District 9: Must prahiroos inimsoole

Nii. Appikene, ega lähiminevikust ei meenugi eriti robinal konkreetseid filmipostitusi. Ei hakka täpsemalt kontrollima, aga täiesti võimalik, et viimased linalugude-teemalised kirjutised võisid vabalt jääda kusagile eelmise aastase PÖFF-i kanti. Aga olgu, kuidas tahes, nüüd, kus põhimõtteliselt on märkamatult kätte jõudnud sügis ning tänaval jalutades hakkab juba silma kollane leheprügi, on lähemaks filmijutuks avanenud – võiksin öelda, et omal moel harukordne – võimalus. Iseenesest olen olnud nii mitmelgi tasandil peksuväärt laisk filmihuviline: hunnik seninägemata filme kükitab välisel kettavindil veel siiani ja mõni neist isegi rohkem kui aasta ja ehkki otseselt kino vahendusel olen proovinud ära näha kõik, mis huvi on pakkunud, ei jõudnud ma sel suvel ühelegi filmile esimeste seas, mis senini justkui vaikimisi traditsiooniks oli kujunenud. Aga kõik, mida “suures plaanis” ära kaeda tahtsin, on praeguseks momendiks ka nähtud (ning üks sealjuures veel nägemata, mis iseenesest ilmselt lähemat nimetamist ei vaja). Ja ehkki mul polnud midagi ei BRÜNO ega HALF-BLOOD PRINCE’i vastu, poleks ma neist ilmselt midagi eriti mõistliku kribada osanud. DISTRICT 9-iga on aga hoopis vastupidi. Niiet ilma pikema sissejuhatuseta…

D9-a lähemaks karakteriseerimiseks kerkib siinkirjutaja hallides ajurakukestes pinnale teatav rida tähistavaid markereid. Esmalt toores emotsiooniladvik, mis valdas mind suuresti vähemasti poole filmi jagu ning rohkemal-vähemal määral kuni lõpuni ning praeguse hetkeni välja. Nihuke maharaputamatu meeleolu, mis justkui kisendas igal sammul sõna “ebainimlikkus”. Hiljem, juba kojunaasnuna ja mõttesse vajununa, lisandus öeldule sõna “eeldused”. Ja loomulikult, kui alata lahkamist puhttehnilisest ülesehitusest lähtuvalt, liituvad käimasoleva protsessiga sõnad nagu “realism”, “tõelisus”, “fiktsionaalsus” ning “dokumentaalsus”.
Verivärske režissöör Neill Blomkamp -  kes muideks on ka ise sündinud Lõuna Aafrika Vabariigis, Johannesburg-s, sealsamas, kus ka kõnealuse filmi tegevus aset leiab, ning seejärel lõpetanud Vancouver’i filmikooli animatsiooni erialal – pole kuni praeguseni saavutanud just teab kui palju (hoolimata eriefektide Emmy nominatsioonist kunagise DARK ANGEL-i piloodi eest). Ka D9 on õigupoolest laiahaardelisem edasiarendus mehe nelja aasta tagusest lühifilmiprojektist ALIVE IN JOBURG. Kuid ma mõistan täielikult, miks Peter Jackson justament tema oma protežeeks valida otsustas. Ehkki LOTR’'i materjal ei pärinenud teadupärast Jackson’ilt eneselt, leidis ta piisavalt raputusliku “võtme”, et Tolkien’i omaaegsed peenekoelise olemuslikkusega narratiivsed allhoovused eduliselt kinolinale vormida. Ja sarnaselt LOTR’iga (ja ehk isegi veel enamgi) voogab D9-stki läbi rikkalik hoovus maneerlikult paigale sätitud alltekste, moodustades üheskoos otsekui mõttelise binokli, mille silmast kaeb vaatajale vastu tema ise – toore ning eemaletõukavana, rüütatuna sihilikult võltsrealistlikku kesta, mille lõputiitrite tavapärane “nähtu puhul oli tegemist fiktsiooniga, seos reaalsete tegelaste või sündmustega puudub”-teade justkui iroonilise muigega viimaks sootuks nullib. Kui aga Tolkien’i kultuslike romaanide puhul tavatsetakse tõmmata allusioone sõjaga ning kapitalistliku ühiskonna tõusutendensiga - mille keskele autor tollal paratamatult pillutatud oli – ning kujutatav kulminatsioon on siiski veel hapumagusalt positiivne, siis D9 mõjub nii sihilikul (kuna ju üks intervjueeritavaist ka räägib, selleks, et “tulevikus inimesed paremini teaksid”) kui ka abstraktsel pinnal pigemini kui depressiivne morality tale, mis printsiibis inimest kui entiteeti suisa vihkama kannustab.
D9-s pole õieti kohta kokkusattumustel. Sündmuspaigaks on valitud sihilikult midagi “eksootilist” – mitte küll enam päris Kolmas Maailm, ent mitte veel ka midagi samavõrd respektaablit kui näituseks USA, UK, Saksamaa või mistahes muu maailma suurriik. Pole sattumuslik seegi, et karmikoelise ning räämas slummi siseheitlustes on üheks pooleks nigeerlaste getod, kellel, samavõrdselt oma naabritega, on kanda vähemustele mõeldud, kaela rebiv, veskikivi. Ja samavõrd juhuslik pole ka see fakt, et Wikus van der Merwe (kelle rollis võib näha – sarnaselt režissööriga alles verivärsket – näitlejat Sharlto Copley’t, kellelt D9-järgselt peaks ilmselt nii mõnigi hollivuudlik “tipp” üht-koma-teist näitlejaoskuste kohta õppima) töökoht kannab ameerikalikult absurdset lühendit MNU, mis lahti seletatuna (mida vist möödavlikult tehakse filmi jooksul vaid korra) tähendab “ühendatud multirahvuslikkust”.
Blomkamp’i ning Terri Tatchett’i (kellel, vähemasti kui uskuda imdb.com’i, on D9-a puhul tegemist esmakordse stsenaristitööga)  poolt kahasse kirjutatud skript on oma tuumalt justkui narritavalt lihtsakoeline, mistõttu olulisimate sündmuste meisterlik kondenseeritus ainuüksi käputäieks annab põhjust mõtiskella’ sügavutti selle ääretult köitva, ehkki tohutult eemaletõukava sissevaate üle, mida pakutud sündmuste kasin kronoloogia rabavalt ausameelse julmusega allapoole teel oleva metafoorse spiraali abil esitab.
Printsiibis pole DISTRICT 9-i puhul tegemist filmiga, mida oleks kerge vaadata. Ehkki linalugu on küll klassifitseeritud ulmelise action-filmina, muutub suurelt ekraanilt vastu vaatav kähku oma kinnistet’ žanri suhtes transtsendentaalseks ning tõupuhast äktšonit jagub vast ehk ainuüksi filmi lõpuveerandiks. Tund-viiskümmend kestvus tagab see-eest üllatavalt rikkaliku massiivi inimsoo argipäevast, esitatuna sealjuures ilustamata realismi vaimus, mis oma ääretult pakilises rütmis ei jäta rahustavaks hingetõmbeks õieti mahtigi. Ent võlts-dokumentalistlik natuur sobib Blomkamp’i loodule kui valatult. Ja nii toimivad teatavad intervjuud Merwe’i elusaatuse ette ennustajatena, samas kui ülejäänud tutvustavad vaatajaile tagamaid seoses kaks aastakümmet tagasi Johannesburg’i kohale ilmunud tulnukatega. Aga selgitavate vahelõikude näol, kus saavad vaheldumisi ja igaüks oma perspektiivilt sõna nii erinevad teadlased, Merwe’i kunagised töökaaslased/tuttavad kui ka lihtsalt tavainimesed, pole tegemist ainumate narratiivsete jutustustehnikatega. Külastades slummi, et “võõrastelt” ümberasumise suhtes allkirjastatud nõusolek võtta, laseb ka Wikus van der Merwe igat oma sammu ning sõna filmilindile jäädvustada, pakkudes sealjuures justkui möödaminnes ka omalt poolt nii mõndagi informatiivset seoses sellega, mil moel siis täpselt kakskümmend aastat tagasi Johannesburg’i saabunud “kohaldati”. Nii ilmneb näiteks, et kuigi pidev-paljunevat populatsiooni - mille kombeid ning kultuuri ei mõisteta ning kelle füüsiline väljanägemine on lõppeks kaasa toonud alandava “limuski” hüüdnime – ei võida õigupoolest silmaotsaski sallida ning suuremast lustlikust tapust hoidutakse vaid inimõigusorganisatsiooni hirmus (ehkki hoolimata sellest ei takista miski neid tuld otsa pistmast hütile, kus areneb rida väikseid tulnukaid – ainuüksi seetõttu, et tegemist oli “illegaalse ning arvele võtmata kasvulavaga”),on igale isendile kõigele vaatamata kätte jagatud “inimese nimi”, püüdes sel moel isegi nii mitte niivõrd alateadlikult murda piiret kahe eri rassi vahel, vaid pigemini suruda peale oma Mina, taandades sealjuures “hoolealuste” oma. Kahetsusväärselt irooniline on aga antud seoses, kuidas “tulnukate” hädised ettekäänded elumajaks olid siiski veel see-eest tähistet’ sõjaväelike koodistustega (nt EZ777).
Käesoleva kirjatüki alul sai mainitud sõna “eeldused”. Signifikantne on siinjuures lähtuda justament mitmusvormist, kuna juba “tulnukate” emalaeva saabumisest saati kannustas inimest tagant erinevate eelduste multipleksus. Eeldati, et saabunute laev on katki. Eeldati, et nende kui humanistlike inimeste kohus on lähemalt torkima minna, et uudishimule asu anda ning teada saada, miks siis õigupoolest välja ei tulda, ega ära minda. Seejärel eeldati, et “tulnukad” on alatoidetud ning vajavad nende kui altruistlike inimeste abi. Eeldati, et väidetav haigus emalaeval tappis nende liidrid, mistõttu inimestel, neil kui tugevamatel, on moraalne õigus piirata nad aastaiks haledatesse hüttidesse prügimäge meenutavas slummis, piiritletud erinevaist teatepostidest, mis olid ühel või teisel moel mõeldud piirama nende tegevusvabadust. Inimeste kutsumata humanismist ning altruismist tingituna “päästetud” “hoolealused” transformeerusid kibekähku tühipaljaks karjaks, mida aediku abil ohjes hoidma pidi. Umbes nagu suvaline loomakari tara taga. Kuid mitte üksainus kord kahekümne aasta jooksul ei tulnud ühelgi inimesel pähe küsida selle järele, mida juhtumisi nende “hoolealused” ise ihaldada võivad. Kuid nemad püsisid vaiki, rahul pakutava kassitoiduga, mida nad meelsasti nigeerlaste getos oma rassipõhiste relvade vastu vahetasid. Kuid kohalik linnarahvas hakkas seevastu nende sealolu järjest enam ning kõnekamalt vihkama. “Nad peavad minema, ma ei tea kuhu, aga nad peavad minema”, konstateerib resoluutselt üks linnaelanikke. Ja seetõttu panigi organisatsioon nimega Ühendatud Multirahvuslikkus paika plaani, mis rohkearvulise kogukonna kohalikust slummist 200 km linnast välja toimetab. Ümberasujatele jagati vastavateemalisi brošüüre ning, nagu eelöeldud, nõuti kirjalikku tõendust, et 24 tunni pärast algava protsessiga ollakse vastuvaidlematult nõus.
D9 eelmainit’ kiireloomuline vorm mõjub tahtmatult realistlikuna, presenteerides sündmusi külma objektiivsusega, ilma kahtlusteta, ilustusteta ning mõtisklusteta. Toimuv lihtsalt on. Jäädvustatud manifestina samavõrd vaatajale, kui ka filmis mainitud “tulevastele põlvedele”. Vägisi jääb mulje, et aastaid tagasi linna kohale ilmunud ning seejärel “tarastatud” “limuskite” kogukond on otsekui sihilik žabloon, kui kest, mille sisu igaüks erinevalt interpreteerida võib. Sest tõepoolest, vähemasti siinkirjutajal kadus juba varakult võime laialt ekraanilt vastu vaatavais “tulnukais” ka tõesti seda va “ulmelist tulnukat” näha. Ja mitte ainult seda. Teatavasti valab omajagu õli tulle ka üks viimaseid ilminguid, nimelt mõistmine, et emalaev oli kogu selle aja lihtsalt seisnud. Liikumatult. Ootevalmis. Aga töökorras. Seega poleks teataval tasemel vale nentida, et “limuskite” ilmumine oli otsekui määratud testima inimsoo moraalitaju. Ja ehk ka “ilmunute” endi oma, kuna kulminatsioonis jäi selgusetuks ju seegi – nagu üks intervjueeritav tabavalt märgib – kas “tulnukaist” isa (kes nimetati Christopher Johnson’iks)-poja perekond ka Maale jäänud kogukonnale järele tuleb (või ei tule), ja kui tuleb, kas kuulutab ehk inimkonnale piinade kättemaksuks sõja (või ei kuuluta).
Meisterlikult voolava realistliku loo ning abstraktsete alltekstide taustal räägib DISTRICT 9 kõige enam aga vastikust tekitava loo inimesest. Sellest, kuidas alternatiivse ajaliiniga Maa inimene näitab üles julma hoolimatust nii võõrast liigist pärineva olendi, kui ka oma liigi isendi, elu vastu. Oma teel kõike maha lõhkuv iha kasutada “tulnukate” võimsa hävitusjõuga relvaarsenaali ei kohku tagasi isegi oma liigikaaslase tükkideks lõikumise eest, kui vaid oskaks sealjuures välja töötada vormelit, mis aitaks üle astuda kehtivast reeglist, et “tulnukate” relvi saab kasutada ainuüksi keegi, kellel on sama DNA.
Ehkki “agara töömesilase” prototüüp - kes viimaks ergastub piisavalt, et näha oma tööandjate moraalilagedust, et seejärel “poolt vahetada” - pole üldisel filmimaastikul just midagi uut, suudab D9-a sünk-realistlik käsitlusviis muuta Merwe’i metamorfoosi (no pun intended) loomulikuks ning usutavaks. Kuni pea lõpuni hoolis ta põhimõtteliselt vaid enese heaolust, sellest, mil moel võiks taastuda tema enese endine elu. “Tulnukaist” isa-poega -  kes kahekümne aasta vältel maa all lennumasinat ehitasid, mis neid tagasi emalaevale aitaks -  olid talle sealjuures vaid ekspluateeritavad abinõud oma isikliku eesmärgi saavutamiseks. Siiski, kurblikult iroonilisel kombel, mida kaugemale arenes Merwe’i metamorfoos, seda inimlikumaks muutus mehe olemuslik natuur. Ühes kahest D9-a kõige südantlõhestavamast stseenist satub Merwe juhuslikult peale Christopher Johnson’i ning viimase poja jutuajamisele kodust(*). Kui pisike kojumineku kohta küsib, vastab isa, et nad ei saa veel minna, kuna esmalt peavad nad minema neile ette nähtud ümberasumispaika, osutades sealjuures eelnevalt välja jagatud brošüüril kujutatud pildile. Sel hetkel Merwe koputab ning nendib isa-poja perele ausalt, et ei, sinna ei tahaks te küll minna. Seal on veel hullem kui siin. Seal on nagu koonduslaagris.
(*)Antud seoses oleks paslik paari sõnaga mainida ka käsiteldava filmi “treilerit”, millest õigupoolest pool rangelt võttes filmi endasse ei kuulugi. Väljutatuna “tsenseeritud” ning “tsenseerimata” versioonis, esitab treiler iseäraliku ülekuulamisstsenaariumi arvatavasti MNU inimeste ning ühe “tulnuka” vahel. Kui “tsenseeritud” variandis kuuleme vaid ametnike (või sõjaväelaste) küsimusi stiilis “miks sa siin oled?”, “miks sa ära ei lähe?” ja “kuidas su relvad töötavad?”, kusjuures “tulnuka” nägu on videos seejuures “ähmastatud” ning tema jutule pole esitatud subtiitreid, siis “tsenseerimata” variant pakub juba täielikumat versiooni: “miks sa siin oled?” - “me ei kavatsenud siin maanduda, meil polnud valikut.” - “miks sa ära ei lähe?” - “kuidas me saame kuhugile minna, kui teil on meie laev?” - “kuidas teie relvad töötavad?” – “me ei soovi teile halba, me tahame lihtsalt koju minna.”
Ja D9-a lõpp-järgus,  olles eelnevalt füüsiliselt sisenenud “tulnukate” roboti-laadse relva juhtimissüsteemi, mõistab Merwe oma viga täielikult, saades senisest pimedusest lõplikult priiks. Pealtnäha ennastohverdavalt pöörab ta relvapärad oma endiste liigikaaslaste suunas ning laseb nad ükshaaval sõna otses mõttes sodiks, nii et eksplitsiitne graafika sealjuures kord isegi kaamerale lajatab. Merwe teeb valiku, muutudes elavaks kilbiks, mis aitab isa-poja perekonnal õnnelikult emalaevale naasta ning seejärel teele asuda.
DISTRICT 9 pole tavahollivuudlik, suhrustatud ning häppiendlik lugulaul, mida kannavad tuttavlikud ekraaninäod. Filmi lõpuks on pime, teenistujalik entusiasm asendunud lootusetusega. Ringkäik ühest äärmusest teise on kulmineerunud, kunagine inimene on nüüdseks sunnitud elama teist elu, omades sealjuures küll veel torkivalt valusaid mälestusi eelnenust. Ja neid möödavlikult käestlibisevaid meenutusi üritab ta kinnistada slummiprahist vormitud musta tehisroosi, mida ta ikka ja jälle salamisi oma kunagise naise ukse ette poetab. Nii DISTRICT 9 lõpebki, näidates viimses - tõeliselt südantlõhestavas, ent võrratult lüürilises - kaadris täieliku metamorfoosi läbi elanud Merwe’i järjekordset musta roosi vormimas. Musta roosi, mille läbi otsekui materialiseeruks mehe endise elu surm.
_________
Foto: http://www.criterionpic.com/CPL/images/lcl_district9_w130-4L.jpg

