Väike kronoloogiline eellugu. Käesoleva aasta suvel pakkusin Müürilehele välja erinumbri-idee EKRE & rahvusvaheliste natside-fašistide networkimisest, mis sisaldaks üldisemat sissevaadet (minult), spetsiifilisemaid väljundeid (n-n fashwave -- nüüd ilmumas jaanuari vabanumbris Rebekka Põldsami & Nika Kalantari sulest), ja veel üht-teist muud, mille üle võiks esmalt ühiselt mõtteid mõlgutada, planeerida, võimalikke kirjutajaid kutsuda. Pärast väidetavalt pikaldasisisekõnelusi toimetuses pandi ideele pidurit, sisuliselt põhjendusega, et see oleks (terve erinumbri mõttes) liigselt "niššiteema." Fast forward novembri keskpaika. Sai lepitud kokku, et mina kirjutan networkingust, Rebekka/Nika fashwavest. Pakkusin Henri Kõivule välja esialgse raami artikliks (mida alljärgnevas ka järgisin) -- see kiideti heaks. Sai kirjutama asutud. Ja lõpuks ära saadetud. Mõne päeva eest tuli vabandav vastus, et kuna (i) puuduvat "ühtne fookus" & (ii) sisaldab palju "sildistamist" & "namedroppingut" (millest mina oskan vaid seda välja lugeda, et kirjutades Jared Taylorist kui valgest natsionalistist--Wikipediat järgides--peaksin ma sealjuures ka põhjendama, miks ta seda on ja mispärast tema Eestisse kutsumine ülepea kvalifitseerub networkinguna; ühtlasi ma alustan ajaloolise pan-europistliku liikumisega ja lõpetan kaasaegsega, nii et idek; sounds like thinly veiled white supremacy apologism to me, but I digress) -- siis, "vabandust, et pidid tegema tühja tööd." Mis aga ehk veelgi märgilisem, nagu märksin mujal, on asjaolu, kuidas "radikaalsed liberaalid" võivad küll läbi lasta kõik, mis natsismi suunas moraliseerivalt sõrme viibutab, ent kui keegi asub antud seoses kapitali liikumisteede jälgedele (mida võiks näha ühe tahuna antud teksti olematutest "ühtse[test] fookus[test]"), mis ei vii mitte üksnes natsideni (eeskätt Eestis), kisub junni kiirelt jahedaks. Igatahes. Otsustage ise, kuidas selle "sõltumatu" & "iseseisva" ajakirjandusega meil siin riigis siis ikkagi on. Artikkel reprodutseeritud väga minimaalsete muudatustega.
...Heietuste(j)(r)ada...
Recent Posts
12/15/19
7/9/16
Goldman, Vähemused vs Enamused (1911)
Kui ma teeksin kokkuvõtte meie ajajärgule omastest soodumustest, üldistaksin need kvantiteedi ehk hulga mõiste alla[1]. Kõikjal domineerib kvaliteeti hukutav paljusus, massivaim. Meie eluterviku – tootmise, poliitika ja hariduse – põhialuseks on kvantiteet, numbrid. Tööline, kes kunagi oma töö põhjalikkuse ja kvaliteedi üle uhkust tundis, on asendunud ajutute, ebakompetentsete automaatonitega, kes toodavad päratul hulgal väärtusetuid, ülejäänud inimsoole üldjoontes kahjulikke, asju. Selmet pakkuda elumugavustele ja rahule lisaväärtust, on kvantiteet inimese koormat üksnes suurendanud.
Poliitikas
loebki vaid kvantiteet. Proportsioonis kvantiteedi kasvuga upuvad ideaalid,
õiglus ja ausus täiel määral numbrimassiivide sohu. Mitmesugused parteid
püüavad teineteist kelmuses, pettuses, riukalikkuses ja hämarates
mahhinatsioonides üle trumbata, olles veendunud, et võitjale saab osaks enamuse
aplaus. See ongi ainus jumal – Edu. On ebaoluline, et kohutavaid lõivusid
maksavad sealjuures inimeste iseloomud. Selle kurva fakti kinnitamiseks ei
pruugigi meil tõendeid kaugelt otsida.
Kui
antud partei kuriteod sedavõrd jultunuks muutusid, et neid ka pime märkas, ei
pidanud nad tegema muud kui sabarakud kokku koguma ja üleolek oligi tagatud.
Seega needsamad sadu kordi tüssatud, reedetud ja solvatud ohvrid otsustasid mitte
võitja kahjuks, vaid kasuks. Hämmeldunud vähemus küsis, et kuidas küll saab
enamus reeta ameerikaliku vabaduse traditsioonid? Kus küll oli selle enamuse
otsustamis- ja arutlemisoskus? Selles aga asi just ongi: enamus ei arutle, selleks
puudub taiplikkus. Puuduva omapära ja moraalse julguseta on enamus oma tuleviku
alati teiste kätte usaldanud. Kestvaks vastutuseks võimetuna on enamus oma
liidreid saatnud isegi teekonnal hävingusse. Dr. Stockmanil[2]
oli õigus: „tõe ja õigluse kõige ohtlikumad vaenlased meie seas on üksmeelne enamus,
see neetud üksmeelne enamus.“ Ambitsiooni ja ettevõtlikkuseta üksmeelne mass ei
vihka midagi rohkem kui innovatsiooni. Uuendajat, uue tõe pioneeri, on alati
vaenatud, hukka mõistetud ja taga kiusatud.
Meie
aja kõigi poliitikute, sealhulgas ka sotsialistide hulgas on sagedalt korduvaks
loosungiks, et meie ajastu on individualismi, vähemuse, ajastu. Nii mõelda
võivad aga ainult need, kes sügavused pealispinna all kompamata jätavad. Kas
pole mitte vähemus see, kes maailma rikkused kokku on kuhjanud? Kas pole nad
mitte isandad, absoluutsed kuningad omas situatsioonis? Kuid nende edu ei põrku
mitte individualismist, vaid inertsist, arast õelusest, massi täielikust
allutamisest. Mass just tahabki, et teda domineeritakse, juhitakse, sunnitakse.
Individualismil, seevastu, pole inimajaloo jooksul kordagi olnud vähimalgi
määral võimalust eneseväljenduseks ja enese normaalsel ja tervislikul moel
maksmapanekuks.
Inimesed,
kelle õpi- ja loomevõime on ajaga kulunud, lükkavad igapäevaselt seina vastu
nii pedagooge, keda juhib puhtsüdamlik eesmärk, omanäoliste ideedega kunstnikke
ja suleseppi, iseseisvaid teadlasi või avastajaid, kui ka kompromiteerimatuid
sotsiaalse muutuse pioneere.
Ferreri-tüüpi[3]
pedagooge ei sallita kusagil, samas kui eelseeditud toidu dietolooge, à la professoreid Eliotti ja Bulterit,
saadab edu tühisuste, automaatonite ajastu põlistajatena. Kirjandus- ja
draamakunstimaailmas on Humphrey Wards ja Clyde Fitches masside iidoleiks,
samas kui vähesed teavad või oskavad hinnata Emersoni, Thoreau, Withmani,
Ibseni, Hauptmani, Butler Yeatsi või Stephen Phillipsi kaunidust ja geeniust. Nad
on kui üksiklased eraktähed, kaugel teispool’ paljususe horisonti.
Kirjastajaid,
teatrijuhatajaid ja kriitikuid ei eruta mitte loomingulise kunsti olemuslik
kvaliteet, vaid müüdavus, sobituvus rahva maitsemeelega. Kahjuks meenutab see maitsemeel
prügimäge. Väärtustatakse kõike seda, mis vaimset läbinärimist ei nõua. Tulemuseks
ongi, et peamist kirjanduslikku toodangut iseloomustab keskpärasus, banaalsus.
