BSG Happend, but most likely nothing like this will never happen again.

Ma tegelikult võitlesin päev otsa sihukse alateadliku soovi vastu veel midagi kirjutada, nüüd juhtusin ma aga lugema veel üht blogisissekannet ja ei saa minagi enam otsusekindlalt vaiki olla.

James Hibberd, HollywoodReporterist, kirjeldab tundeküllast vaid sarja castile ning nende perekondadele mõeldud reedeõhtust screeningut Põhja-Hollywoodist. Vaatama asuti samaegselt televisioonivaatajatega, aga esmalt võtsid sõna nii mitmedki sarjaga seotud juhtfiguurid, sh Ron Moore, Edward James Olmos ning isegi Sci-Fi kanali programmingu juhtiv asepresident Mark Stern. Kõigest lähemalt, sealjuures paari sõnaga ka Hibberdi enda muljest, saab lugeda siit:
http://www.thrfeed.com/2009/03/the-battlestar-screening-finale.html

Ühesõnaga, muidu ma võib-olla polekski kirjutama asunud, aga Ron D. Moore'i, BSG looja, juhtivprodutsendi ning ka peamise stenaristi järgmised sõnad läksid mulle hinge:

"I really don't want this to happen, [t]onight there is a 'Battlestar Galatica.' Tomorrow there was. I'm sure there will be reunions and retrospectives and extended cuts -- and other ways for me to make money. And some solace can be found. But what has happened now. I'm looking out at faces here who are in anticipation of watching a new 'Battlestar Galactica' -- and that will not happen again."

Arvatavasti igavesti reflekteerib öeldu ka minu enese mõtteid. BSG film, mis peaks eetrivalgust nägema vist kusagil sügisel võib ju tulla ning olla isegi täesti hea (milles ma tegelikult ju eriti ei kahtlegi, olles juba paari BSG episoodi varal näinud, kuivõrd hea reshissöör suudab Olmos olla), aga see poleks enam päris SEE. Pole ju BSG puhul tegemist STARGATE SG-1'ga (ja ma ei too seda võrdlust sugugi mitte halvas valguses - on nimetatud samuti üks mu kõigi aegade lemmiksarju), millest filme vorpida saaks ju tegelikult lõputult. Ja teatud mõttes on seda ka juba tehtud ning võib-olla tehakse teatud mahus ka edaspidi. Ja siis on veel SG-A, mille MGM põhimõtteliselt selleks riiulisse tõstiski, et "filmid lihtsalt müüvad paremini". Mitte, et SG-A üldse kannataks äranimetamist üheskoos ülalmainitutega. Aga see selleks. Mida ma öelda tahtsin, on see pelk asjaolu, et BSG LUGU on otsa lõppenud. Alatiseks. Ükski film, kui tahes tasemel, ei suudaks seda enam elustada. Muidugi, kui välja arvata asjaolu, et sul on võimalik vähemalt veel ühekski korraks näha armastatud karaktereid ekraanilt vastu vaatamas. Paljuski nagu kunagised FARSCAPE'i filmifeatuurid, mis justkui samuti taaselustasid vanu mälestusi. Aga lõppude lõpuks ei olnud nemadki enam päris *see*. Oma eneseirooniliselt kurvhapul moel on see kõik isegi omajagu naljakas. On ju BSG "ring" täis sõna otseses mõttes. Kogu nelja hooaja pikune lugu, mis aegade jooksul tõi esile arvukalt paralleele ning tõsist kriitikat ka meie siitsinatse ühiskonna suhtes jõudis lõppude lõpuks otsaga MEIE juurde tagasi. Teadvustuseni, et ei, need karakterid ei olnud loodud sugugi mitte meie näo järgi, vaid olid hoopistükkis näoandjaks meile. Nad olid meie eneste sügavate vigade, valede valikute, karmide otsustega esivanemad. Need, kes vormisid ühiskonna, milles me elame täna. Loomulikult on see raske pill, mida alla neelata. Ja seepärast veereb ka enamus BSG finaali lõpuhetkeist nii mõnegi fänni silmi pilgutamatagi maha, aga minu jaoks on see midagi siiralt üllast - tõeline saavutus millegi ütlemiseks, mida tänapäeval televisiooniekraanilt just tihti ei öelda. Muide, kui täna TV3 seitsmeseid uudiseid vaatasin, jäi silma üks uudislugu, mis tutvustas mingisuguseid erinevaid imelikke masinaid, erinevates funktsioonides. Oli vist mingi omalaadne näitus või midagi taolist. Üks "leiutis" pärines vist Hiinast või igatahes kusagilt Aasiast ning kujutas endast lühidalt öeldes mingisugust erinevate toitude andmebaasi. Iseenesest ju ei midagi tähelepanuväärset, eks? But here's the kicker... Masina point seisnes nimelt selles, et sa asetad ta peale erinevad nö "toortoitained" ning tema teatab sulle seepeale, mida sa nendest teha saad, ühes vastava retseptiga. Tahtmatult liikus mu mõte seda kõike nähes BSG Time Square'le 150 000 aastat hiljem pärast kolonistide/cylonite elama asumist Meie Maale. Ja suurele ekraanile, mis näitas erinevaid pilte juba suhteliselt haritud välja nägemisega robotitest. Ekraan, mille all servas laiutas kiri: "Advancements in robotics". Kui kaugel, kui mõelda päris tõsiselt, ausalt ning realistlikult, üleüldse on aeg, mil meie kui inimkond, kahandatuna samalaadseks järjestsurevaks 50 000 pealiseks inimkarjaks, seisame samade valikute ees? Lihtsam ning kergem oleks ju mõelda, et midagi sellist ei juhtu ning et BSG oli ja on ju vaid tühipaljas telesari, peale selle veel "sci-fi". Aga õhku rippuma jääb ikkagi kergelt hirmutav tententslik what if?-küsimus. Et mis siis, kui cylonite kollektiivsel hübriidolemusel (kokku nägime me neid siis sarja vältel kolm, kui kaasaarvata ka Kara abikaasa Sam), oligi ja ongi oma alateadliku väljapurskega tegelikult rohkem õigus, kui igaüks meist mõelda tihkaks. What if...

