5/30/10

Kindlasti keegi aimas, et nii juhtub?!


Teisisõnu, mõistagi lubasin ma end viimatikirjutades lõhki, nagu juba kergelt tavaks on kujunenud. No ei jõudnud “Dexter”-i teise hooaja avapaugu revjüüga õigeaegselt otsa peale. No ei jõudnud. Aeg kulus hoopiski lõputööle viimse lihvi andmisele, kuniks siis lõpuks sealmail olin, et selle ka ära esitada sain (mis juhus üleeile, muuseas). Ja üleandmisest saati olen ma lihtsalt üritanud niisama oleskleda, sest ega tõtt-öelda täiemastiline kirjutamine – olgugi, et hoopis teisest vallast – ei näi momendil eriti kutsuvat. Ausalt öeldes ma ei teagi, mida sellest arvata. On küll nagu puhtloogiline, et mitmekuise ning mitmekümne ja mitmekümne (ja mitmekümne) lehekülje teadusliku teksti valmisvorpimise järel ju ikkagi on mingisugune “läbipõlemise” tundmus, ent vägisi leian end kohati mõttelt, et võib-olla jääb tõsimeelsest kutsumusest siiski vajaka. Muidugi võimalik, et ma dramatiseerin asju jällekord üle. Kuid olgu, kuidas on, fakt jääb, et isegi kaitsmise järgselt pole ma üldsegi mitte kindel, kuivõrd suuteline ma nädala jooksul nii mitmeidki postitusi televisioonist või filmidest tegema olen. Ma ei tea. Ehk, ja ma tõesti loodan ka ise seda, on asi lihtsalt teatava rütmi taaskordses kätte õppimises. Noh, kord kui pinge ometi maas on. Aga jah, kuna kaitsmist juba mainitud sai, siis võib juba etteruttavalt öelda, et vähemasti mu mõttetegevusest võtab tuleval nädalal see oma osa (kaitsekõne jmt), mistõttu tekib mul üha karvasem tunne, et “Dexter” on sunnitud taaskogema läinudaastast saatust – esimesed episoodid ühes pundis, edaspidi aga juba eraldi. Ei oskagi öelda, kas säärane lähenemine seekordse hooaja üldkäsitlusele kurja teeb, või hoopiski sellele teene osutab (ega minagi ju enam kõike ei mäleta, eksole). Sest ega avaepisoodi analüüs iseenesest tohutult mahukas välja kukkunud polekski, misläbi on ehk paremgi, kui seda metafoorset lihakraami väheke rohkem luudele koguneb (antud juhul siis veel kahe korra jagu, kuna seda võin vist küll kindlalt öelda, et kaitsmisele järgneval päeval ma küll mitte jälle kirjutama ei asu). Seda esiteks. Ja teiseks peaksin ma nähtavasti end veel ka viimase nädala jagu aega tagasi hoidma, s.t ma ei tohiks püüda end kahe asja vahel lahti rebida. Enese fookusseerimine ainuüksi ühele sihile pole nähtavasti küll eriti tark (ega produktiivne) teguviis, aga säherdune ma juba kord olen, mis teha.

