Emma
Goldman (1869-1940) etendas pöördelist rolli anarhistliku poliitfilosoofia, aga
ka feministliku mõttesuuna arendamisel Euroopas ja Põhja Ameerikas 20. sajandi
esimesel poolel. Tema teos „Anarchism and other Essays“ ilmus esmakordselt
1910. aastal. Anarhistlikult vaatenurgalt käsitab ta mitmekesist teemastikku
nagu vanglad, poliitvägivald, haridus, seks, naisõiguslus jm.
Patriotism
kui ähvardus priiusele[1]
Mis on isamaa-armastus? On’s see armastus oma
sünnipaiga, oma lapsepõlvemeenutuste ja -lootuste, unistuste ja püüdluste vastu?
On’s see paigaks, kus me lapsemeelses naiivsuses vaatlesime kiirelt mööduvaid
pilvi ja murdsime pead, kas meiegi võiksime samavõrd väledalt joosta? Paik, kus
me loendaks miljonit kiiskavat tähte, paanikas, et kas mitte igaüks neist pole
silm, mis meie väikesi hingi läbistab? On’s see paik, kus me kuulaks linnulaulu
ja igatseksime tiibu, et lennata, nagu nemadki, kaugetele maadele? Või on’s see
paik, kus me istuksime oma ema põlvel, joovastunud imepärastest suurte tegude
ja vallutuste lugudest? Lühidalt, on’s see armastus teatava maalapi vastu,
mille iga toll sümboliseerib kallihinnalisi meenutusi õnnelikust,
rõõmuküllasest ja vallatust lapsepõlvest?
Kui see oleks patriotism, saaks seda paluda üksnes vähestelt ameeriklastelt, kuna nende mängupaigad on muudetud tehasteks, veskiteks ja kaevandusteks, samal ajal kui kurdistav tootmisseadmestiku hääl on asendanud linnulaulu. Isegi jutustusi suurtest tegudest ei kuule me enam mitte, sest lood, mida meie emad meile tänasel päeval räägivad, on lood hingevalust, pisaraist ja leinast.
Kui see oleks patriotism, saaks seda paluda üksnes vähestelt ameeriklastelt, kuna nende mängupaigad on muudetud tehasteks, veskiteks ja kaevandusteks, samal ajal kui kurdistav tootmisseadmestiku hääl on asendanud linnulaulu. Isegi jutustusi suurtest tegudest ei kuule me enam mitte, sest lood, mida meie emad meile tänasel päeval räägivad, on lood hingevalust, pisaraist ja leinast.
Ent mis siis on patriotism? „Patriotism,
söör, on närukaelte viimane lootus,“ ütles dr. Johnson[2]. Lev Tolstoi, meie ajastu suurim
anti-patrioot, määratleb rahvustunnet kui kaanonit, mis õigustab mõrvarite
hulgitreenimist; kui äritegevust, mis nõuab inimtapu harjutuseks paremat
varustust kui elu hädavajaduste nagu kingade, riiete ja majade valmistamine;
kui tehingut, mis garanteerib parema kasu ja suurema hiilguse, kui ühe keskmise
töömehe kätetöö.
Gustave Hervé[3], veel üks anti-patrioot, kutsub patriotismi
õigustatult ebausuks, mis on ülekohtusem, brutaalsem ja ebainimlikumgi kui
religioon. Religiooni kui ebausu aluseks oli inimese võimetus seletada
loodusfenomene. See tähendab, et kui primitiivne inimene kuulis äkesekõminat
või nägi välku, ei osanud ta kumbagi põhjendada, mistõttu järeldaski ta, et
nende taga peab varjuma temast endast veelgi suurem vägi. Samalaadset üleloomulikku
jõudu nägi ta vihmas ja mitmesugustes teisteski looduslikes muutustes.
Isamaa-armastus, teisalt, on kunstlikult loodud ebausk, mida säilitatakse läbi
valede ja valskuste võrgustiku; see on ebausk, mis röövib inimeselt tema
eneseaustuse ja väärikuse, suurendades samas tema kõrkust ja upsakust.
Tõepoolest, eneseimetlus, isekus ja
eneseupitus on patriotismi põhialused. Lubage ma illustreerin. Patriotism
eeldab, et meie maakera on jaotatud väikesteks maalappideks rauast väravate
taga. Need, kel on olnud õnne sündida ühte konkreetsesse lappi, arvavad endit
olema üllamad, suursugusemad, intelligentsemad, kui need elusolendid, kes
elunevad mistahes teisel lapil. Seepärast on igaühe, kes oma valitud lapikesel
elab, kohuseks võidelda, tappa ja surra, üritades kehtestada oma üleolekut
kõigi teiste suhtes.
