7/11/15

Mässu mõõt ja mässu märk, ehk: tähenduseta tähenduste ajastu

Delfisse tekkis just lugu neist kahest kodanikust, kes tulid Vao elanike "toetusüritusele" massmõrvar Breiviki näopildiga särkides. Nad teavad rääkida, et Tartus valmistet' särgid on mässu märgiks. Valitsuse vastu. Et senised "krõbedamad sõnad" olla läinud kurtidele kõrvadele ja et antud ettevõtmisest kujunes (ülestõusu) järgmine level.

Mulle eriliselt "meeldib," mida on kõige selle kohta öelda kahel inimesel. Esmalt, kaitsepolitseiameti pressiesindajal, Harrys Puusepal. Tsiteerigem:

Tänasel päeval saame jagada üldist arusaama, et kindlasti selline tegevus mõneti kahjustab Eesti rahvusvahelist mainet.

Mõneti. 

Mõneti kahjustab. Aga ainult mõneti, märkigem.

Mõneti.

Mõneti. 
Ja teisalt, ühissõidu korraldaja "Johnnie Little'"  öeldu:


See on provokatiivne tegevus, seotud hilisminevikus toimunud Norra juhtumiga, selle tõttu võtame asja väga tõsiselt. Meil oli ürituse reeglistikus kirjas, et kõik rassismi ja vaenu õhutavad riided, lipud, märgid on rangelt vaja koju jätta. Ju siis ikka keegi pidas vajalikuks teistmoodi tegutseda.

Ju siis. Ju siis. Näib, et 21 aastaks vangi mõistetud Breivikul, kelle 1515 lehekülje pikkune manifest on otsekui punkt-punkti-haaval vestlusjuhis "pagulasvastasele", on tugev magnetism. Eks paljuski on see tendents võlgu tõigale, et võrreldes teiste iidolitega, tema veel elab (ja kaebab Norra _omaenda_ inimõiguste rikkumise pärast kohtusse). 

(PS. Kui veel korraks naasta Vao ühissõidu juurde, ei tohiks unustada ka spets omavalmistatud natsinokatsis härrat, kes Vaosse jõudnuna olla öelnud, et tema tuli "protesteerima n**griraibete vastu - pole mul neid siia vaja". Ilmselgelt läks temalgi "range" tõsiseltvõtmine kõrvust mööda.)





Mõistete ja sõnadega, millel senimaani näisid olevat - ka siin riigis - selgelt piiritletud tähendused, on viimasel ajal Eestis pehmelt öeldes segased lood. Eestlane? Eestlus? Rahvuslikkus? Patriotism? Rassism? Rassistlik? Vihakõne? Nüüd siis vahest ka "mäss." Näiteks mõne aja eest anti mulle FBs mõista, et Tallinnas ringi sõitmine ning mustanahaliste pildistamine (sest valitsus olla neid juba salaja "meie" hulka inflirtreerinud), väljendab puhteestlaslikku muret meid haaranud olukorra pärast. Et noh, teisiti ei saagi enam, kui et olla nats (kasvõi nats). Et selline eestlane olla on "uhke," ja et need, kes sellised olla ei taha, "või[vad] olla ka lam[bad]. Keeldu ei ole" (kodanik René Stevenson).

"Lammas" tähistab siis selles konkreetses diskursuses sedasama, millest Breiviku särkidega pässid seoses oma mässuga räägivad. Et see on "Brüsseli kinnimakstud demagoogide" vastu. Teate küll, need vandenõuteoreetilised kultuurimarksistid, kelle arvates mh pole õige, kui võrdõiguslikkusvolinik on keegi, kes hääletas 100% kooseluseaduse vastu. (Irooniamaiguline kõrvalmärge: Breiviki särke õigustav seltskond on nüüd aga teadlikuks saanud, et selline ametikoht üldse eksisteerib, sest noh, nüüd saavad ka "enamuse" huvid ilusasti kaitstud.)

Samuti on mulle öeldud, et seoses vikerkaarevärvi filtriga FBs olen ma "ära märgistatud," ja et "mind ei tasu tõsiselt võtta" (kodanik Aivar A. Aaslo). Ära märgistatud, umbes nagu need kollased tähed ja punased kolmnurgad kunagi. Sõnadel on jõud, mees, own up to your shit.

Eelkirjeldet' surnud ring kordub põhimõtteliselt kõigi eelnimetatud mõistete puhul. Avaldunud on mingisugune "enamus," kellel on krooniline kannatamissündroom, ent kelle enda väljaütlemised (või siis märgilise kvaliteediga teod) on väljaspool igasugust kriitilist spektrit. Ainult mässatakse. Öeldakse, et õigustatult. Nagu tõeline rebel. Lõppude lõpuks, "iga roju oma koju" ja "n**grid ahju" väljendavad vaid rahva eksistentsialistlikku muret oma "püsimajäämise" osas. Siin pole mitte karvavõrdki midagi rassistlikku. (Vt ka ka värskeima eeskõneleja, kulturoloog L. Priimäe avaldust, mida - teemakohaseks kohandatuna - võiks parafraseerida kui tungivat vajadust "valge vihma" järele. Lisaks ei tee ka kurja, kui lugeda sedagi - kanaliseerides sealjuures Kirsbergi - kuis Tõeline Kultuur pärineb üksnes ühelt mannerilt, mujalt tulenevad aga üksnes räigelt üleprodutseerivad korrupandid.)

Kõigest sellest johtub konstantne tundmus, nagu oleksid sattunud pealtvaatajaks Abbotti & Costello "Kes on esimeses?" sketširutiinile. Ent see on infiniitselt käiama jäetud. Kui arvad, et sama joru saab ühe mõiste kontekstis ammendatud, avastad, et mõtteline grammafoninõel on vahepeal teise tarvis alguspunkti tagasi hüpanud. 

Ja sealjuures, näe, pole need va võimustruktuurid suurt paremad. Mõneti on paljuütlev strateegilis-retooriline valik. Mõneti kahjustab Eesti mainet? Nojah, vähemalt oskab siit pinnalt edasi ennustada, mis veel juhtuma peaks, et "mõnetisest kahjustamisest" saaks "suuresti kahjustav," või liiatigi veel "ulatuslikult kahjustav." Arvatavasti on selleks vaja, et keegi ka siin "breivikut paneks." Ehk siis - "ehk" siinkohal operatiivseks sõnaks - midagi muutub ning letargiast saab tegevuskava. Ehk. 

Teisalt jällegi, tunnen ma end üha enam resigneerununa. Üle-euroopalises pusles on Eesti üksnes üks väike, lõplikult välja kujunemata rakuke. Kuid erinevais etappides arengud Ungaris, Taanis, Poolas, Ukrainas, Austrias ja isegi Saksamaal endas annavad sellegipoolest vihjamisi mõista, millisele teerajale oma (kollektiivset, enamuslikku) sammu rihitakse.

Sõnade ja rääkimise aeg näib olevat möödas. Kui tõmmata analoog tööriistadega, oleme silmitsi olukorraga, kus samad haamrid leiavad erinevat rakendust. Seal, kus üks üritab naela seina lüüa, lööb teine esimesele järjepidevalt piki pead. Sealjuures isegi mitte ei vabanda. Ütleb vaid, et lõi mööda, et ei näe hästi. Et prillide jaoks raha napib. Et saa üle, ma tegelikult ei mõelnud Sind lüüa ja ma pole tegelikult üldse selline. Nojah, ju siis.

On tegudeaja koidik.

Jääb ootama, kuniks töörühmadest saavad lööksalgad.




0 kommentaar(i):