Black Books, “Manny’s First Day”: Ühepäevane katse(=läbikukkumis)aeg

Nõndaviisi, aeg siis usutavasti ammuilma sealmail, et tarvis briti geniaalse huumorisarja “Black Books” debüüthooaja järjekorras teine episood lähemaks mõtiskeluks lahti harutada. Esialgu eeldan sedagi, et suudan oma metafoorsed mõttetibud ritta laduda lühemalt, kui viimati, aga ega muidugi kunagi ei või teada – eriti minu puhul. Igatahes, taasühinegem pärast hüpet, et heita pilk Manny värskele, ja igati komplitseeritud, peaaegu-tööpostile…

“Half ten? Half ten? I’ve never been up at half ten! What happens?”
- Bernard Black
____
"Have you ever bought a book… at half ten in the morning?”
- Bernard Black
"Er, now you mention it…”
- Manny Bianco
"No. You see? That would be a world gone topsy-turvy.”
- Bernard Black
____
"Here we go. D’you want a job?”
- Bernard Black
“Great! Yes!”
- Manny Bianco
"What’s great? What?”
- Bernard Black

Kui “Books”-i pilootjagu - "Cooking the Books"- paistis vaieldamatult silma, ütleksin, rikkalikult vohava kompositsiooni poolest, žongleerides ilmse osavusega mitme süžeeliini, neis sisalduva ekspositsiooni ning viimaks ilmnevate humoristlike haripunktidega, näib “First Day” juba eos võtvat hulka fikseeritumat kurssi, millele õigupoolest juba episoodi pealkirigi pikemalt peenutsemata vihjab.

Väga võimalik, et pimesi ja umbropsu – sest mina saan siiski veel otsustada vaid kahe seninähtud jao põhjal –, kuid eeldaksin siiski, et ühes konkreetses “Books”-i osas peituvate naljade nautimiseks pole vajalik “eelteadmine”, s.t keegi ei nõua sul’t seda, et teatava jao eelkäijadki nähtud peaksid olema. Säärane teguviis mõistagi mööda külgi maha ka ei jookse, ent puändi täielikuks tabamiseks pole niiöelda tervikliku mütoloogia süvitsi tundmine primaarne (komö-versis [tm] on antud ühenduses erandiks muidugi “Arrested Development”, mille paljude hilisemate aastate naljade ehituslik vundament olla kuulu järgi just minevikust pärinenud). Öeldut silmas pidades oli aga üsna meeldiv tabada “First Day”’ algusest kaht seika, mida võis lugeda nii kergekujulise ekspositsioonina nende tarbeks, kellel avajagu ehk kaemata jäi (või lihtsalt üldmõistetava humoristliku vihjena), kui ka ääretult võluva järgnevusmomendina, seks’ puhuks kui viimati juhtunu (s.t eelmine episood) veel ehk kirkalt meeles püsib.

Esmalt jätkatakse meenutatavasti Jehoova tunnistajailt pärinevat reaktsiooni, kui kaunikesti unesegune Bernard silmad avab(*) ning pikajuukselist Manny’t – kes just äsja tema juurde raamatupoodi jutule tuli - enda kõrval märgates tõsimeelselt pärib, et ega ta surnud, või siis juhuslikult mingi sektiga ühinenud, ei ole.


(*)Seda kõike pärast Bernard’i vaimustavat ärkamisrutiini (millest hetktõmmis ka käesoleva postituse päises nähtav), mis väidetavasti niivõrd esmapilgul ebamaisena näiv polegi. “First Day” kommentaariträkil mainib Tamsin Greig näiteks mööda minnes, et ta tõepoolest tunneb kedagi, kes sedapsi ärgata tavatseb. (Ja mina veel mõtlesin, et minu magamise ja/või ärkamiskombed on parajalt aiataha!)

Seejärel selgitab Manny Bernard’ile, et ta olla töökoha pärast kohale tulnud, millele too mehe eelmisel õhtul palganud oli. Või noh, ega Manny päris kindel polegi, vaid kobis pigemini hea õnne peale kohale. Sest nagu Manny, kusjuures väga maitsekalt teostatud, flashback’ist ilmneb(**), pole tal senini täit selgust, et kas ta siis ikkagi võeti tööle või mitte, kuna püüd purjus Bernard’iga igasugust tõsisemat vestlust üles võtta oli Manny’le üks paras katsumusrohke Kolgata teekond, mis sisaldas nii seda, et Bernard’il unu’s pidevalt ta nimi (või kutsus ta lihtsalt suvalisi vanainimesi “Manny”-iks); või jooksis vestlus parandamatult karidele, kuna sõna “töö” mainimine muutis purjus Bernard’i igal võimalikul juhul kaunikesti ärevaks ning läks aega, kuniks ta peaaegu, et mõistis, et jutt “tööst” ei puuduta üldsegi teda – ja noh, kord kui see juhtus, oli mehel juba peast pühitud, millest üleüldse jutt käib, või kellega ta parasjagu vestleb, või mõlemat. Ja nii oligi see flashback’ina esitet’ pubistseen ümberlükkamatult brilljantne nii oma teostuselt kui eeskätt igati tabavalt dialoogilt.

