Dexter, “An Inconvenient Lie”: Vabastav ausus, mähku’nd pooltõesse

Nagu lubatud sai, siin siis mõningad mõttearendused DEXTER'i teise hooaja ühtekokku kolmandast episoodist, “An Inconvenient Lie"...

“And it’s the only voice you hear… the only voice you want to hear. And you belong to it.”

- Lila Tourney

___

But you need to stop running.”

- Frank Lundy

Tõik, mis DEXTER’i teise hooaja kolmanda episoodi – juhivprodutsent/stsenarist Melissa Rosenberg’i poolt kirjutatud “An Inconvenient Lie” – oma eelkäijaist minu silmis kõrgemale pedestaalikohale kergitab, johtub sellest, et NA koosolekud näikse Dex’i jaoks otsekui orgaaniliselt sobilikud olema. Nagu nähtu meile järjepidevalt mõista annab, veeretab Dexter päevi õhtusse valelikus konstruktis, eba-ilmas, mille ta on enda jaoks pindmise normaliteedi saavutamiseks ajapikku struktureerinud. Jah, kannab ta isegi permanentset võlskusemaski, kuid ka kõik see, mis teda ümbritseb – pereelu, korralik töökoht, kolleegide austus – pole midagi reaalsemat mitmekesistest lavatoendeist, mida ta väsimatult enese ümber kuhjanud on. Kuid lõppude lõpuks – kõigi esialgsete “kasvuraskuste” resultaadina - kord NA-s pulti seisnuna säärase olemusliku võltskuse elutähtsus hägustub – osaliselt, vähemalt.

Esiti pole koosolekutest osavõtt Dex’i jaoks midagi tõsiselt võetavat. Ta küll teeb selles, tema silmis igavaloomulises tsirkuses, kaasa, ent ainuüksi seetõttu, et Rita juures edaspidigi heas kirjas püsida. Ent suutmatus hingega asja kallal olla toob kaasa vaid paratamatu tagasilöögi, kui mees koosolekult enneaegselt minema tormab ning uustulnuka žetooni kaasa võtmata jätab. Nii üritab Dex veel teiselgi korral, nõustudes vastumeelselt, vastselt kätte jagatud žetoon pihus, ennast tutvustamagi – nagu värskele tulijale kombeks. Kuid tema huulilt ei page muud kui uued valed, uued üldsõnalised jamad. Don’t bullshit the bullshitter. Tema pilgud ristuvad ühe hetke ajel Lila Tourney’ga (kelle rollis võib näha võrratut, ja käesoleval juhul rabavalt sensuaalset, Jaime Murray’t) ja Dex – vahest alates sest’ momendist – mõistab isegi oma sõnade häbitust. Tema võltskus ei sobi sinna, sel pole kohta selles kinnises kogukonnas, kus pärisnime ütlemine võib-olla tõesti kohustuslik polegi, kuid kus see-eest väärtustatakse enamgi veel vääramatut ausust. Ja mõistagi on see Dexter’i jaoks raske, kuna tõeliselt, kohe päris tõeliselt aus, on ta oma elu jooksul olnud ju vaid üheainsa inimese – oma kasuisa Harry’ga.

Lila näeb koheselt “Bob”-i udutamisest läbi. Kust sa selle alla laadisid, addict.com’ist?, usutleb ta Dex’i hiljem – valeliku enesetutvustuse teemal - NA kõrval asuvas kohvikus kohvitassi taga. Ühtlasi jätkab äsjanimetet’ stseenis Lila peatselt ka monoloogiga, mis iseenesest ehk polekski sedavõrd mõjuv, kuid Murray võimas töö muudab selle konkurentsitult “Lie” narratiivseks haripunktiks. Naise jutustustus “vari-minast”, sellest igirõhuvast sosistajast, kelle sunduslikud sõnad hetkekski kõrvust kaikumast ei väsi – see hääl, mis sind igaveseks endaga ühte köidab, see, mille meeldevalda sa tahes-tahtmata kogutäielikkuses kuulud – esialgu tegelikult hirmutab Dexter’it. Intuineerib ta ju kiirelt, mida Lila silmas peab (ja laiendatuna ehk ka terve NA kogukond). On ju mehel endalgi “selle” kohta mäletatavasti oma määratlus - “sünge kaasreisija”. Nägemata Lila’s – või kasvõi kogu NA kogukonnas kui sellises – võimalikku mõistjat, arusaajat, adub ta esmalt ainuüksi ohtu. Ohtu, et seekord, seekord on keegi tema tõelisele Minale liiatigi lähedale jõudnud, lausa väljakannatamatult lähedale. Ja ta ei suuda seda taluda, näidates koju jõudes Rita’le küll uustulnuka žetooni, kuid püüdes naist tulutult veenda, et säärane koht pole siiski tema jaoks, et ta on võimeline probleemidega omaette toime tulema. Rita arusaadavalt aga seda seisukohta ei jaga ning saadab ta minema.

Kuid, olles eelnevalt täitnud oma “kaasreisija” küllastumata isu tapjast autodiileri näol, kes jahib üksielavaid naisi, naaseb Dex NA-sse, tehes nüüd aususes juba kannapöörde. Mitte päris täieliku, mõistagi. Kuid vaieldamatult taolise, mida ta iialgi varem teha pole söandanud. Dex’ile avanes nimelt võimalus, läbi suurepärase metafoorse sõnavara, ometigi kord rääkida kõigist neist tundmusist, mis tal sisimas ringi keerlevad. Tõsi, muidugi ta valetas, raamides oma sõnu sellisesse vormi, mida NA-kaaslased temalt eeldasid, kuid ühtaegu Dexter ka AVAS ennast. Ja seda polnud senini veel kordagi juhtunud, v.a teadupoolest Harry’ga. Ehk teisisõnu, otseselt tema “sünge kaasreisija” ei ühti küll ülejäänute oma(dega), kuid tee selleni on õigupoolest jagatav. Ja see fakt võimaldas tal, põhimõtteliselt esimest korda elus, verbaliseerida need süvitsikaevunud tundmused iseenda kohta. (Ja, oh boy, kus Michael C. Hall õunis seda monoloogi).

