Black Books, “Cooking the Books”: Kuidas küpsetada veatut komöödiat?

Kahtlemata ei mäleta seda enam keegi, kuid kergelt rohkem kui aasta tagasi juhtus sedapsi, et ma oma esialgseist kirjutamisplaanidest kõrvale hiilisin (duh!), leides end äkitselt mõtteid mõlgutamas millestki, millele ikka küllaltki juhuslikult peale sattusin. Ja nõnda nägidki ilmavalgust seitse postitust Reece Shearsmith’i ning Steve Pemberton’i omanäolise vürtsiga PSYCHOVILLE'ist (millest, btw, selle aasta lõpu poole eeldatavalt peaks eetrisse ilmuma ühekordne special ning tuleval aastal juba teine hooaeg). Ja mis seal salata, näikse, et midagi analoogset on sündimas nüüdki – arvestades, et peaksin praegu kirjutama hoopis teatavaist muist asjust. Ma ei oskagi öelda, ju pole lausa valusalt rõhuv ja silmnähtav kaootilisus “avaliku blogi” juures see kõige sümpaatsem karakteristik, kuid paraku olen ma alati loova mõtlemisruumi perspektiivist sügavalt spontaanne sell olnud. Igaaatahes…

Esmalt hirmlühidalt nipet-näpet eellugu. Juba vististi teist või vahest ka kolmandat suve on mul tavaks saanud teatavate vaatamis-valikute korraldamine nö vanema kraami hulgast, mis põhimõtteliselt minu jaoks pole vana, per se, sest on veel nii mõndagi, mida mul senini mahti vaadata pole olnud. Säherduse selekteerimisega olin ametis nüüdki ning nii mitmegi muu teleüllitise hulgas langes mu subjektiivne kaalukauss Dylan Moran’i BLACK BOOKSi kasuks, mis, väga mitte-üllatuslikult pärineb äsjamöödunud aastakümne (või just-lõppeva – minu silmis on see endiselt puhas perspektiiviküsimus) algupoolelt. Paljuga ma vist ei eksi, kui ütlen, et enamik mu – ilmselgelt rohkem maailma näinud – tuttavatest on “Books”-i miskil hetkel kui mitte taevalik õndsussära silmis süvitsi kiitnud, siis vähemasti sellest vihjamisi-mainivalt juttu teinud. Ja muidugi on alati kõigile mõistetamatuks jäänud, mispärast mina asjaga veel kursis pole.

Vastust sellele ei maksaks üldsegi kaugelt otsida. Kuni “Psychoville”-ini olin telekomöödiate vallas ikka eriliselt süütu. Seejärel asusin end järk-järgult harima ja, tõsi küll, võtsin esipuhku ette jänkimaa analoogseid teleüllitisi. Hell, mul on “Arrested Development” pooleli, juba SEE räägib ju enda eest, või mis?!

Ühtlasi tunnistan ma ka, et vaevlesin ikka äraütlemata kaua pealispindsete eelarvamuste kitsendav-piiravas võrgus. Ja kuigi ka nüüd eelistan ma puhtesteetilises mõttes pigem ehk laugh-track’i puudumist, ei välista selle olemasolu üldsegi seda oluliseimat tõika – võimet nautida tõeliselt hästi kirjutatud huumorit ning ca 22 minuti vältel edasi antud perfektselt üles ehitatud narratiivi. Muuseas, veel hiljuti seisnes mu peamine hüpotees seoses “naeruribaga” selles, et “ma ei taha ju, et minu eest naerdakse!!!”. Nigunii (!) naeran mina hoopis teiste “kohtade” peal, olin ma veendunud. Nojah, osalt on seegi tõsi. Kuid mis siis, kui summutatud naerukaja meelest unu’b ja sa avastad end ühel hetkel tõepoolest kaasa naermast? Ja täiesti siiralt kohe, puhtast südamest? I kid you not. Taolisel juhul võib puänt küll laugh-track’i kui “kohanäitaja” poolt kätte viidatud olla, kuid sinu perspektiivist on see muundunud millekski isiklikumaks – millekski, mille sisu oleks nagu vormiülene. Ja mis seal salata, vähemasti “Books”-i avaepisood mõjus mulle justament sellisena. Ja teatavad puändikohad näivad naerupahvakut esile kutsuvat veel järgnevailgi päevil pärast esmakordset vaatamist – ja seda ei juhtu komöödiamail minuga just tihti, ütleme nii.

