Sissejuhatuseks
"Demokraatia on maailma varemeteks muutnud"
(Hitler Otto Strasserile, tsiteeritud in: Landa, I. (2010). The Apprentice's Sorcerer: Liberal Tradition and Fascism, p. 80n8)
Natslike-fašistlike parteide ja liikumiste omavahelisest rahvusvahelisest
kontaktiloomest üleüldiselt ja täpsemalt EKRE (ning Sinise Äratuse) tegevusest
antud seoses pole eesti ajakirjandus just ülemäära palju kõnelenud. Käesolevat
artiklit võikski näha püüdena tekkinud lünka veidi süsteemsema sisuga täita.
Ehkki võib näida veider, või vähemalt harjumatu ning vastuolulinegi, rääkida natslikust-fašistlikust
(kõige laiahaardelisemalt: tagurlikust e. reaktsionäärlikust[1])
„internatsionaalist.“ Ei muuda see tõika, et aktiivne—ja omajagu irooniliselt—rahvusteülene
(transnational) networking n-n ’äärmus-’ või ’radikaal’parempoolsusel (kui kasutada
populaarseid eufemisme) tõepoolest eksisteerib. Mõningatel juhtudel võib see avalduda
ka nt digikunstilises ja -kultuurilises võtmes (vt Rebekka Põldsami artiklit fashwave-st ning selle eestistatud variatsioonist
Jüri Arraku loomingu, iseäranis tema Suure
Tõllu näitel). Sissejuhatavalt püüan skitseerida reaktsionäärse
internatsionaali kui sellise ajaloolised kontuurid. Viimane leiab juba
konkreetsemat edasiarendust artikli ülejäänud osades, kui juttu tuleb eesti oma
EKRE seosteloomest.
Paslik oleks alustada kõneväärt tõigast, et ajaloolises plaanis on aset leidnud õige mitmeid (rohkemal-vähemal määral dokumenteeritud) kokkutulekuid, mida on tavatsetud määratleda just „rahvusvahelise fašismi“ kongressidena. Arusaadavatel põhjustel täheldatakse neist kahe esimesena 1934. aasta detsembris ja 1935. aasta aprillis Šveitsis, Montreux’s toimunud kongresse. Ühe esmase põhjalikuma ülevaate esimesest „tõeliselt intentsiivsest agitatsioonist“ leiab aga sõjajärgse (Lääne-)Saksamaa natsismivoolude uurija K. P. Tauberi artiklist teadusajakirjas Political Science Quarterly. Tauber selgitab, et 1950. aasta märtsi Rooma kokkusaamine oli aruteluüritus, kus arutati edasisi plaane ning koostööd. See kaasas esindajaid Itaalia tollasest neofašistlikust MSI-st (Movimento Sociale Italiano) ja hispaania Falangest. Osalesid ka briti UM-i (Union Movement) ja kunagise briti fašistide ühingu (BUF) juht Oswald Mosley, esialgu põrandaaluse saksa natstliku eliitseltsi „Bruderschaft“ liikmed, funktsionäärid Prantsusmaa kunagisest Vichy kollaboratsioonirežiimist, jt. Otsustati, et järgmiseks kohtuvad Lääne-Euroopa natsionalistlike ja rahvuslike organisatsioonide ja parteide delegaadid ühiskonverentsil, milleni jõuti juba sama aasta oktoobris.[2]
Saabujaid oli Itaaliast ja Saksamaalt kuni Albaania ning Rumeenia emigrantideni välja. Konverentsi juhtmotiivina piiritles „Vennaskonna“ esindaja Karl Heinz Priester—endine Hitlerjugendi juht, kes oli instrumentaalne „natsionaaldemokraatliku partei“ (NDP) valimisedus Saksamaal 1948. aastal—vastasust ühelt poolt n-n Euroopa bolševiseerumisele ja teisalt „ameerika-juudi“-Lääne poolsele (Euroopa) „koloniseerimisele.“ Analüüsides üht Priesteri kirjutatud pamfletti, märgib Tauber, et eesmärgiks oli siinkohal Euroopa muutmine „kolmandaks suureks jõuks maailmas,“ mis, sõltumatuna „demokraatlikust ja sovjeti blokist,“ tagaks „reichimõtete“ (Reichgedanke) edasikandumise.[3] Just nimelt vaid säärase tagatisega, tsentraalselt hallatav ning „völkish, rahvuslikku põhimõtet“ kandev ühtne, „tõelise demokraatiaga“ Euroopa „töötaks ja võitleks ja ohverdaks Euroopa Rahva nimel, olemata eksitatud [reeturlikest, Demokratur’likest] Strassburgi [s.o., Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu] püüetest."[4] N-ö „eurooparahva“ idee—kui (valgeülimusliku) kultuurirassismi ilming („Euroopa ümberlükkamatu traditsiooniline ja kultuuriline ülimuslikkus“[5])—võib õigupoolest olla kohandatud eelmainitud briti fašisti Mosley väga sarnasest kontseptsioonist „Europe-A Nation,“ mis sisuliselt visandas Euroopa kui korporatiivse riikide-riigi. Antud seoses avaldas Mosley juba 1934. aastal artikli pealkirjaga „Ainult fašistlik Euroopa suudab säilitada rahu."[6] Siinkohal ongi mainimisväärt, et—nagu möönis ka Priester—„Euroopa bolševiseerumise takistamine“ (midaiganes see siis vastaval ajalooepohhil ka tähendama pole pidanud) on reaktsionäärse internatsionaali üks läbivaid probleemiasetusi olnud omajagu veidral kombel tänapäevani välja.