Pean
ma üldse ütlema, et kunstis seisame me silmitsi samasuguste kurbfaktidega? Piisab
vaid, kui vaadata meie parke ja peatänavaid, mõistmaks kunsti masstootmise
võikust ja vulgaarsust. Kindlasti suudab üksnes enamuse maitse tolereerida
säärast vägivalda kunsti vastu. Kontseptsioonilt väär ja teostuselt barbaarne,
on sellel ameerika linnade parasiitkunstil tõelise kunstiga samavõrd palju
ühist kui tootemil Michaelangeloga. Ometigi on see ainus menukas kunst. Tõelise
taidurist geeniuse – sellise, kes ei teeni tunnustatud arusaamu, vaid lähtub
ainulaadsuse ning elutõe kujutamise püüdlustest – osaks jääb obskuurne ja
armetu olemasolu. Ühel päeval võib tema tööst kujuneda enamuse moeröögatus, kuid
mitte enne kui tema südameveri on ammendunud. Mitte enne, kui pioneer on
lakanud olemast ja ideaalideta ja kujutlusvõimeta rahvamass meistri pärandi
surmanud on.
On
öeldud, et tänane artist ei saa luua, kuna sarnaselt Prometheusega on ta aheldatud
majandusliku paratamatusse kalju külge. Kuid see on tõsi kõigi ajastute kunsti
kohta. Ka Michaelangelo sõltus oma patroonist samavõrd kui tänane skulptor või
maalija, ainukese vahega, et tolle aja kunstieksperte ei saa hullumeelse
rahvamassiga samastada. Nemad tundsid aupaklikkust, et neid meistri altarile
ülepea kummardama lubati.
Meie
ajastu kunstikaitsja tunneb vaid üht kriteeriumit, üht väärtust –
dollarinumbrit. Teda ei huvita mistahes suurepärase töö kvaliteet, vaid
dollarite hulk, millele tema ost vihjab. Nii osundab Mirbeau’ Les Affaires sont les Affaires’i omastanud rahamees mõningatele laialivalguvatele värviaranžeeringutele ja
ütleb: „Vaata vaid, kui suurepärane see on, see läks mulle maksma viiskümmend
tuhat franki.“ Just nagu meie oma uusrikkad. Muinasjutulised summad, mida nad
oma suursuguste kunstileidude eest maksma on pidanud peavad ilmselt hüvitama
nende maitsevaesuse.
Kõige
andestamatum patt ühiskonnas on iseseisev mõte. Et see riigis, mille sümboliks
on demokraatia, peab olema sedavõrd kohutavalt ilmne, osundabki väga tähelepanuväärselt
päratule võimule, mille enamus omastanud on.
Viiskümne
aasta eest ütles Wendell Phillips[4]: „Meie
absoluutse, demokraatilise võrdsusega riigis pole avalik arvamus mitte ainult
kõikvõimas, vaid ka kõikjalolev. Avaliku arvamuse hirmuvalitsuse ja
haardeulatuse eest puudub pelgupaik ja tulemuseks on, et kui sa võtaksid vana-kreeka
laterna, käiksid ringi ning otsiksid saja inimese hulgast, ei leiaks sa
ühtainsamatki ameeriklast, kellel poleks või kes vähemasti ei kujutleks, et tal
poleks midagi kaotada oma ambitsioonis, seltsielus või äris ümbritsevate
inimeste heast arvamusest ja nende häältest. Ja tulemuseks on, et võrreldes
teiste rahvastega oleme meie rahvana mass argpükse, selmet olla mass
individuaale, kellest igaüks kartmatult oma tõekspidamisi välja prahvatab. Enim
kõigist teistest inimestest kardame me üksteist.“ Ilmselgelt pole me sellest
seisundist, millega Wendell Phillips silmitsi oli, just eriti kaugele arenenud.
Täna,
nagu tollalgi, on avalik arvamus kõikjalolev türann. Tänagi esindab enamust
suur hulk jänespükse, aldis tunnustama seda inimest, kes peegeldab oma hinge-
ja vaimuvaesust. Öeldu selgitab sellise mehe nagu Rooseveldi ennenägematut
tõusu. Tema kehastab massipsühholoogia kõige halvimat elementi. Poliitikuna
teab ta, et enamus hoolib vaid vähesel määral ideaalidest ja aususest. Enamus
himustab väljanäitust. Pole oluline, kas tegemist on koerašõu, poksimatši,
„niggeri“ lintšimise, tähtsusetu seaduserikkuja tabamise, pärijanna abielu
esitlemise või eks-presidendi akrobaatiliste kaskadööritrikkidega. Mida
jubedamad on vaimsed väändused, seda suurem massi nauding ja joovastushüüded.
Seega, küll vaene ideaalidelt ja labane hingelt, püsib Roosevelt jätkuvalt tähelepanu
keskpunktis.
Teisalt,
elegantseid, kultuurseid ja suutlikke mehi, neid mehi, kes kõrguvad sääraste
poliitpügmeede peade kohal, mõnitatakse kui hellikuid vaikima. On absurdne
väita, nagu meil valitseks individualismi ajajärk. Meie oma on kõigest kogu
ajaloofenomeni hingetorkiv kordus: iga jõupingutus progressiks, valgustamiseks
ja teadus-, usu-, poliit-, ning majandusvabaduseks lähtub vähemusest, mitte aga
massist. Tänasel päeval, nagu alalõpmatagi, on vähemused vääritimõistetud,
tagakiusatud, vangistatud, piinatud ja tapetud.
Vennaskonna
printsiip, mida selgitas Naatsareti agitaator, säilitas elu, tõe ja õigluse
alge senikauaks kuni see oli majakavalguseks vähestele. Ent hetkest, mil enamus
selle omastas, sai suurest printsiibist lendlause ja vere- ning tulekuulutaja,
mis levitab piina ja hävingut. Rünnak Rooma kõikvõimsusele, mida juhtisid
kolossaalsed figuurid nagu Huss, Calvin ja Luther, oli kui päikesetõus
pilkaselt pimedas öös. Aga niipea kui Luther ja Calvin muutusid poliitikuteks
ja hakkasid teenindama väikevalitsejaid, aadelkonda ja massivaimu, seadsid nad
hädaohtu Reformatsiooni suured võimalused. Neid saatis edu ja nad võitsid
massid enda poole, kuid seegi enamus osutus mõtte ja mõistuse tagakiusamisel
samavõrd julmaks ja verejanuliseks kui oli seda katoliiklik koletis. Sellest
enamusest sai vaenlane ketsereile ja vähemustele, kes diktumi ees kummardamata
jätsid. Lõputu innukuse, vastupidavuse ja ohverduste järel on inimmõte viimaks
ometi religioossest fantoomist vaba. Vähemus on jätkanud uute vallutuste poole
püüdlemist ja enamus, kes kannab endaga ajas väärastunud tõe händikäppi, on
maha jäänud.
Kui
poleks olnud John Ballsi[5],
Wat Tyleri[6],
Tellide ja arvutute teiste suguseid hiiglasi, kes võitlesid toll tollihaaval
kuningate ja türannide võimu vastu, vaevleks inimrass seniajani poliitilises
mõttes täielises orjuses. Kuid üksikud pioneerid poleks iialgi maailma sellisel
kombel kuni juurteni läbi raputanud, nagu tegi seda päratu laine – Prantsuse
Revolutsioon. Suurtele sündmustele eelnevad tavaliselt näiliselt väikesed
asjad. Nii oli Camille Desmoulinsi[7]
sütitav kõneosavus otsekui Jeeriko pasun, mis tegi maatasa Bastille’, selle
piinamise, kuritarvitamise ja õuduse embleemi.
Alati,
igal ajaperioodil, kandis vähemus suurte ideede ja vabastuspüüdluste
võitluslippu. Erinevalt massist, sellest tinaraskest koormast, mis ei luba
vähemusel edasi liikuda. Öeldu tõesus ilmneb jõulisemalt Venemaal kui mujal. Venemaa
verine režiim on neelanud juba tuhanded elud, ent see ei vaigista troonil
istuvat koletist. Kuidas on selline asi võimalik kui ideed, kultuur ja
kirjandus, kui sügavaimad ja peeneimad emotsioonid ägavad raudse ikke all? Vene
talupoeg, see enamus, see kokkusurutud, liikumisvõimetu, uimane mass, usub
sajandipikkuste heitluste, ohverduste ja äraarvamatute kannatuste järel
endiselt, et köis, mis kägistab „valgekäelist meest,“[8]
toob õnne.
