10/26/09

Firefly, “Out of Gas”: Serenity’s perspective

Oh, kuis’ aeg haihtub ning sõrmi vahelt libiseb! Kahe nädala eest sai sügavamalt süvenetud Joss Whedon’i FIREFLY senini lustlikumale episoodile “Jaynestown”, mistõttu on nüüd jällekord olemine sealmail, et vaja nagu edasi liikuda. Käimasoleva nädala hakul sai äkitselt peatutud kergel halal sellest vallast, et kas FIREFLY alljärgnevalt arutluse alla tuleva episoodiga – ja ühtekokku juba kaheksandaga - “Out Of Gas” seonduv materjal üldse saab siinkirjutajale lõppeks kättesaadavaks ja kui, siis kuidas täpselt. Praegusel momendil, niisiis, polegi enam vajadust teha muud, kui kinnitada, et vaatamata hulgale aukudele metafoorsel teerajal lahenes kõik siiski õnnelikult. Pärast hüpet seega juba lähemalt tänasest teemaasetusest…



“I already know what I’m gonna call her. Got a name all picked out.”
____
A small crew – They must feel the need to be free. Take jobs as they come. They never have to be under the heel of nobody ever again.”
- kapten Malcolm “Mal” Reynolds
____
“I’m sorry, Captain. I’m real sorry. I should’ve kept better care of her. Usually she lets me know if somethin’s wrong. Maybe she did. I just wasn’t payin’ attention or—“
- Kaylee Frye


Sealsamas, kus, uhkustunne hinges helisemas, oma värskemaid tehnoloogilisi saavutusi ette kandsin, sai mööduvlikult mainitud sedagi, et olles paar korda – ehkki muudel eesmärkidel – silmitsenud “Gas”-i avakaadreid, oli tagant järele võimatu lahti saada sellisest karvasest, kuklasse hingavast kõhutundest, et vahest oli kõnealuse jao puhul tegemist sellega, mis siinkirjutaja ning sarja vahelistesse suhetesse aastaid-aastaid tagasi lõplikult armastuse pitseri vajutas. Reaalsus oli aga siiski teine ja vahest oli nii ehk paremgi. Muidugi olid taolised tundmused  ka täiesti loomulikud, kuna nüüdseks on juba kindel, et too osa jääb kindlasti FIREFLY viimasesse veerandisse.

Kuid “Gas” ei lükanud sugugi esile seda “kurat küll, polegi see osa”-tundmust, otse vastupidi. Pole kahtlustki, et Tim Minear’i mahlakalt mitmetahulise skripti ning David Solomon’i poolt teravsilmselt filmitud “Gas” on senise kaheksa hulgast üks parimaid, rikkalikumaid ning loomuldasa meeldejäävamaid. Retrospektiivis pole asjatu ka siinkirjutaja, kohati ennastunustav, otsingutee võimaluse järele käesolev episood ning sellega kaasnev kommentaaritrack üheks köita, kuna Minear’i/Solomon’i poolt kahasse vesteldud, sõrmkübaratäie jagu humoorikas, ent suurelt jaolt ääretult informatiivne audiokomm pakkus lähemal kuulamisel nii mõndagi, millest sugugi ilma jääda poleks tahtnud(*).

(*)Ja kui juba audiokommentaaride peale jutt läks (ning millele tuleb ilmset lisa juba alljärgnevategi lõikude näol), tihkaksin hetkeks peatuda FIREFLY DVD ning Blu-Ray reliiside erinevusel. Näiteks infol, mis pärineb siit (tegu näib olevat ühe välismaise on-line poega), justkui paistab, et 2003. aastal välja antud DVD ning viis aastat hiljem väljutatud B-R on küllaltki erineva näoga, vähemasti, mis puutub neis sisalduvasse audio kommentaaride hulka. Kui ma kõigest õieti aru saan, pakub B-R ka kolme(!), võiks öelda, et verivärsket, kommentaariträkki – Whedon/Fillion/Tudyk & Glass ja “Our Mrs. Reynolds”, Minear & Solomon ning “Ariel” ja Tudyk/Jewel Staite & “The Message” – vähemasti juhul, kui ma ikka kõigest õieti aru saan. Ja noh, äärmiselt tore. Kahetsusväärne on aga sellisel juhul paraku see, et kuna senini kasutasin materjali kogumises nn näidisena aastaid tagasi üllitatud DVD informatsiooni, magasin ma õige ajastuse “Mrs. Reynolds”-i audiokommi kuulamiseks-käsitamiseks. Oh jah… ei osanud seda nagu ette näha, et veel pool dekaadi hiljem uus väljaanne enese hõlma alla värsket materjali kogub. Aga teisest küljest, tegemist ju ikkagi Whedon’iga. I must’ve known!

“Gas”-i stsenarist Tim Minear jutustab episoodiga kaasnevas audiokommentaaris, et kõnealust jagu karakteriseerib omapärane sünnilugu. Esialgne baasidee pärines nii temalt kui Whedon’ilt eneselt, kuna mõlemad soovisid valmis vormida põhimõtteliselt “allveelaeva lugu” - ekvivalendiks sealjuures kosmoselaev, millel keset avakosmost ühtäkki gaas otsa lõpeb. Audiokommentaaris selgitab Minear, et ehkki järsult liikumisvõimetuks muutunud laev oli üheks keskseks väljundiks juba eos, olla Whedon algselt soovinud põhišüžeena kasutada võõraid, kes, Serenity ebaõnne ära kasutades, end laevale sisse suruvad. Lõplikus variandis moodustas see külg siiski vaid ääretult tillukese, ehkki kahtlemata olulise, osa. Whedon’i ilmsed mõjud siinkohal aga ei lõppenud. Minear mainib sedagi, et istudes Joss’iga restoranis pärines viimaselt ka idee näoli vastu Serenity laadungiruumi võrepõrandat kukkuvast Mal’ist.  Minear’i sõnutsi hakkas sealt vaikselt arenema ka flashback’i-põhine struktuur, mille kasutamisega olla tal omal ajal ANGEL’i juures väga edukalt läinud (kahjuks küll jäävad minu teadmised ses’ osas napiks, nii et lähemalt kommenteerida ma ei oska).

Kuid teatavasti pole erinevate, kui siinkohal kasutada “Gas”-i stsenaristi Minear’i ning režissööri David Solomon’i väljendit, “ajaraamide” sügavam pruukimine midagi niisama triviaalset. Nagu Minear kommentaaris nendibki, pidid nad narratiivi üles ehitamisel olema vägagi tähelepanelikud, kuna loo esitus pidi mõjuma selgepiiriliselt, või, ütleksin, voolavalt, ega mitte katkendlikult. Minear ise määratleb seda kui “visuaalset aspekti”, ehk teisisõnu, puhtakujulisel silmsidemetasandil pidi vaataja mõistma toimuvat “rännet” ühe tervikliku narratiivi kolme “harutee” vahel, millest igaüks keskendus teatavale momendile ajas (olevik, lähiminevik: 24-48 tundi tagasi, kaugem minevik: ca 5 aastat). Ja siin tulid juba mängu eelpool ära mainitud David Solomon (kes muuhulgas töötas režissööri/kaas-juhtivprodutsendina ka BtvS’i juures ning värskeimast ajaperioodist kannab ka viimast nimetet’ tiitleist Whedon’i DOLLHOUSE’i juures) kui ka terve sarja kineomatograaf David Boyd (kelle nimekaimaist tiitleist võib ära tuua kineomatograafi kohustused nii kolme episoodi juures David Milch’i geniaalse DEADWOOD’i avahooajast või ka Peter Berg’i suurepärase FRIDAY NIGHT LIGHTS esmahooaja juurest).

Minear, vähemasti kui uskuda audiokommis jagatud kiitusi, on seisukohal, et Solomon’i režii võimaldas “Gas”-i skripti täielikku potentsiaali vahest ehk kõige ülimuslikumalt avada. Eelkõige kinnitab öeldut värvilise reversal film-i rakendamine, märkimaks narratiivis esitatavat kaugemat minevikku. Taoline eripärane tehniline lahendus olla algselt olnud Boyd’i idee, ent peatselt oli ka Solomon asjaga päri. Lisaks reversal film’i tarvitamisele kasutati nimetet’ “ajaraami” kujutamise juures ka hulganisti valgust ning kus, kasvõi näiteks ühe kaadri puhul episoodi algusest – mis leiab aset viis aastat tagasi, näitab Mal oma “paremale käele”, Zoë’ile, viimase silmnähtavaks põlguseks/ninakirtsutuseks, esmakordselt, tollal veel räsitud ning päevinäinud, Serenity’t – puhutakse sisse ka suitsu. Küllastunud ning “teralik” pilt, ühes võimendatud valguse ning suitsuga oli mõeldud looma unenäolikku atmosfääri, eristades samas kaks “ajaraami” teineteisest sujuva voolavlikkusega. Samaaegselt, nagu viitavad ka Minear&Solomon, tasandab näitlejate loomulik mäng “lõhet” näiteks “sügava flashback’i” ning oleviku/lähimineviku vahel, seeläbi kolme “ajaharu” veelgi enam ühte sulandades, sealjuures ühte teisest tugevamalt rõhutamata.

