Black Books, “Grapes of Wrath”: Kes küll paavsti maha lõi?!

Mitte, et meil siin miskisugust tõsimeelset graafikut üldse eksisteeriks, kuid juhtumisi on ajavärten veerel’nud jällekord sinnamaile, et oleks justkui tarvis juttu teha briti suurepärase komöödiasarja “Black Books” kuueosalise debüüthooaja järjekordsest, nüüd juba kolmandast episoodist. Niisiis, keda huvitab, klikake aga seda va kurikuulsat linki ja peatselt lausumegi teis’pool juba uued tered…

“There’s jam in the bath.”

- Manny Bianco

“Oh, come on!”

- Bernard Black

____

“Dirty.”

- “Cleaner”

“Who are you?”

-Bernard Black

“Who am I? I’ll tell you who I am. I’m the cleaner.”

- “Cleaner”

_____

“Not the, not the… that’s the cheap and dusty. Not the clean, expensive…”

- Bernard Black

“Grapes of Wrath” on üks paganama pentsik episood telekomöödiat, mida kohe kindlasti on võimatu traditsiooniliseks sitcom’iks ristida. Ümberlükkamatult. Ja mina, kes ma end “Books”-i osas siiski veel põhimõtteliselt algajana näen, leidsin end vaadates sageli mõtteid mõlgutamast selle üle, kas a) “Grapes” on üks äärmiselt isevärki üllitis ka sarja üleüldise universumi seisukohalt, või b) on ehk tegemist justament sihukse jaoga, mis on mõistetav omalaadse murdepunktina, kus Dylan Moran ning Graham Linehan (järjekordselt ka kõnealuse episoodi stsenaristid) lõplikult kollektiivse jala maasse lõid, andmaks mõista, et nende ülimaks eesmärgiks ongi luua üks vaieldamatult paeluv sürr-ilm, millele eduliselt kaasa elamiseks pole päriselust juhinduvast silmapaarist erilist tolku. Muidugi mõista pandi seeme eksplitsiitse sürrealistliku tooni võrsumiseks mulda juba pilootepisoodis (kui mõelda Manny ja “väikese rahuraamatu” peale), kuid senini on see siiski olnud vahendiks, mis piirdub karakteritega, ega astu, ütleme siis, välja laia maailma. “Grapes” aga ongi ses’ suhtes eriline, kuna Bernard’i ja Manny seekordsed seiklused päädivad ajalehe jahmatava esiküljelooga, mis ei kanna endas ainumat kübetki realismi. Idee keskse narratiivi puändi olemuslikust mastaapsusest, mis näikse karakterid selja taha jätvat - luues ühtaegu nalja ka maailma ümber, mis meie tegelaskujusid ümbritseb - pole õigupoolest üldsegi kehvade killast. Ent mõneti jääb seejuures painama tundmus, et säärased valikuid langetades avaneb Moren’il & co’l võimalus mängida absoluutselt kõigega ning see omakorda võib ühel hetkel hakata kahandama sürrealistliku tooni narratiivset rõhku. Mitte, et ma ekspert oleksin, ent väärt komöödia osised peaksid kaheldamatult olema meisterlikult väljamõõdetud ning omavahel balanssi asetatud. Ja teatava elemendiga liialdamine võib täiesti vabalt lõppeda mitte üksnes sellega, et see edaspidi enam erilist võimu ei oma, vaid sellegagi, et kogu tervikpilt rikutud saab. Ei maksa arvata, nagu ma eeldaks, et midagi analoogset siin – s.o “Black Books”-is – juhtuks. Kuid oskuslik žongleerimine karakteripõhise ning üldmaailmse vahel, tagamaks tabavaid puänte, pole just töö, mis oleks kergete killast. Ja kui juba uks laia maailma kui sellisse – sürrealistliku pöördega, küll – kord avati, kes ütleb, et edaspidi kiusatus liigagi põletavaks ei osutu? Aga eks me näe. Või noh, õigemini mina, sest valdaval enamikul (neist vähestest) lugejaist – ma oletan – on sari niiehknaa juba ammuilma ära kaetud (ja siinjuures oleks ilmselt vajalik mainida, et spoilerdamisele ma eriti hea pilguga ei vaata). Alljärgnevalt siis aga juba mõne sõnaga sisulisemalt, mida ma siis õieti üldse siiamaani öelduga silmas olen pidanud.

“Grapes” algab lühida, kuid vägagi mõjuva tiitrite-eelse sekventsiga, mis leiab aset 1900. aastal Bordeaux’is. Näeme üht munka – nimega Aldo (Ben Homewood) - viinamarjakobar näppude vahel, kohaliku abee (Paul Beech) juurde jooksvat. Kohale jõudes selgitab ta (ja meeldiva liigutusena toimub vestlus täielikult prantsuse keeles, mida taustaks saadab vaimulik muusika) hingetuna pühale isale oma ebamungaliku tormamise tagamaid. Nimelt olevat sündinud ime – see rammus kobar tumedatoonilisi marju olevat välja kasvanud aias asuvast roosipõõsast. Aldo ulatab kobara hämmastunud abeele, kes teeb seejärel juttu ettekuulutusest, mille järgi viinamarjad, mis on tärganud roosi okkast, võimaldavad valmistada veini (“Le Vin du Rosier”, nagu episoodis tükk maad hiljem ilmneb), mis on suupärane Jumalale endale. Siis pistab abee ühe marjadest omale õrnale suhu, misjärel Aldo märkab, et abee põskedelt voolab paar kerget  pisarat.

Tegemist on isevärki maagilise, silmapaistvalt teistlaadi valgustust pruukiva, stseeniga, mida on esmapilgul raske – vähemalt sügavamate tõlgendusteta – ülejäänud narratiiviga liita. Järgnev võrdlus on küll parajalt apples ‘n oranges, kuid tahtmatult meenub antud ühenduses vendade Coen’ite "A Serious Man"-i allegoorilise alatooniga epiloog, mis on olemuselt järgnevalt jutustava loo perspektiivist sedavõrd integraalne, kuid ühtaegu nii kummastavalt isolatsioonis paiknev. Ja ehkki üleeelmises lõigus sai “Grapes”-i keskse süžeeliini puändile liigset hõlmavust vahest ette heidetud, ei saa jätta märkimata, et nähtu üle tõesti süvitsi järele mõeldes pole just võimatu ära selgitada see mastaapsusgi – tuleb vaid “Books”-i jutustuslikust esteetikast juhindudes punktid ühendada.

Kuid selleni me veel jõuame.

Esmalt tuleks ära märkida katalüsaator, mis nüüdseks juba parajalt sukk-ja-saapaliku Bernard’i ja Manny(*) edasisse sündmustekeerisesse tõukab. Manny leiab end nimelt vastakuti sihukse elamisega, mille puhul määratlused nagu “räpane”, “rõve” või “korralage” kõlaksid ilmselt vaat et komplimentidenagi (“It’s like Dresden back there!”). (Asjad on isegi nii hullud, et vaene Nipsy kärvas sinna kusagile ära). Bernard Black’i elamine on miskisugune kõrgeim pilotaaž, mille defineerimiseks polegi veel tarvilikke sõnu loodud: kasutatud toidupakendis näib miski end Manny ehmatuseks vapralt liigutavat ja õrnalt piiksuvat (mis võib vabalt olla ka näljast imetillukeseks kahanenud Nipsy, kurat seda teab), lauanõude puudumise tõttu on vaene mees sunnitud munaputru kammiga kingast sööma, ja kõige tipuks märkab ta ka kangekaelselt lae külge kinnitunud moosiga röstsaia. Või noh, õieti on - Manny enda määratlus Bernard’i kohta on äärmiselt tabav: “Räpa-võlur” (“Sõber ainuüksi sea ja rotiga”). Igatahes võtab Manny lõpuks kätte ja kutsub kohale erakordselt obsessiivse puhastaja (Kevin Eldon), kes helerohelise ülikonda riietununa, ja valgete kummikutega, näib tõepoolest välja – nagu Moran, Bailey ja Greig “Grapes”-i audiokommentaaris tabavalt märgivad – kui hambapastatuub.

(*)Kuigi seoses Tamsin Greig’i Fran’iga tuleb sellest nähtavasti juttu veelgi, ei saa jätta mainimata, kuivõrd loomulik, ja kordagi pingutamata, on Dylan Moran’i ning Bill Bailey omavaheline kokkusobimine, stseenist-stseeni, episoodist-episoodi. See on sisemiselt ülimalt laetud paarlus, mida on lihtsalt lust jälgida.

Muuseas, seoses puhastajaga kordub meeldiva kontinuteedipuudutusena ka tühipaljast õhust materialiseerumine, mida mäletatavasti nägime viimati Graham Linehan’i poolt kehastatud üliagara varahommikuse raamatuhuvilise näol. Ühtlasi pakub antud stseen ka teist kahest vajalikust süžeepunktist, mis juba hiljem üheskoos suurepäraseks puändiks sõlmatakse – nimelt Manny häda murduva hambaga (teine “punkt” on Manny’le stressi tõttu jalga lööv kramp, mis tuleb jutuks juba “Grapes”-i alul). Eldon’i poolt muiet esile kutsuva surmtõsidusega mängitud puhastaja on Bernard’i absoluutne vastand. Makk pihus, on ta nõuks võtnud härra Black’i elamine toll-tollilt läbi käia, nähtut samaaegselt verbaalselt üles märkides (“Põhjapoolne laenurk. Ämblikuvõrk sisaldab mitut surnud kaheksajalga… ühes ubadega”). Kõik on väga dirrrty, nendib ta häiritud Bernard’ile, kelle näolt võib välja lugeda süvenevaid jälgi tõelist tülgastumisest kõige selle aadressil, millesse Manny ta nüüd äkitselt – mehe enda perspektiivist täiesti asja eest, teist takka - mässis. “Puhastaja” on justkui narkokoer, ainult et ta on inimene, kes omab nina, mis on tuunitud mustuse lainele. Ja Bernard’i elamisest ei leia ta põhimõtteliselt ainsatki lapikest pinda, mis poleks harukordsest räpasusest juba üdini läbiimbunud. Isegi paljas õhk(!), millest ta näpuga “läbi” tõmbab (ülimalt lahe võte, see) – et seejärel Bernard’ile võidukalt näidata, kes eelnevalt liigsele tolmususele valjult vastu vaidleb –, ei koosne muust kui tolmust. Lisaks veel kraanikausi olukord, mis olla jälk ning vannituba, mis on hoopis häbiväärne. Ja ometigi tekib vägisi tunne – ja arvatavasti sihilikult –, et neist kolmest oleks justkui kõige friiklikum kuju “puhastaja” ise, kelle sõnavara, ja eeskätt rääkimisel kasutatavad rõhutused, jätavad parajalt pornograafilise mulje (vt nt: “I want to clean your dusty cups from the inside out”).

Igatahes soovitab “puhastaja” Manny’l ja Bernard’il majast lahkuda, kuna tegemist olla “suure tööga” ja mõned inimesed eelistavat pigemini eemalolekut. Manny’le meenub varasem Freddy () palve(**) viimase äraolekul maja valvata. Bernard, muidugi, ei sooviks kusagile minna ja asub hoopis viimses hingehädas maha kukkunud tuhka pükstesse määrima. Filthy!

(**)Stseen Freddy’ga pakkus ühtlasi ka ühe naljaka füüsilise komöödia elemendi, nimelt teatatud sorti kaelamasseerija, mis oma väljanägemise tõttu mõni aeg hiljem Manny käes ühe tõsiselt hea tsitaadini viib. Tsitaat, mis, olgu öeldud, ka DVD “Episode index”-it sisse juhatab.

Freddy (Chris Larner) on Bernard’i järsust meelemuutusest muidugi üdini liigutatud, ega pane pealtnäha miskiks sedagi, kui juba kergelt võtnud Black ühes Manny’ga (või rangelt võttes, ainult Manny küll) hinnalise vaasi otsa koperdab, juhatades omakorda sisse tabava nalja, kus Freddy palub teist sarnast siiski mitte lõhkuda, kuna too olevat nüüdseks maailmas ainus säherdune eksemplar. Veel teiseski Freddy’ga seonduvas stseenis – enne kui asuda otseselt keskse kraami kallale – leiame Manny ühe lehmaportreega tõtt vahtivat, püüdes üheskoos kõrvale tuleva Freddy’ga leida ütlemiseks piisavalt tarku ja teemateadlikke repliike (koolkond, maali “sügavam tähendus”). See stseen, muuseas, või vähemasti Bill Bailey kehastet Manny osa selles – nagu audiokommist selgub – olevat aga täielikult kohapeal välja mõeldud improv. Olgu veel juurde lisatud, et ka veidike hilisem stseen, kus purjus Bernard ja Manny (veel) enese teadmata hinnalist veini kimuvad, sisaldab – kui kommentaari uskuda – samuti osaliselt improviseeritud dialoogi(***)(****). Mis ma oskan öelda!