Ka
Ameerika vabadusheitluses osutus enamus samaväärseks komistuskiviks. Kuni
tänase päevani on Thomas Paine’i[9],
Patrick Henry[10] ja Jeffersoni ideed
keelatud ja tulevastele põlvedele maha müüdud. Mass ei soovi neist ühtegi.
Õilsameelsus ja julgus, mida jumaldati Lincolni isiku puhul, on unun’d üheskoos
samade meestega, kes tollase panoraami loomise juures olid. Mustanahaliste
tõelisi kaitsepühakuid esindasid käputäis võitlejaid Bostonis – Lloyd Garrison,
Wendell Phillips, Thoreau, Margaret Fuller ja Theodore Parker. Nende
suurejooneline südikus ja tugevus tipnesid nukra hiiglase, John Browniga[11].
Nende väsimatu entusiasm, kõneosavus ja sihikindlus õõnestasid Lõuna lordide
kantsi. Lincoln järgnes oma sabarakkudega alles siis, kui orjanduse kaotamine
oli muutunud kõigi arvates praktiliseks küsimuseks.
Viiekümne
aasta eest ilmus maailma sotsiaalhorisondile meteoorne idee, mis oli nii kaugeleulatuv,
nii revolutsiooniline ja nii kõikehõlmav, et see täitis kõikjal türannide
südamed kabuhirmuga. Teisalt oli see idee aga miljonite jaoks rõõmuhõisete ja
lootusekuulutajaks. Pioneerid olid eelseisvatest takistustest teadlikud, nad
olid kursis vastupanu, tagakiusamise ja raskustega, mis neile osaks saama
hakkavad, kuid uhkete ja kartmatutena alustasid nad oma marssi edasi, aiva
edasi. Nüüdseks on sellest ideest kujunenud populistlik loosung. Peaaegu igaüks
tänasel päeval on Sotsialist: rikkur ja tema vaene ohver, seaduse ja
autoriteedi eestvõitlejad ja nende õnnetud süüalused, vabamõtleja ja
religioossete valskuste põlistaja, moekas daam ja särkpluusis tüdruk. Miks
mitte? Nüüd, mil viiekümne aasta tagune tõde on valeks pööratud, nüüd, mil
sellele tõele omase noorusliku kujutlusvõime tiivad on kärbitud ja röövitud
tema tarmukus, jõud, revolutsiooniline ideaal – miks mitte? Nüüd, kus tegemist
pole enam kauni nägemuse, vaid „praktilise, töötlemiskõlbliku skeemiga,“ mis
põhineb enamuse tahtel, miks mitte? Poliitiline riukalikkus laulab massile
alalõpmata kiidulaulu: kui sa vaid järgneks meile, sa vaene enamus, sa
solvatud, ärakasutatud, hiiglaslik enamus.
Kes
meist poleks seda litaaniat varem kuulnud? Kellele meist poleks tuttav see
poliitikute kordussalm? Seda, et mass veritseb, et massi nööritakse ja
ekspluateeritakse, tean ma samavõrd hästi kui meie häälemagnetid. Kuid ma
rõhutan, et mitte käputäis parasiite, vaid mass kui selline vastutab asjade
võika seisu eest. Mass klammerdub oma isandate külge, lembib nuuti ja karjub
selsamal momendil esimesena „lööge nad risti!“ kui kapitalistliku autoriteedi
või mistahes muu kõduneva institutsiooni pühaduse vastu kõlab protestihääl. Ent
võimkonda ja eraomandit jätkub täpselt senikauaks kui eksisteerib masside valmidus
saada sõdureiks, politseinikeks, vangivalvuriteks ja timukateks. Sotsialistlikud
demagoogid teavad seda sama hästi kui mina, ometigi hoiavad nad alal müüti
enamuse voorustest, kuna nende eluskeem tähendabki võimu põlistamist. Ja kuidas
siis veel saaks viimast omandada, kui mitte numbritega? Jah, võim, sundus ja
sõltuvus ülejäänud massist, kuid iialgi mitte vabadus või indiviidi vaba
avaldumine, ealesgi veel vaba ühiskonna sünd.
Enamust
headuse loomingulise jõuna ei eita ma mitte seepärast, et mul puuduks kaastunne
maailma rõhutute ja õigustest ilmajäetute vastu, ega mitte ka seepärast, et
elatavate elude häbi, õud ja kuritarvitamine minule teadmata on. Oo, ei, ei!
Kuid ma tean liigagi hästi, et kokkusurutud, üksmeelse massina pole iialgi
õigluse ja võrdsuse eest seistud. Selmet on mass inimhääle summutanud, tema
hinge taltsutanud ja keha aheldanud. Aiva on massi püüdluseks olnud ühtlane,
hall, monotoonne elukõrb. Mass jääbki alatiseks individuaalsuse, vaba
initsiatiivi ja originaalsuse annihilaatoriks, hävitajaks. Seepärast usun ma
sarnaselt Emersoniga[12],
et „massid on oma nõuetes ja mõjususes toored, labased ja hukatuslikud, misläbi
neid ei tohiks mitte meelitada, vaid koolitada. Ma ei taha neile mitte midagi
loovutada, vaid neid drillida, lahku ajada ja lagundada, panna neis rääkima
indiviidid. Massid! Massid on rist ja viletsus. Ma ei soovi üldsegi mitte
mingisuguseid masse, vaid üksnes ausaid mehi ja armsaid, nägusaid eneseteostuse
leidnud naisi!“
Teisisõnu,
sotsiaalse ja majandusliku heaolu elujõulisest tõest saab reaalsus mitte massi,
vaid ainuüksi intelligentsete vähemuste kirglikkuse, julguse ja
kompromiteerimatu otsusekindluse läbi.
[1] Allikas:
http://theanarchistlibrary.org/library/emma-goldman-anarchism-and-other-essays#toc4
[2] Goldman viitab siinkohal
tegelaskujule Ibseni „Rahvavaenlases.“
[3] Francesc Ferrer i Guàrdia
(1859-1909) oli Hispaania pedagoog ja anarhist, kellelt pärineb progressiivse
ehk „modernse kooli“ (escuela moderna)
mõiste. Eesmärgiks oli õpetada keskklassi lastele radikaalseid sotsiaalseid
väärtusi. Vt ka: https://en.wikipedia.org/wiki/Francesc_Ferrer_i_Gu%C3%A0rdia; https://en.wikipedia.org/wiki/Escuela_Moderna.
[4] Wendell Phillips (1811-1884) oli
Ameerika abolitsionist, põliselanike õiguste eest võitleja, oraator ja
advokaat.
[5] John Ball (1338-1381) oli
inglise lollardistlik preester, kellel oli prominentne roll 1381. aasta
talupoegade ülestõusul. Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Peasants%27_Revolt
[6] Walter „Wat“ Tyler (suri 15.
juunil 1381) oli eelmärgitud talupoegade ülestõusu juht. Ta tapeti kuningas
Richard Teise lojalistide poolt Smithfieldis, Londonis, läbirääkimiste käigus.
[7] Lucie Simplice Camille Benoît
Desmoulins (1760-1794) oli ajakirjanik ja poliitik, kes etendas olulist rolli
Prantsuse Revolutsiooni aegu. Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Camille_Desmoulins
[8] Intellektuaalid. (E. Goldmani originaalmärkus.)
[9] Thomas Paine (1737/1736-1809)
oli Inglise-Ameerika poliitaktivist, filosoof, poliitteoreetik ja
revolutsionäär. Ta oli üks Ameerika Ühendriikide rajajatest.
[10] Patrick Henry (1736-1799) oli
advokaat, istanduseomanik ja poliitik, kes sai 1770ndate Virginia
iseseisvusliikumise aegu tuntuks oraatorina. Ka tema oli Ameerika Ühendriikide
üks esiisadest.
[11] John Brown (1800-1859) oli valge
ameerika abolitsionist, kelle arvates oli relvastatud vastuhakk ainus võimalus
Ameerika Ühendriikide orjandusinstitutsiooni kukutamiseks.