(**)Stseen, mille esimese jao – kus jäetakse otsekui mulje, et Bernard teeb tööpakkumist Manny’le, kui tegelikkuses istub ta viimase poole hoopis seljaga ning mehe käevarrekoputuse peale arvab ta Manny hoopiski kelneri olevat - Graham Linehan, käesoleva episoodi kaasstsenarist üheskoos Dylan Moran’iga, muuseas alles prooviruumis ümber kirjutas. Kui siinkohal veel korraks Graham’ist rääkida, siis selgus kommentaarist, et on “First Day”-is kanda temalgi väike, aga tabav roll, nimelt äkitselt raamatupoodi manifesteeruva tüübina, kes – t-särgil laiutamas kiri “I Love Books” – ilmus otsekui vastuväiteks Bernard’i arusaamale, et kell pool kümme hommikul ei tule kellelgi pähe raamatuid osta. Linehan’i karakteri habe, muuseas, olla sedavõrd tugevalt küljes olnud, et mehel oli isegi probleeme olnud suu liigutamisega. 

Ja ehkki, nagu äsja öeldud, äratas tegususest pakatav Manny Bernard’i juba pool kümme, seejärel isegi ninatargalt (kui Bernard’i väljendit kasutada) osundades, et kui tegemist oleks hoopis pagariäriga, oleks pool kümme juba küllaltki hiline aeg – ei jää enneaegselt katkenud uneajast silmnähtavalt muserdatud Bernard’il muud üle, kui Manny’le viimaks siiski ühepäevane katseaeg välja pakkuda, millega viimane mõistagi pikema jututa ka nõustub.

Mäletatavasti sai “Cooking”-u juures peatutud vahest ainsal kergelt häirival tõigal, nimelt sellel, kuidas toonane Fran’i alaliin, mis keerles identifitseerimatu ümara asjanduse ümber, mille funktsioon (kui äärmiselt ebaproportsionaalse kujuga välgumihkel) tuli ilmsiks alles episoodi viimses stseenis, pakkus nõnda küll korralikku kokkusõlmatust terviklikule narratiivile, kuid jäi samas oma eelnenud, ülesehituslikelt, osistelt teistega võrreldes nõrgavõitu. Nagu viimati tõdesin, seisnes “Cooking”-u lõpp-puändi olemuslik võlu “Books”-i põhikarakterite “jutustuslikul kokkusaamisel, mis pakatab dünaamilisusest ja loomupärasest orgaanilisusest”. Tegemist oli seega igati sobiliku lõppakordiga sissejuhatavale episoodile kui sellisele, olgugi, et otsese komöödia mõttes polnud see sedavõrd märkitabav, kui näiteks Jehoova tunnistajaile ust avav, haiglarõivais, Manny.

“First Day”, vastuoksa, paistab silma puhtanisti geniaalse kokkusõlmiva elemendiga, mis ühtib voolavalt nii karakteripõhiste momentide kui ka episoodi üleüldise narratiivse keskmega. Nimelt usaldab Manny tahtmatult Bernard’ile infokillu sellest, kuidas pikaaegne mobiilikasutus tööl olevat ta selle tüütu, heliseva vidina vastu justkui allergiliseks muutnud, kuna nüüd löövat talle – paljalt sekundeid enne mobiilihelinat – pähe terav valu. Bernard, muidugi, on teise valurikkast kitsikusest üdini vaimustunud, kohe mitmekordselt järele katsetades, kas öeldu tõesti ikka ka vett peab. Ent ühtaegu õnnestub Dylan Moran’il seda stseeni mängida ülepakkumata ning “hetkes”, mis omakorda võimaldab sel’ vormuda ühe pealtnäha naljaka momendina, ilma et nähtu võiks esmapilgul omada kaugeleulatuvaid tagajärgi. See on brilljantne petekas, mis simultaanselt avab tee jumekaks ning igatpidi paslikuks lõpp-puändiks, kus Bernard – olles äsja olnud sunnitud eelnevalt vallandatud Manny karjuva vastumeelsusega, Fran’i põletava pilgu all, tööle ennistama – vaikselt tahatuppa kaob ning silmade särades Manny mobiilinumbrit katkematult valima asub, viimase valuhuilged sealjuures seljatagant kostmas. See on paljuski perfektne lõpp-puänt, kuna säherdune “kättemaksuidee” haakub esmajoones mõistagi karakteripõhise materjaliga – kui Bernard’i ülim vastulöök päevapikkusele kannatamisele, nähes, kuidas “normaalne inimene” raamatupoodi peab: raamatuid müües, juurde tellides ning dekoratiivseid parendusideid heietades (ja ette heites, et antud hetkel elavat raamatupoe veetorudes molluskid, kes traditsiooniliselt on ikkagi mereloomad).

