7/9/16

Goldman, Vähemused vs Enamused (1911)







Kui ma teeksin kokkuvõtte meie ajajärgule omastest soodumustest, üldistaksin need kvantiteedi ehk hulga mõiste alla[1]. Kõikjal domineerib kvaliteeti hukutav paljusus, massivaim. Meie eluterviku – tootmise, poliitika ja hariduse – põhialuseks on kvantiteet, numbrid. Tööline, kes kunagi oma töö põhjalikkuse ja kvaliteedi üle uhkust tundis, on asendunud ajutute, ebakompetentsete automaatonitega, kes toodavad päratul hulgal väärtusetuid, ülejäänud inimsoole üldjoontes kahjulikke, asju. Selmet pakkuda elumugavustele ja rahule lisaväärtust, on kvantiteet inimese koormat üksnes suurendanud.   

Poliitikas loebki vaid kvantiteet. Proportsioonis kvantiteedi kasvuga upuvad ideaalid, õiglus ja ausus täiel määral numbrimassiivide sohu. Mitmesugused parteid püüavad teineteist kelmuses, pettuses, riukalikkuses ja hämarates mahhinatsioonides üle trumbata, olles veendunud, et võitjale saab osaks enamuse aplaus. See ongi ainus jumal – Edu. On ebaoluline, et kohutavaid lõivusid maksavad sealjuures inimeste iseloomud. Selle kurva fakti kinnitamiseks ei pruugigi meil tõendeid kaugelt otsida. 

Kui antud partei kuriteod sedavõrd jultunuks muutusid, et neid ka pime märkas, ei pidanud nad tegema muud kui sabarakud kokku koguma ja üleolek oligi tagatud. Seega needsamad sadu kordi tüssatud, reedetud ja solvatud ohvrid otsustasid mitte võitja kahjuks, vaid kasuks. Hämmeldunud vähemus küsis, et kuidas küll saab enamus reeta ameerikaliku vabaduse traditsioonid? Kus küll oli selle enamuse otsustamis- ja arutlemisoskus? Selles aga asi just ongi: enamus ei arutle, selleks puudub taiplikkus. Puuduva omapära ja moraalse julguseta on enamus oma tuleviku alati teiste kätte usaldanud. Kestvaks vastutuseks võimetuna on enamus oma liidreid saatnud isegi teekonnal hävingusse. Dr. Stockmanil[2] oli õigus: „tõe ja õigluse kõige ohtlikumad vaenlased meie seas on üksmeelne enamus, see neetud üksmeelne enamus.“ Ambitsiooni ja ettevõtlikkuseta üksmeelne mass ei vihka midagi rohkem kui innovatsiooni. Uuendajat, uue tõe pioneeri, on alati vaenatud, hukka mõistetud ja taga kiusatud. 

Meie aja kõigi poliitikute, sealhulgas ka sotsialistide hulgas on sagedalt korduvaks loosungiks, et meie ajastu on individualismi, vähemuse, ajastu. Nii mõelda võivad aga ainult need, kes sügavused pealispinna all kompamata jätavad. Kas pole mitte vähemus see, kes maailma rikkused kokku on kuhjanud? Kas pole nad mitte isandad, absoluutsed kuningad omas situatsioonis? Kuid nende edu ei põrku mitte individualismist, vaid inertsist, arast õelusest, massi täielikust allutamisest. Mass just tahabki, et teda domineeritakse, juhitakse, sunnitakse. Individualismil, seevastu, pole inimajaloo jooksul kordagi olnud vähimalgi määral võimalust eneseväljenduseks ja enese normaalsel ja tervislikul moel maksmapanekuks.

Inimesed, kelle õpi- ja loomevõime on ajaga kulunud, lükkavad igapäevaselt seina vastu nii pedagooge, keda juhib puhtsüdamlik eesmärk, omanäoliste ideedega kunstnikke ja suleseppi, iseseisvaid teadlasi või avastajaid, kui ka kompromiteerimatuid sotsiaalse muutuse pioneere. 

Ferreri-tüüpi[3] pedagooge ei sallita kusagil, samas kui eelseeditud toidu dietolooge, à la professoreid Eliotti ja Bulterit, saadab edu tühisuste, automaatonite ajastu põlistajatena. Kirjandus- ja draamakunstimaailmas on Humphrey Wards ja Clyde Fitches masside iidoleiks, samas kui vähesed teavad või oskavad hinnata Emersoni, Thoreau, Withmani, Ibseni, Hauptmani, Butler Yeatsi või Stephen Phillipsi kaunidust ja geeniust. Nad on kui üksiklased eraktähed, kaugel teispool’ paljususe horisonti. 