(***)Mispeale Moran tõdebki, et säherdusi stseene oleks pidanud hulgim olema, kuna siis oleks skripti kirjutamisele vähem aega kulunud. 

(****)Käesolevast stseenist pärineb muuhulgas ka hirmnaljakas pilt, mille ma seekordset kirjatööd illustreerima valisin.

Nüüd aga ongi aeg liikuda veinide manu ja ühtlasi jõuda ka selleni, mil moel “Grapes”-i algustiitrite-eelne lõiguke ülejäänud narratiiviga sobitub. Freddy veinikeldris, nimelt, on paras hunnik veini, kuid, nagu mees Manny’le südamele paneb, joomiseks tohib võtta ainuüksi mitmekümnepudelisest (eeldatavalt odavate) veinide kogumist; kümmet eriti hinnalist pudelit, mis kohe seal kõrval seisavad, ei tohiks aga isegi mitte puudutada, liigutamisest (ja joomisest!) rääkimata(*****). Manny, mõistagi, saab aga hoopis teistpidi aru (seik, millele mõnetist eelmängu pakub stseen termostaadi nupuga, millega opereerimine samuti Manny’le esialgu tagurpidi meelde jääb) ning see tõik saabki mõlemale mehele saatuslikuks.
Kommentaaritrack’il pärib Greig muide, et kuna õieti on ju tegemist läbinähtava naljaga, mis selle siis ikkagi “tööle paneb”, nii et inimesed ei pettuks. Moran naljatab seepeale vastu, öeldes, et eks see pudelitest valesti aru saamine üks väärakas nali ole, kuid sihukest viga olevat lihtne teha ja nali iseenesest on ju ilus.

(*****)Freddy selgitab, et üht neist pudeleist on tal kuu lõpus plaanis paavstile esitada, tänutäheks selle eest, et too Freddy nõbu Roy – kes on muideks kardinal – hädast välja aitas (ehk siis, vaimulikkonna korruptsioon, hint hint).

Kuid ega Bernard ja Manny päris kuu pealt kukkun’d ka pole ja nii seisavad nad peagi silmitsi möödapääsmatult kahetsusväärse olukorraga, olles päkad õndsalt silma ajanud 7K naelasele hinnalisele veinile (andekalt valitud võte oli muuseas visuaalselt esitatud kasvav rahasumma, mis jättis mulje otsekui mingisugusest kasiinoaparaadist, ainult, et "õnne" asemel oli midagi muud - ja eriti lahe oli sealjuures muidugi viimne veinitilk, mis summa 6999 naela pealt 7K peale kergitas). Minu kui vaataja jaoks muutis nimetet’ avastust muidugi kordi naljakamaks fakt, et lisaks peagi ilmnevale, esialgu uskumatule, hinnale, luges Manny veidi varem pudelisildilt veel ka väärt joogipoolise nime, mis kõlas – nagu eelpool märgitud sai - “Le Vin du Rosier” ehk siis “Roosi vein”. Teisitiöeldes, meie geniaalne paarike lasi teadmatult hea maitsta vaat et “jumala-nektaril”, mis veel saja aasta eest oli olnud ime läbi tärganud viinamarjakobar.
Mõistes aga oma äkilist kitsikust (kahepeale kokku jäi meestel põhimõtteliselt veidike alla 7K rahast puudu), jõudsid nad lõpuks otsusele õpetlike raamatute kaasabil (samuti hea jätk varasemale Freddy soovitusele veini nautides süveneda ka teostesse, mis joodava tagamaadest jutustavad) tühjaks joodud pudel põhimõtteliselt võltsi veiniga asendada (olgugi, et Bernard’i esialgne mõte maja maha põletada pani Manny samuti koheselt tegutsema), kasutades selleks materjali “odava laari” hulgast.

