Goldman, Vähemused vs Enamused (1911)

Kui ma teeksin kokkuvõtte meie ajajärgule omastest soodumustest, üldistaksin need kvantiteedi ehk hulga mõiste alla[1]. Kõikjal domineerib kvaliteeti hukutav paljusus, massivaim. Meie eluterviku – tootmise, poliitika ja hariduse – põhialuseks on kvantiteet, numbrid. Tööline, kes kunagi oma töö põhjalikkuse ja kvaliteedi üle uhkust tundis, on asendunud ajutute, ebakompetentsete automaatonitega, kes toodavad päratul hulgal väärtusetuid, ülejäänud inimsoole üldjoontes kahjulikke, asju. Selmet pakkuda elumugavustele ja rahule lisaväärtust, on kvantiteet inimese koormat üksnes suurendanud.   

Poliitikas loebki vaid kvantiteet. Proportsioonis kvantiteedi kasvuga upuvad ideaalid, õiglus ja ausus täiel määral numbrimassiivide sohu. Mitmesugused parteid püüavad teineteist kelmuses, pettuses, riukalikkuses ja hämarates mahhinatsioonides üle trumbata, olles veendunud, et võitjale saab osaks enamuse aplaus. See ongi ainus jumal – Edu. On ebaoluline, et kohutavaid lõivusid maksavad sealjuures inimeste iseloomud. Selle kurva fakti kinnitamiseks ei pruugigi meil tõendeid kaugelt otsida. 

Kui antud partei kuriteod sedavõrd jultunuks muutusid, et neid ka pime märkas, ei pidanud nad tegema muud kui sabarakud kokku koguma ja üleolek oligi tagatud. Seega needsamad sadu kordi tüssatud, reedetud ja solvatud ohvrid otsustasid mitte võitja kahjuks, vaid kasuks. Hämmeldunud vähemus küsis, et kuidas küll saab enamus reeta ameerikaliku vabaduse traditsioonid? Kus küll oli selle enamuse otsustamis- ja arutlemisoskus? Selles aga asi just ongi: enamus ei arutle, selleks puudub taiplikkus. Puuduva omapära ja moraalse julguseta on enamus oma tuleviku alati teiste kätte usaldanud. Kestvaks vastutuseks võimetuna on enamus oma liidreid saatnud isegi teekonnal hävingusse. Dr. Stockmanil[2] oli õigus: „tõe ja õigluse kõige ohtlikumad vaenlased meie seas on üksmeelne enamus, see neetud üksmeelne enamus.“ Ambitsiooni ja ettevõtlikkuseta üksmeelne mass ei vihka midagi rohkem kui innovatsiooni. Uuendajat, uue tõe pioneeri, on alati vaenatud, hukka mõistetud ja taga kiusatud. 

Meie aja kõigi poliitikute, sealhulgas ka sotsialistide hulgas on sagedalt korduvaks loosungiks, et meie ajastu on individualismi, vähemuse, ajastu. Nii mõelda võivad aga ainult need, kes sügavused pealispinna all kompamata jätavad. Kas pole mitte vähemus see, kes maailma rikkused kokku on kuhjanud? Kas pole nad mitte isandad, absoluutsed kuningad omas situatsioonis? Kuid nende edu ei põrku mitte individualismist, vaid inertsist, arast õelusest, massi täielikust allutamisest. Mass just tahabki, et teda domineeritakse, juhitakse, sunnitakse. Individualismil, seevastu, pole inimajaloo jooksul kordagi olnud vähimalgi määral võimalust eneseväljenduseks ja enese normaalsel ja tervislikul moel maksmapanekuks.

Inimesed, kelle õpi- ja loomevõime on ajaga kulunud, lükkavad igapäevaselt seina vastu nii pedagooge, keda juhib puhtsüdamlik eesmärk, omanäoliste ideedega kunstnikke ja suleseppi, iseseisvaid teadlasi või avastajaid, kui ka kompromiteerimatuid sotsiaalse muutuse pioneere. 

Ferreri-tüüpi[3] pedagooge ei sallita kusagil, samas kui eelseeditud toidu dietolooge, à la professoreid Eliotti ja Bulterit, saadab edu tühisuste, automaatonite ajastu põlistajatena. Kirjandus- ja draamakunstimaailmas on Humphrey Wards ja Clyde Fitches masside iidoleiks, samas kui vähesed teavad või oskavad hinnata Emersoni, Thoreau, Withmani, Ibseni, Hauptmani, Butler Yeatsi või Stephen Phillipsi kaunidust ja geeniust. Nad on kui üksiklased eraktähed, kaugel teispool’ paljususe horisonti. 

Kirjastajaid, teatrijuhatajaid ja kriitikuid ei eruta mitte loomingulise kunsti olemuslik kvaliteet, vaid müüdavus, sobituvus rahva maitsemeelega. Kahjuks meenutab see maitsemeel prügimäge. Väärtustatakse kõike seda, mis vaimset läbinärimist ei nõua. Tulemuseks ongi, et peamist kirjanduslikku toodangut iseloomustab keskpärasus, banaalsus. 

Pean ma üldse ütlema, et kunstis seisame me silmitsi samasuguste kurbfaktidega? Piisab vaid, kui vaadata meie parke ja peatänavaid, mõistmaks kunsti masstootmise võikust ja vulgaarsust. Kindlasti suudab üksnes enamuse maitse tolereerida säärast vägivalda kunsti vastu. Kontseptsioonilt väär ja teostuselt barbaarne, on sellel ameerika linnade parasiitkunstil tõelise kunstiga samavõrd palju ühist kui tootemil Michaelangeloga. Ometigi on see ainus menukas kunst. Tõelise taidurist geeniuse – sellise, kes ei teeni tunnustatud arusaamu, vaid lähtub ainulaadsuse ning elutõe kujutamise püüdlustest – osaks jääb obskuurne ja armetu olemasolu. Ühel päeval võib tema tööst kujuneda enamuse moeröögatus, kuid mitte enne kui tema südameveri on ammendunud. Mitte enne, kui pioneer on lakanud olemast ja ideaalideta ja kujutlusvõimeta rahvamass meistri pärandi surmanud on. 

On öeldud, et tänane artist ei saa luua, kuna sarnaselt Prometheusega on ta aheldatud majandusliku paratamatusse kalju külge. Kuid see on tõsi kõigi ajastute kunsti kohta. Ka Michaelangelo sõltus oma patroonist samavõrd kui tänane skulptor või maalija, ainukese vahega, et tolle aja kunstieksperte ei saa hullumeelse rahvamassiga samastada. Nemad tundsid aupaklikkust, et neid meistri altarile ülepea kummardama lubati.

Meie ajastu kunstikaitsja tunneb vaid üht kriteeriumit, üht väärtust – dollarinumbrit. Teda ei huvita mistahes suurepärase töö kvaliteet, vaid dollarite hulk, millele tema ost vihjab. Nii osundab Mirbeau’ Les Affaires sont les Affaires’i omastanud rahamees mõningatele laialivalguvatele värviaranžeeringutele ja ütleb: „Vaata vaid, kui suurepärane see on, see läks mulle maksma viiskümmend tuhat franki.“ Just nagu meie oma uusrikkad. Muinasjutulised summad, mida nad oma suursuguste kunstileidude eest maksma on pidanud peavad ilmselt hüvitama nende maitsevaesuse. 

Kõige andestamatum patt ühiskonnas on iseseisev mõte. Et see riigis, mille sümboliks on demokraatia, peab olema sedavõrd kohutavalt ilmne, osundabki väga tähelepanuväärselt päratule võimule, mille enamus omastanud on. 

