Nii, just sai DOUBT vaadatud ning mõtlesin natukene midagi ka kirjutada, enne magama minekut. Lihtsalt on selline tunne, et justkui peaks. Juba praegu. Tavaliselt ma nii kiiresti 'reageerinud' pole. Antud juhul aga tuleb vist kasukski.
DOUBT on film, mille temaatika evib õigupoolest igavikulisust. Traditsionaalsus ning sellele vastandumine on üks neist paaridest, mille käsitlemine on tegelikult ajatu. Ja kõige üldisemalt öeldes just nimelt see DOUBTis aset leiabki.
Katoliku kooli direktor, keda mängibki Streep, on 'vana aja' inimene. Rangus, kuulekus ning eelkõige traditsiooni hoidmine on mõisted, mis määratlevad teda kui inimest. Nende tugi annab talle kindlustunde, mis oma olemuselt on kõigutamatu. Seesama kindlustunne püsib samas ka aja jooksul välja kujunenud arvamuste sõiduvees. Võiks öelda, et ta mitte niivõrd ei hoia kinni 'vanast', kui on sügaval sisimas ka veendunud, et see on ainuõige samm. Muutuv elu ei luba tal aga enam kauemaks vanade arvamuste rahus-vaikuses edasi elada, progress murrab tasahilju sisse, soovitades kiriklike hümnide kõrvale ka ilmalikku muusikat, sõbralikkust, lähedust õpilastega. Ehk teisisõnu, olemist üks rahva hulgast. Ilmselgelt see aga ei meeldi talle. Oleks vale öelda, et mõte 'võimu' rahvalikust suhtest 'rahvaga' tekitaks temas ebamugavust. Pigem ta lihtsalt ei pea seda õigeks. Ta leiab olevat võimatu leppida olukorraga, kus äkitselt kustuks piir ning tekiks midagi uut. Just nimelt uut. Ei ütleks, et ta oleks uuevaenulik, pigem ei näe ta selles lihtsalt mõtet. Kõigest sellest lähtuvalt ei ole ta algusest peale ka nö samal lainel ühe preestriga (Hoffman), kes peab samas kirik-koolis iganädalast teenistust ning on samaaegselt ka tihedas läbikäimises koolis õppivate poistega. Naine otsesõnu ei mõista teda. Ta ei saa aru tema kihutuskõnelistest jutlustest ja tema vabast maneerist. Temale, kui vaoshoitud, aga samas kollektiivselt kardetud, juhile on see lihtsalt arusaamatu. Siis aga juhtub midagi. Tekib kahtlus. Kahtlus, et võib-olla, äkki tegi preester ühe poisiga privaatselt midagi siivutut. Ja kõige tipuks veel kooli ainukese mustanahalise õpilasega, kellel pealtnäha kõik hästi läheb, aga keda õigupoolest siiski ei sallita ning kelle kodune elugi suurt parem ei ole. Preestrist on poisile vast ehk ainukene lohutus ja tugi raskel ajal. Sõprus õpilase ning nn õpetaja vahel on aga miski, mis kooli direktorile pähe ei mahu. Ta on veendunud, et selle kõige taga on midagi. Mingi vajadus, mingi salamõte. Mõnevõrra iroonilise alatooniga jääb ta aga oma tõestuseesmärgis üksi. Poisi emagi ei taha sellest midagi kuulda. Võiks öelda, et teatud mõttes on ta rahul, et tema poeg on leidnud justkui isafiguuri, kes tal kodust vajaka on jäänud. Seda enam, et poiss pidi koolis olema vaid loetud kuud, et seejärel keskkooli edasi minna. Just nimelt seda asjaolu aga direktrissist nunn ei mõistagi. Kuna ta on võimetu aru saamaks täiskasvanu ning lapse vahelise sõprussideme võimalikkusest, näeb ta ema reaktsioonis vaid vaikset ära talumist, sõnatut 'midagi nagunii muuta ei saaks' alatooni. See kogemus mõneti hirmutab, aga teisest küljest ergutab teda tagant. Uuel kohtumisel preestriga esitab ta viimasele ultimaatumi, tõdedes, et ta olla helistanud mehe viimasesse kogutusse ning sealt üht-teist selle kohta kuulnud, miks ta lahkus. Preestrile on see põhimõtteliselt viimane piisk karikasse. Ta astub küll tagasi, aga vähemalt pealnäha mitte seetõttu, et ta oleks süüdi. Ta lihtsalt annab alla, jõuetu edasi võitlemaks, sest ta näeb selle mõttetust. Kõige hirmsam inimene on see, kelle arvamused on kõigutamatud. Inimene, kelle hoiak on külm ning kalk ja isegi vast ei tundu päris inimesena. Sest õigupoolest just nimelt seda range direktriss preestri jaoks tähistaski. Inimest, kes röövib sinult inimlikkuse, kustutades seeläbi leegi sinu hinges. Kes paneb sind arvama, et inimlikkus on vale ning rumal samm. Parim näide siinkohal oleks ilmselt Amy Adamsi mängitud õde James, kes tegelikult kujutab kõige lihtsamalt ning tõetruumalt tavalist inimest, inimest, kes naudib oma elu ning oma tööd, aga kes on võimetu endalt maha raputama seda väikestki kahtlusepiiska. Inimest, kes mingi teatud perioodi vältel on kahevahel, kas uskuda või mitte. Inimest, kes isegi kasvõi hetkeks püüab asetuda oma autoriteedi kingadesse, kasvõi lihtsalt sellekski, et enda jaoks oma positsioon elus selgeks mõelda. Nagu ilmselgelt arvata võibki, räägib DOUBT eelkõige kahtlusest. Kahtlustest, mida tugevamadki meist sageli tunnistada ei taha, aga mis, kasvõi meist sõltumatuna, eksisteerivad. On keeruline, kindlasti mõneti ka retooriline küsida selle järele, kumb siis õigupoolest on õigem tee: kahtlus või kindlustunne? DOUBT leiab oma lõppresultaadis, et kahtlus siiski seljatab kindlustunde, kuna kasvõi väikesestki kahtlusussist tavaliselt piisab. Kuivõrd õige on, et kahtlemine defineerib inimest kui sellist rohkemgi kui kindlustunne, on juba omaette arutelu. Võib-olla näitabki DOUBT viimase küsimuse mõttetust vast ehk kõige selgemini. Kumbki neist pole individuaalselt võttes täielikud, inimlikkus tuleneb mõlema tasakaalust, inimhinge balanseeritud uunikumist...
Brr, jätkab kunagi teine päev, enne kui liiga rumalat juttu ajama hakkan. Seda ning selgema peaga mõeldes oleks kindlasti veel üht-teist lisadagi vaja. Nii et...
No comments:
Post a Comment