Firefly, “Shindig”: Retro-ulme oma parimas võtmes

Kusagil läinud  nädala lõppjärgus sai internetiarvaruisse paisatud viimane DEXTER’i-teemaline kirjatükk (vähemasti, mis puudutab noid episoode, mis ka mingisuguse eestimaise telekanali pealt jooksnud on), mistõttu nüüd on aeg sealmail, et paslik suunduda Joss Whedon’i ainulaadse kultussarja FIREFLY manu, millest sai mäletatavasti lubatud rohkemat virtuaal-verbalistlikku süvenemist, kui ajad-olud seda senini lubanud on. Muidugi, tõsi ta on, et ka sellest lubadusest on juba omajagu aega möödas. Ja ega ma seda muudmoodi põhjendada oskagi, kui inspiratsioonipuudusega, mis on omakorda tingitud vähemasti osaliselt pealiskaudsest muljest, et senikirjutatu ei näi olevat äratanud erilist lugemishuvi. Mis muidugi ei tähenda sugugi mitte seda, et ma laseks sedavõrd “toonusel” langeda, et kord alustatu üldse katki jätkasin. Ent vähemasti on tegemist enam-vähem relevantse põhjusega, miks asjad viimasel ajal niivõrd palju veninud on. Aga see selleks. Nüüd juba pikemalt FIREFLY neljandast episoodist “Shindig”, mis peegeldab üsna kujukalt, mispärast on sarja puhul tegemist sedavõrd originaalse loometööga…

“You’ve a strange sense of nobility, Captain. You’ll lay a man out for implying I’m a whore, but you keep calling me one to my face.”

- Inara Serra

“I might not show respect to your job, but he didn’t respect *you*. That’s the difference. Inara, he doesn’t even see you.”

- Kapten Malcolm ‘Mal’ Reynolds

___

“Sure. I got a secret. More than one. Don’t seem like that I tell ‘em to you now, do it? Anyone off Titan colony knows better than to talk to strangers. You’re talkin’ loud enough for the both of us, though, ain’t ya? I’ve met a dozen like you. Skipped off-home early. Minor graft jobs here and there. Spent some time in the lockdown, but less than you claim. And you’re, what, a petty thief with delusions standing? Sad little king of a sad little hill.”

- River Tam

Ka “Shindig”, sarnaselt sarja kahe avajaoga, omab DVD’l kommentaariträkki, kus seekordselt jutlevad kõnealuse episoodi stsenarist Jane Espenson (ja ehkki “Shindig”-i stsenaarium on FIREFLY puhul tema sulest ainus, võib Espenson’iga seoses üles loetleda aukartust äratava hulga produtseerimis –ja kirjutamistiitleid muuhulgas nii Whedon’i kuulsaimast telesarjast BUFFY THE VAMPIRE SLAYER, suurepärasest BATTLESTAR GALACTICA-st, Joss’i uusimast üllitisest DOLLHOUSE-ist,  tuleva-aastasest mõttelisest BSG jätkust CAPRICA-st, mille juures naine on ka juhtivprodutsendiks ning BSG filmist “The Plan” - mis peaks USA eetris esilinastuma mõne kuu jooksul – mille stsenaariumi taga ta samuti seisab), kostümeerija Shawna Trpcic (kusjuures ongi sehuke nimi ja ma ei jätnud tähti vahelt ära!) ja lõpuks Morena Baccarin, kes kehastab sarjas “kompanjoni” elukutset omavat Inara Serra’t.
Baccarin mainib “Shindig”-i audiokommentaaris muuhulgas, et üks hunnitumaid külgi FIREFLY puhul on selle oskus panna erinevaid ajastuid omavahel “abielluma”. Ja vähemasti kõnealuse episoodi taustal – ja teataval moel ka kogu sarja esimese kolmandiku taustal, kus River’iga seonduv mütoloogia alles hakkab tasahilju hoogu sisse võtma – polekski ilmselt võimalik tabavamalt väljenduda. Ja nii pakub “Shindig” – FIREFLY ühtekokku neljas episood – vaatajale nii mõndagi, alustades vesternlikust kõrtsikaklusest, jätkates värvika 1700. aastate õukonnakultuuriga ühes selle tantsude, kostüümide ja ka duellidega ning lõpetades mahlakalt rütmilise, circa 1800. aastate Inglismaalt pärineva, Cockney aktsendi pruukimisega. Teisisõnu, senisest ehk tugevamalt ning selgepiirilisemalt võib “Shindig”-i puhul tajuda FIREFLY’le omast ainulaadset “retro-ulme” essentsi kui sellist. Ent Whedon’i sarja võlu ei seisne ainuüksi selles, et kujutatavat maailma esitatakse läbi retroulmelise prisma, mistõttu karakterid elutsevad tihtilugu otsekui rikkalikult koostatud segus tänapäevase maailma erinevate nurkade varieeruvatest minevikukildudest. Ei. Pigemini seisneb see justkui mänglevas oskuses siduda kord-olnu (ja seda õigupoolest meie kui vaatajate perspektiivist, kuna tegelaskujude jaoks on tegemist liiatigi ürgse ajaga, et sest’ midagi teada – elatakse ju FIREFLY’s teatavasti circa 2500. aasta paiku) ühtlaseks tervikuks erinevate futuristlike elementidega, nagu näiteks kasvõi relvaskännimismehhanism, millest antud juhul vanaaegse tegumoega ballile saabujad läbi pidid käima või hotelli futuristlik ukselink, mida pruugiti võtme asemel. Aga ruttan asjaloos võib-olla, et liialt ettegi, ehk esmalt siis mõne sõnaga kõnealuse episoodi sisust.
Olles vahepeatusel ühes linnas, kus kord juba ka varem viibitud sai, nimelt Persephone’l, kuhu siirduti eesmärgiga leida tööd ning täiendada erinevaid varusid – ning kus juhuslikult satub tööotsale ka Inara, kellele tema kauaaegne klient, Atherton Wing (kelle sooviks oleks muuhulgas seegi, et naine ainumalt talle eksklusiivseks muutuks, s.t ta tahaks, et Inara oleks ainuüksi tema isiklik kompanjon), oli eelnevalt saatnud kutse ühele, nagu naine ise väljendub, “aasta tähtsaimale ühiskondlikule üritusele”, mille juures mees tahaks, et Inara tema saatja oleks -  ristuvad aga kapten Mal’i ning Jayne’i teed taaskordselt Badger’i nimelise tegelasega (kelle rollis võib näha võrratut Mark Sheppard’it, kelle näitlejatööd võib muide nautida ka BSG-s, kus meest sai näha advokaat Romo rollis. Espenson et al nendivad audiokommis ka ise, et Sheppard’iga olla meeldivalt lihtne töötada olnud – pandi mehele Badger’i kostüüm selga ning kehastuski hoobilt nõutavaks karakteriks. Olgu veel ka mainitud, et illegaalseilt tehinguilt teeniva Badger’i tegelaskuju tahtis Joss algselt mängida ise), kellega Firefly meeskond viimati vististi pilootosas “Serenity” lähemalt kokku puutus. Ja ehkki viimati ei mindud lahku üldsegi mitte sõpradena, mistõttu esialgu avastab kapten Mal end kiirelt “ametivenna” püssipära eest, on Badger’il õigupoolest puhtalt ärilised kavatsused, pakkudes Mal’ile äritehingut, kus viimane peab ühe kohaliku – nimega Warrick Harrow - kauba käesoleva planeedi väliselt maha müüma, kuna ilmselgelt olla tegemist taolise kraamiga, millest mees tavameetmeid rakendades lahti ei saa, mistõttu tal on vaja taolist – endale juba teatavas ringkonnas nime teinud – smuugeldajat nagu Mal Reynolds. Ja niisiis selgub peatselt, et ka Firefly kapten peab sammud kohalikule ballile sättima, kuna Badger’ilt kuuleb ta, et mees, kellega tehing – millest ka Badger oma osa ihaldab – sõlmitama peaks, on üks paljudest üritusel osalevaist koorekihi esindajaist.
Ehkki küllaltki iseäralikele lähedussuhetele Inara ning Mal’i vahel on FIREFLY möödavlikult õrnakoeliselt vihjanud varemgi, leiab see šüžeeliin kõnealuse episoodi foonil värske taseme. Esmalt aimdub see Inara ning Mal’i tantsust (mis loomulikult Atherton’i silmnähtavalt ähmi ajab)(*) ning seejärel läbi kaptenipoolse teenitud lõuahaagi Atherton’ile, kui too oma “kompanjoni” vääritult kohtleb, määratledes naist kui enda, raha eest muretsetud, omandit. Teataval moel väljendubki selles see omalaadne “tõmme”, mis Inara’t ning Mal’i ühendab – naise ametivaliku kohta sageli valusaid nalju heita on mehele tema enese silmis otsekui lubatud, ent kui ka keegi teine midagi taolist teeb/ütleb, astub ta naise au eest välja. Ja käesoleval juhul, kasvõi vere hinnaga, kuna selgub, et oma väljakutsuva tegevusega kutsus Mal Atherton’i duellile. Ja nii saab Mal’ist omamoodi “kogemata-rüütel” oma südamedaamile, kes, omandanud oma ametiks vajalikul koolitusel muide ka mõõklemiskunsti, asub Mal’i – vähemasti mõne aja vältel – juhendama, kuna teatavasti on Atherton mõõgaga küllaltki kibe käsi (ja, nagu Warrick Harrow, kes pakub end ka Mal’i sekundandiks, räägib, on Atherton juba oma tosin meest “pika teraga” manalateele saatnud). Antud seoses räägibki Espenson audiokommis veel, et teataval tasemel võikski ehk 2500. aastate “kompanjoni” mõtteliselt võrdsustada kunagise geišaga. Sarnaselt Inara’ga olid nemadki igakülgselt, ka relvade osas, koolitatud (mõõklemisega seonduva kohta, nendib Espenson, leidis ta aga detailsemat informatsiooni internetist(!)). Muidugi, pidades silmas sarjas kujutatava maailma üleüldist tausta, on taoline paralleel ka täiesti loogiline, kuna – nagu eelnevaiski kirjutistes mainitud sai – FIREFLY maailm on teatavasti segu erinevaist vaataja jaoks tuttavlikest elementidest ning kultuuridetailidest nii USA kui ka Hiina minevikust (pluss veel ka fakt, et sarjas figureeriv valitsusorgan ehk Alliance – nagu ühes eelmises audiokommis rääkis Whedon ise – loodi ühtsusena kummastki suurriigist).
(*)Espenson mõistab Mal’i ja Inara tantsustseeni muide “Jane Austenliku stseenina”, s.t et talle näib uskumatuna, et sai võimalusena kirjutada midagi sellist simultaanselt kosmoselaeva jm seonduvaga.
Ent samaaegselt Mal harjutab hotellitoas – kuhu ta suhteliselt sunniviisiliselt topiti (et ennetada mehe võimalikku duellieelset kadumist) - külastab Serenity’t Badger oma meestega, teatamaks ülejäänud meeskonnale, et ehkki nende kapten on endale järjekordselt häda kaela tõmmanud, on tema võtnud nõuks hoolitseda selle eest, et Jayne, Zoe jt laeval paigal püsivad, ega torma päästeretkele – on ju Persephone ometigi tema kodu ja äritegemiskoht, mistõttu ei sooviks mees sugugi, et teda mingisuguse suurema mölluga (mida kapteni hotellist välja päästmine vmt kindlasti oleks) seostataks.
Ja kui parajasti nii Serenity meeskonnaliikmed kui ka Badger oma kaaskonnaga laeva kaubaruumis aega parajaks teevad, satub teiste juurde jalutama ka River, näides olevat jällekord vaid omaenese maailmas. Tema vend, Simon, tormab seetõttu tüdrukut kiirelt maha rahustama, et ära hoida viimase avastamist Badger’i poolt, mis kindlasti ei tooks kaasa häid tagajärgi, eriti kui mees lõpuks mõistaks, kellega on tegu. Kuid River’il on veel kõigi jaoks üllatus varuks.
Nimelt näib ta otsekui tühipalja peanõksatuse ajel ära märkivat Badger’i aktsenti (mis, muide, on 1800. aastate Inglismaalt pärinev Cockney aktsent), et seejärel järsult koherentsena ühe ülivõimsa monoloogi ajel (mis on ülal ka tsiteeritud, kuna ma lihtsalt ei saanud enesest ses’ suhtes võitu – oli River’i monoloogistseen ju õigupoolest üheks aluspõhjustest, miks mulle esmase vaatamise tulemusena nii Glau karakter kui ka sari tervikuna sedavõrd sügava mulje jättis) mehele justkui mõista anda, et tegemist on kellegagi tema kunagisest kodukohast, Titan’i kolooniast. Aktsendi kasutamine (algselt pidi sama monoloogi asemel olema samavõrd välja mõeldud lugu sellest, kuidas River Serenity pardale välja jõudis), nagu Espenson “Shindig”-i audiokommis räägib, oli olnud Joss’i idee ning oli mõeldud kujutama võimalust kellegi nõrkusehetke tabamiseks, haarates sealjuures kinni viisist, mil moel keegi räägib. Teisisõnu, sa kaotad end tema aktsenti, teed end niivõrd palju neiks kui võimalik, muutes ennast sealjuures täiesti nähtamatuks. Ja nii oligi Whedon välja pakkunud, et River võiks “lugeda” Badger’it ning rääkida mitte sellest, miks tema laevale sattus, vaid sellest, kuidas tema meest näeb. Siiski, mõneti ehmatav pole tegelikult mitte niivõrd River’i aktsent – leiavad “Shindig”-i audiokommis Espenson, Baccarin ning Trpcic - vaid see, et esimest korda ajab tüdruk lause lause järel seostatud juttu.  Ja siinkohal müts maha Summer Glau (kes, nagu samuti audiokommist selgub, on loomulik talent varieeruvate aktsentide esitamiseks) näitlemismeisterlikkuse ees. River’i tegelaskuju kui selline poleks pooltki nii köitev, kui tema kehastusena ei näeks Glau’d, kes otsekui mängleva kergusega žongleerib piinavlikust minevikust tingitud hullumeelse ettearvamatuse ning kohatiste selgushetkede piiril. Ja ehkki terviklik FIREFLY cast on iseenesest nagu valatud oma rollidesse, pole kasvõi kõnealuse – olgugi vaid lühiajalise – stseeni ajel kahtlustki, et Glau on nähtavast seltskonnast üks võimsamaid. Pealegi – nagu selgus ühest esimestest episoodidest pärinevalt audiotrack’ilt – isegi sarjas Simon’it kehastav Sean Maher hakkas juba eos Summer’it hoopiski River’iks kutsuma. (Ja ehkki püüdsin pingsalt iseendale selgeks teha, et oleks targem ülal nähtav hetktõmmis võtta hoopiski Mal’i ning Atherton’i duellist (või isegi Mal’i/Inara kammerlikust tantsust), jäi viimaks siiski peale mu enese subjektiivne meeldivus ja pildil võib näha River’it keset oma monoloogi.)
Ja ehkki läbi kivide ja kändude õnnestus Mal’il duell siiski enda kasuks pöörata (mõõgavõitlus filmiti muide Disney rantšos) - mistõttu Harrow’le jättis mees piisavalt sügava mulje, et oma kaup tema kätte usaldada (transporti vajavaks “kaubaks” oli kusjuures mitmepealine lehmakari, mida kuni “mahapanekukohani” peab Serenity hoidma oma  kaubaruumis; ja, keda huvitab, tegemist polnud sugugi pärislehmadega, vaid puhtakujulise CGI loominguga) – siis “Shindig”-i lõppresultaadiks võiks pidada tõdemust, et kuigi nii Mal kui Inara pole osake teise maailmast, ei kuulu nad õieti kumbki ka sellesse eluilma, mille nad enese jaoks valinud on. Hinges on Mal veel siiski aastate tagune vabadusvõitlejast sõdur, kes on alati valmis kaitsma nõrgema au ning käituma väärikalt (mistõttu pahatihti, nagu eelmised episoodid on näidanud, pole vargaamet üldsegi mitte nii tulutoov kui esmapilgul näikse), samas kui Inara – kelle ametiks on teeselda erinevate meeste vastu olematut armastust – on tõtt-öelda üksi, mistõttu valik Serenity ning tema meeskonna ning ärahellitatud dändile “isiklikuks kompanjoniks” olemise vahel on õigupoolest, nagu öeldakse, no brainer.
Üht-teist veel:
<*> Kostüümidisainer Shawna Trpcic räägib “Shindig”-i audiokommentaaris, et ballil nähtavad kostüümid valmistati konkreetselt 1700. aastate tegumoodi silmas pidades. Antud seoses oli näiteks ka ballil nähtav Atherton Wing’i kostüüm traditsiooniline India ülikond (ehkki jäi täpsustamata, mis ajastusse see kuuluda võib).
<*> Kommentaarist selgub seegi, et “futuristlik ukselink”, millega Inara Mal’i hotellitoa ukse avab, oli tegelikult lambipirn ning ukselukk pirnipesa, seega, täiesti praktiline ning sugugi mitte eriefektiline lähenemine.
<*> Kuid Harrow lehmakari polnud ainus CGI abil loodu. Ka äärmiselt uhke kroonlühter, mis ballisaalis laes ripub, rajati sarnasel viisil.
<*> Muljetavaldavat ballistseeni, mis nägi tõepoolest välja nagu mingisugusest tavapärasest kostüümidraamast “välja lõigatu”, filmiti simultaanselt pea –ning käsikaameraga.
<*> Ja ehkki absoluutselt kõigest lihtsalt ei saa, ega tegelikult pole ju ka üksipulgi mõtet, juttu teha, tuleb ikkagi vähemasti ära märkida, et Adam Baldwin’i mängitud Jayne on täie kindlusega üks geniaalsemalt isikupärasemaid “mühakaid”, kelle peale mina juhtunud olen. Muidugi ei tee siinkohal paha ka Baldwin’i hindamatu miimika, mis pidevalt ühe või teise näoilme võrra rikkamaks saab.
Aga olekski kõik FIREFLY neljandast episoodist, “Shindig”. Järgmisena, ning eeldatavalt tuleva nädala jooksul, tuleb kõne alla sarja viies jagu, “Safe”, mida võib ühtlasi pidada esimeseks tõsiselt River’i-keskseks osaks.
___
Fotol: Summer Glau (River Tam). VLC snapshot, erakogu.