[12] Goldman kohaldab siinkohal
üpriski vabameelselt Ralph Waldo Emersoni tsitaati viimase teosest The Conduct of Life (1860):
„Masses
are rude, lame, unmade, pernicious in their demands and influence, and need not
to be flattered but to be schooled. I wish not to concede anything to them, but
to tame, drill, divide, and break them up, and draw individuals out of them.
The worst of charity is, that the lives you are asked to preserve are not worth
preserving. Masses! the calamity is the masses. I do not wish any mass at all,
but honest men only, lovely, sweet, accomplished women only[.]“ Vt: http://transcendentalism-legacy.tamu.edu/authors/emerson/essays/considerations.html
Emerson (1803-1882) oli ameerika esseist, lektor ja
poeet, kes juhtis 19. sajandi keskpaiga transtsendentset liikumist. Ta võitles
ka individualismi eest.
6/12/16
Patriotism kui ähvardus priiusele (Goldman, 1917)
Emma
Goldman (1869-1940) etendas pöördelist rolli anarhistliku poliitfilosoofia, aga
ka feministliku mõttesuuna arendamisel Euroopas ja Põhja Ameerikas 20. sajandi
esimesel poolel. Tema teos „Anarchism and other Essays“ ilmus esmakordselt
1910. aastal. Anarhistlikult vaatenurgalt käsitab ta mitmekesist teemastikku
nagu vanglad, poliitvägivald, haridus, seks, naisõiguslus jm.
Patriotism
kui ähvardus priiusele[1]
Mis on isamaa-armastus? On’s see armastus oma
sünnipaiga, oma lapsepõlvemeenutuste ja -lootuste, unistuste ja püüdluste vastu?
On’s see paigaks, kus me lapsemeelses naiivsuses vaatlesime kiirelt mööduvaid
pilvi ja murdsime pead, kas meiegi võiksime samavõrd väledalt joosta? Paik, kus
me loendaks miljonit kiiskavat tähte, paanikas, et kas mitte igaüks neist pole
silm, mis meie väikesi hingi läbistab? On’s see paik, kus me kuulaks linnulaulu
ja igatseksime tiibu, et lennata, nagu nemadki, kaugetele maadele? Või on’s see
paik, kus me istuksime oma ema põlvel, joovastunud imepärastest suurte tegude
ja vallutuste lugudest? Lühidalt, on’s see armastus teatava maalapi vastu,
mille iga toll sümboliseerib kallihinnalisi meenutusi õnnelikust,
rõõmuküllasest ja vallatust lapsepõlvest?
Kui see oleks patriotism, saaks seda paluda üksnes vähestelt ameeriklastelt, kuna nende mängupaigad on muudetud tehasteks, veskiteks ja kaevandusteks, samal ajal kui kurdistav tootmisseadmestiku hääl on asendanud linnulaulu. Isegi jutustusi suurtest tegudest ei kuule me enam mitte, sest lood, mida meie emad meile tänasel päeval räägivad, on lood hingevalust, pisaraist ja leinast.
Kui see oleks patriotism, saaks seda paluda üksnes vähestelt ameeriklastelt, kuna nende mängupaigad on muudetud tehasteks, veskiteks ja kaevandusteks, samal ajal kui kurdistav tootmisseadmestiku hääl on asendanud linnulaulu. Isegi jutustusi suurtest tegudest ei kuule me enam mitte, sest lood, mida meie emad meile tänasel päeval räägivad, on lood hingevalust, pisaraist ja leinast.
Ent mis siis on patriotism? „Patriotism,
söör, on närukaelte viimane lootus,“ ütles dr. Johnson[2]. Lev Tolstoi, meie ajastu suurim
anti-patrioot, määratleb rahvustunnet kui kaanonit, mis õigustab mõrvarite
hulgitreenimist; kui äritegevust, mis nõuab inimtapu harjutuseks paremat
varustust kui elu hädavajaduste nagu kingade, riiete ja majade valmistamine;
kui tehingut, mis garanteerib parema kasu ja suurema hiilguse, kui ühe keskmise
töömehe kätetöö.
Gustave Hervé[3], veel üks anti-patrioot, kutsub patriotismi
õigustatult ebausuks, mis on ülekohtusem, brutaalsem ja ebainimlikumgi kui
religioon. Religiooni kui ebausu aluseks oli inimese võimetus seletada
loodusfenomene. See tähendab, et kui primitiivne inimene kuulis äkesekõminat
või nägi välku, ei osanud ta kumbagi põhjendada, mistõttu järeldaski ta, et
nende taga peab varjuma temast endast veelgi suurem vägi. Samalaadset üleloomulikku
jõudu nägi ta vihmas ja mitmesugustes teisteski looduslikes muutustes.
Isamaa-armastus, teisalt, on kunstlikult loodud ebausk, mida säilitatakse läbi
valede ja valskuste võrgustiku; see on ebausk, mis röövib inimeselt tema
eneseaustuse ja väärikuse, suurendades samas tema kõrkust ja upsakust.
Tõepoolest, eneseimetlus, isekus ja
eneseupitus on patriotismi põhialused. Lubage ma illustreerin. Patriotism
eeldab, et meie maakera on jaotatud väikesteks maalappideks rauast väravate
taga. Need, kel on olnud õnne sündida ühte konkreetsesse lappi, arvavad endit
olema üllamad, suursugusemad, intelligentsemad, kui need elusolendid, kes
elunevad mistahes teisel lapil. Seepärast on igaühe, kes oma valitud lapikesel
elab, kohuseks võidelda, tappa ja surra, üritades kehtestada oma üleolekut
kõigi teiste suhtes.
Sarnases laadis arutlevad muidugi ka teiste
maalappide elanikud ja tulemuseks on, et varasest lapsepõlvest saati mürgitakse
lapse teadvust verdtarretavate lugudega sakslastest, prantslastest,
itaallastest, venelastest jt. Täismeheikka jõudnuna on laps igakülgselt
küllastunud uskumusest, et ta on Jumala enese valitud, kaitsma oma kodumaad
mistahes võõra rünnaku või invasiooni eest. Just sel eesmärgil pasundame me
suuremast sõja- ja mereväest, rohkemaist lahingulaevadest ja laskemoonast. Just
sel eesmärgil on Ameerika lühikese ajaga kulutanud nelisada miljonit dollarit.
Mõelgem – nelisada miljonit dollarit, mis on võetud rahva toodangust. Sest teadagi pole mitte rikkad need, kes
patriotismi panustavad. Nemad on kosmopoliidid, ideaalselt kodus igal maal.
Meie, Ameerikas, teame hästi öeldu tõesust. Kas pole mitte meie rikkad kaasmaalased
prantslasteks Prantsusmaal, sakslasteks Saksamaal, või inglasteks Inglismaal? Ja
kas nad mitte ei raiska kosmopoliitse graatsiaga seda varandust, mille on
koininud Ameerika tehaste lapsed ja puuvillaorjad? Jah, nende on patriotism,
mis võimaldab saata kaastundeläkitusi hirmuvalitsejale nagu vene tsaar, kui viimast
mistahes õnnetus tabab, nagu kasvõi juhul kui president Roosevelt[4] seda oma rahva nimel tegi, seoses Sergei[5] karistamisega vene revolutsionääride poolt.
Tegemist on patriotismiga, mis abistab
mõrtsukas Diatzi[6] tuhandete elude hävitamisel Mehhikos; või
mis isegi toetab Mehhiko revolutsionääride arreteerimist Ameerika pinnal ja
nende vangistamist Ameerika vanglates, ilma vähimagi põhjuse ja põhjenduseta.
Niisiis, patriotism pole nende jaoks, kes
esindavad jõukust ja võimu. Rahva jaoks, aga, on see piisavalt hea. See
meenutab ühte neist Frederick Suure, Voltaire’i südamesõbra, ajaloolistest
tarkuseteradest: „Religioon on pettus, mida masside jaoks alal hoida.“
Selles, et säärane patriotism on üsnagi
kulukas institutsioon, ei kahtle keegi, kui kaaluda järgmist statistikat.