Ja muidugi pole mul aimugi, mil moel nüüd peatses tulevikus erinevad kirjatööd logistilises mõttes välja hakkavad nägema. Kuna ülalmainitu käib kohalikus televisioonis oma rada ehk lihtsalt on, paneb see juba eos ette mõningad piirid. Näiteks võiks tulevikus ideaalis äsja eetrisse jõudnud episoodi analüüs siiamaile ilmuda kusagil paari järgneva päeva jooksul, nädalavahetuse hakuks hiljemalt. Aga ei maksaks unustada, et lõpetamist vajab ka “Firefly” – kolm viimast jagu + film veel jäänud –, mille ajastus sõltub aga otseselt juba minust. Näikse loogiline, et esmastel kordadel sobiks “Firefly”-teemalised kirjutised nädala algusse – kas esmaspäev või teisipäev –, millele siis järgneks nädala teises pooles “Dexter”. Sihuke sättimus jätaks ühtlasi ka mulle piisavalt aega nädalavahetuse alul “Firefly” ära kaeda ning siis sel teemal mõtteid mõlgutama asuda.
Teadagi, kõige ideaalseimas maailmas käsitleksin ma nädala vältel kolme telesarja, kuid ilmselt on ehk tehtavam selline variant, kus kahele telemaiusest inspireeritud kirjutisele lisanduks ka miskit filmi-ilmast. Või isegi rohkem kui “üks”, juba kunagi siis, kui “Firefly”-ga lõpp on tehtud. Sest arvatavasti keegi ei kahtlegi, et filme, mis on kas nägemata, ent millest ma veel kirjutanud pole, või mis on suisa nägemata-kirjutamata, seisab mul ikka juba lausa lademes. Arusaadavalt on head inimesed ümberringi blogosfäärist (keda lõputööga seonduv ei kummita) mitmeidki neist igast kandist puudutanud, aga ehk oskan midagi tõsiseltvõetavat lisada ka omalt poolt. Teine võimalus on muidugi see, et “Firefly” asemele üks teine sari mõelda (jah, uuesti see teema!), sest puhtalt “Dexter”-i peale ka nagu jääda ei tahaks. Liveforthis tegi juba ammuilma juttu “Sons of Anarchy”-ist ja ega nüüd oleks mul juba kõik olemasolev materjal (loe: ühes lisadega DVD-d) ka käepärast. Teine, millest kirjutamise soovist ma vist aasta hakul ka ise mööda minnes juttu tegin, on “Caprica”, mis, ehkki teostusel tihti konargune, võiks temaatiliselt pakkuda aruteluks paljutki – ja on siingi lisamaterjal iga episoodi saatva podcast’ina olemas. Arvatavasti tuleks nii mõndagi veel kõne alla, kuid need olid esimesed, mis mulle käesoleval juhul pähe kargasid.

Ühesõnaga, midagi võiks välja mõelda. Sest mina loen juba päevi, kuniks ma ometi rahu saan.
___________________________________________________________________________
Foto: http://www.legaljuice.com/sorry%20i%27m%20so%20sorry%20i%20apologize%20apology%20i%20am.bmp

5/24/10

Nonii, ja ma vist olengi tagasi!

Esiteks, andku kõik mulle andeks, kuid pean tingimata vajalikuks teostada paar, piisavalt kaua vaka all hoitud, ülepakutud ja –paisutatud õnneröögatust.

AAAARRRRRRRRRRRRRRRH!!!

AAAARRRRRRRRRRRRRRRNHHHHHH!!!

Ok, pöördume tagasi inimmaailma…

Ehk tsiviliseeritud inimese keeles, viimased paar päeva on olnud sõna tõsises mõttes metsikud. Metsik nagu:  Päev otsa, kuni poole kuueni hommikul ainuüksi töö lõpetamisega seonduv müttamine. Kõige “vahvam” oli vist üleeile, kui sai, silmad krõllis, kasutatud kirjandust lisatud. Sellest sai vaat et isegi silmavalu. Aga…
…eile sai siis asi viimaks lõplikult ära sätinud ning juhendajale vaatamiseks saadetud. Eeldatavalt mõne aja pärast veel viimased parandused sisse viia ning siis köitmine ja äraandmine. Ühesõnaga (või, noh, kolmega)!

TÖÖ ON VALMIS.

TÖÖ. ON. VALMIS.