Dexter, “Born free”: Verevennad

Olemegi siis omadega nõndakaugele välja jõudnud. DEXTER’i – mille esimesed kaksteist episoodi baseerusid peaasjalikult Jeff Lindsey romaanil “Darkly Dreaming Dexter” (kuigi mõningaist erinevusist võrreldes kirjasõnaga tuleb ilmselt juttu juba ka allpool) – oivaline esihooaeg on lõppeks oma otsa leidnud. Alljärgnevalt kasutangi rõõmuga – praeguseks viimast – juhust nähtu kohta üht-teist märkida…

“Why me, Dex? Why’d he choose me?”

- Debra Morgan

___

“You’re trapped in a lie, little brother, the same lie they tried forcing me into.”

- Brian Moser

___

“Your life is a lie. You’ll never be what you…”

- Brian Moser

“Sorry. I can’t hear any more… ‘cause you’re right.”

- Dexter

___

“My devil danced with his demon, and the fiddler’s tune is far from over.”

- Dexter (voice-over)

Niisiis, ongi kaardid laual, nagu öeldakse. Ja mina ei pruugi enam kauemalt keelt hammaste taga hoida. Nädala eest sai kergelt veel teatavaid ütlemajätmisi, eelkõige, mis puutub Rudy’sse, praktiseeritud ja lõpptulemuseks olid vahest ehk liialtki lennukad järeldused, millel üldiselt pole erilist alust. Fakt on hoopiski see, et kurikuulus ITK - või proteesitohter Rudy Cooper, või Brian alias Bynie Moser – orkestreeris otsusekindlalt ning erakordse ettevalmistuslikkusega kogu läinud hooaja vältel nähtud mõrva(de)müsteeriumiga seonduva (ja nagu ta ise nüüd “Free”-s Deb’ile väidab, planeeris ta kõike juba mitmeid aastaid ette). Ent meest ei kannustanud sealjuures tagant ei kuulsusejanu – mis mäletatavasti karakteriseeris senist süüalust Perry’t – ega soov panna politseivõime mõistma, et tema puhul on tegemist kõike muud kui suvalise, käpardist amatööriga. Kuigi meeldejääv epiloog DEXTER’i avahooajale teeb tänuväärset tööd, hoidudes meelega lõppresultaadi “puust ja punaseks” tegemisest, annab see siiski mõista, et Bynie plaan oli mulda külvatud juba eos - praktiliselt sarja esimeste jagude kestel - kui esimesed tükeldatud ning verest tühjaks lastud prostituudilaibad päevavalgele ilmusid.
Ja ehkki Dexter saavutas ITK’ga esmase kontakti külmaautot jälitades – mille puhul, nagu kähku selgus, oli tegemist ka ainuüksi järjekordse peibutisega – näib nüüdseks suhteliselt selgepiiriliselt, et mees oli juba oma orkesteeritud ettevõtmise alul teadlik nii Dexter’i olemasolust kui ka tema ametist, ja mis kõike olulisem – kõik tema poolt läbi viidav oli omal varjatul kujul Dexter’ile mõeldud. Ja seega olid Bynie’ poolt sooritatud mõrvad tagamõtteliselt veretud, mis iseeneses on samavõrd siginifikantne asjaolu, kui ka üks esmaseid sündmuskohale jäetud vihjeid, nimelt näpuotsad jääs, mille iga küüs oli erinevat värvi võõbatud(*). Rudy ettevalmistus oli otsekui kammitsetud sihikindlusse, mistõttu iga “laokile” jäetud detail  toimis kui omaette kujund Dexter’i mälusoppides peituva väljutamiseks. Isegi veretud kehaosad polnud iseenesest vähetähtsad, kuna vere puudumine sootuks distantseeris Dex’i juhtunust ja tekitas mehes alul ka soovimatut ähmi. 
(*)Element, mis muide oli samuti mõeldud Dex’is mälestusi tekitama, kuna, nagu “Free” lahti hargenedes näeme, oli taolist küünelakkimistehnikat kasutanud Dex’i/Bynie ema, Laura Moser.
Olgugi, et eelnenud, pikemas kirjatöös, kui käsitlesin sügavutti avahooaja eelviimast episoodi “Truth be told”, sai Rudy’ga seonduva puhul paratamatult võimalike spoileritega rinnutsi seistud (ning vahest isegi liialt tormiselt, nagu käesoleval juhul ma eespool ka korraks vihjasin), on tollal märgitust üht-teist vägagi käibel veel praeguseski kontekstis. Jõhkralt tapetud “öönaised”, ent ka võrgutet’-vangistet’ Deb eksisteerisid Rudy maailmapildis tõesti vaid tühipaljaste etturitena, ainuüksi kalkuleeritud abinõudena, mis meest eesmärgi suunas aitasid. Kuid mis siis õigupoolest oli Rudy/Bynie’/Brian’i/ITK tõeliseks eesmärgiks – peale ilmseima, s.t soovi panna Dex mäletama oma mahasurutud minevikku – selleks endgame’ks, milles oma osa mängimise kohta traagilist, ülal-tsiteeritud, küsimust esitab ka läbielatust šokis Deb. Ja kuigi tol momendil pakub Dex oma kasuõele vaid naljatleva, ehkki täielikult võltstemaliku retordi, artikuleerib mehe nägu samas retrospektiivis tõelisi, valulikke, tagamaid. Tema oma liha ja veri, rohelusest leegitseva, süütu lapsepõlvemaa  ammune peitusemängukaaslane, vanem vend, kelle nime tollane pisipõnn Dexter iialgi korralikult välja hääldada ei osanud, ei pakkunud talle nüüd, täiskasvanuna mitte ainult võimalust mineviku mäletamisest-mõistmiseks, vaid ka käegakatsutavat viisi omaenese sisemusliku entiteedi sülelemiseks.
Kuigi ka Bynie, sarnaselt Dexter’iga, olemuslikku taas-sündi sümboliseerib esiletõus verest -  millest rääkisin lähemalt “Seeing red”-i juures - mistõttu mõlemat neist iseloomustab “sündimine vabana inimlikkusest”, siis siinkohal samalaadsused kahe venna vahel traagiliselt ka lahknevad. Oma kvintessentsilt teotsevad nad kui “kull” ja “kiri” ühele metafoorsele mündile, mida köidab tervikuks sugulussidemete kompleks. Ent taolise, pealtnäha ühtse terviku osiste teineteisest sõltumatu elukäik on siinkohal õigupoolest peegliks mõlema aja jooksul välja kujunenud erinevuslikkusele.
Dex’i vanem vend Bynie, kelle Harry omal ajal hülgas ning saatuse hooleks jättis, ei leidnudki endale kuni lõpuni välja perekonda, pendeldades vaid lastekodude ning viimaks ka vaimuhaigla vahel, kus Angel’i sõnutsi mees ka üles kasvas(**). Erinevalt oma väikevennast möödus aga tema üleskasv ainumalt isiklike reeglite kütkeis, mis ei tuimestanud hetkekski kord saavutet’ vabadusetaju. Võrreldes Dexter’iga, kes kord allus sõnakuulelikult oma kasuisa nõuannetele, ei võtnud Brynie iialgi arstide ja terapeutide öeldut puhta kullana. Ja nõnda oli ta iseäralikult väärastunud kombel vaba sealsamas punktis, kus Dex oli sunnitud oma taas-sündinud Mina igavest ajast igavesti varjul hoidma ning piiride kütkeisse suruma. Tahtmatult meenub – vististi DEXTER’iga seoses juba teistkordselt – rida David Fincher’i kultuslikust “Fight Club”-ist: “I am free in all the ways that you’re not.”
(**)Ja kus ta olla viibinud antisotsiaalse isiksushäire diagnoosiga.
Kaubakonteineris kogetust tingituna sisemiselt muundununa hoolitseb Harry juba selle eest, et tema kasupoja tungid, mille päritolu veel sügavale teadvusse on maetud, iialgi valmis ehitet’ piirdeaiast välja murda ei saaks. Ja nii loob ta Dex’ile reeglite kompleksi, koodeksi, mille täitmine ja järgimine peab olema vastuvaidlematu. Ent olgugi soetatud hea eesmärgi nimel, on mõtteline piirdeaed - mis peaks Dexter’i “sünget kaasreisijat” paisu taga hoidma - konstrueeritud kahasse valede ning ütlemajätmistega. Dex kasvas üles, kammitsetuna reegleist, mis olles küll mõeldud teda “kaitsma” ning “vaos hoidma”, olid tegelikult üles ehitatud niivõrd paljudele osavaledele(***). Kasuisa, kes kord nooruses oli Dex’i jaoks olnud olulisimaks inimeseks maamunal, on teda nüüdseks sedavõrd mitu korda reetnud. Seetõttu ongi ju oma põhialuselt, nagu nendib Dexter’ile ka tema enese lihane vend, mees vale sees väljapääsmatult lõksus, julgemata astuda seda viimset sammu, mis transformeeriks teda samaväärselt vabaks, nagu on seda tema kunagine, armastatud vanem vend Bynie. Ja ainsa mooduse – et lõplikult maha kraapida sein “võltsi” ja “tõelise” vahel – selleks leiab Dex’i liha ja veri olevat “võltsõe” Debra mõneti ohverdusliku tapmise.
(***)Milledele, võib etteruttavalt öelda, tuleval hooajal ka lisa tuleb.
Bynie võimaldab Dexter’il alles teistkordselt oma elu jooksul  viimaks aus  ning teesklevast välisusest prii olla, olgugi, et mees ei suuda lõppeks siiski kätte õpitud illusoorsusest üle olla. Ehhki - samavõrd nagu ka Rita – Deb on mehe jaoks ainuüksi vahend esitlemaks oma pealispindset normaliteeti ning sügaval sisimas on ta põhimõtteliselt võimetu oma kasuõe suhtes tundma midagi peale tühipalja kiindumuse, peab ta siiski enese traagiliseks kohustuseks oma lihane vend peatada ning “võltsõde” päästa. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et ta ei tee seda mitte enam Koodist lähtuvalt – mis nüüdseks, viimaks mõistes, et Harry kunagised valed keelasid talle peale kõige muu isegi lihase venna, on järk-järgult teisenenud eemaletõukavalt valelikeks – ega õigupoolest mitte ka soovist kaitsta oma kasuõde. Ta ei päästa Deb’i Bynie noa alt mitte eetilistest “õige/vale” kaalutlustest lähtudes, ega tapa hiljem ka oma verevenda – viimase surma sealjuures enesetapuks rüütades – mitte niivõrd Harry Koodist juhindudes, vaid ta teostab kõnealuseid valikuid, samaaegselt mõistes, et Bynie poolt pakutava alternatiivi tõeline vastuvõtt tõstaks taolise tormi – mida ühes Dex’i unenäos Harry mehele ka ette ennustas – mis konstrueeritud illusoorse kaardimajakese hetkega minema pühiks. Kuid see illusoorne õhuloss, milles mees ühe-mehe-näidendina välist normaalsust etendab, on otsekui päästerõngaks, mille pidev kinni hoidmine tagab mehele ellujäämise, ja mis veel olulisem – Kontrolli. Ehk teisisõnu, tsiteerides siinkohal Dex’i ennast: “I live my life in hiding. My survival depends on it.”
