Black Books, “Grapes of Wrath”: Kes küll paavsti maha lõi?!

Mitte, et meil siin miskisugust tõsimeelset graafikut üldse eksisteeriks, kuid juhtumisi on ajavärten veerel’nud jällekord sinnamaile, et oleks justkui tarvis juttu teha briti suurepärase komöödiasarja “Black Books” kuueosalise debüüthooaja järjekordsest, nüüd juba kolmandast episoodist. Niisiis, keda huvitab, klikake aga seda va kurikuulsat linki ja peatselt lausumegi teis’pool juba uued tered…

“There’s jam in the bath.”

- Manny Bianco

“Oh, come on!”

- Bernard Black

____

“Dirty.”

- “Cleaner”

“Who are you?”

-Bernard Black

“Who am I? I’ll tell you who I am. I’m the cleaner.”

- “Cleaner”

_____

“Not the, not the… that’s the cheap and dusty. Not the clean, expensive…”

- Bernard Black

“Grapes of Wrath” on üks paganama pentsik episood telekomöödiat, mida kohe kindlasti on võimatu traditsiooniliseks sitcom’iks ristida. Ümberlükkamatult. Ja mina, kes ma end “Books”-i osas siiski veel põhimõtteliselt algajana näen, leidsin end vaadates sageli mõtteid mõlgutamast selle üle, kas a) “Grapes” on üks äärmiselt isevärki üllitis ka sarja üleüldise universumi seisukohalt, või b) on ehk tegemist justament sihukse jaoga, mis on mõistetav omalaadse murdepunktina, kus Dylan Moran ning Graham Linehan (järjekordselt ka kõnealuse episoodi stsenaristid) lõplikult kollektiivse jala maasse lõid, andmaks mõista, et nende ülimaks eesmärgiks ongi luua üks vaieldamatult paeluv sürr-ilm, millele eduliselt kaasa elamiseks pole päriselust juhinduvast silmapaarist erilist tolku. Muidugi mõista pandi seeme eksplitsiitse sürrealistliku tooni võrsumiseks mulda juba pilootepisoodis (kui mõelda Manny ja “väikese rahuraamatu” peale), kuid senini on see siiski olnud vahendiks, mis piirdub karakteritega, ega astu, ütleme siis, välja laia maailma. “Grapes” aga ongi ses’ suhtes eriline, kuna Bernard’i ja Manny seekordsed seiklused päädivad ajalehe jahmatava esiküljelooga, mis ei kanna endas ainumat kübetki realismi. Idee keskse narratiivi puändi olemuslikust mastaapsusest, mis näikse karakterid selja taha jätvat - luues ühtaegu nalja ka maailma ümber, mis meie tegelaskujusid ümbritseb - pole õigupoolest üldsegi kehvade killast. Ent mõneti jääb seejuures painama tundmus, et säärased valikuid langetades avaneb Moren’il & co’l võimalus mängida absoluutselt kõigega ning see omakorda võib ühel hetkel hakata kahandama sürrealistliku tooni narratiivset rõhku. Mitte, et ma ekspert oleksin, ent väärt komöödia osised peaksid kaheldamatult olema meisterlikult väljamõõdetud ning omavahel balanssi asetatud. Ja teatava elemendiga liialdamine võib täiesti vabalt lõppeda mitte üksnes sellega, et see edaspidi enam erilist võimu ei oma, vaid sellegagi, et kogu tervikpilt rikutud saab. Ei maksa arvata, nagu ma eeldaks, et midagi analoogset siin – s.o “Black Books”-is – juhtuks. Kuid oskuslik žongleerimine karakteripõhise ning üldmaailmse vahel, tagamaks tabavaid puänte, pole just töö, mis oleks kergete killast. Ja kui juba uks laia maailma kui sellisse – sürrealistliku pöördega, küll – kord avati, kes ütleb, et edaspidi kiusatus liigagi põletavaks ei osutu? Aga eks me näe. Või noh, õigemini mina, sest valdaval enamikul (neist vähestest) lugejaist – ma oletan – on sari niiehknaa juba ammuilma ära kaetud (ja siinjuures oleks ilmselt vajalik mainida, et spoilerdamisele ma eriti hea pilguga ei vaata). Alljärgnevalt siis aga juba mõne sõnaga sisulisemalt, mida ma siis õieti üldse siiamaani öelduga silmas olen pidanud.

“Grapes” algab lühida, kuid vägagi mõjuva tiitrite-eelse sekventsiga, mis leiab aset 1900. aastal Bordeaux’is. Näeme üht munka – nimega Aldo (Ben Homewood) - viinamarjakobar näppude vahel, kohaliku abee (Paul Beech) juurde jooksvat. Kohale jõudes selgitab ta (ja meeldiva liigutusena toimub vestlus täielikult prantsuse keeles, mida taustaks saadab vaimulik muusika) hingetuna pühale isale oma ebamungaliku tormamise tagamaid. Nimelt olevat sündinud ime – see rammus kobar tumedatoonilisi marju olevat välja kasvanud aias asuvast roosipõõsast. Aldo ulatab kobara hämmastunud abeele, kes teeb seejärel juttu ettekuulutusest, mille järgi viinamarjad, mis on tärganud roosi okkast, võimaldavad valmistada veini (“Le Vin du Rosier”, nagu episoodis tükk maad hiljem ilmneb), mis on suupärane Jumalale endale. Siis pistab abee ühe marjadest omale õrnale suhu, misjärel Aldo märkab, et abee põskedelt voolab paar kerget  pisarat.

Tegemist on isevärki maagilise, silmapaistvalt teistlaadi valgustust pruukiva, stseeniga, mida on esmapilgul raske – vähemalt sügavamate tõlgendusteta – ülejäänud narratiiviga liita. Järgnev võrdlus on küll parajalt apples ‘n oranges, kuid tahtmatult meenub antud ühenduses vendade Coen’ite "A Serious Man"-i allegoorilise alatooniga epiloog, mis on olemuselt järgnevalt jutustava loo perspektiivist sedavõrd integraalne, kuid ühtaegu nii kummastavalt isolatsioonis paiknev. Ja ehkki üleeelmises lõigus sai “Grapes”-i keskse süžeeliini puändile liigset hõlmavust vahest ette heidetud, ei saa jätta märkimata, et nähtu üle tõesti süvitsi järele mõeldes pole just võimatu ära selgitada see mastaapsusgi – tuleb vaid “Books”-i jutustuslikust esteetikast juhindudes punktid ühendada.

Kuid selleni me veel jõuame.