Silmapaistvaid tehnilisi elemente leiab “Gas”-ist veelgi, kasvõi näiteks plahvatanud reaktori võllist tulenev tulekera, mis Minear’i&Solomon’i sõnutsi olla olnud 50/50 CG ning praktiline lahendus. Nii oli valmistet’ kera võim ka päriselt söögilaua pikali põrutanud ning inimestele seeläbi kergelt viga teinud. Ja kui Mal tulekera tee takistamiseks ukse suleb, räägivad mõlemad mehed audiokommis, seisab ta tõepoolest silmitsi lõõmava tulemassiiviga (Fillion olevat sellist lahendust ise eelistanud, vs näiteks täieliku CG peale üleminekule). Ja kui veel üht-teist tulekerast mainida, siis umbes kahesekundilises stseenis - mille ajel võib jälgida tulekera teekonda läbi selleks tarbeks avatud laadungiruumi ukse – võib kera mõjutusel näha lendlemas mitmesuguseid esemeid, mida olla kusagil viis-kuus inimest õhuliigutajate ning traatide toel suunanud. David Solomon möönabki, et suhteliselt palju higi ja vaeva kulus ühe kahesekundilise kaadri jaoks.

“Gas”-is kasutab Solomon ühe konkreetse stseeni – nimelt situatsioon, kus Kaylee’it tulekera rõhulaine eest teelt lükates viga saanud Zoë’l süda seiskub – juures ka laiade läätsedega käsikaamerat, mõeldud esitama samavõrdselt nii ruumi kui ka karaktereid selles. Kommentaariträkis selgitab režissöör, et FIREFLY visuaalseks stiilis juures omas juba algusest peale sarnaste läätsede kasutamine keskset osa, mis omakorda seega võimaldaski esile tuua ka ruumi, mille piirides antud hetkel viibitakse. Sarja seisukohast oli see määrava tähtsusega tõik, osundab Solomon, kuna Serenity varieeruvad ruumid moodustasid sel moel omaette “suure karakteri”, laeva per se näol.

Minear nendib omalt poolt veel sedagi, et olulist tähtsust hetkel-käsitatava episoodi juures saab omistada selle “geograafilisele” natuurile, leides, et David Solomon on selle oma režiiga ääretult andekalt lahendanud. Teisisõnu, “Gas”-i filmimise stiil annab visualiseeritult tunnistust sellest, kuidas Serenity erinevad ruumid omavahel ühtseks tervikuks on seotud, artikuleerides simultaanselt ka narratiivi liikuvuslikkust näiteks lähiminevikulisest ajahetkest kaugemasse minevikku (a la Mal&Inara hakkavad liikuma ühistoast, sammuvad trepist üles ning sisenevad Inara süstikusse, lahkudes samaaegselt ka lähiminevikust, mistõttu vaataja leiab end äkitselt kaugemast minevikust, mil kapten Mal respekteeritud “kompanjonile” esmakordselt Serenity poolt pakutavat süstikut tutvustab).

Pidades silmas “Gas”-i esmaklassilist tehnilist kvaliteeti, on kahtlemata loomulik, et peatun tavapärasest rohkem märkimisväärt visuaalsel küljel (mida tõtt-öelda olen käsiteldava sarja puhul püüdnud teha varemgi, tõsi küll, siiski rohkem möödaminnes), ent oleks juba paras aeg rääkida lähemalt ka FIREFLY ühtekokku kaheksanda episoodi tõeliselt rikkalikust sisulisest küljest ning minu enese mõtteist/tõlgendusist seoses nähtuga. Samuti üritan tulevasse tekstivoogu iseenesestki mõista sisse põimida ka kõnealuse jao autori enese mõtteid.

Ehkki ilmsetelt põhjustel ei väsi ma ilmselt kiitmast ainumastki FIREFLY episoodi, oleks asjakohane tõdeda, et “Gas” mõjub juba oma eos erilisena. Algatuseks esitatakse vaatajale avakosmose põhjatus mustavuses liikumatuna asetsev Serenity, seistes seal vahest isegi harjumatu vaikusemomendi ajel, misjärel leinavliku muusikatooni saatel liigub kaamera fookus järk-järgult laeva erinevate ruumide vahetel, artikuleerides seeläbi mahajäetust ning inimtühjust, mis laeva senise kihavliku natuuri pahaendelise pingelisusega asendanud on. Ja seejärel oleme tunnistajaks juba kapten Mal’i näolikukkumisele vastu Serenity laadungiruumi võrepõrandat. Me adume, et teadmata põhjusel on ta viga saanud, mistõttu meest ähvardab iga hetk meelemärkuse kaotamine. Ent enne kui see juhtub, näeme, kuidas Mal’i näolapile sugeneb üksik päikesekiir, markeerides “Gas”-i esmakordset “ajaraami” muutust – kasutades siduvusliku “konksuna” kujundlikku Mal’i meenutust, oleme jõudnud viie aasta taha minevikku, hetkesse, mil valitsuse pilgu eest redus, endine vabadusvõitleja Mal oma “paremale käele”, Zoë'le, esmakordselt oma uut, veel nimetut, laeva tutvustab.

Tõeliselt oskuslikult omavahel terviknarratiiviks ühendatud “ajaraame” võib lisaks Mal’i ning Zoë’ga mainitule leida veel mitmeidki. Eelpool sai vististi muu jutu sees osundatud ka ajahetke muutusele stseenis, kus Mal ning Inara liiguvad viimase süstiku suunas, ent sarnast sulanduslikku tehnikat pruugitakse näiteks ka lüliliste astmetena seoses Kaylee progressiooniga kunagisest mineviku-Temast andeka ning südamega asja juures oleva mehhaanikuni, kes on toimunust sedavõrd tohutult löödud, et suudab vaid kas nõutult katkise reaktorivõlli ees kükitada või siis kaptenile troostitut tõdemust kogu laevarahva klaustrofoobilise väljavaatega olukorra kohta esitada, momendil, mil hingatav õhk järk-järgult haardeulatusest haihtub: “Varsti hakkame me seda tundma ning siis ei tunne me enam midagi.”(**)

(**)Fraas dialoogi, muide, mida – nagu kommentaarist selgub - esialgses skriptis ei eksisteerinudki, ent soovides olemasolevale loole lisada jõulisust, tahtis Whedon, et Minear midagi sarnast juurde lisaks. Seda viimane tegigi, n.ö off-camera.

Ühena viimastest mainimisväärt faktoritest “Gas”-i puhul osundab Tim Minear audiokommis sellele, et ehkki oma tuumalt annab jagu võimaluse osa saada Serenity meeskonna järguviisilisest kokku-kogunemisest, on samavõrd tegemist ka kapten Malcolm “Mal” Reynolds’i ning firefly-klassist pärineva Serenity nimelise kosmoselaeva armastusafääriga (mida kujutab äärmise tabavusega kapteni ilmne eneseohverdus “lähiminevikus”, kus, kõiki ülejäänuid laevakaaslasi süstikutega teele saates, jääb ta lõppeks Serenity’ga omavahele, sulgedes veel vaid uksi ning kapituleerudes viimaks piloodiruumi – ootamaks võimatuna näivat vastust välja saadetud hädakutsungile (millele vastamine tähendaks ehk hea õnne korral vajamineva reaktorijupi õigeaegset kätte saamist) –, kus ta, kapist leitud sõjaväetekk ümber mässitud, eesseisvat kulminatsiooni ootama jääb)(***). Ja taolisele seisukohale pole siinkirjutajal ammugi plaanis vastu vaielda. Ent omast käest presenteeriksin ehk veel üht võimalikku interpretatsioonimudelit, nimelt seda, et samavõrd kui FIREFLY topeltpikkuses õige pilootosa annab vaatajale ülevaate meeskonnaliikmeist ning uutest reisijatest, tehes seda mõneti ehk kapten Mal’i perspektiivilt lähtuvalt, siis “Gas” esitab vägagi eritabaselt harukordset vaatenurka, pärinedes õieti kosmoselaeva kuuendalt meeskonnaliikmelt, Serenity’lt eneselt – mõttearendus, mis oleks vahest isegi seda paslikum, kui osundada, et tavapärasest rohkemalt püütakse “Gas”-is läbi naissoost “tema” (she) kasutamise rõhutada laeva antropomorfset olemust.

(***)Minear nendib antud seoses, et tegevuse kui sellise üleüldine aeglustumine, käesoleval näitel esitet’ läbi kaadrite, kus Mal esiti uksi suleb, seejärel piloodiruumi suundub ning sealsest kapist sõjaväeteki haarab, et end sellesse mässides pool-tukkuvalt ootele jääda, on “asjadele aja andmisel” põhinev lähenemine, mida stsenarist on eelnevalt kasutanud ka BtVS’i ning ANGEL’i puhul, samas kui vahest ehk mõni teine sari läheks meelsamini koheselt järgmise dialoogirea kallale.

Vahetult eelnevalt situatsioonile, milles kogeme Mal’i ehutusel Zoë’i ning laeva esmakohtumist, kostuvad kõrvu aga müügimehe sõnad, kes, arvatavasti püüdes parasjagu Mal’iga tehingut sõlmida, tõdeb, et “ta on tõeline iludus” ning et “kui sa selle laeva ostad ning teda õieti kohtled, on ta sinuga kogu ülejäänud elu”, pannes seeläbi vaataja omakorda, ja õigusega, arvama, et kasutatud kosmoselaevade müüja pidas oma jutuga silmas Serenity’t. Ent alles “Gas”-i lõpeks, kui narratiiv hüppab veel korraks viie aasta tagusesse minevikku, kui oleme tunnistajaks Mal’i osturetkele, näeme, et kogu selle aja, mil müüja kiitis sootuks üht teist laeva, leidis Mal’i otsiv ning hindav pilk, meetreid kaugemalt, ülesse hoopiski, tollal veel nimetu, firefly-klassi laeva (pilt, millega ühtlasi “Gas” ka lõpeb ning mis on  muuhulgas esitet’ käesoleva kirjatöö alguses) . Mal’i nägu räägib selles situatsioonis aga rohkem kui tuhat sõna (vt. pilti kõrvalt). Minear&Solomon lausuvad audiokommis, et kapten Mal’i ning Serenity esmakohtumine oli justkui armumine esimesest silmapilgust, andes sedavõrd hunnitult edasi hetke, mis õigupoolest muutub transtsendentseks müügiakti kui sellise suhtes. Nagu Minear nendibki, Mal ei pidanud Serenity’t ostma, vaid pigem ta lihtsalt märkas teda – nagu ilusat naist rahvasummas – teades, et justament tema on see õige. Peale selle hakkas laev Mal'i jaoks sümboliseerima ennekõike ka priiust, šanssi uuele ja vahest ehk paremale elule, elule, mis oleks vaba vihatud valitsuse soonivaist köidikuist.

Serenity pole niisiis ainuüksi tühipaljas laev, vaid üks kuuest peamisest meeskonnaliikmest. Veel olulisemaltki, tema puhul on kahtlemata tegemist kaunilt ning mõtestatult – ja sugugi mitte liialt ülevoolavalt/rõhutatult – hingestatud karakteriga, mistõttu pole ka sugugi mitte laest võetud siinkirjutaja tõlgendus, et paljuski on “Gas” raamitud läbi Serenity perspektiivi. Justkui läbi tema silmade oleme tunnistajaks mitte ainult Zoë’, vaid ka ülejäänud meeskonna kunagisele “kogunemisele”, kohtudes nii tollal hirmnaljakaid vuntse kandva noorema Wash’iga, kes parajasti laeva juhtimistehnikat üle kaeb ning tööpakkumist rõõmuga nõus vastu võtma on (olles samas õndsas teadmatuses, et Zoë’ Mal’ile samas arvamuse usaldab, et midagi Wash’i juures “häirib” teda – kõnekas seik minevikust, see, eriti kui asetada öeldu nende kahe mehe-naise suhtesse aastaid hiljem), kui ka Kaylee’ga, kes, nagu “sügav-mineviku” flashback’ist selgub, oli kord laeva pardal ainult juhtumisi, vaid Serenity esimese mehhaaniku groupie’na viimasega võlli taga ameledes, et siis seejärel rohkem mehhaanilist taipu üles näidata, kui Bester (Dax Griffin) seda iial osanud oleks. Või võtame kasvõi Jayne Cobb’i, kes kord kaugemas minevikus ühes kahe partneriga Serenity’t ning üles tõstetud kätega Mal’i/Zoë’t püssipärade ees hoidis, ainult et lõppeks Mal’i poolel lõpetada, kuna too lubas talle senisest paremat palka ning eluaset (suurepärane flashback isegi kahel põhjusel: esiteks, vägagi karakteris ning sobilik lahend küllaltki võimatu vastusega küsimusele, mida juba eos ilmselt kõik FIREFLY vaatajad teada tihkasid; ja teiseks, esitades veelkordselt David Boyd’i ahket visuaalmeelt, kuna, nagu kommentaariträkist selgub, ei leidnud stseen üldsegi mitte aset kõrbes, vaid hoopiski laiaulatuslikul helilaval, mis sisaldas pori ning tohutuis mõõtmeis tausta).

Võrreldes juba-käsitet’ episoodidele omistatud narratiivse rikkuse ning tihedusega, pole mingisugune erand ka “Gas”, pigem kehtib selle jao puhul isegi veel enamgi juba omaette mantraks kujunenud, “saaks veel palju enamgi kirjutada”-fraas. Ilma kahtluseta on Tim Minear’i sulest pärinev “Gas”-i skript tõepoolest üks kondenseeritumaid ning “lihavamaid”, kuna samahästi näikse võimalik olevat kasvõi kolme eristatud arutelu üles märkimine, millest igaüks toimiks kui tekstuaalne raam episoodist esitet’ “ajaraamile”.

Nii näiteks saab vägagi kõnekaid alltoone omistada “oleviku”-raamile, mille toel võib kogu episoodi vältel näha haavatud Mal’i teekonda läbi Serenity (mõte “haavatud jalutuskäigust” olevat muide olnud Nathan Fillion’i enda idee), ühes käes lõppeks oma valdusse saadud eluvajalik jupp reaktori taaskäivitamiseks, teine surutuna aga kuulihaavale, mille ebaausate kavatsustega “aitajad” kaptenile algselt kehasse kihutasid, soovides Serenity't üldsegi enda võimu alla haarata. Ehkki “Gas”-is esitatud “olevik” võib pealtnäha paista mängivat täitvat rolli ülejäänud kahe, sisukama, “ajaraami” vahel, on selle keskne jõud võrratuis “lõigetes” varieeruvate aegade vahel, mis, tõsi küll, tagavad osalt jutustatava narratiivi sujuva voolavlikkuse, ent osalt tulenevad sündmustest, mis ajalises mõttes eelnevad – nt pidevas minestusohus Mal turgutab end teekonna jätkamiseks adrenaliinilaksuga otse rindu, täpselt samamoodi nagu ta nägi 24-48 tundi tagasi, “lähiminevikus”, tegevat Simon’it, kui too parasjagu seiskunud südamega Zoë’it taaskordselt elule püüdis äratada.

Ka “lähiminevik” iseenesest pakub ses’ mõttes kenakest hulka suurepärast materjali. Söögilauastseen, mis vahetult kogu põrgu lahti pääsemisele eelneb, määratleb jällekordselt läbi FIREFLY’le omase napisõnalisuse nii teatud osa karaktereist (Minear räägib antud seoses audiokommis, et paljuski tähendas kõnealune stseen võimalust määratleda lühidalt ning konkreetselt rida karaktreid, kellega “õiget pilootosa mitte näinud inimesed” veel kohtunud polnud; seeläbi tarvitati siin ka karakteriseerivaid, kuju andvaid ning tegelaste omavahelisi suhteid selgitavaid väljendeid nagu “arst”, “palvevend”, “põgenik”, “abikaasa” jne(****)), andes samaaegselt mõista ka üleüldisest kamraadlusest, mis ühel või teisel moel on sarjas pinnale ujunud juba varemaltki. Minear leiab muuhulgas sedagi, et taoline “visuaalne kamraadlustunne” on Solomon’i poolt läbi vahelduvnurkse filmimise oskuslikult edasi antud, kuna üldjuhul millegi sellise artikuleerimine läbi skripti kirjasõna pole just piisavalt adekvaatne.

(****)Mainitud stseeniga seoses räägib ka režissöör David Solomon, et olles FIREFLY’ga seonduva juurde tulnud täielikus teadmatuses, oli tema jaoks täielikuks üllatuseks, kuivõrd koduselt ning harjumuspäraselt näitlejad end tundsid, jättes ehk isegi mulje, et on oma rolle justkui juba aastaid kehastanud. Fenomenaalne grupp, tõdeb Solomon. Kahel käel nõus!

Ja kamraadlusest rääkides… “Gas”-i eelviimane stseen pakub sügavalt liigutava ning südamliku küsimuse tol hetkel ravimeist uimaselt Mal’ilt: "You all gonna be here when I wake up?". Kommentaariträkis selgitab Tim Minear, et mainit’ pärimine oli eelkõige mõeldud kahetisena, mistõttu ühest küljest võiks seda lugeda Mal’i enese arvamusena, et ta võib siiski vabalt hallutsinatsioone kogeda, teisalt aga oli esitatud küsimus mõeldud vaataja jaoks markeerima tagasipöördumist “reaalaega”. Omal poolt lisaksin, et õieti peitub Mal’i sõnades ka veel kolmaski tähenduslik tase, eriti kui silmas pidada “Gas”-is nähtut ning seniste episoodide põhjal kõrva taha pandut. Nimelt seik, et aja jooksul on laiast areaalist erinevaist isiksusist välja kasvanud, nagu öeldakse, “tavatu pere”, ja loodud esiti ebatõenäolisena näivad kamraadlussidemed. Ja selles seoses, kas polekski kapteni küsimus mitte alateadlik kinnitus kunagisele, ca viie aasta tagusele soovile? Soovile, et kord jagab ta laeva inimestega, kelle sisimased ihad (vabadus, “uus elu”, pääs võimu alt) reflekteerivad tema enese omi.

Pikemalt oleks arvatavasti kirjutada veel nii mõndagi (Wash’i pulbitsevast meeleheitest oma naise saatuse pärast, Mal’i tõsisest kõnest meeskonnakaaslastele ning potentsiaalselt kehvasti lõppeda võinud kohtumisest “aitajatega”, Simon’i kehva ajastusega sünnipäevast, River’i näivast etteennustamisvõimest või kasvõi lahkunud süstikus meelemärkusele tulnud Zoë’ käsueiramisest, mis põhimõtteliselt päästis kapteni elu), ent seks’ korraks joone alla tõmbamise eesmärgil liigume viimaste mõtete esitamiseks juba üksik-punktide kallale…

  • Kui silmas pidada üleüldist šüžeelist kontinuteeti, pole “Gas” sugugi mitte esimene episood, kus tihendivõlli “catalyzer”-ist juttu on. “Serenity”-is nimelt palus Kaylee Mal’il mootorile uus tihendivõll osta ning “The Train Job”-iski kurtis neiu, et kehva tihendivõlli ei taheta ära vahetada.

  • Punasel nupul, mille suhtes “Gas”-is kokku lepitakse, et Mal vajutab seda kohe, kui Serenity jällegi korras on, et teised süstikutega tagasi teaks pöörduda (mida siiski ei juhtu, sest meetrijagu enne nuppu variseb kapten kurnatusest kokku), on aga hoopiski omalaadne elukäik ning seda juba väljaspool TV-ekraani. Nimelt kui FIREFLY katkestati ning Joss Whedon  püüdis veel palavikuliselt leida mingisugust viisi, kuidas ränka saatust murda ja sarja ellu äratada, saadeti seesama punane nupp talle järsku kontorisse. Selgus, et Alan Tudyk olla selle võtteplatsilt kaasa haaranud ning saatis nüüd Whedon’ile, kaasas kirjake, millel seisis: “Kui su ime siia jõuab, lihtsalt vajuta seda nuppu.”

  • “Gas”-i vaat et sama sisutihedal kommentaariträkil kui seda on episood ise, räägib Tim Minear nii mitmestki tabavast pisiasjast:

  • Koht laadungiruumi võrepõrandal, kuhu “sügava mineviku” esmases flashback’is Zoë osutab, küsides, mis see on – millele Mal vastab, et ilmselt keegi elas siin -  on seesama, kuhu “olevikus” Mal näoli kukub.

  • Tim Minear kirjutas “Gas”-i skripti valmis kahe-kolme päevaga, jäädes siiski lõpuks omadega liialt hilja peale. Mitte et David Solomon vihastanud oleks. Minear tõdeb, et aastad ühist tööd ning sarnaseid situatsioone BtVS’i juures olevat mehele juba küllaltki zenliku ellusuhtumist õpetanud. Ja kui rahulikkust juba mainit’ sai, ei saa jätta märkimata, et esmase filmimispäeva avastseeniks oli Minear’i poolt eelneval õhtul kiiruga kokku kirjutatud stseen Mal’ist ning Wash’ist piloodiruumis üksteise peale karjumas ning Wash’i puhul ka erinevat “teknomula” õhku paiskamas. Ehkki stseeni olemus kukkus lõppkokkuvõttes välja perfektselt, olla Alan Tudyk arusaamatust tehnilisest dialoogist ääretult frustreeritud olnud ning silmnähtavalt kerkib see esile ka tema mängust kõnealuses stseenis – muutes seda seeläbi loomulikult veelgi paremaks.

  • “Gas”-i skript – eriti alates stseenist, kus uue vaatuse sissejuhatavaks stseeniks on uksel seisev Inara, kes haigevoodis lamavat Zoë’t ning tema ümber askeldavat Simon’it vaatama tuli, struktureeriti täiesti ümber. Üks ilmsemaid põhjuseid aga, miks lõplik lugu on täpselt selline nagu ta on, seisneb vägagi maises asjaolus, nimelt selles, et Gina Torres (Zoë Washburne) oli just äsja abiellunud Lawrence Fishbourne’iga, mistõttu nelja esimese võttepäeva paiku oli näitlejatar hoopiski mesinädalatel. Nii oldi sunnitud välja mõtlema šüžeeliin, kus Zoë viga saab ning püsib seetõttu piisava aja tagaplaanil, nii et ka Torres saaks eemal olla.

  • Wash’i hullumeelselt naljakad vuntsid flashback’is olid olnud täiemastiliselt Alan Tudyk’u idee. Minear lisab ka juurde, et FIREFLY DVD’l peaks sisalduma ka “gag-reel” , kus neidsamu vuntse võib näha ka Fillion’it ning Torres’t ehtimas.

  • Minear räägib sedagi, kuidas hingekarjast Book’i kehastav Ron Glass on päriselus tegelikult budist, mistõttu pahatihti püüdis näitleja karakterisse budistlikku hõngu lisada. Ja nii oli Minear sunnitud seda jällegi traditsionaalsemale, protestantlikumale, teele suunama.

  • Seoses Book’i tegelaskujuga aga veel ka see, et Minear’ile meeldivat antud episoodi valguses eriti see, kuidas ka Book, olemuslikult vapra mehena, on silmapiiril terendavate väljavaadete tõttu sedavõrd hirmul, et otsib pingsalt “heast raamatust” vaimukosutust ning leevendust maad võtvale meeleheitele. Minear tõdeb, et kui juba jumalakarjane Book hirmul on, on asjad tõepoolest halvad.

  • Tim Minear mainib sedagi, et Simon’i ning Inara dialoogi olla peidetud “väike vihje” naise kohta, millesarnaseid, kui FIREFLY episoode jälgida korrektses järjekorras, on poetatud varem. Tegemist peidetud vihjega tervele Inara-loole, mis neil paraku jutustamata jäi.

  • Ja kui korrektse järjekorra peale juba jutt läks… Minear osutab audiokommis ühele vägagi kujukale pisidetailile seoses Adam Baldwini kehastatud Jayne’i tegelaskujuga. Nimelt olla Baldwin’ile algusest peale kombeks iga episoodi juures midagi katsuda. “Gas”-is on selleks Simon’i proteiiniküllane sünnipäevakook.

  • Ja jätkuna eelmisele punktile võib ühe sarnase “vihje” leida ka Inara flashback’ist, kus tekib küsimus, mispärast selline austatud kompanjon nagu Inara üleüldse soovib reisida sellise räsitud kosmosemasinaga, nagu seda Serenity tollal oli. Teisisõnu, küsimus selle järele, milline on Inara Serra saladus? Jookseb ta kellegi eest? Või kuhugi?

  • Ja kui veel püsida Morena Baccarin’i lainel: David Solomon nendib audiokommis omalt poolt, et värvilise reversal film’i kasutamise miinus on õieti see, et portreekaadrite jaoks pole tegu eriti meeldiva filmiga, ehkki kaunis Morena Baccarin näeb sellegi poolest vägagi rabav välja, ka sellises rohekas-kollakas toonis, mis flashbackides tugevalt esil on. Minear lisab seepeale, et roheline tähendavatki iha. Ta toob näiteks Hitchcock’i “Vertigo”, kus viimane, näidates obsessiooni, iha või kompulsiooni, kujutab seda sageli rohelisena. Minear leiab, et sellisena ütleb see nii mõndagi ka Mal’i ning Inara suhte kohta.

  • Serenity kõige esimese mehhaaniku, Bester’i, maoori hõimuvanema stiilis tätoveeringud olla olnud Joss Whedon’i idee.

  • Kapten Mal’i viimse teekonna punase nupu juurde (kuni hetkeni, mil fookuses on juba kokku kukkuv Fillion) võttis õigupoolest jalge alla FIREFLY kaameraoperaator, Allen D. Easton. Sealjuures on ka teekonna alguses nähtav seinale toetuv käsi tema oma.

  • Ja viimaks: kuna kindlasti nii mõnigi ehk leiab, et FIREFLY suhtes kriitika tegemisest hoian ma meelega kõrvale, siis nüüd peaksid kõik need inimesed kõrvad silmad eriti kikki ajama. Mulle nimelt ei tundnud eriti usutav (vähemasti seninähtud episoodidest juhtunu alusel otsustades), et kuul keres Mal ainuüksi väikese revolvriga sedavõrd hirmutav on, et suudab oma viit-kuut meest (ja ka üht naist!) lahkuma sundida, kes talle igal hetkel oleks kollektiivselt võinud rohkemgi kuule sisse saata ning laeva ikkagi enda valdusse võtta. Sama probleem kerkis tagantjärele üles ka Minear’i peas, mida ta kommentaariträkis ka nendib, leides, et asja oleks saanud kindlasti usutavamalt lahendada juhul, kui Mal’l oleks mingisugune suurem ja karmim relv käepärast olnud. Põhimõtteliselt olen ma nõus, aga ikkagi…

Ja näedsasiis. Senikirjutatuist vist ülaltoodu kõige pikem küll sai, ent arvestades kuivõrd hea episoodiga tegemist oli, leian ma, et taoline eriliselt süvendatud meenutusrännak oli täiesti õigustatud. Kes teab, võib-olla tuleb juba järgmine kord, kui käsituse alla võtab üheksanda episoodi - “Ariel” –, välja midagi lühemat. Või siis jälle mitte…
______
Fotod, ülevalt-alla: 1) Serenity, 2) "Tulekera", 3) Nathan Fillion (kapten Malcolm “Mal” Reynolds), 4) Kogu FIREFLY cast, 5) Alan Tudyk (Hoban “Wash” Washburne), 6) Ron Glass (hingekarjane Book) & 7) vasakult-paremale: Sean Maher (Simon Tam) & Morena Baccarin (Inara Serra). VLC snapshots, erakogu.

10/18/09

“Battlestar Galactica: The Plan”, 18/27. Okt – DVD/Blu-Ray


Tahtsin lihtsalt maha hõigata, et sain näpu vahele (ilmselt?) viimasele väljutisele BSG saagast, nimelt Edward James Olmose enda režissööritööga ning Jane Espenson’i stsenaariumiga täispikkuses, cylon’i-kesksele, filmile “The Plan”, mis osalt leidis avaldamist täna (kuigi mulle mitte ei meenu, kuskohas ta ümmarguselt nädal tavadaatumist varem ilmuma pidi), osalt aga ülejärgmisel nädalal, täpsemalt 27. oktoobril. Kuna ühest küljest on tegemist arvatavasti viimase võimalusega nostalgitsemiseks ning veelkordseks hüvastijätuks ja kuna teisalt taipasin ma teatavasti – siinkohal paljuski tänu oma blogitamise ajastamisele (mille rohkem TV/filmi-teemaline külg algas maksimum aasta tagasi, kui sedagi) – ühest parimast käesoleva dekaadi telesarjast üldse mõni sõna kirjutada alles sõna otseses mõttes selle viimsel lõpuspurdil, tuleks kindlasti plaani võtta seekordselt, kasvõi osaliseltki, kahetsusväärne viga elimineerida. Mis muidugi ei tähenda, et  nimetet’ ettevõtmine kergete killast oleks (nagu sai mainitud juba oma finaali-teemaliste mõttepursete jooksul), kuna eelnevalt lahti kirjutatud sarjateemaline taustmaterjal siit blogist sootuks puudub. Aga vähemasti olen ma ühele, minu jaoks, kõigi aegade liigutavamale, sügavamale ning parimale sarjafinaalile võlgu niigi palju, et ma üritaks. Kas pole?
______
Foto allikas: http://tvblog.ugo.com/tv/battlestar-galactica-the-plan-dvd-details

10/17/09

Sarjadest, DVD-est ja inimestest, loomulikult.

Läinud päevade jooksul, nii keskelt läbi poolte ühe käe sõrmede jagu, olen maadelnud varieeruvate audio/video-põhiste lahenditega, millesse süvenemisest ma senini teadlikult distantsi olen hoidnud, kuna eelkõige ei pea ma ennast eriliseks tehnotaibuks, olgugi, et siinkohal on tegemist siiski software’i ning mitte hardware’iga ning teiseks seetõttu, et mul, senimaani, polnud igasugu lõikumisteks-ühendamisteks lihtsalt vajadust. Aga teadagi, elul, vanal sindrinahal, on ju kombeks vingerpusse mängida, kasvõi selliseid, suhteliselt triviaalset laadi. Kuna mu viimasest siinsinasest postingust on juba pea nädal möödas, mõtlesin, et võin samahästi oma viimaste päevade virtuaalseist tehnomadinaist ka siin pajatada. Ehk siis pärast hüpet juba pikemalt…

                                                                            
DISCLAIMER: Olgu juba varakult osundatud – eriti silmas pidades alljärgneva teksti iseloomu –, et kirjeldatav/käsitletav ei ole siinkirjutaja silmis määratletav rangelt illegaalsena. Siinkirjutaja jaoks oleks ennekõike seemneks piiri ületamisel tõik, kui allpoolkirjeldet’ tehnoloogial baseeruvaid produkte hakataks, näituseks, müüma. Kuid siinkohal saab jutletud vaid omatarbest, mistõttu yours truly ei näe selles mingisugust radikaalse väljundiga probleemi. Muidugi on igal inimesel õigus oma arvamusele, ent paluks meenutada, et ka blogosfääris kehtivad privaatsusreeglid ning samavõrdselt ka minupoolne ainuõigus halvustava alatooniga kommentaarid sootuks hävitada. Mis silmist, see südamest, nagu tavatsetakse öelda.
                                                                        

Nii. Ses’ osas suu puhtaks räägitud ning nüüd võib juba edasi minna.

Esiteks, FIREFLY. Pikka aega kasutasin nimetatud sarja puhul suurepärase kvaliteediga faile, mis sisaldasid endas muuhulgas, võimalusel, ka kommentaaritrack’e vastavate episoodide jaoks. Lühidalt, elu oli ilus ja roosamannane. Vähemasti, mis puutus käsitletavasse materjali. Ent mõni aeg tagasi see võimalus järsku kadus ning eriti Joss Whedon’i loomingu järgmise jao valguses (“Out of Gas”), hakkasid olemasolevad väljavaated küllaltki nirud tunduma, sest, teatavasti, sisaldab kõnealune osa ka stsenaristi ning režissööri poolset kommentaari.

Niisiis hakkasin ma tasapisi oma vabamaid hetki pruukima selleks, et leida mingisugust alternatiivi. Ja siinkohal jõuamegi tänase kirjutise poolt viidatud esmase valukohani. Kas keegi oskaks mulle selgitada, mispärast tavatsevad inimesed valmistada põhimõtteliselt poolikuid DVD-R’e mingist teatud üllitisest? Arusaadav, et täismahuline kraam DVD igal diskil võtab sellisel juhul mõistagi ühe laialdase ampsu ruumi, ent minuteada on ju käibel kaks DVD formaati, üks, mis on regulaarse suurusega ja teine, mis on topelt. Mulle käib lihtsalt mõneti üle mõistuse, mispärast keegi üleüldse viitsib kokku ehitada diski, kus nähtavate valikutena lisamaterjal küll eksisteerib, ent sisimas siiski eemaldatud on. Kas pole taolis-mahulise materjali sügavam mõte mitte selles, et luua täielik koopia mateeriast? Loomulikult, inimesi üldiselt ekstrad ei koti, veelgi vähem kommentaarid, kuid see ju ei tähenda, et neid, keda see huvitaks, peaks asetama paratamatusse patiseisu. Või mis? Ühesõnaga, taolist rada pidi sammudes lõpetasin peagi keset kinnikasvan’d umbteed, mistõttu pidin hakkama oma ihade rahuldamiseks muid teid leidma.

Kuna ei ela juhtumisi just maailmajaos, mis tagaks, et kõnealuses (sarja)maastikus käpp konstantselt sees oleks, pole ma õieti iialgi lähemat huvi tundnud, mismoodi ja kuidas sarnaste failide konstrueerimine välja näeb. Aga nüüd, värskeima problemaatika valguses ei jäänud mul eriti muud üle. Mitte, et kogemus omamoodi huvitav ning ehk kunagi tulevikus ka kasulik poleks olnud.

Nimelt avastasin varsti, et ainukese ringiliikuva üllitisena näivad FIREFLY teatavate episoodide kommentaarid eksisteerivat ühel Blu-Ray ripil. Aga siinkirjutaja kodutehnika võimsusest jääb selle ühesest kasutamisest (ilma järgnevate ehituslike nippideta) siiski paraku vajaka. Niisiis hakkasin mõtlema seepeale, mil moel oleks mul võimalik kõnealune audio track eelnimetet’ failist rõõmsalt eemaldada ning rohkem jõukohasele failile “ümber asetada”. Ja ühte küllaltki back-ass-wardly’t teed pidi asi lõppeks ka õnnestus, paistab.

Kõnealuse protsessi juures kasutasin esmalt programmi nimega “MKVExtract” (kuna, teatavasti, ripitakse Blu-Ray kraam justament selles, täpsemalt Matroska, vormingus). Selleks, et nimetet’ programm kasutuskõlblik oleks, pidin esmalt muretsema ka sihukse asja nagu “MKVtoolnix”, kuna põhjustel, millesse ma lähemalt süveneda ei tihanud, töötab esimene mainitud programmidest ainuüksi sel juhul kui asub selle teise kaustas. Vot! Muidugi läks mõnda aega, enne kui ma seda mõistsin ning muuhulgas said ära katsutud ka “MKVtoolnix”-i võimed, mis õigupoolest suutsid samuti ühe kahest audioribast lustlikult eemaldada, ainuke probleem oli vaid selles, et “AVIMux”, mida ma seejärel kasutasin nimetet’ riba ning tavalise avi-faili liitmiseks, oli veendunud, et tegemist pole teps mitte audiofailiga. Aga see selleks. MKVExtract saabus päästma.

Ja edasi läks tegelikult kõik lepase reega. Blu-Ray .mkv fail valitud, näitas programm nagu muiste erinevaid audioribu (ja tegi, muide, sama ka subtiitrite puhul, kuna taoline kraam näib olevat vägagi multifunktsionaalne), mistõttu mul ei jäänud enam üle muud, kui ihaldet’ “riba” lihtsalt välja valida ning “extract” nuppu suruda. Ja mõne minuti pärast oli mul OGG formaadis kommentaaritrack toredasti ka olemas. Seejärel sai lõpetuseks ka proovitud ühe suvalise faili koopiaga ning AVIMux liitis olemasolevale raskusteta lisa-track’i otsa. (Ka selle programmi kasutamine pole eriti keeruline, tuleb vaid nõutud failid “drag’n’drop” stiilis teatavasse aknasse vedada, genereerida andmehulk, alustada ning off you go. Ongi uus, ka ilmselgelt veidike suuremahulisem fail valmis. Ahjaa, ning mkv vormingus ka.

Teisisõnu, ehkki FIREFLY kaheksandal episoodil põhineva kirjutise avaldamiseni jõuan kusagil tuleva nädala lõpul, on mul nüüd vähemasti vastav materjal käe pärast. Ja see teadmine teeb seest soojaks, seda enam, et pidanuna tehnoloogiliste saavutuste toel nii mõningalgi korral selle jao algusele pilke peale heitma (ei, ma pole “Out of Gas”-i veel vaadanud. *veel*.), jäi mind tagant järele saatma mõte, või noh, pigem ehk alateadlik tundmus, et väga võimalikult võib tegemist olla siinkirjutaja lemmikepisoodiga üldse. Vähemasti kui silmas pidada seda, et see kergekujuline taju oli midagi analoogset nii mitmegi olukorraga, milles ma mitme aasta järgsel taas-kaemisel end siiani tihtilugu leidnud olen. Aga võib-olla ma muidugi eksin. Eks varsti ole näha.

Aga see polnud veel päris kõik, millest ma kirjeta soovisin. Siit lähtunud diskussioonist innustust saades olen mõtisklema jäänud, et vahest, seirates käesoleva blogi senist ajalugu, oleks isegi paslik praeguseks teiseks arutlusteemaks võtta THE SHIELD’i kunagise stsenaristi/juhtiv-produtsendi Kurt Sutter’i sulest pärit, küllaltki uus, SONS OF ANARCHY, kuid hakates ka selle puhul lisamaterjali järele kaevama, ei jõudnud ma paraku kuigi kaugele. Ehkki nimetet’ sarja avahooaja kolmeteistkümnest osast sisaldavad kommentaare ainuüksi kolm (kuigi kahtlemata, peab tõdema, võtmeosad), ei ole vähemasti minul senini nende kätte saamine õnnestunud. Olgu, peaaegu isegi oli. Aga siinkohal oleme tagasi eelpool puudutet’ DVD teema juures, mille ohver ka kõnealune üllitis näib olevat. Seega, näib, et kui ma “SoA” sügavamalt ette võtan, olen sunnitud piirduma üldisema, siit-sealt loetud, informatsiooniga, millele jääb paraku autori ning lähemate asjaosaliste perspektiiv lisamata. Aga ma päriselt jonni veel ei jäta ning võib-olla saan ka selle probleemi lõppeks enda kasuks pöörata. Loota ju võib.

Hmm, see olekski vist praegusel momendil kõik. Vahest lihtsalt valdab sind taoline kahtlane tunne, mis oma kulminatsioonina nõuab teatavatele asjadele tekstilise kuju andmist. Ma kindlasti pole esimene, kes midagi sarnast läbi elab, või mis?

10/11/09

Firefly, “Jaynestown”: Ta nimi on Hood. Jayne Hood …not

Kahe nädala jagu päevakesi on jällekordselt omadega ühel pool ja sellest tõigast lähtuvalt olekski siinjuures mõistlik sukelduda järjekordset Joss Whedon’i FIREFLY episoodi käsitlevasse analüüsi. Hüppe-järgselt siis kõnealuse sarja seitsmenda jao, “Jaynestown”, minupoolne mõtterägastik…



“[…]Now, Jayne saw the mudder’s backs breakin’ ~ He saw the mudders’ laments ~ And he saw the magistrate takin’ ~ Every dollar and leavin’ five cents ~ So he said ~ You can’t do that to my people ~ Stole everything Boss Higgins had to steal[…]”
- “The Ballad of Jayne Cobb” (katkend)
____
Contradictions, false logistics – doesn’t make sense. So we’ll integrate non-progressional evolution theory with God’s creation of Eden. Eleven inherent metaphoric parallels already there.”
- River Tam
___
I think they captured him, though. You know, captured his essence.”
- Hoban “Wash” Washburne
Looks sorta angry, don’t he?”
- Kaylee Frye
“That’s kinda what I meant.”
- Hoban “Wash” Washburne
(muljetades Jayne’i ausambast)
____
Sixty thousand… untraceable… and I drop it right square in the middle of mud farmer central.”
- Jayne Cobb

Ben Edlund, FIREFLY juba ühtekokku seitsmenda episoodi - “Jaynestown” – stsenarist, on kahtlematult üks talendikamaid kaasaegseid TV-kirjutajaid. Joss Whedon’i võrratu, ehkki lühiajalise sarja, produtsendinagi ära märgitud Edlundi jaoks pole see üldsegi mitte ainus kord, mil tema loometee Whedon’i omaga otseselt ristunud on. Juhendava produtsendi, ent ka stsenaristina oli Edlund tegev ka Whedon’i BtvS’i “spin-off”-i, ANGEL’i juures. Praegusel ajahetkel aga on mehe näol tegemist ühe parima kreatiivse jõuna SUPERNATURAL’i juures, kus tal on lisaks vahetevahelisele stsenaristitööle kanda ka roll kaas-juhtivprodutsendina.

Edlundile on iseloomulik distinktiivne ning omapärane vaist, mille alusel suudab ta brilljantse oskuslikkusega teatava skripti lõbusad ning tõsimeelsed küljed helisevaks tervikpildiks ühildada, hoides sealjuures muhedale naljale ning naerule sekundeerivat moraaliprismat suhteliselt napi lõa otsas. Sihuke tõsisem külg jääb seega nimelt tahaplaanile, aimudes ainuüksi varjust ning imbumata täielikult üldisesse rambivalgusse. Kujutatud kolmveerandtund, “Town”-i näol, omandab seeläbi siiralt lõbusa tonaalsuse, kandes siiski – ehkki teisesena ning üldsegi mitte rõhutatuna – ka kas temaatiliselt ja/või inimolemuslikult mõtlema panevat kandvat baasideed. Võiks isegi väita, et omal kombel on sarnastsorti looming Ben Edlundi “firmamärgiks”, kuid eks pikaajalisemad SN-i kaejad on sellega kursis juba omastki käest.

Pole vaja mainidagi, et “Jaynestown”-i konkurentsitu staariks – ja nähtavalt ka tiitlitegelaseks -  on Adam Baldwin’i kehastatud Jayne Cobb, kelle senine kujutamine on piirnenud ainuüksi mõne üksiku kiireloomulisema koomika-stseeniga (või ilmsema käitumusliku mühaklusega), millest ehk mällu sööbivam on läinud jao (“Our Mrs. Reynolds”) personifitseeritud relva-armastus. “Jaynestown”-i näol võib aga tunnistajaks olla nii Jayne Cobb’i esialgsele ähmile, seejärgsele hetke-nautimisele ning viimaks kulmineeruvale segadustundmusele. Ja ehkki episoodi fookus püsib kindlakäeliselt Jayne’i mineviku ning oleviku tahtmatul konvergentsil (jagades, ilmselt mitte meelega, siinjuures ka sarnast joont põhimõtteliselt Mal’i-põhise “Serenity”-ga), ei puudu “Jaynestown”-ist ka sekundaarsed šüžeeliinid seoses ülejäänud tegelaskujudega (mis õigupoolest lõppeks ka suurepärase kergusega peamise liiniga üheks saavad), mistõttu saavad vaataja osaks ka mõningased kõrvalepõiked Inara värskeimale tööülesandele, hingekarjase Book’i ning River’i ilmseile kommunikatsiooniraskustele ning ka pikkamisi süvenevale romantikaõhustikule seoses Simon’i ning Kaylee’ga. Aga kõigest juba järjekorras…

“Jaynestown”, Marita Grabiak’i režii ning nagu eelnevalt mainitud, Ben Edlundi stsenaariumiga, jõudis USAs ekraanile neljandana, seega otsese jätkuna läinudkordselt arutluse all olnud “Our Mrs. Reynolds”-ile (ja sama kehtib, muide, ka DVD kohta, olgugi, et numeratsioon on kardinaalselt erinev). Ja “Town” on tõtt-öelda "Our”-ile geniaalne partner, sest kumbki episood tuleb keskse teema taustal eduliselt toime meie karakterite senini veel nägematute külgede kujutamisega. Kui “Our” osundas möödaminevlikult kasvõi alateadlikulegi ebakõlale Wash’i ning Zoë’ suhtes, vihjas koomilise raami läbi kuivõrd inimsusest kui sellisest Jayne irdunud on, või avas puhtjuhuslikult paari viipe varal näiteks kapten Mal’i kaugemasse minevikku jääva, maa-õhustikulise lapsepõlve, siis “Town” – leides suuresti aset Canton’i tehasepõhisel asundusel magistraat Higgins’i (Gregory Itzin) valitsuse all oleval Kuul, kuhu Mal jt sammud seavad, et saada enda valdusse teatav kraam, mida hiljem kellegile Bernoulli’le maha ärida -  toob vaataja silmi ette kondenseeritud lugulaulu Jayne’i olemusest, tihendades teda kui isiksust samaaegselt nii meie kui ka Serenity meeskonna jaoks, andes samaaegselt mõista, et ehkki mehe puhul on tegemist täielikult enesekeskse, oportunistist, tolvaniga, pole ta ju tegelikult loomult halb. Oma tuumalt on ta lihtsalt see, mis üks õige kosmosepiraat olema peaks. Tõik, milles Jayne’i laevakaaslased, kas mineviku või moraalitunde sundusel, või ehk ka kummagi kokku sulandumisel, kontinuaalselt läbi kukuvad.

“Town”-i lõpustseen pintseldab meile küllaltki haruldase visandi Jayne Cobb’ist, kes, vähemasti tollesama ajahetke vältel, on oma kõvameheliku imago seljast heitnud, asendades viimase taolise mõistmatustundmusega, et stseen mängiks samavõrd tugevalt kasvõi ainult sellisel juhul kui dialoogi asemel oleks näidatud vaid Adam Baldwin’i Jayne nõutuid silmavälgatusi, mis kuni lõpuni välja hulpisid ühes tõsises segadikus nagu valgusvihku ekselnud hirv. Jayne ei suutnud nimelt aduda, mispärast ta  futuristliku inimtoiduahela alumisel pulgal eksisteerivaile vaestele mudavalmistajatele sedavõrd hinge läks, et tema auks ausammas valmistati ning et üks neist tema eest lõpuks isegi täielikus isetuses oma elu ohverdas. Ja märkimisväärse asjaoluna leidis viimane nimetatud sündmusist aset isegi pärast seda, kui selgus, et haledatele mudavalmistajatele otsesõnu taevast sülle kukkunud raha oli vaid eksitus ning et oma naha päästmiseks oli Jayne isegi nõnda kaugele läinud, et oma tollase röövikaaslase – Stitch Hessian’i (Kevin Gage) - lahkuvalt laevalt maha lükkas (mis kulmineerus viimase jaoks hirmutava isolatsiooniga vanglas veetmises).

Mis Jayne’il olemuslikult mõistmata jäi, oli see, et taolised peost-suhu elukäiguga, juba lapseeas tööle sunnitud, inimvared vajasid oma ellu seda kaduvlikku lootusehelki, seda lahkunud kangelast, kellest laulupalu treida ning keda väsimatult ning jäägitu truudusega tagasi koju oodata. Truudusega, mis isegi paljastatud tõe ees hetkekski silma ei pilguta. Idee ainulaadsest kangelasest muutus nende inimeste silmis kähku Jayne’i suhtes transtsendentseks; olgu füüsiline manifestatsioon pealegi enesekeskne petis, suuline pärimus, mis kasvõi ühe väikese põnni kohalikus kõrtsis Jayne’i jõllitama pani, elab kahtlemata ning kõigele vaatamata edasi, õndsas usus, et laia maailma avarustes eksisteerib kangelane, kes mudatööliste eest hoolitseb ning aastast-aastaisse selga soonivat eluraskust kergendab. Justnimelt seetõttu, ilmselt, kui nõustuda siinkohal Jayne’i sõnadega viimase vestlusest Mal’iga, taastavad Cantoni kohalikud ka temale püstitet’ samba oma esialgsele positsioonile, mille mees ülekeevas vihas enne Kuult jalga laskmist oma kohalt murdnud oli.