Järgmised kongressid jõudsid juba otsapidi Rootsi—1951. aasta mais, Malmös, SSi völkish pan-euroopa kontseptsiooni edasiarendaja, Skandinaaviamaade peaideoloogi Per Engdahli kodus, kus võeti nimeks Europäische Soziale Bewegung[7]; ja sama aasta septembris Zürichis. Viimatimainitu toimus juba (usutavasti fašismi ja natsismi nüanslikest erinevustest tingitud) seesmistest lahkhelidest tõukuvalt. Nii nõudsid prantsuse natsid Binet ja Bardéche (Comité National Français) selget rõhuasetust „rassipuhtuse“ küsimuses. Siit sai alguse üle-Euroopalist „paneuroopaliku natsionalismi“ propageeriv Uus-Euroopalik Selts (New European Order), mis „kutsus sõtta bolševistlike mongolite ja kapitalistlike n**grite“ vastu, „toetamaks valget meest tema võitluses rassiellujäämise ja Aufartungi[8] nimel.“[9]
Madeline Herren võtab oma uurimuses lähtekohaks n-n liberaalse internatsionaali, ÜRO eelkäija Rahvaste Liiga (League of Nations). Siit tõukuvalt osundab ta, et reaktsionäärne internatsionaal jättis kõrvale „internatsionalismi kui ideoloogilise“ (sotsialismi-kommunismi mõttes). Kuna eeskätt üritati „omastada ja kopeerida [selle] struktuurset mustrit.“ Seega määratleb Herren „fašistlikku internatsionaali“ põhinevat versioonil „globaalvalitsusest, mille aluseks on liberaalsed rahvusvahelised võrgustikud[, kuid mis ühtlasi ka] imbub neisse sisse, eesmärgiga luua mõjusfääre, mis ulatuvad väljapoole territoriaalseid kontrollmehhanisme.“[10] Nii tõdeb Herren, et teise maailmasõja eelne „liberaalne, Lääne-keskne internatsionalism oli [omakorda ka] fašismist mõjutatud,“ samavõrd kui seesama institutsionaliseeritud formaat (s.o., Rahvaste Liiga) kujundas ka „fašistlikku kontseptsiooni globaalvalitsusest.“[11] Näiteks oli 1920ndatel ainukese „fašistliku riigina Rahvaste Liigasse integreeritud ning osales Liiga kui terviku kultuurilises rikastamises“ Itaalia.[12] See tõik võiks küll ehk näidata kurioosne, ent meil tarvitseb vaid meenutada, et Euroopa Parlamendis istuvad ka reaalsed natsiparteid (nt rassistlike mõrvasüüdistustega Kuldne Koidik).
Teaduskirjandusest võib õigupoolest leida mitmesuguseid kaasaaegse (neo)natsismi ja (neo)fašismi transnatsionaliseerumise käsitlusi. Oluline rõhk on sealjuures niihästi interneti viraalses ja kogukondi loovas funktsioonis[13] kui ka sarnaseltmõtlejaid koondaval Islamofoobial.[14] Nagu aga artikli alul lubasin, keskendun antud seoses käesolevalt kohalikule ’äärmus-’ või ’radikaal’parempoolsele valitsuserakonnale EKRE. Selle juurde asungi nüüd, artikli ülejäänud, tänapäevast tõukuvates osades.
Paslik oleks alustada kõneväärt tõigast, et ajaloolises plaanis on aset leidnud õige mitmeid (rohkemal-vähemal määral dokumenteeritud) kokkutulekuid, mida on tavatsetud määratleda just „rahvusvahelise fašismi“ kongressidena. Arusaadavatel põhjustel täheldatakse neist kahe esimesena 1934. aasta detsembris ja 1935. aasta aprillis Šveitsis, Montreux’s toimunud kongresse. Ühe esmase põhjalikuma ülevaate esimesest „tõeliselt intentsiivsest agitatsioonist“ leiab aga sõjajärgse (Lääne-)Saksamaa natsismivoolude uurija K. P. Tauberi artiklist teadusajakirjas Political Science Quarterly. Tauber selgitab, et 1950. aasta märtsi Rooma kokkusaamine oli aruteluüritus, kus arutati edasisi plaane ning koostööd. See kaasas esindajaid Itaalia tollasest neofašistlikust MSI-st (Movimento Sociale Italiano) ja hispaania Falangest. Osalesid ka briti UM-i (Union Movement) ja kunagise briti fašistide ühingu (BUF) juht Oswald Mosley, esialgu põrandaaluse saksa natstliku eliitseltsi „Bruderschaft“ liikmed, funktsionäärid Prantsusmaa kunagisest Vichy kollaboratsioonirežiimist, jt. Otsustati, et järgmiseks kohtuvad Lääne-Euroopa natsionalistlike ja rahvuslike organisatsioonide ja parteide delegaadid ühiskonverentsil, milleni jõuti juba sama aasta oktoobris.[2]
Saabujaid oli Itaaliast ja Saksamaalt kuni Albaania ning Rumeenia emigrantideni välja. Konverentsi juhtmotiivina piiritles „Vennaskonna“ esindaja Karl Heinz Priester—endine Hitlerjugendi juht, kes oli instrumentaalne „natsionaaldemokraatliku partei“ (NDP) valimisedus Saksamaal 1948. aastal—vastasust ühelt poolt n-n Euroopa bolševiseerumisele ja teisalt „ameerika-juudi“-Lääne poolsele (Euroopa) „koloniseerimisele.“ Analüüsides üht Priesteri kirjutatud pamfletti, märgib Tauber, et eesmärgiks oli siinkohal Euroopa muutmine „kolmandaks suureks jõuks maailmas,“ mis, sõltumatuna „demokraatlikust ja sovjeti blokist,“ tagaks „reichimõtete“ (Reichgedanke) edasikandumise.[3] Just nimelt vaid säärase tagatisega, tsentraalselt hallatav ning „völkish, rahvuslikku põhimõtet“ kandev ühtne, „tõelise demokraatiaga“ Euroopa „töötaks ja võitleks ja ohverdaks Euroopa Rahva nimel, olemata eksitatud [reeturlikest, Demokratur’likest] Strassburgi [s.o., Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu] püüetest."[4] N-ö „eurooparahva“ idee—kui (valgeülimusliku) kultuurirassismi ilming („Euroopa ümberlükkamatu traditsiooniline ja kultuuriline ülimuslikkus“[5])—võib õigupoolest olla kohandatud eelmainitud briti fašisti Mosley väga sarnasest kontseptsioonist „Europe-A Nation,“ mis sisuliselt visandas Euroopa kui korporatiivse riikide-riigi. Antud seoses avaldas Mosley juba 1934. aastal artikli pealkirjaga „Ainult fašistlik Euroopa suudab säilitada rahu."[6] Siinkohal ongi mainimisväärt, et—nagu möönis ka Priester—„Euroopa bolševiseerumise takistamine“ (midaiganes see siis vastaval ajalooepohhil ka tähendama pole pidanud) on reaktsionäärse internatsionaali üks läbivaid probleemiasetusi olnud omajagu veidral kombel tänapäevani välja.
