Sai just Oscar’ite šõu kaetud, kell juba vägapalju, nii et pikka juttu ma ei tee. Ega üldiselt pole tarvilikki, kuna laias laastus kulges kõik oodatud rada. Suurimad tõsised üllatused: 1) White Ribbon’i ja/või The Prophet’i kaotus, 2) Bullock’i võit.
Aga.
Tegelikult tahtsin ma paar sõna kirjutada puhtalt seepärast, et öelda, kes viimasena naerab, naerab paremini! Säh sulle nüüd kõigi aegade parimat filmi, Cameroni-onu! HA-HA-HA. Kaks kujukest vist saidki, isegi saundi ei antud. Kuid oled ju meelelahutaja ning tegid nõnda palju raha, muu ei tohikski ju oluline olla? onju? ega ju?
Ojaa. Ehkki järjest nähes, kuidas Hurt Locker järk-järgult asju endale korjas, juba eeldasin, et ega siit Avatar’ile head nahka ei saa, on siiski veel praegugi, kirjutades, pagana hea tunne sees. Eeskätt seetõttu, et eile vist juhtusin lugema üht ootlikku kirjutist Oscar’i šõu teemadel, mille lõpus ilutses üks “asjalik” kommentaar, mis teatas, et Akadeemiat võib pidada täielikult kõrbenuks ning põhjaläinuks, juhul kui Parimat Filmi ei anta sellele asjale, mis on kõigi aegade vaadatuim. Mina selles poindis loogikat küll ei kohta, aga lohutavad patsutused minu poolt sellele vaesele inimesele teele. Ega ta vist tulevikus auhinnagaala vastu huvi ei tunne. Mina aga küll. Pärast äsjanähtut õlmitseb lootus endiselt, et ehk oli aasta 2008 lõpptulemus siiski vaid noh, kogemata, you know.
___________________
Foto: Kathryn Bigelow jt, Hurt Locker’i cast/crew. VLC snapshot, erakogu.
