Black Books, “Manny’s First Day”: Ühepäevane katse(=läbikukkumis)aeg

Nõndaviisi, aeg siis usutavasti ammuilma sealmail, et tarvis briti geniaalse huumorisarja “Black Books” debüüthooaja järjekorras teine episood lähemaks mõtiskeluks lahti harutada. Esialgu eeldan sedagi, et suudan oma metafoorsed mõttetibud ritta laduda lühemalt, kui viimati, aga ega muidugi kunagi ei või teada – eriti minu puhul. Igatahes, taasühinegem pärast hüpet, et heita pilk Manny värskele, ja igati komplitseeritud, peaaegu-tööpostile…

“Half ten? Half ten? I’ve never been up at half ten! What happens?”
- Bernard Black
____
"Have you ever bought a book… at half ten in the morning?”
- Bernard Black
"Er, now you mention it…”
- Manny Bianco
"No. You see? That would be a world gone topsy-turvy.”
- Bernard Black
____
"Here we go. D’you want a job?”
- Bernard Black
“Great! Yes!”
- Manny Bianco
"What’s great? What?”
- Bernard Black

Kui “Books”-i pilootjagu - "Cooking the Books"- paistis vaieldamatult silma, ütleksin, rikkalikult vohava kompositsiooni poolest, žongleerides ilmse osavusega mitme süžeeliini, neis sisalduva ekspositsiooni ning viimaks ilmnevate humoristlike haripunktidega, näib “First Day” juba eos võtvat hulka fikseeritumat kurssi, millele õigupoolest juba episoodi pealkirigi pikemalt peenutsemata vihjab.

Väga võimalik, et pimesi ja umbropsu – sest mina saan siiski veel otsustada vaid kahe seninähtud jao põhjal –, kuid eeldaksin siiski, et ühes konkreetses “Books”-i osas peituvate naljade nautimiseks pole vajalik “eelteadmine”, s.t keegi ei nõua sul’t seda, et teatava jao eelkäijadki nähtud peaksid olema. Säärane teguviis mõistagi mööda külgi maha ka ei jookse, ent puändi täielikuks tabamiseks pole niiöelda tervikliku mütoloogia süvitsi tundmine primaarne (komö-versis [tm] on antud ühenduses erandiks muidugi “Arrested Development”, mille paljude hilisemate aastate naljade ehituslik vundament olla kuulu järgi just minevikust pärinenud). Öeldut silmas pidades oli aga üsna meeldiv tabada “First Day”’ algusest kaht seika, mida võis lugeda nii kergekujulise ekspositsioonina nende tarbeks, kellel avajagu ehk kaemata jäi (või lihtsalt üldmõistetava humoristliku vihjena), kui ka ääretult võluva järgnevusmomendina, seks’ puhuks kui viimati juhtunu (s.t eelmine episood) veel ehk kirkalt meeles püsib.

Esmalt jätkatakse meenutatavasti Jehoova tunnistajailt pärinevat reaktsiooni, kui kaunikesti unesegune Bernard silmad avab(*) ning pikajuukselist Manny’t – kes just äsja tema juurde raamatupoodi jutule tuli - enda kõrval märgates tõsimeelselt pärib, et ega ta surnud, või siis juhuslikult mingi sektiga ühinenud, ei ole.


(*)Seda kõike pärast Bernard’i vaimustavat ärkamisrutiini (millest hetktõmmis ka käesoleva postituse päises nähtav), mis väidetavasti niivõrd esmapilgul ebamaisena näiv polegi. “First Day” kommentaariträkil mainib Tamsin Greig näiteks mööda minnes, et ta tõepoolest tunneb kedagi, kes sedapsi ärgata tavatseb. (Ja mina veel mõtlesin, et minu magamise ja/või ärkamiskombed on parajalt aiataha!)

Seejärel selgitab Manny Bernard’ile, et ta olla töökoha pärast kohale tulnud, millele too mehe eelmisel õhtul palganud oli. Või noh, ega Manny päris kindel polegi, vaid kobis pigemini hea õnne peale kohale. Sest nagu Manny, kusjuures väga maitsekalt teostatud, flashback’ist ilmneb(**), pole tal senini täit selgust, et kas ta siis ikkagi võeti tööle või mitte, kuna püüd purjus Bernard’iga igasugust tõsisemat vestlust üles võtta oli Manny’le üks paras katsumusrohke Kolgata teekond, mis sisaldas nii seda, et Bernard’il unu’s pidevalt ta nimi (või kutsus ta lihtsalt suvalisi vanainimesi “Manny”-iks); või jooksis vestlus parandamatult karidele, kuna sõna “töö” mainimine muutis purjus Bernard’i igal võimalikul juhul kaunikesti ärevaks ning läks aega, kuniks ta peaaegu, et mõistis, et jutt “tööst” ei puuduta üldsegi teda – ja noh, kord kui see juhtus, oli mehel juba peast pühitud, millest üleüldse jutt käib, või kellega ta parasjagu vestleb, või mõlemat. Ja nii oligi see flashback’ina esitet’ pubistseen ümberlükkamatult brilljantne nii oma teostuselt kui eeskätt igati tabavalt dialoogilt.

(**)Stseen, mille esimese jao – kus jäetakse otsekui mulje, et Bernard teeb tööpakkumist Manny’le, kui tegelikkuses istub ta viimase poole hoopis seljaga ning mehe käevarrekoputuse peale arvab ta Manny hoopiski kelneri olevat - Graham Linehan, käesoleva episoodi kaasstsenarist üheskoos Dylan Moran’iga, muuseas alles prooviruumis ümber kirjutas. Kui siinkohal veel korraks Graham’ist rääkida, siis selgus kommentaarist, et on “First Day”-is kanda temalgi väike, aga tabav roll, nimelt äkitselt raamatupoodi manifesteeruva tüübina, kes – t-särgil laiutamas kiri “I Love Books” – ilmus otsekui vastuväiteks Bernard’i arusaamale, et kell pool kümme hommikul ei tule kellelgi pähe raamatuid osta. Linehan’i karakteri habe, muuseas, olla sedavõrd tugevalt küljes olnud, et mehel oli isegi probleeme olnud suu liigutamisega. 

Ja ehkki, nagu äsja öeldud, äratas tegususest pakatav Manny Bernard’i juba pool kümme, seejärel isegi ninatargalt (kui Bernard’i väljendit kasutada) osundades, et kui tegemist oleks hoopis pagariäriga, oleks pool kümme juba küllaltki hiline aeg – ei jää enneaegselt katkenud uneajast silmnähtavalt muserdatud Bernard’il muud üle, kui Manny’le viimaks siiski ühepäevane katseaeg välja pakkuda, millega viimane mõistagi pikema jututa ka nõustub.

Mäletatavasti sai “Cooking”-u juures peatutud vahest ainsal kergelt häirival tõigal, nimelt sellel, kuidas toonane Fran’i alaliin, mis keerles identifitseerimatu ümara asjanduse ümber, mille funktsioon (kui äärmiselt ebaproportsionaalse kujuga välgumihkel) tuli ilmsiks alles episoodi viimses stseenis, pakkus nõnda küll korralikku kokkusõlmatust terviklikule narratiivile, kuid jäi samas oma eelnenud, ülesehituslikelt, osistelt teistega võrreldes nõrgavõitu. Nagu viimati tõdesin, seisnes “Cooking”-u lõpp-puändi olemuslik võlu “Books”-i põhikarakterite “jutustuslikul kokkusaamisel, mis pakatab dünaamilisusest ja loomupärasest orgaanilisusest”. Tegemist oli seega igati sobiliku lõppakordiga sissejuhatavale episoodile kui sellisele, olgugi, et otsese komöödia mõttes polnud see sedavõrd märkitabav, kui näiteks Jehoova tunnistajaile ust avav, haiglarõivais, Manny.

