[PS. Ma ei tea, mis krüptograafia esilehel seda postitust sisse juhatab, kuid ma ei oska seda kuidagi eemaldada, isegi uus template'i vahetus ei aita...]
Tere ja südamlik aitäh kõigile kohaletulnutele. Samuti, aplaus kõigile kohaletulnutele! Järgnev kõne väljendab mu isiklikku arvamust. Alustuseks meenutan teile mõnd endiselt päevakajalist tsitaati.
Tere ja südamlik aitäh kõigile kohaletulnutele. Samuti, aplaus kõigile kohaletulnutele! Järgnev kõne väljendab mu isiklikku arvamust. Alustuseks meenutan teile mõnd endiselt päevakajalist tsitaati.
"On tõsi, et olid kooduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge." (2012, Jaak Madison)
"Kui on must, näita ust." (28. mai, 2013, Martin Helme)
"Kõik, kes siin arvavad, et ma klähvin, õnneks eksivad. See n__grite küsimus on Eesti jaoks eksistentsiaalne ja tagasipöördumatu. Kui lubame nad sisse, siis on ajalugu juba võimatu muuta." (27. mai, käesolev aasta, Kristiina Ojuland)
"Kus Sa näed põgenikke? Euroopasse valgub saast, põgenikud istuvad peredega Süüria piiiri lähedastes põgenikelaagrites, et oodata võimalust naasta koju. Meile pürgib tavaline inimrämps, keda tuleb tõrjuda kõikide vahenditega. Eestis parasiteerib 300 000 tibla, kes ei ole siia adapteerunud. Kuidas oleks Sinu arvates võimalik inimeseks muuta neid miljoneid siiapürgivaid mugavusprussakaid?" (28. august, Urmas Reitelmann)
"Ma ei suuda uskuda, et 2015. aastal on endiselt maailmas inimesi, kes siiralt usuvad, et kõik on võrdsed." (8. oktoober, Ruuben Kaalep)
Ja 3. novembril kirjutas Postimees:
"Õppusel pagulasi mängivad inimesed [olid] tumedaks võõbatud nägudega ja sõid banaane. Lääne-Eesti päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun ütles TV3-e "Seitsmestele uudistele," et «Oluline on just see, et selliste tegevuste mängimise puhul saaksid reageerijad õige sõnumi kätte.»
Ei, aitab jamast. Aitab sellest
katkematust jaanalinnurutiinist. "Esimeseks sammuks mistahes probleemi
lahendamisel on mõistmine, et probleem on olemas," laseb Ameerika
stsenarist Aaron Sorkin oma peategelasel juba seriaali The Newsroom avaepisoodi algusminutitel öelda. Will McAvoy, nimelt,
on padukriitiline. Ameerika suhtes. Ta julgeb öelda seda, mida teatavast
patriootlikust stagnatsioonist johtuvalt tavaliselt ei juleta.
"Ameerika," jätkab ta, "pole enam maailma suurepäraseim
riik."
Ka käesoleva ürituse vastukaja Facebookis ei jäänud valusate määratlusteta. Sildistusteta, mis viimaste kuude, ja võiks vahest juba öelda, viimase aasta jooksul, juba ehk ka paljusid siiakogunenuid truult saatnud on. "Reetur." "Rahvavaenlane." "Tolerast." "Toberast." "Ebapatriootlik omavihkaja." "P_de- ja n__griarmastaja." Jne. Jne. Jne.
Vahepeal hakkab vägisi kummitama küsimus, et kas selleks vabaks saadigi? Et "vaikiva ajastu" lõpp ja iseseisvumine ei toonud endaga mitte maailmastumist, vaid kapseldumise. Muututi saarekeseks muu maailma tüütus kiiluvees.
Miks küll, küsitakse, need homod endale lisaõiguseid tahavad? Kedagi nad varem ei huvitanud, aga nüüd trügivad ja nõuavad, miks küll? Puuet ei saa ju tolereerida, öeldakse. Varemalt ei olevat kedagi siin elavad mustanahalised huvitanud, öeldakse, aga nüüd, kui valitsus neid öiste lendudega Nigeeria lennufirmasid pidi Eestisse "veab," ega nüüd ikka ei meeldi küll, kui need n__grid kõnnivad siin, öeldakse. A Sa ei usu või, et veetakse salamisi? No siis oled ajupestud. Mine õige Aafrikasse või mine ela Malmö getos nädal aega.
Ausalt, olukord on sedavõrd ränk, et valeuudiste levitamise kritiseerijaid ja lärmaka rassisistliku kõnepruugi päevavalgele toojaid avalikus netiruumis ähvardatakse. Neile lubatakse "sissekandeid rinnakorvi," "intensiivseid vestluseid," või siis jagatakse erakordse energilisusega nende koduseid aadresse ja telefoninumbreid. Viimastel ka helistatakse ja kui juhtub naine olema, kõlbab ka litsiks sõimata. Pole ju "oma," on "äraostetu," on invasioonitoetaja.
Sihtasutusest Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks on juba ilmselgelt väheks jäänud. Kaua Sa ikka pilad ja ironiseerid, kui juba Eesti Vabariigi peaministritki ähvardatakse ja Facebooki gruppides loodetakse, et saabuvad moslemhordid ta abikaasa peatselt vägistavad. Hea muidugi, et esimesel juhul politsei vähemalt reageeris...
Aga ega kõik see pole tegelikult nagu millegini viinudki. Elu läheks justkui edasi. Jaanalinnurutiin püsib. Tänase ürituse all on näiteks kommenteeritud, et MIKS KÜLL TÄNA, MIKS OJULANDI ÜRITUSEGA SAMAL PÄEVAL, MIKS KÜLL???
Jah. Tõesti. Miks küll?
Ma olen tegelikult vaikne inimene. Ma ei ihka tähelepanu, ega mitte ka olemist tähelepanu keskpunktis. Kuid meenutades alul tsiteeritut, nähes internetis igapäevaselt kirjutatavat, kuuldes intsidentidest, kus haakristi tätoveeringuga klubiomanik mustanahalise turisti teenindamisest keeldub ja Facebookis "valget rassi" ülistab; kus Tartus ja Tallinnas õppivatele välistudengitele öeldi, et "Sina oledki probleem" ja et "Ma vihkan sind, n__ger!"; kus on meenutada sarnaseid lugusid ka dekaadi tagant, kui inimesed kasvõi siin, Tartus, õpingud sootuks katkestasid; kus meenuvad Krooksu pubi boikotti tagamaad...
Ei. Ei saa ma enam vaiki olla.
Ma arvan, et keegi meist ei saa olla. Ei peaks olema. Ei tohiks olla. Sõbralik ja salliv ühiskond, maailm isegi, ei tohiks tähendada seda, et sõnalise ja füüsilise vägivalla sõnaõigus trumpab kõik ülejäänu. See elementaarne fakt ei tähista mingisugust uut "vaikivat ajastut," vaid ennekõike kainet mõistust, inimlikkust. Eesti, kus teatud segment inimesi peab normaalseks elu osaks järjepidevat verbaalset pogrommimist usuliselt, etniliselt, rassiliselt või seksuaalselt pinnalt, #PoleMinuEesti.
On's nii mõelda ebapatriootlik? Ma ise arvan, et vastupidi, see just teebki meist, "tolerastidest," need tõelised patrioodid. See teeb meist inimesed, kellele Eesti kui avatud ja mitmekesise väikeriigi kuvand korda läheb. See teeb meist inimesed, kes ei soovi - kui parafraseerida Tõnis Mäe kauni loo "Palve" sõnu - ,et meie Eesti hääbuks vaid pelgaks kirjutuseks "aegade raamatus."
Ent olen ma ülepea õiges ajas? Praegu ju on 2015. aasta, eks? Kas kõik öeldu ei peaks juba enesestmõistetav olema?
Lõpetuseks: oma raamatus The Human Condition on filosoof ja poliitteoreetik Hannah Arendt kirjutanud: "Roomlaste, ehk meile teadaolevalt kõige poliitilisemate inimeste, keel kasutas sõnu ja fraase "elama" ja "inimeste seas olema" (ehk inter homines esse) ning "surema" ja "lakkamast olema inimeste seas" (ehk inter homines esse desinere) sünonüümidena. Inimseisundi, märgib Arendt, tingib teiste pidev kohalolu. Läbi ühtsete ning ühiste tegevuste, läbi "konsistentse teiste kohalolu," saab inimelu kui selline võimalikuks. Igaüks saab olema läbi teise, samavõrd kui see teine temast tingitud on. Vastasel juhul, hoiatab Arendt, "toodetakse ja ehitatakse maailma, milles elunetakse üksnes omaette."
Ka käesoleva ürituse vastukaja Facebookis ei jäänud valusate määratlusteta. Sildistusteta, mis viimaste kuude, ja võiks vahest juba öelda, viimase aasta jooksul, juba ehk ka paljusid siiakogunenuid truult saatnud on. "Reetur." "Rahvavaenlane." "Tolerast." "Toberast." "Ebapatriootlik omavihkaja." "P_de- ja n__griarmastaja." Jne. Jne. Jne.
Vahepeal hakkab vägisi kummitama küsimus, et kas selleks vabaks saadigi? Et "vaikiva ajastu" lõpp ja iseseisvumine ei toonud endaga mitte maailmastumist, vaid kapseldumise. Muututi saarekeseks muu maailma tüütus kiiluvees.
Miks küll, küsitakse, need homod endale lisaõiguseid tahavad? Kedagi nad varem ei huvitanud, aga nüüd trügivad ja nõuavad, miks küll? Puuet ei saa ju tolereerida, öeldakse. Varemalt ei olevat kedagi siin elavad mustanahalised huvitanud, öeldakse, aga nüüd, kui valitsus neid öiste lendudega Nigeeria lennufirmasid pidi Eestisse "veab," ega nüüd ikka ei meeldi küll, kui need n__grid kõnnivad siin, öeldakse. A Sa ei usu või, et veetakse salamisi? No siis oled ajupestud. Mine õige Aafrikasse või mine ela Malmö getos nädal aega.
Ausalt, olukord on sedavõrd ränk, et valeuudiste levitamise kritiseerijaid ja lärmaka rassisistliku kõnepruugi päevavalgele toojaid avalikus netiruumis ähvardatakse. Neile lubatakse "sissekandeid rinnakorvi," "intensiivseid vestluseid," või siis jagatakse erakordse energilisusega nende koduseid aadresse ja telefoninumbreid. Viimastel ka helistatakse ja kui juhtub naine olema, kõlbab ka litsiks sõimata. Pole ju "oma," on "äraostetu," on invasioonitoetaja.
Sihtasutusest Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks on juba ilmselgelt väheks jäänud. Kaua Sa ikka pilad ja ironiseerid, kui juba Eesti Vabariigi peaministritki ähvardatakse ja Facebooki gruppides loodetakse, et saabuvad moslemhordid ta abikaasa peatselt vägistavad. Hea muidugi, et esimesel juhul politsei vähemalt reageeris...
Aga ega kõik see pole tegelikult nagu millegini viinudki. Elu läheks justkui edasi. Jaanalinnurutiin püsib. Tänase ürituse all on näiteks kommenteeritud, et MIKS KÜLL TÄNA, MIKS OJULANDI ÜRITUSEGA SAMAL PÄEVAL, MIKS KÜLL???
Jah. Tõesti. Miks küll?
Ma olen tegelikult vaikne inimene. Ma ei ihka tähelepanu, ega mitte ka olemist tähelepanu keskpunktis. Kuid meenutades alul tsiteeritut, nähes internetis igapäevaselt kirjutatavat, kuuldes intsidentidest, kus haakristi tätoveeringuga klubiomanik mustanahalise turisti teenindamisest keeldub ja Facebookis "valget rassi" ülistab; kus Tartus ja Tallinnas õppivatele välistudengitele öeldi, et "Sina oledki probleem" ja et "Ma vihkan sind, n__ger!"; kus on meenutada sarnaseid lugusid ka dekaadi tagant, kui inimesed kasvõi siin, Tartus, õpingud sootuks katkestasid; kus meenuvad Krooksu pubi boikotti tagamaad...
Ei. Ei saa ma enam vaiki olla.
Ma arvan, et keegi meist ei saa olla. Ei peaks olema. Ei tohiks olla. Sõbralik ja salliv ühiskond, maailm isegi, ei tohiks tähendada seda, et sõnalise ja füüsilise vägivalla sõnaõigus trumpab kõik ülejäänu. See elementaarne fakt ei tähista mingisugust uut "vaikivat ajastut," vaid ennekõike kainet mõistust, inimlikkust. Eesti, kus teatud segment inimesi peab normaalseks elu osaks järjepidevat verbaalset pogrommimist usuliselt, etniliselt, rassiliselt või seksuaalselt pinnalt, #PoleMinuEesti.
On's nii mõelda ebapatriootlik? Ma ise arvan, et vastupidi, see just teebki meist, "tolerastidest," need tõelised patrioodid. See teeb meist inimesed, kellele Eesti kui avatud ja mitmekesise väikeriigi kuvand korda läheb. See teeb meist inimesed, kes ei soovi - kui parafraseerida Tõnis Mäe kauni loo "Palve" sõnu - ,et meie Eesti hääbuks vaid pelgaks kirjutuseks "aegade raamatus."
Ent olen ma ülepea õiges ajas? Praegu ju on 2015. aasta, eks? Kas kõik öeldu ei peaks juba enesestmõistetav olema?
Lõpetuseks: oma raamatus The Human Condition on filosoof ja poliitteoreetik Hannah Arendt kirjutanud: "Roomlaste, ehk meile teadaolevalt kõige poliitilisemate inimeste, keel kasutas sõnu ja fraase "elama" ja "inimeste seas olema" (ehk inter homines esse) ning "surema" ja "lakkamast olema inimeste seas" (ehk inter homines esse desinere) sünonüümidena. Inimseisundi, märgib Arendt, tingib teiste pidev kohalolu. Läbi ühtsete ning ühiste tegevuste, läbi "konsistentse teiste kohalolu," saab inimelu kui selline võimalikuks. Igaüks saab olema läbi teise, samavõrd kui see teine temast tingitud on. Vastasel juhul, hoiatab Arendt, "toodetakse ja ehitatakse maailma, milles elunetakse üksnes omaette."
/Arvestades, mida viimastel päevadel Arendti kohta õppinud olen, on temaga seotud jupp kõnest eemaldatud. Kõik, kes mõistavad, miks, jääb vaid üle paluda mõistmist, sest tutvun kõigega hilinenult./
Kui on valida vastastikuse abi ja iseenese kui rahvuse kultuurilis-müütilise sissemüürituse vahel, ei ole liisk raske langema. Ei peaks olema. Ei tohiks olla.
Aitäh tähelepanu eest!
Kui on valida vastastikuse abi ja iseenese kui rahvuse kultuurilis-müütilise sissemüürituse vahel, ei ole liisk raske langema. Ei peaks olema. Ei tohiks olla.
Aitäh tähelepanu eest!
No comments:
Post a Comment