See on õigupoolest pagana imelik tunne. Pole enam harjunudki, et midagi säärast konstantselt pea kohal ei passiks. Ei oska nagu midagi ajaga pihtagi hakata. No okei, tegelikult ikka oskan küll, sest mõneti praeguse kirjutamise tagamõte ongi sellest ajendatud (ja terasemad inimesed ning ehk see näpuotsatäis pikemaaegseid lugejaid nähtavasti oskavad juba ka aimata, milleni ma lõpuks välja triivin). Aga enne veel…
Näedsa, Blogspot teatab, et 9. märts sai siia tehtud viimane postitus. Muidugi polnud see siis enam midagi tõsist, põhjalikum kraam jäi juba jaanuari teise poolde. Ehk siis näib, et põhimõtteliselt viimased neli kuud polegi ma midagi kirjutanud (ma tean küll, et ma siinsete tegemistega pausi vajutasin, kuid, ikkagi – igavesti pikk aeg; Kes teab, vb tänapäevasel, igapäevaselt transformeeruval blogimaastikul keegi enam ei mäletagi mind?!). Muuseas, viimase nelja kuu halenaljakalt iroonilise maiguga tõik? Mul küll pole raudkindlat statistikat ette näidata, ent puhtisiklik mulje on, et Heietustesse satuti raadiovaikuse paiku vaat et enamailgi kordadel kui varem. Aga kes olen mina, et inimeste tegevusloogika sõkaldes käsipidi sõeluda. Ma olen lihtsalt rõõmus. Ja kurta ju põhjust pole. Tehti ju Coen’ite vaimustav "A Serious Man" nõnda konkurentsitult siinmail rohkeim külastatavaks leheküljeks. Hea töö, inimesed! Päriselt ka.

Aga tegelikult tahtsin ma peatuda kahtel teemal.

Nagu ma ka isekeskis ühel hetkel – näib, et eduliselt – arvutasin, pöördubki DEXTER, ühes oma teise hooajaga, tagasi Eesti telelainteisse juba nüüd, maikuu lõpus, täpsemini ülehomme kell 22:55 @ Kanal2. Ja näib, et +/- mõned minutid, umbes sihuksesse ajahetke paiknema ta jääbki. Põhimõtteliselt aasta eest, kui avahooajast episoodikaupa (kuigi sedasi öelda poleks täiesti korrektne, mäletatavasti alustasin järk-järgulist kirjutamist alates viiendast jaost ning esikolmandikku sai põhjalikumalt puudutatud üheskoos) blogimine ette sai võetud, jäin seda ettevõtmist lõppkokkuvõttes vägagi nautima (millele aitas mõistagi kaasa ka üks parimaid sarjade avahooaegu lähemast minevikust). Ahjaa, sellekohased kirjutised võib leida siit. Ja nüüd on loomulikult siis teise hooaja kord rambivalgusse sammuda. Omalajal, kui teist hooaega kaetud sai – võin küll ses’ osas eksida, kuid vististi kohe takkaotsa esimesele – sai see lõpetatud kindlakujulise teadmisega, et tegemist oli ühtaegu nii hulganisti parema “peatükiga” kui oli seda esimene kui ka kujunes nähtu üheks mu lemmikhooajaks TV-sarjadest üldistatuna üldse. Värskemat DEXTER-it vaadates (3. hooaeg+) olen end tihti säherduselt retrospektiivselt mõtiskluselt leidnud. Ei oska enam pead anda, kuna on ju aastad paar vahepeal möödunud, kas sarja teine hooaeg tõepoolest ka jätkuvalt üks mu üldisi lemmikuid on, kuid pole kahtlustki asjaolus, et vähemasti on sarjasiseselt tegemist kuldaja jätku ja ühtaegu ka lõpuga. Võin juba ette öelda, et kolmas hooaeg (ja arvatavasti kõik rohkem kursis olevad inimesed ka nõustuvad sellega) pikemat kirjatöölikku käsitlemist ei vääri ning ehkki läinud hooaeg (4) näitas mõnetisi paranemise märke, oleks arvatavasti tuleviku seisukohalt narr toda puudutada, samas kui kolmas sai kõrvale jäetud. Aga ma olen juba piisavalt DEXTER-i kreatiivsest allakäigust ennegi jahvatanud, nii et praegusel momendil ma sellele rohkem ruumi ei raiska.
Ütlen vaid nõndapalju, et nädala teise poole jooksul tasuks oodata mu mõtteid teise hooaja avaepisoodi kohta. Ma konkreetset aega kivisse raiuda ei tihkaks, kuna kõik see sõltub sellest, kuivõrd palju ma töö viimse valmissättimisega ringi pean müttama. Kuid päevi on mitu ning tulemata see ei jää.