Sarnases laadis arutlevad muidugi ka teiste
maalappide elanikud ja tulemuseks on, et varasest lapsepõlvest saati mürgitakse
lapse teadvust verdtarretavate lugudega sakslastest, prantslastest,
itaallastest, venelastest jt. Täismeheikka jõudnuna on laps igakülgselt
küllastunud uskumusest, et ta on Jumala enese valitud, kaitsma oma kodumaad
mistahes võõra rünnaku või invasiooni eest. Just sel eesmärgil pasundame me
suuremast sõja- ja mereväest, rohkemaist lahingulaevadest ja laskemoonast. Just
sel eesmärgil on Ameerika lühikese ajaga kulutanud nelisada miljonit dollarit.
Mõelgem – nelisada miljonit dollarit, mis on võetud rahva toodangust. Sest teadagi pole mitte rikkad need, kes
patriotismi panustavad. Nemad on kosmopoliidid, ideaalselt kodus igal maal.
Meie, Ameerikas, teame hästi öeldu tõesust. Kas pole mitte meie rikkad kaasmaalased
prantslasteks Prantsusmaal, sakslasteks Saksamaal, või inglasteks Inglismaal? Ja
kas nad mitte ei raiska kosmopoliitse graatsiaga seda varandust, mille on
koininud Ameerika tehaste lapsed ja puuvillaorjad? Jah, nende on patriotism,
mis võimaldab saata kaastundeläkitusi hirmuvalitsejale nagu vene tsaar, kui viimast
mistahes õnnetus tabab, nagu kasvõi juhul kui president Roosevelt[4] seda oma rahva nimel tegi, seoses Sergei[5] karistamisega vene revolutsionääride poolt.
Tegemist on patriotismiga, mis abistab
mõrtsukas Diatzi[6] tuhandete elude hävitamisel Mehhikos; või
mis isegi toetab Mehhiko revolutsionääride arreteerimist Ameerika pinnal ja
nende vangistamist Ameerika vanglates, ilma vähimagi põhjuse ja põhjenduseta.
Niisiis, patriotism pole nende jaoks, kes
esindavad jõukust ja võimu. Rahva jaoks, aga, on see piisavalt hea. See
meenutab ühte neist Frederick Suure, Voltaire’i südamesõbra, ajaloolistest
tarkuseteradest: „Religioon on pettus, mida masside jaoks alal hoida.“
Selles, et säärane patriotism on üsnagi
kulukas institutsioon, ei kahtle keegi, kui kaaluda järgmist statistikat.
Maailma juhtivate armeede ja merevägede väljaminekute progressiivne tõus
möödunud sajandi viimasel veerandil on säärase kaalukusega fakt, et ehmatab
isegi kõige tähelepanelikumat majandusprobleeme tudeerivat õpilast. Sellele
võib lühidalt osutada, jagades aastad 1881 kuni 1905 viieaastasteks
perioodideks, märkides sealjuures mitmete suurte rahvuste väljamakseid sõja- ja
mereväele esmaste ja viimaste nimetatud perioodide jooksul. Esimesest kuni
viimase mainitud perioodini suurenesid Suurbritannia väljaminekud
2 101 848 936-lt dollarilt 4 143 226 885-e
dollarini, Prantsusmaa väljaminekud 3 324 500 000-lt
3 455 109 900-ni, Saksamaa omad 725 000 200-lt
2 700 375 600-ni, Ameerika Ühendriikidel 1 275 500 750-lt
2 650 900 450-ni, Venemaal 1 900 975 500-lt
5 250 445 100-ni ja Jaapani väljaminekud 182 900 500lt
700 925 475-e dollarini.
Seega, eelnimetatud riikide sõjalised
väljaminekud vaadeldava viieaastase perioodi jooksul suurenesid. Nii kasvas
perioodil 1881-1905 Suurbritannia väljaminek oma sõjaväe hüvanguks neljakordselt,
samas kui Ameerika Ühendriikide oma kolmekordistus, Venemaa oma kahekordistus,
Saksamaa oma kasvas 35%-i, Prantsusmaa oma umbes 15%-i ja Jaapani oma ligemale
500%. Kui me võrdleme nende rahvaste väljaminekut oma sõjaväele riikide
täielike kuludega kahekümne viie aasta lõikes kuni 1905. aastani, kerkib esile
järgmine proportsioon:
Suurbritannias 20%-lt 37%-le; Ameerika
Ühendriikides 15-lt 23-le; Prantsusmaal 16-lt 18-le; Itaalias 12-lt 15-le;
Jaapanis 12-lt 14-le. Teisalt, on huvitav märkida, et Saksamaal kahanes antud
proportsioon 58%-lt 25%-le, ja seda tänu üüratutele imperialistlikele
kulutustele muuks otstarbeks; näiteks nagu tänu faktile, et perioodil 1901-05
olid kulutused sõjaväele kõrgemad mistahes eelneva viieaastase perioodi omadest.
Niisiis näitab statistika, et proportsioonis üleüldise riigimaksutuluga on
sõjaväekulu suurim vastavalt Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis,
Prantsusmaal ja Itaalias.