Üks asi, millest mina end kasvõi “Books”-i pilootjao järel vahetevahel mõtisklemast leidsin, võiks formuleerida küsimusena, et mismoodi mr. Black’i väike, vana raamatuäri (muuseas, nagu kommentaarist selgus, pole siinkohal üleüldse tegemist spetsiaalselt ehitet’ set'iga, vaid sihukesi raamatupoekesi olevat kusagil Bloomsberg’is hulgim) üleüldse pinnal püsib, arvestades, et Bernard mitte üksnes juhtumisi kohale ilmuvaid kliente ei seedi, vaid puudub tal ka otsene isu müügitehinguid sooritada. Hell, nagu Manny avastab, pole ametlikult võttes pood kunagi isegi lahti, kuna vastavalt uksesildilt võib alati välja lugeda vastupidist.

Kahtlemata ma mõistan, mispärast, kuna paljuski  just eelkirjeldatud pinnasesse enamik nalju külvatud ongi (plus “Books”-i üleüldine sürrealistlikust huumorist praksuv olemus), ent ratsionaalne osa minust polnud senini suutnud seda tõika peast visata – eriti kui mõelda “Cooking”-u keskse süžeeliini, maksudega õiendamise, peale. Nii oligi “First Day”-is väga meeldiv, kuidas sellejärgselt, kui Bernard poest lahkus – olles mõni hetk varemalt segipeksnud poodi külastanud üliõpilaspundi ühe liikme helisenud mobiili(***) (kuna üks mitmest poe seinal rippuvast reeglist – või noh, paljuski üksainus, kuna ülejäänute dešifreerimisega jääksid ilmselt ka briti koodimurdjad hätta – selle heliseva asjanduse poe territooriumil ära on keelanud) –, täitus pood koheselt pilgeni klientidest, kes sõna otseses mõttes riiuleid tühjaks ostsid.

(***)”First Day”-is nähtav purustatud telefon on muideks ühtekokku neljateistkümnes, mis lõhuti, ilmneb kommentaarist. Kõik eelmised katsed olid läinud aiataha kas seetõttu, et sindrinahad olid visad katki minema või kuna purunesid liialt kergeltki, ehk nagu Dylan Moran mainib, “neljakümneks miljardiks tükiks”. 

Selle stseeni muusikaliseks taustaks valiti joodeldamine, ehkki esialgu oli kõik see mõeldud hoopiski nii, et kitarri mängiv Manny, Pied Piper'likult, kliente poodi toob. Kuid, nagu Greig et al kommentaaris räägivad, olevat see kitarrimäng sedavõrd kehvasti välja kukkunud, et lõppkokkuvõttes lõigati too stseen üldse välja. Kui aga nüüd eelnevalt öeldu juurde  tagasi pöörduda, oli mõnevõrra tänuväärne näha kassaapararaadi sahtleid rahast täituvat, sest kuigi on tarbetu eeldada, nagu püsiks pood pinnalt neist harvadest juhtudest, kus Bernard’i äraolekul keegi teine soovijate hordidele müügitehinguid sooritab (sest kes see teine üleüldse oleks, eksole?), seob see moment “Books”-i narratiivi kui terviku reaalsusega. Ja isegi kui säärane vihje oli Moran’’i&Linehan’i skriptis tahtmatu, oli minu arvates sellegi poolest tegemist igati kena liigutusega.

