5/30/15

Tühi laegas, kaks kõhna konti



Mõne päeva eest lugesin üht netikommentaari, mis kulmineerus järgmiselt: "Jah, need on kõrgharidusega noorepoolsed hästi kindlustatud inimesed. Statistikas just nii neid immigrantide pooldajaid nimetati." Mulle meenus see tõdemus, kui leidsin meie eks-ministri Kristiina Ojulandi kirjutamas, et

Euroopa Liidus olemine ei tähenda Eesti ûlekûlvsmist inimedtega, kes meie sotsiaaldüsteemi peale trûrgivad!

ja

Leidke inimesed mittepoliitikute seat ja ma järgnen teile. Me peame kõik koos midagi ette võtma. See on katadtroof, kui need immigrandid Eestiise saabuvad 

ning saatis vastuvaidlejaid seejärel Eesti Vabariigi Põhiseadust "jne" tudeerima.

Ülaltoodu näitlikustab äärmise markantsusega, et - kui vanus kõrvale jätta - ,siis kõrgharidus ja hea kindlustatus näivad olevat sekundaarsed hüved, millel on meelsusega inimlikkusest ja inimväärsusest parimal juhul minimalistlik seos. Vaest Krissut häiris Itaalias isegi kerjav "tööjõus noor n**ger." Riivas silma, ei lasnud ausalt välja teenitud lõunale minna. Põhjustas nii tõsise "katadtroof[i]," et isegi eesti keel - teate küll, see asi, mida EVP samuti kaitsta käseb - läks näppude all sama sodiks, kui mõte, mis kirja sai.

Igaüks mäletab ühte neist kuulsaist "Viimse Reliikvia" lõpustseenidest. Seda, kus mürgeldav rahvamass ometi nõnda kaugele jõuab, et rüüstatavas kiriklas teisele korrusele pressib, "püha reliikvia" enda kätte haarab ning selle vastu põrandat tükkideks põrutab. Reliikvia oli filmis sihuke tore macguffin, praktiliselt midagi sisulist selle kohta teada ei saanudki ja see nagu oligi asja point. Muidugi korduvalt rõhutati, et tegemist on objektiga, mis on ilmselgelt püha.

Ja lihtne inimene vallutas saksad ja kirikuisad ära, võim näis olevat täielik, ent kahtluseuss ikka näris sees, et mis siis kui lahvatabki põrguleek ja neelab kõik mässajad alla. Imestus oli muidugi meeletu, kui senini elu hinnaga hoitud laegas kildudeks kukkus ja ilmnes tõsiasi, et see ei sisaldanud ei üllaid aateid, üüratuid rikkusi, ega lõpeks midagi ebamaist, jumalikkugi. Seevastu vahtisid talupoegadele vastu kaks kuivan'd, kõhetut konti.

Viimaste kuude jooksul loetu, eeskätt aga eriti neokolonialisti Ojulandi "0- tolerantsi" (especially mind the gap!), "n**grite küsimuse" ja üleüldise "talupojamõistuse" innovaatilistes tõmbetuultes, empatiseerin ma täielikult selle fiktsionaalse talupojaga, kes - ütleme - vahtis noid kahte konti, pööras siis pilgu kõrvalseisvale sõbrale, siis taas kontidele, kehitas õlgu ja läks pettunult ära. Ja ka mina mõtisklen.

See siis ongi poliitika, kultuur ja poliitkultuur või? Kust otsast? See on vih(k)a(mis)kultuur. Ürasklus, mis õõnestab sedasama, mida "kaitsta" püütakse, kuniks kord tuleb üks tugevam tuuleiil ning järele jääb üksnes eestiaegne saepuru.

Ja kas ongi nõnda, et rõivad ning muu kaader lihtsalt muigavad kusagil Toompea tagatubades? Saab ilgelt tore olema, kui see si*tapritsiv kontingent Ojulandi lõimu all tänavale paiskub? Mida siis tehakse? Kas ka rahvamassid "teisaldatakse" mujale, nagu aastate eest, ööpimeduses tehti? Tahetakse, et rahvas oleks vait ja ei igiseks, kuid enda ülima kultuuritusega just ju lootegi olukorra, kus iga poliit-igand lõikab pööblist ränka profiiti stiilis 6000+ laiki ja kütab rahvast üles. Tõesti, sõnavabadus on hinnaline, ent on sellel ka hind? Neoliberalistlik lasteaed.

Immigratsiooni pooldajana olen mina üks eripärane isend. Pikemad välismaareisid on mul vajaka, seoses õpingutega olen siia-sinna sattunud vaid pelkadeks viivudeks ja üleüldse, pole eriline reisimispisikuga inimene.

Miks ma siis üleüldse kommenteerida julgen, eks?

Vaadake, seepärast, et harilikult olen ma ka oma lühidaist, vaid sissepõikavaist reisidest täieliku energialaksu kätte saanud. Kuidas nii? Kujutage ette, hea vaheldus oli. Sest nt neis hirmsates, õudsates, mustadest mustavates "heaoluühiskondades" kõnnin tänaval ja märkan endast möödumas avatud, sõbralikke ja rõõmsaid nägusid.