Maailma juhtivate armeede ja merevägede väljaminekute progressiivne tõus
möödunud sajandi viimasel veerandil on säärase kaalukusega fakt, et ehmatab
isegi kõige tähelepanelikumat majandusprobleeme tudeerivat õpilast. Sellele
võib lühidalt osutada, jagades aastad 1881 kuni 1905 viieaastasteks
perioodideks, märkides sealjuures mitmete suurte rahvuste väljamakseid sõja- ja
mereväele esmaste ja viimaste nimetatud perioodide jooksul. Esimesest kuni
viimase mainitud perioodini suurenesid Suurbritannia väljaminekud
2 101 848 936-lt dollarilt 4 143 226 885-e
dollarini, Prantsusmaa väljaminekud 3 324 500 000-lt
3 455 109 900-ni, Saksamaa omad 725 000 200-lt
2 700 375 600-ni, Ameerika Ühendriikidel 1 275 500 750-lt
2 650 900 450-ni, Venemaal 1 900 975 500-lt
5 250 445 100-ni ja Jaapani väljaminekud 182 900 500lt
700 925 475-e dollarini.
Seega, eelnimetatud riikide sõjalised
väljaminekud vaadeldava viieaastase perioodi jooksul suurenesid. Nii kasvas
perioodil 1881-1905 Suurbritannia väljaminek oma sõjaväe hüvanguks neljakordselt,
samas kui Ameerika Ühendriikide oma kolmekordistus, Venemaa oma kahekordistus,
Saksamaa oma kasvas 35%-i, Prantsusmaa oma umbes 15%-i ja Jaapani oma ligemale
500%. Kui me võrdleme nende rahvaste väljaminekut oma sõjaväele riikide
täielike kuludega kahekümne viie aasta lõikes kuni 1905. aastani, kerkib esile
järgmine proportsioon:
Suurbritannias 20%-lt 37%-le; Ameerika
Ühendriikides 15-lt 23-le; Prantsusmaal 16-lt 18-le; Itaalias 12-lt 15-le;
Jaapanis 12-lt 14-le. Teisalt, on huvitav märkida, et Saksamaal kahanes antud
proportsioon 58%-lt 25%-le, ja seda tänu üüratutele imperialistlikele
kulutustele muuks otstarbeks; näiteks nagu tänu faktile, et perioodil 1901-05
olid kulutused sõjaväele kõrgemad mistahes eelneva viieaastase perioodi omadest.
Niisiis näitab statistika, et proportsioonis üleüldise riigimaksutuluga on
sõjaväekulu suurim vastavalt Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis,
Prantsusmaal ja Itaalias.
Seoses suurte merevägede maksumusega on
resultaat samavõrd muljetavaldav. Kahekümneviie aasta lõikes kuni 1905. aastani
kasvasid mereväe ligikaudsed väljaminekud järgnevalt: Suurbritannia, 300%;
Prantsusmaa, 60%; Saksamaa, 600%; Ameerika Ühendriigid, 525%; Venemaa, 300%;
Itaalia, 250%; ja Jaapan, 700%. Kui Suurbritannia välja arvata, kulutavad
Ameerika Ühendriigid mereväelistel eesmärkidel rohkem kui ükski teine rahvas,
ja nende väljaminek on kogu rahvuslikust kulust, kui võrrelda mistahes teise
(riigi)võimuga, ka proportsionaalselt suurem. Perioodil 1881-5 olid Ameerika
Ühendriikide mereväe väljaminekud vahemikus kuus dollarit kakskümmend senti iga
saja dollari kohta, mis oli assigneeritud üldrahvuslikeks eesmärkideks;
järgmise viieaastase perioodi jooksul tõusis see summa kuue dollari ja
kuuekümne sendini, ülejärgmises kaheksa dollari ja 10 sendi, siis üheteist
dollari ja seitsmekümne sendini ja lõpuks, aastatel 1901-5, kuueteistkümne
dollari ja neljakümne sendini. On moraalselt vaieldamatu, et käesoleva
viieaastase perioodi väljaminekud näitavad veel edasistki kasvu.
Lisaillustratsiooni militarismi kasvavatele
väljaminekutele väljendab ka arvestus antud kulust elanikupõhise maksu näol
kogupopulatsiooni lõikes [per capita tax
on population[7]]. Käesoleval juhul võrdluse aluseks võetud
perioodil, esimesest kuni viimase viisaastakuni, on see kasvanud järgnevalt:
Suurbritannias, kaheksateistkümnelt dollarilt ja neljakümneseitsmelt sendilt
viiekümnekahe dollari ja viiekümne sendini; Prantsusmaal, üheksateistkümnelt
dollarilt ja kuuekümnekuuelt sendilt kahekümnekolme dollari ja kuuekümnekahe
sendini; Saksamaal, kümnelt dollarilt ja seitsmeteistkümnelt sendilt
viieteistkümne dollari ja viiekümneühe sendini; Ameerika Ühendriikides, viielt
dollarilt ja kuuekümnekahelt sendilt kolmeteistkümne dollari ja kuuekümnenelja
sendini; Venemaal, kuuelt dollarilt ja neljateistkümnelt sendilt kaheksa
dollari ja kolmekümneseitsme sendini; Itaalias, üheksalt dollarilt ja
viiekümneüheksalt sendilt üheteistkümne dollari ja kahekümnenelja sendini, ja
Jaapanis kaheksakümnekuuelt sendilt kolme dollari ja üheteistkümne sendini.
Just seoses ligikaudse maksumusega elaniku
kohta on militarismi majanduslik koorem kõige tuntavam. Olemasoleva andmestiku
ümberlükkamatuks järelmiks on, et kasvavad kulutused sõja- ja mereväelistel
eesmärkidel ületavad kiirelt populatsiooni kasvu igas käesolevalt käsitletud
riigis. Teisisõnu, militarismi jätkuvalt kasvavad nõuded ähvardavad kurnata
niivõrd antud rahvaste inim- kui ka majandusressursse.
Säärane patriotismi poolt esile kutsutav
kohutav raiskamine peaks olema piisav, et isegi keskmise intelligentsiga
inimest sellest tõvest terveks ravida. Ometi nõuab patriotism veel rohkematki.
Inimesi kehutatakse olema patriootlik; lukus, mille eest makstakse kallist
hinda, ja seda mitte ainult oma „kaitsjaid“ toetades, vaid isegi ohverdades
nende nimel omi järeltulijaid. Patriotism, teatavasti, nõuab lipuvannet, mis
omakorda tähendab kuulekust ja valmidust tappa isa, ema, vend ja õdegi.
On tavapärane väide, et püsiv sõjavägi
kaitseb riiki võõrinvasiooni eest. Iga intelligentne mees ja naine aga teab, et
tegemist on alalhoitava müüdiga, millega hirmutatakse ja sunnitakse rumalaid. Maailma
valitsused, olles teineteise huvidega kursis, ei tungi teineteise territooriumeile.
Nad on õppinud, et enama saavutamine on võimalik just vaidlusküsimuste
rahvusvahelise arbitraaži teel, erinevalt sõjast ja vallutustest. Tõepoolest,
nagu Carlyle ütles: „Sõda on riid kahe varga vahel, kes on omaenese lahinguiks
liiga arad; seetõttu võtavad nad poeglapsi ühest ja teisest külast, topivad nad
mundritesse, varustavad relvadega ja lasevad lahti nagu metselajaid teineteise
vastu.“[8]
Ei pea olema eriti tark, et taandada igasugune
sõda sarnasele põhjusele. Võtkem näiteks
meie oma Hispaania-Ameerika sõda[9], väidetavalt suurejooneline ja patriootlik sündmus
Ameerika Ühendriikide ajaloos. Meie südamed lõõmasid põlastusest elajalike
spaniardide vastu! Tõsi, meie põlastus ei löönud lõkkele spontaanselt. Seda
toitis kuudepikkuselt agiteeriv ajakirjandus ja teostas sama veel hiljemgi,
siis kui Butcher Weyler[10] oli mõrvanud paljusid üllaid kuubalasi ja
toonud kaasa paljude kuuba leskede protestikisa. Kuid siiski tuleb Ameerika
rahva vastu ka õiglane olla, märkides, et tõepoolest muututi nördinuks ja oldi
valmis võitlema, ja et võideldi vapralt. Aga kui suits haihtus ja surnud hauda
sängitati, naasis sõjakahju rahva teadvusse tarbekaupade ja rendihinnatõusude
näol – see tähendab, siis kui me kainenesime oma patriootlikust pummelungist,
koitis meile äkitselt, et Hispaania-Ameerika sõja põhjuseks oli vaidlus suhkru
hinna üle; või, kui olla sõnaselgem, kasutati Ameerika inimeste elusid, verd ja
raha, kaitsmaks Ameerika kapitalistide huve, mida Hispaania valitsus ohustama
oli hakanud. Et tegemist pole liialdusega, vaid väitega, mis põhineb
absoluutsetel faktidel ja arvudel, tõendab kõige paremini Ameerika valitsuse
suhtumine Kuuba tööjõusse. Kui Kuuba oli tugevalt Ameerika Ühendriikide
kombitsate vahel, kästi noilsamadel sõduritel, keda kord Kuubat vabastama
saadeti, tulistada kuuba töömehi suure sigaritegijate streigi aegu, mis leidis
aset vahetult pärast sõda.
