Psychoville, Episode Two: You killed her!

Käesolevalt räägin lähemalt tõsiselt kreisi BBC absurdihuumori-müstikasarja PSYCHOVILLE'i ühtekokku teisest episoodist, mis sai ära kaetud küll paar päeva tagasi, aga laisk nagu ma olen, jõudsin alles praegu nõnda kaugele, et sellest blogida. Igatahes, spoilerid alljärgnevalt...

"You've got a lot of toys, bruv." - Michael
"They're not toys. They're commodities. See this: Seaweed the octopus. First generation, mint condition and from a smoke-free home." - Lomax

Ülalnähtavat tsitaati kirjutades jäin ma õigupoolest mõtlema selle üle, et 'VILLE'i kontekstis on tegemist lihtsalt ühega mitmeist sarnastest samalaadseist, millel oleks olnud samavõrdne õigus olla ära mainitud. Omamoodi on see irooniline kuna enamikest sarjadest on sageli keeruline kasvõi ühtainsat ütlust või tsitaati välja tuua ning sageli pole ka 'VILLE'iga sarnast ajaformaati jagavad komöödiasarjad sugugi mitte paremas seisus. Oma roll on selles loomulikult lausa vapustaval "piiridemurdmisel", millesse 'VILLE'i karakterid vaatajat pidevalt lükkavad. Sisimas sa küll adud, et üleüldine sisu, samamoodi nagu ka dialoog sukelduvad rida-realt pea ees tõelise absurdi sügavustesse, aga ometigi on niivõrd kerge võtta omaks nii väikeselt ekraanilt nähtavaid tegelaskujusid kui ka maailma, mida nad enesele ühel või teisel põhjusel loonud on.

Kuna viimasel ajal olen kohati jälginud kommentaare/teemapüstitusi PSYCHOVILLE'ist imdb.com'is, oleks paslik siinkohal jagada ka mõningaid omapoolseid mõtteid, mis loetud kraamist teatud moel inspiratsiooni on saanud. Muuhulgas jäi näiteks silma, et 'VILLE'i võrreldakse sageli 90ndate alguse kultussarjaga TWIN PEAKS (mida ma, muide, hakkasin mõned kuud tagasi ka ise uuesti otsast vaatama). Mina ise taolist allusiooni ei tooks, küll aga näeksin paralleele omapärase, kuigi lühielulise ShowTime'i sarjaga kahe aasta tagant või, kui minna kaugemalegi, legendaarse Old Gregg'iga. Aga, sarnaselt justmainitutelegi, on ka 'VILLE omal moel omamoodi ning ilmselt kõige targemaid võrdlusi suudavadki teha need, kes on näinud ka Pemberton'i ja Shearsmith'i eelmist sarja LEAGUE OF GENTLEMEN. Aga selliseid siin ja praegu ei paista olevat.

Kui aga öelda paar sõna Pemberton'i ning Shearsmithi'i kohta 'VILLE'i kontekstis, tahaksin nentida, et ma olen täiesti rabatud nende meeste andekusest. Kehastavad nad ju mõlemad mitmeid tegelaskujusid (imdb.com jagab neile kummagile 4 karakterit, millest ühte pole veel loosse minu teada ilmunudki), olles peale selle veel kreatiivseteks ajudeks üleüldise skripti taga. Muidugi, võib-olla aimdub siinkohal minu enese ignorants, kuna komöödia-vundamendiga inimeste töödega olen ma ainult viimase käputäie kuude jooksul tutvuma hakanud. Ehk ei eksi ma aga oma aukartuses ka liialt rappa, kuna on ju teada fakt, et briti näitlejad jmt lihtsalt on töökamad kui jänkide omad.

Sisu tasandil tegi PSYCHOVILLE'i esimese hooaja (*) seitsmest episoodist teine aga terve rea kiireid ning tervitatavaid edasiminekuid. Neist konkurentsitult olulisim on loomulikult saladuse kergitamine "musta mehe" motiividelt. Nimelt saab kääbus Robert kurjakuulutava SMS'i tekstiga "You killed her.", misjärel jutustab ta Debbie'le hirmnaljaka loo sellest, kuidas ta mõned aastad tagasi "ühes institutsioonis" ravil oli, kuna ta vaevles ettekujutuse kütkeis, et on tegelikult libahunt (**).

(*) Ilmselt imdb.com'ist 'VILLE'i kohta lugedes jäi silma kellegi küsimus teise hooaja võimalikkusest ning seejärel kellegi vastusest, et autorid (Pemberton/Shearsmith) olla kusagil öelnud, et kui inimestel on huvi, võivad nemad vabalt jätkata. Yay!

(**) Siit lähtub muuhulgas veel teinegi näide paljudest 'VILLE'iga kaasnevatest võrratutest dialoogidest:
"I use to be a werewolf, but it's alright now." - Robert
"Really? That as well?" - Debbie
"No, I was joking." - Robert
"So you're not a dwarf?" - Debbie
"No, I am a dwarf. I'm not a werewolf." - Robert
"Ooh." - Debbie

Robert jätkab, rääkides, et ravil olles olla seal üks naine tapetud, mistõttu ta nüüd kardab, et kesiganes sellise sõnumi talle saatis, arvab, et justament tema ongi mõrtsukas.

Mõrvatud naisest teab üht-teist ka David'i ema Maureen, leides lõpuks avaepisoodis juhtumisi ukseesise jalamati alla lükatud saladusliku kirja ("I know what you did"), arvates seejärel, et saatjaks on David'i tööandja, kes mehe mäletatavasti eelmises osas töölt vallandas (***).