Järgmised kongressid jõudsid juba otsapidi Rootsi—1951. aasta mais, Malmös, SSi völkish pan-euroopa kontseptsiooni edasiarendaja, Skandinaaviamaade peaideoloogi Per Engdahli kodus, kus võeti nimeks Europäische Soziale Bewegung[7]; ja sama aasta septembris Zürichis. Viimatimainitu toimus juba (usutavasti fašismi ja natsismi nüanslikest erinevustest tingitud) seesmistest lahkhelidest tõukuvalt. Nii nõudsid prantsuse natsid Binet ja Bardéche (Comité National Français) selget rõhuasetust „rassipuhtuse“ küsimuses. Siit sai alguse üle-Euroopalist „paneuroopaliku natsionalismi“ propageeriv Uus-Euroopalik Selts (New European Order), mis „kutsus sõtta bolševistlike mongolite ja kapitalistlike n**grite“ vastu, „toetamaks valget meest tema võitluses rassiellujäämise ja Aufartungi[8] nimel.“[9]
Madeline Herren võtab oma uurimuses lähtekohaks n-n liberaalse internatsionaali, ÜRO eelkäija Rahvaste Liiga (League of Nations). Siit tõukuvalt osundab ta, et reaktsionäärne internatsionaal jättis kõrvale „internatsionalismi kui ideoloogilise“ (sotsialismi-kommunismi mõttes). Kuna eeskätt üritati „omastada ja kopeerida [selle] struktuurset mustrit.“ Seega määratleb Herren „fašistlikku internatsionaali“ põhinevat versioonil „globaalvalitsusest, mille aluseks on liberaalsed rahvusvahelised võrgustikud[, kuid mis ühtlasi ka] imbub neisse sisse, eesmärgiga luua mõjusfääre, mis ulatuvad väljapoole territoriaalseid kontrollmehhanisme.“[10] Nii tõdeb Herren, et teise maailmasõja eelne „liberaalne, Lääne-keskne internatsionalism oli [omakorda ka] fašismist mõjutatud,“ samavõrd kui seesama institutsionaliseeritud formaat (s.o., Rahvaste Liiga) kujundas ka „fašistlikku kontseptsiooni globaalvalitsusest.“[11] Näiteks oli 1920ndatel ainukese „fašistliku riigina Rahvaste Liigasse integreeritud ning osales Liiga kui terviku kultuurilises rikastamises“ Itaalia.[12] See tõik võiks küll ehk näidata kurioosne, ent meil tarvitseb vaid meenutada, et Euroopa Parlamendis istuvad ka reaalsed natsiparteid (nt rassistlike mõrvasüüdistustega Kuldne Koidik).
Teaduskirjandusest võib õigupoolest leida mitmesuguseid kaasaaegse (neo)natsismi ja (neo)fašismi transnatsionaliseerumise käsitlusi. Oluline rõhk on sealjuures niihästi interneti viraalses ja kogukondi loovas funktsioonis[13] kui ka sarnaseltmõtlejaid koondaval Islamofoobial.[14] Nagu aga artikli alul lubasin, keskendun antud seoses käesolevalt kohalikule ’äärmus-’ või ’radikaal’parempoolsele valitsuserakonnale EKRE. Selle juurde asungi nüüd, artikli ülejäänud, tänapäevast tõukuvates osades.
Heritage Foundation, EKRE, ja Eesti
Alustada võiks ehk ühest pealtnäha süütust seosest. EKRE kodulehelt võib
lugeda pressiteadet 2016. aasta veebruarist, kui Eesti praegune
rahandusminister Martin Helme ja europarlamentaar Jaak Madison „osalesid USA
ühe vanima ja mainekama konservatiivse mõttekoja Heritage Foundationi
korraldatud kohtumisel.“[15] Mõttekoja enda ametlik koduleht osundab sedagi, et veel hiljuti, 2019. aasta oktoobris,
esines sealses peakorteris kõnega välisminister Urmas Reinsalu.
Suhteliselt pealiskaudsest netiotsingust nähtub sedagi, et Eesti poliitiline
seos „maineka mõttekojaga“ on tagasiviidav vähemalt eelmise kümnendi algusse. Tollase
Reformierakondlasest rahandusministri Siim Kallase ja Heritage Foundationi
rahvusvahelise kaubandus- ja majanduskeskuse direktori Gerald O’Driscolli[16] omavahelise
kohtumise pressiteatest võib välja lugeda mõttekoja koostatud majandus- ja
rahandusuuringust riigitasandil juhindumist. Ehkki
ei tahaks targu spekuleerida, miks küll väidetavalt liberaalne (post-sovjetlik)
Eesti vähemalt kaks kümnendit oma kolmest ’vabariiklusest’ just ühe Ameerika
Ühendriikide „maineka konservatiivse
mõttekoja“ rakurssi järginud on; siis, tõsi küll, Heritage Foundationi
saamisloos aimduvad mõningad vihjed.
Heritage Foundationi rajajatena 1973. aastal tuleb iseäranis ära märkida omal ajal ameerika „uus-parempoolsuse“ käilakujudeks peetud Coloradio õllepruulimisimpeeriumi juhti, segregatsiooni pooldavat Joseph Coorsi ning tema tollast poliitoperaatorit Washingtonis, religioos-parempoolset aktivisti Paul Weyrichit. Nagu on märkinud ameerika parempoolsuse uurija Russ Bellant, on mh Heritage Foundationi sünni taga olnud Coorsi perekond „võimas, rikas, äärmiselt organiseeritud jõud sotsiaalseks muutuseks.“ Nende muutus näeb aga ette „tagasipöördumist darvinliku poliitilise ja majandusliku moraalsuse juurde, mille mõõduks oleks piiramatu vabaturumajandus.“ Lisaks, märgib Bellant, rahastavad Coorsid ka parempoolseid kristlike fundamentaliste, kes nõuavad—eesti lugejale väga tuttavlikult—„traditsioonilistest pereväärtustest“ lähtumist.[17] Tõdetud on sedagi, et fond rahastab kliimasoojenemise eitajaid.[18] Jane Mayer, oma raamatus Dark Money: The Hidden History of the Billionaires Behind the Rise of the Radical Right märgib esimeste seas Heritage Foundationile annetanuna ära ka „jõulise [konservatiiv]poliitilise“ filantroobi Richard Mellon Scaife ja tema Scaife Family Charitable Trusti. Aastaks 1998 oli SFCT teinud fondile rahasüste 23 millioni dollari väärtuses. Scaife’ile sümpatiseeris eeskätt just Heritage Foundation, kuna „erinevalt mineviku uurimiskeskustest oli see eesmärgipäraselt poliitiline, uhkeldades sügavalt konservatiivsete ideede loomise, müümise ja Ameerika peavoolu süstmisega.“[19] Kuna Scaife’i vaadete kujunemine peegeldab üsna hästi Heritage Foundationi ideoloogilist sisu, käsitlen antud isikut veidi pikemalt.
Keskendudes Scaife’i memuaaridele ning rikkalikule lisamaterjalile, kirjutab Mayer, kuidas miljardär ja hulk teisi mõjukaid 1960ndate konservatiive tajusid tollast riiki üha enam „liberaalsusse nihkumas.“ Seda aga nähti „eksistentsiaalse ohuna Ameerika tsivilisatsioonile.“ Sarnaselt oma eelkäijatega Mellonite dünastiast[20], muretses ka Scaife eeskätt rikaste ja korporatiivsete huvide eest, mida nägi, vastavalt hetkele ajaloos, ohustatud kas inimõiguslikest reformidest (nt Lyndon Johnsoni tsiviilõiguslik seadusandlus ja vaesusvastane programm), Vietnami sõja vastastest protestidest, vms. Oma memuaarides tõdeb mees, et tema „oskus dollarid ideede võitluse nimel tööle panna“ on talle rahuldust pakkunud. Tõepoolest. 1973. aastaks oli ta SFCT grandiloome täielikult oma nägemusega kooskõlastanud. „Tulemuseks on,“ kirjutab Scaife, „arvestatav grandiloomejõud, arendamaks ideid, mida mina näen Ameerikale head olevat.“ 1970ndatel liituski Scaife tulevase ülemkohtu peakohtuniku Lewis Powelli korporatiiv-Ameerika „avangardiga,“ mille alguseks loetakse viimase salastatud memo pealkirjaga „Attack on American Free Enterprise System.“ Mayer kirjeldab Powelli ja Scaife’i suunamudimist järgnevalt:
Nii on Heritage Foundationi suurrahastaja Scaife oma „ideerevolutsiooni“ nimel rahastanud Charles Murray’t. Korduvalt kummutatud pseudoteadusliku ja rassistliku „Belli kõvera“[22] teooria üht kaasautoritest, kes on mh arvanud sedagi, et rikastel on „kõrgematasemelisem eetika- ja moraalikoodeks." Richardi õe, Cordelia, üks prioriteete oli aga n-n populatsioonikontroll (sisuliselt suitsukate neo-Malthusianislikeks vaadeteks). Ema Sarah oli olnud aga hea sõber Margaret Sangerile, keda teatakse küll „pereplaneerimise“ loojana, kuid kes mh propageeris ka USA afroameerika kogukonna „populatsioonikontrolli.“ Antud seoses osundabki Leonard Zeskind osundab oma raamatus Blood and Politics: The History of White Nationalist Movement from the Margins to the Mainstream läbivalt mitmele valgest natsionalistist poliitideoloogile, kes aja jooksul Heritage Foundationist—kui ühest peamisest Reaganit toetanud mõttekojast—läbi on käinud. Nii oli samaaegselt Maailma Antikommunistlikus Liigas eesistuja ametit pidav Roger Pearson ka fondi peamise kuukirja „Policy Review“ toimetaja. Varasemast võib ära märkida mehe kaas-toimetajaameti antisemiitliku ja Holokausti-eitava Liberty Lobby asutaja Willis Carto ajakirja „Western Destiny“ juures. Oma esmase tuntuse kogus Pearson ajakirja „Northern World“ kirjastajana, mis rõhutas eugeenika vajalikkust.[23]
Oma memuaarides märgib Scaife ausalt ja ilustamata, et tema vaated loksusid paika juba noore teismelisena. Kui tema isa, Alan Scaife, 1944. aastal teisest maailmasõjast ja lühiajalisest teenistuses armeemajorina OSS-is (Office of Strategic Services, CIA eelkäija) ajutisel puhkusel oli, hoiatas ta peret „kõikjal terendava kommunismi nuhtluse“ eest, „mitte vaid võõrsil, aga ka kodus Ameerikas.“ Nagu Mayer kirjutab, maalis veendunud anti-kommunistist perepea oma võsudele pildi „töölisrahutustest ja klassisõjast“ ning surmaohus tulevikust „nendesarnaste jõukate kapitalistide“ jaoks, kes on globaalse „tule all.“ Nii möönabki Mayer, et Richard ei pärinud mitte üksnes üht riigi suurimaist industriaalvaradustest, vaid ka kaasaskäivad „reaktsionäärsed poliitilised vaated."[24] Scaife’i vaaronu, pankur Andrew Mellon, 20. sajandi alguse föderaalse tulumaksu vastane, kelle pank omas pea pooli linna investeeringutest, läks isegi nii kaugele, et kirjutas raamatu populariseerimaks vaadet, et „rikaste maksukoormuse vähendamine suurendavat maksulaekumist.“ Sealjuures oli ta seisukohal, et „majanduslik ebavõrdsus on vältimatu [ja et rikkus] oivalisuse ja vooruslikkuse õiglane tasu.“ Ent peagi pärast aktsiaturu varisemist esitati Andrew Mellonile süüdistus tulumaksupettuses meritokraatsete maksusooduste pakkumise tõttu. Ehkki ta mõisteti õigeks, tuli „alanduseks ja häbistuseks“ maksuvõlad tagasi maksta.
Richardi pere, omakorda, kasutas omaaegset kehtivat maksuseadust tagamaks—juba aastakümnete pärast, kui õilsad filantroopsed annetused on „avaliku huvi“ ära teeninud—järeltulijatele maksuvaba hiigelpärandi. Mayer nendibki, et säärased ülirikaste perede sobingud olid tuumaks kaasaegsele ameerika konservatiivliikumisele.