Ja ega kangelased polegi ideaalsed. Paljugi veel sellised, kes endale aupaiste tühipalja valearvestuse läbi välja “teenivad”. Kapten Mal’i sõnad helisevad siinkohal vast ehk kõige tooniandvamalt kaasa: “It’s my estimation that every man ever got a statue made of him was one kind of son of a bitch or another. Ain’t about you, Jayne. It’s about what they need.” – märkimisväärselt täpne coda eelöeldule.

Ehkki ülejäänud näitlejateansambel on “Town”-is ilmselgelt sekundaarne, pakub nende kohalolu mitmeti omalaadset tihendavat essentsi terviklikule narratiivile. Mal’i ning Wash’i võrratud näoilmed/reaktsioonid, kuuldes kas Jayne’st kedratud ning rahvasse läinud lugulaulu või taibates, kuivõrd äärmuslikku enesekesksesse idiootsusse Jayne kunagi oma isikliku naha päästmiseks vajunud oli; või Simon’i kahekordne, hirmnaljakas fraas “…this must be what going mad feels like”, kord, tõsise uskmatusega Jayne’i skulptuuri silmitsedes ning teistkordselt, olles kõrvupidi tunnistajaks eelmainit’ laulupalale; või kasvõi Wash’i lootusrikas nending, et nad peaksid siirduma mingisugusesse kehva linnakesse, kus tema kangelane oleks (tõdemus, mis on sedavõrd naljakam, kui meenutada Wash’i igatsuslikku silmavaadet “tavapärase”, ehkki iganenud, mehe-naise suhte järele “Our Mrs. Reynolds”'-is).

Taolisi situatsioonilisi hetki meenutades ei lähe palju vaja, et leida veel üht põhjust, mispärast FIREFLY’d sedavõrd palavalt armastada. Rääkimata “Town”-i sissejuhatavast stseenist, kus Simon üritab mõistetavalt kahtleval seisukohal olevale Kaylee’le selgitada, et loomulikult ropendab aeg-ajalt temagi, ainult et olles hetk hiljem sunnitud siiski oma sõnu sööma, sattudes peale plaastrit “jahtivale” Jayne’le, kes arstituba ilmselgelt inimese kombel kasutada ei mõistnud, jättes endast mulje, nagu Simon’i vaimustavalt teravmeelne fraas nendib, kui treenitud pärdikust, kellel “treening” on paraku vajaka jäänud. Ja ei maksaks unustada ka Jayne’i viimse hetke ettevalmistusi “Canton’i-seiklusteks”, aimates juba ette (ent tol hetkel veel täiel määral teadmatuna nii vaataja kui ka ülejäänud Serenity meeskonna jaoks), et silmapiiril terendavad ebamugavused. (Olgugi, et vähe teistsugusemad, kui see, mis mehele endale vaimusilmas kirgastuda võis – arvestades, et kord sai jalga lastud siiski kohaliku magistraadi rahapoolisega, kes otseloomulikult vaatas samavõrdselt viltu nii vargusele, kui ka sellest lähtuvale, hilisemale, töörahva õnnele.)

Ja ka tavapärasemad, n.ö draama-põhised, narratiiviküljed – ehkki vaid ala-šüžeedena - ühildusid vägagi osavalt peamise jutustusliku rajaga.

Inara enneaegsem lahkumine Serenity’lt oma isiklikus süstikus viis naise Canton’i magistraadi häbelikku poega – Fess’i (Zachary Kranzler) - seksuaalselt harima, võimaldades kulminatsioonina viimasele piisavalt julgust ning meelekindlust, et isa käsk – Serenity’t maapinnal “lukus” hoida, kuniks Jayne Cobb on tabatud - “üle kirjutada”, lastes laeval pigem varem kui liiga hilja õhku tõusta. Simon ja Kaylee, jällegi, kantuna osalt  kohalikus kõrtsis valitsevast ülevoolavlikust õndsustundest ja teisalt manustatud alkoholist, leiavad ometigi tee teineteisele lähenemaks, mis omakorda toob esmalt kaasa vabamas olekus Simon’i komplimendi Kaylee ilu aadressil, ainult et kenake hetk tulevasel hommikul vale sõnavara tõttu nullida; ja saades lõpptulemusena juhtumisi kere peale ka magistraadi poolt vanglast välja lastud Jayne’i endiselt partnerilt, kes nüüd kättemaksutee jalge alla võtnud ning peab silmas Simon’it sealjuures “kõrvalise kahjuna” kasutada. (Ja taandub “Town”-i lõpuks ju Simon ka lõplikult oma vanasse Mina’sse, tehes oma, kui kasutada siinkohal Kaylee tabavat märget, “kangusega” end vägagi kergeks saagiks neiu humoorikale ninapidivedamisele veedetud öö teemadel.)

Ja kuigi hingekarjase Book’i ning River’i suurepärane miskommunikatsioon, või kui kasutada siinkohal Book’i enese sõnu - “tihe vaimne side” - Serenity pardal küll kesksete sündmustega ei seostunud, v.a maitseka huumoritasandiga esitus ning kena kontinuteedidetail, millest lähtuvalt jumalasulase hirmutava “paljujuukselisuse” eest ära põgenenud River’i leiame transpordiruumi samast seinaaugust, kuhu FIREFLY pilootepisoodi “Serenity” aegu Mal jt kosmoses hulpivast laevavrakist leitud Alliance’i märgistusega toidubatoonid algselt ära peitsid. Kena liigutus, see.

Retrospektiivis võis Book kindlasti sisimas leida, et teinekord ei tasu oma kunagise jumalakoja koguduse ning River’i võrdlemine ära. Olgugi tegemist vaid üheainsa neiuga, hingesulase tavapärane “flock” ei hakkaks vähemalt kollektiivselt Piiblit “loogilisse” järjekorda paigutama, ja sealjuures päris materiaalsel tasandil ning üldsegi mitte metafoorselt. Ehkki situatsioon iseenesest oli tahtmatult naljakas – ja kontrastina Jayne’i jt seiklustele oli kahtlemata sellisena ka mõeldud – oli rõõm kaasa elada Book’i siiralt südamlikule, kuigi teise osapoole jaoks paraku mõistetamatule, selgitustööle, et usk ongi tihtilugu määratletav läbi ebaloogilisuse ning et Piiblit pole seeläbi võimalik loogikareegleid rakendades “parandada”. Ja sellest rääkides… kas oleks liiga ennatlik arvata, et mistahes River’ile seal saladuslikus Akadeemias ka ajju ei pumbatud, on ehk tegemist millegi fundamentaalselt ratsionalistliku, või, kasutades valvenäitena Book’i Piibli “uuendustöid”, millegagi, mida karakteriseerib teatav matemaatiline printsiip?
Olen öelnud kordi varem ja ei väsi nentimast nüüdki: igast FIREFLY episoodist võiks kirjutada veel ja veel ning loomulikult pole ka “Jaynestown” ses’ suhtes mingisugune erand. Aga kuhugile peab ju paraku piiri tõmbama, või mis? Ja kuigi mina tõmban mõne üksiku alljärgneva punktiga omalt poolt otsad kokku, pakub “Town” piisavalt rikkalikku materjali ka tulevasteks edasiarendusteks, nii et, have at it!, aga nüüd…
Üht-teist veel:
  • Kui Fess jutustab Inara’le linna keema löönud “lindpriist”, ei maini ta viimast kuni lõpuni nime pidi, mistõttu – kuuldes “kangelase” isetust käitumisest – eeldab Inara esmalt jutu peategelaseks olevat Mal’i. Fantastiliselt välja mängitud reaktsioon Morena Baccarin’i poolt kehastatud Inara’lt, sel hetkel kui selgub, et jutt on hoopis Jayne’ist.

  • Kuna Canton’isse jõudes oli Mal’il, Jayne’il, Zoë’il, Kaylee’l ning viimase poolt kaasa nurutud Simon’il vaja välja mõelda miskisugune “suitsukate”, mille varjus Kuule peidetud kraam tasahilju üles leida ning vehkat teha (vähemasti oli see esialgne idee), leiti lõppeks, et üks neist peab esinema (muda)ostjana. Ja kes võis selleks paremini sobida kui Simon, ühes oma kõrgklassi rühi, laitmatu ülikonna ning “pehmete kätega”, mis kõik üheskoos annavad tunnistust “rahakast indiviidist”, kui parafraseerida siinkohal kapten Mal’i sõnu. Ja muidugi nautisid omal moel kõik osalised Simon’i ilmset ähmi “katte” säilitamisega, nagu ka kohaliku töödejuhataja õlale patsutusest Simon’i ülikonnale ilutsema jäänud mudast käekujundit.

  • Kui River Book’i Piiblist välja rebitud lehekülgi hingekarjasele tagastama tuleb, sõnab neiu, et “ta rebis need [mehe] ‘sümbolist’ välja ja need muutusid paberiks”. Kui oletada, et River’i aju vahest siiski ei valda matemaatiline ülemvõim per se, saaks ehk möönda vähemasti seda, et piir millegi materiaalse ning millegi abstraktse vahel näib tüdruku arusaamade kohaselt olevat küllaltki must-valge.

