Kõne anti-rassistlikul meeleavaldusel 28.11.2015

[PS. Ma ei tea, mis krüptograafia esilehel seda postitust sisse juhatab, kuid ma ei oska seda kuidagi eemaldada, isegi uus template'i vahetus ei aita...]

Tere ja südamlik aitäh kõigile kohaletulnutele. Samuti, aplaus kõigile kohaletulnutele! Järgnev kõne väljendab mu isiklikku arvamust. Alustuseks meenutan teile mõnd endiselt päevakajalist tsitaati.

"On tõsi, et olid kooduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge." (2012, Jaak Madison)

"Kui on must, näita ust." (28. mai, 2013, Martin Helme)

"Kõik, kes siin arvavad, et ma klähvin, õnneks eksivad. See n__grite küsimus on Eesti jaoks eksistentsiaalne ja tagasipöördumatu. Kui lubame nad sisse, siis on ajalugu juba võimatu muuta." (27. mai, käesolev aasta, Kristiina Ojuland)

"Kus Sa näed põgenikke? Euroopasse valgub saast, põgenikud istuvad peredega Süüria piiiri lähedastes põgenikelaagrites, et oodata võimalust naasta koju. Meile pürgib tavaline inimrämps, keda tuleb tõrjuda kõikide vahenditega. Eestis parasiteerib 300 000 tibla, kes ei ole siia adapteerunud. Kuidas oleks Sinu arvates võimalik inimeseks muuta neid miljoneid siiapürgivaid mugavusprussakaid?" (28. august, Urmas Reitelmann)

"Ma ei suuda uskuda, et 2015. aastal on endiselt maailmas inimesi, kes siiralt usuvad, et kõik on võrdsed." (8. oktoober, Ruuben Kaalep)

Ja 3. novembril kirjutas Postimees:

 "Õppusel pagulasi mängivad inimesed [olid] tumedaks võõbatud nägudega ja sõid banaane. Lääne-Eesti päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun ütles TV3-e "Seitsmestele uudistele," et  «Oluline on just see, et selliste tegevuste mängimise puhul saaksid reageerijad õige sõnumi kätte.» 

Ei, aitab jamast. Aitab sellest katkematust jaanalinnurutiinist. "Esimeseks sammuks mistahes probleemi lahendamisel on mõistmine, et probleem on olemas," laseb Ameerika stsenarist Aaron Sorkin oma peategelasel juba seriaali The Newsroom avaepisoodi algusminutitel öelda. Will McAvoy, nimelt, on padukriitiline. Ameerika suhtes. Ta julgeb öelda seda, mida teatavast patriootlikust stagnatsioonist johtuvalt tavaliselt ei juleta. "Ameerika," jätkab ta, "pole enam maailma suurepäraseim riik."

Ka käesoleva ürituse vastukaja Facebookis ei jäänud valusate määratlusteta. Sildistusteta, mis viimaste kuude, ja võiks vahest juba öelda, viimase aasta jooksul, juba ehk ka paljusid siiakogunenuid truult saatnud on. "Reetur." "Rahvavaenlane." "Tolerast." "Toberast." "Ebapatriootlik omavihkaja." "P_de- ja n__griarmastaja." Jne. Jne. Jne.

Vahepeal hakkab vägisi kummitama küsimus, et kas selleks vabaks saadigi? Et "vaikiva ajastu" lõpp ja iseseisvumine ei toonud endaga mitte maailmastumist, vaid kapseldumise. Muututi saarekeseks muu maailma tüütus kiiluvees.

Miks küll, küsitakse, need homod endale lisaõiguseid tahavad? Kedagi nad varem ei huvitanud, aga nüüd trügivad ja nõuavad, miks küll? Puuet ei saa ju tolereerida, öeldakse. Varemalt ei olevat kedagi siin elavad mustanahalised huvitanud, öeldakse, aga nüüd, kui valitsus neid öiste lendudega Nigeeria lennufirmasid pidi Eestisse "veab," ega nüüd ikka ei meeldi küll, kui need n__grid kõnnivad siin, öeldakse. A Sa ei usu või, et veetakse salamisi? No siis oled ajupestud. Mine õige Aafrikasse või mine ela Malmö getos nädal aega.

Ausalt, olukord on sedavõrd ränk, et valeuudiste levitamise kritiseerijaid ja lärmaka rassisistliku kõnepruugi päevavalgele toojaid avalikus netiruumis ähvardatakse. Neile lubatakse "sissekandeid rinnakorvi," "intensiivseid vestluseid," või siis jagatakse erakordse energilisusega nende koduseid aadresse ja telefoninumbreid. Viimastel ka helistatakse ja kui juhtub naine olema, kõlbab ka litsiks sõimata. Pole ju "oma," on "äraostetu," on invasioonitoetaja.

Sihtasutusest Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks on juba ilmselgelt väheks jäänud. Kaua Sa ikka pilad ja ironiseerid, kui juba Eesti Vabariigi peaministritki ähvardatakse ja Facebooki gruppides loodetakse, et saabuvad moslemhordid ta abikaasa peatselt vägistavad. Hea muidugi, et esimesel juhul politsei vähemalt reageeris...

Aga ega kõik see pole tegelikult nagu millegini viinudki. Elu läheks justkui edasi. Jaanalinnurutiin püsib. Tänase ürituse all on näiteks kommenteeritud, et MIKS KÜLL TÄNA, MIKS OJULANDI ÜRITUSEGA SAMAL PÄEVAL, MIKS KÜLL???

Jah. Tõesti. Miks küll?

Ma olen tegelikult vaikne inimene. Ma ei ihka tähelepanu, ega mitte ka olemist tähelepanu keskpunktis. Kuid meenutades alul tsiteeritut, nähes internetis igapäevaselt kirjutatavat, kuuldes intsidentidest, kus haakristi tätoveeringuga klubiomanik mustanahalise turisti teenindamisest keeldub ja Facebookis "valget rassi" ülistab; kus Tartus ja Tallinnas õppivatele välistudengitele öeldi, et "Sina oledki probleem" ja et "Ma vihkan sind, n__ger!"; kus on meenutada sarnaseid lugusid ka dekaadi tagant, kui inimesed kasvõi siin, Tartus, õpingud sootuks katkestasid; kus meenuvad Krooksu pubi boikotti tagamaad...

Ei. Ei saa ma enam vaiki olla.

Ma arvan, et keegi meist ei saa olla. Ei peaks olema. Ei tohiks olla. Sõbralik ja salliv ühiskond, maailm isegi, ei tohiks tähendada seda, et sõnalise ja füüsilise vägivalla sõnaõigus trumpab kõik ülejäänu. See elementaarne fakt ei tähista mingisugust uut "vaikivat ajastut," vaid ennekõike kainet mõistust, inimlikkust. Eesti, kus teatud segment inimesi peab normaalseks elu osaks järjepidevat verbaalset pogrommimist usuliselt, etniliselt, rassiliselt või seksuaalselt pinnalt, #PoleMinuEesti.

On's nii mõelda ebapatriootlik? Ma ise arvan, et vastupidi, see just teebki meist, "tolerastidest," need tõelised patrioodid. See teeb meist inimesed, kellele Eesti kui avatud ja mitmekesise väikeriigi kuvand korda läheb. See teeb meist inimesed, kes ei soovi - kui parafraseerida Tõnis Mäe kauni loo "Palve" sõnu - ,et meie Eesti hääbuks vaid pelgaks kirjutuseks "aegade raamatus."

Ent olen ma ülepea õiges ajas? Praegu ju on 2015. aasta, eks? Kas kõik öeldu ei peaks juba enesestmõistetav olema?

Lõpetuseks: oma raamatus The Human Condition on filosoof ja poliitteoreetik Hannah Arendt kirjutanud: "Roomlaste, ehk meile teadaolevalt kõige poliitilisemate inimeste, keel kasutas sõnu ja fraase "elama" ja "inimeste seas olema" (ehk inter homines esse) ning "surema" ja "lakkamast olema inimeste seas" (ehk inter homines esse desinere) sünonüümidena. Inimseisundi, märgib Arendt, tingib teiste pidev kohalolu. Läbi ühtsete ning ühiste tegevuste, läbi "konsistentse teiste kohalolu," saab inimelu kui selline võimalikuks. Igaüks saab olema läbi teise, samavõrd kui see teine temast tingitud on. Vastasel juhul, hoiatab Arendt, "toodetakse ja ehitatakse maailma, milles elunetakse üksnes omaette."

/Arvestades, mida viimastel päevadel Arendti kohta õppinud olen, on temaga seotud jupp kõnest eemaldatud. Kõik, kes mõistavad, miks, jääb vaid üle paluda mõistmist, sest tutvun kõigega hilinenult./

Kui on valida vastastikuse abi ja iseenese kui rahvuse kultuurilis-müütilise sissemüürituse vahel, ei ole liisk raske langema. Ei peaks olema. Ei tohiks olla.

Aitäh tähelepanu eest!

Pessimistlikud aastakokkuvõtted, pessimistlikumadki tulevikuprognoosid.

Käesoleva aasta kolmanda kuu lõpus naasis antud blogi viieaastasest varjusurmast. Kunagise hädise filmiblogi vorm nihkus - filmihuvist sai justkui poliitikahuvi. Nii järgnes rida algaja poliitikahuvilise tundepurtsatusi, üks hullem kui teine. Mingi üks inimene - veel vanast rasvast - kusagil luges, mõtles veidi, järeldas siis, et olen oma vähesegi ajunatukese kusagile kaotanud, ning lahkus. Ja õigesti tegi, kui aus olla.