Otse loomulikult on kindlasti inimestel muresid, kannatusi, kuid nendega ei kultiveerita järjekindlalt mingisugust sadomasohistlikku teemat, et, tead, mul on ikka ilgelt si*t elu, vaata mulle näkku, siis Sa näed ja saad aru ja tunned kaasa ja palud andeks, et mul on see si*t elu. Sina noh, kohe palud andeks, et mul on si*t elu, arueisaavõi?

Kui neid kommentaare seal Krissu lõimus lugeda, siis ausõna, okserefleks ka feilib. Asi on kohe nii hull, et neid pagana n**greid ei tahaks siia üldse kohe. Las need üleõppinud tolerastid panevad rahad kokku ja lähevad päästavad neid; ja kui ka ise sealjuures otsa saavad, ongi hea. Mitte mingil juhul ei tohiks need n**grid siia tulla, sest nii ei kõlba ju, siis oleks siin keegi, kes oleks veel rohkem kannatanud ja narratiiv, millega end igapäevaselt unele äiutatakse, põrmustub mustaks tuhaks, sama süsimustaks, nagu see eestimaa muld, millest see kivikantslikargaja, mask ees, pläägutab.

Jah, Eestis ma ei käigi eriti kodust väljas. Naeratavat inimest kohtab harva.



5/19/15

Peeglike, peeglike seina peal...

Thus the language of the Romans, perhaps the most political people we have known, used the words "to live" and "to be among men" {inter homines esse) or "to die" and "to cease to be among men" {inter homines esse desinere} as synonyms.
Hannah Arendt, The Human Condition (1958/1998)

Eriti viimasel ajal, kui ma juhtun netis lugema eesti inimeste kommentaare - ei, ei, mitte neid ammugi kurikuulsaid Delfi omasid, vaid lausa oma pärisnimede alt kirjutajate näputööd kasvõi FBs - naasen mõtteis üha sagedamini Bulgakovi tõlgendusele Jeesuse ehk Ješua viims'test eluhetkeist. Ješua seisukoht, nimelt, on vankumatu. Kui Rooma prokuraator temalt lõpuks pärib, et kas ta tõesti kõiki "headeks inimesteks" tituleerib, vastab Ješua kindlameelselt: "Kõiki, kurje inimesi pole olemas." Pilatusele sai siinkohal selgeks, et on vastamisi nõdra- või lihtsameelsega, kellele kontseptsioon loomupärasest või eluvintsutustest johtuvast kurjusest (a la tsentuurio Marcus "Rotitapja") jääbki üdini adumatuks. Lõpuni välja. Tema peas valmis plaan lihtsast mehest võib-olla et ise kasu lõigata, toimetada ta oma residentsi ja säästa ta nõnda surmast. Ent siis selgus tagatipuks, et Ješua siiras ('eluvõõras') idealismis ei puudunud ka oma, otsekui vääramatud, ohumärgid. Pilatus sai teada, et oli ta ju jõudnud kõnesid pidada sellestki, kuidas "vana usu templid" hävinevad ning asemele kerkib uus, "tõe ja õigluse riik," kus mingisugust "võimu enam tarvis pole." (Bulgakov 1968: 31).

Siit alates oli Pilatus figuratiivselt käsist-jalust seotud. Öeldut heaks kiita mõistagi ei saanud ning kergem karistus ei tulnud ka enam kõne alla. Oma ametikohast tüdinuna polnud Pilatus aga südametu mees. Veidi hiljem püüdis ta kolmel korral kohaliku ülempreestri meelt muuta. Ja kolmel korral toonitati talle, et traditsiooni kohaselt vabakslastu pole steps mitte Ješua, lapsik nõdrameelne filosoof, vaid hoopiski üks mõrtsukas. Vägivallatud sõnavõtud, you see, imenduvad kaugemalegi, idanevad rahva meelel ja keelel ja võivad, lõppude lõpuks, päädida palju, palju enama, kui protestimiitingute ning kantslikõnedega. Vähemasti seda ülempreester ja tema kogukond kartsidki, lastes saatuslikul liistul just nimelt Ješuale langeda.

Ja kõik järgnev, nagu öelda tavatsetakse, on ajalugu. Pilatus aga teatavasti, kui lähtuda Bulgakovist, jäi oma osalust tehtus igaveseks kahetsema. Aegade lõpmatuseni ootas ta oma kuuvalguseviirgu, pääsemist ning andeksandi. Läbi Meistri andis Bulgakov talle selle võimaluse. Viimaks ometi sai ta oma piinast lahti lastud, vabastatud. Ja nii ta lõpuks läkski, üheskoos Ješua ja oma truu koeraga, kuukiirt mööda valguse poole. Kõrvuti mehega, kes - vaatamata oma surmale ja piinlemisele ristil - palus sellegipoolest kõrgematelt jõududelt oma (kaudse) mõrtsuka säästmist.


