“And it’s the only voice you hear… the only voice you want to hear. And you belong to it.”- Lila Tourney___But you need to stop running.”- Frank Lundy
Tõik, mis DEXTER’i teise hooaja kolmanda episoodi – juhivprodutsent/stsenarist Melissa Rosenberg’i poolt kirjutatud “An Inconvenient Lie” – oma eelkäijaist minu silmis kõrgemale pedestaalikohale kergitab, johtub sellest, et NA koosolekud näikse Dex’i jaoks otsekui orgaaniliselt sobilikud olema. Nagu nähtu meile järjepidevalt mõista annab, veeretab Dexter päevi õhtusse valelikus konstruktis, eba-ilmas, mille ta on enda jaoks pindmise normaliteedi saavutamiseks ajapikku struktureerinud. Jah, kannab ta isegi permanentset võlskusemaski, kuid ka kõik see, mis teda ümbritseb – pereelu, korralik töökoht, kolleegide austus – pole midagi reaalsemat mitmekesistest lavatoendeist, mida ta väsimatult enese ümber kuhjanud on. Kuid lõppude lõpuks – kõigi esialgsete “kasvuraskuste” resultaadina - kord NA-s pulti seisnuna säärase olemusliku võltskuse elutähtsus hägustub – osaliselt, vähemalt.
Esiti pole koosolekutest osavõtt Dex’i jaoks midagi tõsiselt võetavat. Ta küll teeb selles, tema silmis igavaloomulises tsirkuses, kaasa, ent ainuüksi seetõttu, et Rita juures edaspidigi heas kirjas püsida. Ent suutmatus hingega asja kallal olla toob kaasa vaid paratamatu tagasilöögi, kui mees koosolekult enneaegselt minema tormab ning uustulnuka žetooni kaasa võtmata jätab. Nii üritab Dex veel teiselgi korral, nõustudes vastumeelselt, vastselt kätte jagatud žetoon pihus, ennast tutvustamagi – nagu värskele tulijale kombeks. Kuid tema huulilt ei page muud kui uued valed, uued üldsõnalised jamad. Don’t bullshit the bullshitter. Tema pilgud ristuvad ühe hetke ajel Lila Tourney’ga (kelle rollis võib näha võrratut, ja käesoleval juhul rabavalt sensuaalset, Jaime Murray’t) ja Dex – vahest alates sest’ momendist – mõistab isegi oma sõnade häbitust. Tema võltskus ei sobi sinna, sel pole kohta selles kinnises kogukonnas, kus pärisnime ütlemine võib-olla tõesti kohustuslik polegi, kuid kus see-eest väärtustatakse enamgi veel vääramatut ausust. Ja mõistagi on see Dexter’i jaoks raske, kuna tõeliselt, kohe päris tõeliselt aus, on ta oma elu jooksul olnud ju vaid üheainsa inimese – oma kasuisa Harry’ga.
Lila näeb koheselt “Bob”-i udutamisest läbi. Kust sa selle alla laadisid, addict.com’ist?, usutleb ta Dex’i hiljem – valeliku enesetutvustuse teemal - NA kõrval asuvas kohvikus kohvitassi taga. Ühtlasi jätkab äsjanimetet’ stseenis Lila peatselt ka monoloogiga, mis iseenesest ehk polekski sedavõrd mõjuv, kuid Murray võimas töö muudab selle konkurentsitult “Lie” narratiivseks haripunktiks. Naise jutustustus “vari-minast”,
sellest igirõhuvast sosistajast, kelle sunduslikud sõnad hetkekski kõrvust kaikumast ei väsi – see hääl, mis sind igaveseks endaga ühte köidab, see, mille meeldevalda sa tahes-tahtmata kogutäielikkuses kuulud – esialgu tegelikult hirmutab Dexter’it. Intuineerib ta ju kiirelt, mida Lila silmas peab (ja laiendatuna ehk ka terve NA kogukond). On ju mehel endalgi “selle” kohta mäletatavasti oma määratlus - “sünge kaasreisija”. Nägemata Lila’s – või kasvõi kogu NA kogukonnas kui sellises – võimalikku mõistjat, arusaajat, adub ta esmalt ainuüksi ohtu. Ohtu, et seekord, seekord on keegi