5/19/15

Peeglike, peeglike seina peal...

Thus the language of the Romans, perhaps the most political people we have known, used the words "to live" and "to be among men" {inter homines esse) or "to die" and "to cease to be among men" {inter homines esse desinere} as synonyms.
Hannah Arendt, The Human Condition (1958/1998)

Eriti viimasel ajal, kui ma juhtun netis lugema eesti inimeste kommentaare - ei, ei, mitte neid ammugi kurikuulsaid Delfi omasid, vaid lausa oma pärisnimede alt kirjutajate näputööd kasvõi FBs - naasen mõtteis üha sagedamini Bulgakovi tõlgendusele Jeesuse ehk Ješua viims'test eluhetkeist. Ješua seisukoht, nimelt, on vankumatu. Kui Rooma prokuraator temalt lõpuks pärib, et kas ta tõesti kõiki "headeks inimesteks" tituleerib, vastab Ješua kindlameelselt: "Kõiki, kurje inimesi pole olemas." Pilatusele sai siinkohal selgeks, et on vastamisi nõdra- või lihtsameelsega, kellele kontseptsioon loomupärasest või eluvintsutustest johtuvast kurjusest (a la tsentuurio Marcus "Rotitapja") jääbki üdini adumatuks. Lõpuni välja. Tema peas valmis plaan lihtsast mehest võib-olla et ise kasu lõigata, toimetada ta oma residentsi ja säästa ta nõnda surmast. Ent siis selgus tagatipuks, et Ješua siiras ('eluvõõras') idealismis ei puudunud ka oma, otsekui vääramatud, ohumärgid. Pilatus sai teada, et oli ta ju jõudnud kõnesid pidada sellestki, kuidas "vana usu templid" hävinevad ning asemele kerkib uus, "tõe ja õigluse riik," kus mingisugust "võimu enam tarvis pole." (Bulgakov 1968: 31).

Siit alates oli Pilatus figuratiivselt käsist-jalust seotud. Öeldut heaks kiita mõistagi ei saanud ning kergem karistus ei tulnud ka enam kõne alla. Oma ametikohast tüdinuna polnud Pilatus aga südametu mees. Veidi hiljem püüdis ta kolmel korral kohaliku ülempreestri meelt muuta. Ja kolmel korral toonitati talle, et traditsiooni kohaselt vabakslastu pole steps mitte Ješua, lapsik nõdrameelne filosoof, vaid hoopiski üks mõrtsukas. Vägivallatud sõnavõtud, you see, imenduvad kaugemalegi, idanevad rahva meelel ja keelel ja võivad, lõppude lõpuks, päädida palju, palju enama, kui protestimiitingute ning kantslikõnedega. Vähemasti seda ülempreester ja tema kogukond kartsidki, lastes saatuslikul liistul just nimelt Ješuale langeda.

Ja kõik järgnev, nagu öelda tavatsetakse, on ajalugu. Pilatus aga teatavasti, kui lähtuda Bulgakovist, jäi oma osalust tehtus igaveseks kahetsema. Aegade lõpmatuseni ootas ta oma kuuvalguseviirgu, pääsemist ning andeksandi. Läbi Meistri andis Bulgakov talle selle võimaluse. Viimaks ometi sai ta oma piinast lahti lastud, vabastatud. Ja nii ta lõpuks läkski, üheskoos Ješua ja oma truu koeraga, kuukiirt mööda valguse poole. Kõrvuti mehega, kes - vaatamata oma surmale ja piinlemisele ristil - palus sellegipoolest kõrgematelt jõududelt oma (kaudse) mõrtsuka säästmist.


Väärtkirjandus on meieni toonud veel teisigi isetuid kaunishingi, kes ei sobitu niihästi sinna ajaloolisse hetke, kuhu nad elunema on pandud, ega nii mõneski mõttes sellessegi aega, kus nende elust-tegemistest parasjagu loetakse. Lugeja jaoks vahest eksisteerivadki sellised karakterid mingisuguses veidras temporaalses vaakumis, mille olematu tempus maalib detailse portree aja(stu)-transendentsest ideaal-inimesest, kelle aeg siin maamunal, puhtalt pragmaatiliselt võetuna, ilmselt iialgi ei saabu. Üks selliseid on näiteks Dostojevski nägemus "idioodist," ühest, nagu romaanis üks tegelasist määratleb, "naiivsest lapsest." Vürst Mõškin ühtaegu rõhub inimese parimale võimalikule loomusele, kuivõrd ka loodab, et sellesuunaline valik tegelikult ka langetatakse, ilma igasuguse tagamõtteta. 

Mõistagi ka tema eksib rängalt, lõpetades sealsamas raviasutuses, kust ta algselt Moskvasse saabus. 

