Muidugi on teatav areaal reality auhindu Emmy’de juures olnud juba küllaltki pika perioodi vältel – nt parim reality võistlusprogramm vmt (vastandudes seega Gloobustele, mis vähemasti veel praegu väärtustavad kunsti), kuid alates eelmisest aastast tundus algavat sehuke häbelik nina-ees esiletungimine, mis esiti ilmnes läinud korra õhtujuhtide tagasihoidlikust lausungist a la “me oleme nõnda kaua olnud televisioonimaailma võõraslapsed, aga nüüd oleme meiegi siin koos teiega” (ja eelkõige tulenes sellest, et alates möödunud aastast on lisadunud ka eraldi auhind, nimelt reality show juht) , kuni selle-aastase Emmy etenduseni, kus oli tegelikult terve sektsioon reality’le pühendet’.
Muidugi auhindu oli seal vaid kaks, aga oma “oskusi” suudeti ikkagi demostreerida kasvõi mingisuguse tantsunumbrigagi. Et ikka näidata, ja sealjuures mõjuvamalt kui aasta eest, et me eksisteerime endiselt ning murrame peale. Loomulikult on mõistetav, mispärast CBS – kelle kanda sel korral live ülekanne oli – just taolise tee valis. Esmalt komöödia, mis ausalt öeldes tundus küll neelavat lõviosa tervest üritusest, aga siis vaatasin ma kella… Seejärel reality ning variabiilsus ehk hilisõhtused talk-show’d ning komöödiasaated ning siis viimaks, kõige lõpuks, perioodiks, mis tundus küll vältavat ehk ainult 15-20 minutit, draama. Kõigepealt minisarjad ning TV-filmid ning seejärel, õhtu lõpetuseks, draamasarjadega seonduv (pluss parim komöödiasari, mida samuti viimaseks hoiti). Idee sehukse teostuse taga leian mina isiklikult olevat kahetise. On selge, et nn parimad palad jäetakse alati lõppu ning kasvõi Gloobustegi puhul on nii ka talitatud. Kuid kogu seda eelnevalt läbimõeldud ning paikasätitud etendust lõpuni jälgides ei suutnud ma endalt maha raputada tunnet, et mõneti suudeti kõigele vaatamata auhinnašõu olulisemat osa häbitult trivialiseerida. Ja miks? Selleks, et “keskmisel” USA pööblil huvitavam jälgida oleks, sest on ju palju räägitud sellest, et auhinnad näivad minevat “niššišõudele”, millest tavapärane ameeriklane halligi ei tea. (Ja vähemasti esmapilgul näibki selline lähenemine “boonuspunkte” toovat, kuna kolmetunnine ülekanne suutis lõpuni püsida 10 kuni 14M vaatajate ning keskelt läbi 4.0 18-34 demo juures. Oh jah.)
Autasud iseenesest väga ülevoolavaid üllatusmomente ei tekitanud. Oli rõõm näha, et MAD MEN järjekordseltki parima draamasarja tunnustuse koju viis, samas kui MAD MEN’i Jon Hamm’i seekordne meespeaosast ilmajäämine polnud eriti rusuv, kuna võitjaks osutus teine ülejäänud nominentidest ilmselgelt peajagu kõrgemal seisev Bryan Cranston (BREAKING BAD). Justnimetet’ sarja meeskõrvalosa Aaron Paul’ile oleks tegelikult Emmy’t soovinud, ent absoluutselt ei saa vastu vaielda Michael Emerson’i võidule, kes teadupärast mängib LOST’is Ben Linus’t ja polegi tegelikult veel siiani oma suurepärase rolli eest Emmy’t koju viinud. Ühes kogu ürituse südamlikuimas vastuvõtukõnes sõnas Emerson, et antud hetkel elaks ta justkui läbi karakterinäitleja unistust. Ta nentis, et ühel päeval lendas ta Hawaiile, et sooritada lihtsalt üht tühipaljast külalisnäitleja rolli ja nüüd, neli aastat hiljem, on sellest kujunenud tema eluroll. Kuldsed sõnad, need.