Kirjastajaid, teatrijuhatajaid ja kriitikuid ei eruta mitte loomingulise kunsti olemuslik kvaliteet, vaid müüdavus, sobituvus rahva maitsemeelega. Kahjuks meenutab see maitsemeel prügimäge. Väärtustatakse kõike seda, mis vaimset läbinärimist ei nõua. Tulemuseks ongi, et peamist kirjanduslikku toodangut iseloomustab keskpärasus, banaalsus. 

Pean ma üldse ütlema, et kunstis seisame me silmitsi samasuguste kurbfaktidega? Piisab vaid, kui vaadata meie parke ja peatänavaid, mõistmaks kunsti masstootmise võikust ja vulgaarsust. Kindlasti suudab üksnes enamuse maitse tolereerida säärast vägivalda kunsti vastu. Kontseptsioonilt väär ja teostuselt barbaarne, on sellel ameerika linnade parasiitkunstil tõelise kunstiga samavõrd palju ühist kui tootemil Michaelangeloga. Ometigi on see ainus menukas kunst. Tõelise taidurist geeniuse – sellise, kes ei teeni tunnustatud arusaamu, vaid lähtub ainulaadsuse ning elutõe kujutamise püüdlustest – osaks jääb obskuurne ja armetu olemasolu. Ühel päeval võib tema tööst kujuneda enamuse moeröögatus, kuid mitte enne kui tema südameveri on ammendunud. Mitte enne, kui pioneer on lakanud olemast ja ideaalideta ja kujutlusvõimeta rahvamass meistri pärandi surmanud on. 

On öeldud, et tänane artist ei saa luua, kuna sarnaselt Prometheusega on ta aheldatud majandusliku paratamatusse kalju külge. Kuid see on tõsi kõigi ajastute kunsti kohta. Ka Michaelangelo sõltus oma patroonist samavõrd kui tänane skulptor või maalija, ainukese vahega, et tolle aja kunstieksperte ei saa hullumeelse rahvamassiga samastada. Nemad tundsid aupaklikkust, et neid meistri altarile ülepea kummardama lubati.

Meie ajastu kunstikaitsja tunneb vaid üht kriteeriumit, üht väärtust – dollarinumbrit. Teda ei huvita mistahes suurepärase töö kvaliteet, vaid dollarite hulk, millele tema ost vihjab. Nii osundab Mirbeau’ Les Affaires sont les Affaires’i omastanud rahamees mõningatele laialivalguvatele värviaranžeeringutele ja ütleb: „Vaata vaid, kui suurepärane see on, see läks mulle maksma viiskümmend tuhat franki.“ Just nagu meie oma uusrikkad. Muinasjutulised summad, mida nad oma suursuguste kunstileidude eest maksma on pidanud peavad ilmselt hüvitama nende maitsevaesuse. 

Kõige andestamatum patt ühiskonnas on iseseisev mõte. Et see riigis, mille sümboliks on demokraatia, peab olema sedavõrd kohutavalt ilmne, osundabki väga tähelepanuväärselt päratule võimule, mille enamus omastanud on. 

Viiskümne aasta eest ütles Wendell Phillips[4]: „Meie absoluutse, demokraatilise võrdsusega riigis pole avalik arvamus mitte ainult kõikvõimas, vaid ka kõikjalolev. Avaliku arvamuse hirmuvalitsuse ja haardeulatuse eest puudub pelgupaik ja tulemuseks on, et kui sa võtaksid vana-kreeka laterna, käiksid ringi ning otsiksid saja inimese hulgast, ei leiaks sa ühtainsamatki ameeriklast, kellel poleks või kes vähemasti ei kujutleks, et tal poleks midagi kaotada oma ambitsioonis, seltsielus või äris ümbritsevate inimeste heast arvamusest ja nende häältest. Ja tulemuseks on, et võrreldes teiste rahvastega oleme meie rahvana mass argpükse, selmet olla mass individuaale, kellest igaüks kartmatult oma tõekspidamisi välja prahvatab. Enim kõigist teistest inimestest kardame me üksteist.“ Ilmselgelt pole me sellest seisundist, millega Wendell Phillips silmitsi oli, just eriti kaugele arenenud. 