(***) Siinkohal olgu ka ära parandatud, nagu ma kohati kahtlustasin ning millele viimane episood ka selgust tõi, et David 'VILLE'i esimeses episoodis reaalselt ei tapnud siiski kedagi. Võib eeldada, et veri, millega David koju tulles kaetud oli ning mis äärmise graafilisusega ka lihanoalt maha tilkus, oli vähemal või rohkemal määral võlts, omades ainsat funktsiooni läbi mõeldud "näitemõrvas", mille David oma tööandjaile korraldas. Graafilisuse seisukohalt olgu siinkohal ära öeldud, et on võimatu mitte armastada erinevate tegelaskujude lugude omavahelist visuaalset sulandumist, mida autorid kasutavad. Täpsemalt seisneb see selles, et hetkel kujutava situatsiooni pilt otsekui ähmastatakse, misjärel "uus pilt" eelnevale nö sisse sõidab.

Aga olgugi, et David senini veel näitleb mõrvadega seonduvat ning pigemini süveneb neisse mõnuga läbi varieeruva sellealase literatuuri, aimdub viimasest episoodist küllaltki selgesti, et ega tema emagi ei pea paljuks klassikaliste sarimõrvarite käekirja praktikasse tuua. Nii kavatsevad nad näiteks David'i tööandja vanni uputada (või midagi sarnast), kui see neile ei avalda, mis värk siis õigupoolest selle kirjaga on. (Muidugi on kirja sisu piisavalt ärritav, et ka tööandjaonklit ennast ähmi ajada, kuna viimane hakkab jällegi arvama, nagu oleks see lause otseselt temale mõeldud). Aga olgu, kuidas on, jutu sees usaldab Maureen mehele ka omapoolse saladuse sellest, et mõni aeg tagasi oli David viibinud kusagil asutuses ning seal olla üks naine tapetud (****).

(****) Esimese episoodi järel hakkasin ma ise mõtlema selle üle, milline narratiivne suund võiks 'VILLE'i tegelased ühel hetkel ühtsemaks kogumiks siduda. Tundub, et siinkohal anti vaatajale esimene niidiots, mis (senini) seob kaht peategelast.

Kuigi PSYCHOVILLE'i tervikšüžeega ühtis siiani kirjutatu kõige teravamalt, leidis viimase nähtud pooltunni jooksul aset ka muid, ütleme, et lokaalsemaid, karakteri-põhiseimaid, juhtumisi.

Kui avaepisoodis jäi kõrva Joy tasane pomin justkui Freddie'st võiks kunagi saada "päris laps", siis nüüd hakkas, vähemalt pealtnäha, sel teemal ehituma ka mingisugune vundament. Me näeme Joy'd haigla verekapi kallal, kus ta kolmandiku verd Freddie "lutipudelisse" valab ning seejärel ära varastatud vere (ilmselt) mahlaga asendab. Ma ei oskagi tekstualiseerida mitmesuguseid allusioone, mis mul siinkohal "veresöötmisega" tekivad, aga kas poleks korrektne siinkohal järeldada, et nii toimides loodab naine, et senine nukk (mida ta küll ei määratle kuuldavalt nukuna, aga vähemasti mõistab sisimas, et päris "päris" ta ju ka pole) muundub inimeseks?

Ektsentriline miljonär Lomax seevastu, usaldab oma uusimale abilisele, Michael'ile, nii mõndagi. Esiteks ilmneb, et tema "võrratus konditsioonis ning suitsuvabadest kodudest" pärit "tarbeesemete" kollektsioonist on puudu vaid üks, nimelt Snappy the Crocodile, mida olla kord toodetud Jaapani turu jaoks vaid 100 eksemplari. Lennuk aga, mis neid sinna transportima pidi, kukkus ookeani ning 99 Snappy't hukkus vetesügavustes. Vaid üks pääses, uhtudes saarele Fidži lähedal. Kohale minnes jäi aga Lomax viimasest, haruldasest, Snappy'st ilma, sest kaks õde, hüüdnimega eBay nõiad, olid temast juba ette jõudnud. Pika anumise peale soostusid õed aga siiski müüma, võttes vastutasuks Lomax'i silmad. Aasta pärast kaotas aga Lomax Snappy taas ning nüüdseks näeme "tarbekaupa" juba eBay oktsionil, kus see kiirelt pakkumislahingu alla satub, üheks pooleks Michael ja Lomax, teiseks aga "eBay nõiad", kes on vaat et kõige imelikumad karakterid kogu senisest kupatusest, vähemalt kui esmapilgu järgi otsustada.

Ja see olekski praeguseks kõik. Uute mõtetega uuest episoodist nädala pärast!

Dexter, Episoodid 1-4: Autsaideri sissevaatlik kaasamäng eluga

Järgnevalt analüüsin suhteliselt ühtesulanduvalt nelja esimest DEXTER'i avahooaja episoodi: "Dexter", "Crocodile", "Popping Cherry" ning "Let's Give the Boy a Hand". Tuleks öelda, et alljärgneva puhul pole kindlasti tegemist pikemalt sisul peatumisega, vaid pigemini püüan edasi anda mingisugust reflektsiooni, mis osalt omab oma juuri küll sisus, aga samavõrd ka Dexter'i olemuses üldiselt...

"Tonight's the night. And it's going to happen again
and again... has to happen."
- Dexter

Sellise kahelauselise voice-over'iga - millele eelneb tänavavalgustuse punane peegeldus, otsekui verekuu, mis tõuseb veelombist - algab DEXTER'i pilootepisood. Teatud mõttes on neis kahes sententsis kokku võetud kogu Dexter'i elufilosoofia. Tema päevane töö Miami politsei tunnustatud verepritsmeeksperina on vaid tema hingemündi nähtav, valguse ning inimmaailma poole pööratud külg. Varjukülg aga, kus Dexter'ist on saanud pealtnäha kaasaegne vigilante, on kaasinimeste eest aga kättesaamatuisse sügavustesse peidetud.

Loomulikult pole Dexter "vigilante" selle sõna traditsioonilises tähenduses, ega pole see ka tema eesmärk. Nagu ülaltoodud tsitaat juba kõnekalt vihjab, on tema elu pigemini kantud otsekui sundusest tapu järele. Aga, nagu kord aastaid tagasi tema kasuisa Harry (James Remar) talle õpetanud oli, peab ta oma ihasid kontrollima, paistma väliselt "normaalne" ning "tavaline", elama oma elu vaikselt ning liigset kahtlust äratamata. Ja ses suhtes on Dexter nüüdseks tõeline meister, olles teesklusest kui sellisest vorminud juba omamoodi kunstivormi, mida ta oma igapäevases elus truult järgib.

Tal on suhe Rita'ga (Julie Benz), kelle eelmine abikaasa naist pidevalt vägistas ning kes seetõttu on, nagu Dexter isegi nendib, "samavõrd vigastatud nagu ta isegi". Taoline suhe ongi seetõttu Dexter'i silmis ideaalne, kuna see ei too kaasa ähmitekitavaid armatsemisemomente, milles mees olemuslikult kohe sugugi kodus ei ole. Kuigi Dexter ei näe tavainimeslikes elukonventsioonides põhimõtteliselt mingisugust mõtet, püüab ta siiski oma elu mööda saata sel moel, nagu see on "ette nähtud"(*). Dexter'il on isegi keskmise suurusega laev (või suurem kaater, mina nende asjadega kursis ei ole), mille nimeks on Slice of Life ("Lõik elu") (**). Muide, tark internet nendib siinkohal, et mõiste "slice of life" all peetakse silmas lugu, mis esitab "välja lõigatud" sündmustesekventsi mingisuguse karakteri elus.

(*) Üks kõnekamaid normaalse ja ebanormaalse piiritlemisi leidis tegelikult aset viimases DEXTER'i episoodis, kus Harry selgitab noorukist Dexter'ile perepildil (või mistahes muul fotol) naeratamise tagamaid:

"This is how you do it. When somebody takes your picture, you smile. It doesn't matter if you're happy or not. You should do it to fit in. Okay?" - Harry

(**) Veidike ettepoole rutades võib ainult väga kergelt spoilides viidata, et Dexter'i laevast saab suhteliselt kiiresti narratiivi keskne element.

Sealjuures on slice of life ise aga "surnud metafoor", kuna tihti jäävat mulje justkui oleks autor haaranud noa järele ning mõnede tegelaskujude "elulõigud" jõuga välja "lõiganud". Näete, kui intrigeerivad on täiesti juhuslikud allusioonid. Huvitav oleks aga tegelikult teada, kuivõrd kursis Jeff Lindsey, kirjutades Darkly Dreaming Dexter'it, taolise terminoloogiaga oli, kui üldse. Aga olgu, kuidas on, Dexter peegeldab eelmainit' kirjanduslikku mõistet üprisgi teravalt. Ka tema on "välja lõigatud", kuigi (tava)elust, mis teda kontinuaalselt ümbritseb. Erinevalt ülalöeldust on tema aga oma "elulõigu" ainuisikuline autor. Vaid tema on juba noorukiaastaist enese jaoks taolise tee sillutanud. See on illusoorne slice of life, mille pinnalt toimub igaveselt eksternaalne näitlev petumäng. Jääb vaid küsimus, kuivõrd eristuv on see kõik aga lõppude lõpuks "tavainimlikust" maailmatunnetusest ja kas üldse on võimalik öelda, et teine on esimesest autentsem? Sest, nagu Dexter'gi meenutab oma isa õpetussõnu, pole ju keegi meist see, kes me väliselt paistame, aga me oleme sunnitud säilitama oma "välisilme", selleks, et ellu jääda.

Kuigi eetikast ning moraalist võib seoses DEXTER'iga ilmselt rääkida nõrkemiseni, üritan ma, vähemalt praegusel momendil, suuremalt osalt sellest laias kaares mööda jalutada. Ühes oma varasemas filmikategooria postituses olen möödaminnes nentinud, et inimese eetika -ning moraalikompleks on üleüldse üks äärmiselt kahepalgeline struktuur ning selles mõttes on isegi tervitatavgi karakter, kes elab, isegi kui vaid näilises vabaduses, omaenese reeglitest hallatud maailmas.

Loomulikult on aga tõsi, et DEXTER süvendab varieeruvaid eetilis-moraalseid vastukäivusi veelgi, aga vähemasti minu jaoks isiklikult pole kunagi tegemist olnud sarjaga "kahetsematust sarimõrtsukast", mistõttu on kohati veider ja mõistetmatugi lugeda kommentaare ning arutlusi a la "miks ta sedasi tapab, on ta nagu haige vä?" või "miks ta rohkem ei tapa, nii on igav!" (sellises stiilis kraami leiab muuhulgas hulgim Kanal2 internetisaatekava kommentaaride lehelt - ja neid lugedes on sageli selline tunne, nagu oleksid sattunud enneaegselt suvalisse ringi Dante põrgust, karistuseks suffer idiots ad infinitum. Teisisõnu see vaid kinnitab seisukohta, et teatud kihile rahvastikust poleks lihtsalt tohtinud lubada televisiooniaparaati soetada, enivei sellega midagi tarka peale hakata ei osata). Olen juba ammu veendunud, et ega kõiki inimesi ei saagi võrdselt rahuldada ning kunst kui selline ei tohikski enesele kunagi sarnast eesmärki seada.