Eriti viimasel ajal olen ma sageli leidnud end mõtlemast, et vahest tegingi vea. Kui ikka veidi vähemaga kui aastaga täielik lootusetusetunne tekib, siis... Ma tõesti ei tea, kuidas sellises "kliimas" inimesed kasvõi aastakümneid oma naeruvääristatavaid meelsusi hoida suudavad. Minu jaoks on sellised inimesed parajad kangelased, päris tõsiselt. At the very least, igavaks peaks minema ju?

Ühiskond on umbes nagu sein. Üht- või teistpidi Sinu tatipritsmeid täis, ja ära ka keegi ei pühi. Nii vahidki aastakümneid oma väljasüljatule otsa ja masetsed. Sest kedagi ei koti Su "humanistlik punahomopedelillaneomarxistliklillelapsemitteelunäinudtolerasti" loba. Sind karjutakse lihtsalt maha, kuniks kõrvus kumiseb. Mistahes teemal, Sa nimeta vaid. Mingi burkakeeld, et pole hea vä? IRL doesn't give a fuck, pehmonazi letsgo.

Novembri alguses osalesin tänu kahe entusiastliku ja hakkaja inimese eestvedamisele contra-meeleavalduse korraldamisel teis'pool Emajõe kallast tõrvikute ja white supremacist ruunilippudega Kalevipoja kuju juurde marssiva massi vastu.

Väga hästi tean, et pole sellest kogemusest senimaani kirjutanud. Miks, keegi võib-olla küsib? Ma tahtsin küll. Kohe suht kiiresti. Kuid see tahtmine järk-järgult, päev-päevalt ja nädal-nädalalt õõnestus ja lagunes. Siis mõtlesin, et ah, mida ma ikka kirjutan, kopeerin äkki hoopis oma kõne ümber, siis jagan FB-i välja, saan jälle veits laike ja feimi ning mingiks max viieks minutiks on selline illusoorne heaolu, et näete, raisk, ma ikka tegin midagi (öeldi ju, et rassistileht on ka mu "personaalne egotripp," ja et ma tegelikult ikka üks feik sitt). Kuid mida enam ma nägin, et tehtu mitte üksnes suurt kedagi ei kottinud, vaid, ütelgem võltsi suurustlemisega, ju ka ei muutnud midagi, seda enam kadus mul igasugune isu midagi kirjutada. Kõik ju kestab edasi, kaua seda vana hobust ikka peksta, nagu öeldakse.

Fakt on, et need "mustade maskidega mehed," kes seda vahvat vanahärrat, kes meie "sõnakoosolekul" expromptu kõne pidas, linnas ehmatasid, need muutuvad üha reaalsemaks (üks oli isegi kohal, riigilipu patch käevarrel, nagu tõeline eestlane, auväärne.) 

Ega mina ei saagi päriselt aru, on's inimesed pimedad, naiivsed, rumalad või kõike kolme ühekorraga. Näiteks kui "Emajõe Vanake" FB-s ürituse evendi tegi (ma ei tea, pean ma ka kapist välja tulema nagu Hvostov Rohtlaanega või?), teate, mis üks esimesi põletavaid küsimusi oli? Oskate arvata? Küsiti nimelt, et miks on plaanitav vastuüritus just nüüd, samaaegselt Ojulandi omaga, Sa kujutle vaid? (Kaldkiri, et paradoksi välja tuua.) See oli nii debiilne purse, et ma ei hakka isegi praegu enam sellele virtuaalset tinti raiskama.

Sellegipoolest viitab see sümptomile. Sümptomile, et isegi iseenesest ehk mitte konservatiivsed inimesed on nn kliimaorjad. Misasi on "kliimaori"?

Toon siinkohal illustratiivse näite sellest samast, eelviidatud, 30. märtsi kirjutisest.

[J]älgisin valimisstuudiot ning kuulsin saatejuhte ja auväärseid külalisi-eksperte järjepanu kordavat, et EKRE valitsussepääsemise võtmeks oli "kooseluseadus." Ei, ei, loomulikult ma sain ... vihjest aru. EKRE oli vastu, ergo, neid valisid kõik need kodanikud,kes noh, olid ka vastu. Loogika oli küll paigas, kuid midagi selles absoluutselt tundevabas konstateeringus jäi mind üüratult häirima. Ma ei tea, kuivõrd nad konstateerisid külmalt fakti ja kuivõrd aimdus öeldust otsekui vaikset heakskiitu a la "job well done!" Või mõlemat korraga, täielikult adumata viimase implikatsioone? Ma tegelikult siiamaani ei tea.

Kuid see pani mind mõtlema.

Ma hakkasin endalt küsima, et kas me olime jõudnud aega, kus fakt teatava klikkonna valitsussepääsu asjaoludest, s.t. sellest, et see sai tagatud kodanike poolt, kes siiralt usuvad, et mitte kõik nende ligimesed ei vääri võrdseid õigusi, oli oma korratavuselt ja möödaminnes sisse torgatavuselt otsekui samaväärne mistahes muu asjasse puutuva / puutumatu tundetu tõdemusega, a la "Savisaar sai jälle kõige rohkem hääli," või et "tuleks need Lasnamäe hääled juba ära, saaks magama minna." Ju Treufeldt ja kompanii tõepoolest ei mõelnudki selle pideva kordamisega midagi. Midagi iseloomustavat pidi ju ütlema ja kuna eestlane pole juba olemuslikult suurem asi saatejuht, siis eks see lõi esimesena pähe.

Sellegipoolest jäin vägisi mõtlema, et mis sellisel puhul juhtunud oleks, kui see "teine" oleks olnud keegi muu. Ütelgem, et kooseluseadust poleks olnud. Siis oleks ilmselt liistule jäänud venelased, keda - nagu nüüdseks teame - olekski tarvis "rahvuslikult puhastada." Aga kas Treufeldt jt oleksid tihanud otse-eetris öelda - ja veel mitmeid kordi - ,et "tjah, see on see EKRE, saavad riigikokku, kuna olid venelaste vastu." Nomaeitea. Kaine loogika ütleb, et ega vist ei oleks küll. Aga tõtt-öelda järjest ähmasemaks kisub, mida võib, ja mida mitte.

Olgem nüüd päris ausad. Ka praegusel ajahetkel, ma tegelikult siiamaani ei tea.

Jah, inimesed on aastaringselt kirjutada kütnud. "Tolerastlike urruelukate" nimekirjad on selle võrra järjepanu täienenud. Ühes kõiksuguste muude kaasnevate epiteetidega. Mäletatavasti oleme kõik kusagil nimekirja(de)s ja vähemasti hoiatati ette - kui asjaks läheb, jõuab ehk sooje riideid kaasa pakkida. Millegipärast omistatakse juba mulle ka mingi koolkond, mida ma sugugi soovinud pole. Kindlasti pole ka need, keda sinna väevõimuga määratakse.

Samas jääb rahvusteadvusse pidama üksnes üks üritus, see sõbralik, see, mis otsis sedavõrd paaniliselt ühist keelt, et lasi Leeme Nallil künka otsas seista ja hoida plakatit "KAS SINA SOOVID OMA KOJU ÜHTE EKSOOTILIST ORBU???" (Samas jällegi, klikinäljas ja küüniline meedia haaras kohe võimalusest kinni ja pani nimetet' plakati photobomb'i kohe uudise päisesse. Seesama meedia, mind you, mis kütab üha küünilisemat pagulasvastast uudismaterjali. Aga noh, vähemalt sai hetkeks rõõmustada jälle, et oh, ollakse meie poolel, yayyy, kallistame.)

Paluks tähele panna, et ma ei tee siin mingit häbitut enesepromot. Ma tõesti ei viitsi enam. Ma räägin, nagu öeldud, sümptomist.

Ja sümptom on see, et siin riigis meil, siin kardetakse vastanduda. Varmalt kirjutatakse kasvõi terveid romaane kokku, kuid kui tegudeks läheb, ollakse vahest hullemadki Soome ehitajatest, kes nn pagulasvastaste mitmele (palju juba olnud on, mingi viis või?) meeleavaldusele vabandades tulemata jätavad. "Kas ikka tasub?" "Äkki see solvab kedagi, see vastandumine?" "Teeks äkki kunagi teine päev, noh, sõbralikumalt ka, mis arvate?" "Mõtleme midagi muud välja, see vastandumine, see on selline kahe otsaga asi..."

Tra, minge putsi. Kedagi pole ju veel selle aastanumbri sees piisavalt solvatud. Paar päeva veel aega, ehk jõuab veel. Mõnede inimeste puhul, ma ei tea, mida vaja läheb, et mingi bullshit ninnunännu "sõnavabaduse" jms teemal ära lõpeb. Ehk peab see Vao keskus järsku minemagi ööpimeduses leekima, maitea. Vahest siis tullakse mõistusele, et siin riigis on probleem.

Rahvusšovinismi probleem. Ja muidugi šovinismi ja patriarhaadi probleem veel selle kõige sees. And to top it all, näib, et ühtlasi on meil ka "valge rassi" probleem. Nii nagu kooseluseadusega (mille sitased kommentaarid hingitsevad eduliselt senimaani) saadi üleöö kristlaseks, tsiteerivad eks-poliitikud nüüd USA white supremacist "teadlasi," samas kui salongikõlbulikuks kuulutatud noorerakonna aseesimehed peavad Riigikogus kõnesid sellest, kuidas Eesti üldsuse on vallutanud vasakpoolsed "kultuurimarxistlikud" tendentsid. Wikipediasse ikka vaatasid, Martin? See on vandenõuteooria, Martin, teadsid? Ahjaa õige, Sind ei koti, Su noortesinduse ideoloogiline juht peab ju Metapeediat.