Säärastel põhjustel sõjapidamises pole me aga
ainsad. Just nüüd hakkab kardin langema kohutava Venemaa-Jaapani sõja[11] motiividelt, mis läks maksma sedavõrd palju
verd ja pisaraid. Ja me märkame taaskord, et raevuka sõja-Mooloki selja taga
seisab veelgi elajalikum Merkantilismi jumal. Kuropatkin, kes oli Venemaa-Jaapani
heitluse aegu sõjaminister, paljastas antud sõja tõelise saladuse. Nimelt kuna
nii tsaar kui ka tema suurvürstid olid Korea soodustustesse[12] investeerinud, oli tegemist sunnitud sõjaga,
mille ainsaks eesmärgiks oli suurrikkuste kiire kokkukuhjamine.
Väide, nagu püsiv sõja- ja merevägi oleks
rahu parim tagatis on samavõrd loogiline kui öelda, et kõige rahumeelsem on see
kodanik, kes käib ringi hambuni relvastatuna. Igapäevaelukogemus kinnitab aga
täiel määral, et relvastatud indiviid kibeleb eranditult alati oma jõudu
näitama. Ajalooliselt on sama väide tõene ka valitsuste puhul. Tõeliselt rahumeelsed
riigid ei raiska elu ja energiat sõjalisteks ettevalmistusteks, mis justkui
peaks garanteerima rahu.
Ometi pole käratsemine suurendatavast sõja-
ja mereväest tingitud mingisugusestki võõrohust. See on hoopiski võlgu
õudusele, mille tingib masside kasvav rahulolematus ning tööliste
internatsionaalne vaim. Armee olemasoluga valmistuvad mitmesuguste riikide Võimud
vastuseisuks just seesmise vaenlasega; vaenlasega, kes, kord teadvusele
äratatuna, tõestab end olevat ohtlikumgi mistahes võõrvallutajast.
Need võimud, mis on juba sajandeid masse
orjastanud, on põhjalikult uurinud ka nende psühholoogiat. Nad teavad, et
inimesed tervikuna on justkui lapsed, kelle meeleheide, kurbus ja pisarad saab
väikese leluga rõõmuks pöörata. Ja mida oivalisemad ja värvikirevamad on selle
lelu rõivad, seda kütkestavam see miljonipäise lapse jaoks on.
Sõja- ja mereväega representeeritaksegi rahva
lelusid. Selliste lelude demonstreerimiseks, nende atraktiivsemaks ja
vastuvõetavamaks muutmiseks, kulutatakse sadu ja tuhandeid dollareid. Just see
oli Ameerika valitsuse eesmärk, kui ta varundas merelaevastikku ja saatis selle
piki Vaikse Ookeani rannikut; eesmärgiga, et iga ameerika kodanik saaks tunda
Ameerika Ühendriikide uhkust ja hiilgust. San Francisco linn kulutas sada tuhat
dollarit laevastiku meeskonna meelelahutuseks; Los Angeles, kuuskümmend tuhat;
Seattle ja Tacoma, umbes sada tuhat. Kas ma ütlesin, et meeskonna
meelelahutuseks? Et sööta ja joota üksikuid kõrgemaid ohvitsere, samal ajal kui
„julged poisid“ pidid piisava söögipoolise pärast mässama. Jah, kakssada ja
kuuskümmend tuhat dollarit kulutati tulevärgile, teatripidudele, pillerkaaritamisele,
samal ajal kui mehed, naised ja lapsed risti ja põiki üle maa nälgisid
tänavatel; kui tuhanded töötud olid valmis oma töökäsi müüma mistahes hinna
eest.
Kakssadakuuskümmend tuhat dollarit! Mida ei
oleks saanud saavutada sellise röögatu summa eest? Ent leiva ja peavarju asemel
viidi nende linnade lapsed laevastikku vaatama, et sellest vaatemängust jääks,
nagu üks ajaleht kirjutas, „lapsele kestev mälestus.“
Milline imekaunis asi mäletada, kas pole? Tsiviliseeritud
tapatalgute instrumendid. Kui lapse teadvust mürgitatakse sääraste mälestustega,
mis lootust saaks olla inimliku vennaskonna tõelises teostatavuses?
Me, ameeriklased, väidame endit olevat
rahuarmastavad inimesed. Me vihkame verevalmist; me vastandume vägivallale.
Sellegipoolest tabavad meid rõõmutõmblused, kui ilmneb võimalus sihtida
lendavatelt masinatelt dünamiidipomme, alla, abitute kodanike suunas. Me oleme
kärmad pooma, elektritoolil hukkama, või lintšima neid, kes, majanduslikest
vajadustest kannustatuna, riskivad oma eluga, püüdes lõpetada mõne
industriaalmagnaadi oma. Sellele vaatamata punduvad meie südamed uhkusest, kui
mõtleme, et Ameerikast on saamas maakera võimukaim rahvas, kes lõppude lõpuks
surub oma raudsaapa kõigi teiste rahvaste kõridele.
Säherdune on patriotismi loogika.
Kuigi tuleb arvestada, kuivõrd õelad
tagajärjed on patriotismil keskmise inimese jaoks, pole see miski, võrreldes
solvangu ja traumaga, mida patriotism kuhjab sõduri enese peale, - selle vaese
ja eksitatud, ebausu ja ignorantsuse ohvri peale. Tema, oma riigi päästja, oma
rahva kaitsja – mis patriotismil tema jaoks varus on? Orjaliku alistumise,
pahede ja perverssuste elu rahu ajal; hädaohu, haavatavuse ja surma elu,
sõjaajal.
Käisin hiljuti San Franciscos loengut pidamas
ning külastasin Presidiot, kõige kaunimat paika, vaatega Lahele ja Golden State
pargile. Selle otstarbeks oleks pidanud olema laste mänguväljakud ning
lõõgastavad, muusikaga aiad väsinutele. See-eest on kasarmud selle inetuks,
igavaks ja halliks muutnud, - kasarmud, kus rikkurid ei lubaks eluneda isegi
oma koertel. Neis haletsusväärsetes osmikutes karjatatakse sõdureid kui
loomakarja; siin raiskavad nad oma noorusaastaid, poleerides kõrgemate
ohvitseride saapaid ja messingust nööpe. Ka siin märkasin ma klassilist
eristust: vaba Vabariigi sitked pojad, seismas rivis nagu süüdimõistetud,
saluteerides iga mööduvat könnist leitnanti. Ameerika võrdsus, mis degradeerib
mehelikkust ja ülendab mundrit!