Aga sellele vaatamata jääb selliste inimeste meeleline ühedimensionaalsus tihti arusaamatuks. Olgu juurdekäiv promo milline tahes, Dexter'i puhul pole sugugi tegemist tühipalja sarimõrtsukaga, kes lusti pärast inimesi notib. Kuigi, nagu juba eelnevalt vihjatud sai, võib tema teguviis küll inim-maailma tavatasandilt vaadelduna mõistetamatu olla, aga juhindub ju temagi asja juurde käivaist reegleist, "Harry koodist", mis näeb muuhulgas ette eelnevat, ja vägagi põhjalikku, uurimistööd, et ikkagi veenduda järgneva ohvri ümber lükkamatus süüs. (Teisisõnu, isegi juhul kui Sa selliste reeglitega ei nõustu, ei tähenda see veel, et need kellegi teise perspektiivist a priori valed oleksid). Sest nagu Dexter isegi ütleb, võrreldes mõne teisega on ta vägagi neat monster, kuna ta tapab (kuigi, tõsi küll, mitte murdumatust õiglustundest, vaid pigem füüsilisest vajadusest) Õiglusjumalanna olemuslikku pimedust ära kasutanud kurjategijaid (mõrvarlik pedofiil, parandamatu roolijoodik, sadomasohistlik vägistaja jne), kes õigussüsteemi lugematuist lõhedest taas laia maailma on valgunud. Enese silmis toidab Dexter nii oma sisemist deemonit, kui ka, otsekui muuseas, teeb maailmale teene.

Dexter'i igapäevaellu tuleb aga pööre, kui kohalik politsei hakkab jälitama sarimõrvarit, kes oma ohvrid (prostituudid) esmalt külmutab ning seejärel justkui kirurgilise osavusega tükeldab, eemaldades sealjuures ka vere. Dexter'i õdest Debra'ist (Jennifer Carpenter), kes töötas pikaajaliselt kombluspolitseis, saab - tänu politseiülemale, kes tundis kord lähedalt tema isa ning Dexter'i kasuisa - pikkamisi juhtumi üks peamisi uurijaid. Dexter avastab samaaegselt aga, et Ice Truck Killer (Jäämees [Kanal2 tõlge], Külmikauto mõrvar [Fox Crime tõlge]) (***) on ka tema isikust huvituma hakanud. (Ja viimast selle järgselt kui läbi pimeda Miami üksikut jääautot jälitades, visati sealtsamast Dexter'i auto kapotile ühe ohvri pea).

Omal iseäralikult moel hakkab Dexter'ile äkiline tähelepanu meeldima, kuna ta mõistab, et kunagi tulevikus võib see tähendada täiendust tema veretilgakollektsioonile, mille ta kodus hardalt konditsioneeriava sügavustesse on peitnud. Progresseeruv kassi-hiire mäng leiab aga oma esimese laiahaardelisema päädimise viimases nähtud episoodis, kus Dexter avastab, et erinevaid kehaosi (nimelt ühe vaese, suvalise tüübi omi, keda alul Dexter'i ja Deb'i ülemus Maria Laguerta (Lauren Velez) arvas olevat tõelise mõrtsuka; olgugi, et välja tegemata Deb'i vastuväidetest) Miamit-pidi pillutav ITK (****) kasutab tegelikult paigutusliku taustinformatsioonina Dexter'i isikust pildialbumist pärinevaid mälestuslikke fotosid.

(***) Siinkohal kasutan juhust ning küsin, millisel seisukohal tõlkest ollakse? Kui jätta siinkohal hetkeks kõrvale ilmne (vt. alt), siis personaalselt arvan, et tundub tegelikult olevat küllaltki kvaliteetne tõlge, kus obssöönsustega pole liialdatud, ega ka liialt keelt tsenseerida püütud. Lõpptulemus on mahlakas, aga samaaegselt peenetundeline keelepruuk. Või mis?

(****) Ütlen täiesti ausalt, et mulle ei meeldi kumbki eesti keeles pakutavaist tõlgetest, nii et alljärgnevalt ning edaspidi kasutan lühendit ITK.

Nähes, et ITK on tema elu varjuküljega salamisi lähemalt tutvust teinud, ei tule Dexter'ile ka üllatusena asjaolu, et lõppude lõpuks jääb tema osaks mitmete puuduvate jäsemetega jäähallivahi leidmine ühest maha jäetud haiglahoonest, kuhu viimane on jäetud silmist ning kerest seotuna, otsekui "sissepakitud kingitusena" temale tapmiseks. Ja kuigi viimane ei eita kiusatust, pole ta siiski "selline", nagu ITK arvab ta olevat.
Dexter'il on, kõigele vaatamata, nagu ta nendib avaepisoodiski, "standardid", millest lähtuda. Ja lähtudes neist reegleist on ITK saamaks uusimaks osiseks Dexter'i salakollektsioonist.

Suhteliselt üksjagu on seoses DEXTER'iga olnud negatiivse alatooniga jutte kõrvaltegelastest. Omast kogemusest võin lisada, et toetava cast'i karakteriloome on siiski tasapisi täiustuv protsess. Üht-teist selgus näiteks viimases Kanal 2's näidatud episoodis Dexter'i töökaaslase, Angel Batista (David Zayas), kohta ning etteruttavalt saab öelda sedagi, et rohkem metafoorilist "karakteriliha" koguvad aja jooksul luudele ka Deb ja Rita, samuti Dexter'it sageli mahlaka sõimuga saatev seersant James Doakes (Erik King). Aga loomulikult pole DEXTER ensamble-sari, nagu muuhulgas näiteks võrratu THE WIRE, ega ausalt öeldes püüagi olla. DEXTER'i võluks on brilliantselt köitev peategelane, mis muudab viimase kaaskonna sealjuures pigem millekski means to an end, nagu öeldakse. Teatud moel võib siinkohal isegi tuua allusiooni Hugh Laurie mängitud Dr. House'i HOUSE, MD.'s. Ja iseenesest pole mõlema puhul tegemist sugugi midagi negatiivsega. Pigem vastupidi.