Ja mida valitsus teeb? Mingi rõivas istub seal, irvitab, dialoogi ei lasku, ümber ei lükka, heaks ei kiida, ajab mingit seosetut iba "Euroopalikest väärtustest" ja läheb seejärel mingi Hungari rassiministriga rõõmsalt kohvile. Ei teagi, kas üheski riigis on nii ränku neoliberaalseid debiilikuid valitsemas kui meil. Põhimõtteliselt mitte mingeid seisukohti ei ole. Mingi eks-poliitik hiljuti kirjutas, et Eesti poliitika ongi selline. Seisukohatu. Maailmavaadet otsiv. Tahetakse lihtsalt tööd. noh. No mis Sa teed, noh. Kõik räägivad nõnda muidugi alati after the fact, keegi asjas sees olles, siis kui ränk nuts jookseb, seda ei tee. Siis on kõik fine & dandy. Eesti viie rikkama riigi sekka, letsgo. See vist ongi Eesti Nokia - MITTE VASTANDUDA, kõigi seitsme põrgu nimel.

Mingid üksikud poliitikud, need ajavad mingit asja. Nagu, maitea, sõnajalaõied jaanikuuööl. Vahest mingi kümme tuleb kokku kõigi parteide kohta. Mõne puhul on mul isegi au FB-sõber olla. Näinud pole ühtegi. Vahest mõtlen, et äkki nad ongi mu kujutlusvõime figmendid. Sõnajalaõisi pole ju vist keegi kunagi näinud. Või on? Ei teagi nüüd... Müstitsism, lähen joon kloori, võib-olla toimub kirgastumine.

Seesama Helme (maiteagi nüüd, kas noorem või vanem, aga põhimõtteliselt vahet pole), seda intervjueeriti Ekspressis, või kirjutas seal ise. Igatahes ta ütles, et poliitkompassi mõttes ollakse Eestis kas vasakus ("sotsid"), paremas (seal on nüüd tihe rebimine ja kõik heidivad IRLi) või venelastes. Esiteks, kindlasti läheb see ütlus ideaalselt hästi peale kohalikele eestivenelastele, keda pagulasvastaste FB-lehtede liikmed nüüd, muu vastase olemasolul, kiirelt oma jopeks tituleerivad, kes kohe kindlasti, ehk isegi ummisjalu, samuti soovist jumala eest mitte vastanduda, nende poolt on. Nomaitea, ei mäletata vist, et ega EKRE valimiste ajal ennast eestivenelaste suunal ka eriti tagasi ei hoidnud just. Haugimälu on hea, tahaks ka.

Teiseks on aga tegemist rängalt debiilise mõtteavaldusega kellegi poolt, kes justkui peab ennast poliitikuks, kes "toob uusi tuuli," või midaiganes. Õige oleks ikka öelda, straight up, et siin riigis, siin valitsevad meelsuseta aferistid, kellele natsid kanna peale hakkavad astuma. Muidugi, noh, ta ei saa ju seda öelda. Siis tuleks välja, et ega nad ise paremad pole. Nad ju pole need full-on natsid nagu Soome pagendatud Teinonen või FB Rahvusliku Sõltumatuse Grupp, mis pakkus pildimaterjali sellest, kuidas seesamane Teinonen sarnaselt mõtlevaid keskealisi valgeid heteromehi sieg heili viskama õpetas. Ehk siis, nagu Jaak Madison ühel Arvamusfestaril suitsu pahvides, jalg üle põlve teatas, "ahh... see rahvuslus.... see on selline kuum teema praegu." Jep. Selle püsimise nimel tuleb kahtlemata "edasi pusida," nagu muist ideoloogid teadjalt märkinud on.  

Milleni ma siin jõuda tahan, on see, et poliitikas toimuv polegi iseenesest oluline. Väga rets on mõelda, et mis küll juhtub, kui EKRE valitsusse saab, et kas vanad Siberirongid viksitakse uuesti töökorda, või et kas tullakse kohe järgmine päev euroliidust ära, või et, mida noh??? Sest noh... MIDAGI JU PEAB JUHTUMA.

Guess what, sittagi ei muutu. Kui EKRE ka mingi jõupositsiooni saab, ei saa üks riik lihtsalt omatahtsi kusagilt välja astuda. See on selline simplistlik mõtlemine, millest M. Lotman Pealtnägijas rääkis. Kreeka näide on piisav. Kuid muist riike on juba näidanud, et Liidul saab ajusid nussida teisiti ja sellest ei juhtu küll miskit. Panete müüri ümber riigipiiri? Noh, ee... see on halvasti, me taunime, ärge ikka pange? Hungari: mingi Brüssel vä? no mine putsi, pandud juba, traataiad ka. EU: OK fam... keep on going, we seriously condone it, though, just so you know! 

On ju öeldud ja kirjutatud hulgim sellest, et neoliberaalid ja natsid on tegelikult omavahel kõige suuremad sõbrad. Esimesed on umbes nagu IRL ja Reinsalu, sellised pehmonazid. Tegelikult need "murjamid" ei meeldi ja tahaks nad kõik ära likvideerida, aga vaja on PC-imidžt hoida ja nii hurjutatakse neid, kes müüre ehitavad. Ausad natsid teevad musta töö ära, Brüssel avalikult taunib, aga eraviisiliselt patsutab õlale.

Ja nüüd jõuamegi selleni, mis siin riigis juhtub...

Kui siia peaks mingi hulk pagulasi kunagi jõudma, s.t. kui rändeohvitser Põdra lõpuks ometi kõik kehtivale nomenklatuurile sobilikud pagulased Euroopa pealt kokku on kogunud, siis on, selleks ajaks, lihtsad eesti inimesed, kellel pole jaksu spämmitavatesse hirmu-uudistesse kriitiliselt suhtuda, juba sedavõrd üles köetud, et ühel heal hetkel põlevad keskused nii Vaos, Vägeval kui ehk ka tehakse midagi sellele islami keskusele Tallinnas, sest noh, TALLINN ON NEID JU PAKSULT TÄIS.

Ühesõnaga, hakkame sageli lugema / kuulma uudiseid vihakuritegudest. Täpselt nagu mujal maailmas. Vihakuritegudest, mille tuumaks ja tõukejõuks oli vihakõne, mille juhtumise ajal aga oli kõigil midagi paremat teha. Alates Riigikohu kantslis irvitamise ja lõpetades liigse tundlikkusega FB-s.

Aga noh, ütleme, et võib-olla kohe nii hulluks asi ei lähe. Eestlane olevat selline pikaldane, võib-olla ta vaatab, et kesned siis on, ja mida. (Eks pildistab ja parastab netis, aga noh, ei tee midagi otseselt retsi ja füüsilist - olgugi, et pildistamine on ka rets ja kohe nõutakse veebikonstaabli sekkumist; ühe kolmest, kes on ka pagulasvastase kommuuni admin, kusjuures.)

Kuid ega eestlane oma vastumeelsust eriti ei varja, samas. On ju teada, juba käesolevast aastast, et "teise värvitooniga" laste emasid on bussides mõnitatud ja isegi päris valged, kuid paraku võõrkeelt kõnelevad, inimesed on kusagil baaris sõimata saanud. Pearätiga mosleminaist rünnati Tallinna bussipeatuses - õhtul enne "sõbralikku kontserti," btw - ja kaasas olnud sõbranna sai rusikaga kõhtu. Jne. Tartus pilluti mustanahalist tudengit näiteks kividega, või ei pillutud, detailid jäidki segaseks, igatahes öeldi, et "Sina oledki probleem," ja põhimõtteliselt kõik rahunesid maha kohe. Sõnad ju ei loe. Ehk siis: meie uustulnukad hakkavad kindlasti tundma, 24/7/365 tajuma, et ega neid ei taheta.

Targemad lähevad ära, kui vähegi võimalik.

Aga need teised, need, kes ei lähe ja üritavad siin peret luua, või edasi kasvatada, neil on soolas üks igavesti sitt ja ränk tulevik. Sõjakoleduste eest pääsenuna võib see esimene põlvkond veel käega lüüa. Mõelda, et ah, vähemasti pole siin sõda, kannatame ära. Saame kohalikest ka aru. Aga juba järgmised põlvkonnad, need ei saa aru, miks neid vihatakse. Nii nagu pole sellest tänase päevani aru saanud Eesti mullas üles kasvanud eestivenelased või, maitea, romadki.

Ja nagu üks vahva noormees suvel Nihilistis kirjutas, siis tekibki trots. Trots establishmendi vastu, keda ei koti, kellele meeldivadki getod; ja (põliseestlastest) kaaskondlaste vastu, kelle kõõrdpilgud ja sagedased kommentaarid ühel hetkel potil kaane pealt viskavad. Institutsionaalsest diskrimmist ja rassismist töökohta saamisel pole ilmselt tarvis rääkidagi. Koristajad forever!

Märkigem, need ei ole asjad, millest Su maailmapäästjast liberaal ja pagulaspooldaja rääkida tahaks. Pole juhuslik, et see Nihika tekst, tollal, kusagile ei jõudnud. You know what I mean.

See on selline "pärast mind tulgu või veeuputus"-suhtumine. Või selline, "mida Sa vanamees mölised, selleks ajaks kui nad vägistama hakkavad, oled Sina juba ära surnud" suhtumine. See on selline suhtumine, et ühel hetkel vahetakse "poolt," noogutatakse, ja öeldakse ka: "need kuradi 'murjanid' raisk, kuulipildujat oleks vaja." Põhjus-tagajärg seos on putsis. Ajaloolis-materialistlik mõtlemine longab oma väsin'd vasakut jalga.