“First Day”, vastuoksa, paistab silma puhtanisti geniaalse kokkusõlmiva elemendiga, mis ühtib voolavalt nii karakteripõhiste momentide kui ka episoodi üleüldise narratiivse keskmega. Nimelt usaldab Manny tahtmatult Bernard’ile infokillu sellest, kuidas pikaaegne mobiilikasutus tööl olevat ta selle tüütu, heliseva vidina vastu justkui allergiliseks muutnud, kuna nüüd löövat talle – paljalt sekundeid enne mobiilihelinat – pähe terav valu. Bernard, muidugi, on teise valurikkast kitsikusest üdini vaimustunud, kohe mitmekordselt järele katsetades, kas öeldu tõesti ikka ka vett peab. Ent ühtaegu õnnestub Dylan Moran’il seda stseeni mängida ülepakkumata ning “hetkes”, mis omakorda võimaldab sel’ vormuda ühe pealtnäha naljaka momendina, ilma et nähtu võiks esmapilgul omada kaugeleulatuvaid tagajärgi. See on brilljantne petekas, mis simultaanselt avab tee jumekaks ning igatpidi paslikuks lõpp-puändiks, kus Bernard – olles äsja olnud sunnitud eelnevalt vallandatud Manny karjuva vastumeelsusega, Fran’i põletava pilgu all, tööle ennistama – vaikselt tahatuppa kaob ning silmade särades Manny mobiilinumbrit katkematult valima asub, viimase valuhuilged sealjuures seljatagant kostmas. See on paljuski perfektne lõpp-puänt, kuna säherdune “kättemaksuidee” haakub esmajoones mõistagi karakteripõhise materjaliga – kui Bernard’i ülim vastulöök päevapikkusele kannatamisele, nähes, kuidas “normaalne inimene” raamatupoodi peab: raamatuid müües, juurde tellides ning dekoratiivseid parendusideid heietades (ja ette heites, et antud hetkel elavat raamatupoe veetorudes molluskid, kes traditsiooniliselt on ikkagi mereloomad).

Üks asi, millest mina end kasvõi “Books”-i pilootjao järel vahetevahel mõtisklemast leidsin, võiks formuleerida küsimusena, et mismoodi mr. Black’i väike, vana raamatuäri (muuseas, nagu kommentaarist selgus, pole siinkohal üleüldse tegemist spetsiaalselt ehitet’ set'iga, vaid sihukesi raamatupoekesi olevat kusagil Bloomsberg’is hulgim) üleüldse pinnal püsib, arvestades, et Bernard mitte üksnes juhtumisi kohale ilmuvaid kliente ei seedi, vaid puudub tal ka otsene isu müügitehinguid sooritada. Hell, nagu Manny avastab, pole ametlikult võttes pood kunagi isegi lahti, kuna vastavalt uksesildilt võib alati välja lugeda vastupidist.

Kahtlemata ma mõistan, mispärast, kuna paljuski  just eelkirjeldatud pinnasesse enamik nalju külvatud ongi (plus “Books”-i üleüldine sürrealistlikust huumorist praksuv olemus), ent ratsionaalne osa minust polnud senini suutnud seda tõika peast visata – eriti kui mõelda “Cooking”-u keskse süžeeliini, maksudega õiendamise, peale. Nii oligi “First Day”-is väga meeldiv, kuidas sellejärgselt, kui Bernard poest lahkus – olles mõni hetk varemalt segipeksnud poodi külastanud üliõpilaspundi ühe liikme helisenud mobiili(***) (kuna üks mitmest poe seinal rippuvast reeglist – või noh, paljuski üksainus, kuna ülejäänute dešifreerimisega jääksid ilmselt ka briti koodimurdjad hätta – selle heliseva asjanduse poe territooriumil ära on keelanud) –, täitus pood koheselt pilgeni klientidest, kes sõna otseses mõttes riiuleid tühjaks ostsid.

(***)”First Day”-is nähtav purustatud telefon on muideks ühtekokku neljateistkümnes, mis lõhuti, ilmneb kommentaarist. Kõik eelmised katsed olid läinud aiataha kas seetõttu, et sindrinahad olid visad katki minema või kuna purunesid liialt kergeltki, ehk nagu Dylan Moran mainib, “neljakümneks miljardiks tükiks”. 

Selle stseeni muusikaliseks taustaks valiti joodeldamine, ehkki esialgu oli kõik see mõeldud hoopiski nii, et kitarri mängiv Manny, Pied Piper'likult, kliente poodi toob. Kuid, nagu Greig et al kommentaaris räägivad, olevat see kitarrimäng sedavõrd kehvasti välja kukkunud, et lõppkokkuvõttes lõigati too stseen üldse välja. Kui aga nüüd eelnevalt öeldu juurde  tagasi pöörduda, oli mõnevõrra tänuväärne näha kassaapararaadi sahtleid rahast täituvat, sest kuigi on tarbetu eeldada, nagu püsiks pood pinnalt neist harvadest juhtudest, kus Bernard’i äraolekul keegi teine soovijate hordidele müügitehinguid sooritab (sest kes see teine üleüldse oleks, eksole?), seob see moment “Books”-i narratiivi kui terviku reaalsusega. Ja isegi kui säärane vihje oli Moran’’i&Linehan’i skriptis tahtmatu, oli minu arvates sellegi poolest tegemist igati kena liigutusega.

Kui mul ehk vaid üks etteheide muidu vahest isegi sisuliselt rikkamale episoodile võrreldes oma eelkäijaga, oleks selleks Tamsin Greig’i Fran’i vähene kasutamine, mis on nüüdseks juba kahekordselt silma jäänud. On ilmne, et kolmanda karakterina – ja naisterahvana – on ta mõeldud balansseerima Bernard’i ja Manny pidev-põrkuvaid, kuid üdini erinevaid maailmavaateid, kuid sellegipoolest võiks talle kanda anda mahukamatki kraami (muidugi ega mina ei tea ju, vb kõik see on veel tulekul). Sest omab ju Greig suurepärast humoristlikku maneeri, nagu näitlikustavad nii tema esialgne oletus, et “First Day” alul äkitselt tränipoodi (mida eeldatavasti mehed just külastama ei satu) sisse sadanud Manny on järelikult kas a) mingi mees, kellega ta magas, või b) mingi mees, kes teda ehmatama saadeti; või kõnealuse episoodi lõpus klaasi klirisedes väljendust leidev püha viha. Fran on vaieldamatult karakter, kelle edasist avamist rohkem näha tahaks, olgugi, et otseselt Bernard’i ja Manny kõrval jääks ta paratamatult kolmandaks rattaks. Kuid naise, arvatavasti meeldivusest tingitud, emalõvilik võitlus Manny töökoha säilimise pärast justkui signaliseeriks mingisuguse pasliku kesktee võimalikkusest, mis ühtaegu üheltki tegelaskujult (ega näitlejalt) liigselt rambivalgust ei rööviks.