Täna, nagu tollalgi, on avalik arvamus kõikjalolev türann. Tänagi esindab enamust suur hulk jänespükse, aldis tunnustama seda inimest, kes peegeldab oma hinge- ja vaimuvaesust. Öeldu selgitab sellise mehe nagu Rooseveldi ennenägematut tõusu. Tema kehastab massipsühholoogia kõige halvimat elementi. Poliitikuna teab ta, et enamus hoolib vaid vähesel määral ideaalidest ja aususest. Enamus himustab väljanäitust. Pole oluline, kas tegemist on koerašõu, poksimatši, „niggeri“ lintšimise, tähtsusetu seaduserikkuja tabamise, pärijanna abielu esitlemise või eks-presidendi akrobaatiliste kaskadööritrikkidega. Mida jubedamad on vaimsed väändused, seda suurem massi nauding ja joovastushüüded. Seega, küll vaene ideaalidelt ja labane hingelt, püsib Roosevelt jätkuvalt tähelepanu keskpunktis. 

Teisalt, elegantseid, kultuurseid ja suutlikke mehi, neid mehi, kes kõrguvad sääraste poliitpügmeede peade kohal, mõnitatakse kui hellikuid vaikima. On absurdne väita, nagu meil valitseks individualismi ajajärk. Meie oma on kõigest kogu ajaloofenomeni hingetorkiv kordus: iga jõupingutus progressiks, valgustamiseks ja teadus-, usu-, poliit-, ning majandusvabaduseks lähtub vähemusest, mitte aga massist. Tänasel päeval, nagu alalõpmatagi, on vähemused vääritimõistetud, tagakiusatud, vangistatud, piinatud ja tapetud. 

Vennaskonna printsiip, mida selgitas Naatsareti agitaator, säilitas elu, tõe ja õigluse alge senikauaks kuni see oli majakavalguseks vähestele. Ent hetkest, mil enamus selle omastas, sai suurest printsiibist lendlause ja vere- ning tulekuulutaja, mis levitab piina ja hävingut. Rünnak Rooma kõikvõimsusele, mida juhtisid kolossaalsed figuurid nagu Huss, Calvin ja Luther, oli kui päikesetõus pilkaselt pimedas öös. Aga niipea kui Luther ja Calvin muutusid poliitikuteks ja hakkasid teenindama väikevalitsejaid, aadelkonda ja massivaimu, seadsid nad hädaohtu Reformatsiooni suured võimalused. Neid saatis edu ja nad võitsid massid enda poole, kuid seegi enamus osutus mõtte ja mõistuse tagakiusamisel samavõrd julmaks ja verejanuliseks kui oli seda katoliiklik koletis. Sellest enamusest sai vaenlane ketsereile ja vähemustele, kes diktumi ees kummardamata jätsid. Lõputu innukuse, vastupidavuse ja ohverduste järel on inimmõte viimaks ometi religioossest fantoomist vaba. Vähemus on jätkanud uute vallutuste poole püüdlemist ja enamus, kes kannab endaga ajas väärastunud tõe händikäppi, on maha jäänud. 

Kui poleks olnud John Ballsi[5], Wat Tyleri[6], Tellide ja arvutute teiste suguseid hiiglasi, kes võitlesid toll tollihaaval kuningate ja türannide võimu vastu, vaevleks inimrass seniajani poliitilises mõttes täielises orjuses. Kuid üksikud pioneerid poleks iialgi maailma sellisel kombel kuni juurteni läbi raputanud, nagu tegi seda päratu laine – Prantsuse Revolutsioon. Suurtele sündmustele eelnevad tavaliselt näiliselt väikesed asjad. Nii oli Camille Desmoulinsi[7] sütitav kõneosavus otsekui Jeeriko pasun, mis tegi maatasa Bastille’, selle piinamise, kuritarvitamise ja õuduse embleemi. 

Alati, igal ajaperioodil, kandis vähemus suurte ideede ja vabastuspüüdluste võitluslippu. Erinevalt massist, sellest tinaraskest koormast, mis ei luba vähemusel edasi liikuda. Öeldu tõesus ilmneb jõulisemalt Venemaal kui mujal. Venemaa verine režiim on neelanud juba tuhanded elud, ent see ei vaigista troonil istuvat koletist. Kuidas on selline asi võimalik kui ideed, kultuur ja kirjandus, kui sügavaimad ja peeneimad emotsioonid ägavad raudse ikke all? Vene talupoeg, see enamus, see kokkusurutud, liikumisvõimetu, uimane mass, usub sajandipikkuste heitluste, ohverduste ja äraarvamatute kannatuste järel endiselt, et köis, mis kägistab „valgekäelist meest,“[8] toob õnne. 

Ka Ameerika vabadusheitluses osutus enamus samaväärseks komistuskiviks. Kuni tänase päevani on Thomas Paine’i[9], Patrick Henry[10] ja Jeffersoni ideed keelatud ja tulevastele põlvedele maha müüdud. Mass ei soovi neist ühtegi. Õilsameelsus ja julgus, mida jumaldati Lincolni isiku puhul, on unun’d üheskoos samade meestega, kes tollase panoraami loomise juures olid. Mustanahaliste tõelisi kaitsepühakuid esindasid käputäis võitlejaid Bostonis – Lloyd Garrison, Wendell Phillips, Thoreau, Margaret Fuller ja Theodore Parker. Nende suurejooneline südikus ja tugevus tipnesid nukra hiiglase, John Browniga[11]. Nende väsimatu entusiasm, kõneosavus ja sihikindlus õõnestasid Lõuna lordide kantsi. Lincoln järgnes oma sabarakkudega alles siis, kui orjanduse kaotamine oli muutunud kõigi arvates praktiliseks küsimuseks. 

Viiekümne aasta eest ilmus maailma sotsiaalhorisondile meteoorne idee, mis oli nii kaugeleulatuv, nii revolutsiooniline ja nii kõikehõlmav, et see täitis kõikjal türannide südamed kabuhirmuga. Teisalt oli see idee aga miljonite jaoks rõõmuhõisete ja lootusekuulutajaks. Pioneerid olid eelseisvatest takistustest teadlikud, nad olid kursis vastupanu, tagakiusamise ja raskustega, mis neile osaks saama hakkavad, kuid uhkete ja kartmatutena alustasid nad oma marssi edasi, aiva edasi. Nüüdseks on sellest ideest kujunenud populistlik loosung. Peaaegu igaüks tänasel päeval on Sotsialist: rikkur ja tema vaene ohver, seaduse ja autoriteedi eestvõitlejad ja nende õnnetud süüalused, vabamõtleja ja religioossete valskuste põlistaja, moekas daam ja särkpluusis tüdruk. Miks mitte? Nüüd, mil viiekümne aasta tagune tõde on valeks pööratud, nüüd, mil sellele tõele omase noorusliku kujutlusvõime tiivad on kärbitud ja röövitud tema tarmukus, jõud, revolutsiooniline ideaal – miks mitte? Nüüd, kus tegemist pole enam kauni nägemuse, vaid „praktilise, töötlemiskõlbliku skeemiga,“ mis põhineb enamuse tahtel, miks mitte? Poliitiline riukalikkus laulab massile alalõpmata kiidulaulu: kui sa vaid järgneks meile, sa vaene enamus, sa solvatud, ärakasutatud, hiiglaslik enamus.  

Kes meist poleks seda litaaniat varem kuulnud? Kellele meist poleks tuttav see poliitikute kordussalm? Seda, et mass veritseb, et massi nööritakse ja ekspluateeritakse, tean ma samavõrd hästi kui meie häälemagnetid. Kuid ma rõhutan, et mitte käputäis parasiite, vaid mass kui selline vastutab asjade võika seisu eest. Mass klammerdub oma isandate külge, lembib nuuti ja karjub selsamal momendil esimesena „lööge nad risti!“ kui kapitalistliku autoriteedi või mistahes muu kõduneva institutsiooni pühaduse vastu kõlab protestihääl. Ent võimkonda ja eraomandit jätkub täpselt senikauaks kui eksisteerib masside valmidus saada sõdureiks, politseinikeks, vangivalvuriteks ja timukateks. Sotsialistlikud demagoogid teavad seda sama hästi kui mina, ometigi hoiavad nad alal müüti enamuse voorustest, kuna nende eluskeem tähendabki võimu põlistamist. Ja kuidas siis veel saaks viimast omandada, kui mitte numbritega? Jah, võim, sundus ja sõltuvus ülejäänud massist, kuid iialgi mitte vabadus või indiviidi vaba avaldumine, ealesgi veel vaba ühiskonna sünd. 

