No nõnda siis, ongi selle (pikaajalise) asjaga (viimaks) ühel pool?

Üldiselt olen ma ikka hullupööra väsinud hetkel, nii et eriti pikalt ma jahvatama ei hakka, kuid mõtlesin, et vahest peaks ikka siiagi kirjutama, mis seisus need va asjalood on.

Usutavasti piisab, kui ma ütleks, et seis sai lõppkokkuvõttes ikka väga hea. Kuna ma siin (vähemasti viimase lähiaja jooksul – ma tean, iseäralik määratlus) oma päris reaalelulistest tegemistest kirjanud pole (oleks ju blogi suunitlus praeguseks vähe teine, või mis?), siis võib-olla ei maksaks äärmiselt konkreetseisse detailidesse nüüdki laskuda.

Muidugi mõista ei saa ma mitte möönda, et tahaks ehk isegi popp ning noortepärane olla ning töö kuhugile üles riputada – see näis siin blogosfääri mail veel päris hiljuti, vähemasti linnulennult kaedes, otsekui äkitselt tavaks saavat (kui uskuda blogipuust silma jäänut); noh, teate ju küll, tegevus, mille ajendiks on kõik need, keda ühel või teisel moel uksele naelutati, olgu ta must või valge. Aga ilmselt poleks minu panusest kellelgi mingit tolku, või kuidas (ps: leiba ja tsirkust nähtavasti ei saa, või kuidas see väljend oligi – näedsa, säärane ongi mu aju olukord praegusel hetkel)?

Aga tegelikult tahtsin ma küllaltki kiireloomuliselt rääkida suisa muust. Nimelt edasisest elust-olust Heietuste blogiruumis. Ehkki kahtlemata on puhtalt loomulik reaktsioon, et õigupoolest nüüd, kõige lõppedes, mõnda aega üldse mitte midagi kirjutada ei viitsi, on võib-olla mõneti isegi vahelduse mõttes parem, et puhtalt akadeemiline kirjutamine millegi printsiibis hoopis muuga asendub. Ühesõnaga, ju mul käimaminekuga läheb mõni aeg (lisaks veel, et ülehomne kolmas DEXTER’i episood jääb mul muude toimetuste tõttu vaatamata, mistõttu värskendan sellega mälu hiljem – arvatavasti nädalavahetuse eelselt), kuid vähemasti antud hetkel näib loogiline, et nädalavahetuse lõpuks (või äärmiselt juhul värske nädala vahetuks alguseks) peaks valmima midagi sisulist (ja ilmselt pikematki – mitte, et keegi selles kahtleks) DEXTER’i teise hooaja seniste jagude põhjal. Ja juba uuel nädalal võtab ometigi kord ette FIREFLY. Ja nii, ma tahaks väga loota, loksuvad asjad lõpuks ka omalaadsesse, möödunud aastast tuttavlikult kättekujunenud, toimimisrütmi.

Ehk siis, jällekirjutamiseni!

Oscars, 2009: Kõik ehk polegi veel kadunud?!

Sai just Oscar’ite šõu kaetud, kell juba vägapalju, nii et pikka juttu ma ei tee. Ega üldiselt pole tarvilikki, kuna laias laastus kulges kõik oodatud rada. Suurimad tõsised üllatused: 1) White Ribbon’i ja/või The Prophet’i kaotus, 2) Bullock’i võit.

Aga.

Tegelikult tahtsin ma paar sõna kirjutada puhtalt seepärast, et öelda, kes viimasena naerab, naerab paremini! Säh sulle nüüd kõigi aegade parimat filmi, Cameroni-onu! HA-HA-HA. Kaks kujukest vist saidki, isegi saundi ei antud. Kuid oled ju meelelahutaja ning tegid nõnda palju raha, muu ei tohikski ju oluline olla? onju? ega ju?
Ojaa. Ehkki järjest nähes, kuidas Hurt Locker järk-järgult asju endale korjas, juba eeldasin, et ega siit Avatar’ile head nahka ei saa, on siiski veel praegugi, kirjutades, pagana hea tunne sees. Eeskätt seetõttu, et eile vist juhtusin lugema üht ootlikku kirjutist Oscar’i šõu teemadel, mille lõpus ilutses üks “asjalik” kommentaar, mis teatas, et Akadeemiat võib pidada täielikult kõrbenuks ning põhjaläinuks, juhul kui Parimat Filmi ei anta sellele asjale, mis on kõigi aegade vaadatuim. Mina selles poindis loogikat küll ei kohta, aga lohutavad patsutused minu poolt sellele vaesele inimesele teele. Ega ta vist tulevikus auhinnagaala vastu huvi ei tunne. Mina aga küll. Pärast äsjanähtut õlmitseb lootus endiselt, et ehk oli aasta 2008 lõpptulemus siiski vaid noh, kogemata, you know.
___________________
Foto: Kathryn Bigelow jt, Hurt Locker’i cast/crew. VLC snapshot, erakogu.

See suur, et …

Jah, olen juba kord sehuke nõme inimene. Aga pole miskit teha, näib, et tuleb jällekord mõni aeg tagasi välja paisatud sõnad tagasi tirida. Kogu mu kirjutamise-jõu/tahte/isu (või milleiganes) on lõputööga nosimine siiski täie ammendavusega endasse imenud, mistõttu ma ei näe end, vähemalt mitte lähemas tulevikus (loe: mitte enne suve, ja lõpetamist) millestki "kõrvalisemast" kirjutamas. Ma lihtsalt pole sellist tüüpi inimene. Mõistagi ma ju võiksin - lühidalt, pealiskaudselt, üldsõnaliselt ning ka kirjavigadega (jep, leidub ju neidki, kellel kõigest neljast mainitust midagi "pakkuda" on), kuid ma pole selline. Olgu tegemist pikema linaloo või väiksele ekraanile mõelduga, see on minu silmis siiski kunstiteos, mis ei vääri ülekäe ning viskavat suhtumist. Olen juba sedasi veider kord. Arvatavasti on mul mõningaid mõtteid varuks Oscar'ite järgselt, ent needki pole eriti adekvaatsed, kuna nii mitmeidki nominente pole senini vaadata tihanud - noh, et mis siis, kui kihk kirjutada peale tuleb? Ja targem oleks end vist mitte kiusatusse viia. Ühesõnaga, seepärast jäävad kardetavasti ka pikemad mõtisklused FIREFLY'st paari järgneva kuu jooksul sündimata. Ma olen mõelnud twitterdamise peale, ent ei oska öelda, kuivõrd asist mõtet see omaks. Paari järgnejaga olla oleks ju asi ilmselt üpriski narr, või mis (kohatisi teemasid muidugi oleks, nt LOST!!!LOST!!!LOST!!! või isegi Burton’i Alice, mida ma juba mõnda aega pikisilmi ootan). Niisiis, igatahes ... minu siiramad vabandused kõigi nende suunas (ja eeskätt Live'ile, kes viimate' kommentaariumis häält tegi), kes ehk senini pikisilmi FIREFLY-teemalisi tekste ootavad. Sad to say, but no. can. do.

Oscar’ite nominatsioonid, ‘09

Vägisi tekib tunne, nagu oleksin mingisugune filmi/TV-maailma auhinnaprotsesside "teeneline" kommentaator, ent mida sa hädaga ikka teed, kui targemaiks kirjutisiks aega napib. Pärast hüpet vaid tibake mõtteid, mis mulle isiklikult suhteliselt äsja ilmunud nominatsioonide juures kõige enam sümpatiseeris.

• "Basterds"-i *kaheksa* nominatsiooni, tehes korralikult tuule alla kunagisele nominatsioonide arvule seoses "Pulp Fiction"-iga. Mõistagi võib siinkohal võib-olla ehk tänada ka parima filmi nom'ide arvu seekordset kahekordistamist, kes teab. Igatahes kordab Tarantino uusim meistritöö 1995. aastat, saades kirja Parima Filmi nominatsiooni ning lisaks veel rida ilmselgeid osutusi, nagu Waltz parima meeskõrvalosa ja Tarantino parima režissööritöö ning originaalstsenaariumi eest. Samuti võib üles märkida nominatsioon parima kinematograafia vallast. Ja lisaks veel üht-koma-teist.

• Meele tegi heaks, et Coen'i-velledki ukse taha ei jäänud, neilgi - ja äärmiselt teenitult - pihus Parima Filmi ning Parima Originaalstsenaariumi nominatsioon suurepärase “A Serious Man”-i eest (mida isegi ühes pikemas essees puudutanud olen). Muidugi, nähtavasti kriibib mul sees veel tükk aega, et Stuhlbarg tühjade kätega jäi.

• Mitte, et minu nägemist mööda kellelgi Parima Filmi kategoorias "Avatar"-i vastu erilist tšanssi oleks (olen nõus kihla vedama, et juba kuu pärast kordub sama, mis aasta eest "Slumdog"-i puhulgi), oli ääretult meeldiv näha Parima Filmi nimistus "District 9"-i, mille eksistents siin kategoorias on ilmselt omalaadseimaks valvenäiteks, mil moel nimekirja suurendamine uksi avab. Ja mul on vägagi hea meel. Muuseas, "District 9" kogus tegelikult mõnusa hulga nominatsioone. Parimale Filmile lisaks veel ka Parima Adapteeritud Stsenaariumi ning näpuotsaga veel veidi pealegi. Noorele režissöörile ei oska paremat soovidagi.

• Ei julge väita, et 2009. aasta on esimene, kus Võõrkeelse Filmi Oscar'inominent ka kinematograafiakategoorias kirja läheb, kuid nõnda vähemasti juhtus ning "Das Weisse Band" on hetkel kirjas ühtekokku kahe nominatsiooniga. Ja ei oska mina muud teha, kui nõusolevalt noogutleda.

LOST-i naasmisest …ja üht-teist veel

Ausalt, ajaratas veereb ikka kuidagi rängalt kiiresti, või kuidas? Kardetavasti muidugi kulgeb aeg minu jaoks kõige hoogsamalt, kuna enamik sellest päädib praegusel momendil varieeruva teadusmaterjali läbi töötamisega ning ega tõtt-öelda muuks nõnda palju mõtteid varusse ei jäägi (kuigi ma ütlen, TV ning filminduse seisukohalt ei saanud kõik see halvemale ajale kukkuda, päriselt kohe). Kuid - pidades silmas, et ma nagunii postitan midagi substantset järjest harvemini - mõtlesin, et võiks ju lihtsalt mingisugune vähemal või rohkemal määral informatiivne postitus vahepeal üles täheldada. Nii et pärast hüpet leiavad nõksu mainimist nii LOST, CAPRICA kui ka FIREFLY.

On küllaltki adumatu, et käesoleva momendi perspektiivist 6 päeva 10 tunni ning käputäie minuti pärast läheb käima "LOST"-i igavesti kõige viimane hooaeg. Ei tea, kuidas teiega on, kuid mind valdab küll selline koletuslikult tühi tunne. Ratsionaalselt võttes on küllap sellelaadseiks tundmusiks veel varavõitu, kuid ma ei saa mitte lahti mõttest, et iga seekordne episood saab olema samm lõpetatuse suunas. Igatahes... Chicago Tribune'i Mo Ryan'il on pakkuda kolmeosaline intervjuu "Lost"-i loojate Damon Lindelof'i ning Carlton Cuse'iga. Absoluutselt spoilerivaba ning ülimalt paeluv lugemine (mõistagi, teatavaisse faktidesse - nagu cast-i tagasipöörduvad näitlejad - polegi antud kontekstis suhtutud kui spoilereisse, kuna sedasorti informatsioon on juba piisavalt kaua nähtaval olnud). Vägagi mahuka intervjuu kolmas osa on usutavasti saadaval käesoleva nädala jooksul, kuid seniks on võimalik triloogia algatust kaeda siit, jätku aga siit. Soovitatav lugemine kõigile huvilistele, kahtlemata.