Väärtkirjandus on meieni toonud veel teisigi isetuid kaunishingi, kes ei sobitu niihästi sinna ajaloolisse hetke, kuhu nad elunema on pandud, ega nii mõneski mõttes sellessegi aega, kus nende elust-tegemistest parasjagu loetakse. Lugeja jaoks vahest eksisteerivadki sellised karakterid mingisuguses veidras temporaalses vaakumis, mille olematu tempus maalib detailse portree aja(stu)-transendentsest ideaal-inimesest, kelle aeg siin maamunal, puhtalt pragmaatiliselt võetuna, ilmselt iialgi ei saabu. Üks selliseid on näiteks Dostojevski nägemus "idioodist," ühest, nagu romaanis üks tegelasist määratleb, "naiivsest lapsest." Vürst Mõškin ühtaegu rõhub inimese parimale võimalikule loomusele, kuivõrd ka loodab, et sellesuunaline valik tegelikult ka langetatakse, ilma igasuguse tagamõtteta. 

Mõistagi ka tema eksib rängalt, lõpetades sealsamas raviasutuses, kust ta algselt Moskvasse saabus. 

Kahtlemata saaks sääraseid näiteid tuua veelgi, ja kindlasti ei päädiks see üritus üksnes kirjandusklassikaga. Selliseid teoseid on ju olemuslikult ilus lugeda. Neisse süüvides võid end tihtilugu leida ketserlikult(?) mõttelt, kuivõrd kaugel "reaalsusest" ikkagi ollakse. Kuid just see "elukaugus," see idealistlik otsikelu parima võimaliku inimese ainetel lugejaid just paelubki. 

Siit johtuvalt vahest polegi kummastav, kuivõrd kiirelt manifesteeruvad teatavad "käärid," või siis, uhkemalt väljendudes, leiab aset selge kognitiivne dissonants, kui säärane idealism saab üle kantud nn pärisellu. 

Me ju tegelikult pole head inimesed. See lihtsalt pole tasuv. Juhul kui me püüame, teame juba ette, et langeme laiema sootsiumi silmakortsutuse, või halvimal juhul, otsese viha alla. Ja see laiem sootsium, "enamus," soovib kõigi eelduste kohaselt lihtsalt olla. Teha tööd, jõuda koju, minna magama, ärgata, minna tööle, jõuda koju... rinse & repeat. Elu muutumatu mikrokosmos, vääramatu rütm, mis seda üleval hoiab. See kõik evib teatavat uinutavat, rahustavat kvaliteeti - tulevik pole ebakindel, ega vähimalgi määral ähmi põhjustav. Tulevik lihtsalt on. Sa tead, et ta on ja rohkemat polegi Su eluks vaja. Sul on oma, väljakujunenud konstruktsioon elust, elamisest ja inimestest ning Sa aktiivselt taas-konstrueerid seda igapäevaselt. Olgugi, et William Blake kirjutas kunagi, kuidas me peaks suutma "näha maailma liivateras ja taevast metsalilles," näib maailm olevat kuidagi liiatigi kauge kontsept, otsekui midagi sellist, millega peaksid tegelema kõik ülejäänud. Kõige parem oleks, kui sellega tegeleksid kõik need, kes on Sinu konstruktsiooniga ühildamatud. Tead küll, need kes väljaspoole jäävad. Sulle meeldib Su maatriks. Selles on hea olla. 

Kui viimati kirjutasin, kasutasin metafoorina laulupealt maha tulistatud varblast. Usutavasti kujunes sellest kujundist omamoodi "rosebud," millel vahest igaühe jaoks erinev tähendus oli. Ega minu jaoks oli ka. Kuid käesolevas kontekstis on mu tollane "varblane" suuresti sünonüümne Ješua fraasiga "hea inimene." Ehk teisisõnu, võtkem varblast analoogina ükssarvikule, kellesse küll ei usuta, ent kuna igasugune uskumine ipso facto õõnestab kehitavate usutemplite püsimajäämist, siis antakse endast parim, sageli üsnagi ennastunustaval moel, et see vähenegi jalge alla trampida.

Tahad pagulasi aidata? Raudselt oled sellisel juhul kellegi palgal, see on "bisnes," mida "tegelikult" tõsiselt ei võeta. Täidad mingisugust direktiivi, samas kui mingisugused ähmased hallid kardinalid irvitavad kusagil kardina taga endale põske. Üleüldsegi, kõik, mis sättumuslikku maatriksit eksitab, on potentsiaalselt hävituslike tagajärgedega. Ega Sa ei tea, Sul pole ka fakte, olgugi, et Sa neid teistelt nõuad, kuid lihtsam on ikkagi eeldada, et tulev ei saa mitte mingil võimalikul juhul olla kuidagigiviisi hea. Sest siis see ju enam pole "on," vaid on "tulev," ning tulev(ik) tekitab segadust, paneb Su mõtlema, lõhub rütmi. Lööb mõrad maatriksisse, mida Sa nii südilt kultiveerinud oled.