Ja nii sooritab Dexter õieti simultaanselt kolm mõrva: ta tapab ainsa inimese, kes teda iial tema enese pärast mõistnud ning armastanud oleks; võtab elu ainsalt veel elus olevalt veresugulaselt; ja õigupoolest surmab sealjuures ka iseenda. Sest kentsaka kõverpeeglikujutisena ning vastandina temale endale (“A killer…  without reason or regret”) on Bynie samaaegselt ka Dexter. Ta on kui kerge pinnavirvendus saatuse alternatiivist - “vabast” Dex’ist – sellest, kes mees sisimas olla sooviks – see, kelleks ta ka kasvanud oleks, kui poleks ainult Harrypoolset vahelesegamist olnud. Mõistagi on öeldu seda tähelepanuväärsem originaalmaterjali – s.o Jeff Lindsey romaani “Darkly Dreaming Dexter” – valguses, millel, olgugi, et vaid põhiproblemaatika perspektiivist, käsitluse all olev sari ka põhineb. Ja ehkki raamatu ning ekraaniloo võrdlusest võib loomulikult leida paljutki erinevat, pakub teos kummatigi tooniandva paralleeli mõlema meediumi vahel. Ka “Darkly” ITK-ks – kellele romaanis on antud hulka sümpaatsem hüüdnimi (“Tamiami Butcher”) – on lõppeks Dexter’i lihane vend. Ent tähelepanuväärne on siinkohal tõik, et romaanis on tegemist Dex’i vaat et identse kaksikuga. Romaani kohta täpsemalt lugedes ei õnnestunud mul maha raputada tunnet, et omal iseäralikul moel Dex ning Bynie ehk tõepoolest ongi üks tervik, üks kokku seotud organism, mille küljed on teineteisele alternatiiviks. Mispuhul on siinkohal kõnekas ka “Rudy” kunagine terviklikkuse-jutt Deb’ile – tappes oma terviku teis-poole ehk Bynie, jääb Dex alatiseks ebatäielikuks, tiivustatuna leidmaks usaldusväärset kohatäidet, mis, kuigi vast võimalik, ei saa iialgi olla jääv. Kuid sellest juba alljärgnevalt.
Olles ühe oskusliku noavälgatuse järel paika sättinud teistele vaatamiseks mõeldud näitelava, ei jää aga Dexter enam üle muud kui täielikult murduda (mida artikuleerib osaliselt ka ülal esitet’ hetktõmmis). Ja kui “Truth be told” juures sai osutatud, kuidas kasvõi Rita’le nähvamisega tuli kasvõi millisekundikski esile “külm ning kalkuleeriv” Dexter, ehk tõstis pead mehe “sünge kaasreisija”, kes “verest sündimise” hetkel temasse roomas, siis siin, momendil, mis näib niivõrd traagiliselt lõplik, puudub Dex’il nägu per se sootuks. Selle hetke ajel pole ta ei oma tungide võimuses – ehk nö omas elemendis, nagu nii mõnigi kord mees ise tõdenud on – ega ette tõmmanud ka kleepuvat teesklusemaski. Istudes nurgas, hingates raskelt, et nuttu tagasi hoida, silmitsedes samaaegselt omaenese lihast venda verest tühjaks jooksmas, on ta justkui kõigel minna lasknud. Seal on ta keegi, kel polegi identiteeti, ega kodu ning päritolu,  pole ümbritsevaid piirdeid ehk koodi, mis tegelikult ei kuulunudki temale, nagu Brynie nii tabavalt märgib - on vaid kõikemattev üksindus, mis näib saavatki tema igavikuliseks saatjaks läbi aastate. Ja kuigi Dex ei soovi midagi rohkem kui leida kedagi, kes võtaks teda vastu justament sellisena nagu ta on – või et üleüldse inimesed tema ümber mõistaksid kahtlematult tema “tõelust”, ega kardaks seda, umbes sarnaselt nagu mees avahooaega lõpetavas unistus-kaadris ka ette kujutab – ehk Brynie sõnadega: “minuga saaksid sa olla tõeline sina”; ilma teeskluse ja muu pinnapealselt võõbatud jamata, teab mees, et tegelikult on ta oma “sünge kaasreisija” tõttu ad infinitum mõistetud üksi jääma (ja seda siis tõelise, kõikemõistva läheduse mõttes) – alltoon, mis õigupoolest näib meest paratamatult saatvat kogu senise sarja vältel.
Nipet-näpet veel lõpetuseks:
<*> Innustatuna politseitöö käigus välja kujunenud vaistust, läheb Doakes viimaks nõnda kaugele, et Dexter’it jälitama asub (mis viib ka vis-a-vis vastanduseni kaubakonteinerite juures, kuhu Dex esmalt Deb’i otsima suundus). Õli nende kahe vahel ei jäta tulle valamata ka Dex’i enesekaitsenipid, mis Doakes’ilt õigustatult “Lab geek my ass” reaktsiooni välja kutsub. Ent kuigi Doakes’i ning Dex’i vahelisi arveteklaarimisi on alati lust kerge muigega jälgida, ei valinud ma asjatult üheks ülal toodud tsitaadiks jutustuslikku rida Dexter’i suust, milles viimane peab justament Doakes’i silmas. Esiteks oli see minu jaoks isiklikult üks lemmikumaid tsitaate omal ajal kui sarja esmakordselt vaadatud sai, ja teiseks, sedavõrd võrratult tabavat lauset, mis ühtlasi laob vundamendi ühele jooksvale teise hooaja šüžeeliinile, annab otsida.
<*> Ehhki senise šüžeearenduse tipuna kuulub “Free” pedestaal õigustatult eelkõige interaktsioonile Dex’i ning Bynie’ vahel, on oluline ära märkida ka Rita ning Paul’i telefonivestlused, mille käigus üritab viimane naisele selgitada, et see peaks otsima tema saabast, mille jalast kukkumine Dexter’il ilmselt kahe silma vahele jäi (pluss veel Paul’i salapärane koljumõra, millest Rita’t informeerib mehe NA tugiisik). Ja kuigi Rita keeldub uskumast, et tema boyfriend millekski selliseks võimeline on (“Dexter veedab kogu oma aja laboris, jumala eest!”, nagu naine  Paul’i eelmainit’ NA tugiisikule uskumatult nendib), leiavad tema eks-mehe sõnad avahooaja epiloogi lõpuks ometigi kinnitust. Sarnaselt Doakes’i liiniga omab jätkuvust ka Rita avastusest tingitu, kuna see toob tema ning Dex’i suhetesse esmaseid sügavamaid pingeid.
<*> Mäletasin siiski õieti ning jaoskonna uus leitnant, Laguerta’t väljavahetav Esme Pasquale (Judith Scott) tegi oma esmailmumise siiski käesoleva hooaja finaalis. Muidugi on ilmselge, et hõõrdumised tema ning senise leitnandi alles algavad.
<*> Kuigi teatud põhjustel on see küsimus rohkem õigustatud tuleva hooaja kontekstis, ent… Miks kellegile jaoskonnas Moser’i nimi tuttav ei tundunud? Või arenesid sündmused liialt kiireloomuliselt, et värske informatsioon ITK tõelisest identiteedist jõudis vaid asjaga vahetult seotud inimesteni? OK, põhimõtteliselt “noorem” generatsioon (ehk enamik jaoskonnaliikmeid) ilmselt ei teakski midagi, aga vähemasti üks eesseisev detail seoses Matthews’iga annab tunnistust vastupidisest. Muidugi uuel hooajal sedavõrd laias plaanis ITK’ga seonduva juurde tagasi ei pöörduta, ent oleks olnud huvitav näha kasvõi näiteks Camilla reaktsiooni, kuuldes, et Miami kurikuulsamaks sarimõrvariks oli see laps, kelle päästmise kahjuks Harry omal ajal otsustas. Seda muidugi eeldusel, et paberites, mille mees naisel lõppeks hävitada käskis, olid nimed jmt ka kirjas.
<*> Olen juba mitmeid kordi maininud, et DEXTER’i kolmas hooaeg jääb täielikult oma kahe eelkäija varju. Kõige kujukamalt andis muutusest mõista Daniel Cerone lahkumine teise hooaja lõpus (kes olla ka senimaani olnud ka sarja peamine “showrunner”, ehkki selle kohta täpsemat informatsiooni pole mul õnnestunud leida) – mees, kes muide on ühes Lauren Gussis’e ning Melissa Rosenberg’iga ka käesoleva avahooaja finaalosa stsenaristiks. Siinkohal jääb vaid soovida, et USAs septembrilõpus algav neljas hooaeg ehk siirdub tagasi oma algsete juurte juurde, olgugi, et tegemist näib olevat küllaltki õhkõrna ning kahtlase lootusega. Olgu, kuidas on, värskeima hooaja “pre-air” on juba ka netti lekkinud, nii et peatselt peaks enam-vähem selge olema, mihukses seisukorras kahe suurepärase avahooajaga sari praeguseks seisab.
Ja nii. Viimase paari kuu DEXTER’i-käsitlused ongi siinkohal otsa lõppenud. Ääretult tore oli mõni aasta tagasi esmakordselt kaetud avahooaega taaskordselt jälgida ning nähtu kohta ka mõtisklevaid ülestähendusi avaldada. Jääb vaid loota, et samavõrd huvitav, kui mul oli viimaste nädalate jooksul oma käsitlusi virtuaalselt verbaliseerida, oli teil ka neid lugeda. Jällekirjutamiseni!
Kõikide temaatiliste kirjatöödega saab lähemat tutvust teha siin. 
_____
Fotol: Michael C. Hall (Dexter Morgan). VLC snapshot, erakogu.

Üht-teist mu senise bloogamise tulevikust

Nagu mõni huvilisem inimene ehk isegi märgata on osanud, on lähimineviku postitusi vallanud suhteliselt tugev kaootiline haare. Järgnevalt mõne sõnaga sellest, millisena ma printsiibis tulevaid nädalaid ette kujutan, pidades silmas, et pikemad arutelud PSYCHOVILLE’ist lõppesid hiljuti otsa ning eeldatavalt käesoleva nädala lõpp toob kaasa ka viimase süvendatud käsituse DEXTER'i teemadel…

Teatavasti jõuab DEXTER’i avahooaja finaalosa, “Born free”, Kanal2’e eetrisse juba homme ning pärast mõnepäevast mõtisklusperioodi jõuan ma ilmselt nõndakaugele, et midagi avaldamisvalmit üllitada.

FIREFLY’st kirjamisega pole ma õieti kuhugile jõudnud juba veidike rohkem kui kahe nädala jagu ning ega ma õieti seda seletada oskagi. Pidevalt on seda ja teist vahele tulnud ning lõppeks on kord juba millegi muu kätte liikunud (sai ju ka venitet’ ülestähendustega ‘VILLE’i finaaljaost, lootuses, et ehk satub kätte lisamaterjali DVD’lt – ka kõigest sellest tingituna sai ajalisest perspektiivist Joss Whedon’i sari kannatada). Seetõttu ma otsustasingi, et kõige mõtekam on perioodilisemaid kirjutisi FIREFLY’st alustada arvatavasti järgmisest nädalast, kui juba ka DEXTER’iga “lõpparve” on tehtud(*).

(*)Muidugi on alati oodatud väärt ettepanekud sellest vallast, milliseid sarju/minisarju ehk veel lähemalt analüüsida kannataks.

Antud hetkel ei luba ma veel midagi kindlat, ent arvestades pikka eetrivaikust – eriti, mis puudutab FIREFLY’ga seonduvat – võiks isegi kõne alla tulla kirjatööd kahest erinevast episoodist, seda siis kõike ühe nädala jooksul. Sel juhul saaks ka senine vaikimisperiood veidike korvatud.