  • Õigupoolest FIREFLY pilootepisoodist saati on jutu sees, mööda minnes, mainitud “Maad, mis kord-oli” (“Earth that was”). Nii ka sel korral. Tegemist on kena kujundiga, eriti veel seetõttu, et Whedon’i poolt loodud maailma karakterid näivad teadlikult tunnistavat sajandite taguse Maa eksistentsi, kust, ehkki rohkem vaataja ning vähem tegelaskujude jaoks, pärineb see eksternaalne, detailitäiuslik, interjöör, mille kujutamises sari sedavõrd vapustavalt meisterlik on.

  • Ehkki ei tahaks korrata läinud episoodiga kaasnenud massilist tsiteerimispuhangut, oleks vale ülimuslikemaid ning rohkem esile tõusnud lausungeid ka täielikult ignoreerida. Mõni silmas peetavaist sai üles tähendet’ juba käesoleva kirjatöö alguses, aga ära mainimist vajavad veel Kaylee “head seksi sulle”-repliik Inaraga hüvasti jättes, Simon’i irooniline, Jayne’le suunatud, retort “vaenlasi? Sul?! Ei! Kuidas see võimalik on?”, samavõrd nagu ka noore arsti jutustus Kaylee’le, et kord tema poolt terveks ravitud tüdruk andis oma hamstrile mehe nime ning sellele järgnev kulminatsiooni-fraas “mina sain hamstri. Tema aga pillab rahakarbi ning saab linna" ja loomulikult River’i hirmnaljakas-asjakohane (vt pilti kõrvalt) tõdemus Book’i aadressil “liiga palju juukseid”. Eelmainitute hulgast ei saa kindlasti välja jätta ka Wash’i erutatud hõiset, laevale korraks tagasi pöördudes, oma naise suunas “kas sa teadsid, et Jayne on bona fide rahvakangelane? Tal on isegi laul ja puha!”, nagu viimaks ka Jayne’i pisarateni liigutatud pärimine, et “teil oli mäss? minu tõttu? minu täiesti oma mäss!”.

  • Ja veel, ehkki ülal jäi sellisel läbival ning küllaltki intrigeerival paralleelil lähemalt peatumata, Ben Edlundi skript näib õieti mängivat “mõistmatuse” idee kui sellisega, žongleerides seda ootamatul kombel Jayne ning River’i vahel. Mõlemale neist on inimeste käitumine, või veel enamgi, uskumuslikud kombed otsekui looritatud saladus, millest, kuigi kummagi jaoks erinevatel põhjustel, enese läbi närimine paistab olevat võimatu.

Praeguseks siis kõik. Ja juba järjekordse hulga nädalapäevade pärast võtame käsitluse alla Joss Whedon’i FIREFLY kaheksanda episoodi, “Out of Gas”.
NB! Kuna ma ise nägin hetkel-käsitletavat sarja viimati mitmed aastad tagasi ning olen nüüd "teistkordsel tiirul", paluks tungivalt sügavamatest spoileritest kommentaariosas hoiduda.
______
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Alan Tudyk (Hoban "Wash" Washburne), Adam Baldwin (Jayne Cobb), Sean Maher (Simon Tam), Jewel Staite (Kaylee Frye) & Nathan Fillion (Malcolm "Mal" Reynolds). 2), 3), 4) & 5) Adam Baldwin (Jayne Cobb). 6) vasakult-paremale: Sean Maher (Simon Tam), Nathan Fillion (Malcolm "Mal" Reynolds) & Alan Tudyk (Hoban "Wash" Washburne). 7) Summer Glau (River Tam). 8) Ron Glass (hingekarjane Book). VLC snapshots, erakogu.

10/4/09

…aga mis siis edasi?, päris ta äreval häälel, taustaks vaid õhtuvaikuse malbed sahinad

Okei. Eelnenud nädalal (s.t sel “pisukesel” ajaperioodil läinud laupäevast saati, mil viimane FIREFLY käsitlus avaldamisvalmiks moondus) on läinud korda mulle kaks konkreetset järeldust pähe suruda. Ja ehkki aeg oleks kahtlemata paremini teenitud akadeemilistele püüdlustele keskendununa, on mul, tavapärasel kombel, võimatu oma oimusagaras möllavaist kinnisideist vabaks rabelda, mistõttu mõtlesingi, et võin neist samahästi ka siinsamas juttu teha. Pärast hüpet juba lähemalt…


Esmalt: nagu juba selle postituse kommentaariumis, uhkustundega rinnus, maha sai hõigatud, jälgin regulaarselt vägagi mitut (pehmelt öeldes) sarja. Konks peitub siinkohal aga asjaolus, et läinud nädala jooksul kirgastus mulle viimaks arusaam, et mis puutub hetkel-vaadatava kraami valimisse, noh, et ühest või teisest ehk ka midagi regulaarsemalt kirjama asuda, olen ma absoluutselt otsustusvõimetu. Mitte et kõik see, mida ma kaen, mingit laadi tekstualiseeritud käsitlust ei soosiks. Välja arvatud vast mõned erandid, saaks ilmselt ülesmärkeid teha enamikust. Miks ma siis ei tee? Põhjuseks kasvõi see, et valdava osaga olen ma paraku juba nõndakaugel, et peaksin otsast algama ning vähemasti praegusel momendil napib mul selleks aega. Ja muidugi pole ma kunagi valimises kui protessis erilist tugevust üles näidanud.

Teiseks: ma ei tea, kuidas teistega on, aga muarust on puhtalt imelik, et blogi terve nädalajagu aega lihtsalt vaikivalt tolmu kogub. “Liiklus” võiks nagu väheke tihedam olla, või kuidas? Ja põhimõtteliselt ongi praegusel hetkel ainsaks pidev-blogituslikuks “projektiks” FIREFLY. Jah, jah. Idee poolest on ju filmid ka. Ent kuna mu enda nn vaatamis-aeg kulub üldiselt TV-saadustele ning harvemini filmidele (harjumust on pagana raske murda, isegi kui ma seda vahelduva eduga vastuvoolu püüan), on mõnetised filmikäsitlused (mis, nagu kergelt juba välja kujunenud on, avalduvad siin küllaltki kaootilisel kombel) pigemini täiendavas rollis, ega oma erilist pidevlikkust (kuigi sageli tuleb ette ka erandeid, mis, teadupärast ju, kinnitavad reeglit).

Ja siinkohal jõuamegi käesoleva mõtiskluse kolmanda osa kallale. Senini on jäänud hüüdja hääleks kõrbes minu paarikordsed vihjavlikud soovid, et ehk oskaks keegi lugejaist midagi lähemalt välja pakkuda. Kuid reaktsioon üleeelmisele postitusele, millest isegi ilmnes, et “Heietustel” on tervenisti kaks pärislugejat(!), annab mulle piisavalt julgust eelmainit’ soov veelkordselt blogiavaruste poole teele saata, ilma, et ma sealjuures liialt katkise plaadina kõlaks.

Niisiis… kõigi asjaosaliste silmatervise huvides ei hakka ma siinkohal ette laduma nimekirju siinkirjutaja poolt kunagi vaadat’ sarjadest/minisarjadest, ega ka käesolevatest. Pigemini panen paika mõned ähmasemat sorti reeglid, millel soovitused võimalusel tugineda võiksid. Ilma pikema jututa…

  • Tegemist võib vabalt olla nii sarja kui ka minisarjaga.

  • Rangeid piire ei sea ma ka žanrite osas, mistõttu soovitused komöödiamailt on samavõrd teretulnud kui ka skaala teisest otsast pärinevast draamast.

  • NB! Ainus määrava tähtsusega märge komöödia suhtes siiski on. “Laugh-track”-iga isendid paluks koheselt unustada. Tahaks nagu ise otsustada, kuna naerda. Aitäh.

  • Ja lõppeks kõige olulisem: kui vähegi võimalik, võiksid ettepanekud eelkõige vaatluse alla võtta “serialiseeritud” kraami kui sellist. Kuldse keskteena tuleks ilmselt kõne alla ka midagi vahepealset (a la FIREFLY), kuid puhtakujulisi “60 minuti stoorisid” ning minimaalset karakteriarengut artikuleerivaid sarju soovitamast paluksin ma tungivalt hoiduda (kuna aga juba nt situatsioonikomöödia nimigi annab suuresti tunnistust episoodist-episoodi järgnevuse sekundaarsusest, saab arvatavasti ses’ osas – kui neid ehk pakutama peaks - selle žanri juures mööndusi teha.)(*)

(*)Pole vaja öeldagi, et soovituste hulgas (juhuks, kui neid tulema peaks) saab kindlasti olema kattuvusi siinkirjutaja poolt kord-nähtud või kasvõi hetkel kaetavate sarjadega. See on ainult loomulik ning põhimõtteliselt teeb eelpoolkirjeldet’ problemaatika minu jaoks isegi lihtsamaks (valimine per se jääb ju sellisel juhul kellegi teise kanda). 

Ilmselgelt, soovituste hulk piiratud pole. Küll aga on seda järgnev valik. Arvestades, et FIREFLY-teemaliste aruteludega olen parajasti juba keskteele jõudnud, võiks lõppude lõpuks kõne alla tulla kaks, või äärmisel juhul kolm üllitist, mida mõne aja pärast lähemalt käsitlema asuda. Ülejäänud võivad sellisel juhul kenasti juba tulevikku ootama jääda.

Niisiis, mu häälekad ning vaikivad (kelle olemasolu eitamast ma ei näi väsivat) lugejad, nüüd on kord Teie käes.
_____
Foto allikas: http://www.anu.edu.au/anugreen/files/403_question%20mark.jpg