Viiskümne aasta eest ütles Wendell Phillips[4]: „Meie absoluutse, demokraatilise võrdsusega riigis pole avalik arvamus mitte ainult kõikvõimas, vaid ka kõikjalolev. Avaliku arvamuse hirmuvalitsuse ja haardeulatuse eest puudub pelgupaik ja tulemuseks on, et kui sa võtaksid vana-kreeka laterna, käiksid ringi ning otsiksid saja inimese hulgast, ei leiaks sa ühtainsamatki ameeriklast, kellel poleks või kes vähemasti ei kujutleks, et tal poleks midagi kaotada oma ambitsioonis, seltsielus või äris ümbritsevate inimeste heast arvamusest ja nende häältest. Ja tulemuseks on, et võrreldes teiste rahvastega oleme meie rahvana mass argpükse, selmet olla mass individuaale, kellest igaüks kartmatult oma tõekspidamisi välja prahvatab. Enim kõigist teistest inimestest kardame me üksteist.“ Ilmselgelt pole me sellest seisundist, millega Wendell Phillips silmitsi oli, just eriti kaugele arenenud. 

Täna, nagu tollalgi, on avalik arvamus kõikjalolev türann. Tänagi esindab enamust suur hulk jänespükse, aldis tunnustama seda inimest, kes peegeldab oma hinge- ja vaimuvaesust. Öeldu selgitab sellise mehe nagu Rooseveldi ennenägematut tõusu. Tema kehastab massipsühholoogia kõige halvimat elementi. Poliitikuna teab ta, et enamus hoolib vaid vähesel määral ideaalidest ja aususest. Enamus himustab väljanäitust. Pole oluline, kas tegemist on koerašõu, poksimatši, „niggeri“ lintšimise, tähtsusetu seaduserikkuja tabamise, pärijanna abielu esitlemise või eks-presidendi akrobaatiliste kaskadööritrikkidega. Mida jubedamad on vaimsed väändused, seda suurem massi nauding ja joovastushüüded. Seega, küll vaene ideaalidelt ja labane hingelt, püsib Roosevelt jätkuvalt tähelepanu keskpunktis. 

Teisalt, elegantseid, kultuurseid ja suutlikke mehi, neid mehi, kes kõrguvad sääraste poliitpügmeede peade kohal, mõnitatakse kui hellikuid vaikima. On absurdne väita, nagu meil valitseks individualismi ajajärk. Meie oma on kõigest kogu ajaloofenomeni hingetorkiv kordus: iga jõupingutus progressiks, valgustamiseks ja teadus-, usu-, poliit-, ning majandusvabaduseks lähtub vähemusest, mitte aga massist. Tänasel päeval, nagu alalõpmatagi, on vähemused vääritimõistetud, tagakiusatud, vangistatud, piinatud ja tapetud. 

Vennaskonna printsiip, mida selgitas Naatsareti agitaator, säilitas elu, tõe ja õigluse alge senikauaks kuni see oli majakavalguseks vähestele. Ent hetkest, mil enamus selle omastas, sai suurest printsiibist lendlause ja vere- ning tulekuulutaja, mis levitab piina ja hävingut. Rünnak Rooma kõikvõimsusele, mida juhtisid kolossaalsed figuurid nagu Huss, Calvin ja Luther, oli kui päikesetõus pilkaselt pimedas öös. Aga niipea kui Luther ja Calvin muutusid poliitikuteks ja hakkasid teenindama väikevalitsejaid, aadelkonda ja massivaimu, seadsid nad hädaohtu Reformatsiooni suured võimalused. Neid saatis edu ja nad võitsid massid enda poole, kuid seegi enamus osutus mõtte ja mõistuse tagakiusamisel samavõrd julmaks ja verejanuliseks kui oli seda katoliiklik koletis. Sellest enamusest sai vaenlane ketsereile ja vähemustele, kes diktumi ees kummardamata jätsid. Lõputu innukuse, vastupidavuse ja ohverduste järel on inimmõte viimaks ometi religioossest fantoomist vaba. Vähemus on jätkanud uute vallutuste poole püüdlemist ja enamus, kes kannab endaga ajas väärastunud tõe händikäppi, on maha jäänud. 

Kui poleks olnud John Ballsi[5], Wat Tyleri[6], Tellide ja arvutute teiste suguseid hiiglasi, kes võitlesid toll tollihaaval kuningate ja türannide võimu vastu, vaevleks inimrass seniajani poliitilises mõttes täielises orjuses. Kuid üksikud pioneerid poleks iialgi maailma sellisel kombel kuni juurteni läbi raputanud, nagu tegi seda päratu laine – Prantsuse Revolutsioon. Suurtele sündmustele eelnevad tavaliselt näiliselt väikesed asjad. Nii oli Camille Desmoulinsi[7] sütitav kõneosavus otsekui Jeeriko pasun, mis tegi maatasa Bastille’, selle piinamise, kuritarvitamise ja õuduse embleemi. 

Alati, igal ajaperioodil, kandis vähemus suurte ideede ja vabastuspüüdluste võitluslippu. Erinevalt massist, sellest tinaraskest koormast, mis ei luba vähemusel edasi liikuda. Öeldu tõesus ilmneb jõulisemalt Venemaal kui mujal. Venemaa verine režiim on neelanud juba tuhanded elud, ent see ei vaigista troonil istuvat koletist. Kuidas on selline asi võimalik kui ideed, kultuur ja kirjandus, kui sügavaimad ja peeneimad emotsioonid ägavad raudse ikke all? Vene talupoeg, see enamus, see kokkusurutud, liikumisvõimetu, uimane mass, usub sajandipikkuste heitluste, ohverduste ja äraarvamatute kannatuste järel endiselt, et köis, mis kägistab „valgekäelist meest,“[8] toob õnne. 

Ka Ameerika vabadusheitluses osutus enamus samaväärseks komistuskiviks. Kuni tänase päevani on Thomas Paine’i[9], Patrick Henry[10] ja Jeffersoni ideed keelatud ja tulevastele põlvedele maha müüdud. Mass ei soovi neist ühtegi. Õilsameelsus ja julgus, mida jumaldati Lincolni isiku puhul, on unun’d üheskoos samade meestega, kes tollase panoraami loomise juures olid. Mustanahaliste tõelisi kaitsepühakuid esindasid käputäis võitlejaid Bostonis – Lloyd Garrison, Wendell Phillips, Thoreau, Margaret Fuller ja Theodore Parker. Nende suurejooneline südikus ja tugevus tipnesid nukra hiiglase, John Browniga[11]. Nende väsimatu entusiasm, kõneosavus ja sihikindlus õõnestasid Lõuna lordide kantsi. Lincoln järgnes oma sabarakkudega alles siis, kui orjanduse kaotamine oli muutunud kõigi arvates praktiliseks küsimuseks. 

Viiekümne aasta eest ilmus maailma sotsiaalhorisondile meteoorne idee, mis oli nii kaugeleulatuv, nii revolutsiooniline ja nii kõikehõlmav, et see täitis kõikjal türannide südamed kabuhirmuga. Teisalt oli see idee aga miljonite jaoks rõõmuhõisete ja lootusekuulutajaks. Pioneerid olid eelseisvatest takistustest teadlikud, nad olid kursis vastupanu, tagakiusamise ja raskustega, mis neile osaks saama hakkavad, kuid uhkete ja kartmatutena alustasid nad oma marssi edasi, aiva edasi. Nüüdseks on sellest ideest kujunenud populistlik loosung. Peaaegu igaüks tänasel päeval on Sotsialist: rikkur ja tema vaene ohver, seaduse ja autoriteedi eestvõitlejad ja nende õnnetud süüalused, vabamõtleja ja religioossete valskuste põlistaja, moekas daam ja särkpluusis tüdruk. Miks mitte? Nüüd, mil viiekümne aasta tagune tõde on valeks pööratud, nüüd, mil sellele tõele omase noorusliku kujutlusvõime tiivad on kärbitud ja röövitud tema tarmukus, jõud, revolutsiooniline ideaal – miks mitte? Nüüd, kus tegemist pole enam kauni nägemuse, vaid „praktilise, töötlemiskõlbliku skeemiga,“ mis põhineb enamuse tahtel, miks mitte? Poliitiline riukalikkus laulab massile alalõpmata kiidulaulu: kui sa vaid järgneks meile, sa vaene enamus, sa solvatud, ärakasutatud, hiiglaslik enamus.  

Kes meist poleks seda litaaniat varem kuulnud? Kellele meist poleks tuttav see poliitikute kordussalm? Seda, et mass veritseb, et massi nööritakse ja ekspluateeritakse, tean ma samavõrd hästi kui meie häälemagnetid. Kuid ma rõhutan, et mitte käputäis parasiite, vaid mass kui selline vastutab asjade võika seisu eest. Mass klammerdub oma isandate külge, lembib nuuti ja karjub selsamal momendil esimesena „lööge nad risti!“ kui kapitalistliku autoriteedi või mistahes muu kõduneva institutsiooni pühaduse vastu kõlab protestihääl. Ent võimkonda ja eraomandit jätkub täpselt senikauaks kui eksisteerib masside valmidus saada sõdureiks, politseinikeks, vangivalvuriteks ja timukateks. Sotsialistlikud demagoogid teavad seda sama hästi kui mina, ometigi hoiavad nad alal müüti enamuse voorustest, kuna nende eluskeem tähendabki võimu põlistamist. Ja kuidas siis veel saaks viimast omandada, kui mitte numbritega? Jah, võim, sundus ja sõltuvus ülejäänud massist, kuid iialgi mitte vabadus või indiviidi vaba avaldumine, ealesgi veel vaba ühiskonna sünd. 

Enamust headuse loomingulise jõuna ei eita ma mitte seepärast, et mul puuduks kaastunne maailma rõhutute ja õigustest ilmajäetute vastu, ega mitte ka seepärast, et elatavate elude häbi, õud ja kuritarvitamine minule teadmata on. Oo, ei, ei! Kuid ma tean liigagi hästi, et kokkusurutud, üksmeelse massina pole iialgi õigluse ja võrdsuse eest seistud. Selmet on mass inimhääle summutanud, tema hinge taltsutanud ja keha aheldanud. Aiva on massi püüdluseks olnud ühtlane, hall, monotoonne elukõrb. Mass jääbki alatiseks individuaalsuse, vaba initsiatiivi ja originaalsuse annihilaatoriks, hävitajaks. Seepärast usun ma sarnaselt Emersoniga[12], et „massid on oma nõuetes ja mõjususes toored, labased ja hukatuslikud, misläbi neid ei tohiks mitte meelitada, vaid koolitada. Ma ei taha neile mitte midagi loovutada, vaid neid drillida, lahku ajada ja lagundada, panna neis rääkima indiviidid. Massid! Massid on rist ja viletsus. Ma ei soovi üldsegi mitte mingisuguseid masse, vaid üksnes ausaid mehi ja armsaid, nägusaid eneseteostuse leidnud naisi!“

Teisisõnu, sotsiaalse ja majandusliku heaolu elujõulisest tõest saab reaalsus mitte massi, vaid ainuüksi intelligentsete vähemuste kirglikkuse, julguse ja kompromiteerimatu otsusekindluse läbi.

---

[1] Allikas: http://theanarchistlibrary.org/library/emma-goldman-anarchism-and-other-essays#toc4  

[2] Goldman viitab siinkohal tegelaskujule Ibseni „Rahvavaenlases.“

[3] Francesc Ferrer i Guàrdia (1859-1909) oli Hispaania pedagoog ja anarhist, kellelt pärineb progressiivse ehk „modernse kooli“ (escuela moderna) mõiste. Eesmärgiks oli õpetada keskklassi lastele radikaalseid sotsiaalseid väärtusi. Vt ka: https://en.wikipedia.org/wiki/Francesc_Ferrer_i_Gu%C3%A0rdia; https://en.wikipedia.org/wiki/Escuela_Moderna.

[4] Wendell Phillips (1811-1884) oli Ameerika abolitsionist, põliselanike õiguste eest võitleja, oraator ja advokaat.

[5] John Ball (1338-1381) oli inglise lollardistlik preester, kellel oli prominentne roll 1381. aasta talupoegade ülestõusul. Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Peasants%27_Revolt

[6] Walter „Wat“ Tyler (suri 15. juunil 1381) oli eelmärgitud talupoegade ülestõusu juht. Ta tapeti kuningas Richard Teise lojalistide poolt Smithfieldis, Londonis, läbirääkimiste käigus.

[7] Lucie Simplice Camille Benoît Desmoulins (1760-1794) oli ajakirjanik ja poliitik, kes etendas olulist rolli Prantsuse Revolutsiooni aegu. Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Camille_Desmoulins

[8] Intellektuaalid. (E. Goldmani originaalmärkus.)

[9] Thomas Paine (1737/1736-1809) oli Inglise-Ameerika poliitaktivist, filosoof, poliitteoreetik ja revolutsionäär. Ta oli üks Ameerika Ühendriikide rajajatest.

[10] Patrick Henry (1736-1799) oli advokaat, istanduseomanik ja poliitik, kes sai 1770ndate Virginia iseseisvusliikumise aegu tuntuks oraatorina. Ka tema oli Ameerika Ühendriikide üks esiisadest.

[11] John Brown (1800-1859) oli valge ameerika abolitsionist, kelle arvates oli relvastatud vastuhakk ainus võimalus Ameerika Ühendriikide orjandusinstitutsiooni kukutamiseks.

[12] Goldman kohaldab siinkohal üpriski vabameelselt Ralph Waldo Emersoni tsitaati viimase teosest The Conduct of Life (1860):

„Masses are rude, lame, unmade, pernicious in their demands and influence, and need not to be flattered but to be schooled. I wish not to concede anything to them, but to tame, drill, divide, and break them up, and draw individuals out of them. The worst of charity is, that the lives you are asked to preserve are not worth preserving. Masses! the calamity is the masses. I do not wish any mass at all, but honest men only, lovely, sweet, accomplished women only[.]“ Vt: http://transcendentalism-legacy.tamu.edu/authors/emerson/essays/considerations.html

Emerson (1803-1882) oli ameerika esseist, lektor ja poeet, kes juhtis 19. sajandi keskpaiga transtsendentset liikumist. Ta võitles ka individualismi eest.

Patriotism kui ähvardus priiusele (Goldman, 1917)

Emma Goldman (1869-1940) etendas pöördelist rolli anarhistliku poliitfilosoofia, aga ka feministliku mõttesuuna arendamisel Euroopas ja Põhja Ameerikas 20. sajandi esimesel poolel. Tema teos „Anarchism and other Essays“ ilmus esmakordselt 1910. aastal. Anarhistlikult vaatenurgalt käsitab ta mitmekesist teemastikku nagu vanglad, poliitvägivald, haridus, seks, naisõiguslus jm.

