Nii, just sai DOUBT vaadatud ning mõtlesin natukene midagi ka kirjutada, enne magama minekut. Lihtsalt on selline tunne, et justkui peaks. Juba praegu. Tavaliselt ma nii kiiresti 'reageerinud' pole. Antud juhul aga tuleb vist kasukski.
DOUBT on film, mille temaatika evib õigupoolest igavikulisust. Traditsionaalsus ning sellele vastandumine on üks neist paaridest, mille käsitlemine on tegelikult ajatu. Ja kõige üldisemalt öeldes just nimelt see DOUBTis aset leiabki.
Katoliku kooli direktor, keda mängibki Streep, on 'vana aja' inimene. Rangus, kuulekus ning eelkõige traditsiooni hoidmine on mõisted, mis määratlevad teda kui inimest. Nende tugi annab talle kindlustunde, mis oma olemuselt on kõigutamatu. Seesama kindlustunne püsib samas ka aja jooksul välja kujunenud arvamuste sõiduvees. Võiks öelda, et ta mitte niivõrd ei hoia kinni 'vanast', kui on sügaval sisimas ka veendunud, et see on ainuõige samm. Muutuv elu ei luba tal aga enam kauemaks vanade arvamuste rahus-vaikuses edasi elada, progress murrab tasahilju sisse, soovitades kiriklike hümnide kõrvale ka ilmalikku muusikat, sõbralikkust, lähedust õpilastega. Ehk teisisõnu, olemist üks rahva hulgast. Ilmselgelt see aga ei meeldi talle. Oleks vale öelda, et mõte 'võimu' rahvalikust suhtest 'rahvaga' tekitaks temas ebamugavust. Pigem ta lihtsalt ei pea seda õigeks. Ta leiab olevat võimatu leppida olukorraga, kus äkitselt kustuks piir ning tekiks midagi uut. Just nimelt uut. Ei ütleks, et ta oleks uuevaenulik, pigem ei näe ta selles lihtsalt mõtet. Kõigest sellest lähtuvalt ei ole ta algusest peale ka nö samal lainel ühe preestriga (Hoffman), kes peab samas kirik-koolis iganädalast teenistust ning on samaaegselt ka tihedas läbikäimises koolis õppivate poistega. Naine otsesõnu ei mõista teda. Ta ei saa aru tema kihutuskõnelistest jutlustest ja tema vabast maneerist. Temale, kui vaoshoitud, aga samas kollektiivselt kardetud, juhile on see lihtsalt arusaamatu. Siis aga juhtub midagi. Tekib kahtlus. Kahtlus, et võib-olla, äkki tegi preester ühe poisiga privaatselt midagi siivutut. Ja kõige tipuks veel kooli ainukese mustanahalise õpilasega, kellel pealtnäha kõik hästi läheb, aga keda õigupoolest siiski ei sallita ning kelle kodune elugi suurt parem ei ole. Preestrist on poisile vast ehk ainukene lohutus ja tugi raskel ajal. Sõprus õpilase ning nn õpetaja vahel on aga miski, mis kooli direktorile pähe ei mahu. Ta on veendunud, et selle kõige taga on midagi. Mingi vajadus, mingi salamõte. Mõnevõrra iroonilise alatooniga jääb ta aga oma tõestuseesmärgis üksi. Poisi emagi ei taha sellest midagi kuulda. Võiks öelda, et teatud mõttes on ta rahul, et tema poeg on leidnud justkui isafiguuri, kes tal kodust vajaka on jäänud. Seda enam, et poiss pidi koolis olema vaid loetud kuud, et seejärel keskkooli edasi minna. Just nimelt seda asjaolu aga direktrissist nunn ei mõistagi. Kuna ta on võimetu aru saamaks täiskasvanu ning lapse vahelise sõprussideme võimalikkusest, näeb ta ema reaktsioonis vaid vaikset ära talumist, sõnatut 'midagi nagunii muuta ei saaks' alatooni. See kogemus mõneti hirmutab, aga teisest küljest ergutab