Niipalju siis kergest pilgust tuleviku suunas. Täna, mõne aja pärast, võtan ette tartumaisest paduvihmast vürtsitet’ tee teatrisse ning juba homme õhtul saab viimaks käsile võtta DEXTER’i väga hea avahooaja epiloog. Teisisõnu, pidevalt on midagi teha ehk jällekirjutamiseni!

Dexter, “Truth be told”: Vaikitud tõed, rebestatud illusoorsus

Järgnevalt üritan võimalikult ammendavalt käsitada DEXTER’i esik-hooaja eelviimast episoodi “Truth be told”, ehk “Aeg rääkida tõtt”. Pole kahtlustki, et “Truth” on sisuliselt üks parimaid jagusid sarja avahooajast (arusaam, mis ilmselt peegeldub ka alljärgneva kirjatöö pikkuses) – ja ehk ka üks muljetavaldavamaid senimaani välja, nüüd kus USAs on peatselt algamas neljas hooaeg (Ja kindlasti sai kusagil mainitud mu suhtumist sarja läinud, s.t kolmandasse hooaega, nii et end kordama ma siinkohal ei hakka) – üldse. Kuid nüüd värskeimast Kanal2’s eetrisse jõudnud episoodist juba pikemalt…

“Close your eyes. Don’t look.”

- Laura Moser

___

“A buried memory, forgotten all these years. It climbed inside me that day. And it’s been with me ever since – my dark passenger.”

___

“But I can’t focus.”

- Dexter (voice-over)

Üks Dexter’i kui karakteri fundamentaalseid põhielemente, milleni ma üldsegi mitte sihilikult vististi igakordselt oma arutluste käigus välja jõuan, on mehe aastatepikusest oskuste lihvimisest tingitud võltseksternaalsus, väljapeetud ning kalkuleeritud rahulikkuse ning tavapärasuse illusioon. Näitlev teesklus, mis võimaldab tal ümbritsevasse normaliteeti justkui mängleva kergusega sisse sulanduda ning seeläbi oma sisimast Mina lühikese lõa otsas hoida. Teisiti väljendudes, juba oma noorpõlvest saati on Dex teinud kõik endast sõltuva, et inimestele, kes teda igal sammul ümbritsevad, ei jääks temast teataval kombel tavatu mulje. Seetõttu on ka niivõrd vaimustav näha viimaks omati selle pealesunnitud rollimängu rebenemist, olgugi, et vaid kolme samavõrd vaoshoitud alatooniga välja mängitud stseeni foonil, mille käigus ka Michael C. Hall’i näitlejameisterlikkus hiilgavalt esile tuleb.
Kui Harry kunagine ning Dexter’i praegune kolleeg, jaoskonna arhiivi eest vastutav Camilla lõppeks mehele tõdeb, et adopteerimise järgselt käskis Dex’i kasuisa naisel Laura Moser’i – ehk Dex’i ema – ja teiste mõrvadega seonduva toimiku hävitada(*),  pole Dexter võimeline oma tõelist loomust enam kauemaks sordiini alla suruma. Muidugi ei saada mees korda midagi vägivaldset, ent vähemasti paari valuliku lause kestel pole meie ees enam kontinuaalset tavapärasust eduliselt teesklev mees, vaid hoopiski petetud poeg, kes oli senini oma kasuisa igat sõna puhta kullana võtnud. “Harry’l oli [oma] kood, ta ei käseks sul iialgi tõendusmaterjali hävitada”, püüab silmnähtavalt jalgealuse kaotanud Dexter Camilla’le selgitada.
Ent jutustatava narratiivi senise lahtirullimise käigus järk-järgulise peenekoelisusega avatud minevik näib Dexter’i poolt idealiseeritud Harry’t kujutavat seevastu üha süngemais toonides. Mõistev kasuisa, kes rajas Harry Koodi omavahelisest aususest kantud vundamendile, näib nüüdseks – pärast mitmeid-mitmeid aastaid – Dexter’i jaoks ootamatult valelik, kuna hoidis mees ju saladuses Dex’i “pärisisa” – kes olla elanud vaid viietunnise autosõidu kaugusel – ning nagu ilmneb “Truth”-is, lasi külmavereliselt kustutada ka Dexter’i ema jt mõrvalooga seonduvad materjalid. Ja kui viimati sai arutletud, et Harry ilmseist vajakajäämistest tingituna hakkab Dex’i filigraanne illusiooni-loss tasahilju murenema, on sellest vast kõige märkimisväärsemad markeeringud esil nüüd, mil tema kätteõpitult perfektne tasalülitunud inimtüübi imitatsioon kolme eritabase situatsiooni foonil rebeneb ning mehe “tõelisel Minal”, olgugi, et vaid kiirmööduvate hetkede ajel, välja paiskuda laseb.
(*)Ja pean ilmselt siinkohal vabandama ühe faktivea eest eelmise korra kirjatükist, kuna näib ilmnevat, et Dexter’i poolt varases lapsepõlves tunnistatud veriste mõrvade taga ei seisnud sugugi viimase bio-isa, vaid sootuks marus narkodiiler. Nii palju siis mälu peale lootma jäämisest.
Üheks neist kordadest oligi eelkirjeldet’ vestlus Camilla’ga (Margo Martindale), mille kestel näeme Dexter’it esmakordselt välise tasandi perspektiivilt enesevalitsust kaotamas. Sest’ alates jääb mehesse pulbitsema üha kuumemalt keev viha oma kasuisa valede aadressil, emotsioon, mis omakorda toimib mehe tähelepanuvõime ning ettevaatlikuse uinutajana. Sai Dex ju ainuüksi oma kasuisa toel ning juhendusel selgeks rituaalsed reeglid, mille – kuigi olles peamiselt mõeldud ohjama mehe sisimast vari-Mina – põhikese seisnes vääramatus õiglustundes, millele eelnes detailne uurimistöö ning ettevalmistus. Alati pead oma otsuses kindel olema, kunagi ei tohi lasta end emotsioonidest juhtida. Sellised olid vaid osad Harry õpetussõnadest, mis praeguseks hetkeks Dexter’i peas taaskasutusest juba viledaks on kulunud. Ja seda kulunumad näivad nad olevat nüüd, kui iga korraga mõistab Dex üha valusamalt, et kõik see, mis kasuisa kaitsvas rüpes kord omandatud sai, on õieti üles ehitatud valele, konstrueeritud pinnasele, mis on läbistet’ olemuslikust ebatõest. Ja olles ise nüüdseks Dexter’i silmis kahepalgeline, oli Harry oma kasupojalt siiski alati põhjapanevlikku ausust nõudnud.
Jättes aga korraks kõrvale kõige ilmsema, s.t asjaolu, et Harry ei avaldanud oma kasupojale iialgi tema varase lapsepõlvega seonduva tõelisi tagamaid (ega ka tõtt-öelda seda, et erinevalt tollal segaduses Dex’ist teadis tema täpselt, kust kohast kasupoja vägivaldsed tungid pärinevad), ei näi praegusel hetkel õigupoolest suurt tõtt olevat ka muus, mida Harry omal ajal poisile usaldas – s.t jutud pärisvanemaist, veredoonorist jne.  Harry andis endast parima, et pühkida maamunalt kõik see, mis ühel teataval momendil aitaks Dex’il oma painavat mineviku-puslet lõpuks ometi kokku sättida. Samal viisil, kui ta andis tabula rasa Dexter’i “pärisisale”, kustutas Harry ka kõik piinavliku Dexter’i varasest lapsepõlvest, jagades temalegi kätte uue ning värske elu. Elu, mis tõsi küll, oli siiski juba, olgugi, et veel sügavustesse peidetud alateadlikul tasemel, fundamentaalselt rikutud ning selle vastu polnud Harry’l paraku mingisugust rohu, väljaarvatud lootus, et ehk ei tule mahasurutud minevikudeemonid tema kasupoega kunagi hiljem kimbutama. Ent selle lootuse hääbumise eest hoolitses juba omil põhjusil Rudy. 
Ja nii, kuuldes Camilla suust veel üht-teist “tõelise” Harry karakteri kohta, on Dexter hirmutavalt lähedal fookuse täielikule kaotamisele. Ta on tsentrist kõrvale kaldunud, hulpimas arusaamatuse aegruumis, kus ei näi enam eksisteerivat usaldusväärset reeglistikku. Teatud tasandil oleks Dex oma mineviku poolt vangistatud, asetatud justkui trellide taha, idee, mida metafoorsest aspektist esitab ehk kõige mõjukamalt ülal esitet’ hetktõmmis. Ja seda kõike silmas pidades – kuigi nagu eelnevalt mainitud, vaid ääretult lühiajaliste hetkede ajel – saadab Dex korda kõike seda, mida Harry poolt paika pandud reeglid kõige eksplitsiitsemalt keelavad. Ta käitub tavatult, esmalt viimaks vastades ühele järjekordsele Doakes’i lugematuist provokatsioonidest – sealjuures kantuna pinnale ujunud mälestuse piinavlikust mõjust, ent mitte veel Harry’ga seonduvast – ning hiljem – žongleerides samaaegselt oma teadvuses nii koletuslikke meenutusi minevikumailt kui ka teadmist valelikust kasuisast -  nähvates Rita’le, et viimane peaks lastele rääkima täit tõtt nende vangisolevast ning narkarist isast. Siin räägib “tõeline” Dexter, see, kelle jaoks on tundmatu toeksolemise kontseptsioon, mis konventsionaalses inimsuhtluses näeb ette “õigel ajal õigete asjade ütlemist”.
Sai mainitud, et Dexter’i sisemised kahtlused - kasvõi Harry Koodi kehtivuslikkuses, nüüd kus mehe valelikkus ning vassimine üha kardinaalsemalt päevavalgele liipab(**) – töötavad paratamatult tema vastu, ähmastades seeläbi mehe senist teravat pilku, mis on omaette meister varieeruvate detailide märkamises ning identifitseerimises. Nüüd on Dex’i mõtted aga mujal ning tavapärane kontsentratsioon on vajaka, mistõttu ka häbitu vale, mille Rudy kartmatult Dex’ile näkku lajatab, lendab mehest vähemasti esimese korraga sootuks mööda. Ja kuigi viimaks on ta võimeline viimseid pusletükke korrektselt paika sättima, on ta seks’ momendiks kord-omandet’ reegleist sedavõrd irdunud, et oma tähelepanematusest tingituna on ta juba oma kasuõe elu ohtu pannud. Ja ometigi oleks seda saanud ära hoida saanud, kui Dex vaid üheainsa hetke ajel oleks käitunud samavõrd tugevaloomuliselt omal ajal paika pandud reeglite järgi, kui ta tegi seda kolmel korral nende vastu.
(**)Ja siinkohal olgu etteruttavalt öeldud, et teadasaamine oma kasuisa kõrvale kaldumisest tema enese loodud reegleist ei jää teps mitte viimaseks korraks, mil Dexter on sunnitud Harry kohta üht-teist varjatut tundma õppima. See on oma üldkujul aga juba üks tahke DEXTER’i teise hooaja probleemiasetusest.
Kuigi viimati ihkas Dexter veel kogu hingest “poissi vere sees” jäädavalt unustusehõlma lükata, on mees paratamatult nii “Red”-i vahetus lõpus kui ka “Truth”-i alul sunnitud mõistma, et kord pinnale ujununa on mineviku taaskordne mahavaikimine võimatu, juba lahti murtud ukse sulgemine on välistatud. Ja nii voogabki minevik sisse, otsekui kutsumata ning alp külaline, kes on nõuks võtnud end mistahes hinnaga peale suruda. Ent olgugi kutsumata, pole siiski tegemist võõra ning äratundmatuga. Läinud korral, kui arutlesin pikemalt “Red”-i üle, sai osutatud teooriale, et Dexter’i lapsepõlveaegne võigas kogemus jättis mehe Minale jälje, justkui märgistas ning seeläbi orjastas selle, surudes Dex’i juba noorest peast väljapääsmatusse tungide-ilma. Olles tunnistajaks oma ema, Laura Moser’i, ning kolme teise tükeldamisele mootorsaega, kükitades samaaegselt ise viiesentimeetrises verekihis, muutis Dexter’i teadvuses ilmselgelt nii mõndagi. Koletuslik kogemus, mille mees senini sügavatesse ajusoppidesse pakku oli ajanud, justkui varjutas Dex’i tõelise Mina, kirjutades selle igaveseks külmavereliselt üle “sünge kaasreisija” identiteediga. Tavapärase lapse, keda “Father”-is nägime nautivat autosõidu ühes oma “pärisisaga”, saatuseks saab ühe hetke ajel olla keegi tundetu, keegi, kellelt oleks sisemine inimlik soojus otsekui seest imetud. Keegi, kes suudab inimkonna käibivaid konventsioone vaid pinnapealselt teeselda, kuid mitte neid silmas pidades sellesinatse maailma rüpes elada.
Ülesehituslikelt alustelt on “Truth”-i puhul paljuski tegemist oskuslikult vormistatud eelmänguga tulevaseks epiloogiks, nähtudes eelkõige sisulisest balansist – mis ühendab võrratult tasakaalustatud tervikuks nii kogu möödunud hooajal ülesehitunud karakteritagapõhja(d) kui ka puhta “action”-i, mida ehk nii mõnigi juba taga igatses - mille loomise eest tuleb tänada käesoleva episoodi stsenariste Drew Z. Greenberg’i(***) ning Timothy Schlattmann’i, kes Jeff Lindsey romaani kirjasõna suurepäraselt väikesele ekraanile visualiseerida on suutnud. Ja ehkki eelöeldust lähtuvalt tuleb Rudy’st ilmselt lähemalt juttu DEXTER’i avahooaja finaalepisoodi järgselt, on “Truth”-i  silmas pidades võimalik õrnalt pealispinda kratsida ka käesoleva kirjatüki piirides.
Mäletatavasti märkis mees mõni aeg tagasi Deb’ile, et tema põhimõtteliseks eesmärgiks elus on “ebaterviklikele” terviklikkuse pakkumine. Söötes Dexter’ile ette palukesi viimase lapsepõlvest (pildikesed Dex’i&Harry ühisest minevikust; mahasurutud noorusmälestuse verine taas-esitus; “10-3” – Dex’i ema, Laura Moser’i, surmakuupäev ning sellega seonduv Dex’i omaaegne, senini allasurutud, läbielamine), juhtides meest läbi kuriteopaikadesse peidetud vihjete sügavamale kunagiste valede võrgustikku, näib Rudy alias ITK Dex’i suunavat  justkui kontekstist välja kisutud lõikude poole, mille paikasättivusliku kulminatsiooni ta juba mehe teha jätab. Rudy on seetõttu kui animeeritud verstapost Dex’i lookleval ning metsistunud teerajal tagasi iseenda juurde. Tõelise iseenda juurde. Algpäritolu ning sünni juurde. Sünge kaasreisija juurde.
(***)Omapärase vahemärkusena võin öelda, et “Truth”-i eetrisse mineku eelõhtul juhtusin vaatama BtVS kuuenda hooaja neljateistkümnendat episoodi “Older and far away”, mille stsenaariumi taga seisis muideks samuti Greenberg.
Ja kuigi tundub, et Rudy idea fix’ina figureerib soov suunata Dexter’it täieliku enesemõistmise – ja ehk ka enesetunnistamise (sest kuni praeguse hetkeni pole ju Dex’ile minevikku kaevumine pähegi tulnud, ehk nagu ta isegi ütleb, senini oli tegemist vaid “möödakiirustavate laialivalguvate pildikestega” – mistõttu enese sisimase Mina tõeline omaks võtmine talle ka kasvõi Dr. Emmett Meridian’i teraapiasessionis sedavõrd vastuvõetamatu oli) – poole, ei näi temal endal pealispinnalt Dexter’iga midagi ühist olevat. Rudy maailm näikse kuuluvat ainuüksi temale endale ning ehkki ümbritsev normaliteet nõuab temaltki, samaväärselt Dexter’iga, elavat teesklust, paistab see mehe jaoks olevat pigemini häiriv ebamugavus kui ainuline viis jäämaks ellu. Teisisõnu, nagu ma ühes viimastest arutlustest ka möödaminnes mainisin, kummagi mehe jaoks on elatava maailma osas tegemist tühipalja kestaga, kuhu mõlemad valavad omapoolse nägemuse teesklusest kui sellisest. Ja kardinaalne erinevus, seninähtu põhjal, näib kahe mehe vahel seisnevat asjaolus, et seal, kus üks toetub oma tapategudes kasuisa poolt ratifitseeritud reeglistikule (mis muuhulgas keelab kasvõi süütute tapmise), kasutab teine ümbritsevaid inimesi vaid triviaalsete etturitena oma isiklikuks meeleheaks, ainuüksi selleks, et luua, nagu Rudy kunstikäega hoorale puhtsüdamlikult tõdeb, “tõelist kunsti” või, kasutada neid oma senini selgitamata motiivi valguses kassi-hiire mängus Dexter’iga. Ja ehkki mainitu võib jätta mulje klišeelikust “psühhopaadiväljendist”, toimib öeldu ka kuldaväärt diferentseerijana senise DEXTER’i kahe läbiva tapja vahel: Seal, kus üks on leidnud pääsetee oma pealesunnitud, olemusliku tungi rahuldamiseks, näeb teine võimalust asetada end kõrgemale pedestaalile võrreldes ülejäänud inimkonnaga, kuna lõppude lõpuks - kasutades Rudy enese väljendit skriptist, mille ta kunstikäega “öönaisel” tapmise eelselt linti lugeda lasi - pole tema puhul tegemist ju “tühipalja amatööriga”.
Veel üht-teist mainimisväärset:
<*> Huvipakkuva paralleeli Dexter’i  tegemistega pakub seekord mehe kasuõde Deb, kes kuni lõpuni välja ihkab kogu hingest, et ehk teeb Rudy vaid halba nalja, ignoreerides üha metsikumaid fakte, mis talle ühel hetkel otsa jõllitama asuvad, nagu näiteks köhakommiümbris, mida naine mäletas selgesti. Ent seal, kus Deb’i politseivaistu varjutas alateadlik soov vähemasti kord tahetud olla, ähmastub Dexter’i detailiterav pilk tänu kummitavale minevikule ning
<*> Ja tänud siinkohal Jennifer Carpenter’i näitlejameisterlikkusele, mistõttu naine suutis edasi anda võrratu hulga ühest äärmusest teise kalduvaid näoilmeid, olles seevastu verbaalsel tasandil vaat et uimastamise hetkeni valmis lootma kõige paremat.
<*> Rita ning lapsed külastavad vanglas Paul’i, kus viimane raiub naisele nagu rauda, et ta ei mäleta toimunust mitte kui midagi. Etteruttavalt võib öelda, et siinkohal on tegemist olulise allšüžee tekkega sarja teise hooaja jaoks ning kui ma õieti mäletan, kogub mainitud liin ühe detaili baasil tuult tiibadesse ka avahooaja finaalosa jooksul.
<*> Paistab, et Laguerta leitnandikohalt kõrvaldamist mäletan ma siiski põhimõtteliselt täpselt, ainuke asi, mida ma sealjuures ei mäleta, on see, kas finaalosas ka Dex’i jt uuele ülemusele – Esmé Pascal - pilku peale heita saame. Eks ole näha.
<*> Mitte, et see väga oluline oleks – sest DEXTER’i esimese hooaja teistkordsel vaatamisel näib Angel’i abieluprobleemidega seonduv küllaltki mõttetu olevat – aga abikaasa hool&armastus oma mehe haiglas viibimise jooksul ei näi siiski kaasatoovat seda, mida Angel esiti ehk arvas lootvat.
<*> Ja veel: järjekordne “kokkupõrge” Doakes’iga töötab ühtlasi kui möödaminevlik avang üheks tuleva hooaja šüžeeliiniks, mis selgema vormi leiab juba käesoleva hooaja viimases, finaalepisoodis.
Ja nii see siis ongi, aeg kulub ikka pagana kiiresti. Praeguseks kõik ning juba tuleval nädalal, kui kõnealusest telesarjast taaskordse kirjutamise näppude ette võtan, on tegemist tipp-topp avahooaja epiloogiga. Kurb, kas pole?
____
Fotol: Michael C. Hall (Dexter Morgan). VLC snapshot, erakogu.