Esmalt tuleks ära märkida katalüsaator, mis nüüdseks juba parajalt sukk-ja-saapaliku Bernard’i ja Manny(*) edasisse sündmustekeerisesse tõukab. Manny leiab end nimelt vastakuti sihukse elamisega, mille puhul määratlused nagu “räpane”, “rõve” või “korralage” kõlaksid ilmselt vaat et komplimentidenagi (“It’s like Dresden back there!”). (Asjad on isegi nii hullud, et vaene Nipsy kärvas sinna kusagile ära). Bernard Black’i elamine on miskisugune kõrgeim pilotaaž, mille defineerimiseks polegi veel tarvilikke sõnu loodud: kasutatud toidupakendis näib miski end Manny ehmatuseks vapralt liigutavat ja õrnalt piiksuvat (mis võib vabalt olla ka näljast imetillukeseks kahanenud Nipsy, kurat seda teab), lauanõude puudumise tõttu on vaene mees sunnitud munaputru kammiga kingast sööma, ja kõige tipuks märkab ta ka kangekaelselt lae külge kinnitunud moosiga röstsaia. Või noh, õieti on - Manny enda määratlus Bernard’i kohta on äärmiselt tabav: “Räpa-võlur” (“Sõber ainuüksi sea ja rotiga”). Igatahes võtab Manny lõpuks kätte ja kutsub kohale erakordselt obsessiivse puhastaja (Kevin Eldon), kes helerohelise ülikonda riietununa, ja valgete kummikutega, näib tõepoolest välja – nagu Moran, Bailey ja Greig “Grapes”-i audiokommentaaris tabavalt märgivad – kui hambapastatuub.

(*)Kuigi seoses Tamsin Greig’i Fran’iga tuleb sellest nähtavasti juttu veelgi, ei saa jätta mainimata, kuivõrd loomulik, ja kordagi pingutamata, on Dylan Moran’i ning Bill Bailey omavaheline kokkusobimine, stseenist-stseeni, episoodist-episoodi. See on sisemiselt ülimalt laetud paarlus, mida on lihtsalt lust jälgida.

Muuseas, seoses puhastajaga kordub meeldiva kontinuteedipuudutusena ka tühipaljast õhust materialiseerumine, mida mäletatavasti nägime viimati Graham Linehan’i poolt kehastatud üliagara varahommikuse raamatuhuvilise näol. Ühtlasi pakub antud stseen ka teist kahest vajalikust süžeepunktist, mis juba hiljem üheskoos suurepäraseks puändiks sõlmatakse – nimelt Manny häda murduva hambaga (teine “punkt” on Manny’le stressi tõttu jalga lööv kramp, mis tuleb jutuks juba “Grapes”-i alul). Eldon’i poolt muiet esile kutsuva surmtõsidusega mängitud puhastaja on Bernard’i absoluutne vastand. Makk pihus, on ta nõuks võtnud härra Black’i elamine toll-tollilt läbi käia, nähtut samaaegselt verbaalselt üles märkides (“Põhjapoolne laenurk. Ämblikuvõrk sisaldab mitut surnud kaheksajalga… ühes ubadega”). Kõik on väga dirrrty, nendib ta häiritud Bernard’ile, kelle näolt võib välja lugeda süvenevaid jälgi tõelist tülgastumisest kõige selle aadressil, millesse Manny ta nüüd äkitselt – mehe enda perspektiivist täiesti asja eest, teist takka - mässis. “Puhastaja” on justkui narkokoer, ainult et ta on inimene, kes omab nina, mis on tuunitud mustuse lainele. Ja Bernard’i elamisest ei leia ta põhimõtteliselt ainsatki lapikest pinda, mis poleks harukordsest räpasusest juba üdini läbiimbunud. Isegi paljas õhk(!), millest ta näpuga “läbi” tõmbab (ülimalt lahe võte, see) – et seejärel Bernard’ile võidukalt näidata, kes eelnevalt liigsele tolmususele valjult vastu vaidleb –, ei koosne muust kui tolmust. Lisaks veel kraanikausi olukord, mis olla jälk ning vannituba, mis on hoopis häbiväärne. Ja ometigi tekib vägisi tunne – ja arvatavasti sihilikult –, et neist kolmest oleks justkui kõige friiklikum kuju “puhastaja” ise, kelle sõnavara, ja eeskätt rääkimisel kasutatavad rõhutused, jätavad parajalt pornograafilise mulje (vt nt: “I want to clean your dusty cups from the inside out”).

Igatahes soovitab “puhastaja” Manny’l ja Bernard’il majast lahkuda, kuna tegemist olla “suure tööga” ja mõned inimesed eelistavat pigemini eemalolekut. Manny’le meenub varasem Freddy () palve(**) viimase äraolekul maja valvata. Bernard, muidugi, ei sooviks kusagile minna ja asub hoopis viimses hingehädas maha kukkunud tuhka pükstesse määrima. Filthy!

(**)Stseen Freddy’ga pakkus ühtlasi ka ühe naljaka füüsilise komöödia elemendi, nimelt teatatud sorti kaelamasseerija, mis oma väljanägemise tõttu mõni aeg hiljem Manny käes ühe tõsiselt hea tsitaadini viib. Tsitaat, mis, olgu öeldud, ka DVD “Episode index”-it sisse juhatab.

Freddy (Chris Larner) on Bernard’i järsust meelemuutusest muidugi üdini liigutatud, ega pane pealtnäha miskiks sedagi, kui juba kergelt võtnud Black ühes Manny’ga (või rangelt võttes, ainult Manny küll) hinnalise vaasi otsa koperdab, juhatades omakorda sisse tabava nalja, kus Freddy palub teist sarnast siiski mitte lõhkuda, kuna too olevat nüüdseks maailmas ainus säherdune eksemplar. Veel teiseski Freddy’ga seonduvas stseenis – enne kui asuda otseselt keskse kraami kallale – leiame Manny ühe lehmaportreega tõtt vahtivat, püüdes üheskoos kõrvale tuleva Freddy’ga leida ütlemiseks piisavalt tarku ja teemateadlikke repliike (koolkond, maali “sügavam tähendus”). See stseen, muuseas, või vähemasti Bill Bailey kehastet Manny osa selles – nagu audiokommist selgub – olevat aga täielikult kohapeal välja mõeldud improv. Olgu veel juurde lisatud, et ka veidike hilisem stseen, kus purjus Bernard ja Manny (veel) enese teadmata hinnalist veini kimuvad, sisaldab – kui kommentaari uskuda – samuti osaliselt improviseeritud dialoogi(***)(****). Mis ma oskan öelda!

(***)Mispeale Moran tõdebki, et säherdusi stseene oleks pidanud hulgim olema, kuna siis oleks skripti kirjutamisele vähem aega kulunud. 

(****)Käesolevast stseenist pärineb muuhulgas ka hirmnaljakas pilt, mille ma seekordset kirjatööd illustreerima valisin.