Ja ma väidaksin (ja mõistagi kõike muud kui eksperdina), et ehkki küll BLACK BOOKSi “Cooking the Books” pole esimene laugh-track’iga komöödiasarja pilootosa, mida mul võimalus näha on olnud, paistavad avajao 22 minutit(*) oma humoristlikult tabavuselt silma kindlakäelise järjepidevusega ning peamiste naljade resultaadid on oma teostuselt ühtaegu jalustrabavalt kaunid oma lihtsuses kui teisalt sundimatud ning loomulikud hetkeljutustatava narratiivi internaalset loogikat arvestades. Ühesõnaga, pärast hüpet olete teretulnud osa saama mõningaist mu (hoiatus: suhteliselt pikkadest) mõtteavaldustest, mis puudutavad “Books”-i debüüthooaja avaepisoodi “Cooking the Books”…

(*)Ja tuleb mul siinkohal jällekord kirjasõnasse valada see mõttetükike, mis mul alati telekomöödiat jälgides peas ringi põrkab: Komöödiakirjutajad on ikka pagana geeniused oma oskuses vastavat materjali kompaktselt ning koherentselt ikka vägagi lühikesse ajaperioodi mahutada. Selle 20+ minuti jooksul lihtsalt pole hetkekski hingetõmbeaega! 

“Oh! Skinheads! Perfect!”

- Bernard Black

___

“The Little Book of Calm is lodged between the small intestine and the pancreas. If it rotates a centimetre left, you’ll be dead in seconds.”

- Doctor

___

“Add a dab of lavender to milk, leave town with an orange and pretend you’re laughing at it.”

- Manny Bianco

BLACK BOOKS – mille põhistsenaristiks ning ühtlasi ka nimitegelaseks on Dylan Moran – jooksis britimaa televisioonis kolme hooaja kestel aastail 2000-2004. Moran’iga – kes täidab sügavast tööpõlgurist raamatupoe omaniku, Bernard Black’i, rolli – liituvad veel Bill Bailey raamatupidajaametit pidava kontorirotist Manny Bianco'na ning Tamsin Greig läheduses asuva (träni)poepidaja Fran’ina. Puhtalt pilootjao põhjal ütleksin selle olevat veatu näitlejakaadri (kellele lisanduvad ka hästi valitud külalisnäitlejad), mis paneb vägisi mõtteid mõlgutama ses’ suunas, et kuigi brittide “The Office” imporditi eduliselt jänkidele söödavasse formaati, sealjuures algupärandile omast tonaalsust oskuslikult säilitades, on Moran’i “Books”-is varjul midagi säärast, mis igasuguse võimaliku “kloonimispüüu” juba eos vaigistaks ja selle vaieldamatult ka hukule määraks. Oma vaatamisega olen veel liigagi algpunktis, et seda distinktiivset erisust puhtalt sürrealistliku huumori arvele kirjutada, kuid pole kahtlustki, et sihuksel suunal on siin etendada märkimisväärt’ roll.