tema tõelisele Minale liiatigi lähedale jõudnud, lausa väljakannatamatult lähedale. Ja ta ei suuda seda taluda, näidates koju jõudes Rita’le küll uustulnuka žetooni, kuid püüdes naist tulutult veenda, et säärane koht pole siiski tema jaoks, et ta on võimeline probleemidega omaette toime tulema. Rita arusaadavalt aga seda seisukohta ei jaga ning saadab ta minema.Kuid, olles eelnevalt täitnud oma “kaasreisija” küllastumata isu tapjast autodiileri näol, kes jahib üksielavaid naisi, naaseb Dex NA-sse, tehes nüüd aususes juba kannapöörde. Mitte päris täieliku, mõistagi. Kuid vaieldamatult taolise, mida ta iialgi varem teha pole söandanud. Dex’ile avanes nimelt võimalus, läbi suurepärase metafoorse sõnavara, ometigi kord rääkida kõigist neist tundmusist, mis tal sisimas ringi keerlevad. Tõsi, muidugi ta valetas, raamides oma sõnu sellisesse vormi, mida NA-kaaslased temalt eeldasid, kuid ühtaegu Dexter ka AVAS ennast. Ja seda polnud senini veel kordagi juhtunud, v.a teadupoolest Harry’ga. Ehk teisisõnu, otseselt tema “sünge kaasreisija” ei ühti küll ülejäänute oma(dega), kuid tee selleni on õigupoolest jagatav. Ja see fakt võimaldas tal, põhimõtteliselt esimest korda elus, verbaliseerida need süvitsikaevunud tundmused iseenda kohta. (Ja, oh boy, kus Michael C. Hall õunis seda monoloogi).
Ta on mees, kes on tavatsenud maha salata inimeseks olemist. Mees, kes ei suuda end tavakonventsioonidele tuginedes võib-olla et defineeridagi. Ta on keegi, keda tihtilugu otsekui juhiks keegi teine, mistõttu tema võtab sealjuures vastuvaidlematult sisse tagumise istekoha. Kuid ometigi, kas pole see teadmus iseendast kui mitte-inimesest, kui eba-inimesest ainumalt silmapete, konstrueeritud illusioon, mida “kaasreisija” talle ikka ja jälle väsimatult ette söödab, küsib Dex nüüd esmakordselt valjult ning mitte enam omaenese peas.
Siinkohal tasub naasta autokaupmees Roger Hicks’i (Don McManus) - värskeim Dex’i noa alla langenu – juurde, kes teise tapjana tegelikult, vähemalt teatud tasandil, mõistab Dex’i. Nii ei valmistanudki talle raskusi soravalt ridade vahelt lugeda, ja nähes Dex’i varemalt otsusekindlalt pigem perele mõeldud autot ostmas, ei läinud tal kaua, et vajalikke paralleele tõmmata. Hoolimine pole mehest tegelikult kuhugile kadunud, väitis ta surmaeelselt ju Dexter’ile. Võiks öelda, et see pole ehk lihtsalt niivõrd eksplitsiitselt esil, vaid figureerib pigemini kusagil pinna all, otsides väljapääsu. Ja nii ongi mask, mis Dex’i ülejäänud maailmast eraldab, pragunema hakanud ja selle vaevumärgatavaist mikrolõhedest immitsevad tema vaatevälja needsamad “lavatoed”, mis senini olid mõeldud tühipaljaste abinõudena eesmärgi saavutamiseks, kuid mis nüüd hakkavad ehk tasapisi transformeeruma “ühendusteks”, nagu Dexter isegi välja pakub. Taoline expromptu eneseavamine, oma sisimaste mõtete verbaliseerimine mõjub Dex’ile sedavõrd vabastavalt, et toimunu järelmõjud üllatavad teda ennastki. Ei maksaks ehk mainidagi, et ootamatu panuse lisab ka “inimverekoera” Doakes’i reaktsioon, kes, jälitanuna Dex’i NA koosolekule, viimaks oma peas 1+1 kokku paneb ning oma senise sõimukotist kolleegi vahest isegi kerge tunnustusenoodi saatel – viimase täielikuks hämmelduseks, kuivõrd kerge mehest lahti saamine tegelikult oli - omapäi jätab.