BSG ajutrustilt pärinev "Caprica", mille eostumist teleekraanil siinkirjutaja juba mitmeid kuid pingsalt ootas (mäletatavasti anti Ronald D. Moore'it/Jane Espenson'ilt & Remi Aubuchon'ilt pärineva sarja pilootepisood lõikamata kujul DVD-l välja juba suhteliselt "ammu", nimelt möödunud aasta esimesel poolel), jõudis nüüd lõppeks samuti järjele, ehk siis läinud reedel jõudis viimaks eetrivihku loetud minutite võrra kahandatud ning "TV-kombekaks" kohandatud avapauk. Pean käsi südamel ütlema, et teistkordselt pilootosa kaedes, meeldis see mulle veel enamgi, kui viimati aprillis, kui nähtut esimest korda tekstualiseerida püüdsin. Kuna tõtt-öelda kihelen ma võimaluse järele ühe alles-alustava telesarja vaatamisega nö kaasa-kirjutada, on kahetsusväärne, et mu praegune pühendumuskese mujal paikneb. Ent samas tuli mul seekordselt "Caprica" avalugu seirates kaval idee, et vahest võiks nihuke kirjutamine tõeks saada suvel, kuna teatavasti on sarja avahooaeg jagatud kahte ossa - esimesed kümme jagu nüüd, ülejäänud, kui ma ei eksi, sügisel. Ja vahepealne paus olekski sobilik mõningateks lähemateks mõttearendusteks, et siis asja naastes juba "ajaga kaasas käia". Loomulikult, mitme-setme kuu pärast juhtuvast on praegult veel vara kõneleda. Aga ideel kui sellisel oleks ju jumet, või mis?

Aga kui juba kirjutamise peale jutulõng läks, siis tuleb ära märkida, et igaski suhtes, ennekõike aga ses’ vallas, mis puutub sügavamasse süvenemisse ja vahest ka täpsemaisse ülestähenduisse, on eriti kehv “diil”, et “Lost”-i finaalhooaeg minu jaoks säherdusse ajaperioodi takerdus. Aga mis parata. Julgen oletada, et “LOST” leiab mu soovide kiuste BSG-ga analoogset kohtlemist, ehkki alati jääb võimalus, et pöördun üksikasjalikumate kirjutistega asja juurde tagasi siis, kui luigelaul oma kohaloluga ka eesti telekanaleid ilustab.

Ja viimaks, Joss Whedon'i "Firefly". Jep, mu viimane sissekanne "Firefly"-ist on juba vaat et üle kuu vana. Arvestades, et ühena oma kõigi aegade lemmiksarjadest ei taha ma nimetet' teleteose lõppjagudesse möödaminevlikult suhtuda, mõtlesin ma siin isekeskis, et võib-olla oleks kõige mõistlikum igale kalendrikuule (v.a jaanuar, mis, sunnik, nüüd juba paraku lõpule kisub) oma annus "Firefly"-d jätta. Sel' moel tuleks järgepidi juttu ühest episoodist per kuu - veebruar, märts, aprill - ja pikemast filmist ning seeläbi ka kogutervikust oleks tõenäoliselt otstarbekam süvitsi peatuda juba suvel, kui siinkirjutajal muud mured selja taga on. Kuidas tundub?

Kuldgloobused, 2009

Aeg jälle nõnnakaugel, et üleeile õhtul jagati kätte ka 2009. aasta kullast pallid, mistõttu minagi nüüd - olles kogu selle show eile lõppeks ära kaenud - leidsin nüüd, et väikestviisi sissekujunenud traditsiooni austades (sai ju aastagi eest Gloobustest kirjetud), peaksin ehk ka üht-teist ütlema. Pärast hüpet juba siis mõningad mõtteavaldused sest' vallast...

Kogu krempli vaieldamatu staar oli mõistagi õhtujuht Ricky Gervais. Praktiliselt kõik, mis tal keelel, oli huumorikuld. Isegi siis, kui ta püsis täiesti tasa.

Ma tõtt-öelda olen piisavalt jõuetu pikalt-laialt vingumaks, et "Avatar" parima draamafilmi Kuldgloobuse võitis. Eeskätt ei viitsi ma seetõttu, et aasta eest sai analoogne idiootsus läbi elatud "Slumdog"-iga. Kui säärane tendents jätkub, ei maksagi varsti enam Gloobuste filmiossa süveneda (ja võib, ilmselt, Oscar'ite kaemisest sootuks loobuda), kuna filmikunsti autasustamine saab olema asendatud sisemise tühjuse, kuid ilusa pealispinna ning hirmsuure publikumenu taevani ülistamisega.

Ühes oma kahest kõnest (Cameron võitis ka parima režissööri Kuldgloobuse) mees põhimõtteliselt rääkiski vaid oma filmi tehnoloogiliselt maadmurdvast küljest, pistes vist vaid korraks - tea, kas alateadlikult häbelikult - vahele, et "Avatar"-il oli ka "fantastiline šüžee". Ma ei tea. Julgen väita, et "South Park"-i mehed said sisukamalt hakkama, kui "Dances with Smurfs" tegid. (Kes praeguseks veel taibanud pole, olen mina siis see uhke ainus maamunal, kes veel "Avatar"-i näinud pole, vähemasti kui James Cameron'i sõnu uskuda. Ja ega ma kurda. Ega kahetse. Ja mulle täielikult piisab kõigest sellest, mis ma senini temast kuulnud/lugenud olen.)

Minu jaoks isiklikult olid aga ülimalt naljakad kaks seika Kuldgloobuste tseremoonialt, mis küljetsi ka "Avatar"-iga seondusid. Esmalt kutsuti üht auhinda (ei meenu enam, millist täpsemalt) välja hõikama vististi filmi peaosalised. Issandjumal, ma pole puisemaid ning tuimemaid kujusid iialgi varem näinud. Kui nad ka "Avatar"-is säherdused olid, olen ma õnnega koos, et senini aega raisanud pole. Ja kui need kaks mind tõesõna ehmatasid, ajas mind vägisi muigele, et lühiklippi "Avatar"-ist juhatas sisse sehuke "talent" nagu Arnold. Ma saan aru küll, et valikuna oli see sobilik, on ju praegusel kuberneril ning Cameron'il ühine minevik, kuid siiski süvendas see veelgi teatavat mõru maiku suus, et "tühje kaloreid" (nagu Ameerikas öelda tavatsetakse) esitatakse kunsti pähe. Ei aidanud siinkohal sugugi kaasa ka James Cameron'i tänukõne parima draamafilmi Gloobuse saamise järel, kus ta muutkui rõhutas, et nii tema kui kõigi saalisistujate tööks on pakkuda meelelahutust. Ma ei tea, on siis viga tõesti minus, kui ma loodan "suure ekraani" loost siiski midagi sügavamat leida kui visualiseeritud pildiraamatut, samaaegselt popkorni mugides?

Hea küll, liigume edasi.

Kuna üldiselt "Avatar"-i võitu ma juba tugevalt aimasin, vajusid minu jaoks suurimad negatiivsed üllatused siiski TV-poolele.

Julianna Margulies võitis parima naisnäitleja Gloobuse draamasarjas. Ehkki ma ei oska tema headust/halbust objektiivselt kommenteerida (vaatasin ta uusimast telesarjast "The Good Wife" vaid pilooti ning senini pole rohkem viitsinud), ei mõista ma, kuidas põhimõtteliselt "protseduurali-sarja" peategelase kehastaja üleüldse saaks ära teha sellistele nagu January Jones ("Mad Men") ning Glenn Close ("Damages").

Usutavasti õhtu suurim taoline üllatus oli minu jaoks aga Michael C. Hall'i võit parima meesnäitlejana draamasarjas. Kus Hollywood Foreign Press siis oli, kui Hall säärase auhinna oma mitmevarjundliku karakterilahendusega tõeliselt ära teeninud oli (hooajad 1-2)? "Dexter"-i neljas hooaeg oli OK. Mitte lihtsalt marginaalselt parem kolmandast, vaid päris mitu astet. Kuid paljuski andis läinud hooajale oma tooni ning ilme John Lithgow "Trinity Tapjana". Võrrelda Hall'i tööd viimasel hooajal sellega, mida Jon Hamm (kes jäeti, muuseas, tühjade kätega juba teist aastat järjest) seekordselt järjepanu lauale tõi... see jättis mu suu tükiks ajaks ammuli.

Ahjaa, ja kui tulemuste osas seoses linalugudega veel iriseda, siis jääb mõistagi hinge kriipima, et Tarantino ise tühjade pihkudega jäi (ei saanud ei režissööri ega stsenaariumit) ning loomulikult ei saa ma päris hästi aru, kuidas Robert Downey Jr. saaks Sherlock'ina olla parem kui Stuhlbarg Larry Gopnik’ina "A Serious Man"-is. Kuid pole ma "Holmes"-i veel ka näinud, nii et täiesti võimalik, et teen asjata ülekohut. Kes teab.

Aga noh, oli natukenegi positiivset ka.

Kui järg parima draamasarja välja kuulutamiseni jõudis, olin õigupoolest juba - selle hetkeni nähtud tulemusi arvestades - päris hirmul, kuid õnneks laabus kõik loodetult ning valitsev maailmakord ei jään'd murdmata. "Mad Men" taaskord parim draamasari.

Oli vägagi meeldiv - ehkki seda teati ette ennustada -, et "Glee" võitis parima komöödia/muusikalisarja Gloobuse. Jooksvast telehooajast on Ryan Murphy värskeim looming minu jaoks ümberlükkamatult võimsaim positiivne üllataja. Antud seoses on ka äärmiselt huvitav spekuleerida, et kas "Glee" ning Tina Fey "30 Rock" ka Emmy'de puhul aasta teisel poolel karvupidi kokku lähevad. Oleks juba aeg, kui keegi Fey "ajulapsele" kanna peale astuks.

Ja lõpetuseks tagasi suurele linale.

Kuigi vastasel juhul oleks kehtiv maailmakord tõenäoliselt tõepoolest paigast nihutatud, tegi sellegi poolest südame alt soojaks, et "Basterds"-i Christoph Waltz parima kõrvalosa eest filmis Gloobuse teenis. Samuti saab kaheldamatult öelda, et Waltz'i kõne andis oma intelligentsuses kõigile ülejäänutele silmad ette.
Ja viimaks, rõõm näha, et Michael Haneke' "Das weisse Band" parima võõrfilmi Gloobuse võitis. Teadagi võidavad säärastel auhinnatseremooniatel vägagi harva filmid kusagilt mujalt kui saksa kultuuriruumist, kuid vähemasti sel korral oli see võit kõige enam välja teenitud.

Nõndapaljukest siis minu seekordseist muljeist seoses 2009. aasta Kuldgloobuste tulemustega.
_____
Foto: Christoph Waltz lõpetamas oma liigutavat tänukõnet. VLC snapshot. Erakogu.

Head vana aasta lõppu ning uut aastat!

Hea kombe kohaselt meeleolukat vana aasta teele saatmist ning peagi saabuva uue rõõmsat kätlemist minugi poolt. Plaanisin küll esialgselt blogilainel käesolevat aastanumbrit ära saata mõne filmikirjutisega, ent paraku ainuüksi lõpetuseta mõtteavaldusiks need hetkel jäidki. Vahest toob uhiuus aastakäik värsket energiat, mis ka siitsinase blogi aktiivsemaks muundab, kes teab (Ei oskagi öelda, kas see on hea või halb, et viimaste kuude/nädalate jooksul on laekunud vähemalt 10+ linalugu, millesse idee poolest süüvida sooviksin). Muidugi hakkavad aga lõputöö ning muud säherdused kirjutised oma jagu nõudma, nii et ei oskagi praegult täpselt kosta, et mil moel aeg ära jaotatud saab. Seda enam, et Heietuste lugejaskond on -- mis seal salata -- piisavalt väike ning, julgeksin isegi öelda, juhusliku moega. Nähtavasti ei kaotaks keegi kuigi palju, kui minupoolt mõnda aega piiksugi ei kostakski.


Igatahes, suurepärast peotuju ning meeldejäävat aastavahetust! Ja jällelugemiseni juba uuel aastal.
_____
Foto allikas: http://www.mediainfluencer.net/wp/wp-content/uploads/2007/12/happy-new-year-fireworks.jpg

Jõulukingitused ‘09, Heietuste stiilis

Kuna lõviosa minu seekordseist kingitusist moodustab kenake ports varieeruvate linalugude DVD-sid, mõtlesin ma, et võiksin samahästi need ka siinkohal ette lugeda, kui mitte muul põhjusel, siis paljalt seetõttugi, et edasisest nimekirjast (mis põhimõtteliselt sai täidetud mitmegi mu, ennekõike viimaste aastate, lemmikfilmiga, v.a ühe erandiga -- mis paraku mul kinos külastamata jäi -- ja teisega, mis lihtsalt peaks plaadiriiulil eksisteerima) võib peagi kättejõudval aastal nii üht kui teist lähemalt puudutada, kasvõi seepärastki, et eranditult iga DVD pakub muhedalt lisamaterjali. (Muidugi, korralik käputäis filme ootab mind ka kõvakettal + nii mõnigi, mis, ehkki ära kaetud, pole tekitanud mõttearendustega veel virtuaalpaberile jõudnud. Teisisõnu, Alljärgnev nimekiri, vähemalt osaliselt, lisab vaid, nagu öeldakse, õli tulle. Mitte, et ma kurdaks, vastupidi. Olen seisukohal, et alati on etem, kui on rohkem, mitte vähem.)  Seega, pärast hüpet, seitse täiendust minu visalt arenevale DVD kogule, otseteed Jõuluvana kingikotist(!)...

• Christopher Nolan, "Prestige"

• David Cronenberg, "A History of Violence"

• Veiko Õunpuu, "Püha Tõnu kiusamine"(*) & "Sügisball"

(*)Antud nimekirjast paraku ainukene senini nägemata linalugu, kuna kinos jäi nimetet' teos kahetsusväärselt seiramata. Ja sellest rääkides... usutavasti käesolevast hulgast kindel pretendent värske aastanumbri sees tõsisema käsitluse saamiseks.

• Neil Blomkamp, "District 9"

• Guillermo del Toro, "El laberinto del fauno"

• Ja viimaks, kaaslane oma kahele eelkäijale (ning ühtlasi kahele kõige esimesele filmiDVD-dele, mida ma ostnud olen)... Francis Ford Coppola, "The Godfather: Part III"

Nõndapalju siis minu kingikoti telgitagustest!
__________
Foto allikas: http://farm3.static.flickr.com/2737/4085081401_e05bd95756.jpg

Veel ühe filmi jagu PÖFFi järel + pisuke rant

Tänane kujunes siis päevaks, mil otsustasin vaatama minna oma seekordse PÖFFi kuuendat filmi. Kui äsjaöeldu kedagi segadusse ajas, tuleks meenutada, et sedapuhku sai "kindlalt" valitud viis linalugu, ent kuues jäi veel lahtiseks. Nüüd kujuneski siis säärane olukord, et kuues sai ära seiratud enne viiendat, mille aeg sõuab kohale homme…

Igatahes olin päris õnnelik, kui nädala alul sai valik langetatud Jacques Audiard'i värske filmi "Un prophète" kasuks. On teine ju kuuldavasti tõsiselt võetav kandidaat ühe võõrkeelse filmi Oscar'i nominendiks ning äsja pälvis linateos ka USA prestiižema kriitikuteühenduse, NBR'i (National Board of Review), kõrge tunnustuse, saades nende silmis parimaks võõrkeelseks filmiks. Aga muidugi keerasid Ateena vabatahtlikest keskkooliõpilastest asjamehed nauditava elamuse kihva.

Alul linastus viibis, mis iseenesest oli veel talutav, kuigi süda juba aimas halba. Kui film juba käima oli läinud, algasid aga viperused subtiitritega, mida põhimõtteliselt kuni lõpuni välja rookida ei suudetud. Okei, kusagil poole tunni pealt vabandati küll ning lubati uus film valida, aga vähemasti mina ei käi ju filmifestivalil lihtsalt suvalisi asju vahtimas, onju? Kuid minekut teha ma ka ei tihanud, nii et eks mõneti ole "nali" siis minu kulul. Koduteel arutlesin isekeskis, et laias laastus 1/3 filmist oli näidatavalt kvaliteedilt OK, 1/3 "käis kah", kuna julma viivitusega subikad sai siiski tagantjärele ära lugeda ning viimaks 1/3 filmist'st jooksis täiesti mööda külgi maha, sest laske või maha, aga ei mõista ma räägitavat prantsuse keelt ning vene keele varesejalgu ka lugeda ei oska. Jällegi, ilmselt on "nali" minu kulul.

Igatahes esialgne mulje, mille sain, oli veel tohutumalt rikutum kui Jarmusch'i "Limits of Control"-i oma, millega keerati vaatajaile ka omajagu, kuid "Prohveti" puhul tehtu jätab tookordse kogemuse siiski pika puuga varju. Ühesõnaga, kui kord koju jõudsin, võtsin jällegi hea Interneti appi ning mõne aja pärast peaks -- loodetavasti korralikus kvaliteedis ning sünkroniseeritud subtiitritega -- "Un prophète" käepärast olema. Kuna plaanisin nagunii oma viimastest nähtud filmidest (+ eeldatavalt ka "Moon"-ist, mis "Limits"-isse süvenemise tagajärjel õigeaegselt käsitamata jäi) kirjeta tuleva nädala jooksul, kuna nädala algupoolel on paraku ka muud tegemist, pole kogetust printsiibis lahti ühti.

Mispärast ma siis seletan siin? Blogi või asi, kui aegajalt kaevelda ka ei tohi, eks!

Ilma pealkirjata lugu

Aeg jälle mõningad sotid selgeks rääkida, vähemasti, mis puudutab käesoleva blogi tulevikku ning veel üht-teist. Nii et hüppe järgselt juba pikemalt…

Esmalt, kui välja arvata järele jäänud FIREFLY arutelud, mis peaksid endiselt avalduma kahenädalaste intervallide tagant, on arvatavasti arukam kui kõige muu osas (nojah, vahest v.a ka kuu lõpus algav P.Ö.F.F) “Heietused” sammukese tagasi võtavad ning, nüüd siis rohkem “ametlikul” pinnal mahaöelduna, pigem vaikivas staadiumis püsivad. Kuna tõepoolest peaksin lõpuks ometi hakkama sügavamalt süvenema ka oma lõputöö materjalide läbi töötamisele (alustuseks) ning samaaegselt  teades erinevaid kirjutisi, milleni ma siin jõuda tahaksin, endal pidevalt pea kohal hõljumas, poleks motivatsioon just eriti seal kohas, kus ta olema peaks. Niisiis näib, et vähemalt praegu sattus näituseks BSG film ääretult närusele ajahetkele, ehkki “ühekordse” asjana on arvatavasti võimalik, et ma ta ühel momendil (loodetavasti enne kui aasta ümber saab), ka lähemalt ette võtan.

Kurt Sutter’i SONS OF ANARCHY väärib seninähtut arvestades kindlasti sügavamat puudutamist, ent teist, vahest mahuliselt samalaadset lähenemisnurka kui on FIREFLY’l(*) ma ilmselt praegu oma ajagraafikusse sisse ei suru. Kuid SoA pakub nii mõndagi mainimisväärset, millest kord, kui aega vabamalt käes on, ka juttu sooviksin teha.

(*)Ja kui korraks FIREFLY juurde hüpatagi…  Viimati sai viidatud ühele netipoele, kust pärinev informatsioon andis justkui tunnistust sellest, et ka tulev-arutuslik, FIREFLY üheksas episood - “Ariel”, omab värskelt lisatud kommentaariträkki. Varieeruvad netipoed võiksid siiski ikka oma informatsiooni mingil moel ühetasaseks siluda. Nimelt sai just hiljuti muretsetud mainit’ jao Blu-Ray rip ja, oh imet, pole kippu ega kõppu mingisugusestki kommentaarist. Pärast mõningast internetiavarusis tuhlamist jõudsin lõppeks välja siia, kust selgub ometigikord konkreetselt, et Blu-Ray väljaanne lisas hoopiski üheainsa, ehkki värske, kommentaariträkki, ning seda episoodile “Our Mrs. Reynolds”, kus jutlevad Whedon/Fillion/Glass & Tudyk. Note to self: Kunagi peab puhtalt huumori pärast see ka tagantjärele ära kuulama. 

Seega, mu kaks ainumat tõsisemat lugejat, sinna läksidki mu plaanid käsitletavate teleüllitiste hulka siimail täiendada. Aga pole ilmselt midagi teha, elu nõuab oma.

Teiseks, juba küllaltki kauaaegselt olen ma muigega jälginud üht mu blogiga seonduvat tendentsi. Ja kusagil nädalapäevade jagu olen isekeskis mõtisklenud, kas ma peaksin seda ka mainima või mitte. Hetkel näib, et otsustasin siiski esimese teguviisi kasuks. Teisisõnu…

KULLA INIMESED, SEE POLE KOHT, KUST OLEKS VÕIMALIK LEIDA LADEMEIS MÕTTETERI.

Ausalt.

Päriselt ka, noh.

Jah, okei, kusagil rohkem kui aasta sai suhtelises teadvusevoo-seisundis siiasamasse kritseldatud paar tühist rida, mille pealkirjaks sai - nagu näib, ränga veana - pandud “Mõtteterad elust” (või oli see inimestest?).

Jah, just, jälle seesama otsingufraas, mida juba ca. 200+ korda Google’isse on löödud (ühes lihtsalt sõnaga “mõtteterad”, või näiteks fraasiga “mõtteteri inimestest” või mistahes muu sobiv derivaadiga) ning lõpuks minuni välja jõutud. (Kui poleks sedavõrd haledat kõrvalmaiku, siis ma peaksin vahest ehk ka rõõmustama, et olen Eesti go-to-guy all things mõtteterad?!) Igatahes, kui nüüd, pärast käesoleva postituse avaldamist, keegi seda VEEL otsib, satuvad nad ilmselt siia. seega…

IMBETSILL, SIIN POLE MÕTTETERADE KOGU, KAO ÄRA, EKS?

Üldiselt on tõsiselt hirmutav, missuguste otsingusõnade-fraasidega siia jõutakse. Ehkki, vähemasti minu jaoks isiklikult, on ülaltoodud keiss kõige naljakam, jätkub küllaltki kurioosseid näiteid veelgi. Näiteks “allasurutud mälestus” tõi kellegi DEXTER’ini, “mahajäetud vaimuhaigla” aga PSYCHOVILLE’ini (ma ei taha teadagi, mida otsingu sooritaja tegelikult taga ajas). Muidugi jääb alati võimalus (vist?), et Google’st saab mu blogi alati eemaldada, ent ma ju ometigi sooviksin, et keegi siia ka asjapärast jõuaks (ja kui tõtt öelda, siis vähemalt mõni jõuabki, tühine hulk küll, aga siiski…), nii et ega see vist eriti kõne alla ei tuleks, või kuidas? Ahjaa, veel üks harukordne näide, mille osas mul pole aimugi, mida soovida võidi, kuna ilmselgelt on ka kirjatehnikas vajakajäämisi, nimelt “Kuulsuste inimeste mikroskoop”. Igatahes tõi see otsija samuti DEXTER’ini. Vahva, eks?

Kuid vähemasti tosinajagu kordi per päev satuvad inimesed siia mõtteteri otsima (kes oleks võinud arvata, et inimesed niivõrd sageli oma mõttetegevust laenudega ergutama peavad?). Lõpetage ära, eks? See on juba sedavõrd kulunud, et varsti pole enam naljakaski. Leidke keegi teine, keda spämmida. Ning yeah, no… ma ei kavatse oma kunagist pisitillukest postitust seepärast lihtsalt ära kustutada. Oma viga kui ei mõista, et vähe vales kohas oled.

Sarjadest, DVD-est ja inimestest, loomulikult.

Läinud päevade jooksul, nii keskelt läbi poolte ühe käe sõrmede jagu, olen maadelnud varieeruvate audio/video-põhiste lahenditega, millesse süvenemisest ma senini teadlikult distantsi olen hoidnud, kuna eelkõige ei pea ma ennast eriliseks tehnotaibuks, olgugi, et siinkohal on tegemist siiski software’i ning mitte hardware’iga ning teiseks seetõttu, et mul, senimaani, polnud igasugu lõikumisteks-ühendamisteks lihtsalt vajadust. Aga teadagi, elul, vanal sindrinahal, on ju kombeks vingerpusse mängida, kasvõi selliseid, suhteliselt triviaalset laadi. Kuna mu viimasest siinsinasest postingust on juba pea nädal möödas, mõtlesin, et võin samahästi oma viimaste päevade virtuaalseist tehnomadinaist ka siin pajatada. Ehk siis pärast hüpet juba pikemalt…

                                                                            
DISCLAIMER: Olgu juba varakult osundatud – eriti silmas pidades alljärgneva teksti iseloomu –, et kirjeldatav/käsitletav ei ole siinkirjutaja silmis määratletav rangelt illegaalsena. Siinkirjutaja jaoks oleks ennekõike seemneks piiri ületamisel tõik, kui allpoolkirjeldet’ tehnoloogial baseeruvaid produkte hakataks, näituseks, müüma. Kuid siinkohal saab jutletud vaid omatarbest, mistõttu yours truly ei näe selles mingisugust radikaalse väljundiga probleemi. Muidugi on igal inimesel õigus oma arvamusele, ent paluks meenutada, et ka blogosfääris kehtivad privaatsusreeglid ning samavõrdselt ka minupoolne ainuõigus halvustava alatooniga kommentaarid sootuks hävitada. Mis silmist, see südamest, nagu tavatsetakse öelda.
                                                                        

Nii. Ses’ osas suu puhtaks räägitud ning nüüd võib juba edasi minna.

Esiteks, FIREFLY. Pikka aega kasutasin nimetatud sarja puhul suurepärase kvaliteediga faile, mis sisaldasid endas muuhulgas, võimalusel, ka kommentaaritrack’e vastavate episoodide jaoks. Lühidalt, elu oli ilus ja roosamannane. Vähemasti, mis puutus käsitletavasse materjali. Ent mõni aeg tagasi see võimalus järsku kadus ning eriti Joss Whedon’i loomingu järgmise jao valguses (“Out of Gas”), hakkasid olemasolevad väljavaated küllaltki nirud tunduma, sest, teatavasti, sisaldab kõnealune osa ka stsenaristi ning režissööri poolset kommentaari.

Niisiis hakkasin ma tasapisi oma vabamaid hetki pruukima selleks, et leida mingisugust alternatiivi. Ja siinkohal jõuamegi tänase kirjutise poolt viidatud esmase valukohani. Kas keegi oskaks mulle selgitada, mispärast tavatsevad inimesed valmistada põhimõtteliselt poolikuid DVD-R’e mingist teatud üllitisest? Arusaadav, et täismahuline kraam DVD igal diskil võtab sellisel juhul mõistagi ühe laialdase ampsu ruumi, ent minuteada on ju käibel kaks DVD formaati, üks, mis on regulaarse suurusega ja teine, mis on topelt. Mulle käib lihtsalt mõneti üle mõistuse, mispärast keegi üleüldse viitsib kokku ehitada diski, kus nähtavate valikutena lisamaterjal küll eksisteerib, ent sisimas siiski eemaldatud on. Kas pole taolis-mahulise materjali sügavam mõte mitte selles, et luua täielik koopia mateeriast? Loomulikult, inimesi üldiselt ekstrad ei koti, veelgi vähem kommentaarid, kuid see ju ei tähenda, et neid, keda see huvitaks, peaks asetama paratamatusse patiseisu. Või mis? Ühesõnaga, taolist rada pidi sammudes lõpetasin peagi keset kinnikasvan’d umbteed, mistõttu pidin hakkama oma ihade rahuldamiseks muid teid leidma.

Kuna ei ela juhtumisi just maailmajaos, mis tagaks, et kõnealuses (sarja)maastikus käpp konstantselt sees oleks, pole ma õieti iialgi lähemat huvi tundnud, mismoodi ja kuidas sarnaste failide konstrueerimine välja näeb. Aga nüüd, värskeima problemaatika valguses ei jäänud mul eriti muud üle. Mitte, et kogemus omamoodi huvitav ning ehk kunagi tulevikus ka kasulik poleks olnud.

Nimelt avastasin varsti, et ainukese ringiliikuva üllitisena näivad FIREFLY teatavate episoodide kommentaarid eksisteerivat ühel Blu-Ray ripil. Aga siinkirjutaja kodutehnika võimsusest jääb selle ühesest kasutamisest (ilma järgnevate ehituslike nippideta) siiski paraku vajaka. Niisiis hakkasin mõtlema seepeale, mil moel oleks mul võimalik kõnealune audio track eelnimetet’ failist rõõmsalt eemaldada ning rohkem jõukohasele failile “ümber asetada”. Ja ühte küllaltki back-ass-wardly’t teed pidi asi lõppeks ka õnnestus, paistab.

Kõnealuse protsessi juures kasutasin esmalt programmi nimega “MKVExtract” (kuna, teatavasti, ripitakse Blu-Ray kraam justament selles, täpsemalt Matroska, vormingus). Selleks, et nimetet’ programm kasutuskõlblik oleks, pidin esmalt muretsema ka sihukse asja nagu “MKVtoolnix”, kuna põhjustel, millesse ma lähemalt süveneda ei tihanud, töötab esimene mainitud programmidest ainuüksi sel juhul kui asub selle teise kaustas. Vot! Muidugi läks mõnda aega, enne kui ma seda mõistsin ning muuhulgas said ära katsutud ka “MKVtoolnix”-i võimed, mis õigupoolest suutsid samuti ühe kahest audioribast lustlikult eemaldada, ainuke probleem oli vaid selles, et “AVIMux”, mida ma seejärel kasutasin nimetet’ riba ning tavalise avi-faili liitmiseks, oli veendunud, et tegemist pole teps mitte audiofailiga. Aga see selleks. MKVExtract saabus päästma.

Ja edasi läks tegelikult kõik lepase reega. Blu-Ray .mkv fail valitud, näitas programm nagu muiste erinevaid audioribu (ja tegi, muide, sama ka subtiitrite puhul, kuna taoline kraam näib olevat vägagi multifunktsionaalne), mistõttu mul ei jäänud enam üle muud, kui ihaldet’ “riba” lihtsalt välja valida ning “extract” nuppu suruda. Ja mõne minuti pärast oli mul OGG formaadis kommentaaritrack toredasti ka olemas. Seejärel sai lõpetuseks ka proovitud ühe suvalise faili koopiaga ning AVIMux liitis olemasolevale raskusteta lisa-track’i otsa. (Ka selle programmi kasutamine pole eriti keeruline, tuleb vaid nõutud failid “drag’n’drop” stiilis teatavasse aknasse vedada, genereerida andmehulk, alustada ning off you go. Ongi uus, ka ilmselgelt veidike suuremahulisem fail valmis. Ahjaa, ning mkv vormingus ka.

Teisisõnu, ehkki FIREFLY kaheksandal episoodil põhineva kirjutise avaldamiseni jõuan kusagil tuleva nädala lõpul, on mul nüüd vähemasti vastav materjal käe pärast. Ja see teadmine teeb seest soojaks, seda enam, et pidanuna tehnoloogiliste saavutuste toel nii mõningalgi korral selle jao algusele pilke peale heitma (ei, ma pole “Out of Gas”-i veel vaadanud. *veel*.), jäi mind tagant järele saatma mõte, või noh, pigem ehk alateadlik tundmus, et väga võimalikult võib tegemist olla siinkirjutaja lemmikepisoodiga üldse. Vähemasti kui silmas pidada seda, et see kergekujuline taju oli midagi analoogset nii mitmegi olukorraga, milles ma mitme aasta järgsel taas-kaemisel end siiani tihtilugu leidnud olen. Aga võib-olla ma muidugi eksin. Eks varsti ole näha.

Aga see polnud veel päris kõik, millest ma kirjeta soovisin. Siit lähtunud diskussioonist innustust saades olen mõtisklema jäänud, et vahest, seirates käesoleva blogi senist ajalugu, oleks isegi paslik praeguseks teiseks arutlusteemaks võtta THE SHIELD’i kunagise stsenaristi/juhtiv-produtsendi Kurt Sutter’i sulest pärit, küllaltki uus, SONS OF ANARCHY, kuid hakates ka selle puhul lisamaterjali järele kaevama, ei jõudnud ma paraku kuigi kaugele. Ehkki nimetet’ sarja avahooaja kolmeteistkümnest osast sisaldavad kommentaare ainuüksi kolm (kuigi kahtlemata, peab tõdema, võtmeosad), ei ole vähemasti minul senini nende kätte saamine õnnestunud. Olgu, peaaegu isegi oli. Aga siinkohal oleme tagasi eelpool puudutet’ DVD teema juures, mille ohver ka kõnealune üllitis näib olevat. Seega, näib, et kui ma “SoA” sügavamalt ette võtan, olen sunnitud piirduma üldisema, siit-sealt loetud, informatsiooniga, millele jääb paraku autori ning lähemate asjaosaliste perspektiiv lisamata. Aga ma päriselt jonni veel ei jäta ning võib-olla saan ka selle probleemi lõppeks enda kasuks pöörata. Loota ju võib.

Hmm, see olekski vist praegusel momendil kõik. Vahest lihtsalt valdab sind taoline kahtlane tunne, mis oma kulminatsioonina nõuab teatavatele asjadele tekstilise kuju andmist. Ma kindlasti pole esimene, kes midagi sarnast läbi elab, või mis?

…aga mis siis edasi?, päris ta äreval häälel, taustaks vaid õhtuvaikuse malbed sahinad

Okei. Eelnenud nädalal (s.t sel “pisukesel” ajaperioodil läinud laupäevast saati, mil viimane FIREFLY käsitlus avaldamisvalmiks moondus) on läinud korda mulle kaks konkreetset järeldust pähe suruda. Ja ehkki aeg oleks kahtlemata paremini teenitud akadeemilistele püüdlustele keskendununa, on mul, tavapärasel kombel, võimatu oma oimusagaras möllavaist kinnisideist vabaks rabelda, mistõttu mõtlesingi, et võin neist samahästi ka siinsamas juttu teha. Pärast hüpet juba lähemalt…

Esmalt: nagu juba selle postituse kommentaariumis, uhkustundega rinnus, maha sai hõigatud, jälgin regulaarselt vägagi mitut (pehmelt öeldes) sarja. Konks peitub siinkohal aga asjaolus, et läinud nädala jooksul kirgastus mulle viimaks arusaam, et mis puutub hetkel-vaadatava kraami valimisse, noh, et ühest või teisest ehk ka midagi regulaarsemalt kirjama asuda, olen ma absoluutselt otsustusvõimetu. Mitte et kõik see, mida ma kaen, mingit laadi tekstualiseeritud käsitlust ei soosiks. Välja arvatud vast mõned erandid, saaks ilmselt ülesmärkeid teha enamikust. Miks ma siis ei tee? Põhjuseks kasvõi see, et valdava osaga olen ma paraku juba nõndakaugel, et peaksin otsast algama ning vähemasti praegusel momendil napib mul selleks aega. Ja muidugi pole ma kunagi valimises kui protessis erilist tugevust üles näidanud.

Teiseks: ma ei tea, kuidas teistega on, aga muarust on puhtalt imelik, et blogi terve nädalajagu aega lihtsalt vaikivalt tolmu kogub. “Liiklus” võiks nagu väheke tihedam olla, või kuidas? Ja põhimõtteliselt ongi praegusel hetkel ainsaks pidev-blogituslikuks “projektiks” FIREFLY. Jah, jah. Idee poolest on ju filmid ka. Ent kuna mu enda nn vaatamis-aeg kulub üldiselt TV-saadustele ning harvemini filmidele (harjumust on pagana raske murda, isegi kui ma seda vahelduva eduga vastuvoolu püüan), on mõnetised filmikäsitlused (mis, nagu kergelt juba välja kujunenud on, avalduvad siin küllaltki kaootilisel kombel) pigemini täiendavas rollis, ega oma erilist pidevlikkust (kuigi sageli tuleb ette ka erandeid, mis, teadupärast ju, kinnitavad reeglit).

Ja siinkohal jõuamegi käesoleva mõtiskluse kolmanda osa kallale. Senini on jäänud hüüdja hääleks kõrbes minu paarikordsed vihjavlikud soovid, et ehk oskaks keegi lugejaist midagi lähemalt välja pakkuda. Kuid reaktsioon üleeelmisele postitusele, millest isegi ilmnes, et “Heietustel” on tervenisti kaks pärislugejat(!), annab mulle piisavalt julgust eelmainit’ soov veelkordselt blogiavaruste poole teele saata, ilma, et ma sealjuures liialt katkise plaadina kõlaks.

Niisiis… kõigi asjaosaliste silmatervise huvides ei hakka ma siinkohal ette laduma nimekirju siinkirjutaja poolt kunagi vaadat’ sarjadest/minisarjadest, ega ka käesolevatest. Pigemini panen paika mõned ähmasemat sorti reeglid, millel soovitused võimalusel tugineda võiksid. Ilma pikema jututa…

• Tegemist võib vabalt olla nii sarja kui ka minisarjaga.

• Rangeid piire ei sea ma ka žanrite osas, mistõttu soovitused komöödiamailt on samavõrd teretulnud kui ka skaala teisest otsast pärinevast draamast.

• NB! Ainus määrava tähtsusega märge komöödia suhtes siiski on. “Laugh-track”-iga isendid paluks koheselt unustada. Tahaks nagu ise otsustada, kuna naerda. Aitäh.

• Ja lõppeks kõige olulisem: kui vähegi võimalik, võiksid ettepanekud eelkõige vaatluse alla võtta “serialiseeritud” kraami kui sellist. Kuldse keskteena tuleks ilmselt kõne alla ka midagi vahepealset (a la FIREFLY), kuid puhtakujulisi “60 minuti stoorisid” ning minimaalset karakteriarengut artikuleerivaid sarju soovitamast paluksin ma tungivalt hoiduda (kuna aga juba nt situatsioonikomöödia nimigi annab suuresti tunnistust episoodist-episoodi järgnevuse sekundaarsusest, saab arvatavasti ses’ osas – kui neid ehk pakutama peaks - selle žanri juures mööndusi teha.)(*)

(*)Pole vaja öeldagi, et soovituste hulgas (juhuks, kui neid tulema peaks) saab kindlasti olema kattuvusi siinkirjutaja poolt kord-nähtud või kasvõi hetkel kaetavate sarjadega. See on ainult loomulik ning põhimõtteliselt teeb eelpoolkirjeldet’ problemaatika minu jaoks isegi lihtsamaks (valimine per se jääb ju sellisel juhul kellegi teise kanda). 

Ilmselgelt, soovituste hulk piiratud pole. Küll aga on seda järgnev valik. Arvestades, et FIREFLY-teemaliste aruteludega olen parajasti juba keskteele jõudnud, võiks lõppude lõpuks kõne alla tulla kaks, või äärmisel juhul kolm üllitist, mida mõne aja pärast lähemalt käsitlema asuda. Ülejäänud võivad sellisel juhul kenasti juba tulevikku ootama jääda.

Niisiis, mu häälekad ning vaikivad (kelle olemasolu eitamast ma ei näi väsivat) lugejad, nüüd on kord Teie käes.
_____
Foto allikas: http://www.anu.edu.au/anugreen/files/403_question%20mark.jpg

Küsimus kitsale ringile

Paistab, et käes on päramine moment tibakeseks organisatoorseks mõtiskluseks, vähemasti, mis puudutab minu enda hingerahu. Seega, pärast hüpet juba pikemalt…


On siililegi selge, et lähimineviku näitel olen ma küllaltki harvaks postitajaks jäänud. Ilmselt on selleks kenake hulk põhjuseid, aga hiljuti hakkasin tahtmatult üht neist ajendeist esiplaanile sikutama. Mainisin spontaansust seetõttu, et senimaani otsisin ma toimuvale bloogamisikaldusele põhjendust pigem omaenese õlmitseva laiskusrüü voltide vahelt. Kuid ei. See, mis mind õigupoolest alateadlikult distantseerib ning muusugust tegevust otsima kannustab, on tegelikult huvi. Ja arusaadavalt ei osunda ma siinkohal üldsegi mitte iseendale. Tavapilgu eest varjul püsivad ninjaskillzid on mulle juba mõnda aega luureinformatsiooni kuhjanud ning põhimõtteline järeldus, mille ma lõpuks tegema olen pidanud, on see, et ega siinkirjutaja mõttearenduste loetavus eriti mägesid kõigutav just pole. Ja seda asjaolu ei tohiks siinkohal võtta eriliselt negatiivses võtmes. Ehkki igat inimhinge susib vähemalt mingilgi tasandil tagant sihuke egoistlik tahe, mis lausa nõuab maavärinjalikku huvi enda isiku ja selle tegemiste vastu, olen ma tegelikult suisa rahul, et, ütleme, regulaarsem lugejaskond on relatiivselt haleväike. Või okei, võib-olla pole ka päris rahul, aga mul pole kindlasti mingit soovi lisalugejaid päevakajaliste või muude sarnaste teemadega enesele hoorata, et saadav statistline pilt suu avali ning kõrvad lukku ajaks. Tõtt-öelda oli see üks lihtsamini artikuleeritavaid põhjuseid, miks ma paar päeva tagasi blog.tr.ee-st jalga lasin (inimesed tavatsevad kiruda “kollast ajakirjandust”, aga näivad ise olevat sedavõrd hullemad, et lausa hirm hakkab).

Igatahes… nende paari lugija käest, kes justkui tunduvad oma virtuaalset näolappi siinmailregulaarsemal pinnal näitavat, sooviksingi ma küsida, et mis edasi? Ja paluks, vähemasti ühekordse ime(loo) raamides, omi seisukohti ka lähemalt vokaliseerida. Arusaadav, et ühe eestlase jaoks nõuab kommenteerimine tõsimeelselt sügavat eneseületust (ja uskuge mind, isegi mina pole ses’ suhtes mingisugune reeglit kinnitav erand), aga kasvõi ainsamal korral võiks ju neil metafoorsetel seintel puruneda lasta. Ahjaa. Küsimust “mis edasi?” mõtlen ma antud kontekstis sellisena, et kuivõrd keegi üldse teatud TV-üllitiste episoodipõhistest ülevaatlikest artlustest/tõlgendustest huvitet’ on? Praegusel hetkel on teadupärast käsitluse all Joss Whedon’i FIREFLY, mille järjekordse episoodi “revjüüga” olen juba jubepikalt viivitanud, kuid selge see, et Whedon’i looming pole just igaühe jaoks. Aga ei taha ju kord alustatut katki ka jätta, või mis? Aga see selleks. Endiselt olen ma avatud ka ettepanekutele ses’ suhtes, mis puutub näiteks konkreetsete telesarjade/minisarjade vaatamist&käsitamist. Kindlasti peaks leiduma midagi, mida keegi soovitada oskaks ning mis, kui siinkohal  lootusrikkalt ohata, kulmineeruks ehk kahepoolseima diskussiooniga, mitte ainüksi minu targutustega. Muidugi, kui silmas pidada, et jälgin küllaltki koletut hulka TV-maastikult pärinevat, on mul endalgi teatav hulk materjali välja pakkuda, aga vaid isekeskis käsitööd, millest keegi vabalt huvitet’ki ei pruugi olla, ei soovi ma ka päris teha. Aga võib-olla ma lihtsalt unistan. Filmidega on muidugi omaette teema. Nende puhul on tegemist tervikutega ning tahtmise/võimaluse korral saab ikka-jälle midagi lähemalt puudutatud. Aga rohkem sooviksin ma mingisugust perioodilist väljakutset. Ja nimelt sellist, mida ka kellegiga jagada saaks. Ent nagu juba viidatud, täiesti võimalik, et ma olen lihtsalt liialt sinisilmselt lootusrikas. 

Lõpetuseks: kui reaktsioon käesolevale postitusele on sarnane kõigi eelnenutega, tasub silmas pidada, et, nagu öeldakse, vaikus tavatseb kõnelda tuhat sõna. Ning neist sõnust pole mul raske tõmmata omi järeldusi.

Emmys, 2009

Sain siis ka tosinajagu minuti võrra üle kahe tunni kestnud Emmy’de jagamise šõu ära kaetud, nii et pärast hüpet mõningased selleteemalised mõtted…

Ega selliseid silmi halvas mõttes pärani ajavaid üllatusi polnudki. Enamik asjast edenes küllaltki loogilises, ning võiks vahest ehk isegi öelda, sissekujunenud jäljes. Parim osa kogu selle etenduse juures oli muidugi õhtujuht Neil Patrick Harris, kes, nagu nii mõnigi auhinnasaaja tabavalt märkis, õigupoolest ka mõistis olla, vastupidiselt läinudaastasele reality show juhtide reale, kes tollal näisid silmnähtavalt suurema suutäie hammustanud olevat, kui nende tavapärane taip ette nägi. Kuid rääkides reality’st, ei saa jätta mainimata, et justament selle koletusliku “žanri” pealetung Emmy’de juures näib kogu asja ennast järk-järgult ning aasta-aastalt jõudsalt õõnestavat.

Muidugi on teatav areaal reality auhindu Emmy’de juures olnud juba küllaltki pika perioodi vältel – nt parim reality võistlusprogramm vmt (vastandudes seega Gloobustele, mis vähemasti veel praegu väärtustavad kunsti), kuid alates eelmisest aastast tundus algavat sehuke häbelik nina-ees esiletungimine, mis esiti ilmnes läinud korra õhtujuhtide tagasihoidlikust lausungist a la “me oleme nõnda kaua olnud televisioonimaailma võõraslapsed, aga nüüd oleme meiegi siin koos teiega” (ja eelkõige tulenes sellest, et alates möödunud aastast on lisadunud ka eraldi auhind, nimelt reality show juht) , kuni selle-aastase Emmy etenduseni, kus oli tegelikult terve sektsioon reality’le pühendet’.
Muidugi auhindu oli seal vaid kaks, aga oma “oskusi” suudeti ikkagi demostreerida kasvõi mingisuguse tantsunumbrigagi. Et ikka näidata, ja sealjuures mõjuvamalt kui aasta eest, et me eksisteerime endiselt ning murrame peale. Loomulikult on mõistetav, mispärast CBS – kelle kanda sel korral live ülekanne oli – just taolise tee valis. Esmalt komöödia, mis ausalt öeldes tundus küll neelavat lõviosa tervest üritusest, aga siis vaatasin ma kella… Seejärel reality ning variabiilsus ehk hilisõhtused talk-show’d ning komöödiasaated ning siis viimaks, kõige lõpuks, perioodiks, mis tundus küll vältavat ehk ainult 15-20 minutit, draama. Kõigepealt minisarjad ning TV-filmid ning seejärel, õhtu lõpetuseks, draamasarjadega seonduv (pluss parim komöödiasari, mida samuti viimaseks hoiti). Idee sehukse teostuse taga leian mina isiklikult olevat kahetise. On selge, et nn parimad palad jäetakse alati lõppu ning kasvõi Gloobustegi puhul on nii ka talitatud. Kuid kogu seda eelnevalt läbimõeldud ning paikasätitud etendust lõpuni jälgides ei suutnud ma endalt maha raputada tunnet, et mõneti suudeti kõigele vaatamata auhinnašõu olulisemat osa häbitult trivialiseerida. Ja miks? Selleks, et “keskmisel” USA pööblil huvitavam jälgida oleks, sest on ju palju räägitud sellest, et auhinnad näivad minevat “niššišõudele”, millest tavapärane ameeriklane halligi ei tea. (Ja vähemasti esmapilgul näibki selline lähenemine “boonuspunkte” toovat, kuna kolmetunnine ülekanne suutis lõpuni püsida 10 kuni 14M vaatajate ning keskelt läbi 4.0 18-34 demo juures. Oh jah.)

Autasud iseenesest väga ülevoolavaid üllatusmomente ei tekitanud. Oli rõõm näha, et MAD MEN järjekordseltki parima draamasarja tunnustuse koju viis, samas kui MAD MEN’i Jon Hamm’i seekordne meespeaosast ilmajäämine polnud eriti rusuv, kuna võitjaks osutus teine ülejäänud nominentidest ilmselgelt peajagu kõrgemal seisev Bryan Cranston (BREAKING BAD). Justnimetet’ sarja meeskõrvalosa Aaron Paul’ile oleks tegelikult Emmy’t soovinud, ent absoluutselt ei saa vastu vaielda Michael Emerson’i võidule, kes teadupärast mängib LOST’is Ben Linus’t ja polegi tegelikult veel siiani oma suurepärase rolli eest Emmy’t koju viinud. Ühes kogu ürituse südamlikuimas vastuvõtukõnes sõnas Emerson, et antud hetkel elaks ta justkui läbi karakterinäitleja unistust. Ta nentis, et ühel päeval lendas ta Hawaiile, et sooritada lihtsalt üht tühipaljast külalisnäitleja rolli ja nüüd, neli aastat hiljem, on sellest kujunenud tema eluroll. Kuldsed sõnad, need.

Selles, et DAMAGES’i staar Glenn Close naispeaosa Emmy’i võidab, polnud kasvõi hetkeks kahtlusekübetki. Ja kuigi Emerson’i võit meeskõrvalosa puhul Paul’i ees oli, vaatamata Paul’i poolt kehastatud Jesse võrratule osatäitmisele BREAKING BAD’i teise hooaja kestel, vägagi rahuldav, jäi naispeaosa puhul siiski üht-teist sisemiselt nõglitsema, kuna Elisabeth Moss’i Peggy MAD MEN’is – eriti, mis puutub episoodi, mille näitlejatar Emmy hääletajatele esitas (teise hooaja finaaljagu) – oli sedavõrd ennastkoguvalt brilljantne, et oleks ju võinud siiski võita. Aga nagu Paul’ki, oli ka Moss noorem tegija vanemate ning väidetavalt kogenenumate palliplatsil.

Mis puutub komöödiasse, olen mina ses’ suhtes veel suhteliselt roheline (pluss tee, mis tahad, aga minu maitsemeel ei kannataks iialgi laugh-track’iga komöödiaid jälgida, kõigil loogilistel põhjustel…), aga siiski oli rõõm näha, et praeguseks katkestatud Bryan Fuller’i pärli PUSHING DAISIES Kristin Chenoweth komöödiasarja naiskõrvalosa Emmy võitis. Ja ehkki Tina Fey’l jäi seekordselt, kergelt harjumatul kombel, komöödia naispeaosa Emmy saamata, võitis 30 ROCK siiski nii parima stsenaariumi kategoorias kui saavutades lõpuks taaskordselt ka parima komöödiasarja tiitli.

Stsenaariumi osa oli muidugi mõlema žanri, nii draama kui ka komöödia puhul, raudne haare vastavalt MAD MEN’i ning 30 ROCK’i käes, kuna kumbki lubas endaga võistlema vaid ainumalt ühe teise sarja stsenaarumi (ühel juhul LOST’i viienda hooaja finaal ning teisel juhul episood FLIGHT OF THE CONCHORDS’i teise hooaja tagumisest poolest).

Nagu tavaliselt, oli muidugi ka vihastama ajavaid momente. Värvikaim neist see, et järjekordselt osati THE WIRE’i visionäär David Simon kogu täielikkuses eemale lükata. Režii ja stsenaarium minisarja eest, samavõrd ka autasu minisarja eest üleüldse, mehelt absoluutselt rööviti. Samavõrd nagu ka Michael Rymer’i režii suurepärase BATTLESTAR GALACTICA kolmeosalise finaali eest. Viimatimainitud draamasarja režii auhind anti hoopis ER’i kulminatsiooni taga seisnud tüübile. Aga see on iseenesest juba omaette jutt, kuna on ammust ajast selge, et Ameerika mistahes “akadeemiad”, olgu nendeks siis Emmy’de või kasvõi ka Oscar’ite oma, ei malda sci-fi’d eriti seedida, mistõttu tavajuhul arvatakse parim olevat ses’ suhtes lihtsalt pea liiva alla peita ning kõike seonduvat pedantse hoolsusega ignoreerida. Mis teha, lolle ei künta, ega külvata, need…

Aga kuna salamisi on ligihiilinud juba minu mõistes öö ning valdava osa ülejäänud elanikkonna meelest ilmselt varajane hommik, panengi ma siinkohal oma jutuvadale punkti. Kõige lõpuks võib öelda, et oli meeldiv kaasa elada nii mitmegi näitleja siirale rõõmule, mille tõi kaasa värvikate oskuste näitamisest tingitud auhindade saavutamine.
______
Fotol: Matthew Weiner ja MAD MEN’i cast. VLC snapshot, erakogu.

Üht-teist mu senise bloogamise tulevikust

Nagu mõni huvilisem inimene ehk isegi märgata on osanud, on lähimineviku postitusi vallanud suhteliselt tugev kaootiline haare. Järgnevalt mõne sõnaga sellest, millisena ma printsiibis tulevaid nädalaid ette kujutan, pidades silmas, et pikemad arutelud PSYCHOVILLE’ist lõppesid hiljuti otsa ning eeldatavalt käesoleva nädala lõpp toob kaasa ka viimase süvendatud käsituse DEXTER'i teemadel…

Teatavasti jõuab DEXTER’i avahooaja finaalosa, “Born free”, Kanal2’e eetrisse juba homme ning pärast mõnepäevast mõtisklusperioodi jõuan ma ilmselt nõndakaugele, et midagi avaldamisvalmit üllitada.

FIREFLY’st kirjamisega pole ma õieti kuhugile jõudnud juba veidike rohkem kui kahe nädala jagu ning ega ma õieti seda seletada oskagi. Pidevalt on seda ja teist vahele tulnud ning lõppeks on kord juba millegi muu kätte liikunud (sai ju ka venitet’ ülestähendustega ‘VILLE’i finaaljaost, lootuses, et ehk satub kätte lisamaterjali DVD’lt – ka kõigest sellest tingituna sai ajalisest perspektiivist Joss Whedon’i sari kannatada). Seetõttu ma otsustasingi, et kõige mõtekam on perioodilisemaid kirjutisi FIREFLY’st alustada arvatavasti järgmisest nädalast, kui juba ka DEXTER’iga “lõpparve” on tehtud(*).

(*)Muidugi on alati oodatud väärt ettepanekud sellest vallast, milliseid sarju/minisarju ehk veel lähemalt analüüsida kannataks.

Antud hetkel ei luba ma veel midagi kindlat, ent arvestades pikka eetrivaikust – eriti, mis puudutab FIREFLY’ga seonduvat – võiks isegi kõne alla tulla kirjatööd kahest erinevast episoodist, seda siis kõike ühe nädala jooksul. Sel juhul saaks ka senine vaikimisperiood veidike korvatud.

Niipalju siis kergest pilgust tuleviku suunas. Täna, mõne aja pärast, võtan ette tartumaisest paduvihmast vürtsitet’ tee teatrisse ning juba homme õhtul saab viimaks käsile võtta DEXTER’i väga hea avahooaja epiloog. Teisisõnu, pidevalt on midagi teha ehk jällekirjutamiseni!

Kulla Eesti telekanalite programmijuhid, vol 2

Mõni aeg tagasi kirjasin ühe kergekujulise vingumise sel’ teemal, et mulle isiklikult mõistetamatuil põhjustel käibib vähemasti Kanal 2’s mingisugune kummaline tendents, et parem ning väärtuslikum kraam suratakse tavaliselt kusagile südaööle või hiljemalegi. Ja tundub, et oma keelt ei saa ma ikka veel hammaste taga hoida, kuna taoline tsirkus näib jätkuvat omasoodu (kuigi olgu etteruttavalt öeldud, et ka värske rant peab silmas Kanal 2 kellaajavalikuid, mistõttu  ülejäänud kahele kanalile teeb pealkiri paratamatult liiga, ent kuna on tegemist vana teema otsese jätkuga, ei hakka ma end vaevama uut pealkirja välja mõtlemisega) …

Asi oli siis sedaviisi. Sattusin Kanal 2’te vaadates peale ühele promoklipile, mis teatas, et alates 14. augustist pakutakse vaatajale kaasaelamiseks paari järjestikuse nädalavahetuse jagu filmiklassikat. Muidugi tähendas taoline verbaalne kuldamine laias laastus seda, et kurblikult tühja suvelõpuprogrammi viimaste tundide täitmiseks kasutatakse taaskord teleekraanil ilmselt enim ära leierdatud linalugusid nagu Matrix ning LOTR. Ja pole vaja valesti aru saada. Head filmid mõlemad, ühes kõigi oma järgedega. Aga pole enam ammu uudis, kui nad telekapurki jõuvad, onju? Teisest küljest hõigati välja RISTIISA, millest kavatsetakse ära näidata mõlemad filmid. Ma olin, käsi südamel, sellest uudisest tõesti äärmiselt meeldivalt üllatunud, kasvõi seetõttugi, et vististi viimane kord kui mingisugune eesti telekanal aegumatut filmiklassikat näidata suvatses, olin ma veel liialt noor ja rumal, et selle tähtsust märgata. Retrospektiivis oleksin ilmselt aga pidanud, kuna reklaamijärgselt paari päeva pärast telekava sirvides vajusid mu kõrgelennulised lootused jällekord põrmu.

Ehk siis: Reede, 14. august – kl 21.30: Matrix, kl 23.55: Ristiisa. Nagu et, mida? Andke andeks, aga ma lihtsalt absoluutselt ei jaga seda loogikat, oletades, et siin midagi taolist üldse kasutusel ongi. Kas poleks mitte mõistlikum näidata oma vaatajatele tavapärasel, nn filmi-kellaajal, kahest valiku all olevast seda, mille ära nägemist mingisuguse eesti kanali pealt arvatavasti keegi enam ei mäletagi? Või on asi selles, et pea kolmetunnine film nö tipp-ajale planeerida teeks naeruväärselt mahukatele reklaamiblokkidele ehk liialt haiget? Sest Matrix’i kogupikkus on kusagil viisteist minutit üle kahe tunni, mis teeb puhast reklaamiaega umbes 10-15 minuti kanti (filmi algusaeg 21.30, lõpp 23.55). Kuid Ristiisa pikkuseks on märgitud 23.55 – 02.55, mis iseenesest on muidugi naljakas, kuna filmi kogukestvuseks on viis minutit alla kolme tunni, mis justkui annaks aimu sellest, et kavatsetakse näidata reklaamiblokke ainuüksi viie minuti väärtuses. Mingisuguses ideaalses paralleeluniversumis. Ehk.

Teisisõnu, on siis keskmisest hulka pikema linaloo näitamine mingist otsast kahjulik? Miks siis sedasorti kraami üldse suure hurraaga kavva võtta? Lihtsalt sel põhjusel, et neid inimesi ärritada, kes ehk vaatamisest ka huvitet’ oleks ning kes ei soovi circa viiendat vms korda Matrix’it vaadata? Ma lihtsalt ei suuda seda mõista. Ja loomulikult võiksin ma muretseda DVDd või kasutada eesmärgi saavutamiseks muid võimalusi, ent sellisel juhul  kerkib esile küsimus, mis funktsioon televisioonil kui sellisel antud seisukohast üldse on. Ei Matrix’i ega LOTR’i triloogiad pole kehvad filmid, suisa vastupidi, aga nad on kasvõi Kanal 2’e eetrivoogudes figureerinud juba mitmeid aastaid, tavajuhul siis, kui pidevkorduvaist B/C jne-kategooria “põnevikest” nappus kätte tuleb. Kuid miks represseerida nende pinnalt klassikat, mille otsa filmihuvilisest televaataja satub heal juhul vaid ehk korra kahe aastakümne jooksul?

“Puhkuselt” tagasi

 

Et siis jah, taastervitused blogosfäärile. Kuna ilm keeras hapuks, sai täna ette võetud Võrust tagasi pöördumine. Tegelikult olen ma tagasi kodumail juba loetud arv tunnikesi, ent nagu nendib paari päeva taguses Postimehe artiklis Mihkel Muttki, siis erinevate virtuaalsete väljaannete ning mõtteavalduste lugemisele peab ju olema üksjagu aega eraldatud, sest lõppude lõpuks on ju vaja end toimuvaga kursis hoida (olgugi, et nii mõningagi kirjutise puhul lased sest silmad üle käia, olles pigem kantud harjumusest, kui millestki enamast). Igatahes, keda võiksid juhtumisi intrigeerida minu hajusad mõttelennud nii läbi elatud kohalikust ööbimisvõimalusest, kui ka “puhkamisest” kui sellisest üldse, siis teate ilmselt praeguseks kõik, kuhu järgmisena klikata…

Isiklikul tasandil pole ma iialgi täielikult mõistnud, mispärast tõmbavad inimesed otsekui siililegi selge allusiooni reisimise ning puhkamise vahele. Teadagi, ma mõistan vastava iha ideelist aluspõhja, juhul kui 24/7 365 päeva aastas elataks korteris (mida, tõele au andeks, ka ju ääretu hulk inimesi tõepoolest teeb), aga milles väljendub see sunduslik faktor sellisel juhul, kui kodu materialiseerub eramajana, mis on ümbritsetud piisavalt laiaulatuslikust aiast, et vajadusel end selle roheluspiiridesse jäägitult ära kaotada saaks?

Ma ei tea, tunduks justkui, et eeldataks nagu mitte-reisimine teeb sinust/muudab sind alaväärtuslikumaks ning vähemaks tavapärasemast ja vastandab sind lõppeks  inimkondliku normaliteedi põhituumale. Antud seoses on üheks tänuväärseimaks reisimälestiseks kohalikust raamatupoest ostetud Milan Kundera romaan “Identiteet”, mis anti prantsuse keeles välja 1997. aastal aga eesti keelse tõlke leidis teos alles kahe aasta eest. Sugugi mitte mahukas raamat - kui silmas pidada autori tähtteost – vaid alla 150 lehekülge. Ja väga hea raamat. Päriselt ka. Aga kindlasti mitte igaühe jaoks, vähemasti mitte sel juhul, kui pole tavaks kahelda asjus, millest ma käesoleva ning eelmise lõigu piirides ääri-veeri juttu olen teinud.

Igatahes. Ühe oma romaani kahest tegelaskujust, nimelt Jean-Marc’i, mõttelendude kaudu arutleb Kundera ühes peatükis tänapäevasele inimesele olemuslikult kinnistatud igavuslikkuse üle. Igavus on otsekui inimese määr, mis, vastavalt olukorrale või eesmärkidele, võib väljenduda kas passiivselt, aktiivselt või lausa mässajalikult. Aktiivne igavus väljendub seeläbi tihtilugu millegi tegemises, näiteks kasvõi puhkamasõidus, kuna kuigi paljud võiksid vaielda, et midagi taolist lõhub rutiini, siis paljuski tehakse seda lihtsalt tegemise pärast, sest paremini ei teata, ei osata ja mis kõige määravam, teatav, ümberpööramatu käitumismuster on juba paljude aastate (ja aastakümnete jooksul) välja kujunenud. Kusagile pole pääsu, ots jõuab alati ka sinuni ning selle eest lihtsalt pole pääsu. Ja kui sa ka teeksid ühe meheliku katse üritada, oleksid sa, nagu Kundera niivõrd tabava kokkuvõtlikkusega oma öeldut raamistab, vaid tühipaljas, allumatu ja sõnakuulmatu “desertöör organiseeritud puhkuseveetmisele”.

Kui aga puhtakujuline filosofeerimine kõrvale jätta, oli läinud “puhkuse” mittepuhkuselisel küljel ka tagasipöördumatult praktiline väljund. Nimelt tundus läinud päevade jooksul, et aegade jooksul väljakujunenud idee hotellist kui asutisest, mis pakub külastajaile võimalust puhkamiseks (ja see ei tähenda mitte vaid seda, et viska oma träni nurka ning kao ülejäänud ajaks numbritoast sootuks välja – eeldatavalt kuni öö hakuni), läks  kusagil mõtteliste teepervede ristumiskohal tõlkes kaduma, sest kõiki tõsimeelseid standarde arvesse võttes pole sugugi normaalne, kui sinu teise korruse akna all käib hommiku hakust kuni päikeseloojanguni pidev kärin ja mörin, mille kutsuvad esile lai valik sillutist tasandavaid masinaid, liiva tõstvaid koppe ning valmivale sillutisele kive kopsivaid töömehi ja nende alatist jutuvada. Arusaadav, et raske masuaeg surub peale vahendeid valimata ning otse loomulikult on ehitustööde tühermaal (sest ega rannast midagi randa-meenutavat suuresti järel polnud) vaja “teenindada” ka kliente, sest raha juurdevool peab ju olema garanteeritud. Aga nii oligi siseruumis viibimine kindlustatud ehitusplatsi järk-järgulisse crecendosse laskuva kõriproovi pidevusliku tunnistamisega. Parajalt eneseirooniline oli muidugi koju jõudes nentida, et senine, olgugi et tasane, lauaarvuti jahutite töö, tundus puhkama heites otsekui kauaoodet’ muusika päevinäinud kõrvadele, kuigi enne reisi võisid ka need helid tihtilugu häirida. Aga niipalju siis sellest.

Ja veel: Ühte kohalikku suuremasse kauplusse sisse astudes jäid kogemata silma DVD-d ALLO’ALLO’ ning HERCULE POIROT’ hooaegadega. Peaaegu oleks ehk isegi huvi tekkinud, aga kahjuks olid nad riiulile paigutatud sedavõrd pilla-palla, et mina ei mõistnud küll leida, kus sarja algus olla võiks. Ja kusagilt poole pealt ju ikka vaatama ei hakka, paljugi veel, et ostma. Mitte et ma ETV kaudu paljunähtud kullavara POIROT’ enne näinud ei oleks. Aga lihtsalt oli lahe näha sellist asja sellises kohas müügis. Olgugi, et kõrvuti FOOTBALLER’s WIVES’i või millega iganes. Ning kui ostmismõtete  – ja eespool juba tõepoolest ka ostmise – peale jutt läks, sai muretsetud ka P. F. Thomése romaan “Varjulaps”. Tundub olevat huvitav, aga pole veel otseselt lugeda jõudnud. Ehk teab keegi lähemalt. Hollandi kirjanik.

Aga olgu. Parim asi varasema tagasi jõudmise juures on see, et nüüd ei saa ma oma edasiste kirjutistega olema sedavõrd ajahädas kui ma seda algselt kartsin. Kaks õhtut varem tundub muutvat nii mõndagi. Ehk siis…

Nüüd paari sõnaga asjalikest asjust. Nädalavahetuse jooksul, olenevalt sellest kuivõrd kiirelt ma end koguda suudan, üritan postitada mõttearendusi üleeilsest DEXTER’i episoodist “Shrink Wrap”, mis on kahtlusteta üks sarja avahooaja tippudest, mistõttu kukkus küllaltki rumalasti välja, et see jagu just mu reisi peale sattus. Aga saan siin osalt süüdistada ka iseend, sest niivõrd täpselt, tundub, ma avahooaja laialirullumist siiski ei mäleta.

Vahetult enne ärasõitu nähtud PSYCHOVILLE’i viies episood oli samuti ilma kahtlusteta senistest parim, mistõttu üritan ma viimasest lähiajal (eeldatavalt uue nädala alguses) kirjutada kaks erinevat postitust – üks viiendast ning teine veel praegu nägemata kuuendast episoodist. Muidugi võib kergesti juhtuda sedagi, et toon mõlemad episoodid sama postituse alla (nagu juhtus viimasel korral kui VILLE’ist kirjet’ sai), aga sarja praeguses staadiumis, kus kuuenda jao puhul on tegemist (loodetavasti vaid hooaja, mitte sarja enda) eelviimase osaga, näiks see olevat suhteliselt kahtlane. Aga nagu öeldud, on  kuues osa veel nägemata, nii et midagi põhjapanevat ei oska ma veel järeldada. Ja sarnaselt jääksid järgmisse nädalasse – eeldatavalt ehk kolmapäev-neljapäev perioodi – ka mõttelõngad FIREFLY kolmandast episoodist “Bushwhacked”.

Ja see olekski praeguseks kõik. On tore tagasi olla.

___________

Foto: http://ass-pictures.abum.com/62043/Vacation-sucks-leave-me-home.html

Soovitusi tulevikuks?

Nagu eelnevaist postitustest viimase nädala jooksul juba aimdunud on, olen ma järgmisel nädal liiatigi ametis muude tegevustega, – millest, ütleme, et põhimõtteliselt 2/3’ikku võiks seostada kooliga ning 1/3’ikku “puhkusega” (kuna mingisugusel minu jaoks ähmasel põhjusel tavatsevad  inimesed harjumuspärasemast rohkemat vabas õhus viibimist nii nimetada) – et televisiooniteemalisi blogitusi enne ülejärgmise nädala algust minu virtuaalsulest ilmselt ei laeku. Küll aga on tulev ajaperiood kindlasti teretulnud kasvulavaks nendeteemalistele mõtisklustele, nii minu enese seisukohast - mis puudutab juba nähtud, aga blogosfääri hilinemisega jõudvaid mõtisklusi FIREFLY ning PSYCHOVILLE’i episoodidest, nagu ka värskeimast DEXTER’i osast, juhul kui mul ära olles siiski on võimalus “Shrink Wrap”-ile pilk peale visata) – kui ka seniste lugejate perspektiivist.

EDIT (25.07): Paistab, et soovitusi siiski mistahes põhjustel ei laekunud, nii et olen oma valikutes jällekord üksi, nagu tavaliselt. Mitte, et see halb oleks. Ja lõppude lõpuks ei saa keegi mind süüdistada, nagu ma poleks püüdnud.

Nimelt pakub tulevanädalane mõõnaperiood ausalt öeldes ideaalse võimaluse  küsida telesarjade teemalisi soovitusi. Mingisuguseid žanri –või ajastupõhiseid piire ma siinkohal seadma ei hakka, ent viimasel juhul tuleb muidugi silmas pidada seda, et vanema – a la paarikümne aasta taguse – kraami leidmine võib osutuda suhteliselt keeruliseks. Sarnases seoses pole arvatavasti olulised ka riigipiirid, kuigi siin tuleb jällegi silm peal hoida sellel, kas asjal ka teatavas vormingus subtiitrid pakkuda on. Ahjaa, vabalt võib arvesse võtta ka mini-sarju, ehk midagi taolist, mille tavapärane episood on pooleteisetunnine ning kogu lugu pole tavaliselt ühtekokku pikem kui kümme jagu. Printsiibis võiksid soovitused jaguneda n.ö “lihtsalt vaatamise” omadeks ning “vaatamise & blogimise” omadeks. Kuigi jah, täiesti võimalik, et lõpeks ei välista üks sugugi mitte teist.

Kuna lõppeva nädala jooksul sai ära kaetud päris mitmegi sarja parajasti pooleli olev hooaeg, on mul kahtlemata piisavalt ruumi värskete soovituste jaoks, kuigi tagasi tulles hakkan ilmselt millegi veel seninägematu sügavama otsimisega isegi pihta. Aga seniks oleksingi huvitatud erinevaist soovitusest, mis parajasti pähe võivad tulla. Juhuks, et ei ilmneks “kordusi”, s.t minu perspektiivist juba nähtud sarju, võib igaüks täpsemalt tutvust teha ka mu kõigi aegade lemmiksarjade nimistuga Orksis.

Ja kui jutt juba “korduste” peale läks… Keda ehk huvitab lähem tutvus mu lemmiksarjadega, võib samahästi kasutada materjalina ka neid, et välja käia ideid sobilike kandidaatide osas tulevaseks blogitsirkulatsiooniks. Vanemate ja juba-lõppenud (aga miks mitte ka uuemate, s.t veel-jooksvate) sarjade taas-vaatamise vastu ei saaks mul midagi olla, eriti juhul kui tegemist mu lemmikutega.

Aga mis muud, kui jään huviga ootama! Ja vähemasti televisiooniteemaliste blogituste osas jällekirjutamiseni juba ülejärgmise nädala alul.

Kulla Eesti televisioonikanalite programmijuhid

Pidasin siin isekeskis aru, et väikeseks intermeediumiks keset tavapärast sobiks vahelduse mõttes ka üks ontlik rant. Harjumuspärane analüüsipilk, mis viimasel ajal on pikemalt peatunud kolmel sarjal, ei jää muidugi ka ukse taha. Kuigi selle nädala jooksul kirjutan ilmselt üht-teist kõiki kolme kohta, olen veel äraootaval seisukohal LOST'ist blogimise suhtes (ning jah, ma tean, et nädalad tagasi sai vastupidist lubatud), kuna spoilerivabalt on LOST'i algusele isegi keerulisem läheneda, kui DEXTER'ile, mille adekvaatne episood-episoodist analüüsimine läheb, nagu viimases postituses juba ka mainisin, iga korraga järjest keerulisemaks, pidades silmas kõike informatsiooni, mis minu teadmesalve viimase kolme hooaja jooksul kogunenud on.
Sellele vaatamata on aga võimalik anda endast parim, et libastumisest hoiduda. Olles aga ära näinud kolm esimest LOST'i avahooaja episoodi, pole ma sugugi mitte kindel, kuivõrd "spoilerivaba" ülesande kõrgusel ma olla suudaksin. Ja kuna on siiski suvi ning enda millekski sundimine on viimane asi, mida ma teha tahaksin, siis... Aga see selleks.

Järgnevalt kirjutan lähemalt mitmestki mõttemõlgutusest, mis viimaste nädalate jooksul mind teatud moel painanud on ja mllele ma viimaks otsustasin anda kirjaliku kuju.

Ütlen kohe, et mind valdas päris siiras rõõmutunne, kui ca kuu (või veidi rohkem) tagasi hakkasin juhtumisi märkama Kanal2'e reklaame, mis promosid "uusi suvesarju" nagu DEXTER, PUSHING DAISIES ning ka jätkuvat THE SHIELD (OK, seal oli veel mõni, aga neid ei tasu mainida [khm9102whaevakhm]). Paistis, et - vähemalt mulle isiklikult - Kanal2'el oli veelkordselt silma kvaliteedile. Ja sellest seisukohast vaadelduna ilmselt on ka. Aga aegapidi selgus, et kes iganes uute sarjade sisse ostmise eest ka ei vastutaks, kindlasti pole tegemist samade inimestega, kes kanali jaoks igapäevast programmi koostavad. (S.t ma tean väga hästi, et teoreetiliselt peaksid ju olema samad, aga pidades silmas alljärgnevat, võtab siiski piisavalt tummaks, et ka minusugust inimest kahtlema panna).

Pahatähenduslikud märgid ilmnesid esmalt DEXTER'i algusega. Sai avastatud, et Kanal2 oli oma uue ning suhteliselt suurt promotti kogunud sarja toppinud poole üheteistkümneks hilisõhtul. Iseenesest pole vigagi, sest jookseb ju DEXTER USA'ski ShowTime'i peal 10pm. Vahe peitub aga selles, et jänkide premium kaablikanali jaoks on tegemist õhtu naelaga ning kuigi heal juhul mahub samasse õhtusse sageli ka veel midagi muud, siis ülejäänud päeva moodustavad kordused.
Eestis seevastu pannakse näiteks selgelt vaadatumate kellatundidele sellised asjad nagu "Suvereporter" ja "Suur lotokolmapäev". Alates poole kümnest algab aga, mida võib ilmselt täie õigusega kutsuda, "võõrkeelne" programm, sest ilmselt eriti ei eeldatagi, et üks keskmine eesti kraanajuht sellisel kellaajal enam midagi kaema juhtub.

Aga olgu, kuidas on, selge on see, et DEXTER tõmbas tegelikult nö pikemagi kõrre, kui aegade sättimiseks läks. PUSHING DAISIES ning Kanal2'e näitamisjärjekorra järgi värskeim THE SHIELD'i hooaeg paisati täielikku ikaldusse. Sest olgem ausad, mina ise olen põhimõtteline ööloom, aga mingit isu ei ole isegi väga head sarja (mida eelnimetatud kindlasti on) vaadata kas pool tundi enne või täpselt südaööl. Kas tõesti pean ma süüdistama kodumaist televaatajat, et sellised, andke andeks, rõvedused nagu "Võsareporter" ning "Ameerika Supermodell" on täiesti okei aegadel, aga PD on pistetud kuhugi sinna, kuhu arvatavasti ei vaata keegi, keda see just huvitama ei juhtu. Asjale ei aita muidugi sugugi kaasa ka see, et surnult-sündinud 902whateva uus-versioon (kas aastate-tagusest polnud veel küll?!) omab magusamatki (kuigi mitte eriti oluliselt) ajapositsiooni, kui PD.

Ma tõesti vihastasin, kui mingil põhjusel nädal-kaks tagasi Kanal2'e internetilehekülge külastades sattusin peale reklaamile, mis promos rõõmsalt, et "uus sari" PD esmaspäeviti 23.20 (või midagi sinnakanti). No palju õnne, eksole. Ja ma tõepoolest olin täidetud ootlikkusega, kui esmakordselt PD promot nägin. Olen sarja küll eelnevalt näinud, aga äraütlemata hea meel oleks olnud seda kaeda ka Eesti telekanalilt (nagu hetkel toimib minu jaoks omamoodi recap'ina DEXTER) . Ja isegi kui mitte millegi muu pärast, siis kasvõi haiglasest huvist selle järele, kuivõrd tasemel on PD tõlkeline pool, kuna lähimineviku sarjadest on tegemist kindlasti kõige kirjuma, mahlakama ning keerulisema keelepruugiga. Aga võta näpuks, ei saa vaadata.

Ja nii võikski keegi mulle rumalale ära seletada, missugune point on kulutada millegi ostmiseks raha, et "kaup" seejärel lihtsalt suvalisse (aja)sahtlisse lükata, ikka vaid ainupõhjusel, et Võsapetsil ning Reporteril oleks (veel) rohkem ruumi oma rullnoklikku ila üllitada. Ja ma parem ei mainigi imehead ajapositsiooni neljapäeval, kus hetkel laiutab - jumala eest, millega iganes - Jõekalda. See mees on mingisugusel mulle mõistetamatul põhjusel Kanal2'e juhtkonna täielikult ära tinistanud, sest vastasel juhul on mulle lihtsalt arusaamatu, kuidas selline labane idioot üleüldse televisiooni lasti. Aga jällegi, küllap "eesti rahvale" läheb ta peale. Olgugi, et siinkohal tuleb jällekord meelde analoogne situatsioon jänkidega, kus näiteks keegi inimene täiesti veendunult reality show'sid ei vaata. Sama käib ka tema pere, sõprade, isegi sõprade sõprade kohta. Aga ometigi on taolised pasaleelised sealmail alati laiahaardeliste reitingutega. (Ka meil, kui uskuda periooditi ilmuvat TOP 10't Ajakirjas Nädal või kus iganes).

Mitte et ma midagi ära sõnada tahaksin, aga eelöeldut silmas pidades paneb mind tõesti imestama, miks osa välismaist kraami Eesti telekanalitel siiski ka konstantselt inimlikul ajal eetrisse läheb. Kasvõi näiteks LOST ning HOUSE, MD. Kui põhjus on selles, et - kui kasutada näidetena PD'd ning THE SHIELD'i - näidatav võib ehk olla liialt raskesti "seeditav", siis mis põhjusel midagi taolist üleüldse eetrisse lasta - ja samas seoses, miks seda ülepea sisse osta? Kas poleks mitte lihtsam see tunnike aega (kuna seesugune algusaeg - nt PD kui UUE SARJA puhul - tõesti tundub ei midagi muud kui lihtlabane ajatäide) sisustada millegi hoopis muuga? Ma ei tea, näiteks korrata seda whatever the fuck Jõekaldal parasjagu käsil on.

Täiesti võimalik muidugi, et Kanal2 juhtkonnale lihtsalt meeldib ajada närvi inimesi, kes vaatavad nende kanalit ka vahest mõnel muul põhjusel kui lihtsalt taustamürana mistahes kodustele toimetustele, mis parasjagu kellelgi käsil on. Või ehk see ongi varjatud tagamõte: Mõtlev osa elanikkonnast teeb telepurgi lahti vastu ööd, samas kui skaala teine alternatiiv noriseb mõnuga sohval, kuna after all on homme ju uus ja värske päev, mille saab jällegi veeta päevaseepide, Jõekalda, Võsapetsi, C-kategooria komöödiafilmide ja muu taolise seltsis.

Aidaku meid kõigevägevam, kui televisioon võiks olla ka midagi etemat ning risti vastupidist tavapärasele vaimutühjale meelelahutusele.

Närviajavad ootamatused

Nagu näha võib, ei tule mul ka täna midagi kirjutamisest välja. On see äkki
mingisugune vihje, läbi mille kõrgem võim üht-teist mõista annab?

Ja loomulikult tuleb midagi vahele siis, kui mul isegi päeva jooksul erinevaid ideid genereerus. Tüüpiline. Ühtlasi on nüüd ka kindel see, et ega kolmest esimesest episoodist kirjutada enam jõuagi (kuna homme on pühadesebimine jmt ning arvata võib, et ma nüüd jaanitulejärgselt kirjutama asuda küll eriti ei sooviks), mistõttu esimene pikem kirjutus DEXTER'ist peab endasse haarama juba esimest nelja episoodi. Ehk siis esimest kolmandikku tervest hooajast. Tegelikult ma polegi veel päriselt otsustanud, kas see on pigem hea, või pigem halb asi. Võib-olla selgub see kirjutamise käigus. (Millest ma nähtavasti ainult räägin, aga tegudeni kunagi ei jõua). Aga olgu, kuidas on, täna polnud kõik juhtunu tõesti minu süü. Ausalt!


Nimelt hakkas arvuti igatsorti tsirkust tegema, mille lõpptulemuseks oli tundide pikkune pusimine erinevate ad-ware/spy-ware jmt + ka niisama viirusetõrje programmidega. Ma saan aru küll, et nad on loodud oma tööd korralikult tegema, aga jessas kuivõrd palju aega võtab kahe ad/spy-ware tüüpi asja ning lõpuks ka viirusetõrje järjestikune kasutamine.

Ma ei ole senimaani täiesti kindel, mis siis täpselt juhtus, aga algasid asjalood sellest, kui kõik tundus järsku olevat äärmiselt aeglane (ja siis hetkeks jälle mitte). Sai kaetud süsteemilogisse, kuhu olid järsku ilmunud erinevad time-out teated, mis tulenesid millestki AVGNTFLT'st.
Google leidis - kuigi justkui oleks salapärane nimi, mis tõotab pahaendelisust - aga, et tegemist olevat mingisuguse osaga Avira Antivirusest (mida ma kasutan). Mis osa täpselt, see vist jääbki mõistatuseks. Igatahes oli ta hakanud juba kusagil kolmveerand kuuest peale kusagil ca iga poole minuti tagant pause tekitama. Mina sain asjale jälile umbes kella kümne paiku ning sest saadik hakkasin pusimaie'. (Ja kell on praegu pool kaks [a.m!], khm). Kuna midagi mõistlikku selliste pauside taustal läbi viia polnud võimalik, tuli teha restart ning selle järgselt värskelt uurima asuda. Kolme eelmainit' programmi koostöö viis lõpuks selleni, et leiti üles 3 trojan horse'i, millest ühe nimi andis otsekui mõista, et tegemist mingit sorti flooder'iga, mis istus (nagu nad tavaliselt minu puhul kõik istuvad) süsteemi-volüümi kaustas (see on ka mingisugune tavasilmale nähtamatu kaust, mille sisust mul suurt aimugi pole). Võimalik, et see asjavärk mõjustaski mingil moel neid pause, mis kogu kremplit tunde painasid. Ma ei tea. Igal juhul nüüd on mitmet sorti testid tehtud ning veel ka üks täiendav restart, nii et vast jääb kõik normi.

Aga see selleks.

Kui tulla nüüd tagasi põhiteema juurde, siis ma tahaks loota, et DEXTER'i neli esimest episoodi võtab ette kolmapäeva hilisõhtul või siis neljapäeval. (Võib-olla ongi mõneti paremgi sellest kirjutada vahetult pärast uusima osa nägemist). Ja ehk läheb sel korral ka õnneks. Ja kui seda plaani silmas pidada, tuleb arvatavasti värske postitus PSYCHOVILLE'ist reedel ning nädalavahetusse võiksid siis ehk jääda esimesed kirjutised LOST'i avahooajast ning ka FIREFLY algusest.

Nagu öeldakse, it's good in theory, but...

EDIT 2:37 am: Ja vihma sajab. Ja on jaanipäeva eelne öö. Ma oleks võinud kellegagi kihla vedada. Ausalt.