“Manny’s First Day” oli järjekordne näidis suurepäraselt struktureeritud 22-minutilisest komöödianarratiivist, milles sisaldus veel hulganisti muudki, millest käesoleval juhul mahti lähemalt kirjutada polnud (näiteks Bernard’i räägitud väidetav anekdoot, sellest, kuidas nad kord koos Fran’iga alasti üles ärganud olid - “kõik me kuus”; või Bernard’i hinnang, et ju Manny peab gei olema, kui lampidest räägib, mispeale Manny pareerib, et tema arvas, et hoopis Bernard on – ja Bernard’i vastus, et hetkeks oligi, aga siis sai ta teada, et peab hügieeni eest hoolt kandma ja “all that dancing” ; või kasvõi seegi, kuidas Fran Manny’le algselt pigemini ära jooksmist soovitab, kui seda, et mees end Bernard’i juurde tööle pakuks, arvates, et seal ootab teda “rahulik” raamatupoeelu; jne)

Teisisõnu, I’m hooked.

Ilma pikema jututa, nipet-näpet muid punktikesi:

• Noor, 24. aastane, andekas näitleja Stewart Wright, kehastades “First Day”-is üdini heasüdamliku näoga klienti, kes Bernard’i lõunapausi ajal akna tagant sisse piilub ning head raamatut osta soovib, olevat düsleksik, mistõttu mistahes prooviesinemisele tulevat mees alati nõnda, et on kogu skripti selgeks õppinud.
• Samuti kommentaaritrack’is räägib Dylan Moran, kuidas ta õigupoolest enamuse osa ajast ei teadnudki üldse, mida või kuidas ta teeb, kuna “Books”’i-eelselt oli ta näidelnud vaid laval, ega teadnud “tavalisest televisiooni sitcom’ist” suurt miskit.
• Stseen istudes raamatut lugevast ning samaaegselt urineerivast Bernard’ist, nagu “First Day” kommentaarist ilmneb, oli Greig’i lemmik, mistõttu uurib ta Moran’ilt, kas too mainitut ka päriselt oskab. Vastus: loomulikult, ma oskaks seda isegi pikali olles.
• Kärbes, kes ülimalt hea sürrealistliku liigutusena järsku poodi ilmub ja siis jälle lahkub, misjärel ka uks kinni vajub, olevat ka tegelikult prooviruumis ringi pinisenud, kuid lõppude lõpuks mindi ikka seda teed, et kärbes loodi arvutigraafikaga, kuna päriskärbes olevat piiritletud näitlejatööks liiatigi paindlik olnud.
• Ja last but not least, kuidas ma saaksin  jätta mainimata fantastilise stseeni kliendiga (David Cann), kelle karjumine sõna otses mõttes Manny’l juuksed tuules lehvima paneb (tuul, mõistagi, sai tehtud puhuriga).

_____________
Fotod, ülevalt-alla: 1) & 2) Dylan Moran (Bernard Black); 3) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 4) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco); 5) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 6) Dylan Moran (Bernard Black) esiplaanil, tagaplaanil (vasakult-paremale): Tamsin Greig (Fran) & Bill Bailey (Manny Bianco); 8) Tamsin Greig (Fran); 9) Bill Bailey (Manny Bianco); 10) David Cann (Eddie). VLC snapshots. Erakogu.

Miks ei võiks jänkid omi asju ajada ehk “Let Me In” (2010) treiler

Ma pole kunagi viitsinud tulevate filmide treilereile tähelepanu juhtida, ega neist kirjutada, kuid "Låt den rätte komma in" oli lihtsalt sedavõrd veatu ning suurepärane film, maitsekalt täispikitud põhjamaistest vaikushetkedest ning mentaliteedist, et algusest peale pole ma mõista suutnud, mis hea pärast jänkid nagu trühvlinäljas sead ligi tikuvad (vihje: on ju vampiirid tänapäeval "in"). Tõepoolest, USA versiooni casting on küllaltki hea, mis seal salata. Kodi Smit-McPhee on näiteks John Hillcoat’i lavastet’ Cormac McCarthy romaani “The Road” ekraniseeringus absoluutne leid omaette, Richard Jenkins’i vastu on mul alates “Six Feet Under”-ist pehme koht varuks – pluss ta oli "The Visitor"-is lihtsalt fantastiline - ning ega Chloe Moretz’ilgi pealtnäha viga ei näi olevat, olgugi, et Lina Leandersson’i kehastet’ Eli’st vist enam võimsamat ja hingestatumat ampluaad rihtida pole võimalik. Eks omad märgid näitab kätte ka filmi transformeerunud pealkiri – koheselt saab selgeks nagu seebivesi, et tonaalne suundmus saab nüüd teine olema. Ja ega “Cloverfield”-i režissöör (Matt Reeves) nii lavastaja, kui ka stsenaristitoolil ka just rõõmust ja ootusärevusest paarishüppeid tegema ei pane. Aga, pärast hüpet, trailer on siin (mitte, et see millegi poolest erineda üleüldse püüakski)…

_____
Video allikas: http://thedailywh.at/post/857618464/movie-trailer-of-the-day-first-full-length

Christopher Nolan’s “Inception”: Sweet dreams are made of this

Unenäod omavad inimese elus märkimisväärset kaalu. Ei maksaks mainidagi, et igaüht on vähemalt korra elus pilkases pimeduses nähtu tagantjärele painama jäänud. Ja mõned meie seast teevad kõik endast oleneva, et öiseid teadvusseiklusi retrospektiivselt võimalikult detailselt jäädvustada. Teised jällegi püüavad neist rabedaist ja petlikest kaduv-viirastustest, mis ärgates koheselt silmist-südamest pagevad, märke otsida, neid prohvetlikke sümboleid, mis hoomamatule tähendusele kasvõi ligilähedalegi aitaks.



Ja kõigi eelmainitute järel eksisteerib ka Christopher Nolan (“Memento”, “Prestige”, “Dark Knight” jm), kes on võtnud kätte ja voolinud kummastava narratiivi justament unenäo kui sellise ümber. Pole üldsegi imekspandav, et “Inception”, olles ju õigupoolest teine film, kus Nolan võimutseb simultaanselt nii režissööri kui ka stsenaristitoolil, on tajutav ülimalt suurejoonelise isikliku nägemusena. Teatavasti on mees ise öelnud, et kinolinalt filmi jälgides pole tema jaoks primaarne mitte niivõrd meeldimise/mitte-meeldimise dihhotoomia (kuna lõppude lõpuks pole see ju muud, kui subjektivism), vaid tundmus, nagu nähtava teose autorid oleksid jäägitus armastuses otsekui oma hinge sellesse valanud. Ehk teisisõnu, filmimehe esiletungiv siirus peaks alati isikliku hinnangu üle trumpama. Kui aga taoline puhtsüdamlikkus kogemata jääb, on Christopher Nolan samuti öelnud, on tegemist ainsa juhuga, kus teda valdaks tunne, nagu oleks ta aega raisanud. Olen Nolan’iga kahel käel nõus, sest nii mitmelgi puhul olen isegi jõudnud analoogsele järeldusele. Loodavasse peab uskuma, see “liikuv pilt” peab muutuma miskiks, mida ei hoia koos mitte tehniline arsenal, vaid millele autor – läbi oma nägemuse – isevärki demiurgina otsekui hinge sisse on puhunud.