Psychoville, Episood 7: Ja ring saigi täis

Ja ongi asjalood nõndakaugel. Reece Shearsmith’i ning Steve Pemberton’i ääretult absurdihõnguline PSYCHOVILLE, äsjalõppenud BBC  komöödiasari,  mis koosnes seitsmest pooletunnisest episoodist, on lõppeks omadega finišhijoone ületanud. Kuna endiselt puudub mul informatsioon ‘VILLE’i tuleviku osas, ei oskagi ma öelda, kas teine hooaeg kunagi üldse ilmavalgust näeb. Personaalselt olen seisukohal, et võimalusel võiks see kindlasti juhtuda, eelkõige kasvõi šüžeegi osas, mis seitsmenda jao järgselt mõneti ehk jätku isegi nõuaks – aga sellest lähemalt juba alljärgnevalt. Sarnaselt, pole mul ikka veel õnnestunud tutvust teha ka ‘VILLE’i DVD lisamaterjaliga, mistõttu autorite endi nägemusest juttu tegemine, eriti viimase jao valguses, näib samuti ära kukkuvat. Kuid ega vajalik informatsioon kunagi õhku jää, nii et juhul kui kunagi ka minu kätte midagi materialiseeruma peaks, saan sellest ehk paari sõnaga tagantjärele juttu teha. Ent nüüd pikemalt ja sügavamalt asjast endast (ja ettevaatust, spoilerid)…

“The reason I’ve gathered all of you here – nearly all of you – is that two years ago you were responsible for the death of Edwina Kenchington.”
- “Mees mustas”