                                          Patriotism kui ähvardus priiusele[1]

Mis on isamaa-armastus? On’s see armastus oma sünnipaiga, oma lapsepõlvemeenutuste ja -lootuste, unistuste ja püüdluste vastu? On’s see paigaks, kus me lapsemeelses naiivsuses vaatlesime kiirelt mööduvaid pilvi ja murdsime pead, kas meiegi võiksime samavõrd väledalt joosta? Paik, kus me loendaks miljonit kiiskavat tähte, paanikas, et kas mitte igaüks neist pole silm, mis meie väikesi hingi läbistab? On’s see paik, kus me kuulaks linnulaulu ja igatseksime tiibu, et lennata, nagu nemadki, kaugetele maadele? Või on’s see paik, kus me istuksime oma ema põlvel, joovastunud imepärastest suurte tegude ja vallutuste lugudest? Lühidalt, on’s see armastus teatava maalapi vastu, mille iga toll sümboliseerib kallihinnalisi meenutusi õnnelikust, rõõmuküllasest ja vallatust lapsepõlvest?

Kui see oleks patriotism, saaks seda paluda üksnes vähestelt ameeriklastelt, kuna nende mängupaigad on muudetud tehasteks, veskiteks ja kaevandusteks, samal ajal kui kurdistav tootmisseadmestiku hääl on asendanud linnulaulu. Isegi jutustusi suurtest tegudest ei kuule me enam mitte, sest lood, mida meie emad meile tänasel päeval räägivad, on lood hingevalust, pisaraist ja leinast.

Ent mis siis on patriotism? „Patriotism, söör, on närukaelte viimane lootus,“ ütles dr. Johnson[2]. Lev Tolstoi, meie ajastu suurim anti-patrioot, määratleb rahvustunnet kui kaanonit, mis õigustab mõrvarite hulgitreenimist; kui äritegevust, mis nõuab inimtapu harjutuseks paremat varustust kui elu hädavajaduste nagu kingade, riiete ja majade valmistamine; kui tehingut, mis garanteerib parema kasu ja suurema hiilguse, kui ühe keskmise töömehe kätetöö.

Gustave Hervé[3], veel üks anti-patrioot, kutsub patriotismi õigustatult ebausuks, mis on ülekohtusem, brutaalsem ja ebainimlikumgi kui religioon. Religiooni kui ebausu aluseks oli inimese võimetus seletada loodusfenomene. See tähendab, et kui primitiivne inimene kuulis äkesekõminat või nägi välku, ei osanud ta kumbagi põhjendada, mistõttu järeldaski ta, et nende taga peab varjuma temast endast veelgi suurem vägi. Samalaadset üleloomulikku jõudu nägi ta vihmas ja mitmesugustes teisteski looduslikes muutustes. Isamaa-armastus, teisalt, on kunstlikult loodud ebausk, mida säilitatakse läbi valede ja valskuste võrgustiku; see on ebausk, mis röövib inimeselt tema eneseaustuse ja väärikuse, suurendades samas tema kõrkust ja upsakust.

Tõepoolest, eneseimetlus, isekus ja eneseupitus on patriotismi põhialused. Lubage ma illustreerin. Patriotism eeldab, et meie maakera on jaotatud väikesteks maalappideks rauast väravate taga. Need, kel on olnud õnne sündida ühte konkreetsesse lappi, arvavad endit olema üllamad, suursugusemad, intelligentsemad, kui need elusolendid, kes elunevad mistahes teisel lapil. Seepärast on igaühe, kes oma valitud lapikesel elab, kohuseks võidelda, tappa ja surra, üritades kehtestada oma üleolekut kõigi teiste suhtes.

Sarnases laadis arutlevad muidugi ka teiste maalappide elanikud ja tulemuseks on, et varasest lapsepõlvest saati mürgitakse lapse teadvust verdtarretavate lugudega sakslastest, prantslastest, itaallastest, venelastest jt. Täismeheikka jõudnuna on laps igakülgselt küllastunud uskumusest, et ta on Jumala enese valitud, kaitsma oma kodumaad mistahes võõra rünnaku või invasiooni eest. Just sel eesmärgil pasundame me suuremast sõja- ja mereväest, rohkemaist lahingulaevadest ja laskemoonast. Just sel eesmärgil on Ameerika lühikese ajaga kulutanud nelisada miljonit dollarit. Mõelgem – nelisada miljonit dollarit, mis on võetud rahva toodangust. Sest teadagi pole mitte rikkad need, kes patriotismi panustavad. Nemad on kosmopoliidid, ideaalselt kodus igal maal. Meie, Ameerikas, teame hästi öeldu tõesust. Kas pole mitte meie rikkad kaasmaalased prantslasteks Prantsusmaal, sakslasteks Saksamaal, või inglasteks Inglismaal? Ja kas nad mitte ei raiska kosmopoliitse graatsiaga seda varandust, mille on koininud Ameerika tehaste lapsed ja puuvillaorjad? Jah, nende on patriotism, mis võimaldab saata kaastundeläkitusi hirmuvalitsejale nagu vene tsaar, kui viimast mistahes õnnetus tabab, nagu kasvõi juhul kui president Roosevelt[4] seda oma rahva nimel tegi, seoses Sergei[5] karistamisega vene revolutsionääride poolt.

Tegemist on patriotismiga, mis abistab mõrtsukas Diatzi[6] tuhandete elude hävitamisel Mehhikos; või mis isegi toetab Mehhiko revolutsionääride arreteerimist Ameerika pinnal ja nende vangistamist Ameerika vanglates, ilma vähimagi põhjuse ja põhjenduseta.

Niisiis, patriotism pole nende jaoks, kes esindavad jõukust ja võimu. Rahva jaoks, aga, on see piisavalt hea. See meenutab ühte neist Frederick Suure, Voltaire’i südamesõbra, ajaloolistest tarkuseteradest: „Religioon on pettus, mida masside jaoks alal hoida.“

Selles, et säärane patriotism on üsnagi kulukas institutsioon, ei kahtle keegi, kui kaaluda järgmist statistikat. Maailma juhtivate armeede ja merevägede väljaminekute progressiivne tõus möödunud sajandi viimasel veerandil on säärase kaalukusega fakt, et ehmatab isegi kõige tähelepanelikumat majandusprobleeme tudeerivat õpilast. Sellele võib lühidalt osutada, jagades aastad 1881 kuni 1905 viieaastasteks perioodideks, märkides sealjuures mitmete suurte rahvuste väljamakseid sõja- ja mereväele esmaste ja viimaste nimetatud perioodide jooksul. Esimesest kuni viimase mainitud perioodini suurenesid Suurbritannia väljaminekud 2 101 848 936-lt dollarilt 4 143 226 885-e dollarini, Prantsusmaa väljaminekud 3 324 500 000-lt 3 455 109 900-ni, Saksamaa omad 725 000 200-lt 2 700 375 600-ni, Ameerika Ühendriikidel 1 275 500 750-lt 2 650 900 450-ni, Venemaal 1 900 975 500-lt 5 250 445 100-ni ja Jaapani väljaminekud 182 900 500lt 700 925 475-e dollarini.

