Ütleksin, et olen vihane, ent see emotsioon justkui ei hõlmaks täielikult, mida parasjagu tunnen. Ju on see midagi viha ja musta masenduse vahepealset, või siis selline hübriid, mis tasapisi nihkub pigem sinna teise mõiste mõjuvalda. Nähes pea igapäevaseid teateid Klu Klux Klanni sümboolikaga Facebooki gruppidest, kust võib lugeda väljaütlemisi ja sirvida pilte stiilis "valge pole, lõuga kohe," pole vist enam mõttekas küsida "millises riigis ma küll elan?" Selle küsimuse tähenduslikkus on end (ajutiselt? igaveseks?) devalveerinud. Vot elangi riigis, kus vihakõne ja selle sümboolsed laiendid on jokk. Kus pilti valgest, silmaaukudega kapuutsist ja tõrvikust eksponeeritakse "just for fun." Võid reportida, võid ka "veebikonstaablile" või "päris" politseile avalduse teha, kuid vastuseks saad, et ega midagi ei tehtagi enne kui vägivaldseks ei minda. Ühesõnaga saa üle, nukrutse omaette, kedagi ei koti, saa meheks. On mingi selline "silmad pärani kinni" olukord, vaikimisi kiusajatele alistumine.
Ühtaegu on omajagu irooniline, et kui mitmedki poliitikud on viimaste kuude jooksul suust välja ajanud graduleeruvalt haigemat iba, on senini "sugeda saanud" üksnes Hannes Võrno. Mikser leidis nimelt, et mees teeb kaitseliidule häbi. Jah, kaitseliidule, mitte Eestile ja eestlastele. Ja siis keegi veel kahtleb, kuskandis juhtiva valitsuse emotsioon (või selle puudumine ja külm, ükskõikne enesehuvi) paikneda võiks.
Millegipärast keeldutakse täielikult mõistmast, et seda paise tagant valla pääsenud vihkamist polegi vahest enam võimalik vähendada või alla suruda. Mis algas möödunud aastal SAPTKi loosungitega zoofiiliast, kulmineerub vahest aasta, vahest vähema-rohkema pärast "võõraste" aadrilaskmise ning põliseestlaste marraskil sõrmenukkidega.
Kõige selle taustal näib Eesti intelligents olevat liikunud kahte otsustuskindlasse leeri. Huikajad räägivad oma "vastaste" ülekompenseerivast tegevusest. Samaaegselt tõmbavad nad ise maamulda range punase joone, mille kohaselt "mitusada tuhat muulast" ning nende järglast (vahet pole, mitmendast põlvkonnast) ei saa iialgi selleks järelkasvu tootvaks "päriseestlaseks," kuna nad jäävat pisarsilmil - ja uhkusenoodiga hinges - ootama, kuniks see järjest ähvardavamaks muutuv idaimpeerium neidki taas oma rüppe liidab.
Selliseid hinnatud sulemeistrite paremale kirjutatud ridu on muidugi omajagu veider lugeda. Liiatigi, kuna sage kiirpilk Delfi või mõne muu väljaande kommentaariumisse leiab vähima vaevata kommentaare, kus need võõravihkajad ise Putinliku (ja laiendusena ISISe) seadusandluse poole ihalevad. On seal ju heal tasemel "rahvusriiki" soosivad ja soodustavad reeglid: võõrad etnosed ja rassid, homoseksuaalid, muidu "ebanormaalsed" - kõigile ja kõigele kindel EI, rahvuseugeenika au sisse.
Nihilist, või siis Muti kohaselt "zaumtšikud," on nö see teine äärmus, keda eelkirjeldatud ei üritagi mõista. See ei näi moes olevat. Hoopis paslikum on järeldada, et nad siplevad "sõnnikuhunnikus," selmet kirjutada maailmast mõtestatuna nagu seda teevat nt Postimees, mis on avaldanud taieseid Pukist Kirsbergini.
Mitte et nihikate Sputniku meta-spin sellist mõtlemismalli kuidagi nõrgestanud oleks.
Eksisteerib ka kolmas leer, mille "tegevliikmeks" siinkirjutaja. See leer on nõuks võtnud vaadelda kõike läbi huumori- ja irooniaprisma. Läbi andekate sõnamängude, tõelise patriarhaadi comebacki ja kirjaoskamatute kommentaaride lähilugemise leiab tabavat äramärkimist ja uustöötlust kõik alates ühiskonnas vohavast šovinismist ja päevakajalisest "valge rassi hääbumise kartusest" kuni (praeguseks vist tõepoolest suletud) Estonian White Power grupini välja. Öeldule lisaks võib leida ka keskkondi, kus (suuresti) needsamad inimesed lihtsalt ühiselt ohata saavad, virtuaalselt, mind you.
