäri tuim vastus, mis Larry jällekordselt kuivale jätab.
Ja nii polegi jumalasulastest Larry jaoks lõpuks mingitki asjalikku tolku. Seal, kus noorem-rabi jutlustab algul veel Hashem'i "märkamisest" maailmas, vakatab lõppeks temagi, surudes Larry'le peale ainuüksi nirut laadi tüüpvastuse. Keskmine rabi seevastu eksisteeriks Jumalast justkui lahus, saamata viimaselt selgitusi ning oskamata isegi neid formuleerida. Rabid on lugematute põlvkondade "traditsioonikaevu" hoidjad, märgib piknikukaaslasest naistuttav teadupärast varemalt Larry'le. Kuid lõpuks pole see muud kui vaid mugav illusioon, kuna rabid, sarnaselt inimestega, kes, tulvil küsimusi, nende jutule saabuvad, pakatavad samavõrd vastuseta päringuist, vahe on vaid selles, et nemad on õppinud sageli painavaid küsimusi "Jumala tahte" egiidi taha matma.
Teravaimalt on öeldu esil ühes "A Serious Man"-i viimastest stseenidest, kus äsja meheks pühitsetud Danny Marshak'i külastama saadetakse. Poiss läheneb igivana rabi lauale ettevaatlikult ning rahulikult, viimaks toolile istudes ning kuulekalt ootama jäädes. Ent Marshak'il pole mitte plaanis jagada värske mehehakatisega, järeltuleva põlvega, eelkäijate püha testamenti. Selle asemel asub oma elutarkuselt sedavõrd hinnas olev rabi tsiteerima 60ndate ansambli Jefferson Airplane laulusõnu (loost, mis muuseas kõlab kõnekalt taustaks ka linaloo nn Larry narratiivi algusele) - hiljem ka bändiliikmete nimesid - jättes sealjuures vastuseta õhku rippuma ka muusikapalas esitet' küsimuse. Ole hea poiss, on lõppeks ainus soovitus, mille ülimalt vanaldane jumalakarjane Danny'le algava elutee jaoks täiskasvanuna kaasa annab, tagastades mehehakatisele ka pleieri, mille kohaliku heebrea kooli õpetaja poisilt filmi alul konfiskeerinud oli.
Marshak'i stseeni vaadates kerkib vägisi pinnale tundmus, et teadmist kui sellist pole iial eksisteerinudki, mistõttu esitatavad küsimused jäävad juba loomupäraselt, ipso facto, vastuseta. Antud situatsioonis on inimesel üksnes valida, kas seada end donkihotliku otsiskelu suunas või võtta kaheldamatult omaks, et parasjagu asetleidva mõistmiseks napib meil kui inimestel tarvilikke vahendeid. Ehkki säärasele järeldusele on nähtavasti äsjaöeldu valguses lihtne jõuda, ei nõustuks ma väitega, nagu see kõik tähendaks lihtsalt tühipaljast "pimedat usku". Keegi ei takista inimest küsimast juhtunu tagamaade järele, ent päeva lõpuks poleks säherdune vastus ju midagi enamat tõenäosusest, pelgast oletusest, mis võib, aga ei pruugi, tõene olla. Ja kas sellisel juhul ei peitu mitte õnnistus uskumuses, et kusagil oleleb keegi, kes, mõistes küll vastust esitet' küsimusele, on liialtki eemalolev, et selgitusi jagada? Keegi vähemalt teab ja sina ei pea enam kauemalt pead vaevama.
Larry Gopnik, nagu ta isegi Marshak'i sekretärile löödult möönab, püüdis olla "tõsine mees", kuid äkitselt sai tema osaks rida probleeme, senine sissekujunenud (elu)reglementatsioon asendus ebakindlusprintsiibiga ning ühel hetkel oli võimatu "päriselt teada, mis sünnib".
Ent Larry on "mõistuseinimene", ammutades oma arusaama ümbritseva maailma kohta matemaatikast ning füüsikast. Sarnaselt Velvel'iga on ta ratsionalist, olemuslikult suutmatu mõistmaks, et püsitatud küsimus (probleem) võib ka vastuseta (lahenduseta) jääda. Nii otsustabki Larry, silmnähtavate siseheitluste järel, talitada ometigi kord oma äranägemisest lähtuvalt, lahendades järjest rängemalt peale suruvad rahamured (viimseks piisaks kriminaaladvokaadi lepinguline tasu seoses tema vennaga) Clive'i kogukat pistist vastu võttes. Ta ei väärdu eemale ratsionalismist, kuid võtab omaks vinjetis nähtud Dora meelekindluse, asendades arvestuslehel Clive'i "F"-i "C"-ga, mille ta seejärel kähku miinusega täiendab. Ja ehkki Larry leiab endas lõppeks selle pisku kindlameelsust, ta ühtlasi ka vastandub Dora'le - oli ju Velvel'i abikaasa oma uskumuses samavõrd järjepidev, kui kõik need rabid, kes omavad jäägitut usku Jumala tahtesse. Kuid just selsamal momendil, kui miinus eksamilehele, parandet' hinde taha, sai veetud, heliseb telefon, toru teises otsas perearst dr. Shapiro (Raye Birk), kes "A Serious Man"-i avastseenis Larry't parasjagu läbi vaatab. Saaksime äkki kokku? Ma tahaksin vestelda sinu röntgenitulemustest. Karbikaas on igaveseks kergitatud, pelk tõenäolisus on - vähemasti Larry jaoks - asendunud teadmisega. Coen'id jätavad otsa meelega lahtiseks. Viis Larry tegu Jumala vihani? Või täitis see äkiline telefonikõne lihtsalt järjekordse kannatus-hoobi aset?