Kasarmuelu raames kipuvad välja arenema ka
seksuaalse perverssuse tendentsid. Järk-järgult viib see sarnaste tulemusteni
militaartingimustega Euroopas. Havelock Ellis, kuulus seksuaalpsühholoogia
uurija, on antud teemat põhjalikult analüüsinud. Ma tsiteerin: „Mõned kasarmud
on suurteks meesprostitutsiooni keskusteks... Nende sõdurite arv, kes end
müüvad, on suurem, kui me valmis oleme uskuma. Pole liialdus öelda, et teatud
rügementides on müüdavad enamus mehi... Suveõhtutel on Hyde Park ja Albert
Gate’i naabrus täitunud väelastest ja muist, kes vaid vähese maskeeringuga,
mundris või mundrita, kurseerivad elavat kaupa... Enamusel osal juhtudest
kujuneb saadavast tulust mugav lisandus Tommy Atkinsi taskurahale.“
Sellise, end sõja- ja mereväkke sisse söönud,
perversiooni ulatust saab kõige paremini hinnata, juhindudes faktist, et
sellist laadi prostitutsiooniks eksisteerivad spetsiaalsed majad. Selline
praktika ei päädi üksnes Inglismaaga, vaid on laialdane: „Võrreldes Inglismaa
või Saksamaaga, pole huvi sõdurite järele sugugi väiksem Prantsusmaal; ja
spetsiaalsed militaarprostitutsiooniks mõeldud majad on olemas nii Pariisis kui
ka garnisonilinnades.“
Kui hr. Havelock Ellis oleks oma
seksuaalperverssuste uuringusse kaasanud ka Ameerika, oleks ta avastanud, et
teiste riikidega sarnased konditsioonid domineerivad ka meie sõja- ja mereväes.
Püsiva armee kasv aitab paratamatult seksuaalperverssuste levikule kaasa;
kasarmud on inkubaatorid.
Lisaks kasarmuelu seksuaalmõjudele, muudab
see sõduri kõlbatuks tööliseks sõjaväest lahkumise järgselt. Mehed, kellel on
mingisugune ametioskus, astuvad harva sõja- või mereväkke, aga isegi nemad
leiavad end militaarkogemuse järgselt oma eelmistel ametikohtadel täielikult
kõlbmatuna. Kuna nad on omandanud niihästi jõudeoleku harjumused kui ka isu
põnevuse ja seikluse järele, ei tekita ükski rahumeelne harrastus neis
rahuldust. Armeest vabanenuna on nad võimetud kasuliku töö juurde tagasi
pöörduma. Harilikult aga on tegemist rahvarämpsuga, süü alt vabastatud vangide
ja muude säärastega, keda ajendab sõjaväkke astuma kas eluheitlus või oma
kalduvused. Armeeteenistuse lõppedes pöörduvad sellised inimesed tagasi oma
endise, kuritegeliku elu juurde, kuid on sealjuures muutunud varasemast
jõhkramaks ja allakäinumaks. On üldtuntud fakt, et meie vangimajades on
märkimisväärne hulk eks-sõdureid, samas kui sõja- ja mereväkke on värvatud
suuresti just eks-vangid.
Kõigist senikirjeldatud patriotismi vaimust
johtuvaist pahelistest tagajärgest pole inimväärikusele kahjustavamat juhtumit
kui reamees William Buwalda oma. Kuna ta uskus kergemeelselt, et saab ühtaegu
olla nii sõdur kui rakendada ka oma inimõigusi, karistasid militaarautoriteedid
teda rängalt. Tõsi, oma viieteistkümne aasta pikkuse teenistuse jooksul oli
tema teenistuskäik olnud laitmatu. Kindral Funstoni kohaselt, kes vähendas
Buwalda karistust kolmele aastale: „ohvitseri või värvatud mehe esmane kohustus
on kõhklematu kuulekus ja lojaalsus oma valitsusele ning sealjuures ei oma
mingit tähtsust, kas ta seda valitsust heaks kiidab või mitte.“ Niisiis lööb Funston pitsati truuduse tõelisele
olemusele. Tema sõnade kohaselt tühistab sisenemine sõjaväkke
Iseseisvusdeklaratsiooni põhimõtted.
Milline eriskummaline patriotismi saavutus,
teha mõtlevaist olendeist truud masinad!
Buwalda ennekuulmatu karistuse õigustuseks
ütleb kindral Funston ameerika rahvale, et sõduri tegudes nähti „tõsist
kuritegu, mis on võrdne riigireetmisele.“ Nüüd, kuidas see „kohutav kuritegu“
täpsemalt väljendus? Lihtsalt järgnevas: William Buwalda oli üks
viieteistkümnetuhandest inimesest, kes osales San Francisco avalikul miitingul
ja, oh õudu, kätles sealset esinejat, Emma Goldmani. Hirmuäratav süütegu,
tõepoolest, selline, mida kindral kutsub „suureks militaristlikuks väärteoks,
lõpmatult hullemaks kui desertöörlus.“
Kas saab olla veel suuremat süüdistust
patriotismi vastu, kui asjaolu, et selle abil märgistatakse mees kui
kurjategija, heidetakse ta vangi ja röövitakse temalt viieteistkümne aasta truu
teenistuse saavutused?
Buwalda andis riigile ühes oma elu parimate
aastatega ka oma mehelikkuse. Aga see oli justkui eimiski. Patriotism on
halastamatu, ja nagu kõik küllastumatud koletised, nõudis see kõike, absoluuti.
Patriotism ei tunnista, et sõdur on ka inimolevus, õigusega omadele tunnetele
ja arvamustele, oma meelsustele ja ideedele. Ei, patriotism ei saagi midagi
sellist tunnustada. See oligi õppetund, mida Buwalda õppima sunniti, üsna
kulukalt, kuid ometigi mitte kasutu hinnaga. Vabadusse naastes oli ta küll oma
positsiooni sõjaväes kaotanud, kuid see-eest taastanud oma eneseaustuse. Ja see
on lõppude lõpuks kolmeaastast vangistust väärt.
Ühes hiljutises artiklis Ameerika
militaartingimustest kommenteeriti sõjaväelaste võimu tsivilistide üle
Saksamaal. Muuhulgas öeldi, et kui meie Vabariigil poleks muud tähendust peale
kõigile kodanikele võrdsete õiguste kindlustamise, oleks vabariigi
eksisteerimispõhjus õiglane. Ma olen veendunud, et antud kirjutaja ei viibinud
kindral Belli patriootliku režiimi aegu Colorados. Tõenäoliselt oleks ta oma
meelt muutnud, näinuna, kuidas Vabariigi ja patriotismi nimel visatakse mehi
ühiskongidesse, kuidas neid veetakse mööda maad, aetakse üle piiri ja
allutatakse kõiksugustele häbistustele. Colorado intsident pole Ameerika
Ühendriikide militaarjõu kasvu juures aga ainus. Vaevu leiab streike, kus
eskadronid ja maakaitseväed ei tuleks jõupositsioonis olijatele appi ja kus nad
käituvad samavõrd ülbelt ja brutaalselt kui Keisri [Kaiser] mundrit kandvad mehed. Lisaks sellele on meil ka Dicki
sõjaväeseadus[13]. Kas autoril ununes see?
Enamiku meie sulemeeste tragöödiaks on
absoluutne ignorants päevakajaliste sündmuste suhtes, või siis, et vajaka jääb
aususest neil teemadel sõna võtta. Ja nii juhtuski, et Dicki sõjaseadus
kiirustati Kongressist läbi minimaalse arutelu ja veel vähema avaliku
tähelepanuta, - seadus, mis võimaldab presidendil, väidetavalt riigi kaitseks,
teha rahulikust kodanikust verejanuline inimesetapja. Tegelikkuses kaitstakse
aga selle partei huvisid, mille suuvoodriks president parajasti on.
Käesolev sulesepp väidab, et militarismist ei
kujune Ameerikas iialgi samaväärne jõud kui mujal maailmas, kuna meil on
sõjavägi vabatahtlik, samas kui Vanas Maailmas mitte. Siiski, härra unustab
kaaluda kahte väga olulist fakti. Esmalt: Euroopas on sõjaväekohustus tinginud
sügavalt juurdunud vihavaenu militarismi vastu ja seda kõigi ühiskonna klasside
hulgas. Tuhanded noored ajateenijad annavad end protesti märgiks arvele, ent
vastuvõetuna kasutavad iga võimalikku moodust desertöörluseks. Teiseks: just
seda militarismi kohustuslikkust, mis on andnud aluse kolossaalsele
sõjavastasele liikumisele, kardavad Euroopa Võimud rohkem kui ei midagi muud.