teda tagant. Uuel kohtumisel preestriga esitab ta viimasele ultimaatumi, tõdedes, et ta olla helistanud mehe viimasesse kogutusse ning sealt üht-teist selle kohta kuulnud, miks ta lahkus. Preestrile on see põhimõtteliselt viimane piisk karikasse. Ta astub küll tagasi, aga vähemalt pealnäha mitte seetõttu, et ta oleks süüdi. Ta lihtsalt annab alla, jõuetu edasi võitlemaks, sest ta näeb selle mõttetust. Kõige hirmsam inimene on see, kelle arvamused on kõigutamatud. Inimene, kelle hoiak on külm ning kalk ja isegi vast ei tundu päris inimesena. Sest õigupoolest just nimelt seda range direktriss preestri jaoks tähistaski. Inimest, kes röövib sinult inimlikkuse, kustutades seeläbi leegi sinu hinges. Kes paneb sind arvama, et inimlikkus on vale ning rumal samm. Parim näide siinkohal oleks ilmselt Amy Adamsi mängitud õde James, kes tegelikult kujutab kõige lihtsamalt ning tõetruumalt tavalist inimest, inimest, kes naudib oma elu ning oma tööd, aga kes on võimetu endalt maha raputama seda väikestki kahtlusepiiska. Inimest, kes mingi teatud perioodi vältel on kahevahel, kas uskuda või mitte. Inimest, kes isegi kasvõi hetkeks püüab asetuda oma autoriteedi kingadesse, kasvõi lihtsalt sellekski, et enda jaoks oma positsioon elus selgeks mõelda. Nagu ilmselgelt arvata võibki, räägib DOUBT eelkõige kahtlusest. Kahtlustest, mida tugevamadki meist sageli tunnistada ei taha, aga mis, kasvõi meist sõltumatuna, eksisteerivad. On keeruline, kindlasti mõneti ka retooriline küsida selle järele, kumb siis õigupoolest on õigem tee: kahtlus või kindlustunne? DOUBT leiab oma lõppresultaadis, et kahtlus siiski seljatab kindlustunde, kuna kasvõi väikesestki kahtlusussist tavaliselt piisab. Kuivõrd õige on, et kahtlemine defineerib inimest kui sellist rohkemgi kui kindlustunne, on juba omaette arutelu. Võib-olla näitabki DOUBT viimase küsimuse mõttetust vast ehk kõige selgemini. Kumbki neist pole individuaalselt võttes täielikud, inimlikkus tuleneb mõlema tasakaalust, inimhinge balanseeritud uunikumist...
Brr, jätkab kunagi teine päev, enne kui liiga rumalat juttu ajama hakkan. Seda ning selgema peaga mõeldes oleks kindlasti veel üht-teist lisadagi vaja. Nii et...
1/24/09
1/15/09
Battlestar Galactica S4 p2 - 16.01.2008 & LOST S5 - 21.01.2008
Ega mul palju aega kirjutada ei ole, aga...
tahtsin lihtsalt väljendada oma üüratut rõõmu, et varsti-varsti on tõeliselt kvaliteetne televisioon jällekord tagasi! Kuigi DAMAGES algas juba nädala eest ning õigupoolest täna on plaanis selle nädala osa ära vaadata (mis jõudis USAs eetrisse eile), siis juba ülehomsest, saate aru, ÜLEHOMSEST, näeb järgmised 10 laupäeva BSG saaga lõpposi. Ei taha ausalt öeldes veel eriti mõelda sõna 'lõpp' peale, aga tõsi ta on, et praktiliselt kahe ja poole kuu pärast saabub üks laupäev, mis saab olema ääretult, ääretult kurb... Aga see selleks.
Täpselt, uh, täna nädala pärast näeb aga ära ka kaks verivärsket LOSTi osa. Uus, viies hooaeg (khm, kuigi ka eel-viimane, aga ses suhtes olen ma eitavas staadiumis antud hetkel...) stardib USAs põhimõtteliselt seitsme päeva pärast. Kas pole mitte elu tegelikult tore, või mis?!
