Pole ilmselt hea mõte nüüd juba viis aastat varjusurmas olnud (filmi)blogi taaselustada, ent kuna ma olen piisavalt laisk loomaks uut ja kuna konto taastaminegi oli üks paras porno, siis ei saa ka kirjutamata jätta.
[DISCLAIMER: Selle postituse eest vastutab Eesti Vabariigi / Läänemaailma Sõnavabadus. Teksti autor on päriselus ja näost-näkku igati ontlik indiviid, kes ei tee, ega mõtle, kellegile halba. Sõnavabadust võib vahel aga kohata Tartu Ülikooli katakombides. Päevavalgust ta pelgab, on üldiselt ettearvamatu ja pea alati lõriseva moega.]
Kindlasti teavad kõik filmi "Võrgustik" (1976) klassika staatusse tõusnud monolooge, kus uudisteankur Howard Beale pahvatab otse-eetrisse mitmesugust karmi ja ilustamata tõde. Kusagil ühe säärase sõnavõtu keskel addresseerib mees oma publikut (ja, laiendusena, vaatajaid) ning märgib sageli tõusvas hääletoonis, et "[a]ll I know is that first you've got to get mad. You've got to say, 'I'm a HUMAN BEING, god damn it!' [...] I want all of you to get out of your chairs. I want you to get up right now and go to the window. Open it, stick your head out, and yell, 'I'M AS MAD AS HELL AND, I'M NOT GOING TO TAKE THIS ANYMORE!'
Jah, Beale'i prahvatused jäävad vaieldamatult peegeldama oma ajastut, seisukohti ja stressoreid selles. Ent viimastel päevadel (ja, tõsi ta on, nädalatel) on seesamane üleskutse end mu mõtetes äkitselt sisse seadnud. Adapteerituna hetkekonteksti, näib öeldu ajastukohastus taastuvat. Ma tõesti sooviksin järgida Beale'i juhiseid ning kõval, kõlaval häälel midagi analoogset kõiksusesse paisata.
Vahetult pärast kurikuulsa Aprilliöö sündmusi, tuli Jarek Kasar alias Chalice rahvuslikkusest ülevoolaval laulupeol välja looga "Minu inimesed." Igati vahva ja otse südamest pala sõnum (nagu nimestki aimdub) oli universaalne - inimeste ühendamine. "Nemad on minu inimesed ja mina olen nende oma," räppis Jarek, "ma lähen vooluga kaasa."
Kuid aasta 2015 märtsikoidikul leian ma end silmitsi ühe jõledalt häiriva ja südantkriipiva probleemiga. Ma ei tea enam, ma tõesti ausalt ei tea enam, kes on need "minu inimesed," kellele Jareki kaunid (idealistlikud? saavutamatud? (mõnele) hoomamatud?) sõnad järjepidevalt osundavad. Midagi näib olevat muutunud. Kardinaalselt. Järjest enam ilmub rohkemal või vähemal määral kollasesse massimeediasse väljaütlemisi, mis loovad otsekui dissonantsi minu ettekujutusega Eestist, eestlasest ja eestlusest. Teisalt ei ole need märgid üldsegi võõrad ja kaugeltki mitte lokaalsed.
Tõepoolest, tahtmatult oleme osaks säärasest maailmast, mille ellu-ollu on üsna lühikese ajaperioodi jooksul mahtunud "juhtumid" nagu "vaba maailma" kantsis Ameerikas täpsemalt Missisippi metsades (sõna otses mõttes) oksa tõmmatud Afro-Ameerika mees; või Indiana osariigis välja kuulutatud seadus, mis annab õiguse kristlikule ettekujutusele vastanduvaid seksuaalseid orientatsioone avalikult diskrimineerida; ja kus, for good measure, jõuti muuhulgas seisukohale, et kui ikka rasedale naisele kallale minna, ja laps seest välja lõigata, siis küllap oli tegemist "Jumala tahtega."
Jah. Praegu on aasta 2015. Ja ei, ma ei teinud äsja mingeid eriti rämedaid ja kohatuid nalju. Sellised asjad mitte üksnes ei juhtunud, vaid nad on õigupoolest jäämäe tipp ja uskuge mind, see on praeguseks juba üks pagana pirakas jäämägi.
Kohatus, muuseas, ongi ehk antud kirjatüki üks peamistest võtmesõnadest.