Oma viimases arvamusloos pagulaspoliitikast rakendas politoloog Oudekki Loone keskse sümbolina tiiki uppuvat last. Kui juhtud mööduma ning märkad üht väikest kaitsetut ilmakodanikku olelusvõitluses alla vandumas, siis mis on Sinu järgmine samm? Pillad Sa parasjagu näpus oleva kraami, riietud sealsamas lahti ning hüppad tiiki impromptu päästeretkele, lootes parimat? Või, hoopiski, jääd küll seisma, kuid teed pilguga kiired arvutused, mõistad, et tiigi sügavus pole sugugi eluohtlik, korjad portfelli või poekotid maast taas ülesse ning jalutad edasi, peas mõlkumas mõte, et küllap keegi teine möödamineja vast ikka aitab ja kui ka juhtub, et ei aita, siis ega tiik Sinu kalkulatsioonide kohaselt ju eluohtlik polnudki ning lapsele tulekski kasuks karm närv ning varane täiskasvanulus. Ega järeltulev elu ju midagi ei kingi. Varasuvine käre tiigivesi vastupidi just karastabki, vormides lapsest kiirkorras alfaisase (või oma kohta teadva alfaemase), kes teab, et esmatähtis on võtmine, rinnaga tee rajamine.

Muidugi ma praegu liialdan, sest Oudekki point oli just nimelt tiigi eluohtlikkus, kuid ega's seda nüansi naljalt ei aduks, kui keskenduksime üksnes kommentaaridele, mida tema artikkel (ja teised sellelaadsed, nt Hille Hanso kirjutis viimases Sirbis) FBs genereeris (sootuks rääkimata Delfi/EPLi jm kommentaaridest).

Kogu see krempel tõi mulle esimese asjana meelde ülikooli algusaastate kursuse eetika alustest, mida luges oma ala väidetav ekspert prof. Margit Sutrop. Ei oska öelda, kuivõrd veidrikuks see tõdemus mind muudab, kuid varasest ülikooliajast vahest "värvikaim" loengumälestus ongi see, kuidas prof. Sutrop pakkus Vanemuise ringauditooriumitäiele agaratele tudengitele lahendamiseks järgmist "eetilist dilemmat."

On kaks ristteed. Ühel ristmikul on maas nuttev väikelaps. Teisel väike kassipoeg. Kummagi ristmiku suunas kihutavad autod. Valik on Sinu - kumma Sa päästaksid kindlast surmast?

Prof. Sutropi jaoks näis see "valik" pigemini olevat üks tüütu sõnakõlks. Nimelt oli ta seisukohal, et Sa pead päästma nutva imiku. Mingisugunegi muu lahend oleks mõeldamatu ja, siit johtuvalt, ebaeetiline.
 
Mina isiklikult ei saa tänase päevani päris täpselt aru, kuidas on võimalik nii väita. Oleks ju kõige eetilisem ning moraalseim pakkuda pinnas mõlema päästmiseks, s.t. kultiveerida vastajaid rakendama elavat, moraalset, kujutlusvõimet, püüdmaks selgeks mõelda, millised võimalused parasjagu käepärast võiksid olla (naljatledes: nt kõne sõbrale). Aga nõuda sealsamas kategooriliselt, et vali üks kahest? Ja veel enamgi, et ühe valimine oleks justkui väärtuslikum? Siin näivad eetika- ja moraaliküsimused olevat juba tagapeeglis, asendatuna praktilise jumala mängimisega. 

Sellegipoolest arvan ma, et selle tõiga meenumine on mõneti märgilise tähtsusega, kuna paljuski peegeldub ka loetud kommentaaridest säärast kategoriseerimist. Kui mitte täielikult, siis kindlasti osaliselt.

Nii muunduski tagasiside eeskätt Oudekki arutlema kutsuvale, paljuski teoreetilisele käsitlusele pagulasteemadel ei millekski enamaks kui lainetena kaikuvaks teemavariatsiooniks. Aga mis meie lastest saab? (Propaganda!) Aga mis meie töökohtadest saab? (Propaganda!) Aga mis meist saab??? Meie. meie. meie.

Praegugi veel loen, et

tuleb leida põhjus ja see likvideerida, muidu paranemist ei toimu. Kes on nende sõdade taga? Kes viib Aafrika ja Lähis-Ida riikidesse "demokraatiat" pommide ja sõdadega. Eks see riik võtku ka pagulased enda ülalpidamisele.