“Inception” leiab aset fikseerimata aja(stu)ga tulevikus, kus postmodernistliku ninanipsuna on inimestelt röövitud võimalus isegi oma unenägusid usaldada. Nimelt eksisteerib säherdune, loomulikult illegaalne, tehnoloogia, mis lubab – “ohvri” magades – viimase alateadvusest vajalikku informatsiooni teisaldada. Kuidas? Paigutades subjekti alateadvuse kellegi teise unenäkku (nagu DiCaprio kehastatud Cobb mõni aeg hiljem selgitab: teatav unenägija loob maailma, mille konkreetne subjekt seejärel oma alateadvuse abil rahvastab).  Taolist toimingut määratletakse ekstraheerimisena ning kontseptsiooni kui sellist ideeröövina. Mõistagi pole see nii lihtne, kui minu üldsõnaline selgitus nähtavasti paista laseb. Ka lihtsamad protseduurid nõuavad rohkemat kui üht osalist. Ja jälgides oma ala profi Dom Cobb’i (Leonardo DiCaprio) ja Arthur’i (Joseph Gordon-Levitt) esmaseid tegemisi “Inception”-i kiireloomuliselt liikuvate ning rõhutatult segadusse ajavate algusstseenide kestel, jäi vägisi kummitama tundmus, et Nolan sai hakkama – kas tahtlikult või tahtmatult – praeguseks päevinäinud ning tüdimuseni ärakäiatud kelmižanri vägagi innovaatilise taaselustamisega, kujundades sedavõrd tuttavale motiivile asupaiga milleski ääretult ebakonventsionaalses nagu on seda meie kujutlusvõime “figmendid”. Nolan teeb üüratult tänuväärset tööd ka ekspositsiooni osas, mida ta oskusliku maitsekusega minimaliseerib, tõugates vaataja juba eos peadpidi teadmatusse, kust pääsemiseks on ta sunnitud abi leidma ainuüksi iseenda taibust, seostamaks mõttepunktid nii ekstraheerimisega seonduva mütoloogia kui kasvõi ka Dom Cobb’i valusa mineviku osas.

Kuid kelleltki “unenäo varastamine” või kasvõi komplitseeritum unenägu-unenäos tasand kahvatub selle kõrval, mida Cobb’il järgmiseks teha palutakse. Nimelt lausa karjuv manipulatsioon inimese teadvusega, mida tuntakse kui “algidee juurutamist” (inception). Suuresti suhtutakse sellesse kui müüti, mille olemasolu ehk isegi mööndakse, kuid mille õnnestumisest kellelgi senini tõendeid käepärast pole olnud. Jällegi, üheskoos säärase uskumuse ning Cobb’i järgneva otsiskeluga mitmeliikmelise meeskonna moodustamiseks, liigub mõte teada-tuntud röövilugudele, ainukese vahega, et tavapärastest lukuspetsidest ning ärapetvaist libekeeltest on saanud lennuka kujutlusvõimega “arhitekt” Ariadne (Ellen Page) ning võltsija-imitaator Eames (Tom Hardy), kes tegeliku inimese artikultatsiooni ja kõnestiili õppinuna unenäos toda kehastabki, nõnda subjekti alateadlikku pertseptsiooni nina pidi vedades. Algidee kui sellise karakteriseerimise algatuseks oleks ehk aga paslik meenutada üht mõttevahetust filmist endast (ja ma ei anna pead, et see mul veatult meeles on). Kui ma käsin sul mõelda elevandist, teed sa seda, ent sellisel juhul pärineb tõuge selleks ideeks minult, mitte sinult. Algidee juurutamine, vastuoksa, seisneb aga põhimõtteliselt selles, et subjekti alateadvus suunatakse peenekoeliste unenäotasemel teostatavate nihverduste resultaadina ise otsust langetama, s.t inimese teadvust voolitakse piisava koguse “välise” inspiratsiooniga, mis figureerib kusagil taju piiril piisavalt perifeersena, et alateadvus sellest alarmeeritud ei saa. Ja nii muutubki isegi oma mõte olemuslikult suhteliseks.

Siia kõrvale poleks vast liialt ületähtsustav öelda, et “Inception”-i terviknarratiivi kontekstis on võib-olla et olulisimaks detailiks “tootem”, mille funktsiooni Arthur tiimi noorimale liikmele - Cobb’i äia Miles’i (Michael Caine) õpilasele - Ariadne’le muu info vahepeal selgitab. Tootem olevat niisiis üks kindel tükike materiaalsust, mida karakteriseerib kas teatav tegumood või koostiski. Nii on Dom Cobb’il näiteks messingust vurr, mis unenäos iialgi pöörlemist ei jäta, Arthur’il seevastu aga laetud täringud. Säherdune reaalsusest pärinev element muutub unenäos ülioluliseks, fikseerides omal määratud moel teataval elutähtsal momendil eristuse “reaalsuse” ja “unenäo” vahel.

Aga pöördume tagasi ettevõetava töö manu. Selgub, et sarnasttüüpi tipp-töö nõuab mitut unenäotasandit, mis kõik sünnivad pinnasest, millele eelnev tasand aluse on pannud. Eeskätt etendab kogu ürituses primaarset rolli “arhitekti” loodud esik-tasand, mille näol on tegemist hunnitu replikaadiga reaalsest maailmast, mõelduna antud juhul tekitamaks sihtmärgis tundmust, nagu lennuk oleks juba maandunud (kogu juurutamistöö toimus siis nimelt kümnetunnisel lennul Sydney’st LA’sse). (Kiire kõrvalepõikena – ja täpsuse huvides - olgu veel mainitud, et sedasorti mitmetasandilisuse puhul on nõutav ka, ütleme, süvauni, mistõttu sai seltskonda lisatud ka “keemik” Yusuf (Dileep Rao), kes vastava rahustava medikamendi igale osalisele (sealjuures iseendalegi) kokku segas). Ja nii järgnesid juba tulevased tasandid, millest igaüks oli sümeetriline edasiarendus eelnenust. Viimane tasand pidi sealjuures funktsioneerima võtmekohana, kus algidee juurutamine tegelikult aset leiab. Tööotsa tellija oli muuseas Saito (Ken Watanabe) – mees, kellelt Cobb ja Arthur mõni aeg varem ühe nimetu korporatsiooni tarvis informatsiooni hankida olid üritanud. Nimelt soovis Saito, et nad istutaksid multimiljonidollarilise   väärtusega naftafirma pärijale, Robert Fischer jr.’le (Cillian Murphy), pähe mõtte oma isa surma järgselt firma lammutada.  Vastutasuks lubas Saito siiani seadusandlusvõimude eest pagevale (ning USA’s sissesõidukeeldu omavale) – kuna teda kahtlustatakse oma naise Mal’i (Marion Cotillard) mõrvas - Cobb’ile tema elu tagasi anda.

Nii esilduski “Inception”-is ühel hetkel üpris vaimustav narratiivne lahend, kus ühe tervikliku loo haripunkti suunas triivivad “episoodid” olid ühtaegu mõneti vaadeldavad ka omaette lugudena, igaüks neist kätketud eraldiseisvasse “unenäkku”, oma panuste ning ajapiirangutega (ühel konkreetsel juhul näiteks oli esmasel unenäotasandil ärkamiseks vajaliku “tõukeni” aega kümme sekundit, teisel kahel juhul vastavalt aga kolm ja kuuskümmend minutit(*)), kuid ühtlasi ka teineteisest läbinisti sõltuvad. Rakendust leidis ka “väljaehitamata” alateadvuse vaheruum (limbo), kuhu – nagu öeldi – võis sattuda sel’ juhul, kui kõige sügavamal unenäotasandil surid. Miks? Sest kuigi unenäos suremine toob kergemail tasandeil kaasa reaalselt ärkamise, oli käesoleval juhul süvatasandiks tarvitatav keemia selle võimaluse välistanud, kuna ennemalt rohu toime kadumisele ei tulnud ärkamine kõne alla.