Aga, alustagem algusest.
Vabandan juba ette, sest öeldu kujuneb omajagu pikaks (ja kindlasti ka laialivalguvaks), kuid kõike ongi juba kogunenud liigagi palju, et sellest vaikivalt, süda saapasääres, mööda vaadata. Kui teha ei julge (ja kuidas saakski), siis vähemalt öelda tuleks, eks.
Tunnistan siinkohal ausalt ja avameelselt, et ma pole ühiskondlikult ja/või poliitiliselt aktiivne inimene. See pole selline tagasihoidlikkuse maskis tõdemus, et ma ei "pea ennast," aga tegelikult olen ikka. Ma tõesti ei ole - seda peaksid teadma kõik, kes mind lähemalt tunnevad. Kui riigikogus kooseluseadust arutama hakati ja selle kõige ümber mingi õudne kära käima hakkas, siis ega ma nendesse karjujatesse eriti ei süvenenud. Mulle näis kohasem endagi FB pildile nüüdseks kuulsaks saanud KOOS-märk peale monteerida, ja noh, asjaga päri olla. Mitte mingisugusest automaatsusest või "vooluga kaasa minekust," vaid puhtalt humaansetelt kaalutlustelt lähtuvalt. Minu jaoks ei olnud nagu küsimustki, et mispärast ja kuidas küll. Kaks inimest soovivad koosolekuks seaduslikku tuge, miks ka mitte, eks. Üksikuid (k.a. yours truly) saaks niigi ilmselt kokku mitu pilvelõhkujatäit. Üksikvanemaperesid (jällegi, ditto) ei maksaks mainidagi, see juba ongi Eestimaa harju keskmine, või noh "traditsionaalne," kui teatavat, viimasel ajal paljupasundatud, sõnakõlksu rakendada.
Ent, mu tõdetav leigus (või oleks paslikum öelda passiivsus?) nihkus. See polnud veel iseenesest hetk, kus ma oleks pead välja pistnud ja karjunud, kuid see oli selline omalaadne juhus, kus ma leidsin end küsimast, et misasja nagu.
Nimelt jälgisin valimisstuudiot ning kuulsin saatejuhte ja auväärseid külalisi-eksperte järjepanu kordavat, et EKRE valitsussepääsemise võtmeks oli "kooseluseadus." Ei, ei, loomulikult ma sain, vaatamata oma ülaltoodud leigusele, vihjest aru. EKRE oli vastu, ergo, neid valisid kõik need kodanikud,kes noh, olid ka vastu. Loogika oli küll paigas, kuid midagi selles absoluutselt tundevabas konstateeringus jäi mind üüratult häirima. Ma ei tea, kuivõrd nad konstateerisid külmalt fakti ja kuivõrd aimdus öeldust otsekui vaikset heakskiitu a la "job well done!" Või mõlemat korraga, täielikult adumata viimase implikatsioone? Ma tegelikult siiamaani ei tea.
Kuid see pani mind mõtlema.
Ma hakkasin endalt küsima, et kas me olime jõudnud aega, kus fakt teatava klikkonna valitsussepääsu asjaoludest, s.t. sellest, et see sai tagatud kodanike poolt, kes siiralt usuvad, et mitte kõik nende ligimesed ei vääri võrdseid õigusi, oli oma korratavuselt ja möödaminnes sisse torgatavuselt otsekui samaväärne mistahes muu asjasse puutuva / puutumatu tundetu tõdemusega, a la "Savisaar sai jälle kõige rohkem hääli," või et "tuleks need Lasnamäe hääled juba ära, saaks magama minna." Ju Treufeldt ja kompanii tõepoolest ei mõelnudki selle pideva kordamisega midagi. Midagi iseloomustavat pidi ju ütlema ja kuna eestlane pole juba olemuslikult suurem asi saatejuht, siis eks see lõi esimesena pähe.
Sellegipoolest jäin vägisi mõtlema, et mis sellisel puhul juhtunud oleks, kui see "teine" oleks olnud keegi muu. Ütelgem, et kooseluseadust poleks olnud. Siis oleks ilmselt liistule jäänud venelased, keda - nagu nüüdseks teame - olekski tarvis "rahvuslikult puhastada." Aga kas Treufeldt jt oleksid tihanud otse-eetris öelda - ja veel mitmeid kordi - ,et "tjah, see on see EKRE, saavad riigikokku, kuna olid venelaste vastu." Nomaeitea. Kaine loogika ütleb, et ega vist ei oleks küll. Aga tõtt-öelda järjest ähmasemaks kisub, mida võib, ja mida mitte.
Aga hea küll. Mõistagi vajus kõik öeldu tahaplaanile, kui hoopistükis päevi hiljem selgus, et ~2000 häälega riigikokku valitud "pesamuna" nostalgitses kunagi netiavarustes Hitlerist ja natsi-Saksamaa majanduslikust võimsusest. Siin andis vindi mõnuga põhja keerata, sest noh, natsism on paha. Ja üleüldse, paralleele stiilis, et "Jaak õigustas natsismi" ei tohtivat tuua, sest Jaak oli siis veel üsna väike, poliitikast puutumata ja pealegi, pärines raskest pereelust (ainult ema, muuseas!). Tõsi küll, aastaks 2012 oli ta küll juba valla tasandil üsna tegev, aga nojah, eks vallapoliitika pole ikka päris see. Linn > vald (maa). Ühtlasi ei saanud ma päriselt aru, kuidas natsismi positiivsete külgede vaagimine korreleerus poliitika-kaugusega, aga ju noorem Helme teab ise paremini. Või ei tea, aga noh, midagi tuli ju öelda, kui kommentaari küsiti.
Nüüd, nädalaid hiljem, selgub muidugi, et väikesel Eestimaal üsna nadilt käepärast olev Hitleri sule
Kuid ma kaldun teemast kõrvale. Kes soovib, siis Urmas Sutrop ilmutas äsja suurepärase järje oma eelmisele artiklile. Siin pakub ta detailsemaid näiteid põhimõttelisele tõdemusele, et meil on ka oma kontsentratsioon, küll (veel?) hajustatud kujul, "stormfronti." (Viimase esilehekülge, muuseas, "ilustab" kreedo, et ollakse "sõjaseisukorras" (või, "sõjast räsitud"; embattled) "valgete vähemus." Jätkem see meelde. Käesolevalt juba allpool saavad mõned sellise mõtlemise traagelniidid ära osundatud.) Olgu, kuidas on, härra Sutropi kirjutistest näib eenduvat teatavat üllatust. Mina küll imestunud ei ole. Kusagilt see pseudonatsionalism ju võrsuma peab, eks. Ja kuigi viimase poolt väljastatavad seisukohad saab suuresti dateerida hulka, hulka sügavamale minevikku kui mistahes väärtveini, siis aeg on meil ju siiski modernne, internetiga ja puha. Loe mitmesugust materjali ja tee hingesugulastega networkingut, palju kulub.
(Edit: 1.04.2015: Siia veel üks, Sutropist isegi põhjalikum uurimus, mis EKRE seosed teadagi-millega kenasti kätte näitab.)
(Edit: 4.04.2015) Ja kui juba "stormfrondist" juttu tuli, siis momendil tekkis mõte vaadata, kas ehk mõni tõsiusklik ka end sinna möldinud on ja ehk ka midagi meie mail toimuvast pajatab. Ei pidanud kaua otsima. Pakuks, et see "LiebenGrenadier" võiks ka vabalt Kaalep olla. Tartust ja regamisaasta suht klapib muu kamarajuraga, mida Aldasüsservüsser interneeduses asjatanud on, ajaliselt. Olgu kuidas on, teha SFi postitus, aga samas väita, et oi ei, "sinisel äratusel" pole neonatsismiga miskit seost? Ausõna, pole just kõige kirkamad kriidid karbis.
Seda ka, et sees hakkab keerama, kui arvestada, et seda nimetet' "sinise äratuse" peaideoloogi peaksin justkui pidama oma koolivennaks. Mida ma aga ei tee, just saying.
(Muuseas, Vikipeedia holokaustirevisionismi sissekanne möönab, et eitamine olla kogu ELs kriminaalkuritegu. What gives? Ta oleks pidanud otsesõnu eitama või? Sääraste sõnade nämmutamisest, et ah ei tea, arvud on vastuolulised, vaja konstruktiivselt mõelda, ei piisa või?)
(Edit: 2.04.2015: Ja veel midagi. Need parempoolsed (a la Nõmme Raadio jt kurdavad, kuidas juutide/Ameerika/saadana jm reptiilide poolt suukorvistatud massimeedia ei lase nende "vaba mõtet" läbi. Samal ajal aga suukorvistavad ise päris vabalt Vikipeediat. Võrrelgem kehitavat sissekannet kuulsa "14 sõna" tõlkija ja Eesti Iseseisvuspartei asjapulga Tauno Rahnu kohta ning seda, mida seal sissekandes senimaani sees ei ole. Tõepoolest, see on rassistide arusaam sõnavabadusest :) Rahnu jätab väljapoole endast muidugi väga ontliku inimese mulje, nt FB võib leida üksnes kassipilte. Nojah, kes teab, ehk aastate eest oli tal see nö "tormline noorus," vms.)
Igatahes, samal ajal kui mitmed meediaväljaanded isukalt natsismikonti järasid, andis "wunderkind" ka ühe intervjuu, mis suuresti aga tähelepanu keskpunktist välja jäi. Vähemalt, suurem osa sellest. Leida võis sealt aga mitmesuguseid "pärle."
Esmalt, kui korraks veel üleeelmise lõigu järellainetuses püsida, siis meenutagem, et noorem Helme vabandas Madissoni väljaütlemisi mh sellega, et viimane olla kirjutiste aegu veel mitte poliitikas tegev olnud (mäletagem, et ainult valla tasandil, aga see ju ei lähe arvesse). Okei. Lihtne Google'i otsing "Jaak Madisson blogipostitus" näitab, nagu on ka teada, et kurioosne kirjatöö valmis aastal 2012. Võtkem nüüd Jaagu kommentaar intervjuust:
Hakkasin poliitikaga tegelema juba 2009.–2010. aastal ja lõpuks, 2013. aastal jäid erakonna valikul sõelale IRL ja EKRE.Ja veel varasemastki:
Poliitikale olen aga tähelepanu pööranud algklassidest peale. Ma ei lugenud koomikseid, ajalehed olid huvitavamad.Nojah, ei, ma olen Martiniga täiesti päri. Eks sel "saatuslikul" 2012. aastal oli Jaak, poliitiliste arengute vahemänguks, igati by default noorinime: pani kärakat, tõmbas rohtu ja kaugenes täiega poliitikast. Lihtsalt ühel suvalisel jõudehetkel võttis kätte ja hakkas natsismi üle pseudofilosofeerima, konstruktiivselt noh. Sedasi täiesti suvalt, mõtles, et teeb ära, muidu on igavavõitu päeva õhtusse vändata. Ja kui aastanumber vaheldus, siis jätkas sealt, kus enne pausi pooleli jäi ja liitus EKREga, sest väärtused ühtisid. Jah, tundub igati lineaarne asjade käik, ma arvan ka.
Aga läheme nüüd päriselt nende "pärlite" juurde. Jaagul on seal intervjuus juba eos südamel see teatav ajakirja juhtkiri, mis vist hiljuti ka kohtusse kaevati. Tubli intervjueerija küll möönab, et vaata, see on sõnavabadus, kuid Madisson paneb vastu, et tegemist on "Eesti enamuse arvamuse kujundamine ilma faktideta." Olgu nii, võtame siis faktikaupa.
Siis tuli statistika, et Eesti vajab lähiaastail 50 000 sisserändajat. Selle ärahoidmiseks tuleb tööd teha.
Lahendus pole tuua sisse odavat Türgi või Süüria tööjõudu. Me oleme teiste riikide pealt näinud, kuhu see välja viib.Mulle näib, et selle "nimel" juba "[tehakse] tööd," isegi üsna kõvasti. Muuseas, ka ukrainlasi ei tihata eriti oma hoole alla võtta. Parem ikka saata riideid ja muud träni ning niisama FB gruppides jahuda. Siis oleks nagu humanistlik kohus täidetud. Kusagilt jäi kõrva, just seoses selle aastaraamatuga, et varjupaigas olla mingi hetk olnud 35 inimest, nüüd on 70. Ei, päriselt ka. Sitaks palju ju. Igatahes rohkem kui need kolm ära eksinud vietnamlast mingi hetk. Need 70 kindlasti ohustavad juba Soome ära läinud ehitajaid ka. Igati tarvis valvel olla, saan täiesti aru.
Üldiselt mul kadus järg käest kõigi nende ohtlike türklaste, süürlaste ja pakistanlastega. Vaesed türklased käisid teemast kohe mitu korda läbi, ma isegi ei tea, et nad oma riigist massiliselt põgeneks, aga ju Jaak teab rohkem. Ma parem ei vaidle. Seda enam, et ta vihjab ka peagi puhkevale sõjale, mis siis tingiks, et eile saabunud türklasele on vaja automaat pihku pista, kuigi siis võib tekkida kahtlus, et kas ta ikka "meie poolel" võitleb. Vb üritab üksipäi või paari kaaslasega riigipööret hoopis. Või ma ei tea, mis Jaagu point oli. Noh, peale selle, et türklane != täisverd eestlane, ühesõnaga ta on "teine" ja ergo, omadega täispasas, kui siiakanti juhtuma peaks.
Samuti näib Jaak-poiss vaikimisi eeldavat, et kui kusagil mošee süüdatakse, siis on kohe kõik "mustad" džihaadiga platsis. See on ka üks taktikaline nõks, mida USA ja Inglismaa parempoolsed jõud järjepidevalt väisavad. Ollakse kas "teine" või ei olla, vahepealne võimalik hallala, või lihtsalt eneseleteadvustamine, et ekstremismi leidub kõikjal, eriti pähe ei mahu. Pole muidugi ka midagi imestada - vastasel juhul ollakse sunnitud ju endale näkku vaatama ("pindu teise silmas näed, aga palki enda omas mitte," ja kõik see). Aga selliseid suunitlusi tasub endale teadvustada. Nt FB grupid nagu "Britain First" ja "Patriots Unite" (vms.) on üsna avalikult neonatslikud. See ongi kaasaegse maailma sõnavabadus, saage aru, inimesed.
Üldiselt pean tunnistama, et ma ausalt ei soovi Jaagu kallal nii palju ilkuda, aga kamoon, selles intervjuus pääsesid valla mingid umbe-udused, ütleme siis pehmelt, "teisekartused." Jäi mulje, nagu oleks intervjueeritavaks midagi švammjat - igasugust informatsiooni oli justkui omandatud, aga välja voolas üksnes musta seebivett.
Aga tähelepanu, nüüd tuleb intervjuu kõrghetk, sest jõuame selle teemani, mis - nagu korduvalt mööndi - Jaagule ja aatekaaslastele kohad riigikogus garanteeris:
Sest abielu on püha institutsioon. Me ei saa perekonna mõistet ümber defineerida, perekonna mõiste on olnud sama tuhandeid aastaid. Perekond on ema, isa ja lapsed. See pole õige, kui vähemusgrupp tuleb eriõiguseid nõudma.
Mul on endal tuttavaid, kes on geid, aga nad ei tule kunagi nõudma, et nad tahaksid oma partneriga abielluda.
[S]uhe, mis on samasoolise partneriga, ei ole abielu institutsiooniga võrdväärne. Loomulikult mitte.Oi jeh... ma ei teagi nüüd, kust alustada. Esmalt, olla osa perekonnast (sellest traditsioonilisest, millest Jaak räägib) on siis "eriõigus"? Aga kuidas saab midagi, mis on "olnud sama juba tuhandeid aastaid" olla "eriõigus"? Nii nagu mina aru saan, oleks "eriõigus" midagi säärast, kui Sa juhtumisi sünnid kusagile kuningakotta (või, nagu tänapäeval kombeks, rikkuri ja/või poliitiku järeltulijaks) ning nõnda hakkavad Sulle vb kehtima "õigused," samas kui vaesel inimesel, kui kasutada kunagist räpp-grupi Põhja-Tallinn rida, on "tallad värised ja värskest õhust astma." Teisalt, abielu ja perekonna soetamine oleks nagu, juba aegade algusest, olnud midagi tavapärast. Midagi sellist, mis noh, ära teha, et olla ikka "päriselt" täiskasvanu või nii. Arvestades kuivõrd kergekäeliselt tänapäeval pere luuakse, üleüldse paari minnakse ja siis jälle lahku, ei ütleks just, et mingit "eriõigust" rakendatakse. Ing. k. on selleks hea summeeriv väljend: going through the motions.
Mõistagi, nagu markeerivad need järgmised väljavõtted, ega Jaak ei utiliseerigi väljendit "eriõigus" seoses nende va "traditsioonilistega." See eristus ei tule kusagil paremini ilmsiks kui keskmises tsitaadis, kus ta mainib oma "tuttavaid." See tõdemus meenutab, et kaugel Ameerikamaal on kujunenud juba mõnevõrra "jooksvaks naljandiks" fraas "ma ei ole rassist, mul on palju mustanahalisi sõpru," kui juhuslikult kedagi vastavalt süüdistama juhtutakse.
[Edit: 4.04.2014) Kuulge, ma avastasin just, et meil on sedapsi ütlejaid siinsamas Eestimaal ka. Siinsamas Taaralinnas, in fact. Arusaadav, et sääraste ütlemistega tegelane ülendatakse koheselt EKRE Tartu piirkonna
Aga ega siin tekib mingisugune sarnane ettekujutus. Vb Jaagul tõesti on geidest "tuttavaid," kuid eeldada, et need (temalt) midagi "nõudma" tuleks näitab kõnekalt, kuivõrd see Vooglaiulik (jah, ma ei jäta Varrot ka) paremate (aristokraatia!) valitsus Jaagu teadvusse sisse on sööbinud. Kui Sa ikkagi tahad samasoolise partneriga leivad ühte kotti panna, siis you're shit out of luck, saad hoopis nuuti või püksirihma kui kohe vait ei jää. Või sina, raisk, tuled siin nõudma? KUIDAS SA KÜLL SÖANDAD?! Ainult mina olen see Õige Eestlane, panen tõrvikuvalguses naisi, palju jõuan. Muuseas, tasub ka vaadata, mida noor Jaak Instagramis jagas (ja näib, et ka laiali jagas), kui kooseluseaduse vastu protestiti.
Aga okei, Jaagul on kindlasti meel hapu, et ta ise "eriõigusest" ilma jäi ja oli sunnitud üksnes emaga elama. Nii et ärgem enam torkigem. Kui aga siiski edasi minna, siis oli noormehel selgelt väljakujunenud arvamus ka abordi osas. Ta saadaks noore inimese kõigepealt kohustuslikule kriisinõustamisele. Arvestades, et igasugustes haiglates ja kindlasti ka nõuandlates (kuigi Jaak peab säärased ennemalt looma) ulatuvad järjekorrad kuudesse, siis enne sünnib see vaene lapsuke ära ja noh, "kriis" laheneb niiöelda naturaalselt. Kui peaks aga joppama, et järjekord on lühem, siis saab noor inimene (kindlasti vanemalt ja kogenenumalt) nõustajalt sedavõrd palju verbaalset vatti, et nõustub lapse alles jätma juba ainuüksi seetõttu, et sealt minema saada. Win-win.
Aga ses' suhtes meenutabki Jaagu jt retoorika Ameerika mõttekaaslaste omi. Mõned näited: Naine on üksnes lapse "peremeesorganism," mistõttu õigus ise otsustada ei tule nagu eriti kõne alla; kui rasedus tulenes vägistamisest, peaks naine teo toimepanija üles otsima ja küsima, et kas see ikka lubab; ja noh, siis viimaks ka nn vorst vorsti vastu strateegia. Ühesõnaga, Jaagul veel arenemisruumi on.
Aga nüüd siis see viimane zinger. Pole "võrdväärne, loomulikult mitte." Ma arvan, et sõnad on siin liigsed.
Kuid meenutagem, mis Madissonile intervjuu hakul meelehärmi valmistas. Ajaleht olla ju teda ja tema erakonda asjatult, faktideta millekski tembeldanud. Jaak oli pahane, sest vaata, temal lasub sõnavabaduse täislast. Tema võib öelda, ja avalikult, et kellegi armastus on kellegi teise armastusest vähem väärt, aga vat teistel pole õigust teda üheks vihkavaks persevestiks tembeldada. (Ma ülejäänu jätaksin kõrvale. Eriti selle gaasikambrites hukkunute numbrilise "ebaadekvaatsuse" teema. Öeldu räägib enda eest ja Sutropi uurimus täidab muud lüngad.)
Kuid see'p see häda sellise seisukohtadega inimestega näibki olevat. Endast tehakse märter, kelle kaitsta on edasiliikuva maailma tormituultes see 14:88 väärtus, millele Sutrop oma artikli lõpus osundab. Ehkki ma tahaks õudsalt kirjutada ka Varrost, siis on seda isegi juba tehtud (ja kui pole, siis ta lihtsalt ei koti enam kedagi eriliselt), mistõttu ma lõpetaksin hoopis möödunudnädalase taiesega Tõnu Lehtsaarelt, väärtustatud religioonipsühholoogia professorilt TÜs.
Auväärt professor mäletatavasti kirjutas lähiaja ohust, kus "sõgedad võimule saavad." Ma loen just praegu seda kõike uuesti, kuid ma ei saa ikka päriselt pihta, kust hr. Lehtsaarel see sügav hirm "sooneutraalsete ideede" võrsumise osas tuleb. Soomes võeti vastav seadus vastu alles hiljuti ja Eesti kontekstis lakuvad kõik alles kooseluseaduse "haavu." Aga noh, eks ette mõtlemine ja "ilma faktideta avalikkuse arvamuse vormimine," kui Madissoni fraasi kasutada, on ju igati eesrindlik. Muidugi ainult ja alati juhul, kui ikkagi õiged indiviidid seda teevad. (Muuseas: küsimus puhtalt idee tasandil - kas sooneutraalsus on mingil viisil paham kui fakt, et nt Barbie nukud vormivad väikeste tüdrukute ettekujutust ideaalnaisest/vormist juba eos? Jälle midagi, millest ei taheta rääkida.)
Õigus ja õigsus olid aga hr. Lehtsaarel üleüldse väga südamel. Kui ma antud artikli FB VWSEK!-i grupi seinale üles riputasin, oli üheks sagedaseks märkuseks, et polegi nagu suurem asi taies, kuidagi seosetu ning üleüldine.
Ma arvan, et õigupoolest oli see taotluslik. Sest on ju kõik tarvilik teatava kuvandi loomiseks name-checkitud, lihtsalt tuleb osata ridade vahelt lugeda. Nt kui hr. Lehtsaar räägib "loomuvastastest perverssustest seksuaalvaldkonnas," ei pea just olema tähetark, et mõista, mis suunas vihje liigub. Sealt edasi märgib ta, et kui "sõgedus" võimu juurde saab, muutub normaalne (küllap tema ise) aga "hälvikuks" (noh, saate aru küll, pöördvõrdeliselt, nende praeguste perverssurite silmis, kes siis "sõgenenud" ühiskonda "valitsevad"). Säälsamas lõigus tehakse juttu ka Siberi vangilaagritest. Ma ei julge pakkuda, mis selle viite tagamõte täpsemalt oli, kuid "laagritest" on muuseas kohe päris käesolevas seoses juba ka mujal juttu. Ma ei mõtle mitte neid Ameerika kristlikke laagreid, mis väidetavalt geisid "ümber töötlevad." Nüüd taovad Ameerika kristlikud äärmuslased juba nt seda trummi, et kui "õiguste" andmine samaväärselt edasi läheb, siis varsti saadetakse kristlased ise sarnastesse "taasharimislaagritesse."
Kui aga hr. Lehtsaare lõigu juurde naasta, siis on seal veel kirjas ka tõdemus, et "õige jääb sõgedal ajal üksinda." Märterlus, jällekord, kohe päris kahju hakkab... not.
Auväärt härra Lehtsaare lõppsõna tasuks aga tsiteerida täies pikkuses.
Aus teadus, talupojamõistus, usulised ja moraalsed veendumused – kõik see aitab sõgedusele vastu seista, seda üle elada. Võib küsida, et mis õigus on kellelgi midagi nimetada perverssuseks või sõgeduseks? Paraku jääb sõgedus sõgeduseks sõltumata sellest, kuidas me seda nimetame. Põhjus on selles, et looduse ja ühiskonna toimimises on oma objektiivsed vääramatud seaduspärasused.Milline aga on see "aus" teadus? Ilmselgelt mitte see, mis on juba korduvalt tõestanud, et seksuaalne orientatsioon ei ole mingisugune nädalavahetuse kapriis, millest esmaspäeva hommikul pohmas peaga ärkad, vaid justament see "seaduspärasus," mida mees (jt temasugused) tunnistada ei soovi. Ja teadus veel üheskoos usuga, s.t. sellega, mis väidab midagi, mille teaduslik alus puudub sootuks (ja isegi usuline püsib savijalgadel, kui mõelda igasugustest viimase aja uudistest, kus leiti pärgamente, mis Piibli vaidlustasid)? Aga eks hr. Lehtsaarel on oma kuvand "ausast teadusest," ei jule vaidlustada. "Talupojamõistus" muidugi paneb asja lukku. Kui ikka "õige" professor möönab, et just talupoegade ajastu on see, millest šnitti võtta (a la mees künnab põldu, naine teeb süüa, lapsed on ka seal kusagil; ja kõik viimased võivad esimeselt kobakat saada, kui tarvis), siis polegi nagu midagi muud öelda.