Simultaanselt Larry telefonikõnega aetakse aga heebrea koolis lapsi parasjagu keldrisse, kuna äsja anti tornaadohoiatus.
Ethan ja Joel Coen'i sügavalt intrigeeriva "A Serious Man"-i üle saaks kaheldamatult arutleda enamgi veel (ning süvitsi humoristlike stseene ilmselt jääkski loetlema). Samuti ei tohiks mainimata jätta, et pea kahe tunnisesse linateosesse mahtus veel šüžeeliine, millel käesoleval juhul lihtsalt eriti tarvilik peatuda polnud. Kahe sarnase näite puhul (poja Danny tegemised ning vennaga seonduv) olid säherdused alaliinid ka peamise toestajaks - nt Danny Marshak'i "tarkuse" tunnistaja ning Larry venna äkiline ning arusaamatu väidetav kuritegu, mille tagajärjed (krõbe tasu kriminaaladvokaadile) viisidki Larry viimaks õigupoolest nõndakaugele, et ta pistise vastu võtmise, ning, ergo, hindemuutmise kasuks otsustas.
Lõpetuseks veel üht-teist, mis põhiteksti sees otsest kohta ei leidnud:
- Ennekõike ilmselgelt casting. Coen'id tabavad oma loomingus mitmegi elemendiga õiget nooti ning konstantselt haruldane näitlejatevalik - seekordselt casting'u režissööri Ellen Chenoweth'i (ja Rachel Tenner'i) taktikepi all - ei vea alt selgi korral. Ja paljuski ka seetõttu, et enamik neist - Michael Stuhlbarg kaasaarvatud - pole just eriti tuntud näitlejad. Hiilgavam sellekohane näide muidugi - kui peamised tegelased siinkohal kõrvale jätta - on konkurentsitult Larry üleaedsed goy'd - isast-pojast (Peter Breitmeier & Brent Braunschweig) redneck'i paar.
- Vahest ehk olulisim kõrval-liin, mida ülal lähemalt puudutada ei tihanud, on Larry senuaalne naabrinaine proua Samsky (Amy Landecker), kes, nagu mees katusel antenni kohendades järsku märkab, tavatseb alasti päikest võtta. Sellisena on ka see üks allusioon Piiblist, nimelt momenti, kus kuningas Taavet nägi Bathsheba’t.
- Ja TV-antennidest rääkides... On see tavapärane nähe, et taoline antenn katsudes varieeruvaid televisioonihelisid sealsamas justkui "väljutama" hakkab? Või oli see, analoogselt tornaado ning Jefferson Airplane'i muusikaga, Jumalaga seonduv? Eriti kui silmas pidada, et Larry keerab pilgu otse taevasse, päikesesse, saades lõpuks sedasi ka päikesepiste.
- Kindlasti peaks "A Serious Man"-i juures äramärkimist leidma ka paar huvitavat ideed seoses helidega. Esimene säärane pärineks stseenist, kus äsja marihuaanat suitsetanud naabrinaine ning Larry üheskoos diivanil istuvad. Larry teeklaasi jääkristallide kolksutamisest ning vahepeal lõpuni kedranud grammafoniplaadi plõksumisest moodustub üks vägagi esiletungiv rütm, mis vaevalt sinna kogemata juhtus. Teiseks säherduseks variandiks oleks stseen Danny bar mitzvah pühitsemisrituaalist, kus Toora-rulli järjehoidja jooks paberil kõlab otsekui midagi kõuemürina laadset (muidugi on siinkohal ka põhjendus olemas - Danny oli parasjagu silmini pilves, seega: helide võimendus).
- Ja kui juba helidest rääkisime, tuleb kindlasti viidata ka filmis kasutatavale muusikale, eeskätt Carter Burwell'i score, kuid mõistagi ka Jefferson Airplane'i palad ning juudi muusika (Rosenblatt).
- Ja viimaseks ei saa üle ega ümber puhtas jiditsch'is edasi antud linaloo algus-vinjetist. Tohutult omapärane, ehkki saksa keelel põhinev, "juudikeel" mõjus hämmastavalt haaravalt ning selle pinnalt joonistus välja vägagi ainulaadne taust tervele esitet' situatsioonile. Samuti oli ülimalt huvitav, et visuaalsel tasandil meenutas nimetet' vinjett otsekui raamatut - keskel tegevustik, külgedel aga mustad kaaned. Ja veel: silmahakkava vahemärkusena olgu öeldud, et "A Serious Man"-i lõputiitreis on Dora ning Velvel märgitud hoopis nimetutena, markeerituna vaid kui shtetl mees ja naine. Mõiste enese kohta - mis põhimõtteliselt tähendab väikelinna, mille populatsioon koosneb valdavalt juutidest - saab lähemalt lugeda siit. Ja kui juba jutt siia läks, Fyvush Finkel'i poolt kehastatud Reb Groshkover või dybbuk on lõputiitreis esitet' karakterinimena "dybbuk?", vot nii.
Fotod, ülevalt-alla: 1) Michael Stuhlbarg (Larry Gopnik), 2) vasakult-paremale: Yelena Shmulentson & Allen Lewis Rickman (shtetl'i Dora & Velvel), 3) Fyvush Finkel (dybbuk?), 4) Michael Stuhlbarg (Larry Gopnik), 5) Simon Helberg (rabi Scott), 6) "goy hambad", 7) "tornaado". VLC snapshots. Erakogu.
Subscribe to:
Posts (Atom)