Nagu alati, kommentaarid jm teretulnud! Samuti soovitan meeles pidada, et nii käesolev, nagu ka tulevased analüüsid lähtuvad "hetkel nähtu" reeglist, s.t rikkuvaid spoilereid sarja lähema või kaugema tuleviku osas paluks mitte tuua.


-----
Foto: http://photos1.blogger.com/blogger/3464/1690/1600/dexter_104_0030.jpg

Närviajavad ootamatused

Nagu näha võib, ei tule mul ka täna midagi kirjutamisest välja. On see äkki
mingisugune vihje, läbi mille kõrgem võim üht-teist mõista annab?

Ja loomulikult tuleb midagi vahele siis, kui mul isegi päeva jooksul erinevaid ideid genereerus. Tüüpiline. Ühtlasi on nüüd ka kindel see, et ega kolmest esimesest episoodist kirjutada enam jõuagi (kuna homme on pühadesebimine jmt ning arvata võib, et ma nüüd jaanitulejärgselt kirjutama asuda küll eriti ei sooviks), mistõttu esimene pikem kirjutus DEXTER'ist peab endasse haarama juba esimest nelja episoodi. Ehk siis esimest kolmandikku tervest hooajast. Tegelikult ma polegi veel päriselt otsustanud, kas see on pigem hea, või pigem halb asi. Võib-olla selgub see kirjutamise käigus. (Millest ma nähtavasti ainult räägin, aga tegudeni kunagi ei jõua). Aga olgu, kuidas on, täna polnud kõik juhtunu tõesti minu süü. Ausalt!


Nimelt hakkas arvuti igatsorti tsirkust tegema, mille lõpptulemuseks oli tundide pikkune pusimine erinevate ad-ware/spy-ware jmt + ka niisama viirusetõrje programmidega. Ma saan aru küll, et nad on loodud oma tööd korralikult tegema, aga jessas kuivõrd palju aega võtab kahe ad/spy-ware tüüpi asja ning lõpuks ka viirusetõrje järjestikune kasutamine.

Ma ei ole senimaani täiesti kindel, mis siis täpselt juhtus, aga algasid asjalood sellest, kui kõik tundus järsku olevat äärmiselt aeglane (ja siis hetkeks jälle mitte). Sai kaetud süsteemilogisse, kuhu olid järsku ilmunud erinevad time-out teated, mis tulenesid millestki AVGNTFLT'st.
Google leidis - kuigi justkui oleks salapärane nimi, mis tõotab pahaendelisust - aga, et tegemist olevat mingisuguse osaga Avira Antivirusest (mida ma kasutan). Mis osa täpselt, see vist jääbki mõistatuseks. Igatahes oli ta hakanud juba kusagil kolmveerand kuuest peale kusagil ca iga poole minuti tagant pause tekitama. Mina sain asjale jälile umbes kella kümne paiku ning sest saadik hakkasin pusimaie'. (Ja kell on praegu pool kaks [a.m!], khm). Kuna midagi mõistlikku selliste pauside taustal läbi viia polnud võimalik, tuli teha restart ning selle järgselt värskelt uurima asuda. Kolme eelmainit' programmi koostöö viis lõpuks selleni, et leiti üles 3 trojan horse'i, millest ühe nimi andis otsekui mõista, et tegemist mingit sorti flooder'iga, mis istus (nagu nad tavaliselt minu puhul kõik istuvad) süsteemi-volüümi kaustas (see on ka mingisugune tavasilmale nähtamatu kaust, mille sisust mul suurt aimugi pole). Võimalik, et see asjavärk mõjustaski mingil moel neid pause, mis kogu kremplit tunde painasid. Ma ei tea. Igal juhul nüüd on mitmet sorti testid tehtud ning veel ka üks täiendav restart, nii et vast jääb kõik normi.

Aga see selleks.

Kui tulla nüüd tagasi põhiteema juurde, siis ma tahaks loota, et DEXTER'i neli esimest episoodi võtab ette kolmapäeva hilisõhtul või siis neljapäeval. (Võib-olla ongi mõneti paremgi sellest kirjutada vahetult pärast uusima osa nägemist). Ja ehk läheb sel korral ka õnneks. Ja kui seda plaani silmas pidada, tuleb arvatavasti värske postitus PSYCHOVILLE'ist reedel ning nädalavahetusse võiksid siis ehk jääda esimesed kirjutised LOST'i avahooajast ning ka FIREFLY algusest.

Nagu öeldakse, it's good in theory, but...

EDIT 2:37 am: Ja vihma sajab. Ja on jaanipäeva eelne öö. Ma oleks võinud kellegagi kihla vedada. Ausalt.

Tulevikublogitused DEXTER'ist jt

Kuna täna oli põhimõtteliselt viimaks ometi minu suvevaheaja esimene päev [insert various happy sounds here!], siis olin ma suhteliselt palju tegev virtuaalmaailma-väliselt ning lõppkokkuvõttes ma ausalt öeldes lihtsalt ei viitsinud ennast piisavalt kokku võtta, et esimeste hulgas DEXTER'ist midagi põhjalikumat kirjutada. (Võimalik, et vajaliku poodumikoha röövis minu eilne postitus, aga olen endiselt seisukohal, et asi tasus ennast ära). Selle vea üritan ma parandada homme, aga kuna pühad on vahetult ukse ees, ei luba ma ses' suhtes igaks juhuks midagi kindlat.

