5/6/15

Põlistatusest ja põlastamisest

Käesoleva nädala koidik tõi - nagu parimatel päevadel ikka - varahommikuse päikesesira ning entusiastliku linnulaulu akna taga. Hetkeks oli rõõmu, tõelist rõõmu varakevadise looduse (t)ärkamisest. Kuid siis, järsku, kärgatas üks pauk. Teate küll, sellist seest õõnsakstegevat tüüpi, mis tekitab, nagu öelda tavatsetakse, "klombi kurku." Vahest oli see seletatav sellise äkilise hirmutundega, mida ehk koheselt ei mõistnudki täielikult verbaliseerida. Selline 'süda aimas halba' tunne. Ent siis linnulaul vakatas. Varblane aknalaual potsatas elutuna juba kasvama asunud murulehtedele ning sel momendil ma viimaks hoomasin juhtunut.

Rohelusest, päikesepaistest ning ilmsüütuist, laulda nautlevaist varblasepoistest mu aknataguses ruumis polnud väärilist vastast jõuga sisse murdvale maailmale, väidetavalt vabale maailmale, demokraatiale, mis armastab järjepanu rõhutada, kuivõrd oluline roll tema püsimajäämisel on sõna- ja mõttevabadusel. Jah, tõepoolest, näib olevat üdini taunitav antud tõika kuidagiviisigi vaidlustada. Sõna- ja mõttevabadusel on kaheldamatult hindamatu väärtus, kuid on tal ka hind? Saaks talle omistada nn hea maitse piirid (nagu inimestele meeldib tihtilugu väita seoses mistahes kunstivormidega), mille ületamine, või, millega vähemal-rohkemal määral sihilikult flirtimine tooks kaasa omamoodi vastandreaktsiooni, kus seesamunegi "vabadus" retroaktiivselt õõnestub?

Viimased nädalad (ja nädalapäevad) on eesti rahvale tutvustanud mitmesuguseid hakkajaid, teadjaid, ülimalt reljeefse väljenduslaadiga suleseppi. Küll on täiendatud meie ajaloolisi teadmisi ("Varasemalt rändasid neisse kolme riiki [ --USA/Kanada/Austraalia] välja valged eurooplased, keda «uuel maal» midagi head ei oodanud. Tuli endale ise relvaga teed rajada ja kõike nullist alustada. Kes läbi lõid olid parimad ning selle mentaliteedi ja genofondiga pandi alus õitsengule. See oli positiivne immigratsioon." - G. Kirsberg Vabaerakonnast (28.04.2015, Postimees)),

küll otsekui tõsiasjalikult mööndud, et isegi nadi elu seal Tallinna "vene linnaosades" tõotab peatselt assortiid lisajubedusi ("Lasnamäel õhtuti jalutades (ilmselt ei julgekski siis enam keegi oma jalga tänavale tõsta) ei kõnniks vastu mitte vene noored, kelle dressidel kirjas: «Россия», vaid moslemid, kes ilusat valgenahalist tütarlast nähes teatud tagamõttega plaani haudma hakkaks; ning endise naabritüdruku «Koerapolka» asemel kõlaks viis korda päevas jorisemisi Meka suunas. Nimelt levib Aafrika mandril uskumus, et AIDSist on võimalik vabaneda, vägistades valget naist. Juba praegu on Eesti HIVi levimuselt number üks Euroopas." - S. P. Pukk, "Sinisest Äratusest" (3.05.2015, go figure jälle PM).

Teate, mille poolest Eesti Euroopas veel #1 on? Nagu äsjane sotsiaalse arengu indeksi uuring tõdeb, olla Eesti immigrandiküsimuses üks maailma sallimatuimaid riike. Põhjust ei pea muidugi just tikutulega otsima, preili Pukk juba vihjas ära. Ikka need kuradi venelased, eksole. Elavad siin juba mitmeid sugupõlvi, on okupandid, keelt ära õppida ei viitsi, muutkui kõnetavad Sind oma peremeeskeeles ja ära nad raisad, sisserännanu pojad ja muu kaader, ka ei tiku. Muutkui aga elavad meie maal, söövad meie rukkist küpsetatud leiba ja valivad ainult ja alati Savisaart. No ei lähe nii ju mitte.

Aastate eest keskkoolis olin kohustatud (väga-väga) algtasemel vene keelt õppima. Õnneks kestis asi ühe semestri, sest oleks kauem väldanud, oleks õpetaja minuga sellegi meelerahunatukese minetanud, mis talle muidu alles jäi. Sain armust nelja, sest elementaarse, pähe õpitud lookese kodukesest ja koerakesest sain hädaga ära pursitud, kuid eelneva kogemuspagasi valguses kirjutama mind ei pandudki. "Rääkida Sa oskad, kuid kirjutamine on täiesti sussid püsti." Vahepeal on ca 10 aastat mööda saanud, kuid mäletan neid sõnu siiamaani. Tõtt-öelda, veidi nagu häbi on. (Seda enam, et keegi kunagi nagunii ei usu, et kuidas ma siis vene keelt ei oska. Vene nimi, kamoon.)