All that is happend before, will happen again (?)

Ja kuigi BSG, mille vast põhilisemaks ning sügavaimaks iseloomustavaks sõnaks võiks pidada "valikuid", jätab ka otse keset oma coda't figuratiivse palli siiski meie kapsaaeda, ei näi kellegikõrgema nähtamatud saadikud - Caprica 6 ning Baltar (keda ma isiklikuks määratleksin kui "liigutajaid" - suunasid nad ju mõlemad oma vastavaid surelikke pooli [6->elav Baltar, Baltar->elav 6] võtma vastu teatud otsuseid ning sooritama teatud tegusid) - fakti, et meie kui tsivilisatsiooniga midagi teisiti võiks minna - just eriti tõsiselt. Tõsi küll, Kuuel püsib lootus, et vast Saatuslik matemaatika eksib vähemalt kordki ning muutujad ei korda ennast. Aga ometi näevad nemadki enda ümbruses paralleelseid märke, mis, kui asetada meid metafoorselt BSG konteksti (mida ma ju tegelikult siin viimased 100+ sõna juba teengi :) ), ei erine sugugi sajandite taguse esivanemateuniversumi hukku kuulutavaist märkidest:

Caprica 6: "Commercialism, decadence, technology run amok. Remind you of anything?"
Baltar: "Take your pick. Kobol, Earth-the real Earth before this one, Caprica before the fall."

Aga olgu. Käsi südamele pannes, ma võib-olla tõepoolest lihtsalt jahvatan siin selleks, et asjale mitte joont alla tõmmata (ja ma ei ütle nimelt, et 'peale'). Ainus ma muidugi ei ole, kellel huvi on, võib lugeda harukordselt mahukat sissevaadet BSG finaalile Chicago Tribune'i ajakirjaniku Michelle Ryani blogist:
http://featuresblogs.chicagotribune.com/entertainment_tv/2009/03/battlestar-galactica-daybreak-finale-moore-mcdonnell-olmos.html#more