Pagulasvastastele meeldib kedrata seda linti, et "Vaadake! Avage oma silmad! Kas me tahame, et juhtuks see, mis Rootsis ja mujal???"

Kui nüüd see kinni jäänud lint õigesti käima panna, kõlab siit miskit, mis eelmise paari lõigu järel peaks selge olema.

Ei, me ei taha, et siin korduks see, mis mujal. Me ei taha, et meile tulnud inimesed hakkaksid end juba eos tundma alaväärsetena. Kuid tänu koordineeritud tegevusele/tegevusetusele poliitilise skaala eri suundadelt, nii just juhtubki.

Ja siit koorubki välja see lõplik konks ja paradoks. Selle meeletu vihkamisega, juba ammu enne, kui siia ühtegi tõelist pagulast tulnud on (sest mingisse ida-Euroopa sopaurgu ei taha keegi just trügida), sellega teostakse sellist ettemääratuslikku mõtlemist. Vahepealne etapp kaob. Inimestest, kellel võiks lasta rahus oma elu üles ehitada, saavad juba proaktiivselt inimesed, kes, kohe kindlasti, ilmtingimata, peavad olema halvad.

Ja selles vat, selles on kõigil mängida oma osa ja süü. Võrdselt "rahvuslikult meelestatud" pagulasvastastel kui ka elitistlikel liberaalidel, kes, eesotsas valitsusülikondadega näevad vaid metsa, nägemata puid. Või siis, karjuvad oma kõrgid kõrid kähedaks, näidates näpuga, et VAHI VAATA RASSISTID JA NATSID, unustades sealjuures, et siin maailmas, siin ei kasva kultiveerimata pinnases midagi.

Sümptomid on alati olemas olnud. Nüüd on nad lihtsalt akuutsemad. Varem oli lihtsalt mugav neist mööda vaadata. Nad polnud sedavõrd päevakorral. Sarnaselt KaPo aastaraamatuga, mis kohalikust paremäärmuslikkusest iialgi välja pole teinud. Fakt, mille üle meilsamadel, maailmapäästjatel, ikka nalja meeldib visata (ma tean, ma just eile viskasin).

Life, he said, is not without it's acute sense of irony.

Mini-Hungari, letsgo. Sovietitaak, FTW. Nazis r in.

Tühine kajakakisa džungliseaduste aegu

 

"Tõde ja Õigus on tekitamas kahuriliha,

 sest kui see on armastus, ma ei taha näha viha hõumie."
-- Reket, "Resotsialiseerumine REMIX" 

 

 

Peeter Võsale ja kõigile, kes ei õhuta viha,

 

 

olen süüdi. Olen süüdi, kuna ei ihalda kapselduvat, iseendõgivat väikeriiki ja "puupliidikultuuri." Olen süüdi, kui minu jaoks ei võrdu armastus oma riigi ja rahva vastu kõigi ülejäänute-välistatute, sh "parasiteerivate tiblade," igapäevase valvevaenamisega. Olen süüdi, kui minu jaoks tähendab-tähistab riik ja rahvas midagi enamat, midagi rahustava toetusstruktuuri laadset, milles väärtustuvad inimesed, mitte etnosed, sugupooled, või seksuaalsed sättumused. Olen süüdi, kui minu jaoks ei mõtestu 'pooltolev' rahvuslus üksnes sellega, et toit tuuakse lauale erinevatel kandikutel või et külm põhjala või palav lõunamaa ei tohiks tingimata selle väikese ida-Euroopa elulemisnurgaga siin mitte mingilgi juhul iialgi seguneda. Olen süüdi, kui ma ei leia just, et seksuaalvähemused nõuavad liiga tihti ja liiga palju eriõigusi. Olen süüdi, et tihkan pöörata tähelepanu 'pseudoprobleemidele' siin korrumpeerunud isaste vabariigis, mille masinavärgist nõrgim tavaliselt saba jalge vahel, kaotajana väljub. Olen süüdi, kui ma pole piisavalt 'liberaal', et mitte olla häiritud, et mitte olla seest valuline sellest otsekui tühisest kajakakisast inimeste sõnade, väljendusviiside vihjelisuse, ütlemiste jõu kohal. Olen süüdi, kui ma ei näe selles midagi säärast, mida sõnavabadus peaks ilmtingimata olema kaitsma sunnitud. Olen süüdi, et ma pole piisavalt küüniline ja elus kibestunud, nägemaks kõigi teisitimõtlejate tegude taga kroonilist rahanälga. Olen süüdi, et mina kuulipildurite ja kahurite Vahemerele rihtimist ei soovi, nagu selleski, et mina sooviksin seevastu inimese kohtlemist inimese, mitte aga pealetungiva ja hüvesid ära varastama hakkava näotu "hordina." Olen süüdi, kuna ei rõõmustanud, kui Vao pagulaskeskuse välissein süüdati, või et mulle näis adumatu, kuidas võidi selles kahtlustada asukaid endid (või siis "toleraste"). Olen süüdi, kuna ei usu paremäärmuslike lehtede propagandat pagulastest kui "elukatest," sest pean end piisavalt harituks, et vihaõhutavat retoorikat ning strateegiaid eristada ja kergesti läbi näha. Olen süüdi, et "lõhestan" ühiskonda, kuna osundan faktoritele, mistõttu see ühiskond ülepea haigelt lõhki ongi. Olen süüdi, kuna sooviksin paremat Eestit, Eestit, mis hooliks ja kus hoolitakse võrdselt nii noorest ja vanast, naisest ja mehest, eestlasest ja eestivenelasest, sisserännanustki. Olen süüdi, sest sooviksin, et inimesed näeksid enda kõrval teisi inimesi, mitte aga kõndivaid vandenõusid, millele ilmtingimata vihaselt vastanduda, kuna alati on endal halvem kui kellegil teisel. Olen süüdi, et sooviksin sellist riiki ja rahvast, kus millegi või kellegi vihkamine poleks otsekui igapäevane ristiretk, muutumatu status quo. Olen süüdi, kuna oleksin soovinud riigivõimu, mis poleks lasnud tekkida massihüsteerial, mlle tagajärjel lubatakse inimestele nii "sissekirjutusi rinnakorvi" kui ka otsitakse koduseid aadresse ning lubatakse 'ärritavate' isikute pensionäridest vanematega "vestelda." Olen süüdi, kuna ühtlasi oleksin soovinud ka riiki, mis mõistaks iseendas toimuvat ja mis poleks oma kõrgelt pjedestaalilt kriitilisel hetkel õli veel tulle valanud, öeldes, et süüd asjade eskaleerumises jagub võrdselt kummalegi poolele. Olen süüdi, sest kõik eelöeldu on jäänud ja jääb saavutamatuks, siin. Olen süüdi, sest džungliseadused pole lõppude lõpuks minu jaoks.

Mea culpa. Mea maxima culpa. 

 

Mässu mõõt ja mässu märk, ehk: tähenduseta tähenduste ajastu

Delfisse tekkis just lugu neist kahest kodanikust, kes tulid Vao elanike "toetusüritusele" massmõrvar Breiviki näopildiga särkides. Nad teavad rääkida, et Tartus valmistet' särgid on mässu märgiks. Valitsuse vastu. Et senised "krõbedamad sõnad" olla läinud kurtidele kõrvadele ja et antud ettevõtmisest kujunes (ülestõusu) järgmine level.

Mulle eriliselt "meeldib," mida on kõige selle kohta öelda kahel inimesel. Esmalt, kaitsepolitseiameti pressiesindajal, Harrys Puusepal. Tsiteerigem:

Tänasel päeval saame jagada üldist arusaama, et kindlasti selline tegevus mõneti kahjustab Eesti rahvusvahelist mainet.

Mõneti. 

Mõneti kahjustab. Aga ainult mõneti, märkigem.

Mõneti.

Mõneti. 
Ja teisalt, ühissõidu korraldaja "Johnnie Little'"  öeldu:

See on provokatiivne tegevus, seotud hilisminevikus toimunud Norra juhtumiga, selle tõttu võtame asja väga tõsiselt. Meil oli ürituse reeglistikus kirjas, et kõik rassismi ja vaenu õhutavad riided, lipud, märgid on rangelt vaja koju jätta. Ju siis ikka keegi pidas vajalikuks teistmoodi tegutseda.

Ju siis. Ju siis. Näib, et 21 aastaks vangi mõistetud Breivikul, kelle 1515 lehekülje pikkune manifest on otsekui punkt-punkti-haaval vestlusjuhis "pagulasvastasele", on tugev magnetism. Eks paljuski on see tendents võlgu tõigale, et võrreldes teiste iidolitega, tema veel elab (ja kaebab Norra _omaenda_ inimõiguste rikkumise pärast kohtusse). 

(PS. Kui veel korraks naasta Vao ühissõidu juurde, ei tohiks unustada ka spets omavalmistatud natsinokatsis härrat, kes Vaosse jõudnuna olla öelnud, et tema tuli "protesteerima n**griraibete vastu - pole mul neid siia vaja". Ilmselgelt läks temalgi "range" tõsiseltvõtmine kõrvust mööda.)

Mõistete ja sõnadega, millel senimaani näisid olevat - ka siin riigis - selgelt piiritletud tähendused, on viimasel ajal Eestis pehmelt öeldes segased lood. Eestlane? Eestlus? Rahvuslikkus? Patriotism? Rassism? Rassistlik? Vihakõne? Nüüd siis vahest ka "mäss." Näiteks mõne aja eest anti mulle FBs mõista, et Tallinnas ringi sõitmine ning mustanahaliste pildistamine (sest valitsus olla neid juba salaja "meie" hulka inflirtreerinud), väljendab puhteestlaslikku muret meid haaranud olukorra pärast. Et noh, teisiti ei saagi enam, kui et olla nats (kasvõi nats). Et selline eestlane olla on "uhke," ja et need, kes sellised olla ei taha, "või[vad] olla ka lam[bad]. Keeldu ei ole" (kodanik René Stevenson).