Jah, tõepoolest. Ei saa just vastu vaielda, et teatud suurriikide sitasti varjatud demokraatialoori varjus on koloniaalpoliitika aastal 2015 veel vägagi "in." Samas on aga veidi lühinägelik nõnda sajatada ja samas kasutada bensiini, mille originaalallikaks on nafta; ja nafta pärast - nn behind the scenes - kogu see kurbmäng suuresti ju käibki. See ja suurriikide mehelik-militaristlikud, sorri, "demokraatiat toovad ja vabastavad" egod. Aga lahendus: ära siis autoga ka sõida, eks? Muidu annad Sinagi oma osa sellesse, et "paranemist ei toimu." Demand-supply, onju. Said ju idikad väited ritta, eks? Jep. Täpselt sama nürid kui see, mis mind nõnda mõtlema pani.

Muuseas, aga räägime faktidest.

Ameerika Ühendriigid on nt Somaali põgenikke vastu võtnud küll, aga ma arvu parem siin ei maini, kuna selles on rohkem numbrikohti kui 326-s ning ehk keegi lugejaist minestab. [Disclaimer: kliki linki omal vastutusel.]

Võrdluseks, eestlane hakkas väga hakkajalt välja rändma juba varakult ja tegi seda sealt alates - sageli olude sunnil - ka järjepidevalt. Juba 19. sajandil jõudis meist tervenisti 10-15 000 USAsse. Mitte 326. Isegi mitte 326 + pered + viiekümneviies nõbu Kapa Kohilast koos oma suguseltsiga. Vaid üle 10 000. Eks muidugi, alati võib ju argumenteerida, et küllap ikka võeti terved suguvõsad ühes. I dare you, do just that.

Ma muudest - võrreldavaist, pagulasteemalistest - rännetest parem ei räägigi. Lugege ise (väike vihje: ikka tuleb suurem arv kui 326 + pered/suguvõsa ja ikka võeti vastu). (Oh seda õudu, mida Rootsi põlisrahvas küll tundma pidi ja tõesti, sellist tsitadelli-rehepaplust ei võtaks isegi vastu, kui valida antaks.) Point on, et juba 1830nda aasta paiku võeti mingeid tegelinskeid kusagilt kaugelt Euroopa idapiiri august mõnusalt vastu. "Ameerika rahvus" (jah, ma tean, et paradoksaalne fraas, kuid for the sake of argument) polegi veel hukka saanud. Isegi sajand-kaks hiljem, uskumatu. Rääkimata Rootsist.

Aga teate, millist juttu need numbrid räägivad? Need "faktid," mida kõik "naiivse" pagulaspoliitika tulihingelised vastased järjepanu nõuavad. Need faktid räägivad sellest, et maatriksieestlane üksnes võtab. Mentaliteet on midagi umbes, et "maailm on minu austrikarp, ise püüan, ise söön, ise viskan ära!" Kuid kui oleks tarvis ka anda, käitub nagu Tõnisson, "no ei raatsi nagu, endalgi vähe teist."

Ja muidugi räägib see ka muist soodumustest, mida veel mõne kuu eest kergeusklikult ei arvanudki, et väikeses Eestis eksisteerib.

Hiljuti märkis Kaarel Tarand, et oma teataval varjatud kujul valitsuse arvamus "enamusest" (ja selle teatavaist esikõnelejaist) ju ei erinegi. Kui vaagida selle väite paikapidavust üksnes pildi abil Tsahknast Vao pagulaskeskuses, siis on tõesti edasised sõnad ja juurdlemised tarbetud.


















Paistab, et lugulaulud positiivsest immigratsioonist ning aafriklaste eelsoodumusest kohe kindlasti valgeid naisi vägistada on oma töö teinud. Kaastunne, moraalne kujutlusvõime, kui adapteerida Ameerika kirjandusteadlase ja moraalifilosoofi Martha Nussbaumi (1992) terminit, mõistmaks Sinust vägagi eristuva inimese läbielamisi, loomulikult ei saagi sellises pinnases idaneda.

Naasegem lõpetuseks päises tsiteeritud Hannah Arendti juurde. Sealsamas toob ta veel kõneka paralleeli Piiblist, Esimesest Moosese raamatust, kus - ehkki erinevad evangeeliumid tõlgendavad kirjapandut erinevalt - seisab, et "Male and female created He them" (Arendt 1958/1998: 8). Arendt viitab siin seega tõlgendusvõimalusele, et Jumal mitte ei loonud Meest ("the man") ning naist, hiljem, tema "küljeluust," vaid tema loomisteoks oli nemad.