Tõe huvides olgu öeldud, et ega ma rääkida ikka ei oska küll, mõningaid sõnu tean ehk, kui väga vaja. Aru aga saan. Lapsepõlveaegsete vene keelde dubleeritud seebikate tõttu. Seega, kui tänaval liginetakse ning küsitakse vene keeli, et kus on see või see tänav või et mis kell on, saan ma aru küll, aga vastata oskan üksnes, et "nje gavarjuu pa russkije." Mõni küsib siis eesti keeles üle, vahel täiesti korrektselt, mõni tõepoolest "umbkeelselt," mõni kehitab lihtsalt õlgu ja läheb edasi. Ma siis kehitan ka õlgu, küll keegi teine aitab, mis parata.

Võõrkeele õppimine pole just lust ja lillepidu ning üldiselt pole keel miskit sellist, mis otsekui maagiaga inimestele külge pookub (iseäranis vanematele). Võidakse tõesti isegi aastaid väisata va sedasama võõrkeelset keskkonda, kuid ei näkka, mis sa teed. Vene pensionärid, kes ammu-ammu enne Eesti iseseisvumist juba siia elunesid, vahest tõepoolest ei räägi puhtast kiusust. Et noh, vaata, ma tegelikult oskan küll, aga vot nimelt, Sa okupeeritud eestlaseniru, ei räägi. Selleks, et siis saad Sa jälle minna ja tuttavatele kohvilaua taga sajatada, et kuradi tibla, küsis kella vales keeles, käigu ära Putini juurde, seal parem (for real?)

Aga ehk on ta kellegi vanaema, või, liiatigi, kellegi vana-vanaema ja see "keegi" (ja omakorda tema vanemad) räägib/räägivad täiesti vabalt eesti keelt? Vb on nad aastaid hoolikalt õppinud, vb omandanud oskuse puhtalt vastavas keskkonnas eksisteerimise teel (mina olen nt inglise k. korralikul tasemel õppinud aasta ülikoolis ja keegi pole veel kobisenud, et keel sakib ja ing. k. dissertatsiooni mõte mata kohe maha) - ühesõnaga, iga inimene on erinev, eksole. Mu point on, et ühe (või ka mitme) põhjal ei saa ju sildistada kõiki, ja hullem veel, sootuks nende väljasaatmist (minemist) nõuda. Siis jääks ju keegi emata, keegi teine vanaemata. Inimene on sihuke loom, kes eluneb - ja areneb - relatsioonis teistega, oma pere ja suguseltsiga, sammuke laiemalt sõprade ja tuttavatega, ja veel mastaapsemaltki, osisena ühiskonnast.

Ma ei osundanud "pere[dele] ja suguseltsi[dele]" just umbropsu. Teatud FB lõimudest kõlas mitme päeva eest läbi, kuivõrd jube see ikka on, et vaata, tead, üks venelane "lõugas mu akna all vene keeles." Tõepoolest, maailma lõpp as we know it. See kuradi venelane rääkis võib-olla oma sõprade, võib-olla oma perega ja julges seda teha oma emakeeles. Aga Sinu sensibiilsus sai hoobi, otsekui nokaudi, millest enam toibuda ei suuda. Kui suudad, järelikult pole ikka see õige eestlane. Sest õige eestlane vihkab igasugust venelast, vaadakem kasvõi, mida FB Uudiseid Ukrainast grupi iga viimsegi kui postituse alla koguneb. "Õiged helmed," vaat mis. Liiatigi, õige eestlane ei tuleks selle pealegi, et venelas(t)e nähes vene keelt rääkida. Oi ei, need venekeelsete dressikirjetega tüübid on ju okupandid ja peremeesrahvas, täiesti pohhui, kas neid häirib või ei. Kulubki ära, kurat. Pidid nad tulemasündima siia.

Jah, üsnagi introvertse inimesena meeldib mullegi "oma mull," kuhu aeg-ajalt mitte kedagi lasta ning pomiseda vaid iseette, nagu saabumatut kuuvalgusviirgu ning Ješuat ootav Pilatus. Aga pikemas (ja laiemas) perspektiivis see ju ei päde. Andkem endale ikka puhthumaanselt aru, eksole.

