Ongi siis see aeg käes. Nende viimase mõne aasta jooksul, kui ma erinevaid sarju täpsemalt ning sügavamalt jälginud olen, tuleb mul esmakordselt tegemist teha tõelise kaotusevaluga.
Nimelt kusagil viie tunni pärast saab viimsele teekonnale saadetud BATTLESTAR GALACTICA, kuna saab ära vaadatud viimne, kõigekõrgem olgu kiidetud, topeltpikkusega (1:35) finaalepisood, mis tõmbab joone alla ühtlasi nii läinud hooajale aga ka tervele sarjale kogu eelmise nelja aasta jooksul. Ma ei taha isegi mitte väita, nagu ma poleks antud hetkel ikka veel in denial selles suhtes. Aga juba loetud tundide pärast saab sellest reaalsus, mille eest pole paraku enam pääsu. Ja eks mingis mõttes polekski paratamatuse edasilükkamine ju eriti tervislik, või kuidas? Aga tõeline, käegakatsutav kaotusevalu seetõttu, et õigupoolest on minu jaoks tegemist esimese sarjaga, kus tõtt-öelda ju LUGU kui selline otsa lõpeb. Nagu üks tõeliselt hea raamat, mis ühel teatud momendil lihtsalt tervikuks transformeerumise läbi oma finishi leiab. Näiteks paljud mu 'kõigi aegade lemmiksarjadest' on omal ajal ja/või lähiminevikuski katkestatud, mis tegelikult ju lõppu kui sellist ei signaliseerinud. Tahtmise korral võisid sa isekeskis alati edasi mõelda, et mis saanud ning juhtunud oleks. Ainult sinu enese kujutlusvõime oleks sellisel juhul asjade piiriks. Aga mitte see kord. Ja see justkui ongi kõige kurvem, aga samas ka kõige tasuvam ning väärtuslikum kogemus. Minu puhul on muidugi omamoodi irooniline see asjaolu, et ausalt öeldes olen mina vaadanud BSG'd kõvasti vähem aega kui neli aastat. Kui ma õieti mäletan, sai sarja õieti vaatama hakatud kusagil 2007. aastal ning enamik osi kaesin ära USA streigiperioodil kui oleks pidanud, aga polnud veel uut hooaega. Ja viimase, s.o nelja hooaja alguseks sain seega minagi otsa peale. Nii et tegelikult on tegemist minu jaoks ehk isegi vähema kui kahe aastase kaasaelamise, mitte aga neljaga. Ja see fakt muudab lõppresultaadi isegi veel kurvemaks, sest ma tõesti ei tahaks olla sellisel positsioonil nagu ma praegu, või pigemini, kusagil 6-7 tunni möödudes olen. Tahaksin olla alguses või vähemasti keskpaigas, nagu ma olen nii mitmegi 'vana' ehk siis nüüdseks juba lõppenud sarjaga. Lõpp on midagi trööstitut, tagasipöördumatut. Lõpp pole tore. Eriti veel juhul, kui tegemist on tõelise visionääriga nn sci-fi, aga olgem ausad, ka draamasarjade hulgas. Lõpp pole tore, sest midagi taolist lihtsalt enam ei sünni (Okei, mul on alateadlikult suured lootused BSG 'spin-offile' CAPRICA'le, aga pole ju hetkel aimu, milline ja kuidas too olla võib - tõsi küll, praegu projektile castitud näitlejad on muljetavaldavad; nt Polly Walker ("Rome"), Paula Malcomson ("Deadwood") jt). Aga okei. Olen suhteliselt kindel, et kirjutan ka siia BSG finaali (ptüi, ütlesingi välja :( ) järgselt siia midagi, aga eks teatud mõttes saab see jutt olema küllaltki spetsiifiline, nii et ma ei tea, kuivõrd huvitav seda kellegil lugeda oleks (kui keegi üldse siin midagi lugeda viitsib). Aga ma lihtsalt leian, et arvatavasti pean ma oma tunded asja järgselt endast välja kirjutama. Ja arvatagu, mis tahes - selleks ju "blogi" ongi.
"So say we all!"
