Stephen Daldry on teatud moel ränkade teemade ekraanile toomise meister, parim näide siinkohal loomulikult The Hours. Kuus aastat hiljem ning julgeksin öelda, et The Reader on tema järgmine suurem ettevõtmine. Bernhard Schlinki romaanil põhinev ning David Hare'i poolt stenaariumiks kokku kirjutatud lugu on juba pealtnähagi samavõrd mitmetahuline, kui seda on originaalromaan ise (EDIT: Muide, just vaatasin järgi, et David Hare oli ka TUNDIDE stenarist). Ja kui viidata siinkohal asjaolule, et siinkirjutaja pole kõnealust romaani lugenudki, siis on see kõik veel enamgi tähelepanuväärsem. Arvatavasti on "õnnestunud" ekraniseeringutega lihtsalt kord selline lugu, et see kordaminekutunne kui selline on aimatav ka taolise inimese jaoks, kes õigupoolest suurt midagi ei teagi.
ETTELUGEJA ei ole mitte niivõrd keeruline, kui pigemini raske lugu. Teatud tasandil julgeksin siinkohal isegi väita, et hingele raskem vastu võtta kui oli seda kord TUNNID, aga eks see ole tegelikult ka vaieldav (nagu tavaliselt). Kuigi romaani ennast pole ma lugenud, tean ma siiski üht-teist selle taustast, mida siinkohal paari sõnaga ka jagaksin. Ehk teisisõnu, mina kui paljuski suhteliselt kirjandusekauge inimene, uurisin mingi hetk selle romaani kohta oma emalt, kes on seda läbi ja lõhki oma üliõpilastega tundides aastate jooksul analüüsinud. Kuni selle hetkeni elasin ka päris vale illusiooni all, et tegemist on suhteliselt vana teosega. Aga selgus, et otse vastupidi, isegi sellest sajandist pärit (oli vist 2000ndate algusest, kui mu mälu mind ei peta). Ning autor kusagil viiekümnendates aastates inimene.
ETTELUGEJA toob pähe mitmeidki deskriptiivseid väljendeid, aga nii mõneski mõttes on raske üht teisest eristada või kõrgemale tasemele asetada. Kuigi kindlasti saab õigusega nentida, et ETTELUGEJA on mõistetav mitmetahulise loona süüst, tundub see väide siiski kuidagi imelikult ebatäielik. Kui püüda täpsustada, võiks tegemist olla looga vaikimise süüst, mis oleks väljendunud häbi tunnistamises ning ehk ka saksalikust 'rahva süüst' üleolemisest. Ometigi ei juhtu tegelikult kumbagi. Teine taoline väljend aga olekski häbi. Kirjaoskamatuse häbenemine ja mineviku mahavaikimine.
Käesoleva blogi sissekande pealkiri pole õigupoolest täielik. Selle teine pool tõdeb muideks, et ühiskond tugineb tegelikult seadusel. Ma leian, et kogu oma täielikkuses on see tsitaat omamoodi kurblikult irooniline. Miks? Kasvõi näiteks sellegi pärast, et seesama seaduseid täis masinavärk hoidis koonduslaagrite ajal ohjes ju Hannatki, misläbi tal oli võimatu täita oma 'moraalset kohust'. Siinjuures polegi tegelikult oluline see, et Hanna tõepoolest ilmselt ei mõelnudki eetilise otsuse kui sellise peale. Vaid hoopis asjaolu, et temalgi olid tol hetkel 'seadused', mida ta järgima pidi. Loomulikult on see ainuüksi vägagi lihtsustatud nägemus, aga siiski. Hanna kohtuprotsess polnud ju mingisugune Haag või Nürnberg. Üks koonduslaagris ellujäänuist kirjutas hoopis raamatu, misjärel nõudis ta õiglust ning seetõttu need kuus naist, kaasaarvatud Hanna, kohtu ees olidki. Või kui päris rängalt ning otsesõnu parafraseerida ühte Michaeli tolleaegseist kursusekaaslastest juurakoolis, selliseid inimesi oli ju sadu, laagreid oli tuhandeid, aga ometigi oleks justnimelt need need kõige patusemad. Tõsi ta on, ühiskond võib tõepoolest mõelda, et ta on ülesehitatud kõrgetele moraaliideaalidele, aga reaalsus on, et seadus tuleb appi seal, kus tuul kõige tugevamini möllab. Muul juhul teda lihtsalt ei huvita.
Olgugi, mis öeldakse, ei leia ma, et paljuski oleks keskseks teemaks armastus täiskasvanud naise, ning tollal 15 aastase poisi vahel. ETTELUGEJA räägib vaatajale omalaadse loo elu haprusest. Sellest, kuidas kirjaoskamatusest tingitud häbi seab õigupoolest purustamatud piirid kahe indiviidi vahele. Sellest, kuidas sõnulseletamatu hirm pliiatsi ning paberi ees paneb sind tegema midagi kirjeldamatult julma. Sellest, kuidas oma enese hirmu najal saab sinust tegelikult oma rahva süü kandja. Sellest, kuidas lõppude lõpuks saad sa ühe häbi kõrvale veel teisegi, mis lõppude lõpuks teeb elamisegi võimatuks, isegi kui esmane häbi hakkab vaikselt taanduma, asendudes vast isegi õpihimu, aga kindlasti raskest tööst evitud tarkusega. Ja nii sa mõtledki, et sinu kadudes kaob ka häbi. Aga siiski pole see nii. Häbi ei kao, sest ta on andestamatu. Andestamatu, kuna saksa rahvas jääb igavesti lunastama oma ajastu süüd. Ometigi pole aga ETTELUGEJA mitte niivõrd lugu saksa rahva häbist, vaid häbist üldiselt. Või siis, häbist, mis oleks justkui ületanud mingisuguse piirme, mis tõstaks ta otsekui kõrgemale tasandile. Võiks öelda, et see on häbist vaikimise häbenemine.
On keeruline sõnadesse valada, mida konkreetselt võis Schlink oma romaaniga ning sellest lähtuvalt ka Daldry oma filmiga, silmas pidada. Mu enda peas kumab nüüdseks selline mõte, et teatud moel kirjeldavad mõlemad meediumid mingisugust protsessi. Lõppematut ning edasikäivat, igavest protsessi, mida on raske eneselt maha raputada. Ma pole kindel, kuivõrd see protsess on kitsendatav vaid ühele rahvusele. Samavõrd pole ma aga ka kindel, kuivõrd võimalik on seda protsessi laiendada millekski universaalseks. Aga teisest küljest, kui omaenese hinge kummitav häbitunne pole midagi inimolemuslikult universaalselt, siis mida muud ta olla võib?
*****/*****
No comments:
Post a Comment