Muuhulgas on tal seal ka intervjuu sarja looja Ron D. Moore'iga, kes nimelt kolm finaalvaatust kirjutas (juhuks, kui ma veel seda maininud ei ole). Ära toodud on ka transkript Ühendatud Rahvaste koosistumisest, kus Moore, Olmos ja mõni teinegi võtsid osa inimõigusi ning muud puudutavast ümarlauast/pleenumist, kus peamiseks jututeemaks oligi just see, mil moel on taolisi küsimusi puudutanud oma kulgemise ajal BSG. Äärmiselt huvitav lugemisvara (ja ma olen selle kõik isegi läbi lugenud, kaasaarvatud Ryani enda nägemusest kantud kommentaarid - tõsi küll, noid vast võib-olla mitte nii põhjalikult).
Teiseks heaks kirjutajaks on Alan Sepinwall, kes on TV kriitik The Star-Ledger'i juures. Tema nägemuse BSG finaalist võib leida siit:
http://sepinwall.blogspot.com/2009/03/battlestar-galactica-daybreak-part-2.html

Aga mis seal siis ikka. Nagu olen juba korduvalt ja ilmselt ära tüütamiseni maininud, oleks raske rääkida BSG erinevate karakterite lõplikust kokkuvoolavast terviklikkusest, sest juba ainuüksi see asjaolu tingiks selle, et peaksin olema BSG-st kirjutanud juba ammu-ammu. Jah, retrospektiivis on tõesti kogu südamest kahju, et ma seda ei teinud. Ja võib-olla teatud mõttes olekski etem, kui see bloog oleks alguseks peale käima läinud mingisuguse eesmärgiga. Kasvõi millekski taoliseks. Teisest küljest, ma vaatan siiski ääretult suurel hulgal sarju ning sellisel juhul ma kirjutaksin end varem või hiljem lihtsalt rumalamaks kui ma juba kord olen. Ja kunagi peab ju hing leidma aega õppimiseks ka (mida kusjuures pole viimasel ajal just palju ning ülehomme on mul juba miski töö miskite rahvapillide jm säärase peale [kes arvab, et ma olen väheke vale ala peal, say aye]). Ühesõnaga, niivõrd kuivõrd ma ka ei tahaks, erinevaist karaktereist eraldi vist siiski rääkima ei hakka.
Kui ainult, siis seda, et ütleks ära ühe väikse pisinägemuse, mida ma eneselt kohe üldse maha raputada ei saa. Ja võib-olla oli see lihtsalt mu liigselt seoseid otsiva kujutlusvõime kõrvalprodukt, aga... Eelnevalt sellele, kui kui meile näidatakse tänapäevast Times Square'i 150 000 aastat hiljem, zuumitakse pilt väiksele Herale, kes rohu sees ringi hüpeldes heidab korraks pilgu taevasse, jäädes tähelepanelikult silmitsema. Seejärel liigub kaamera linnulennult üle erinevate maa elementide (kõrb, mets et al) ning, jäädes lõpuks pidama suurlinna maketil, ilmub kiri: "150 000 years later". Kas ei oleks võinud mitte olla, et kusagil oma teadvuses, mis on kollektiivselt jagatud inimeste, cylonite ning eelkõige mõneti tulevikku ennustavate hübriididega, aimas väike eriline Hera kõike tulevat justkui ette? Küll mõistmatult ning alateadlikult, aga siiski. Ja kas sellisel juhul ei saanud see osa tema sisemisest minast, mis otsekui veel mäletaks aastatuhandete tagust tehnika võidukäiku Capricas ning mujal (ja sellega seonduvat saatuslikult tapvat uudishimu), justkui tema paremast poolest võitu?
Sest kuidas muidu oleks tema meie ühiskonna Eeva.

EDIT: Ahjaa, ja kõige viimase asjana! Tahaksin juhtida tähelepanu ka ühele võib-olla vähetähtsale, aga sellegipoolest äärmiselt teretulnud ning heale nähtusele - nimelt sisaldab mingi hetk välja tulev BSG S4 DVD laiendatud versioone, vist kui mu mälu mind ei peta, ca. 3'st episoodist, kaasaarvatud Daybreak'i teisest osast. Ilmselt lugesin seda kõike Ryani blogist ning detaile enam päris hästi ei mäleta, aga kõik need episoodid (ei oska samuti peast öelda, millised peale finaalosa veel kõne alla tulid - kuigi üks peaks olema ka see episood, millele Olmos reshissööriks oli) - või ka ainult finaal, täpselt ei meenu - peaksid olema kusagil 15-20 minutit tavapärasest pikemad. SO SAY WE ALL!!!

