Nädalaid enne, kui ma ise kõnealust filmi vaatama jõudsin (mis juhtus siis t2na, esikap2eval), jäi silma erinevaid hoiakuid, hüüdlauseid jmt, nt nagu "bright american farce" ning "smart movie about stupid people". Film ise "reklaamib" end läbi lause "Intelligence is relative".
Ega ühelegi neist variantidest vastu vaielda polegi võimalik, kui päris aus olla. Kui pärast "No country"-t keegi vast isegi kahtles vendade Coenite hingesügavusest tuleneva suunitluse paikapidavuses, ei tohiks nüüd selles enam mingisugust küsimustki olla. Ja antud juhul ei maksa kindlasti mitte valesti aru saada - No country oli fantastiline film, üks neist viimas(t)e aasta(te) "koorest", mis vast ühe käe sõrmedel üles saab lugeda. Ja ega sealtki coenesque huumor puudu ei olnud, mis sest, et ilmselt ei tulnud see nende sulest. Aga "Põlemist" vaadates mõistsin ma (lõpuks?), mida tähendab kutsumus. Kutsumus kui selline tähendab eelkõige seda, et midagi kirjutades ning seejärel lavastades paned sa sellesse tükike iseend, see "miski", mis koorub lõpuks liikuvaks pildiks, pärinedes sinu enese hingest. Ja just täpselt see leidis aset antud juhul. Film otsekui kumaks läbi vendade Coenite "mina". "Mina", mille raskuskese asetseb eelkõige targas komöödias.
Aga see selleks. Coenitel on äärmiselt elegantne oskus luua karaktereid, kes oma erinevate lolluste ja/või tegemiste/tegemajätmiste summana satuvad hämmastavatesse olukordadesse (Fargo, Big Lebowski). Samal ajal pole sellised shüzheed kunagi keerulised per se, ega ilmselt tohikski olla, taolise suunitluse puhul. Sümbolistlikus mõttes võiks tõdeda, et dimensionaalse keerulikkuse loovad tegelased enese ümber ise, stsenaristi/lavastaja ülesandeks jääb ainult vastava olukorra välja mõtlemine.
Antud juhul on olukorraks endise luureanalüütiku memuaaridega CD, mille kogemata avastab üks treeningsaali "Hardbodies" töötajatest kusagil riietusruumis maas vedelemas. Seejärel asuvad kaks sealset töötajat, Chad ning Linda, memuaaride autorilt raha välja pressima. Lindal, muide, on raha vaja umbes nelja erineva iluoperatsiooni jaoks, kuna "tugevates kehades" tööl olles ei taha temagi "lõtv" olla. McDormand on selles rollis fantastiline, tuues unu'nd mälestused seoses Fargo'ga uuesti eessagarasse. Chadi kehastab Pitt, kes on tõepoolest kogu filmi konkurentsitu staar, nagu paljud juba enne mindki tõdenud on. Kuigi tema etteaste jääb omamoodi üürikeseks, on tema portree ajudeta kehakulturnikust, kes kraanivee peale suud krimpsutab, vapustav. Isiklikult ma ei uskunud, et Bradil on annet mängida geniaalset komöödiarolli. Anna andeks, Brad, teine kord ma ei kahtle! Muide, kuigi see käib kõigi filmide kohta, paistab olevat justkui kirjutamata reegel, et komöödiale annab võrratu cast sedavõrd palju juurde. Iga väiksemgi episoodiline tegelaskuju, mis ülimalt hästi välja mängitud on, mõjub võrratult. Parimad näited oleksid võib-olla tüüp, kes CD memuaaridega leidis; ja kelle ainukeseks etteasteks jäi ühe lause mõnikordne kordamine erinevates variatsioonides - "it was lying there. on the floor", "it was lying there., "it was lying there... on the floor. There" jne, samavõrd nagu ka CIA ülemus, kelle osaks jäi mängida äärmiselt häiritud inimese rolli, kes juhtumisi isegi ei tea, mispärast ta häiritud on. Nagu öeldud, oli kogu cast äärmiselt hea ning kõigist lihtsalt pole mõtet pikemalt rääkida (kuigi justkui võiks: Clooney, Swinton), aga Pitti kõrval oli teiseks särajaks kindlasti Malkovich. Oma rolliga suutis ta kinolinale tuua samaaegselt koomilise kui ka traagilise toore raevu, mis tabab korraga töötuks jäänud inimest, kellel ei lasta pealt näha ilma põhjuseta rahulikult eluga edasi minna.
Coenite kliimaks ei suuda loomulikult läbi ajada laipadeta, aga antud juhul ei mõjunud surmad justkui surmadena per se, vaid kui teema lõpetus, kogu selle "clusterfucki" lahutamatu kaaslane, olnu "coda". Ja kuigi hetkeks, mil ekraani täitsid lõputiitrid, võis vaatajat isegi vallata tunne, et midagi tarka justkui ei toimunudki, on see siiski pigem üks eksitav uitmõte.
Coenid suutsid jällekord, satiirilise allegooria kõrgessentsis püsides, näidata, kuivõrd hirmutav on maailm, kus lisaks rumalatele inimestele eksisteerib ka pime ning rumal sihikindlus, mis nende tegusid tagant kihutab.
No comments:
Post a Comment