Ta on mees, kes on tavatsenud maha salata inimeseks olemist. Mees, kes ei suuda end tavakonventsioonidele tuginedes võib-olla et defineeridagi. Ta on keegi, keda tihtilugu otsekui juhiks keegi teine, mistõttu tema võtab sealjuures vastuvaidlematult sisse tagumise istekoha. Kuid ometigi, kas pole see teadmus iseendast kui mitte-inimesest, kui eba-inimesest ainumalt silmapete, konstrueeritud illusioon, mida “kaasreisija” talle ikka ja jälle väsimatult ette söödab, küsib Dex nüüd esmakordselt valjult ning mitte enam omaenese peas.

Siinkohal tasub naasta autokaupmees Roger Hicks’i (Don McManus)  - värskeim Dex’i noa alla langenu – juurde, kes teise tapjana tegelikult, vähemalt teatud tasandil, mõistab Dex’i. Nii ei valmistanudki talle raskusi soravalt ridade vahelt lugeda, ja nähes Dex’i varemalt otsusekindlalt pigem perele mõeldud autot ostmas, ei läinud tal kaua, et vajalikke paralleele tõmmata. Hoolimine pole mehest tegelikult kuhugile kadunud, väitis ta surmaeelselt ju Dexter’ile. Võiks öelda, et see pole ehk lihtsalt niivõrd eksplitsiitselt esil, vaid figureerib pigemini kusagil pinna all, otsides väljapääsu. Ja nii ongi mask, mis Dex’i ülejäänud maailmast eraldab, pragunema hakanud ja selle vaevumärgatavaist mikrolõhedest immitsevad tema vaatevälja needsamad “lavatoed”, mis senini olid mõeldud tühipaljaste abinõudena eesmärgi saavutamiseks, kuid mis nüüd hakkavad ehk tasapisi transformeeruma “ühendusteks”, nagu Dexter isegi välja pakub. Taoline expromptu eneseavamine, oma sisimaste mõtete verbaliseerimine mõjub Dex’ile sedavõrd vabastavalt, et toimunu järelmõjud üllatavad teda ennastki. Ei maksaks ehk mainidagi, et ootamatu panuse lisab ka “inimverekoera” Doakes’i reaktsioon, kes, jälitanuna Dex’i NA koosolekule, viimaks oma peas 1+1 kokku paneb ning oma senise sõimukotist kolleegi vahest isegi kerge tunnustusenoodi saatel – viimase täielikuks hämmelduseks, kuivõrd kerge mehest lahti saamine tegelikult oli - omapäi jätab.


Samal ajal on aga Deb’il käed-jalad tööd täis seoses jaoskonna üle ujutanud inimestega, kes kõik – kasvõi õhkõrnast lootusekiirest kannustatuna – omi kadunuid võimudele välja pakkuma on tulnud. Kui Lundy operatiivrühm välja kuulutatakse (kuhu kuuluvad Deb, Angel & Masuka), annabki asjalik eriagent Deb’ile koheselt ülesandeks jaoskonda voorinud inimeste küsitlemise. Kuid vähemasti esialgu näikse Debra millekski sääraseks küll vale inimene olevat. Individuaalsed tragöödiad, mis igas järgnevas inimeses naisele vastu vaatavad, rusuvad teda, veel enamgi seetõttu, et tema endagi läbielamised on veel sedavõrd värsked. Nii tunneb ta end trööstitusse uppumas, ent Lundy on visa talle veel päästerõngast viskamast – s.t täita koheselt Deb’i palve ta operatiivrühmast välja arvata ning keegi teine asemele otsida. Ta ütleb küll, et vaatab, mida teha annab, kuid soovitab Deb’il senikaua intervjuudega jätkata. Ja kuigi Deb küll proovib, kuulates järjekordset leinavat ema, on ta võimetu end säherdusest kibedast, pidevrõhuvast valust läbi närima. Nii on ta sunnitud jällekord Lundy juurde naasma, kus naine põhimõtteliselt oma palvet kordab, nentides, et viimatisest küsimisest on juba ööpäev möödas ja kaheldamatult tahaks iga võmm jaoskonnas tema magusat positsiooni endale. Kuid päevinäinud eriagendile jääb selline vajadus mõistmatuks, kuna Deb’i eneseõigustust - nagu ühine minevik sarimõrtsukaga peaks ta hetkeltoimuvast otsekui välistama – näeb mees teistsuguseis varjundeis. Seal, kus Deb näeb üdini hirmutavaid varje, mida targem unustada ning eneses alla suruda oleks, näeb elunäinud eriagent Lundy ellujääjat, keda tiivustab tugevus ning tahtejõud, inimestel, kel tuleks oma võika kogemuse eest mitte jätkuvalt ära pageda, vaid sellega silmitsi seista, seda seeläbi uurimise huvides ka ära kasutades. Ja Deb pole rumal, ta mõistab öeldud sõnade vajalikkust ning ehkki Lundy mainib küll mokaotsast, et kui naine ka intervjuusid lõpetades operatiivrühmast lahkuda soovib, võimaldab ta selle, on Deb tegelikult juba otsustanud – maksu, mis maksab – mitte alla anda. Ja nii ei lähegi kaua, kuniks värske pealehakkamisega Debra komistabki mustrile, mida Lundy senini edutult avastada on püüdnud – juba kaks kadunud isikut, keda omaksed taga otsimas on käinud, on teadaolevalt vangis viibinud. Asjad on liikuma lükatud. Ja mitte just Dexter’i jaoks soodsas suunas.