Ehk teisisõnu, oma seitsmendal loomispäeval pani ta aluse "inimtegevuse konditsiooni paljususele [plurality], kuna kõik me oleme sama, see tähendab, [me kõik oleme] inimesed, [ja me oleme seda] sellisel moel, et keegi pole kunagi samasugune kellegi teisega, kes on elanud, elab või saab elama" (ibid.). Sellele vaatamata tingib "inimseisundi," Arendti kohaselt, teiste kohalolu. Läbi ühtsete ning ühiste tegevuste, läbi "konsistentse teiste kohalolu," saab inimelu kui selline võimalikuks. Igaüks saab olema läbi - ning tingib - teise. Vastasel juhul, s.t. siis, kui "töötatakse, toodetakse ja ehitatakse maailma, milles elunetakse üksnes omaette," hoiatab Arendt,


kaotakse see eriline inimlik kvaliteet ja ollakse pigem Jumal - muidugi mitte Looja kui selline, aga jumalik demiurg, nagu teda kirjeldas Platon ühes oma müütidest.
(ibid.: 22)

5/6/15

Põlistatusest ja põlastamisest

Käesoleva nädala koidik tõi - nagu parimatel päevadel ikka - varahommikuse päikesesira ning entusiastliku linnulaulu akna taga. Hetkeks oli rõõmu, tõelist rõõmu varakevadise looduse (t)ärkamisest. Kuid siis, järsku, kärgatas üks pauk. Teate küll, sellist seest õõnsakstegevat tüüpi, mis tekitab, nagu öelda tavatsetakse, "klombi kurku." Vahest oli see seletatav sellise äkilise hirmutundega, mida ehk koheselt ei mõistnudki täielikult verbaliseerida. Selline 'süda aimas halba' tunne. Ent siis linnulaul vakatas. Varblane aknalaual potsatas elutuna juba kasvama asunud murulehtedele ning sel momendil ma viimaks hoomasin juhtunut.

Rohelusest, päikesepaistest ning ilmsüütuist, laulda nautlevaist varblasepoistest mu aknataguses ruumis polnud väärilist vastast jõuga sisse murdvale maailmale, väidetavalt vabale maailmale, demokraatiale, mis armastab järjepanu rõhutada, kuivõrd oluline roll tema püsimajäämisel on sõna- ja mõttevabadusel. Jah, tõepoolest, näib olevat üdini taunitav antud tõika kuidagiviisigi vaidlustada. Sõna- ja mõttevabadusel on kaheldamatult hindamatu väärtus, kuid on tal ka hind? Saaks talle omistada nn hea maitse piirid (nagu inimestele meeldib tihtilugu väita seoses mistahes kunstivormidega), mille ületamine, või, millega vähemal-rohkemal määral sihilikult flirtimine tooks kaasa omamoodi vastandreaktsiooni, kus seesamunegi "vabadus" retroaktiivselt õõnestub?

Viimased nädalad (ja nädalapäevad) on eesti rahvale tutvustanud mitmesuguseid hakkajaid, teadjaid, ülimalt reljeefse väljenduslaadiga suleseppi. Küll on täiendatud meie ajaloolisi teadmisi ("Varasemalt rändasid neisse kolme riiki [ --USA/Kanada/Austraalia] välja valged eurooplased, keda «uuel maal» midagi head ei oodanud. Tuli endale ise relvaga teed rajada ja kõike nullist alustada. Kes läbi lõid olid parimad ning selle mentaliteedi ja genofondiga pandi alus õitsengule. See oli positiivne immigratsioon." - G. Kirsberg Vabaerakonnast (28.04.2015, Postimees)),

küll otsekui tõsiasjalikult mööndud, et isegi nadi elu seal Tallinna "vene linnaosades" tõotab peatselt assortiid lisajubedusi ("Lasnamäel õhtuti jalutades (ilmselt ei julgekski siis enam keegi oma jalga tänavale tõsta) ei kõnniks vastu mitte vene noored, kelle dressidel kirjas: «Россия», vaid moslemid, kes ilusat valgenahalist tütarlast nähes teatud tagamõttega plaani haudma hakkaks; ning endise naabritüdruku «Koerapolka» asemel kõlaks viis korda päevas jorisemisi Meka suunas. Nimelt levib Aafrika mandril uskumus, et AIDSist on võimalik vabaneda, vägistades valget naist. Juba praegu on Eesti HIVi levimuselt number üks Euroopas." - S. P. Pukk, "Sinisest Äratusest" (3.05.2015, go figure jälle PM).

Teate, mille poolest Eesti Euroopas veel #1 on? Nagu äsjane sotsiaalse arengu indeksi uuring tõdeb, olla Eesti immigrandiküsimuses üks maailma sallimatuimaid riike. Põhjust ei pea muidugi just tikutulega otsima, preili Pukk juba vihjas ära. Ikka need kuradi venelased, eksole. Elavad siin juba mitmeid sugupõlvi, on okupandid, keelt ära õppida ei viitsi, muutkui kõnetavad Sind oma peremeeskeeles ja ära nad raisad, sisserännanu pojad ja muu kaader, ka ei tiku. Muutkui aga elavad meie maal, söövad meie rukkist küpsetatud leiba ja valivad ainult ja alati Savisaart. No ei lähe nii ju mitte.