Muuseas, kuivõrd palju hr. Lehtsaar ka ei sooviks, "sõgedus" pole sugugi mingisugune objektiivne, fikseeritud suurus, mis eksisteerib sõltumatuna selle rakendajast. Kui hr. Lehtsaare arvates on võrdsetele õigustele üles ehitatud, liberaalne Menschenbild (nagu ta nii uhkesti rõhutab) olemuslikult sõge, siis minu arvates on samavõrd sõge, et keegi võtab endale eelarvamusliidri rolli ja kuulutab avaliku meedia kantslist, et "nii ei või, ei tohi, kõik see on sõge ja kui nii edasi läheb, jäävad õiged lõpuks vähemusse." Kuhu selline üheainsa tõe ja moraali monopol lõpuks viib? Miks peaks auväärt härra Lehtsaare "õigsus" olema see ainus, mis käibib?
Tegelikult ma arvan end teadvat, milles asja iva on. Asi on kätteõpitud soovis (ihas?) mitte kunagi, mitte mingi hinna eest eristuda. Kes teab, vb on see mitmesuguste okupatsioonide tagajärjel ühe keskmise eestlase DNAsse sisse kirjutatud. Käi silmad maas ja ära mingil juhul kuidagi teistsugune välja näe, kui Su pinginaaber. Vähemalt kaasaegseid kaubanduskeskuseid ja tänavanurki väisates jääb selline tunne küll. Nagu joonlauaga ühtlaseks pöetud peaga jorsid, teineteisest täiesti eristamatud, kes aega parajaks teevad, kuniks isalt bemmi kätte saab, või kuniks ise piisavalt pappi teenivad, et siis täpselt sama tsüklit taas-genereerida. Iseenesest on vanemate eesmärk muidugi üllas, aga mis hinnaga? Palju sellistest kasvandikest - kui aeg küps - üleüldse
(edit: 1.04.2015) Ja veel omaette teema on, mis üleüldse nooremast peast nendega tehakse, kes näevad teistsugused välja. Ma sellel ei peatu, sest äsja pandi üsna korreleeruvad mõtted kirja Nihilistis, kuid ka see paneb mõtlema, missugusest käitumis/mõtlemis"traditsioonist" meie head eelarvamusliidrid võiksid tuleneda.
Sealsamas grupis heideti mulle lõpuks ette, et ma minevat liiale, et ega hea, auväärt härra Lehtsaar tegelikult ikka sedasi ei mõtle küll. Kindlasti võidakse nüüd öelda sama (ma siis ütlen ka, et kõiges on süüdi sõnavabadus!), kuid minu arvates näitab kõik see krempel ühte teatavat, teate, üsnagi hästi ära tabatavat mustrit.
See muster markeerib üht konkreetset seltskonda inimesi. Ütelgem, et see seltskond inimesi on veetnud kogu oma elu aheldatuna ühe ebamäärase koopa seina külge. Ütelgem aga ka, "müüti murdvalt," et ühel heal hetkel õnnestus ühel neist kuidagi vabaks rabelda. Sel põgenenul õnnestus koopast väljas käia ja näha väljaspool toimuvat. Ta naasis ise. Ja taastas ise ka oma aheldatuse. Tagasi pöördudes uurisid kaaslased temalt, et mis seal siis õieti oli, mis teda nii ära ehmatas. Naasnu vastas, et ahh, seal olid kõik sõgedad, käis üks täielik Soodom ja Gomorra. Ta lisas ka, et tema arvates tuleks kõigile paigalejäänuile kasuks, kui nad seal tule paistel edasi istuvad. Tühjale seinale viskuvad varjud pole küll päriselt päris, märkis ta, aga nad on sellegipoolest mõistetavamad ja must-valgemad kui inimesed, kes väljapoole jäävad.
[POSTSCRIPTUM: Selle postituse eest vastutab 100%-liselt sõnavabadus.]
No comments:
Post a Comment