Plaan on teha mõningane ülevaade peamistest šüžeepunktidest, mida kolm avaepisoodi ("Dexter", "Crocodile" ning "Poppying cherry") meile senini pakkunud on ning seejärel peatuda ilmselt lähemalt omaenese mõttearendustel. Kuna oleks justkui veider otsesel sisul üldse mitte silma peal hoida, siis antud hetkel olekski sobilik küsida selle järele, millises vormis taoline ülevaade esitet' võiks olla? Ma ise mõtlesin midagi a la bulletpoints (see idee tundub praegusel momendil seda mugavamgi, kuna märkasin just siin blogikirjutamisaknas isegi vastavat võimalust). Aga ehk oleks mõni teine visuaalne esinemiskuju silmale atraktiivsem?

Aga ega's midagi. Check back tomorrow!

Psychoville, Episode One: Welcome to Psychoville!

Ei, ma ei tagane oma algseist lubadustest, nad lihtsalt ajaliselt veidike nihkuvad.
Põhjus igati mõistetav, ma lihtsalt pidin BBC Two uuest sarjast, "mustaks karakterikomöödiaks/müsteeriumiks" tituleeritud, PSYCHOVILLE'ist lähemalt kirjutama. Aga millest selline äkilisus? Sellest alljärgnevalt juttu teengi (ja hakkan, kõiki märke silmas pidades, arvatavasti järgnevail nädalail tegema veelgi).

See! The murderer has written "Fuck Pig"
using his - or her - own excrement.
Could be a clue!

- David

PSYCHOVILLE, uus seitsmeosaline BBC Two pooletunnise formaadiga sari, pärineb Reece Shearsmith'ilt ning Steve Pemberton'ilt - duolt, kes olid kord kreatiivseteks ajudeks ühele teisele briti komöödiasarjale, nimelt THE LEAGUE OF GENTLEMEN (ja pean siinkohal tunnistama, et ei tea sellest paraku midagi). Ehk teab keegi viimatimainitust midagi lähemalt ning sisulisemalt?

Alustades aga 'VILLE'i iseloomustamist, tuleb esmalt tõdeda, et niivõrd palju šüžeelist tihedust kohe esimese ropsuga, polegi ma veel ühegi teise ca 30 minutilise teleüllitise puhul kogenud. Kõigepealt jäävad silma kasutatud visuaalsed detailid, mille tipphetkeiks on eelkõige stseenid algusest ning lõpust (üks, mis kujutab kirjade ilukirjas "maalimist", et neid seejärel küünlavahaga pitseerida - stseen, mille magus puänt ilmneb hetkel, mil selgub, et kõik see leiab aset postkontoris ning sugugi mitte pimedas toas küünlavalgel; ja teine, mille keskmes on verega määrdunud frakis friik, kes hoiab käes tulipunasest verest tilkuvat lihanuga). Ja seejärel loomulikult karakterid, mis joonistuvad lühikese aja jooksul välja otsekui sujuvalt ning kergelennuliselt, jätmata muljet, et midagi oleks kas rõhutatud või kiirustatud.

Sisu on iseenesest lihtne. Avaepisoodi alguses kohtume vilksamisi üleni musta riietatud ning oma nägu varjava tegelasega, kes on parajasti postkontoris, postitamas filigraanses ilukirjas kirju, neid eelnevalt küünlavahasse löödud pitseriga kinni lüües (küünal muide, on tal siis postkontoris ühes ning lõpuks ka ununeb sinna, asjaolu, millele kaks terast tädikest postijärjekorras kiirelt tähelepanu juhivad).
Seejärel kohtume me järgepidi loo peategelastega, kelle kohta tühipaljalt erinev öelda oleks ilmne ülekohus. Tegu on kirju seltskonnaga, kellest igaühe puhul hakkab tasapisi ilmnema mingisugune pealtnäha sünge seos "võõraga mustas".

Oscar Lomax (Steve Pemberton) on pime, ektsentriline miljonär, kes elab päris ihuüksi oma üüratus häärberis Ilkley's, Lääne-Yorkshire's ning on oma varanduse kokku ajanud pealtnäha läbi kaisuloomaäri. Nimelt üks lukustatud uks, mida Lomax määratleb kui "pühamatest pühamat" sisaldab, nagu loo arenedes ilmneb, laeniulatuvate riiulite kaupa varieeruvaid loomakesi. Lomax'i kaaslaseks-hooldajaks on vaid teismeline Michael Fry (Daniel Kaluuya), kellele, arvatavasti mingisuguse kuriteo tõttu anti valida ühiskondlikult kasuliku töö või vanainimese hooldamise vahel.
Lugedes Lomax'ile ette erinevaid kirju ning muid kogunenud teateid, satub ta väikese, ilukirjas täidetud ning kinni pitseeritud ümbriku peale, milles sisalduv kiri on muuhulgas ka pimedate kirjas. Michael'i uudishimulikule küsimusele kirja sisu kohta vastab Lomax vaid üht: It's them.

Wood Green, Põhja-London. David Sowerbutts (ka[!] Steve Pemberton) on sarimõrtsukatest vaimustuses selgelt ülekaaluline mees, kes elab koos oma emaga ning on pidevais raskuseis töökoha säilitamisega. Samuti vajab ta emalt sagedast seljakratsimist, kuna vastasel juhul narrivad lapsed teda "Gruffalo"-ks, kellel on "purpursed harjased" seljas. Simultaanselt sügamisega, küsib ema (Reece Shearsmith) talt otsekui koolitükke kuulsatest mõrtsukatest ning poeg ei eksi kordagi. Emast endast midagi massiivset avaepisoodis ei selgu, kui vaid seda, et talle meeldib mängida mingisugust mini-klaveri sarnast instrumenti, endal samal ajal kõrvaklapid peas (midagi elektriklaveri sarnast vast?). Kodust lahkudes haarab David salamisi kaasa, mida võib vist kutsuda, liharaiumisnoa ning, nagu selgub veidikene hiljem, lavastab selle abil mõrvatöö, mis läheb niivõrd rõvedaks kätte, et isegi amatöördetektiividest einestamisseltskond, kelle ülemteenrina David töötab, on nähtust rabatud. Ja mitte heas mõttes. Tagajärg: David on jälle töötu ning avaepisoodi lõppstseenis koju naastes ka üleni verine (ja ei midagi võltsi enam sel korral!), kirevpunane ning verest tilkuv lihanuga näppude vahel, nentides emale, et:
"Sorry mom. I did a bad murder."