Väljas, seal pärismaailmas, aga ohatakse vähem ning tegutsetakse rohkem. Ollakse üleüldse organiseeritumad. Äsja välja kuulutatud, konkreetsete lahkumiskuupäevadega tsiklimeeste "ühissõidule" Vao küla elanike toetuseks eelnesid veel kaks meeleavaldust, kus plakateeriti küll kõike alates näljas lastest kuni illuminaatide ja reptiilideni, aga sellegipoolest - mistahes viltuse ideaali ajel (vastuvaidleja perspektiivist) - aeti end kaitsvate koduseinte vahelt välja.
Selle "ühissõidu" puhul ei tohiks muidugi elanikke segamini ajada seal samuti baseeruvate pagulastega, kes käivad üle muru, mängivad laste mänguväljakutel palli ja vägistavad purjus "küla tohlakaid," kellele valge mees oleks hea meelega ka ise "kotid taha pannud" (ma ei mõtle neid väljendeid välja, eesti inimene tõepoolest räägib internetis teisest "kohalikust" just nõnda).
Avaldus küll puudub, kuritöö rudimenti nagu polekski, aga ajakirjandus juba pasundab ja tõrvikud süttivad üle Eesti. "Ühissõit," samas, genereeris vist mingi üks-kaks artiklit terve kollase krempli peale. Neis küsiti, et kas "ühissõidu" korraldajatel pole pahu mõtteid. No ei, kus Sa sellega, "rahumeelselt" läheme, me isegi "ei vaata pagulaste poole." Ausõna! Ega see ei loe, mida me internetis kirjutame. See niisama ajaviiteks, vastutusele võtta ju ei saa. Selge. Aitäh intervjuu eest, kõik on kosher, andke aga minna. Meie aga läheme, ajame tulevate pagulaste numbrid sassi, külvame hirmu ning hõõrume kogunevate klikkide peale käsi kokku.Või teeme Ojulandiga intervjuusid. The Show Must Go On.
Praegune "sõge aeg" (kui taasrakendada T. Lehtsaare fraasi) vajaks, et internetimaastikule pesa teinud self-proclaimed intelligentsia saavutaks kasvõi osaliselt üksmeele. Järelpeegeldusena kunagisele valitsusjõude korrale kutsunud pleenumile võiks jõuda mistahes moel või viisil selleni, et kõige räigematesse võimalikesse äärmusluskategooriatesse kuuluvaid väljundeid avalikult ja ühiselt taunida. Haritlaskond kui osa rahvatervikust peaks ütlema: "Ei, selline kõnepruuk ei ole okei, nii ei tohi, see ei jäta meist, väikesest eesti rahvast, head muljet." Peaks ütlema: "Las meie valitsus pealegi mömmib ja istub oma kätel, meie mitte, meie tuleme välja en force ja ütleme oma kaasrahvale, et mõelge oma järeltulevate põlvede peale, mõelge, mida võidakse arvata neist, juhul kui hõõguvad sentimendid eskaleeruvad ning kunagi hakkavad ka meil rahvuslikkuse hindajad ukse taga käima."
Veel olulisemaltki, peaks oskama viisakalt selgitada, kui kasutada sõnu tänasest Toomas Mattsoni kirjutisest, et "inimeste kõige madalamatele tunnetele, [nende] pimedale poolele" panustajaid ei maksaks tõsiselt võtta ega aktsepteerida. Et tuleks aru saada, et tegelikult ei hooli nad üldsegi mitte vaevatud rahvast, vaid üksnes omaenda poliitilisest profiilist. Ärakasutatust tunnistada on raske, solvav, isegi haavav, ent peaks suutma end kokku võtta. Vaid nii saab liikuda edasi. Ühtsena.
Ärgem vaadakem valitsuse ja võimustruktuuride poole, vaadakem enda sisse. Rääkigem isekeskis, mõistkem, et täielikult üle võlli keeratud viha lõhestab, mitte ei liida.
Selle kõige juures ei pea ilmtingimata olema immigratsiooni soosija. Ka kainete argumentidega vastane peaks saama olla, olemata sealjuures häbitult rassistlik ning ksenofoobne. Või on kõik need mõistekonstruktid tõesti redutseerunud teineteise sünonüümideks? Oleme me tõepoolest juba kõik sillad enese järel põletanud?