The Last Flight of Icarus (BSG - The Frakkin' Series Finale, Part II)

Lee: "Where are you going?"
Starbuck: "I don't know. I just know that I'm done here.
I've completed my journey and it... it feels good."

Raske on kirjutamist alustada, tõesti on. Aga eks oli see ju ka tegelikult juba ette teada, sel samal hetkel, kui ma sellisele mõttele üleüldse tulin. Oleks aga ka patt kirjutamata jätta. Nii et nii kurblik, kui hetke situatsioon ka poleks, teen ma siiski katset ka midagi siia, virtuaalsele paberilehele, kirja panna.

BATTLESTAR GALACTICA on läbi. Koidik (Daybreak - BSG kolmeosaline finaal) on otsa lõppenud ning BSG on kogu oma täiuslikkuses igaveseks õhtutaeva tähtedesse kirjutatud. Aga ta ei tõuse enam. Juhul kui, siis ainult taaskordseiks meenutusteks, mis pole ju enam muud kui vaid tühipaljad reflektsioonid olnust. Olgugi, et hiljem sel aastal, vististi sügisel kui ma ei eksi, jõuab ilmselt teleeetrisse (aga DVDle kindlasti) ka BSG film THE PLAN, pole see siiski enam see. Lugu kui selline on läbi. See oli kordumatu. Ja seda pole enam. Ega tule.
BSG finaal kergitas vähemalt minu hinges omalaadse tunnetemöllu. Ei, mitte vastakaid tundeid, vaid pigemini lõppude lõpuks justkui võitluse kurbustunde ning optimismi vahel. Optimismi seetõttu, et parafraseerides Kara Thrace'igi, olen minagi välja jõudnud rännaku lõppu ning õigupoolest ju tunne, mis mind valdab, on olemuslikult hea. Kuna nagu eelnevalt juba öeldud, on minu jaoks tegemist esmakordse n.ö tõelise 'loo lõpuga', jääb mul ainult kogu südamest loota, et nähtu ei jää oma headuse poolest sugugi mitte esimeseks ja viimaseks.
Kolmeosalisest "Koidikust" (esimene osa, standardpikkusega, jõudis eetrisse nädala eest; eile jõudsid eetrisse aga loo kaks ülejäänud osa, n.ö topeltpikkuses episoodina) on tegelikult üsna keeruline adekvaatselt rääkida, või vähemalt sel moel, et talle liiga ei teeks. Kõige lihtsamalt öeldes on tegemist ideaalse looga, kust viimsed aastate jooksul lahti hargnenud niidiotsad viimaks omati üheks tervikuks kokku seotakse.
Viimased paar minutit käesolevat kirjutades olen mõelnud, mil moel oleks kõige õigem BSG finaalosa sisust rääkida. Kuigi episoodi jooksul juhtub, saab teoks ning ilmneb paljusidki asju, on kuidagi vägivaldne lihtsalt külmalt mingisugust kroonikat kirjutada. Ja kasvõi ainuüksi läinud hooaega sõnadesse valama hakata oleks suhteliselt võimatu. Sellistel hetkedel ma kahetsen, et ma teatud sarjadest juba palju-palju varem kirjutama ei hakanud. Oleks vähemalt, kuhu toetuda. Aga nüüd libiseb pind käest. Võib-olla oleks sellisel juhul targem rääkida seda, kuidas siis lõppude lõpuks kõik lõppes. Kuigi ka see tundub omamoodi imelik, tuleb vist siiski selle variandi kasuks otsustada.
Mnjah. Ma just kustutasin kusagil pool lehekülge teksti ära, sest lihtsalt võimatu on midagi kirjutada, ilma pidevalt mitmeid osi või hooaegu tagasi vaatamata. Lihtsalt võimatu. Võib-olla peaks hoidma asja lihtsalt suhteliselt lihtsa. Kuigi ma ei tea, kuivõrd võimalik see on, ilma et ma end seepärast tagant järele halvasti ei tunneks. Sest täielik lõpp, viimane takt enne lõputiitreid ei ole õigupoolest ju midagi väärt, kui pole tausta, mis sellele eelneb. Võib-olla ma tegin üldse valesti, et sellest kõigest siin niiviisi lambist kirjutama tahtsin hakata. Aga okei.
Ilma pikema sissejuhatuseta... Lõpuks jõuti välja ühele planeedile. Rohelisele ning eluküllasele planeedile, mis otsekui kihas metsloomadest, joogiveest ja muust säärasest. Avastati, et planeedi kõige arukamad põlisasukad küttisid odadega, kandsid minimaalselt riideid ning mõni teadis isegi rääkida, et nad ei tundnud veel keelt. Battlestari neljaaastasele rännuseltskonnale oli tegemist aga paradiisiga, see oli koht uuteks, värsketeks algusteks. Algusteks, mis oleks valitult vabad tehnika koormast:

Lee: "I mean we can give them the...
The best part of ourselves.
But not the baggage.
Not the ships, not the equipment,
the technology, the weapons.
If there's one thing that we should've learned,
it's that, you know, our brains
have always outraced our hearts.
Our science charges ahead.
Our souls lag behind."


Uus ning süütu maailm, millesse sulanduda, alateadlikus püüdes seekord, seekord õieti käituda. Sel samal põhjusel saadeti ka kunagine inimkonna kosmoselaevastik teele päikese poole. Oma lõpu poole. Järele jäänud inimesed ning erinevad cylonimudelid jagati planeedi erinevate osade vahele laiali, omaette elu elama. Sealhulgas ka Helo ning Athena ja nende tütar Hera, pool inimene-pool cylon. 150 000 aastat läheb aga mööda ning me näeme tulede ning neoonekraanide säras suurlinna, kuuldes samaaegselt uudist tähelepanuväärsest leiust Tansaania aladelt, kust leiti fossiilsed jäänused noorest naisest, keda võidakse pidada 'mitokondriliseks Eevaks' s.t kõigi praeguste inimeste esiemaks ning kes elas c.a 150 000 aastat tagasi. Silma jäävad ka suured ekraanid, mis reklaamivad uusi etappe robootikas. Ja kõige selle taustal esitavad tavainimeste seal jalutavad ingellikud manifestatsioonid Gaius Baltarist ning Caprica 6'st igijäävalt retoorilise küsimuse:

"All of this has happend before, but the question remains. Does all of this have to happen again?"

Parafraseeritud küsimus sellest samast asjade tagasitulemise ideest, millest rääkisid nii mitmedki Cyloni hübriidid tuhandeid, tuhandeid aastaid tagasi.

Jah, tõepoolest. Lihtsalt niisama lõpuhetkeist rääkimine pole tegelikult midagi erilist. Vaja oleks rääkida vanast Adamast ja president Roslinist, Leest ja Starbuckist, Baltarist ja ka teistest. Neist igaühe lood ulatuvad BSG hooaegade taha, moodustades lõppude lõpuks tundeküllased osised kogutervikust, nõudes igaüks eraldi samaaegselt ka jäägitut kaasaelamist, armastamist ja viha. Ei ütle ma midagi uut, kui tõden, et õigupoolest jäävad BSG fundamendiks alatiseks karakterid. Karakterid, kes aastate vältel maadlesid oma erinevate elusaatustega, et lõpuks välja jõuda just nimelt siia samasse punkti. Punkti, mis on tehtud hüvastijättudest.

Kui aga kõik on nähtud ja võib-olla isegi osaliselt öeldudki, jääb üle tõdeda vaid üht. Kuigi inimrassi elukäik siin universumis võib tõepoolest olla pidev ringkäik taassünni ning läbikukkumise vahel, ning kõik, mis juhtub, võib tõepoolest juhtuda ka uuesti... Kardan ma, et see väide ei pea paika televisiooni kui sellise 'headuse' tuleviku osas. Kuigi alateadlikult loodan ma siiski, et võib-olla aasta, kahe ja vahest ka rohkema pärast ilmuks silmapiirile midagi taolist, mida ühel hetkel oleks võimalik valetamata võrdsustada BSG'ga, ei ole minus erilist lootust, et midagi taolist juhtuda võiks. Ja võib-olla, et see pelk asjaolu muudabki mind antud hetkel kõige kurvemaks.

Rännak on igaveseks otsa lõppenud. Ja kuigi tunne on tõepoolest hea, proijitseerib see ka mingisugust sisemist hingetühjust, mille tagasivõitmine on BSG filosoofia kiuste tagasipöördumatult võimatu.