Mida võiks vahest ehk pidada “Grapes”-i humoristlikuks kõrghetkeks, leiab narratiivset kokkusidumist ka kaks varasemat Manny’ga seonduvat süžeepunkti: esiteks meest järjepidevalt painav hamba murdumine ja teiseks, stressist tingitud jalakramp. Nimelt jätab Dylan Moran veini valmistades paraja hullu alkeemiku mulje, keda iga käsu ja soovi peale liipab kohale vigane teener – Manny –, kes lonkab üht jalga ning hoiab üht näopoolt viltu. Ülimalt palju annab siinkohal mõjuvale momendile juurde ka Nick Wood’i/Graham Linehan’i režii ning kinematograaf John Rosenberg’i suurepärane valgustus, mis saavutab oma haripunkti välistseenis, kus äikesemürina ja välkude taustal Bernard Manny’t puuoksaga, viimase oigamise saatel, “piitsutab”(******).

(******)”Grapes”-i teise kena kontinuteedipuudutusena näeb kõike seda pealt lapsekäruga mööda jalutav naine – Julie’t kehastav Daisy Campbell. Meenutatavasti on siis tegemist Fran’i sõbrannaga, kes “Books”-i pilootjaos sünnitamas oli. Ja sünnitas “palli”, millest nüüdseks on “saanud laps”, nagu Greig et al kommentaaris naljaga mainivad.

Ja ehkki vein valmis, peegeldub amatöörveinimeistrite näolt, seda lõpuks degusteerides, vaid rahulolu, leiab asi nö kuu aja möödudes, “Grapes”-i lõpp-puändis siiski pöördelise lõpu, mis minu silmis vaieldamatult seninähtud episoodidest kõige tabavamalt kirjutatud on. Nimelt satub Bernard’ile kätte ajaleht, kust ta loeb ehmatades oma sünnikuupäeva, jättes sealjuures täieliku tähelepanuta esiküljeuudise “madalasordilise” veini tõttu surnud paavstist ning süüdlasena kinni hoitavast mehest (Freddy). Tegemist on tegelikult suurepärase kahetasandilise momendiga, mis ühelt poolt tugevdab Bernard’ist kui karakterist lähtuvat huumorit, kuid ühtlasi lõpetab mängleva kergusega ka episoodi kaks peamist süžeeliini: Bernard kui “räpa-võlur” ja veinitegemine. Esimene mainituist leiab oma lõpu hetkel, mil Manny avastab ehmatusega ajalehe esiküljeloo, teine aga kohe sealsamas, kus koletust sündmusest keeletuks jäänud Manny’le eelnevalt Bernard’i poolt lakke visatud moosiga röstsai otse pähe kukub. Ega Dylan Moran’i ütlusele kommentaaritrack’il ei saagi vastu vaielda, röstsaianali aitab alati hädast välja.

Puänt surnud paavist töötab veatult, sest tõlgendavast aspektist poleks tarvilik teha muud, kui meenutada stseeni Bordeaux’is 1900. aastal. “Roosivein” oli mõeldud ainuüksi Jumala huultele, mistõttu isegi säärase joogipoolise hale vari on võimeline tapma seda, kes end piisavalt vääriliseks peab. On ju paavst küll “Jumala asemik” maa peal, kuid siiski mitte Jumal.

Ja, last but not least, arvatavasti on see väheke ebaõiglane, kuid võrreldes Bernard’i&Manny süžeede olemusliku rikkusega, ma lihtsalt ei tundnud end olevat eriti haaratud Fran’i alasüžeest (mis, kui asi iseenesest, oli okei: eriti naise kohtingukaaslase istuvad tantsuliigutused, mille alatooni naine alles siis tagantjärele taipas, kui nägi meest salamisi mööduva kelneri tagumikku vahtivat). Tamsin Greig’i vastu pole mul midagi, küll aga hakkab Fran’i karakter näima väheke üleliigne, kuna üksipäini temale taanduvad alasüžeed näivad olevat hoopis teisest mastist kui põhipaariga seonduv ning Dylan Moran’i ja Bill Bailey’ga ühinedes ei oma karakter lihtsalt samaväärset kaliibrit. Kuid kriitika eest ära öeldud, ei saa öelda nagu mulle poleks meeldinud kahe liini kokkusidumine, hetkel, mil ilmneb, et Fran’i uusimaks kohtingukaaslaseks saab dirrty ehk siis Kevin Eldon’i kehastatud “puhastaja”.

Ühtkomateist nipet-näpet veel “Grapes of Wrath”-i kohta:

• Kohe esiteks, kunagi väga ammu (loe: aastaid tagasi bakalaureuseõppe paiku) sai miski kursuse raames John Ford’i ekraniseering Steinbeck’i “The Grapes of Wrath”-ist küll ära kaetud, kuid absoluutselt midagi ma ei mäleta, ega – pean kahetsusväärselt tunnistama – pole lugenud ka romaani ennast. Seega, teadjamad inimesed, oli siin mingisugune allusioon filmi ja/või romaaniga, või oli see lihtsalt üks kelmikas pealkirjavalik?
• Ja pealkirjavalikuist rääkides, käesoleva postituse oma on täiesti sihilik. Tõtt-öelda hakkas peatselt pärast “Grapes”-i ärakaemist kummitama see va “Who shot the sheriff” laulupala, mis lõppude lõpuks siis tugevalt ümber kohandatud ja eestistatud sai.
• “Look. I’m a prostitute robot from the future.” 

• Stseeni ajal, kus Manny müstiliselt kiirelt leitud bensiinikanistrit pillutab, nendib Moran audiokommentaaris, et vahel vaatab ta neid stseene ja mõtleb, et need on nii täiesti mõttetud ja rumalad – täiskasvanud mees, pillub bensiini maha!
• Tim Gunn (kui ma nüüd kommentaari kuulates hääldusest ikka õieti aru sain) on mees, kes vastutas elava toidukarbi eest, mida liigutati mõne jala kauguselt kaugjuhtimispuldiga.
• Eespool sai kahel korral juba kohalpeal improvvimisest juttu tehtud, kuid nagu selgub, ei kuulu skripti ka Fran’i viimaks kapiks välja pääsenud kohtingukaaslase Ben’i (Mark Aiken) sütitavad lauluread, “…and I’ve sipped champagne from a shoe”.
• Ja kui Ben’ist veel hetkeks rääkida, Moran tõdeb kommentaaris põhimõtteliselt, et sehuke nende arusaam kaasaegsest homoseksuaalsusekogemusest ongi, kaasaegsete heteromeestena.
• Näidiseid sürrealistlikust huumorist: ähmis Manny hakkab puhastamisteenus(t)ega telefonitsi vesteldes järsku kõige tavalisemat telefonitoru ümbritseva prahi suunas liigutama, ise öeldes: “Kõik on kõntsaga kaetud. Vaata."
• Chris Larner’i Freddy’t ei näe paraku piisavalt (ja kas üldse enam näeb, arvestades, et nüüdsest lasub tal süüdistus paavstitapus), kuid tema “Oh, and AHHH..”, millega ta Manny veinide juurde juhatab, on parajalt kuldne, et ma olen täiesti rahul, kui pean mehe ainuüksi selle alusel meelde jätma.
• Ja kui hindamatuist tsitaatidest veel rääkida: “some nonsense about him punching Sophia Loren in a nightclub.”
• Okei, “Grapes of Wrath”-ist võibki tsitaate pilduma jääda. Aitab ka!
• Ja, last but not least, samuti tore süžeeliini kokkutõmbav nüke oli, kuidas kuu aja möödudes Bernard’i elamine täpipealt samasugune välja nägi, nagu sel’ hetkel, kui “puhastaja” seda kraamima asus (muidugi eeldusel, et ikka asus).

Kolm episoodi “Black Books”-i debüüthooajast veel järel, kolm seljataga. Ja iga jaoga on asi paremaks läinud, justkui vana vein, mis järjepidevalt rikastub. Jällekirjutamiseni!

____________
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 2) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco), Kevin Eldon (“Cleaner”) & Dylan Moran (Bernard Black); 3) Kevin Eldon (“Cleaner”); 4) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black), Bill Bailey (Manny Bianco) & Kevin Eldon (“Cleaner”); 7) vasakult-paremale: Chris Larner (Freddy) & Bill Bailey (Manny Bianco); 9) Bill Bailey (Manny Bianco); 10) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco); 11) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 12) esiplaanil (seljaga) Daisy Campbell (Julie), tagaplaanil vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco); 13) & 14) Dylan Moran (Bernard Black); 15) Bill Bailey (Manny Bianco); 16) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco). VLC snapshots. Erakogu.