“Cooking” – kirjutatud kahasse Dylan Moran’i ning Graham Linehan’i poolt (režii sealjuures viimatimainitult & Nick Wood’ilt) - iseenesest on raamitud võluvasse ekspositsiooni, mis on kätketud kolme peamisse süžeeliini, mis viimaks filigraanse peensustajuga üheks lõimitakse. Kuid sellest mõnevõrra hiljem. Esmalt oleks kuritegu kõrvale hiilida kõnealuse episoodi avastseenist, mis näitlikustab õigupoolest minimalistlikul kujul, otsekui “pihupesal”, meie peategelast iseloomustavat tüdimust, tülgastust ning jälestust tõtt-öelda kõige vastu, mis kasvõi pelga silmapiirivirvendusena kusagil pilkases kauguses meenutaks tööd. Ei, scratch that. Kui midagi töölaadset Bernard’i ohustamas on, ta lausa antropomorfitseerub olemuslikuks tüdimuseks. Teisisõnu, kui sina mõtiskled juhuslikult oma tahtmatusest mingisugusel tööl sarvist haarata, Bernard manifesteerub.
.
Moran’i absoluutselt võrratu komöödialane rütmitaju ei jäta kahtlusevarjugi, et Bernard Black teeks parema meelega midagi hoopis muud, ent on see-eest sunnitud kahetsusväärsel kombel vähemalt kuni pärastlõunani seedima oma poodi külastavaid kliente. Muidugi kliendidki pole süütud inglid. “Books”-i suurepärase algus-akordi eest vastutab siinkohal ühe säherduse “kliendihärra” ja Bernard’i dialoog. Nimelt on esimesele Dickens’i kogutud teosed poeriiulilt silma hakanud, kuid ei paku talle mitte niivõrd huvi väärt kirjandus kui selline, vaid teadmine, kas raamatud ikka on “tõelises” nahkköites, kuna sellisel juhul sobiksid nad peatselt majja osteva sofaga. Dickens on tõeline küll, jah, pareerib Bernard, kuid klient nõuab veendunud oma, kuna tema majas olevat kõik tõeline. Nii pakub ta ostu eest 200 naela. Seepeale küsib tusane Black - kes põhimõtteliselt mehest juba enne tüdineda jõudis, kui too suu avas - kas need naelad ikka nahkköites on, sest vastasel juhul ei sobiks nad tema rahakotiga.

Ja rikas nagu “Books”-i algus on, praktiliselt samast situatsioonist kasvavad välja ka kaks kolmest peamisest “Cooking”-u süžeeliinist: Bernard’i ülepea kasvavad probleemid mõistetamatu maksumaailmaga ning Manny, kes äkitselt Bernard’i raamatupoodi sisse sajab ning Väikest Rahuraamatut(**) nõuab, mis meest nähtavasti oma hirmnaljakate (meie jaoks) tarkuseteradega (mis teda aga hämmastaval kombel tõepoolest rahustavad, pakkudes nõnda mitmeidki tasemel füüsilise huumoriga hetki) ebameeldival töökohal vee peal hoiab.

(**)Ja see ka on, ilma naljata, tõepoolest väike. Bernard, muidugi, ei tea sihukesest raamatust midagi ning pakub ülinärvilisele Manny’le esialgu umbropsu teoseid nii tankide kui ka karjumise ajaloost. 

Päeva ainus äritehing sooritatud, ajab Bernard Black aga ruupori ja tolmuharja abiga rahva poest välja ning siirdub oma raamatupidaja jutule. Esmalt põikab ta aga sisse kõrvalpoest (ma vähemalt eeldan, et need kaks asuvad lähestikku), paludes Fran’i – kes parajasti veidraid, ümaraid asjandusi lahti pakib, millest igaühe keskele jääb veel ka mingisugune torujas moodustis - vahepeal tema poel silma peal hoida. Kuigi Moran, Bailey ja Greig tunnistavad debüüthooaja DVD-l sisalduvas kommentaaris, et võrreldes ülejäänuga võisid äsjamainit’ ümara asjapulgaga seonduvad naljad välja kukkuda mannetumalt, vaidleksin ma ise õieti sellele vastu, kuid minu mõtteist seoses “Cooking”-u kolmanda peamise süžeeliiniga juba edaspidi.

“Books”-i nn pilootosa, “Cooking the Books”(***), sisaldab minu jaoks harukordselt palju vaat et ikoonseid situatsioone ning üks säherdustest esirinnas olevaist on kindlasti see, kui mees selgitab oma suht-koht “nurgatagusele” raamatupidajale Nick Voleur’ile (ka – nagu kommentaarist selgub – stand-up koomikuna üles astunud Tony Bluto) spetsiifilist mehhaanikat oma “arhiveerimissüsteemi” taga. Kõukides oma mantli taskuõnarustest välja aegadest unustatud ja paljuski kortsunud tšekke, selgitab Bernard tüdinud ilmel viskit lonksavale Nick’ile, et on “see nädal”, mis on “väga äsjane” ja kõik teised ajad. Kuid missugust konkreetset intervalli siis need “teised” katavad, pärib Nick. Ma ei tea, ma pole Imenaine!, kostab vastus.

(***)Pealkiri, mis  iseenesest on siis ka mitmetähenduslik, märkides nii Bernard’i ebakonventsionaalselt ebamaist maksude arhiveerimise viisi; tema raamatupidaja ilmset pahuksisolekut seadusandlike võimudega; ja viimaks vihjates ka Bernard’i sisemisele otsesõnu “(ära)küpsemisele”, mida töö tegemine maksudega jändamine temas tekitab. 

Nimelt selgub, et ehkki Nick oli küll soovitanud Bernard’il oma “stiili” muuta, on viimane ses’ suhtes küllaltki visa. Olgu, kuidas on, pikem selleteemaline arutelu kahe mehe vahel saab häiritud, kuna esmalt saab nurga-raamatupidaja kõne oma sekretärilt – misjärel ta kähku ühe paberi purustajasse saadab – ja teeb seejärel ka ise akna kaudu (!) vehkat. Ja enne kui Bernard midagi taibatagi jõuab, ujub Nick’i väike kontor politseist ja detektiividest, kes, igakordselt seejuures Bernard’i ehmatades, “korvist lahkunud kassile” – nagu siis Nick Voleur’i koodnimi kuulukse – siva akna kaudu järgnevad.

Kuna Bernard’i raamatupidajast saab “põgenik”, on Black sunnitud üüratu vastumeelsuse saatel maksudega tegelemise enda kaela peale võtma. Et liigagi mõistetamatu sõnavaraga tüütusest kasvõi mõnekski hetkeks pääseda, on Bernard valmis põhimõtteliselt kõigeks, milleks – võiks usutavasti väita - “kaine mõistusega”, tavapärane inimene ehk poleks. Nii korrastab ta aukartustäratavasse mäkke, kui siinkohal Moran’i et al audiokommentaari uskuda, kogunisti 121 sokipaari ning kõige tipuks avab avasüli ukse ka Jehoova Tunnistajatele, neid – viimaste üllatuseks ja ehmatuseks – lahkesti sisse paludes. Kord – ja ilmselt esimest korda üldse - “siseruumis” istet võtnuna on usukuulutajad (kelle osatäitjad, nagu kommentaarist selgub, olla vennad) edasise suhtes kohmetuses, sest, nagu nad nendivad, senini pole nad pidanud “nii kaugele ette mõtlema”. Kuid peagi vestlevad kõik nad üheskoos “parimaist” Džii-sus’e(****)-teemalistest lugudest, misjärel ilmneb, et tavapärane ukse-nina-all-kinni-löömise tehnika on eeldatavad piibliteadmised vägisi unustustehõlma surunud (kui neid, muidugi, üleüldse kunagi oli).

(****)Hirmnaljakas rõhuasetus, mille vürts kaheldamatult kirjasõnas kaduma läheb.

Põhjus, mispärast minu jaoks isiklikult see eelkirjeldet’ Jehoova Tunnistajate alaliin sedavõrd naljakas näis, peitub eeskätt kõnealuse narratiivi nn lõpp-põimingus. Kui Bernard, samavõrd napsisena kui noored usujupidki, mehed viimaks oma teed saadab, mainib ta mööda minnes, et nad ka edaspidi teretulnud on. Ning “Cooking”-u eelviimases stseenis nad naasevadki, nagu tellitult. Kuid mitmete sündmuste – millest lähemalt juba alljärgnevalt – tagajärjena tuleb neile ust avama üleni valges haiglahõlstis Manny, üüratu pikad juuksed õlgadeni lehvimas. Piiblivendade ülim ehma-karjatus ning järgnev põgenemine – ja mõistagi Manny arusaamatuses näoilme – on sedavõrd FANTASTILISELT NALJAKAS, et isegi justament selle stseeni taas-vaatamine (või lihtsalt mõeldes selle peale), ilma episoodi enda kontekstita, paneb mind iga jumala kord naerma pahvatama. Ja ega seda saagi sõnades edasi anda – ergo, käesoleva lõigu külgedelt vt pilte, olge head. Kuid nagu möönsid kommentaaris osatäitjadki, tegemist oli lihtsalt sedavõrd kauni lõpplahendiga eelnenud “Jeesuse-juttudele”.

Aga mis siis Manny’ga ikkagi juhtus? Nimelt õnnestus tal Väike Rahuraamat ühes “käntsakatest supiga” alla neelata, lõpetades nõnda haiglas, kus Martin Freeman’i*****) poolt kehastatud arst tutvustab Manny’le röntgenpilte uurides kaht võimalikku, õnnetusest johtuvat, tulemit. Ühel juhul oleks mehel surm silmaga näha, teisel puhul võib ta aga elada “kümme aastat, ühe aasta, kes seda teab”. Ka järgneval päeval lubatud opp pakub õnnestusprotsendiks vaid 30, mistõttu lõppkokkuvõttes Manny vägagi ehmatanult omapäi jääb. Ja siin tuleb juba mängu “Books”-ile omane sürrealism, sest järgmisel hommikul leiab arst eest mitte otseselt Manny, vaid antropomorfitseerunud “õnneküpsise” ehk siis sõna otses mõttes rahuvalgust eviva Manny, kes näib nüüdsest inimestega kontakteeruvat ainuüksi suvalisi “rahu-lauseid” verbaliseerides. Nii lahkubki ta viimaks “Gloria” saatel haiglast, lõpetades Bernard’i raamatupoe vahetus läheduses.

(*****)Freeman’it, muuseas, võib selle aastanumbri sees näha vististi – kui mu mälu mind alt ei vea, siis “Doctor Who” Steven Moffati käe alt valminud – kaasajastatud Sherlock Holmes’i versioonis, kus tal on kanda doktor Watson’i roll.

Raamatupoe juures satub õndsailmeline ning valgustet’ Manny aga üle tee logeleva skinhead’i-kolmiku (suurepärane casting siinkohal, muideks) huviorbiiti, kes ta “õu, karvane!” hõikega enda juurde käsutavad. Otse loomulikult jagab Manny oma ammendamatuid teadmisi nendegagi (vt nt kolmas tsitaat ülalt), kuid lõppeks virutatakse mees tagasi surelike maailma, kus ta avastab end teadmata põhjusel eriti vihase kiilaka haardest. Bernard samal ajal, olles eelnevalt avastanud võimaluse maksudega õiendamisest füüsilise vigastuse korral kõrvale hiilida, markeerib poes punase huulepulgaga oma rannet, valmistudes seda maha saagima (ja olles varemalt püüdnud ka naela kätte lüüa, ent ebaõnnestunult), aga märkab järsku aknast skinhead’e ja tuiskab rõõmsas lootusrikkuses uksest välja. Järgnev situatsioon Bernard’i ja skinhead’idega, kus viimased meest absoluutselt hindamatute näoilmetega kuulavad, hetkekski ise suumulku paotamata, on minu jaoks vaieldamatult teine “Cooking”-u konkurentsitu lemmikosa, kuna Bernard’i “monoloogiread” on lihtsalt geniaalsed, tuues Bernard’i jaoks kaasa ainsa võimaliku, ja ka soovitud, lõpplahendi – vinge peksu, millest üüratult tänulik Manny ta viimaks üles turgutab, pakkudes end tegelema nii “elupäästja” raamatupidamisega kui nõustudes valmistama ka singivõileiba (KURGIGA!).

Ja viimaks, nagu ma eespool mööda minnes mainisin, Fran’i-keskne süžeeliin, kus naine ikka ja jälle juurdleb ümmarguse asjanduse võimaliku tähenduse ning funktsiooni üle, seotakse “Cooking”-u lõpus igati sobilikult ka ülejäänud narratiivsete liinidega, kui Manny tegevuse tagajärjel ilmneb, et “võlts-tiss” – milleks üks Bernard’i poe klientidest selle asjanduse mõni hetk varemalt ristinud oli – on sisuliselt midagi äärmiselt ebaproportsionaalse välgumihkli laadset: ümarat osa keerates tekib torujalt väljaulatuvasse otsa tuleleek. Fran’i arusaav karjatus, mis pahaaimamatuid Bernard’i ja Manny’t tõsiselt ehmatab, on paslik vahend “Books”-i pilootosale joone alla tõmbamiseks, kuna tegelikult võimaldab see kolmel kesksel süžeeliinil mitte üksnes ühtseks suubuda, vaid loob ühe distinktiivse hetke ajel piisavalt viljaka pinnase ka “Books”-i peamiste karakterite jutustuslikuks kokkusaamiseks, mis pakatab dünaamilisusest ning loomupärasest orgaanilisusest. Ja isegi kui  “kosmilise leegiheitjaga” seonduvad naljad jäid kahtlemata alla kõrgemale pilotaažile, mida pakkus muu, sammus selle liini olemasolu kui selline sisse tabava teeraja, kuna ilma säherduse ületähtsustamata narratiivse haripunktina oleks ehk olulisim – vähemasti avaepioodi järgselt - “Books”-i juures hoomamatuks jäänud: nimelt Moran’i loometöö hunnitu oskus käia väljamõõdetult tagasihoidlikku ning mitte hetkekski ülepaisutatud sammu ühel vägagi peenel jutustuslikul köiel, kus vähimgi eksisamm saatuslikuks võib osutuda.