Robert Greenspan (Jason Tompkins) on aga telekineetiliste võimetega kääbus, kes, mängides üht seitsmest pöialpoisist ühes lavastuses Eastbourne'is, Ida-Sussex'is, on armunud peategelasse ehk Lumivalgukesse - Debbie'sse (Daisy Haggard). Robert saab saladusliku kirja, kus on vaid üks lause: I know what you did... Hakates närveerima, mida see tähendada võiks ning kahtlustades esmalt "kaas-päkapikke", usaldab Robert Brian'ile (ka [!] Reece Shearsmith) aastaid hoitud saladuse sellest, et kord noorena ning rahahädas osales ta päkapikupornos "Hooravalge ja seitse riista". Paraku ei jää saladus aga kauaks hoitud ning lilled käevangus Debbie't kohtamisele viies, näeb Robert läbi lukuaugu, kuidas nii tema armastus kui ka Brian telekast eelmainit' pornot vaatavad ning sealjuures suure häälega naeravad. Viha keeb üle ning Robert'i telekinees paneb teleka plahvatama.

Joy Aston (Dawn French) töötab ämmaemandana Bristolis, Avonis. Tööle minnes avastab temagi sarnase kirja, mille ta aga silmnähtava ehmatuse järgselt pooleks rebib ning prügikasti viskab. Tema abikaasa, pealtnäha allaheitliku loomuga mees, aga jälgis seda aknast ning hiljem, pannes kirja pooled taas kokku, näib temagi murtud olevat.
Joy aga, kes viib nukkude näitel läbi sünnitamisõpet rasedatele ning viimaste abikaasatele, näib oma isiklikku näidisnukku suhtuvat kui päris lapsesse, kutsudes seda isegi nimepidi (Freddie). Ka hiljem kodus käseb ta mehel, kes küll ei jaga naisega sama illusiooni, "lapse" mähkmeid vahetada.

Ja lõpuks Mr. Jelly (ka[!!] Reece Shearsmith) Salford'ist, Manchester'ist. Tema puhul, omades kogu kambast vast koloriitsema karakteri essentsi, on tegemist ühe-käelise klouniga. Oma teise käe kaotas ta väidetavalt mingil põhjusel tänu Mr. Jolly'le, kes, nagu temagi, töötab laste lõbustajana sünnipäevadel jmt. Probleem seisneb aga enamasti selles, et tellimisel eksitakse nimega ning lapsi tuleb lõbustama hoopis Jelly, kelle ainukeseks "trikiks" on varieeruva välimusega kunstkäte otsa kruvimine sinna, kus kord temalgi tõeline käsi oli olnud. Ise kutsub ta seda act'i "Mr Jelly ning tema sada kätt", kuigi õigupoolest on neid tal kohvris vaid enda sõnutsi 16 (aga tegelikult siiski 11, nagu väike ning terane sünnipäevaline märkida oskab).
Ka tema saab sarnase kirja ülejäänutega (tõsi küll, praegusel momendil v.a David ning ta ema), määrides kirja autorluse aga loomulikult kaela vihatud Jolly'le, kelle uhket sportauto laadset masinat ta konkskäe abiga sajatuste saatel rikub.

Ja see ta ongi. Hulk pealtnäha seostumatuid tegelasi, keda kõiki seob omavahel salapärane "must mees", kes neist igaühe kohta ilmselt midagi pead pööritavat tundma on õppinud.
Nii palju kui ma 'VILLE'i kohta lugenud olen (ja seda pole just eriti mahukalt, sest avastasin asja ikka äärmiselt äkki), peaksid meie tegelased järgmise kuue episoodi jooksul ka kokku saama, et seejärel ühiselt uurima asuda, et mis siis ikkagi toimub.
Kas midagi sellest tuleb tuttav ette?! Kindlasti. Ma ei oskagi esimese ropsuga täielikult öelda, kuivõrd paljut 'VILLE ühel või teisel moel, sealjuures aga äärmiselt peenelt ning stiiliselt, parodeerib. Olen kindel, et suurema osa selliste "algupäranditega" ma pole isegi kursis, kuigi selged allusioonid ilmnevad juba kasvõi läbi kirja lühikese ning konkreetse sõnumi. Kui siinkohal vaid minimaalselt spoilida - kuna eelnevalt avaepisoodi vaatamisele olin ma näinud vaid üht 46 sekundilist treilerit, mis nüüd, paistab et oli hoopis pisike osa järgnevaist osadest [eeldatavalt siiski episoodist 2] - võin öelda vaid niipalju, et omal moel saab seos loodud muuhulgas ka õudusfilmiga Ring.

Ise avastasin ma PSYCHOVILLE'i täiesti juhuslikult, uurides briti televisioonis hetkel näidatavat. 'VILLE, mille teine episood jõuab BBC Two's eetrisse tuleval neljapäeval, näib vähemalt mulle isiklikult olevat täielik pärl. Teadagi, et britid oskavad teha kvaliteetset huumorit (või vähemalt oskavad seda nüüd taas), aga 'VILLE'i nn müsteeriumikülgki on tükk maad köitvam kui enamik näiteks jänkide telesarju, mis olemuslikult vaid ainult sellele elemendile panustanud ongi.