Heritage Foundationi rajajatena 1973. aastal tuleb iseäranis ära märkida omal ajal ameerika „uus-parempoolsuse“ käilakujudeks peetud Coloradio õllepruulimisimpeeriumi juhti, segregatsiooni pooldavat Joseph Coorsi ning tema tollast poliitoperaatorit Washingtonis, religioos-parempoolset aktivisti Paul Weyrichit. Nagu on märkinud ameerika parempoolsuse uurija Russ Bellant, on mh Heritage Foundationi sünni taga olnud Coorsi perekond „võimas, rikas, äärmiselt organiseeritud jõud sotsiaalseks muutuseks.“ Nende muutus näeb aga ette „tagasipöördumist darvinliku poliitilise ja majandusliku moraalsuse juurde, mille mõõduks oleks piiramatu vabaturumajandus.“ Lisaks, märgib Bellant, rahastavad Coorsid ka parempoolseid kristlike fundamentaliste, kes nõuavad—eesti lugejale väga tuttavlikult—„traditsioonilistest pereväärtustest“ lähtumist.[17] Tõdetud on sedagi, et fond rahastab kliimasoojenemise eitajaid.[18] Jane Mayer, oma raamatus Dark Money: The Hidden History of the Billionaires Behind the Rise of the Radical Right märgib esimeste seas Heritage Foundationile annetanuna ära ka „jõulise [konservatiiv]poliitilise“ filantroobi Richard Mellon Scaife ja tema Scaife Family Charitable Trusti. Aastaks 1998 oli SFCT teinud fondile rahasüste 23 millioni dollari väärtuses. Scaife’ile sümpatiseeris eeskätt just Heritage Foundation, kuna „erinevalt mineviku uurimiskeskustest oli see eesmärgipäraselt poliitiline, uhkeldades sügavalt konservatiivsete ideede loomise, müümise ja Ameerika peavoolu süstmisega.“[19] Kuna Scaife’i vaadete kujunemine peegeldab üsna hästi Heritage Foundationi ideoloogilist sisu, käsitlen antud isikut veidi pikemalt.
Keskendudes Scaife’i memuaaridele ning rikkalikule lisamaterjalile, kirjutab Mayer, kuidas miljardär ja hulk teisi mõjukaid 1960ndate konservatiive tajusid tollast riiki üha enam „liberaalsusse nihkumas.“ Seda aga nähti „eksistentsiaalse ohuna Ameerika tsivilisatsioonile.“ Sarnaselt oma eelkäijatega Mellonite dünastiast[20], muretses ka Scaife eeskätt rikaste ja korporatiivsete huvide eest, mida nägi, vastavalt hetkele ajaloos, ohustatud kas inimõiguslikest reformidest (nt Lyndon Johnsoni tsiviilõiguslik seadusandlus ja vaesusvastane programm), Vietnami sõja vastastest protestidest, vms. Oma memuaarides tõdeb mees, et tema „oskus dollarid ideede võitluse nimel tööle panna“ on talle rahuldust pakkunud. Tõepoolest. 1973. aastaks oli ta SFCT grandiloome täielikult oma nägemusega kooskõlastanud. „Tulemuseks on,“ kirjutab Scaife, „arvestatav grandiloomejõud, arendamaks ideid, mida mina näen Ameerikale head olevat.“ 1970ndatel liituski Scaife tulevase ülemkohtu peakohtuniku Lewis Powelli korporatiiv-Ameerika „avangardiga,“ mille alguseks loetakse viimase salastatud memo pealkirjaga „Attack on American Free Enterprise System.“ Mayer kirjeldab Powelli ja Scaife’i suunamudimist järgnevalt:
„konservatiivid peavad hõivama avaliku arvamuse, rakendades mõjuvõimu institutsioonide üle, mis seda kujundavad […] Powell kirjutas, et konservatiivid peavad kontrollima poliitilist debatti juba eos, nõudes ’tasakaalu’ õpikutes, telesarjades ja uudiskajastustes. Annetajad peavad nõudma sõnaõigust ülikoolitöötajate palkamises ja õppekavas ning ’pressima tarmukalt peale kõiges poliitilises.’ Võidu võti, ennustas Powelli memo, olla ’hoolikas pikaaegne plaanimine ja elluviimine, mida toetavad ühised finantsid’.“[21]
Nii on Heritage Foundationi suurrahastaja Scaife oma „ideerevolutsiooni“ nimel rahastanud Charles Murray’t. Korduvalt kummutatud pseudoteadusliku ja rassistliku „Belli kõvera“[22] teooria üht kaasautoritest, kes on mh arvanud sedagi, et rikastel on „kõrgematasemelisem eetika- ja moraalikoodeks." Richardi õe, Cordelia, üks prioriteete oli aga n-n populatsioonikontroll (sisuliselt suitsukate neo-Malthusianislikeks vaadeteks). Ema Sarah oli olnud aga hea sõber Margaret Sangerile, keda teatakse küll „pereplaneerimise“ loojana, kuid kes mh propageeris ka USA afroameerika kogukonna „populatsioonikontrolli.“ Antud seoses osundabki Leonard Zeskind osundab oma raamatus Blood and Politics: The History of White Nationalist Movement from the Margins to the Mainstream läbivalt mitmele valgest natsionalistist poliitideoloogile, kes aja jooksul Heritage Foundationist—kui ühest peamisest Reaganit toetanud mõttekojast—läbi on käinud. Nii oli samaaegselt Maailma Antikommunistlikus Liigas eesistuja ametit pidav Roger Pearson ka fondi peamise kuukirja „Policy Review“ toimetaja. Varasemast võib ära märkida mehe kaas-toimetajaameti antisemiitliku ja Holokausti-eitava Liberty Lobby asutaja Willis Carto ajakirja „Western Destiny“ juures. Oma esmase tuntuse kogus Pearson ajakirja „Northern World“ kirjastajana, mis rõhutas eugeenika vajalikkust.[23]
Oma memuaarides märgib Scaife ausalt ja ilustamata, et tema vaated loksusid paika juba noore teismelisena. Kui tema isa, Alan Scaife, 1944. aastal teisest maailmasõjast ja lühiajalisest teenistuses armeemajorina OSS-is (Office of Strategic Services, CIA eelkäija) ajutisel puhkusel oli, hoiatas ta peret „kõikjal terendava kommunismi nuhtluse“ eest, „mitte vaid võõrsil, aga ka kodus Ameerikas.“ Nagu Mayer kirjutab, maalis veendunud anti-kommunistist perepea oma võsudele pildi „töölisrahutustest ja klassisõjast“ ning surmaohus tulevikust „nendesarnaste jõukate kapitalistide“ jaoks, kes on globaalse „tule all.“ Nii möönabki Mayer, et Richard ei pärinud mitte üksnes üht riigi suurimaist industriaalvaradustest, vaid ka kaasaskäivad „reaktsionäärsed poliitilised vaated."[24] Scaife’i vaaronu, pankur Andrew Mellon, 20. sajandi alguse föderaalse tulumaksu vastane, kelle pank omas pea pooli linna investeeringutest, läks isegi nii kaugele, et kirjutas raamatu populariseerimaks vaadet, et „rikaste maksukoormuse vähendamine suurendavat maksulaekumist.“ Sealjuures oli ta seisukohal, et „majanduslik ebavõrdsus on vältimatu [ja et rikkus] oivalisuse ja vooruslikkuse õiglane tasu.“ Ent peagi pärast aktsiaturu varisemist esitati Andrew Mellonile süüdistus tulumaksupettuses meritokraatsete maksusooduste pakkumise tõttu. Ehkki ta mõisteti õigeks, tuli „alanduseks ja häbistuseks“ maksuvõlad tagasi maksta.