Seega, eelnimetatud riikide sõjalised väljaminekud vaadeldava viieaastase perioodi jooksul suurenesid. Nii kasvas perioodil 1881-1905 Suurbritannia väljaminek oma sõjaväe hüvanguks neljakordselt, samas kui Ameerika Ühendriikide oma kolmekordistus, Venemaa oma kahekordistus, Saksamaa oma kasvas 35%-i, Prantsusmaa oma umbes 15%-i ja Jaapani oma ligemale 500%. Kui me võrdleme nende rahvaste väljaminekut oma sõjaväele riikide täielike kuludega kahekümne viie aasta lõikes kuni 1905. aastani, kerkib esile järgmine proportsioon:

Suurbritannias 20%-lt 37%-le; Ameerika Ühendriikides 15-lt 23-le; Prantsusmaal 16-lt 18-le; Itaalias 12-lt 15-le; Jaapanis 12-lt 14-le. Teisalt, on huvitav märkida, et Saksamaal kahanes antud proportsioon 58%-lt 25%-le, ja seda tänu üüratutele imperialistlikele kulutustele muuks otstarbeks; näiteks nagu tänu faktile, et perioodil 1901-05 olid kulutused sõjaväele kõrgemad mistahes eelneva viieaastase perioodi omadest. Niisiis näitab statistika, et proportsioonis üleüldise riigimaksutuluga on sõjaväekulu suurim vastavalt Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Prantsusmaal ja Itaalias.

Seoses suurte merevägede maksumusega on resultaat samavõrd muljetavaldav. Kahekümneviie aasta lõikes kuni 1905. aastani kasvasid mereväe ligikaudsed väljaminekud järgnevalt: Suurbritannia, 300%; Prantsusmaa, 60%; Saksamaa, 600%; Ameerika Ühendriigid, 525%; Venemaa, 300%; Itaalia, 250%; ja Jaapan, 700%. Kui Suurbritannia välja arvata, kulutavad Ameerika Ühendriigid mereväelistel eesmärkidel rohkem kui ükski teine rahvas, ja nende väljaminek on kogu rahvuslikust kulust, kui võrrelda mistahes teise (riigi)võimuga, ka proportsionaalselt suurem. Perioodil 1881-5 olid Ameerika Ühendriikide mereväe väljaminekud vahemikus kuus dollarit kakskümmend senti iga saja dollari kohta, mis oli assigneeritud üldrahvuslikeks eesmärkideks; järgmise viieaastase perioodi jooksul tõusis see summa kuue dollari ja kuuekümne sendini, ülejärgmises kaheksa dollari ja 10 sendi, siis üheteist dollari ja seitsmekümne sendini ja lõpuks, aastatel 1901-5, kuueteistkümne dollari ja neljakümne sendini. On moraalselt vaieldamatu, et käesoleva viieaastase perioodi väljaminekud näitavad veel edasistki kasvu.

Lisaillustratsiooni militarismi kasvavatele väljaminekutele väljendab ka arvestus antud kulust elanikupõhise maksu näol kogupopulatsiooni lõikes [per capita tax on population[7]]. Käesoleval juhul võrdluse aluseks võetud perioodil, esimesest kuni viimase viisaastakuni, on see kasvanud järgnevalt: Suurbritannias, kaheksateistkümnelt dollarilt ja neljakümneseitsmelt sendilt viiekümnekahe dollari ja viiekümne sendini; Prantsusmaal, üheksateistkümnelt dollarilt ja kuuekümnekuuelt sendilt kahekümnekolme dollari ja kuuekümnekahe sendini; Saksamaal, kümnelt dollarilt ja seitsmeteistkümnelt sendilt viieteistkümne dollari ja viiekümneühe sendini; Ameerika Ühendriikides, viielt dollarilt ja kuuekümnekahelt sendilt kolmeteistkümne dollari ja kuuekümnenelja sendini; Venemaal, kuuelt dollarilt ja neljateistkümnelt sendilt kaheksa dollari ja kolmekümneseitsme sendini; Itaalias, üheksalt dollarilt ja viiekümneüheksalt sendilt üheteistkümne dollari ja kahekümnenelja sendini, ja Jaapanis kaheksakümnekuuelt sendilt kolme dollari ja üheteistkümne sendini.

Just seoses ligikaudse maksumusega elaniku kohta on militarismi majanduslik koorem kõige tuntavam. Olemasoleva andmestiku ümberlükkamatuks järelmiks on, et kasvavad kulutused sõja- ja mereväelistel eesmärkidel ületavad kiirelt populatsiooni kasvu igas käesolevalt käsitletud riigis. Teisisõnu, militarismi jätkuvalt kasvavad nõuded ähvardavad kurnata niivõrd antud rahvaste inim- kui ka majandusressursse.

Säärane patriotismi poolt esile kutsutav kohutav raiskamine peaks olema piisav, et isegi keskmise intelligentsiga inimest sellest tõvest terveks ravida. Ometi nõuab patriotism veel rohkematki. Inimesi kehutatakse olema patriootlik; lukus, mille eest makstakse kallist hinda, ja seda mitte ainult oma „kaitsjaid“ toetades, vaid isegi ohverdades nende nimel omi järeltulijaid. Patriotism, teatavasti, nõuab lipuvannet, mis omakorda tähendab kuulekust ja valmidust tappa isa, ema, vend ja õdegi.

On tavapärane väide, et püsiv sõjavägi kaitseb riiki võõrinvasiooni eest. Iga intelligentne mees ja naine aga teab, et tegemist on alalhoitava müüdiga, millega hirmutatakse ja sunnitakse rumalaid. Maailma valitsused, olles teineteise huvidega kursis, ei tungi teineteise territooriumeile. Nad on õppinud, et enama saavutamine on võimalik just vaidlusküsimuste rahvusvahelise arbitraaži teel, erinevalt sõjast ja vallutustest. Tõepoolest, nagu Carlyle ütles: „Sõda on riid kahe varga vahel, kes on omaenese lahinguiks liiga arad; seetõttu võtavad nad poeglapsi ühest ja teisest külast, topivad nad mundritesse, varustavad relvadega ja lasevad lahti nagu metselajaid teineteise vastu.“[8]

Ei pea olema eriti tark, et taandada igasugune sõda sarnasele põhjusele. Võtkem näiteks meie oma Hispaania-Ameerika sõda[9], väidetavalt suurejooneline ja patriootlik sündmus Ameerika Ühendriikide ajaloos. Meie südamed lõõmasid põlastusest elajalike spaniardide vastu! Tõsi, meie põlastus ei löönud lõkkele spontaanselt. Seda toitis kuudepikkuselt agiteeriv ajakirjandus ja teostas sama veel hiljemgi, siis kui Butcher Weyler[10] oli mõrvanud paljusid üllaid kuubalasi ja toonud kaasa paljude kuuba leskede protestikisa. Kuid siiski tuleb Ameerika rahva vastu ka õiglane olla, märkides, et tõepoolest muututi nördinuks ja oldi valmis võitlema, ja et võideldi vapralt. Aga kui suits haihtus ja surnud hauda sängitati, naasis sõjakahju rahva teadvusse tarbekaupade ja rendihinnatõusude näol – see tähendab, siis kui me kainenesime oma patriootlikust pummelungist, koitis meile äkitselt, et Hispaania-Ameerika sõja põhjuseks oli vaidlus suhkru hinna üle; või, kui olla sõnaselgem, kasutati Ameerika inimeste elusid, verd ja raha, kaitsmaks Ameerika kapitalistide huve, mida Hispaania valitsus ohustama oli hakanud. Et tegemist pole liialdusega, vaid väitega, mis põhineb absoluutsetel faktidel ja arvudel, tõendab kõige paremini Ameerika valitsuse suhtumine Kuuba tööjõusse. Kui Kuuba oli tugevalt Ameerika Ühendriikide kombitsate vahel, kästi noilsamadel sõduritel, keda kord Kuubat vabastama saadeti, tulistada kuuba töömehi suure sigaritegijate streigi aegu, mis leidis aset vahetult pärast sõda.