On omajagu hämmastav, kuivõrd suuteline on “Books” püsimaks ilma ühegi taktivahetuse või äkilise rõhutamiseta sellises nõnda rahustavas ja hurmavas tugevalt absurdihõngulises huumoriruumis, kaikudes oma pealetükkimatu võluvusega meeles veel päevi hiljemgi. Jääb vaid loota (ja ilmselt mitte asjatult), et “Cooking”-us esilduv tonaalsus säilib probleemitult ka edaspidi.


Kuna olen algatuseks jahvatanud juba rohkem kui küll, siis praeguseks korraks liigume kiirelt mõne lisa-punkti manu:

• Arusaadavalt ei saa ülaltoodud tekstis puudutada päris kõike, mistõttu mainiks siinkohal ära ühe oivalise situatsiooni füüsilist komöödiat, kus Manny, jäädes vahele ülemusele selja taga näo tegemisega, on seeläbi sunnitud sama näoilmega ka üht telefonikõnet vastu võtma. Ehkki sellest, kuidas kõnealune stseen filmitud on, tabab selle hetke ära vahest ehk vaevu-vaevu, mainib Bill Bailey kommentaaris, et ta olla naerma pahvatamist läbi raskuste tagasi hoida suutnud.

•  Ja kui kõigiti õnnestunud füüsilisest komöödiast veel rääkida, ei saa üle ega ümber ka Manny kähinahäälsest ringihüppamisest, kui ta ülemusele selgitada üritab, et neelas just Väikese Rahuraamatu alla.

• Siia veel üks tõik Bill Bailey’st Manny’ina. “Cooking”-u kommentaaris teevad nad nimelt juttu, et vähemasti teatud perioodi filmimisest olla Bailey külmetuse käes vaevelnud, nii et kui jälgida hästi-hästi tähelepanelikult stseeni haiglas, kus Manny tohtrit ootab, võib kergelt märgata mehe nohuselt helkivat nina.

• Kuigi Fran’i “sünnituspartneri” alaliinile ei leidnudki ma tekstis sobilikku kohta ja terviknarratiivi perspektiivist polegi see ilmselt ka eriti oluline, mainiks ma siiski ära kommentaarist selgunu – nimelt Fran’i sõbranna vägagi rase väljanägemine olevat saavutet’ sellesama ümmarguse “välgumihkli” abil, millest ülal juttu sai tehtud.

• Kui Rahu-Manny haiglast raamatupoe poole jalutab, täidab ta rahuga nii haukuva koera kui alarmi all kriiskava auto. Mitte, et see midagi üllatavat oleks, kuid kõnealuse episoodi DVD-kommentaaris saab samuti ära mainitud, et kummagi stseeni ajal oli vastavalt koera treener teises tänava otsas käsklusi jagamas ning inimene autopõrandal vajalikul hetkel alarmi välja lülitamas. 

• Ja last but not least, Bernard’i “kviitungijakk” = teh cool.

__________________
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Tony Bluto (Nick Voleur); 2)  & 3) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & politseinikud / Tony Bluto (Nick Voleur); 4) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Tony Bluto (Nick Voleur); 5) ja 6) Eamonn O'Neill (Jehovah's Witness #1) & James O'Neill (Jehovah's Witness #2); 7) ja 8) Bill Bailey (Manny Bianco); 9), 10) ja 11) skinhead'id, kellest üht kehastab Dominic Carter (pildil 10 Bill Bailey seljaga); 12) ja 13) Bill Bailey (Manny Bianco). VLC snapshots, erakogu.