Aastate eest keskkoolis olin kohustatud (väga-väga) algtasemel vene keelt õppima. Õnneks kestis asi ühe semestri, sest oleks kauem väldanud, oleks õpetaja minuga sellegi meelerahunatukese minetanud, mis talle muidu alles jäi. Sain armust nelja, sest elementaarse, pähe õpitud lookese kodukesest ja koerakesest sain hädaga ära pursitud, kuid eelneva kogemuspagasi valguses kirjutama mind ei pandudki. "Rääkida Sa oskad, kuid kirjutamine on täiesti sussid püsti." Vahepeal on ca 10 aastat mööda saanud, kuid mäletan neid sõnu siiamaani. Tõtt-öelda, veidi nagu häbi on. (Seda enam, et keegi kunagi nagunii ei usu, et kuidas ma siis vene keelt ei oska. Vene nimi, kamoon.)

Tõe huvides olgu öeldud, et ega ma rääkida ikka ei oska küll, mõningaid sõnu tean ehk, kui väga vaja. Aru aga saan. Lapsepõlveaegsete vene keelde dubleeritud seebikate tõttu. Seega, kui tänaval liginetakse ning küsitakse vene keeli, et kus on see või see tänav või et mis kell on, saan ma aru küll, aga vastata oskan üksnes, et "nje gavarjuu pa russkije." Mõni küsib siis eesti keeles üle, vahel täiesti korrektselt, mõni tõepoolest "umbkeelselt," mõni kehitab lihtsalt õlgu ja läheb edasi. Ma siis kehitan ka õlgu, küll keegi teine aitab, mis parata.

Võõrkeele õppimine pole just lust ja lillepidu ning üldiselt pole keel miskit sellist, mis otsekui maagiaga inimestele külge pookub (iseäranis vanematele). Võidakse tõesti isegi aastaid väisata va sedasama võõrkeelset keskkonda, kuid ei näkka, mis sa teed. Vene pensionärid, kes ammu-ammu enne Eesti iseseisvumist juba siia elunesid, vahest tõepoolest ei räägi puhtast kiusust. Et noh, vaata, ma tegelikult oskan küll, aga vot nimelt, Sa okupeeritud eestlaseniru, ei räägi. Selleks, et siis saad Sa jälle minna ja tuttavatele kohvilaua taga sajatada, et kuradi tibla, küsis kella vales keeles, käigu ära Putini juurde, seal parem (for real?)

Aga ehk on ta kellegi vanaema, või, liiatigi, kellegi vana-vanaema ja see "keegi" (ja omakorda tema vanemad) räägib/räägivad täiesti vabalt eesti keelt? Vb on nad aastaid hoolikalt õppinud, vb omandanud oskuse puhtalt vastavas keskkonnas eksisteerimise teel (mina olen nt inglise k. korralikul tasemel õppinud aasta ülikoolis ja keegi pole veel kobisenud, et keel sakib ja ing. k. dissertatsiooni mõte mata kohe maha) - ühesõnaga, iga inimene on erinev, eksole. Mu point on, et ühe (või ka mitme) põhjal ei saa ju sildistada kõiki, ja hullem veel, sootuks nende väljasaatmist (minemist) nõuda. Siis jääks ju keegi emata, keegi teine vanaemata. Inimene on sihuke loom, kes eluneb - ja areneb - relatsioonis teistega, oma pere ja suguseltsiga, sammuke laiemalt sõprade ja tuttavatega, ja veel mastaapsemaltki, osisena ühiskonnast.

Ma ei osundanud "pere[dele] ja suguseltsi[dele]" just umbropsu. Teatud FB lõimudest kõlas mitme päeva eest läbi, kuivõrd jube see ikka on, et vaata, tead, üks venelane "lõugas mu akna all vene keeles." Tõepoolest, maailma lõpp as we know it. See kuradi venelane rääkis võib-olla oma sõprade, võib-olla oma perega ja julges seda teha oma emakeeles. Aga Sinu sensibiilsus sai hoobi, otsekui nokaudi, millest enam toibuda ei suuda. Kui suudad, järelikult pole ikka see õige eestlane. Sest õige eestlane vihkab igasugust venelast, vaadakem kasvõi, mida FB Uudiseid Ukrainast grupi iga viimsegi kui postituse alla koguneb. "Õiged helmed," vaat mis. Liiatigi, õige eestlane ei tuleks selle pealegi, et venelas(t)e nähes vene keelt rääkida. Oi ei, need venekeelsete dressikirjetega tüübid on ju okupandid ja peremeesrahvas, täiesti pohhui, kas neid häirib või ei. Kulubki ära, kurat. Pidid nad tulemasündima siia.

Jah, üsnagi introvertse inimesena meeldib mullegi "oma mull," kuhu aeg-ajalt mitte kedagi lasta ning pomiseda vaid iseette, nagu saabumatut kuuvalgusviirgu ning Ješuat ootav Pilatus. Aga pikemas (ja laiemas) perspektiivis see ju ei päde. Andkem endale ikka puhthumaanselt aru, eksole.