Aga okei, edasi Toropi esseedesse süvenema...
tahtsin lihtsalt väljendada oma üüratut rõõmu, et varsti-varsti on tõeliselt kvaliteetne televisioon jällekord tagasi! Kuigi DAMAGES algas juba nädala eest ning õigupoolest täna on plaanis selle nädala osa ära vaadata (mis jõudis USAs eetrisse eile), siis juba ülehomsest, saate aru, ÜLEHOMSEST, näeb järgmised 10 laupäeva BSG saaga lõpposi. Ei taha ausalt öeldes veel eriti mõelda sõna 'lõpp' peale, aga tõsi ta on, et praktiliselt kahe ja poole kuu pärast saabub üks laupäev, mis saab olema ääretult, ääretult kurb... Aga see selleks.
Täpselt, uh, täna nädala pärast näeb aga ära ka kaks verivärsket LOSTi osa. Uus, viies hooaeg (khm, kuigi ka eel-viimane, aga ses suhtes olen ma eitavas staadiumis antud hetkel...) stardib USAs põhimõtteliselt seitsme päeva pärast. Kas pole mitte elu tegelikult tore, või mis?!
Aga okei, edasi Toropi esseedesse süvenema...
1/14/09
Mnjah, Gloobused 2008
Nujah, et siis vaatasin ka l6puks gloobuse shõu ära. Oleks eile vaadanud, aga Pulp Fiction oli ju! Igatahes...
Ma olen suhteliselt palju ikka üllatunud antud hetkel. S.t käsi südamel võin öelda, et Slumdog meeldis mullegi väga, aga kogu nominentide hulgast PARIM film? No ma ei tea. Kyllap see on lihtsalt mingisugune sisemise liigutuse aspekt igal inimesel ilmselt. Sest kuigi ma tõepoolest tundsin äärmist kergust ning optimismi Slumdogi järgselt... Tundub, et tõelisest traagikast tulenev emotsioon kaalub eelmise siiski alla. Võimalik, et ma olen lihtsalt rumal ses osas. Aga raske on neutraalseks jääda, sest kuigi kõik filmid meeldivad, täidab vähemalt üks ju sind sellise teatava hää surinaga, mis veel mitmekski päevaks paigale sind jälgima jääb. Ja mina ei saa lahti mõttest, et isegi kui Slumdog ja Revolutionary mõlemad tõepoolest mu lemmikud on, siis hoidsin ma siiski rohkem pöialt viimasele. Tjah. Üldiselt ma arvasin üldse, et kolmel siiani minu vaadatud filmil pole mingitki lootust parima draama gloobuse kategoorias (Slumdog, RR ja Frost/Nixon) ning et hoopis Button võtab kõik ära. Aga mine võta näpust. Selle taustal võib-olla peaksin isegi õnnelik olema, sest ometigi ju üks mu viimase aja lemmikfilmidest võitis tervenisti 4 (!), kusjuures vägagi prestiizhet, gloobust. Aga ma lihtsalt ei saa lahti mõttest, et võib-olla miski ylejäänud kolmest (mida ma veel näinud ei ole) või siis RR (või F/N), oleksid võinud ka ju midagi neist saada. Kuigi süda tunneb vastupidist, siis paraku parima stsenaariumi minemisest Slumdogile saan ma aru, sest õigupoolest oli see ju ainus originaalstenaarium kogu kupatusest. Lootus jääb, et vast seepärast sai. Aga parima reshissööri osas ma ei oska midagi kosta. Oleks ju võinud Sam Mendes saada! Aga mida ma ikka paugun. Praegusel hetkel on paraku see paukumine liigagi enneaegne ka, sest nädalate pärast olen võib-olla seal maal, et nean kõiki maapõhja seepärast, et Button ei saanud midagi. Või et Doubt ei saanud. Või et Reader sai ainult kõrvalosa. Ega ju sellist auhinnajagamist, kus kõigega igati nõus oled, juhtub väga harva. Mis sellest, et õigupoolest eelmise aasta Oscarite jagamisel nii juhtus. Tegelikult on ju nauditav fakt hoopis see kuivõrd paljude tõeliselt heade filmide hulgast valida saab. Jube ju, kui oleks vaid ainult näiteks üksainus lemmik olnud. Aga okei.