Veel miskit nipet-näpet:

• Kuigi see ei jää jaoskonna suhteliselt värskele ülemusinnale üldsegi fuck-up’i haripunktiks, oli siiski tema selleks, kes massilise koguse murelikke inimesi oma kolleegidele jalgu saatis. Käesoleval juhul johtus kõik sellest, et ühele reporterile kiirintervjuud andes oli naine sedavõrd omas mullis, et vastas praktiliselt seda, mida sülg suhu tõi. Õnneks ei lähe enam kaua, “See-Through”-s saab see ülearune ala-süžee ometigi ammendatud – kuidas täpselt ja mida mina sellest kõigest arvan, sellest juba äsjanimetet’ episoodi arutelu juures.
• Ehkki eespool otseselt sellest mahti juttu teha polnud, peaks informatsioonitäpsuse huvides ära märkima ka välimorgi olemasolu, kuhu – Masuka taktikepi all – kuhjatakse vetesügavusest päästetud inimjäsemed, keda seejärel võigaste pusletükkidena kokku panema asutakse.
• Kapten Matthews’ki on Pasquale’-probleemist haisu ninna saanud ning pärib viimaks Maria’lt aru, olgugi, et – arvestades eks-ülemuse kibeteravat reaktsiooni – oleks paslikum olnud ehk sootuks küsimata jätta.
• Dexter’i ja Frank Lundy esimene lähem kohtumine – ainsaiks kaaslasiks jäänused Harry Koodi resultaatidest. 

_________
Fotod: 1) Michael C. Hall (Dexter Morgan); 2) Jaime Murray (Lila Tournay); 3) Jennifer Carpenter (Debra Morgan). VLC snapshots, erakogu.

Dexter, “Waiting to exhale”: Väljahingamised

Kui momendiks peast visata, et tuleva nädala ning ühtlasi uue kuu hakul on veel üks kooliga seonduv toimetus plaanis, võiks õieti hõisete ja rahulolumörinate saatel möönda, et ongi puhkus ometigikord kätte võideldud. Ja mis oleks antud seoses veel etem, kui nihkuda siitsinase blogitamisega vähe aktiivsematele teeradadele. Muuseas, läinud pühadeaeg ulatas mulle tõelise abikäe, kuna teatavasti DEXTER’i viies jagu seetõttu nädala võrra edasi nihkus, avades mulle nõnda ka suurepärase võimaluse temaatiliste kirjeldustega järele jõuda.

Viimastel nädalatel leidsin end tihti küsimast, et mispärast käesoleval juhul mitmest jaost üheskoos kirjutamine sedavõrd raskendatud näib. Vastus, teadagi, on suisa rumalalt loomulik. Siinkohal tasuks mõelda DEXTER’i debüüthooaja neljast esmasest jaost kantud mõtisklustele üle. Tegemist oli aruteluga, mille sünd oli üsna lihne. Sarja kui sellise ajalugu oli ju alles tasahiljulises väljakujunemisjärgus ja fundamentaalne kord-olnu oli ehitusprotsessiga äsja alustanud. Nii ei valmistanud laialdasem üldistamine ehk ka erilisi ja/või tõsiseltvõetavaid raskusi. Ent nüüd, mõistetavail põhjusil, näikse asjalood olevat teisiti. Metafoorsete kirjutusjalgade all passib hooaja pikune minevik ning iga värske episood – kes rohkemal, kes vähemal määral – haakub jõudsalt eelnenuga. Ja ehkki see on märk sarja küllaltki oskuslikult realiseeritud serialiseeritud loomusest, muudab see käesolevas punktis mitme jao “kokku sulatamise” pagana raskeks.

Ja mis seal salata, lõppeks olingi sunnitud kaotust tunnistama, sest laialdasem üldistav arutelu, mis hõlmaks mitmeid episoode, pole minu silmis lihtsalt paslik ja vahest võimalikki, kuna käsiteldavate jagude individuaalsus - ja eraldiseisev vürts - läheks sel’ juhul kaotsi. Niisiis, ilma pikema jututa, hüppe järgselt on võimalik heita pilk mu mõtterägastikule seoses DEXTER’i teise hooaja teise episoodiga “Waiting to exhale”, millele järgneb koheselt analoogne postitus ka järgmisest, kolmandast, osast(*)…

(*)Tõepoolest, mu esialgseks plaaniks oli avaldada järjestikku arutelud kõigist senini Kanal2'e teleeetrisse lastud osadest,kuid kuna pistan käesoleval momendil rinda neljandast jaost ("See-Through") johtuva kirjutamisplokiga, ei söandaks ma valmis kirjutiste tagasihoidmisega enam pikemalt viivitada. Parimal võimalikul juhul jääb "See-Through" järjekordse postitusena homseks, halvimal aga püüan ta inkorporeerida juba sellenädalase episoodi konteksti (mis ehk polegi nii raske, kuna suhteliselt juhuslikud alasüžeed näisid kohati põhikraami isegi ära varjutavat)

“Look, if there is anything left between us, you’ll answer me this one question and you will tell me the truth.”

- Rita Bennett

"Yes, I have an addiction.”

- Dexter Morgan

Jätkates sealt, kust "It's Alive!" pooleli jäi, leiame ka “Waiting to exhale”-i (pärinedes juhtivprodutsent/stsenaristi Clyde Phillips’i sulest) hakult Dex’i endiselt ebakindlana, ent jätkuvalt kantuna pealesuruvast sundihast ometigi tapuga ühele poole saada. Et uuel katsel pirakat gängbängerit Little Chino’t oma võrku püüda (tappis mees “It’s Alive!”-is meenutatavasti väidetavalt ühe kohaliku naise – Eva – poja ning “Waiting”-ki algab uue, nüüd juba Eva enda, mõrvaga, milles arvatavasti ka Chino hiigelkämmal mängus oli), muretseb Dexter küll jaoskonna relvalaost tülika alligaatori ettekäändel uinutipüssi ning kägistava kaelarihma, kuid jätab tähelepanuta naeruväärse tõiga, et kesk’ pimedat tänavat – kõigi silmi all – Little Chino’ga äkitselt silmitsi seismine ning tulistama asumine pole just maailma viimistletuim strateegia. Nii leiab Dex lõpuks hoopiski ennast jälitatava rollist ning, kartes hulleimat, on sunnitud kogu öö rentslis veetma – kust ta alles hommikuks, haisva ning väsinuna, lahkuda julgeb.

Häirivaid komponente, mis Dex’i juba niigi ülekeeratud närvilisuse-tulele omaltpooltki õli peale valavad, on muidugi mõista veel mitmeidki. Tiivustatuna  Miami krimiajaloo võikaimast avastusest, liitub ulatusliku uurimisega ka FBI, eesotsas eriagent Frank Lundy’ga, kelle rollis võib näha tõeliselt võrratut, äärmiselt karismaatilist, varalahkunud David’i venda, Keith Carradine’i. Carradine on suurepärane karakternäitleja ning näitlejameisterlikkuse mõttes ümberlükkamatult üks põhjusist (ütleme, et üks kahest), miks DEXTER’i teine hooaeg kogutervikuna peajagu oma järeltulijaist üle on (kuigi võib nähtavasti ehk argumenteerida, et värskeim, s.o neljas hooaeg saab vahest ses’ suhtes kõige ligilähemale – näitlejatööde osas olen ehk nõuski, sisu osas not so much). Tegemist olla isevärki legendiga, kes siiani veel ühegi sarimõrvari tabamist kahe silma vahele pole jätnud. Nii hakkab Lundy ka siit otsima mustrit, mingisugust ohvreile omast ühisosa, mis neid tapjale kasvõi sammukese ligemale aitaks. Algatuseks asub ta aga looma nö operatiivgruppi(**) jaoskonna rahvast, kes teda mitmesuguste uuringute osas aitaks.

(**)Kui ma nüüd hirmsat moodi mööda ei pane, tõlkis mingisugune “keeniuss” task force’i nimelt löökrühmaks. Ehk sobilik kusagil teises kontekstis, kuid siin paneb säherdune tõlge küll muigama, või mis?


Kuid see pole Dexter’i jaoks veel sugugi mitte kõik. Paul’i äkilisest surmast ning  sellega seonduvaist vargsi ligihiilivaist kahtlusist läbi raputatud Rita nõuab esmalt Dex’i kohalolu oma eks-mehe matustel (ega nõustu Dex’i parajalt kalgi soovitusega, et Rita ei peaks Paul’i matma mitte oma kulu ja kirjadega, vaid laskma seda maakonnal teha, raha hoopiski laste tulevasse fondi paigutades) ning seisab hiljem Dexter’iga selgitusi nõudvalt silmitsi leitud Paul’i kingast nähtuva järellainetuse osas. Matustel, mille ainsaks mitte-pereliikmeks on Dex, kaaslasteks vaid read tühje istmekohti, seirab mees leinava perekonna – tema jaoks mõistetamatuid – emotsiooniväljendusi. Äkitselt ilmub talle (rohkem teadvustasandil, kui visuaalsel) nägemus Brian Moser’ist, kes aitab tal mõista, et kõigele vaatamata on aeg eluga edasi liikuda. Mõni aeg hiljem, juba “Waiting”-i lõpus, leiamegi Dex’i sadamast, silmitsemas seda viimset jäänukit, mis verevend Bynie’st veel tema valdudes on – nimelt väikese Barbie-nuku pead, mida Dex senimaani oma võtmehoidja küljes kandnud oli. Nukupea, mis mäletatavasti sarja avahooajal süžeeliini ITK’st tõeliselt sisse juhatas, “sõbraliku hoiatusena”, nagu meenutatavasti Dex seda tookordselt mõistis, kui “kutsena mängule”. Ent nüüdseks on see “mäng” oma lõppu suubunud ja meie peategelane mõistab viimaks, et vana korra, kunagise rütmi taastamiseks vajab ta hüvastijättu, seda viimset seljakeeramist. Nii eemaldabki ta nukupea võtmehoidjalt ja viskab selle vette. Bynie, jagamas vesist hauda õigupoolest ju teiste, seniavastet’ ohvritega(***), aga ei soovi unustusse langeda ja võiks ehk tõlgendada, et mees üritab oma äkilise materialiseerumise läbi ka Dex’i endaga vetevoogu kaasa tõmmata, kuid sellest ei piisa, Dex jääb oma lõpparvele kindlaks.

(***)Näib, et mul on ses’ osas täielik mäluauk, kuid Dex ju ei valinud ITK tarbeks verivärsket “mahalaadimiskohta”, või siiski?

Varemalt kodus avastab Dexter end aga vastakuti Ritaga, kes, tüdinuna pooltõdedest, nõuab mehelt ometikord täit – ja ausat - selgitust Paul’iga juhtunu kohta. Nurka surutuna ei jäägi Dex’il üle muud kui möönda, et ta tõepoolest virutas Rita eksile, keetes seejärel hotellitoas viimasele ka säärase heroiinikokteili, mis tingimisi vabastet’ mehe pikema jututa taaskordselt trellide taha viis. Lisaklauslina mainib Dex mõistagi, et tegi seda Rita ning laste kaitsmiseks. Ent Rita ei jäta endiselt jonni, mõistmata, kust siis Dexter üleüldse narkootikume sai ning neid täpipealt küpsetada oskas.  Kuigi mees pareerib, väites, et varastas need töölt süütõendikapist, pole Rita enam sedavõrd kergesti veendav, olgugi, et Dex’i teo väidetavalt üllas tagamõte naist veidi pehmemaks muudab. Ja nõnda maldabki Rita lõppude lõpuks küsida seda, mis teda sisimas enim heidutab. Oled sa sõltlane?, paiskab Rita otsekui ühe, ammuilma väljapääsu oodanud, hingetõmbena. Naisele jaatavat vastust andes Dex teatud tasandil ju ei valetagi, luues siinkohal läbi nõustumise NA koosolekutel käima hakata ka esmase vundamendi psühholoogilises mõttes paeluvaks süžeeliiniks, mis teda kuni käesoleva hooaja lõpuni saatma jääb.

Ehkki “Waiting”-u lõpuks näib meie peategelase elu taas rööbastele nihkuvat (sõlmides vähemasti pealtnäha rahu Rita’ga ja viies ometigikord võiduka lõpuni Little Chino surmamise), ei saa üldsegi sama öelda Dex’i kasuõe, Debra, kohta. Ka “Waiting”-us ei suuda naine end vabaks rebida vaimseist-füüsilistest  tagajärjeköidikuist. Deb küll uputab end töösse ning täidab vaba aja peaaegu et ebatervislikku hulga trenniga, kuid on võimetu oma ülekeevaid emotsioone 24/7 tammi taga hoidma. End hetkeks raske poksikoti peal välja elades vigastab ta kätt, kuid nähes abivalmis trennikaaslast teibirulliga, on tema peas ruumi vaid nädalate eest läbielatule, mis omakorda sunnib ta spordisaalist põgenema.

Kuid nagu “It’s Alive!”-i juures tõdetud sai, läbielatust tulenev vägivaldsus ei jää Deb’i puhul sugugi vaid puruks löödud nina tasemele. Üht võimalikku tunnistajat – noort poisikest, kes eelnevalt küsitluste paiku kohaliku politsei kasutuiks juhmardeiks oli tembeldanud - Angel’iga taga ajades, läheb Deb lõpuks isegi nõnda kaugele, et, poiss käes, viimast relvaga ähvardab, saades nõnda talitades küll võimsa hulga informatsiooni, kuid ehmatades lapsel sõna otseses mõttes põie lahti. Ja ehkki naine otsustab viimaks oma kasuvenna korterist edasi liikuda ning omaette elamine otsida, ei õhku sellest sammust just teab mis olnut seljataha jätvat kindlameelset entusiasmi.

Miskit nipet-näpet veel:

• Judith Scott’i poolt kehastatava Esme Pasquale’ veidralt sobimatu eraeluintriig jätkub ning seekord pakub Maria LaGuerta (Lauren Velez) end ka appi hädas sookaaslase töökoormat leevendama.
• Mitte, et see ilmne poleks, kuid Deb’ile trennisaalis appi tõtanud – ja seejärel arusaamatu näoga selja taha jäetud – tüüpi ei saanud siin üldsegi viimast korda näha, oh ei.
• Oli kuidagi tore näha, kuidas Lundy Doakes’i kibekähku ära pwnis, mehe soovi rühmaga liituda kõrvale lükates ning viisakalt ja tasaselt ette heites, et Doakes pole olemasoleva informatsiooni alusel otsustades just eriline tiimitööline. Hell yes, motherfucker! 

_____________
Fotod: 1) vasakult-paremale: Michael C. Hall (Dexter Morgan) & Julie Benz (Rita Bennett); 2) Keith Carradine (Frank Lundy); 4) vasakult-paremale: Michael C. Hall (Dexter Morgan) & Julie Benz (Rita Bennett). VLC snapshots, erakogu.

Dexter, “It’s Alive!”: Elu südamelöögid

Jah, nagu pealkirjastki näha, otsustasin lõppude lõpuks kompromissile minna. Kuna kooliga seonduv pole tegelikult veel läbi – tarvis veel mõne päeva jagu edasise doktoriõppe projekti kallal pead murda (loe: Just when I thought I was out… they pull me back in), ja ega ma õigupoolest kurdagi. Aga teadagi, something’s gotta give. Ja nii tulingi ma, vististi eile, geniaalsele plahvatusele, et – arvestades eeskätt seda ühtkomateist, mida ma senini olen jõudnud DEXTER’i teise hooaja algtaktide kohta üles märkida – mis oleks, kui teeksin praegusel momendil sehukse nalja, et postitaksin hoopis lühemaid mõttearendusi kõnealuse hooaja päris esimese osa pihta? Mõeldud, tehtud. Muidugi mõista pole see praktikas ehk parim samm (eriti arvestades, et põhimõtteliselt juba täna (kella järgi) jõuab Kanal2-e eetrisse juba neljas osa), kuid aitab ikkagi ju asjad käima lükata ning juba hiljem näeb, mismoodi kõige tõhusam edasi liikuda oleks – nähtavasti mitte enam ühekaupa (see oleks ju rumal!), aga ehk midagi sarnast, et järgmine postitus oleks episoodidest 2-4. Vahest läheb nõnda õnneks?

Aga ilma pikema jututa, teeks äkki algust…

“What the fuck?”

- Dexter

____

“I can’t believe you moved on like that… I wish I could be more like you.”

- Rita (Debra’le)

DEXTER’i teise hooajaga on mul isiklikult üks isevärki suhe. Pead küll ei annaks, ent mäletaksin justkui, et kaks esimest hooaega sai ära kaetud vististi siis, kui USAs Stsenaristide Kild streikis. Vähemalt ma ei oska mõelda ühtki teist sobivat põhjust, mis oleks mul võimaldanud nö seniolnu enne kolmanda hooaja peatset algust ära kaeda. Ja sealt edasi siis läkski, sünkroonis eetrissejõudvaga küll, kuid otsese huvi suhtes järjest sügavamale piki allakäiguspiraali. Aga olen sellestki juba rääkinud, mis ma ikka korrutan. Tõsiselt huvitava alatooniga küsimus-reflektsioon on siinjuures aga see, mismoodi nüüd, kõikide nende vahepeal möödunud aastate järgselt – nii DEXTER’i sisulist edasiliikumist silmas pidades kui arvestades ka mistahes muud head-paremat, mida vaatama on asutud –, see va teine hooaeg, mis omal ajal oli konkurentsitult üks mu lemmikumaid telesarja tervikhooaegu, üleüldse praegusel hetkel minule isiklikult istub. Ja kuigi ilmselt komistaks ehk adekvaatseimale vastusele hooaja lõputaktidel, saaks kolme avaosa põhjal vähemasti väita kaht: 1) pole kahtlustki, et juba oma eoski kõlgutab DEXTER’i teine hooaeg jalgu kõrgel oma järelkäijate peade kohal; ning kui algusliigutused võib-olla et ongi avahooaja stardiga võrreldes konarlikumad, on teine hooaeg siiski põhimõtteliselt vääriline järeltulija, ja 2) teise hooaja avaosade – ja käesolevalt ainult neid juhindudes, kuna ei mäleta minagi tulevat enam täieliku täpsusega – foonil võiks nentida, et kord mu peas tiksunud taevani kiitus kõnealusest hooajast kui  ühest parimast telesarja hooajast minu, siiski veel küllaltki väikese kogemuspagasi järgi, on siiski kergelt ülepakutud. Aga ei maksaks siinkohal liigselt ette rutata. Nagu käesoleva mõtiskluse päises nenditud sai, käsitan antud juhul ainumalt hooaja avaepisoodi.

Siiski võiks ennatlikult mainida veel sedagi, et ilmselgelt ning vahest ka sobiliku annuse sihilikkusega toimivad eeskätt kaks avaepisoodi  - nii kõnealune “It’s Alive!”, kirjutatud nüüdseks sarja telgitagustelt kahjuks lahkunud esialgse showrunner’i Daniel Cerone’i poolt, kui ka “Waiting to Exhale”, kirjutatud juhtivprodutsent Clyde Phillips’i poolt – paljuski kui mõtlikud järellainetused avahooaja finaalosas "Born Free" lahtirullunud, kirjule, sündmustevaibale. Umbes kuus-seitse nädalat on möödunud ning  pea igatüht keskseist karaktereist puudutas tollal juhtunu omal moel, mistõttu ka mõistetavad järeltõuked võrsuvad ennekõike individuaalsest pinnasest.

Ehkki meie kui “konventsionaalsete inimeste” arusaamad ei võimaldaks Dexter’ile omistada vennatapust tingitud emotsionaalset “murtust” (ja on Dex ka ise võimetu seda iseendale omistama), õnnestus säärasel detailil ometigi – kasvõi alateadlikultki – lõhestada mehes aastatepikkuselt juurdunud rütm-rutiin. Tõsi küll, Dexter’i tapunappusele on teatavasti ühe konkreetse “inimverekoera” igivalvsa pilgu näol täiesti praktiline seletus. Sest nagu meenutatavasti DEXTER’i debüüthooaja finaal märkis, viiuldaja laulujupike pole kaugeltki veel otsas.

Aga kuivõrd paljut Dexter’i esialgse närvilisuse ja eemaloleku, ebaluse, lohakuse ning kohmakuse juures – nagu kuriteopaiga osaline rikkumine, tingituna hajameelselt vere sisse astumisest; nagu pildistamisel objektiivikatiku peale unustamine; nagu suutmatus Rita’ga armatseda; või nagu – last but not least – kasvõi humoorikas tõik, et isegi korralikke sõõrikuid ei suuda mees osta, kuratvõtaks(!) – üleüldse saaks omistada Doakes’i väsimatult saatvale kullipilgule? Suurt vist midagi, sest olles lõpeks oma suurepärastest võmmivaistudest innukust ammutava kolleegi endalt maha raputanud, ei suuda ta kunagist – paljuski rutiinikski kujunenud – taparituaali läbigi viia. Ja taoline möödapanek pole hoopiski ainukordne. Vaid juhtub  põhimõtteliselt teiselgi korral  (sest soov see viimaks ometi läbi viia näikse olevat tugevam ratsionaalsest mõtlemisest, et pirakas mees vajab ikka rohkem kinnitust kui keegi “tavapärasem”).

Äkitselt ei kontrolligi Dexter enam seda lausa kliiniliselt puhast kiletatud rituaalset lavaruumi, millesse kätketuna ta senini oma sisimastele tungidele jäädvustatud ning karpilaotud verepiiskade näol väljundi andis. Selle asemel tema surmahoopi andev käsi hoopiski väriseb, või õigemini, tõrkub sõna kuulmast, muutmaks nõnda loodetu täidesaatmise võimatuks. Oma verevenna - mitte üksnes ainsa lihase lähisugulase -surmamine, on silmnähtava mõlgi löönud ka Dexter’i enda identiteeti. On Dexter ju oma “tööd” alati nautinud, mõtiskleb mees isegi oma Eluviiluga avaveel loksudes, kuid seekordselt – ~38 päeva pärast oma lihase venna tapmist - nuga kätte võttes poleks ta justkui teadnudki, kes ta üleüldse on, või ehk täpseminigi, olema peaks.

Kuid vahest ehk isegi kergelt hoomates esilekerkiva probleemi tuuma, jäävad Dexter’i silmad siiski suletuks probleemi päritoluainese tõelise rõhuasetuse suhtes. Nõnda oleme tunnistajaks isegi sellele, et Dex toimunule omaenese peas õigustust püüab leida. Ehk tõesti on ta vennatapust saadik “roostes” – mis sunnib teda ikka ja jälle kasvõi nimetet’ surmamisest kulunud päevi lugema -, kuid on ju operatiivne sõnaühend siinkohal vennatapp, kas pole?

“It’s Alive!” on kõnealusele episoodile paslik, kuigi mõneti liiatigi otsesõnaline, pealkiri. Nii “elusolek” kui “eluga edasiminek” on antud ühenduses kahtlemata kesksed teemad, mida hooaja avapauk lähemalt puudutab. Selleks, et “elus” püsida, s.t suutmaks funktsioneerida, vajab Dex oma verist rituaali. See kingiks talle otsekui vabastuse, taas-positsioneerides mehe sellesse veidrasse olemasolemisse, mille ta enda jaoks aastate vältel konstrueerinud on. Ent õigupoolest ei peitu siingi täit tõde. Tegelikult näib Dex ihkavat seda definitiivset hetke, seda teatavat südamekloppimisetunnet, mis äkitselt pead tõstaks ja kinnitaks, et “Jah, Sa oled küll elus, ära muretse”. Teismelisena kahtlemata osati ta kadestas oma kasuisa Harry’t, kuna see suutis endas otsekui näiva kergusega esile kutsuda tõelise emotsioonitulva, mida kroonis kõige lisaks veel ka südame kiireloomuline tampimine. See fenomen paelus noort Dexter’it, sest nagu oma aastaid-aastaid vanem vastegi, oli temagi võimetu tundmaks. Kohe tõeliselt tundmaks. Ja nüüd, “It’s Alive!”-i coda’s avanes tal ometigi kord selleks võimalus, võimalus kogemaks seda, mida aastate eest Harry ainuüksi tühipalja enesetapuna lugeda oskas. Deb’iga telerist päev läbi käiatud uudisloo lindistust kaedes ei haara Dex’i mitte nähtu koletus, vaid, pihk viimaks ometi pekslevale südamele surutud, on ta juhuse tahtel tunnistajaks oma öö-töö aastatepikkusele resultaadipaljususele, millede otsa kullaotsijaist sukeldujad “Fortune”-i pardalt äkitselt, kogematagi, komistasid. Ehkki liiatigi näkku iroonianoodina näib Fortuuna Dexter’i saatusehoolde usaldanud olevat, ei morjenda see Dex’i mitte üks põrm. Vähemalt ühe rutakagi hetke jooksul näib ta nautivat seda, mille kohta ta senini arvas, et see jääbki tal päriselt tundmata.

Ent pikapeale kogunenud märg surnuaed pole ainus vari minevikust, mis tasahilju päevavalgusse liipab. Olles lühikese aja jooksul nurjanud juba kaks võimalikku Koodi-põhist tappu, lõpetab Dex viimaks Rita juures, kuid – leides naise trepilt nutmast – kuuleb, et viimase eks-mees Paul olla end äsja vanglas tapnud (või, õigemini, end tappa lasknud). Mõistagi on Dex võimatu reageerima muud moodi kui küllaltki ükskõiksete ühmatustega, kuid mehe poolset möönmist, et vanglasse sattumine oli Paul’i enda süü, ei näi Rita jaoks omavat enam säherdust absoluutset tõeväärtust, kui varemalt. Oli see ikka tema süü?, nõuab ta Dexter’ilt. Loomulikult tunneb Rita end sel momendil, võimetuna pisaraid tagasi hoidma, mitte üksnes vastutavana, aga ka süüdi (ja pole ma siinkohal kiidusõnadega eriti kitsi ka Julie Benz’i aadressil).

Kaldus ju naine oma usus inimeste õigemeelsusse ning aususse veel viimselgi hetkel Dexter’i poole, põrutades Paul’ile läbi telefoni, et kinga – mis mees olla väidetavalt maja lähedale jätnud, pärast seda kui Dex ta uimaseks lõi ning seejärel hotelli taris – võis ta küll leida, aga mitte mingisugustki abi Paul ärgu lootku. Ja nii, röövib Rita Paul’ilt – endiselt pimesi Dexter’it usaldades – küllaltki isekalt (“Ma olen viimaks ometi tervislikus suhtes”) viimase pääselootuse. Ning teades Paul’i loomupärast ägedust, lahendaski mees järgnevalt oma viha ainsal talle teadaoleval moel. Võimalik, et ehk ta otseselt ei soovinudki surra. Aga ta lihtalt ei hoolinud enam. Aga olgu, ütleksin, et käesolev teema jätkub juba põhjalikumalt järgmises episoodis (“Waiting to exhale”), päädides lõpptulemusena vaieldamatult ka minu lemmiksüžeeliini sünniga teisest hooajast. Nii et sellest pikemalt juba tulevastes postitustes.

Aga aitab Dexter’ist, mitte, et ma Michael C. Hall’i meisterlikkust ei naudiks. Vastupidi. Kuid kaheldamatult teenis DEXTER läinud hooajal ühe tarvilise narratiivse lisadimensiooni, haarates sisukamalt kinni ka Jennifer Carpenter’i kehastatud Deb’ist. Carpenter on küllaltki võimekas näitlejanna ning Dex’i kasuõe vaimset-füüsilist kontideni läbiraputust esitab ta üpriski tõetruult. On ju Deb, arusaadavail põhjusil  veel hullemaski seisus kui Dex. Tema väline, metallsiledaks –ja kõvaks lihvitud kest laseb juba varakult aimata läbielatust tingitud sisemise katkisuse esmaseid tundemärke. Ta võib küll selja sirgu lüüa, kuid on seejuures vaimselt sedavõrd pingule tõmmatud, et iga väiksemalegi tõukele võib omistada katastroofilist potentsi. Laguerta, muuseas, mõistab seda juba varakult, teades hästi, et senini selgepiirilist distantsi hoidev Debra Morgan pole just teab mis ülemuse/kolleegi-kallistaja tüüp. Kuid vähemasti tööpostil suudab Deb end ehk kaugelt jälgijale pealtnäha valutult vaos hoida ning isegi “kaamerale naeratada”. Ent lähivaates, mõistagi, nõuab see neiult tohutut eneseületust.

Ehk maitsekaimalt on see läbielatust tulenev ambivalentsus esil Deb’i ja Rita ühise baarikülastusstseeni paiku, kus Jennifer Carpenter annab suurepäraselt, sõnatu ent see-eest tähendusrikka miimikaga, edasi Deb’i seesmise tunnetemöllu, mis iga hetk väljapääsu ootab. Ja viimaks see plahvatus ka saabus ning kõik see viimaste nädalate jooksul hingesügavuisse settinu, see jõuga allasurutud hirmusegune viha, leidis lõpeks endale piisava avause, millest kibekähku välja libiseda. Sealsamas baaris ühe süütu tüübi (kuigi eks see ole vaieldav – huvitus ju temagi “ITK pruudist” nagu idikaist turistid päevalgi värske kuriteopaiga läheduses teinud olid) nina purustamine on Deb’i jaoks veel algus – algus, millele lisagi tulemata ei jää.

Veel tibake üht-teist:

• Jaoskonna tuttuue ülemuse, leitnant Esme Pasquale (Judith Scott) armuelu tegemised nähtavasti jäävadki suhtkoht marginaaliasse, sest vähemasti esialgu tonaalselt sobimatuina, on õieti tegemist ka üldnarratiivi mõttes küllaltki kasutu süžeeliiniga, mis tõtt-öelda midagi juurde ei lisa.
• Oli rõõm jällekord Mark Pellegrino’t näha, kui siis kasvõi ainult sellekski, et kuulda tema mängitud karakteri surmast. Minujaoks ta vist nüüdseks püsibki (väidetavalt) elusana üksiti SUPERNATURAL’is, ja paganteab, kauaks sealgi.
• Ehkki vajadust “välise normaliteedi” järele ei hakanud ma seoses Dexter’iga käesolevas kirjutises rõhutama – sai ju normaalsuseküsimusi vägagi põhjalikult puudutatud läinud hooaja kontekstis ja eks tulevikus on aeg sealmail siingi – oli parajalt vahva nüke, et Dex, selleks oma tavapärasust Doakes’ile “tõestada”, just Angel’i jt keegeldamise valis – piisavalt igav ning liiale minnes ehk irriteerivgi hobi, mille järel vahtmine lõpeks isegi Doakes’il üle viskab.

Ja sellega olekski praeguseks momendiks kõik – ja mis ma oskan öelda, ikka pagana hea on üle pika-pika aja jällekord ka Heietustesse midagi kirjutada.  Järgmisel nädalal juba kaeb, kudamoodu täpsemalt edasi kulgeme, kuid näib justkui loogiline olevat, et episoodid 2-4 peaksid üheskoos järgmisena jutuks tulema. Ühtlasi kasutan siinkohal võimalust ja tõden, et jah, nihkuvad edasi ka FIREFLY-teemalised mõtiskelud, mis peaksid siis samuti – kõiki märke arvestades – startima kunagi tuleval nädalal.

Seniks aga, kõik DEXTER’i-põhised mõtteavaldused on teretulnud, ja mis seal muud kui jällekirjutamiseni!

_________________________________________________________________________
Fotod: ülevalt-alla: 1) Michael C. Hall (Dexter Morgan); 2) Jennifer Carpenter (Debra Morgan). VLC snapshots. Erakogu.

No nõnda siis, ongi selle (pikaajalise) asjaga (viimaks) ühel pool?

Üldiselt olen ma ikka hullupööra väsinud hetkel, nii et eriti pikalt ma jahvatama ei hakka, kuid mõtlesin, et vahest peaks ikka siiagi kirjutama, mis seisus need va asjalood on.

Usutavasti piisab, kui ma ütleks, et seis sai lõppkokkuvõttes ikka väga hea. Kuna ma siin (vähemasti viimase lähiaja jooksul – ma tean, iseäralik määratlus) oma päris reaalelulistest tegemistest kirjanud pole (oleks ju blogi suunitlus praeguseks vähe teine, või mis?), siis võib-olla ei maksaks äärmiselt konkreetseisse detailidesse nüüdki laskuda.

Muidugi mõista ei saa ma mitte möönda, et tahaks ehk isegi popp ning noortepärane olla ning töö kuhugile üles riputada – see näis siin blogosfääri mail veel päris hiljuti, vähemasti linnulennult kaedes, otsekui äkitselt tavaks saavat (kui uskuda blogipuust silma jäänut); noh, teate ju küll, tegevus, mille ajendiks on kõik need, keda ühel või teisel moel uksele naelutati, olgu ta must või valge. Aga ilmselt poleks minu panusest kellelgi mingit tolku, või kuidas (ps: leiba ja tsirkust nähtavasti ei saa, või kuidas see väljend oligi – näedsa, säärane ongi mu aju olukord praegusel hetkel)?

Aga tegelikult tahtsin ma küllaltki kiireloomuliselt rääkida suisa muust. Nimelt edasisest elust-olust Heietuste blogiruumis. Ehkki kahtlemata on puhtalt loomulik reaktsioon, et õigupoolest nüüd, kõige lõppedes, mõnda aega üldse mitte midagi kirjutada ei viitsi, on võib-olla mõneti isegi vahelduse mõttes parem, et puhtalt akadeemiline kirjutamine millegi printsiibis hoopis muuga asendub. Ühesõnaga, ju mul käimaminekuga läheb mõni aeg (lisaks veel, et ülehomne kolmas DEXTER’i episood jääb mul muude toimetuste tõttu vaatamata, mistõttu värskendan sellega mälu hiljem – arvatavasti nädalavahetuse eelselt), kuid vähemasti antud hetkel näib loogiline, et nädalavahetuse lõpuks (või äärmiselt juhul värske nädala vahetuks alguseks) peaks valmima midagi sisulist (ja ilmselt pikematki – mitte, et keegi selles kahtleks) DEXTER’i teise hooaja seniste jagude põhjal. Ja juba uuel nädalal võtab ometigi kord ette FIREFLY. Ja nii, ma tahaks väga loota, loksuvad asjad lõpuks ka omalaadsesse, möödunud aastast tuttavlikult kättekujunenud, toimimisrütmi.

Ehk siis, jällekirjutamiseni!