Seoses suurte merevägede maksumusega on
resultaat samavõrd muljetavaldav. Kahekümneviie aasta lõikes kuni 1905. aastani
kasvasid mereväe ligikaudsed väljaminekud järgnevalt: Suurbritannia, 300%;
Prantsusmaa, 60%; Saksamaa, 600%; Ameerika Ühendriigid, 525%; Venemaa, 300%;
Itaalia, 250%; ja Jaapan, 700%. Kui Suurbritannia välja arvata, kulutavad
Ameerika Ühendriigid mereväelistel eesmärkidel rohkem kui ükski teine rahvas,
ja nende väljaminek on kogu rahvuslikust kulust, kui võrrelda mistahes teise
(riigi)võimuga, ka proportsionaalselt suurem. Perioodil 1881-5 olid Ameerika
Ühendriikide mereväe väljaminekud vahemikus kuus dollarit kakskümmend senti iga
saja dollari kohta, mis oli assigneeritud üldrahvuslikeks eesmärkideks;
järgmise viieaastase perioodi jooksul tõusis see summa kuue dollari ja
kuuekümne sendini, ülejärgmises kaheksa dollari ja 10 sendi, siis üheteist
dollari ja seitsmekümne sendini ja lõpuks, aastatel 1901-5, kuueteistkümne
dollari ja neljakümne sendini. On moraalselt vaieldamatu, et käesoleva
viieaastase perioodi väljaminekud näitavad veel edasistki kasvu.
Lisaillustratsiooni militarismi kasvavatele
väljaminekutele väljendab ka arvestus antud kulust elanikupõhise maksu näol
kogupopulatsiooni lõikes [per capita tax
on population[7]]. Käesoleval juhul võrdluse aluseks võetud
perioodil, esimesest kuni viimase viisaastakuni, on see kasvanud järgnevalt:
Suurbritannias, kaheksateistkümnelt dollarilt ja neljakümneseitsmelt sendilt
viiekümnekahe dollari ja viiekümne sendini; Prantsusmaal, üheksateistkümnelt
dollarilt ja kuuekümnekuuelt sendilt kahekümnekolme dollari ja kuuekümnekahe
sendini; Saksamaal, kümnelt dollarilt ja seitsmeteistkümnelt sendilt
viieteistkümne dollari ja viiekümneühe sendini; Ameerika Ühendriikides, viielt
dollarilt ja kuuekümnekahelt sendilt kolmeteistkümne dollari ja kuuekümnenelja
sendini; Venemaal, kuuelt dollarilt ja neljateistkümnelt sendilt kaheksa
dollari ja kolmekümneseitsme sendini; Itaalias, üheksalt dollarilt ja
viiekümneüheksalt sendilt üheteistkümne dollari ja kahekümnenelja sendini, ja
Jaapanis kaheksakümnekuuelt sendilt kolme dollari ja üheteistkümne sendini.
Just seoses ligikaudse maksumusega elaniku
kohta on militarismi majanduslik koorem kõige tuntavam. Olemasoleva andmestiku
ümberlükkamatuks järelmiks on, et kasvavad kulutused sõja- ja mereväelistel
eesmärkidel ületavad kiirelt populatsiooni kasvu igas käesolevalt käsitletud
riigis. Teisisõnu, militarismi jätkuvalt kasvavad nõuded ähvardavad kurnata
niivõrd antud rahvaste inim- kui ka majandusressursse.
Säärane patriotismi poolt esile kutsutav
kohutav raiskamine peaks olema piisav, et isegi keskmise intelligentsiga
inimest sellest tõvest terveks ravida. Ometi nõuab patriotism veel rohkematki.
Inimesi kehutatakse olema patriootlik; lukus, mille eest makstakse kallist
hinda, ja seda mitte ainult oma „kaitsjaid“ toetades, vaid isegi ohverdades
nende nimel omi järeltulijaid. Patriotism, teatavasti, nõuab lipuvannet, mis
omakorda tähendab kuulekust ja valmidust tappa isa, ema, vend ja õdegi.
On tavapärane väide, et püsiv sõjavägi
kaitseb riiki võõrinvasiooni eest. Iga intelligentne mees ja naine aga teab, et
tegemist on alalhoitava müüdiga, millega hirmutatakse ja sunnitakse rumalaid. Maailma
valitsused, olles teineteise huvidega kursis, ei tungi teineteise territooriumeile.