"Lammas" tähistab siis selles konkreetses diskursuses sedasama, millest Breiviku särkidega pässid seoses oma mässuga räägivad. Et see on "Brüsseli kinnimakstud demagoogide" vastu. Teate küll, need vandenõuteoreetilised kultuurimarksistid, kelle arvates mh pole õige, kui võrdõiguslikkusvolinik on keegi, kes hääletas 100% kooseluseaduse vastu. (Irooniamaiguline kõrvalmärge: Breiviki särke õigustav seltskond on nüüd aga teadlikuks saanud, et selline ametikoht üldse eksisteerib, sest noh, nüüd saavad ka "enamuse" huvid ilusasti kaitstud.)

Samuti on mulle öeldud, et seoses vikerkaarevärvi filtriga FBs olen ma "ära märgistatud," ja et "mind ei tasu tõsiselt võtta" (kodanik Aivar A. Aaslo). Ära märgistatud, umbes nagu need kollased tähed ja punased kolmnurgad kunagi. Sõnadel on jõud, mees, own up to your shit.

Eelkirjeldet' surnud ring kordub põhimõtteliselt kõigi eelnimetatud mõistete puhul. Avaldunud on mingisugune "enamus," kellel on krooniline kannatamissündroom, ent kelle enda väljaütlemised (või siis märgilise kvaliteediga teod) on väljaspool igasugust kriitilist spektrit. Ainult mässatakse. Öeldakse, et õigustatult. Nagu tõeline rebel. Lõppude lõpuks, "iga roju oma koju" ja "n**grid ahju" väljendavad vaid rahva eksistentsialistlikku muret oma "püsimajäämise" osas. Siin pole mitte karvavõrdki midagi rassistlikku. (Vt ka ka värskeima eeskõneleja, kulturoloog L. Priimäe avaldust, mida - teemakohaseks kohandatuna - võiks parafraseerida kui tungivat vajadust "valge vihma" järele. Lisaks ei tee ka kurja, kui lugeda sedagi - kanaliseerides sealjuures Kirsbergi - kuis Tõeline Kultuur pärineb üksnes ühelt mannerilt, mujalt tulenevad aga üksnes räigelt üleprodutseerivad korrupandid.)

Kõigest sellest johtub konstantne tundmus, nagu oleksid sattunud pealtvaatajaks Abbotti & Costello "Kes on esimeses?" sketširutiinile. Ent see on infiniitselt käiama jäetud. Kui arvad, et sama joru saab ühe mõiste kontekstis ammendatud, avastad, et mõtteline grammafoninõel on vahepeal teise tarvis alguspunkti tagasi hüpanud. 

Ja sealjuures, näe, pole need va võimustruktuurid suurt paremad. Mõneti on paljuütlev strateegilis-retooriline valik. Mõneti kahjustab Eesti mainet? Nojah, vähemalt oskab siit pinnalt edasi ennustada, mis veel juhtuma peaks, et "mõnetisest kahjustamisest" saaks "suuresti kahjustav," või liiatigi veel "ulatuslikult kahjustav." Arvatavasti on selleks vaja, et keegi ka siin "breivikut paneks." Ehk siis - "ehk" siinkohal operatiivseks sõnaks - midagi muutub ning letargiast saab tegevuskava. Ehk. 

Teisalt jällegi, tunnen ma end üha enam resigneerununa. Üle-euroopalises pusles on Eesti üksnes üks väike, lõplikult välja kujunemata rakuke. Kuid erinevais etappides arengud Ungaris, Taanis, Poolas, Ukrainas, Austrias ja isegi Saksamaal endas annavad sellegipoolest vihjamisi mõista, millisele teerajale oma (kollektiivset, enamuslikku) sammu rihitakse.

Sõnade ja rääkimise aeg näib olevat möödas. Kui tõmmata analoog tööriistadega, oleme silmitsi olukorraga, kus samad haamrid leiavad erinevat rakendust. Seal, kus üks üritab naela seina lüüa, lööb teine esimesele järjepidevalt piki pead. Sealjuures isegi mitte ei vabanda. Ütleb vaid, et lõi mööda, et ei näe hästi. Et prillide jaoks raha napib. Et saa üle, ma tegelikult ei mõelnud Sind lüüa ja ma pole tegelikult üldse selline. Nojah, ju siis.

On tegudeaja koidik.

Jääb ootama, kuniks töörühmadest saavad lööksalgad.

Salongiõhtuerror, ehk Passiivsuse Passioon

Ütleksin, et olen vihane, ent see emotsioon justkui ei hõlmaks täielikult, mida parasjagu tunnen. Ju on see midagi viha ja musta masenduse vahepealset, või siis selline hübriid, mis tasapisi nihkub pigem sinna teise mõiste mõjuvalda. Nähes pea igapäevaseid teateid Klu Klux Klanni sümboolikaga Facebooki gruppidest, kust võib lugeda väljaütlemisi ja sirvida pilte stiilis "valge pole, lõuga kohe," pole vist enam mõttekas küsida "millises riigis ma küll elan?" Selle küsimuse tähenduslikkus on end (ajutiselt? igaveseks?) devalveerinud. Vot elangi riigis, kus vihakõne ja selle sümboolsed laiendid on jokk. Kus pilti valgest, silmaaukudega kapuutsist ja tõrvikust eksponeeritakse "just for fun." Võid reportida, võid ka "veebikonstaablile" või "päris" politseile avalduse teha, kuid vastuseks saad, et ega midagi ei tehtagi enne kui vägivaldseks ei minda. Ühesõnaga saa üle, nukrutse omaette, kedagi ei koti, saa meheks. On mingi selline "silmad pärani kinni" olukord, vaikimisi kiusajatele alistumine.

Ühtaegu on omajagu irooniline, et kui mitmedki poliitikud on viimaste kuude jooksul suust välja ajanud graduleeruvalt haigemat iba, on senini "sugeda saanud" üksnes Hannes Võrno. Mikser leidis nimelt, et mees teeb kaitseliidule häbi. Jah, kaitseliidule, mitte Eestile ja eestlastele. Ja siis keegi veel kahtleb, kuskandis juhtiva valitsuse emotsioon (või selle puudumine ja külm, ükskõikne enesehuvi) paikneda võiks.

Millegipärast keeldutakse täielikult mõistmast, et seda paise tagant valla pääsenud vihkamist polegi vahest enam võimalik vähendada või alla suruda. Mis algas möödunud aastal SAPTKi loosungitega zoofiiliast, kulmineerub vahest aasta, vahest vähema-rohkema pärast "võõraste" aadrilaskmise ning põliseestlaste marraskil sõrmenukkidega.

Kõige selle taustal näib Eesti intelligents olevat liikunud kahte otsustuskindlasse leeri. Huikajad räägivad oma "vastaste" ülekompenseerivast tegevusest. Samaaegselt tõmbavad nad ise maamulda range punase joone, mille kohaselt "mitusada tuhat muulast" ning nende järglast (vahet pole, mitmendast põlvkonnast) ei saa iialgi selleks järelkasvu tootvaks "päriseestlaseks," kuna nad jäävat pisarsilmil - ja uhkusenoodiga hinges - ootama, kuniks see järjest ähvardavamaks muutuv idaimpeerium neidki taas oma rüppe liidab.

Selliseid hinnatud sulemeistrite paremale kirjutatud ridu on muidugi omajagu veider lugeda. Liiatigi, kuna sage kiirpilk Delfi või mõne muu väljaande kommentaariumisse leiab vähima vaevata kommentaare, kus need võõravihkajad ise Putinliku (ja laiendusena ISISe) seadusandluse poole ihalevad. On seal ju heal tasemel "rahvusriiki" soosivad ja soodustavad reeglid: võõrad etnosed ja rassid, homoseksuaalid, muidu "ebanormaalsed" - kõigile ja kõigele kindel EI, rahvuseugeenika au sisse.

Nihilist, või siis Muti kohaselt "zaumtšikud," on nö see teine äärmus, keda eelkirjeldatud ei üritagi mõista. See ei näi moes olevat. Hoopis paslikum on järeldada, et nad siplevad "sõnnikuhunnikus," selmet kirjutada maailmast mõtestatuna  nagu seda teevat nt Postimees, mis on avaldanud taieseid Pukist Kirsbergini. 

Mitte et nihikate Sputniku meta-spin sellist mõtlemismalli kuidagi nõrgestanud oleks.


Eksisteerib ka kolmas leer, mille "tegevliikmeks" siinkirjutaja. See leer on nõuks võtnud vaadelda kõike läbi huumori- ja irooniaprisma. Läbi andekate sõnamängude, tõelise patriarhaadi comebacki ja kirjaoskamatute kommentaaride lähilugemise leiab tabavat äramärkimist ja uustöötlust kõik alates ühiskonnas vohavast šovinismist ja päevakajalisest "valge rassi hääbumise kartusest" kuni (praeguseks vist tõepoolest suletud) Estonian White Power grupini välja. Öeldule lisaks võib leida ka keskkondi, kus (suuresti) needsamad inimesed lihtsalt ühiselt ohata saavad, virtuaalselt, mind you.

Väljas, seal pärismaailmas, aga ohatakse vähem ning tegutsetakse rohkem. Ollakse üleüldse organiseeritumad. Äsja välja kuulutatud, konkreetsete lahkumiskuupäevadega tsiklimeeste "ühissõidule" Vao küla elanike toetuseks eelnesid veel kaks meeleavaldust, kus plakateeriti küll kõike alates näljas lastest kuni illuminaatide ja reptiilideni, aga sellegipoolest - mistahes viltuse ideaali ajel (vastuvaidleja perspektiivist) - aeti end kaitsvate koduseinte vahelt välja.

Selle "ühissõidu" puhul ei tohiks muidugi elanikke segamini ajada seal samuti baseeruvate pagulastega, kes käivad üle muru, mängivad laste mänguväljakutel palli ja vägistavad purjus "küla tohlakaid," kellele valge mees oleks hea meelega ka ise "kotid taha pannud" (ma ei mõtle neid väljendeid välja, eesti inimene tõepoolest räägib internetis teisest "kohalikust" just nõnda).

Avaldus küll puudub, kuritöö rudimenti nagu polekski, aga ajakirjandus juba pasundab ja tõrvikud süttivad üle Eesti. "Ühissõit," samas, genereeris vist mingi üks-kaks artiklit terve kollase krempli peale. Neis küsiti, et kas "ühissõidu" korraldajatel pole pahu mõtteid. No ei, kus Sa sellega, "rahumeelselt" läheme, me isegi "ei vaata pagulaste poole." Ausõna! Ega see ei loe, mida me internetis kirjutame. See niisama ajaviiteks, vastutusele võtta ju ei saa. Selge. Aitäh intervjuu eest, kõik on kosher, andke aga minna. Meie aga läheme, ajame tulevate pagulaste numbrid sassi, külvame hirmu ning hõõrume kogunevate klikkide peale käsi kokku.Või teeme Ojulandiga intervjuusid. The Show Must Go On.

Praegune "sõge aeg" (kui taasrakendada T. Lehtsaare fraasi) vajaks, et internetimaastikule pesa teinud self-proclaimed intelligentsia saavutaks kasvõi osaliselt üksmeele. Järelpeegeldusena kunagisele valitsusjõude korrale kutsunud pleenumile võiks jõuda mistahes moel või viisil selleni, et kõige räigematesse võimalikesse äärmusluskategooriatesse kuuluvaid väljundeid avalikult ja ühiselt taunida. Haritlaskond kui osa rahvatervikust peaks ütlema: "Ei, selline kõnepruuk ei ole okei, nii ei tohi, see ei jäta meist, väikesest eesti rahvast, head muljet." Peaks ütlema: "Las meie valitsus pealegi mömmib ja istub oma kätel, meie mitte, meie tuleme välja en force ja ütleme oma kaasrahvale, et mõelge oma järeltulevate põlvede peale, mõelge, mida võidakse arvata neist, juhul kui hõõguvad sentimendid eskaleeruvad ning kunagi hakkavad ka meil rahvuslikkuse hindajad ukse taga käima."

Veel olulisemaltki, peaks oskama viisakalt selgitada, kui kasutada sõnu tänasest Toomas Mattsoni kirjutisest, et "inimeste kõige madalamatele tunnetele, [nende] pimedale poolele" panustajaid ei maksaks tõsiselt võtta ega aktsepteerida. Et tuleks aru saada, et tegelikult ei hooli nad üldsegi mitte vaevatud rahvast, vaid üksnes omaenda poliitilisest profiilist. Ärakasutatust tunnistada on raske, solvav, isegi haavav, ent peaks suutma end kokku võtta. Vaid nii saab liikuda edasi. Ühtsena.

Ärgem vaadakem valitsuse ja võimustruktuuride poole, vaadakem enda sisse. Rääkigem isekeskis, mõistkem, et täielikult üle võlli keeratud viha lõhestab, mitte ei liida.

Selle kõige juures ei pea ilmtingimata olema immigratsiooni soosija. Ka kainete argumentidega vastane peaks saama olla, olemata sealjuures häbitult rassistlik ning ksenofoobne. Või on kõik need mõistekonstruktid tõesti redutseerunud teineteise sünonüümideks? Oleme me tõepoolest juba kõik sillad enese järel põletanud?

Tühi laegas, kaks kõhna konti

Mõne päeva eest lugesin üht netikommentaari, mis kulmineerus järgmiselt: "Jah, need on kõrgharidusega noorepoolsed hästi kindlustatud inimesed. Statistikas just nii neid immigrantide pooldajaid nimetati." Mulle meenus see tõdemus, kui leidsin meie eks-ministri Kristiina Ojulandi kirjutamas, et

Euroopa Liidus olemine ei tähenda Eesti ûlekûlvsmist inimedtega, kes meie sotsiaaldüsteemi peale trûrgivad!

ja

Leidke inimesed mittepoliitikute seat ja ma järgnen teile. Me peame kõik koos midagi ette võtma. See on katadtroof, kui need immigrandid Eestiise saabuvad 

ning saatis vastuvaidlejaid seejärel Eesti Vabariigi Põhiseadust "jne" tudeerima.

Ülaltoodu näitlikustab äärmise markantsusega, et - kui vanus kõrvale jätta - ,siis kõrgharidus ja hea kindlustatus näivad olevat sekundaarsed hüved, millel on meelsusega inimlikkusest ja inimväärsusest parimal juhul minimalistlik seos. Vaest Krissut häiris Itaalias isegi kerjav "tööjõus noor n**ger." Riivas silma, ei lasnud ausalt välja teenitud lõunale minna. Põhjustas nii tõsise "katadtroof[i]," et isegi eesti keel - teate küll, see asi, mida EVP samuti kaitsta käseb - läks näppude all sama sodiks, kui mõte, mis kirja sai.

Igaüks mäletab ühte neist kuulsaist "Viimse Reliikvia" lõpustseenidest. Seda, kus mürgeldav rahvamass ometi nõnda kaugele jõuab, et rüüstatavas kiriklas teisele korrusele pressib, "püha reliikvia" enda kätte haarab ning selle vastu põrandat tükkideks põrutab. Reliikvia oli filmis sihuke tore macguffin, praktiliselt midagi sisulist selle kohta teada ei saanudki ja see nagu oligi asja point. Muidugi korduvalt rõhutati, et tegemist on objektiga, mis on ilmselgelt püha.

Ja lihtne inimene vallutas saksad ja kirikuisad ära, võim näis olevat täielik, ent kahtluseuss ikka näris sees, et mis siis kui lahvatabki põrguleek ja neelab kõik mässajad alla. Imestus oli muidugi meeletu, kui senini elu hinnaga hoitud laegas kildudeks kukkus ja ilmnes tõsiasi, et see ei sisaldanud ei üllaid aateid, üüratuid rikkusi, ega lõpeks midagi ebamaist, jumalikkugi. Seevastu vahtisid talupoegadele vastu kaks kuivan'd, kõhetut konti.

Viimaste kuude jooksul loetu, eeskätt aga eriti neokolonialisti Ojulandi "0- tolerantsi" (especially mind the gap!), "n**grite küsimuse" ja üleüldise "talupojamõistuse" innovaatilistes tõmbetuultes, empatiseerin ma täielikult selle fiktsionaalse talupojaga, kes - ütleme - vahtis noid kahte konti, pööras siis pilgu kõrvalseisvale sõbrale, siis taas kontidele, kehitas õlgu ja läks pettunult ära. Ja ka mina mõtisklen.

See siis ongi poliitika, kultuur ja poliitkultuur või? Kust otsast? See on vih(k)a(mis)kultuur. Ürasklus, mis õõnestab sedasama, mida "kaitsta" püütakse, kuniks kord tuleb üks tugevam tuuleiil ning järele jääb üksnes eestiaegne saepuru.

Ja kas ongi nõnda, et rõivad ning muu kaader lihtsalt muigavad kusagil Toompea tagatubades? Saab ilgelt tore olema, kui see si*tapritsiv kontingent Ojulandi lõimu all tänavale paiskub? Mida siis tehakse? Kas ka rahvamassid "teisaldatakse" mujale, nagu aastate eest, ööpimeduses tehti? Tahetakse, et rahvas oleks vait ja ei igiseks, kuid enda ülima kultuuritusega just ju lootegi olukorra, kus iga poliit-igand lõikab pööblist ränka profiiti stiilis 6000+ laiki ja kütab rahvast üles. Tõesti, sõnavabadus on hinnaline, ent on sellel ka hind? Neoliberalistlik lasteaed.

Immigratsiooni pooldajana olen mina üks eripärane isend. Pikemad välismaareisid on mul vajaka, seoses õpingutega olen siia-sinna sattunud vaid pelkadeks viivudeks ja üleüldse, pole eriline reisimispisikuga inimene.

Miks ma siis üleüldse kommenteerida julgen, eks?

Vaadake, seepärast, et harilikult olen ma ka oma lühidaist, vaid sissepõikavaist reisidest täieliku energialaksu kätte saanud. Kuidas nii? Kujutage ette, hea vaheldus oli. Sest nt neis hirmsates, õudsates, mustadest mustavates "heaoluühiskondades" kõnnin tänaval ja märkan endast möödumas avatud, sõbralikke ja rõõmsaid nägusid.

Otse loomulikult on kindlasti inimestel muresid, kannatusi, kuid nendega ei kultiveerita järjekindlalt mingisugust sadomasohistlikku teemat, et, tead, mul on ikka ilgelt si*t elu, vaata mulle näkku, siis Sa näed ja saad aru ja tunned kaasa ja palud andeks, et mul on see si*t elu. Sina noh, kohe palud andeks, et mul on si*t elu, arueisaavõi?