Aga nüüd…

Selle teise asja juurde. S.t tegelikult on see loomulikult esimene asi, kuid mõtlesin, et räägin kõigepealt ära need jutud, mis otseselt järgnevaaegset blogitsirkulatsiooni puudutavad.

Igatahes.

Eile hilisõhtul siis, USA aja järgi, jõudis eetrisse KÕIGE KÕIGE KÕIGE VIIMANE, IGAVESTI LOST. Ehk siis lõpphooaja ekstrapikkusega finaalosa – ümmarguselt 104 minutit pikk. Igasuguseid saite, kust võib isegi õhkõrna LOSTi-teemalist aroomi ninna hakata, olen ma täna, hambad ristis, vältinud ja teen seda ilmselt kuni hilisema õhtuni/ööni välja, kui asja isegi lõpuks ette võtan (kusagil ~8-9 tundi praegusest). Ja ühtlasi saab sellest minu küllaltki üürikese TV-ajaloo teine, saate aru, teine sari, millele ma algusest lõpuni kaasa olen elanud. Mõneti isegi on antud juhul see “algusest lõpuni” rõhutatum, kuna esimesed hooajad (loe: 1-4) said vaadatud eesti telekanalis näidatuga üht jalga käies, alles nüüd, nö viimases kolmandikus, sai alustatud “topeltvaatamist” – algul arvutist, pärast telekast otsa.

Seega lühidalt öeldes, palun sügavalt end ka siin igasugustest, ma kordan igasugustest, väiksemaistki spoileritest säästa.

Kui meenutada BATTLESTAR GALACTICA viimse lõpu eelõhtut, sai ka väheke ootlikult vahutatud, mida hiljem – paremas või halvemas – ka täiendatud sai. Nagu ehk mu sõnastusest ja toonist aimdub, ei jäänud ma lõppkokkuvõttes nende kirjutistega eriti rahule. Eeskätt hilisem mainituist – mida, kui mälu mind alt ei vea, saigi kirjutatud koheselt pärast finaali nägemist – on paljuski puhas teadvuse voog, mille sisuline koherentsus tugevalt soovida jätab. Miks ma sellest räägin? Sest nii mõnigi USA TV kriitik, keda viimastel päevadel ning vahetult sealse LOST-i finaali eeltundidel loetud sai, näis seisvat sarnase ummiktee ees, nagu minagi tookord BSG-ga. Vahetu reaktsioon on tore küll, kuid ühtlasi sooviks ju ka nähtut endast “läbi lasta” ja selle üle võib-olla et pikemaaegsemaltki mõtiskleda. Kuna mina pole ei teeneline kriitik, ega üldse mitte mingisugune kriitik, vaid lihtsalt keegi, kellele omi mõtteid ehk virtuaalsel tasandil verbaliseerida meeldib, peaksin ma arvatavasti valima “pikaajalisema” käitumissuuna. Kui üldse. Sest ma olen sellegi peale mõelnud, neil hetkil viimaste kuude jooksul, kui LOST-i ärakaemine mõneks ajaks töö pausile surus…

…kuigi minust pole millegi säärase jaoks, mis alles mitme kuu pärast aset leiaks, erilist planeerivat tolku – ei tea ju hetkel, missugune tulev sügis mujaoks täpsemalt välja kujuneb –, kui paljusid, printsiibis, huvitaks, kui ma LOST-i finaalhooaja hoopiski siis ette võtaksin, kui see taaskord Kanal 2 ekraanile jõuab? Jah, see on omaette väljakutse, kuna ei oska öelda, kuivõrd suuteline ma nö retroaktiivselt, analüüsivaid kirjutusi tegema oleksin – eriti veel selle järgselt, mida ma finaalis näha võin, kuid ehk oleks mõtekas katsetada? Kuid sellisel juhul ei tuleks finaalijärgselt minult piiksugi.