Nad on õppinud, et enama saavutamine on võimalik just vaidlusküsimuste
rahvusvahelise arbitraaži teel, erinevalt sõjast ja vallutustest. Tõepoolest,
nagu Carlyle ütles: „Sõda on riid kahe varga vahel, kes on omaenese lahinguiks
liiga arad; seetõttu võtavad nad poeglapsi ühest ja teisest külast, topivad nad
mundritesse, varustavad relvadega ja lasevad lahti nagu metselajaid teineteise
vastu.“[8]
Ei pea olema eriti tark, et taandada igasugune
sõda sarnasele põhjusele. Võtkem näiteks
meie oma Hispaania-Ameerika sõda[9], väidetavalt suurejooneline ja patriootlik sündmus
Ameerika Ühendriikide ajaloos. Meie südamed lõõmasid põlastusest elajalike
spaniardide vastu! Tõsi, meie põlastus ei löönud lõkkele spontaanselt. Seda
toitis kuudepikkuselt agiteeriv ajakirjandus ja teostas sama veel hiljemgi,
siis kui Butcher Weyler[10] oli mõrvanud paljusid üllaid kuubalasi ja
toonud kaasa paljude kuuba leskede protestikisa. Kuid siiski tuleb Ameerika
rahva vastu ka õiglane olla, märkides, et tõepoolest muututi nördinuks ja oldi
valmis võitlema, ja et võideldi vapralt. Aga kui suits haihtus ja surnud hauda
sängitati, naasis sõjakahju rahva teadvusse tarbekaupade ja rendihinnatõusude
näol – see tähendab, siis kui me kainenesime oma patriootlikust pummelungist,
koitis meile äkitselt, et Hispaania-Ameerika sõja põhjuseks oli vaidlus suhkru
hinna üle; või, kui olla sõnaselgem, kasutati Ameerika inimeste elusid, verd ja
raha, kaitsmaks Ameerika kapitalistide huve, mida Hispaania valitsus ohustama
oli hakanud. Et tegemist pole liialdusega, vaid väitega, mis põhineb
absoluutsetel faktidel ja arvudel, tõendab kõige paremini Ameerika valitsuse
suhtumine Kuuba tööjõusse. Kui Kuuba oli tugevalt Ameerika Ühendriikide
kombitsate vahel, kästi noilsamadel sõduritel, keda kord Kuubat vabastama
saadeti, tulistada kuuba töömehi suure sigaritegijate streigi aegu, mis leidis
aset vahetult pärast sõda.
Säärastel põhjustel sõjapidamises pole me aga
ainsad. Just nüüd hakkab kardin langema kohutava Venemaa-Jaapani sõja[11] motiividelt, mis läks maksma sedavõrd palju
verd ja pisaraid. Ja me märkame taaskord, et raevuka sõja-Mooloki selja taga
seisab veelgi elajalikum Merkantilismi jumal. Kuropatkin, kes oli Venemaa-Jaapani
heitluse aegu sõjaminister, paljastas antud sõja tõelise saladuse. Nimelt kuna
nii tsaar kui ka tema suurvürstid olid Korea soodustustesse[12] investeerinud, oli tegemist sunnitud sõjaga,
mille ainsaks eesmärgiks oli suurrikkuste kiire kokkukuhjamine.
Väide, nagu püsiv sõja- ja merevägi oleks
rahu parim tagatis on samavõrd loogiline kui öelda, et kõige rahumeelsem on see
kodanik, kes käib ringi hambuni relvastatuna. Igapäevaelukogemus kinnitab aga
täiel määral, et relvastatud indiviid kibeleb eranditult alati oma jõudu
näitama. Ajalooliselt on sama väide tõene ka valitsuste puhul. Tõeliselt rahumeelsed
riigid ei raiska elu ja energiat sõjalisteks ettevalmistusteks, mis justkui
peaks garanteerima rahu.
Ometi pole käratsemine suurendatavast sõja-
ja mereväest tingitud mingisugusestki võõrohust. See on hoopiski võlgu
õudusele, mille tingib masside kasvav rahulolematus ning tööliste
internatsionaalne vaim. Armee olemasoluga valmistuvad mitmesuguste riikide Võimud
vastuseisuks just seesmise vaenlasega; vaenlasega, kes, kord teadvusele
äratatuna, tõestab end olevat ohtlikumgi mistahes võõrvallutajast.
Need võimud, mis on juba sajandeid masse
orjastanud, on põhjalikult uurinud ka nende psühholoogiat. Nad teavad, et
inimesed tervikuna on justkui lapsed, kelle meeleheide, kurbus ja pisarad saab
väikese leluga rõõmuks pöörata. Ja mida oivalisemad ja värvikirevamad on selle
lelu rõivad, seda kütkestavam see miljonipäise lapse jaoks on.
Sõja- ja mereväega representeeritaksegi rahva
lelusid. Selliste lelude demonstreerimiseks, nende atraktiivsemaks ja
vastuvõetavamaks muutmiseks, kulutatakse sadu ja tuhandeid dollareid. Just see
oli Ameerika valitsuse eesmärk, kui ta varundas merelaevastikku ja saatis selle
piki Vaikse Ookeani rannikut; eesmärgiga, et iga ameerika kodanik saaks tunda
Ameerika Ühendriikide uhkust ja hiilgust. San Francisco linn kulutas sada tuhat
dollarit laevastiku meeskonna meelelahutuseks; Los Angeles, kuuskümmend tuhat;
Seattle ja Tacoma, umbes sada tuhat. Kas ma ütlesin, et meeskonna
meelelahutuseks? Et sööta ja joota üksikuid kõrgemaid ohvitsere, samal ajal kui
„julged poisid“ pidid piisava söögipoolise pärast mässama. Jah, kakssada ja
kuuskümmend tuhat dollarit kulutati tulevärgile, teatripidudele, pillerkaaritamisele,
samal ajal kui mehed, naised ja lapsed risti ja põiki üle maa nälgisid
tänavatel; kui tuhanded töötud olid valmis oma töökäsi müüma mistahes hinna
eest.