Enamust headuse loomingulise jõuna ei eita ma mitte seepärast, et mul puuduks kaastunne maailma rõhutute ja õigustest ilmajäetute vastu, ega mitte ka seepärast, et elatavate elude häbi, õud ja kuritarvitamine minule teadmata on. Oo, ei, ei! Kuid ma tean liigagi hästi, et kokkusurutud, üksmeelse massina pole iialgi õigluse ja võrdsuse eest seistud. Selmet on mass inimhääle summutanud, tema hinge taltsutanud ja keha aheldanud. Aiva on massi püüdluseks olnud ühtlane, hall, monotoonne elukõrb. Mass jääbki alatiseks individuaalsuse, vaba initsiatiivi ja originaalsuse annihilaatoriks, hävitajaks. Seepärast usun ma sarnaselt Emersoniga[12], et „massid on oma nõuetes ja mõjususes toored, labased ja hukatuslikud, misläbi neid ei tohiks mitte meelitada, vaid koolitada. Ma ei taha neile mitte midagi loovutada, vaid neid drillida, lahku ajada ja lagundada, panna neis rääkima indiviidid. Massid! Massid on rist ja viletsus. Ma ei soovi üldsegi mitte mingisuguseid masse, vaid üksnes ausaid mehi ja armsaid, nägusaid eneseteostuse leidnud naisi!“

Teisisõnu, sotsiaalse ja majandusliku heaolu elujõulisest tõest saab reaalsus mitte massi, vaid ainuüksi intelligentsete vähemuste kirglikkuse, julguse ja kompromiteerimatu otsusekindluse läbi.


[1] Allikas: http://theanarchistlibrary.org/library/emma-goldman-anarchism-and-other-essays#toc4  
[2] Goldman viitab siinkohal tegelaskujule Ibseni „Rahvavaenlases.“
[3] Francesc Ferrer i Guàrdia (1859-1909) oli Hispaania pedagoog ja anarhist, kellelt pärineb progressiivse ehk „modernse kooli“ (escuela moderna) mõiste. Eesmärgiks oli õpetada keskklassi lastele radikaalseid sotsiaalseid väärtusi. Vt ka: https://en.wikipedia.org/wiki/Francesc_Ferrer_i_Gu%C3%A0rdia; https://en.wikipedia.org/wiki/Escuela_Moderna.
[4] Wendell Phillips (1811-1884) oli Ameerika abolitsionist, põliselanike õiguste eest võitleja, oraator ja advokaat.
[5] John Ball (1338-1381) oli inglise lollardistlik preester, kellel oli prominentne roll 1381. aasta talupoegade ülestõusul. Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Peasants%27_Revolt
[6] Walter „Wat“ Tyler (suri 15. juunil 1381) oli eelmärgitud talupoegade ülestõusu juht. Ta tapeti kuningas Richard Teise lojalistide poolt Smithfieldis, Londonis, läbirääkimiste käigus.
[7] Lucie Simplice Camille Benoît Desmoulins (1760-1794) oli ajakirjanik ja poliitik, kes etendas olulist rolli Prantsuse Revolutsiooni aegu. Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Camille_Desmoulins
[8] Intellektuaalid. (E. Goldmani originaalmärkus.)
[9] Thomas Paine (1737/1736-1809) oli Inglise-Ameerika poliitaktivist, filosoof, poliitteoreetik ja revolutsionäär. Ta oli üks Ameerika Ühendriikide rajajatest.
[10] Patrick Henry (1736-1799) oli advokaat, istanduseomanik ja poliitik, kes sai 1770ndate Virginia iseseisvusliikumise aegu tuntuks oraatorina. Ka tema oli Ameerika Ühendriikide üks esiisadest.
[11] John Brown (1800-1859) oli valge ameerika abolitsionist, kelle arvates oli relvastatud vastuhakk ainus võimalus Ameerika Ühendriikide orjandusinstitutsiooni kukutamiseks.
[12] Goldman kohaldab siinkohal üpriski vabameelselt Ralph Waldo Emersoni tsitaati viimase teosest The Conduct of Life (1860):
„Masses are rude, lame, unmade, pernicious in their demands and influence, and need not to be flattered but to be schooled. I wish not to concede anything to them, but to tame, drill, divide, and break them up, and draw individuals out of them. The worst of charity is, that the lives you are asked to preserve are not worth preserving. Masses! the calamity is the masses. I do not wish any mass at all, but honest men only, lovely, sweet, accomplished women only[.]“ Vt: http://transcendentalism-legacy.tamu.edu/authors/emerson/essays/considerations.html
Emerson (1803-1882) oli ameerika esseist, lektor ja poeet, kes juhtis 19. sajandi keskpaiga transtsendentset liikumist. Ta võitles ka individualismi eest.

0 kommentaar(i):