Paistab, et käes on päramine moment tibakeseks organisatoorseks mõtiskluseks, vähemasti, mis puudutab minu enda hingerahu. Seega, pärast hüpet juba pikemalt…
On siililegi selge, et lähimineviku näitel olen ma küllaltki harvaks postitajaks jäänud. Ilmselt on selleks kenake hulk põhjuseid, aga hiljuti hakkasin tahtmatult üht neist ajendeist esiplaanile sikutama. Mainisin spontaansust seetõttu, et senimaani otsisin ma toimuvale bloogamisikaldusele põhjendust pigem omaenese õlmitseva laiskusrüü voltide vahelt. Kuid ei. See, mis mind õigupoolest alateadlikult distantseerib ning muusugust tegevust otsima kannustab, on tegelikult huvi. Ja arusaadavalt ei osunda ma siinkohal üldsegi mitte iseendale. Tavapilgu eest varjul püsivad ninjaskillzid on mulle juba mõnda aega luureinformatsiooni kuhjanud ning põhimõtteline järeldus, mille ma lõpuks tegema olen pidanud, on see, et ega siinkirjutaja mõttearenduste loetavus eriti mägesid kõigutav just pole. Ja seda asjaolu ei tohiks siinkohal võtta eriliselt negatiivses võtmes. Ehkki igat inimhinge susib vähemalt mingilgi tasandil tagant sihuke egoistlik tahe, mis lausa nõuab maavärinjalikku huvi enda isiku ja selle tegemiste vastu, olen ma tegelikult suisa rahul, et, ütleme, regulaarsem lugejaskond on relatiivselt haleväike. Või okei, võib-olla pole ka päris rahul, aga mul pole kindlasti mingit soovi lisalugejaid päevakajaliste või muude sarnaste teemadega enesele hoorata, et saadav statistline pilt suu avali ning kõrvad lukku ajaks. Tõtt-öelda oli see üks lihtsamini artikuleeritavaid põhjuseid, miks ma paar päeva tagasi blog.tr.ee-st jalga lasin (inimesed tavatsevad kiruda “kollast ajakirjandust”, aga näivad ise olevat sedavõrd hullemad, et lausa hirm hakkab).
Igatahes… nende paari lugija käest, kes justkui tunduvad oma virtuaalset näolappi siinmailregulaarsemal pinnal näitavat, sooviksingi ma küsida, et mis edasi? Ja paluks, vähemasti ühekordse ime(loo) raamides, omi seisukohti ka lähemalt vokaliseerida. Arusaadav, et ühe eestlase jaoks nõuab kommenteerimine tõsimeelselt sügavat eneseületust (ja uskuge mind, isegi mina pole ses’ suhtes mingisugune reeglit kinnitav erand), aga kasvõi ainsamal korral võiks ju neil metafoorsetel seintel puruneda lasta. Ahjaa. Küsimust “mis edasi?” mõtlen ma antud kontekstis sellisena, et kuivõrd keegi üldse teatud TV-üllitiste episoodipõhistest ülevaatlikest artlustest/tõlgendustest huvitet’ on? Praegusel hetkel on teadupärast käsitluse all Joss Whedon’i FIREFLY, mille järjekordse episoodi “revjüüga” olen juba jubepikalt viivitanud, kuid selge see, et Whedon’i looming pole just igaühe jaoks. Aga ei taha ju kord alustatut katki ka jätta, või mis? Aga see selleks. Endiselt olen ma avatud ka ettepanekutele ses’ suhtes, mis puutub näiteks konkreetsete telesarjade/minisarjade vaatamist&käsitamist. Kindlasti peaks leiduma midagi, mida keegi soovitada oskaks ning mis, kui siinkohal lootusrikkalt ohata, kulmineeruks ehk kahepoolseima diskussiooniga, mitte ainüksi minu targutustega. Muidugi, kui silmas pidada, et jälgin küllaltki koletut hulka TV-maastikult pärinevat, on mul endalgi teatav hulk materjali välja pakkuda, aga vaid isekeskis käsitööd, millest keegi vabalt huvitet’ki ei pruugi olla, ei soovi ma ka päris teha. Aga võib-olla ma lihtsalt unistan. Filmidega on muidugi omaette teema. Nende puhul on tegemist tervikutega ning tahtmise/võimaluse korral saab ikka-jälle midagi lähemalt puudutatud. Aga rohkem sooviksin ma mingisugust perioodilist väljakutset. Ja nimelt sellist, mida ka kellegiga jagada saaks. Ent nagu juba viidatud, täiesti võimalik, et ma olen lihtsalt liialt sinisilmselt lootusrikas.