Lõppude lõpuks, on ju militarism kapitalismi suurim kaitsevall. Selsamal
hetkel, mil militarismi jalgealust õõnestatakse, löövad vankuma ka kapitalismi
talad. On tõsi, et sõjaväekohustust meil pole; see tähendab, tavaliselt ei
sunnita mehi teenistusse astuma, aga selle asemel oleme me välja arendanud
hulka nõudlikuma ja jäigema jõu – tarviduse. Kas pole mitte tõsiasi, et
industriaalsete depressioonide aegu värbamiste hulk tohutult kasvab? Militarismiäri
ei pruugi olla teab kui tulus või auväärne, aga see teeb silmad ette hulkuvale
tööotsingule, leivasabas seismisele või munitsipaalöömajades magamisele.
Tähendab see ju kolmeteist dollarit kuus, kolme söögikorda päevas ja
magamisaset. Ometi pole ka tarvidus piisavalt tugev faktor, et tuua sõjaväkke
elemente iseloomust ja mehelikkusest. Pole imekspandav, et meie
militaarautoriteedid sõja- ja mereväes kaebavad arvelekandjate üle, nimetades
neid „kasinaks materjaliks.“ See mööndus on väga julgustav märk. See tõestab,
et keskmisel ameeriklasel on iseseisvat vaimu ja vabadusearmastust veel
piisavalt järel, et riskida nälgusega, selmet munder selga tõmmata.
Mõtlevad mehed ja naised üle terve maailma
hakkavad mõistma, et patriotism on liiga kitsas ja piiratud kontseptsioon, ega
vasta meie ajastu vajadustele. Võimu tsentraliseerumisega tõstab pead
internatsionaalne solidaarsustunne maailma ekspluateeritud rahvaste hulgas;
solidaarsus, mis sümboliseerib suuremat huvide harmooniat ameerika töölise ja
tema võõrsil asuvate vendade vahel, kui on seda ameerika kaevuri ja teda
ekspluateeriva kaasmaalase vahel; solidaarsus, mis ei pelga võõrinvasiooni,
kuna viib kõik töölised selleni, et nad ütlevad oma isandatele: „Mine ja tapa
ise. Meie oleme seda sinu jaoks küllalt teinud.“
Euroopa proletariaat on solidaarsuse tugevust
mõistnud ja on, selle tulemusena, sisse juhatanud sõja patriotismi ja selle
verise lummutise, militarismi vastu. Tuhanded iidset ebausku [patriotismi]
trotsivad mehed täidavad vangikonge Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal ja
Skandinaavia riikides. Liikumine ei piirdu aga töölisklassiga; omaksvõetud on
esindajaid igalt elualalt, siinkohal peamiselt silmapaistvad mehi ja naisi
kunstis, teaduses ja kirjasõnas.
Ameerika peab järgnema. Militarismi vaim on
läbi imbunud juba kõigist elukutsetest. Tõepoolest, ma olen veendunud, et
militarism kasvab siin suuremaks ohuks kui mujal, kuna kapitalism ulatab paljusid
pistiseid just neile, kes seda hävitada soovivad.
Koolides on sellega juba algust tehtud. Silmnähtavalt
lähtub valitsus jesuiitlikust kontseptsioonist: „Anna mulle lapse mõistus ja ma
vormin sellest mehe.“ Lastele õpetatakse militaartaktikat, õppeprogrammis
lauldakse kiidulaulu sõjalistele saavutustele ja nooruslikke teadvuseid
vääratakse valitsusele sobivaiks. Enamgi veel, räigetel postritel
appelleeritakse riigi noorsoole, et need sõja- ja mereväega liituks.
„Suurepärane võimalus maailma näha!“ karjatab valitsuse reklaamitreial. Nii
sunnitakse süütud poisid moraalsete pettemanöövritega patriotismi omaks võtma
ja militaarne Moolok ratsutabki vallutajalikult läbi Rahva.
Kuna ameerika tööline on sõduri, riigi ja fõderaalvõimu läbi palju kannatanud, on tema tülgastus ja vastasus selle
vormirõivas parasiidi suhtes üsnagi õigustatud. Siiski, pelk hukkamõist seda
suurt probleemi ei lahenda. See, mida me vajame, on hariduspropaganda sõdurile;
anti-patriootlik lugemisvara, mis selgitaks tema äri tõelisi õudusi ja ärataks
tema teadvuse tõelisele relatsioonile selle kodanikuga, kelle tööle ta oma
eksistensi kui sellise üleüldse võlgu on.
Just täpselt seda riigivõim kõige rohkem
pelgabki. Juba sõduri osavõtt radikaalsest miitingust on riigireetmine. Kahtlemata
löövad nad riigireetmise templi ka sellele, kui sõdur radikaalset pamfletti
loeb. Kuid, teisalt, kas pole mitte võim juba aegade algusest saati löönud
igasugusele progressiivsele sammule reeturluse pitseri? Kuid tõelise sotsiaalse
rekonstruktsiooni taotlejad võivad endale kõige eelöelduga
vastamisiminekut lubada; on ju
tõenäoliselt isegi veelgi olulisem tõde kasarmutesse, kui et tehastesse, viia. Patriootliku
vale õõnestamine puhastab teeraja suuremaks struktuuriks, mis ühendab kõik
rahvad ülemaailmseks, kõikihõlmavaks vennaskonnaks – tõeliseks VABAKS
ÜHISKONNAKS.
[2] James Boswell, Life of Samuel Johnson (1791: 253): https://en.wikiquote.org/wiki/Samuel_Johnson.
[3] Gustave Hervé (1871-1944) sai
kurikuulsaks oma 1901. aasta artikliga, mis sisaldas kujutist trikoloorist
sõnnikukuhjas. Ajakirja Sotsiaalne sõda (La Guerre Sociale) juhatajana oli ta
kuni 1912. aastani tugevaks antimilitaarseks hääleks. Seejärel aga, pettununa
oma ebaefektiivsetes jõupingutustes, hülgas ta antimilitarismi ja sai
patriootlikuks natsionalistiks, rajades 1919. aastal koos mõttekaaslastega
natsionaalsotsialistliku partei.
[4] Thedore Roosevelt (1858-1919),
Ameerika Ühendriikide 26. president. Ta laiendas föderaalriigi võimu sotsiaal-
ja majanduselule.
[5] Suurvürst Sergei, Moskva
garnisoni komandör ja tsaar Nikolai II onu mõrvati sotsiaalrevolutsionääri
Kaliaievi poolt.
[6] Porfirio Diaz (1830-1915) oli
üle kolmekümne aasta Mehhiko president (1866-1881 ja 1884-1911). Kohalikku poliit-
ja halduselu juhtis ta läbi süsteemi, millele viidatakse harilikult kui
tsentraliseeritud türanniale.
[8] Thomas Carlyle (1795-1881). Šoti
filosoof, satiirik, esseist, ajaloolane ja kooliõpetaja. Teda peetakse oma aja
tähtsaimaks sotsiaalolude kommenteerijaks. [ei leidnud, kust tsitaat pärineb]
[9] Hispaania-Ameerika sõda (1898).
Konflikt lõpetas Hispaania valitsemise Ameerikates (tagasitõmbumine Kuubalt) ja
viis alade omastamiseni USA poolt nii Aasias (Filipiinid) kui ka ladina-Ameerikas
(Guam, Puerto Rico).
[10]
Kindral „Lihunik“ Weyler. Hispaania kindral, kes saadeti 1896. aastal
Kuubasse mässu maha suruma. Weyler, hüüdnimega „lihunik,“ vangistas enamuse
Kuuba populatsioonist ebasanitaarsete elutingimustega
kontsentratsioonilaagritesse. Ta kutsuti tagasi Hispaaniasse 1897. aastal.
[11] Venemaa-Jaapani sõda
(1904-1905). Konflikti aluseks oli rivaalitsemine Korea ja Mantšuuria
domineerimise üle. See lõppes Jaapani võiduga ja tähistas Venemaa
ekspanisonistliku poliitika lõppu Kaug-Idas.
[12] Vt
https://en.wikipedia.org/wiki/Russo-Japanese_War
[13] Siinkohal viitab Goldman 1903.
aasta nn Dicki Aktile, vt: https://en.wikipedia.org/wiki/Militia_Act_of_1903.
Subscribe to:
Posts (Atom)