Nüüd aga ongi aeg liikuda veinide manu ja ühtlasi jõuda ka selleni, mil moel “Grapes”-i algustiitrite-eelne lõiguke ülejäänud narratiiviga sobitub. Freddy veinikeldris, nimelt, on paras hunnik veini, kuid, nagu mees Manny’le südamele paneb, joomiseks tohib võtta ainuüksi mitmekümnepudelisest (eeldatavalt odavate) veinide kogumist; kümmet eriti hinnalist pudelit, mis kohe seal kõrval seisavad, ei tohiks aga isegi mitte puudutada, liigutamisest (ja joomisest!) rääkimata(*****). Manny, mõistagi, saab aga hoopis teistpidi aru (seik, millele mõnetist eelmängu pakub stseen termostaadi nupuga, millega opereerimine samuti Manny’le esialgu tagurpidi meelde jääb) ning see tõik saabki mõlemale mehele saatuslikuks.
Kommentaaritrack’il pärib Greig muide, et kuna õieti on ju tegemist läbinähtava naljaga, mis selle siis ikkagi “tööle paneb”, nii et inimesed ei pettuks. Moran naljatab seepeale vastu, öeldes, et eks see pudelitest valesti aru saamine üks väärakas nali ole, kuid sihukest viga olevat lihtne teha ja nali iseenesest on ju ilus.

(*****)Freddy selgitab, et üht neist pudeleist on tal kuu lõpus plaanis paavstile esitada, tänutäheks selle eest, et too Freddy nõbu Roy – kes on muideks kardinal – hädast välja aitas (ehk siis, vaimulikkonna korruptsioon, hint hint).

Kuid ega Bernard ja Manny päris kuu pealt kukkun’d ka pole ja nii seisavad nad peagi silmitsi möödapääsmatult kahetsusväärse olukorraga, olles päkad õndsalt silma ajanud 7K naelasele hinnalisele veinile (andekalt valitud võte oli muuseas visuaalselt esitatud kasvav rahasumma, mis jättis mulje otsekui mingisugusest kasiinoaparaadist, ainult, et "õnne" asemel oli midagi muud - ja eriti lahe oli sealjuures muidugi viimne veinitilk, mis summa 6999 naela pealt 7K peale kergitas). Minu kui vaataja jaoks muutis nimetet’ avastust muidugi kordi naljakamaks fakt, et lisaks peagi ilmnevale, esialgu uskumatule, hinnale, luges Manny veidi varem pudelisildilt veel ka väärt joogipoolise nime, mis kõlas – nagu eelpool märgitud sai - “Le Vin du Rosier” ehk siis “Roosi vein”. Teisitiöeldes, meie geniaalne paarike lasi teadmatult hea maitsta vaat et “jumala-nektaril”, mis veel saja aasta eest oli olnud ime läbi tärganud viinamarjakobar.
Mõistes aga oma äkilist kitsikust (kahepeale kokku jäi meestel põhimõtteliselt veidike alla 7K rahast puudu), jõudsid nad lõpuks otsusele õpetlike raamatute kaasabil (samuti hea jätk varasemale Freddy soovitusele veini nautides süveneda ka teostesse, mis joodava tagamaadest jutustavad) tühjaks joodud pudel põhimõtteliselt võltsi veiniga asendada (olgugi, et Bernard’i esialgne mõte maja maha põletada pani Manny samuti koheselt tegutsema), kasutades selleks materjali “odava laari” hulgast.

Mida võiks vahest ehk pidada “Grapes”-i humoristlikuks kõrghetkeks, leiab narratiivset kokkusidumist ka kaks varasemat Manny’ga seonduvat süžeepunkti: esiteks meest järjepidevalt painav hamba murdumine ja teiseks, stressist tingitud jalakramp. Nimelt jätab Dylan Moran veini valmistades paraja hullu alkeemiku mulje, keda iga käsu ja soovi peale liipab kohale vigane teener – Manny –, kes lonkab üht jalga ning hoiab üht näopoolt viltu. Ülimalt palju annab siinkohal mõjuvale momendile juurde ka Nick Wood’i/Graham Linehan’i režii ning kinematograaf John Rosenberg’i suurepärane valgustus, mis saavutab oma haripunkti välistseenis, kus äikesemürina ja välkude taustal Bernard Manny’t puuoksaga, viimase oigamise saatel, “piitsutab”(******).

(******)”Grapes”-i teise kena kontinuteedipuudutusena näeb kõike seda pealt lapsekäruga mööda jalutav naine – Julie’t kehastav Daisy Campbell. Meenutatavasti on siis tegemist Fran’i sõbrannaga, kes “Books”-i pilootjaos sünnitamas oli. Ja sünnitas “palli”, millest nüüdseks on “saanud laps”, nagu Greig et al kommentaaris naljaga mainivad.

Ja ehkki vein valmis, peegeldub amatöörveinimeistrite näolt, seda lõpuks degusteerides, vaid rahulolu, leiab asi nö kuu aja möödudes, “Grapes”-i lõpp-puändis siiski pöördelise lõpu, mis minu silmis vaieldamatult seninähtud episoodidest kõige tabavamalt kirjutatud on. Nimelt satub Bernard’ile kätte ajaleht, kust ta loeb ehmatades oma sünnikuupäeva, jättes sealjuures täieliku tähelepanuta esiküljeuudise “madalasordilise” veini tõttu surnud paavstist ning süüdlasena kinni hoitavast mehest (Freddy). Tegemist on tegelikult suurepärase kahetasandilise momendiga, mis ühelt poolt tugevdab Bernard’ist kui karakterist lähtuvat huumorit, kuid ühtlasi lõpetab mängleva kergusega ka episoodi kaks peamist süžeeliini: Bernard kui “räpa-võlur” ja veinitegemine. Esimene mainituist leiab oma lõpu hetkel, mil Manny avastab ehmatusega ajalehe esiküljeloo, teine aga kohe sealsamas, kus koletust sündmusest keeletuks jäänud Manny’le eelnevalt Bernard’i poolt lakke visatud moosiga röstsai otse pähe kukub. Ega Dylan Moran’i ütlusele kommentaaritrack’il ei saagi vastu vaielda, röstsaianali aitab alati hädast välja.

Puänt surnud paavist töötab veatult, sest tõlgendavast aspektist poleks tarvilik teha muud, kui meenutada stseeni Bordeaux’is 1900. aastal. “Roosivein” oli mõeldud ainuüksi Jumala huultele, mistõttu isegi säärase joogipoolise hale vari on võimeline tapma seda, kes end piisavalt vääriliseks peab. On ju paavst küll “Jumala asemik” maa peal, kuid siiski mitte Jumal.

Ja, last but not least, arvatavasti on see väheke ebaõiglane, kuid võrreldes Bernard’i&Manny süžeede olemusliku rikkusega, ma lihtsalt ei tundnud end olevat eriti haaratud Fran’i alasüžeest (mis, kui asi iseenesest, oli okei: eriti naise kohtingukaaslase istuvad tantsuliigutused, mille alatooni naine alles siis tagantjärele taipas, kui nägi meest salamisi mööduva kelneri tagumikku vahtivat). Tamsin Greig’i vastu pole mul midagi, küll aga hakkab Fran’i karakter näima väheke üleliigne, kuna üksipäini temale taanduvad alasüžeed näivad olevat hoopis teisest mastist kui põhipaariga seonduv ning Dylan Moran’i ja Bill Bailey’ga ühinedes ei oma karakter lihtsalt samaväärset kaliibrit. Kuid kriitika eest ära öeldud, ei saa öelda nagu mulle poleks meeldinud kahe liini kokkusidumine, hetkel, mil ilmneb, et Fran’i uusimaks kohtingukaaslaseks saab dirrty ehk siis Kevin Eldon’i kehastatud “puhastaja”.

Ühtkomateist nipet-näpet veel “Grapes of Wrath”-i kohta:

• Kohe esiteks, kunagi väga ammu (loe: aastaid tagasi bakalaureuseõppe paiku) sai miski kursuse raames John Ford’i ekraniseering Steinbeck’i “The Grapes of Wrath”-ist küll ära kaetud, kuid absoluutselt midagi ma ei mäleta, ega – pean kahetsusväärselt tunnistama – pole lugenud ka romaani ennast. Seega, teadjamad inimesed, oli siin mingisugune allusioon filmi ja/või romaaniga, või oli see lihtsalt üks kelmikas pealkirjavalik?
• Ja pealkirjavalikuist rääkides, käesoleva postituse oma on täiesti sihilik. Tõtt-öelda hakkas peatselt pärast “Grapes”-i ärakaemist kummitama see va “Who shot the sheriff” laulupala, mis lõppude lõpuks siis tugevalt ümber kohandatud ja eestistatud sai.
• “Look. I’m a prostitute robot from the future.” 

• Stseeni ajal, kus Manny müstiliselt kiirelt leitud bensiinikanistrit pillutab, nendib Moran audiokommentaaris, et vahel vaatab ta neid stseene ja mõtleb, et need on nii täiesti mõttetud ja rumalad – täiskasvanud mees, pillub bensiini maha!
• Tim Gunn (kui ma nüüd kommentaari kuulates hääldusest ikka õieti aru sain) on mees, kes vastutas elava toidukarbi eest, mida liigutati mõne jala kauguselt kaugjuhtimispuldiga.
• Eespool sai kahel korral juba kohalpeal improvvimisest juttu tehtud, kuid nagu selgub, ei kuulu skripti ka Fran’i viimaks kapiks välja pääsenud kohtingukaaslase Ben’i (Mark Aiken) sütitavad lauluread, “…and I’ve sipped champagne from a shoe”.
• Ja kui Ben’ist veel hetkeks rääkida, Moran tõdeb kommentaaris põhimõtteliselt, et sehuke nende arusaam kaasaegsest homoseksuaalsusekogemusest ongi, kaasaegsete heteromeestena.
• Näidiseid sürrealistlikust huumorist: ähmis Manny hakkab puhastamisteenus(t)ega telefonitsi vesteldes järsku kõige tavalisemat telefonitoru ümbritseva prahi suunas liigutama, ise öeldes: “Kõik on kõntsaga kaetud. Vaata."
• Chris Larner’i Freddy’t ei näe paraku piisavalt (ja kas üldse enam näeb, arvestades, et nüüdsest lasub tal süüdistus paavstitapus), kuid tema “Oh, and AHHH..”, millega ta Manny veinide juurde juhatab, on parajalt kuldne, et ma olen täiesti rahul, kui pean mehe ainuüksi selle alusel meelde jätma.
• Ja kui hindamatuist tsitaatidest veel rääkida: “some nonsense about him punching Sophia Loren in a nightclub.”
• Okei, “Grapes of Wrath”-ist võibki tsitaate pilduma jääda. Aitab ka!
• Ja, last but not least, samuti tore süžeeliini kokkutõmbav nüke oli, kuidas kuu aja möödudes Bernard’i elamine täpipealt samasugune välja nägi, nagu sel’ hetkel, kui “puhastaja” seda kraamima asus (muidugi eeldusel, et ikka asus).

Kolm episoodi “Black Books”-i debüüthooajast veel järel, kolm seljataga. Ja iga jaoga on asi paremaks läinud, justkui vana vein, mis järjepidevalt rikastub. Jällekirjutamiseni!

____________
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 2) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco), Kevin Eldon (“Cleaner”) & Dylan Moran (Bernard Black); 3) Kevin Eldon (“Cleaner”); 4) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black), Bill Bailey (Manny Bianco) & Kevin Eldon (“Cleaner”); 7) vasakult-paremale: Chris Larner (Freddy) & Bill Bailey (Manny Bianco); 9) Bill Bailey (Manny Bianco); 10) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco); 11) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 12) esiplaanil (seljaga) Daisy Campbell (Julie), tagaplaanil vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco); 13) & 14) Dylan Moran (Bernard Black); 15) Bill Bailey (Manny Bianco); 16) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco). VLC snapshots. Erakogu.

 

“Boardwalk Empire”, Making-of klipp

Ma tõtt-öelda mõtlesin, et ei hakka peagi algava telehooaja oodatuimate üllitiste trailer’eid siia toppima, ja ega ma rangelt võttes pole sunnit’ oma sõnu sööma ka – allnähtav “making-of” klipp on suts üle 13 minuti pikk, kaugeltki liiga pikk tühipalja treileri jaoks(!). Olgu kuidas on, see klipp valas veel rohkemgi õli tulle mu juba niigi kõrgetele ootustele. “The Sopranos”-i kunagise juhtivprodutsendi/stsenaristi Terence Winter’i loodud/kirjutatud ning Martin Scorsese – temalt pärineb ühtlasi ka pilootjao režii – ja Mark Wahlberg’i juhtivprodutseeritud “Broadwalk Empire” näikse lihtsalt ülivõimas (lisaks nimetatuile võtab hilisemates episoodides režissööripulga üle nii kord ka “The Sopranos”-is sama tööd teinud Timothy Van Patten kui ka Allen Coulter) . Eeskätt on ju kaheldamatult tegemist viimaste aastate vapustavama telesarja cast’iga. “Empire” – mis muuseas sai inspiratsiooni kuuldavasti samanimelisest Nelson Johnson’i romaanist – peategelast, kuiva seaduse aegset gängsterit Nucky Thompson’it, kehastab Steve Buscemi. Teistes rollides võib aga näha veel sihukesi nimesid nagu Omar! (ehk siis Michael K. Williams), Michael Shannon, Michael Stuhlbarg, Kelly MacDonald, Gretchen Mol jt. Seda ei tule vist just tihti ette, kui absoluutselt iga säärane näitlejavalik ülimalt sümpaatne tundub. Muuseas, pärast hüpet nähtavast klipist selgub seegi, et “Empire”-i narratiivis figureerivad tollal veel üpriski noored ja rohelised Al Capone ja Lucky Luciano. Et siis…

_____________
Video allikas: siit

Treiler: Darren Aronofsky, “Black Swan”

Darren Aronofsky, ühe mu lemmikrežissööri (“The Fountain”, “The Wrestler”, “Requiem for a Dream”), värskeim linalugu – fantaasiaelementi(de)ga vürtsitet’ “triller” balletitantsijate rivaalitsemisest, peaosas Natalie Portman (ja sh ka Mila Kunis, Winona Ryder, Vincent Cassel jt) – on kaheldamatult peagi linastuvate filmide nimekirjas minu jaoks vaieldamatult esirinnas. Ja allgi (ehk pärast hüpet) nähaolev trailer näikse neid niigi ärevaid ootusi veelgi õlitavat. Kuna nimetatu kodumail linastuda võiks, pole halli aimugi, ning USA üldkinodes peaks see sündima jõulukuul (kui imdb.com-i usaldada), kuid juba hulka varemalt saab seda näha Veneetsia kui ka Toronto rahvusvahelistel filmifestaritel. Olgu, kuidas on, mina igatahes olen põnevil.

___
Video allikas: http://www.hitfix.com/blogs/awards-campaign-2009/posts/watch-natalie-portman-and-mila-kunis-embrace-and-battle-the-black-swan?m=p

Firefly, “The Message”: Kahetähenduslik kojujõudmine

Lihtsalt õudne, kuna juba viimati Joss Whedon’i “Firefly”-st kirjutatud sai, nimelt möödunud aasta lõpus, täpsemini jõululaupäeva(!) eelõhtul. Ja isegi nüüd, kus olen jõudnud mõningate (või noh, okei, kergelt rohkemate kui paljalt “mõnede”) nädalate vältel kauaigatsetud vabadusevilju mekkida, pole ma suutnud end piisavalt kokku koguda, et äsjamainit’ kultussarja viimased episoodid (+ film) pikemasse analüüsifookusse haarata. Kuid, kui tõe tunnistamise voolus juba triivime, “The Message” – ühtekokku kaheteistkümnes jagu – on mul ära kaetud juba mõnda aega ning kurat, teeme asja siis ära ükskord ometi, või mis? Ehk siis, keda huvitab, pikemad mõttelõngaheietused äsjamainitult pealkirjastatud episoodist kohe kui oleme jätnud jällenägemiseni teispool alltoodud linki…

“Everybody dies, Tracy. Someone’s carrying a bullet for you right now who doesn’t know it.”

- kapten Malcolm “Mal” Reynolds

___

“You know, it’s funny, we went to the war never looking to come back… but it’s the real world I couldn’t survive.”

- Tracy

___

"What are you now?”

- Tracy

___

"When you can’t run anymore, you crawl, and when you can’t do that, well… Yeah, you know the rest.”

- Tracy

Kõnealusest episoodist kirjamisega haaran härjal sarvist juba eiteagi mitmendat korda. Kaldun arvama, et need metafoorsed sarved pole enam teab kui haaratavadki, vaid pigemini pidevast mudimisest tömbiks kulunud. Igastahes, on kuidas on, nüüd üritan ma taas. Tõtt-öelda ei oskagi ma oletada, mis see va põhjus olla võiks. Olnud hiljuti “The Message”-i ka teistkordselt üle vaadanud, olen põhimõtteliselt kõigutamatu oma arusaamas, nentides veendumushelgiga silmis, et tegemist on ühe mu lemmikuima episoodiga – ehkki seninähtuist mingisugust kindlakäelist hierarhiat moodustada poleks minu arvates eriti paslik, kuna teadupärast tulevad väga vähesed telesarjad algselt välja sedavõrd viimistletutena, kui on seda Joss Whedon’i “Firefly”. Ent mispärast siis ma end ikka ja jälle nõutult raskustes hulpimas leian? Otsesõnu kirjutamisplokiks ma seda ei ristiks (sest, kuigi ärasõnuda ei tahaks, küllaltki värsked “Black Books”-i kirjutised on senini probleemitult valminud), kuid midagi kasvõi marginaalseltki analoogset peitub siin siiski. Nimelt on vahepealne, pealesunnitud, paus liiatigi pikk olnud, ma kahtlustan. Nagu ülal mainisin, sai “Firefly”-teemadel viimati sulg tinti kastetud jõulupühade eel ning sealt edasi liikus kirjutamisega seonduv tasahilju juba hoopis muu tähe alla. Aga universumist, millest kirjutad, peab sul olema teatav sisseelamise tunne, mida kahtlemata üheteist episoodi järjestikune käsitamine (isegi kui kohati kaootiliste vahepauside tagant) võimaldab. Kuid nüüd, olles üleüldisest narratiivist mitmeid kuid eemal püsinud, näib naasmine raske olevat. Mitte, et ma kõnealust jagu nautinud poleks. Nagu juba eelpool öeldud, tegin ma seda – ja isegi väga. Nagu juba vihjamisi öeldud, probleemi kese varjab end kirjutamises kui sellises. Rütm paistab kaotsis olevat. Loodetavasti aga mitte tagasipöördumatult. Ehk siis, katsetab ja vaatab, mis lõppude lõpuks välja kukub. 

Kui “The Message”-ist võrrelda seninähtud episoodidega, tuleks ehk möönda, et esmapilgul rullub meie silmi ees lahti pealtnäha lihtsakoeline lugu, kus – kui välja jätta meie kosmilise ränduripundi sissejuhatav käik ühe nimetuks jääva planeedi (või kuu?) kosmosejaamas  aset leidva turu/karnevali piirdeis asuvasse postkontorisse – meie tegelased kasvõi ainumakski hetkeks isegi Serenity kaitsvate seinte rüpest välja ei rända. Mõistagi pole tegemist otseselt "bottle show"-ga (mida öelda ei võimaldaks nähtavasti juba keskne kosmoselaeva set), ent “The Message”-is sisaldub niiehknaa üllatavalt rohkelt intiimsust, mis mõneti – eeskätt kui keskset süžeeliini silmas pidada – isegi klaustrofoobselt rõhuv näikse. See on sügavalt isiklik, kuid samas aja- ja ühiskonnatransendentne lugu luhtunud vabadusvõitluse järellainetuse tagajärgedest ning neist johtuvaist valikuist, mida kummagil puhul looritab ammulõppenud sõja kestavalt valulik vari. Üle kõige aga räägib “The Message” põhjatult liigutava loo piiritust (relvavenna)kamraadlusest, mis ei põika kohkudes isegi kõige valutekitavama otsuse teelt. Tundmus otsekui lahutamatust vennaskonnast on ju õigupoolest “Firefly” karaktereid saatnud juba eos, kuid pooleldi Joss Whedon’i – ja pooleldi Tim Minear’i (kelle käe alt pärineb ka suurepäraselt struktureeritud "Out Of Gas"), kes on ühtlasi ka episoodi režissöör - sulestatud “The Message”-i skript raiub lõplikult kivisse sarjale omase kamraadlusidee ülima tuuma: tõeline kamraad peab omama võimet astumaks silmagi pilgutamata isetut rada, langetamaks otsuseid, mis tegelikult igal vähimal inimhingel südame rinnust rebida ähvardaks. 

Ja kõige tipuks oli “The Message” – nagu Alan Tudyk’i ning Jewel Staite’i suurepärasest audiokommentaarist selgub – ka üleüldse viimane episood sarjast, mida filmiti ning selleks ajaks juba ka teati, et FOX oli sarja katkestanud. Säherdune tõik, olgugi, et “meta”-na, täiendab nähtavat ühtlasi ka päriseluliselt kurva lisadimensiooniga, kuna jutustatava loo lõpptulemus – endise sõdurpoisi kojunaasmine ja temaga hüvastijätt – omab veel eriti sügavat rõhku, kui mõelda, et see on samastatav “Firefly” cast’i ja meeskonna üleüldise jumalagajätuga.

Kes teab, ehk seepärast vaevlengi ma väljapääsmatus suutmatusevõrgus, mis endiselt röövib mult oskust asjaga adekvaatselt otsale (ja ühele poole) saada. 

Eelpoolmainit’ postkontoris – kust muuseas ka Jayne’i pakk ootab, nimelt koduselt emalt (aga sellest lähemalt juba mõne sõnaga allpool) – saavad Mal jt äärmiselt ärevakstegeva saadetise omanikuks, kui neile äsjaavatud pakendist kirst vastu vaatab, mille sees näib igavest und magavat nende kunagine relvavend, reamees Tracey. Nagu flashback’ina näidatav Du-Khang’i lahing illustreerib, polnud Tracey (Jonathan M. Woodward) tollal just mustersõjamees. Mitte, et seda niivõrd temale süüks panna oleks saanud. Ta oli vaid nooruke poiss, kes äärmiselt rudimentaalse sõjalise õppe läbinuna pea ees lõppude lõpuks võitmatusse sõtta lükati. Arusaadav, et nüansirikkamad võitlusvõtted, nagu salamisi ligihiilimine, temast kõrvale olid jäänud, mistõttu poiss õndsas teadmatuses – selg vastu järjekordseid varemeid surutud – parajasti konservube sööma asus, samas kui Zoë õnneliku juhuse läbi ta eluküünla kustutamist vältis, vargsi ligineval Alliance’i sõduril kõri läbi lõigates. Või, kui parafraseerida Mal’i, muutis vähemasti tol momendil Tracey’le määratud kuuli saatuslikku trajektoori.

Malcolm Reynolds, tollase lahingu seersant (ja antud ühenduses ma eeldaksin, et ülalmainit’ lahing leidis aset ehk vahetult enne pilootepisoodis näidatut, kus mäletatavasti lisajõudude soovimatus appi tulla Mal’i kibedusekarikasse viimse piisa valas) oli aga tulvil otsesõnu kisendavat lahinguindu, ega pööranud, vastupidiselt Zoë’ile, vaikivale hiilimistaktikale just erilist tähelepanu. 

Ent aeg tiksus omasoodu üha edasi ja ei läinud kaua, kuniks “pruunkuubede” vastuseis jalge alla tallati ning Mal’ist, üheskoos Zoë’ga, said paljuski sõjapõgenikud – sõjasangarid vanast, igaveseks kadunud maailmast, suutmatuna tavapärasel moel uude aega ja ellu kuuluda. Mal’i vabadusvõitluslik entusiasm asendus ajapikku mineviku rängast taagast tuleneva kaotuskibeduse ning tasakaalukama ja kalkuleerivama loomusega; ning ehkki Zoë’ abiellus Wash’iga – mehega, kelle juures justkui oli midagi naise meelest ebameeldivat, nagu “Out of Gas”-ist mäletame – ja, kui siinkohal parafraseerida Tracey sõnu, naeratab ja tunneb tundeid, on temagi keegi hoopis teine, kes kunagi (vaatamata sellele, et lahinguväljal nõutav külmus on nüüdseks asendunud meheliku rangusega, mis teatavasti Wash’il sageli kopsu üle maksa ajab). Otsus hakata lindpriideks kosmoses, mängides kaubasaadetiste röövidega sageli ninanipse aastate eest võitnud poolele, muutus paljuski kahe karmis vabadussõjas karastunud inimhinge ainsaks tõsiselt võetavaks võimaluseks edasi elada. 

Kuid Mal’i ja Zoë’ elu keeras lõpuks üpriski rahuldavasse, ehk isegi kenasse suunda, kas pole? Nad leidsid ilusa laeva, mis vaid hoolitsust ja oskuslikku ülesputitamist vajas, ja mis märksa olulisemgi, peagi ümbritses neid meeskond, kelledest ajapikku kujunes otsekui aseaine perekonnale kui sellisele. 

Reamees Tracey, seevastu, samuti eluga sõjast pääsenuna, jäi läbi elu hulpima aga hoopis teljetult, püüdes läbi üdini kahtlase organimuula diili kokku kraapida piisavalt raha, et oma pere jäiselt St. Albans’i kuult kusagile etemasse paika elama sättida ning ka ise, pärast pikki aastaid, ometi koju naasta. Muidugi mõista, “Firefly”-le omaselt ei kulgenud Tracey plaan just ettekujutatult ja peagi leidis ta end tagaaetu rollist, kelle käest “märga riietust” (wet wear) mistahes hinnaga tagasi saada taheti. Nii otsustaski ta end teatud ravimi mõjul surnuks muuta ja seejärel, selgitav lindistus kirstus pihku surutud, end postiga kunagistele sõjakaaslastele saata. Või nii ta vähemasti väitis. Sest ei lähe kaua, kuniks selgub, et tegelikult mõlkus Tracey’l meeles paljuski nende ärakasutamine, kuna ideaalses maailmas oleks ta teatud aja möödudes St. Albans’is mahapanduna lihtsalt üles ärganud, olles nõnda ka oma jälitajaist kõrvale libisenud.

Kuid noor tuulepea ei mõistnud plaanitavat just nüansideni läbi mõelda, just nagu aastate eest, kui Zoë’ vahelesegamata oleks ta konservoad suus oma otsa leidnud. Kuigi põhimõtteliselt vedas ta vanu relvavendi, kes teda kogu sõja vältel suremast hoidsid, surma teeseldes ju vääritult ninapidi, ta tõepoolest ei osanud ette näha, et tema jälitajad – kelleks osutub kolmik ebaausatest organiärikatest Alliance’i ohvritseridest(*) – Serenity sihikule võtavad. Aga seda nad teevad ja ehkki esialgu on Mal veendunud, et võimud on saanud haisu ninna Lassiter’ist – mis mäletatavasti “Mrs. Reynolds”-ilt "Trash"-is ületrumbati –, taipab ta ivakese aja pärast, et vastus peitub hoopis laeva angaaris seisva kirstu sisus. 

(*)Kelle ninamehe leitnant Womack’ina võib muuseas näha Richard Burgi’t, kes on muuhulgas veidral kombel juba teine näitleja, kes pärineb “Desparate Housewives”-t. Esimeseks oli Doug Savant, keda võis “Firefly”-s näha kaptenleitnant Harken’i rollis episoodis "Bushwhacked".

St. Albans’i lumiste mäeahelike ohtlikus labürindis Alliance’i haardest Wash’i tänuväärsete piloodioskuste abil jätkuvalt kõrvale põigates jõuab aga hingekarjane Book kaarti silmitsedes tagasihoidlikult ning isegi mööda minnes välja mängitud avastuseni, et kuigi hetkel liigeldakse – Alliance’i laev püsivalt kannul - regionaalse föderaalbaasi vahetus läheduses, pole seadusekõverad tüübid senini veel abi ja/või lisajõudude järele kutsunud. Siit valmib ühtlasi ka plaan Womack’i nõudega kaasa minna ning “kaup” – Tracey kujul – näilikult loovutada, kuna ainuüksi kolme Alliance’i sõduri vastu oleksid nad ju ilmses ülekaalus, mistõttu viimased oleksid sunnitud kas saba jalge vahel leebet tegema või siis noh, surema. Muidugi on see aga ka ülimalt riskantne plaan, mille õnnestumiseks Book’i taip üleüldse alt vedada ei tohi.

Kuid Book’i vastavat soovitust, või täpsemini – nõuannet Tracey Alliance’i kätte anda, juhtumisi pealt kuulnud endine reamees seisab mõistetavail põhjusil plaanitavale vastu, minnes isegi nii kaugele, et vere hinnaga võimudega ühendust võtvat Wash’i takistab, ja seejärel, Zoë hoiatuskuul rinnus, ka Kaylee enam-vähem pantvangi võtab, kuniks lõpuks ka Mal noormehele kuuli kerre kihutab. Sest olgugi, et meie kaptenit seob Tracey’ga ühine minevik, tema sõnades pole midagi valet. Tracey tõepoolest “saatis” neile oma segaduse klaarimiseks ning Mal’il on igati õigus valida pigem põrgu (ehk siis, pigem on ta võimeline Tracey’t tapma), kui pealt vaadata, kuidas teenesoovija neile nüüd noa selga lööb. Kõik see on loogiline. Ja ehkki on vaieldamatult tõsi, et olukord pikemateks vestlusteks oli Serenity kokkpitis liiatigi laetud, ei saanud ma isegi  “The Message”-i teistkordsel vaatamisel endalt maha raputada mõtet, et vähemasti siis, kui ülimalt närviline Tracey Kaylee’d trepil seistes oma haardes hoiab, oleks Mal võinud võtta hetke ning oma plaani selgitada(**). Keskse narratiivi perspektiivilt näib Tracey surm Zoe’ ja Mal’i käeläbi liiast, sest samahästi oleks poisile selgitada võinud, et nende plaan oligi seisnenud selles, kuidas hingekarjane Book konfrontatsioonis Alliance’i ohvitseridega viimased sundseisuga lihtsalt minekule utsitab. See tõik on seda häirivam, kuna Tracey mõistab, küll hilinenult ja vahetult enne hingeheitmist viimaks isegi, kuivõrd asjatu retrospektiivis tema närviplahvatus näis (arvates ekslikult, et vaatamata ringlevaist lugudest, mis räägivad Mal’i ja Zoë’ reputatsioonidest külmavereliste mõrvaritena, pole tema kunagised kaassõdalased tegelikult midagi muud kui tavapärased allaheitlikud hädavarased). Kuid, nagu äsja öeldud, puhtalt hetkelisest selgitusest oleks piisanud, et ohver täielikult ära hoida.

(**)Kuigi tõele au andes tuleb tõdeda, et hingekarjase Book’i rahulikku Tracey’le suunatud nõuannet relv maha panna, kuna tal pole “aimugi”, võiks tahtmise korral lugeda püüdeks närvilisele noormehele olukorda selgitada, kuid (loo huvides) endine reamees katkestab “bibel thumper”-i poolelt sõnalt, ega lase tal lõpetadagi. 

Mõistagi poleks sellisel juhul aga “The Message”-i ülimalt südamlikku ning sügavat lõpp-stseeni aga eksisteerinudki ja ehkki harilikult ma ei soosi teadlikku süžeega manipuleerimist, et kindlustada teatav dramaatiline rõhk või raskuskese, ei saa ma antud ühenduses sugugi väita, nagu poleks sihuke lõpetus sobilik või välja teenitud. (Suisa imelik analoog, kuid kirjutades meenus mulle üks teinegi juhtum, kus süžee justnagu ebausutav näis, nimelt stseen “Out Of Gas”-ist, kus haavatud Mal suhteliselt hädise relvaga mitmepealise rüüstajatekamba minekule sunnib). Ja kui minna nõksa kaugemalegi, tasuks meenutada ka käesoleva kirjatöö alul tsiteeritud Mal’i sõnu, mis mõjuvad kui emotsionaalselt rasked graveeringud reamees Tracey, seersant Mal’i ja Zoë’ (kelle sõjalist auastes ma nagu hoobilt ei teagi) jagatud minevikule.

Sõdur jääb igavesti sõduriks ning igaühele neist leidub maailma kõiksuses keegi, kes kord selle viimse, lõpetava kuuli, nende elu lävepakule toob. See on lihtsalt pääsmatu, pelk reaalsus, millest kellelgi võimalust pakku plagada pole. Ja kas pole mitte nii mõeldes ümberlükkamatult parem, kui “kuulikandjaks” saavad need, keda sa austad ehk üle kõige maailmas, austad kui ainsaid inimesi sobimaks teejuhtideks teekonnal lõplikkusse puhkepaika – koju. Äsjaöeldut silmas pidades poleks niisiis ehk meelevaldne väita, et Mal ja Zoë astuvad selle ainuüksi ülimale kamraadile omase lisasammu, pakkudes Tracey’t tappes viimasele lõpliku pääsemise – kojujõudmise, mida oma lindistatud, olgugi, et osalt võltsis, hüvastijätus kunagine õige väljaõppeta reamees ihaldas üle kõige maailmas.

“The Message” tõmbab oma ütlemata tundelise lõppakordi jäise St.Albans’i kuu paksus lumesajus, kus Zoë ja Mal parasjagu Tracey kirstu (nüüd juba päriselt surnuna) omakeste ette tõstavad. Ka Wash ning Jayne liiguvad Serenity väljakäigu suunas, seejärel samavõrdselt lumesajus olijatega vaikides seisma jäädes. Väike Kaylee, kes varemalt laeval Tracey’ga kiirelt sõbraks sai, annab (eeldatavalt) noormehe isale üle eelnevalt kuuldud lindistuse (milles nüüdseks pole enam kübetki võltskust), mis ühtaegu taaskordselt ka meie kui vaatajate tarbeks taustaks kõlab. See on ülimalt melanhoolne lõpp, mis tõepoolest – kui kaamera liigub tasapisi inimeselt-inimesele, ning näoilmelt-näoilmele -  lakkab ühel heal hetkel olemast ainuüksi viimne hüvastijätt karakter Tracey’ga, vaid muutub tahtmatult ühtaegu ka pealsunnitud peiedeks “Firefly”-le endale. Ma tean vägagi hästi, et sarja kui sellist on veel kaks episoodi järel, millest vähemasti viimane, ma eeldan (sest niivõrd täpselt ma kunagi ammu nähtut enam ei mäleta), süveneb juba River’i myth-arc’ile, kuid omal moel sobiks “The Message” vägagi hästi nö sekundaarseks finaaliks, sõlmates üheks äärmiselt liigutavaks looks kokku kõik selle, mis nii mõneski mõttes peamised karakterid sedavõrd paeluvaks muudab.

Üht-teist nipet-näpet lõpetuseks veel:

• Emakootud Jayne’i müts tutvustavaid sõnu ei vajagi, pilt räägib enda eest.
  
• Kommentaariski viitavad Tudyk&Staite sellele, kuidas Jayne alati kõike eelnevalt kahtlustavalt raputab ja nuusutab – mis ühtlasi läheb kenasti kokku tõigaga sellest, kuidas Jayne ilmtingimata kõike katsuma pidi (mitte, et mulle meenuks, mis osas ja/või audiokommis see ilmsiks tuli). Nii ka siin, kus emalt saadud pakk läbib sügavalt mitmekesise kontrolli, enne kui Jayne ülima tõsidusega emakese kirja veerima asub.
• Staite räägib, kuidas – teades, et tegemist on üleüldse viimase võttepäevaga – Tim Minear praktiliselt neil kõike teha lasi, kuna niisama ajaviitmine lihtsalt enam kauemalt midagi ei lugenud. Staite eeldabki muiates, et tol päeval võidi küll kõvasti, kõvasti filmilinti raisata.
• Puhas Whedon’i-stiilis kirjutamine (nagu naerdes möönab ka Tudyk), siis kui Wash Zoë’ga pimedasse ruumi, kus näitlikustatakse anumasse topituna väidetavat tulnukat, Simon’ile&Kaylee’le seltsiks saabub ja pahvatab: “Oh my god it’s grotesque!” ja seejärel, anumaelanikku silmates: “Oh and there’s something in the jar!”
• Kuid isiklikult minu lemmiklause “The Message”-ist kuulub River’ile, kes, olles raskustes kosmosejaamas toimuvalt (eeldatavasti) laadalt saadud omalaadse jäätise söömisega, konstateerides: “My food is problematic.”
• Ja River’ist, Alliance’i käest pagemise paiku istub ta trepil, lugedes numbreid, mida ta ütleb jäävat “välgu ja äikese vahele”. Miskisugune narratiivne ettekuulutus, ehk?
• Simon’ist ja Kaylee’st niipalju, et mees ikka oskab romantilise hetke rängalt ära vussida. Antud juhul läheb metsa miski, mis esialgu oli eeldatavalt kompliment Kaylee’le, kuid andis lõppresultaadina neiule hoopiski mõista, et ta oleks Simon’ile “ainus” ainuüksi seetõttu, et tal lihtsalt pole teisi säherdusi naistuttavaid (kuna Inara on “professionaal”, Zoë abielus ja River õde).
• Ja kui juba jutt ülal “tulnuka” peale läks, on huvitav märkida, kuidas “Firefly” universumis – sadu aastaid pärast meietsivilisatsiooni – püsib endiselt teadmatus (ja isegi nõks naeruvääristamist) seoses avakosmosest pärinevate eluvormidega. Kõnealusel juhul näidati ju tulnuka pähe lehma loodet, mis – nagu kommentaarist selgub – oli päriseluliselt perspektiivilt vaadatuna meisterdatud vahust, mida oli hiiglama raske justament ettenähtud kujuga anumasse valada.
• “The Message”-i kõige esimest stseeni, kus rahvast võltstulnukast maailmaimet vaatama kutsutakse, olevat filmitud juba väga vara hommikul, kusagil viie või kuue paiku. Kuna ekstraid nappis, olla nii mitmeidki laadalisi kehastanud erinevad meeskonnaliikmed.
• Ja varasusest rääkides, stseeni postkontoris saabub Alan Tudyk, oma sõnutsi, täieliku “padjanäoga”.
• Ühtlasi, Jewel Staite’ esmane stseen tol päeval olevat olnud see, kus ta Serenity’l oma ruumis pikutades heldinult Tracey lindistust kuulab, mis talle kui õrnale tüdrukule sedavõrd hinge läks. Väidetavalt oli Jewel’l kusagile sinna voodi lähedusse aga teekruus väsimuse tõrjumiseks peidetud.
• Ja kui Jewel Staite’l hetkeks veel peatuda, siis räägib ta kommentaaritrack’il sedagi, kuidas stseen, kus rinnust haavatud Tracey teda kinni hoiab, tal juuksed lausa võimatult punase värviga ära määris.
• “The Message” viimases stseenis, kus Kaylee ja Simon, Mal ja Zoë üheskoos Tracey omakestega viimase avatud kirstu ääres seisavad, on tiitrites äramärkimata üks leinajaist ka Joss Whedon ise.
• Jonathan M. Woodward, kes kehastab Tracey’t, on õigupoolest Joss Whedon’i “kübaratrikk”, olles lisaks esinenud ka “BtVS”-is ja “Angel”-is.
• Ja last but not least. “The Message” sai 2004. aastal nomineeritud Hugo auhinnale kategoorias "Parim dramaatiline presentatsioon, lühivorm".

Targem oleks vist antud juhul ka otsad kokku tõmmata. Järelmiseks ootab oma aega “Firefly” kui sarja eelviimane episood “Heart of Gold”, kuid ma pigem ei hakkaks mingisugust ETA-t siinkohal tulevase kirjatüki mõttes veel jagama.
Oli vägagi tore üle pika-pika aja taas Joss Whedon’i suurepärasest telesarjast kirjata. Jääb vaid loota, et lugeminegi samavõrd palju rõõmu valmistab.

_________
Fotod, ülevalt-alla: 1) Nathan Fillion (Malcolm “Mal” Reynolds); 2) Jonathan M. Woodward (Tracey); 3) vasakult-paremale: Jonathan M. Woodward (Tracey), Nathan Fillion (Malcolm “Mal” Reynolds) & Gina Torres (Zoë Washburne); 6) Adam Baldwin (Jayne Cobbs). VLC snapshots. Erakogu.