Kakssadakuuskümmend tuhat dollarit! Mida ei
oleks saanud saavutada sellise röögatu summa eest? Ent leiva ja peavarju asemel
viidi nende linnade lapsed laevastikku vaatama, et sellest vaatemängust jääks,
nagu üks ajaleht kirjutas, „lapsele kestev mälestus.“
Milline imekaunis asi mäletada, kas pole? Tsiviliseeritud
tapatalgute instrumendid. Kui lapse teadvust mürgitatakse sääraste mälestustega,
mis lootust saaks olla inimliku vennaskonna tõelises teostatavuses?
Me, ameeriklased, väidame endit olevat
rahuarmastavad inimesed. Me vihkame verevalmist; me vastandume vägivallale.
Sellegipoolest tabavad meid rõõmutõmblused, kui ilmneb võimalus sihtida
lendavatelt masinatelt dünamiidipomme, alla, abitute kodanike suunas. Me oleme
kärmad pooma, elektritoolil hukkama, või lintšima neid, kes, majanduslikest
vajadustest kannustatuna, riskivad oma eluga, püüdes lõpetada mõne
industriaalmagnaadi oma. Sellele vaatamata punduvad meie südamed uhkusest, kui
mõtleme, et Ameerikast on saamas maakera võimukaim rahvas, kes lõppude lõpuks
surub oma raudsaapa kõigi teiste rahvaste kõridele.
Säherdune on patriotismi loogika.
Kuigi tuleb arvestada, kuivõrd õelad
tagajärjed on patriotismil keskmise inimese jaoks, pole see miski, võrreldes
solvangu ja traumaga, mida patriotism kuhjab sõduri enese peale, - selle vaese
ja eksitatud, ebausu ja ignorantsuse ohvri peale. Tema, oma riigi päästja, oma
rahva kaitsja – mis patriotismil tema jaoks varus on? Orjaliku alistumise,
pahede ja perverssuste elu rahu ajal; hädaohu, haavatavuse ja surma elu,
sõjaajal.
Käisin hiljuti San Franciscos loengut pidamas
ning külastasin Presidiot, kõige kaunimat paika, vaatega Lahele ja Golden State
pargile. Selle otstarbeks oleks pidanud olema laste mänguväljakud ning
lõõgastavad, muusikaga aiad väsinutele. See-eest on kasarmud selle inetuks,
igavaks ja halliks muutnud, - kasarmud, kus rikkurid ei lubaks eluneda isegi
oma koertel. Neis haletsusväärsetes osmikutes karjatatakse sõdureid kui
loomakarja; siin raiskavad nad oma noorusaastaid, poleerides kõrgemate
ohvitseride saapaid ja messingust nööpe. Ka siin märkasin ma klassilist
eristust: vaba Vabariigi sitked pojad, seismas rivis nagu süüdimõistetud,
saluteerides iga mööduvat könnist leitnanti. Ameerika võrdsus, mis degradeerib
mehelikkust ja ülendab mundrit!
Kasarmuelu raames kipuvad välja arenema ka
seksuaalse perverssuse tendentsid. Järk-järgult viib see sarnaste tulemusteni
militaartingimustega Euroopas. Havelock Ellis, kuulus seksuaalpsühholoogia
uurija, on antud teemat põhjalikult analüüsinud. Ma tsiteerin: „Mõned kasarmud
on suurteks meesprostitutsiooni keskusteks... Nende sõdurite arv, kes end
müüvad, on suurem, kui me valmis oleme uskuma. Pole liialdus öelda, et teatud
rügementides on müüdavad enamus mehi... Suveõhtutel on Hyde Park ja Albert
Gate’i naabrus täitunud väelastest ja muist, kes vaid vähese maskeeringuga,
mundris või mundrita, kurseerivad elavat kaupa... Enamusel osal juhtudest
kujuneb saadavast tulust mugav lisandus Tommy Atkinsi taskurahale.“
Sellise, end sõja- ja mereväkke sisse söönud,
perversiooni ulatust saab kõige paremini hinnata, juhindudes faktist, et
sellist laadi prostitutsiooniks eksisteerivad spetsiaalsed majad. Selline
praktika ei päädi üksnes Inglismaaga, vaid on laialdane: „Võrreldes Inglismaa
või Saksamaaga, pole huvi sõdurite järele sugugi väiksem Prantsusmaal; ja
spetsiaalsed militaarprostitutsiooniks mõeldud majad on olemas nii Pariisis kui
ka garnisonilinnades.“
Kui hr. Havelock Ellis oleks oma
seksuaalperverssuste uuringusse kaasanud ka Ameerika, oleks ta avastanud, et
teiste riikidega sarnased konditsioonid domineerivad ka meie sõja- ja mereväes.
Püsiva armee kasv aitab paratamatult seksuaalperverssuste levikule kaasa;
kasarmud on inkubaatorid.
Lisaks kasarmuelu seksuaalmõjudele, muudab
see sõduri kõlbatuks tööliseks sõjaväest lahkumise järgselt. Mehed, kellel on
mingisugune ametioskus, astuvad harva sõja- või mereväkke, aga isegi nemad
leiavad end militaarkogemuse järgselt oma eelmistel ametikohtadel täielikult
kõlbmatuna. Kuna nad on omandanud niihästi jõudeoleku harjumused kui ka isu
põnevuse ja seikluse järele, ei tekita ükski rahumeelne harrastus neis
rahuldust. Armeest vabanenuna on nad võimetud kasuliku töö juurde tagasi
pöörduma. Harilikult aga on tegemist rahvarämpsuga, süü alt vabastatud vangide
ja muude säärastega, keda ajendab sõjaväkke astuma kas eluheitlus või oma
kalduvused. Armeeteenistuse lõppedes pöörduvad sellised inimesed tagasi oma
endise, kuritegeliku elu juurde, kuid on sealjuures muutunud varasemast
jõhkramaks ja allakäinumaks. On üldtuntud fakt, et meie vangimajades on
märkimisväärne hulk eks-sõdureid, samas kui sõja- ja mereväkke on värvatud
suuresti just eks-vangid.
Kõigist senikirjeldatud patriotismi vaimust
johtuvaist pahelistest tagajärgest pole inimväärikusele kahjustavamat juhtumit
kui reamees William Buwalda oma. Kuna ta uskus kergemeelselt, et saab ühtaegu
olla nii sõdur kui rakendada ka oma inimõigusi, karistasid militaarautoriteedid
teda rängalt. Tõsi, oma viieteistkümne aasta pikkuse teenistuse jooksul oli
tema teenistuskäik olnud laitmatu. Kindral Funstoni kohaselt, kes vähendas
Buwalda karistust kolmele aastale: „ohvitseri või värvatud mehe esmane kohustus
on kõhklematu kuulekus ja lojaalsus oma valitsusele ning sealjuures ei oma
mingit tähtsust, kas ta seda valitsust heaks kiidab või mitte.“ Niisiis lööb Funston pitsati truuduse tõelisele
olemusele. Tema sõnade kohaselt tühistab sisenemine sõjaväkke
Iseseisvusdeklaratsiooni põhimõtted.
Milline eriskummaline patriotismi saavutus,
teha mõtlevaist olendeist truud masinad!
Buwalda ennekuulmatu karistuse õigustuseks
ütleb kindral Funston ameerika rahvale, et sõduri tegudes nähti „tõsist
kuritegu, mis on võrdne riigireetmisele.“ Nüüd, kuidas see „kohutav kuritegu“
täpsemalt väljendus? Lihtsalt järgnevas: William Buwalda oli üks
viieteistkümnetuhandest inimesest, kes osales San Francisco avalikul miitingul
ja, oh õudu, kätles sealset esinejat, Emma Goldmani. Hirmuäratav süütegu,
tõepoolest, selline, mida kindral kutsub „suureks militaristlikuks väärteoks,
lõpmatult hullemaks kui desertöörlus.“
Kas saab olla veel suuremat süüdistust
patriotismi vastu, kui asjaolu, et selle abil märgistatakse mees kui
kurjategija, heidetakse ta vangi ja röövitakse temalt viieteistkümne aasta truu
teenistuse saavutused?
Buwalda andis riigile ühes oma elu parimate
aastatega ka oma mehelikkuse. Aga see oli justkui eimiski. Patriotism on
halastamatu, ja nagu kõik küllastumatud koletised, nõudis see kõike, absoluuti.
Patriotism ei tunnista, et sõdur on ka inimolevus, õigusega omadele tunnetele
ja arvamustele, oma meelsustele ja ideedele. Ei, patriotism ei saagi midagi
sellist tunnustada. See oligi õppetund, mida Buwalda õppima sunniti, üsna
kulukalt, kuid ometigi mitte kasutu hinnaga. Vabadusse naastes oli ta küll oma
positsiooni sõjaväes kaotanud, kuid see-eest taastanud oma eneseaustuse. Ja see
on lõppude lõpuks kolmeaastast vangistust väärt.
Ühes hiljutises artiklis Ameerika
militaartingimustest kommenteeriti sõjaväelaste võimu tsivilistide üle
Saksamaal. Muuhulgas öeldi, et kui meie Vabariigil poleks muud tähendust peale
kõigile kodanikele võrdsete õiguste kindlustamise, oleks vabariigi
eksisteerimispõhjus õiglane. Ma olen veendunud, et antud kirjutaja ei viibinud
kindral Belli patriootliku režiimi aegu Colorados. Tõenäoliselt oleks ta oma
meelt muutnud, näinuna, kuidas Vabariigi ja patriotismi nimel visatakse mehi
ühiskongidesse, kuidas neid veetakse mööda maad, aetakse üle piiri ja
allutatakse kõiksugustele häbistustele. Colorado intsident pole Ameerika
Ühendriikide militaarjõu kasvu juures aga ainus. Vaevu leiab streike, kus
eskadronid ja maakaitseväed ei tuleks jõupositsioonis olijatele appi ja kus nad
käituvad samavõrd ülbelt ja brutaalselt kui Keisri [Kaiser] mundrit kandvad mehed. Lisaks sellele on meil ka Dicki
sõjaväeseadus[13]. Kas autoril ununes see?
Enamiku meie sulemeeste tragöödiaks on
absoluutne ignorants päevakajaliste sündmuste suhtes, või siis, et vajaka jääb
aususest neil teemadel sõna võtta. Ja nii juhtuski, et Dicki sõjaseadus
kiirustati Kongressist läbi minimaalse arutelu ja veel vähema avaliku
tähelepanuta, - seadus, mis võimaldab presidendil, väidetavalt riigi kaitseks,
teha rahulikust kodanikust verejanuline inimesetapja. Tegelikkuses kaitstakse
aga selle partei huvisid, mille suuvoodriks president parajasti on.
Käesolev sulesepp väidab, et militarismist ei
kujune Ameerikas iialgi samaväärne jõud kui mujal maailmas, kuna meil on
sõjavägi vabatahtlik, samas kui Vanas Maailmas mitte. Siiski, härra unustab
kaaluda kahte väga olulist fakti. Esmalt: Euroopas on sõjaväekohustus tinginud
sügavalt juurdunud vihavaenu militarismi vastu ja seda kõigi ühiskonna klasside
hulgas. Tuhanded noored ajateenijad annavad end protesti märgiks arvele, ent
vastuvõetuna kasutavad iga võimalikku moodust desertöörluseks. Teiseks: just
seda militarismi kohustuslikkust, mis on andnud aluse kolossaalsele
sõjavastasele liikumisele, kardavad Euroopa Võimud rohkem kui ei midagi muud.
Lõppude lõpuks, on ju militarism kapitalismi suurim kaitsevall. Selsamal
hetkel, mil militarismi jalgealust õõnestatakse, löövad vankuma ka kapitalismi
talad. On tõsi, et sõjaväekohustust meil pole; see tähendab, tavaliselt ei
sunnita mehi teenistusse astuma, aga selle asemel oleme me välja arendanud
hulka nõudlikuma ja jäigema jõu – tarviduse. Kas pole mitte tõsiasi, et
industriaalsete depressioonide aegu värbamiste hulk tohutult kasvab? Militarismiäri
ei pruugi olla teab kui tulus või auväärne, aga see teeb silmad ette hulkuvale
tööotsingule, leivasabas seismisele või munitsipaalöömajades magamisele.
Tähendab see ju kolmeteist dollarit kuus, kolme söögikorda päevas ja
magamisaset. Ometi pole ka tarvidus piisavalt tugev faktor, et tuua sõjaväkke
elemente iseloomust ja mehelikkusest. Pole imekspandav, et meie
militaarautoriteedid sõja- ja mereväes kaebavad arvelekandjate üle, nimetades
neid „kasinaks materjaliks.“ See mööndus on väga julgustav märk. See tõestab,
et keskmisel ameeriklasel on iseseisvat vaimu ja vabadusearmastust veel
piisavalt järel, et riskida nälgusega, selmet munder selga tõmmata.
Mõtlevad mehed ja naised üle terve maailma
hakkavad mõistma, et patriotism on liiga kitsas ja piiratud kontseptsioon, ega
vasta meie ajastu vajadustele. Võimu tsentraliseerumisega tõstab pead
internatsionaalne solidaarsustunne maailma ekspluateeritud rahvaste hulgas;
solidaarsus, mis sümboliseerib suuremat huvide harmooniat ameerika töölise ja
tema võõrsil asuvate vendade vahel, kui on seda ameerika kaevuri ja teda
ekspluateeriva kaasmaalase vahel; solidaarsus, mis ei pelga võõrinvasiooni,
kuna viib kõik töölised selleni, et nad ütlevad oma isandatele: „Mine ja tapa
ise. Meie oleme seda sinu jaoks küllalt teinud.“
Euroopa proletariaat on solidaarsuse tugevust
mõistnud ja on, selle tulemusena, sisse juhatanud sõja patriotismi ja selle
verise lummutise, militarismi vastu. Tuhanded iidset ebausku [patriotismi]
trotsivad mehed täidavad vangikonge Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal ja
Skandinaavia riikides. Liikumine ei piirdu aga töölisklassiga; omaksvõetud on
esindajaid igalt elualalt, siinkohal peamiselt silmapaistvad mehi ja naisi
kunstis, teaduses ja kirjasõnas.
Ameerika peab järgnema. Militarismi vaim on
läbi imbunud juba kõigist elukutsetest. Tõepoolest, ma olen veendunud, et
militarism kasvab siin suuremaks ohuks kui mujal, kuna kapitalism ulatab paljusid
pistiseid just neile, kes seda hävitada soovivad.