Sarjade poole pealt läks asi suhteliselt metsa. Gabriel Bryne'le draama meespeaosa?! Absoluutne üllatus. Paistis rohkem sedamoodi, et eelmise aasta nominatsioonide puudumine tehti nüüd tasa. Samas, võib-olla mu mälu ka petab mind praegu ja tal siiski juba oli nominatsioon aasta tagasi ka. Aga ma olen piisavalt laisk, et kontrollida ka ei viitsi. Igatahes bollocks, et Jon Ham (Mad Men) ei saanud. Naispeaosa draamas on juba rohkem loogiline, kuna Glenn Close (Damages) polnud 2008. aasta jaoks kvalifitseeruv (oli 2007, sest siis Damages algas, praktiliselt terve 2008 oli paus - sari alustas alles nädal tagasi oma uut hooaega). Ühesõnaga, kuna selge võitja jäi välja, anti Anna Paquinile True Bloodis. Julgeks pakkuda, et esimest ja viimast korda ka. Olgu õnnelik.
Et siis jah. Ei teagi ausalt öeldes, kas nutta ja naerda, või mõlemat segiläbi. Kui nö ametlikult võtta, siis on Slumdogile rasvane tsanss Oscaritelgi täielikke laineid lüüa. Mõtlesin siin isekeskis, et on ju tal õigupoolest juba kaks olulist tiitlit kolmest käes: kriitikute arust 2008 parim film ning seda ka gloobuste arust. Võib-olla tõesti teeb Slumdog seda, mis aasta tagasi Junol tegemata jäi. Kui jah, siis on vähemalt sõnum üllam kui aasta tagasi teismelise raseda puhul (for fuck sake eksole, keda kotib?). Jah. Olen eelarvamustega. Check. Pole ise näinud. Check. Ei kavatse ka. Check. Nii et sorry, kui kellegi meelekeeli vigastasin. Aga üldiselt on aasta 2008 auhinnad väga karmid, sest tõeliselt head kraami on palju ning auhindu ainult üks. Ja ega pole sugugi kivisse raiutud, mida keegi saab. Vähemalt aasta tagasi võis ses suhtes rahulik olla. Ahjaa. Veel üks asi.
Kuigi Leo oli absoluutselt VÕRRATU, ausalt, RRis, ei saa ma sugugi pead norgu lasta Rourke'i draama meespeaosa võidu puhul. No oli teenitult. Oli. Tõesti oli. Aga RRist rääkides, vähemasti Winslet võitis naispeaosa draama. Niiet õiglus siiski valitseb. Olgugi, et subjektiivne.
