Ma tegelikult kaalusin sisemiselt suhteliselt kaua, kas ma peaksin antud hetke ajel kirjutama v6i mitte, aga tavaliselt m6jub mingil p6hjusel "enese tühjaks kirjutamine" mulle h2sti ning ilmselt peaasjalikult seetõttu m6tlesingi, et miks mitte - after all, ma kahtlen, kas keegi üleüldse sügavuti mu kirjutatusse süveneda viitsibki. Aga lõppude lõpuks on see ikkagi minu "päevik", paljugi, et tegemist pole privaatsuse kui sellise, vaid, nagu viimati 6ppisin, konstrueeritud kollektiivse privaatsusega.


Aga nüüd asjast.

Eile oli mul viimaks mahti "Mad Men"-i teise hooaja finaal 2ra vaadata. Tagaj2rjeks on, et ma olen suhteliselt v6imetu l6petamaks selle yle m6tlemist. Kuna tegemist on minu arvates ühe viimase aja parima draamasarjaga, peitub kindlasti üks paljudest p6hjustest asjaolus, et tegemist on mu lemmikuga. Aga siiski on see midagi rohkemat, mida ei oskagi t2pselt s6nadesse vormida. J2rjest harvemaks j22b kordi, kus televisioon kui selline sind mitte üksnes ei intrigeeri (pannes sind arutlema shüzeelike küsimuste tagap6hjade teemadel), vaid ka südamep6hjani liigutab. T6si kyll, ma olen sama v2itnud siin ka varem, seoses kasv6i filmidega, aga sarjade kvaliteedi osas tuleb seda 22retult v2he ette. Kuuekümendate/seitsmekümendate ameerikalikust Manhattani kultuurimudelist pajatav "Mad Men" on üks v2hestest, kui mitte ainus, reeglit kinnitav erand. Sarja keskmes on reklaamiagentuuri "Sterling&Cooper" töötajad, eelk6ige saladuslik Don Draper, agentuuri loomingulise osakonna juhtfiguur. Tema eluk2igust sai paljutki selgeks esmahooaja jooksul, kui selgus, et tema 6ige nimi on hoopis midagi muud ning, et tegemist on tegelikult desertööriga (kelle tegelik ema oli prostituut ja ta v2iksena 2ra andis), kes pommiplahvatusest p22semise j2rel elluj22misinstinki toel oma ohvitseriga identiteedid vahetada otsustas. Elu, mida Don Draperit ümbritsevad inimesed teda elamas n2gid, selgus tegelikult olema illusioon, v6ltselu, mille taustana kulmineerus see, mida Don elukogemuse toel k6ige paremini pakkuda suutis - oskus müüa t2iuslikke unistusi neile, kes seda n6uavad; "produkte", mis oma olemuselt on määratletavad kui tühi kitsh, samav6rd kui ta uskus oma elugi selle olevat.
V2line t2iuslikkus, aga sisemine vajakaj22mine on t6tt-8elda "Mad Meni" fundamentaalne p6histruktuur. Omalaadselt varjatult-n2htavaina on esitatud mitmeid viitavaid metafoore, neist vast m6jukaimana k2esoleva hooaja episood pealkirjaga "The Golden Violin", mis muuhulgas teeb juttu yhe agentuuri t88taja lyhijutust, mis r22gib vormilt ning kujult t2iuslikuna ehitatud viiulist, mis on sellegipoolest aga v6imetu looma muusikat. Esimesest hooajast p2rit episood "Babylon" l6peb seevastu aga lauluga: "By the waters, the waters of Babylon, we layed down and wept, and wept, for the Zion. We remember thee, remember thee, remember thee, Zion. By the waters, the waters of Babylon, we layed down and wept, and wept, for thee, Zion", mis k6lab taustaks stseenidele üksindusest, lubamatust suhtest (mille "lohutusauhind" on puuris olev laululind) ning v2lise ilu poole püüdlemises. Babyloni v6ib siinjuures m6ista kaheti, kuigi kummagil juhul p2rineb viide Piiblist: ühest küljest määratleb see inimeste vahelist m6istmatust, laulus6nade j2rgi viitab aga kaotustele, mis redefineerivad individuaalsust.
"Mad Meni" on meeleliselt raske vaadata, aga p6hjuseks pole mitte asjaolu, et see k2sitleb teatud osa ameerikalikust kultuurist 22rmise detailitruudusega ja isegi mitte fakt, et k6igist neist kenadest inimestest on v6imatu leida kedagi, kes oleks siiralt 6nnelik. "Mad Men" määratleb "raske vaatamise" l2bi valusa t6demuse, et tegemist polegi millegi r6hutatult ajaloolisega, vaid looduga, mis l6hkudes m6ttelisi ajapiire, r22gib vaatajaga t2nap2evas, olles seal ka ise, ainult v2limusega, mis p2rineb minevikust. Taolise loo tegelased liigutavad sind niiv6rd sügavalt eelk6ige seet6ttu, et sina oledki nemad. Mitte otseselt, isegi mitte tervenisti, v6ib-olla ainult osaliselt ja v2hemgi veel - aga sa saad nendeks, kuna kasv6i alateadlikultki seisad sa p2evast-p2eva sarnaste valikute, ideaalide ning eesm2rkide, aga ka samasuguste ütlemata j2tmiste, vaoshoituste, sisemiste plahvatuste kiiluvees. Loomulikult on trööstitu n2ha liikuvas pildis sinu enese ootuste horisondi k6verpeegeldust, aga kas polegi mitte seesama "omatunne" loovaks j6uks tõelise kunsti sünnile?
Raske on "Mad Meni" puhul r22kida yldiste piiride taustal, sest kuigi need kujuteldavad j6ujooned on t6epoolest n2htaval, on peaaegu igal tegelaskujul ka oma, isiklik lugu. Püüdes k2esolevat mitte liiga pikaks ajada, teen siinkohal juttu vaid ühest loost, tegelikult vast ka peamisest Doni loo k6rval - nimelt Peggy.
Avahooajal tuli Peggy lihtsa sekret2rina "Sterling&Cooperisse" tööle (Mitte, et oleks *veel* olnud v6imalustki muuks - olid ju taolised ajad). Tema eesm2rgiks oli aga j6uda sinna, kuhu veel ykski teine justkui "samal alal" töötav naine pole j6udnud - nimelt hakata ka ise reklaame kirjutama ja l6petada oma isikliku kontoriga. Tema j22gitu eesm2rgitahe pühitses kasutatavad abin6ud, mist6ttu tegi ta loo edasi rulludes isiklikke ohverdusi, mis oleksid tal muidu takistanud saavutamaks seda, mida ta ihkas. Peggy tegelaskujust on keeruline r22kida, ilma, et sarja kellegi jaoks, kes seda veel yldse n2inud pole, 2ra ei rikuks. Aga ma siiski riskin. Peggy ning ühe tema töökaaslase, Pete'i, dialoog, mis ühtlasi on ka hooaja finaali üks viimaseid stseene, on kahtlemata sarja siiani v6imsaim ning emotsionaalselt rusuvaim kliimaks. Pete, olemuslikult v6imalik, et loo vastuoluliseim karakter, avaldas Peggy'le sarja jooksul suhteliselt suvalistel hetkedel armastust nii mitmelgi korral (teatud moel pidas mees Peggy't justkui oma füüsiliselt manifesteerunud majakaks - tulukeseks pimeduses, kuhu h2da korral alati kobamisi pöörduda v6ib). Ühel korral l6ppes see ka üheöösuhtega, misj2rel Peggy rasestus. Eelmainitud Peggy ning Pete'i dialoog, mida v6iks osaliselt m6ista kui senist lugu l6petavat, leiab oma tipu seej2rel, kui Pete otseselt v2lja ütleb, et ta armastab Peggy't ning peab teda t2iuslikuks. Naine t6deb talle aga seepeale, et "ma oleksin v6inud su endale saada, kui ma seda tahtnud oleksin. Ma oleksin v6inud su h2biga enese kylge köita, aga ma ei tahtnud seda. Sa tegid mu rasedaks, Pete. Ma sain sinult lapse ning andsin ta 2ra. Ma tahtsin midagi muud." Emotsioone, mis taolise dialoogi ajal "6hus on", on v6imatu s6nadesse panna, mist6ttu saab antud juhul kirjutada vaid lausutud s6nadest. Ja Peggy j2tkas: "Ühel päeval oled sa olemas, ja siis, 2kitselt, on sind v2hem. Ja sa m6tled, kuhu see osake kadus, kas see elab kusagil, sinust väljaspool. Aga ikkagi sa mõtled, et võib-olla saad sa selle tagasi. Ja siis sa m6istad, et see on lihtsalt kadunud." See tsitaat on olemuselt terve loo ambivalentne coda, sest Peggy peab siin silmas nii oma isiklikku ohverdust (arvatavat lapse lapsendada andmist) kui ka püüdu m22ratleda nii enese kui ka oma kaastöötajate mina, mis on r6hutatult m22ratletav l2bi t2iuslikkuse, olles samaaegselt paradoksaalselt siiski vaid osake "t6elisest inimesest" - perfektne "osainimene", kes alateadlikult nutab taga oma hinge, mille ta eesm2rkide saavutamise eest maha müüs.
V6imatu on "Mad Meni" üle arutleda, püüdes kirjutatule justkui l6petatuse pitserit lisada. Sarnaselt sarja rikastavate sümbolite, metafooride, alltähenduste ning detailit2psusega, on ka eelkirjutatu vaid imetilluke osake tervikust - m6neti ehk isegi uitm6tete m6tteline kroonika, mis just antud hetkel südamel2hedane ning oluline n2is olevat. R22kides aga rikastavatest metafooridest, v6iks l6petada Frank O'Hara luuletuse viimase salmiga, mida l6ppenud hooaja alguses tsiteeris ka peategelane, Don Draper, ise:

"Now I am quietly waiting for
the catastrophie of my personality
to seem beautiful again,
and interesting and modern.

The country is gray and...
brown and white in trees.
Snows and skies of laughter
are always diminishing.
Less funny, not just darker.
Not just gray.

It may be the coldest day of the year.
What does he think of that?
I mean...
What do I?
And if I do....
Perhaps I am myself again."

"It was lying there... on the floor, there." ("Burn after reading" - review)

Nädalaid enne, kui ma ise kõnealust filmi vaatama jõudsin (mis juhtus siis t2na, esikap2eval), jäi silma erinevaid hoiakuid, hüüdlauseid jmt, nt nagu "bright american farce" ning "smart movie about stupid people". Film ise "reklaamib" end läbi lause "Intelligence is relative".

Ega ühelegi neist variantidest vastu vaielda polegi võimalik, kui päris aus olla. Kui pärast "No country"-t keegi vast isegi kahtles vendade Coenite hingesügavusest tuleneva suunitluse paikapidavuses, ei tohiks nüüd selles enam mingisugust küsimustki olla. Ja antud juhul ei maksa kindlasti mitte valesti aru saada - No country oli fantastiline film, üks neist viimas(t)e aasta(te) "koorest", mis vast ühe käe sõrmedel üles saab lugeda. Ja ega sealtki coenesque huumor puudu ei olnud, mis sest, et ilmselt ei tulnud see nende sulest. Aga "Põlemist" vaadates mõistsin ma (lõpuks?), mida tähendab kutsumus. Kutsumus kui selline tähendab eelkõige seda, et midagi kirjutades ning seejärel lavastades paned sa sellesse tükike iseend, see "miski", mis koorub lõpuks liikuvaks pildiks, pärinedes sinu enese hingest. Ja just täpselt see leidis aset antud juhul. Film otsekui kumaks läbi vendade Coenite "mina". "Mina", mille raskuskese asetseb eelkõige targas komöödias.
Aga see selleks. Coenitel on äärmiselt elegantne oskus luua karaktereid, kes oma erinevate lolluste ja/või tegemiste/tegemajätmiste summana satuvad hämmastavatesse olukordadesse (Fargo, Big Lebowski). Samal ajal pole sellised shüzheed kunagi keerulised per se, ega ilmselt tohikski olla, taolise suunitluse puhul. Sümbolistlikus mõttes võiks tõdeda, et dimensionaalse keerulikkuse loovad tegelased enese ümber ise, stsenaristi/lavastaja ülesandeks jääb ainult vastava olukorra välja mõtlemine.
Antud juhul on olukorraks endise luureanalüütiku memuaaridega CD, mille kogemata avastab üks treeningsaali "Hardbodies" töötajatest kusagil riietusruumis maas vedelemas. Seejärel asuvad kaks sealset töötajat, Chad ning Linda, memuaaride autorilt raha välja pressima. Lindal, muide, on raha vaja umbes nelja erineva iluoperatsiooni jaoks, kuna "tugevates kehades" tööl olles ei taha temagi "lõtv" olla. McDormand on selles rollis fantastiline, tuues unu'nd mälestused seoses Fargo'ga uuesti eessagarasse. Chadi kehastab Pitt, kes on tõepoolest kogu filmi konkurentsitu staar, nagu paljud juba enne mindki tõdenud on. Kuigi tema etteaste jääb omamoodi üürikeseks, on tema portree ajudeta kehakulturnikust, kes kraanivee peale suud krimpsutab, vapustav. Isiklikult ma ei uskunud, et Bradil on annet mängida geniaalset komöödiarolli. Anna andeks, Brad, teine kord ma ei kahtle! Muide, kuigi see käib kõigi filmide kohta, paistab olevat justkui kirjutamata reegel, et komöödiale annab võrratu cast sedavõrd palju juurde. Iga väiksemgi episoodiline tegelaskuju, mis ülimalt hästi välja mängitud on, mõjub võrratult. Parimad näited oleksid võib-olla tüüp, kes CD memuaaridega leidis; ja kelle ainukeseks etteasteks jäi ühe lause mõnikordne kordamine erinevates variatsioonides - "it was lying there. on the floor", "it was lying there., "it was lying there... on the floor. There" jne, samavõrd nagu ka CIA ülemus, kelle osaks jäi mängida äärmiselt häiritud inimese rolli, kes juhtumisi isegi ei tea, mispärast ta häiritud on. Nagu öeldud, oli kogu cast äärmiselt hea ning kõigist lihtsalt pole mõtet pikemalt rääkida (kuigi justkui võiks: Clooney, Swinton), aga Pitti kõrval oli teiseks särajaks kindlasti Malkovich. Oma rolliga suutis ta kinolinale tuua samaaegselt koomilise kui ka traagilise toore raevu, mis tabab korraga töötuks jäänud inimest, kellel ei lasta pealt näha ilma põhjuseta rahulikult eluga edasi minna.
Coenite kliimaks ei suuda loomulikult läbi ajada laipadeta, aga antud juhul ei mõjunud surmad justkui surmadena per se, vaid kui teema lõpetus, kogu selle "clusterfucki" lahutamatu kaaslane, olnu "coda". Ja kuigi hetkeks, mil ekraani täitsid lõputiitrid, võis vaatajat isegi vallata tunne, et midagi tarka justkui ei toimunudki, on see siiski pigem üks eksitav uitmõte.
Coenid suutsid jällekord, satiirilise allegooria kõrgessentsis püsides, näidata, kuivõrd hirmutav on maailm, kus lisaks rumalatele inimestele eksisteerib ka pime ning rumal sihikindlus, mis nende tegusid tagant kihutab.