Koolides on sellega juba algust tehtud. Silmnähtavalt
lähtub valitsus jesuiitlikust kontseptsioonist: „Anna mulle lapse mõistus ja ma
vormin sellest mehe.“ Lastele õpetatakse militaartaktikat, õppeprogrammis
lauldakse kiidulaulu sõjalistele saavutustele ja nooruslikke teadvuseid
vääratakse valitsusele sobivaiks. Enamgi veel, räigetel postritel
appelleeritakse riigi noorsoole, et need sõja- ja mereväega liituks.
„Suurepärane võimalus maailma näha!“ karjatab valitsuse reklaamitreial. Nii
sunnitakse süütud poisid moraalsete pettemanöövritega patriotismi omaks võtma
ja militaarne Moolok ratsutabki vallutajalikult läbi Rahva.
Kuna ameerika tööline on sõduri, riigi ja fõderaalvõimu läbi palju kannatanud, on tema tülgastus ja vastasus selle
vormirõivas parasiidi suhtes üsnagi õigustatud. Siiski, pelk hukkamõist seda
suurt probleemi ei lahenda. See, mida me vajame, on hariduspropaganda sõdurile;
anti-patriootlik lugemisvara, mis selgitaks tema äri tõelisi õudusi ja ärataks
tema teadvuse tõelisele relatsioonile selle kodanikuga, kelle tööle ta oma
eksistensi kui sellise üleüldse võlgu on.
Just täpselt seda riigivõim kõige rohkem
pelgabki. Juba sõduri osavõtt radikaalsest miitingust on riigireetmine. Kahtlemata
löövad nad riigireetmise templi ka sellele, kui sõdur radikaalset pamfletti
loeb. Kuid, teisalt, kas pole mitte võim juba aegade algusest saati löönud
igasugusele progressiivsele sammule reeturluse pitseri? Kuid tõelise sotsiaalse
rekonstruktsiooni taotlejad võivad endale kõige eelöelduga
vastamisiminekut lubada; on ju
tõenäoliselt isegi veelgi olulisem tõde kasarmutesse, kui et tehastesse, viia. Patriootliku
vale õõnestamine puhastab teeraja suuremaks struktuuriks, mis ühendab kõik
rahvad ülemaailmseks, kõikihõlmavaks vennaskonnaks – tõeliseks VABAKS
ÜHISKONNAKS.
[2] James Boswell, Life of Samuel Johnson (1791: 253): https://en.wikiquote.org/wiki/Samuel_Johnson.
[3] Gustave Hervé (1871-1944) sai
kurikuulsaks oma 1901. aasta artikliga, mis sisaldas kujutist trikoloorist
sõnnikukuhjas. Ajakirja Sotsiaalne sõda (La Guerre Sociale) juhatajana oli ta
kuni 1912. aastani tugevaks antimilitaarseks hääleks. Seejärel aga, pettununa
oma ebaefektiivsetes jõupingutustes, hülgas ta antimilitarismi ja sai
patriootlikuks natsionalistiks, rajades 1919. aastal koos mõttekaaslastega
natsionaalsotsialistliku partei.
[4] Thedore Roosevelt (1858-1919),
Ameerika Ühendriikide 26. president. Ta laiendas föderaalriigi võimu sotsiaal-
ja majanduselule.
[5] Suurvürst Sergei, Moskva
garnisoni komandör ja tsaar Nikolai II onu mõrvati sotsiaalrevolutsionääri
Kaliaievi poolt.
[6] Porfirio Diaz (1830-1915) oli
üle kolmekümne aasta Mehhiko president (1866-1881 ja 1884-1911). Kohalikku poliit-
ja halduselu juhtis ta läbi süsteemi, millele viidatakse harilikult kui
tsentraliseeritud türanniale.
[8] Thomas Carlyle (1795-1881). Šoti
filosoof, satiirik, esseist, ajaloolane ja kooliõpetaja. Teda peetakse oma aja
tähtsaimaks sotsiaalolude kommenteerijaks. [ei leidnud, kust tsitaat pärineb]
[9] Hispaania-Ameerika sõda (1898).
Konflikt lõpetas Hispaania valitsemise Ameerikates (tagasitõmbumine Kuubalt) ja
viis alade omastamiseni USA poolt nii Aasias (Filipiinid) kui ka ladina-Ameerikas
(Guam, Puerto Rico).
[10]
Kindral „Lihunik“ Weyler. Hispaania kindral, kes saadeti 1896. aastal
Kuubasse mässu maha suruma. Weyler, hüüdnimega „lihunik,“ vangistas enamuse
Kuuba populatsioonist ebasanitaarsete elutingimustega
kontsentratsioonilaagritesse. Ta kutsuti tagasi Hispaaniasse 1897. aastal.
[11] Venemaa-Jaapani sõda
(1904-1905). Konflikti aluseks oli rivaalitsemine Korea ja Mantšuuria
domineerimise üle. See lõppes Jaapani võiduga ja tähistas Venemaa
ekspanisonistliku poliitika lõppu Kaug-Idas.
[12] Vt
https://en.wikipedia.org/wiki/Russo-Japanese_War
[13] Siinkohal viitab Goldman 1903.
aasta nn Dicki Aktile, vt: https://en.wikipedia.org/wiki/Militia_Act_of_1903.