Ma olen suhteliselt palju ikka üllatunud antud hetkel. S.t käsi südamel võin öelda, et Slumdog meeldis mullegi väga, aga kogu nominentide hulgast PARIM film? No ma ei tea. Kyllap see on lihtsalt mingisugune sisemise liigutuse aspekt igal inimesel ilmselt. Sest kuigi ma tõepoolest tundsin äärmist kergust ning optimismi Slumdogi järgselt... Tundub, et tõelisest traagikast tulenev emotsioon kaalub eelmise siiski alla. Võimalik, et ma olen lihtsalt rumal ses osas. Aga raske on neutraalseks jääda, sest kuigi kõik filmid meeldivad, täidab vähemalt üks ju sind sellise teatava hää surinaga, mis veel mitmekski päevaks paigale sind jälgima jääb. Ja mina ei saa lahti mõttest, et isegi kui Slumdog ja Revolutionary mõlemad tõepoolest mu lemmikud on, siis hoidsin ma siiski rohkem pöialt viimasele. Tjah. Üldiselt ma arvasin üldse, et kolmel siiani minu vaadatud filmil pole mingitki lootust parima draama gloobuse kategoorias (Slumdog, RR ja Frost/Nixon) ning et hoopis Button võtab kõik ära. Aga mine võta näpust. Selle taustal võib-olla peaksin isegi õnnelik olema, sest ometigi ju üks mu viimase aja lemmikfilmidest võitis tervenisti 4 (!), kusjuures vägagi prestiizhet, gloobust. Aga ma lihtsalt ei saa lahti mõttest, et võib-olla miski ylejäänud kolmest (mida ma veel näinud ei ole) või siis RR (või F/N), oleksid võinud ka ju midagi neist saada. Kuigi süda tunneb vastupidist, siis paraku parima stsenaariumi minemisest Slumdogile saan ma aru, sest õigupoolest oli see ju ainus originaalstenaarium kogu kupatusest. Lootus jääb, et vast seepärast sai. Aga parima reshissööri osas ma ei oska midagi kosta. Oleks ju võinud Sam Mendes saada! Aga mida ma ikka paugun. Praegusel hetkel on paraku see paukumine liigagi enneaegne ka, sest nädalate pärast olen võib-olla seal maal, et nean kõiki maapõhja seepärast, et Button ei saanud midagi. Või et Doubt ei saanud. Või et Reader sai ainult kõrvalosa. Ega ju sellist auhinnajagamist, kus kõigega igati nõus oled, juhtub väga harva. Mis sellest, et õigupoolest eelmise aasta Oscarite jagamisel nii juhtus. Tegelikult on ju nauditav fakt hoopis see kuivõrd paljude tõeliselt heade filmide hulgast valida saab. Jube ju, kui oleks vaid ainult näiteks üksainus lemmik olnud. Aga okei.
Sarjade poole pealt läks asi suhteliselt metsa. Gabriel Bryne'le draama meespeaosa?! Absoluutne üllatus. Paistis rohkem sedamoodi, et eelmise aasta nominatsioonide puudumine tehti nüüd tasa. Samas, võib-olla mu mälu ka petab mind praegu ja tal siiski juba oli nominatsioon aasta tagasi ka. Aga ma olen piisavalt laisk, et kontrollida ka ei viitsi. Igatahes bollocks, et Jon Ham (Mad Men) ei saanud. Naispeaosa draamas on juba rohkem loogiline, kuna Glenn Close (Damages) polnud 2008. aasta jaoks kvalifitseeruv (oli 2007, sest siis Damages algas, praktiliselt terve 2008 oli paus - sari alustas alles nädal tagasi oma uut hooaega). Ühesõnaga, kuna selge võitja jäi välja, anti Anna Paquinile True Bloodis. Julgeks pakkuda, et esimest ja viimast korda ka. Olgu õnnelik.
Et siis jah. Ei teagi ausalt öeldes, kas nutta ja naerda, või mõlemat segiläbi. Kui nö ametlikult võtta, siis on Slumdogile rasvane tsanss Oscaritelgi täielikke laineid lüüa. Mõtlesin siin isekeskis, et on ju tal õigupoolest juba kaks olulist tiitlit kolmest käes: kriitikute arust 2008 parim film ning seda ka gloobuste arust. Võib-olla tõesti teeb Slumdog seda, mis aasta tagasi Junol tegemata jäi. Kui jah, siis on vähemalt sõnum üllam kui aasta tagasi teismelise raseda puhul (for fuck sake eksole, keda kotib?). Jah. Olen eelarvamustega. Check. Pole ise näinud. Check. Ei kavatse ka. Check. Nii et sorry, kui kellegi meelekeeli vigastasin. Aga üldiselt on aasta 2008 auhinnad väga karmid, sest tõeliselt head kraami on palju ning auhindu ainult üks. Ja ega pole sugugi kivisse raiutud, mida keegi saab. Vähemalt aasta tagasi võis ses suhtes rahulik olla. Ahjaa. Veel üks asi.