Kui mul ehk vaid üks etteheide muidu vahest isegi sisuliselt rikkamale episoodile võrreldes oma eelkäijaga, oleks selleks Tamsin Greig’i Fran’i vähene kasutamine, mis on nüüdseks juba kahekordselt silma jäänud. On ilmne, et kolmanda karakterina – ja naisterahvana – on ta mõeldud balansseerima Bernard’i ja Manny pidev-põrkuvaid, kuid üdini erinevaid maailmavaateid, kuid sellegipoolest võiks talle kanda anda mahukamatki kraami (muidugi ega mina ei tea ju, vb kõik see on veel tulekul). Sest omab ju Greig suurepärast humoristlikku maneeri, nagu näitlikustavad nii tema esialgne oletus, et “First Day” alul äkitselt tränipoodi (mida eeldatavasti mehed just külastama ei satu) sisse sadanud Manny on järelikult kas a) mingi mees, kellega ta magas, või b) mingi mees, kes teda ehmatama saadeti; või kõnealuse episoodi lõpus klaasi klirisedes väljendust leidev püha viha. Fran on vaieldamatult karakter, kelle edasist avamist rohkem näha tahaks, olgugi, et otseselt Bernard’i ja Manny kõrval jääks ta paratamatult kolmandaks rattaks. Kuid naise, arvatavasti meeldivusest tingitud, emalõvilik võitlus Manny töökoha säilimise pärast justkui signaliseeriks mingisuguse pasliku kesktee võimalikkusest, mis ühtaegu üheltki tegelaskujult (ega näitlejalt) liigselt rambivalgust ei rööviks.

“Manny’s First Day” oli järjekordne näidis suurepäraselt struktureeritud 22-minutilisest komöödianarratiivist, milles sisaldus veel hulganisti muudki, millest käesoleval juhul mahti lähemalt kirjutada polnud (näiteks Bernard’i räägitud väidetav anekdoot, sellest, kuidas nad kord koos Fran’iga alasti üles ärganud olid - “kõik me kuus”; või Bernard’i hinnang, et ju Manny peab gei olema, kui lampidest räägib, mispeale Manny pareerib, et tema arvas, et hoopis Bernard on – ja Bernard’i vastus, et hetkeks oligi, aga siis sai ta teada, et peab hügieeni eest hoolt kandma ja “all that dancing” ; või kasvõi seegi, kuidas Fran Manny’le algselt pigemini ära jooksmist soovitab, kui seda, et mees end Bernard’i juurde tööle pakuks, arvates, et seal ootab teda “rahulik” raamatupoeelu; jne)

Teisisõnu, I’m hooked.

Ilma pikema jututa, nipet-näpet muid punktikesi:

• Noor, 24. aastane, andekas näitleja Stewart Wright, kehastades “First Day”-is üdini heasüdamliku näoga klienti, kes Bernard’i lõunapausi ajal akna tagant sisse piilub ning head raamatut osta soovib, olevat düsleksik, mistõttu mistahes prooviesinemisele tulevat mees alati nõnda, et on kogu skripti selgeks õppinud.
• Samuti kommentaaritrack’is räägib Dylan Moran, kuidas ta õigupoolest enamuse osa ajast ei teadnudki üldse, mida või kuidas ta teeb, kuna “Books”’i-eelselt oli ta näidelnud vaid laval, ega teadnud “tavalisest televisiooni sitcom’ist” suurt miskit.
• Stseen istudes raamatut lugevast ning samaaegselt urineerivast Bernard’ist, nagu “First Day” kommentaarist ilmneb, oli Greig’i lemmik, mistõttu uurib ta Moran’ilt, kas too mainitut ka päriselt oskab. Vastus: loomulikult, ma oskaks seda isegi pikali olles.
• Kärbes, kes ülimalt hea sürrealistliku liigutusena järsku poodi ilmub ja siis jälle lahkub, misjärel ka uks kinni vajub, olevat ka tegelikult prooviruumis ringi pinisenud, kuid lõppude lõpuks mindi ikka seda teed, et kärbes loodi arvutigraafikaga, kuna päriskärbes olevat piiritletud näitlejatööks liiatigi paindlik olnud.
• Ja last but not least, kuidas ma saaksin  jätta mainimata fantastilise stseeni kliendiga (David Cann), kelle karjumine sõna otses mõttes Manny’l juuksed tuules lehvima paneb (tuul, mõistagi, sai tehtud puhuriga).

_____________
Fotod, ülevalt-alla: 1) & 2) Dylan Moran (Bernard Black); 3) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 4) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco); 5) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 6) Dylan Moran (Bernard Black) esiplaanil, tagaplaanil (vasakult-paremale): Tamsin Greig (Fran) & Bill Bailey (Manny Bianco); 8) Tamsin Greig (Fran); 9) Bill Bailey (Manny Bianco); 10) David Cann (Eddie). VLC snapshots. Erakogu.