"On asju, mis ei unune..." ( - Benjamin Button)

Nagu need vähesed, kes mu blogisissekandeid lähiminevikus lugema on juhtunud, kindlasti teavad, leian ma paljuski, et ühe tõeliselt hea filmi fundamentaalseks osiseks on siiras ning võltsimatu meeleliigutus, mida see kogemus enesega kaasa
toob...

Väljenduda võib see mitmel erineval moel, rohkemal ning vähemal määral füüsilisi aspekte kaasa haarates. Aga vahel harva, tegelikult õige harva, juhtub miski, mida võib-olla et pidasid isegi ehk võimatukski. Sa komistad millegile, mis tuleb toime heas mõttes sinu sisemuse segi paiskamisega, kätte õpitud reserveeritustunne kaob ja sa tunned, et on ilmvõimatu pisaraid kauem kinni pidada. Ja seejärel sa kuuled, et sa ei juhtu sugugi mitte olema ainus, kes nähtava jutustuse kliimaksisse kaldudes üha enam nuuskama kukub. Ja just sel samal momendil, just sel ühel ning ainsal hetkel ajas mõistad sa, et oled tunnistajaks millegile grandioossele. Miskile sellisele, mis on ajas kordumatuna samaaegselt ka ajatu. Väga häid filme juhtub ühte aastakümnesse julgesti mitmeid, tõsi küll, praegusel ajal isegi tihemini kui ehk minevikus. Aga neid tõelisi "miskeid" sünnib vast ainuüksi korra kümnendi kohta. CURIOUS CASE OF BENJAMIN BUTTON võiks minu arvates kahtlematult olla selle aastakümne "miskiks".

Kõnekas on asjaolu, et BUTTON seob omavahel kaht pealtnäha absoluutselt erinevat filmiinimest - ühelt poolt praeguse aja üks parimaid reshissööre David Fincher ning teisalt stsenarist Eric Roth, kelle sulest valmis kord legendaarne FORREST GUMP. Fincheri seekordne suutäis on kogukas, aga mitte ainuüksi tänu projekti kogumaksumusele, mis olla 90ndatel ära hirmutanud isegi Spielbergi. Tegemist on ka risti vastupidise jutustusega sellele, millega Fincher siiani sina peal olnud on - ehk siis üldsõnaliselt öelduna, realistlik ning vägagi karm ühiskonnakriitika (S7ven, FIGHT CLUB, ZODIAC, ka THE GAME). Loomulikult ei olnud ma ainus, kes mõtles, et mida küll võtab Fincher ette taolise tükiga nagu BUTTON. Tuleb ta üleüldse toime? Kuna minu jaoks isiklikult on Fincher üks parimaid praeguse hetke reshissööre, oli minu personaalne küsimuseasetus siiski väheke teistsugune. Küsisin nimelt pigem selle järele, MIL MOEL ta sellega toime tuleb. Ja nüüd on aeg muljetamiseks.

BUTTON põhineb Fitzgeraldi samanimelisel lühilool, mille filmistsenaariumi on kahasse kirjutanud Eric Roth ning Robin Swicord (muuhulgas MEMOIRS OF A GEISHA stenaarium). Meie lugu alustavaks ning õigupoolest ka lõpetavaks on suur raekojakell, mis Benjamini jutustust sissejuhtavalt eelmise sajandi alguses pidulikult avatakse, aga mis, nagu tähelepanelikumal vaatlusel selgub, on ehitatud lugema aega tagurpidi. Kellaehitaja oli äsja kaotanud esimeses maailmasõjas oma poja ning nagu ta isegi oma avamiskõnes toonitas, oli see peamiseks põhjuseks, miks valmistada kella, mis näitab aega tagurpidi - see oli justkui õhkõrna lootuse sümbol, et vast sel juhul käib aeg tõepoolest tagasi ning tema kadunud poja tühi surm on lõpuks vaid halb unenägu, ei midagi rohkemat. Natukene edasi ning vaataja saab osa pidulikust õhtust, mil esimene suurest sõdadest ajalooks saab. Sel samal õhtul sündiski Benjamin (Brad Pitt), manifesteerudes otsekui uue aja sümbol. Benjamini ema suri sünnitusel ning vastsündinust enesest sai orb, kelle isa lapse ühe vanadekodu trepimademele kellegile leida jättis. Isa hirm oli muidugi mõneti ehk mõistetav, sest Benjamini elu algus oli unikaalselt jubedust tekitav, aga ka eriline. Sest nagu Benjamin tõdeb hiljem oma elu armastusele, sellal veel väikesele plikatirtsule Daisy'le, tuli ta siia maailma mingisuguse seletamatu haigusega, sündides vanana, misjärel arvati, et ta kindlasti sureb. Aga võib-olla siiski mitte. Suremise asemel hakkab vanaäti väljanägemisega laps aga hoopis järk-järgult noorenema, avastades kõige selle taustal maailma häid ning halbu külgi täpselt niisamuti nagu igaüks meist. Aastaid hiljem, olles välimuselt juba sarnane juba noore mehega, saabub Benjamin tagasi oma koju, vanadekodusse, kus oli kord veetnud kogu oma raugaliku lapsepõlveaja. Pealtnäha paljugi on muutnud, nii mitmetegi vanade surijatega on asendunud uued, mis tegelikult justkui taandab muutuse kui sellise. Ja Benjamin mõistabki, et elu liigub endiselt omasoodu, muutunud aga - nii sisemiselt (vanem) kui ka välimiselt (noorem) - on tegelikult tema ise. Kuigi Benjamin näeb noorenevalt vananedes palju maailmast, kogedes nii oma esimest armastust kui ka esimest sõda (teine maailmasõda), tuleb ta hinges alati tagasi oma esmase armastuse ja esimese tõelise mängukaaslase juurde, kes, olenemata välisest vanusest, kasvas sisemiselt temaga üles justkui üheaegselt. Aastate möödudes, olles mõlemad juba keskealised inimesed, tõdeb Daisy (Cate Blanchett) just selsamal momendil ajas, siis kui üks neist on 49 ning teine 43, et nad saaksid otsekui vanuse keskel kokku, olles vähemalt korrakski kui võrdsed.

Benjamini ning Daisy omavahelist armastust on õigupoolest keeruline määratleda. Võiks öelda, et tegemist on millegi sellisega, mis astub kõrgemale aegruumilisest perspektiivist, piiritledes end kui midagi konstantselt igiolevat. Nende maine armastus on aga traagiliselt üürikene, sest kõigest olenemata astub lõpuks nende vahele aeg, mis nõuab oma. Daisy vananeb, Benjamin aga vastupidi järjest nooreneb. Kuigi nad saavad tütre, Caroline'i, lahkub Benjamin lõpuks, kuna ta ei pea õigeks, et ühel teatud momendil tulevikus peaks Daisy hoolitsema nende mõlema eest. Jällekord lähevad mööda aastad. Daisy abiellub ning tema tütar on juba noor neiu. Sel momendil ajas näeb ta Benjamini eelviimast korda oma elus, nüüd juba 20 aastase noormehena. Viimaseks korraks jääb hetk ajas, mil Daisy on juba vana naine ning saab telefonikõne kunagisest Benjamini kodust, vanadekodust. Sinna tõtates leiab ta eest pealtnäha teismeliseeas Benjamini, kes ilmutab esmaseid dementsusemärke. Daisy kolibki sinna, jäädes sinna kuni lõpuni, mil välimuselt paariaastane Benjamin on nüüdseks minetanud juba oskuse öelda omaenesegi nime. Stseene hiljem näeme Benjamini juba Daisy süles, vastsündinud sureva inimesena, kes heidab oma kallimale veel viimase, otsekui mõistva ning äratundva pilgu, et seejärel silmad sulgeda ning siit maailmast lahkuda. Umbes samal ajal võetakse raekojas alla ka vana kell, asendades see uuega, mis eeldatavalt kerib aega juba "õiges" suunas. Sõnulseletamatu maagia suri ühes Benjaminiga, jättes maha vaid tema sisuka päeviku, kuhu Benjamin oli aja jooksul sisse kandnud kõik oma tunded ning läbielamised. BUTTONI narratiiviks ongi justnimelt seesama päevik, mida, nagu lõpuks välja tuleb, loeb oma surevale emale ette Benjamini ning Daisy tütar Caroline (Julia Ormond) ning seda kõike orkaan Katariina laastamistöö avaõhtu taustal.

BUTTON mõjub kui harudaselt hästi tervikuks voolav romaan, mille iga detail ning tühipaljamgi sõna asetub otsekui valatult sellesse tekstuuri, mis talle ette on nähtud. BUTTON jutustab loo aja, või õigemini öeldes, vanuse suhtelisusest, näidates, et inimese kui sellise elu on vaid tühipaljas hetkelisus ajavärtnas, keerelgu see mispidi tahes. Inimesest ja tema tegudest ning tunnetest, nagu ka kultuurisaavutusest ning filmikunstist jäävad aga maha ülestähendused, mälestused, mida meist igaüks erineval moel ajas edasi kannab. Ja selles seoses saakski rõõmustava naeratuse taustal nentida, et BUTTON on üks neist ääretult vähestest filmidest, mis ei unune iialgi. Film, mis on samavõrd ajatult värske ning tõest meeleliigutust pakkuv ka aasta, kahe või isegi kümne pärast. Sellise filmi temaatikat on võimatu dateerida, sest see on oma olemuselt ajatult taastulev, olles seeläbi ka taas ning taas läbielatav. Ja üks tõeline filmiime ei peakski olema midagi vähemat. Tegemist on sellise miskiga, mille nägemisest iga vähegi filmihuviline oma elu jooksul unistab. Aga nagu tõelist armastustki, kohtab taolist ilmutust heal juhul vaid korra või paar. Ja pigem üldse mitte. Aitäh David Fincher, Eric Roth, Robin Swicord ning Fitzgerald, et andsite mulle selle kordumatu võimaluse. Aitäh kogu südamepõhjast.
Samaaegselt on tegemist ka filmiga, mida iga inimene peaks ära nägema üheskoos sellega, kellest ta hoolib üle kõige maailmas. Isegi kui mitte mingil muul põhjusel, siis kasvõi selleks, et seda inimest filmijärgselt tugevasti kallistada, andes talle sel moel mõista, et isegi kui miski siin maailmas pole jääv, on meie tasuks siiski see hetk, praegune või tulev, ehk kogumik erinevaid hetki, mida tuleks üheskoos nautida, senikaua kui see võimalik on.