Aga aitab neist venelastest. Nad ongi pigem juba kahanenud eelroaks, mida tüdinenud pilgul mäludes jõuab lihtsalt järeltulev point värvikamalt koju. Räägime hoopis sellest, et juba õige pea jõuavad meieni afkrikaanimoslemhordid, kes Tallinna vene mägede venelased kas välja söövad või õpetavad ühiselt "ilusaid valgeid [eesti] tütarlapsi" vägistama, sest, noh, mõjub tervisele hästi. Rasside ja rahvuste segamine on väär (seda enam, et as per Kirsberg/Duke topeltkombo, "must" lihtsalt on lollim noh), kõik peaksid olema omaette (mäletate, kuidas Madison intervjuus tõdes, et Keenia "rahvusriigi" vastu pole tal midagi, senikaua kuni see Keenias on) ja kui kunagi vaja - siis, kui me pole enam hääbuv rahvas, kelle hääbumises on süüdi kõik teised - ,küll siis läheme ja teeme "positiivset immigratsiooni" kusagil. Senikaua, las upuvad seal Vahemerel, meil on niigi muud tegemist, vaja Soome tööle saada ja nüüd keerasid lillad veel kütusehinnad ka tuksi.

Muidugi, mööngem, et mitte kõik inimesed ole kaugeltki sellised nagu Pukk ja Kirsberg (ps. Mul on pr Pukist siiralt kahju, sest, tõepoolest, miskipärast rõhutakse rohkem tema vanusele, kui öeldule. Samas kui just selle öeldu tagapõhja, selle saamisloo üle peaks keegi pärima. Johtub see neist kurikuulsatest EKRE tagatubadest, kuhu "harimatu sportlane" Mait Riismann Mein Kampfi lugema saadeti? Või, võib põhjust otsida lähemalt, nt "sinise äratuse" enda ideoloogilisest lektüürist, a la "Elu on väeteenistus maa peal," mis propageerib mh vaateid moraalselt laostunud maailmast, kus ei jäägi muud üle, kui lõpeks "relvaga teed rajada"?)

Oli kord kiire jõuda ühele kohtumisele Tartus, Vaga Mama restos (äss koht, soovitan väga) ning juhtusin takso tellima. Taksojuhiks sattus üks tore mees, kes rääkis mulle, et kuule, muuseas, selle antud resto omanik/peakokk on mul väga hea sõber, tunnen hästi nii teda kui tema (eesti) abikaasat ning oleme koos kordi jõulusid veetnud. Mõelgem nüüd sellele hetke. Vaga Mama omanik (ilmselt seejubemoslemmurjam). Peab jõule. Peab jõule. Tagatipuks, mitte üksnes omaette, naise integreerival survel või misiganes, vaid laiahaardelisemalt, üheskoos kirju seltskonna sõpradega. Unustab ta sealjuures oma emamaa/keele/kultuuri? Vaevalt. Peab ta end kuidagiviisi paremaks? Vaevalt. Ta lihtsalt ühelt poolt naudib professionaalsel tasandil kokkamist ja teisalt võtab viimast uuest elukeskonnast. Kokkamine on tema elukutse. Ju seetõttu ta Eestisse tuligi. Vahest ka põgenes millegi/kellegi eest, aga loeb see lõppude lõpuks midagi? Ta on siin. Ta on osa Eestist. Kas oleme tõesti juba unustanud, et aastate eest laulsime ühendavaid (ja meeliülendavaid) laulukesi a la "Minu inimesed"? Oh, wait, snap. Põline ollakse vaid kutsetega, õige jah.

Taksojuhihärra, samas? Tema kirjeldavast, ehkki lühidast jutust, lausa õhkus sõprust. Sõprust, mis oma idealistlikul, kuid kas tõesti üksnes lapsikul(?) tasandil peaks olema rahvuse- ja "rassi"pime. Live and let live. 

Miks see, isegi mõnevõrra imal, näide (ja järgnev üleskutse) mulle hetkel sedavõrd imponeerib, küsite?

Sest kõik "arvamusliidrid" räägivad mingisugusest näotust massist.

Teate küll, sellest "klombist", mis kurku tõuseb, ent mida eriliselt tähendusväärselt selgitada ei malda. Ja kui maad võtab tunne, et säärastest oskustest jääb vajaka, siis käibki ühel hetkel raks ära ning õuemurul justkui lebakski surmaagoonias varblane, samas kui aia taga irvitab põlvitav ning "[Meka poole] jorisev moslem." Või vähemalt Sa arvad nii, kuniks märkad, et revolver suitseb Sinu näppude vahel.

Ma palun. Rääkigem inimestest. Rääkigem inimeste lugudest. Ärgem unustagem, et Sa ise ei tahaks samavõrd, kui kusagil teises riigis Sinust õuduslugusid pajatatakse. Ent mitte neid, mida lõkketule paistel meelte ergutuseks ja naljaviluks vestakse ja mis on folkloristide (nagu mina) maiuspalaks. Vaid lugusid, mis on loodud tõsimeeli, kalkuleeritult, ringlemaks juhtivas ajakirjanduses, mitmeid kordi nädalas, vormimaks rahva muljet.






  

No comments: