Ja kõigi eelmainitute järel eksisteerib ka Christopher Nolan (“Memento”, “Prestige”, “Dark Knight” jm), kes on võtnud kätte ja voolinud kummastava narratiivi justament unenäo kui sellise ümber. Pole üldsegi imekspandav, et “Inception”, olles ju õigupoolest teine film, kus Nolan võimutseb simultaanselt nii režissööri kui ka stsenaristitoolil, on tajutav ülimalt suurejoonelise isikliku nägemusena. Teatavasti on mees ise öelnud, et kinolinalt filmi jälgides pole tema jaoks primaarne mitte niivõrd meeldimise/mitte-meeldimise dihhotoomia (kuna lõppude lõpuks pole see ju muud, kui subjektivism), vaid tundmus, nagu nähtava teose autorid oleksid jäägitus armastuses otsekui oma hinge sellesse valanud. Ehk teisisõnu, filmimehe esiletungiv siirus peaks alati isikliku hinnangu üle trumpama. Kui aga taoline puhtsüdamlikkus kogemata jääb, on Christopher Nolan samuti öelnud, on tegemist ainsa juhuga, kus teda valdaks tunne, nagu oleks ta aega raisanud. Olen Nolan’iga kahel käel nõus, sest nii mitmelgi puhul olen isegi jõudnud analoogsele järeldusele. Loodavasse peab uskuma, see “liikuv pilt” peab muutuma miskiks, mida ei hoia koos mitte tehniline arsenal, vaid millele autor – läbi oma nägemuse – isevärki demiurgina otsekui hinge sisse on puhunud.
“Inception” leiab aset fikseerimata aja(stu)ga tulevikus, kus postmodernistliku ninanipsuna on inimestelt röövitud võimalus isegi oma unenägusid usaldada. Nimelt eksisteerib säherdune, loomulikult illegaalne, tehnoloogia, mis lubab – “ohvri” magades – viimase alateadvusest vajalikku informatsiooni teisaldada. Kuidas? Paigutades subjekti alateadvuse kellegi teise unenäkku (nagu DiCaprio kehastatud Cobb mõni aeg hiljem selgitab: teatav unenägija loob maailma, mille konkreetne subjekt seejärel oma alateadvuse abil rahvastab). Taolist toimingut määratletakse ekstraheerimisena ning kontseptsiooni kui sellist ideeröövina. Mõistagi pole see nii lihtne, kui minu üldsõnaline selgitus nähtavasti paista laseb. Ka lihtsamad protseduurid nõuavad rohkemat kui üht osalist. Ja jälgides oma ala profi Dom Cobb’i (Leonardo DiCaprio) ja Arthur’i (Joseph Gordon-Levitt) esmaseid tegemisi “Inception”-i
kiireloomuliselt liikuvate ning rõhutatult segadusse ajavate algusstseenide kestel, jäi vägisi kummitama tundmus, et Nolan sai hakkama – kas tahtlikult või tahtmatult – praeguseks päevinäinud ning tüdimuseni ärakäiatud kelmižanri vägagi innovaatilise taaselustamisega, kujundades sedavõrd tuttavale motiivile asupaiga milleski ääretult ebakonventsionaalses nagu on seda meie kujutlusvõime “figmendid”. Nolan teeb üüratult tänuväärset tööd ka ekspositsiooni osas, mida ta oskusliku maitsekusega minimaliseerib, tõugates vaataja juba eos peadpidi teadmatusse, kust pääsemiseks on ta sunnitud abi leidma ainuüksi iseenda taibust, seostamaks mõttepunktid nii ekstraheerimisega seonduva mütoloogia kui kasvõi ka Dom Cobb’i valusa mineviku osas.Kuid kelleltki “unenäo varastamine” või kasvõi komplitseeritum unenägu-unenäos tasand kahvatub selle kõrval, mida Cobb’il järgmiseks teha palutakse. Nimelt lausa karjuv manipulatsioon inimese teadvusega, mida tuntakse kui “algidee juurutamist” (inception). Suuresti suhtutakse sellesse kui müüti, mille olemasolu ehk isegi mööndakse, kuid mille õnnestumisest kellelgi senini tõendeid käepärast pole olnud. Jällegi, üheskoos säärase uskumuse ning Cobb’i järgneva otsiskeluga mitmeliikmelise meeskonna moodustamiseks, liigub mõte teada-tuntud röövilugudele, ainukese vahega, et tavapärastest lukuspetsidest ning ärapetvaist libekeeltest on
saanud lennuka kujutlusvõimega “arhitekt” Ariadne (Ellen Page) ning võltsija-imitaator Eames (Tom Hardy), kes tegeliku inimese artikultatsiooni ja kõnestiili õppinuna unenäos toda kehastabki, nõnda subjekti alateadlikku pertseptsiooni nina pidi vedades. Algidee kui
sellise karakteriseerimise algatuseks oleks ehk aga paslik meenutada üht mõttevahetust filmist endast (ja ma ei anna pead, et see mul veatult meeles on). Kui ma käsin sul mõelda elevandist, teed sa seda, ent sellisel juhul pärineb tõuge selleks ideeks minult, mitte sinult. Algidee juurutamine, vastuoksa, seisneb aga põhimõtteliselt selles, et subjekti alateadvus suunatakse peenekoeliste unenäotasemel teostatavate nihverduste resultaadina ise otsust langetama, s.t inimese teadvust voolitakse piisava koguse “välise” inspiratsiooniga, mis figureerib kusagil taju piiril piisavalt perifeersena, et alateadvus sellest alarmeeritud ei saa. Ja nii muutubki isegi oma mõte olemuslikult suhteliseks.Siia kõrvale poleks vast liialt ületähtsustav öelda, et “Inception”-i terviknarratiivi kontekstis on võib-olla et olulisimaks detailiks “tootem”, mille funktsiooni Arthur tiimi noorimale liikmele - Cobb’i äia Miles’i (Michael Caine) õpilasele - Ariadne’le muu info vahepeal selgitab. Tootem olevat niisiis üks kindel tükike materiaalsust, mida karakteriseerib kas teatav tegumood või koostiski. Nii on Dom Cobb’il näiteks messingust vurr, mis unenäos iialgi pöörlemist ei jäta, Arthur’il seevastu aga laetud täringud. Säherdune reaalsusest pärinev element muutub unenäos ülioluliseks, fikseerides omal määratud moel teataval elutähtsal momendil eristuse “reaalsuse” ja “unenäo” vahel.
Aga pöördume tagasi ettevõetava töö manu. Selgub, et sarnasttüüpi tipp-töö nõuab mitut unenäotasandit, mis kõik sünnivad pinnasest, millele eelnev tasand aluse on pannud. Eeskätt etendab kogu ürituses primaarset rolli “arhitekti” loodud esik-tasand, mille näol on tegemist hunnitu replikaadiga reaalsest maailmast, mõelduna antud juhul tekitamaks sihtmärgis tundmust, nagu lennuk oleks juba maandunud (kogu juurutamistöö toimus siis nimelt kümnetunnisel lennul Sydney’st LA’sse). (Kiire kõrvalepõikena – ja täpsuse huvides - olgu veel mainitud, et sedasorti mitmetasandilisuse puhul on nõutav ka, ütleme, süvauni, mistõttu sai seltskonda lisatud ka “keemik” Yusuf (Dileep Rao), kes vastava rahustava medikamendi igale osalisele (sealjuures iseendalegi) kokku segas). Ja nii järgnesid juba tulevased tasandid, millest igaüks oli sümeetriline edasiarendus eelnenust. Viimane tasand pidi sealjuures funktsioneerima võtmekohana, kus algidee juurutamine tegelikult aset leiab. Tööotsa tellija oli muuseas Saito (Ken Watanabe) – mees,
kellelt Cobb ja Arthur mõni aeg varem ühe nimetu korporatsiooni tarvis informatsiooni hankida olid üritanud. Nimelt soovis Saito, et nad istutaksid multimiljonidollarilise väärtusega naftafirma pärijale, Robert Fischer jr.’le (Cillian Murphy), pähe mõtte oma isa surma järgselt firma lammutada. Vastutasuks lubas Saito siiani seadusandlusvõimude eest pagevale (ning USA’s sissesõidukeeldu omavale) – kuna teda kahtlustatakse oma naise Mal’i (Marion Cotillard) mõrvas - Cobb’ile tema elu tagasi anda.Nii esilduski “Inception”-is ühel hetkel üpris vaimustav narratiivne lahend, kus ühe tervikliku loo haripunkti suunas triivivad “episoodid” olid ühtaegu mõneti vaadeldavad ka omaette lugudena, igaüks neist kätketud eraldiseisvasse “unenäkku”, oma panuste ning ajapiirangutega (ühel konkreetsel juhul näiteks oli esmasel unenäotasandil ärkamiseks vajaliku “tõukeni” aega kümme sekundit, teisel kahel juhul vastavalt aga kolm ja kuuskümmend minutit(*)), kuid ühtlasi ka teineteisest läbinisti sõltuvad. Rakendust leidis ka “väljaehitamata” alateadvuse vaheruum (limbo), kuhu – nagu öeldi – võis sattuda sel’ juhul, kui kõige sügavamal unenäotasandil surid. Miks? Sest kuigi unenäos suremine toob kergemail tasandeil kaasa reaalselt ärkamise, oli käesoleval juhul süvatasandiks tarvitatav keemia selle võimaluse välistanud, kuna ennemalt rohu toime kadumisele ei tulnud ärkamine kõne alla.
(*)Nagu mõnevõrra varem selgitati, on “unenäo-aeg” kumulatiivselt subjektiivne. Nii võrdub kümme tundi, mil Fischer, Jr. Sydney’st LA’sse lendab, esik-tasemel nädalale, teisel juhul kuuele kuule ja kolmandal kümnele aastale.
Mäletatavasti sai eelpool rõhutatud, et Christopher Nolan ei raiska liigset aega üldjuhul tüütule ekspositsioonile. Tükikesi siit-sealt ujub pinnale pidevalt ning vaataja ülesandeks jääb need aktiivse mõttetöö tulemusel loogilisteks jadadeks lõimida. Ja tõtt-öelda pole ju Nolan kunagi sedamasti mees olnud, et informatsiooni lusikatäitega publikul järel longib, justkui truu, peremehele konti pakkuv, koer. Jälgimine on ju lõppude lõpuks inimese oma asi, aga mitte loojaisiku mure (ja süüdistada võid pärast ainuüksi ennast, kui vajalikul hetkel mõttelõng mujale triivib või ihuhäda enam kannatada ei lase). Niiehknaa, antud ühenduses ei pea ma üldsegi silmas vaid nn. unenäo-mütoloogiat. Ka valulikud fragmendid Dom Cobb’i minevikust, tema naisest ja lastest, asetuvad loogilisse järgnevusse vaid järk-järgult, kiirustamata. Säärase ülesehitusega meenutaks ehk “Inception” isegi mõneti unenägu, sest, nagu üks karakter filmis teisele nentiski, ei mäleta inimene ju kunagi oma unenäo algust, mistõttu igakordselt valdab teda tunne, nagu oleks ta äkitselt justkui sündmustekeerisesse tõmmatud. Ja tõsi, juba esmaste narratiivsete taktidega õnnestub ka Nolan’il luua vaat et võrdväärne atmosfäär, mis kehtib samaaegu nii mõtteprotsessidele kui ka nähtava visuaalse tekstuuri tajumisele.
Ent esialgse vaatamise järgselt ei saa ma üle ega ümber ka mõningaist etteheiteist. Kuna mõistavail põhjusil olen ülalkirjutatu püüdnud hoida relatiivselt spoileriprii, piisab, kui ütlen, et vähemasti minu silmis oleks “Inception”-i avastseen võinud samahästi, et ka olemata olla. Ehkki algselt ehk segadusse ajav, ilmneb selle tähendus peatselt suisa kergesti ning sest’ peale näikse ettevõetavail tegudel olevat säherdune ettemääratuse maik, mis panuseid ja kaasnevaid riske tahes-tahtmata kohitseb.
Käesoleva kirjutise esitises visandis jäin mõtisklema selle üle, et Christopher Nolan on üks mu lemmikrežissööre suuresti seetõttu, kuivõrd osavalt manipuleerib ta niihästi oma karakterite kui ka publikuga suure ekraani taga. Isekeskis olen alati mõelnud, et mäng vaatajaga peaks olema omistatav igasugusele kunstilisele meediumile ning Nolan’i linateosed on ses’ suhtes hiilgavaks musternäidiseks. Muidugi olen ma sellistes asjades alati ka kergesti liimile läinud, mis sest, et täies teadlikuses.
Kuid Nolan’i värskeima üllitise viimne stseen (millest kaheldamatult interneti-ilm vatrab-vaidleb veel kaua tagantjärele) annaks otsekui tunnistust, et ju tuleb osata end ka teatud distantsile maandada, sest vahest võib küll küllale lihtsalt liiga teha. Ehkki vaieldamatult sobilik coda kõigele eelolnule (üldkontseptsiooni perspektiivist), jäi – okei, mind vähemalt – fade to black’i järgseid lõputiitreid silmitsedes valdama tunne, nagu poleks säärane lõpp narratiivsel tasandil täiel määral teenitud, põhjustades pigem rohkesti ad infinitum vastuseta jäävaid küsimusi, kui kasvõi katkendlikkegi vastuseid, millest igaüks seejärel oma loomupärase tõlgendusoskusega üle käia oskaks.
Aasta senini parim film? Siiani küll, kuid andke aega, meil ju teadupärast alles 7. kuu käsil. Best movie ever made? Nope.
8,5/10
__________
Fotod, ülevalt-alla: 1) Leonardo DiCaprio (Dom Cobb); 2) Joseph Gordon-Levitt (Arthur); 3) Ellen Page (Ariadne); 4) Tom Hardy (Eames); 5) vasakult-paremale: Leonardo DiCaprio (Dom Cobb) & Cillian Murphy (Robert Fischer, Jr.). Allikad: http://www.imdb.com/media/rm3502146304/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm3720250112/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm817857280/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm3737027328/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm3569255168/tt1375666.
2 comments:
Seda, et film Nolanile isiklikult korda läks oli hästi tunda, sest vaatamata lõpututele võimalustele ei muutnud ta filmi üleliia visuaalseks maiuspalaks, vaid paigutas suurejoonelisi võtmestseene igale poole laiali. Hiljem oli tunne, et võmalusi küll oli, aga tundus, et Nolan hoidis end sihilikult tagasi ja seetõttu jäi tunne, et visuaalidelt oli film tagasihoidlik.
Usun, et taoline taktika töötas filmi kasuks, sest visuaalne mastaapsus ei häirinud kordagi intensiivset mõttetööd ja millegagi polnud ka üle pakutud.
Kahtlemata. Ma isegi läheksin kaugemale, öeldes, et ega visuaalne vaatemängulisus polegi ehk Nolan'ile veel eesmärgiks omaette olnud, pigem kasutab ta ses' suhtes avanevaid võimalusi sihiliku, nagu sa ütledki, tagasihoitusega, justkui seda va "show, but don't tell" ütlust loodavasse üle kandes. Kuid samas piisavalt, et jätta neid inimesi, kes millestki sellisest eeskätt vaimustuvadki, tagantjärele rääkima - a la "oh, 'Inception'-is rulliti tänav taevaks" või "'Dark Knight' oli ikka paras tulevärk'".
Ja see ongi ühtlasi see, mis Nolan'i minu jaoks meeldivaks muudab, sest väidaksin, et ehkki hingelt pole ta "mainstream" režissöör, siis sellele vaatamata mõistab ta käia nö kaht jalga ja nõnda vaimustada mõlemat "vaatajagruppi". Täna jäi juhuslikult pilk peale ühele minutilisele klipile, kus Nolan praktiliselt ütleski, et püüdis filmi luua nii, et võid seda nautida nii analüüsides, kui ka lihtsalt vooluga kaasa minnes.
Mis aga otseselt "Inception"-isse puutub, võib aga öelda, et taktikaline väljapeetus võis Nolan'ile isegi karuteene osutada (ja mis ühtaegu takistab mul seda tükk maad paremaks filmiks pidamast, kui mehe senine looming).
Mida ma siis silmas pean, on see, et miski süžeepöördeiks rihitust ei tekitanud minus loodetud tundmust. Ja ette aimamine pole iseenesest halb. Näiteks "Shutter Island" tegi võimalikuks nautimise nii filmi vältel kui ka tagantjärele, sest isegi kui sa "aimasid" (mis isegi ilmselt oli eeldatav), ei teadnud sa kunagi "tervet pilti", ja kui sa selle juhtumisi tõesti ära arvasid, nautisid sa filigraanselt välja joonistunud teerada, mis selleni viis.
"Inception"-i proloog aga mõneti röövis säherduse võimaluse, kuna teatavast hetkest teadsid sa juba kindlalt, kuhu asi välja jõuab. Ja see omakorda tõmbas tollest hetkest alates toimuval sündmusteahelal pinge maha.
Ja siis veel muidugi lõpp. "Shutter Island"-i haripunkt toimis veatult, sest eelnenud loo näitlikustaval taustal seisid sa ühes peategelasega jutustusraja lõpus ning kas eksisid ühes temaga või oskasid osaliselt temast terasem olla. Mitte midagi (kasvõi kohe esimestest taktidest kui ilmneb "Teddy" vastumeelsus vee suhtes) eelnenust ei jäetud saatuse hoole, kõigel oli kanda oma roll.
Siin aga oli raamistik "kõik kokku on (võib-olla) unenägu" aga otsekui midagi kõrvalist, mis, küll kontseptsionaalselt sobivana, ei paigutunud eelnevail paaristunnil nähtuga kohe üldse mitte. Muidugi, YMMV.
Ja aitab kah, jahun juba millestki hoopis muust, millele eelnev kommentaar sihitudki polnud :)
Post a Comment