Kui neid kommentaare seal Krissu lõimus lugeda, siis ausõna, okserefleks ka feilib. Asi on kohe nii hull, et neid pagana n**greid ei tahaks siia üldse kohe. Las need üleõppinud tolerastid panevad rahad kokku ja lähevad päästavad neid; ja kui ka ise sealjuures otsa saavad, ongi hea. Mitte mingil juhul ei tohiks need n**grid siia tulla, sest nii ei kõlba ju, siis oleks siin keegi, kes oleks veel rohkem kannatanud ja narratiiv, millega end igapäevaselt unele äiutatakse, põrmustub mustaks tuhaks, sama süsimustaks, nagu see eestimaa muld, millest see kivikantslikargaja, mask ees, pläägutab.

Jah, Eestis ma ei käigi eriti kodust väljas. Naeratavat inimest kohtab harva.

Peeglike, peeglike seina peal...

Thus the language of the Romans, perhaps the most political people we have known, used the words "to live" and "to be among men" {inter homines esse) or "to die" and "to cease to be among men" {inter homines esse desinere} as synonyms.

Hannah Arendt, The Human Condition (1958/1998)

Eriti viimasel ajal, kui ma juhtun netis lugema eesti inimeste kommentaare - ei, ei, mitte neid ammugi kurikuulsaid Delfi omasid, vaid lausa oma pärisnimede alt kirjutajate näputööd kasvõi FBs - naasen mõtteis üha sagedamini Bulgakovi tõlgendusele Jeesuse ehk Ješua viims'test eluhetkeist. Ješua seisukoht, nimelt, on vankumatu. Kui Rooma prokuraator temalt lõpuks pärib, et kas ta tõesti kõiki "headeks inimesteks" tituleerib, vastab Ješua kindlameelselt: "Kõiki, kurje inimesi pole olemas." Pilatusele sai siinkohal selgeks, et on vastamisi nõdra- või lihtsameelsega, kellele kontseptsioon loomupärasest või eluvintsutustest johtuvast kurjusest (a la tsentuurio Marcus "Rotitapja") jääbki üdini adumatuks. Lõpuni välja. Tema peas valmis plaan lihtsast mehest võib-olla et ise kasu lõigata, toimetada ta oma residentsi ja säästa ta nõnda surmast. Ent siis selgus tagatipuks, et Ješua siiras ('eluvõõras') idealismis ei puudunud ka oma, otsekui vääramatud, ohumärgid. Pilatus sai teada, et oli ta ju jõudnud kõnesid pidada sellestki, kuidas "vana usu templid" hävinevad ning asemele kerkib uus, "tõe ja õigluse riik," kus mingisugust "võimu enam tarvis pole." (Bulgakov 1968: 31).

Siit alates oli Pilatus figuratiivselt käsist-jalust seotud. Öeldut heaks kiita mõistagi ei saanud ning kergem karistus ei tulnud ka enam kõne alla. Oma ametikohast tüdinuna polnud Pilatus aga südametu mees. Veidi hiljem püüdis ta kolmel korral kohaliku ülempreestri meelt muuta. Ja kolmel korral toonitati talle, et traditsiooni kohaselt vabakslastu pole steps mitte Ješua, lapsik nõdrameelne filosoof, vaid hoopiski üks mõrtsukas. Vägivallatud sõnavõtud, you see, imenduvad kaugemalegi, idanevad rahva meelel ja keelel ja võivad, lõppude lõpuks, päädida palju, palju enama, kui protestimiitingute ning kantslikõnedega. Vähemasti seda ülempreester ja tema kogukond kartsidki, lastes saatuslikul liistul just nimelt Ješuale langeda.

Ja kõik järgnev, nagu öelda tavatsetakse, on ajalugu. Pilatus aga teatavasti, kui lähtuda Bulgakovist, jäi oma osalust tehtus igaveseks kahetsema. Aegade lõpmatuseni ootas ta oma kuuvalguseviirgu, pääsemist ning andeksandi. Läbi Meistri andis Bulgakov talle selle võimaluse. Viimaks ometi sai ta oma piinast lahti lastud, vabastatud. Ja nii ta lõpuks läkski, üheskoos Ješua ja oma truu koeraga, kuukiirt mööda valguse poole. Kõrvuti mehega, kes - vaatamata oma surmale ja piinlemisele ristil - palus sellegipoolest kõrgematelt jõududelt oma (kaudse) mõrtsuka säästmist.


Väärtkirjandus on meieni toonud veel teisigi isetuid kaunishingi, kes ei sobitu niihästi sinna ajaloolisse hetke, kuhu nad elunema on pandud, ega nii mõneski mõttes sellessegi aega, kus nende elust-tegemistest parasjagu loetakse. Lugeja jaoks vahest eksisteerivadki sellised karakterid mingisuguses veidras temporaalses vaakumis, mille olematu tempus maalib detailse portree aja(stu)-transendentsest ideaal-inimesest, kelle aeg siin maamunal, puhtalt pragmaatiliselt võetuna, ilmselt iialgi ei saabu. Üks selliseid on näiteks Dostojevski nägemus "idioodist," ühest, nagu romaanis üks tegelasist määratleb, "naiivsest lapsest." Vürst Mõškin ühtaegu rõhub inimese parimale võimalikule loomusele, kuivõrd ka loodab, et sellesuunaline valik tegelikult ka langetatakse, ilma igasuguse tagamõtteta. 

Mõistagi ka tema eksib rängalt, lõpetades sealsamas raviasutuses, kust ta algselt Moskvasse saabus. 

Kahtlemata saaks sääraseid näiteid tuua veelgi, ja kindlasti ei päädiks see üritus üksnes kirjandusklassikaga. Selliseid teoseid on ju olemuslikult ilus lugeda. Neisse süüvides võid end tihtilugu leida ketserlikult(?) mõttelt, kuivõrd kaugel "reaalsusest" ikkagi ollakse. Kuid just see "elukaugus," see idealistlik otsikelu parima võimaliku inimese ainetel lugejaid just paelubki. 

Siit johtuvalt vahest polegi kummastav, kuivõrd kiirelt manifesteeruvad teatavad "käärid," või siis, uhkemalt väljendudes, leiab aset selge kognitiivne dissonants, kui säärane idealism saab üle kantud nn pärisellu. 

Me ju tegelikult pole head inimesed. See lihtsalt pole tasuv. Juhul kui me püüame, teame juba ette, et langeme laiema sootsiumi silmakortsutuse, või halvimal juhul, otsese viha alla. Ja see laiem sootsium, "enamus," soovib kõigi eelduste kohaselt lihtsalt olla. Teha tööd, jõuda koju, minna magama, ärgata, minna tööle, jõuda koju... rinse & repeat. Elu muutumatu mikrokosmos, vääramatu rütm, mis seda üleval hoiab. See kõik evib teatavat uinutavat, rahustavat kvaliteeti - tulevik pole ebakindel, ega vähimalgi määral ähmi põhjustav. Tulevik lihtsalt on. Sa tead, et ta on ja rohkemat polegi Su eluks vaja. Sul on oma, väljakujunenud konstruktsioon elust, elamisest ja inimestest ning Sa aktiivselt taas-konstrueerid seda igapäevaselt. Olgugi, et William Blake kirjutas kunagi, kuidas me peaks suutma "näha maailma liivateras ja taevast metsalilles," näib maailm olevat kuidagi liiatigi kauge kontsept, otsekui midagi sellist, millega peaksid tegelema kõik ülejäänud. Kõige parem oleks, kui sellega tegeleksid kõik need, kes on Sinu konstruktsiooniga ühildamatud. Tead küll, need kes väljaspoole jäävad. Sulle meeldib Su maatriks. Selles on hea olla. 

Kui viimati kirjutasin, kasutasin metafoorina laulupealt maha tulistatud varblast. Usutavasti kujunes sellest kujundist omamoodi "rosebud," millel vahest igaühe jaoks erinev tähendus oli. Ega minu jaoks oli ka. Kuid käesolevas kontekstis on mu tollane "varblane" suuresti sünonüümne Ješua fraasiga "hea inimene." Ehk teisisõnu, võtkem varblast analoogina ükssarvikule, kellesse küll ei usuta, ent kuna igasugune uskumine ipso facto õõnestab kehitavate usutemplite püsimajäämist, siis antakse endast parim, sageli üsnagi ennastunustaval moel, et see vähenegi jalge alla trampida.

Tahad pagulasi aidata? Raudselt oled sellisel juhul kellegi palgal, see on "bisnes," mida "tegelikult" tõsiselt ei võeta. Täidad mingisugust direktiivi, samas kui mingisugused ähmased hallid kardinalid irvitavad kusagil kardina taga endale põske. Üleüldsegi, kõik, mis sättumuslikku maatriksit eksitab, on potentsiaalselt hävituslike tagajärgedega. Ega Sa ei tea, Sul pole ka fakte, olgugi, et Sa neid teistelt nõuad, kuid lihtsam on ikkagi eeldada, et tulev ei saa mitte mingil võimalikul juhul olla kuidagigiviisi hea. Sest siis see ju enam pole "on," vaid on "tulev," ning tulev(ik) tekitab segadust, paneb Su mõtlema, lõhub rütmi. Lööb mõrad maatriksisse, mida Sa nii südilt kultiveerinud oled.