Säärastel põhjustel sõjapidamises pole me aga ainsad. Just nüüd hakkab kardin langema kohutava Venemaa-Jaapani sõja[11] motiividelt, mis läks maksma sedavõrd palju verd ja pisaraid. Ja me märkame taaskord, et raevuka sõja-Mooloki selja taga seisab veelgi elajalikum Merkantilismi jumal. Kuropatkin, kes oli Venemaa-Jaapani heitluse aegu sõjaminister, paljastas antud sõja tõelise saladuse. Nimelt kuna nii tsaar kui ka tema suurvürstid olid Korea soodustustesse[12] investeerinud, oli tegemist sunnitud sõjaga, mille ainsaks eesmärgiks oli suurrikkuste kiire kokkukuhjamine.

Väide, nagu püsiv sõja- ja merevägi oleks rahu parim tagatis on samavõrd loogiline kui öelda, et kõige rahumeelsem on see kodanik, kes käib ringi hambuni relvastatuna. Igapäevaelukogemus kinnitab aga täiel määral, et relvastatud indiviid kibeleb eranditult alati oma jõudu näitama. Ajalooliselt on sama väide tõene ka valitsuste puhul. Tõeliselt rahumeelsed riigid ei raiska elu ja energiat sõjalisteks ettevalmistusteks, mis justkui peaks garanteerima rahu.

Ometi pole käratsemine suurendatavast sõja- ja mereväest tingitud mingisugusestki võõrohust. See on hoopiski võlgu õudusele, mille tingib masside kasvav rahulolematus ning tööliste internatsionaalne vaim. Armee olemasoluga valmistuvad mitmesuguste riikide Võimud vastuseisuks just seesmise vaenlasega; vaenlasega, kes, kord teadvusele äratatuna, tõestab end olevat ohtlikumgi mistahes võõrvallutajast.

Need võimud, mis on juba sajandeid masse orjastanud, on põhjalikult uurinud ka nende psühholoogiat. Nad teavad, et inimesed tervikuna on justkui lapsed, kelle meeleheide, kurbus ja pisarad saab väikese leluga rõõmuks pöörata. Ja mida oivalisemad ja värvikirevamad on selle lelu rõivad, seda kütkestavam see miljonipäise lapse jaoks on.

Sõja- ja mereväega representeeritaksegi rahva lelusid. Selliste lelude demonstreerimiseks, nende atraktiivsemaks ja vastuvõetavamaks muutmiseks, kulutatakse sadu ja tuhandeid dollareid. Just see oli Ameerika valitsuse eesmärk, kui ta varundas merelaevastikku ja saatis selle piki Vaikse Ookeani rannikut; eesmärgiga, et iga ameerika kodanik saaks tunda Ameerika Ühendriikide uhkust ja hiilgust. San Francisco linn kulutas sada tuhat dollarit laevastiku meeskonna meelelahutuseks; Los Angeles, kuuskümmend tuhat; Seattle ja Tacoma, umbes sada tuhat. Kas ma ütlesin, et meeskonna meelelahutuseks? Et sööta ja joota üksikuid kõrgemaid ohvitsere, samal ajal kui „julged poisid“ pidid piisava söögipoolise pärast mässama. Jah, kakssada ja kuuskümmend tuhat dollarit kulutati tulevärgile, teatripidudele, pillerkaaritamisele, samal ajal kui mehed, naised ja lapsed risti ja põiki üle maa nälgisid tänavatel; kui tuhanded töötud olid valmis oma töökäsi müüma mistahes hinna eest.

Kakssadakuuskümmend tuhat dollarit! Mida ei oleks saanud saavutada sellise röögatu summa eest? Ent leiva ja peavarju asemel viidi nende linnade lapsed laevastikku vaatama, et sellest vaatemängust jääks, nagu üks ajaleht kirjutas, „lapsele kestev mälestus.“

Milline imekaunis asi mäletada, kas pole? Tsiviliseeritud tapatalgute instrumendid. Kui lapse teadvust mürgitatakse sääraste mälestustega, mis lootust saaks olla inimliku vennaskonna tõelises teostatavuses?

Me, ameeriklased, väidame endit olevat rahuarmastavad inimesed. Me vihkame verevalmist; me vastandume vägivallale. Sellegipoolest tabavad meid rõõmutõmblused, kui ilmneb võimalus sihtida lendavatelt masinatelt dünamiidipomme, alla, abitute kodanike suunas. Me oleme kärmad pooma, elektritoolil hukkama, või lintšima neid, kes, majanduslikest vajadustest kannustatuna, riskivad oma eluga, püüdes lõpetada mõne industriaalmagnaadi oma. Sellele vaatamata punduvad meie südamed uhkusest, kui mõtleme, et Ameerikast on saamas maakera võimukaim rahvas, kes lõppude lõpuks surub oma raudsaapa kõigi teiste rahvaste kõridele.

Säherdune on patriotismi loogika.

Kuigi tuleb arvestada, kuivõrd õelad tagajärjed on patriotismil keskmise inimese jaoks, pole see miski, võrreldes solvangu ja traumaga, mida patriotism kuhjab sõduri enese peale, - selle vaese ja eksitatud, ebausu ja ignorantsuse ohvri peale. Tema, oma riigi päästja, oma rahva kaitsja – mis patriotismil tema jaoks varus on? Orjaliku alistumise, pahede ja perverssuste elu rahu ajal; hädaohu, haavatavuse ja surma elu, sõjaajal.

Käisin hiljuti San Franciscos loengut pidamas ning külastasin Presidiot, kõige kaunimat paika, vaatega Lahele ja Golden State pargile. Selle otstarbeks oleks pidanud olema laste mänguväljakud ning lõõgastavad, muusikaga aiad väsinutele. See-eest on kasarmud selle inetuks, igavaks ja halliks muutnud, - kasarmud, kus rikkurid ei lubaks eluneda isegi oma koertel. Neis haletsusväärsetes osmikutes karjatatakse sõdureid kui loomakarja; siin raiskavad nad oma noorusaastaid, poleerides kõrgemate ohvitseride saapaid ja messingust nööpe. Ka siin märkasin ma klassilist eristust: vaba Vabariigi sitked pojad, seismas rivis nagu süüdimõistetud, saluteerides iga mööduvat könnist leitnanti. Ameerika võrdsus, mis degradeerib mehelikkust ja ülendab mundrit!

Kasarmuelu raames kipuvad välja arenema ka seksuaalse perverssuse tendentsid. Järk-järgult viib see sarnaste tulemusteni militaartingimustega Euroopas. Havelock Ellis, kuulus seksuaalpsühholoogia uurija, on antud teemat põhjalikult analüüsinud. Ma tsiteerin: „Mõned kasarmud on suurteks meesprostitutsiooni keskusteks... Nende sõdurite arv, kes end müüvad, on suurem, kui me valmis oleme uskuma. Pole liialdus öelda, et teatud rügementides on müüdavad enamus mehi... Suveõhtutel on Hyde Park ja Albert Gate’i naabrus täitunud väelastest ja muist, kes vaid vähese maskeeringuga, mundris või mundrita, kurseerivad elavat kaupa... Enamusel osal juhtudest kujuneb saadavast tulust mugav lisandus Tommy Atkinsi taskurahale.“

Sellise, end sõja- ja mereväkke sisse söönud, perversiooni ulatust saab kõige paremini hinnata, juhindudes faktist, et sellist laadi prostitutsiooniks eksisteerivad spetsiaalsed majad. Selline praktika ei päädi üksnes Inglismaaga, vaid on laialdane: „Võrreldes Inglismaa või Saksamaaga, pole huvi sõdurite järele sugugi väiksem Prantsusmaal; ja spetsiaalsed militaarprostitutsiooniks mõeldud majad on olemas nii Pariisis kui ka garnisonilinnades.“

Kui hr. Havelock Ellis oleks oma seksuaalperverssuste uuringusse kaasanud ka Ameerika, oleks ta avastanud, et teiste riikidega sarnased konditsioonid domineerivad ka meie sõja- ja mereväes. Püsiva armee kasv aitab paratamatult seksuaalperverssuste levikule kaasa; kasarmud on inkubaatorid.