Tõtt-öelda on PSYCHOVILLE’i praeguseks viimasest episoodist suhteliselt keeruline sügavutti kirjeta, ilma, et loetav ei tunduks üksiti lihtsalt tavapärase sisuülevaate või –kirjeldusena. Ent, nagu olen väitnud juba varemaltki,  ‘VILLE’i üks mainimisväärsemaid võlusid seisnebki jutustatava narratiivi ääretus kompaktsuses. Lihtsalt võimatu oleks teatavat sündmust mõtlematult kontekstist välja rebida või siis luua nähtust mingisugune mõtteline järjestikuste punktidega kavand, millele toetudes olulisema lihtsalt ette kannad. Nii lihtsalt ei saa. Ja seetõttu püüan ma alljärgnevalt võimalikult oskuslikult žongleerida “üldinfo jagamise” ning “ümberjutustamise” vahepiiril.
Printsiibis on PSYCHOVILLE raamitud tuttavlikku krimimüsteeriumilaadsesse kesta. Meil on saladuslik ning maskis väljapressija, kes näib põhikarakterite minevikust teadvat nii mõndagi hoolega varjul hoitut. Ja meil on rida omavahel pealtnäha seostumatuid tegelaskujusid, kelle ühine minevik ning aastate pikune vaikimisvanne järk-järgult vaataja silmi ees end lahti rulluma asub.
Kui ‘VILLE’i kuues episood justkui andis mõista, et õela ning sadistliku haiglaõe Edwina Kenchington’i mõrva taga võis seista David, siis sarja seitsmes jagu haarab selgituslikud ohjad ses’ suhtes juba eos enda kätte. Nimelt selgub, et kuigi David’i lükkamisest ning peapõrutusest tingituna kaotas õde mõneks ajaks meelemärkuse, ei põhjustanud see siiski naise surma. Kuid, nagu teada, surm ei jäänud tulemata ning siin tulevad juba mängu ka ülejäänud tegelased. Sest järeldades, et Kenchington on surnud, tulevad Joy et all mõttele ruumile – kus nad parasjagu viibivad – tuli otsa pista, et sel moel tõendid hävitada. Ent nagu öeldud, julmal õel näis olevat ääretult visa hing, mistõttu lõppeks lasubki kõikide peategelaste hingel naise elusana sisse põletamine.
Sarja kuuendast jaost põhjalikumalt jutlemise juures (ja hetkeks ka varem) sai muuhulgas vihjatud, et kõike toimunut silmas pidades töötab ‘VILLE’i šüžee omalaadsel ringjoone meetodil, misläbi nähtu kulminatsioonini välja jõudes on ainuüksi loomulik, et kõik kujutatud põhikarakterid (siiski v.a David ning Robert, kelle muiettekitavate seiklusteni jõuan allpool) jõuavad ühel või teisel põhjusel tagasi mõttelisse null-punkti, ehk siis nüüdseks maha jäetud haiglasse, kohta, milles toimunu oli käimapanevaks jõuks narratiivi juba eos kannustavale müsteeriumile.
Joy’le (ja viimase pantvangile Nicola’le, kes suurest verekaotusest tingituna meenutab suuresti zombie’t, olles seeläbi üks mitmest “naeruelemendist” muidu peamiselt otsisõlmava episoodi jaoks)  ning Michael’ile, kes mäletatavasti laekusid omil põhjusil vanasse haiglasse juba läinud osas, lisanduvad nüüd veel ekstsentriline miljonär Lomax ning ka Mr. Jelly, mõlemad sealjuures ühes humoorikate saatjatega, kellest ühte hakkab Joy, erinevate detailide kokku jooksmise tulemusena, pidama “suureks kasvanud” ning inimeseks muundunud Freddy’ks.
Loomulikult pole aga nemad ainsad, kes lagunenud ning pikaaegselt maha jäetud haiglahoones peituvad. Peatselt on ‘VILLE’i peamised tegelaskujud sunnitud möönma, et päevinäinud haiglaruumeis pole nemad sugugi ainsad. Nimelt ilmneb esmalt, et keegi on ära pätsanud erinevad autovõtmed – mistõttu kõik kohalolijad on justkui möödapääsmatusse lõksu lükatud – ja teisalt, järsku kuulevad kõik kusagilt kostuvat David’i haiglaaegset laulu -  mis kähku ilmneb tulenevat sootuks videolt – mis pärineb õieti sellest, nüüdseks tulest tundmatuseni räsitud, haiglaruumist, kus omaaegne, senimaani kindlakäeliselt varjatud saladus aset leidis. Ja ükskord sinna jõudes sulguvad uksed ning Joy ja Lomax (ent ka Mr. Jelly, Michael, Nicola ning Lomax’i uus “protežee”) leiavad end lõppeks silmitsi olevat sellega, kes kogu eelnenud aja vältel neid oma varieeruvate kirjasaadetistega terroriseerinud on. Ja kuigi stseen “ähvardav psühhopaat vs ohvrid” pakub oma tonaalsuselt nii mõndagi tuttavlikku, kasvõi, mis puutub nn kaartide lauale paneku elementi (mis omal moel meenutaks kohati ehk SAW seeriat, kuigi oluliselt vähem verisena), esitab kujutatu nii mõndagi ka Shearsmith’ile/Pemberton’ile omasest varasalvest – näiteks kogu kujutatavat situatsiooni naeruvääristav dialoogilõik, kus “must mees” alul läbimõeldud monoloogi kuulajaile ette kannab – öeldes, et tema suunavliku tegevuse kulminatsioonina on nüüd kõik täpselt seal, kus ta soovib – ainult et saada vastuseks midagi a la “aga pole ju kõiki, kus David ja Robert on?”, mille tagajärjel on ta kurblikult sunnitud nentima, et jah, kõik ei läinud sugugi lõpuni nii, nagu tema seda soovinud oleks (Rääkimata ääretult kena muiet tekitavast dialoogilõigust, kus Mr. Jelly heidab mehele ette, et kirjaga saadetud videokassett oleks õigupoolest võinud hoopiski DVD olla).
Kuid kes siis lõppeks on see salapärane, maskis mees? Selleks peab esmalt otsima vastust sellele, kuhu jäi David, keda eelmises, kuuendas episoodis, nägime kuhugile siirduvat, käes samasugune kott, millega nägime Mr. Jolly dekaputatsiooni järgselt lahkuvat “musta meest”.
Viimati sai küsitud selle järele, kas ehk David ähvardusliku “musta mehega” teatavat sidet ei oma. Antud juhul oli lõppeks  tegemist vast ehk aga kõige otsesema irvitusega analoogsete krimi/õudusfilmide aadressil (ja muidugi ka väärt narritusega nende aadressil, keda suudeti ehk haneks tõmmata), kuna, nagu kiirelt ilmneb, sisaldab David’i sinine kilekott hoopiski arbuusi, mille mees Kenchington’i hauda külastades, arvatavasti lillede asemel, ühes oli toonud.
David on nimelt haaratud silmnähtavast ahastusest, kuna ta arvab end olevat sooritanud terve rea erisuguseid, reaalseid mõrvu. Ja kuigi mehe teadvus pendeldab pigemini kujutlusilma kütkeis, on David’il veel piisavalt tugevaloomuline haare oma viimsest reaalsuskübemest kinni hoidmiseks ja see sunnib teda siirduma kohalikku kodanikuabibüroosse vmt, et küsida nõu edasise suhtes, teatades, et on sooritanud viis mõrva. Ja kuigi ‘VILLE ei näi töötavat sotsiopoliitiliste allegooriatega, on ametnikupoolne kahetsusega nentimine - et laibad ei paikne kahjuks nende haldusalas –  siiski ülimalt tabavaks valvenäiteks, juhul kui narratiivi alltekst väheke teisesuunaline oleks(*).
(*)Ja kui tulla veel hetkeks tagasi ümariku sisuga kilekoti juurde, pakub ka Shearsmith’i/Pemberton’i stsenaarium muheda metateksti niivõrd vaataja kui ka päritolumaterjali aadressil, kui ametnik David’ile vihjab, et ilmselt peitub mehe kotis ei midagi muud kui kellegi pea.
Edasi suundubki David aga Edwina Kenchington’i hauale, hakates viimaselt minevikus tehtud tegude – eelkõige aga praegusaegsete “mõrvade” - eest andestust paluma. Hetkeks peatub kaamera ka sadistliku haiglaõe hauakivi epitaafil, kus on kirjas, et lahkunut mälestab tema armastav poeg. Ja siit tulenebki kaua-oodatud vastus ülal esitet’ küsimusele “musta mehe” identideedi kohta(**). Aga kellega on tegu? On see keegi, keda vaataja veel näinud pole, või, pidades silmas, et PSYCHOVILLE on raamistatud traditsionaalsema krimimüsteeriumi jälgedes, on ehk tegu ühega senini tuttavlike tegelaskujude hulgast?
(**)Ent siit lähtub ka, vähemasti minu isiklikust perspektiivist lähtuvalt, ehk ainus enam-vähem etteheidetav viga PSYCHOVILLE praeguseks viimasele episoodile. Nimelt näib hauakirjast nähtuvast ning veidike hiljem “musta mehe” jutust tulenevast tekkivat omalaadne “topeltütlemine” ehk teisisõnu, “musta mehe” monoloog põhimõtteliselt kordab vaataja jaoks juba ilmsikstulnut. Hulka maad tabavam oleks taolise informatsiooni – et saladuslik ähvardaja on tegelikult Kenchington’i poeg – avaldamine olnud ainuüksi eelmainit’ verbaalset teed kaudu.
Ja tõepoolest, tegemist oli ühega algseist ohvreist, nimelt Mr. Jelly vihavaenlase Mr. Jolly’ga, kes, nagu peagi ilmneb, lavastas omaenese surma, kasutades selleks inimsuuruses nukku. Kuigi internetist võib leida hulganisti vingumist sel teemal, kuivõrd “ette-arvatav” taoline resolutsioon oli, tõdeksin omal poolt, et mina seda küll ära mõistatada ei osanud. Ehk olen siis lihtsalt rumal, kes teab. Kuid nüüd, kus saladuseloor lõppeks langenud on, tundub see olevat niivõrd loogiline, umbes sarnasel kombel nagu briti krimis (nii ekraanilt kui kirjasõnast) ei oska kunagi kahtlustada teatud sekundaarseid ning tihti perifeeriasse kalduvaid karaktereid, kuigi lõppude lõpuks on võimatu esitatud faktidele vastu vaielda.
Ent Mr. Jolly materialiseerumine “musta mehena” pole teps mitte PSYCHOVILLE’i seitsmenda episoodi coda. Ilmneb hoopiski, et kunagine pahatahtlik haiglaõde – Jolly ema – polegi tegelikult surnud ning et justament tema oli see, kes oma pojale anonüümse kirja ühes vajaliku informatsiooniga kunagiste asjaosaliste kohta teele saatis. Aga kui Jolly nõuks on saavutada ema nimel “hammas hamba vastu” kättemaks (nimelt ilmneb peatselt, et mees end üleni peagi lõhkeva pommi külge aheldanud(***)), siis surnust tõusnud Edwina’le (kelle rollis võib näha Eileen Atkins’it)ei näi kättemaks meeldegi tulevat. Põletushaavaarmilise näoga naine otsib hoopiski taga oma medaljoni, eeldades, et see peaks olema ühe tema omaaegse patsiendi valduses. Ning ega ta eksigi.
(***)Mis ka lõhkeb, kujutades endast sealjuures ehk kerget allusiooni LOSTi läinud hooaja lõpp-stseeniga. Paralleel, mis võib-olla polegi nii väga laest võetud, kuna Shearsmith/Pemberton on intervjuudes mitmeid kordi nentinud, et LOST on üks faktoreist, mis neid PSYCHOVILLE välja töötamisel mõjutanud on.
Ja siinkohal jõuamegi Robert’ini, kellega Kerry mäletatavasti eelmises osas autosõidu ette võttis, et mees kuhugi “inimtühja ning vaiksesse” kohta toimetada. Kuna aga pead hakkavad kergitama automured, võtavad kääbused ette jalgsitee, mis varsti neid iseäraliku, piparkoogimajakest meenutava, osmikuni viib. Kuna onnis ei näi kedagi kodus olevat, aga laual on taldrik supiga (ehk jällegi kerge vihje ühele muinasjutule?), asub Robert isukalt sööma, misjärel hüva leem ta kiirelt uimastab. Seejärel ilmub välja muinasjutuliku nõiamoori sarnane mutike, ainult et kääbus, ja hakkab paistma, et Kerry lükkas lihtsameelse Robert’i otsemaid lõksu. Nimelt olla nõia – kes muide ilmneb olevat Kerry vanaema - ning Kerry puhul tegemist inimkääbusesööjatega(****), mistõttu nad uimastatud Robert’it kiirelt riideid seljast koorima asuvad. Ja ses’ situatsioonis selgub, et justament Robert’i kaelas ripub medaljon, mille pinnale on graveeritud “K”.
(****)Ja kääbusest vanamoori ning Kerry taolisele tagamõttele – kui uskuda mõningast informatsiooni DVD kommentaaridest, millele ma internetis juhuslikult peale sattunud olen – näivad osutavat ka PSYCHOVILLE’i autorid ise.
Ja selline ta siis oligi, hirmutavalt ainulaadsed 7x30 minutit. Kui algselt võis ehk eeldada, et ‘VILLE’i seitsme esimese episoodi vältel esitet’ šüžeeliinid – kui siinkohal pöialt hoida, et nähtule aasta pärast veel järge tuleb – leiavad kõik finaalosa lõpuks konkreetse lahenduse, siis lõppkokkuvõttes asjad seda teed siiski ei läinud. Ja nii leidis põhimõtteliselt selgituse ainuüksi “musta mehe” identiteedi ning -motiiviküsimus, ülejäänud “looklevad niidiotsad” jäid aga suuresti puudutamata ning nende pinnalt loodi juurde veel värskeidki. Ideaalne kasvulava jätkuva sarja jaoks, aga kindlasti mõneti ähmi põhjustav tendents, kui lugu peakski selliselt hetkelt katki jääma. Kuid, kui nüüd ausalt öelda, siis vähemasti mulle isiklikult pakuvadki ehk rohkem naudingut lahtised otsad, mille üle, olgugi, et negatiivse alternatiivina – juhul kui sarja ei uuendata – on võimalik ka iseseisvalt arutleda.
Siinkohal olgu lõpetuseks toodud visandus vastuseta küsimusist, mis ehk mind kõige tugevamalt vaevama jääks:
<*> Mis põhjusel on kaotatud amulett Kenchington’i jaoks sedavõrd oluline? Omab see teatavat võlujõudu või äkki elujõudu, mis omal ajal naist kindlast surmast säästis? Ja kuidas Robert selle oma valdusse sai?
<*> Ilmutas siis Joy “laps” küllaltki sarja alguses ka tegelikke elumärke, või oli juba eos tegemist ninanipsuga, mida naise tüdinud abikaasa ühes Nicola’ga Joy’le mängis?
<*> Kas omasarnaste liha himustavad kääbused seostuvad mingil moel üldise šüžeestruktuuriga, või hakkab sealt tulenema mingisugune kõrvalliin? Ja kui Robert ehk kuidagimoodi põgenema pääseb, ristuvad ta teed ehk teiste asjaosaliste ning ka Kenchington’iga?
<*> Kui Edwina Kenchington on elu ja tervise juures, siis kes tollal maha maeti? Ning miks, nagu situatsioonist David’iga surnuaias selgub(*****), pole kirstus midagi muud peale kärnkonna?
(*****)Nimelt hakkab David Edwina haual olles järsku naise häält kuulma ning arvates, et viimane hõigub teda maasügavusest, hakkab kaevama teed hauani. Kirstuni jõudes ning seda avades vaatab ta aga tõtt kärnkonnaga, küsides viimaselt seejärel, et “kas ma pean sind suudlema või midagi?”. Huumorikuld. Muidugi ilmneb hoopis, et Edwina oli terve see aeg mehe seljataga, arvatavasti põõsa taga, istunud ja juhtnööre jaganud.
____
Fotol, vasakult-paremale: Mr. Jelly (Reece Shearsmith), Vilma Hollingbery (Mrs. Wren), Steve Pemberton (Mr. Lomax), Daniel Kaluuya (Michael), Dawn French (Joy), Stacey Liu (Jennifer), Elizabeth Berrington (Nicola) & Adrian Scarborough ( “mees mustas” alias Mr. Jolly). VLC snapshot, erakogu.

Kulla Eesti telekanalite programmijuhid, vol 2

Mõni aeg tagasi kirjasin ühe kergekujulise vingumise sel’ teemal, et mulle isiklikult mõistetamatuil põhjustel käibib vähemasti Kanal 2’s mingisugune kummaline tendents, et parem ning väärtuslikum kraam suratakse tavaliselt kusagile südaööle või hiljemalegi. Ja tundub, et oma keelt ei saa ma ikka veel hammaste taga hoida, kuna taoline tsirkus näib jätkuvat omasoodu (kuigi olgu etteruttavalt öeldud, et ka värske rant peab silmas Kanal 2 kellaajavalikuid, mistõttu  ülejäänud kahele kanalile teeb pealkiri paratamatult liiga, ent kuna on tegemist vana teema otsese jätkuga, ei hakka ma end vaevama uut pealkirja välja mõtlemisega) …

Asi oli siis sedaviisi. Sattusin Kanal 2’te vaadates peale ühele promoklipile, mis teatas, et alates 14. augustist pakutakse vaatajale kaasaelamiseks paari järjestikuse nädalavahetuse jagu filmiklassikat. Muidugi tähendas taoline verbaalne kuldamine laias laastus seda, et kurblikult tühja suvelõpuprogrammi viimaste tundide täitmiseks kasutatakse taaskord teleekraanil ilmselt enim ära leierdatud linalugusid nagu Matrix ning LOTR. Ja pole vaja valesti aru saada. Head filmid mõlemad, ühes kõigi oma järgedega. Aga pole enam ammu uudis, kui nad telekapurki jõuvad, onju? Teisest küljest hõigati välja RISTIISA, millest kavatsetakse ära näidata mõlemad filmid. Ma olin, käsi südamel, sellest uudisest tõesti äärmiselt meeldivalt üllatunud, kasvõi seetõttugi, et vististi viimane kord kui mingisugune eesti telekanal aegumatut filmiklassikat näidata suvatses, olin ma veel liialt noor ja rumal, et selle tähtsust märgata. Retrospektiivis oleksin ilmselt aga pidanud, kuna reklaamijärgselt paari päeva pärast telekava sirvides vajusid mu kõrgelennulised lootused jällekord põrmu.

Ehk siis: Reede, 14. august – kl 21.30: Matrix, kl 23.55: Ristiisa. Nagu et, mida? Andke andeks, aga ma lihtsalt absoluutselt ei jaga seda loogikat, oletades, et siin midagi taolist üldse kasutusel ongi. Kas poleks mitte mõistlikum näidata oma vaatajatele tavapärasel, nn filmi-kellaajal, kahest valiku all olevast seda, mille ära nägemist mingisuguse eesti kanali pealt arvatavasti keegi enam ei mäletagi? Või on asi selles, et pea kolmetunnine film nö tipp-ajale planeerida teeks naeruväärselt mahukatele reklaamiblokkidele ehk liialt haiget? Sest Matrix’i kogupikkus on kusagil viisteist minutit üle kahe tunni, mis teeb puhast reklaamiaega umbes 10-15 minuti kanti (filmi algusaeg 21.30, lõpp 23.55). Kuid Ristiisa pikkuseks on märgitud 23.55 – 02.55, mis iseenesest on muidugi naljakas, kuna filmi kogukestvuseks on viis minutit alla kolme tunni, mis justkui annaks aimu sellest, et kavatsetakse näidata reklaamiblokke ainuüksi viie minuti väärtuses. Mingisuguses ideaalses paralleeluniversumis. Ehk.

Teisisõnu, on siis keskmisest hulka pikema linaloo näitamine mingist otsast kahjulik? Miks siis sedasorti kraami üldse suure hurraaga kavva võtta? Lihtsalt sel põhjusel, et neid inimesi ärritada, kes ehk vaatamisest ka huvitet’ oleks ning kes ei soovi circa viiendat vms korda Matrix’it vaadata? Ma lihtsalt ei suuda seda mõista. Ja loomulikult võiksin ma muretseda DVDd või kasutada eesmärgi saavutamiseks muid võimalusi, ent sellisel juhul  kerkib esile küsimus, mis funktsioon televisioonil kui sellisel antud seisukohast üldse on. Ei Matrix’i ega LOTR’i triloogiad pole kehvad filmid, suisa vastupidi, aga nad on kasvõi Kanal 2’e eetrivoogudes figureerinud juba mitmeid aastaid, tavajuhul siis, kui pidevkorduvaist B/C jne-kategooria “põnevikest” nappus kätte tuleb. Kuid miks represseerida nende pinnalt klassikat, mille otsa filmihuvilisest televaataja satub heal juhul vaid ehk korra kahe aastakümne jooksul?

Dexter, “Seeing Red”: Verest sündinud elu

Olemegi siis nõndakaugel, et Kanal 2 on DEXTER’i suurepärase esik-hooajaga lõpusirgele jõudnud. On jäänud veel vaid kolm episoodi, millest esimesest – avakaheteistkümne eel-eelviimasest – pealkirjaga “Seeing Red” ehk “Pime raev” (episoodi pealkirja eesti keelne versioon, mis, erinevalt oskuslikust “Shrink Wrap”-i ehk “Klantspakendi” tõlkest, näib olevat lihtsalt põhimõtteline otsetõlge), tulebki nüüd sügavamalt juttu alljärgnevalt…

“You’ve spent our entire lives keeping me at a distance.”

___

“Dex, you are all the family that I have, and I barely know you. […] If somebody’s gonna break through your fucking walls, I think it should be me.”

- Deb

___

“It’s funny how life brings people together, huh?”