Richardi pere, omakorda, kasutas omaaegset kehtivat maksuseadust tagamaks—juba aastakümnete pärast, kui õilsad filantroopsed annetused on „avaliku huvi“ ära teeninud—järeltulijatele maksuvaba hiigelpärandi. Mayer nendibki, et säärased ülirikaste perede sobingud olid tuumaks kaasaegsele ameerika konservatiivliikumisele.
„Erafondidel on väga vähe juriidilisi piiranguid. Kehtib kohustus annetada vähemalt 5% oma varandusest igal aastal avalikku heategevusse, n-ö MTÜdesse. Vastutasuks võimaldatakse annetajatele mahaarvestist, mis aitab neil tulumaksukulu dramaatiliselt vähendada. Selline kokkulepe võimaldab rikkuritel saada ühtaegu nii heldet maksutoetust kui ka kasutada fonde oma äranägemise järgi ühiskonna mõjustamiseks.“[25]
See aga viib demokraatlikku pluralismi ohustava olukorrani.
Mõistagi võib nüüd aga küsida: aga mida on siis aastakümnete tagusel tegemist tänapäevaga? Ütleksin, et omajagu; iseäranis, kui hetkel võib kasvõi Wikipedia sissekandest lugeda, et Heritage Foundationi üks fondihalduritest on Rebekah Mercer (riskimaandusfondide magnaadi, Cambridge Analytica suuromaniku, neonatsliku Breitbardi veebilehe endise rahastaja ja Trumpi ühe suurdoonori Robert Merceri tütar). Mainimisväärt on seegi, et 2017. aastal raporteeris ajakirjandus, et fondiga ühines (küll välise) konsultandi ja lektorina Trumpi endine assistendi asetäitja ja kontraterrorismi nõunik Sebastian Gorka, kelle kohta märgiti hiljuti, et ta olevat Ungari natsliku eliitseltsi Vitézi Rend vannutatud liige. Nt USA siseministeerium on seltsi kohta märkinud, et teise maailmasõja ajal oli see “Natsi-Saksamaa valitsuse alluvuses.”
Kui senini peatusin Heritage Foundationil ühelt poolt seetõttu, et visandada selle logistilised ja ideoloogilised seosed ning ühisosad EKRE-ga; ja teisalt, et osundada, kuidas säärased kattuvused või siis vähemasti silma kinni pigistamised fondi poliitilise sisu osas ei lõpe Eesti võimuladviku osas sugugi vaid EKRE-ga; siis lõpetuseks oleks paslik rääkida EKRE jugendrühma internatsionalistlikust tegevusest.
Sinine Äratus, „identitarianism“ ja pan-euroopalik „reconquista“
Alustada võiks
momendist, milles kõlavad hästi kokku reaktsionäärse internatsionaali
ajaloolised seisukohad, nimelt Ruuben Kaalepi kõne 9. Identitarian Ideas
konverentsil, kus ta mh märkis, et „me peame totaalselt ümber pöörama teise maailmasõja kultuurilise tulemi.“ Pan-euroopaliku,
Islamofoobse ja „rassistatult“ ksenofoobse (racialised;
n-n Euroopa elustiili kaitse) n-ö identitaarlaste liikumise (Identitäre Bewegung) üheks saavutuseks
on nt hooandjakampaania „kaitse Euroopat“ aktsiooniks. Viimase sisuks oli
pagulasi aitavate paatide ründamine Vahemerel.
Prantsusmaalt alguse saanud liikumine, mida on peetud niihästi neonatslikuks, n-ö
punapruuniks kui lihtsalt Euroopa uut parempoolsust esindavaks, on
kaasaegne väljakasv prantsuse 1960ndate Nouvelle Droite-st (“uus-parempoolsus”) (de Benoist, Camus,
jt). Kuigi eeskätt on tegemist Euroopa-keskse liikumisega, võib analooge leida
ka mujalt ning mõistagi eksisteerib networking erinevate riigipõhiste rakkude
ja/või isikute vahel. Austria IB eestkõnelejat Martin Sellnerit võib nt näha
ameerika ‘äärmus’parempoolse aktivisti Lauren Southerni YouTube’i kanali
otse-eetris. Antud
YT-i klipi põhjal võib spekuleerida sedagi, et nähtavasti eksisteerib teatav
kattuvus (digi)liikumisega “Reconquista Germanica.” Kui see tähelepanek õigustatud on, sobitub senikirjeldatud kontekstiga ka
Ukraina neonatside (Azovi pataljoni jms) korraldatud üritus “Reconquista: Today Intermarium, Tomorrow PanEuropa,“ kus võib näha osalemas ka Ruuben Kaalepit. Kahe
esimese „pan-euroopa konverentsi“ esindusnägu ja moderaator on olnud Olena Semenyaka,
kes vastutab nii pataljoni rahvusvaheliste suhete eest kui on ka Ukrainast
alguse saanud n-n euroopa rekonkistatooriliikumise käilakuju.
Kuid see pole veel kõik. Nagu aasta eest raporteeris paremäärmuslusel silma peal hoidev veebileht Hope Not Hate, on päris Eesti pinnal, Tallinnas, juba kolmandat korda toimunud eeskätt „Sinise Äratuse“ initsiatiivil üritus „Etnofutur.“ 2018. aastal võtsid sellest osa teiste seas ameerika „alt-right“ vlogger Ram Z Paul ja mõjuvõimas Rootsi ’äärmus’parempoolse (endiste natside rajatud) Sverigedemokraterna üks rahastajatest Daniel Friberg. Sel aastal aga, kui ”üleilmne rahvuslik konverents” toimus Tallinna von Stackelbergi hotellis, võtsid sellest mh osa Jared Taylor, ameerika valge natsionalist ning veebiajakirja American Renessance toimetaja ja Greg Johnson, samaväärselt valgeülemusliku Counter-Currentsi toimetaja (kus on artikleid avaldanud ka Kaalep). Kindlasti on mainimisväärt ka Semenyaka esinemine, mis on artikli kujul Counter-Currentsis ka üleval (”The Conservative Revolution & Right-Wing Anarchism”).
Kuid see pole veel kõik. Nagu aasta eest raporteeris paremäärmuslusel silma peal hoidev veebileht Hope Not Hate, on päris Eesti pinnal, Tallinnas, juba kolmandat korda toimunud eeskätt „Sinise Äratuse“ initsiatiivil üritus „Etnofutur.“ 2018. aastal võtsid sellest osa teiste seas ameerika „alt-right“ vlogger Ram Z Paul ja mõjuvõimas Rootsi ’äärmus’parempoolse (endiste natside rajatud) Sverigedemokraterna üks rahastajatest Daniel Friberg. Sel aastal aga, kui ”üleilmne rahvuslik konverents” toimus Tallinna von Stackelbergi hotellis, võtsid sellest mh osa Jared Taylor, ameerika valge natsionalist ning veebiajakirja American Renessance toimetaja ja Greg Johnson, samaväärselt valgeülemusliku Counter-Currentsi toimetaja (kus on artikleid avaldanud ka Kaalep). Kindlasti on mainimisväärt ka Semenyaka esinemine, mis on artikli kujul Counter-Currentsis ka üleval (”The Conservative Revolution & Right-Wing Anarchism”).
Kokkuvõtteks
Kui läinud aasta varasuvel Müürilehe veergudel
kirjutasin, lõpetasin mõtisklusega õiglasest ja õigustatud mässust
reaktsionäärsuse vastu, todakorda siis dehumaniseeriva kõne keelamise
kontekstis. Nüüd, veidi rohkem kui aasta hiljem senikirjutatut üle lugedes,
tundub intuitiivselt hoomatavam, mispärast vihakõne kriminaliseerimisele
võimuladviku tasemel üksnes vilistatud on. Ehkki Euroopa Liidule jäetakse
usinalt mulje, et oleme eeskujulik, liberaalne e-riik, nõuab obsessiivne
sõltuvus Ameerika Ühendriikidest seda, et üle lekib muudki, kui vaid aktsepteeritud
rohelised mehikesed mõttelise invasiooni kaitseks. Kui natsismi- ja
fašismilembeste väljamaiste paremlibertaaridega piisavalt kaua lävida, võtad
lõpuks isegi üle maksiimi, et vaid „sõna ja kapital on vabad.“ Tuleb möönda, et
äsjaöeldu oleks veel n-ö klaas-pooltäis selgitus—reaktsionäärsus vohab, kuna
tahes-tahtmata ollakse (jätkuvalt) mõjustatud sellest, kellele ’vabanemise’
tipptunnil meie toetamine-abistamine kõige kasulikum oli („mainekad
konservatiivid“ Reagan ja Bush Sr.). Klaas-pooltühi selgituse võib aga laenata
hiljutisest Ahto Lobjaka artiklist, kus ta tõdeb, et Merilik „jäägem
eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks“ ei saa päriselt alata enne, kui
kunagine Pätsi tee on lõpuni käidud. „Reaktsioon on olnud Eesti teadliku olemasolu domineerivam vorm. Suur osa riigi poliitikast on käinud selle nimel,et midagi tagasi saada, midagi ära tõugata, millestki end eraldada.“
Märkigem, et säärane „atavistlik pärispoliitika“ nõuabki ka just
progressiivsete vaadete—nagu nt natsismi valju ja veendunud hukkamõistu—äratõukamist.
Äratõukamist, mis on sedavõrd juurdunud, sedavõrd poorne ja sünniomane, et
isegi head tahtvad-soovivad meeleavaldajad ei suuda moralistlikest loosungitest
enamat. Aastate eest kirjutas herr Kaalep, et nemad olla „tõelised rebelid.“
Vahest on riigikogupingi nühkimine praeguseks juba õpetanud, et nii see siiski
pole.
[1] Vt de Orellana, P.
and Michelsen, N. (2019). "Reactionary Internationalism: the philosophy of the New Right". in: Review of International Studies, 5(45). pp. 748-768.
[2] Tauber, Kurt P. (1959). "German Nationalists and European Union". In Political Science Quarterly, 4(74). p. 568.
[3] ibid. 571-2.
[4] ibid. 569, 572, 571n13; vt ka Herren, M. (2017). "Fascist Internationalism" in: Internationalisms. p. 201; ja „kolmanda Rooma“ kontseptsioon, in: Kallis, A. (2014). The Third Rome 1922-1943: The Making of the Fascist Capital.
[5] ibid. Tauber 570; vrd. vt nt Schori-Liang, C. (Ed.) (2007). Europe for the Europeans: The Foreign and the Security Policy of the Populist.
[6] Drábik, J. (2012). "Oswald Mosley´s Concept of a United Europe. A Contribution to the Study of Pan-European Nationalism." in: The Twentieth Century. p. 56.
[7] Tauber ibid.
[8] Eugeeniline „rassihügieen“ ’tsviliseeritud rahvaste’ „mandumise“ vastu.
[9] ibid., Tauber 573; edasisteks konverentsideks ja ühendusteks, vt samas jj. Tänapäeva kandunud järjepidevuse osas vt mh nt Mareši (Mareš, M. (2006). "Transnational Networks of Extreme Right Parties in East Central Europe: Stimuli and Limits of Cross-Border Cooperation". Paper at the 20th IPSA World Congress, Fukuoka, 9-13. July. pp. 8jj.) uurimust transnatsionaalsetest võrgustikest ida- ja kesk-Euroopas. Vt ka Schlembach, R. (2011). "The Transnationality of European Nationalist Movements". in: Reveue Belge de Philologie et d'Histoire/Belgisch Tijdschrift voor Filologie en Geschiedenis, 89. pp. 1332jj.
[10] Herren 192.
[11] ibid. 196
[12] ibid. 197; rõhutus lisatud; vt ka p.198.
[13] Caiani, M & Kröll, P. (2015). "The transnationalisation of the extreme right and the use of the Internet." in: International Journal of Comparative and Applied Criminal Justice, 4(39). pp. 331-351.