Lisaks kasarmuelu seksuaalmõjudele, muudab see sõduri kõlbatuks tööliseks sõjaväest lahkumise järgselt. Mehed, kellel on mingisugune ametioskus, astuvad harva sõja- või mereväkke, aga isegi nemad leiavad end militaarkogemuse järgselt oma eelmistel ametikohtadel täielikult kõlbmatuna. Kuna nad on omandanud niihästi jõudeoleku harjumused kui ka isu põnevuse ja seikluse järele, ei tekita ükski rahumeelne harrastus neis rahuldust. Armeest vabanenuna on nad võimetud kasuliku töö juurde tagasi pöörduma. Harilikult aga on tegemist rahvarämpsuga, süü alt vabastatud vangide ja muude säärastega, keda ajendab sõjaväkke astuma kas eluheitlus või oma kalduvused. Armeeteenistuse lõppedes pöörduvad sellised inimesed tagasi oma endise, kuritegeliku elu juurde, kuid on sealjuures muutunud varasemast jõhkramaks ja allakäinumaks. On üldtuntud fakt, et meie vangimajades on märkimisväärne hulk eks-sõdureid, samas kui sõja- ja mereväkke on värvatud suuresti just eks-vangid.

Kõigist senikirjeldatud patriotismi vaimust johtuvaist pahelistest tagajärgest pole inimväärikusele kahjustavamat juhtumit kui reamees William Buwalda oma. Kuna ta uskus kergemeelselt, et saab ühtaegu olla nii sõdur kui rakendada ka oma inimõigusi, karistasid militaarautoriteedid teda rängalt. Tõsi, oma viieteistkümne aasta pikkuse teenistuse jooksul oli tema teenistuskäik olnud laitmatu. Kindral Funstoni kohaselt, kes vähendas Buwalda karistust kolmele aastale: „ohvitseri või värvatud mehe esmane kohustus on kõhklematu kuulekus ja lojaalsus oma valitsusele ning sealjuures ei oma mingit tähtsust, kas ta seda valitsust heaks kiidab või mitte.“ Niisiis  lööb Funston pitsati truuduse tõelisele olemusele. Tema sõnade kohaselt tühistab sisenemine sõjaväkke Iseseisvusdeklaratsiooni põhimõtted.

Milline eriskummaline patriotismi saavutus, teha mõtlevaist olendeist truud masinad!

Buwalda ennekuulmatu karistuse õigustuseks ütleb kindral Funston ameerika rahvale, et sõduri tegudes nähti „tõsist kuritegu, mis on võrdne riigireetmisele.“ Nüüd, kuidas see „kohutav kuritegu“ täpsemalt väljendus? Lihtsalt järgnevas: William Buwalda oli üks viieteistkümnetuhandest inimesest, kes osales San Francisco avalikul miitingul ja, oh õudu, kätles sealset esinejat, Emma Goldmani. Hirmuäratav süütegu, tõepoolest, selline, mida kindral kutsub „suureks militaristlikuks väärteoks, lõpmatult hullemaks kui desertöörlus.“

Kas saab olla veel suuremat süüdistust patriotismi vastu, kui asjaolu, et selle abil märgistatakse mees kui kurjategija, heidetakse ta vangi ja röövitakse temalt viieteistkümne aasta truu teenistuse saavutused?

Buwalda andis riigile ühes oma elu parimate aastatega ka oma mehelikkuse. Aga see oli justkui eimiski. Patriotism on halastamatu, ja nagu kõik küllastumatud koletised, nõudis see kõike, absoluuti. Patriotism ei tunnista, et sõdur on ka inimolevus, õigusega omadele tunnetele ja arvamustele, oma meelsustele ja ideedele. Ei, patriotism ei saagi midagi sellist tunnustada. See oligi õppetund, mida Buwalda õppima sunniti, üsna kulukalt, kuid ometigi mitte kasutu hinnaga. Vabadusse naastes oli ta küll oma positsiooni sõjaväes kaotanud, kuid see-eest taastanud oma eneseaustuse. Ja see on lõppude lõpuks kolmeaastast vangistust väärt.

Ühes hiljutises artiklis Ameerika militaartingimustest kommenteeriti sõjaväelaste võimu tsivilistide üle Saksamaal. Muuhulgas öeldi, et kui meie Vabariigil poleks muud tähendust peale kõigile kodanikele võrdsete õiguste kindlustamise, oleks vabariigi eksisteerimispõhjus õiglane. Ma olen veendunud, et antud kirjutaja ei viibinud kindral Belli patriootliku režiimi aegu Colorados. Tõenäoliselt oleks ta oma meelt muutnud, näinuna, kuidas Vabariigi ja patriotismi nimel visatakse mehi ühiskongidesse, kuidas neid veetakse mööda maad, aetakse üle piiri ja allutatakse kõiksugustele häbistustele. Colorado intsident pole Ameerika Ühendriikide militaarjõu kasvu juures aga ainus. Vaevu leiab streike, kus eskadronid ja maakaitseväed ei tuleks jõupositsioonis olijatele appi ja kus nad käituvad samavõrd ülbelt ja brutaalselt kui Keisri [Kaiser] mundrit kandvad mehed. Lisaks sellele on meil ka Dicki sõjaväeseadus[13]. Kas autoril ununes see?

Enamiku meie sulemeeste tragöödiaks on absoluutne ignorants päevakajaliste sündmuste suhtes, või siis, et vajaka jääb aususest neil teemadel sõna võtta. Ja nii juhtuski, et Dicki sõjaseadus kiirustati Kongressist läbi minimaalse arutelu ja veel vähema avaliku tähelepanuta, - seadus, mis võimaldab presidendil, väidetavalt riigi kaitseks, teha rahulikust kodanikust verejanuline inimesetapja. Tegelikkuses kaitstakse aga selle partei huvisid, mille suuvoodriks president parajasti on.

Käesolev sulesepp väidab, et militarismist ei kujune Ameerikas iialgi samaväärne jõud kui mujal maailmas, kuna meil on sõjavägi vabatahtlik, samas kui Vanas Maailmas mitte. Siiski, härra unustab kaaluda kahte väga olulist fakti. Esmalt: Euroopas on sõjaväekohustus tinginud sügavalt juurdunud vihavaenu militarismi vastu ja seda kõigi ühiskonna klasside hulgas. Tuhanded noored ajateenijad annavad end protesti märgiks arvele, ent vastuvõetuna kasutavad iga võimalikku moodust desertöörluseks. Teiseks: just seda militarismi kohustuslikkust, mis on andnud aluse kolossaalsele sõjavastasele liikumisele, kardavad Euroopa Võimud rohkem kui ei midagi muud. Lõppude lõpuks, on ju militarism kapitalismi suurim kaitsevall. Selsamal hetkel, mil militarismi jalgealust õõnestatakse, löövad vankuma ka kapitalismi talad. On tõsi, et sõjaväekohustust meil pole; see tähendab, tavaliselt ei sunnita mehi teenistusse astuma, aga selle asemel oleme me välja arendanud hulka nõudlikuma ja jäigema jõu – tarviduse. Kas pole mitte tõsiasi, et industriaalsete depressioonide aegu värbamiste hulk tohutult kasvab? Militarismiäri ei pruugi olla teab kui tulus või auväärne, aga see teeb silmad ette hulkuvale tööotsingule, leivasabas seismisele või munitsipaalöömajades magamisele. Tähendab see ju kolmeteist dollarit kuus, kolme söögikorda päevas ja magamisaset. Ometi pole ka tarvidus piisavalt tugev faktor, et tuua sõjaväkke elemente iseloomust ja mehelikkusest. Pole imekspandav, et meie militaarautoriteedid sõja- ja mereväes kaebavad arvelekandjate üle, nimetades neid „kasinaks materjaliks.“ See mööndus on väga julgustav märk. See tõestab, et keskmisel ameeriklasel on iseseisvat vaimu ja vabadusearmastust veel piisavalt järel, et riskida nälgusega, selmet munder selga tõmmata.