Aitäh, Ron Moore ning David Eick!

BSG - The Frakkin' Series Finale! (part I)

Ongi siis see aeg käes. Nende viimase mõne aasta jooksul, kui ma erinevaid sarju täpsemalt ning sügavamalt jälginud olen, tuleb mul esmakordselt tegemist teha tõelise kaotusevaluga.

Nimelt kusagil viie tunni pärast saab viimsele teekonnale saadetud BATTLESTAR GALACTICA, kuna saab ära vaadatud viimne, kõigekõrgem olgu kiidetud, topeltpikkusega (1:35) finaalepisood, mis tõmbab joone alla ühtlasi nii läinud hooajale aga ka tervele sarjale kogu eelmise nelja aasta jooksul. Ma ei taha isegi mitte väita, nagu ma poleks antud hetkel ikka veel in denial selles suhtes. Aga juba loetud tundide pärast saab sellest reaalsus, mille eest pole paraku enam pääsu. Ja eks mingis mõttes polekski paratamatuse edasilükkamine ju eriti tervislik, või kuidas? Aga tõeline, käegakatsutav kaotusevalu seetõttu, et õigupoolest on minu jaoks tegemist esimese sarjaga, kus tõtt-öelda ju LUGU kui selline otsa lõpeb. Nagu üks tõeliselt hea raamat, mis ühel teatud momendil lihtsalt tervikuks transformeerumise läbi oma finishi leiab. Näiteks paljud mu 'kõigi aegade lemmiksarjadest' on omal ajal ja/või lähiminevikuski katkestatud, mis tegelikult ju lõppu kui sellist ei signaliseerinud. Tahtmise korral võisid sa isekeskis alati edasi mõelda, et mis saanud ning juhtunud oleks. Ainult sinu enese kujutlusvõime oleks sellisel juhul asjade piiriks. Aga mitte see kord. Ja see justkui ongi kõige kurvem, aga samas ka kõige tasuvam ning väärtuslikum kogemus. Minu puhul on muidugi omamoodi irooniline see asjaolu, et ausalt öeldes olen mina vaadanud BSG'd kõvasti vähem aega kui neli aastat. Kui ma õieti mäletan, sai sarja õieti vaatama hakatud kusagil 2007. aastal ning enamik osi kaesin ära USA streigiperioodil kui oleks pidanud, aga polnud veel uut hooaega. Ja viimase, s.o nelja hooaja alguseks sain seega minagi otsa peale. Nii et tegelikult on tegemist minu jaoks ehk isegi vähema kui kahe aastase kaasaelamise, mitte aga neljaga. Ja see fakt muudab lõppresultaadi isegi veel kurvemaks, sest ma tõesti ei tahaks olla sellisel positsioonil nagu ma praegu, või pigemini, kusagil 6-7 tunni möödudes olen. Tahaksin olla alguses või vähemasti keskpaigas, nagu ma olen nii mitmegi 'vana' ehk siis nüüdseks juba lõppenud sarjaga. Lõpp on midagi trööstitut, tagasipöördumatut. Lõpp pole tore. Eriti veel juhul, kui tegemist on tõelise visionääriga nn sci-fi, aga olgem ausad, ka draamasarjade hulgas. Lõpp pole tore, sest midagi taolist lihtsalt enam ei sünni (Okei, mul on alateadlikult suured lootused BSG 'spin-offile' CAPRICA'le, aga pole ju hetkel aimu, milline ja kuidas too olla võib - tõsi küll, praegu projektile castitud näitlejad on muljetavaldavad; nt Polly Walker ("Rome"), Paula Malcomson ("Deadwood") jt). Aga okei. Olen suhteliselt kindel, et kirjutan ka siia BSG finaali (ptüi, ütlesingi välja :( ) järgselt siia midagi, aga eks teatud mõttes saab see jutt olema küllaltki spetsiifiline, nii et ma ei tea, kuivõrd huvitav seda kellegil lugeda oleks (kui keegi üldse siin midagi lugeda viitsib). Aga ma lihtsalt leian, et arvatavasti pean ma oma tunded asja järgselt endast välja kirjutama. Ja arvatagu, mis tahes - selleks ju "blogi" ongi.

"So say we all!"