Ja see olekski praeguseks kõik, nädala (või ehk ka vähema) pärast juba uuesti. Jään siinkohal ka lootma, et ehk äratas mu pikk ning põhjalik (ja ega ausalt öeldes lihtsalt ei saanudki teisiti!) kirjeldus veel kellegis huvi!

Tükike tehnilist juttu

Eile puhtalt huvi pärast sai siin blogginduse tehnilise külje peal üht-teist näpitud. Selle tulemusena paistab konkreetse postituse alla jääv "layout", teisisõnu siis: kuupäev, kommentaarid jmt, väheke teistsugune välja...

Puhtalt pulli pärast lisasin sinna ka võimaluse vastavat postitust hinnata kas huvitavaks, lahedaks või millekski kolmandaks, mille täpne nimi mult praegu eest põgeneb. Ei midagi jalust rabavat, aga mõtlesin, et samahästi võiks juba lisada ka.
Kõige olulisem (või ka mitte) muudatus sai tehtud kommentaaride osas. Nimelt ma ei teadnudki, et by default said senini kommenteerida vaid bloggijad samast tehno-universumist (loe: blogspotist) [oh no, nüüd tuleb täielik tormijooks kommenteerimise osas... NOT]. See viga sai samuti, puhtalt pulli pärast, ära parandatud. Aga ma võin kihla vedada, et see ei tähenda mitte seda, et ma pean nüüd ka kommentaare "modereerima" hakkama, kuna see konf jäi praegu veel puutumata.
See olekski kõik. Arvatavasti saab rohkem silma jäävaid visuaalseid detaile nokitsetud siis, kui mul kord ka rohkem aega pidevaid postitusi on teha.
Teisisõnu, so long!

Reduxessss: Lugeja valik!

Nii, kätte jõudnud on tagasi-toomiste, taastamiste ning taas-alustamiste aeg! Täpsemalt tähendab see seda, mida ülalesitet' pildid näitavad. Ehk teisisõnu, kord kui mul tõeline puhkus end lahti põrutab, kavatsen sügavamal narratiivsemal tasandil (loe: konkreetsest episoodist/episoodidest lähemalt blogides) süveneda kolme sarja algusaegadesse (ja tõsi küll, Firefly puhul kogu sarja tervikuna, kuna ainult üks hooaeg teist paraku oligi + film).

Valikuvariandid on - blogimise mõttes, kuna omapoolseid "vaatamisredux"-e püüan läbi viia nii või naa -

1) LOST: Esimene Hooaeg - Hetkel vaadatud kaheosaline pilootepisood, mis arvatavasti esimesena puudutet' saab, kord kui aega laiemalt käes, s.t arvatavasti alates tulevast nädalavahetusest

2) Firefly - Senini üks minu lemmiksarju üldse, mida viimati vaadatud sai omajagu aega tagasi, nii et oleks tegemist ilmselt igati sobiliku lisandiga

3) Dexter: Esimene hooaeg - Dexter elas niisiis oma "telesünni" läbi nädala eest ka Eesti kanalil, nimelt Kanal 2's. Olen uuesti, ehk siis päris otsast, vaatama asunud ning senini taas-nähtud kaks esimest osa. Arvatavasti ideeliselt ehk kõige sobilikum vaatamine blogimisanalüüsi seisukohalt, kuna jääb lootus, et võib-olla on ka keegi lugejaist seda jälginud muid teid pidi (nagu siiani mina) või haaranud heast võimalusest kinni praegusel hetkel

Kogemused on näidanud, et eriti hulgi kommentaare ma ei saa, aga eks ükski on parem kui üldse mitte :) Aga siiski, soovitusi, millele ehk kõige enam rõhku panna, võiks sellegi poolest olla rohkem kui üks. Vastasel juhul ma ilmselt kirjutan lihtsalt omaenese lustist ning rõõmust ja arvatavasti kõigist, kuna olen juba selline hull inimeseloom (kuigi, alati jääb kõva võimalus, et püüan kõigist välja pakututest kirjutada nii või naa, öeldagu, mis tahes!)

_____________________
Fotod:
http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://fandomania.com/wp-content/uploads/2008/04/firefly-294x300.jpg&imgrefurl=http://fandomania.com/firefly-confirmed-for-blu-ray/&usg=__kd_n757dZmoLxrqYgFP17EbyjfU=&h=300&w=294&sz=37&hl=et&start=27&um=1&tbnid=LWrYKUwfSz_zYM:&tbnh=116&tbnw=114&prev=/images%3Fq%3Dfirefly%2Bpictures%26ndsp%3D20%26hl%3Det%26client%3Dfirefox-a%26rls%3Dorg.mozilla:en-GB:official%26sa%3DN%26start%3D20%26um%3D1

http://lost.about.com/od/photogallery/ig/Season-1-Photo-Part-1/Jack-and-Hurley-Help-the-Marsh.htm

http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.lacoctelera.com/myfiles/laguerradelosmedios/Dexter-Morgan-1574%255B1%
255D.jpg&imgrefurl=http://vudoosoul.xanga.com/&usg=__lXzhf4tQABwxD03CfInkmqltCGU
=&h=300&w=400&sz=22&hl=et&start=122&um=1&tbnid=BpREd9N_b2z_8M:&tbnh=93&tbnw=124&prev=/images%3Fq%3Ddexter%2Bseason%2B1%2Bpictures%26ndsp%3D20%26hl%3Det%
26client%3Dfirefox-a%26rls%3Dorg.mozilla:en-GB:official%26sa%3DN%26start%3D120%
26um%3D1