Mõtlevad mehed ja naised üle terve maailma hakkavad mõistma, et patriotism on liiga kitsas ja piiratud kontseptsioon, ega vasta meie ajastu vajadustele. Võimu tsentraliseerumisega tõstab pead internatsionaalne solidaarsustunne maailma ekspluateeritud rahvaste hulgas; solidaarsus, mis sümboliseerib suuremat huvide harmooniat ameerika töölise ja tema võõrsil asuvate vendade vahel, kui on seda ameerika kaevuri ja teda ekspluateeriva kaasmaalase vahel; solidaarsus, mis ei pelga võõrinvasiooni, kuna viib kõik töölised selleni, et nad ütlevad oma isandatele: „Mine ja tapa ise. Meie oleme seda sinu jaoks küllalt teinud.“

Euroopa proletariaat on solidaarsuse tugevust mõistnud ja on, selle tulemusena, sisse juhatanud sõja patriotismi ja selle verise lummutise, militarismi vastu. Tuhanded iidset ebausku [patriotismi] trotsivad mehed täidavad vangikonge Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal ja Skandinaavia riikides. Liikumine ei piirdu aga töölisklassiga; omaksvõetud on esindajaid igalt elualalt, siinkohal peamiselt silmapaistvad mehi ja naisi kunstis, teaduses ja kirjasõnas.

Ameerika peab järgnema. Militarismi vaim on läbi imbunud juba kõigist elukutsetest. Tõepoolest, ma olen veendunud, et militarism kasvab siin suuremaks ohuks kui mujal, kuna kapitalism ulatab paljusid pistiseid just neile, kes seda hävitada soovivad.

Koolides on sellega juba algust tehtud. Silmnähtavalt lähtub valitsus jesuiitlikust kontseptsioonist: „Anna mulle lapse mõistus ja ma vormin sellest mehe.“ Lastele õpetatakse militaartaktikat, õppeprogrammis lauldakse kiidulaulu sõjalistele saavutustele ja nooruslikke teadvuseid vääratakse valitsusele sobivaiks. Enamgi veel, räigetel postritel appelleeritakse riigi noorsoole, et need sõja- ja mereväega liituks. „Suurepärane võimalus maailma näha!“ karjatab valitsuse reklaamitreial. Nii sunnitakse süütud poisid moraalsete pettemanöövritega patriotismi omaks võtma ja militaarne Moolok ratsutabki vallutajalikult läbi Rahva.

Kuna ameerika tööline on sõduri, riigi ja fõderaalvõimu läbi palju kannatanud, on tema tülgastus ja vastasus selle vormirõivas parasiidi suhtes üsnagi õigustatud. Siiski, pelk hukkamõist seda suurt probleemi ei lahenda. See, mida me vajame, on hariduspropaganda sõdurile; anti-patriootlik lugemisvara, mis selgitaks tema äri tõelisi õudusi ja ärataks tema teadvuse tõelisele relatsioonile selle kodanikuga, kelle tööle ta oma eksistensi kui sellise üleüldse võlgu on.

Just täpselt seda riigivõim kõige rohkem pelgabki. Juba sõduri osavõtt radikaalsest miitingust on riigireetmine. Kahtlemata löövad nad riigireetmise templi ka sellele, kui sõdur radikaalset pamfletti loeb. Kuid, teisalt, kas pole mitte võim juba aegade algusest saati löönud igasugusele progressiivsele sammule reeturluse pitseri? Kuid tõelise sotsiaalse rekonstruktsiooni taotlejad võivad endale kõige eelöelduga vastamisiminekut  lubada; on ju tõenäoliselt isegi veelgi olulisem tõde kasarmutesse, kui et tehastesse, viia. Patriootliku vale õõnestamine puhastab teeraja suuremaks struktuuriks, mis ühendab kõik rahvad ülemaailmseks, kõikihõlmavaks vennaskonnaks – tõeliseks VABAKS ÜHISKONNAKS.

---

[1] allikas: http://theanarchistlibrary.org/library/emma-goldman-patriotism-a-menace-to-liberty

[2] James Boswell, Life of Samuel Johnson (1791: 253): https://en.wikiquote.org/wiki/Samuel_Johnson.

[3] Gustave Hervé (1871-1944) sai kurikuulsaks oma 1901. aasta artikliga, mis sisaldas kujutist trikoloorist sõnnikukuhjas. Ajakirja Sotsiaalne sõda (La Guerre Sociale) juhatajana oli ta kuni 1912. aastani tugevaks antimilitaarseks hääleks. Seejärel aga, pettununa oma ebaefektiivsetes jõupingutustes, hülgas ta antimilitarismi ja sai patriootlikuks natsionalistiks, rajades 1919. aastal koos mõttekaaslastega natsionaalsotsialistliku partei.

[4] Thedore Roosevelt (1858-1919), Ameerika Ühendriikide 26. president. Ta laiendas föderaalriigi võimu sotsiaal- ja majanduselule.

[5] Suurvürst Sergei, Moskva garnisoni komandör ja tsaar Nikolai II onu mõrvati sotsiaalrevolutsionääri Kaliaievi poolt.

[6] Porfirio Diaz (1830-1915) oli üle kolmekümne aasta Mehhiko president (1866-1881 ja 1884-1911). Kohalikku poliit- ja halduselu juhtis ta läbi süsteemi, millele viidatakse harilikult kui tsentraliseeritud türanniale.

[7] http://www.hab-inc.com/taxpayer-resource-center/per-capita-occupational-assessment-tax/

[8] Thomas Carlyle (1795-1881). Šoti filosoof, satiirik, esseist, ajaloolane ja kooliõpetaja. Teda peetakse oma aja tähtsaimaks sotsiaalolude kommenteerijaks. [ei leidnud, kust tsitaat pärineb]

[9] Hispaania-Ameerika sõda (1898). Konflikt lõpetas Hispaania valitsemise Ameerikates (tagasitõmbumine Kuubalt) ja viis alade omastamiseni USA poolt nii Aasias (Filipiinid) kui ka ladina-Ameerikas (Guam, Puerto Rico).

[10]  Kindral „Lihunik“ Weyler. Hispaania kindral, kes saadeti 1896. aastal Kuubasse mässu maha suruma. Weyler, hüüdnimega „lihunik,“ vangistas enamuse Kuuba populatsioonist ebasanitaarsete elutingimustega kontsentratsioonilaagritesse. Ta kutsuti tagasi Hispaaniasse 1897. aastal.

[11] Venemaa-Jaapani sõda (1904-1905). Konflikti aluseks oli rivaalitsemine Korea ja Mantšuuria domineerimise üle. See lõppes Jaapani võiduga ja tähistas Venemaa ekspanisonistliku poliitika lõppu Kaug-Idas.

[12] Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Russo-Japanese_War

[13] Siinkohal viitab Goldman 1903. aasta nn Dicki Aktile, vt: https://en.wikipedia.org/wiki/Militia_Act_of_1903.