Lõpetuseks: kui reaktsioon käesolevale postitusele on sarnane kõigi eelnenutega, tasub silmas pidada, et, nagu öeldakse, vaikus tavatseb kõnelda tuhat sõna. Ning neist sõnust pole mul raske tõmmata omi järeldusi.
5 comments:
Firefly kohta käivaid arutelusid loeks hea meelega edasi. Olen kõrva taha pannud päris mitu asja, mida varem 3 kordsel sarja vaatamisel polnud märganud. Analüüse iga osa kohta tahaks ka edaspidi lugeda. Firefly on elu ja elu on Firefly, ütles ta sügavmõttelisel häälel.
Suurepärane! Minus hakkas juba sihuke vägisi ketserlik mõte kuju võtma, et võib-olla olen ma oma FIREFLY-armastuses sootuks üksipäini.
Paslik oleks siinkohal siis ka vabandada, kuna viimasest sarjateemalisest "revjüüst" on juba peaaegu, et tugev kuu möödas.
Kuid käesoleva nädalavahetuse jooksul saab see viga heastatud ning peatselt peaks mul üht-teist kuuenda episoodi - "Our Mrs. Reynolds" - kohta ka lugemisvalmis olema.
Firefly fänne leidub nii filmi-kui muidublogijate seas päris palju. Esimese ropsuga nimetaks kohe Soprano ja LiveForThisi. Arvan, et sarja vaatajad loeksid sinu kirjatükke küll huviga. Vähemalt mina loen. Mida pikem vahe kirjutiste vahel, seda rammusam tuleb järgmine:D
Hiljuti hakkasin lugema ja olin positiivselt üllatunud Firefly arutlustest. Nagu Spellboundki, olen minagi Fireflyd mitmeid kordi uuesti vaadanud ja seeria on ja jääb mu lemmikuks.
Siinseid kirjutisi sarja kohta on huvitav lugeda ja sama on ka filmide puhul.
Aga mis sarju sa ise jälgid, kui neid nii palju on?
@Live: Väga tore kuulda, et huvitav!
[quote]Aga mis sarju sa ise jälgid, kui neid nii palju on?[/quote]
Oh, appikene. Neid tõesti on omajagu ning päris kõike ei maksaks ilmselt ette loetlema hakata ka. Aga mõningad näited: "Homicide. Life on the Street." (äsja lõpetasin avahooaja), "Epitafios", "Generation Kill", "The Sopranos" (kolmas hooaeg parasjagu käsil ning ei, ma ei valeta), "Joan of Arcadia", "Studio 60 on Sunset Strip", "Veronica Mars"; ka üht-teist komöödiamailt, näiteks tõmbasin hiljuti joone alla "The Office"-i briti versiooni esmahooajale, ka paar teist hetkel käsil ... aga need kõik juba lõppenud kraamist. Hoian silma peal ka hetkel jooksvail asjuil, nagu "Mad Men", (täna jätkuv) Whedon'i "Dollhouse", "Supernatural", ilmselt väiksema entusiasmiga ka "Dexter", kui see oma värske hooajaga pühapäeval naaseb, ja üht-teist veel ...
See va nimekiri on küllaltki hirmutav, sest ülalnimetatu üldsegi mitte kõik, pigem läbilõige. Aga vahest piisav :)
Post a Comment