- Rudy

Juba varakult, veel DEXTER’ist kirjutamise eos, olin veendunud vastaline iseenesest huvitavale ideele, nagu oleks Michael C. Hall’i poolt portreteeritava Dexter’i karakteri olemus määratletav läbi OCD-sündroomi, mis vääramatu võimuga haldab mehe tegevusmustrite kompleksi. Ja kuigi tollal sain ma küll konstateerida oma isiklikku seisukohta, polnud mul võimalik seda lähemalt selgitada, ilma, et ma sealjuures olulisi šüžeepunkte ära ei spoiliks. Nüüd aga, DEXTER’i avahooaja kümnenda episoodi - “Seeing Red” – järelkajana on mul lõpuks ometi võimalik oma väljakujunenud arusaama põhjendada, kartmata, et ma sealjuures midagi seninägematut ära rikuks.
Oma printsiibilt tähistab OCD sunduslikku käitumist, millest tuleneva nõiaringi keskmes olek on inimese personaalsest tahtest sõltumatu. Pahatihti triviaalsete toimingutega hoiab see inimese tahet omis ohjeis, luues kurbliku rutiini ja surudes inimest nõnda illusioonlikesse ahelatesse, mis eksisteerivad üksnes tema enese peas. Sageli isegi mõistetakse oma tegude irratsionaalsust, ometigi võimetuna sealjuures midagi muutma. Teatud kombel sobib ehk antud raami ka Dexter’i tegelaskuju, kuna tema varajane tapukihk ning ühendumatus ümbritseva maailmaga nõudsid reglementatsiooni konstrueerimist, mis mehe sisimast varjuloomust igavesti otsekui tammi taga hoiaks ja ainult vahetevahel pilkasse pimedusse “sööma” laseks (kui laenata siinkohal Dr. Emmett Meridian’i väljendit). Siin tuli mängu põhjalik uurimustöö ning teo õigustamine, mis toimisid nii protsessi kui sellist heaks kiitvate elementidena kui ka igavese kadalipuna, läbi mille Dexter - pilk kinnistatud oma sisimasele ihale - iialgi otseteed võtta ei tohtinud. Ja nii sai ettevalmistuslikest toimingutest tasapisi traditsioon, mis Dexter’ile meelekindlust pakkus. Teatud moel on aga nn OCD-raam liiatki simplitistlik meie peategelase käitumise mõistmiseks, kuna piinlik täpsus seoses piiritletud reeglitemassiiviga on ju Dexter ning tema kasuisa, Harry, kahasse kirjutatud, ühine looming. Ja nii ei järgi Dex paika pandud reegleid mitte sunduslikust soovist suruda end mingisuguse teatava rutiini kütkeisse, vaid ta juhindub neist vaid ühel ainsal põhjusel – selleks, et omada kontrolli oma vari-Mina kui sellise üle. Samavõrdselt ei näi Dex oma reegleist hallatud varjuelu sugugi mõistvat needusena, vaid piiritletud võimalusena kogeda ikka-jälle oma tõelist loomust, kuna see aitab tal paremini toime tulla maailmas, millesse ta on endast ehitanud vaid võltsi koguterviku - normaliteedi illusiooni - tühja kesta, mis on mõeldud vaid näituseks. Kui Dexter’i jaoks üldse miski sunduslik on, siis sellesinatse maailma konventsioonidevees kulgemine, mille täielikust mõistmisest mehel vajaka jääb.
Nagu juba eelnevalt öeldud, siis Harry Kood, mida Dexter on noorest peast alates õppinud järgima hunnitu detailitäpsusega, tagab mehele kontrolli oma elu üle, osundates alusprioriteedina oskuslikule teesklusele, mis võimaldab Dex’il oma loomust kiivalt hoitud saladusena igavesti varjul hoida. See visandlik elukonstruktsioon, mille Harry oma kasupojale ehitanud on, jätabki mulje otsekui – eelpool mainit’ - tammist, mis moodustab omaette kaitsevalli tagaplaanil salamisi hiilivale paisule. Mis sünnib siis, kui tamm murdub ning vesi laiali paiskub? Mis juhtub siis, kui kontroll äkitselt sootuks käest kaob? Et taolisest resultaadist hoiduda, elab Dexter küll kaitstud ning kalkuleeritud, ent inimkauget elu. Kuid “Shrink Wrap”-is tõdeb Dr. Meridian Dex’ile vääramatu aususega, et mees on võimetu lähedasteks suheteks, kuna omaenese olemusega pole tal õnnestunud veel rahu teha. Teisisõnu, Dexter’il pole senini olnud võimalust pärida selle järele, miks ta siis õigupoolest on selline, nagu ta on, ehk milles seisneb, kui parafraseerida siinkohal tuttavlikku väljendit Fight Club’ist, tema “loomuse-loom”, tema väljakujunenud olemuse nö null-punkt, selle eel-lugu – moment, mis vastutab  tema vari-Mina sünni eest.
Aga järk-järgult on DEXTER’i esimese hooaja jooksul täienenud informatsioon peategelase minevikust. Kui alul teame vaid nõndapalju, et Harry leidis väikese Dex’i kord ühelt kuriteopaigalt, siis nüüdseks hakkavad Dexter’ile tasapisi heiastuma allasurutud mälupildid oma varasest lapsepõlvest, mälestused, mis on sedavõrd koletud, et ainuüksi Rudy “abi” – kes rekonstrueerib värske kuriteopaiga Dex’i läbielatu jälgedes – võimaldab mehel kaevuda oma mälus piisavalt sügavuti, et viimaks ometi meenutada. Taibata, et tohutus vereloigus kükitav nuttev laps on tegelikult tema ning et mees, kes mootorsaega ilmselt tema ema kallale läheb, on arvatavasti tema pärisisa – “Father knows best”-i Joe Driscoll, kellest ainus meenuv detail senini oli Dexter’i jaoks vaid vanglatätoveering. Kuid Dexter ei soovi neid mälestusi. Rudy poolt jäetud kuritööpaigale tagasi pöördudes ei kannusta teda tagant sugugi mitte soov leida vastuseid, vaid lootus, et ehk minevikuga silmitsi seistes kaob “poiss vere sees” ta meeltest sootuks, annab ta otsekui vabaks. Ent mineviku eest, mis end sulle juba kord avanud on, on võimatu pakku joosta. Ennekõike sel juhul, kui tülgastava ning hirmutava mälestuse nahas eitad sa tegelikult iseenese loomust.
Jah, võiks öelda, et allasurutud mälestus tõeliselt verisele vägivallale tunnistajaks olemisest toimib kui omaette katalüsaator, mis vormib Dexter’i loomuse taoliseks, millisena me seda nüüdseks tundma oleme õppinud. Kujutluspilt “poisist vere sees” on nägemus algallikast per se, esitades Dexter’ile omalaadset põhjus-tagajärg seost – sümbolistlikul tasandil on tegemist justkui Dex’i uuestisünniga, nö “tõusuga verest” (ja kui juba rääkida sümbolitest ja/või alateadvuse protsessidest, kas pole mitte tähelepanuväärne, et Dexter justament verepritsmeanalüüsija ameti valis?).  Tõsi küll, võimalik, et ideed ettemääratusest pole antud sarja foonil sugugi kerge alla neelata ning hulka maad lihtsam oleks Dexter’i tungid sunduslikkusest näritud psyche’i kraesse kirjutada. Ja pole üldsegi välistatud, et ehk teatud tasandil omab tõekvaliteeti ka taoline seisukoht, sest on ju ka seda käimapanevaks essentsiks paratamatus, mis on inimestest sõltumatu. Kuid minu jaoks isiklikult pole Dexter kunagi tühipaljalt haige olnud, vaid pigemini on tegemist üksnes ohvriga, keda pillutab saatuse kuratlik predeterminatsioonivõim.
“Sa ikka veel ei mäleta midagi varasemast?”, küsib Harry Dexter’ilt ühes flashback’idest, kus Dex veel küllaltki noor on. Erinevalt Dex’ist aga näib Harry, olles olnud tunnistajaks metsikule veretööle, mille keskelt ta väikese Dex’i omal ajal üles korjas, mõistvat, kust Dexter’i vanusega süvenevad tungid pärineda võivad. Kuid täit tõde ei avalda mees oma kasupojale kunagi.
Mis võib siis ses’ suhtes olla Rudy motiiviks? Juba varakult on mees Dexter’il silma peal hoidnud ning salamisi viimase eluga tutvust teinud. Jättis ta ju üle linna laiali kehaosi, millede mitmekesised leiukohad korreleerusid mingisuguse detailiga Dex’i minevikust, millest Rudy eelnevalt vanade fotode näol aimu oli saanud. Ja tappis ta ju mehe “bio-isa” ning maalis seniste tapetute verega suvalise korteri, ainult et nügida Dexter’it unustet’ ning sügavale pimedusse lükat’ mälestusi taaskord üles korjama ja neid omaks võtma. Ning kuigi kujutades ise, nagu viimati osutatud sai, niite tõmbavat “meest kardina taga”, näib Rudy tunduvat siirast huvi ning muret – asjaolu, mis iseenesest on piisavalt imelik, et isegi Deb’il kopsu üle maksa ajab - Dex’i reaktsioonide üle, mida tema varjatud tegevus mehes on põhjustanud. Ent miks? See põletav küsimus leiab oma kulminatsiooni juba tuleva kahe episoodi – “Truth be told” ning “Born free” – foonil.
Kui aga senini on DEXTER, mis puutub inimsuhetesse, pakkunud ainuüksi oma peategelase perspektiivi, siis “Red”, jätkuna läinudnädalasele episoodile, esitab veenvalt ka Deb’i rahulolematust seoses Dexter’ile iseloomuliku lähedasi eemaletõrjuva maneeriga.  Neiu jaoks on Dex mõneti algusest peale veidralt eemalolev olnud, kasvõi seetõttugi, et tema isal näis kasupoja jaoks alati rohkem kahekesi olemise aega leiduvat, kui seda tüdrukule endale – mehe lihasele järeltulijale - kogunes. Ja kuna Harry ning Dex näisid tema silmis olevat niivõrd lähedased, ei suutnud naine ka “Father”-is mõista, mis põhjusel on tema kasuvend niivõrd üles krutitud võimalusest, et ehk see võõras ning tundmatu inimene tõepoolest ka on tema isa. Ning kui lõppkokkuvõttes Dexter’i vaist ka õige oli, luges Deb sellest siiski välja Harry’s kahtlemise, aspekt, mille talumine tema jaoks võimatu oli, kuna omamata oma isaga sarnast sidet nagu see oli Dexter’il, ei jäänud tollasel noorel tüdrukul üle muud, kui isakuju idealiseerida kaugustest, perifeeriast. Miski, mida Deb näib tegevat senimaani.
Omapärase allusiooni Dexter’i läbielamistega “Red”-is pakub ka mehe missioon leida Paul’i “sisemine koletis”, mis annaks talle võimaluse Rita tülikas ning vägivaldne eks-mees lõplikult ära koristada. Samaväärselt inimläheduse eest pagemisega ja mõistmisega, et eelnevalt läbi uuritud ning õigustatud tapp on midagi taolist, mis on ehk ainus, mida ta tõeliselt “oskab” (aspekt, mida puudutati lähemalt mäletatavasti “Love American Style”-is), leiab Dex nüüdki, et tema aeg on paremini kulutatud, lahendades kellegi teise – käesoleval juhul Rita - probleeme kui iseenda omi. Iroonilise pöördega on Dexter’il silmi küll ümbritsevate inimeste “sisemiste koletiste” jaoks, ent samavõrdse kaemuse keelab ta teadlikult (või ehk alateadlikult?) ära iseendale. Ja mis siinjuures kõige olulisem, Dex’i missioon Paul “kõrvaldada” võttis esmakordselt Harry Koodile vastanduva kuju. Kaldudes kätte õpitud protsessiga tavapäratut rada – põhjustades Paul’i külll vaid kõva heroiini üledoosi, mis mehe taas vanglamüüride vahele saatis, kuid tapmata teda “ilma põhjuseta”, mida Harry heaks poleks kiitnud – külvas Dexter siiski esmase mässuseemne oma kasuisa vastu, kuna lõppude lõpuks sai ta ju, nagu viimatises kirjutises lähemalt ka arutlesin, teada, et Harry’l – mehel, kes temalt jäägitut ausust ning otsekohesust nõudis – jäi enesel ses’ suhtes rängalt vajaka. 
Aga nõndapalju juttu siis praeguseks hetkeks. Arvatavasti nädala pärast üritan lähema luubi alla võtta juba DEXTER’i avahooaja eelviimase jao “Truth be told”. Niikaua võivad huvitatud tutvuda aga seniste sarja-teemaliste kirjutistega, mida võib leida siit (episoodid 1-4), siit (5.), siit (6.), siit (7.), siit (8.) ja siit (9.).
Lõpetuseks aga veel üht-teist:
<*> Kui peatuda korraks veel Rudy’l, siis ei saa mainimata jätta viimase filigraanset oskuslikkust luuletada südantlõhestavaid lugusid vaat et samahästi kui Dexter on aastate jooksul kätte õppinud igapäevapilti sulanduma. Mäletatavasti mainis Rudy Deb’ile kord mõne sõnaga, et hakkas proteesispetsialistiks, kuna mingisuguses õnnetuses kaotas tema ema mõlemad jalad ning sest’ saati tekkis mehel soov “inimesi tervikuks teha”. “Red”-is räägib Rudy aga Dex’ile sootuks midagi muud, nimelt emaga juhtunud autoõnnetusest, mille tagajärjel viimane hoopiski ära suri. Kas õnneks või kahjuks pole aga kumbki neist lugudest tõsi.
<*> Ja kui jutt juba “tervikuks tegemise” peale läks – näib, et Dexter’iga on Rudy’l just nimelt sarnane plaan, nii et järjekordne kena “Tšehhovi püss” mitu episoodi tagasi “tervikuks tegemisest” rääkimise näol.
<*> Angel’i lahutuseteemaline šüžeeliin näib teistkordsel vaatamisel olevat häirivalt pinnapealne ning pidades silmas idee arengut esimesed kaheksa episoodi vs üheksas ja praegune kümnes, siis ka küllaltki äkiline. Dex’i eest hoidis ta oma naisest lahuselu küll saladuses, aga Doakes’ile puistas ta “Father”-is järsku liialtki kergelt südant. Ja sama ka seekord, ainult, et nüüd valis ta kaaslaseks Masuka.
<*> Ent lahutus lahutuseks, Angel sattus kord ka õigel momendil õigesse kohta, avastades siiani parima juhtlõnga ITK tabamiseks. Muidugi ei lõppenud see nuhkimine mehele hästi, kuna, nagu episoodi lõpust nähtub, Rudy pole just tüüp, kes kuitahes kaugeid niidiotsi ripnema jätaks.
<*> “Red” pakub ka järjekordse näite Matthews’i ning Laguerta võimuvõitlusest, mis nüüdseks on juba taolises faasis, et ühele asjaosalistest lõpeb see teatud momendil kehvasti. Ma ainult ei mäleta enam, kas progressioon ses’ osas leidis aset juba nüüd, esihooaja lõpuspurdil, või uue hooaja alguses. Ning ei, ma ei pea öeldut iseenesest spoileriks.
____
Fotol: Michael C. Hall (Dexter Morgan). VLC snapshot, erakogu.