4 comments:
Sa ümber viitsid jutustada pärast, millega see lõppeb? Olen pisteliselt paari osa vaadanud, aga järje peal küll ei ole. Oleks huvita teada, kuhu lõpuks välja jõutakse:)
Ma ei teadnudki, et Sa vaadanud oled! Aga tõtt-öelda pole ma sugugi kindel, kuivõrd palju kasu ainult sarja finaali ümberjutustamisest olla võiks. Eriti veel juhul, kui pisteliselt vaid paari osa näinud oled ning sedagi võib-olla mitte lähiajast kuigi see vist pole tegelikult eriline argument üleüldse). Aga see selleks, ma üritan siiski jutustamises oma parima anda. Vähemasti tore, et kellegil on huvi :)
Aitäh Sulle! Eks ma sellist lõppu tegelikult ennustasingi, lootus lihtsalt oli, et ehk seekord on midagi teistmoodi:) Pideva ja pikaajalise ulmefännina olen ma lihtsalt väga pikka aega oodanud, et keegi võtaks teha (kas siis ekraanil või raamatunagi) kosmosesaaga inimkonna viimaste riismete uue alguse otsingutest, mis lõppeks nukras konsensuses kogu kupatusega päikesse sööstmisega, sest uut neitsilikku planeeti avastades jõuaks kõigile kohale, et inimkond ei vääri VEEL ühte võimalust, et spiraal teeks lihtsalt järgmise keeru ja kõik algaks otsast peale ja et ainus väljapääs on inimkonna likvideerimine, sest inimene on vigaselt loodud ja ei paranda end kunagi. Aga sellise lõpu saan ma vist ainult siis, kui ise kogu loo kokku kirjutan, sest kõik on oma liigi suhtes nii vastikult optimistlikud. Aadam ja Eeva jäävad ikka järgi, kui kõik muu ka minema pühitakse. Ja 100 000 aasta pärast hakkab kõik otsast peale. Kunnase omamaine ulmesaaga annab õhkõrna minu maitsele lõpu lubaduse, aga teades Kunnast, on ka tema selleks ilmselt liiga suur optimist. Ilmselt see ei müüks või kardetakse psühholoogilist mõju vaatajatele. Peale nelja aastat pinevat vaatamist ja kaasa elamist oleks täielik lõpp, millele enam midagi järgneda ei saa ilmselt tõesti paras šokk. Mina samas arvan, et just sellist šokki olekski tänapäeva vaatajale vaja, et ta mõtlema raputada. Aga seda ei tule, sest kui kõik on lõplikult läbi, ei saa ju järge teha, ja sildade põletamine ei ole äriliselt tulus...
Eestis käib vist teine hooaeg, aga ma unustan kogu aeg ära, millise kanali pealt ja kuna. Kellaajad on ka sellised, et kui pool seitse tõusma peab, siis ma sel ajal juba magan:D Aga kui satun vahel harva vaatama, siis on päris huvitav - tausta ja detailidega on rohkem vaeva nähtud kui näiteks SGs ja karakterid on kõvasti mitmeplaanilisemad. Samas ma ei raatsi ühtegi seriaali enam pidevalt jälgida ja oma emotsioone investeerida - pubekana sai sellega natuke liiale mindud:D Ja lõpud on alati kurvad...
Pole tänu väärt! Aga üldiselt, kui ma nüüd retrospektiivis kirjutatule tagasi vaatan (ja õigupoolest need mõtted algasid juba eile, kirjutamise järgselt) ega sellest konkreetsest sisukirjeldamisest midagi välja ei tulnud küll. Aga nagu ma juba kergelt vihjasin, kuhjaga variante, kuidas see kõik lahendada, mul just kasutada polnud. Ja teine variant oleks üsna kiirelt päris mahukaks romaaniks muutunud.
Tegelikult ma pole negatiivsus-positiivsus suhete osas Sinuga nõus. Tõsi küll, Galactica meeskonna ning kõigi tegelaskujude jaoks oli tegemist rohkem-vähem õnneliku lõpuga (lõppu jäi siiski omajagu traagikat ja ega päris kõik ellu ka ei jäänud - olgugi, et mõnegi osas oli surma oodata). Saatus (figuratiivselt Starbucki käe läbi) tõi nad välja Teisele Maale, hetkel, mil kõik olid ju õigupoolest juba unustanud selle algse, tagantsundiva ning lootusrikka missiooni, mis neid elus hoidis (ja olgem ausad, ka vaatajad olid). Nende jaoks sai alguse "esimene päev kogu nende ülejäänud elust", kui siinkohal parafraseerida mõningaid Starbucki viimseist sõnadest Leele.
Tõeline küsimus peitub tegelikult aga selles, kuivõrd positiivse natuuriga on taoline lõpplahendus n.ö laiemas perspektiivis. Ring on ju täis saanud, praeguse inimkonna esiemaks on tüdruk, kes sündis tuhandete aastate taguse inimkolonisti ning inimkujulise masina armastusest. Humaansusidee, inimese kui liigi ennastunustav alalhoiuinstinkt, millel oli mängida BSG kui sellise ajaloos niivõrd oluline ning keskne roll, ongi tänaseks hetkeks juba äärmiselt kauge ajalugu, kuna tõelist inimlikkust el naturel lihtsalt ei eksisteeri enam. See suri sadu tuhandeid aastaid tagasi koos viimaste Galactica kolonistidega. Ja kuigi tänapäevane inimene võib-olla tõesti on mingisugune uue tasandi humanoid, on temagi vastamisi samade valikute, samade küsimuste, samade dilemmadega, nagu olid seda tema kauged esivanemad sadu tuhandeid aastaid tagasi. Hera olulisus, tema universaalne ülesanne oli alusepanek õitsvale tsivilisatsioonile, mis eviks kasvõi alateadlikult samasugust tulevat hävingut, mida aastatuhandeid tagasi võis omistada Capricale, enne tema langust. Kõik, mis on kord juhtunud, juhtub uuesti. Iseasi on, nagu tegelikult tõdeb Chicago Tribune'i Mo Ryani intervjuus ka Ron Moore ise, "kas me laseme sel juhtuda?"
Post a Comment