Praktiliselt asun ma LOST-iga samas paigas, mis minu jaoks kummitas ka BATTLESTAR-i. Temaatiliste blogikirjutiste alus puudub – kuna lõviosa mõlemast sarjast sai ära nähtud siis, kui Heietused veel sündinudki polnud – ning nüüd on raske tühjale kohale katust peale ehitada, kui metafoorselt väljenduda.

Aga ma tahaks ju.

Ühesõnaga ma ei teagi, kuidas antud juhul käituda. Ehk on kellegil teisel mõni kandev idee?

Kuid enne, kui ma praeguseks hetkeks otsad kokku tõmban, sooviksin rääkida veel millestki. Millestki säärasest, mis vähemasti USA internetiaktiivsel TV-publikul hooaja algusest peale keelel ja meelel on püsinud ja mis kahtlemata igaühe jaoks, kes massiivset hulka LOSTi-teemalisi kirjutisi jälginud on, pole enam mingiks uudiseks. Kuid – töö tehtud ning ometigi võimalus mõtteid väheke mujale fokusseerida – hakkasin mina eileöösel, enne magama sättimist, selle peale mõtlema. Nimelt: kuivõrd palju võlgnevad Carlton Cuse and Damon Lindelof meile neid kõige aluselisemaid mütoloogiaküsimusi? Analoogselt mõne aja taguste Ron Moore’i sõnavõttudega, on ka Cuselof viimaste kuude intervjuude jooksul jätkuvalt rõhutanud, et LOST-i keskmeks on tema karakterid ning lõpp kui selline, üle kõige, vajab nauditavat ning rahuldavat lahendid karakteriperspektiivist. Muu, ehkki mõistagi oluline, ei peaks prevaleerima. See pole mõistagi populaarne seisukoht. Ja – kuna LOST-i ma veel näinud pole – illustreerib öeldut kõnekaimalt BSG lõpp. Niivõrd palju inimesi tõsiselt vihkas seda. Kohe tulihingeliselt. Mina isiklikult ei mõista seda ilmselt kunagi. Tähendab, ma mõistan, tolereerija nagu ma olen, kuid ma ei saa sellega iialgi nõustuda. Mütoloogia mütoloogiaks, kuid isegi BATTLESTAR GALACTICA varaseimast hooaegadest jäävad mind saatma ülitugevalt karaktereis juurdunud momendid. Vanamees Adama alustamas coup d’etat’. Gaeta korraldamas kas oma mässu või ambuteeritud jalaga haiglavoodis laulmas. Või üks konkurentsitult võimsaimaid stseene televisioonimaastikult üldse – minu arvamuse kohaselt – Lee Adama kõne Baltar’i kohtuprotsessil. Rääkimata veel rikkamaistki karakterihetkeist, mis jäävad juba finaali endasse. Ma ei saaks mitte öelda, vähemalt sirge näoga, nagu mingisuguse mütoloogiaosise detailitäpne kirjeldus mind emotsionaalselt rohkem liigutanud oleks. Ma võtan omaks, et ehk sellest aspektist mõneti tõesti võis BSG finaal jätta suhu maigu teada-tuntud TV-troobist võlur tegi seda, kuid minu jaoks oli see ainumalt kõrvaline tõik, mis viimset nautimust mitte üks raas ei häirinud. Anti mulle see-eest ju haruldaselt liigutavad hetked nii vanamees Adama ning president Roslin’iga, Starbuck’i ja Lee’ga, Baltar’i ja Number kuuega kui viimaks ka südantlõhestav moment üksijäänud vanamees Adama’ga. Kas ma vahetaksin need hetked teatavate, selgelt piiritletud sci-fi detailide vastu? Kaugeltki mitte. Kuid, nagu tavatsetakse öelda, YMMV.