Aga aitab neist venelastest. Nad ongi pigem juba kahanenud eelroaks, mida tüdinenud pilgul mäludes jõuab lihtsalt järeltulev point värvikamalt koju. Räägime hoopis sellest, et juba õige pea jõuavad meieni afkrikaanimoslemhordid, kes Tallinna vene mägede venelased kas välja söövad või õpetavad ühiselt "ilusaid valgeid [eesti] tütarlapsi" vägistama, sest, noh, mõjub tervisele hästi. Rasside ja rahvuste segamine on väär (seda enam, et as per Kirsberg/Duke topeltkombo, "must" lihtsalt on lollim noh), kõik peaksid olema omaette (mäletate, kuidas Madison intervjuus tõdes, et Keenia "rahvusriigi" vastu pole tal midagi, senikaua kuni see Keenias on) ja kui kunagi vaja - siis, kui me pole enam hääbuv rahvas, kelle hääbumises on süüdi kõik teised - ,küll siis läheme ja teeme "positiivset immigratsiooni" kusagil. Senikaua, las upuvad seal Vahemerel, meil on niigi muud tegemist, vaja Soome tööle saada ja nüüd keerasid lillad veel kütusehinnad ka tuksi.

Muidugi, mööngem, et mitte kõik inimesed ole kaugeltki sellised nagu Pukk ja Kirsberg (ps. Mul on pr Pukist siiralt kahju, sest, tõepoolest, miskipärast rõhutakse rohkem tema vanusele, kui öeldule. Samas kui just selle öeldu tagapõhja, selle saamisloo üle peaks keegi pärima. Johtub see neist kurikuulsatest EKRE tagatubadest, kuhu "harimatu sportlane" Mait Riismann Mein Kampfi lugema saadeti? Või, võib põhjust otsida lähemalt, nt "sinise äratuse" enda ideoloogilisest lektüürist, a la "Elu on väeteenistus maa peal," mis propageerib mh vaateid moraalselt laostunud maailmast, kus ei jäägi muud üle, kui lõpeks "relvaga teed rajada"?)

Oli kord kiire jõuda ühele kohtumisele Tartus, Vaga Mama restos (äss koht, soovitan väga) ning juhtusin takso tellima. Taksojuhiks sattus üks tore mees, kes rääkis mulle, et kuule, muuseas, selle antud resto omanik/peakokk on mul väga hea sõber, tunnen hästi nii teda kui tema (eesti) abikaasat ning oleme koos kordi jõulusid veetnud. Mõelgem nüüd sellele hetke. Vaga Mama omanik (ilmselt seejubemoslemmurjam). Peab jõule. Peab jõule. Tagatipuks, mitte üksnes omaette, naise integreerival survel või misiganes, vaid laiahaardelisemalt, üheskoos kirju seltskonna sõpradega. Unustab ta sealjuures oma emamaa/keele/kultuuri? Vaevalt. Peab ta end kuidagiviisi paremaks? Vaevalt. Ta lihtsalt ühelt poolt naudib professionaalsel tasandil kokkamist ja teisalt võtab viimast uuest elukeskonnast. Kokkamine on tema elukutse. Ju seetõttu ta Eestisse tuligi. Vahest ka põgenes millegi/kellegi eest, aga loeb see lõppude lõpuks midagi? Ta on siin. Ta on osa Eestist. Kas oleme tõesti juba unustanud, et aastate eest laulsime ühendavaid (ja meeliülendavaid) laulukesi a la "Minu inimesed"? Oh, wait, snap. Põline ollakse vaid kutsetega, õige jah.

Taksojuhihärra, samas? Tema kirjeldavast, ehkki lühidast jutust, lausa õhkus sõprust. Sõprust, mis oma idealistlikul, kuid kas tõesti üksnes lapsikul(?) tasandil peaks olema rahvuse- ja "rassi"pime. Live and let live. 

Miks see, isegi mõnevõrra imal, näide (ja järgnev üleskutse) mulle hetkel sedavõrd imponeerib, küsite?

Sest kõik "arvamusliidrid" räägivad mingisugusest näotust massist.

Teate küll, sellest "klombist", mis kurku tõuseb, ent mida eriliselt tähendusväärselt selgitada ei malda. Ja kui maad võtab tunne, et säärastest oskustest jääb vajaka, siis käibki ühel hetkel raks ära ning õuemurul justkui lebakski surmaagoonias varblane, samas kui aia taga irvitab põlvitav ning "[Meka poole] jorisev moslem." Või vähemalt Sa arvad nii, kuniks märkad, et revolver suitseb Sinu näppude vahel.

Ma palun. Rääkigem inimestest. Rääkigem inimeste lugudest. Ärgem unustagem, et Sa ise ei tahaks samavõrd, kui kusagil teises riigis Sinust õuduslugusid pajatatakse. Ent mitte neid, mida lõkketule paistel meelte ergutuseks ja naljaviluks vestakse ja mis on folkloristide (nagu mina) maiuspalaks. Vaid lugusid, mis on loodud tõsimeeli, kalkuleeritult, ringlemaks juhtivas ajakirjanduses, mitmeid kordi nädalas, vormimaks rahva muljet.