(*)Nagu mõnevõrra varem selgitati, on “unenäo-aeg” kumulatiivselt subjektiivne. Nii võrdub kümme tundi, mil Fischer, Jr. Sydney’st LA’sse lendab, esik-tasemel nädalale, teisel juhul kuuele kuule ja kolmandal kümnele aastale.  

Mäletatavasti sai eelpool rõhutatud, et Christopher Nolan ei raiska liigset aega üldjuhul tüütule ekspositsioonile. Tükikesi siit-sealt ujub pinnale pidevalt ning vaataja ülesandeks jääb need aktiivse mõttetöö tulemusel loogilisteks jadadeks lõimida. Ja tõtt-öelda pole ju Nolan kunagi sedamasti mees olnud, et informatsiooni lusikatäitega publikul järel longib, justkui truu, peremehele konti pakkuv, koer. Jälgimine on ju lõppude lõpuks inimese oma asi, aga mitte loojaisiku mure (ja süüdistada võid pärast ainuüksi ennast, kui vajalikul hetkel mõttelõng mujale triivib või ihuhäda enam kannatada ei lase). Niiehknaa, antud ühenduses ei pea ma üldsegi silmas vaid nn. unenäo-mütoloogiat. Ka valulikud fragmendid Dom Cobb’i minevikust, tema naisest ja lastest, asetuvad loogilisse järgnevusse vaid järk-järgult, kiirustamata. Säärase ülesehitusega meenutaks ehk “Inception” isegi mõneti unenägu, sest, nagu üks karakter filmis teisele nentiski, ei mäleta inimene ju kunagi oma unenäo algust, mistõttu igakordselt valdab teda tunne, nagu oleks ta äkitselt justkui sündmustekeerisesse tõmmatud. Ja tõsi, juba esmaste narratiivsete taktidega õnnestub ka Nolan’il luua vaat et võrdväärne atmosfäär, mis kehtib samaaegu nii mõtteprotsessidele kui ka nähtava visuaalse tekstuuri tajumisele.

Ent esialgse vaatamise järgselt ei saa ma üle ega ümber ka mõningaist etteheiteist. Kuna mõistavail põhjusil olen ülalkirjutatu püüdnud hoida relatiivselt spoileriprii, piisab, kui ütlen, et vähemasti minu silmis oleks “Inception”-i avastseen võinud samahästi, et ka olemata olla. Ehkki algselt ehk segadusse ajav, ilmneb selle tähendus peatselt suisa kergesti ning sest’ peale näikse ettevõetavail tegudel olevat säherdune ettemääratuse maik, mis panuseid ja kaasnevaid riske tahes-tahtmata kohitseb.

Käesoleva kirjutise esitises visandis jäin mõtisklema selle üle, et Christopher Nolan on üks mu lemmikrežissööre suuresti seetõttu, kuivõrd osavalt manipuleerib ta niihästi oma karakterite kui ka publikuga suure ekraani taga. Isekeskis olen alati mõelnud, et mäng vaatajaga peaks olema omistatav igasugusele kunstilisele meediumile ning Nolan’i linateosed on ses’ suhtes hiilgavaks musternäidiseks. Muidugi olen ma sellistes asjades alati ka kergesti liimile läinud, mis sest, et täies teadlikuses.

Kuid Nolan’i värskeima üllitise viimne stseen (millest kaheldamatult interneti-ilm vatrab-vaidleb veel kaua tagantjärele) annaks otsekui tunnistust, et ju tuleb osata end ka teatud distantsile maandada, sest vahest võib küll küllale lihtsalt liiga teha. Ehkki vaieldamatult sobilik coda kõigele eelolnule (üldkontseptsiooni perspektiivist), jäi – okei, mind vähemalt – fade to black’i järgseid lõputiitreid silmitsedes valdama tunne, nagu poleks säärane lõpp narratiivsel tasandil täiel määral teenitud, põhjustades pigem rohkesti ad infinitum vastuseta jäävaid küsimusi, kui kasvõi katkendlikkegi vastuseid, millest igaüks seejärel oma loomupärase tõlgendusoskusega üle käia oskaks.

Aasta senini parim film? Siiani küll, kuid andke aega, meil ju teadupärast alles 7. kuu käsil. Best movie ever made? Nope.
8,5/10
__________
Fotod, ülevalt-alla: 1) Leonardo DiCaprio (Dom Cobb); 2) Joseph Gordon-Levitt (Arthur); 3) Ellen Page (Ariadne); 4) Tom Hardy (Eames); 5) vasakult-paremale: Leonardo DiCaprio (Dom Cobb) & Cillian Murphy (Robert Fischer, Jr.). Allikad: http://www.imdb.com/media/rm3502146304/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm3720250112/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm817857280/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm3737027328/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm3569255168/tt1375666.

Black Books, “Cooking the Books”: Kuidas küpsetada veatut komöödiat?

Kahtlemata ei mäleta seda enam keegi, kuid kergelt rohkem kui aasta tagasi juhtus sedapsi, et ma oma esialgseist kirjutamisplaanidest kõrvale hiilisin (duh!), leides end äkitselt mõtteid mõlgutamas millestki, millele ikka küllaltki juhuslikult peale sattusin. Ja nõnda nägidki ilmavalgust seitse postitust Reece Shearsmith’i ning Steve Pemberton’i omanäolise vürtsiga PSYCHOVILLE'ist (millest, btw, selle aasta lõpu poole eeldatavalt peaks eetrisse ilmuma ühekordne special ning tuleval aastal juba teine hooaeg). Ja mis seal salata, näikse, et midagi analoogset on sündimas nüüdki – arvestades, et peaksin praegu kirjutama hoopis teatavaist muist asjust. Ma ei oskagi öelda, ju pole lausa valusalt rõhuv ja silmnähtav kaootilisus “avaliku blogi” juures see kõige sümpaatsem karakteristik, kuid paraku olen ma alati loova mõtlemisruumi perspektiivist sügavalt spontaanne sell olnud. Igaaatahes…

Esmalt hirmlühidalt nipet-näpet eellugu. Juba vististi teist või vahest ka kolmandat suve on mul tavaks saanud teatavate vaatamis-valikute korraldamine nö vanema kraami hulgast, mis põhimõtteliselt minu jaoks pole vana, per se, sest on veel nii mõndagi, mida mul senini mahti vaadata pole olnud. Säherduse selekteerimisega olin ametis nüüdki ning nii mitmegi muu teleüllitise hulgas langes mu subjektiivne kaalukauss Dylan Moran’i BLACK BOOKSi kasuks, mis, väga mitte-üllatuslikult pärineb äsjamöödunud aastakümne (või just-lõppeva – minu silmis on see endiselt puhas perspektiiviküsimus) algupoolelt. Paljuga ma vist ei eksi, kui ütlen, et enamik mu – ilmselgelt rohkem maailma näinud – tuttavatest on “Books”-i miskil hetkel kui mitte taevalik õndsussära silmis süvitsi kiitnud, siis vähemasti sellest vihjamisi-mainivalt juttu teinud. Ja muidugi on alati kõigile mõistetamatuks jäänud, mispärast mina asjaga veel kursis pole.

Vastust sellele ei maksaks üldsegi kaugelt otsida. Kuni “Psychoville”-ini olin telekomöödiate vallas ikka eriliselt süütu. Seejärel asusin end järk-järgult harima ja, tõsi küll, võtsin esipuhku ette jänkimaa analoogseid teleüllitisi. Hell, mul on “Arrested Development” pooleli, juba SEE räägib ju enda eest, või mis?!