Ja kõik see toobki mind tagasi LOST-i juurde. Jah, LOST on vaieldamatult enamgi veel “mütoloogiast raske” telesari. Esimesest päevast peale on inimesed küsinud küsimusi, loonud teooriaid, olnud toimuvaga tõeliselt interaktiivselt ühenduses. Keegi ei väidagi vastupidist. Kuid, mis oleks see mütoloogia ilma meeldejäävate karakteriteta, küsin ma sult? Tõepoolest, FLASHFORWARD (mida, üllatus-üllatus, sügisest enam hingekirjas polegi). Ja nii ei näi üldsegi laest võetud olevat suund, et LOST-i finaal on eeskätt karakterifinaal. Mõningad küsimused leiavad mingisuguse vastuse, kindlasti. Aga olgem nüüd ausad, kuivõrd “äratasuvad” sellised vastused tegelikult on, pärast kõike seda, mida igaüks oma peas (või kollektiivselt) kokku on mõtisklenud. See on puhas inimpsühholoogia, tõtt-öelda. Igaühele meist, k.a mulle endale, meeldivad alati ainuüksi oma peas valminud lahendid ja kui miskisugune säärane resultaat Cuselof’i poolt viimaks “ekraanile raiutakse”, vangutavad kõik hukkamõistvalt pead. Asi pole enam lihtsalt seesama, igivoolav ning massitu, mida on võimalik väsimatult interpreteerida. Kui ta kuju saab, peavad inimesed justkui oma kohuseks iriseda. Siinkohal meenuvad kirjandusteadlase Mihhail Bahtin’i kõnekas seisukoht (mis ka töös kasutust leidis) – kui saadakse teada, mida sõna ütleb, mis on tema tähendus, muutub ta objektiks, esemestub. Tema sisemine tähendus lakkab olemast avatud tõlgendusele. Kui mõelda, resoneerub sihuke ideeastus LOST-i kuue aasta pikkuse mütoloogiaelementide hulgaga ikka äärmiselt tugevalt, või kuidas?

Niisiis, mida mina LOST-i viimselt finaalilt ootan? Võimalik, et midagi sarnast, mis köitis mind emotsionaalselt BATTLESTAR GALACTICA coda juures. Ma sooviksin näha LOST-i tegelaskujude pikaaegse eksirännaku lõppu, mida illustreerib igaühe individuaalne kasv. Ma sooviksin veenduda, et see fantaasiast ning ulmest vürtsitatud teekond tähendas midagi neile kui karakteritele. Jah, kahtlemata soovin ka mina neid lõplikke, pea viimasel hetkel kättejagatud, vastuseid, kuid see ei tohiks lämmatada Cuselof’i poolt üles ehitatud narratiivseid isiksusi, kes tegelikult ühel hetkel mind täielikumalt ning ehk obsessiivsemalt LOST-i vaatama panid. Kui midagi, peaks see olema otsekui “teetäiteks”, toetamaks tegelaste viimaseid, ettevõetavaid, samme.

Cuselof on eelnevalt öelnud, et nende eesmärgiks pole vastuste pakkumises didaktiline näida. Ja ma arvan, et just nii ongi õige. Üle kõige sooviksin ma, et Cuselof’i stsenaarium liigutaks mind ja tekitaks minus järelvärinaid veel päevi ja nädalaid ja kuid tagantjärele nagu BSG finaal seda suutis. Ja kui mulle ulatatakse veel midagi kõigeviimast, mille interpreteerimine minu teadvuse ülesandeks jääb, seda parem. Sest, nagu eelnevalt öeldud sai, tähendus pole enam sama, kui see kord “purki” on pandud.

Möödunud aastal sai lühike, BSG üle nostalgitsev, kirjatükike lõpetatud läbiva tsitaadiga, mida igaüks praeguseks isegi teab.

Lõpetame ehk praegusegi, vist suhteliselt pikaks veninud mõtiskluse, millegi sarnasega, ainult et mõistagi LOST-ist.

Live together, die alone.