10/2/15

Tühine kajakakisa džungliseaduste aegu

 

"Tõde ja Õigus on tekitamas kahuriliha,
 sest kui see on armastus, ma ei taha näha viha hõumie."
-- Reket, "Resotsialiseerumine REMIX" 

 

 

Peeter Võsale ja kõigile, kes ei õhuta viha,

 

 

olen süüdi. Olen süüdi, kuna ei ihalda kapselduvat, iseendõgivat väikeriiki ja "puupliidikultuuri." Olen süüdi, kui minu jaoks ei võrdu armastus oma riigi ja rahva vastu kõigi ülejäänute-välistatute, sh "parasiteerivate tiblade," igapäevase valvevaenamisega. Olen süüdi, kui minu jaoks tähendab-tähistab riik ja rahvas midagi enamat, midagi rahustava toetusstruktuuri laadset, milles väärtustuvad inimesed, mitte etnosed, sugupooled, või seksuaalsed sättumused. Olen süüdi, kui minu jaoks ei mõtestu 'pooltolev' rahvuslus üksnes sellega, et toit tuuakse lauale erinevatel kandikutel või et külm põhjala või palav lõunamaa ei tohiks tingimata selle väikese ida-Euroopa elulemisnurgaga siin mitte mingilgi juhul iialgi seguneda. Olen süüdi, kui ma ei leia just, et seksuaalvähemused nõuavad liiga tihti ja liiga palju eriõigusi. Olen süüdi, et tihkan pöörata tähelepanu 'pseudoprobleemidele' siin korrumpeerunud isaste vabariigis, mille masinavärgist nõrgim tavaliselt saba jalge vahel, kaotajana väljub. Olen süüdi, kui ma pole piisavalt 'liberaal', et mitte olla häiritud, et mitte olla seest valuline sellest otsekui tühisest kajakakisast inimeste sõnade, väljendusviiside vihjelisuse, ütlemiste jõu kohal. Olen süüdi, kui ma ei näe selles midagi säärast, mida sõnavabadus peaks ilmtingimata olema kaitsma sunnitud. Olen süüdi, et ma pole piisavalt küüniline ja elus kibestunud, nägemaks kõigi teisitimõtlejate tegude taga kroonilist rahanälga. Olen süüdi, et mina kuulipildurite ja kahurite Vahemerele rihtimist ei soovi, nagu selleski, et mina sooviksin seevastu inimese kohtlemist inimese, mitte aga pealetungiva ja hüvesid ära varastama hakkava näotu "hordina." Olen süüdi, kuna ei rõõmustanud, kui Vao pagulaskeskuse välissein süüdati, või et mulle näis adumatu, kuidas võidi selles kahtlustada asukaid endid (või siis "toleraste"). Olen süüdi, kuna ei usu paremäärmuslike lehtede propagandat pagulastest kui "elukatest," sest pean end piisavalt harituks, et vihaõhutavat retoorikat ning strateegiaid eristada ja kergesti läbi näha. Olen süüdi, et "lõhestan" ühiskonda, kuna osundan faktoritele, mistõttu see ühiskond ülepea haigelt lõhki ongi. Olen süüdi, kuna sooviksin paremat Eestit, Eestit, mis hooliks ja kus hoolitakse võrdselt nii noorest ja vanast, naisest ja mehest, eestlasest ja eestivenelasest, sisserännanustki. Olen süüdi, sest sooviksin, et inimesed näeksid enda kõrval teisi inimesi, mitte aga kõndivaid vandenõusid, millele ilmtingimata vihaselt vastanduda, kuna alati on endal halvem kui kellegil teisel. Olen süüdi, et sooviksin sellist riiki ja rahvast, kus millegi või kellegi vihkamine poleks otsekui igapäevane ristiretk, muutumatu status quo. Olen süüdi, kuna oleksin soovinud riigivõimu, mis poleks lasnud tekkida massihüsteerial, mlle tagajärjel lubatakse inimestele nii "sissekirjutusi rinnakorvi" kui ka otsitakse koduseid aadresse ning lubatakse 'ärritavate' isikute pensionäridest vanematega "vestelda." Olen süüdi, kuna ühtlasi oleksin soovinud ka riiki, mis mõistaks iseendas toimuvat ja mis poleks oma kõrgelt pjedestaalilt kriitilisel hetkel õli veel tulle valanud, öeldes, et süüd asjade eskaleerumises jagub võrdselt kummalegi poolele. Olen süüdi, sest kõik eelöeldu on jäänud ja jääb saavutamatuks, siin. Olen süüdi, sest džungliseadused pole lõppude lõpuks minu jaoks.

Mea culpa. Mea maxima culpa.