Ühtlasi tunnistan ma ka, et vaevlesin ikka äraütlemata kaua pealispindsete eelarvamuste kitsendav-piiravas võrgus. Ja kuigi ka nüüd eelistan ma puhtesteetilises mõttes pigem ehk laugh-track’i puudumist, ei välista selle olemasolu üldsegi seda oluliseimat tõika – võimet nautida tõeliselt hästi kirjutatud huumorit ning ca 22 minuti vältel edasi antud perfektselt üles ehitatud narratiivi. Muuseas, veel hiljuti seisnes mu peamine hüpotees seoses “naeruribaga” selles, et “ma ei taha ju, et minu eest naerdakse!!!”. Nigunii (!) naeran mina hoopis teiste “kohtade” peal, olin ma veendunud. Nojah, osalt on seegi tõsi. Kuid mis siis, kui summutatud naerukaja meelest unu’b ja sa avastad end ühel hetkel tõepoolest kaasa naermast? Ja täiesti siiralt kohe, puhtast südamest? I kid you not. Taolisel juhul võib puänt küll laugh-track’i kui “kohanäitaja” poolt kätte viidatud olla, kuid sinu perspektiivist on see muundunud millekski isiklikumaks – millekski, mille sisu oleks nagu vormiülene. Ja mis seal salata, vähemasti “Books”-i avaepisood mõjus mulle justament sellisena. Ja teatavad puändikohad näivad naerupahvakut esile kutsuvat veel järgnevailgi päevil pärast esmakordset vaatamist – ja seda ei juhtu komöödiamail minuga just tihti, ütleme nii.

Ja ma väidaksin (ja mõistagi kõike muud kui eksperdina), et ehkki küll BLACK BOOKSi “Cooking the Books” pole esimene laugh-track’iga komöödiasarja pilootosa, mida mul võimalus näha on olnud, paistavad avajao 22 minutit(*) oma humoristlikult tabavuselt silma kindlakäelise järjepidevusega ning peamiste naljade resultaadid on oma teostuselt ühtaegu jalustrabavalt kaunid oma lihtsuses kui teisalt sundimatud ning loomulikud hetkeljutustatava narratiivi internaalset loogikat arvestades. Ühesõnaga, pärast hüpet olete teretulnud osa saama mõningaist mu (hoiatus: suhteliselt pikkadest) mõtteavaldustest, mis puudutavad “Books”-i debüüthooaja avaepisoodi “Cooking the Books”…

(*)Ja tuleb mul siinkohal jällekord kirjasõnasse valada see mõttetükike, mis mul alati telekomöödiat jälgides peas ringi põrkab: Komöödiakirjutajad on ikka pagana geeniused oma oskuses vastavat materjali kompaktselt ning koherentselt ikka vägagi lühikesse ajaperioodi mahutada. Selle 20+ minuti jooksul lihtsalt pole hetkekski hingetõmbeaega! 

“Oh! Skinheads! Perfect!”

- Bernard Black

___

“The Little Book of Calm is lodged between the small intestine and the pancreas. If it rotates a centimetre left, you’ll be dead in seconds.”

- Doctor

___

“Add a dab of lavender to milk, leave town with an orange and pretend you’re laughing at it.”

- Manny Bianco

BLACK BOOKS – mille põhistsenaristiks ning ühtlasi ka nimitegelaseks on Dylan Moran – jooksis britimaa televisioonis kolme hooaja kestel aastail 2000-2004. Moran’iga – kes täidab sügavast tööpõlgurist raamatupoe omaniku, Bernard Black’i, rolli – liituvad veel Bill Bailey raamatupidajaametit pidava kontorirotist Manny Bianco'na ning Tamsin Greig läheduses asuva (träni)poepidaja Fran’ina. Puhtalt pilootjao põhjal ütleksin selle olevat veatu näitlejakaadri (kellele lisanduvad ka hästi valitud külalisnäitlejad), mis paneb vägisi mõtteid mõlgutama ses’ suunas, et kuigi brittide “The Office” imporditi eduliselt jänkidele söödavasse formaati, sealjuures algupärandile omast tonaalsust oskuslikult säilitades, on Moran’i “Books”-is varjul midagi säärast, mis igasuguse võimaliku “kloonimispüüu” juba eos vaigistaks ja selle vaieldamatult ka hukule määraks. Oma vaatamisega olen veel liigagi algpunktis, et seda distinktiivset erisust puhtalt sürrealistliku huumori arvele kirjutada, kuid pole kahtlustki, et sihuksel suunal on siin etendada märkimisväärt’ roll.

“Cooking” – kirjutatud kahasse Dylan Moran’i ning Graham Linehan’i poolt (režii sealjuures viimatimainitult & Nick Wood’ilt) - iseenesest on raamitud võluvasse ekspositsiooni, mis on kätketud kolme peamisse süžeeliini, mis viimaks filigraanse peensustajuga üheks lõimitakse. Kuid sellest mõnevõrra hiljem. Esmalt oleks kuritegu kõrvale hiilida kõnealuse episoodi avastseenist, mis näitlikustab õigupoolest minimalistlikul kujul, otsekui “pihupesal”, meie peategelast iseloomustavat tüdimust, tülgastust ning jälestust tõtt-öelda kõige vastu, mis kasvõi pelga silmapiirivirvendusena kusagil pilkases kauguses meenutaks tööd. Ei, scratch that. Kui midagi töölaadset Bernard’i ohustamas on, ta lausa antropomorfitseerub olemuslikuks tüdimuseks. Teisisõnu, kui sina mõtiskled juhuslikult oma tahtmatusest mingisugusel tööl sarvist haarata, Bernard manifesteerub.
.
Moran’i absoluutselt võrratu komöödialane rütmitaju ei jäta kahtlusevarjugi, et Bernard Black teeks parema meelega midagi hoopis muud, ent on see-eest sunnitud kahetsusväärsel kombel vähemalt kuni pärastlõunani seedima oma poodi külastavaid kliente. Muidugi kliendidki pole süütud inglid. “Books”-i suurepärase algus-akordi eest vastutab siinkohal ühe säherduse “kliendihärra” ja Bernard’i dialoog. Nimelt on esimesele Dickens’i kogutud teosed poeriiulilt silma hakanud, kuid ei paku talle mitte niivõrd huvi väärt kirjandus kui selline, vaid teadmine, kas raamatud ikka on “tõelises” nahkköites, kuna sellisel juhul sobiksid nad peatselt majja osteva sofaga. Dickens on tõeline küll, jah, pareerib Bernard, kuid klient nõuab veendunud oma, kuna tema majas olevat kõik tõeline. Nii pakub ta ostu eest 200 naela. Seepeale küsib tusane Black - kes põhimõtteliselt mehest juba enne tüdineda jõudis, kui too suu avas - kas need naelad ikka nahkköites on, sest vastasel juhul ei sobiks nad tema rahakotiga.

Ja rikas nagu “Books”-i algus on, praktiliselt samast situatsioonist kasvavad välja ka kaks kolmest peamisest “Cooking”-u süžeeliinist: Bernard’i ülepea kasvavad probleemid mõistetamatu maksumaailmaga ning Manny, kes äkitselt Bernard’i raamatupoodi sisse sajab ning Väikest Rahuraamatut(**) nõuab, mis meest nähtavasti oma hirmnaljakate (meie jaoks) tarkuseteradega (mis teda aga hämmastaval kombel tõepoolest rahustavad, pakkudes nõnda mitmeidki tasemel füüsilise huumoriga hetki) ebameeldival töökohal vee peal hoiab.

(**)Ja see ka on, ilma naljata, tõepoolest väike. Bernard, muidugi, ei tea sihukesest raamatust midagi ning pakub ülinärvilisele Manny’le esialgu umbropsu teoseid nii tankide kui ka karjumise ajaloost. 

Päeva ainus äritehing sooritatud, ajab Bernard Black aga ruupori ja tolmuharja abiga rahva poest välja ning siirdub oma raamatupidaja jutule. Esmalt põikab ta aga sisse kõrvalpoest (ma vähemalt eeldan, et need kaks asuvad lähestikku), paludes Fran’i – kes parajasti veidraid, ümaraid asjandusi lahti pakib, millest igaühe keskele jääb veel ka mingisugune torujas moodustis - vahepeal tema poel silma peal hoida. Kuigi Moran, Bailey ja Greig tunnistavad debüüthooaja DVD-l sisalduvas kommentaaris, et võrreldes ülejäänuga võisid äsjamainit’ ümara asjapulgaga seonduvad naljad välja kukkuda mannetumalt, vaidleksin ma ise õieti sellele vastu, kuid minu mõtteist seoses “Cooking”-u kolmanda peamise süžeeliiniga juba edaspidi.

“Books”-i nn pilootosa, “Cooking the Books”(***), sisaldab minu jaoks harukordselt palju vaat et ikoonseid situatsioone ning üks säherdustest esirinnas olevaist on kindlasti see, kui mees selgitab oma suht-koht “nurgatagusele” raamatupidajale Nick Voleur’ile (ka – nagu kommentaarist selgub – stand-up koomikuna üles astunud Tony Bluto) spetsiifilist mehhaanikat oma “arhiveerimissüsteemi” taga. Kõukides oma mantli taskuõnarustest välja aegadest unustatud ja paljuski kortsunud tšekke, selgitab Bernard tüdinud ilmel viskit lonksavale Nick’ile, et on “see nädal”, mis on “väga äsjane” ja kõik teised ajad. Kuid missugust konkreetset intervalli siis need “teised” katavad, pärib Nick. Ma ei tea, ma pole Imenaine!, kostab vastus.

(***)Pealkiri, mis  iseenesest on siis ka mitmetähenduslik, märkides nii Bernard’i ebakonventsionaalselt ebamaist maksude arhiveerimise viisi; tema raamatupidaja ilmset pahuksisolekut seadusandlike võimudega; ja viimaks vihjates ka Bernard’i sisemisele otsesõnu “(ära)küpsemisele”, mida töö tegemine maksudega jändamine temas tekitab. 

Nimelt selgub, et ehkki Nick oli küll soovitanud Bernard’il oma “stiili” muuta, on viimane ses’ suhtes küllaltki visa. Olgu, kuidas on, pikem selleteemaline arutelu kahe mehe vahel saab häiritud, kuna esmalt saab nurga-raamatupidaja kõne oma sekretärilt – misjärel ta kähku ühe paberi purustajasse saadab – ja teeb seejärel ka ise akna kaudu (!) vehkat. Ja enne kui Bernard midagi taibatagi jõuab, ujub Nick’i väike kontor politseist ja detektiividest, kes, igakordselt seejuures Bernard’i ehmatades, “korvist lahkunud kassile” – nagu siis Nick Voleur’i koodnimi kuulukse – siva akna kaudu järgnevad.

Kuna Bernard’i raamatupidajast saab “põgenik”, on Black sunnitud üüratu vastumeelsuse saatel maksudega tegelemise enda kaela peale võtma. Et liigagi mõistetamatu sõnavaraga tüütusest kasvõi mõnekski hetkeks pääseda, on Bernard valmis põhimõtteliselt kõigeks, milleks – võiks usutavasti väita - “kaine mõistusega”, tavapärane inimene ehk poleks. Nii korrastab ta aukartustäratavasse mäkke, kui siinkohal Moran’i et al audiokommentaari uskuda, kogunisti 121 sokipaari ning kõige tipuks avab avasüli ukse ka Jehoova Tunnistajatele, neid – viimaste üllatuseks ja ehmatuseks – lahkesti sisse paludes. Kord – ja ilmselt esimest korda üldse - “siseruumis” istet võtnuna on usukuulutajad (kelle osatäitjad, nagu kommentaarist selgub, olla vennad) edasise suhtes kohmetuses, sest, nagu nad nendivad, senini pole nad pidanud “nii kaugele ette mõtlema”. Kuid peagi vestlevad kõik nad üheskoos “parimaist” Džii-sus’e(****)-teemalistest lugudest, misjärel ilmneb, et tavapärane ukse-nina-all-kinni-löömise tehnika on eeldatavad piibliteadmised vägisi unustustehõlma surunud (kui neid, muidugi, üleüldse kunagi oli).

(****)Hirmnaljakas rõhuasetus, mille vürts kaheldamatult kirjasõnas kaduma läheb.

Põhjus, mispärast minu jaoks isiklikult see eelkirjeldet’ Jehoova Tunnistajate alaliin sedavõrd naljakas näis, peitub eeskätt kõnealuse narratiivi nn lõpp-põimingus. Kui Bernard, samavõrd napsisena kui noored usujupidki, mehed viimaks oma teed saadab, mainib ta mööda minnes, et nad ka edaspidi teretulnud on. Ning “Cooking”-u eelviimases stseenis nad naasevadki, nagu tellitult. Kuid mitmete sündmuste – millest lähemalt juba alljärgnevalt – tagajärjena tuleb neile ust avama üleni valges haiglahõlstis Manny, üüratu pikad juuksed õlgadeni lehvimas. Piiblivendade ülim ehma-karjatus ning järgnev põgenemine – ja mõistagi Manny arusaamatuses näoilme – on sedavõrd FANTASTILISELT NALJAKAS, et isegi justament selle stseeni taas-vaatamine (või lihtsalt mõeldes selle peale), ilma episoodi enda kontekstita, paneb mind iga jumala kord naerma pahvatama. Ja ega seda saagi sõnades edasi anda – ergo, käesoleva lõigu külgedelt vt pilte, olge head. Kuid nagu möönsid kommentaaris osatäitjadki, tegemist oli lihtsalt sedavõrd kauni lõpplahendiga eelnenud “Jeesuse-juttudele”.

Aga mis siis Manny’ga ikkagi juhtus? Nimelt õnnestus tal Väike Rahuraamat ühes “käntsakatest supiga” alla neelata, lõpetades nõnda haiglas, kus Martin Freeman’i*****) poolt kehastatud arst tutvustab Manny’le röntgenpilte uurides kaht võimalikku, õnnetusest johtuvat, tulemit. Ühel juhul oleks mehel surm silmaga näha, teisel puhul võib ta aga elada “kümme aastat, ühe aasta, kes seda teab”. Ka järgneval päeval lubatud opp pakub õnnestusprotsendiks vaid 30, mistõttu lõppkokkuvõttes Manny vägagi ehmatanult omapäi jääb. Ja siin tuleb juba mängu “Books”-ile omane sürrealism, sest järgmisel hommikul leiab arst eest mitte otseselt Manny, vaid antropomorfitseerunud “õnneküpsise” ehk siis sõna otses mõttes rahuvalgust eviva Manny, kes näib nüüdsest inimestega kontakteeruvat ainuüksi suvalisi “rahu-lauseid” verbaliseerides. Nii lahkubki ta viimaks “Gloria” saatel haiglast, lõpetades Bernard’i raamatupoe vahetus läheduses.

(*****)Freeman’it, muuseas, võib selle aastanumbri sees näha vististi – kui mu mälu mind alt ei vea, siis “Doctor Who” Steven Moffati käe alt valminud – kaasajastatud Sherlock Holmes’i versioonis, kus tal on kanda doktor Watson’i roll.

Raamatupoe juures satub õndsailmeline ning valgustet’ Manny aga üle tee logeleva skinhead’i-kolmiku (suurepärane casting siinkohal, muideks) huviorbiiti, kes ta “õu, karvane!” hõikega enda juurde käsutavad. Otse loomulikult jagab Manny oma ammendamatuid teadmisi nendegagi (vt nt kolmas tsitaat ülalt), kuid lõppeks virutatakse mees tagasi surelike maailma, kus ta avastab end teadmata põhjusel eriti vihase kiilaka haardest. Bernard samal ajal, olles eelnevalt avastanud võimaluse maksudega õiendamisest füüsilise vigastuse korral kõrvale hiilida, markeerib poes punase huulepulgaga oma rannet, valmistudes seda maha saagima (ja olles varemalt püüdnud ka naela kätte lüüa, ent ebaõnnestunult), aga märkab järsku aknast skinhead’e ja tuiskab rõõmsas lootusrikkuses uksest välja. Järgnev situatsioon Bernard’i ja skinhead’idega, kus viimased meest absoluutselt hindamatute näoilmetega kuulavad, hetkekski ise suumulku paotamata, on minu jaoks vaieldamatult teine “Cooking”-u konkurentsitu lemmikosa, kuna Bernard’i “monoloogiread” on lihtsalt geniaalsed, tuues Bernard’i jaoks kaasa ainsa võimaliku, ja ka soovitud, lõpplahendi – vinge peksu, millest üüratult tänulik Manny ta viimaks üles turgutab, pakkudes end tegelema nii “elupäästja” raamatupidamisega kui nõustudes valmistama ka singivõileiba (KURGIGA!).

Ja viimaks, nagu ma eespool mööda minnes mainisin, Fran’i-keskne süžeeliin, kus naine ikka ja jälle juurdleb ümmarguse asjanduse võimaliku tähenduse ning funktsiooni üle, seotakse “Cooking”-u lõpus igati sobilikult ka ülejäänud narratiivsete liinidega, kui Manny tegevuse tagajärjel ilmneb, et “võlts-tiss” – milleks üks Bernard’i poe klientidest selle asjanduse mõni hetk varemalt ristinud oli – on sisuliselt midagi äärmiselt ebaproportsionaalse välgumihkli laadset: ümarat osa keerates tekib torujalt väljaulatuvasse otsa tuleleek. Fran’i arusaav karjatus, mis pahaaimamatuid Bernard’i ja Manny’t tõsiselt ehmatab, on paslik vahend “Books”-i pilootosale joone alla tõmbamiseks, kuna tegelikult võimaldab see kolmel kesksel süžeeliinil mitte üksnes ühtseks suubuda, vaid loob ühe distinktiivse hetke ajel piisavalt viljaka pinnase ka “Books”-i peamiste karakterite jutustuslikuks kokkusaamiseks, mis pakatab dünaamilisusest ning loomupärasest orgaanilisusest. Ja isegi kui  “kosmilise leegiheitjaga” seonduvad naljad jäid kahtlemata alla kõrgemale pilotaažile, mida pakkus muu, sammus selle liini olemasolu kui selline sisse tabava teeraja, kuna ilma säherduse ületähtsustamata narratiivse haripunktina oleks ehk olulisim – vähemasti avaepioodi järgselt - “Books”-i juures hoomamatuks jäänud: nimelt Moran’i loometöö hunnitu oskus käia väljamõõdetult tagasihoidlikku ning mitte hetkekski ülepaisutatud sammu ühel vägagi peenel jutustuslikul köiel, kus vähimgi eksisamm saatuslikuks võib osutuda.

On omajagu hämmastav, kuivõrd suuteline on “Books” püsimaks ilma ühegi taktivahetuse või äkilise rõhutamiseta sellises nõnda rahustavas ja hurmavas tugevalt absurdihõngulises huumoriruumis, kaikudes oma pealetükkimatu võluvusega meeles veel päevi hiljemgi. Jääb vaid loota (ja ilmselt mitte asjatult), et “Cooking”-us esilduv tonaalsus säilib probleemitult ka edaspidi.


Kuna olen algatuseks jahvatanud juba rohkem kui küll, siis praeguseks korraks liigume kiirelt mõne lisa-punkti manu:

• Arusaadavalt ei saa ülaltoodud tekstis puudutada päris kõike, mistõttu mainiks siinkohal ära ühe oivalise situatsiooni füüsilist komöödiat, kus Manny, jäädes vahele ülemusele selja taga näo tegemisega, on seeläbi sunnitud sama näoilmega ka üht telefonikõnet vastu võtma. Ehkki sellest, kuidas kõnealune stseen filmitud on, tabab selle hetke ära vahest ehk vaevu-vaevu, mainib Bill Bailey kommentaaris, et ta olla naerma pahvatamist läbi raskuste tagasi hoida suutnud.

•  Ja kui kõigiti õnnestunud füüsilisest komöödiast veel rääkida, ei saa üle ega ümber ka Manny kähinahäälsest ringihüppamisest, kui ta ülemusele selgitada üritab, et neelas just Väikese Rahuraamatu alla.

• Siia veel üks tõik Bill Bailey’st Manny’ina. “Cooking”-u kommentaaris teevad nad nimelt juttu, et vähemasti teatud perioodi filmimisest olla Bailey külmetuse käes vaevelnud, nii et kui jälgida hästi-hästi tähelepanelikult stseeni haiglas, kus Manny tohtrit ootab, võib kergelt märgata mehe nohuselt helkivat nina.

• Kuigi Fran’i “sünnituspartneri” alaliinile ei leidnudki ma tekstis sobilikku kohta ja terviknarratiivi perspektiivist polegi see ilmselt ka eriti oluline, mainiks ma siiski ära kommentaarist selgunu – nimelt Fran’i sõbranna vägagi rase väljanägemine olevat saavutet’ sellesama ümmarguse “välgumihkli” abil, millest ülal juttu sai tehtud.

• Kui Rahu-Manny haiglast raamatupoe poole jalutab, täidab ta rahuga nii haukuva koera kui alarmi all kriiskava auto. Mitte, et see midagi üllatavat oleks, kuid kõnealuse episoodi DVD-kommentaaris saab samuti ära mainitud, et kummagi stseeni ajal oli vastavalt koera treener teises tänava otsas käsklusi jagamas ning inimene autopõrandal vajalikul hetkel alarmi välja lülitamas. 

• Ja last but not least, Bernard’i “kviitungijakk” = teh cool.

__________________
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Tony Bluto (Nick Voleur); 2)  & 3) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & politseinikud / Tony Bluto (Nick Voleur); 4) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Tony Bluto (Nick Voleur); 5) ja 6) Eamonn O'Neill (Jehovah's Witness #1) & James O'Neill (Jehovah's Witness #2); 7) ja 8) Bill Bailey (Manny Bianco); 9), 10) ja 11) skinhead'id, kellest üht kehastab Dominic Carter (pildil 10 Bill Bailey seljaga); 12) ja 13) Bill Bailey (Manny Bianco). VLC snapshots, erakogu.