Kahtlemata saaks sääraseid näiteid tuua veelgi, ja kindlasti ei päädiks see üritus üksnes kirjandusklassikaga. Selliseid teoseid on ju olemuslikult ilus lugeda. Neisse süüvides võid end tihtilugu leida ketserlikult(?) mõttelt, kuivõrd kaugel "reaalsusest" ikkagi ollakse. Kuid just see "elukaugus," see idealistlik otsikelu parima võimaliku inimese ainetel lugejaid just paelubki. 

Siit johtuvalt vahest polegi kummastav, kuivõrd kiirelt manifesteeruvad teatavad "käärid," või siis, uhkemalt väljendudes, leiab aset selge kognitiivne dissonants, kui säärane idealism saab üle kantud nn pärisellu. 

Me ju tegelikult pole head inimesed. See lihtsalt pole tasuv. Juhul kui me püüame, teame juba ette, et langeme laiema sootsiumi silmakortsutuse, või halvimal juhul, otsese viha alla. Ja see laiem sootsium, "enamus," soovib kõigi eelduste kohaselt lihtsalt olla. Teha tööd, jõuda koju, minna magama, ärgata, minna tööle, jõuda koju... rinse & repeat. Elu muutumatu mikrokosmos, vääramatu rütm, mis seda üleval hoiab. See kõik evib teatavat uinutavat, rahustavat kvaliteeti - tulevik pole ebakindel, ega vähimalgi määral ähmi põhjustav. Tulevik lihtsalt on. Sa tead, et ta on ja rohkemat polegi Su eluks vaja. Sul on oma, väljakujunenud konstruktsioon elust, elamisest ja inimestest ning Sa aktiivselt taas-konstrueerid seda igapäevaselt. Olgugi, et William Blake kirjutas kunagi, kuidas me peaks suutma "näha maailma liivateras ja taevast metsalilles," näib maailm olevat kuidagi liiatigi kauge kontsept, otsekui midagi sellist, millega peaksid tegelema kõik ülejäänud. Kõige parem oleks, kui sellega tegeleksid kõik need, kes on Sinu konstruktsiooniga ühildamatud. Tead küll, need kes väljaspoole jäävad. Sulle meeldib Su maatriks. Selles on hea olla. 

Kui viimati kirjutasin, kasutasin metafoorina laulupealt maha tulistatud varblast. Usutavasti kujunes sellest kujundist omamoodi "rosebud," millel vahest igaühe jaoks erinev tähendus oli. Ega minu jaoks oli ka. Kuid käesolevas kontekstis on mu tollane "varblane" suuresti sünonüümne Ješua fraasiga "hea inimene." Ehk teisisõnu, võtkem varblast analoogina ükssarvikule, kellesse küll ei usuta, ent kuna igasugune uskumine ipso facto õõnestab kehitavate usutemplite püsimajäämist, siis antakse endast parim, sageli üsnagi ennastunustaval moel, et see vähenegi jalge alla trampida.

Tahad pagulasi aidata? Raudselt oled sellisel juhul kellegi palgal, see on "bisnes," mida "tegelikult" tõsiselt ei võeta. Täidad mingisugust direktiivi, samas kui mingisugused ähmased hallid kardinalid irvitavad kusagil kardina taga endale põske. Üleüldsegi, kõik, mis sättumuslikku maatriksit eksitab, on potentsiaalselt hävituslike tagajärgedega. Ega Sa ei tea, Sul pole ka fakte, olgugi, et Sa neid teistelt nõuad, kuid lihtsam on ikkagi eeldada, et tulev ei saa mitte mingil võimalikul juhul olla kuidagigiviisi hea. Sest siis see ju enam pole "on," vaid on "tulev," ning tulev(ik) tekitab segadust, paneb Su mõtlema, lõhub rütmi. Lööb mõrad maatriksisse, mida Sa nii südilt kultiveerinud oled.

Oma viimases arvamusloos pagulaspoliitikast rakendas politoloog Oudekki Loone keskse sümbolina tiiki uppuvat last. Kui juhtud mööduma ning märkad üht väikest kaitsetut ilmakodanikku olelusvõitluses alla vandumas, siis mis on Sinu järgmine samm? Pillad Sa parasjagu näpus oleva kraami, riietud sealsamas lahti ning hüppad tiiki impromptu päästeretkele, lootes parimat? Või, hoopiski, jääd küll seisma, kuid teed pilguga kiired arvutused, mõistad, et tiigi sügavus pole sugugi eluohtlik, korjad portfelli või poekotid maast taas ülesse ning jalutad edasi, peas mõlkumas mõte, et küllap keegi teine möödamineja vast ikka aitab ja kui ka juhtub, et ei aita, siis ega tiik Sinu kalkulatsioonide kohaselt ju eluohtlik polnudki ning lapsele tulekski kasuks karm närv ning varane täiskasvanulus. Ega järeltulev elu ju midagi ei kingi. Varasuvine käre tiigivesi vastupidi just karastabki, vormides lapsest kiirkorras alfaisase (või oma kohta teadva alfaemase), kes teab, et esmatähtis on võtmine, rinnaga tee rajamine.

Muidugi ma praegu liialdan, sest Oudekki point oli just nimelt tiigi eluohtlikkus, kuid ega's seda nüansi naljalt ei aduks, kui keskenduksime üksnes kommentaaridele, mida tema artikkel (ja teised sellelaadsed, nt Hille Hanso kirjutis viimases Sirbis) FBs genereeris (sootuks rääkimata Delfi/EPLi jm kommentaaridest).

Kogu see krempel tõi mulle esimese asjana meelde ülikooli algusaastate kursuse eetika alustest, mida luges oma ala väidetav ekspert prof. Margit Sutrop. Ei oska öelda, kuivõrd veidrikuks see tõdemus mind muudab, kuid varasest ülikooliajast vahest "värvikaim" loengumälestus ongi see, kuidas prof. Sutrop pakkus Vanemuise ringauditooriumitäiele agaratele tudengitele lahendamiseks järgmist "eetilist dilemmat."

On kaks ristteed. Ühel ristmikul on maas nuttev väikelaps. Teisel väike kassipoeg. Kummagi ristmiku suunas kihutavad autod. Valik on Sinu - kumma Sa päästaksid kindlast surmast?

Prof. Sutropi jaoks näis see "valik" pigemini olevat üks tüütu sõnakõlks. Nimelt oli ta seisukohal, et Sa pead päästma nutva imiku. Mingisugunegi muu lahend oleks mõeldamatu ja, siit johtuvalt, ebaeetiline.
 
Mina isiklikult ei saa tänase päevani päris täpselt aru, kuidas on võimalik nii väita. Oleks ju kõige eetilisem ning moraalseim pakkuda pinnas mõlema päästmiseks, s.t. kultiveerida vastajaid rakendama elavat, moraalset, kujutlusvõimet, püüdmaks selgeks mõelda, millised võimalused parasjagu käepärast võiksid olla (naljatledes: nt kõne sõbrale). Aga nõuda sealsamas kategooriliselt, et vali üks kahest? Ja veel enamgi, et ühe valimine oleks justkui väärtuslikum? Siin näivad eetika- ja moraaliküsimused olevat juba tagapeeglis, asendatuna praktilise jumala mängimisega. 

Sellegipoolest arvan ma, et selle tõiga meenumine on mõneti märgilise tähtsusega, kuna paljuski peegeldub ka loetud kommentaaridest säärast kategoriseerimist. Kui mitte täielikult, siis kindlasti osaliselt.

Nii muunduski tagasiside eeskätt Oudekki arutlema kutsuvale, paljuski teoreetilisele käsitlusele pagulasteemadel ei millekski enamaks kui lainetena kaikuvaks teemavariatsiooniks. Aga mis meie lastest saab? (Propaganda!) Aga mis meie töökohtadest saab? (Propaganda!) Aga mis meist saab??? Meie. meie. meie.

Praegugi veel loen, et

tuleb leida põhjus ja see likvideerida, muidu paranemist ei toimu. Kes on nende sõdade taga? Kes viib Aafrika ja Lähis-Ida riikidesse "demokraatiat" pommide ja sõdadega. Eks see riik võtku ka pagulased enda ülalpidamisele.

Jah, tõepoolest. Ei saa just vastu vaielda, et teatud suurriikide sitasti varjatud demokraatialoori varjus on koloniaalpoliitika aastal 2015 veel vägagi "in." Samas on aga veidi lühinägelik nõnda sajatada ja samas kasutada bensiini, mille originaalallikaks on nafta; ja nafta pärast - nn behind the scenes - kogu see kurbmäng suuresti ju käibki. See ja suurriikide mehelik-militaristlikud, sorri, "demokraatiat toovad ja vabastavad" egod. Aga lahendus: ära siis autoga ka sõida, eks? Muidu annad Sinagi oma osa sellesse, et "paranemist ei toimu." Demand-supply, onju. Said ju idikad väited ritta, eks? Jep. Täpselt sama nürid kui see, mis mind nõnda mõtlema pani.

Muuseas, aga räägime faktidest.

Ameerika Ühendriigid on nt Somaali põgenikke vastu võtnud küll, aga ma arvu parem siin ei maini, kuna selles on rohkem numbrikohti kui 326-s ning ehk keegi lugejaist minestab. [Disclaimer: kliki linki omal vastutusel.]

Võrdluseks, eestlane hakkas väga hakkajalt välja rändma juba varakult ja tegi seda sealt alates - sageli olude sunnil - ka järjepidevalt. Juba 19. sajandil jõudis meist tervenisti 10-15 000 USAsse. Mitte 326. Isegi mitte 326 + pered + viiekümneviies nõbu Kapa Kohilast koos oma suguseltsiga. Vaid üle 10 000. Eks muidugi, alati võib ju argumenteerida, et küllap ikka võeti terved suguvõsad ühes. I dare you, do just that.

Ma muudest - võrreldavaist, pagulasteemalistest - rännetest parem ei räägigi. Lugege ise (väike vihje: ikka tuleb suurem arv kui 326 + pered/suguvõsa ja ikka võeti vastu). (Oh seda õudu, mida Rootsi põlisrahvas küll tundma pidi ja tõesti, sellist tsitadelli-rehepaplust ei võtaks isegi vastu, kui valida antaks.) Point on, et juba 1830nda aasta paiku võeti mingeid tegelinskeid kusagilt kaugelt Euroopa idapiiri august mõnusalt vastu. "Ameerika rahvus" (jah, ma tean, et paradoksaalne fraas, kuid for the sake of argument) polegi veel hukka saanud. Isegi sajand-kaks hiljem, uskumatu. Rääkimata Rootsist.

Aga teate, millist juttu need numbrid räägivad? Need "faktid," mida kõik "naiivse" pagulaspoliitika tulihingelised vastased järjepanu nõuavad. Need faktid räägivad sellest, et maatriksieestlane üksnes võtab. Mentaliteet on midagi umbes, et "maailm on minu austrikarp, ise püüan, ise söön, ise viskan ära!" Kuid kui oleks tarvis ka anda, käitub nagu Tõnisson, "no ei raatsi nagu, endalgi vähe teist."

Ja muidugi räägib see ka muist soodumustest, mida veel mõne kuu eest kergeusklikult ei arvanudki, et väikeses Eestis eksisteerib.

Hiljuti märkis Kaarel Tarand, et oma teataval varjatud kujul valitsuse arvamus "enamusest" (ja selle teatavaist esikõnelejaist) ju ei erinegi. Kui vaagida selle väite paikapidavust üksnes pildi abil Tsahknast Vao pagulaskeskuses, siis on tõesti edasised sõnad ja juurdlemised tarbetud.


















Paistab, et lugulaulud positiivsest immigratsioonist ning aafriklaste eelsoodumusest kohe kindlasti valgeid naisi vägistada on oma töö teinud. Kaastunne, moraalne kujutlusvõime, kui adapteerida Ameerika kirjandusteadlase ja moraalifilosoofi Martha Nussbaumi (1992) terminit, mõistmaks Sinust vägagi eristuva inimese läbielamisi, loomulikult ei saagi sellises pinnases idaneda.

Naasegem lõpetuseks päises tsiteeritud Hannah Arendti juurde. Sealsamas toob ta veel kõneka paralleeli Piiblist, Esimesest Moosese raamatust, kus - ehkki erinevad evangeeliumid tõlgendavad kirjapandut erinevalt - seisab, et "Male and female created He them" (Arendt 1958/1998: 8). Arendt viitab siin seega tõlgendusvõimalusele, et Jumal mitte ei loonud Meest ("the man") ning naist, hiljem, tema "küljeluust," vaid tema loomisteoks oli nemad.

Ehk teisisõnu, oma seitsmendal loomispäeval pani ta aluse "inimtegevuse konditsiooni paljususele [plurality], kuna kõik me oleme sama, see tähendab, [me kõik oleme] inimesed, [ja me oleme seda] sellisel moel, et keegi pole kunagi samasugune kellegi teisega, kes on elanud, elab või saab elama" (ibid.). Sellele vaatamata tingib "inimseisundi," Arendti kohaselt, teiste kohalolu. Läbi ühtsete ning ühiste tegevuste, läbi "konsistentse teiste kohalolu," saab inimelu kui selline võimalikuks. Igaüks saab olema läbi - ning tingib - teise. Vastasel juhul, s.t. siis, kui "töötatakse, toodetakse ja ehitatakse maailma, milles elunetakse üksnes omaette," hoiatab Arendt,


kaotakse see eriline inimlik kvaliteet ja ollakse pigem Jumal - muidugi mitte Looja kui selline, aga jumalik demiurg, nagu teda kirjeldas Platon ühes oma müütidest.
(ibid.: 22)

No comments: