Head vana aasta lõppu ning uut aastat!

Hea kombe kohaselt meeleolukat vana aasta teele saatmist ning peagi saabuva uue rõõmsat kätlemist minugi poolt. Plaanisin küll esialgselt blogilainel käesolevat aastanumbrit ära saata mõne filmikirjutisega, ent paraku ainuüksi lõpetuseta mõtteavaldusiks need hetkel jäidki. Vahest toob uhiuus aastakäik värsket energiat, mis ka siitsinase blogi aktiivsemaks muundab, kes teab (Ei oskagi öelda, kas see on hea või halb, et viimaste kuude/nädalate jooksul on laekunud vähemalt 10+ linalugu, millesse idee poolest süüvida sooviksin). Muidugi hakkavad aga lõputöö ning muud säherdused kirjutised oma jagu nõudma, nii et ei oskagi praegult täpselt kosta, et mil moel aeg ära jaotatud saab. Seda enam, et Heietuste lugejaskond on -- mis seal salata -- piisavalt väike ning, julgeksin isegi öelda, juhusliku moega. Nähtavasti ei kaotaks keegi kuigi palju, kui minupoolt mõnda aega piiksugi ei kostakski.


Igatahes, suurepärast peotuju ning meeldejäävat aastavahetust! Ja jällelugemiseni juba uuel aastal.
_____
Foto allikas: http://www.mediainfluencer.net/wp/wp-content/uploads/2007/12/happy-new-year-fireworks.jpg

Jõulukingitused ‘09, Heietuste stiilis

Kuna lõviosa minu seekordseist kingitusist moodustab kenake ports varieeruvate linalugude DVD-sid, mõtlesin ma, et võiksin samahästi need ka siinkohal ette lugeda, kui mitte muul põhjusel, siis paljalt seetõttugi, et edasisest nimekirjast (mis põhimõtteliselt sai täidetud mitmegi mu, ennekõike viimaste aastate, lemmikfilmiga, v.a ühe erandiga -- mis paraku mul kinos külastamata jäi -- ja teisega, mis lihtsalt peaks plaadiriiulil eksisteerima) võib peagi kättejõudval aastal nii üht kui teist lähemalt puudutada, kasvõi seepärastki, et eranditult iga DVD pakub muhedalt lisamaterjali. (Muidugi, korralik käputäis filme ootab mind ka kõvakettal + nii mõnigi, mis, ehkki ära kaetud, pole tekitanud mõttearendustega veel virtuaalpaberile jõudnud. Teisisõnu, Alljärgnev nimekiri, vähemalt osaliselt, lisab vaid, nagu öeldakse, õli tulle. Mitte, et ma kurdaks, vastupidi. Olen seisukohal, et alati on etem, kui on rohkem, mitte vähem.)  Seega, pärast hüpet, seitse täiendust minu visalt arenevale DVD kogule, otseteed Jõuluvana kingikotist(!)...

• Christopher Nolan, "Prestige"

• David Cronenberg, "A History of Violence"

• Veiko Õunpuu, "Püha Tõnu kiusamine"(*) & "Sügisball"

(*)Antud nimekirjast paraku ainukene senini nägemata linalugu, kuna kinos jäi nimetet' teos kahetsusväärselt seiramata. Ja sellest rääkides... usutavasti käesolevast hulgast kindel pretendent värske aastanumbri sees tõsisema käsitluse saamiseks.

• Neil Blomkamp, "District 9"

• Guillermo del Toro, "El laberinto del fauno"

• Ja viimaks, kaaslane oma kahele eelkäijale (ning ühtlasi kahele kõige esimesele filmiDVD-dele, mida ma ostnud olen)... Francis Ford Coppola, "The Godfather: Part III"

Nõndapalju siis minu kingikoti telgitagustest!
__________
Foto allikas: http://farm3.static.flickr.com/2737/4085081401_e05bd95756.jpg

Firefly, “Trash”: Paljas kosmosekauboi, kõrbes.

Teatavasti on ametlikult PÖFF '09 juba ammuilma läbi (ehkki mitteametlikult olen ma veel kaks filmi võlgu, millest lähemat kirjemist ma ei oskagi hetkel ajaliselt kuhugile paigutada) ja jõululaupäev praktiliselt uksest sisse pressinud, mistõttu oleme järjekordselt sealmail, et Joss Whedon'i kultuslikult igihaljas FIREFLY letti võtta, ja seda juba üheteistkümenda jaoga, "Trash" (mis jätab kolm episoodi + filmi nähtavasti juba uue aastanumbri sisse). Kuid sütitava jõulutunde vaimus peaksin ennemalt tavapärasest esitusviisist veidikene kõrvale kalduma ning vähemasti möödalibisevaltki heastama nädalatetagused küllaltki karmid sõnad Whedon'i värske teleüllitise, "Dollhouse", aadressil. Ehkki tollal ei vaielnud ma põhimõtteliselt LiveForThis'i soovitusele ka julmalt vastu, suhtusin ma sellesse siiski mõningase skepsisega (mis iseenesest polnud ka pelgalt laest võetud). Ja kuigi mu seisukoht pole vahepeal muutunud ses' suhtes, kumb neist Joss Whedon'i lühiealistest sarjadest peaks väljateenitult kuuluma minu kõigi aegade lemmikTV nimekirja -- kasvõi kui märkida nimetatud teleüllitiste erinevust paljalt püsiva terviklikkuse pinnalt -- näitas viimati nähtud FOX'i katkestatud-sarjast-kiirelt-lahti-saamise taaskordse "double feature"-i teine osa ("The Attic"), et kui "Dollhouse" on hea, suudab ta seda olla samavõrd magusa mastaapsusega, kui Whedon'i minevikuloomingki (minu perspektiivilt v.a ANGEL, kuna selle vaatamiseni pole ma veel, uskuge või mitte, jõudnud). Ja ühtlasi, säherdused episoodid -- mis, kui Whedon'i juttu uskuda, eskaleeruvad järgemööda, kuni plahvatusliku kliimaksini välja -- muudavad omajagu realistlikumaks võimaluse, et kord tulevikus, kui "Dollhouse" juba piisavalt "seeduda" on jõudnud, võtaksin ka tema põhjalikuma käsitluse alla (kuigi tõsi, sellisel juhul peaks leidma miskisugune kuldne kesktee, kuna teatavat osa avahooajast võib vaikimisi vaid ülevaatlikult puudutada, kuna põhjust süvenenumaks analüüsiks lihtsalt poleks). Aga seniks, keda huvitavad minu seekordsed mõttekäigud/pikemad spoilerid FIREFLY-st, klikake linki...

"I seen you without your clothes on before. Never thought I'd see you naked."

- kapten Malcolm "Mal" Reynolds

__

"I played you from minute one."

- "Saffron"/"Bridget"/"Yolanda"

__

"'Cause I'm your medic... and however little we may like or trust each other, we're on the same crew. Got the same troubles, same enemies and more than enough of both."

- Simon Tam

__

"Also... I can kill you with my brain."

- River Tam

In media res avang pole üleüldise telemaastiku kontekstis enam ammu värske nähe. Paeluv võimalus ulatada vaatajaile kõigest intrigeeriv suutäis nähtavast lõpp-produktist, narritades neid "24/48/72 tundi varem"-stiilis subtiitritega ja lastes sündmusil seejärel omasoodu arenedes varemalt vihjet' finišisse rulluda, on liialtki ihaldusväärne ning vähesed TV-auteur'id suudavad ses' suhtes mingisugusegi resistantsuse välja töötada. Küsimus peitub siinkohal kahtlemata selles, kas kõike ülalöeldut ka veenva loomulikkusega serveerida osatakse. Ja kuigi mõneti võib näida pentsik, et kas FIREFLY on tõepoolest nõnda laitmatu, et on pea võimatu leida põhjuslikku alust mingikski kriitikaks, ei oska ma, kõigele vaatamata, käesoleval puhul lausuda muud, kui et "Trash" --kirjutatud kahasse Ben Edlund'i (kelle esmaseks stsenaariumiks FIREFLY juures oli mäletamisi simultaanselt naljakas ning sügav "Jaynestown") ning Jose Molina ("Ariel") poolt -- suudab valitud narratiivset raami maksimaalselt ära pruukida ning veel enamgi, sealjuures ka etteaimamatult üllatada.

Juba "Jaynestown"-i aegu sai rohkesti kiidetud Edlund'i oskust vormida säärane lugu, mis poleks tingimata kinni ainumalt ühes jutustuslikus aspektis, vaid suudaks kütkendada narratiivi varieeruvaid külgi, nagu ka nähtavaist sündmusist esilekerkivaid emotsioonitasandeid. Ja ehkki antud juhul peavad minu kuldavad tunnustusavaldused silmas Ben Edlund'i tööd FIREFLY-i juures, on ta sarnast jutustuslikku vormi vääramatu eduga jätkanud ka SUPERNATURAL-i man. Seda kõike arvesse võttes poleks usutavasti vale märkida, et tegemist on ühe andekaima TV-stsenaristiga käesolevast dekaadist (jah, justnimelt käesoleva -- erinevalt USA televisioonikriitikutest/blogijatest joonistub lõppeva aastakümne kontuur minu jaoks välja siiski aasta pärast, mitte praegusel momendil, ehk siis, igaühele oma).

Edlund'i ning Molina sulestatud "Trash" -- FIREFLY üheteistkümnes episood -- oli ühtlasi ka esimene kolmest saatusekaaslasest, keda 2002. aastal FOX enam eetrisse lasta ei mallanudki (mäletatavasti jäi viimaseks "telelinastuseks" õige pilootjagu "Serenity" ning sarja per se konseptuaalne finaal -- "Objects in Space" -- lükati telelaineisse hoopiski "Serenity"-le eelneva, s.o kümendana; teadupärast siis vaid üksteist jagu televisioonis ilmavalgust nägidki). Läbi "Trash"-i avaneb vaataja pilgule meeliköitev miksing petuskeemidest, vastastikusest üle trumpamisest ja huumorist, aga ka hellemaist teemaist, mis omakorda seostuvad otseselt "Ariel"-is juhtunuga.

"Trash"-i avastseenis -- ja kahtlemata senikäsitletud episoodidest ühes humoorikamalt konstrueeritud avamängus -- leiame purupalja kapten Mal'i istumas ühel üksikul kivil kesk' silmapiiril paistavate mägedega kõrbe (kõnealune pilt muuseas, juhuks kui käesoleva kirjatüki pealkiri pole piisav vihje, on esitet' ülal), sõnades enese ette, et "jah, see läks küll hästi", fraas, millesse annab sisse lugeda küll paraja koguse ambivalentsust, kuid omajagu segadust ei jäta külvamata ka Fillion'i poolt naelapea pihta tabatud miimika. Ent tõsi, oleks ju tavatingimustes mingisuguse karakteri säherdust tõdemust võimalik mõista otsesõnu, miks siis mitte antud juhul? Sest kui saaks viidata ühele korduvale motiivile, mis omal iseäralikul moel määratleb meie tegelaskujude elu-olu, on selleks tõik, et innukalt krabatud tööotsad lõpevad peaasjalikult alati olemuslikus vastandsuunas oodatule. Seega, miks mitte eeldada, et midagi läkski kardinaalselt viltu ning et Saatuse veidra vingerpussina pidi Mal muuhulgas ka oma riidehilbud loovutama?

Ülaloletatu paistab seda loogisemana, kui veidike hiljem, või õigemini, seitsekümmend kaks tundi varem, näeme Mal'i ajamas smuugeldamisäri kunagise vabadussõjakaaslase Monty'ga (Franc Ross)(*), kes, nagu peatselt selgub, olla vahepeal nurka heitnud Mal'ile omase poissmehe elu, ajanud maha oma "supipüüdja", kui kasutada Mal'i sõnapruuki, ning abiellunud kellegi Bridget'iga. Kui Monty mitmekordsete hõigete peale aga Bridget viimaks nähtavale ilmub, selgub kibekiirelt, et tegemist pole kellegi muu kui "Our Mrs. Reynolds"-i Saffron'iga, ehk siis õigupoolest Mal'i "naisega".

(*)imdb.com märgib Franc Ross'i tegelaskujuna "Monty Reynolds"-it. Lihtsalt kokkusattumus või, arvestades kahe mehe ühist ajalugu, võib-olla mingisugused, kuitahes kauged, sugulussidemed kahe Reynolds'i vahel?

Kuna mul polnud halli aimugi Christina Hendricks'i karakteri tagasipöördumisest, olin ääretult meeldivalt üllatanud, sest Hendricks on üks sääraseid näitlejatare, kelle osatäitmistele ekraanil on alati siiras rõõm kaasa elada. (Ja ma ei pea siinkohal teps mitte silmas tema füüsilist poolt, eksoleju?). Saffron'i roll iseenesest pole ju kergete killast. Selle kehastaja peab ennekõike tagama omalaadse segu naiselikust jõulisusest ning tasakaalustatud rütmist palja salakavaluse, õrna kaitsetuse ning "feminiinsete ahvatluste" vahel. Teisisõnu, tegemist on nõnda kirjutatud karakteriga, mille juures näitlejapoolsed tonaalsed äpardused (teatava külje üle mängimine, näiteks) võiks usutavuse aspektist hukatuslikukski saada. Kuid Hendricks on rolli lausa valatud, tabades vaevuhoomatavaid pooltoonegi justkui lennult.

Süda murtud, usaldab Monty vana relvavenna valusaid sõnu ja jätab "Bridget"-i järsult sinnapaika, ise kõnealuse situatsiooni pinnaks olevalt, "elutult" ning inimtühjalt, kuult varvast visates (sest sai ju ka maha laaditud Mal'i poolt soovit', nähtavasti, salakaup). Mal, seevastu, on sunnitud Saffron/Bridget'iga omapäi jääma, püüdes naist esialgu asjatult nii sõna kui ka laskudega oma teelt peletada. Sedalaadi järeleandmatus näib viimaks ka vilja kandvat, sest Saffron/Bridget paistabki tasahilju minekut tegevat, ehkki nentides, et Serenity kapten viskavat maha kordumatu võimaluse suurepärast raha teha, kuna tal olla selleks olemas kõiksugune tarvilik atribuutika.

Tagasi Serenity pardal heidab Inara Mal'ile aga ette, justkui hoiaks mees teda meelega väärtuslikest töövõimalustest eemal, sooritades oma varastamisi ainuüksi "tagavee kuudel" ning "slummides", selle asemel, et siirduda keskplaneetidele, kus teadupärast sooritati ju ka siiani tasuvaim tööots (kohalikust linnahaiglast ravimite röövimine "Ariel"-is). Kahtlemata peaks kõnealusest dialoogist erilist äramärkimist leidma muiet-põhjustav osa "suurte, loperdavate peadega geiša nukkudest" (olles samas kõnekaks näiteks Whedon'ile omasest, spetsiifilise vorminguga, huumorist), mis, nagu selgub, oli viimane "rariteetne" kaup, millega Serenity Alliance'i jälgiva silma eest kõrvale hiilis. Neist etteheiteist -- mida kindlasti ei kergendanud ka Inaralt kogemata huultelt libisenud au-riivav "pisivarga" väljend -- tiivustatuna siirdub kapten Mal Serenity kaubaruumi, kus nähtub peagi, et ta Saffron/Bridget'i siiski, nii igaks juhuks, laevale oli transportinud.

Kaubakonteinerist väljas, selgitab Mal'i võltsnaine Serenity meeskonnale rööviplaani, mille sihiks on "Lassiter", väidetavalt Maalt-Mis-Oli-ajastust (Earth-that-was) pärinev, käsirelvast originaallaser, mille puhul on tegemist harukordse väärtusega kollektsionäärirelvaga. Sarnaseid tukke olla säilinud veel üleüldse kaks ning ühe taolise asukohale pakubki Saffron/Bridget ligipääsu (mõisaplaan, turvakoodid jmt) -- töö, mis olla sedavõrd lihtlabane, et "praktiliselt röövib end ise". Antiikne "Lassiter" ise asuvat ühe rikkuri, Durran Haymer'i (Dwier Brown) salongis, viimase mõisas Bellerophon'il(**), kelle puhul on tegemist suurima teadaoleva Maa-Mis-Oli artefaktide kollektsionääriga. Sõjaajal olla hindamatu relv, "kaasaegse lasertehnoloogia esiisa", talle absoluutse mugavusega sülle kukkunud, kuna mees töötas Alliance'i ridades biorelvade eksperdina. Saffron/Bridget selgitab, et Haymer olla sihikule võtnud ümbruskonnad teadaolevalt väärtuslike esemetega, hävitanud kõik hingelised ning kraami seejärel enese valdusse haaranud.

(**)Linna-, kuu- ja osalt ka isikunimede näol olen varemgi märganud, et FIREFLY, lisaks varieeruvate kultuuride segu visuaalsele kujutamisele, pakub analoogseid jooni ka säherduste nimetuste vallas, laenates tihtilugu üht-teist "reaalse maailma" vanema ajaloo varasalvedest. Käesoleval juhul osundab Edlund'i/Molina skript "Bellerophon"-ile, mis teadupoolest pärineb Kreeka mütoloogiast, kujutades Heraklesele eelnenud "suurimat kangelast, kes võitles koletistega". Miks ma antud episoodi kütkeis aga taolise allusiooni üleüldse välja toon? Sest mõneti jäi mind kummitama mulje, vahest ebakorrektne, vahest mitte, et planeet/kuu (linn?), antiikmütoloogiast pärineva kangelasenimega peidab endas põhimõtteliselt sõjakurjategijat, kelle eesmärgiks oli süütute vere abil kiirelt rikastuda. Vähemasti võiks sihukesi tähendusvarjundeid välja lugeda Zoë näost, kui naine vaikides Saffron/Bridget'i selgitusi kuulab.

Välja töötatud plaan ise näikse, vähemasti paberil, üpriski vettpidav. Kuna artefakt olla märgistatud, ei tule kõne alla selle mõisapiiridest eemaldamine tavaviise -või vahendeid kasutades. Omanäoliselt geniaalse lahendusena pakub tehnikataip Kaylee niisiis välja, et kõige targem oleks kasutada Bellerophon'i automatiseeritud prügikorjamissüsteemi, mille saaks lihtsalt ümber programmeerida, et "ära viskamine" toimuks vaid neile meelepärases kohas -- ja selleks saab inimtühi kõrb, Isis Canyon, keskseist sündmusist tükk maad kaugemal, kuhu nad pärast kergesti järgi saaksid minna. Ja kuigi see osa plaanist toimib oma laias plaanis lõppeks oodatult, virutab see sõna otses mõttes äktšionist välja Jayne'i, kes alles siis meelemärkusele tuleb, kui ülejäänud seltskond sündmustega juba ühel pool on. Kuid sellest lähemalt juba edaspidi.

Samaaegselt kui ühiselt konstruitud rööviplaani tükkhaaval välja töötatakse, külastab Jayne aga Simon'it ning River'it, andes neile teada, et senikaua, kui "Mal'i pruut" laeval viibib, ei tasuks neil pigem oma eluruumeist ninu välja pista, kurikuulsad tagaotsitavad nagu nad on. River nendib seepeale, et Saffron on "valetaja" ning et "temast ei sünni midagi head"(***). Olgugi üleüldises plaanis suhteliselt lakooniline, ehkki tõtt-öelda seda sügavamalt mõjuv, on aga "Trash"-i nn B-šüžee lugu, mis leiabki oma algatuse hetkest, mil Jayne õe-venna omapäi istuma jätab. Nimelt usaldab neiu Jayne'i lahkudes oma vennale killukese informatsiooni, siiani varjus olnud teadmist, mis siiski sedavõrd tähendusrikkalt River'i näost "Ariel"-i lõpus mäletamisi loetav oli -- ta teadis, millega Jayne hakkama sai. Ja nüüd, tõdeb River ka Simon'ile, et Jayne pidavat "kartma, alates Arielist", "kartma, et me teame". Ning kui rääkida siinkohal kõnekaist näoilmeist, tähelepanu tasuks siinkohal pöörata Sean Maher'i filigraanselt välja mängitud ilmele, mis täielikuks mõistmiseks rohkemaid sõnu ei vajagi. Ka antud B-šüžee lõppresultaadist -- mis paljuski kindlustab üht teatavat laiahaardelist motiivi, mis FIREFLY tegelaskujusid narratiivi senisel edasiliikumisel sageli määratlenud on -- tuleb sügavamalt juttu allpool.

(***)Tükike dialoogi, mille ülimalt naljakas kliimaks jääb seekord Simon'i õlule, kuid sellest pikemalt juba lõpupunktide juures.

Kuigi Inara pealtnäha sai oma tahtmise väärikama sihtkoha näol, mille rüppest kahtlemata ka potensiaalseid kliente võib leida, ei kiida ta aga Mal'i et al plaane heaks, nentides, et lõppude lõpuks jäävad kõik asjaosalised vaid "tüssatuiks". Samuti ei soovi ta lähemalt kuulda ettevõtmise üksikasjadest, siirdudes Bellerophon'ile hoopiski omi asju ajama, kõiki ülejäänuid sealjuures omapäi jättes. Bellerophon, muuseas, on kinematograafilisel tasandil rabavalt teostatud linn (või planeet/kuu?), mis põhimõtteliselt seisneb usutavasti ainumalt rikkurite mõisates, mis ise asuvad õhus, mitu-mitu meetrit allpool veest ääristatuna (v.t pilti kõrvalt). FIREFLY per se nägu on veenvalt edasi andnud nii mitmedki seninähtud elemendid, millest aimdub erinevate kontingentide kunagine ajalugu, kuid antud juhul on tegemist hunnitu kunstilise kujutisega, mis on loodud võrratu kinematograafilise silmaga. Kiiduväärt, võiks öelda, ongi siinkohal nii David Boyd'i kinematograafia kui ka Vern Gillum'i režii(****).

(****)Ja kui meeliülendavalt ilusaist visuaalidest veel juttu teha, ei saa loomulikult märkimata jätta ka "Trash"-i avastseeni üksikust paljast mehest keset lõputut kõrbeavarust, kaaslasiks vaid tükk maad kaugemal, pilvevines, kõrguvad mäed.

Serenity teise süstikuga on Inara'ga kattuv sihtkoht fookuses ka Mal'il ning Saffron/Bridget'il, kes ühtse tiimina vargsi Haymer'i elamisse sisenevad ning peatselt "Lassiter"-iga silmitsi seisavad. Kuid siiamaani libedalt kulgenud plaanile lastakse ka kiirelt vesi peale, kuna Mal'ile ja "võltspruudile" satub peale eelnimetet' kollektsionäär isiklikult ning suur on Durren Haymer'i üllatus, kui ta Saffron/Bridget'iga äkitselt vastamisi seisab. Selgub, et viimane olla kuus aastat tagasi tema naine olnud, siis aga äkitselt nagu tina tuhka õhku haihtunud. Ka tollane nimi on naisel ilmselgelt teine -- nimelt Yolanda. (Informatsioon, mis hetki hiljem tingib Mal'i õigustatud, ent vägagi naljaka küsimuse, et kas veel üleüldse leidub kedagi, kellega "pruut" poleks aja jooksul leibasid ühte kappi pannud.) Siiski, järsud üllatused ning ka peatselt saabuv Alliance'i födekate armee ei morjenda Mal'i piisavalt ning "Yolanda" ning Durren'i vis-a-vis'd ära kasutades hiilib ta hetkeks tahaplaanile, visates "Lassiter"-i, nagu eelnevalt plaanis, prügišahti(*****).

(*****)Sellel, kes praeguseks tavapärasest rohkem episoodi otsest sisu haarava kirjatükiga siiamaani on jõudnud, sügeleb keelel nähtavasti küsimus, "mispärast?" Tõepoolest, on ju senini vaikimisi tavaks kujunenud, et käsitluseall oleva jao šüžee toimib pigem rikastava materjaliga, pakkudes, ütleme, minu enese üles märgit' sõnavadinale, vajalikku kinnitust. Küsimus selle järele, et miks ma sel' korral hulka põhjalikuma, ning arvatavasti "Trash"-iga vägagi tuttavate hingede jaoks ka igavama, teeraja valisin, peitub põhimõtteliselt selles, et kõnealuse episoodi lõpuhetkeisse asetatud suurepärane šüžeepööre ei omaks pooltki säherdust mõjukust, kui see lihtsalt niisama, muuseas, maha hõigata. Seega, üritan ma vähemasti teha katset, ehkki ilmselgelt ainuüksi läbi kirjasõna, "taas-luua" "Trash"-i sündmuste käik, kuni kliimaksihetkeni välja.

Relv paika sätitud sihtkohta ka jõuab (kuigi prügirobot saab Kaylee poolt konfigureeritud põhimõtteliselt viimasel hetkel ning kõige tipuks löövad esmased katsed sel' rindel ka Jayne'i nokauti) ning ka Mal'il ja Saffron/Bridget/Yolanda'l õnnestub süstikuga sündmuspaigalt vehkat teha. Ja ehkki esialgu võis tõesti näida, et vahelduseks on kapten ning tema kunagine võltspruut ühes paadis, kavaldab naine veel viimaselgi hetkel Mal'i üle, tehes ta nii relvituks kui ka "riietuks" ning kähku jõuamegi välja "Trash"-i in media res alguse proloogi, kus purupaljas Mal süstikuga lahkuvale kavalpeale sajatusi järele karjub. Aga kas Saffron/Bridget/Yolanda, kes juba kord varemaltki Serenity süstikut kiireks pagemiseks teadupärast pruukis, ikka oli nii kaval?

...HAH!

Peatselt oleme tunnistajaks, kuidas ähmis naine keset kõrbe, prügikonteinerist "Lassiter"-i tagajärjetult otsib. Järsku aga, langeb fookus konteineriäärteist kõrgemale ning keda me näeme?! Inarat! Ehk siis...

Petja sai viimaks ometi ise petetud. Selgub nimelt, Inara enese sõnutsi, kes samaaegselt "Lassiter"-i käes hoiab, et kõik toimunu oli algusest lõpuni detailideni viimistletud petuskeem, kindlustamaks, et Saffron, kellega tervel meeskonnal kollektiivne kana kitkuda oli, nüüd raudselt ka ninapidi veetud saaks. Samuti, plaan olla tulenenud Inara'lt eneselt. Nüüd, kuigi paberil, enamgi veel virtuaalsel, ei näi "Trash"-i coda nähtavasti sedavõrd põhjapaneva natuuriga, tuleks sellegipoolest märkida, et kõnealuse episoodi lõpplahendus töötab perfektselt mitmeti. Ennekõike, üks fundamentaalseist põhitõdedest, mida eelnevad kümme jagu meile tihtilugu meenutasid, on see, et varieeruvail põhjusil ei ole Serenity meeskond tööde sooritamisel just eriti "kibe käsi". Kuid pealehakkavat innukust jagub neil see-eest ju teatavasti piiramatuis kogusis, mistõttu ei näi ka häirivalt võõristav, et meie tuttav seltskond säherduse tööotsaga sina peale läheks. Jah, meie vaatajaina teame küll, konstrueerides oma arusaama in media res algusest, et kõik läheb lõppeks siiski, tuttavlikult, aia taha. Kuid see seik iseenesest toimibki ideaalse tähelepanu uinutajana, sest Edlund/Molina on suutnud luua loomulikult voolava narratiivi, mille eesmärgiks pole sugugi Mal'i jt valikutes kahtlemine. Ja nüüd, kui vägagi vaheldusrikka hoobina on olukord äkitselt Serenity meeskonna kasuks, oled sina, vaatajana, absoluutse üllatuse kütkeis. Sest, sarnaselt Saffron'iga, ei osanud ju sinagi toimuvast läbi näha, et midagi varjule pistetud avastada.

Milleni ma jõuda soovin, on see, et Ben Edlund'i ning Jose Molina poolt meisterlikult sulestatud "Trash" mängis meie pertseptsioonidega karakteritest ja nendega seonduvast, seninähtud, eluolulisest ajaloost. Kui alul võid sa Mal'i avasõnu tajuda üheti, on episoodi lõpuks narratiiv vastassuunda keeratud ning otseloomulikult langeb öeldavaile sõnadele hoopis teine valgusvihk, olgugi, et stseen on täpselt sama. Aga see selleks.

Viimaseks tahaksin ma juttu teha "Trash"-i küllaltki lakoonilisest B-šüžeeks, milleks on Simon'i piisavalt õhus rippunud küsimus Jayne'ile ning vastusest tulenev reaktsioon, mis tabab isegi Jayne'i ootamatu üllatuslikkusega. Nimelt möönab Simon, et mehe füüsiliselt ohtlik töö asetab ta kahtlemata kordi hiljemgi tema kui arsti lõikelauale, kuid mida Jayne peab meeles pidama, on see, et vaatamata kõigele, mida mees "teeks, ütleks või plaanitseks või kuidasiganes [temale&Kaylee'le] kallale ei tuleks", ei hakka tema kui arst iialgi Hippokratese vannet maha salgama. Mistõttu pole Jayne'il Simon'ilt ka midagi seesugust peljata. Mis aga Simon'i jutust isiklikult mind sügavaimalt köitis, oli noormehe tõdemus, et "laeva meedikuna" on temagi, sarnaselt Jayne'iga, üks tükike meeskonnast, meeskonnast, keda ühiselt painavad "samad mured, samad vaenlased" -- seega, neid kui kaaslasi peaks siduma usaldus, mitte "üks silm lahti, väits padja all"-stiilis usaldumatus.

Lõpetuseks veel mõningaid tähelepanekuid:

• Kenake lõik järgnevust: et naisel oma rööviplaanist vesta lasta, laseb Mal "Saffron"-i kaubakonteinerist välja (kastilt kaas pealt ära), "Trash"-i lõpp toob aga kaasa naise sattumise suurema konteineri sisse (ja kaas kinni). 

• "Trash" säras nii mitmegi ülinaljaka dialoogirea poolest, mis suuresti kerkisid esile vastavast situatsioonikoomikast. Kui Jayne õde-venda külastab, mainib ta lisaks ülalkäsitletule, et reeglina ei usalda ta "naisterahvaid". River kostab seepeale, et Jayne on ju naise nimi. Kuuldust silmnähtavalt häiritud Jayne kohmab vastu "aga Jayne pole naine!", nentides, et kui River säherdust juttu ei jäta, võib mees kohe "meheosi" näidata. Kõnealuse situatsiooni raamib Simon'i tõdemus, samaaegselt Jayne'i tegevuse jälgimisega, "I'm trying to think of a way for you to be cruder. I just... It's not coming." 

• Veel jätkuks läinud punktile. Stseenis, kus "Saffron" meeskonnale plaani selgitab (ja kus kõik, kui Inara sõnu silmas pidada, näitlemisega tegusad on), pahvatab Wash järsku, "Saffron"-ile viidates, et "mida tema siin teeb?!", kui eelnevalt naine arvanud oli, et piloot küsib ta käest hoopis, miks ta ise, omades kogu vajaminevat tehnikat, omal käel röövi läbi ei viiks. Viiv hiljem kordab Jayne uhke ning targa näoga sõna-sõnalt eeldatud küsimust, mis omakorda toob kaasa Christina Hendricks'i "Saffron"-i suurepärase reaktsiooni: (paus), "Good point!" 

• Veel, ammugi ei tohiks unustada ka käesoleva revjüü alul ära märgitud tsitaati River'ilt, mis kostub Jayne'i kohkunud kõrvu Simon'i monoloogi järel, põhjustades mehes loomulikult veel sügavamatki ärevust.

• Ja viimaks, FIREFLY hetkel-käsitletav osa sai autasustatud ka kahe SyFy Genre Awards auhinnaga (ehkki mul pole aimugi, millega täpselt tegu). Ühe neist – parima külalisstaari eest – viis ülimalt, ülimalt teenitult koju Christina Hendricks, teine preemia kuulus aga episoodile “Trash” tervikuna, kui parimale telesarja episoodile üldse. Voh siis!

Hmm, ja ongi siis vist praeguseks kõik. Nagu käesoleva kirjatüki eos tähendatud sai, jäävad sarja kolm lõppepisoodi (millest esimeseks on "The Message"), ühes kolm aastat hiljem valminud pikema filmiga, juba värske aastanumbri sisse. Mingisugust kindlakujulisemat plaani ja/või kuupäevi ma hetkel veel välja lubama ei hakka, kuid selge on see, et viimased FIREFLY-teemalised kirjutised tulemata ei jää. Mis siis muud, kui Joss Whedon'i oivalisest telesarjast jällekirjutamiseni juba uuel aastal!

Ja, arvesse võttes ametlikku jõulupühade algust, millest lahutavad meid vaid loetud tunnid -- meeldejäävaid, kingirohkeid ning esmajärjekorras rahulikke jõulupühi kõigile!
_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) Nathan Fillion (kapten Malcolm "Mal" Reynolds); 2) vasakult-paremale: Nathan Fillion (kapten Malcolm "Mal" Reynolds), Franc Ross (Monty Reynolds) & Christina Hendricks ("Saffron"/"Bridget"/"Yolanda"); 4) Christina Hendricks ("Saffron"/"Bridget"/"Yolanda"); 5) Summer Glau (River Tam). VLC snapshots. Erakogu.

PÖFFikaemus 2009, “Postia pappi Jaakobille” (“Kirjad isa Jaakobile”): Andestus. Üksindus. Usk.

Alljärgnevalt süvenen põhjalikumalt oma selleaastasele viimasele PÖFFikaemusele, ja tõelisele elamusele, Klaus Härö linaloole "Postia pappi Jaakobille". Kuna käesoleva filmi revjüü kallal sai toimetatud põhjalikumalt kui seniste juures ("Kuu" ning "Prohvet" sealjuures jäämas usutavasti lähemasse tulevikku), on järgnev mõttearendus mõistagi ka pikem, nii et keda spoilerid ei kohuta, klikake linki...

Kohe alustuseks tuleb ära mainida, et ma pole lähinaabrite kinoloominguga just eriline sinasõber. Siiani olin vististi näinud vaid ühtainust Soome linalugu, ja seegi oli mäletamist mööda koostöö mitme erineva riigiga. Esimene tõsisem põhjamaade kino katsumine väljendus mul Tomas Alfredson'i "Låt den rätte komma in" näol, mis lunastas enesele kibekähku positsiooni mu kõigi aegade lemmikfilmide õilsas nimistus. On harukordselt meeliülendav, et põhjanaaber Klaus Härö ühtekokku kuuenda täispika linateose "Postia pappi Jaakobille" saan teise säärasena tasahilju täienevasse nimekirja lisada. Öelda tuleb sedagi, et seekordselt välja sorditud PÖFFi filmidest kujunes "Postia" konkurentsitult minu vaieldamatuks lemmikuks (hoolimata aegamisi traditsiooniks kujunevast seigast, et tegemist oli minu sellaste kaemuste viimsest valitust, mõndajagu analoogselt läinud aastaga, kui ühena kahest kokkuvõttes lemmikuimast sai "lõpufilmina" ära nähtud Darren Aronofsky "The Wrestler"), ja mis seal salata, peaksin teda ilmselt ka kahe viimase aasta kokkuvõttes rikastavamaks ning parimaks PÖFFielamuseks.

Mannheim-Heidelbergis, Lübeckis ning Cairos põhi-, stsenaariumi-, žürii- ning publikuauhindu noppinud "Postia" -- režii ning stsenaarium Klaus Härö'lt (ehkki imdb.com märgib samas ka originaalse idee/skripti autorina Jaana Maakonen'i), kineomatograafia ning toimetamine vastavalt aga Tuomo Hutri'lt ning Samu Heikkilä'lt; kunstiline režii Kaisa Mäkinen'ilt -- pintseldab oma pealispinnal otsekui lembelt tüüne maali, manades silmi ette olustikuliselt vaikiva soomemaise maasopi, kuid oma fundamentaalselt tuumalt pulbitseb ainumalt 74 minuti pikkune lugu (suusoojaks olgu ära mainitud, et film oligi alul tegelikult televisiooni jaoks mõeldud) säherdusest, end järk-järgult koguvast ning lõppeks eskaleeruvast, emotsionaalsest tormist, mis meile kui tundepuhanguist distantseeritud või neid loomuldasa talitsevaile põhjamaa inimestele peaks iseäranis äratuntav olema. Kvintessentsilt jutustabki "Postia" hingematvalt kauni ning oma pimestavast natuurist tingituna deskriptiivseid sõnu väevõimuga rööviva, fenomenaalse loo inimlike valikute soonivast raskusest, vaoshoitusest ning üksindusest, emotsionaalsest kinnisusest ning senielatud elust tingitud uskmatusest.

Keset karget ja põhjamaist, sügiseselt koltunud, kasemetsa elab kõikehaaravas üksinduses, päevinäinud ning vihmast lekkiva katusega majas, pime isa Jaakob (Heikki Nousiainen), ainsaiks ülejään'd maailma tähistavaiks majakaiks paraja jalutuskäigu kaugusel asuv kirik ning igahommikune postiljon (Jukka Keinonen), kes jalgratta toel kohale vändates hõikab pastorihärrale neidsamu sõnu, mida annab edasi ka kõnealuse filmi pealkiri. Kirju on ajapikku kogunenud juba voodialusetäis, ent endiselt saabub lisa. Erinevail põhjusil meelehärmis inimesed igatsevad isa Jaakob'ilt kas nõuandeid või lihtsalt palveid -- üllas ning üdini altruistlik töö, mille katkematus seltsis vanaldane pastorihärra päevi õhtusse saadab. Jaakob peab sel viisil inimeste valulike meelte eest hoolitsemist oma kohustuseks, eeskätt Jumala enese pilgu ees.

Seda ei näi aga põrmugi mõistvat esiti tahumatuna paistev Leila Stein (Kaarina Hazard), armu saanud "eluaegne", kes vanglajärgse rehabilitatsiooni käigus vana, pimeda mehe juurde tööle saadetakse. Esipuhku ei usalda maskuliinne ning napisõnaline naisterahvas isegi isa Jaakobi puuet, veendudes viimase eksistentsis täielikult vaid siis, kui vanahärra ei näe ka silmist paari sentimeetri kaugusel edasi-tagasi välkuvat leivanuga. Leila ning Jaakobi omavaheline suhtlus on juba eos raskepäraselt kammitsetud, kuna pimedal mehel ei võta kaua tajumaks, et nende vahel haigutab üüratu sügavik, täidetuna ennekõike lausumata sõnadest.

Esialgu Leila ei adu, või vahest õigemini, keeldub sisimas mõistmast, missugust mõtet võivad omada tühipaljad kirjad võõrastelt -- ja, enamgi veel -- säärastele kirjadele vastamine. See-eest üritab ta vedada seanahka, valetades järjekordse kirja saatja nimetuks või pildudes suurema osa värskeimaist kirjadesaadetistest kaevu. Kuid isa Jaakob teab väga hästi, kes talle kirjutavad ning vastusena kas abistavaid fraase Piiblist või siis isa südamest pärinevaid palveid ootavad. Mõni inimene kirjutab mulle vaid korra, mõni paar, mõni aga kirjutab jätkuvalt, selgitab Jaakob Leilale. Üht järjekordset ümbrikku avades satub Leila parajale hulgale rahale. Sellest Jaakobile teada andes küsib viimane, kas rahasaadetisega ka kiri kaasas on. On küll. Kirjas tänab üks naisterahvas isa Jaakobit kunagiste abistavate sõnade ning raha eest, mis aitasid tal viimaks ometi oma vägivaldne mees seljataha jätta. Veidike aega hiljem näeme Leilat üksipäini, selg puu najal, istumas, rahapakike näpuvahel, mõtiskledes ilmseimast ettevõetavast sammust. Kuid seejärel siirdub ta rahaga siiski majja, asetades selle isa Jaakobi väiksesse rahakarpi. Seal avastab Leila aga üllatusega, et senini oli tagasihoidlik, ümmargune hoiukarbike täiesti tühjana seisnud. Jaakobilt aru pärides möönab mees, et olla tollele naisele saatnud kõik oma olemasolevad säästud: Mida mina nendega ikka teen, temal oli neid rohkem vaja. Ja ma uskusin, et ta tagasi maksab.

Taoline ülimalt isetu käitumine näib ka Leila tajutavalt paksunahksele olemusele teatava märgi jätvat. Ühel ööl satub naine peale postikandjale, kes pimedusvaiba varjus majja oli hiilinud, et -- mehe enese sõnutsi -- veenduda, et "eluaegne" vanahärra eluküünalt sootuks kustutanud pole. Leila eeldab seevastu aga -- osalt reflekteerides omaenese mahasurutud soovi --, et isa Jaakobi igapäevase postiga kursis postiljon oli nõuks võtnud hoopis äsjasaadetud raha röövida. Nii leiabki mees end ülimalt turske naise kägistamishaardest ning seejärel juba õuest, kust ta, ratas maapinnalt üles korjatud, ummisjalu pageb.

Kuid äkiline kallaletung postiljonile, olgugi, et innustatuna heast usust, näib keerduvat Leila ning -- otsese seosena -- ka isa Jaakobi vastu. Mööduvad hommikud, kus nimetu postimees ei sõida enam õuele, keerates ratta seevastu kogunisti poolelt teelt kõrvale, metsavahele. Tasahaaval ilmneb isa Jaakobi rühis süvenev rusutus, kirju ei saabu enam, püha kohustus Jumala range pilgu ees paistab vägisi soiku jäävat. Ühes vahest ehk perfektseimal kujul Heikko Nousiaineni jalustrabavalt harukordselt väljamängitud isa Jaakobi portreed esitavas stseenis näeme vanaldast meest lootusetuse ning ootlikkuse seguse näoilmega akna kõrval istumas, kõrv peaaegu et vastu klaasi, igatsedes ainumalt seda üht lauset, üht hõigatust, mis tema kui pimeda pastori eksistentsi taasmääratleks. Kuuldes ratast liginemas, liigahtab mees korraks, kuid osalt kuuldes, osalt vahest ette aimates selle järjekordset kõrvalepööramist, vajub isa Jaakob tühjalt lössi, justnagu oleks viimne lootuseraas temast välja pumbatud.

Ühel hommikul äratab isa Jaakob Leila, käskides tal juba välja otsitud uhkete hõbenõudega laua katta ja öeldes, et peatselt saabuvad neile tähtsad külalised. Pastor ise on aga selga ajanud oma jumalateenri rüü, siirdudes seejärel (Leila taga silkamas), kohalikku kirikusse, pruutpaari laulatama -- ühtlasi avastseen sellele osale linaloost, mida ma oletuslikult peaksin filmi lõpukolmandikuks; sellele osale "Postia"-st, kus ma esitaksin väljakutse kõigile neile, kelle hinges -- kasvõi tahtmatult -- midagi ei liigutanud, mistõttu silmade lõpuni kuiv hoidmine tekitas ilmseid raskusi. Kirikus pole veel hingelistki ning Jaakob saadab naise uksetaha pulmaliste tulekut valvama, konstateerides, et tal ise on veel asju ajada. Leila lähebki, tuima sõnakuulelikkusega, ja seisab tükk aega kiriku kõrval, kaaslaseks ainuüksi inimtühi maastik. Üksijäänuna püüab isa Jaakob palvetada, ent algatatud katsed kukuvad läbi. Kui naine kirikusse naaseb, et ilmselge teatavaks teha, seisab ta silmitsi murtud, vana mehega, kes viimsest lootusekübemest kinni haarates oli ette võtnud tee ainsasse kantsi, kus eeldas mingigi võimaluse olemasolu inimesi aidates Jumalat rõõmustada. Kuid kirik püsib tühjana; ja isegi neid pole, kes ristimist sooviksid, õhkab Jaakob südantlõhestavalt. On ta ju "vana, pime mees", kelle "teenistust" enam ei vajata. Kogu selle aja -- oletavasti mitmete aastate pikkuse, kui otsustada kirjade lademete järgi kodus, voodi all (ehkki taolised detailid jäävadki filmis tänuväärselt lahtiseks -- a la kuna/kuidas isa Jaakob pimedaks jäi jmt) -- räägib isa Jaakob Leilale murtult, arvas ta, et täidab oma kohustust Jumala palge ees, kuid nüüd, tõele näkku vaadates, mõistab ta, et tegi seda sootuks iseenda tarbeks. Kirjad tähendasid mehele sidet maailmaga, justnagu vaikimisi osundades, et pime isa on ikka veel oluline, "vajalik", prii äraunustamise piinavaist kütkeist.

Leila ei kosta seepeale midagi, pöörab vaid sõnatu osavõtmatusega selja ning lahkub, pimedat vanameest saatuse hoolde usaldades (mis sunnib isa Jaakobit õige pea kirikupõrandale pikali heitma, kuna väljas alustab murdmist võimas äike). Tagasi kodus, näib naine julma sihikindlusega kasutavat avanevat juhust lahkumisest, pakkides oma ainsa kohvri ning tellides takso, kavatsedes viimase kinni maksta osaga rahast, mille ta just Jaakobi rahakarbist varstatatud oli. Kinnise loomuga, sõnaaher naine isegi istub kohalejõudnud taksosse, kuid otsustab viimasel hetkel siiski äramineku kahjuks. Kliendita takso lahkumise ning sünge äikesevihma ladistamise taustal näeme üheainsa kohvriga üksikut naist, seismas õigupoolest selle hea inimese lävepakul, tänu kellele -- nagu mõni aeg varem juhtumisi selgus -- ta üleüldse taaskord vabadust nautida saab. Sellesama hetke ajel näib Leila oimavat oma julma teguviisi tagamaid, otsustades end ligimese unarussejätmise eest ise karistada. Ühtlasi adub vaataja tulevate stseenide taustal, milles täpselt seisneb see lausa põletav piir, mille Leila enese ning ülejäänud maailma vahele tõmbab. Hetkeil, kus kaadri fookuses on vaid katkisest katusest lekkiva vihma tilkumine isa Jaakobi kirjadele (ülimalt kaunis kineomatograafiline liigutus); kus me oleme tunnistajaiks Leila üdini meeltliigutavaile ettevalmistusile oma elu lõpetamiseks; ja kus isa Jaakob näib olevat leidnud üksipäini tee koduni justament sel' hetkel, kus senini mõtisklusse vajunud, paljasjalgsena laual seisval, Leilal on juba silmus kaela ümber -- silmus, mille naine kaelast võtab ning röögatult hingematva stseeni jooksul oma pea kõrval, õhus, hoiab, kuulates samas vaikides isa Jaakobi otsivaid hõikeid, et kas naine veel seal kusagil olemas on, justkui polekski vahepeal midagi mainimisväärset juhtunud. Just nende hetkede konvergentsist lähtuv kvintessents aitab meil, vaatajaina, mõista, milles seisneb Leila sedavõrd rõhuv kinnisus ning ükskõiksus. Naine nimelt taipab, et on leidnud pimedas isa Jaakobis nähtavasti ainsa inimese oma elus, kes suudab reservatsioonideta andestada. Säärane inimene, kellele olemasolusse uskumisest ta seniajani kangekaelselt keeldunud oli (nägemata võimalikku kaaslast isegi oma lihases ões, nagu filmi alul ilmneb).
Kaarina Hazard'i poolt suurepärase nüansirikkusega kehastatud Leila Stein'i karakteris näeme üht silmnähtavalt elust piinatud hinge, kes on konstrueerinud enese ümber läbimatu kindluse paksunahalisust, tehes ta seeläbi sedavõrd elutruult haaravaks, ent simultaanselt ka raskesti loetavaks. Tema järk-järguline progressioon avatuse suunas -- mille ülivõimsast ning psühhiliselt laastavast kliimaksist räägin lähemalt veidike hiljem -- on sedavõrd loomulik, sedavõrd inimomaselt realistlik, et selle detailitruuks kirjeldamiseks napib adekvaatseid väljendeid.

Järgmisel hommikul on Leila postiljonil juba kaugemal tee peal vastas, nõudes aru, mispärast mees juba nädalaid isa Jaakobile kirju pole toonud. Ilmneb, et tõepoolest polnudki midagi tuua ning postimehe kandekotis tuulates jõuab naine isegi samale järeldusele. Aga sõida ikka õuele ning hõika, soovitab naine postikandjat. Isegi kui midagi anda pole, hõika ikka. Järgneva päeva hommikuvalguses -- kus leiame Leila kaevu kallal kohmitsemas, et ämbri abil kord sinna pillutud kirju viimaks ometi ära päästa -- näemegi postiljoni saabuvat, ise hõigates: "Kirjad isa Jaakobile". Leila, kellel õiged kirjad kaevusügavusest päästmata jäidki, läheneb mehele, kes pistab talle seejärel pihku suvalise ajakirja -- reaalsust varjavaks kometimänguks, tasahilju hajuva illusiooni kinnistamiseks.

Kuid isa Jaakob adub toimuvat liigagi hästi. Momendil, mil Leila keedab talle kokku naeruväärse loo kellestki, kes plehku pannud koera eest Jaakobilt palveid palub (väljamõeldud looke, mille inspiratsioon tuleneski ilmselt sest' tavapärasest, vahest isegi "kollasest" ajakirjast), väljendub isa Jaakobi silmis vaikiv arusaam, tasane taipamine, et ega kirju ei tule enam, see aeg on möödas -- jäänud on vaid teda viimaks ometi mõistev lakooniline kaaslane, kes on otsustanud talle headmeelt valmistada. Ta otsustab aga läbinähtavuse reetmise kahjuks, pealtnäha tagasihoidlikult rõõmsal moel illusioonis kaasamängimist jätkates. Ent vähemasti osaliselt vana, murtud mees siiski eksis. Teine, ja ühtlasi viimane, kiri, mida Leila seejärel Jaakobile "ette lugema" asus, oli "kiri", mida vaoshoitud, pime pastorihärra juba sedavõrd kaua "lugeda" oli igatsenud ja ühtlasi käesoleva narratiivi emotsionaalse tormi kliimaks -- see oli metafoorne kiri, mis ringles kummagi karakteri pea kohal sest' ajast alates kui nad esmakordselt kohtusid. Leila räägib nimelt loo, mis raskemeelse valusööstuna südamesoppidest läbi tormab, loo suurekasvulisest ning jõulisest noorest tüdrukust, kes võttis kord enda kanda kõik need hoobid, mida tema ema üritas anda tüdruku beebist pisiõele; loo, kus seesama turske tüdruk oli saanud täiskasvanuks, pidanuna välja kannatama seda, kuidas tema noore õe abikaasa käitus õeraasuga täpselt samamoodi nagu üritas seda kord teha tema oma lihane ema; loo, kus seesama naisterahvas ei kannatanud lõppeks enam välja, tehes vaid midagi ainuvõimalikku oma õe säästmiseks. Kuidas saab minusugusele andestada, küsib kergeist, ent seda rohkem mõjuvais ning siirais pisarais Leila. Kes on selle kirja autor, pärib hingepõhjani liigutatud isa Jaakob naiselt, Leila Stein, eksole? Seejärel siirdub Jaakob tuppa, naasedes peatselt küllaltki koguka kirjapakiga. Mäletad, kuidas ma sulle rääkisin, et mõni inimene kirjutab mulle vaid korra, mõni kaks, mõni seevastu aga jätkuvalt? Sa imestasid, et mispärast mina sinule armuandmist taotlesin? Need kirjad siin on sinu õelt, see oli tema soov minule, tema oli üks neist, kes mulle jätkuvalt kirjutas. Seejärel tõuseb isa Jaakob istukilt, kus ta juba kordi varemgi etteloetavaid kirju kuulanud oli, kesk' sügiseselt kolletavat kasemetsa, pleekinud ning kulunud värviga aiatoolidelt -- fantastiline mis-en-scene, mis kasvõi selle ühe kujutise najalgi annab mõista "Postia" kunstilise režii tippklassist --, liikudes tee ning kohvi valmistamise ettekäändel taaskord tuppa, jättes Leila aga kirju lugema. Tagasiteel tuppa, õieti veel Leila tooli juures, näib isa Jaakobil aga kaduvat tasakaal, kuid naise kiire reaktsioon ennetab mehe kukkumist. Selle ühe, lühikese hetke jooksul, mil Leila ning Jaakob käest kinni hoiavad, näivad nad ometigikord olevat justkui võrdsed, otsekui inimesed, kes on kumbki paljastanud oma hinge ning saanud seeläbi üheks tõega, mille haardeist senini sedavõrd pingsalt eemale oli hoitud. Üks neist mõistis lõppude lõpuks, et endassesulgumises ei peitu tegelikult soovitud lahendus, samas kui teine tajus viimaks puude taga enesepettuse metsa, millest siiani visalt mööda vaadatud sai. Mõlemad neist olid kui oma rajalt eksinud, ent kirjade kui selliste olemasolu tõi nii Leila kui ka Jaakobi ellu niivõrd vajaliku kursikorrektsiooni -- võimaldades ühel end aastaid vaka all hoitut ometi avaldada ning teisel mõista oma tegevuse tõelisi tagamaid ja sellega rahu teha.

Üksijäänuna süveneb Leila oma õe kirjadesse, tõdemuisse, et kunagine kangekaelsus vanglasse saadetud kirju mitte avada tingis vaid oma lihase õe üksindusse isoleerimise. Ilma temata pole mul kedagi ja ma ei taha üksi olla, kirjutab Leila õde isa Jaakobile. Koguka naise palgeilt veereb üksik pisar. Ta mõistab, et oma "eluaegse" perioodil ei karistanud ta üksnes iseend, vaid ka sedasama, kelle kannatamise jätkumist naise süda ühel hetkel minevikus enam välja ei kannatanud.

Kuid Klaus Härö pole nõuks võtnud oma jutustuses "head" lõppu pakkuda. Tuppa naastes leiab Leila köögist kildudeks purunenud kruusi ning veidike maad eemalt maast lamamast, nähtavasti infarkti saanud, isa Jaakobi. Äkkvaluliku ootamatusega on Saatus (või Jumal?) momentaalsed edusammud Leilalt käest krabanud, asendades need tühjusega, mis polnud enam kauem valiku küsimus. Kui valge linaga kaetud isa Jaakobit surnuautosse tõstetakse, seisab Leila üksipäini vana, pimeda mehe lävepakul, kaaslaseks vaid kohver ning selle äärele asetatud kirjadepakike õelt. Naine seisab endiselt seal, ka siis kui tagasihoidlik autoderivi -- ees politsei, taga surnuauto -- maja eest, kaskedest ääristet' teele keeravad. Ta seisab endiselt seal, kohver käeotsas, kui autod on hetke vältel paralleelselt avatud kaevuuksega, vesise sügavikuga, mille lõplikku rüppe jäidki need viimased isa Jaakobile mõeldud kirjad, kirjad, mida tol momendil Leila oma mõistmatuses vanale mehele keelanud oli. Leila seisab endiselt seal, ka siis kui teele keeranud autod satuvad kokku taaskordselt saabunud postiljoniga, kellel pole aga enam, kellele hõigata, kasvõi ainult illusioone. Löödud mees haarab omal postikandja mütsi peast ning jääb ühena kahest matuselisest teepervele. Ka "Postia" viimses stseenis seisab Leila endiselt isa Jaakobi katkise katusega maja lävel, ainus kohver enese kõrvale asetatud ning pakike õelt isa Jaakobile saadetud kirjadest sealsamas kohvriäärel.

Üksikut Leilat seirates mõtled tahtmatult, et tema jaoks ei lõppenud ju kõik nõnda halvasti, ega ju? Isa Jaakobi viimaseks teoks jäi võib-olla et üllaim toiming üldse, ulatada Leilale andestavalt tagasi tema elu, millesse uskumise naine juba ammu peast oli heitnud. Kuid miks siis, kui "Postia" coda pakub vähemasti imekergetki lootusekiirt tulevikuks, kasvõi ainsale karakterile, valdab mind ikka veel -- päevi pärast linaloo nägemist -- sõnulseletamatult lõikav valu, igal korral, kui ma mõtlen seepeale, kuidas isa Jaakob suri sama järsult, nagu jäid äkitselt saabumata ka temale adresseeritud kirjad? Tõtt-öelda pole vastust tarvis kaugelt otsida. Kaarina Hazard'i, aga kahtlemata ka Heikko Nousiainen'i karakterilahendid pakatavad tõetruust emotsionaalsusest, sarnasest, mida tänapäevasel kinomaastikul näivad asendavat massikonsumptsiooniks mõeldud melodramaatilised karjumised ning kurjakuulutav taustamuusika. Oivalise minimalistlikkusega "Postia", pakkudes ainult kaht, ja õieti isegi vähese dialoogiga, rolli, saab loomulikeis, elulähedastes toonides -- panustades suuresti ka reaktsioonidele, näoilmeile ning looduslikule taustale -- hakkama sellega, mida suudab vaid valitud ring filmimeistreid -- luua usutavad, käega katsutavad tegelaskujud, kellest lahkuminek on paratamatult nutmaajavalt valulik.

Minu hinnang: 5 tärni+++++
______
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Kaarina Hazard (Leila) & Heikki Nousiainen (isa Jaakob). 2) Kaarina Hazard (Leila). 3) Heikki Nousiainen (isa Jaakob). 4) Heikki Nousiainen (isa Jaakob) esiplaanil, Kaarina Hazard (Leila) tagaplaanil.

Allikad: 1) http://www.viff.org/tixSYS/2009/templates/images/filmstills/3147.jpg; 2) http://www.ses.fi/gfx/elokuvat/postiapappijaakobille.jpg; 3) http://www.nordiskfilmogtvfond.com/managed_assets/images/090528043024_b1a46fc5ce_thumb.jpg; 4) http://www.iffmh.de/en/Presse/Downloads_2009/postia_pappi_2-3MB_1.jpeg

Veel ühe filmi jagu PÖFFi järel + pisuke rant

Tänane kujunes siis päevaks, mil otsustasin vaatama minna oma seekordse PÖFFi kuuendat filmi. Kui äsjaöeldu kedagi segadusse ajas, tuleks meenutada, et sedapuhku sai "kindlalt" valitud viis linalugu, ent kuues jäi veel lahtiseks. Nüüd kujuneski siis säärane olukord, et kuues sai ära seiratud enne viiendat, mille aeg sõuab kohale homme…

Igatahes olin päris õnnelik, kui nädala alul sai valik langetatud Jacques Audiard'i värske filmi "Un prophète" kasuks. On teine ju kuuldavasti tõsiselt võetav kandidaat ühe võõrkeelse filmi Oscar'i nominendiks ning äsja pälvis linateos ka USA prestiižema kriitikuteühenduse, NBR'i (National Board of Review), kõrge tunnustuse, saades nende silmis parimaks võõrkeelseks filmiks. Aga muidugi keerasid Ateena vabatahtlikest keskkooliõpilastest asjamehed nauditava elamuse kihva.

Alul linastus viibis, mis iseenesest oli veel talutav, kuigi süda juba aimas halba. Kui film juba käima oli läinud, algasid aga viperused subtiitritega, mida põhimõtteliselt kuni lõpuni välja rookida ei suudetud. Okei, kusagil poole tunni pealt vabandati küll ning lubati uus film valida, aga vähemasti mina ei käi ju filmifestivalil lihtsalt suvalisi asju vahtimas, onju? Kuid minekut teha ma ka ei tihanud, nii et eks mõneti ole "nali" siis minu kulul. Koduteel arutlesin isekeskis, et laias laastus 1/3 filmist oli näidatavalt kvaliteedilt OK, 1/3 "käis kah", kuna julma viivitusega subikad sai siiski tagantjärele ära lugeda ning viimaks 1/3 filmist'st jooksis täiesti mööda külgi maha, sest laske või maha, aga ei mõista ma räägitavat prantsuse keelt ning vene keele varesejalgu ka lugeda ei oska. Jällegi, ilmselt on "nali" minu kulul.

Igatahes esialgne mulje, mille sain, oli veel tohutumalt rikutum kui Jarmusch'i "Limits of Control"-i oma, millega keerati vaatajaile ka omajagu, kuid "Prohveti" puhul tehtu jätab tookordse kogemuse siiski pika puuga varju. Ühesõnaga, kui kord koju jõudsin, võtsin jällegi hea Interneti appi ning mõne aja pärast peaks -- loodetavasti korralikus kvaliteedis ning sünkroniseeritud subtiitritega -- "Un prophète" käepärast olema. Kuna plaanisin nagunii oma viimastest nähtud filmidest (+ eeldatavalt ka "Moon"-ist, mis "Limits"-isse süvenemise tagajärjel õigeaegselt käsitamata jäi) kirjeta tuleva nädala jooksul, kuna nädala algupoolel on paraku ka muud tegemist, pole kogetust printsiibis lahti ühti.

Mispärast ma siis seletan siin? Blogi või asi, kui aegajalt kaevelda ka ei tohi, eks!

PÖFFikaemus 2009: “Limits of Control” (“Võimu piirid”): Subjektivism, juhtumisi?

Läinud kolmapäev kujunes minu seekordse PÖFFikogemuse suhtes esmakordseks "double-feature" päevaks, kuna sai nimelt järgemisi ära kaetud kaks linalugu, Duncan Jones'i täispikkuses debüütüllitis "Moon" ning indie kino vaieldamatuks liidriks peetava Jim Jarmusch'i värskeim suurele ekraanile mõeldud teos "Limits of Control". Tõsi küll, esialgu mõtlesin oma kirjutiste avaldamisel lähtuda otsesest vaatamisjärjekorrast, kuid Jarmusch'i "Limits" painab mind märkimisväärselt jagusa meelekindlusega, et seks' üheks korraks võiks reegleid siiski veidike murda ning, nagu mainit' režissöör oma filmiga isegi soovitab, lasta kanda end kanda kujutlusvõimelisest hoovusest...

Kui ma päris puhast tõtt ütleksin, ei oska ma "Limits"-ist isegi veel nüüd midagi konkreetset ning "kivisse raiutut" arvata – tõsi, käesoleva mõtterägastiku lõppfaasis pakun küll välja ühe võimaliku tõlgendusmudeli, ent “Limits” oskab neid tagantjärele genereerida veel teisigi. Paar esialgset tõika Jarmusch’i värskeima linaloo suhtes ilmnes muidugi küllaltki kähku. Esiteks, need vaesed paganad, kes tavatsevad üldjuhul David Lynch'i loominguliste veidruskõverate kallal iriseda, peaks ilma ühegi kahtluseta Jarmusch'i uusima linaloo suunas juhendama. Ja teiseks, oh mind vaest ignoranti, kes ma täiesti ausameelselt leidsin veel nädala alguses, et ega ilmselt Park'i "Bakwji" olemuslikku veidrust miski ega keegi üle ei trumpa. Kuid just see ongi ju tegelikult säherduste filmifestivalide puhul tänuväärne, isegi kui sa lubad endale sarnases stiilis märkusi, leidub alati midagi, mis seninähtul põhineva arvamuse põhimõtteliselt minema pühib. Ja oma essentsilt Jarmusch'i "Limits" kahtlemata midagi taolist saavutas.

"Parimad filmid on justkui unenäod, mille nägemises sa kunagi kindel pole", lausub pooleldi unistavalt üks "Limits"-i tegelaskujusid, "Blond", Tilda Swinton'i kehastuses. Teatud tasandil sõnastab ta -- kas siis vargse sihilikkusega või vahest ka kogemata -- filmi loomingulise coda kui sellise. Sest Jarmusch'i "Limits" triivib pidevalt eemaldudes üha kaugemale konventsionaalsest "filmi" mõistest, sarnanedes pigemini iseäralikult hüpnootilise, metafüüsilise mõtisklusega, mis kandub linaloo vältel edasi läbi ülimalt minimalistlikku dialoogi, ja, vaatamata oma rõhuv-iroonilisele lakoonilisusele ning absurdismile jääb nii mitmelgi juhul ka aja vaikiva mööduvlikkusega kõrvu kumisema (muuseas, "Limits"-i stsenaarium -- pärinedes Jarmusch'i enese sulest -- sisalduvat ainuüksi kahekümneviiel leheküljel). Jim Jarmusch on teatavasti ise tõdenud, et ta olla soovinud luua "actionfilmi ilma action'ita" -- ja kui oma tuumalt staatilise liikumatuse läbi määratlevad karakterid on mingikski indikaatoriks, Jarmusch enesele seatud eesmärgi ka saavutas. Tõepoolest unenäoliku natuuriga, otseselt inimomast haistinguteadvust mõjutav "Limits" ei paku oma šüžeelt midagi loogiliselt ning koherentselt mõistetavat, vaid õieti hoopis vastupidi.

Nimetu karakteri, kellele filmi cast'i nimekiri viitab vaid kui "Üksikule Mehele" -- igapäev koosneb maneerlikult konstruitud rutiinseist tegevusist nagu Tai-chi ning ilmtingimata kahest erinevast kruusist kohvi joomine (ning sellega seonduvat numbrimütoloogiat, millele hiljem lisandub ka korduv nr.3, ärme hakka parem üldse torkima); ka ülikondi näib ta vahetavat regulaarsete intervallide tagant -- kohtub lennujaama ootesaalis kahe härraga, kellest esimene -- väidetavalt "boss", karakterinimega "Kreool" -- kõnetab meest ainuüksi varieeruvate võõrkeelte segus, mille kõrvalistuja seejärel inglise keelde ümber tõlgib. Päring "Sa ei oska hispaania keelt, eksole?", millega eostub ka kõnealune konversatsioon, saab õigupoolest korduvlausungiks kogu ülejäänud filmi vältel, hoolimata, kas edasine vestlus ka hispaania keeles jätkub. Vaid hispaania, kreooli ning prantsuse keeles jutlev mees, kes veeretab samaaegselt pihupesas inimsilma meenutavat juppi, jätab oma tegumoelt ning ennekõike juhtnööridelt vägisi mulje otsekui mingisugusest šamanistlikust arbujast -- ning eks, kui juhinduda "Limits"-i puhul filmi haistingteadvusele suunat' mentaliteedist, ole vahest selleski tõlgendusmudelis omajagu tõtt. Mees nõuab meie peategelaselt tema edasisis tegevusis nii kujutlusvõime kui ka praktiliste oskuste pruukimist, lisades juurde sedagi, et "kõik on subjektiivne". Edasi jätkab mees kreooli keeles, öeldes, et "See, kes mõtleb, et ta on suurem kui ülejäänud, peab minema surnuaiale. Seal näeb ta, milline elu tõeliselt on --[vaid] kämblatäis tuhka" -- kaks dialoogirida, mis leiavad hiljem tundeküllase korduse flamenkotantsu saatva laulja suu läbi.

Muidugi pole see aga veel kõik, mistõttu Üksik Mees (kelle rollis võib näha Isaach De Bankolé't, keda Jarmusch'i filmograafiaga lähemalt tuttav inimene peaks mäletama nii filmidest "Coffee and Cigarettes" kui ka "Ghost Dog: The Way of the Samurai"; Siinkirjutaja oligi, häbi tunnistada, senini Jarmusch'i loomingust näinudki vaid viimati mainit' linalugu. Bankolé't tean ma juhtumisi aga von Tier'i suurepärasest "Manderlay"-ist.) kuulab tõsisel ilmel sedagi, kuidas tal kästakse minna "tornidesse" ning "kohvikusse", "paar päeva oodata" ning seejärel "viiulit otsida". Senini transkribeeritud ridade lõppu jäi aga veel kaks -- mille tõlget oleksin õigupoolest igatsenud ka "Limits"-i live's ehk siis Ateenas jälgides (ja kivi siinkohal PÖFFi korralduskomitee kapsaaeda, kelle järgi, vähemasti küll festivali netilehel, oleks "Limits"-il pidanud olema inglise keelsed subtiitrid, kuid need paraku puudusid sootuks. Ja kui kõik see juba jutuks tuli... üleüldse oli kohati raske öeldavat mõista, isegi kui tegemist oli inglise keelega. Võimalik muidugi, et ma olin ses' suhtes ainus kehva kõrvaga indiviid -- oli, kuidas oli, vähemasti sai koju jõudes suur ja lai Internet abiks võetud ning nüüd on mugavalt käepärast nii täpne tekst kui ka film ise.) -- nimelt: "Universumil pole ei keset, ega servi" ning et "reaalsus on meeldevaldne". Aga tsitaadid tsitaatideks, edaspidi üritan neist otsesõnu kõrvale hoida, ehkki "Limits"-i on üks vähestest taolistest filmidest, kus näpud lausa kihelevad dialoogiridu, antud juhul siis virtuaalsele, paberile panema.

Ja kui juba "Limits"-i avang mõjus absurdismi ning sürrealismi keskteel žongleerimisega, on ka filmi edasine kulg piiritletud määratluste formuleerimise osas visa natuuriga. Üksiku Mehe "teekond" viib ta kokku mitme karakteriga, kellest igaühega vahetab mees ümber tikutoosi (toosi taustvärv vaheldub punase ning sinise vahel, kuid esiplaanil püsib alati mustanahaline, kollases kostüümis, poksija), mille ta eelmiselt kohtumiselt põuetaskusse oma aega ootama oli asetanud. Keset tikke, asub toosis alati aga ka numbrite ning tähtede segu meenutav "salakood", mille Üksik Mees pärast mõnehetkelist pilguheitu lihtsalt kokku nätsutab, suhu pistab ning seejärel espressot peale rüüpab. Kuid see käputäis karaktereid, kellega Üksik Mees kas kohvikus või mujal ühel momendil kohtub, ei toimi sugugi vaid tühipaljate vaikivate kulleritena. Fraasiga "Sa ei oska hispaania keelt, ega?" alustab igaüks neist paljuski monoloogilisi mõtisklusi (kuna Üksik Mees üldjuhul vaid vaikib, ehkki pealtnäha huvitatud moega), tihti pruukides seks' otstarbeks inglise, vahest aga ka muud, nagu nt hispaania keelt (olgugi, et Üksik Mees seda teadaolevalt ei mõista). Oma tuumalt korduvaid fraase pakub "Limits"-i aga antud kontekstis veelgi. Sarnaselt vahelduvate karakterite ühise huviga Üksiku Mehe keeleoskuse aadressil, pärivad nad sedagi, kas Mees ei huvitu "juhtumisi" muusikast, filmidest, teadusest või kasvõi hallotsinogeenidestki. Nii vestab näiteks viiulit kandev mees (Luis Tosar) hispaania keeles Üksikule, et tema arvates on iseäranis puust muusikainstrumentidele omane muusikaline resonants, ka juhul, kui neid ei mängita –- sarnased instrumendid omavat tema silmis “mälu”. Youki Kudoh'i poolt kehastatav karakter aga -- pärides mehe teadusehuvi järele -- täheldab, et talle pakuvad eriliselt suurt huvi molekulid ning et sufidelt pärineb ütlus "igaüks meist on ekstaasis pöörlev planeet", mida tema isiklikult küll ei jaga, arvates seevastu, et inimese näol tegemist "nihkuvate molekulide komplektiga", mis "[oma] ekstaasis pöörleb".

Üksikule Mehele "Limits"-i vältel lausutavaid tähendusvarjundirikkaid fraase, mis sammuvad loomuldasa õhkpeent piiri kesk mõistukõnet, absurdi ning sürrealismi, võikski nähtavasti ilma tõsiste süümepiinadeta tsiteerima jäädagi. Kuid tõsisemalt mõtlema asudes oleks samavõrd asjakohane pakkuda aset leidvaile tõdemusile ka mõneti piiritlevamat interpretatsioonitasandit. Juba "Limits"-it live'is jälgides paelus mind filmi keeleline aspekt. Miks just hispaania, ning vähemal määral ka prantsuse, keel? Ehk seetõttu, et pärineb ju kumbki keel iidseist kultuurmaadest, mistõttu tundub ju ka paslik, et justament hispaania keele kütkeis juhatatakse sisse metafüüsilised etüüdid nii kauneist kunsteist, kui ka maailma teaduslikust progressioonist. Kuid sealsamas, kus Üksiku Mehega konversatsiooni laskutakse, näeme tihtilugu ka kõrvalisi silmapaare. Näiteks mustades päikeseprillides ning ülikondades mehi -- kes ilmuvad fookusesse nii filmi alul kui korraks ka mõnevõrra hiljem --  või kasvõi ikka-jälle Üksiku Mehe pea kohale tiirutama ilmuvat helikopterit.

"Limits"-i lõpuminuteil näeme, kuidas peategelane silmitseb õhtupimeduses relvastatud turvameestest ümbritsetud majakompleksi, mille seest peaks ta nähtavasti leidma oma sihtmärgi. Stseen hiljem näeme aga Üksikut Meest juba majas sees, sofal istumas, ootamas kannatlikult oma peatset ohvrit, karakterit nimega "Ameeriklane" (kelle rollis võib näha Bill Murray't). Kui, kord oma ruumidesse kohale saabununa, viimane närviliselt ning kontinuaalse ropendamise saatel pärib, mil moel mees sisse pääses, ei viivita Üksik hetkegi vastusega, öeldes vaid piisava tabavusega, et ta "kasutas kujutlusvõimet". "Teie, inimesed, ei tea kuraditki sellest, kuidas maailm tegelikult toimib", nendib Ameeriklane varsti iseteadlikult. "Ma mõistan küll. Kuid ma mõistan subjektiivselt", vastab Üksik Mees seepeale.

"Limits"-i pakub hulgim ootamatult ainulaadset ning võrratut materjali erinevate tõlgenduste ning käsitluste konstrueerimiseks -- mistõttu mõneti on isegi ehk kurjastki, et seekordseid individuaalseid PÖFFikaemusi mõtlesin ma lühemad hoida kui mu tavapärased kirjutised (nii aja kokkuhoiu kui mõneti ka kokkuvõtlikuse vaimus) -- kuid kui siinkohal piirduda vaid ühe terviklikuma interpretatsiooniga, võiks selleks olla motiiv peale surutud ning universaalselt kehtivast/ülistatud perspektiivist elule -- või ka õõnsa ning kalgina toimiv "kontroll", kui pidada silmas kõnealuse linaloo pealkirja. Üksiku Mehe vestluskaaslased pakuvad viimasele välja erinevaid "viise" maailma "tajumiseks", justkui värvilisi kristallklaase (kui kasutada siinkohal "Mehhiklase" [Gael Garcia Bernal] ülikaunist lugu, mida viimane Üksikule jutustab), mille reflektsioonid on alati "olemasolevamad" kui asi iseeneses. Perspektiivide adumine, võimaliku värvigamma omaksvõtt -- kõik see lisab elatavale elule värskust ning vürtsi, annab sellele heli. Vastasel juhul võib samahästi, et kehtida filmi jooksul mitmelgi korral mainitav hispaania keelne fraas "la vida no vale nada" ("life is worth nothing" -- lause, mis omakorda pärineb laulupalast "Camino de Guanajuato", olles samuti ka samanimeliseks pealkirjaks 1955. aasta Rogelio A. González'i filmile; kuid filmiajaloolise aspekti jätaks ma käesolevast kirjutisest siiski välja).

Tõsi, vaevalt, et printsiibis see kõik Üksikut Meest suurt köidaks, on ta ju ainuüksi rutiinsel tööotsal, mis keelab talle isegi maised, lihalikud lõbud. Pigem on ta "vaatleja", see, kes maailma ilu kõrva taha pannes lõpuks adub, et "tõeline kontroll" peitub iga silmapaari olemuslikus subjektiivsuses (Ja kuidas sobituks siiasamasse "Limits"-i alguse inimsilma meenutav vidin? Või, kui võib-olla et sümbolismis kergelt liialegi minna, kas oleks palju öeldud, kui osundada, et Üksiku Mehe espressopaar sümboliseeriks samuti inimsilmi) isegi juhul, kui ta ise, nagu ta "Molekulidele" tõdeb, ei "ole kellegi seas". Ja vahest ongi just temal vedanud, kui ta, töö läbi viidud (tükike "salakoodi"-paberit sealjuures nüüdseks ainuüksi täitmata, tabula rasa, sarnaselt kinnikaetud maaliga, mida ta oma viimasel käigul kunstimuuseumisse silmitsema jääb), taaskord ilmselt koduselt riietub (Kameruni värvidega pusa, kuid võin riigilipu suhtes ka eksida) ning lennujaama uksest laia maailma siirdub. Lõppude lõpuks, "Molekulide" hirmutav tõdemus, et "meie hulgas on neid, kes pole meie hulgas" ehk ei puudutagi teda. Ja vahest ongi nõnda parem.

Minu hinnang: 5 tärni

____
Fotod, ülevalt-alla: 2) vasakult-paremale: Alex Descas (“Kreool”) & Jean-François Stévenin (“Prantslane”); 5) vasakult-paremale: Isaach De Bankolé (“Üksik Mees”) & Bill Murray (“Ameeriklane”). VLC snapshots. Erakogu.

PÖFFikaemus 2009, “Bakjwi” (“Janu”): Pilgu jõud või asi on milleski muus?

Järgnevalt mõne sõnaga minu selleaastasest teisest PÖFFi külastusest, ehk siis režissöör Chan-wook Park'i värskeimast linaloost "Bakjwi", või siis eesti keeli, "Janu"...

Kui heita kiire pilk imdb.com'i varaaita, tuleb nentida, et naturalisti Émile Zola romaan "Thérèse Raquin" pole just hulgim "liikuva pildi"-põhiseid käsitusi aastate jooksul kogunud. Kahtlemata on see ka mõistetav, kuna Zola kibe pilk inimese mustavamaisse sügavuisse töötab ennekõike oma algupärase, minimaliseeritud raami kütkeis, mõjudes sobilikumana näidendi, kui linaloona. Kuid meenutades senini ainsat Park'i filmi, "Oldboy" -- millest ma, tõsi küll, suurt ei mäleta, ent kannan hinges säherdust, teatavat "head tunnet" --, leidsin ma ennast olevat piisavalt intrigeeritud, et üritada ära kaeda tema pealtnähagi veider visioon vampiiriõudukast, mis, nagu PÖFFi netisaidi sisututvustus rõõmsalt tõdes, olla inspiratsiooni saanud justament ülalnimetet' Zola teosest. Inspiratsiooni... Ma ei leia, et see oleks asjakohaseim ning tabavaim määratlus. Kui väita millestki inspiratsiooni saamist, võiks justkui eeldada peenekoelisemat lähenemist. Viimase, näivalt ennatlikule, ootamisele lisas minu jaoks kindlasti omajagu õli tulle ka udused meenutused aastaid tagasi nähtud "Oldboy"-ist.

Teisisõnu, olla Zola'st inspireeritud, vähemasti minu silmis, ei tohiks võrduda sellega, et inimloomuse perspektiivist igihaljas lugu asetatakse tühipaljalt teistsugusesse kultuurisituatsiooni, ainukeseks -- ja siinkohal tõepoolest märkimisväärselt haaravaks -- erandiks vaid üleloomuliku natuuriga alusvundament, mille kese asub väljaspool inimliku iha ning ahnuse piire. Aga selleni jõuame kohe.

Tuli järgneva ca 130 minuti jooksul, mis tuli, "Bakjwi" avang mõjus igatahes ootamatult maagilisena. Filmi esmakaader, kantuna unelevast vilepillimeloodiast, esitab vaatajani ühe hunnitult meeldejääva "pildi" aasia kinole ainuomasest kineomatograafiaesteetikast, kujutades suletud, valget ust, mille pinnale "peegelduvad" varjudena lehis puuoksad. Pasliku taustapala saatel püsib see pildike kaadris piisavalt kaua, et mällu sööbida. Kuid siis uks avaneb ning me leiame endit haiglatoast, kus vanaldane patsient jutustab heldinult lugu sellest, kuidas ta kolmekümne aasta eest koorekoogi ostis, ent selle asemel, et seda igatsevalt nautlema asuda, kinkis maiuse hoopiski kahele tuttavale tüdrukule. Mees küsib preestrilt (Kang-ho Song), kes ta voodi ääres seisab, et vahest on sellest Jumalale küll? Võib-olla sellest žestist, sellest üdini isetust käitumisest, millegi kogu hingest igatsetu vabatahtlikult käest ohverdamisest, on küllalt, et nullida kõik võimalikud patud, mis hiljem järgnesid.

Preester Sang-hyeon'is kutsub see arutluskäik hiljem -- kui kõnealune patsient juba koomasse oli langenud -- esile mõtisklusi, mistõttu peatselt leiab mees, et ka tema peaks korda saatma midagi tõeliselt isetut. Üllast eesmärgist kantuna ühineb ta otsesõnu -- vähemasti filmi vältel -- määratlemata eksperimendiga, kus tegeletakse surmavale haigusele vaktsiini välja töötamisega. Osalejaid on ligikaudu viissada ning väliselt näib haigus meenutavat, kui mitte algupärandit, siis kindlasti mingisugust kaasaegset derivaati muhkkatkule. Kuna ravi ei paista soosivat õnnestumine, leiame ka Sang-hyeon'i varsti suremast, vähemasti esialgu. Kuid siis ärkab mees äkitselt surnust ülesse, vabanenuna samaaegselt ka haigusest endast.

Ent varsti tajub preester, et ühest tõvest tervenemine tõi enesega kaasa uue ning, mis seal salata, tükk maad hullemagi. Park'i ilmselgelt ainulaadses nägemuses vampiirist per se on hulk detaile, mis oksendamiseni ärakäiat' vampiiritroopide lõppematus hoovuses mõjuvad tohutult värskendavalt. Eeskätt muidugi "vampirism" kui haigus, mis iseenesest on ilmselt paljuski sarnane teerada, mis kammib vastukarva kõigile neile filmi/TV-bisnessi loomeinimestele, kelle silmis peaks "vampiir" olema ainumalt salapärane ning musklis pleiboi (suurimaid süüdlasi ses' osas ei maksaks eriti kaugelt otsidagi). Sarnaselt oli "vampirism" kui tõbi otseses seoses ka preester Sang-hyeon'i poolt varemalt põdetud katkuga, kuna aegamisi taipas mees, et pikaldasemad pausid söögikordade vahel kiskusid vana tõve taaskord päevavalgele. Esmalt muidugi püüdis mees sunduslikust vajadusest "toituda" eemale hoida, pälvides sealjuures ka "sidemeis päästja" hüüdnime, kuna taastunud katkumuhke varjates külastas ta inimesi, kes soovisid, et ta nende eest palvetaks. Kuid nälg ei andnud asu ning viimaks otsustas preester oma vajaduste rahuldamiseks pruukida koomahaige patsiendi verd.


Kuigi tõeliselt värskendav käsitlus vampiiriks olemisest kui sellisest on kindlasti "Bakjwi" üks vaieldamatult rikastavamaid külgi, ei saa siinkohal mainimata jätta, et narratiivi liikumine aja jooksul pähe kulunud vampiiri per se põhikarakteristikute suunas saavutati samuti loomuliku voolavusega ning paljuski muigama paneva enesestmõistetavuse laadis. Antud seoses on kindlasti paslikuimaks näiteks vere joomine, kuna kurnatud preester ei soovinud ju inimestele liiga teha. Nii leiamegi ta näiteks ülalmainit' koomahaige patsiendi verd imemast, seda aga läbi viimase tilguti. Samuti tuleb siinkohal ära märkida ka moment, mil Sang-hyeon esmakordselt oma "taassündinud" natuuri mõistab, hommikupäikese valguses märgates, et ta selg kärssab (seik, mis omakorda viib ta muretsema midagi "kirstu" sarnast, kuhu hiljem teda sisse ronimas näeme).

Kuid turgutav jäljejätt ilmselgelt ühele tihemini patseeritavamale mütoloogiamaastikule on õieti ainus, mis Park'i "Bakjwi" keskmisest erilisemaks muudab. Meenutades kord nähtud "Oldboy"-d, oleksin oodanud, et Park'i ning Seo-Gyeong Jeong'i poolt kahasse sulestatud "Bakjwi" mõjuks oma zolaesque'liku põhiraami taganttuules peenekoelisemana kui lõpptulemus õieti lõpuks mõista andis. Ma pole kindel, kas ma oskaksingi oma kõnealusele tundmusele ühest põhjust leida. Võib-olla oli selleks Park'i ning Jeong'i skripti krooniline kaootilisus, mis tihtilugu tingis sundseisu, kus ma ei mõistnud õieti naerda ega muiata, rääkimata teatava süvatraagika tunnetamisest. Tõsi, karastav pilguheit kinnistunud vampiiritroopide suunal mõjus tingimata sihilikult satiirilisena, kuid Park'i nägemus oma tegelasist Zola iha ning ahnuse läbistamatus võrgus mõjus piisava annuse ebamugavalt groteskse veidrusena, et viimaks leidsin end ülejäänud publikuga lihtsalt puhtast viisakusest kaasa naervat. Ja tõepoolest naerdi, kuigi mõne aja möödudes ei mõistnud ma enam, mispärast täpselt. Näis, nagu teatud momendil oleks ka Park'il endal loomevaim otsa lõppenud, kuna väidetavalt ehk olulisim osa filmist (narratiivi kliimaksi mõttes, unustades siinkohal igasugused mõjud/inspiratsioonid) käis häirivalt ühte-jalga-rütmi Zola romaaniga: armastajate paar, iha vahele tikkuv "idioodist perepoeg" ja selle mõrv vee peal, seejärel neid kumbagi kummitav tapetu ja viimase halvatud ema, v.a silmist, kes kõikide aset leidvate koleduste tunnistajaks on. Kuitahes palju ma ka oma arusaamade sügavuisse ei puuriks, ei leia ma adekvaatset vastust, mispärast Park üleüldse säherduse tee valis. Oli see tema viis ironiseerida sügavalt traagilist, inimloomust per se eemaletõukavat romaani? Näiteks kasvõi juhtudel, kus tapetud perepoega (ühes teda veepõhja vedanud kivirohmakaga) näeme magamas kesk' "armastajaid" või ka neil kordadel, kus Mrs. Ra kõikenägevalt pahaendelised silmad järsult kaamerafookusesse haaratakse. Või isegi siis, kui mahjongimänguks külla tulnud tuttavatega valib halvatud naine kolm mängunuppu, andes sedasi kolmetähelise lühendi läbi mõista, et keegi tappis ta armastet' poja. Kui nii, siis mina siin küll midagi naljakat ei leidnud. (Ahjaa, ei maksa unustada ka ema nime -- Mrs. Ra. Oli see tahtlik või tahtmatu, et Park valis nimetet' karakteri nimeks lühivariandi madamé Raquin'ist?) Muidugi ehk need, kes juhtumisi Zola'd lugenud pole, arvasid teisiti. Kuid kas selliseid üldse on?

Internetiavarusteist pärinevaist kommentaaridest jäi silma, et Park'i värskeimale linaloole tehakse tihtilugu pikkuse pärast etteheiteid. Otseselt ma neid ei jaga, kuna ideaalis pole mul pikemate filmide vastu kõigevähematki, ent nimetet' osundus viib mind vägisi mõttele, kuivõrd sügavama, aasia kino distinktiivsest essentsist kantud, looga oleks tegemist olnud siis, kui Park oleks Zola keskse ideega ümber käinud väheke valivamalt. Vampiirimütoloogiast kantud jutustust ihast, ahnusest, usust ning inimeseks olemise eesmärgist oleks kindlasti saanud esitada ka muul viisil, ilma et end järsku elulisest kitsikusest avastava preestri teekond ei näiks vaid sobimatu pusletükina, imeliku proloogina, üldpildile, milleks on "Thérèse Raquin" Aasia moodi.
Aga sisu sisuks. Kindlasti tuleb käesoleva filmi puhul esile tuua ka soundtrack'i, mis, oma sümfooniliselt natuurilt -- nt pikituna Bach'i aariaist nagu "Ich habe genug" -- mõjus äärmiselt võimsa ning meeldejäävana (isegi neil juhtudel, kus sarnane muusikavalik oli arvatavasti mõeldud teatavat situatsiooni iroonilise noodi alla asetama).

Viimaks tuleb juttu teha "Bakjwi" lõpuminuteist, kus Sang-hyeon ning Tae-joo (viimane küll viimse hetkeni mõistetavalt vastupuiklevana) lõpetavad oma elud ainumal vampiiridele võimalikul moel. Need loetud hetked andestavad eelnenud neljakümneviiele kuni tunnisele enesemääratlemiskriisile nii mõndagi. Tõsi, oma tuumalt on filmi lõppstseengi viimse detailini -- idee tasemel -- tagasiviidav Zola romaanile, kuid siin puhkeb Park'i nägemus tõeliselt õide. Kineomatograafilist täiust võimsalt rakendav lõppstseen näitab meile, vaatajatele, koidikulõõmas, auto esikapotil, tuhaks põlevaid armastajaid, kuni viimaks pudenevad ühel neist -- Tae-joo'lt -- ka kingad (näis justkui, et needsamad, mis Sang-hyeon tüdrukule nende esmakordsel tõelisel kohtumisel jalga andis, sümboliseerides seeläbi ettevõetud teekonna paratamatut lõppu. Muidugi, ma võin ses' suhtes ka eksida), potsatades maha, sinnasamasse kaljunõlvale, kus parajasti asuti. Nende siitilmast kadumist jääb aga tummalt tunnistama vaid tagaistmel istuva Mrs. Ra läbilõikav, kuid võidusädemega, pilk.

Minu hinnang: 3.5 tärni

_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Kang-ho Song (preester Sang-hyeon), Ha-kyun Shin (Kang-woo), Ok-vin Kim (Tae-joo). 2) Kang-ho Song (preester Sang-hyeon). 3) & 4) vasakult-paremale: Ok-vin Kim (Tae-joo) & Kang-ho Song (preester Sang-hyeon).

Allikad: http://www.iffkv.cz/image/12680-thirst.jpg; http://www.gemagema.tv/blogs/nausea/wp-content/uploads/2009/05/thirst.jpg; http://www.imdb.com/title/tt0762073/mediaindex; http://kpculture.files.wordpress.com/2009/03/thirst-still3.jpg.

PÖFFikaemus 2009, “Cold Souls” (“Külmad hinged”): Tsirkuseelevant

Alljärgnevalt spoilerdavad mõttearendused minu 2009. aasta esimesest PÖFFikaemusest, Sophie Barthes’i režiil/stsenaariumil põhinevast linaloost “Cold Souls” (Ahjaa, head esimest adventi kõigile ka!)…

Kelle kõrvus poleks elu jooksul kõlanud taolised depressiivsed fraasid nagu "hing on raske", või, "hing valutab". Kes teab, vahest leidub neidki, kes isekeskis sarnaseid mõttelõngu heietanud on. Noore, prantsuse päritolu režissööri, Sophie Barthes'i debüüt-täispikas absurdisugemetega futuristlikus draamas on just taolisele problemaatikale pealtnäha innovatiivne lahendus leitud. Mis siis, kui sa äkitselt enam ei taluks omaenda "sina", s.t kui sinu hing mõjuks sulle järsku vaid lämmatavana? Pole probleemi, dr. Flintstein (kelle rollis võib näha David Strathairn'i, keda siinkirjutaja tunneb kõige rohkem Edward R. Murrow rollist George Clooney meeleolukast, must-valgest, ajaloolisest linaloost "Good Night, and Good Luck.") "Hingehoius" -- ühes oma assistendi Stephanie'ga, keda kehastab suurepärasest telesarjast "Six Feet Under" peretütrena tuttav, ehkki vähemasti siinkirjutaja arust praeguseks tundmatuseni muutunud, Lauren Ambrose --  eemaldab selle sinust valutult, spetsiifilise protsessiga, mida kutsutakse "[hinge] välja tõmbamiseks". Mis siis, kui sa sooviksid proovida elamist kellegi teise olemuse, võõra inimese hinge, varalt? Ka seda annab korraldada ning hetki hiljem jalutad juba koju, "vene poeedi" keevaline hing sees pulbitsemas. Ehkki "Souls"-i hoidub erinevaid allegoorilisi lähenemisnurki rõhutamast, ega pea narratiivi primaarseks osiseks ka õpetlikku jutustust per se, võib kahtlemata väita, et Barthes'i leidlik, isevärki visioon -- mille mõtlemapanev loomus siinkirjutajat juba eilsest saadik jätkuvalt kummitab -- esitab läbimõeldult rafineeritud huumoriprisma näol vaatajani allegooria tänapäevasest ühiskonnast, kus on "kõik müügiks", sest oleks ju äriline perspektiiv saavutet' oma tõelise loomutäiuseni, kui juba inimhingedega äritsemiseni välja on jõutud.

Paul Giamatti, kes käesoleva rolli eest pälvis kahtlemata teenitult Karlovy Vary filmifestivalil parima näitleja preemia, kehastab "Souls"-ides näitleja Paul Giamatti't, kes rabeleb parasjagu Tšehhov'i "Onu Vanja" lavaproovides, kus mehe õlul on nimiroll. Russkaja dusha reflektsioon mõjub Paul'ile aga silmnähtavalt rusuvalt ning isegi tüki lavastaja Frank (Michael Tucker) heidab talle ette, et viimasel on küllap huumorimeelest üht-teist vajaka, kui ta kõike sedavõrd tõsiselt võtab. Hiljem, kodus, saab näitleja kõne oma agendilt, kes soovitab tal tutvuda viimase New Yorker'i numbriga, viidates sealjuures, et Paul võib sealsete veergude vahelt midagi abistavat leida.

Ei lähe kaua, kuniks Paul lehe haarab, avastades sealt peatselt artikli jm informatsiooni, mis puudutab "hingehoiu" teenust. Kord pärale jõudnud, selgitab "teenusepakkuja", dr. Flintstein, Giamatti'le avameelse lahkusega, et nad pakuvad võimalust "keha ära-hingestamiseks" (de-soul), või, sõltuvalt perspektiivist, hinge "vabastamist" kehast. Sealjuures pakub "arst" ka kõneka analoogi, ulatades Paul'ile pildi tsirkuseelevandist ning teda kinni hoidvast köiest, mis on seotud madala ning peenikese maa sisse löödud vaia külge. Flintstein selgitab, et inimese hing olla nagu seesama igerik vai - see on inimese igiolemuslik piiritleja, millesse iga indiviid on ad infinitum kätketud, sarnaselt vaia ning köie abil paigale kinnistet' tsirkuseelevandiga. Miks täiskasvanud elevant selle peale ei tule, et vai lihtsalt jõuga maast tõmmata? Sest noorena, jõud veel napivõitu, veendus ta, et säherdune teguviis ei kanna teps mitte soovitud vilja.

Kuid soov jätkata elu ainumalt hedonistliku nautlemise kütkeis, vabana varieeruvate piirmete multipleksusest, mis inimest tavapäraselt kontrolli all hoiavad, pole karakter Paul Giamatti eesmärk. Mulle pole rõõmu vaja, ütleb häiritud näitleja dr. Flintstein'ile, kuid ma sooviksin vabaneda sellest kannatusest. Kannatus, mis tänu "onu Vanja" rolli sisse elamisele Paul'i "sisemust klopib" ning "rinnus valus põhjustab". Ent kannatus on ju osa inimeseks olemisest, märgib teenusepakkujast "arst" arusaamatuses. Ja nemad, teadupärast, pakuvad ju harukordselt ainulaadset võimalust - väljavaadet jätta kokku lepitud perioodiks selja taha (s.t hoidla ühe -- kõigi ülejäänutega identse -- numereeritud ukse taha) oma hinge veskikivi, lubades inimesel sukelduda kesk ignorantse õndsuse laineharja, enam hetkekski millegi pärast muretsemata.

Paul Giamatti seevastu hakkab end tundma aga veel kehveminigi, kui varemalt. Äkitselt on tema "onu Vanja" proovides igasuguse tunde ning usutavuse minetanud, sest, oma internaalse kannatusega hüvasti jätnud, võrdsustub lavaline traagika tema silmis vaid kerglase naeruga (muidugi, kujukas iroonianoot oleks siinkohal "onu Vanja" lavastaja suhtumine, kuna õigupoolest viimane ju alul soovis, et Giamatti asja "kergemini võtaks"). Ka oskuse oma naise Claire'iga (Emily Watson) armatseda on Paul kaotanud, samuti nagu taktitunde -- närides süvenenult sellerijuppi, samas kui perekonnatuttav söögilauas oma aparaadi all olevast abikaasast kõneleb -- soovitades heitunud naisterahval viimaks lihtsalt "juhe seinast välja tõmmata", mõistmata sealjuures veel hiljemgi, kuulates oma naise ilmseid etteheiteid, oma sõnade raskust. Ootamatult näib mees Claire'ile võõrana. Paul lõhnavat teisiti ning tema nahk tundub käe all otsekui soomuseline olevat.

Asjata ei krooni "Souls"-i algust Descartes'i tsitaat hinge printsipiaalsest tähtsusest inimese teadvuses. Oma materiaalsel kujul kikerherneks kahanenud Paul'i hing oli ju senini olnud mehe identiteedi määratlejaks, tema Minaks. Sans hingeta polnud Giamatti muud kui vaid tühipaljas kest, mida ta esmase hooga isegi tundis justkui seest "õõnsa" olevat (olgugi, et Flintstein teda rahustas, mööndes, et tegemist on täiesti loomuliku protsessijärgse "kõrvalnähuga"). Ehkki hinge "hoiustamisest" saadik pole Paul'i enam vaevanud "tumedad mõtted" (mille olemasolu kohta dr. Flintstein ühel momendil küsib), on kunagine kannatus nüüdseks asendunud kaotusvaluga, mis mehele asu ei anna. Nähtavasti üks tähenduslikemaid stseene "Souls"-ist leiab näiteks antud seoses aset Paul'i ning Claire'i magamistoas, kus mees voodis lesides oma jalgu silmitseb ning valjult arutleb: "Ma näen oma jalgu, ma näen oma jalgu. Kuid kuidas ma tean, et need minu omad on?" Tõepoolest, kellele üleüldse kuulub see elav keha, millest hing ühel hetkel väljutatud on?

Ehkki Giamatti sooritas "väljutamisediili", püüdmaks vabaneda inimese olemuslikust kannatamisest, heiastub talle pikkamisi, et alternatiiv (elu sootuks ilma oma hingeta) on hulka maad lootusetum. Muidugi ei tunnista aga "teenusepakkuja" end veel lööduks, määrides Paul'ile kaela "vene poeedi" hinge.

Siinkohal ristub Giamatti tee "Souls"-i teise keskse tegelase, venelanna Nina'ga (Dina Korzun), kelle tööks on anonüümsete hingede transport Venemaalt Ameerika Ühendriikidesse (omamoodi futuristlik prostitutsioon, kui allegoorilist tasandit taga ajada). Kindlasti filmi traagiliseima karakterina pole Nina's õigupoolest jälgegi temast enesest. Igakordselt USA'sse saabudes kasutab ta parukat ning eemaldatavat näpujälge ning, nagu aegamisi selgub, on pikaaegne "hingemuula" amet jätnud naise hingeruumi akumuleerunud fragmendid erinevaist hingeist -- tõik, mis muudab võimatuks oma hinge tagasi saamise, kuna aja jooksul ladestunud hingejääkide "kvoot" on liialt kõrge, et tema enese hing enam ära mahuks.

"Anonüümsed hinged" Venemaalt pole aga sugugi "kuulsad poeedid", nagu see, mis Giamatti'le peale suruti. Tõsi küll, otsesõnu russkaja dusha paneb Paul'i äkitselt kehastama loomuldasa ideaalset onu Vanjat, ent samas häirivad Giamatti't nägemused tema sees oleva "võõrhinge" kurblikult hallist argipäevast, mis, -- ühes ühe varasema, peenekoelise, stseeniga, kus pealtnäha vaene, mingisuguses tehases töötav naine püüab Nina'lt oma hinge tagasi nõutada, mille ta eeldatavalt varem lepingu alusel raha eest maha müüs -- annab tunnistust asjaolust, et Flintstein'i poolt maha hõigat' "poeet" polnud midagi rohkemat reklaamimaigulisest suitsukattest, eksootilisest "pealkirjast" kõigile "hingeturismi" huvilistele. Kogetu tekitab Paul'is soovi "hingedoonor" üles otsida, ent siinkohal selgub, et "anonüümse hinge" omanikuni jõudmine on võimatu. Küll aga oleks tal võimalik kohtuda "muulaga", kes vastutas hinge maale toomise eest. Nii satubki "Souls"-i karakter Paul Giamatti kokku Nina'ga, kes oli eelnevalt "Hingehoidlast" Giamatti hinge ära varastanud ning Venemaale viinud ja seal seda "testimise" eesmärgil ka järele proovinud, kuna naise sealse ülemuse abikaasa soovis saada enda käsutusse "kuulsa Ameerika näitleja" hinge (ja sans Al Pacino, Johnny Depp'i jt oli Giamatti nimi ainus, mis "Hingehoidla" andmebaasis näitlejate all ette tuli).

Nii siirduvad mõlemad leidma esmalt "doonorit" (kes, nagu peatselt selgub, olla -- eeldatavalt toimunu tõttu -- sooritanud enesetapu), et seejärel suunduda juba Giamatti hinge tagasi nõudma. See aga eriti libedalt ei lähe, kuna boss Oleg'i (Boris Kievsky) naine Sveta (Katheryn Winnick) kasutavat "näitleja hinge" juba kohalikus teleseebis lainete löömiseks. Leidmata abi Oleg'ilt, asuvad Paul/Nina jälitama Sveta't, mis viib lõppeks viimase uimastamiseni, et Giamatti hing sel moel tagasi saada.

Ilmneb aga, et Sveta on oma tormilise tegevusega hinge sootuks ära kurnanud, kuna isegi armetu kikerherne kujuline manifestatsioon on vahepeal veelgi kahanenud. Ka hinge "tagastamine" Paul Giamatti'sse ei näi esimese hooga õnnestuvat, s.t hing tõrgub ning Nina ainukeseks nõuandeks on sellega "ühendumine" ehk oma hinge nägemine (miski, millest Giamatti Flintstein'i juures keeldunud oli). Nüüd ei jää Paul'il aga üle muud, kui nõustuda ja nii seisab ta äkiselt keset justkui "valget lehte" või "ruumi" (on tänuväärt, et Barthes'i skript ning režii jätavad siinkohal lahtiseks, kas tegemist oli tõepoolest Sveta süül aset leidnud tabula rasa'ga, või oli karakter Paul Giamatti hinge "ülakorrus" alati säherdune välja näinud), kust vaid nutta tihkuv paari aastane laps järsku üle kõnnib ning mille põrandas(?) asub luuk "keldrisse". Kuid ka oma "hingekelder" ei too Paul'ile loodetud selgust. Pildikesed sündinud ning sündmata, emaüsas olevast, lapsest (kas mehe Mina kunagine sünd või vahest hoopis tema hinge taassünd, nüüd, kas ta sellega "ühendunud" oli?) vahelduvad kohtumistega identseist, otsekui grimmi kandvaist, meestest [keda filmi lõputiitrid, muuseas, määratlesid kui "androgrüünseid indiviide"], kes oma sarnasuses mõjuvad otsekui näotutena.

"Souls"-i lõpustseenis otsib Paul Nina't, et naisele nähtavasti öelda, et viimase jaoks on "oma hinge" tagasi saamine puht' bürokraatilistel, külmalt kalkuleerivail põhjusil võimatu. Ta märkab naist kaugemal, ookeanikaldal, liivaranna äärt pidi jalutamas, siirdudes seejärel mõõdetud ning vaiksel sammul isegi sinna. Ja siis, läbi Andrij Parekh'i ülimalt kauni kineomatograafia, oleme vaatajaina tunnistajaks kahe karakteri, kahe kaugusest mustava "kuju" (varju?) tasahilju udustumisele, viimaks ookeaniga sootuks üheks sulades -- vasakul näitleja, kes mängis iseend näitlejana, vaadates silma oma hingele (nägemata seal iseend?) ning vasakul naine, kelle igaveseks saatuseks näib olevat määratud ainuüksi teiste hingedest ilu otsimine, kuna hingefragmentide "sade" ning "oma hinge" puudumine muudavad ta "külmaks", isegi selleks, et võltsi sõrmejälge jätta.

Jah, Sophie Barthes'i esimese täispika linaloo rõhk pole tõesti draamal, vaid soojalt mustal huumoril absurdse futuristliku maailma pihta, kuid momendil, mil film leiab oma lõpu ning vaataja pühib ehk silmast tänuväärt naerupisara, pole sugugi mitte komöödiapõhine essents see, mis "Souls"-i sedavõrd meeldejäävaks teeb. Ei. Siinkirjutaja arvates peitub leidliku noore režissööri debüütfilmi (mille fundamentaalne idee, muide, olla naisele siginenud läbi unenäo) olemuslik kese pigem selle mõtlema panevas loomuses. Ja loomulikult ei jookse mööda külgi maha ka tahtmatu või tahtlik Paul Giamatti eneseiroonia (nt stseenis, kus Nina ülemus Oleg kurdab, et Sveta omistas endale Giamatti hinge ainuüksi seetõttu, et Al Pacino oma polnud saadaval).

Minu hinnang: 5 tärni.

____
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: David Strathairn (dr. Flintstein) & Paul Giamatti ("Paul Giamatti"), 2) Paul Giamatti ("Paul Giamatti"), 3) vasakult-paremale: Emily Watson (Claire) & Paul Giamatti ("Paul Giamatti"), 4) Dina Korzun (Nina) & 5) Katheryn Winnick (Sveta).
Allikad: http://files.list.co.uk/images/2009/10/29/cold-souls-2-LST067637.jpg; http://www.imdb.com/title/tt1127877/mediaindex; http://cbfilms.ca/wp-content/uploads/2009/photos/coldsouls.jpg; http://www.imdb.com/title/tt1127877/mediaindex; http://images.allmoviephoto.com/2009_Cold_Souls/2009_cold_souls_006.jpg