Selles, et DAMAGES’i staar Glenn Close naispeaosa Emmy’i võidab, polnud kasvõi hetkeks kahtlusekübetki. Ja kuigi Emerson’i võit meeskõrvalosa puhul Paul’i ees oli, vaatamata Paul’i poolt kehastatud Jesse võrratule osatäitmisele BREAKING BAD’i teise hooaja kestel, vägagi rahuldav, jäi naispeaosa puhul siiski üht-teist sisemiselt nõglitsema, kuna Elisabeth Moss’i Peggy MAD MEN’is – eriti, mis puutub episoodi, mille näitlejatar Emmy hääletajatele esitas (teise hooaja finaaljagu) – oli sedavõrd ennastkoguvalt brilljantne, et oleks ju võinud siiski võita. Aga nagu Paul’ki, oli ka Moss noorem tegija vanemate ning väidetavalt kogenenumate palliplatsil.
Mis puutub komöödiasse, olen mina ses’ suhtes veel suhteliselt roheline (pluss tee, mis tahad, aga minu maitsemeel ei kannataks iialgi laugh-track’iga komöödiaid jälgida, kõigil loogilistel põhjustel…), aga siiski oli rõõm näha, et praeguseks katkestatud Bryan Fuller’i pärli PUSHING DAISIES Kristin Chenoweth komöödiasarja naiskõrvalosa Emmy võitis. Ja ehkki Tina Fey’l jäi seekordselt, kergelt harjumatul kombel, komöödia naispeaosa Emmy saamata, võitis 30 ROCK siiski nii parima stsenaariumi kategoorias kui saavutades lõpuks taaskordselt ka parima komöödiasarja tiitli.
Stsenaariumi osa oli muidugi mõlema žanri, nii draama kui ka komöödia puhul, raudne haare vastavalt MAD MEN’i ning 30 ROCK’i käes, kuna kumbki lubas endaga võistlema vaid ainumalt ühe teise sarja stsenaarumi (ühel juhul LOST’i viienda hooaja finaal ning teisel juhul episood FLIGHT OF THE CONCHORDS’i teise hooaja tagumisest poolest).
Nagu tavaliselt, oli muidugi ka vihastama ajavaid momente. Värvikaim neist see, et järjekordselt osati THE WIRE’i visionäär David Simon kogu täielikkuses eemale lükata. Režii ja stsenaarium minisarja eest, samavõrd ka autasu minisarja eest üleüldse, mehelt absoluutselt rööviti. Samavõrd nagu ka Michael Rymer’i režii suurepärase BATTLESTAR GALACTICA kolmeosalise finaali eest. Viimatimainitud draamasarja režii auhind anti hoopis ER’i kulminatsiooni taga seisnud tüübile. Aga see on iseenesest juba omaette jutt, kuna on ammust ajast selge, et Ameerika mistahes “akadeemiad”, olgu nendeks siis Emmy’de või kasvõi ka Oscar’ite oma, ei malda sci-fi’d eriti seedida, mistõttu tavajuhul arvatakse parim olevat ses’ suhtes lihtsalt pea liiva alla peita ning kõike seonduvat pedantse hoolsusega ignoreerida. Mis teha, lolle ei künta, ega külvata, need…
Aga kuna salamisi on ligihiilinud juba minu mõistes öö ning valdava osa ülejäänud elanikkonna meelest ilmselt varajane hommik, panengi ma siinkohal oma jutuvadale punkti. Kõige lõpuks võib öelda, et oli meeldiv kaasa elada nii mitmegi näitleja siirale rõõmule, mille tõi kaasa värvikate oskuste näitamisest tingitud auhindade saavutamine.
______
Fotol: Matthew Weiner ja MAD MEN’i cast. VLC snapshot, erakogu.
No comments:
Post a Comment