Oma viimases arvamusloos pagulaspoliitikast rakendas politoloog Oudekki Loone keskse sümbolina tiiki uppuvat last. Kui juhtud mööduma ning märkad üht väikest kaitsetut ilmakodanikku olelusvõitluses alla vandumas, siis mis on Sinu järgmine samm? Pillad Sa parasjagu näpus oleva kraami, riietud sealsamas lahti ning hüppad tiiki impromptu päästeretkele, lootes parimat? Või, hoopiski, jääd küll seisma, kuid teed pilguga kiired arvutused, mõistad, et tiigi sügavus pole sugugi eluohtlik, korjad portfelli või poekotid maast taas ülesse ning jalutad edasi, peas mõlkumas mõte, et küllap keegi teine möödamineja vast ikka aitab ja kui ka juhtub, et ei aita, siis ega tiik Sinu kalkulatsioonide kohaselt ju eluohtlik polnudki ning lapsele tulekski kasuks karm närv ning varane täiskasvanulus. Ega järeltulev elu ju midagi ei kingi. Varasuvine käre tiigivesi vastupidi just karastabki, vormides lapsest kiirkorras alfaisase (või oma kohta teadva alfaemase), kes teab, et esmatähtis on võtmine, rinnaga tee rajamine.

Muidugi ma praegu liialdan, sest Oudekki point oli just nimelt tiigi eluohtlikkus, kuid ega's seda nüansi naljalt ei aduks, kui keskenduksime üksnes kommentaaridele, mida tema artikkel (ja teised sellelaadsed, nt Hille Hanso kirjutis viimases Sirbis) FBs genereeris (sootuks rääkimata Delfi/EPLi jm kommentaaridest).

Kogu see krempel tõi mulle esimese asjana meelde ülikooli algusaastate kursuse eetika alustest, mida luges oma ala väidetav ekspert prof. Margit Sutrop. Ei oska öelda, kuivõrd veidrikuks see tõdemus mind muudab, kuid varasest ülikooliajast vahest "värvikaim" loengumälestus ongi see, kuidas prof. Sutrop pakkus Vanemuise ringauditooriumitäiele agaratele tudengitele lahendamiseks järgmist "eetilist dilemmat."

On kaks ristteed. Ühel ristmikul on maas nuttev väikelaps. Teisel väike kassipoeg. Kummagi ristmiku suunas kihutavad autod. Valik on Sinu - kumma Sa päästaksid kindlast surmast?

Prof. Sutropi jaoks näis see "valik" pigemini olevat üks tüütu sõnakõlks. Nimelt oli ta seisukohal, et Sa pead päästma nutva imiku. Mingisugunegi muu lahend oleks mõeldamatu ja, siit johtuvalt, ebaeetiline.
 
Mina isiklikult ei saa tänase päevani päris täpselt aru, kuidas on võimalik nii väita. Oleks ju kõige eetilisem ning moraalseim pakkuda pinnas mõlema päästmiseks, s.t. kultiveerida vastajaid rakendama elavat, moraalset, kujutlusvõimet, püüdmaks selgeks mõelda, millised võimalused parasjagu käepärast võiksid olla (naljatledes: nt kõne sõbrale). Aga nõuda sealsamas kategooriliselt, et vali üks kahest? Ja veel enamgi, et ühe valimine oleks justkui väärtuslikum? Siin näivad eetika- ja moraaliküsimused olevat juba tagapeeglis, asendatuna praktilise jumala mängimisega. 

Sellegipoolest arvan ma, et selle tõiga meenumine on mõneti märgilise tähtsusega, kuna paljuski peegeldub ka loetud kommentaaridest säärast kategoriseerimist. Kui mitte täielikult, siis kindlasti osaliselt.

Nii muunduski tagasiside eeskätt Oudekki arutlema kutsuvale, paljuski teoreetilisele käsitlusele pagulasteemadel ei millekski enamaks kui lainetena kaikuvaks teemavariatsiooniks. Aga mis meie lastest saab? (Propaganda!) Aga mis meie töökohtadest saab? (Propaganda!) Aga mis meist saab??? Meie. meie. meie.

Praegugi veel loen, et

tuleb leida põhjus ja see likvideerida, muidu paranemist ei toimu. Kes on nende sõdade taga? Kes viib Aafrika ja Lähis-Ida riikidesse "demokraatiat" pommide ja sõdadega. Eks see riik võtku ka pagulased enda ülalpidamisele.

Jah, tõepoolest. Ei saa just vastu vaielda, et teatud suurriikide sitasti varjatud demokraatialoori varjus on koloniaalpoliitika aastal 2015 veel vägagi "in." Samas on aga veidi lühinägelik nõnda sajatada ja samas kasutada bensiini, mille originaalallikaks on nafta; ja nafta pärast - nn behind the scenes - kogu see kurbmäng suuresti ju käibki. See ja suurriikide mehelik-militaristlikud, sorri, "demokraatiat toovad ja vabastavad" egod. Aga lahendus: ära siis autoga ka sõida, eks? Muidu annad Sinagi oma osa sellesse, et "paranemist ei toimu." Demand-supply, onju. Said ju idikad väited ritta, eks? Jep. Täpselt sama nürid kui see, mis mind nõnda mõtlema pani.

Muuseas, aga räägime faktidest.

Ameerika Ühendriigid on nt Somaali põgenikke vastu võtnud küll, aga ma arvu parem siin ei maini, kuna selles on rohkem numbrikohti kui 326-s ning ehk keegi lugejaist minestab. [Disclaimer: kliki linki omal vastutusel.]

Võrdluseks, eestlane hakkas väga hakkajalt välja rändma juba varakult ja tegi seda sealt alates - sageli olude sunnil - ka järjepidevalt. Juba 19. sajandil jõudis meist tervenisti 10-15 000 USAsse. Mitte 326. Isegi mitte 326 + pered + viiekümneviies nõbu Kapa Kohilast koos oma suguseltsiga. Vaid üle 10 000. Eks muidugi, alati võib ju argumenteerida, et küllap ikka võeti terved suguvõsad ühes. I dare you, do just that.

Ma muudest - võrreldavaist, pagulasteemalistest - rännetest parem ei räägigi. Lugege ise (väike vihje: ikka tuleb suurem arv kui 326 + pered/suguvõsa ja ikka võeti vastu). (Oh seda õudu, mida Rootsi põlisrahvas küll tundma pidi ja tõesti, sellist tsitadelli-rehepaplust ei võtaks isegi vastu, kui valida antaks.) Point on, et juba 1830nda aasta paiku võeti mingeid tegelinskeid kusagilt kaugelt Euroopa idapiiri august mõnusalt vastu. "Ameerika rahvus" (jah, ma tean, et paradoksaalne fraas, kuid for the sake of argument) polegi veel hukka saanud. Isegi sajand-kaks hiljem, uskumatu. Rääkimata Rootsist.

Aga teate, millist juttu need numbrid räägivad? Need "faktid," mida kõik "naiivse" pagulaspoliitika tulihingelised vastased järjepanu nõuavad. Need faktid räägivad sellest, et maatriksieestlane üksnes võtab. Mentaliteet on midagi umbes, et "maailm on minu austrikarp, ise püüan, ise söön, ise viskan ära!" Kuid kui oleks tarvis ka anda, käitub nagu Tõnisson, "no ei raatsi nagu, endalgi vähe teist."

Ja muidugi räägib see ka muist soodumustest, mida veel mõne kuu eest kergeusklikult ei arvanudki, et väikeses Eestis eksisteerib.

Hiljuti märkis Kaarel Tarand, et oma teataval varjatud kujul valitsuse arvamus "enamusest" (ja selle teatavaist esikõnelejaist) ju ei erinegi. Kui vaagida selle väite paikapidavust üksnes pildi abil Tsahknast Vao pagulaskeskuses, siis on tõesti edasised sõnad ja juurdlemised tarbetud.

Paistab, et lugulaulud positiivsest immigratsioonist ning aafriklaste eelsoodumusest kohe kindlasti valgeid naisi vägistada on oma töö teinud. Kaastunne, moraalne kujutlusvõime, kui adapteerida Ameerika kirjandusteadlase ja moraalifilosoofi Martha Nussbaumi (1992) terminit, mõistmaks Sinust vägagi eristuva inimese läbielamisi, loomulikult ei saagi sellises pinnases idaneda.

Naasegem lõpetuseks päises tsiteeritud Hannah Arendti juurde. Sealsamas toob ta veel kõneka paralleeli Piiblist, Esimesest Moosese raamatust, kus - ehkki erinevad evangeeliumid tõlgendavad kirjapandut erinevalt - seisab, et "Male and female created He them" (Arendt 1958/1998: 8). Arendt viitab siin seega tõlgendusvõimalusele, et Jumal mitte ei loonud Meest ("the man") ning naist, hiljem, tema "küljeluust," vaid tema loomisteoks oli nemad.

Ehk teisisõnu, oma seitsmendal loomispäeval pani ta aluse "inimtegevuse konditsiooni paljususele [plurality], kuna kõik me oleme sama, see tähendab, [me kõik oleme] inimesed, [ja me oleme seda] sellisel moel, et keegi pole kunagi samasugune kellegi teisega, kes on elanud, elab või saab elama" (ibid.). Sellele vaatamata tingib "inimseisundi," Arendti kohaselt, teiste kohalolu. Läbi ühtsete ning ühiste tegevuste, läbi "konsistentse teiste kohalolu," saab inimelu kui selline võimalikuks. Igaüks saab olema läbi - ning tingib - teise. Vastasel juhul, s.t. siis, kui "töötatakse, toodetakse ja ehitatakse maailma, milles elunetakse üksnes omaette," hoiatab Arendt,

kaotakse see eriline inimlik kvaliteet ja ollakse pigem Jumal - muidugi mitte Looja kui selline, aga jumalik demiurg, nagu teda kirjeldas Platon ühes oma müütidest.
(ibid.: 22)