Samal ajal on aga Deb’il käed-jalad tööd täis seoses jaoskonna üle ujutanud inimestega, kes kõik – kasvõi õhkõrnast lootusekiirest kannustatuna – omi kadunuid võimudele välja pakkuma on tulnud. Kui Lundy operatiivrühm välja kuulutatakse (kuhu kuuluvad Deb, Angel & Masuka), annabki asjalik eriagent Deb’ile koheselt ülesandeks jaoskonda voorinud inimeste küsitlemise. Kuid vähemasti esialgu näikse Debra millekski sääraseks küll vale inimene olevat. Individuaalsed tragöödiad, mis igas järgnevas inimeses naisele vastu vaatavad, rusuvad teda, veel enamgi seetõttu, et tema endagi läbielamised on veel sedavõrd värsked. Nii tunneb ta end trööstitusse uppumas, ent Lundy on visa talle veel päästerõngast viskamast – s.t täita koheselt Deb’i palve ta operatiivrühmast välja arvata ning keegi teine asemele otsida. Ta ütleb küll, et vaatab, mida teha annab, kuid soovitab Deb’il senikaua intervjuudega jätkata. Ja kuigi Deb küll proovib, kuulates järjekordset leinavat ema, on ta võimetu end säherdusest kibedast, pidevrõhuvast valust läbi närima. Nii on ta sunnitud jällekord Lundy juurde naasma, kus naine põhimõtteliselt oma palvet kordab, nentides, et viimatisest küsimisest on juba ööpäev möödas ja kaheldamatult tahaks iga võmm jaoskonnas tema magusat positsiooni endale. Kuid päevinäinud eriagendile jääb
selline vajadus mõistmatuks, kuna Deb’i eneseõigustust - nagu ühine minevik sarimõrtsukaga peaks ta hetkeltoimuvast otsekui välistama – näeb mees teistsuguseis varjundeis. Seal, kus Deb näeb üdini hirmutavaid varje, mida targem unustada ning eneses alla suruda oleks, näeb elunäinud eriagent Lundy ellujääjat, keda tiivustab tugevus ning tahtejõud, inimestel, kel tuleks oma võika kogemuse eest mitte jätkuvalt ära pageda, vaid sellega silmitsi seista, seda seeläbi uurimise huvides ka ära kasutades. Ja Deb pole rumal, ta mõistab öeldud sõnade vajalikkust ning ehkki Lundy mainib küll mokaotsast, et kui naine ka intervjuusid lõpetades operatiivrühmast lahkuda soovib, võimaldab ta selle, on Deb tegelikult juba otsustanud – maksu, mis maksab – mitte alla anda. Ja nii ei lähegi kaua, kuniks värske pealehakkamisega Debra komistabki mustrile, mida Lundy senini edutult avastada on püüdnud – juba kaks kadunud isikut, keda omaksed taga otsimas on käinud, on teadaolevalt vangis viibinud. Asjad on liikuma lükatud. Ja mitte just Dexter’i jaoks soodsas suunas.Veel miskit nipet-näpet:
- Kuigi see ei jää jaoskonna suhteliselt värskele ülemusinnale üldsegi fuck-up’i haripunktiks, oli siiski tema selleks, kes massilise koguse murelikke inimesi oma kolleegidele jalgu saatis. Käesoleval juhul johtus kõik sellest, et ühele reporterile kiirintervjuud andes oli naine sedavõrd omas mullis, et vastas praktiliselt seda, mida sülg suhu tõi. Õnneks ei lähe enam kaua, “See-Through”-s saab see ülearune ala-süžee ometigi ammendatud – kuidas täpselt ja mida mina sellest kõigest arvan, sellest juba äsjanimetet’ episoodi arutelu juures.
- Ehkki eespool otseselt sellest mahti juttu teha polnud, peaks informatsioonitäpsuse huvides ära märkima ka välimorgi olemasolu, kuhu – Masuka taktikepi all – kuhjatakse vetesügavusest päästetud inimjäsemed, keda seejärel võigaste pusletükkidena kokku panema asutakse.
- Kapten Matthews’ki on Pasquale’-probleemist haisu ninna saanud ning pärib viimaks Maria’lt aru, olgugi, et – arvestades eks-ülemuse kibeteravat reaktsiooni – oleks paslikum olnud ehk sootuks küsimata jätta.
- Dexter’i ja Frank Lundy esimene lähem kohtumine – ainsaiks kaaslasiks jäänused Harry Koodi resultaatidest.
Fotod: 1) Michael C. Hall (Dexter Morgan); 2) Jaime Murray (Lila Tournay); 3) Jennifer Carpenter (Debra Morgan). VLC snapshots, erakogu.
No comments:
Post a Comment