[14] Hafez, F. (2014). "Shifting Borders: Islamophobia as common ground for building pan-European right-wing unity". in: Patterns of Prejudice, 5(48). pp. 479-499. Doerr, N. (2017). "Bridging language barriers, bonding against immigrants: A visual case study of transnational network publics created by far-right activists in Europe". in: Discourse & Society, 1(28). pp. 3-23.
[15] Heritage Foundation olevat üks suurimaid AERC-I, s.o., Euroopa Konservatiivide ja Reformistide europarlamendi tiiva, toetajaid, vt: https://www.riigikogu.ee/fraktsioonide-teated/eesti-konservatiivse-rahvaerakonna-fraktsioon/martin-helme-osales-euroopa-konservatiivide-aastakonverentsil/.
[2] Tauber, Kurt P. (1959). "German Nationalists and European Union". In Political Science Quarterly, 4(74). p. 568.
[3] ibid. 571-2.
[4] ibid. 569, 572, 571n13; vt ka Herren, M. (2017). "Fascist Internationalism" in: Internationalisms. p. 201; ja „kolmanda Rooma“ kontseptsioon, in: Kallis, A. (2014). The Third Rome 1922-1943: The Making of the Fascist Capital.
[5] ibid. Tauber 570; vrd. vt nt Schori-Liang, C. (Ed.) (2007). Europe for the Europeans: The Foreign and the Security Policy of the Populist.
[6] Drábik, J. (2012). "Oswald Mosley´s Concept of a United Europe. A Contribution to the Study of Pan-European Nationalism." in: The Twentieth Century. p. 56.
[7] Tauber ibid.
[8] Eugeeniline „rassihügieen“ ’tsviliseeritud rahvaste’ „mandumise“ vastu.
[9] ibid., Tauber 573; edasisteks konverentsideks ja ühendusteks, vt samas jj. Tänapäeva kandunud järjepidevuse osas vt mh nt Mareši (Mareš, M. (2006). "Transnational Networks of Extreme Right Parties in East Central Europe: Stimuli and Limits of Cross-Border Cooperation". Paper at the 20th IPSA World Congress, Fukuoka, 9-13. July. pp. 8jj.) uurimust transnatsionaalsetest võrgustikest ida- ja kesk-Euroopas. Vt ka Schlembach, R. (2011). "The Transnationality of European Nationalist Movements". in: Reveue Belge de Philologie et d'Histoire/Belgisch Tijdschrift voor Filologie en Geschiedenis, 89. pp. 1332jj.
[10] Herren 192.
[11] ibid. 196
[12] ibid. 197; rõhutus lisatud; vt ka p.198.
[13] Caiani, M & Kröll, P. (2015). "The transnationalisation of the extreme right and the use of the Internet." in: International Journal of Comparative and Applied Criminal Justice, 4(39). pp. 331-351.
[14] Hafez, F. (2014). "Shifting Borders: Islamophobia as common ground for building pan-European right-wing unity". in: Patterns of Prejudice, 5(48). pp. 479-499. Doerr, N. (2017). "Bridging language barriers, bonding against immigrants: A visual case study of transnational network publics created by far-right activists in Europe". in: Discourse & Society, 1(28). pp. 3-23.
[15] Heritage Foundation olevat üks suurimaid AERC-I, s.o., Euroopa Konservatiivide ja Reformistide europarlamendi tiiva, toetajaid, vt: https://www.riigikogu.ee/fraktsioonide-teated/eesti-konservatiivse-rahvaerakonna-fraktsioon/martin-helme-osales-euroopa-konservatiivide-aastakonverentsil/.
[16] Hetkel tööl vanemteadurina
parem-libertaarses Cato Instituudi mõttekojas, mis, rajatuna 1974. aastal,
kandis algselt ühe rajaja järgi nime Charles Koch Foundation. Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Cato_Institute
[17] Vt rohkem Bellant, R. (1988[1991]a). The Coors Connection. How Coors Family Philantropy Undermines Democratic Pluralism. pp. xv jj.
[18] https://www.desmogblog.com/heritage-foundation
[19] pt. 2: "The Hidden Hand: Richard Mellon Scaife". (e-Book.)
[20] Thomas Mellon, Richardi vaarisa, omandas tohutud osakud tollal veel arenevais industriaalkorporatsioonides nagu nt Gulf Oil.
[21] ibid. Mayer.
[22] Steven J. Rosenthal on märkinud, et paljud „Belli kõvera“ viited pärinesid n-n akadeemilise rassismi ja eugeenika propageerijatelt, keda rahastas 1937. aastast tegutsenud natsimeelne Pioneer Fund (vt Rosenthal, Steven J. (1995). "Pioneer Fund: The Financier of Fascist Research". in: American Behavioral Scientist, 1(39). pp. 44jj.).Vt ka: Hilliard III, Asa G. (1996). "Either a Paradigm Shift or No Mental Measurement: The Nonscience and the Nonsense of the Bell Curve" in: Cultural Diversity and Mental Health, 1(2), pp. 1-20.
[23] ibid.; vt ka Bellant, R.(1988[1991]b). Old Nazis, the New Right, and the Republican Party. pp. 60-64.
[24] ibid. Mayer.
[25] ibid.
[17] Vt rohkem Bellant, R. (1988[1991]a). The Coors Connection. How Coors Family Philantropy Undermines Democratic Pluralism. pp. xv jj.
[18] https://www.desmogblog.com/heritage-foundation
[19] pt. 2: "The Hidden Hand: Richard Mellon Scaife". (e-Book.)
[20] Thomas Mellon, Richardi vaarisa, omandas tohutud osakud tollal veel arenevais industriaalkorporatsioonides nagu nt Gulf Oil.
[21] ibid. Mayer.
[22] Steven J. Rosenthal on märkinud, et paljud „Belli kõvera“ viited pärinesid n-n akadeemilise rassismi ja eugeenika propageerijatelt, keda rahastas 1937. aastast tegutsenud natsimeelne Pioneer Fund (vt Rosenthal, Steven J. (1995). "Pioneer Fund: The Financier of Fascist Research". in: American Behavioral Scientist, 1(39). pp. 44jj.).Vt ka: Hilliard III, Asa G. (1996). "Either a Paradigm Shift or No Mental Measurement: The Nonscience and the Nonsense of the Bell Curve" in: Cultural Diversity and Mental Health, 1(2), pp. 1-20.
[23] ibid.; vt ka Bellant, R.(1988[1991]b). Old Nazis, the New Right, and the Republican Party. pp. 60-64.
[24] ibid. Mayer.
[25] ibid.
No comments:
Post a Comment