Käesoleva aasta kolmanda kuu lõpus naasis antud blogi viieaastasest varjusurmast. Kunagise hädise filmiblogi vorm nihkus - filmihuvist sai justkui poliitikahuvi. Nii järgnes rida algaja poliitikahuvilise tundepurtsatusi, üks hullem kui teine. Mingi üks inimene - veel vanast rasvast - kusagil luges, mõtles veidi, järeldas siis, et olen oma vähesegi ajunatukese kusagile kaotanud, ning lahkus. Ja õigesti tegi, kui aus olla.
Eriti viimasel ajal olen ma sageli leidnud end mõtlemast, et vahest tegingi vea. Kui ikka veidi vähemaga kui aastaga täielik lootusetusetunne tekib, siis... Ma tõesti ei tea, kuidas sellises "kliimas" inimesed kasvõi aastakümneid oma naeruvääristatavaid meelsusi hoida suudavad. Minu jaoks on sellised inimesed parajad kangelased, päris tõsiselt. At the very least, igavaks peaks minema ju?
Ühiskond on umbes nagu sein. Üht- või teistpidi Sinu tatipritsmeid täis, ja ära ka keegi ei pühi. Nii vahidki aastakümneid oma väljasüljatule otsa ja masetsed. Sest kedagi ei koti Su "humanistlik punahomopedelillaneomarxistliklillelapsemitteelunäinudtolerasti" loba. Sind karjutakse lihtsalt maha, kuniks kõrvus kumiseb. Mistahes teemal, Sa nimeta vaid. Mingi burkakeeld, et pole hea vä? IRL doesn't give a fuck, pehmonazi letsgo.
Novembri alguses osalesin tänu kahe entusiastliku ja hakkaja inimese eestvedamisele contra-meeleavalduse korraldamisel teis'pool Emajõe kallast tõrvikute ja white supremacist ruunilippudega Kalevipoja kuju juurde marssiva massi vastu.
Väga hästi tean, et pole sellest kogemusest senimaani kirjutanud. Miks, keegi võib-olla küsib? Ma tahtsin küll. Kohe suht kiiresti. Kuid see tahtmine järk-järgult, päev-päevalt ja nädal-nädalalt õõnestus ja lagunes. Siis mõtlesin, et ah, mida ma ikka kirjutan, kopeerin äkki hoopis oma kõne ümber, siis jagan FB-i välja, saan jälle veits laike ja feimi ning mingiks max viieks minutiks on selline illusoorne heaolu, et näete, raisk, ma ikka tegin midagi (öeldi ju, et rassistileht on ka mu "personaalne egotripp," ja et ma tegelikult ikka üks feik sitt). Kuid mida enam ma nägin, et tehtu mitte üksnes suurt kedagi ei kottinud, vaid, ütelgem võltsi suurustlemisega, ju ka ei muutnud midagi, seda enam kadus mul igasugune isu midagi kirjutada. Kõik ju kestab edasi, kaua seda vana hobust ikka peksta, nagu öeldakse.
Fakt on, et need "mustade maskidega mehed," kes seda vahvat vanahärrat, kes meie "sõnakoosolekul" expromptu kõne pidas, linnas ehmatasid, need muutuvad üha reaalsemaks (üks oli isegi kohal, riigilipu patch käevarrel, nagu tõeline eestlane, auväärne.)
Ega mina ei saagi päriselt aru, on's inimesed pimedad, naiivsed, rumalad või kõike kolme ühekorraga. Näiteks kui "Emajõe Vanake" FB-s ürituse evendi tegi (ma ei tea, pean ma ka kapist välja tulema nagu Hvostov Rohtlaanega või?), teate, mis üks esimesi põletavaid küsimusi oli? Oskate arvata? Küsiti nimelt, et miks on plaanitav vastuüritus just nüüd, samaaegselt Ojulandi omaga, Sa kujutle vaid? (Kaldkiri, et paradoksi välja tuua.) See oli nii debiilne purse, et ma ei hakka isegi praegu enam sellele virtuaalset tinti raiskama.
Sellegipoolest viitab see sümptomile. Sümptomile, et isegi iseenesest ehk mitte konservatiivsed inimesed on nn kliimaorjad. Misasi on "kliimaori"?
Toon siinkohal illustratiivse näite sellest samast, eelviidatud, 30. märtsi kirjutisest.
[J]älgisin valimisstuudiot ning kuulsin saatejuhte ja auväärseid külalisi-eksperte järjepanu kordavat, et EKRE valitsussepääsemise võtmeks oli "kooseluseadus." Ei, ei, loomulikult ma sain ... vihjest aru. EKRE oli vastu, ergo, neid valisid kõik need kodanikud,kes noh, olid ka vastu. Loogika oli küll paigas, kuid midagi selles absoluutselt tundevabas konstateeringus jäi mind üüratult häirima. Ma ei tea, kuivõrd nad konstateerisid külmalt fakti ja kuivõrd aimdus öeldust otsekui vaikset heakskiitu a la "job well done!" Või mõlemat korraga, täielikult adumata viimase implikatsioone? Ma tegelikult siiamaani ei tea.
Kuid see pani mind mõtlema.
Ma hakkasin endalt küsima, et kas me olime jõudnud aega, kus fakt teatava klikkonna valitsussepääsu asjaoludest, s.t. sellest, et see sai tagatud kodanike poolt, kes siiralt usuvad, et mitte kõik nende ligimesed ei vääri võrdseid õigusi, oli oma korratavuselt ja möödaminnes sisse torgatavuselt otsekui samaväärne mistahes muu asjasse puutuva / puutumatu tundetu tõdemusega, a la "Savisaar sai jälle kõige rohkem hääli," või et "tuleks need Lasnamäe hääled juba ära, saaks magama minna." Ju Treufeldt ja kompanii tõepoolest ei mõelnudki selle pideva kordamisega midagi. Midagi iseloomustavat pidi ju ütlema ja kuna eestlane pole juba olemuslikult suurem asi saatejuht, siis eks see lõi esimesena pähe.
Sellegipoolest jäin vägisi mõtlema, et mis sellisel puhul juhtunud oleks, kui see "teine" oleks olnud keegi muu. Ütelgem, et kooseluseadust poleks olnud. Siis oleks ilmselt liistule jäänud venelased, keda - nagu nüüdseks teame - olekski tarvis "rahvuslikult puhastada." Aga kas Treufeldt jt oleksid tihanud otse-eetris öelda - ja veel mitmeid kordi - ,et "tjah, see on see EKRE, saavad riigikokku, kuna olid venelaste vastu." Nomaeitea. Kaine loogika ütleb, et ega vist ei oleks küll. Aga tõtt-öelda järjest ähmasemaks kisub, mida võib, ja mida mitte.
Olgem nüüd päris ausad. Ka praegusel ajahetkel, ma tegelikult siiamaani ei tea.
Jah, inimesed on aastaringselt kirjutada kütnud. "Tolerastlike urruelukate" nimekirjad on selle võrra järjepanu täienenud. Ühes kõiksuguste muude kaasnevate epiteetidega. Mäletatavasti oleme kõik kusagil nimekirja(de)s ja vähemasti hoiatati ette - kui asjaks läheb, jõuab ehk sooje riideid kaasa pakkida. Millegipärast omistatakse juba mulle ka mingi koolkond, mida ma sugugi soovinud pole. Kindlasti pole ka need, keda sinna väevõimuga määratakse.
Samas jääb rahvusteadvusse pidama üksnes üks üritus, see sõbralik, see, mis otsis sedavõrd paaniliselt ühist keelt, et lasi Leeme Nallil künka otsas seista ja hoida plakatit "KAS SINA SOOVID OMA KOJU ÜHTE EKSOOTILIST ORBU???" (Samas jällegi, klikinäljas ja küüniline meedia haaras kohe võimalusest kinni ja pani nimetet' plakati photobomb'i kohe uudise päisesse. Seesama meedia, mind you, mis kütab üha küünilisemat pagulasvastast uudismaterjali. Aga noh, vähemalt sai hetkeks rõõmustada jälle, et oh, ollakse meie poolel, yayyy, kallistame.)
Paluks tähele panna, et ma ei tee siin mingit häbitut enesepromot. Ma tõesti ei viitsi enam. Ma räägin, nagu öeldud, sümptomist.
Ja sümptom on see, et siin riigis meil, siin kardetakse vastanduda. Varmalt kirjutatakse kasvõi terveid romaane kokku, kuid kui tegudeks läheb, ollakse vahest hullemadki Soome ehitajatest, kes nn pagulasvastaste mitmele (palju juba olnud on, mingi viis või?) meeleavaldusele vabandades tulemata jätavad. "Kas ikka tasub?" "Äkki see solvab kedagi, see vastandumine?" "Teeks äkki kunagi teine päev, noh, sõbralikumalt ka, mis arvate?" "Mõtleme midagi muud välja, see vastandumine, see on selline kahe otsaga asi..."
Tra, minge putsi. Kedagi pole ju veel selle aastanumbri sees piisavalt solvatud. Paar päeva veel aega, ehk jõuab veel. Mõnede inimeste puhul, ma ei tea, mida vaja läheb, et mingi bullshit ninnunännu "sõnavabaduse" jms teemal ära lõpeb. Ehk peab see Vao keskus järsku minemagi ööpimeduses leekima, maitea. Vahest siis tullakse mõistusele, et siin riigis on probleem.
Rahvusšovinismi probleem. Ja muidugi šovinismi ja patriarhaadi probleem veel selle kõige sees. And to top it all, näib, et ühtlasi on meil ka "valge rassi" probleem. Nii nagu kooseluseadusega (mille sitased kommentaarid hingitsevad eduliselt senimaani) saadi üleöö kristlaseks, tsiteerivad eks-poliitikud nüüd USA white supremacist "teadlasi," samas kui salongikõlbulikuks kuulutatud noorerakonna aseesimehed peavad Riigikogus kõnesid sellest, kuidas Eesti üldsuse on vallutanud vasakpoolsed "kultuurimarxistlikud" tendentsid. Wikipediasse ikka vaatasid, Martin? See on vandenõuteooria, Martin, teadsid? Ahjaa õige, Sind ei koti, Su noortesinduse ideoloogiline juht peab ju Metapeediat.
Ja mida valitsus teeb? Mingi rõivas istub seal, irvitab, dialoogi ei lasku, ümber ei lükka, heaks ei kiida, ajab mingit seosetut iba "Euroopalikest väärtustest" ja läheb seejärel mingi Hungari rassiministriga rõõmsalt kohvile. Ei teagi, kas üheski riigis on nii ränku neoliberaalseid debiilikuid valitsemas kui meil. Põhimõtteliselt mitte mingeid seisukohti ei ole. Mingi eks-poliitik hiljuti kirjutas, et Eesti poliitika ongi selline. Seisukohatu. Maailmavaadet otsiv. Tahetakse lihtsalt tööd. noh. No mis Sa teed, noh. Kõik räägivad nõnda muidugi alati after the fact, keegi asjas sees olles, siis kui ränk nuts jookseb, seda ei tee. Siis on kõik fine & dandy. Eesti viie rikkama riigi sekka, letsgo. See vist ongi Eesti Nokia - MITTE VASTANDUDA, kõigi seitsme põrgu nimel.
Mingid üksikud poliitikud, need ajavad mingit asja. Nagu, maitea, sõnajalaõied jaanikuuööl. Vahest mingi kümme tuleb kokku kõigi parteide kohta. Mõne puhul on mul isegi au FB-sõber olla. Näinud pole ühtegi. Vahest mõtlen, et äkki nad ongi mu kujutlusvõime figmendid. Sõnajalaõisi pole ju vist keegi kunagi näinud. Või on? Ei teagi nüüd... Müstitsism, lähen joon kloori, võib-olla toimub kirgastumine.
Seesama Helme (maiteagi nüüd, kas noorem või vanem, aga põhimõtteliselt vahet pole), seda intervjueeriti Ekspressis, või kirjutas seal ise. Igatahes ta ütles, et poliitkompassi mõttes ollakse Eestis kas vasakus ("sotsid"), paremas (seal on nüüd tihe rebimine ja kõik heidivad IRLi) või venelastes. Esiteks, kindlasti läheb see ütlus ideaalselt hästi peale kohalikele eestivenelastele, keda pagulasvastaste FB-lehtede liikmed nüüd, muu vastase olemasolul, kiirelt oma jopeks tituleerivad, kes kohe kindlasti, ehk isegi ummisjalu, samuti soovist jumala eest mitte vastanduda, nende poolt on. Nomaitea, ei mäletata vist, et ega EKRE valimiste ajal ennast eestivenelaste suunal ka eriti tagasi ei hoidnud just. Haugimälu on hea, tahaks ka.
Teiseks on aga tegemist rängalt debiilise mõtteavaldusega kellegi poolt, kes justkui peab ennast poliitikuks, kes "toob uusi tuuli," või midaiganes. Õige oleks ikka öelda, straight up, et siin riigis, siin valitsevad meelsuseta aferistid, kellele natsid kanna peale hakkavad astuma. Muidugi, noh, ta ei saa ju seda öelda. Siis tuleks välja, et ega nad ise paremad pole. Nad ju pole need full-on natsid nagu Soome pagendatud Teinonen või FB Rahvusliku Sõltumatuse Grupp, mis pakkus pildimaterjali sellest, kuidas seesamane Teinonen sarnaselt mõtlevaid keskealisi valgeid heteromehi sieg heili viskama õpetas. Ehk siis, nagu Jaak Madison ühel Arvamusfestaril suitsu pahvides, jalg üle põlve teatas, "ahh... see rahvuslus.... see on selline kuum teema praegu." Jep. Selle püsimise nimel tuleb kahtlemata "edasi pusida," nagu muist ideoloogid teadjalt märkinud on.
Milleni ma siin jõuda tahan, on see, et poliitikas toimuv polegi iseenesest oluline. Väga rets on mõelda, et mis küll juhtub, kui EKRE valitsusse saab, et kas vanad Siberirongid viksitakse uuesti töökorda, või et kas tullakse kohe järgmine päev euroliidust ära, või et, mida noh??? Sest noh... MIDAGI JU PEAB JUHTUMA.
Guess what, sittagi ei muutu. Kui EKRE ka mingi jõupositsiooni saab, ei saa üks riik lihtsalt omatahtsi kusagilt välja astuda. See on selline simplistlik mõtlemine, millest M. Lotman Pealtnägijas rääkis. Kreeka näide on piisav. Kuid muist riike on juba näidanud, et Liidul saab ajusid nussida teisiti ja sellest ei juhtu küll miskit. Panete müüri ümber riigipiiri? Noh, ee... see on halvasti, me taunime, ärge ikka pange? Hungari: mingi Brüssel vä? no mine putsi, pandud juba, traataiad ka. EU: OK fam... keep on going, we seriously condone it, though, just so you know!
On ju öeldud ja kirjutatud hulgim sellest, et neoliberaalid ja natsid on tegelikult omavahel kõige suuremad sõbrad. Esimesed on umbes nagu IRL ja Reinsalu, sellised pehmonazid. Tegelikult need "murjamid" ei meeldi ja tahaks nad kõik ära likvideerida, aga vaja on PC-imidžt hoida ja nii hurjutatakse neid, kes müüre ehitavad. Ausad natsid teevad musta töö ära, Brüssel avalikult taunib, aga eraviisiliselt patsutab õlale.
Ja nüüd jõuamegi selleni, mis siin riigis juhtub...
Kui siia peaks mingi hulk pagulasi kunagi jõudma, s.t. kui rändeohvitser Põdra lõpuks ometi kõik kehtivale nomenklatuurile sobilikud pagulased Euroopa pealt kokku on kogunud, siis on, selleks ajaks, lihtsad eesti inimesed, kellel pole jaksu spämmitavatesse hirmu-uudistesse kriitiliselt suhtuda, juba sedavõrd üles köetud, et ühel heal hetkel põlevad keskused nii Vaos, Vägeval kui ehk ka tehakse midagi sellele islami keskusele Tallinnas, sest noh, TALLINN ON NEID JU PAKSULT TÄIS.
Ühesõnaga, hakkame sageli lugema / kuulma uudiseid vihakuritegudest. Täpselt nagu mujal maailmas. Vihakuritegudest, mille tuumaks ja tõukejõuks oli vihakõne, mille juhtumise ajal aga oli kõigil midagi paremat teha. Alates Riigikohu kantslis irvitamise ja lõpetades liigse tundlikkusega FB-s.
Aga noh, ütleme, et võib-olla kohe nii hulluks asi ei lähe. Eestlane olevat selline pikaldane, võib-olla ta vaatab, et kesned siis on, ja mida. (Eks pildistab ja parastab netis, aga noh, ei tee midagi otseselt retsi ja füüsilist - olgugi, et pildistamine on ka rets ja kohe nõutakse veebikonstaabli sekkumist; ühe kolmest, kes on ka pagulasvastase kommuuni admin, kusjuures.)
Kuid ega eestlane oma vastumeelsust eriti ei varja, samas. On ju teada, juba käesolevast aastast, et "teise värvitooniga" laste emasid on bussides mõnitatud ja isegi päris valged, kuid paraku võõrkeelt kõnelevad, inimesed on kusagil baaris sõimata saanud. Pearätiga mosleminaist rünnati Tallinna bussipeatuses - õhtul enne "sõbralikku kontserti," btw - ja kaasas olnud sõbranna sai rusikaga kõhtu. Jne. Tartus pilluti mustanahalist tudengit näiteks kividega, või ei pillutud, detailid jäidki segaseks, igatahes öeldi, et "Sina oledki probleem," ja põhimõtteliselt kõik rahunesid maha kohe. Sõnad ju ei loe. Ehk siis: meie uustulnukad hakkavad kindlasti tundma, 24/7/365 tajuma, et ega neid ei taheta.
Targemad lähevad ära, kui vähegi võimalik.
Aga need teised, need, kes ei lähe ja üritavad siin peret luua, või edasi kasvatada, neil on soolas üks igavesti sitt ja ränk tulevik. Sõjakoleduste eest pääsenuna võib see esimene põlvkond veel käega lüüa. Mõelda, et ah, vähemasti pole siin sõda, kannatame ära. Saame kohalikest ka aru. Aga juba järgmised põlvkonnad, need ei saa aru, miks neid vihatakse. Nii nagu pole sellest tänase päevani aru saanud Eesti mullas üles kasvanud eestivenelased või, maitea, romadki.
Ja nagu üks vahva noormees suvel Nihilistis kirjutas, siis tekibki trots. Trots establishmendi vastu, keda ei koti, kellele meeldivadki getod; ja (põliseestlastest) kaaskondlaste vastu, kelle kõõrdpilgud ja sagedased kommentaarid ühel hetkel potil kaane pealt viskavad. Institutsionaalsest diskrimmist ja rassismist töökohta saamisel pole ilmselt tarvis rääkidagi. Koristajad forever!
Märkigem, need ei ole asjad, millest Su maailmapäästjast liberaal ja pagulaspooldaja rääkida tahaks. Pole juhuslik, et see Nihika tekst, tollal, kusagile ei jõudnud. You know what I mean.
See on selline "pärast mind tulgu või veeuputus"-suhtumine. Või selline, "mida Sa vanamees mölised, selleks ajaks kui nad vägistama hakkavad, oled Sina juba ära surnud" suhtumine. See on selline suhtumine, et ühel hetkel vahetakse "poolt," noogutatakse, ja öeldakse ka: "need kuradi 'murjanid' raisk, kuulipildujat oleks vaja." Põhjus-tagajärg seos on putsis. Ajaloolis-materialistlik mõtlemine longab oma väsin'd vasakut jalga.
Pagulasvastastele meeldib kedrata seda linti, et "Vaadake! Avage oma silmad! Kas me tahame, et juhtuks see, mis Rootsis ja mujal???"
Kui nüüd see kinni jäänud lint õigesti käima panna, kõlab siit miskit, mis eelmise paari lõigu järel peaks selge olema.
Ei, me ei taha, et siin korduks see, mis mujal. Me ei taha, et meile tulnud inimesed hakkaksid end juba eos tundma alaväärsetena. Kuid tänu koordineeritud tegevusele/tegevusetusele poliitilise skaala eri suundadelt, nii just juhtubki.
Ja siit koorubki välja see lõplik konks ja paradoks. Selle meeletu vihkamisega, juba ammu enne, kui siia ühtegi tõelist pagulast tulnud on (sest mingisse ida-Euroopa sopaurgu ei taha keegi just trügida), sellega teostakse sellist ettemääratuslikku mõtlemist. Vahepealne etapp kaob. Inimestest, kellel võiks lasta rahus oma elu üles ehitada, saavad juba proaktiivselt inimesed, kes, kohe kindlasti, ilmtingimata, peavad olema halvad.
Ja selles vat, selles on kõigil mängida oma osa ja süü. Võrdselt "rahvuslikult meelestatud" pagulasvastastel kui ka elitistlikel liberaalidel, kes, eesotsas valitsusülikondadega näevad vaid metsa, nägemata puid. Või siis, karjuvad oma kõrgid kõrid kähedaks, näidates näpuga, et VAHI VAATA RASSISTID JA NATSID, unustades sealjuures, et siin maailmas, siin ei kasva kultiveerimata pinnases midagi.
Sümptomid on alati olemas olnud. Nüüd on nad lihtsalt akuutsemad. Varem oli lihtsalt mugav neist mööda vaadata. Nad polnud sedavõrd päevakorral. Sarnaselt KaPo aastaraamatuga, mis kohalikust paremäärmuslikkusest iialgi välja pole teinud. Fakt, mille üle meilsamadel, maailmapäästjatel, ikka nalja meeldib visata (ma tean, ma just eile viskasin).
Life, he said, is not without it's acute sense of irony.
Mini-Hungari, letsgo. Sovietitaak, FTW. Nazis r in.
4 comments:
Mäletan, kui 15 aastat tagasi keskkoolis käies ühiskonnaõpetusetunnis tuli jutuks eestlased ja nende sallivus. Olin üllatunud õpetaja teatest, et eestlased on üldiselt päris sallimatud, kuna olin ise pigem vastupidist kogenud ja arvanud... Eriti just lähtudes ajaloost, kus meid on nii palju taga kiusatud ja piinatud ning mulle tundus sellise minevikuga võimatu kedagi lihtsalt nahavävi, soo, rahvuse, päritolu, soolise eelistuse vmt pärast vihata... Me ju muutuksime samasugusteks kui need, kes meile kõike seda häda kaasa tõid. Kuid pean tunnistama enda tollast suhtelist ignoratnsust - ega ma eriti palju lehti lugenud või toimuvasse süvenenud (seda koomilisem on, et panen sama asja oma õpilastele pahaks :) ). Eks oli vähem võimalusi ja kes teab, kui oleks internet vabalt kättesaadav olnud ja kodus arvuti, lugenuks kõigest vast rohkem.
See tunne, et meid ümbritsevad üldiselt siiski sallivad inimesed, kes mõtlevad kainelt, ei torma ega soovi teistele halba püsis suures osas ka ülikoolis. Alles hiljem hakkas kohale jõudma mingi viha olemasolu, kusagil pulbitsemine. Seda küll seoses poliitiliste sündmustega, sõnavõttudega, mida sageli võis lugeda lihtsa harimatuse põhjustatuks.
Minu jaoks sai viha, tahtmatus mõista püüda selgeks alles kooseluseadusega seonduva ajal. Nüüdne pagulaste-teemaline "debatt" on seda vaid süvendanud. Nende arvamuste esile ujumine oli ehmatav. Muidugi, kommentaarides oli alati sellist vihast ja nõmedat lahmimist, teiste surma soovimist jmt olnud, kuid varem polnud see nii avalik, jõudnud eriti laia avalikkuse ette. Seda ehmatavam oli, kui oma nime all sotsiaalmeedias, telekanalites nõuti homoseksuaalide hukkamist, välja saatmist, ühiskonnast eraldamist, märgistamist, sundkastreerimist ja muud taolist. Kuidas keelduti isegi mõista püüdmast, miks võiksid kaks meest või naist oma kooselu registreerida.... Ja kuidas see tegelikult "traditsioonilist perekonda" kuidagi kahjustada ei saa. Vähemalt ei suudetud ega suudeta senini anda ühtegi väga adekvaatset põhjendust sellele ohule. Pagulastega seonduva juures vähemalt tuuakse argumente, ehkki need on enamasti valed, liialdatud, valest ajast-kohast, ülemäära lihtsustatud.
Suurim erinevus minu 15-aasta-taguse keskkooliaja ja praeguse vahel on ehk see, et tollal polnud poliitilist parteid või muud ühendust, mis sellist viha, isegi inimvaenulikke avaldusi õhutanud ja toetanud oleks. Kui Varro Vooglaid oma SATPK'ga üleskutsekirju ja meediakampaaniat alustanud poleks, oleks vast kooseluseaduse vastuvõtmine märksa valutumalt läinud. Talle lisandus kiirest EKRE ja sealsed poliitikud, kes kooeluseadusele lisaasid veel muidki teemasid. Poliitilise erakonna toetus, isegi kui see erakond parlamenti või valitsusse ei kuulu, muudab mingid seisukohad inimeste silmis tõsiseltvõetamaks, samas ka ohu suuremaks. Mõlemat seltskonda kajastati ka nn peavoolumeedias ja see tõstis teema üha enamate inimeste teadvusse. Lisagem siia viimaste aastate poliitilised "skandaalid", üldise rahulolematuse ning saamegi hea pinnase, kuhu sallimatust külvata. Vastaliseks muututi isegi siis, kui kooeluseaduse vastasuse ainus põhjendus oli selle ebaloomulikkus... Nagu keegi sundinuks nüüd kõiki mehi teiste meestega seksima. (Huvitaval kombel räägiti väga palju vähem lesbidest. See tundus ok olevat.)
Ent sallimatuse suurfestival puhkes siiski seoses pagulaste saabumisega. Euroopasse, mitte veel Eestisse. Sellestki juba piisas ja kui EL hakkas veel ette kirjutama, et peame kedagi vastu võtma, lahvatas kogu viha ühtäkki välja. Tõsi - ka mulle ei meeldi mingisugune sundimine ja EL sundkvoodid on minu meelest vale lähenemine, kuid ma saan aru, miks seda teed mindi. Kui vabatahtlikkuse alusel ollakse valmis vastu võtma 0 inimest, siis ei jää väga palju muid võimalusi. Paljud aga sellele ei mõtle ega suuda ka eristada reaalseid inimesi - pagulasi - kvootidest ja kvootide-kehtestajast. Kõik need pandi ühte patta ja viha ELi, kvootide, valitsuse vastu kanti üle ka pagulastele.
(Kuna kommentaar läks liiga pikaks - tähemärke ülearu, jätkan teises kommentaaris.)
Tegelikult näen kõiges selles nii palju erinevaid tegureid, miks hetke olukord on kõhedust-tekitav. Ühelt poolt on süüdi teadmatus, teisest kultuurist pärit inimestega isikliku kogemuse puudumine, sotsiaalmeedia vahendusel ja üldse internetis kõiksuguste vandenõuteooriate massiline levimine, nn peavoolumeedia umbusaldamine (milles pole vähe süüd nii mõnelgi poliitikulgi) ja muidugi parlamendierakonna häälekam või vaikiv heakskiit rassistlikele, sallimatutele avaldustele. Kindlasti jätsin mingi teguri kahe silma vahele. Kõigest võiks ju lõpmatu pikalt kirjutada, ent nagu siinse blogi autorgi märkis, kas sellest kasu oleks. Kes seda loevad heaks kiidavad, veenmist ei vaja, teised lihtsalt ei loe või kui loevadki, siis läbi selle filtri, mis nende kujunenud seisukohti vaid kinnistab.
Miks ma üldse selle kommentaari siia kirjutasingi... Pean vist vabandama oma kalduvuse üle pikalt heietama jääda, kui mõte töötab. :)
Üldiselt olen nõus blogi autori väitega, et me ei soovi vastanduda - tunnen seda isegi ja vahel on endal kehv ollagi. Kuid samas ei tahaks minna nugade peale inimestega, kellega töötad hommikust õhtuni koos, kes on su perekond, sõbrad. Eriti kui näiteks kollektiivis oled pigem vähemus, kes rassistlike kommentaaride, naljade peale naerda ei suuda ja neid pigem labaseks peab. Eesti ühiskond on ju tegelikult väike ja enamik tunneb enamikku, milles vast on oma osa, et välditakse tugevat vastasseisu, kuidas iganes see ka väljenduma peaks.
Kuid hakkasin seda vastust kirjutama veel ühe sallimatuse leviku algpõhjuse ära toomiseks.
Kui mõtlen viimase aasta-paari avalduste, kommentaaride, seisukohtade peale, siis näen selle taga ka empaatiavõime vähesust. Võibolla on see oskamatus end teise olukorda asetada, kellegi teise nurga alt vaadata; võibolla on see viitsimatus, sest peab ju veidike selle teise tausta uurima; võibolla aga on hirm, et kujunenud seisukohad, tõekspidamised võivad puruneda, mis tähendaks ju oma eksimuse tunnistamist. See viimane võibolla pole sugugi meeldiv - öelda, et ma eksisin, vastasel oli õigus... Oi kui ebameeldiv on seda tunnistada. Vaadakem või avalikku elu - kui sageli näeme, et poliitik või muu avaliku elu tegelane astuks ette ning ütleks: "Ma langetasin vale otsuse, käitusin valesti. Palun vabandust. Astun nüüd tagasi."? Need korrad saab vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Pigem üritatakse oma õigust taga ajada ning viga tunnistatakse alles siis, kui tõesti muud moodi enam ei saa.
Kuidas seda muuta?
Üks väike võimalus on isiklik eeskuju. Kui õpilased leiavad minu tehtus mingi vea, siis tunnistan seda ning püüan nendega koos leida lahenduse. Avaliku ruumi muutmisel on sellest küll vähe kasu... paraku. Ent vahest aitaks seegi, kui igaüks püüaks vahetevahel selle teise poole moodi mõtelda, neid mõista. Olen püüdnud, ent seni pole veel oma seisukohti ja arusaamu sellepärast muutma pidanud. Küll aga ei ole lõputult vihane kõigi teisitimõtlejate vastu ega soovi nende "läbi nikkumist" "musta neegririista" poolt. Vahest peaksid kõiksuguste inimeste-teemade vastalised korraks mõtlema, mida võiks tunda inimene, kes ei saa oma elu armastusega abielluda vaid seepärast, et on samast soost; või mis tunne võiks endal olla, kui sinu kodu, sugulased, pool perekonda on sõjas hävinud ja läheduses pole enam ühtegi rahulikku kohta, kus eluga edasi minna? Vahest oleks siis raskem kirjutada, kuidas peaks koerad randa-astunud inimestele kallale ässitama või kusagil piiril kuulipildujatulega vastu võtma, kuidas aastaid vangis istumine on tühiasi selle kõrval, kui saaks mõne moslemi maha lüüa...
Vabandan veel kord pika ja kohati ehk mitte teemasse mineva kommentaari pärast. Aega on vist liiga palju käes praegu.
Tänud põhjalike kommentaaride eest, Vihmamees!
Ega ma väga midagi sisulist lisada oskagi, liiatigi midagi vaidlustada. Sinu viieteistkümne aastane kogemus näikse korreleeruvat mu, suuresti intuitiivse, ühe-aastasega.
Mõned uitmõtted tho.
Minu jaoks sai viha, tahtmatus mõista püüda selgeks alles kooseluseadusega seonduva ajal. Nüüdne pagulaste-teemaline "debatt" on seda vaid süvendanud.
Just nii. Seda ehmatust ma kusagilt detsembrist 2014 kuni märtsini 2015 pikalt seedisingi. EKRE edu, Madisoni paljastused jms said lihtsalt viimaseks piisaks karikasse. Sel õnnetul detsembrikuul (või oli isegi juba novembris) jagas keegi mu FB uudisvoos seda Memokraadi lugu, kus keegi noor näitleja pöördus Varro poole
ja küsis otse, et miks küll, miks too teda nii vihkab. Ma tõesti ei mäleta enam, kes see oli, kuid see oli ränk lugemine. Väga ränk. Tol hetkel ma mõistsin, et see lipik "KOOS" profiilipildi küljes, see pole lihtsalt mingisugune õõnes poos, et see on vähim kõigest olemuslikult ebapiisavast, mida igaüks meist ülepea teha saab.
Ma paljuski olen kooseluseaduse 'debati' suhtes õnnega koos. Tollase poliitika-kauguse tõttu avastasin selle liiga hilja (nagu öeldud) ja retsim rõve sõim jäi lugemata / kuulmata. Küll aga kõik see nüüd jätkub (vahest veel hullemaski vormis, võrrelda ma ju ei saa) ja ega ma ilmselt
millestki otse ilma jäänud ei ole.
Mulle meeldiks lihtsaltkoeliselt öelda (ja olen varem ka sageli öelnud), et praegune tendents suhtumises kõigesse erinevasse - olgu need seksuaalvähemused või siis välismaalased - käib ühte jalga koolikiusamisega ja ehkki vahest väga paljud neist praegustest ütlejatest võisidki koolikiusajad olla, pole kõik see nähtavasti niisama lihtne. Tulen selle juurde allpool mõnevõrra tagasi.
Poliitilise erakonna toetus, isegi kui see erakond parlamenti või valitsusse ei kuulu, muudab mingid seisukohad inimeste silmis tõsiseltvõetamaks, samas ka ohu suuremaks. Mõlemat seltskonda kajastati ka nn peavoolumeedias ja see tõstis teema üha enamate inimeste teadvusse. Lisagem siia viimaste aastate poliitilised "skandaalid", üldise rahulolematuse ning saamegi hea pinnase, kuhu sallimatust külvata.
Jah. Üks tahk, mida ma kirjutises ülemäära rõhutama ei hakanud, ongi meedia kaasus viimase aastakäigu sündmustes. Kõigile osapooltele oli EKRE/RÜE tõus soodne, kõik said selle pealt midagi "teenida" (kasvõi mingisugust sümboolset (uudis)väärtust), ent sellevõrra jäädi pimedaks kõige selle suhtes, millist Frankensteini tegelikult aktiivselt konstrueeritakse.
(Huvitaval kombel räägiti väga palju vähem lesbidest. See tundus ok olevat.)
Vahest lubad, et selle märkuse peale ma muigasin. Eks tõeline kriisihetk avaldubki siis, kui šovinistlik macho-ühiskond vaatleb isegi oma seksuaalvähemuste "kriitikat" läbi nn male gaze'i.
Kuid samas ei tahaks minna nugade peale inimestega, kellega töötad hommikust õhtuni koos, kes on su perekond, sõbrad. Eriti kui näiteks kollektiivis oled pigem vähemus, kes rassistlike kommentaaride, naljade peale naerda ei suuda ja neid pigem labaseks peab. Eesti ühiskond on ju tegelikult väike ja enamik tunneb enamikku, milles vast on oma osa, et välditakse tugevat vastasseisu, kuidas iganes see ka väljenduma peaks.
Saan aru... ma arvan, et siin peitub konks ka selles, et siinkirjutaja sots-elu pole suurem asi. Kui oleksin sunnitud järjepidevalt viibima omaenese tõekspidamistele vastanduvas seltskonnas, reedaksin ma ilmselt ka ennast, ega hakkaks vokaalselt vastu. Ilmselt jääks iseloomust vajaka. Seda esiteks.
Teiseks: ühiskond oleks pidanud koheselt, päev pärast Ojulandi väljaütlemisi, täiega aktiviseeruma, öeldu igat võimalikku moodi hukka mõistma, tulema tänavatele (vt Soome analoogne näide). Selle asemel hurjutati internetis - FB-s ja Twitteris - ja valitsus oli lihtsalt põhimõtteliselt kontaktivõimetu. Ma tean, mõistagi, et seda on NÜÜD kerge öelda. Ei ole tegelikult kerge, sitaks kurb on. Olen selles sama süüdi nagu iga teine. Ojulandi oleks pidanud ignoreerima. Valitsevaid jõudusid oleks kritiseerima pidanud, et nad midagi ei ütle. Tänavatele oleks pidanud tulema, selmet ärgata mitmeid kuid hiljem, "sõbralikult," või hell, pool aastat ja ca viis pagulasvastast meeleavaldust hiljem, "vastanduvalt."
näen selle taga ka empaatiavõime vähesust
Ja see ei mahugi mulle pähe,täpselt nagu Sa isegi ütlesid. Mispärast on kergem uskuda ELi "ajupesu" ja "uut jewro-NSVLiitu," selmet leida empaatiat inimeste suhtes, kes on mõne aastaga kannatanud kõike seda, mida eestlased korduvate okupatsioonidega aastasadu. Ühtlasi on ka väga hirmutav näha, kuivõrd pimedad ollakse ses' suhtes, et praegune EL on kõike muud kui oma algse võrdsete riikide liidu harta manifestatsioon. Tõepoolest, EL on inimvaenulikumgi, just sellisel moel, nagu pagulasvastased sooviks. Paradoks on muidugi selles, et seda 'inimvaenulikkust' kogetakse küll, ent üksnes enda suunal, keegi teine arvesse ei lähe.
Post a Comment