Kuigi Leo oli absoluutselt VÕRRATU, ausalt, RRis, ei saa ma sugugi pead norgu lasta Rourke'i draama meespeaosa võidu puhul. No oli teenitult. Oli. Tõesti oli. Aga RRist rääkides, vähemasti Winslet võitis naispeaosa draama. Niiet õiglus siiski valitseb. Olgugi, et subjektiivne.
1/10/09
"Hopeless Emptiness"
Et siis 2009. aasta esimene blogisissekanne. Tegelikult mõtlesin ma üksjagu aega, kas hakkakski praegusel hetkel midagi sisukamat kirjutama, sest pole ju õigupoolest eriti palju aega varieeruvate kooliga seotud kirjatööde kõrvalt. Aga ennast tundes ma tõtt-öelda teadsin, et ega ma piisavalt kaua vaiki ei püsi. Nii et siin ma siis olen, et jälle midagi laiadesse internetiavarustesse paisata...
Ütleksin puhtast südamest, et Sam Mendes'i uusim linalugu, REVOLUTIONARY ROAD, on praegusel momendil kergesti minu personaalne 2008. aasta lemmik. Emotsionaalne liigutustunne filmi järgselt (aga ka selle kestel) oli massiivne ning võrdsustub vast ehk ainult MAD MENi teise hooaja finaalepisoodiga. Irooniliselt on neil kahel tegelikult sisu isegi mõnevõrra samalaadne - maalivad ju mõlemad kujuka pildi 50-60ndate aastate Ameerika "ärevuse ajast" (tõsi küll, MAD MENi teine hooaeg käsitles juba veidike hilisemat ajalist perioodi). RR on adaptsioon samanimelisest romaanist, mille autoriks on samal perioodil elanud ning kirjutanud ameerika romaanikirjanik ning lühilugude autor Richard Yates. Kuna ma romaani ise lugenud ei ole, oli eile suhteliselt huvitav sattuda ühe kommentaari peale, mis nentis, et Mendes on selle tegelikult äärmise täpsusega filmilinale toonud. Filmi valmimislugu on omaette iroonia Mendesi enda aadressil, kellele Kate Winslet (tema abikaasa, muideks) oli romaani lugeda toonud ning soovitanud, et sellest võiks filmi teha. Seepeale oli Mendes aga lõpuks tõdenud, et ta justkui sarnast teemat ju juba käsitles (AMERICAN BEAUTY), aga film valmis sellegipoolest. Ja tänud. SUURED TÄNUD. Filmi lõppedes tundis ma, et selle nägemine oli olnud privileeg. Ja seda pole tänapäeval võimalik tunda just tihti, või mis?
Ütleksin ka seda, et senini on minu jaoks tegemist võimsaima näitlejamänguga, mida mul au vaadata on olnud. Ei saaks just öelda, et Leo mu lemmik on, aga fakt on see, et Frank Wheeleri roll RRis on tema eluroll. On lihtsalt võimatu teisiti mõelda. Ta oli lihtsalt sedavõrd võimas. Sama saaks öelda ka Winsleti Aprili kohta, mistõttu ma isegi võib-olla et mõistan, miks Winslet just selle filmi Gloobuste jaoks (ning arvatavasti ka Oscarite jaoks) primaarsena valis (ehk siis selle filmi peaosa nominatsiooniks esitada - valida oli tal siis kahe vahel, samuti põhimõtteliselt peaosa THE READERist, mis antud juhul Gloobuste puhul kõrvalosa nominatsioonina kirjas on - personaalselt ma ei oska midagi sisulist enne öelda, kui olen ka tolle filmi ära näinud. Ütleksin lihtsalt, et hetke emotsionaalsel tasemel mõistan ma tema otsust). Tõeliselt võrratud on ka vähesed kõrvalrollid nagu näiteks Michael Shannoni portreteeritud ausameelne, endisest matemaatikust praegune hull John (kelle ausus tulenes sellest, et tal polnud lihtsalt mitte midagi enam kaotada - elektriravi nimelt oli matemaatikagi tema peast minema koorinud) ning ka tema ema, keda mängib Kathy Bates.
RR on üdini traagiline lugu armastuse ning vabaduse lõikumisest. Küsimisest selle järele, kuivõrd võimalik on üleüldse mõte ühiskonna raamide ning reeglite alt pagemisest. On see ka tegelikult realiseeritav? Kas inimene saab anduda unistusele ning kõik muu kuradile saata? Kas armastus kahe armunu vahel on jääv või hoopis ajapikku kaduv kui tühipaljas illusioon, millesse uskumist võimendab ühiskondlik valelik naerunägu? Miks ei võiks ühiskond põhineda lootusel, selle asemel, et vormida ennastõgivaid sarnasusi, kes elutsevad tühjuses? RR küsib raskemaid küsimusi võimalikest. Küsimusi, mis, tõsi küll, eksisteerisid juba AMERICAN BEAUTY'ski, kuigi jah, pigem läbi tragikoomilise pale. RRis seevastu pole aga koomikale kohta, sest ausalt öeldes polegi ju millegi üle naeratada. RR esitab vaatajale loo inimese elutraagikast. Elust, millest puudub võimalus välja rabeleda. Elust, mis on soovide, aga ka indiviidi surmaks. Lugesin äsja veel üht kommentaari, mis nentis, et tegemist pole filmiga, mida isegi parimal sõbral vaadata peaks soovitama. See pole film, millest paljud aru saaksid või isegi tahaksid saada. Samaaegselt on aga tegemist linalooga, mis rebib südame seest neil, kellel on tulnud läbi elada hapuks läinud suhe, olles võimetud sealjuures midagi muutma. Olen täiesti nõus. Aprili ning Frank Wheeleri elud pole midagi kadestamisväärset. Pigem sümboliseerivad need elud otsekui raskekujulisi tooniandjaid hirmutavale arusaamale, et kunagi võid iseendki sarnaselt positsioonilt leida. See mõte kõlaks kui kahtlus suhte vajalikkusest üleüldse. Aga ometi pole see seda. Sest inimene on loodud lootma. Loodud unistama. Isegi siis kui tegemist on vaid õhkõrna kaardimajaga, mille väiksemgi tuuleiil laiali pillutab. Ja kõigele vaatamata kordab inimene oma vanu vigu. Ta loodab. Ta armub. Võib-olla inimesse, võib-olla unistusse. Aga siis kõik hajub. Esile kerkib argipäev. Ja tema ei hooli. Miks, oh, miks on siis inimene nii kuradi põikpäine?
Ütleksin puhtast südamest, et Sam Mendes'i uusim linalugu, REVOLUTIONARY ROAD, on praegusel momendil kergesti minu personaalne 2008. aasta lemmik. Emotsionaalne liigutustunne filmi järgselt (aga ka selle kestel) oli massiivne ning võrdsustub vast ehk ainult MAD MENi teise hooaja finaalepisoodiga. Irooniliselt on neil kahel tegelikult sisu isegi mõnevõrra samalaadne - maalivad ju mõlemad kujuka pildi 50-60ndate aastate Ameerika "ärevuse ajast" (tõsi küll, MAD MENi teine hooaeg käsitles juba veidike hilisemat ajalist perioodi). RR on adaptsioon samanimelisest romaanist, mille autoriks on samal perioodil elanud ning kirjutanud ameerika romaanikirjanik ning lühilugude autor Richard Yates. Kuna ma romaani ise lugenud ei ole, oli eile suhteliselt huvitav sattuda ühe kommentaari peale, mis nentis, et Mendes on selle tegelikult äärmise täpsusega filmilinale toonud. Filmi valmimislugu on omaette iroonia Mendesi enda aadressil, kellele Kate Winslet (tema abikaasa, muideks) oli romaani lugeda toonud ning soovitanud, et sellest võiks filmi teha. Seepeale oli Mendes aga lõpuks tõdenud, et ta justkui sarnast teemat ju juba käsitles (AMERICAN BEAUTY), aga film valmis sellegipoolest. Ja tänud. SUURED TÄNUD. Filmi lõppedes tundis ma, et selle nägemine oli olnud privileeg. Ja seda pole tänapäeval võimalik tunda just tihti, või mis?
Ütleksin ka seda, et senini on minu jaoks tegemist võimsaima näitlejamänguga, mida mul au vaadata on olnud. Ei saaks just öelda, et Leo mu lemmik on, aga fakt on see, et Frank Wheeleri roll RRis on tema eluroll. On lihtsalt võimatu teisiti mõelda. Ta oli lihtsalt sedavõrd võimas. Sama saaks öelda ka Winsleti Aprili kohta, mistõttu ma isegi võib-olla et mõistan, miks Winslet just selle filmi Gloobuste jaoks (ning arvatavasti ka Oscarite jaoks) primaarsena valis (ehk siis selle filmi peaosa nominatsiooniks esitada - valida oli tal siis kahe vahel, samuti põhimõtteliselt peaosa THE READERist, mis antud juhul Gloobuste puhul kõrvalosa nominatsioonina kirjas on - personaalselt ma ei oska midagi sisulist enne öelda, kui olen ka tolle filmi ära näinud. Ütleksin lihtsalt, et hetke emotsionaalsel tasemel mõistan ma tema otsust). Tõeliselt võrratud on ka vähesed kõrvalrollid nagu näiteks Michael Shannoni portreteeritud ausameelne, endisest matemaatikust praegune hull John (kelle ausus tulenes sellest, et tal polnud lihtsalt mitte midagi enam kaotada - elektriravi nimelt oli matemaatikagi tema peast minema koorinud) ning ka tema ema, keda mängib Kathy Bates.
RR on üdini traagiline lugu armastuse ning vabaduse lõikumisest. Küsimisest selle järele, kuivõrd võimalik on üleüldse mõte ühiskonna raamide ning reeglite alt pagemisest. On see ka tegelikult realiseeritav? Kas inimene saab anduda unistusele ning kõik muu kuradile saata? Kas armastus kahe armunu vahel on jääv või hoopis ajapikku kaduv kui tühipaljas illusioon, millesse uskumist võimendab ühiskondlik valelik naerunägu? Miks ei võiks ühiskond põhineda lootusel, selle asemel, et vormida ennastõgivaid sarnasusi, kes elutsevad tühjuses? RR küsib raskemaid küsimusi võimalikest. Küsimusi, mis, tõsi küll, eksisteerisid juba AMERICAN BEAUTY'ski, kuigi jah, pigem läbi tragikoomilise pale. RRis seevastu pole aga koomikale kohta, sest ausalt öeldes polegi ju millegi üle naeratada. RR esitab vaatajale loo inimese elutraagikast. Elust, millest puudub võimalus välja rabeleda. Elust, mis on soovide, aga ka indiviidi surmaks. Lugesin äsja veel üht kommentaari, mis nentis, et tegemist pole filmiga, mida isegi parimal sõbral vaadata peaks soovitama. See pole film, millest paljud aru saaksid või isegi tahaksid saada. Samaaegselt on aga tegemist linalooga, mis rebib südame seest neil, kellel on tulnud läbi elada hapuks läinud suhe, olles võimetud sealjuures midagi muutma. Olen täiesti nõus. Aprili ning Frank Wheeleri elud pole midagi kadestamisväärset. Pigem sümboliseerivad need elud otsekui raskekujulisi tooniandjaid hirmutavale arusaamale, et kunagi võid iseendki sarnaselt positsioonilt leida. See mõte kõlaks kui kahtlus suhte vajalikkusest üleüldse. Aga ometi pole see seda. Sest inimene on loodud lootma. Loodud unistama. Isegi siis kui tegemist on vaid õhkõrna kaardimajaga, mille väiksemgi tuuleiil laiali pillutab. Ja kõigele vaatamata kordab inimene oma vanu vigu. Ta loodab. Ta armub. Võib-olla inimesse, võib-olla unistusse. Aga siis kõik hajub. Esile kerkib argipäev. Ja tema ei hooli. Miks, oh, miks on siis inimene nii kuradi põikpäine?
Subscribe to:
Posts (Atom)